CAVALIER  KING  CHARLES  SPANIEL


 
Laura Põltsam ja Ama Läte
ESTONIA, Tallinn
laura.poltsam@gmail.com
tel.: +372 5648 1696
 

UUDISED / NEWS    CAVALIER / OUR DOGS    KUTSIKAD / PUPPIES    PESAKONNAD / LITTERS    MEMORIAM    KENNEL   CAVALIERI AJALUGU

 

C avalier King C harles Spanjel.

    Vähesed koeratõud võivad uhkustada oma sajandeid vana minevikuga. Tõepoolest ulatub Cavalieride – väikeste toy spanjelite ajalugu juba XIII sajandisse. Tegelikult võib öelda, et cavalieril on isegi kaks ajalugu, milledest üks algab kaugelt sajandite tagant, teine aga XX sajandi algusest.
     Loomulikult ei ole võimalik ajaloo sügavustest nende kenade koerakeste täpset päritolu kindlaks teha.


Tizian
 Eleonora Gonzaga (1536-38)


Antonio Moro -
  Mary and Philip (1554)

Kõige huvitavam teooria viib meid tagasi juba aastasse 900 a.d. kui Hiina imperaator saatis kingituseks kaks “Pekinglast” Dalai Lamale Lhasas. Usutakse, et need kaks koera on aluse panijateks Toy spanjelite tõule. Spanjelid rändasid Portugali maadeavastajate laevadel Hispaaniasse, kust nad hiljem ka Inglismaale jõudsid. Täiesti kindel on aga see, et cavalier ehk kääbusspanjel oli Inglismaal süle- ja õukonnakoerana olemas juba XVI sajandi keskel. Selles annavad tunnistust  tolle aja renessans-kunstnikud Tiziano Vecelli (1477-1576) ja kasvõi Antonio Moro (1517-1576) oma õlimaaliga -kuninganna Mary I  Hispaania kuningas Philipiga, kellede jalge ees on kaks toy-spanjelit (1554). Inglise kuningas Henry VIII (14911547) andis välja dekreedi, millega võeti väikesed daamide lemmikud,
toy-spanjelid, õukonda.

 


 


Tizian - kaheaastase Clarissa Strozzi portree (1542)

Pärast Mary Stuarti hukkamist  8. veebruaril 1587. leiti tema kleidivoltidesse peitu pugenud pisikene must-valge toy spanjel. Jutkui loomuliku jätkuna tundub, et ka kuningas Charles I oli 1648. aastal Carisbrooki kindluses vangis koos toy-spanjeliga ning seesama koer saatis kuningat   kui ta aasta hiljem hukati. Selle koera nimeks oli “Rouge”
Päris täpselt on raske öelda, millised need koerad siis välja nägid. Vanu maale appi võttes on võimalik  mingi ettekujutus luua. Väga kenasti on kääbusspanjele kujutanud oma maalidel Tizian. Nimetatakse rida kuulsaid kunstnikke, kes kõik on oma maalidel  kujutanud cavaliere: Watteau, E.H. Landseer, G.Romney, Antony van Dyck.


Antony van Dyck -
Charles I lapsed  (1635)

 

    Van Dyck on teinud kaks maali noorest kuningas Charles II (1630-1685), kus on ka pisikesed toy spanjelid. 1635. aastal maalitud pildil liputavad kuningas Charles I (1600-1649) laste ees  saba kaks väikest koera. 1637. aastal tehtud pildi peale on poole kehaga sattunud ka üks kääbusspanjel. Nii kui neil erinevate kunstnike maalidel näha on, ei olnud koerad päris niisugused kui oleme neid harjunud nägema tänapäeval. Nende nina oli pikem ja peenem, karv lühem, kõrvad polnud nii pikad.
   


Antony van Dyck -
Charles I lapsed (1637)

 

 

Cavalier ja Charles II olid lahutamatud. Muidugi oli lossis ka palju teist tõugu koeri ringi jooksmas aga Charlesi lemmikuteks olid just pisikesed kääbusspanjelid. Räägitakse, et noor kuningas jättis unarusse isegi pakilised riigiasjad, sest pidi hullama oma spanjelitega. Tõug ongi oma nime saanud kuningas Charles II järgi. Spanjelid saatsid kuningat tõesti kõikjal. Charles II läks isegi nii kaugele, et andis välja seaduse, mille kohaselt tohtisid kääbusspanjelid siseneda takistamatult kõikidesse kuningriigi avalikesse hoonetesse sealhulgas ka parlamenti. Seda seadust pole keegi muutnud ning see kehtib tänapäevani.  

  

Pierre Mignard - Printsess
Henrietta Anne

Hendrik Danckerts - kuninglik aednik näitab Charles II esimest ananassi, mis kasvas Inglismaal (1675)

      Keskajal oli kääbusspanjelitel täita aga ka täiesti pragmaatiline roll. Nimelt arvati siis, et pesemine ja eriti seep kahjustab "kõrgelt sündinute" õrna nahka. Selle asemel kasutati ohtralt puudreid ja lõhnaõlisid. Võib arvata, milline parasiitide pidu volangide ja pitside all käis. Enda sügamiseks kasutati kaunilt nikerdatud kepikesi. Siin tulidki appi  ka kääbusspanjelid. Kuigi nende karvkate ei olnud nii paks võrreldes tänapäeva spanjelitega, oli see siiski piisavalt tihe ja pikk, et enda sisse kahjulikud putukad meelitada.  

   Ei saa kuidagi nimetamata jätta hertsog Marlborough´i, kes elas Blenheimi suguvõsalossis Oxfordi krahvkonnas. Tema saavutas puhta valgel taustal selgete pruunide laikudega tõu. Seda värvi hakatigi nimetama blenheimiks.
     1886.aastal kui Inglismaal asutati Toy-spanjelite klubi, sai iga värv omaette nimetuse: valge-must ja must kõrbepiirdega oli king charles, kolmevärviline - prince-charles, valge-punane - blenheim ja üleni punane - rubiin.  

