Artiklid metsloomadest Elistveres ja Alaveskil,
metsloomade rehabilitatsioonist Nigulas, Robijärvel ja mujal

*

1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006

2007 2008 2009 2010 2011

2012 jne

*

2007

LKK töötajate metsloomade rehabiliteerimise seminar 18.01.2007
12.1.07, Murel Merivee
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=16

Jõulumäel toimub LKK Pärnu-Viljandi regiooni korraldatud seminar kõigile Looduskaitsekeskuse metsloomade rehabilitatsiooniga seotud töötajatele. Seminaril antakse ülevaade peamistest põhjustest, miks loomad satuvad taastuskeskusesse; millised on põhilised reeglid metsloomade aitamisel ja mida võib prognoosida 2007. aastaks abivajavate metsloomade osas. Oluline osa seminarist on ka Nigula metsloomade taastuskeskuse tingimuste tutvustamine.

*

Luiged ei jäätu ega vaja päästmist!
23.1.07, Kaja Kübar
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=16

Luiged ei jäätu ega vaja päästmist! Praeguste jääoludega võib aga kogenematu päästja päästmist vajada...
1. Terved linnud ei külmu kinni!
2. Lindude jalad ei hakka külmetama!
3. Eestisse talvituma jäänud veelinnud (luiged, pardid) ei vaja toitmist ega päästmist!
4. Lindudel pole külm tänu nende paksule, tihedale ja vettpidavale sulgkattele (võrdluseks inimestel sulejope)!
5. Ärge minge ise linde päästma, jää on liiga nõrk!

*

MSC Napoli õlireostuse tõttu on Suurbritannias sattunud hätta sajad linnud
23.1.07, Murel Merivee
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=16

Viimastel päevadel on uudistes palju kajastatud seda, kuidas MSC Napoli karilejooksmise järel kohalikud elanikud mereõiguse alusel randauhtunud kargosid rüüstavad. Vähem on aga kuulda sealsetest keskkonnakahjudest.

Laevaõnnetus toimus Edela Inglismaal piirkonnas, mis kuulub Maailmapärandi maastike World Heritage sites hulka. Senini on keskkonnakahju hinnatud minimaalseks ning räägitakse vaid üksikutest õlireostunud lindudest. LKK Pärnu-Viljandi regiooni Nigula metsloomade taastuskeskuse koostööpartnerid Suurbritannias, RSPCA(Royal Society for Prevention of Cruelty to Animals) West Hatchi keskus on õnnetuskohale lähim metsloomade taastuskeskus. Nende kodulehel räägitakse juba sadadest lindudest, kes on suudetud kinni püüda ja taastuskeskusesse puhastamiseks tuua. Seega võib määrdunud lindude arvu hinnata hoopis kõrgemaks.

*

Nigula taastuskeskus vajab kirurgiatuba ja beebiruumi
PPM 24.1.07
Silvia Paluoja, http://www.parnupostimees.ee/240107/esileht/uudised/10071230.php

Kirurgiatuba, beebiruum, sisebassein ja hoidikud on põgus loetelu vajadustest, mis muudavad ravialuste metsloomade ja -lindude olemise Nigulas lahedamaks.

Senini on 1993. aastal asutatud ja riigis ainulaadne Nigula metsloomade taastuskeskus püsinud selle perenaise Kaja Kübara ja tema kaastöötajate pealehakkamisel. Abivajajate hulk ulatub aastas üle poole tuhande.

Patsiendid saavad ravi perenaise aiamajast kohandatud ruumides, sooja ja pidevat hoolt vajavad loomabeebid elavad töötajate kodudes ja õlireostatud linde tuleb küürida-vannitada looduskaitseala keskuse saunas, sest see on praegu ainus vähegi sobiv paik.

Hospidali mall Inglismaalt

Nüüd on koitmas avaramad töö- ja abiandmise võimalused. Aga see, millal riikliku looduskaitsekeskuse (LKK) Pärnu-Viljandi regiooni keskusesse Nigulas metsloomade ja -lindude taastuskeskuse vundament valatakse, on esialgu lahtine.

Hoone projekteerimisele paneb õla alla Põhja-Liivi piirinaabrite vahel kohalikku arengut toetav ning ühtlustatud kaitsekorraldust ja -seiret järgiv Wetlivonia kava, mis tugineb Euroopa Liidu Interreg IIIA programmile.

"Projekteerimise tellimiseks oleme alustanud hinnapakkumiste võtmisega, siiani on laekunud kaks pakkumist," märgib Wetlivonia projekti projektijuht Anneli Roosalu. "Kahjuks on Eestis kõik ehitusega seonduvad hinnad tõusnud ja tööde järjekorrad on väga pikad, seetõttu on raske öelda, mida võib kava raames täpselt taastuskeskuse osas korda saata."

Seire- ja teadustöö spetsialisti Kaja Kübara jutu järgi on metsloomade ja -lindude hospidali tarvis Eestist raske malli võtta, kuid hoone peab välimuselt sobima Vana-Järvel olevatega.

"Sisu on selline, et seal peaksid olema mitmekesised võimalused, see tähendab peame vähese pinna hästi ära kasutama," kirjeldab taastuskeskuse perenaine. "Ruumid peaksid olema suurendatavad või vähendatavad ja jälgimisruum eraldi, et patsientide kohtumisi inimestega vältida ja lasta neil omaette olla. Veelindudele on tarvis basseini."

Kuigi Nigula töötajatel on suured kogemused ja Kübar võiks siseruumide jaotuse paberile sirgeldada, on otsustatud projekteerimisel eeskuju võtta Suurbritannia kuningliku loomadevastase julmuse ennetamise ühingult. See on metsloomade pika taastuskogemusega organisatsioon, mis on kodumaal planeerinud ja ehitanud mitu hoonet ning mille kogemusele tuginedes saab vältida planeeringuvigu.

"Maja ehitus ei olegi nii väga keeruline, aga sisustamine – et kõik, mida vajame, mahutaksime sinna ära, näiteks röntgeniaparaadi paigaldamisega tuleb arvestada," lisab LKK Pärnu-Viljandi regiooni direktor Enn Vilbaste. "Eesmärk on mitte teha aedikuid, vaid saada esmase karantiini ja loomabeebide hoidmiseks hoone."

Karvased ja sulelised

Kirurgilist abi vajavaid patsiente aitab piirkonna veterinaararst Laszlo Banyasz, nagu olud võimaldavad. Kui unelmate keskus valmis, tuleb sinna omaette operatsiooniruum.

Kehvakestest tingimustest pole looduseinimesed ennast häirida lasknud. Helmekuus on taastuskeskuses põrkelennust toibumas hiireviu ja tiivavigastusest paranemas händkakk, kes teeb tasapisi lennutrenni.

Erinevate harjumustega patsiente koguneb liigiti 150 ringis, nende hulgas hallvareseid, valgetoonekurgi, kaljukotkaid, kivinugiseid, emata karupoegi.

"Kevadsuvel tavaliselt on mingi periood, et siin, taastuskeskuses, on kõik kohad patsiente täis ja neid ei ole enam kusagile panna," tähendab perenaine.

Patsientide toidusedel on individuaalne: üks tahab verist lihatükki, teine vajab leotatud saia.

"Enamasti annab neid ostetava toiduga ära petta, aga teinekord on selliseid piparlinde, kes tahaksid looduslikku toitu, nii et nendega tuleb rohkem vaeva näha," selgitab Kübar.

Praktikud käepärast

LKK liigikaitse peaspetsialist Ivar Ojaste lisab, et Nigula puhul on eesmärk diagnoosi määramiseks ja edasiseks raviks ning taastamiseks hädavajalike ruumide, vahendite ja aedikute rajamine. "Kõik see kokku peaks aitama viia taastuskeskuse pakutava teenuse märksa paremale tasemele, kui see on praegu," täpsustab ta.

Nigula metsloomade taastuskeskus on LKK oluline struktuuriüksus, mille tööshoidmine tuleneb looduskaitseseadusest.

"Lindude-loomade tohterdamine ja tagasi loodusesse aitamine on oluline just haruldaste liikide juures, kelle arvukus on vähenemas või vähenenud kriitilise piirini ning liiki ähvardab väljasuremisoht," täpsustab Ojaste, mainides samal ajal sellise tegevuse eetilist poolt.

"Kuigi võib arvata, et tavaliste, eeskätt just omamaiste liikide ravimine ja nende tervise taastamine on mõttetu, aitab just see vastava ala inimesi eneseharimisel ja -täiendamisel ning pidevalt praktiseerida," räägib Ojaste.

Kuigi Ojaste arvates on kriitilisi olukordi haruldaste liikidega harva, tulevad need ootamatult ja on oluline, et kohe on võtta praktikuid.

"Hoone ehitamisel on üks eesmärk veel: oleme tunnetanud, milleni võime luude lappimise ja tohterdamisega minna, aga pinna ja võimaluste lagi on ees," ütleb regiooni direktor Vilbaste.

*

Päästeamet: Eestis talvituvad veelinnud üldjuhul jäässe kinni ei külmu
25.1.07
http://jol.cma.ee/?action=article&CatID=551&ArtID=31315&print=true

Hädaabinumbrile 112 on laekunud mitmeid teateid, kus inimesed muretsevad jäätuvatel veekogudel olevate veelindude pärast. Riikliku looduskaitsekeskuse töötajate sõnul pole muretsemiseks põhjust ning talvituma jäänud terved veelinnud üldjuhul jäässe kinni ei külmu.

Riikliku Looduskaitsekeskuse koduleheküljel on seoses talvituvate veelindudega välja toodud viis põhipunkti:
1. Terved linnud ei külmu kinni.
2. Lindude jalad ei hakka külmetama.
3. Eestisse talvituma jäänud veelinnud (luiged, pardid) ei vaja toitmist ega päästmist.
4. Lindudel pole külm tänu nende paksule, tihedale ja vettpidavale sulgkattele.
5. Ärge minge ise linde päästma, jää on liiga nõrk.

Riikliku Looduskaitsekeskuse spetsialist Kaja Kübara sõnul luiged üldjuhul jäässe kinni ei külmu: "Veelindude jalgade verevarustus on kiire ning sulepolster soe nagu sulejope, linnud saavad ka jalad sulgedesse sooja tõmmata või vette minna". Kübar lisab veel, et samuti ei peaks veelinde söötma, kuna selle tegevuse tagajärjel ei soovi linnud enam siit ära lennata ning Eestisse jääb ühe rohkem veelinde talvituma, mistõttu ajapikku võib veelindudel kaduda meie laiuskraadil eluks vajalik kohastumus – rändvõime. Külmade saabudes on rändevõime minetanud isendid määratud hukkumisele.

Lisainformatsioon:
Kaja Kübar, Riikliku Looduskaitsekeskuse spetsialist
Rain Porss, Päästeameti pressiesindaja

*

Karoliina otsustas magama heita
Vooremaa 1.2.07
Kaie Nõlvak

Elistvere Loomapargi üks populaarsemaid elanikke karu Karoliina oli siiani oma talveunetuse poolest kuulus. Ka pikaaegne pakane ja sügav lumi ei meenutanud mõmmikule, et temasugustel loomadel talvel kombeks magada on. Loomapargi töötajate sõnul oli Karoliina varem külmal ajal vaid veidi uimasem, kuid söögiaegu naljalt ei unustanud.

Tänavune omamoodi talv on aga eriline ka mesikäpale, kes juba teist nädalat oma aia uuemas, kaugemas osas lume all vakka püsib. "Esialgu ei taibanud meie ka, et tal sellised plaanid on. Talitaja Elo kurtis küll, et karul pole isu, et ehk peab talle ussikuuri tegema. Aga siis panime tähele, et pesaehitus on täies hoos. Aia äärest, kuhu pargikülastajad lähedale pääsevad, korjati sülle heinad ja viidi uude, tagumisse aiaossa, mis publiku silma alt varjule jääb. Käppade alla jäi veel kuivanud puulehti, ka kuivanud nõgesevarred katkuti pesavoodriks hoolikalt üles," kirjeldas loomapargi perenaine Asta Sarv karu une-eelseid toimetusi ja lisas, et uus aiaga piiratud ala, mida Karoliina esiotsa võõrastas, oli talle viimasel ajal eriti meeldima hakanud – just privaatsuse pärast. Sinna meeldis mesikäpal juba varem kõrvale tõmbuda, sest aeg-ajalt saab tal kahejalgsetest uudistajatest lihtsalt "siiber".

Küsimusele, kas karu erakordne põhkupugemine võiks ennustada veel väga pikka pakaseaega, vastas loomapargi perenaine, et põhjus võib olla märksa lihtsam. "Karoliina avastas, et tagumises aedikus on omaette nii mõnus olla, et see sobib magamistoaks ja vägisi tuleb tukk peale," rääkis Asta ja kirjeldas, et kui karu algul veel aeg-ajalt pead tõstis, oli see suure ja mustana lumekuhja seest kerkides vaatepilt omaette. Mainimist väärib seegi, et talveunes karul ongi tekk pehmest lumest, nagu ühes tuntud lasteluuletuses kirjas. See tähendab, et kui küljealune soe ja pehme, piisab kasukakatteks vaid sellest, mis pilvedest pudeneb.

