VÄLK

Siin on esitatud olulisem info välgu olemuse, kujunemise ning sellega seotud nähtuste kohta nii nagu neid kaasaja teaduses kirjeldatakse. Samuti leiab allpool infot välgu ohtudest ning juhiseid ohutuks käitumiseks äikese ajal. Tekstid on koostatud nii, et ka üksikud alapeatükid oleksid eraldi lugedes enam-vähem arusaadavad. Seda on arvestatud eriti välgu ohtude ning ohutu käitumise juhiste puhul. Seega kogu teksti lugedes esineb lõpupoole mõningaid kordusi. Otse huvipakkuva alateema juurde saate allolevast sisukorrast. 

MIKS VÄLK TEKIB?

KUIDAS ÄIKESEPILV LAADUB?

KUIDAS TALVINE ÄIKE TEKIB?

ERINEVAT TÜÜPI VÄLGUD

VÄLGU ETAPID

VÄLGU VÄRVUS

MÜRISTAMINE

PÕUAVÄLK

KUS LÖÖB KÕIGE ROHKEM VÄLKU?

KUHU VÄLK LÖÖB?

VÄLGU OHUD

OHUTU KÄITUMINE ÄIKESE KORRAL

MÜÜTE JA FAKTE VÄLGU KOHTA

Oodatud on ka kõik küsimused ja ettepanekud teemade osas, mida käesoleval leheküljel välgu kohta veel käistleda võiks. Samuti ootame lugejate isiklikke kogemusi välgu ning välgu ohtude osas. Info ja küsimused on oodatud e-maili aadressile seenno@ut.ee.

 

MIKS VÄLK TEKIB?

Välgu teke on võimalik võimsates rünksajupilvedes, mille erinevad osad omandavad erinimelised elektrilaengud. Rünksajupilvede alumine pind jääb tüüpiliselt mõnesaja meetri kõrgusele maapinnast, tipud aga võivad Eesti oludes ulatuda 8-12, erandjuhtudel isegi 15 km kõrgusele. Õhutemperatuur langeb iga kilomeetri tõusu kohta keskmiselt 6...10 kraadi võrra, seega valitsevad rünksajupilve ala- ja ülaosas väga erinevad tingimused. Pilve alaosas on õhutemperatuur plusspoolel ning vesi esineb vedelate piiskadena. Pilve tipus on samal ajal 50...60 kraadi külma ning vesi on jääkristallide kujul. Üldiselt omandavad veepiisad ja seega kogu rünksajupilve alaosa negatiivse elektrilanengu. Samal ajal saavad jääkristallid ning pilve ülaosa positiivse elektrilaengu (joonis 1). Erinimeliste laengutega pilveosade vahel tekib elektriväli. Pilve arengu käigus koguneb nii pilve üla- kui alaossa järjest suurem elektrilaeng. Koos laengute kasvuga kasvab ka elektrivälja tugevus. Ühel hetkel ületab see kriitilise piiri, siis tekibki sädelahendus ehk välk. Esimene välk arenevas äikesepilves ongi tüüpiliselt pilve tipu ja alaosa vaheline ehk pilvesisene välk. Hiljem võib äikesepilve negatiivselt laetud alaosa indutseerida maapinnal piisavalt suure positiivse laengu. Sel juhul hakkavad pilve alaosa ja maapinna vahel sähvima pilv-maa välgud.

 

Joonis 1. Klassikalise äikesepilve skeemi järgi omab pilve jääkristallidest kiulise ehitusega tipuosa positiivset ning veepiiskadest koosnev kobrutav alumine osa negatiivset elektrilaengut. Foto: Sven-Erik Enno.

 

 

KUIDAS ÄIKESEPILV LAADUB?

Laengute ülekandumise seisukohalt on kõige tähtsam rünksajupilve keskosa, kus õhutemperatuur on nulli ümber. Seal kohtuvad üksteisega soojemad vedelas olekus veepiisad ning madalama temperatuuriga lumekruubid ja jääkristallid. Kuna tõusvate ja laskuvate õhuvoolude kiirus võib ulatuda kümnete meetriteni sekundis, toimuvad erinevate osakeste vahel tugevad kokkupõrked. Osad veepiisad ja lumekruubid purunevad väiksemateks tükkideks, osad ühinevad üksteisega.

Laengute ülekandumisel pilve keskosas ei ole ühte universaalset reeglit. Üldiselt saavad külmemad ja kergemad osakesed plusslaengu ning raskemad soojemad oskaesed miinuslaengu. Sõltuvalt konkreetses kokkupõrkes kokku saavate vee- ja jääosakeste temperatuurist võib aga toimuda ka vastupidine laengute ülekandumine. Kui pilve ala- ja ülaossa on kogunenud juba suur elektrilaeng jääb pilve keskosa nende vahelisse tugevasse elektrivälja. See hakkab omakorda mõjutama pilve keskosas toimuvaid laengute ülekandumisi.

Tulemuseks on see, et tegelik laengute jaotus äikesepilves ei ole peaaegu kunagi täpselt selline, nagu teoreetilistes mudelites (joonis 1). Üldiselt meenutab laengute jaotus reaalses rünksajupilves pigem kihilist kooki, kus positiivselt ja negatiivselt laetud kihid üksteisega vahelduvad. Erineva laenguga kihte on sagedamini 4 või 6. Pilve alaosas on tüüpiliselt üks paksem ja võimsam negatiivse laenguga kiht ning ülaosas suurem positiivse laenguga kiht. Kui pilves hakkavad sähvima välgud, muutub laengute jaotus veelgi keerulisemaks. Põhimõtteliselt tähendab välk, et positiivse laenguga pilveossa kantakse negatiivset laengut ja vastupidi. Seega iga välgusähvatus muudab mingil määral laengute jaotust äikesepilves.

Mitte iga rünksajupilv ei ole äikesepilv. Sageli näeme taevas kobrutava alaosa ja laiali valgunud tipuga rünksajupilvi, esinevad lühiajalised tugevad vihmahood, kuid äikest ei kaasne. Põhimõtteliselt toimuvad ka nendes pilvedes välgu tekkele eelnevad protsessid (tõusvad ja laskuvad õhuvoolud, laengute ülekandumine veepiiskade ja lumekruupide vahel, erinimeliste laengute koondumine pilve eri osadesse), kuid nende intensiivsus on väiksem. Sellise pilve tipp ja alaosa küll laaduvad erinimeliselt ning pilve sees tekib ka elektriväli, kuid laengute suurus ja elektrivälja tugevus jäävad allapoole kriitilist piiri. Õhk on aga väga hea isolaator ja seega ei saa välk tekkida pilvedes, kus elektrivälja tugevus jääb alla õhu takistusele.

 

 

KUIDAS TALVINE ÄIKE TEKIB?

Põhimõtteliselt toimuvad talvise äikese korral pilvedes täpselt needsamad protsessid, mis viivad suvise äikese tekkeni. Tüüpiline talvine äikeseilm on tuuline ja kiirelt muutuv. Hooti sajab väga tugevalt lund või lörtsi ja lumekruupe, sajuhoogude vahel võib aga paista päike. Tugevad lühiajalised sajuhood viitavad rünksajupilvedele, mis on küll oluliselt nõrgemalt arenenud kui suvised äikesepilved. Samas sisaldavad need veepiisku, lumekruupe ja jääkristalle täpselt samuti nagu suvised rünksajupilved. Võimsaid tõusvaid õhuvoole talvel ei arene, kuid neid võib asendada tugev tuul.

Seega võib talvises rünksajupilves toimuda sarnane pilveosade laadumine nagu suvises äikesepilves. Laadumine on nõrgem kui suvel, kuid talvised rünksajupilved on üldiselt suvistest väiksemad. Seega eraldab erinimeliselt laetud pilveosi väiksem isoleeriv õhukiht ning mõnikord võibki välk tekkida. Takistuseks pole ka miinuskraadid, kuna isegi siis jäävad mikroskoopilised pilvepiisad sageli vedelasse olekusse ning laengute ülekandumine vedelatelt piiskadelt tahketele lumekruupidele ja jääkristallidele saab toimuda.

