"Seitsme puu ja mätta taga" (2007)

Tagakaanetekst:

"See lugu võis juhtuda metsas. Ometi tuleb kõik tuttav ette – keegi on kade ja kiusab, keegi on teistest targem või tugevam, kõik on nagu peres, õues või koolis. On mõned reeglid, mille vastu ei saa, kuid osavad sõnaseadjad proovivad neid oma kasuks pöörata – mida teha? Kuidas kavalust ära tunda? Huvitavamalt ja kergemalt saab seda õppida metsaloost, siit saame teada nii mõndagi ka metsa elanike kohta."

Katkend ühest seltskonnavestlusest:

"Ränik uuendab lastekirjandust," väljendus 2001. aastal A. Kull. Selles lauses on peidus kriitikule omane tagasihoidlikkus, intelligentsus, kolleegiaalsus... ja kes teab, võib-olla on hästi sügaval ka veidi irooniat. Muidu seisaks "uuendab" asemel "lõhub ja lammutab".

V. Räniku järjekordse väljaande autoretsensioon:

Miks autoretsensioon? – kui autor on võimeline raamatu kiirema ilmumise nimel loobuma kirjastuse teenustest, siis miks ei saaks ta säästa ka kriitikute vaeva? Loodetavasti pääseb autor edaspidistest küsimustest, mida ta oma raamatuga öelda on tahtnud, ammendav vastus jääb rippuma internetti.

"SEITSME PUU JA MÄTTA TAGA. Kaasaegne metsalugu määramata vanuses inimlastele" koosneb kahest vaatusest, olemata tavapärane näidend, nimelt pole repliike ja kes mida ütleb, selgub nagu igast normaalsest proosatekstist. Ja milleks peakski esitama näidendit vanaviisi, nii raskesti loetavas ja igavas kujus, kas lugejad või näitlejad ei saa muidu aru? Puha traditsioonide orjamine ja lugeja alandamine. Olgu parem "lugu" kahes vaatuses.

Kaanel ei ole autori nime, kuid see selgub esimesel ja viimasel leheküljel. Kes otsib, see leiab. Kes soovib, see usub. Sest tegelikult ei saa – vähemalt antud autori puhul – autorluses kunagi päris kindel olla. Liiga palju on tal luuletusi, mille sisu käib risti vastupidiselt ta arvamustele, ja selliseid, mis on lasknud ennast lihtsalt üles kirjutada, ilma et autor nendega hingesugulust tunneks. Rääkimata juba "Väikese ilvese" raamatust (2003), mis on tulnud justkui kellegi etteütlusena kuskilt ülevaltpoolt. Käesolev uus raamat, kust samuti üht väikest ilvest leida saab, ei olnud küll samavõrd ilmne meediumluse vili, sest seekord oli autoril lubatud kirjutades kaasa mõelda ja ennast kohalolijana tunda. Kuid siingi tegi tekst üleskirjutajaga, mida ise tahtis, ja olnuks autor selle pärislooja, olnuks seal päris palju asju teistmoodi. Näiteks, tegemist pole ei puhtakujulise luule- ega proosaraamatuga. Igasugused -istid (darvinistid, materialistid ja ekskommunistid) võiksid siinkohal pakkuda, et raamat valmib ikkagi autori alateadvuses, vähemalt une ajal, ja ärgates paneb ta selle paberile teksti loomise vaevast midagi mäletamata – kuid seegi kõige materialistlikum seletus kõlab liiga metafüüsiliselt, et veenev olla.

On see vähemalt lasteraamat? No kuidas võtta. Targad lapsed saavad sellest igas vanuses aru ja targale täiskasvanule istuvad lasteraamatud veel paremini. Rumalad raamatuid ju ei loe. Pealtnäha – vaata kustkandist tahad – on tegemist igati lasteraamatuga. Ja alles läbi lugedes selgub, kui petlik see on, kuid ega autor ei ole kedagi petnud – pealkirjaski seisab "mätas", mis vihjab rabale, ja igaüks ise teab, kui ta rabametsa läheb, mida seal, pealegi veel "seitsme puu" taga, leida võiks.