*

Koigi vallas Huuksis elavad Jaan ja Evi Kongas leidsid eile koduukse eest kummalise külalise
Järva Teataja 6.2.07
www.jt.ee/060207/esileht/20004876.php?&Y=2007&M=1

Koigi vallas Huuksis elavad Jaan ja Evi Kongas leidsid eile koduukse eest kummalise külalise. "Vaatasin esiti, mis isemoodi loom see on, selline suur mütakas – oleks nagu kass, aga ei liiguta," ütles pereema Evi. Siis sai ta aru, et siil, ja kutsus mehegi loomakest uudistama. Koos tegid nad siilile kööki pappkasti pesa ja pakkusid piima.

Siil on Kongaste koduõues tavaline külaline ("Vähemalt eelmisel suvel müttas ta siin ringi," märkis Jaan), kuid praegu, kesktalvel, peavad need loomakesed talveuinakut tegema.

Et teada saada, mida ärganud siiliga peale hakata, helistasid Kongased Nigula metsloomade turvakodu juhatajale Kaja Kübarale.

Kaja Kübar ütles, et igal aastal on üks-kaks juhust, kui talle talvel ärganud siilide pärast helistatakse. "Siilid vajavad talveuinakut, on muidu kurnatud ega pruugi uut suve vastu pidada," selgitas ta. "Sõltuvalt aastast võib siil põõnata nii aprillini."

Kübar soovitas viia ärganud siili jahedasse püsiva temperatuuriga ruumi, keldrisse või sahvrisse ja loota, ehk jääb loom uuesti magama.

Evi Kongas tuletas veel meelde Kübara soovitust pakkuda siilile mitte piima, vaid lahjat suhkruvett ja panna külje alla heina või põhku. "Meil on kaks kassi, 15aastane koer, kes peab vanaduspõlve toas, ja noorem õuekoer. Eks nüüd tule veel ühe loomakese eest hoolt kanda," ütles Jaan.

*

Kodukakk sai oma koju tagasi
Vooremaa 6.2.07
Kaie Nõlvak, http://www.virumaa.ee/elistvere-loomapark/

Elistvere Loomapark on koht, kuhu vigastatud looma või linnu leidnud inimesed ikka nõu ja abi saama pöörduvad. Ja kuigi loomapargi võimalused ses suhtes üsna piiratud on, ei ole kedagi hätta jäetud.

"Detsembris, kui enne jõulu lumi korraks maha tuli, helistas mulle talitaja Elo Melk hommikul koju ja rääkis, et loomaparki toodi kasti sees uimane kodukakk. Noor naine, kes linnu sinna tõi, olla ta Kukulinna kandist teeservast lumehangest leidnud. Ilmselt oli lind mõnelt autolt löögi saanud ja ei jaksanud enam liigutada, kuigi eluvaim sees. Esimese hooga vastasin Elole, et ütle ära. Me ei tohi linde vastu võtta. Meil pole pealt kaetud aeda, ka rahaliselt pole sellised kostilevõtmised meile jõukohased: tuleb kutsuda loomaarst, osta ravimeid, rahapuudus nagunii kogu aeg," jutustas loomapargi perenaine Asta Sarv detsembrikuist järjekordset päästmislugu, mis taas kinnitab, et kui elusolenditega pistmist, ei ole kaine mõistusega palju peale hakata. "Kui telefoni ära panin, hakkas muidugi kahju," jätkas Asta. "Ma olen juba kord selline, et kõigepealt võtan asja mõistusega, siis hakkab süda kripeldama. Inimene korjas linnu üles, pani ta kasti, tõi meie juurde. Ta raiskas oma aega, lootis, et meie aitame. Kuhu ta nüüd läheb selle linnuga? Helistasin ruttu Elole tagasi, et ehk on abiotsija veel minemata. Las jätab linnu meile, vaatame, mis päeva peale saab. Sõitsin ise ka kohale. Kaku päästja oli noor naine, kellel pisike lapski autos. Ei kujuta ette, kuhu ta oleks selle linnukastiga läinud." Nii tõstetigi hädaline autost maha. Loomaarst tegi kindlaks, et tiivad on terved, ilmselt on vaid põrutus tugev olnud. Lind pandi aedikusse, mis hetkel vaba ja kus väike varjualune olemas. "Ei jõudnud veel mõelda, mis edasi saab, kui märkasin, et mu abikaasa Ants askeldab kakuaia ümber. Arvasin ära, et küllap tal jälle järjekordne kodustamine-lapsendamine plaanis on," jätkas Asta. Nii maanduski üsna pirakas kodukakk Sarvede kodumaja verandale, kus juba palju karvaseid ja sulelisi haavu lakkumas ja kosumas on olnud. Janti ja sekeldust Asta sõnul muidugi oli. Kõigepealt ei võtnud lind süüa. Tegelikult ei pakkuvat talle üldse see liha huvi, mis ei liiguta. Järelikult tuli teda alguses poolvägisi sööma veenda. Ja kui ta hoolega sööma hakkas, tuli teisest otsast jääkprodukte ka päris hästi. Lapselapsed tulid külla, neil oli muidugi huvitav. Käisid ikka aeg-ajalt vaatamas, kuidas linnul läheb.

Ja siis tuli viieaastane Grete teatega, et nüüd on ikka päris pahasti: linnul on vist pool pead otsast ära (???) Eks looduse- ja loomasõpradest vanavanemate juures on nähtud ühe koma teist, küll aga mitte niisugust lindu, kes oma pead 180 kraadi pöörata saab. Seega oli väikese tüdruku jahmatus täiesti mõistetav, kui ta oma silmaga nägi, et seal, kus linnu nägu olema pidanuks, seda mitte ei olnud...

Kui lind reipamaks muutus ja majapidamises juba vanu ajalehti nappima hakkas, mida verandapõrandale laotada, otsustati kosutatud ja vitamiine "täis laetud" kakk loomaparki viia ja aeda jätta – saagu mis saab. Ja läkski nii, et aasta viimasel päeval lõppesid kodukaku segased seiklused ja ta jaksas minna – ilmselt ja loodetavasti oma kodumetsa. Ehk juhtub seda lugu lugema ka too kena noor inimene, kes pimedal talvehommikul lapsega teel olles paljuks ei pidanud väetile elusolendile appi minna.

*

Karoliina heitis hilinemisega magama
TABIVERE VALLA LEHT "Sõnumileht"
veebruar 2007, nr 2 (135), lk 9
Kaie Nõlvak, http://www.tabivere.ee/files/menu/Vallaleht/2007031212430303tabivere_vallaleht_veebruar.pdf?PHPSESSID=8f1437347a9cff7fda401c604f2a73fb

"Ega meil eriti ei magata jah," ütleb Elistvere Loomapargi perenaine Asta Sarv, kui päev enne tõnisepäeva porisevõitu pargis ringi vaatama asume. Asta sõnul ei ole karu Karoliina tegelikult ka lumisel ja külmal talvel eriti pikalt põõnama jäänud, kuigi me kõik lapsest saati just karust kui klassikalisest talveunemagajast lugenud-kuulnud oleme. "Karoliina on ju katseliselt kindlaks teinud, et söötjad talveunne ei jää. Mis häda talgi siis talve maha magada," muigab Asta ja lisab, et kährikud kadusid esimeste novembrikülmadega vaateväljalt ära küll ja on praegugi üsna vait. Karu kui vana ja pargieluga kohanenud loom on aga endale välja valinud salapaiga aia tagumises servas, kuhu tõmbuda, kui inimestest villand saab.

Et loomapargis enamasti lehtpuud kasvavad, mis talvisel ajal teatavasti hõredad on, tasub kehvema silmanägemisega loomasõbral just nüüd ilveseid uudistama tulla: kõik hallivõitu mütsakad, mis okste vahel paistavad, osutuvad terasemal vaatlusel just nendeks loomadeks. "Noh, Johannes, kuidas elu läheb," kõnetab Asta üht helehalli metskassi, kes ripub okste vahel nagu märg pesu, pea alaspidi. Johannes küll inimkeeli ei vasta, aga tema näost ja olemisest võib vaid rahulolu välja lugeda. Küsimusele, kuidas perenaine oma hoolealustel vahet teeb, kas kasukatähnide arvu ja värvi või käitumise järgi, vastab Asta, et põhiliselt ikka näo järgi. "Nad on ju nii erinevad. Näe, seal paistab üheksa-aastane Ene, meie kõige vanem ilves. Tema mossis ja tõredat nägu ei aja ühegi teisega segamini," räägib Asta ja tähendab, et looduses ilves nii vanaks ei elaks – ei saa lihtsalt toitu kätte. Ikka sellesama igapäevase ninaesise tõttu on aga lausa "tubaseks loomaks" harjunud ilvesenooruk Kriimu. "Nüüd, kui uute nõuete tõttu loomadele vaid külmhoonest ostetud liha võime sööta, ei saa me seda muretult puude alla välja laotada, nagu varem tegime," räägib Asta. Nimelt on ju kohe jaol tiivulised kontvõõrad.

Vareste, hakkide ja teiste lapuliste võõrustamine läheks aga loomapargile kalliks maksma. Nii pannakse toit ilveste jaoks söötmismajja, kust nad varem vaid vitamiine-mineraale saamas käisid. Kriimu aga, kes titest peale kuuris söögi järel käima harjunud, avastas, et selles pesas on märksa mugavam magada kui lageda taeva all. Ka söök on rohkem käpapärast võtta... Veidi murelik on vaid tema ema Viire, kes seetõttu vaatluspuu majakese lähedusse vahetas, et pojukesel veidigi silma peal hoida, kui too mõnusasti lõunauinakut teeb.

Kõigi asukate elu siiski nii turvaliselt ja rahumeelselt ei kulge. Kui rebasteaia kõrval vanu mõisaaegseid varemeid võsast puhastama hakati, hakkas saagide vingumine reinuvaderitele kõrvade ja närvide peale. Nii koliti enamik neist teise kohta, põhjapõtrade lähedusse. Vana kohaga on endiselt rahul vaid Poiss, kellel üsna ükskõik, madistatagu saagide-kirvestega või kõmmutatagu kasvõi kahurist. Kolimine oli aga liig mis liig Rexile, kes otsustas põgeneda. Ja kuigi kutsikast saati inimeste hoole all olnud loomal on vabaduses ilmselgelt ellujäämisraskusi, otsustas Rex metsa jäädagi. Veel saame teada, et närilisi ootab varsti kolimine vanast klubihoonest uude töötarre – kõrge üüri tõttu vanas korteris; et naksakalt puuris ringi lippavad oravad mõistavad nii sõrmest pureda kui pissijoaga ehmatada; et põtradel on sarveajamise aeg jne.

Et loomapark järjest kaunimaks saab, selles oli pimedal ja vihmasel päevalgi võimalik veenduda. Kui kõik plaanide kohaselt sujub, konserveeritakse ja kindlustatakse kunagise Elistvere mõisa valitsejamaja varemed, puhastatakse maapinnast välja kaks keldri võlvakent ja saadakse ehk kätte ka iidsetel aegadel seal voolanud allikas, mis korrastatult hakkaks toitma tiiki, mis süvendamist-puhastamist ootab. Üks väike tiik, mille põhjas soisevõitu ümbrusest hoolimata üllatavalt valge ja puhas liiv, on juba valmis kaevatud. Pargiosast varemete kõrval on maha võetud sinna omatahtsi lisaks kasvanud puud ja võsa. Juba sellel kevadel on park varasemast tunduvalt kenam!

Uusi plaane Elistveres jagub. Mõni neist ootab rahastamist, mõni takerdub pisut ka bürokraatia taha. Aga elu on näidanud, et kui asjade algatajad järjekindlad ja energilised on, saavad õiged mõtted plaanid teoks – ükskord niikuinii!

Uuemaid uudiseid "unerindelt"

Selleks ajaks, kui meie leht trükiküpseks saama hakkas, muutus ilm lõpuks kalendrile vastavaks – jagub nii lund kui külmakraade. Seetõttu sai Asta Sarvelt ka Karoliina tegemiste või mitte-tegemiste kohta telefonitsi täiendavat informatsiooni hangitud. "Nüüd ta magab, suur lumekuhi peal. Selles uuemas aiaosas on karul võimalik inimestest eemale hoiduda ja sinna ta endale talvekorteri valiski. Juba nädal aega pole Karoliinat liikvel olnud, aga seda muidugi ei tea, kui pikalt ta põõnab," rääkis loomapargi perenaine möödunud nädalal.

*

Pala hull metsis elab nüüd Elistvere loomapargis
EPL 27.2.07
Kristiina Viiron, www.epl.ee/artikkel/376034

Jõgevamaal Pala kandis ringi hulkunud segane metsis püüti eile Tormast kinni ja toimetati uude elukohta Elistvere loomaparki.