 

 

ERINEVAT TÜÜPI VÄLGUD

Välgud esinevad erinimeliste laengutega äikesepilve osade vahel, samuti võivad need tekkida erinevate äikesepilvede, äikesepilve ja maapinna ning isegi äikesepilve ja ümbritseva õhu vahel (joonis 2). Üldiselt moodustavad pilvesisesed välguvormid 75-80% kõigist välgulöökidest ning pilvede ja maa vahelised 20-25%. Konkreetse äikesepilve korral võib aga pilvesiseste ja pilv-maa välkude suhtarv oluliselt varieeruda.

Mitmel pool maailmas läbi viidud uuringud on näidanud, et väga nõrgad ja ka väga tugevad äikesepilved tekitavad põhiliselt pilvesiseseid välkusid. Esimesel juhul areneb pilves suhteliselt nõrk elektriväli ja kogu äikes piirdub tavaliselt mõne pilvesisese välguga. Väga tugevate äikesetormide korral lööb välku vahetpidamata. Eriti hästi on see jälgitav öösel kui välguvalgus on pidev. Pilv-maa välgud on aga sellistes tormides nii mõnigi kord harvad või puuduvad täiesti. Üheks põhjuseks on väga võimsad tõusvad õhuvoolud, mis hoiavad pilve alaosa negatiivse laengu piirkonda kõrgemal kui see on tüüpilise äikesepilve puhul. Pilve negatiivse laengu piirkonna ja maapinna vahele jääb välgu tekkeks liialt paks isoleeriv õhukiht. Samuti on vaadeldud võimsaid äikesetorme, mille puhul pilve alapinnale on koondunud tavatult tugev positiivne laeng. Sel juhul esineb tugev elektriväli ja palju välkusid pilve alumistes kihtides samal ajal kui pilve alaosa ja maapinna vahel välgu tekkeks vajalik elektriväli puudub.

 

Joonis 2. Tavalisemad välgutüübid. Allikas: http://www.web-feats.com/chasing/books.htm

 

1. Pilv-maa välk. Sellist tüüpi välku nimetatakse ka negatiivseks pilv-maa välguks või tavaliseks pilv-maa välguks. Negatiivseks seepärast, et välgulöögi hetkel kandub negatiivne laeng pilve alaosast maapinnale. Tavaliseks aga seetõttu, et 90-95% kõigist pilv-maa välkudest on just sellised. Negatiivne pilv-maa välk on tüüpiliselt 2-3 km pikk ja lööb äikesepilve alla tugeva vihmasaju piirkonda.

2. Pilv-pilv välk. See välguvorm tekib teineteise lähedal asuvate äikesepilvede vahel. Välk saab alguse ühest pilvest, kulgeb läbi pilvedevahelise õhu ning tabab teise pilve vastandmärgilise elektrilaenguga piirkonda.

3. Pilv-õhk välk. Tekib sagedamini äikesepilve tipuosast juhul kui seda ümbritsevas õhus on piisavalt tugev negatiivne laeng.

4. Pilvesisene välk. Kõige levinum välguvorm. Tekib ühe ja sama äikesepilve sees erineva laenguga piirkondade vahel. Kõige sagedamini pilve tipuosa tugeva positiivse laengu ning pilve alaosa tugeva negatiivse laengu vahel. 

5. Positiivne pilv-maa välk. Haruldasem pilv-maa välgu vorm, umbes 5-10% kõigist pilv-maa välkudest on sellised. Nimetus positiivne viitab sellele, et niisugune välk kannab pilve tipuosast positiivset laengut maapinnale. Kuna positiivne pilv-maa välk algab äikesepilve tipust, on see palju pikem ja võimsam kui tavaline negatiivne pilv-maa välk. Tugev elektrivool ja kuumus püsivad seda tüüpi välgukanalis palju kauem, mistõttu positiivsed pilv-maa välgud tekitavad palju tulekahjusid. Selline välk võib lüüa ka äikesepilvest kilomeetreid eemale, kus vihma ei saja ja ilm on hea ("välk selgest taevast"). Positiivsete pilv-maa välkudega seostatakse mitmeid haruldasi ja väheuuritud elektrinähtusi äikesetormide kohal. Osad uurijad seostavad seda tüüpi pilv-maa välkudega ka keravälgu teket.

Tavaliselt saab äikeseilma korral eristada siiski vaid seda, kas tegu on pilvedes toimuva või pilve ja maa vahelise välguga. Kõik pilvevälgu vormid tekitavad päevase äikese korral nõrku sähvatusi või ei ole välku üldse näha ning kuuleme vaid müristamist. Öösel on tavaliselt näha hajus valgussähvatus üle suure taevapiirkonna. Vaid väiksem osa pilvesisestest välkudest ulatuvad pilve alapiirile nii lähedale et näeme ka välgukanalit. Pilv-maa välkude puhul on pilvest maani ulatuv välgukanal nähtav, kuid negatiivset ja positiivset välguvormi reeglina eristada ei saa (joonis 3).

 

 
   
 

Joonis 3. Vasakpoolsel fotol on tegu sügaval pilve sees löönud välguga, millest on näha vaid valguskuma. Keskmisel fotol ulatuvad pilvevälgu harud äikesepilve alapinnani ning on nähtavad. Parempoolsel fotol on tüüpiline pilv-maa välk. Fotod: Sven-Erik Enno.

 

 

VÄLGU ETAPID

Tavaline välgulöök kestab umbes 0,2 sekundit, mistõttu inimsilm suudab registreerida vaid lühiajalise valgussähvatuse. Kiirkaameratega on aga kindlaks tehtud, et välk koosneb mitmest erinevast protsessist. Erinevat tüüpi välkude puhul on need protsessid mõnevõrra erinevad. Siinkohal vaatleme tavalise negatiivse laenguga pilv-maa välgu etappe (joonis 4).

 

 
   
 

Joonis 4. Negatiivse pilv-maa välgu etapid: a) negatiivne liidervälk, b) positiivne striimer, c) liidri ja striimeri kohtumine, d) positiivne vastulöök. Allikas: http://www.srh.noaa.gov/jetstream/lightning/lightning_max.htm.

 

1. Negatiivne liidervälk. Hetkel kui elektrivälja tugevus äikesepilve alaosa ning maapinna vahel ületab õhu takistuse hakkab pilvest maapinna suunas laskuma negatiivne liidervälk. Seda võib lihtsustatult ette kujutada nagu elektronide pilve, mis suure kiirusega läbi õhu liikudes valmistab ette tulevase välgukanali. Liidervälgu liikumine on hüppeline. Miljondiku sekundiga läbib see kuni 50 meetrit, seejärel peatub umbes 50 sekundi miljondikuks ja "otsib" lähiümbruses objekti, mida tabada. Kui ühtki sobivat objekti läheduses ei ole, teeb liidervälk järgmise hüppe, misjärel peatub taas. Elektronpilv võib laskudes jaguneda mitmeks osaks ja tekitada välgu harusid. Umbes 0,05 sekundiga jõuab liidervälk pilve alaosast maapinna lähedale, olles teinud kuni 10 000 hüpet.

2. Positiivne striimer. Kui negatiivne liidervälk läheneb maapinnale, hajutab see tulevase löögikoha ümbrusest maastikult negatiivse laengu ning tõmbab ligi tugeva positiivse laengu. Positiivne laeng hakkab liikuma vastu pilvest laskuvale negatiivsele liidrile. Selleks sobivad eriti hästi maapinnast kõrgemad elektrit juhtivad objektid, näiteks piksevardad, metallmastid, elektripostid, puud, seisev inimene. Selliste objektide kohal muutub elektriväli kiiresti nii tugevaks, et indutseeritakse üles liikuvad positiivse laenguga kanalid, mida nimetatakse striimeriteks. Striimerite pikkus on kuni mõnikümmend meetrit ning pilvest laskuvale negatiivsele liidervälgule võib neid vastu tõusta kümneid.