Kui tavapärane lasteraamat on illustreeritud joonistustega, siis siin on pildid konkreetsetest loomadest – nagu oleks see lugu pigem film. Esikaanel on Läti Līgatne pargi karupoeg Ilzīte, kellest saab lugeda sama autori raamatust "Hundijutud ja karulood", samuti raamatust "Hundijutud ja karulood. Teine raamat", ja Baltimaade üks (kahest) kõige vanemast ilvesest (pildil 20-aastane!) – ilves Muris, kes enne Līgatnesse kolimist elas Muri-nimelisena Tallinna loomaaias, veel varem ühes Raplamaa metsas. Tagakaanel on ilves Rūcis Klaipėda "Minizoost", Līgatne jänes ja Leedu "Žvėrinčiuse" talu metskits. Kõik raamatu sisulehekülgede pildiloomad, kes pole ilvesed – karud, jänesed, metskitsed, kährikud, siilid, põder, rebane, metssiga ja hunt – on Līgatne pargi asukad, enamasti Velga Vītola lutipudelilapsed (v.a kakk, sest linnud pudelist ei joo). Kõik need on ka oma kasvataja poolt pildistatud, ka looduspildid on Līgatne pargimetsast. Need kõik on raamatu autori väga head vanad sõbrad. Kõige suuremad on aga loomulikult "Žvėrinčiuse" ilvesed, kes on tänu sõprusele saanud selles metsaloos kõik peaosad: ilvese isa rollis (lk 16, 20, 28 ja 29) on Elistvere ilvestekarja endine pealik Joosu, ilvese ema (lk 26 ja 29) on tema kaaslane Hüpik ning ilvese enda osas on neile Leedus 2005. aastal sündinud ilvesepoiss Väike (kes on tegelikult juba suur, kuid mitte veel isa suurune). Külalisesinejana, ilvese isa vana-vana-vana-vanaema rollis on metsaloos (lk 15) Joosu ja Hüpiku tädi, kes oli 2002. a septembris just nii väike ja elas Tallinna loomaaias, suuremana saadeti ta Poolasse "vabailvesekooli" ja seejärel pärismetsa elama.

Ilves Väike oli elus iseloomult täpselt selline, nagu raamatus, ja ta ei meenuta sugugi "Väikese ilvese..." raamatu väikest ilvest – samuti mitte ilvesepoegi raamatust "Puude taga jõgi, jõe taga mets" – sest igal ilvesepojalgi on omaenda kordumatu iseloom. Ka ilvese isa ja ema on täpselt maha kirjutatud Joosust ja Hüpikust, nii et võib-olla on nemad selle raamatu õiged autorid? Ühed neist? Ka rongaema ja pasknäär on pärit sealtsamast, elust võetud. Tegelikult ka loomaarst... Tuleb siis ikka välja, et raamatu autor on siiski päriselt raamatu õige autor? Aga kuidas on sel juhul võimalik, et ta võis panna kirja teksti, mis tuli valminuna ei-tea-kust? Autori enda (teadlikult) tehtud on ju vaid mõned viimistluspintslitõmbed. Kindlasti leidis see lugu endale sobiva üleskirjutaja, ja sobivuse tingimuseks oli teatud sarnased kogemused.

Kui edasi mõelda ja meenutada, siis jänkupojad sarnanevad väga inimlastega, keda autor kirjeldas kunagi oma artiklis "Meie oleme meeskond", aga metsakoosoleku stseen on justkui maha kirjutatud ühest erakorralisest vanematekoosolekust, kus kaval rebane (loe: klassijuhataja) oli käitunud just nõnda ebapedagoogiliselt ja intrigeerivalt, nii et mitte vaid lapsed, vaid ka vanemad langesid ta libekeelsuse lõksu. Algpõhjus ununes peagi, kuid poistes pääses võidule karistamatuse tunne, tulemuseks kooli väidetavalt kõige jubedam klass, ja kuna seegi on juba ajalugu, võib sellest rääkida kõrvaltvaates, toimunust õppust võtta ja seda allegoorilises vormis teistelegi pakkuda. Selleks valmivorm loodigi, et loomade kaudu jõuaks inimesteni kergemini see, mida nad endi hulgas ei märka või mille põhjust ei taipa. Loodetavasti saavad lapsedki aru, mis on kavalate sõnade taga, kui nad pärast selle loo lugemist päriselus selliseid "rebaseid" kohtavad. Õppigu parem varakult, kuidas poliitikat tehakse.

Inimene teeb poliitikat ka looduses, esitades (ka kooliõpikutes) looduseasju nii, nagu talle endale kasulik. See raamat näitab aga inimest ja metsaelu seestpoolt vaadatuna, looma vaatenurgast, ja kui loom näebki inimest valesti, on see ju ainult looma arvamus. Ta on ju loom, loomgi võib eksida. Samavõrd tohib eksida ka autor, kirjeldades loomaühiskonda nii inimühiskonna sarnaselt... Tore oleks välja mõelda lugusid metsakollidest, kerge ja ohutu, kuid seda tasuks teha vaid siis, kui metsakoll on nagu Sammalhabe, kes olles väljamõeldis, suutis poetada mitmesse põlvkonda ökoloogilist mõtteviisi – muide, bioloogid ja ökoloogid ise polnud isegi kõik kokku samavõrd edukad.