Palal alguse saanud linnu eksirännakud peaks seega läbi olema, loodusesse tagasi pole teda plaanis enam lasta. Kuu tagune katse, mil lind viidi sügavale metsa, päädis sellega, et ta ilmus juba kolme päeva pärast taas inimasustuse juurde, näidates end kord ühes kord teises majapidamises.

"Täna (pühapäeval K.V.) üks tädi Tormast helistas, et tema aias niigi mände vähe ja nüüd lind sööb kõik ära," vahendas taas lindu kinni püüdmas käinud Vahur Sepp. Koos naabrimehe Margus Pärnapuuga valisid nad linnu püüdmiseks sama taktika, millega lind Palal kinni nabiti: viskasid kalavõrgu metsisele peale.

Eile tundis metsis end oma uues kodus hästi, kinnitas Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv. "Panime ta vabasse puuri oravate kõrvale," rääkis Sarv. Oravatele uus naaber ei meeldinud ja kuigi nad olid juba oma pesasse põhku pugenud, tulid nad taas välja uue naabri suhtes vastumeelsust avaldama. "Neli oravat pupsutas ja olid väga pahased," muigas Sarv. "Metsis ainult pööras pead uhkelt siia ja sinna."

Metsis on Elistvere loomapargi praktiliselt ainus sulelisest asukas, kui üks Tallinna tuvi välja arvata. Hullunud metsis ilmus Palale juba novembris, näidates end sageli põhikooli juures ning kolides lõpuks kooli direktori Malle Weinrauchi koduaeda, kus ta pistis nahka sealses kuusetaimlas kasvava 10 000 puukese kasvud.

Jaanuaris püüti lind kinni ning toimetati sügavale metsa, kuhu ta siiski püsima ei jäänud. Lind peeti paremaks toimetada loomaparki, sest talle omase eluviisi juurde ta tagasi ei pöördunud ning oleks võinud kergesti hukka saada.

*

Metsik Jossu jõudis Elistverre
Vooremaa 6.3.07
Kaie Nõlvak

Jaanuaris sai Palal perekond Weinrauchi kuusetaimlas väikestel puukestel eelmise aasta kasvud ära söönud ja sellega istandiku praktiliselt hävitanud metsisekukk üle vabariigi kuulsaks. Tookord püüti "ära pööranud" lind võrgu abil kinni, rõngastati ja sõidutati kaugele metsa.

Paraku oli linnule tavapäratu toit (kirjade järgi peaks ta sööma mitte kuusekasve, vaid männiokkaid) ja inimeste lähedus nii meeldima hakanud, et ta juba kolme päeva pärast taas elamute lähedale ilmus.

Hiljuti püüti metsis Tormas kinni ja toodi Elistvere Loomapargi perenaise Asta Sarve nõusolekul sinna. Vaevalt küll, et ümber kasvama, aga midagi muud ei osatud temaga lihtsalt ette võtta.

Ilus küll, aga palju sööb

"Metsakonsulent ja Pala kooli loodusesõprade ringi Metsalised juhendaja Vahur Sepp helistas mulle ja rääkis, et ilus lind ja puha. Ei noh, miks ta ilus ei ole, aga tema söötmisega tuleb meil tükk tegemist, see on selge," rääkis Asta Sarv. Männiokkaid kulub tema sõnul ikka tohututes kogustes ja ega ei saa neid ju suvalisest kohast lõikuda – iga mets on kellegi oma. Nii saigi kokkulepe sõlmitud Laiuse metskonnaga, kelle territooriumil ka loomapark asub, ja nüüd käivad loomapargi töötajad sealsetes metsades iga nädal männiokste järel.

Kevadel ja suvel on Asta sõnul loodetavasti lihtsam, sest metsis sööb ka kasepungi, haavalehti, mitmesuguseid marju. Suvel eelistab ta marjadest mustikaid, aga loodetavasti "lähevad peale" ka varsti lume alt välja sulavad mullused jõhvikad. Iseenesest on ju päris tore mõelda, kuidas loomapargi rahvas kevadel kollektiivselt soos küürutab, et oma ilusat ja isukat lindu toita... Ei saa teda ju marjamaale köide panna. "Omavahel öeldes ma loodan, et kui ta ikka tõepoolest peast segi on, nagu asjatundjad väidavad, ehk on siis juba nii segi, et hakkab muud tavapäratut ka sööma," ütles Asta ja teatas, et katse viinamarjadega luhtus. Ehk oligi nii parem – pole ju need marjad meie kliimavööndis kunagi liiga odavad.

Mis uustulnukale nimeks panna?

Kui üldiselt ei ole Elistveres kombeks linde-loomi ametlikult ristida, või kui, siis teavad neid nimesid rohkem omainimesed, siis metsise puhul otsustati Pala kooli loodusesõprade soovil teha erand. Ja kohe tekkisid ka lahkarvamused, kas sobivam on Metsik või Jossu. Kui vaidlused Palal väga ägedaks läksid, helistas Vahur Sepp loomaparki ja küsis, kuidas oleks kahe nimega – nii erandkorras. "Mis mul selle vastu saab olla. Nagunii hakkan ma lindu Jossuks kutsuma, sest metsik või metsis – neil sõnadel pole ju suurt vahet," rääkis loomapargi perenaine ja tunnistas tõeks kahtluse, et Jossuga on vihjatud justnimelt Joszef Weinrauchile, kelle kuuseistandik metsise esimene ohver oli.

Et Elistveres lindude majutamisega raskusi on, sai Astalt ka päritud, kust sobiv korter leiti. Selgus, et vaba oli hetkel puur oravate ja küüliku lähinaabruses, vanad olijad ei ole aga erakordse uustulnuka tõttu veel siiamaani maha rahunenud. "Kaupo Ilmet rääkis mulle ükspäev, et metsise laul pidavat väga ilus olema, kuigi ei kosta kaugele. Ma ütlesin selle peale, et metsise laulust ei tea ma siiamaani midagi, aga sellist laulu, nagu mul nüüd oravad ärevusest löövad, ei ole ma küll enne kuulnud," rääkis Asta ja kirjeldas, et käbikuningad eesotsas oma pealiku Mupsikuga annavad iga päev kontserti: kädistavad, naksutavad, huilgavad ja vilistavad. Tundub, et nad oma uut naabrit ei pelga, kuid kas nad väljendavad nii oma pahameelt, üllatust või koguni rõõmu – kes seda teab.

*

Hiir, keda keegi ei karda
Lemmik nr 3, 2007
Kaie Päike, www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=740

Sõbralikud ja seltsivad mongoolia liivahiired elavad Elistvere loomapargis juba selle sajandi algusest.

Elistvere loomapargi närilised said 27. jaanuaril lõpuks uude majja kolida. Lisaks närilistele tunnevad avaratest suurte akendega ruumidest uues majas rõõmu ka loomapargi töötajad.

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv reedab, et algul oli maja mõeldud küll kontoriruumideks, kuid kuna närilistele oli elupinda hädasti vaja, siis otsustati kontoriruumide arvelt näriliste elamistingimusi oluliselt parandada.

Närilised on Elistveres alates 2000. aasta augustist. Kohe võitsid nad suure populaarsuse just laste hulgas, seevastu osa vanemaid ei julge miskipärast üle närilisteruumi uksegi astuda ning saadavad lapsed üksi uudistama.

Seekord tutvustame lähemalt mongoolia liivahiirte elu.

Mongoolia liivahiir (Meriones unguiculatus)

Mongoolia kõrbest (Põhja-Hiinas ja Venemaal) pärit mongoolia liivahiir on viimastel aastatel saanud sadade eestlaste lemmikloomaks.

Elistvere loomapargi loomade hooldaja Elo Melk arvab selle üheks põhjuseks olevat asjaolu, et liivahiirtel on saba ja kõrvad karvadega kaetud, mitte paljad nagu enamikul närilistel (paljudel inimestel tekitab näriliste vastu jälestust just nende paljas saba).

Nii mõnigi lapsevanem on liivahiire puuri juures närilistekartusest üle saanud. Algul vaadates, siis arglikult kätt puuri pannes ning siis juba tõdemusele jõudes, et liivahiired on päris vahvad loomakesed.

Mongoolia liivahiirte üks suur pluss on ka see, et nende väljaheidetel pole spetsiifilist lõhna, seetõttu on neid mugav inimestega ühes ruumis pidada.

Sõbralikud ja seltskondlikud

Inimeste vastu on liivahiired sõbralikud, usaldavad, leplikud ja uudishimulikud. Nad sobivad hästi lapse esimeseks lemmikloomaks. Selleks, et uute loomakeste usaldust võita ning neid inimesega harjutada, on soovitatav liivahiirtele käest toitu (seemneid, pähkleid, puuviljatükikesi) pakkuda. Hiljem saab neid harjutada käe peale tulema ning kontrolli all vabalt toas liikuma.

Liivahiirte puuduseks, kui nii võib öelda, on nende suhteliselt lühike eluiga – 2–4 aastat.

Liivahiired on väga sotsiaalsed loomad, kellele meeldib elada mitmekesi koos. Elistveres on neid ühes puuris tosinajagu. Aga nende arv muutub pidevalt – kord sünnib poegi juurde, kord saab mõni külastaja liivahiire koju seltsiliseks kaasa.

Looduses elavad liivahiired kuni paarikümnelistes kolooniates, seepärast on neid ka kodus soovitatav pidada mitmekesi. Kui poegi ei taheta, on mõistlik panna ühte puuri ainult emased või isased loomad, ühest pesakonnast või enam-vähem ühevanused. Üksi elav liivahiir võib nukrutsema hakata.

Liivahiired teevad enamasti kõike mitmekesi koos – söövad, vaatavad, kas toidukausi all pole paremaid palu peidus, ronivad mööda oksi või närivad neid, kraabivad nurkadest allapanu, tulevad inimese kätt uudistama jne. Et kaugemale näha, ajavad nad endid tagajalgadele püsti ja kui neile miski ei meeldi, siis põntsutavad tagajalgadega.

Puur ja pidamine

Liivahiiri toas lahtiselt pidada ei saa, sest nad kipuvad ära kaduma ega pruugi enam tagasiteed leida. Ka ei tohi neid õues lahti lasta ega näiteks puuriga maapinnale panna – kuna hiire meelistegevuseks on kaevamine, võib ta imekiiresti kaevata uru ja sinna jäädavalt kaduda.

Anum, kuhu liivahiired elama pannakse, peab olema "närimiskindel", sest loomakesed proovivad kõik kohad hammastega üle. Nad on ka võrratud hüppajad, seepärast ei tohi eluase olla pealt lahtine.

Puuri suurus sõltub loomade arvust, põrandapinda peab neil jooksmiseks ja elamiseks olema piisavalt. Elistvere närilised elavad klaasist terraariumites, mis on pealt võrguga kaetud. Jooksutamiseks võib neile puuri panna jooksuratta. Tuleb aga olla tähelepanelik – kui loomi on palju, võivad nad jooksurattas end vigastada. Ratta võiks eemaldada ka siis, kui pesas on väikesed pojad.

Allapanuks sobivad puitlaastud, -graanulid, põhk, osaliselt ka liiv, sest liivahiirtele meeldib liivas siblida. Liivanõu võib asetada ka eraldi, nii saavad loomad käia kordamööda liivavanne võtmas. Elistveres on liiv õhtuks tavaliselt liivanõust välja siblitud. Allapanu vahetamise sagedus sõltub loomade arvust ja puuri suurusest.

Elistveres joovad liivahiired kausikestest, kodus võib selle asemel kasutada ka automaatset jootmistopsi – nii on kindel, et lemmikutel on puhas joogivesi alati olemas. Vett oleks õige vahetada kord päevas, kuid sõltuvalt vee kvaliteedist võib vett uuendada ka harvemini.

Toitmine

Liivahiired söövad taimset toitu. Toiduks sobivad vili, kaerahelbed, päevalilleseemned, pähklid jne. Võib anda spetsiaalseid närilistele mõeldud kuivtoite, mis on müügil lemmikloomapoodides ja toidukauplustes. Kuiv hein peab olema kättesaadav kogu aeg, mitmesugused seemned või närilistele mõeldud toitesegud võivad olla ees samuti kogu aeg, kuid neid võib anda ka kord päevas – loomakesed kipuvad toitu laiali kraapima.

Kui pererahvas läheb paariks päevaks reisile, elavad liivahiired selle aja piisava toidu- ja joogitagavaraga kenasti üle.

Järglased

Liivahiired saavad suguküpseks 2,5–3-kuuselt. Möödunud aastal sündis Elistveres 6 pesakonda, igas pesakonnas 2–5 poega (poegi võib liivahiirtel sündida 2–7, vahel harva kuni 10). Pojad on sündides pimedad, kurdid ja karvutud. Silmad avanevad kolmandal elunädalal.