3. Liidri ja striimeri kohtumine. Negatiivse liidriga kohtub tavaliselt ainult üks positiivne striimer. Kõik ülejäänud striimerid hajuvad. Liidri ja striimeri kohtumine avab äikesepilve alaosast maapinnani ulatuva elektrit hästi juhtiva välgukanali ning liidri negatiivne laeng hakkab maapinda voolama.

4. Positiivne vastulöök. Positiivne laeng sööstab mööda pilve ja maa vahel avanenud välgukanalit pilve suunas kiirusega mitukümmend kui paarsada tuhat kilomeetrit sekundis. Miljondiku sekundi jooksul tõuseb voolutugevus kümnete tuhandete ampriteni. Õhku läbistav võimas elektrivool tõstab õhutemperatuuri kuni 30 000 kraadini. Kõige võimsam välgu etapp, mille käigus vabaneb enam kui 99% soojusest ja valgusest. Ainus välgu etapp, mis on inimsilmale reaalselt nähtav. Kuna see on nii lühiajaline, ei suuda silm aga fikseerida vastulöögi liikumissuunda, mis on alt üles. Seega nähtav välk lööb tavaliselt suunaga MAAPINNALT PILVE.

Välgu impulsiks nimetatakse nelja kirjeldatud etappi kokku. Negatiivne pilv-maa välk võib koosneda ühest või mitmest järjestikusest impulsist. Mitme impulsiga välk tekib juhul kui pärast esimest impulssi on elektrilaengud veel piisavalt tugevad. Sel juhul laskub 0,02-0,05 sekundit pärast esimese impulsi positiivset vastulööki äikesepilvest alla uus negatiivne liidervälk, millele tõuseb vastu uus positiivne striimer ning kõik esimeses impulsis toimunud protsessid korduvad esimesest löögist veel kuumas välgukanalis. Iga järgnev välguimpulss on eelnenust nõrgem. Lõpuks saabub olukord, kus 0,1 sekundi jooksul pärast viimast impulssi pole pilves enam piisavalt laengut järgmise välguimpulsi tekkeks, välgukanal jahtub ning välgulöök on lõppenud. Meie aladel koosneb tavaline välk 1-2 impulsist. Võimsal välgul on parasvöötmes mitu, troopikas vahel isegi mitukümmend impulssi.

 

 

VÄLGU VÄRVUS

Äikest vaadeldes, samuti välgufotodelt võib jääda mulje, et välgu värvus varieerub oluliselt. Tegelikult kiirgab välk temperatuurist tulenevalt valget või sinakasvalget valgust. Väga lähedane välgulöök ongi nähtav ereda valge või sinaka sähvatusena. Kui välk lööb kaugemal, läbib selle valgus enne meieni jõudmist õhku, kus võib lisaks olla tolmu ning sademeid. Need tegurid võivad välgu värvust oluliselt moonutada. Fotode puhul lisandub valitud tehnika ning säriaja mõju.

Välgu poolt kiiratav valge valgus kujutab endast sarnaselt päikesevalgusega erineva lainepikkuse ja värvusega valguste segu. Nii nagu päikesevalguses on olemas kõik vikerkaarevärvid, on need olemas ka välgu valguses. Läbi õhu leviva valguse erineva lainepikkusega osadele mõjub õhk erinevalt. Lühema lainepikkusega sinine osa valgusest hajub kiiremini, järele jäävad pikema lainepikkusega kollased, oranžid ja punased toonid. Seepärast paistabki kauge välk kollasena ning väga kauge välk võib olla oranž või isegi punakas.

Mida rohkem on õhus tolmu või sademeid, seda kiiremini välgu värvus muutub. Nii võib tugevas paduvihmas ka kilomeetri-paari kaugune välgulöök oranžikas paista. Kui aga vaatluskohas vihma ei saja ning õhus on vähe tolmu võib välk ka kilomeetrite kauguselt valgena paista. Öisel ajal lisandub pilvesiseste välgu osade poolt tekitatud kuma, mis võib anda pilvedele roosaka või violetse varjundi (joonis 5). Fotodel võib välk paista sõltuvalt filmist või sensorist lillakas, sinine, punakas, kollakas või valkjas.

 

Joonis 5. Digitaalkaameraga pildistatud pilv-maa välk. Välgukanal on kergelt üle valgustatud, kuid selle loomulik valge värvus on nähtav. Pilvede roosakas-violetne valgus tuleneb pilvesiseste välguosade valguse hajumisest. Foto: Sven-Erik Enno

 

 

MÜRISTAMINE

Müristamine hirmutab inimesi palju enam kui välk, kuigi tegelikult on tegu helilainetega, mis võivad ohtlikult tugevad olla vaid välgulöögi vahetus läheduses. Müristamine saab alguse välgukanalist ning tuleneb õhu soojuspaisumisest. Tavalise pilv-maa välgu korral tekib müristamine positiivse vastulöögi etapi ajal kui õhk välgukanalis kuumeneb sekundi miljondikuga 30 000 kraadini. Nii äkiline temperatuuri tõus toob kaasa õhu plahvatusliku paisumise kogu välgukanali ulatuses. Plahvatusliku paisumise tulemusena tekkiv lööklaine ongi kuuldav müristamisena.

Nii valgusel kui helil on õhus kindel levimiskiirus. Valguse kiirus on ligi 300 000 km/s, heli kiirus aga vaid 340 m/s. Sellest tulenevalt näeme ka kauge välgu sähvatust praktiliselt selle toimumise hetkel, samas kui müristamine võib kohale jõuda oluliselt hiljem. Arvestades heli levimise kiirusega saame määrata välgu kauguse. Kõige lihtsam on arvestada, et kilomeetri läbimiseks kulub müristamisel 3 sekundit. Seega, kui välgu ja müristamise ajavahe on 3 sekundit, oli välk 1 km kaugusel, 6-sekundilise ajavahe korral on välgu kaugus 2 km ja näiteks 10 km kaugusel lööva välgu müristamine jõuab kohale umbes 30 sekundiga.

Sõltuvalt välgu tüübist, tugevusest ja kaugusest, samuti välgukanali pikkusest võivad müristamise tugevus ning kestus oluliselt varieeruda. Lähedane pilv-maa välk tekitab lühikese raksatuse, mis vahel meenutab plahvatust. Kui välk lööb väga lähedale võib sähvatuse ja kärgatuse vahele jääva sekundimurdosa jooksul mõnikord kuulda nõrka särinat, plaksatust, sisinat või vilinat. Sellist heli tekitavad striimerid. Kuna välgulöögi algfaasis kerkib pilvest laskuvale liidervälgule vastu palju striimereid, võib mõni nendest asuda vaatlejale palju lähemal kui tegelik välgulöök. Sel juhul ongi enne tugevat kärgatust kuulda striimeri tekitatud heli.

Kui pilv-maa välk lööb väga lähedal kõrgesse objekti, ei ole tugev kärgatus maapinnal tavaliselt kuuldav, kuna välgukanal lõppeb maapinnast palju kõrgemal. Näiteks kui tabamuse saab maja ees paiknev elektripost võib maja esimesel korrusel kuulda löögi hetkel vaid striimeri poolt tekitatud särinat või plaksu. Tugevat kärgatust aga kuulda ei ole, kuna helilaine levib majast kõrgemalt üle ning jõuab maapinnani alles paarkümmend meetrit eemal.