John Singer Sarget -
Hertsog Marlborough´i perekond

XIX sajandil läks moodi kõik, mis võõrapärane. Idamaad olid IN. Kääbusspanjeleid ristati mopsidega, et saada veel väiksemat ja lühema ninaga tõugu. Tulemuseks oli, et Cavalierid kui tõug kadus XX sajandi alguseks maailmast. Uut tõugu hakati kuningas Edward VII (1841-1910) soovil nimetama King Charles Spanjeliks.

 

     1926. aastal pani ameeriklane Roswel Eldrige Grufts`i näitusel välja tolle aja kohta kopsaka rahasumma - 25 naelsterlingit isasele ja emasele koerale, kes kõige rohkem meenutaks koeri Sir Edwin Henry Landseri (1802-1873) maalil "Cavalieri kutsikad". 1927. aastal anti välja esimene preemia msr. Pitt´i emasele koerale "Waif Julia" aga see koer kahjuks aretuses mingit rolli ei mänginud. Uue "vana" tõu esiemaks saab pidada 1928. aasta võitjat Ann`s Son-i (kasvataja A.Pitt).

 


Sir Edwin Henry Landser -
(1802 - 1873)
"Cavalieri kutsikad"

 


1928. aasta võitja
Ann´s Son

 

 

    1928. aastal pandi alus Inglise Cavalier King Charles Spnjelite klubi loomisele ning hakati tegelema algupärase kääbusspanjeli tõu aretamisega, kelle prototüübiks sai Ann´s Son.
    1929.aasta 3.mail toimus esimene klubi kokkutulek, kus esimeheks valiti tookord miss
Mostyn Walker ja sekretäriks mrs. Pitt. 1930. aastal valiti aga klubi esimeheks mrs. Pitt, kuhu ta jäi kolmekümneks aastaks.
    Uue tõu nimetus Cavalier King Charles Spanjel on pärit kuningas Charles I ajast. Tema pooldajaid sõjas Cromwelli vastu nimetati cavalierideks. Uue-vana tõu aretamine toimus vaevaliselt. Alles 1945. aastal kinnitati ametlikult kenneli klubi nimetus ja Cavalier King Charles Spanjeli tõustandard. Seega oli sündinud kaks erinevat tõugu: King Charles spanjel ja Cavalier King Charles spanjel. Tänapäeva standardi järgi on cavaliere nelja värvi: blenheim (puna-valge), tricolour (valgel taustal mustad laigud, pruunid märgid silmade kohal ja põskedel), ruby (punakaspruun) ja black-and-tan (must pruunide märkidega).

 29. augustil 1946. aastal sai Cavalier King Charles Spanjel esimest korda võistelda omaette tõuna. Registreeritud oli 41 koera. Tšempioniks tuli blenheim Daywell Roger, kelle omanikuks oli mrs. Pitt´i tütar Jane (mrs. Bowdler).
    1947. aasta tšempionivõistlusele oli registreeritud juba 150 cavalieri!
    Klubi ajakiri hakkas ilmuma kord kuus alates 1948. aastast.
    1951. aastaks oli klubi liikmeid juba 59.
    1956. aastal loodi esimene Cavalier King Charles Spanjeli klubi USA-s Kentucky osariigis.

Daywell Roger 1946

***
    Cavalier on koer, kellel puudub "kurjuse geen". Kui teil on tellitud toruluksepp, tormab ta mehele vastu kui oma parimale sõbrale, keda pole lihtsalt kaua aega näinud. Kui aga juhtuvad vargad tulema, ei jäta ta ka nende vastu oma üleloomulikku rõõmu ja külalislahkust näitamata. Tänaval ringi hulkuvad suured koerad on tema head tuttavad mis sellest kui nad kurjalt hambaid välgutavad ja turjakarvad turri ajavad. Autosid ei oska cavalier karta ja sellega tuleb olla väga ettevaatlik!
   
Cavalier praktiliselt ei haugu. Ta jookseb küll kohale kui midagi põnevat on sündimas aga vaatab kõike seda klähvimist lihtsalt heasüdamlikult saba liputades pealt.
    Cavalier peab sõna otsese mõttes õppima urisema. Esimesed katsetused on väga naljakad ja on näha, et tal endalgi on oma saamatuse pärast piinlik. Kui ta urisemise  kuidagi-moodi selgeks saabki, ei tähenda see aga midagi. Keegi ei tee sellest ju niikuinii välja ja peale mõnd uratust jääb ta lõpuks vait ning vaatab tasa saba liputades, kuidas teised koerad tema lõunasöögi oma hammaste taha peidavad.
    Cavalier laseb endaga teha, mida iganes. Kui lapsed teda väga väntsutama kipuvad, püüab ta lihtsalt delikaatselt taganeda. Ta ei hammusta kunagi. Kui talle sõrmede vahelt toidupalu ulatada, nuusutab ta alati igat tükki põhjalikult enne kui ettevaatlikult suhu võtab.
    Cavalier norskab kui magab ja seda vahel nii kõvasti, et tuleb televiisor kõvemaks keerata. Ta võib unne vajuda kõige ebamugavamates poosides. 
   
Ta on fantastiline sõber ja kaaslane, kes ei taha,et sul oleks paha tuju. Ta püüab sind igati aidata nii kui vähegi oskab. Tal on sajandite pikkused kogemused ja võib öelda, et ta on professionaal.

               Kui te seda kõike ei usu, ei jää teil muud üle kui ise järele proovida.