Ema-liivahiir on väga korralik lapsehoidja, toidab ja poputab oma pojukesi hoolega. Kui pojad hakkavad pesast väljas käima, hoiab ta neil kogu aeg silma peal ning kui mõni poeg läheb tema arvates keelatud või ohtlikku kohta, näiteks veekausile liiga lähedale, võtab ema lapsel natist kinni ja tassib pessa tagasi. Vahel ta ka riidleb lastega ja sakutab neid tutist, kui nad muud moodi sõna ei kuula.

Iseseisvaks saavad liivahiired umbes kuuvanuselt.

Liivahiire tiinus kestab kolm nädalat ning peaaegu kohe pärast sünnitamist on ta võimeline uuesti tiinestuma (seda siiski mitte iga kord).

*

Karoliinal kevad käes
Vooremaa 8.3.07
Kaie Nõlvak

Elistvere Loomapargi karu Karoliina, kes jaanuari lõpus külma ja lume saabudes talveunne jäi, otsustas mõne päeva eest end jalule ajada. Küllap hakkas sulavesi kasukasse imbuma ja tegi põõnamise ebamugavaks.

Teatavasti pole Karoliina loomapargis elades varem talveks magama heitnud, seetõttu sai loomapargi perenaiselt Asta Sarvelt päritud, kuidas mõmmik ärgates käituda oskas. On ju siit-sealt loetud, et karu ärganuna kohe eriti ei söö, longib vaid ringi ja otsib pisut mulluseid marju, et seedimine tööle hakkaks.

"Ega ta nii väga virge tegelikult polegi. Pühapäeval, kui pesast välja tuli, sõi veidi saia ja kruusitäie jõhvikaid. Praegu võtab ka ainult harva midagi suhu ja siis kobib jälle oma asemele tukkuma. Ma arvan, et ta magaks veelgi, kui meil vaiksem oleks, aga pargis sõidavad praegu seoses varemetepiirkonna korrastamisega suured liivaautod. See müra ei lase tal ilmselt keskenduda," rääkis Asta ja möönis, et nüüd muutub loomade elus iga päev midagi – kevad on ju ukse ees. Selletalvise une on täis maganud ka kährikud.

*

Elistvere loomapargi karu ärkas talveunest
EPL 15.3.07
Ulvar Käärt, www.epl.ee/artikkel/378186

Jõgevamaal asuva Elistvere loomapargi asukas emakaru Karoliina otsustas end pärast pea kahekuulist talveuinakut möödunud pühapäeval kevadeks üles ajada.

"Ta polnud meil siin viimased kolm aastat maganud," märkis loomapargi perenaine Asta Sarv. "Magama jäi ta seekord jaanuari keskpaiku uude aedikuossa müüri äärde, kust külastajad teda üles ei leidnud ning segama ei pääsenud."

Kuigi Karoliina on asunud harjumuspäraselt sööma, pole ta siiski veel päris ärksaks muutunud. "Seltskondlik ta veel pole, sest eelistab ikka veel oma aia tagumises rahulikumas küljes istuda, et tasapisi päriselt üles ärgata," tähendas Sarv, kelle sõnul on soojade märtsiilmadega ka kõik loomapargi kährikud talveunest virgunud.

*

Ilvesed rändavad arvatust rohkem
EPL 27.3.07
Ulvar Käärt, www.epl.ee/artikkel/379743

Foto: Ilveseid võib olla loendatust vähem, sest nad on arvatust palju liikuvamad. Lõuna-Eestis jookseb ringi jaanuari lõpus raadiosaatja kaela saanud emailves.

Ilveseid elab metsades ilmselt vähem kui arvatud

Selle aasta jaanuari lõpupoole pandi Tartumaalt kinni püütud emailvesele tema liikumisteede ja kodupiirkonna täpsemaks uurimiseks kaela raadiosaatja. Vaid mõni kuu hiljem osutavad uuringu tulemused, et ilveseid võib praegu olla loendatust vähem, sest nad on osutunud arvatust tunduvalt liikuvamaks.

"Ilves õnnestus kastlõksuga kinni püüda Tartumaal Võrtsjärve lähedal pärast mõnda aega kestnud passimist, kusjuures söödaks oli lõksus viiner," rääkis Tartu ülikooli zooloog Harri Valdmann ettevõtmisest. "Tegemist on ühe- kuni kaheaastase emasloomaga ning paistis, et tal võis lõksu sattudes kõht tühi olla."

Pärast raadiosaatja kaela saamist põrutas ilves kohe Valgamaale Puka lähedale, läbides esmalt ühe ööga pea 25 kilomeetrit. "Praegu jälgitakse ilvese liikumissuunda iga päev. Ta liigub kohutavalt palju – lausa kümme kuni kakskümmend kilomeetrit päevas," märkis Valdmann, lisades, et see võib olla tingitud parasjagu kestvast jooksuajast ning paarilise otsinguist. "Praegu on ta suundumas Valgamaalt Puka külje alt Elva poole. Senini pole olnud teada, et ilvesed nii palju liiguvad."

Loendatakse mitu korda

Kuna ilvesed on osutunud arvatust liikuvamaks, on Valdmanni sõnul põhjust ka senised loendusandmed ümber hinnata. Mulluste ametlike loendusandmete kohaselt elab meie metsades kokku 715 ilvest.

"Kui loom elab nii suurel alal, mis haarab nelja-viie jahiseltsi piirkonda, siis võib olla juhtunud, et kõik seltsid on selle ühe ilvese, kes on aeg-ajalt jälgi maha jätnud, enda omaks lugenud," selgitas zooloog Valdmann.

Varem on zooloogid raadiosaatjaga kaeluse abil jälginud kahe isase ilvese toimetusi. "Emane liigub enam-vähem sama teekonda kui kolm aastat tagasi kaeluse saanud ning hiljem hukkunud Jukugi," tähendas Valdmann. "Arvestades ka Soomaal väga suurel maa-alal liikunud ilvese jälgimise tulemusi, tundub, et ilvestele meeldib miskipärast liikuda just jõgede, kraavide ja järvede ääri pidi."

*

Metsik Jossu kodumaa kaugematesse paikadesse
Vooremaa 31.3.07
Kaie Nõlvak

Kaugematesse paikadesse saatmiseks nimetati teatavasti Stalini ajal Siberisse küüditamist. Vahepeal Elistvere Loomapargis kostil olnud metsist nimega Metsik Jossu nii kaugele siiski ei viidud, vaid ta sai suurema aediku ja uued sõbrad Nigula metsloomade turvakodus.

Reis Nigulasse võeti ette 23. märtsil, nädalapäevad hiljem ei osatud sealt uue asuka kohta veel head ega halba kosta, vaid turvakodu perenaise Kaja Kübara sõnul kohaneb lind uues elupaigas tasa ja targu. Ja et loodus vahepeal tublisti kevadisemaks on kosunud, on ka Jossu toidulaud rikkam: lisaks männiokastele saab ta nüüd ka lehtpuude paisunud pungi näksida.

Küsimusele, miks metsisekuked mõnikord oma toitumistavasid muudavad ja n-ö hulluks lähevad, oli Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni liigikaitsespetsialistil Indrek Tammekännul rääkida järgmist.

"Metsisekuked paneb mõnikord ebanormaalselt käituma väljaelamata seksuaalenergia ja seda võibki lindude psühholoogiliseks probleemiks pidada. Tõrjutud metsisekuked, keda nende tugevamad liigikaaslased mänguplatsile ei lase, hakkavad inimeste lähedusse kippuma ja tavapäratut toitu sööma. Olukorra, kus metsistele territooriumi ei jagu, on tinginud tegelikult nende elupaiga kvaliteedi langus. Metsi võetakse järjest maha ja kuivendatakse, rajatakse uusi teid. Sobivaid metsiste mängupaiku jääb järjest vähemaks ja seetõttu tuleb igal aastal ette ka nn hulle metsiseid. Üksikuid selliseid juhuseid on täheldatud ka mitusada aastat tagasi, kuid siis oli see ilmselt vaid noorte ja nõrgemate lindude probleem, kelle tugevamad kuked kõrvale tõrjusid. Tugevamad isased hõivavad mänguplatsi, viljastavad rohkem emaseid ja mõned kuked ei saagi n-ö löögile. Kui aga mänguplatse ja elamiseks sobivaid alasid on järjest vähem, tunneb ka järjest suurem arv linde ennast tõrjutuna. Metsiste arvukus ongi langenud, viimase saja aasta jooksul koguni mitu korda ja selle on tinginud just nende territooriumi vähenemine."

Indrek Tammekännu sõnul loksub isaslindude käitumine kevadise pulmaperioodi lõppedes tavaliselt ise paika ja sama loodetakse ka praegu Nigula turvakodus viibiva Metsiku Jossu puhul. Mingit ravi sellisele haigusele ei ole, eeldatakse vaid, et lind suures aedikus omaette olles ise maha rahuneb.

"Metsis on meil rangelt kaitstav liik. Probleemi, kus Jõgevamaalt toodud lind uuesti vabadusse lasta, arutatakse põhjalikult. Minu arvamus on siiski, et ta võiks jääda Viljandi- ja Pärnumaa metsadesse. Siin on võrdlemisi suured asurkonnad säilinud, loodetavasti leiab ta siin oma koha elus," vastas ornitoloog Indrek Tammekänd pärimisele, kus Metsik Jossu edaspidi elama võiks hakata.

"Minu arvates on lõppkokkuvõttes hästi, et metsis Nigulasse võeti. Meil ei olegi tegelikult lindude pidamiseks ruumi ega tingimusi ja suuremat vabadust, kui tal siin oli, poleks me saanud talle ka pakkuda. Ja kui tema eest seal hoolitsetakse ja ta vabadusse lastuna normaalse linnuna käitub, on see õnneasi," ütles Elistvere Loomapargi perenaine Asta Sarv.

*

Elistvere närilised läksid uude koju
TPM 5.4.07
Silja Paavle, tartu.postimees.ee/070407/tartu_postimees/253669.php

Tänavu üle mitme aasta talveunne suikunud karul Karoliinel oli ärgates imestamist küllaga – ületeenaabrid kährikud olid asendunud rebastega ning närilisedki kolinud uude koju.

Elistvere loomapargis on seitset liiki närilisi, nende hulgas ka pisikesed karvapallidest kuldhamstrid. Uues majas ei pääse külastajad neid enam silitama, piirduda tuleb tillukeste loomade imetlemisega läbi klaasi.

"Jah, nii just oligi," kinnitas Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv. Tema sõnul oli loomapargi administratsioon end mullu piisoniaia kõrval valminud uude hoonesse juba sisse seadnud, kui sai selgeks, et närilistele on uut elupaika tarvis.

Pai teha ei saa

"Maja oli juba vana ja lagunenud ning meil ei tasunud hakata seal remonti tegema," selgitas Sarv. Selle asemel ehitati algselt kontoriks kavandatud ruumidesse korralik ventilatsioonisüsteem ja nüüd saavad ka kõige lõhnatundlikumad pargi külastajad muretult närilisi uudistamas käia.

Külastajaile toob näriliste uus kodu kaasa vaid selle, et pehmetele ja karvastele merisigadele enam oma käega pai teha ei saa. "Lastele see küll meeldis, kuid ega keegi ju mõelnud, kas see merisigadele ka meeldib," märkis Sarv.

Uue elupaiga on merisead aga rõõmsalt vastu võtnud ning tillukesed meriseapojadki on seal juba ilmavalgust näinud. "Nädala pärast võiksime nad uutele omanikele anda, kui huvilisi vähegi peaks olema," lausus loomapargi perenaine.

Kaks rebast alles

Näriliste järeltulijaile tuleb uusi omanikke otsida, loomapargi rebased on aga juba mitmeid kordi ise mujale elama kippunud. Nii ka tänavu talvel, kui loomapargis asuvaid mõisavaremeid kindlustama tulnud töömehed osutusid rebastele vastumeelseteks.

Vaid haige jalaga, pea kümneaastane Poiss jäi oma elupaika, pika kutsumise peale otsustas ka lõbus Rex vanasse koju elama jääda.

Et töömehed askeldavad pargis veel mõnda aega, vahetasid rebased kährikutega elupaigad ära.

Kui mõisavaremete kallal planeeritud töö Keskkonnainvesteeringute Keskusest saadud poole miljoni krooni toel ühele poole saab, on kõigil võimalik uudistada, kuidas toimis omal ajal terve mõisakompleksi veesüsteem, mis sai alguse looduslikust allikast.

*

Metsloomade taastuskeskuse planeerimise töörühm külastas Suurbritannia metsloomade taastuskeskuseid 2.–5. aprill 2007
5.4.07, Murel Merivee
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=12

LKK ja MTÜ Sookoll finantseerisid LKK Pärnu-Viljandi regiooni Nigula metsloomade planeerimise töögrupi õppereisi Suurbritannia metsloomade taastuskeskustesse. Lühikesel õppereisil tutvuti RSPCA peakontoris Suurbritannia metsloomade rehabiliteerimise toimemehhanismidega ning külastati röövlindudele spetsialiseerunud Hawk Conservatry Trust keskuse ja RSPCA West Hatch metsloomade taastuskeskusega.