Löögikohast kaugemal müristamise ajaline kestus pikeneb. Peapõhjus on selles, et välgukanali pikkus on kilomeetreid ning selle eri osadest jõuab heli kohale erineval ajal. Müristamise heli muutub välgust kaugemal järjest madalamaks, kuna lühema lainepikkusega kõrgemad helid sumbuvad kiiremini. Seepärast on kauge äike tüüpilselt kuuldav sekundeid kestva madala kõminana.

Kui kaugel äikesetormist müristamist veel kuulda võib, sõltub nii kohalikust müratasemest kui atmosfääri seisundist. Kui puudub segav müra on kuuldavuse piiriks tüüpiliselt 20-30 km. Kui atmosfääris esineb inversiooni olukord, kus maapinnalähedase jahedama õhukihi kohal paikneb soojem õhk, levib müristamine oluliselt paremini. Selline situatsioon on tüüpiline just öisel ajal ning erandjuhtudel võib siis kauget äikesekõminat kuulda isegi kuni 100 km kauguselt.

 

 

PÕUAVÄLK

Ilusa ilmaga suveöödel võib madalal silmapiiri kohal mõnikord märgata välgusähvatusi, kuid müristamist ei ole kuulda. Tegu on täiesti tavalise äikesega, mis aga asub vaatlejast väga kaugel. Kui müristamine kostub tavaliselt 20-30 ning vaid erandjuhtudel 50-100 km kaugusele, siis välgusähvatusi võib pimedas öötaevas vabalt näha veel 300-400 km kaugusel.

Välk paistab pimedal ajal väga kaugele nii oma suure heleduse kui äikesepilve kõrguse tõttu. Näiteks 12 km kõrgusele ulatuv äikesepilve tipp on horisondi kohal näha veel 300 km kauguselt (joonis 6). Avatud vaatega kohtades võibki sageli põuavälgu sähvatuste foonil näha madalal silmapiiri kohal kobrutavate rünksajupilvede siluette. Mõnikord on näha, kuidas põuavälgu sähvatused kaugeid äikesepilvi seestpoolt valgustavad.

 

Joonis 6. Väga kauge äikesepilve lehvikutaoline tipp paistab läbi põuavine Kihnu saarele. Pilv asus Venemaal Peipsist idas umbes 300 km kaugusel pildistamiskohast. Äikesepilved püsisid seal pimedani ning öösel võis näha rohkelt põuavälkusid. Foto: Sven-Erik Enno.

 

Põuavälgu värvus on äikese suure kauguse tõttu tüüpiliselt kollakas või oranž, vahel ka punakas. Sõltuvalt äikesesüsteemi suurusest ning intensiivsusest võib tegu olla kas üksikute sähvatuste või pideva väreleva välguvalgusega. Põuavälk ei ole äikese suure kaguse tõttu otseselt ohtlik. Samas tuleb arvestada võimalusega, et põuavälku tekitavad äikesepilved võivad läheneda ning mõne aja pärast juba lähedasi välgulööke põhjustada.

 

 

KUS LÖÖB KÕIGE ROHKEM VÄLKU?

Igas sekundis lööb planeedil Maa 40-50 välku, enamik neist troopikas ning maismaa kohal (joonis 7). Aastatel 1998-2003 kosmosest teostatud satelliitvaatlused näitasid, et 80% kõigist maailma välkudest registreeriti 30. põhjalaiuse ja 30. lõunalaiuse vahelises piirkonnas. Ülejäänud välkudest suurem osa lööb põhjapoolkera parasvöötmes maismaa kohal juunis, juulis ja augustis. Troopikas lööb välku nii palju, kuna seal leidub aastaringselt äikesepilvede arenguks vajalikku sooja niisket õhku. Parasvöötmes on selliseid õhumasse eeskätt suvekuudel, mistõttu äikesehooaeg on lühem ja välgulöökide arvukus väiksem kui troopikas.

Maailma võimsaim äikesekolle on Kesk-Aafrika, kus aastas võib ruutkilomeetri kohta esineda kümneid välgulööke. Suurim aastane keskmine välgulöökide arv on registreeritud Kongo idaosa mägedes, kus see on 159 välgulööki ruutkilomeetri kohta. Teine ulatuslik veidi madalama aktiivsusega äikesekolle asub Lõuna-Ameerika põhjaosas Amazonase piirkonnas. Kolmas märkimisväärselt äikeseline piirkond on Kagu-Aasia ja Okeaania regioon.

Ookeanide kohal lööb välku vähe ka troopilistel aladel, kuna seal jääb tõusvate õhuvoolude kiirus reeglina oluliselt väiksemaks kui maismaa kohal. Seega jäävad ookeanil moodustunud rünksajupilved madalamaks ning eri pilveosade laadumine ja välgu tekke tõenäosus on väiksemad. Kellaajaliselt lööb suurem osa maismaa välkudest pärastlõunal kui õhk on kõige soojem ning kõige vähem on äikest varahommikuse temperatuurimiinimumi ajal. Ookeanide kohal välgulöökide arvukus kellaajast ei sõltu.

 

Joonis 7. Välkude keskmine arvukus ruutkilomeetri kohta aastas (pilvesisesed ja pilv-maa välgud kokku) perioodil 1998-2003 NASA satelliitvaatluste põhjal. Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/File:HRFC_AnnualFlashRate_0.5.png.

 

Eesti kohta on olemas pilv-maa välgulöökide statistika alates 2005. aastast. See põhineb NORDLIS äikesedetektorite võrgustiku poolt kogutaval andmestikul. Perioodil 2005-2011 tabas Eesti piirkonnas maad keskmiselt 0,7 välgulööki ruutkilomeetri kohta aastas. Kõige enam lööb välku Pärnumaalt üle Järvamaa Virumaale ulatuvas edela-kirdesuunalises vööndis (joonis 8). Selles piirkonnas on mitmel pool rohkem kui 1 pilv-maa välk ruutkilomeetri kohta aastas. Maksimum, 1,7 pilv-maa välku ruutkilomeetri kohta aastas on registreeritud Ida-Virumaal Kiviõli piirkonnas. Palju vähem lööb välku mere kohal, eriti Eestist loodes. Seal on kohati alla 0,1 pilv-maa (vee) löögi ruutkilomeetri kohta aastas.

Eri aastatel varieerub välkude arvukus Eestis mitmekordselt. Näiteks 2006 registreeriti vaid umbes 19 tuhat pilv-maa välku, samas kui 2010 oli neid üle 170 tuhande. Nagu parasvöötmele kohane nii lööb ka Eestis kõige rohkem välku juulis. Välkude ööpäevane jaotus tipneb kella 14 ja 18 vahel pärastlõunal, kõige vähem välkusid on registreeritud hommikul kella 3 ja 10 vahel.

 

Joonis 8. Pilv-maa välkude keskmine arvukus ruutkilomeetri kohta aastas Eesti piirkonnas perioodil 2005-2013. Andmete allikas Keskkonnaagentuur, kaardi autor Sven-Erik Enno.

 

 

KUHU VÄLK LÖÖB?

Pilv-maa välgud moodustavad 20-25% välkude koguhulgast, kusjuures paljud neist ei taba otseselt maapinda, vaid maapinnal olevaid kõrgemaid objekte. Öeldakse, et välk otsib kontakti maapinnaga võimalikult lühikest teed mööda. Põhjuseks on õhu suur elektritakistus. Kui välk tabab näiteks metallmasti või puud kulgeb osa laengute pilve ja maa vahelisest liikumisteest metallis või puidus, mis juhivad elektrit palju paremini kui õhk.