Ilves Väikest vaadates saab jälgida, kui kiiresti, õigemini kui aeglaselt kasvab ja areneb ilves. Lk 6 on ta päris tilluke (juuni lõpus), lk 9, 26 ja 29 – vaid veidi suurem (augusti lõpus), lk 30 on ta väheke suurem (oktoobris 2005) ning lk 22 – (detsembri lõpus) pooleaastane ja talvekarvas, kuid ikka veel üsna pisike. Lk 6 (teine pilt) ja lk 10 on seesama Väike aga juba 1,5-aastane (oktoobris 2006) – selliseid ilveseid nimetatakse noorteks, kuid mitte veel täiskasvanuteks, nad saavad juba iseseisvalt jahtida, kuid mitte veel paljuneda.

Millal siis, kui mitte lasteraamatust, on õige aeg teada saada, mida õpikutest juba ei leia: et kõik metsloomalapsed saavad talve alguseks kas peaaegu täiskasvanuks või iseseisvaks ning suudavad ilma emata ellu jääda, ainult ilves ei saa? Mis parata, isegi metsloomateadlased pole enamasti kuulnud, et ilvesed saavad endale jäävhambad alles teise eluaasta sügiseks. Nii mitmeski raamatus on see kirjas, kuid ega teadlasedki jõua kõike lugeda ega meelde jätta. Lapsena loetu jääb aga meelde küll.

Ehk hakkab mõnel lugejal häbi, kui pärast selle raamatuga tutvumist leiab ta mõnest stalini-aja zooloogiaõpikust, et ilvesed olevat juba 4-kuuselt täiskasvanud ja võimelised paljunema, juba 5-kuuselt valmis kiskjad ja murdvat iseseisvalt metskitsi – kuni 12 tk öö jooksul. Vaadake seda "murdjat" lähemalt, lapsed, ja ärge korrake vanade jahimeeste valesid. Kahju, et sellised õpikud seisavad meie raamatukogudes siiamaani ja mõnd neist kasutatakse isegi ülikooli zooloogiatudengite peal, sest, jamad jamadeks, seal on ka asjalikku juttu ning keegi pole siiani viitsinud uusi õpikuid kirjutada. Ja kui loodusmehed ei tule, tulgu siis lastekirjanik loomadele appi ja rehabiliteerigu süütu ilves, kelle nõukogude võim rahvavaenlase staatusesse oli tõstnud. (Tõe jalule seadmiseks sai kirjutatud raamat "Ilves ilves".)

Tõsi küll, mõned jahimehed teavadki midagi loomadest, mitte ei korda ainult teiste jahimeeste eelarvamusi ja kuulujutte. Nii nad räägivad ja mõned teadlasedki on seda kinnitanud, et saakloom ja kiskja pesitsevad kõrvuti – nii kaitseb kiskja oma saaklooma poegi teiste kiskjate eest, sest võõrale alale ei tohi jahile minna, ala omanikul endal jäävad kasvavad saakloomad aga justkui kahe silma vahele. Oleks vaid, et inimenegi kaitseks oma "pesa" läheduses loodust nii, nagu kiskjad "hoiavad" oma järeltulijatele oma saakloomade järelsugu. Kuid inimene mängib looduses jumalat.

Ei puudu raamatust ka omamoodi "jumal" – kotkas, kellest kõik räägivad, kuid kes ei ilmu kordagi välja, üle lageda liigub vaid korra tema vari ning sellest piisab, et taaskehtestada metsaseadus ja metsaelanike täitsa korrast ära suhted hetkega korda teha. Tegelikult – kas pole inimeste seas samamoodi? Miski sekkub vahele, ainult et näha pole varjugi? Ehk on siin peidus jumalaõpetus? Ei mingit kättemaksu soovigi – päris kahjulik raamat kohe... Sõjaolukord laheneb ilma tapmata? – kuhu siis traditsiooniline põnevus jäi? Kes sellist raamatut loeb, kui seal taplust ei toimu? Tegelikult, mõned loomapojad söödi ikkagi ära, ainult et sellest ei tehta pikemat juttu. Ka ilvese ronimine puu otsa ja alla tagasi oleks pidanud traditsioonilises lasteraamatus võtma ehk terve peatüki, siin on see ainult mainitud... Kus on emotsioonid? – neid pole samuti. See, et raamatus pole näha kotkast, aga inimkonna elus jumalavarjugi, ei tee kotkast ega jumalat olematuks, ja kes teab, mis imemuutused võiksid toimuda mõnede inimeste elus, kes paluksid oma vaenlaste eest, nagu tegi selle raamatu peategelane? Või, hullem veel, kui nad paluksid koos?