*

Elistvere loomapargis kolisid rebased karu kõrvale elama
ERR uudised 5.4.07
Helve Laasik, http://uudised.err.ee/index.php?0573115

Tänavu üle mitme aasta talveunne suikunud Elistvere loomapargi karu Karoliinal oli ärgates imestamist küllaga – ületeenaabrid kährikud olid asendunud rebastega ja närilisedki olid kolinud uude koju.

Närilised (all vasakul mongoolia liivahiir) kolisid algselt loomapargi kontoriks kavandatud ruumidesse, sest nende maja oli vana ja remontida seda ei tasunud, kirjutas Postimees.

Rebased aga otsustasid, et loomapargis asuvaid mõisavaremeid kindlustama tulnud töömehed on neile vastumeelsed ja läksid uut elupaika otsima.

"Niinimetatud eurotraataed vandus nende hammastele alla ja nii nad metsa läksidki," tähendas Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Vaid haige jalaga, pea kümneaastane Poiss jäi oma harjumuspärasesse elupaika, pika kutsumise peale otsustas ka lõbus Rex vanasse kodusse elama jääda.

Et töömehed askeldavad loomapargis veel mõnda aega, vahetasid rebased loomapargi töötajate ettepanekul kährikutega elupaigad ära.

*

Sea-aastal on Elistveres taas põrsaõnne
Vooremaa 19.4.07
Kaie Nõlvak

Elistvere loomapargi metssead Possa ja Gert leidsid sel talvel lõpuks teineteist ja otsustasid kevadeks ühise pere luua. Neli triibulist kärssnina tulid ilmale lihavõttepühade eel.

"Ega see kurameerimine seegi kord draamade ja ootamatusteta ei läinud, aga lõpp hea – kõik hea," jutustas loomapargi perenaine Asta Sarv, kelle sõnul saab loomadega töötades järjest selgemaks asjaolu, et inimeste mõtted ja tahtmised loomade plaanidega sageli kokku ei käi. Loomapargis sooviti juba ammu, et Possa ja Gerdi vahel soojemad suhted tekiksid, ometi kippus Possa hoopis vanale paksule Peetrile silma heitma, kellest aga asjatundjate hinnangul järeltulijate hankimisel asja pole...

Selletalvisel pulmahooajal juhtus lõpuks nii, et Possa ja Gert neli romantilist päeva ja ööd ühes aedikus veetsid. Seda õnne polevat aga kauemaks jagunud, sest armukade ja raskekaaluline Peeter ei kannatanud sellist idülli kauem kõrvalt vaadata-kuulata. Vaheaia pilbasteks lõhkunud, murdis ta Possa majapidamisse sisse ja hakkas ise temaga "plaani pidama". Nii et ülejäänud pulmaaja olevat Peeter Asta sõnul Põssa kuudis ehk magamistoas pesitsenud, Gerdi ainus lõbu oli kuudi ukse ees vankri viiendat ratast ehk "turvameest" mängida.

"Meie Elo Melk rõõmustas muidugi kõige enam, kui oli näha, et Possa "nurgavoodi" peale mõtlema hakkab. Sead on Elo lemmikloomad ja järelkasvu neile oleme ju mitu aastat asjata oodanud," rääkis Asta ja kirjeldas, kuidas Elo noort emmet sageli vaatamas ja paremate paladega poputamas käib. Oma lemmikutel silma peal hoides on Elo märganud sedagi, et Possa on väga hoolitsev lapsevanem, sest enne, kui küna tühjaks söödud saab, jõuab ta mitu korda pesas poegi vaatamas käia.

Nüüd, mil seahakatised juba aedikus lustakalt ringi kepslevad, õpetab ema neile ka tuhnimist. Kui aga lastel uneaeg, naaberaediku kuldid aga rahu ja vaikust ei pea, käivat Possa nendega aia ääres rangel toonil pahandamas.

*

Virumaa karuplika sibab Nigula turvakodus ringi nagu koerakutsikas
EPL 23.4.07
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/artikkel/382991

Kevad on lõpuks alanud ka Pärnumaal Nigula metsloomade turvakodus, kuhu teiste hädaliste hulgas on üle mitme aasta sattunud ka üksik karupoeg.

Kui turvakodu juhataja Kaja Kübar selletalvise karujuntsu aedikust õue peale ringi jooksma laseb, sörgib too kui taltsas koerakutsikas oma hooldaja kannul. "Temaga ongi see probleem, et metsa teda enam tagasi lasta ei saa, sest ta oli juba siia sattudes inimestega ära harjunud," tähendab Kübar nädal tagasi Virumaalt toodud umbes kolmekuuse karuplika kohta. "Seepärast leiabki ta mõne kuu pärast endale uue kodu ühes Võrumaal asuvas eraloomaaias."

Tegemist on sellesama karupojaga, kes sattus kaks nädalat tagasi Lääne-Virumaal Arbavere külas ühe metsatalu värava taha ja pensionieas perenaisel pea-aegu südame saapasäärde ehmatas.

"Aedade taha ta hulkuma jäigi," räägib Kübar, kelle arvates on tegemist loomaga, keda on keegi pärast emakaru pesalt hirmutamist mõnda aega enda juures hoidnud ning hiljuti jälle metsa tagasi viinud. "Metsikud karupojad ei lase endale inimest ligigi."

Kuid sellele Päntuks hüütavale karuplikale pakub kõige enam mõnu just teravate hammaste ja aukartust äratavate küünte abil oma perenaisele sülle ronimine, et seal siis nagu tita rahuloleva kugina saatel innukalt oma esikäppasid lutsida. "Täpselt nagu maja taga raba servast kostev tedrekukkede pulmatantsu saatev mulin," võrdleb Kübar muiates lutsimist saatvat kummalist heli.

Peale karuplika, kes sülest maha tõstmisel ärahellitatud lapse kombel pööraselt jonnima kukub, kosub turvakodus ka üks Tallinna lähistelt toodud tänavune hülgepoeg. "Kaks hülgevõsu on vahepeal juba merre tagasi viidud, kevaditi satub neid ikka siia," märgib Kübar, kui silma-põletiku käes vaevlevale kõhnale hülgehakatisele kala annab. Kui muidu neelab too aplalt alla kõik, mis suu juurde satub, siis ravimiga kalad tunneb ta otsekui nõia-väel kohe ära ning hoiab suud kinni, hambad ristis.

Hülgele on aedikus seltsiks üks Madalmaadest Taimõri poole rännuteel olnud hani, kelle üks jalg on vigane ja kes ei saa seepärast veel tükk aega hoojooksuga lendu tõusta. Aga vabanemist ootavad veel hiireviu, lahases olnud tiivaga händkakk ning tõelise haruldusena väikepistrik, keda on meie looduses üldse vaid umbes paarikümne ringis.

Kuna peatselt on algamas aeg, kui ringi hakkavad hulkuma esimesed tänavu sündinud loomariigi esindajad, paneb Kübar kaastundlikele inimestele südamele selliseid maailmaavastajaid mitte puutuda. "Tavaliselt varjab emasloom end kuskil läheduses," ütleb ta ja viib müramistujus Päntu tagasi kuuri alla aedikusse.

Väike karuhakatis näitab seepeale ka ehtsat karu iseloomu, sest pettunud valjust jõuramisest ja mürgeldamisest värisev kuur ähvardab iga hetk laguneda.

*

Virumaa karuplika sibab Nigula turvakodus ringi nagu koerakutsikas
SL Õhtuleht 23.4.07
www.ohtuleht.ee/226256

Kevad on lõpuks alanud ka Pärnumaal Nigula metsloomade turvakodus, kuhu teiste hädaliste hulgas on üle mitme aasta sattunud ka üksik karupoeg.

Kui turvakodu juhataja Kaja Kübar selletalvise karujuntsu aedikust õue peale ringi jooksma laseb, sörgib too kui taltsas koerakutsikas oma hooldaja kannul. "Temaga ongi see probleem, et metsa teda enam tagasi lasta ei saa, sest ta oli juba siia sattudes inimestega ära harjunud," tähendab Kübar Eesti Päevalehele nädal tagasi Virumaalt toodud umbes kolmekuuse karuplika kohta. "Seepärast leiabki ta mõne kuu pärast endale uue kodu ühes Võrumaal asuvas eraloomaaias."

Tegemist on sellesama karupojaga, kes sattus kaks nädalat tagasi Lääne-Virumaal Arbavere külas ühe metsatalu värava taha ja pensionieas perenaisel pea-aegu südame saapasäärde ehmatas.

"Aedade taha ta hulkuma jäigi," räägib Kübar, kelle arvates on tegemist loomaga, keda on keegi pärast emakaru pesalt hirmutamist mõnda aega enda juures hoidnud ning hiljuti jälle metsa tagasi viinud. "Metsikud karupojad ei lase endale inimest ligigi."

*

Virumaa karuplika kosub Nigula turvakodus
ERR uudised 23.4.07
Thomas Mell, novosti.etv24.ee/index.php?2573750

Pärnumaale Nigula metsloomade turvakodusse on teiste hädaliste hulgas üle mitme aasta sattunud ka üksik karupoeg.

"Temaga ongi see probleem, et metsa teda enam tagasi lasta ei saa, sest ta oli juba siia sattudes inimestega ära harjunud," tähendas turvakodu juhataja Kaja Kübar Eesti Päevalehele nädal tagasi Virumaalt toodud umbes kolmekuuse karuplika kohta. "Seepärast leiabki ta mõne kuu pärast endale uue kodu ühes Võrumaal asuvas eraloomaaias."

Tegemist on sellesama karupojaga, kes sattus kaks nädalat tagasi Lääne-Virumaal Arbavere külas ühe metsatalu värava taha ja pensionieas perenaisel pea-aegu südame saapasäärde ehmatas. Kübara arvates on tegemist loomaga, keda on keegi pärast emakaru pesalt hirmutamist mõnda aega enda juures hoidnud ning hiljuti jälle metsa tagasi viinud.

Peale karuplika kosub turvakodus ka üks Tallinna lähistelt toodud tänavune hülgepoeg, Madalmaadest Taimõri poole rännuteel olnud hani, kelle üks jalg on vigane ja kes ei saa seepärast veel tükk aega hoojooksuga lendu tõusta, hiireviu, lahases olnud tiivaga händkakk ning tõelise haruldusena väikepistrik, keda on meie looduses üldse vaid umbes paarikümne ringis.

*

Linnupoegade abistamisega ei tasu liiale minna
Sakala 26.4.07
www.sakala.ajaleht.ee/260407/esileht/uudised/index.php

UUS: Inimene, kes leiab metsast kakupoja, ei pea teda Nigula turvakodusse viima, aitab sellest, kui linnuhakatis oksale tagasi tõsta.

Kolmapäevasel metsaomanike nõupäeval esinenud Kotkaklubi esindaja Tarmo Evestus ütles, et väikest kakku või rätsu maast leides ei maksa arvata, et linnupoeg on hüljatud.

"Kõrvukräts muneb iga kahe päeva järel muna, nii et esimesed pojad on juba suured, kui viimased alles kooruvad," selgitas ta. "Et pesas läheb kitsaks, peavad vanemad kakupojad okstele kolima, et noorematele ruumi teha. Lennata nad veel ei oska ja kukuvad sageli oksalt alla."

Evestuse sõnul tuleks kakupoeg tõsta mõne okaspuu oksale, sest see varjab teda teiste röövlindude eest. Kassid ja koerad tavaliselt kakupoegi ei puutu, sest nood ajavad ennast puhevile ja peletavad tülitaja nokka plagistades eemale.

*

Metskitsed pikendavad liiklusohvrite nimekirja
PPM 26.4.07
Silvia Paluoja, http://www.parnupostimees.ee/260407/parnuparnumaa/10074089.php?&Y=2007&M=3

Eile varahommikul Pärnust leitud vigastatud metskits jõudis pärastlõunaks Nigula metsloomade taastuskeskusesse, looma edasine ravi oleneb veterinaararsti otsusest.

Ülejõe linnaosas Pärja tänavas kraavis lebava ja ilmselgelt vigastatud metskitse kohta sai teate Lääne-Eesti päästekeskus. Enne kui päästjad šokis ulukit Terveksi loomakliinikusse viima asusid, tegi kohale kutsutud veterinaararst talle rahustava süsti.

Suuremate väliste vigastusteta, kuid veriste sarvedega ja küljelt muljuda saanud looma üle vaadates järeldasid Terveksi töötajad, et ilmselt sai too löögi autolt.

Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni loodusvaht Aivar Sakala sõidutas õnnetu looma transpordikastis Pärnust ligi 60 kilomeetri kaugusele Nigula metsloomade taastuskeskusesse.

"Tegemist on üsna vana loomaga, üle viieaastasega ehk," tähendas Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar.

Põgusal vaatlusel tõdes pikaajaliste kogemustega loomade-lindude tohterdaja Kübar, et metskitsel ilmselt paranemislootust ei ole.

"Tagakeha on tal halvatud, aga loomaarst vaatab ta veel üle," mainis metsloomade taastuskeskuse juhataja.