Oluline on ka ülalpool kirjeldatud pilv-maa välgu etapiline teke. Välgukanali kujunemiseks on vaja pilvest laskuva negatiivse liidervälgu ning maapinnalt lähtuva positiivse striimeri kohtumist. Kui negatiivne liidervälk maapinnale läheneb, hakkab sellele vastu tõusma kümneid striimereid. Need võivad lähtuda otse maa- või veepinnalt, aga palju kergemini tekkivad need hoonetel, puudel või kõrgetel mastidel. Tüüpiline striimer jõuab tõusta lähtekohaks oleva objekti tipust mõne kuni mõnekümne meetri kõrgusele. Maapinnalt lähtuv striimer ei jõua seega nii kõrgele, kui puu, piksevarda või kõrgepingemasti otsast lähtuv striimer. Pilvest laskuv negatiivne liidervälk tabab aga seda striimerit, mida esimesena kohtab. Seega mida kõrgemalt objektilt striimer algab, seda suurem on võimalus kohtuda negatiivse liidervälguga ning tekitada välgukanal just pilve ja kõrge objekti vahele.

Üldiselt ongi nii, et mida kõrgem on objekt ja mida paremini see elektrit juhib, seda suurem on piksetabamuse võimalus. Sadade meetrite kõrgused teletornid ning pilvelõhkujad võivad saada ühe äikese ajal mitmeid välgutabamusi. Kõrged puud, samuti kõrgetel kohtadel kasvavad puud saavad madalamatest sagedamini välguga pihta.

 

Jooni 9. Kõrged objektid saavad kõige sagedamini välgutabamusi. Välk löömas Eiffeli torni Pariisis.  Foto: Hakim Atek, allikas: http://spaceweather.com/archive.php?view=1&day=28&month=05&year=2009.

 

Üsna sageli tuleb ette olukordi, kus välk näib käituvat vastupidiselt kirjeldatud loogikale. Nii võib piksetabamuse saada väiksem puu suurema puu või kõrge masti läheduses. Samuti võib välk tabada suurte puude vahel asuvat hoonet või maapinda puude ning hoonete vahel. Pihta võivad saada madalal orus kasvavad puud, samas kui lähedal asuval künkal kasvavaid puid välk ei puuduta.

Puude puhul on oluliseks teguriks konkreetse puu juurestiku ulatus ja iseloom, samuti pinnas, milles puu kasvab. Niiskem ja savikas pinnas on parem elektrijuht kui kuiv ja liivane. See selgitab, miks välk võib eelistada madalal niiske savika pinnasega orus kasvavaid puid, kuigi kõrgemal ja liivase pinnasega künkal kasvavate puudeni on äikesepilvest lühem tee.

Lisaks mõjutavad välgu teekonda väikesed muutused õhu elektritakistuses. Ehkki õhk on väga halb elektrijuht, esineb selles veidi paremini ja veidi halvemini juhtivad piirkondi. Välgulöögi esimeses etapis maapinna suunas liikuv negatiivne liidervälk valib õhus alati väikseima elektritakistusega tee, mis ei ole kunagi päris sirge. Tulemuseks on välgu tüüpiline rohkem või vähem looklev kuju. Halvemini elektrit juhtivad õhu piirkonnad võivad laskuva negatiivse liidervälgu suunata mööda kõrge masti otsast lähtuvast striimerist ja juhtida selle kokku hoopis madalamalt puult või otse maapinnalt lähtuva striimeriga. Nii saavad üsna tihti piksetabamusi ka kõrgete objektide läheduses asuvad madalamad objektid.

 

 

VÄLGU OHUD

Välgu ohud tulenevad tohutust voolutugevusest ja kõrgest temperatuurist välgukanalis. Keskmise välgulöögi puhul on voolutugevus 30 000 amprit, tugeva välgu korral 300 000 amprit. Inimesele peetakse eluohtlikuks juba 0,1 ampri tugevust elektrivoolu. Temperatuur tõuseb välgukanalis 30 000 kraadini, ületades näiteks Päikese pinna temperatuuri viis korda. Sellises kuumuses sulavad, süttivad või aurustuvad kõik tuntud ained. Välk on ohtlik inimestele, loomadele, puudele, tehnikale ja hoonetele. Loomulikult põhjustavad võimsamad, suurema voolutugevusega ning paljudest järjestikustest impulssidest koosnevad välgud enam kahju kui nõrgemad 1-2 impulsiga välgud.

 

1. Välgu mõju inimestele ja loomadele

Maailmas hukkub välgu tõttu igal aastal hinnanguliselt umbes 24 tuhat inimest ning vigastada saab 240 tuhat. Otseseid välgutabamusi saavad inimesed siiski suhteliselt harva. Ligi pooled ohvritest põhjustab sammupinge hetkel kui välk tabab inimese läheduses olevat objekti, näiteks puud. Kuni 40 protsendil juhtudest saab inimene pihta välgu mõne väiksema kõrvalharu või maapinnalt tõusva striimeriga. Ülejäänud 10-20 protsendil juhtudest saab ohver välgult elektrilöögi mõne hästi elektrit juhtiva objekti kaudu. Näiteks toetub äikese ajal metallaia või vihmaveetoru vastu või seisab nende lähedal. Eestis on inimesi viimase paarikümne aasta jooksul välgu tõttu hukkunud või vigastada saanud näiteks sellistes olukordades:

  • puu all vihmavarjus seistes

  • lagedas karjääris jalutades

  • lagedas kohas auto kõrval seistes

  • rannas suvitajaid läheneva tormi eest hoiatama minnes

  • aias töötades

  • jalutades linnas kotiga, milles olid metallist purgikaaned

  • toas metallkonstruktsiooniga ja välisseina vastu toetuvas voodis lamades

  • eelmise äikesetormi ajal välgu poolt rikutud telefonikaablit parandades

Sammupinge (joonis 10) on tingitud välgulöögi hetkel tabamuse saanud objekti ümber maapinnale tekkivast elektriväljast. Elektrivälja tugevus suureneb välgutabamuse suunas. Kui inimese jalad asuvad erineval kaugusel löögikohast või kui inimene lebab maapinnal, tekitab elektriväli keha läbiva eluohtliku elektrivoolu. Mida lähemal on inimene välgulöögile ning mida suurem on jalgade vaheline kaugus, seda tugevama elektrilöögi võib saada. Just seepärast ei ole soovitatav äikese ajal joosta. Ohtliku sammupinge tsoon ulatub välgulöögist 15-20 meetri kaugusele. Vees on see piirkond palju suurem, mistõttu äikese ajal ei tohiks mingil juhul ujuda.

Ohtliku sammupinge vältimiseks tuleks äikese ajal eemale hoida kõigist objektidest, mida välk võib suure tõenäosusega tabada. Lisaks puudele kujutavad ohtu elektripostid, mastid, piksevardad, samuti metallaiad ja kõik suured metallesemed. Äikese ajal võib eluohtliku elektrilöögi saada ka vooluvõrgu kaudu, kui kasutatakse sellesse ühendatud elektriseadmeid.

Loomad on sammupinge suhtes üldiselt inimesest tundlikumad. Suurem jalgadevaheline kaugus suurendab elektrilöögi saamise ohtu. Teada on mitmeid juhtumeid, kus elektriposti või maad tabanud välk tapab lähedale kogunenud loomakarjas korraga kümneid loomi.

 

Joonis 10. Sammupinge tekib välgulöögi hetkel maapinnal ümber tabamuse saanud objekti. Inimene A seisab jalad harkis, jalgade toetuspunktide vahel erineb pinge ligi 100 kV võrra ning võimalus saada eluohtlik elektrilöök on väga suur. Inimene B seisab jalad koos, pinge erinevus jalgade toetuspunktide vahel on väike ning eluohtlik elektrilöök palju vähem tõenäoline. Allikas: http://nols.blogs.com/nols_news/2012/08/lightning-safety-in-the-backcountry.html.