Igatahes, kohutav raamat – loomad räägivad inimesi taga, ja veel nii julmalt, nii ebaõiglaselt... Aga muidu oleks ju puha vale, kui loomad hakkaksid inimest kiitma või temast kas või veidi leebemalt arvama – lapsedki peavad teadma, mida inimene loodusega teeb. Lastekirjanduse traditsioonid näeksid ette, et raamatus peaks välja ilmuma inimene – ikka see oodatud positiivne tegelane, kes osutub teistsuguseks, kui loomade kuulujuttudest välja tuleb. Aga teda ei ilmu. No jube küll. Aga tõsi ka – sadade nn loodusmeeste ja nn loomasõprade seast tunneb selle raamatu autor vaid üksikuid, kes sobiksid selliseks tegelaseks, ja ütleme, et kuna neid on nii vähe, siis lihtsalt ei juhtunud ükski neist kõnealusesse metsa, ja valetada oma lugejale autor ei tahtnud. Sellepärast ei lisanud ta sedagi, et tegelikult läks kardetud talv õnnelikult mööda, kõik karud ja ilvesed jäeti ellu... Kindlasti mitte ei jäetud. Aga kuna raamat, mille tegevus toimub suvel, ilmus detsembris, ongi paras aeg mõelda – just praegu jäävad kuskil ilma emadeta sellised ilvesed... meie, inimeste tõttu, kel on alati õigus ja kelle kohta ei tohi ükski loom isegi muinasjutus halvasti öelda.

On õige aeg panna lugejat nägema uudiste ja numbrite taga konkreetseid loomi – kui teatakse, et talvel kütiti ära ligi 100 ilvest, neist ca 30% ilvesepoegi, siis mahtugu inimese pähe, et iga kütitu taga on üks elulugu, näiteks selline, nagu see siin. Igaühte neist tapetud või ilma emata nälga surnud loomadest oleks meil võimalik kiinduda, kui saaksime vaid neid – või kedagi nende liigikaaslastest – lähemalt tundma õppida. Aga just seda ei tohi meist kellegagi juhtuda, sest kirjandus rääkigu süütutest metsakollidest ja loomaasutuse metsloom olgu pelk illustratsioon oma liiki tutvustavale sildile, lähemalt tutvuda temaga ei tohi – muidu muutub ta meie jaoks sildist elavaks loomaks ja mis siis? Meile sisendatud turvaline valelik maailmapilt pöördub ümber.

Kõik on selles raamatus pea peale pööratud – ilves on vaga loomake ja jänesed huligaanid. Kes on jänest kodus hoidnud, ei imesta selle üle üldsegi, pigem räägivad, kuidas jänesed kasse ja koerigi peksavad. Kas argus pole see, mis agressiivseks teeb – nii looma kui inimlast?

Aga narrimissalmid – kas pole labased – nagu iga narrimine ise seda on. Siin on näha, millest tekib kadedus, mis narrimiseni viib – millest lapsed, olgu narrivad või narritavad, tegelikult endale päriselt aru ei anna, pidades põhjuseks midagi pinnapealset ja kõrvalist. Ehk on kiusualustel kasulik mõista, et tavaliselt ei häiri narrijaid neis mitte üldse see, mille eest narritakse, ja seega ei tasu üritada kiusajatele meelepäraselt käituda. Kiusajat häirib millegi tegelik puudumine – see miski on tal ainult näiliselt olemas, seevastu kiusataval on see miski olemas sisuliselt. Nõnda siis leitakse miski muu, mis kiusataval näiliselt puudub, ja hakatakse sellega narrima.

Vanemad aga mõelgu enne, kui hakkavad lapsi kellegi-millega hirmutama – just selle vea tegi peategelase ema, ega märganud, et ta suunas ise oma hirmujuttudega oma poja narritamist. Meil on kogu lastekasvatus nõuka-ajast saadik hirmutamisele rajatud, kas peame tõesti ka pedagoogilist pärandit revideerima?

Ja paljugi mida veel, näiteks "keeleõpe" "vaheaja" asemel ja lõpus koduülesanne: piltide põhjal õppida eristama halljänest ja valgejänest. Selgub, et nad on täiesti erinevad loomad. Võib-olla sunnitakse veel vareseid hakkidest eristama? Või varblasi tuvidest? Nagu poleks me koolilapsed niigi surmani koormatud, mingid loomad või linnud veel.

Ühesõnaga, täielik pettus – puhast teksti (pealegi koos piltidega), on 31 lk pluss tiitelleht, aga nii infotihedalt. Miks küll esmapilgul tundus, et tegemist on vähesisuka meelelahutus-lastepildikaga?

Edasi vaata siit.

Raamatu autori kodulehekülg