Kui Nigulasse toodud hädalisi üle vaatav Saarde valla veterinaar Laszlo Banyasz teeb sama järelduse, ootab looma viimane süst.

Kübar rääkis, et eile Pärnus viga saanud metskits on metsloomade taastuskeskuses tänavu esimene oma liiki esindav patisent. Eelmisel aastal oli Nigulas ravil kaks metskitse ja neli talle, kes kõik paranesid.

Suured metskitsed saavad vigastusi autodelt. "Masinad on rasked, kiirused suured," märkis Kübar.

Metskitsetalled satuvad taastuskeskusesse igal aastal mais-juunis, kui nad jäävad ette niitjatele, ja kasvavad inimhoolitsuse all suureks.

Riigis ainulaadne metsloomade taastuskeskus loodi 1993. aastal. Aastas saab sealt abi üle poole tuhande looma-linnu, esindatud on olnud 150 liigi ringis. Kuigi tegevust jätkub aasta läbi, on töörohkeim aeg kevadsuvi.

*

Nigula metsloomade taastuskeskuses kosub hüljatud karupoeg
ERR uudised 5.5.07
Ester Vilgats, http://uudised.err.ee/index.php?0574272

Pärnumaal Nigula metsloomade taastuskeskuses kosub väike üksi metsa jäänud karuplika, kelle tee hiljemalt kuu lõpus Võrumaale eraloomaaeda viib.

Karu oli juba Nigulasse jõudes inimestega nii harjunud, et metsikult metsas elamisest ei tuleks tal midagi välja, vahendas Aktuaalne kaamera.

Just sel põhjusel, et karu on inimesed nii omaks võtnud, saab temast loomaaia elanik ja sellepärast lubab loomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar võõraid karuga mängimagi. Väike karu tõenäoliselt ei mäletagi, milline ta päris ema välja nägi.

"Üks esmaspäev hakkas see info jooksma, et on tulnud üksik karupoeg ja juba mitu päeva seal inimestel aia taga. Siis oligi mõte, et peaks loogiliselt ta metsa jätma, kui oleks tegemist metsakaruga. Aga kuna ta suhtus inimestesse sõbralikult, läks siis transportimiseks," kirjeldas Kübar karu jõudmist Nigulasse.

*

Unest ärganud Elistvere karu on täis energiat
Virumaa Teataja 5.5.07
Eva Klaas, www.virumaateataja.ee/060507/esileht/15038114.php

Elistvere loomapargis saab uudistada kuuvanuseid triibulisi metsseapõrsaid, samuti karu, kes tänavu üle pika aja talveund magas, kirjutab Virumaa Teataja.

Elistvere loomapark Jõgevamaal on koduks hättasattunud metsloomadele, ühtlasi ka looduslik õppekeskkond koolilastele ja turismiobjekt, mida külastab igal aastal tuhandeid inimesi.

Esmaspäeval, kui loomaparki läksin, oli külm ja lörtsine ilm, kuid sealsed elanikud ei lasknud end sellest suuremat segada. Loomapargi perenaise Asta Sarvega peatusime esmalt pargi ühe vanema asuka, karu Karuliina puuri juures.

Sellel talvel magas üheksaaastane karu Karuliina talveund, mida ta polnud teinud kolmel viimasel aastal.

Sooja talve tõttu suikus mesikäpp unele alles jaanuaris ning magas 46 päeva. "Saime KIKi raha eest teha juurdeehituse, mis inimestele jääb märkamatuks. Kuigi Karuliinale algul ei meeldinud, hakkas ta seal lõpuks käima ning esimeste jaanuarikuiste külmade ajal sarapuupõõsaste all istudes tuli loomale tukk peale," rääkis Asta Sarv.

4. märtsil sai emakarul uni otsa. "Läks veel nädalapäevad aega, enne kui Karuliina täielikult virgus. Algul oli ta pahur, ei tahtnud õieti süüa ega end inimestele näidata," jutustas loomapargi perenaine. Nüüd on aga puhanud karu ergas ning atraktiivne, isegi jahedal päeval ei lasknud ta mängutujul langeda, tuupi said kivid ja puutükid.

Vöödilised metsseapõrsad

Loomapargis saab uudistada väikseid vöödilisi metsseapõrsaid, kes sündisid vahetult enne lihavõttepühi ning on praegu umbes kuuvanused. "Pisike metsseapõrsas näeb välja abitu nagu kassipoeg. Vaatad neid loomi ja mõtled, et millal keegi haleda näu kuuldavale laseb," meenutas üks külastaja paari nädala tagust käiku Elistvere loomaparki.

Asta Sarv ütles, et väga pilkupüüdvad põrsad on ühed külastajate lemmikutest. "Loomalapsed on tegusad. Ja mis seal öelda, sead on ikka sead. Näiteks viis söötja ühel päeval pesakonnale sületäie heinu, et nad saaksid oma pesa mugavaks teha. Ema haaras kohe suure lõuatäie ja asus elamist vooderdama. Ka kõik neli triibulist kerakest ahmisid suu täis ja marssisid pesa poole," naeris Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Asta Sarve sõnul sai kolmeaastane noor emis Possa lapsevanemaks esimest korda. "Possa on tubli ema. Laste eest hoolitsemine on seale raske töö," kiitis Asta Sarv ruigamit ja lisas, et Possale söödetakse ikka paremaid palasid, kuid kui pojad olid veel väga väiksed, polnud tal einestamiseks eriti aega.

"Tuli küna juurde, tegi natuke plõtsat-plõtsat, siis aga tormas tagasi koju laste juurde," lisa ta.

Kokku on Elistvere loomapargis kolm täiskasvanud metssiga.

"Mõtlesime siin ikka, et meil on ilus toekas ja tubli kult Peeter. Kuid asjatundjad arvasid, et Peeter on liiga suur ja paks ning tema tagajalad ei pea lapsetegemisele vastu. Seepärast panimegi Possa novembri alguses aegsasti koos noore kuldi Kerdiga ühte aeda, et nad rahulikult pulmi saaksid pidada. Neil ei lastud seal rohkem koos olla kui neli päeva, sest Peeter lõhkus vaheaia maha. Edaspidi kulges elu selliselt, et Peeter ja Possa magasid majas, Kert oli ukse ees nagu valvekoer ega pääsenud enam ligi. Aga ju need neli päeva olid ikkagi viljakad," jutustas Sarv oma hoolealustest pikalt.

Ilvesekutsikate ootel

Loomapargi töötajad käivad iga päev, binokkel käes, ilvesepuuris, et jälgida kahe trullaka emailvese tegevust. "Nad on risuhunnikute vahel kohad sisse võtnud, istuvad seal, eriti väljas ei käi. Söövad oma lihatüki ära ja lähevad pessa tagasi. Poegi neil veel ei ole," tutvustas loomapargi perenaine ilveste käitumist ja selgitas, et enne augustit külastajad kutsikaid näha ei saa.

"Kolm kuud kuulavad nad kenasti ema sõna. Juuli lõpus võib vahel siiski juhtuda, et suurte silmadega väikesed kassid kasutavad juhust ning kui ema magab, hiilivad välja piirdeaia äärde uudistama."

Augustis on aga ilvesekutsikad piisavalt suured, et õhtuti ringi liikuda ning mürgeldama hakata.

Siis on võimalik näha, mis soost nad on. Eriti lihtne on sugu määrata, kui ilveselapsed hullates end selili pööravad. "Oleme püüdnud seda ka kõrvatuttide järgi kindlaks teha, kuid alati see ei õnnestu. Eelmisel aastal oli meil ilvesepoeg, kelle soost me sotti ei saanud: üks tutt oli ühte, teine teist pidi," ütles Asta Sarv.

Beebisid on aga kevadel veelgi oodata. "Kits Bämbi kõnnib ringi – ümmargune nagu trumm," sõnas Asta Sarv ja teatas, et kitsedel on praegu jooksuaeg. "Noored sokud hakkasid omavahel võitlema ning maid jagama, seepärast tuli nad lahutada, teine teise aedikusse panna."

Emaks saab varsti ka põhjapõder Maura. "Eelmise aasta veebruaris ostsime Soomest kaks põhjapõtra. Kui emane ja isane loom koos on, eks siis tulevad ka pojad. Nii sündiski meil mullu mais esimene põhjapõdravasikas Laura, kes on praegu veel lapseohtu ning vanemad hoolitsevad tema eest," jätkas Asta Sarv hoolealuste tutvustamist. Loomapargi perenaine meenutas, et kui Laura mullu sündis, valvas Maura teda kiivalt. "Isegi lindude peale oli tige."

Asta Sarve arvates on loomapark hea koht õppimiseks. Näiteks ei tea umbes kuuskümmend protsenti inimestest seda, et sokud sügisel sarved peast heidavad.

"Möödunud aastal käis meil siin üks ajakirjanik, kes andis lugejatele oma loos muu hulgas teada, et Elistveres on kombeks põtradel sarvi pügada," tõi Asta Sarv näite ja lisas, et just pühapäeval viskas noor hirv sarved maha. "Viisin piletimüügiputkasse põhjapõdra-, põdra- ja hirvesarved, kus igaüks neid näha võib. Keegi oli märganud hirve peas auku, ja saingi kohe näidata, millest see tekkis," oli Asta Sarv tehtuga rahul.

Loomapargi perenaine selgitas, et sokud viskavad oma sarved maha sügisel, isane põhjapõder heidab need peast hilissügisel, emane põhjapõder tegi seda mõned nädalad tagasi, hirved aga vabanevad vanadest sarvedest aprilli lõpus.

*

Virumaalt leitud loomad kosuvad taastuskeskuses
Virumaa Teataja 9.5.07
Karin Hansson, www.virumaateataja.ee/090507/esileht/uudised/15038179.php

Pärnumaal Nigula metsloomade taastuskeskuses kosuvad Lääne-Virumaalt leitud kolmekuine karupiiga Päntu ja kaks abitut põdravasikat.

Aprillis Lääne-Virumaalt Arbavere külast metsatalu värava tagant leitud väike karutüdruk Päntu tunneb end Nigula metsloomade taastuskeskuses Pärnumaal mõnusasti, ta on hästi kosunud ja turvakodu juhataja Kaja Kübara sõnul reibas.

Kolmekuisele Päntule meeldib väga mängida. Kui ta väsib, teeb väikese uinaku ning hullab jälle edasi.

Toitmist vajab karupreili iga kolme tunni tagant. Lisaks sellele käib ta oma hooldaja Kaja Kübaraga taastuskeskuse territooriumil jalutamas ja tatsab aedikus ringi.

"Ta on nagu väike laps, armastab mängida ja mu süles esikäppa imedes rahulolevalt mõmiseda," lausus Kaja Kübar.

Kosuvad kaks põdravasikat

Praegu toibub taastuskeskuses ka Ida-Virumaalt leitud põdravasikas, kelle silmad on põletikulised. Taastuskeskuse juhataja hinnangul pole loomakese seisukord kiita. Nimelt kannatab põdrapoiss koordinatsioonihäirete ja liikumisvaeguse all. Tervenemine võtab veel aega. Nigula taastuskeskuse juhataja loodab, et loomake siiski paraneb. "Teeme töötajatega kõik selleks, et vasika elu päästa. Eks aeg näitab," ütles Kübar.

Ida-Virumaa loodusvaht Aarne Aalia toimetas põdrapoisi Põltsamaani ja sealt edasi tegelesid temaga juba Nigula metsloomade taastuskeskuse töötajad.

Samal kombel leiti umbes nädalane põdravasikas möödunud nädalavahetusel Lääne-Virumaa piirilt, Vägeva lähistelt. Nüüd söödetakse teda Nigulas lutipudelist.

Et nii väikesed loomad iseseisvalt veel endaga toime ei tule ja abi saamata kindlasti hukkuksid, loodigi kolm aastat tagasi Pärnumaale Nigulasse metsloomade taastuskeskus, kus on eesmärgiks aidata ja ravitseda üksikuks jäänud või vigastada saanud loomi. Kaja Kübara sõnul teevad nad kõik selleks, et loomad pärast kosumist oma looduslikku keskkonda tagasi võiksid pöörduda ja iseseisvalt hakkama saada. Ta lisas, et kui inimesed leiavad üksikuks jäänud looma, ei jätku neil tihtilugu piisavalt teadmisi ega oskusi nende eest hoolitsemiseks.

Mida teha leitud loomaga

Lääne Virumaa keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialist Lauri Saapar rõhutas, et kui inimene leiab üksikuks jäänud või vigastatud metslooma või linnu, tuleb sellest tingimata teatada keskkonnateenistusele või siis loomade taastuskeskusele, kus antakse juhiseid, mida teha ja kuidas käituda.

Kui emasloom ehmatusest või mõnel muul põhjusel oma võsukese üksinda jätab, ei tasu kohe keskkonnateenistusse helistada.

Natuke aega tuleks loomalast jälgida ja loota, et emasloom pöördub tagasi.