 

Uuringud on lisaks näidanud, et maasse löönud välgust lähtuvad sageli selgelt piiritletud kuni mõne sentimeetrise läbimõõduga harud, mis levivad ja hargnevad pinnases sammupinge tsooni piires. Selline suure voolutugevusega pinnaseharu võib levida maapinna ülemises kihis ja tabada näiteks inimese jalga. Nii võib ka 20 m kaugusele löönud välk osutuda eluohtlikuks. Samal ajal on teada juhtumeid, kus vaid 2-3 m kaugusel maasse löönud välk ainult ehmatas inimest. Tõenäoliselt on sellisel juhul kõik välgu pinnaseharud inimese jalgadest mööda läinud. Pinnaseharude täpse teekonna määravad konkreetse koha maapinna elektrijuhtivuses esinevad ebaühtlused.

 

2. Välgu mõju puudele

Välk tabab puid väga sageli, kuid tihti ei jää sellest nähtavaid jälgi või asuvad tabamuse saanud puud suurtes metsades või muudes hõreda asustusega piirkondades. Puuliikidest saavad Eestis sageli välguga pihta näiteks kuused, tammed, männid, kased (joonis 10). Täpseid protsente või pingeridu pole võimalik välja tuua, kuna registreeritud välgutabamuste arv sõltub oluliselt konkreetse puuliigi levikust uuritaval alal. Pigem võiks silmas pidada, et ohtlikud on kõik kõrged puud, eriti need mis kasvavad üksikult või metsa ääres. Kuna välk otsib lühemat teed maapinnale on lagedal kasvavad kõrged puud ideaalseks sihtmärgiks.

 

Joonis 11. Välgutabamus noorel kasel Türi linna servas. Foto: Sven-Erik Enno.

 

Välgutabamusest ei pruugi puule jääda mingit nähtavat jälge, samas võib puu saada tõsiseid kahjustusi või täielikult hävida. Vähem saavad kahjustada üldiselt need puud, mida välk tabab tugeva vihmasaju korral. Siis võib elektrivool liikuda mööda tüve ja oksi alla voolavat veekihti, jätmata nähtavaid jälgi. Kui aga oksad ja tüvi on välgutabamuse hetkel kuivad, kasutab elektrivool tavaliselt puu niiskemat koorealust kihti või juhtsooni. Kuna puudes leiduv vesi ei ole tavaliselt väga hea elektrijuht, kuumeneb ja aurustub see kiiresti. Auru surve võib rebida puult koore või selle täielikult lõhkuda.

Välk võib tugevalt kahjustada ka puu juurestikku. Mõnikord jäävad puu maapealsed osad välgutabamusest täiesti puutumata või esinevad vaid väikesed kahjustused. Järgnevate aastate jooksul aga puu kuivab. Sel juhul ongi tegemist ulatusliku juurte kahjustusega. Kui puu maapealses osas esinevad vaid kohalikud kahjustused ning suurem osa juurestikust on terveks jäänud, võib puu välgukahjustusest edukalt paraneda.

 

3. Välgu mõju tehnikale ja hoonetele

Välk rikub Eestis kodumasinaid ja süütab hooneid igal aastal. Alati ei aita ka piksekaitsesüsteemid. Korralikult paigaldatud ja maandatud piksevarras küll vähendab välgukahjustuste ohtu, kuid ei välista neid täielikult. Piksevardaga kaitstud hoone saab otsese välgutabamuse harva, samas võib välk ka sellisesse hoonesse pääseda elektri-, telefoni- ja internetijuhtmete kaudu, samuti läbi õues paiknevate teleriantennide kaablite.

Telerite, arvutite  ja teiste kodumasinate välgukahjustused tekivadki tüüpiliselt elektrijuhtmete, antenni- ja võrgukaablite kaudu. Sealt tungib ülepinge masinate sisemusse ning rikub need. Ülepinge tekkeks elektrijuhtmetes ei pea välk alati otseselt elektriliini tabama. Isegi elektriliini lähedal lööv välk võib selles indutseerida arvestatava ülepinge. Eriti ohustatud on vanemat tüüpi õhuliinid.

Kui välk lööb maja lähedal elektriliini või tabab näiteks teleri välisantenni, on ülepinge eriti suur. Sellisel juhul võivad kodumasinad süttida ning tekib tulekahju, ehkki välk otseselt hoonet ei taba. Siinkohal pole piksevardast abi, kuna piisab ka 100-200 m kaugusel elektriliini tabanud välgust.

Kõige parem kaitse kodumasinatele on vooluvõrgust lahtiühendamine äikese ajaks. Kui lisaks ühendada lahti ka arvutite internetikaablid ning telerite antennid, peaks kodumasinad olema välgukahjustuste eest maksimaalselt kaitstud.

 

 

OHUTU KÄITUMINE ÄIKESE KORRAL

Järgnevalt on toodud olulisemad juhised, mis aitavad vähendada välguga seotud ohtusid inimestele, hoonetele ja tehnikale. Tuleb arvestada, et kõik siintoodud soovitused aitavad välgukahjustuste ohtu vähendada, kuid ei välista neid täielikult. Ohutusabinõud on kindlasti vajalikud kui välgu ja müristamise ajavahe on alla 10 sekundi. Sel juhul on äike juba ohtlikult lähedal.

 

1. Ohutu käitumine äikese ajal hoonetes viibides

  • Tavatelefone ja vooluvõrku ühendatud kodumasinaid ei ole soovitatav kasutada, kuna nende kaudu võib saada elektrilöögi. Mobiiltelefon ja akutoitel sülearvuti on oluliselt ohutumad.

  • Juba siis, kui äike läheneb lülitada välja kodumasinad ja eemaldada nende pistikud seinakontaktidest. Samuti tuleks eemaldada telerite antennid ning internetikaablid. Ainult seadmete väljalülitamisest ei piisa, seinakontakti ühendatud elektrijuhtmete ja ka internetikaablite ning teleriantennide kaudu rikub välk sageli ka väljalülitatud kodutehnika.

  • Juhul kui elektriseadmeid pole võimalik vooluvõrgust lahti ühendada, hoidke vooluvõrku ühendatud seadmetest äikese ajal eemale.

  • Hoidke äikese ajal eemale seinakontaktidest, elektri-, telefoni-, interneti- ja antennikaablitest.

  • Ei ole soovitatav äikese ajal dušši all või vannis käia ja veekraane kasutada. Veetorustikud on üldiselt head elektrijuhid ning nende kaudu võib saada elektrilöögi.

  • Kui läheheb äike tuleks sulgeda uksed ja aknad. On teada juhtumeid, kus avatud aknast sisse löönud välk on tabanud inimesi. Samuti võib avatud ukse või akna kaudu hoonesse siseneda keravälk.

  • Ahju ja pliidi alla tuld teha ei ole äikese ajal soovitatav. Korstnast tõusev kuum suitsusammas on õhust parem elektrijuht ning võib seega välku ligi tõmmata.

  • Kui lahkute pikemaks perioodiks kodust on soovitav eemaldata kodumasinate pistikud kontaktidest ning ühendada lahti telerite antennid ja internetikaablid.

  • Kui majal puudub piksevarras, mõelge selle püstitamisele. Seda eriti juhul kui maja asub linnast väljas hõreda asustusega piirkonnas. 

 

2. Ohutu käitumine äikese ajal õues viibides

  • Kui viibite õues ja algab äike, aga läheduses on turvaline varjualune (maja või auto) püüdke võimalikult kiiresti sinna jõuda. Ärge hakake aega kulutama äikeseohutuse peenematele nünassidele nagu taskus oleva mobiiltelefoni väljalülitamine vms. Järgige varjualuse poole liikudes vaid kõige olulisemaid ohutusnõudeid: ärge jookske vaid kasutage lühikest tihedat sammu, ärge hoidke peakohal metallesemeid, mööduge suurtes puudest, elektripostidest ja piksevarrastest võimalusel vähemalt 15-20 m kauguselt.

  • Võimaluse korral varjuge autosse ja sulgege kindlalt kõik uksed ning aknad. Sel juhul on vigastuste oht üsna väike ka juhul, kui auto saab välgu otsetabamuse. Lahtine auto ei paku välgu vastu mingit kaitset!

