("Liivimaa Kroonika" 29.4.1993, lk 5)
KARL MARTIN SINIJÄRV (KMS): Sind on viimase paari aasta vältel Tartus suhteliselt ebaregulaarselt kohata võinud. Ka ajakirjanduses ei ole pärast "Vikerkaare" 1990. aasta mainumbris ilmunud pikemat intervjuud sinu isikust eriti juttu olnud (kui arvustused välja arvata). Mida huvitavat on vahepeal toimunud?
VALERIA RÄNIK (VR): Kui sa oma küsimisega juba kolm aastat tagasi läksid, võib ju pisut meelde tuletada ka asju, millest tegelikult omal ajal veidi isegi kirjutati. Mul on ilmunud kaks luulekogu, olen saanud – ja lõpuks ka kätte saanud – Alveri ja Vilde preemiad, kirjastuse "Kupar" stipendiumi ja Kultuurkapitali toetuse. Lakkasin olemast ülikooli eesti keele kateedri laborant. Pidevalt kirjatööd tehes õnnestus hakkama saada kahe pojaga, nende vanuse vahe on poolteist aastat. Valmis on järgmise luulekogu käsikiri, olemas on ka kirjastaja, /PS: Järgnevad väited on KMS poolt lisatud, on mulle põhimõtteliselt võõrad või ei vasta tegelikkusele:/ aga esialgu puudub korraliku raamatu valmistamiseks raha. Võib-olla on proosat võimalik paremini müüa, aga proosakirjanikuks ei tahaks ju hakata.
Juhtus muudki huvitavat, näiteks tabas mind isiku – õnneks küll mitte isiksuse – kahestumine. Või koguni kolmestumine. Oman kaht isikukoodi – üht isikutunnistuses ja teist passis. Kodakondsust anti mulle kaks korda — kodakondsusameti kaudu nagu etnilisele eestlasele ja passibüroo kaudu kultuuriteenete eest. Kui teatatakse kodakondsuse saanute arvu, olen nii esimeste kui teiste seas, samuti Eesti Kongressi valimises osalenud isikute hulgas. Nii et olen kolmainsus.
KMS: Kus paigas see kolmainsus oma laste ja abikaaslasega siis uuemal ajal elab?
VR: Elan korraga kahes riigis nagu mitmestunud isikule kohane. Mõnedele meeldib uskuda ja teistele rääkida, et olen Soome kolinud. Kuigi käin ja viibin mehe pool Helsingis, on mu kodu endiselt Tartus. Kes ei usu, küsigu majavalitsusest. Koju tulemine ja seal olemine on mu praeguse elujärgu kõige tähtsam ja pidulikum sündmus. Inimesed, kes mu Tartu-korterit näinud on, ei taha seda hästi tõe pähe võtta. Ega ma isegi tea, mis mind siin nõnda võlub. Ilmselt on mul armusuhted elamispinnaga.
MS: Millega tegeled sõitmise vahepeal ja milliseid plaane pead lähemaks ning kaugemaks tulevikuks?
VR: Olen lastega kodus ega igatse kuhugi. Siin on mu kõige õigem koht. Olukord lubab valida inimesi, kellega suhelda. Olen väsinud olemast viisakas ja teistele mugav. Tahan rahulikult kirjutada oma elust nii enne Soomes käima hakkamist kui enne Eestisse tulekut. Tegelikult on minuga päris palju ebatavalist juhtunud. Võtan selle asja varsti käsile. Ma ei looda, et keegi tuleb mulle töökohta pakkuma ja ise ma seda praegusel ajal otsima ei hakka. Parem on olla töötu, kui tegelda mingi jamaga, mis ei vasta enese olemusele.
KMS: Ega sel moel ometi nälg üllatama pääse?
VR: Mis siin salata, vahel pääseb. Täpsemalt – /PS: siit viskas KMS välja sõna "Soomes"/ tuleb meeletult säästa. Ma ise ei ole endale Soomest veel midagi ostnud. Mis söömisse puutub, siis /PS: siit eemaldas KMS sõna "ka"/ eestlased söövad üldse arutult palju. Kogu raha läheb söömisele, aga nälg majast ei kao.
KMS: Nagu tundub, eelistad sa Soomes kükitamisele Eestit ja Tartut, mis muidugi üliväga õige suhtumine on. Võib-olla ütleksid soomlaste kohta mõningaid halbu sõnu? Vähemalt kriitilisi?
VR: Müütiline Soome on muidugi loll pettekujutlus. Et aru saada, kuidas asjad tegelikult käivad, peaks vähemalt mõnda aega seal ise elama. Naljaasjades on soomlased liiga tõsised, tõsistes asjades liiga pinnapealsed. Väga kummalised on sõprus- ja sugulussuhted. Tundub, et Eestis on ka vähetuttavad inimesed üksteise vastu tähelepanelikumad kui Soomes perekonnaliikmed. Kodu mõistet soomlaste jaoks niisama hästi kui pole. Nad kolivad pidevalt, mõni lausa igal aastal. Enne vanematekodust lahkumist jõuab laps vahetada kümmekond korterit. Ametlik termin "kodinvaihto" on eesti keeles siiski korteri-, mitte koduvahetus. Soomlane viibib enamasti õndsas teadmatuses. Kui pidin hankima Soome justiitsministeeriumist abieluluba, küsis ministriabi, kas ma saan Viro või Eesti kodakondsuse. Ei mõisteta ka kodakondsuse ja rahvuse vahet. Mõnede soomlaste arvates räägivad eestlased tallinna keelt. Massikultuurist läbi imbunud soomlane on enamasti maitsetu, laisk ja igav. Ma lausa kardan oma vaimse kasvatusega harjunud lapsi Soome ühiskonnaga kokku lasta.
KMS: Kõlab tõesti lootusetult. Kas eestlased on sinu arvates totaalselt head?
VR: Niisuguste üldistuste tegemine on väga kaheldava väärtusega, ka eelpool räägitu oli ju vaid drastilisem osa, mida lihtsalt tihti ei teata. Eks me eestlased oleme ka parajalt hirmsad, kuid me suudame oma pahesid enestes tunnetada. Me oleme halvad, kuid me oleme olemas. Võib-olla mõni väikerahvas oli hea ja Iasi ennast ära süüa. Meie julgeme rääkida oma pahedest, mida suurrahvad tavaliselt ei julge – me jääme alles ja teeme suurtele veel pahandust!