Üldjuhul sõltub aga kõik konkreetsest olukorrast ja sellest, millises seisus leitud loom või lind on. Lauri Saapar ütles, et iga leitud looma tuleb kohelda tema tervislikust seisundist sõltuvalt.

*

Emata jäänud põdravasikas jõudis turvakoju
Vooremaa 10.5.07
Ardi Kivimets

Vägeva lähistelt leitud üksinda jäänud põdravasikas viidi kosuma ja kasvama Nigula metsloomade turvakoju.

Aprilli viimasel laupäeval läks põdraema koos vasikaga Vägeva kandis üle Piibe maantee. Lähenev liinibuss peatus, et lasta neil rahulikult oma teekonda jätkata. Mõlemad jõudsidki üle tee, kuid kui lähedalasuva maja väike koer haukuma hakkas, emapõder ilmselt ehmus ja jooksis minema. Vastsündinud vasikas jäi aga abitult maha. Lootuses, et põdraema tuleb tagasi, jäeti oma pikkadel jalgadel vaevu püsti püsiv loomake paigale. Kui aga järgmiseks hommikuks polnud märki, et põder oma poja juurde tuleb, teatas põdravasikale sattunud Mare Kalda sellest metsloomade turvakodusse.

Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni loodusvaht Viljar Purgel ja kaitse planeerimise spetsialist Eerika Purgel tegid looduskaitsekeskuse džiipi heintest pehme aseme ja sõitsid loomakest uude koju viima. "Kogu teekonna jooksul Viljandisse, kus loomakese turvakodu töötajate hoolde andsime, tegi põdrake väga haledat häält. Abitud loomad teevad alati mu südame härdaks, kuid on ju hea teada, et turvakodus ravivad ja hooldavad neid asjatundjad," tõdes Eerika Purgel ja soovitas abitusse olukorda jäänud metsloomadest ja lindudest teatada kas loodusvahile (tel 53402451) või keskkonnainspektsiooni lühinumbrile 1313. Leitud looma- või linnupoeg tuleks jätta samasse kohta, ei maksa teda kohe endale koju viia. Ta ei pruugi alati maha jäetud olla, ema võib olla kusagil läheduses ja tuleb tavaliselt oma poja juurde tagasi, inimese lõhn võib teda aga heidutada.

Praegu lutipudelist piima saav "Vägeva vasikas" peab jääma turvakoju vähemalt pooleks aastaks, kuni ta nii suureks kasvab, et metsaeluga iseseisvalt toime tuleb.

Hiljuti jõudis veterinaariharidusega loodusvahi Viljar Purgeli abiga metsloomade turvakoju ka kaks lindu. Kuremaalt teatati, et juba mõnda aega liigub järve ääres faasan. Selgus, et tegemist oli hoopis metsisega, kes kuulub looduskaitsealaste liikide II kategooriasse. Mitmel päeval püüti ebatavaliselt käitunud metsist sellele linnuliigile tavatust elupaigast ära viia, kuid asjatult. Metsis inimest ei kartnud, kuid niipea kui teda võrguga püüdma hakati, lendas ta puu otsa. Jahimeeste abiga õnnestus keskasulasse rännanud metsisekana siiski kätte saada. Teine lind päästeti Tabiveres, kus raudkull oli eksinud tootmisruumi ja sealt väljapääsu otsides ennast vigastanud. Veritseva puguga lind paraneb nüüd samuti Nigula metsloomade turvakodus.

*

Kellele Elistveres katsikule minna?
Vooremaa 28.6.07
Kaie Nõlvak, http://www.aiandus.ee/loe.php?id=3493

Loomalapsed sünnivad enamasti kevadel, et soojal ajal sirguda, kosuda ja uueks külmaks talveks tugevaks saada. Nii on ka Elistvere loomaparki kõige põnevam minna kevadel ja suvel, kui iga hommik uudiseid tuua võib.

"Sünnipäevad algasid mai esimesel poolel. 7. mail sai pullvasikaga maha kümneaastane piison Vilja. Nii et nüüd on meil neid loomi kokku neli. Siis tuli 12. mail üks lapsendamisprotseduur: meile toodi maantee äärest leitud paaripäevane põdravasikas. Esialgu oli muidugi lutilugu, aga oma koju ma teda seekord ei viinud, vaid proovisime ikka kohe kollektiivis hakkama saada. Ja seda viga ka ei teinud, et keegi üksi "emmeks" hakkab, vaid söötsime loomakest kordamööda kõik. Meil on seda tralli küll olnud, et loomalaps on nõus ainult ühe talitaja käest toitu vastu võtma, vigadest tuleb ikka õppida," räägib loomapargi perenaine Asta Sarv lapsendamise-kodustamise strateegiast ja taktikast. Söögiga läks kah Asta sõnul õnneks. Tarkade raamatute järgi on põdralehma piima rasvaprotsent ligikaudu üheksa ja selline jook tuleks pulbrist kokku tempida. Aga et loomapargi lähedal elab tuttav aher lehm, kelle piima vastav näitaja on seitse, saab kasulaps ikka päris-piima.

Poisslapsed on seiklushimulised

"Vaatame, millal täpselt meie Bamby oma poisi ja tüdruku ilmale tõi," lehitseb Asta paksu raamatut, kus tal kõigi pargi asukate elulugu kirjas, ja leiab, et 21. mai oli see päev, kui loomapark kaksikute metskitsetallede võrra rikkamaks sai.

"Nagu inimlaste puhulgi, kipub poiss ikka veidi ulakam olema," räägib Asta ja kirjeldab, et vastsündinud talled olid esialgu nii tillukesed, et mahtusid aia võrgusilmast läbi. Selle avastas kähku ka kitsepoiss, kes rändama harjus.

"Vaatasime aia üle ja tegime järelduse, et hõre on see tõesti, aga selle tihendamine läheb kallimaks kui inimvalve sisseseadmine. Pealegi oli ju loota, et kitsekesed peagi kaalus juurde võtavad," jutustab Asta. Nii valvatigi nädalapäevad reisihimulist kitseklutti ja tõsteti järjekindlalt emme juurde tagasi, kuni aed teda pidama hakkas.

"Põhjapõtrade peres oli tähtis sündmus 7. juunil," jätkab Asta sündidekroonika tutvustamist, kuid möönab, et aastasele Laurale perelisa küll rõõmu ei toonud, sest tema ema Maura ei näe nüüd peale pisikese enam kedagi. Vähe sellest, ta lausa tõrjus oma vanemat järeltulijat söögiküna juurest, sest vastsündinu oli küna all peidus. Nii tuligi Laura tarvis teine sööginõu sisse seada. Jääb loota, et kui väike vasikas kasvab, moodustab põhjapõdrarahvas taas üksmeelse karja, nagu neil vabas looduses kombeks.

Nii et katsikulised on iga päev oodatud ja loomalapsed selles eas, kus emad neid enam võõra silma eest peitma ei kipu.

Juubel on ukse ees

Muude uudiste rubriigis pajatab Asta, et oravate vabadusselaskmine, mida aeg-ajalt ikka tehakse, kujunes seekord traagiliseks, sest eluvõõrad loomakesed võttis õnneks pargis ringi hiiliv nugis. "Edaspidi oleme targemad ja viime oma loomad vabadusselaskmiseks kaugemale. Ma saan aru küll, et kõik söövad loomariigis kedagi, aga see, et nugis meie liigjulged loomad nii kerge vaevaga kätte saab, pole lihtsalt aus mäng," on ta nördinud. Ta lisab veel, et aprillis ilmavalgust näinud metsseapõrsad on juba "tublid suured sead" ja teevad vahel ka seatempe – käivad aiast väljas ilma kaemas.

"Eks see seaaed on meil tõesti vana ja räbal, hädasti oleks vaja uut. Mul ongi juba plaan, et kui augustis loomapargi kümnendat sünnipäeva peame, anname külalistele aegsasti teada, et jätku lilled ja tordid toomata ja kergendagu kukrut selle ehitise tarvis," räägib Asta ja leiab, et küllap loomadki teavad, et nende kodul juubel tulemas on, mida tarvis väärikalt tähistada. Sest nii rohkelt pisiperet kui sellel kevadel pole Elistveres varem olnud.

*

Deegud Elistvere loomapargis
Lemmik 2007, (Juuni) nr 6
Kaie Päike, www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=846

Sõbralikud ja seltskond­likud deegud rõõmustavad üha sagedamini peamiselt just linnalapsi. Need, kes tahavad deegudega lähemalt tutvuda, võivad seda teha näiteks Elistvere loomapargis.

Deegud on ühed uusimad lemmikloomadena peetavad närilised, teab Elistvere loomapargi talitaja Elo Melk. Mujal maailmas on neid lemmikloomadena peetud tunduvalt kauem.

Tšiilis, Andide mäestikus elunevad loomad pesitsevad looduses suhteliselt väikesel maa-alal.

Deegud on karjaloomad, Elistveres elavad nad kõrges avaras puuris neljakesi. Üksinda elades hakkab neil igav.

Neist neljast on vanim härra Klaassilm. Nime, õieti hüüdnime sai ta selle järgi, et üks silm sai tal kunagi vigastada ning selles on nüüd klaasistunud pilk. Tõenäoliselt ta selle silmaga eriti ei näe.

Deegud on Elistveres olnud viis aastat ning Klaassilm oli Elistverre saabudes juba mõned aastad vana. Looduses elavad deegud kuni 15 aastat ning vangistuses umbes 10, seega võib Klaassilm olla juba üsna eakas härra.

Klaassilm on ainus, kes hoidub puuris põranda lähedusse. Ei tea, kas sellepärast, et ta on ülevalt kunagi kukkunud ning kardab või siis on ta liigesed juba nii vanaks jäänud, et enam ei jaksa hüpata nii nagu nooremad.

Teised kolm kaaslast naudivad ronimist hommikust õhtuni. Deegud on aktiivsed loomad, nad vajavad suurt ja kõrget eluaset ning enamiku ärkvel oldud ajast nad turnivad. Puuris on neil puutüvi, mida mööda ronitakse kõige kõrgemale oksale, ning puhkehetkedel istutakse seal kolmekesi külg külje kõrval, sabad tasakaalu hoidmas, ja uudistatakse ülalt külastajaid.

Klaassilm jälgib kaaslasi altpoolt. Vahel ronib alumisele oksale – tunduvalt kohmakamalt kui teised – ning sealt jälle alla tagasi. Krõbistama teri, mis Elo oma kodupõllul kasvatanud, või maiustama õunapuuokste kallal, mis Elo koduaia õunapuude harvendamisest saadud. Õunapuuoksad on kõikide näriliste lemmikud ning lisaks hammaste kulutamisele saavad närilised sealt ka elutegevuseks vajalikke aineid. Nii et kõigile, kel närilised, soovitaks leida mõni õunapuuaiaga tuttav, kust saaks lemmikule vajalikku kraami.

Muudest maiustustest võib deegule vahel anda õunu või rosinaid. Kuid kommi, küpsist ega šokolaadi ei tohi neile mingil juhul pakkuda!

Kui deegud parasjagu oksal ei istu, nad kas söövad või üritavad puuri auku uuristada. Kuigi puur on klaasist ja ehkki loomakesed on aastaid kogenud, et neil ei õnnestu end sealt läbi närida, püüavad nad visalt edasi. "Nad on väga järjekindlad loomakesed," naerab Elo. "Võivad lõpmatuseni nurka kraapida ja auku närida."

Deegu kasuka korrashoiuks on vajalik liivavann, poest võib osta sama liiva mis tšintšiljadelegi (Elistvere deegud kümblevad kohaliku liivaga vannis).

Veebruari lõpus sündisid Elistvere deegudel pojad. Kahel emasel deegul täpselt samal päeval. Suureks kasvas kümme järglast. Kõik neli deegut hoolitsesid usinasti poegade eest, ei tehtud vahet, kes oma, kes võõras. Inimesed ei saanudki aru, kes on kelle poeg. Ehk deegud ise ikka teadsid, aga ei näidanud välja? Deeguemad imetavad poegi ligi kuu, emast võõrutatakse nad tavaliselt kahe kuu vanustena.

Deegupoegadele uute kodude leidmisega pole Elistveres probleeme veel tekkinud, samas kui teiste näriliste poegade puhul on nii mõnigi kord tulnud mõelda, mis neist edasi saab.

Eelmisel aastal oli deegudel kaks pesakonda poegi, samuti mõlemal emasel ühel ajal (siis oli küll paaripäevane vahe).

*

25.–29. juunil toimus Montereys IX rahvusvaheline konverents "Õlireostuse mõjud elusloodusel (Effects of Oil on Wildlife)"
13.7.07, Murel Merivee
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=12

Tänavune konverents oli üle aastate laiahaardelisim, seda nii ettekannete teemavaldkondade kui ka osalevate maade ja nende valmisolekutaseme osas. Konverentsiprogrammis kajastusid väga erinevad teemad alates õlireostuse mõjude uuringutest ning lõpetades õlireostunud loomade rehabiliteerimise rahvusvahelise parendamise planeerimisega.