  • Kui läheduses pole ühtegi kindlat varjualust hoiduge maastikul madalamasse kohta, eemale puudest, taradest, elektripostidest, mastidest, raudteedest ja piksevarrastest.

  • Kui viibite äikese ajal metsas, hoidke eemale suurtest puudest ja püüdke varjuda madalasse tihedasse põõsastikku.

  • Ärge kandke endaga kaasas suuri metallesemeid, eriti kõrgele tõstetuna. Näiteks vikati kandmine õlal on äikese ajal eluohtlik!

  • Ärge kasutage äikese ajal väljas viibides elektroonikaseadmeid, lülitage need välja. Kasutage ka mobiiltelefoni vaid hädaolukorra puhul! 

  • Kui äike läheneb ujumise või paadisõidu ajal minge kohe kaldale ning eemalduge veekogust.

  • Ohtlik on viibida äikese ajal suurel lagedal platsil või väljal, näiteks golfi- või jalgpalliväljakul.

  • Ohtlik on viibida äikese ajal koopas, eriti koopasuu lähedal. Samuti ei tohiks varjus seista kaljueendi serva all.

  • Äikese ajal ei ole soovitatav joosta.

  • Jalgratast/mopeedi/mootorratast käekõrval lükata on äikese ajal ohutum kui nendega sõita.

  • Kui äikese ajal väljas viibides tõusevad juuksed peas püsti eemalduge kohe oma asukohast lühikeste sammudega vähemalt paarikümne meetri kaugusele. Selline nähtus viitab laengute koondumisele, mis eelneb välgulöögile.

  • Kõige ohutum keha asend äikese ajal väljas viibides on kükitamine jalad võimalikult koos ja päkad maapinnale toetumas, käed ümber põlvede ja pea võimalikult madalal (joonis 12). Kõrvuti asetatud ja ainult päkkadele toetuvad jalad viivad miinimumini sammupinge ohu lähedase välgulöögi korral. Madal keha asend vähendab välgu ja striimerite otsetabamuse ohtu. See asend ei ole küll eriti mugav, kuid tugeva tormi korral kui on palju lähedasi pilv-maa välgulööke on see väga soovitatav.

  • Ärge lamage äikese ajal. Kuigi see on kõige madalam keha asend maapinna suhtes, suurendab suur kokkupuutepind maaga väga oluliselt sammupinge ohtu. Seega olete lamades kokkuvõttes suuremas ohus kui päkkadel kükitades.

 

Jooni 12. Kõige ohutum asend äikese ajal väljas olles: jalad võimalikult koos ja ainult päkad maapinnale toetumas, käed ümber põlvede ja pea võimalikult madalal. Allikas: http://www.crh.noaa.gov/pub/ltg/CLRP_feetWHY.php.

 

 

MÜÜTE JA FAKTE VÄLGU KOHTA

 

Järgnevalt esitatud müüdid võib lugeda on täiesti valedeks ja teaduslikku põhjendust neil pole. Ometi on need kitsamalt või laiemalt levinud. Samas on osade selliste müütide järgmine äikese ajal lausa eluohtlik.

 

Müüt: Kui äikese ajal ei ole võimalik autosse või siseruumi varjuda, tuleks võimaluse korral seista piksevarda all või läheduses.

Fakt: Äikese ajal piksevarda lähedal viibimine on ELUOHTLIK! Kui välk piksevarrast tabab võib sammupinge tappa isegi 20 m vardast eemal. Seega, kui näiteks telgite laagriplatsil, kus on ka piksevarras, pange telk sellest vähemalt 25-30 m eemale. Hoidke piksevarrastest ja kõigist kõrgetest metallobjektidest eemale isegi siis, kui on kuulda vaid kauget müristamist.

 

Müüt: Välgust tabatu on veel pikka aega elektri all, temale lähenemine ja tema puudutamine on eluohtlik.

Fakt: Inimkeha või maastik ei säilita endas elektrilaengut. Välguohvrile lähenemine ei ole kuidagi ohtlik, samas võib kiire abi olla ohvri elu päästmisel määrava tähtsusega.

 

Müüt: Kummikute kandmine äikese ajal kaitseb sammupinge ja välgulöögi eest, kuna paksud kummitallad ei juhi elektrit.

Fakt: Kummitallad on halvad elektrijuhid, aga õhk on ka väga halb elektrijuht. Äikesepilve ja maapinna vahel suudab välk edukalt läbida KILOMEETREID väga halvasti elektrit juhtivad õhku, mille kõrval paar SENTIMEETRIT halvasti elektrit juhtivat kummi ei tähenda sisuliselt midagi. Seega ei muuda jalatsite valik äikese ajal väljas viibimist kuidagi ohutumaks.

 

Müüt: Välk ei löö kunagi teist korda samasse kohta (või lööb samasse kohta iga 7 aasta järel).

Fakt: Kõrged objektid, näiteks tornid ja mastid võivad isegi ühe äikesetormi ajal saada mitmeid tabamusi. Empire State Building New Yorgis saab aastas sadakond välgutabamust. Kui objekt saab mingil hetkel välgutabamuse ei ütle see midagi selle kohta, kas ja millal see uuesti juhtub.

 

Müüt: Kõrge mast või torn maja lähedal suurendab ohtu, et maja saab piksetabamuse.

Fakt: Kui hoone ja kõrge objekti vaheline kaugus on väiksem objekti kõrgusest (näiteks maja on 100 m kõrgusele mobiilimastile lähemal kui 100 m), siis hoopis väheneb oht, et hoone saab välgutabamuse. Pigem tabab välk sel juhul ikkagi kõrget objekti. Samas ei kaitse kõrge masti lähedus sugugi alati. Kui näiteks välk läheneb võrreldes masti asukohaga vastassuunast ei ole sellel mingit kaitsvat mõju. Seega kõrge objekt hoone lähedal mõnikord vähendab välgutabamuse ohtu ja teatud olukorras ei avalda sellele mingit mõju. Aga mitte kunagi ei suurenda kõrge objekt läheduses riski, et välk tabab hoonet.

 

Müüt: Kui müristab ainult eemal, vihma ei saja ja peakohal on taevas rahulik, ei ole välgulöögi ohtu.

Fakt: Väike osa pilv-maa välkudest tabab maapinda äikesepilvest eemal väljaspool sajupiirkonda. Selline välk võib ilmuda isegi enam kui 20 km kaugusel äikesetormist, kus taevas on selge ning isegi kauget müristamist pole kuulda. Õnneks on niisugused juhtumid siiski haruldased.

 

Müüt: Lagedal maastikul äikesetormi kätte jäädes tuleks maapinnale pikali heita, see teeb inimese võimalikult madalaks ja viib välgulöögi ohu miinimumini.

Fakt: Pikali heitmine viib miinimumini välgu otsetabamuse ohu. Samas saavad otsetabamuse väga vähesed välguohvrid. Suurim oht on hoopis sammupinge, mis tekib maapinnal välgulöögikoha ümber. Maas lebamine ainult suurendab keha ja maapinna kokkupuutepinda ning koos sellega kasvab oluliselt sammupinge oht. Seega tuleks äikesetormi ajal pigem kükitada (joonis 12).

 

Järgnevalt mõned osaliselt õiged müüdid. Nende laialt levinud kujus on siiski vähem või rohkem täpsustamist vajavat.

 

Müüt: Välk tabab alati kõige kõrgemat objekti või kohta maastikul.

Fakt: Välk tabab üldiselt kõrgeid objekte, kuna otsib lühimat teed pilvest maapinnani. Siiski ei pruugi välgu tee kaugeltki alati lõppeda kõrge objekti tipus. Õhu ja pinnase elektrijuhtivus ei ole ühtlane ning seetõttu võib välk vahel tabada ka kõrge metallmasti jalamit või maapinda piksevarda kõrval.

 

Müüt: Metallesemete kandmine, eriti peakohale tõstetult, samuti vihmavarju ning elektroonikaseadmete kasutamine äikese ajal väljas viibides on väga ohtlik, kuna metall tõmbab välku ligi.

Fakt: Metallesemed, eriti üles tõstetult, samuti vihmavarjud on tõesti äikese ajal ohtlikud. Samas mitte ükski metallese ega elektroonikaseade, mis on inimesele kaasaskantavas suuruses ei "tõmba" kuidagi välku. Nende esemete suurused on võrreldes äikesetormi ja välgu mastaabiga tühised. Selleks, et välk saaks tabada näiteks inimese peakohal olevat vihmavarju, peab negatiivne liidervälk esmalt jõudma pilvest laskudes mõne meetri kaugusele vihmavarjust. Teekonnal pilvest maapinna suunas mõjutavad liidervälku peamiselt õhu elektrijuhtivus pilve ning maapinna vahel ja elektrilaengu tugevus ning jaotus maapinnal. Inimene ja vihmavari äikesepilve all ei avalda samal ajal mingit mõju. Kui aga liidervälk on tõepoolest laskunud juhuslikult inimese suunas ja on juba vihmavarjust mõne meetri kaugusel, tabab välgulöök nagunii maapinda või mõnda objekti inimesest mõne meetri raadiuses. Sellisel juhul on inimene eluohtliku sammupinge tsoonis ja saab kannatada ka ilma vihmavarju kandmata.

Tegelik oht peitub selles, et inimese käes olevat vihmavarju või muud inimese kehaga kokkupuutuvat objekti tabava välgu elektrivool läheb otse läbi keha ning sellise tabamuse tagajärjed on tavaliselt väga rasked. Kui aega inimesel pole välgulöögi hetkel metallesemeid käes ja välk tabab mõne meetri kaugusel maapinda võib sammupingest pääseda palju väiksemate vigastustega.

 

Müüt: Autos on äikese ajal ohutu viibida, kuna kummist rehvid on väga head isolaatorid.

Fakt: Kinnine auto suletud uste ning akendega on äikese ajal tõesti üks ohutumaid kohti, kuid rehvide suure elektritakistusega pole siin mingit pistmist. Autos viibijaid kaitseb hoopis metallkere, mis elektrivoolu turvaliselt salongist mööda juhib. Välgulöögi maandamine toimub läbi rehvide, mille suur elektritakistus on võrreldes välgu energiaga täiesti tühine. Suure elektritakistuse tõttu saavad rehvid aga välgulöögi korral sageli kahjustada.

 

Müüt: Erinevalt autosõidust on rongisõit äikese ajal ohtlik.

Fakt: Tänapäevaste reisirongide puhul see üldiselt paika ei pea, kuna vagunis olevad reisijad on rongi välimisest metallkerest isoleeritud. Ohtlik on äikese ajal seisva rongi juures väljas viibida. Kuna vagunid on omavahel ühendatud ja nende välispind juhib hästi elektrit võib sõltuvalt rongi pikkusest saada selle kaudu elektrilöögi kümneid või isegi sadasid meetreid eemal rongi või raudteed tabanud välgult.

 

Müüt: Äikese ajal siseruumides viibides tuleb akendest eemale hoida.

Fakt: See on õige soovitus, aga peamine põhjus pole välk. Pigem võib äikesega sageli kaasnev tormituul paisata akendesse oksi või muid esemeid ning akna purunemisel selle juures seisjaid klaasikildudega vigastada. Välk võib akna all seisjaid ohustada vaid juhul kui aknal on metallraamid või trellid. Samuti on ohtlikud halvasti paigaldatud aknad, kus aknaraami ja seina vahel on õueni ulatuvaid tühikuid.

 

Müüt: Ühed välgud lõhuvad, teised põletavad.

Fakt: Osad välgud tekitavad tõepoolest hoonetele ainult purustusi, samas kui teised põhjustavad tulekahjusid. Samas mingeid kindlaid välgutüüpe selle alusel teaduslikult ei eristata. Pigem tuleb arvestada, et pilv-maa välgud võivad olla erineva võimsuse, kestuse ja temperatuuriga. Kui hoonet tabab nõrgem ja vaid ühest impulsist koosnev välk, siis on süttimise tõenäosus väike. Tabamuse koht ei jõua lihtsalt süttimiseks piisavalt kuumeneda. Samal ajal välgu kanalis õhk ikkagi plahvatuslikult paisub ning sellest lähtuv lööklaine tekitab purustusi. Kui välk on võimas ja koosneb paljudest impulssidest, võib tabamuse koht suure tõenäosusega süttimistemperatuurini kuumeneda. Eriti ohtlik on positiivne pilv-maa välk, millele on iseloomulik negatiivse välguga võrreldes palju pikemalt püsiv tugev elektrivool ja suur kuumus välgukanalis. 

 

Müüt: Öine põuavälk on ohutu, kuna see on väga kauge äikese välkude kuma.

Fakt: Jah, põuavälk on ohutu kuna äike on siis tavaliselt kümneid või sadasid kilomeetreid eemal. Samas ei tohiks unustada, et äikesepilved liiguvad ning vahel päris kiiresti. Seega on võimalus, et esialgu vaid põuavälkude kumana nähtav äike liigub vaatleja suunas ning põhjustab mõne aja pärast juba ohtlikult lähedasi välgulööke.

 

Müüt: Müristamist võib kuulda kuni 20-30 km kaugusel äikesetormist.

Fakt: Müristamise kuulmine sõltub välgu tugevusest ja kõrgusest, samuti atmosfääri seisundist ning vaatluskoha müratasemes. Keskmiseks müristamise kuuldavusraadiuseks peetakse tõesti 20-30 km. Päevasel ajal suures linnas võib müristamine üle linnamüra kostma hakata aga alles siis, kui äike on vaid mõne kilomeetri kaugusel. Öösel vaikses maakohas seevastu võib nõrka äikesekõminat vahel kuulda lausa 100 km kauguselt.

 

Järgnevalt mõned levinumad sisult õiged müüdid koos lühikeste selgitustega.

 

Müüt: Äikese ajal tuleb eemale hoida puudest, mastidest, elektripostidest, piksevarrastest ja üldse kõrgetest objektidest.

Fakt: Mida kõrgem objekt ja mida rohkem metalli, seda suurem on tõepoolest oht, et välk seda tabab ning selle all või lähedal viibijat eluohtlikult vigastab.

 

Müüt: Äikese ajal ei tohi ujuda.

Fakt: Vette lööva välgu korral levib eluohtlik sammupinge palju kaugemale kui maismaal. Samuti on ujuja pea tasasel veepinnal välgule heaks sihtmärgiks.

 

Müüt: Äikese ajal ei tohi joosta.

Fakt: Joostes on jalgade toetuspindade vahe suur ning see suurendab oluliselt sammupinge ohtu.

 

Müüt: Välgu ja müristamise ajavahe järgi saab teada välgu kauguse.

Fakt: Heli, ka müristamine, levib õhus kiirusega umbes 340 m/s, seega kilomeetri läbimiseks kulub 3 sekundit. Kui hakata välgulöögi hetkel sekundeid lugema ja hiljem jagada välgu ning müristamise ajavahe sekundites kolmega, saame välgu kauguse kilomeetrites. Näiteks kui välgu ja müristamise vahel oli 17 sekundit, on välgu kaugus 17:3 ehk ligikaudu 5,7 km. Sellest meetodist pole kasu väga tugevate äikeste korral kui välku lööb nii tihedalt, et müristamised sulavad kokku pidevaks kõminaks. 

 

Müüt: Äikese ajal ei tohi lõket teha ja ahju kütta.

Fakt: Tõusev soe suitsusammas juhib tõesti paremini elektrit kui ümbritsev õhk.