On üldteada, et õlireostunud loomade abistamise valmisolek on erinevates maailma osades väga erinev, väga palju on Eesti sarnaseid riike, kes on õlireostunud loomade abistamise osas planeerimisfaasis, kuid on väga palju riike kus puudub üldse igasugune õlireostuse likvideerimisplaan, rääkimata siis loomade abistamisest. Just selletõttu oli väga oluline osaleda Californias toimunud konverentsil, kuna seal on see teema väga hästi arenenud. Ameerika õlireostuste likvideerimise äratuskell oli Exxon Valdez intsident Alaskas (1989), pärast seda tagasi toimunud katastroofi on Ameerika Ühendriikides õlireostuse mõjud elusloodusele olnud väga oluline teema. Lisaks sellele, et välja on arendatud püsivad loomade abistamise keskused ja vahenditevarud ning on olemas piisav hulk väljaõppinud eksperte ja vabatahtlikke, teostavad Ühendriikide ülikoolid ka väga erinevaid uuringuid, reostuse mõjude likvideerimise parandamiseks.

Kokku osales konverentsil ligi 200 inimest 16 erinevast riigist. Rahvusvahelise loomade heaolu fondi (IFAW) kutsel ja California ülikooli (UC Davis) stipendiumi toel osales konverentsil ka Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni kaitse planeerija Murel Merivee, kes pidas ettekande 2006. aasta õlireostuse likvideerimisel tehtud vigadest ja saadud kogemustest.

*

Tõnule asendavad ema kõik loomapargi töötajad
TPM 16.7.07
Silja Paavle, tartu.postimees.ee/160707/tartu_postimees/272402.php

Elistvere loomapargi neljajalgsed oleksid oma järelkasvu planeerides justkui aimanud juubeliaasta saabumist – nii palju loomalapsi kui tänavu pole loomapargis olnud ühelgi varasemal aastal.

"Põdravasikas Tõnu on kõigi loomapargi töötajate ühine laps. Kui kõik temaga tegelevad, ei kinnistu ta vaid ühe töötaja külge ning teda saavad toita kõik meie töötajad," räägib Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Kõigil loomalastel peale põdravasikas Tõnu on ema olemas. "Püüame talle siin kõik kordamööda ema eest olla, siis ta ei oota vaid ühte kindlat inimest," lausus Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv Tõnule hellitavalt rohelisi mahlakaid vahtraoksi pakkudes.

Loomade oma elu

Tõnu üle on Asta Sarvel eriti hea meel, sest tema tagab loomapargi põdrajärelkasvu.

"Üks põder suri möödunud aastal, teine on kümme aastat vana," rääkis Sarv ja lisas, et kahjuks erinevalt vabas looduses ringi lippavatest põtradest loomapargi põdrad väga eakaks ei elagi.

"Seni tegi see meid murelikuks, ent hiljutine külaskäik Lätis asuvasse loomaparki muutis meid mõnevõrra rahulikumaks – seal on põdrad elanud ainult viieaastaseks," märkis loomapargi perenaine.

Tõnu sündimise lugu on aga erakordne. Asta Sarv teab põdravasika elupäästjate jutule toetudes rääkida, et ilmselt oli Tõnu ema väga noor ja ei saanud üle põllu joostes ning samaaegselt poegides arugi endaga toimuvast. "Sündmust pealt näinud talupere ootas pikalt, kuid ema põdravasika juurde tagasi ei tulnudki," lausus Sarv.

Emadega on vedanud aga ilvesepoegadel, piisoni- ja põhjapõdravasikal ning hirvetallel.

Viimast kipub ema küll veel loomapargi külastajate eest kiivalt peitma, kuid varsti peaks kosunud talleke kõigi rõõmuks hirveaedikus ringi kepsutama.

Lisaks ilvesepoegadele oli ka põhjapõdravasikas Tartu Postimehe ringkäigu ajal koos vanematega peidus. "Midagi pole parata, loomadel on oma elu," tuletab Asta Sarv kõigile loomapargi külastajaile meelde ning manitseb neid ka tasa olema.

"Mida vaiksemalt ringi käia, seda rohkem loomi näeb," selgitas ta ja lisas, et iga looma jälgimiseks on ka erinev aeg. Näiteks ilvest näha soovijad võiksid suve asemel loomapargi tee jalge alla võtta hoopis siis, kui puud raagus.

Metsseapõrsaste triibuliste kostüümide imetlemiseks on praegu aga viimane aeg – neli aprillis sündinud põrsast vahetavad oma kostüümid varsti vana sea karva vastu.

Nende ema Possa kipub inimeste huvile vastuseks aga hambaid näitama ning hirmutab üle metsseaaia liiga lähedale kippuvaid kahejalgseid.

"Ega me asjatult ole metssigade vaatamiseks ehitanud platvormi koos võrkaiaga," lausus Sarv.

Et metssigade juurest pääseks piisonite juurde kuiva jalaga, algab seal varsti uue laudtee ehitus.

Raha selleks, nagu ka uue väravamaja ja lastenurga ehitamiseks, Elistvere mõisapargi funktsionaalse tsoneeringu ning hoolduskava koostamiseks ja loomapargi sünnipäevatrükiste väljaandmiseks, on keskkonnainvesteeringute keskuselt juba olemas.

Unistus hundist

Tegelikult unistavad Elistvere loomapargi töötajad aga lausa uuest metsseaaiast, mille tarvis saavad kõik loomapargi külastajad juba praegu annetada.

"Augusti lõpus tähistame oma kümnendat sünnipäeva – ka siis ootame kõikidelt õnnitlejatelt kommide ja lillede asemel pigem raha uue metsseaaediku ehitamiseks," tähendas Sarv.

Unistusi on loomapargi perenaisel aga veelgi. Uut ja nägusat aedikut vajaksid näiteks põdrad. Ka muudaks asukate koosluse põnevamaks üks hallivatimees.

"Hundi pidamiseks on vaja aga sootuks erilisi tingimusi ning neid rajavad juba minu järglased," lausus Asta Sarv.

Hiljuti 63-aastaseks saanud naine plaanib loomapargi perenaise ameti esimesel võimalusel maha panna. Millal täpselt, ei oska ta aga ennustada. Sest kuigi uue juhi otsingud käivad juba tükk aega, ei ole noort ja tegusat inimest loomapargi etteotsa veel leitud.

*

Õlireostunud lindude abistamiseks vajalike vahendite soetamine
18.7.07, Murel Merivee
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=8

Riiklik Looduskaitsekeskus soetab väikevahendeid, mis vajalikud õlireostunud loomade abistamisel. Eelnevatel aastatel juhtunud õlireostuste ajal puudus Eestil valmisolek õlireostunud loomade aitamiseks. Kui arvestada kogu reostunud loomade aitamiseks vajaliku infrastruktuuri ja inimressursiga, siis meie olukord pole palju paranenud, kuid kui aga vaadelda võrrelda praegust olukorda sellega, kus olime 2006 aastal looderannikut tabanud reostuse ajal, on meie olukord parem. Meil on inimesi, kes oskavad õlireostunud loomi aidata ja me teame, mis selleks on vajalik. Praegune projekt on väike samm edasi parema valmisoleku saamiseks.

*

Loomapargis ärevad ajad
Vooremaa 26.7.07
Liis Rohtmets

Augustikuus kümneaastaseks saavas Elistvere loomapargis on praegu pingelised ajad – pole teada, kas riigilt saadakse toimetulekuks vajalik raha, ega ka see, kuidas täpselt hakkab park tulevikus loomi juurde saama.

Kaks aastat on riik loomaparki toetanud 1,5 miljoni krooniga, millest miljon on mõeldud investeeringuteks ja ülejäänud pool miljonit ülalpidamiskuludeks. Selle aasta ülalpidamiskuludeks läheb 1,2 miljonit krooni, järgmisel aastal kulub loomapargi perenaise Asta Sarve hinnangul veelgi rohkem ning heaks toimimiseks on vaja umbkaudu 1,5 miljonit krooni.

Kindlamast kindel on, et hinnad tõusevad ja kulud kasvavad. Sugugi kindel pole aga see, kas riik sel aastal parki toetab. "Kui me saame teada, et raha riigieelarvest ei tule, siis loomapark paneb oma väravad kinni," ütles Asta Sarv. "Mittetulundusühing Eesti Metsaselts üksi niisugust suurt ettevõtmist ülal pidada ei jõua," lisas ta.

Tabivere vallavanem Aare Aunap pargi sulgemisest ei räägi. "Kui tõesti riigieelarvest raha ei saa, siis tuleb vald appi," lubas ta. Aunapi sõnul on vald parki pidevalt toetanud. "Üks asi on aga toetamine, hoopis teine ülevalpidamine. Ega see raha kergelt ei tuleks, ka valla eelarve on väike," nentis ta.

Niisama ootama ja lootma, et riigilt raha tuleb, Aunap jääda ei kavatse. "Plaanis on teha pöördumine, kus kutsume riiki üles pargi jaoks raha leidma," rääkis Aunap. "Ma loodan riigiametnike mõistlikkusele," lisas ta.

See, kas toetust saadakse või mitte, selgub lähikuudel.

Tehtud on palju

Seni saadud rahaga on Asta Sarve hinnangul palju ära tehtud, vähemalt teist samapalju ootab aga ees.

"Kui park oli seitse aastat vana, saime esimest korda riigilt investeeringuteks miljoni. Saadud rahaga hakkasime kohe püsti panema majandushoonet. Kuni selle ajani ei olnud pargil oma heinaküüni, söödakööki ega veterinaariruume," rääkis Sarv.

Järgmisel aastal laekunud miljoniga ehitati parki piisoniaed. Kuna aia ehitusega samal ajal varastati pargilt ära ATV, kasutati aedikusse plaanitud vaheaedade jaoks mõeldud raha hoopis uue ATV ostmiseks. "Ilma ATV-ta ei ole võimalik loomi sööta, käsikäruga ei jõua seda tööd ära teha," nentis Sarv.

Rahaga, mis sel aastal riigilt investeeringuteks saada loodetakse, plaanitakse Asta Sarve sõnul ehitada korralik põdraaedik ning sisse seada infopunkt-väravamajake, kus oleks aasta otsa üleval näitus loodusfotodest ja mille ühes otsas asuksid korralikud veega tualetid. "Praegu on väravas piletimüügipunktiks laudputka, mis varjab ainult tuult. Talvel on selles putkas istumine karm – pärast paari tundi oma jalgu enam ei tunne," rääkis Sarv.

Pargi 10,5 hektarilisel maa-alal on lisaks loomeksponaatidele ka loodusõpperajad. "Loodusõpperadade tähistamiseks saame Keskkonna Investeeringute Keskuselt raha nüüd sellel kuul, augusti alguses paneme taimedele puuduvad nimetussildid külge," lubas Sarv.

Riik ei ole siiski loomapargi ainus rahaallikas. Asta Sarve sõnul tuleb toetust ka mujalt, kaks peamist "kuldsponsorit", kes aeg-ajalt pargile rahasüste teevad, on Maria Urova ja perekond Reiljan.

Kuna park on Eesti kontekstis unikaalne, võiks toetust loota ka Euroopa Liidult. Probleem on Asta Sarve sõnul aga selles, et europrojektid nõuavad omafinantseeringu lisamist, kuid mittetulundusühingul nagu seda on metsaselts, selleks võimalus puudub.

Loomapargi mitmekümneliikmelises loomaperes on nii neid, kes armastavad üle kõige liha, kui ka neid, kelle meelistoiduks on taimne kraam.

Liha kulub umbes 80 kilogrammi nädalas ning selle hankimisega Asta Sarve sõnul probleeme ei ole – varustajaks on Tartu külmhoone Maag. "Me ostame sealt külmutatud liha, mille realiseerimistähtaeg on lõppemas ja mida poodi enam viia ei saa," kõneles Sarv. "Seda saame odavamalt," lisas ta.

Keerulisem on lugu aga heinaga. "Paraku on nii, et inimesed ei vaevu enam oma heinamaid niitma, sest heinaga kaubitsemine ei tasu ennast lihtsalt ära," nentis Sarv. "Hetkel on meil varutud üle poole heinast," rääkis ta.

Igasugune hein Sarve sõnul loomadele ei sobi. "Metsloomad on heina suhtes väga valivad ning igasugune kraam neile ei kõlba. Sobiv oleks luhaniitude hein, kuid seda on keeruline hankida," selgitas Sarv.

Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regioon on loomapargi murega kursis ning lubab vajadusel heina hankimisel aidata.

Pole loomi, pole ka loomaparki

Loomade arv Elistveres muutub tihti, pidevalt on pargis keskeltläbi 40–45 elanikku pluss veel terve hulk närilisi, kelle arvukus on kiire kasvama.

Loomapark sai alguse kümme aastat tagasi, esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. "Siia toodi loomalapsed, kes vajasid abi – kellel oli ema hukka saanud või kes olid ise vigastatud. Loomad raviti siin terveks ja siia nad siis eksponaatideks jäid," rääkis Sarv.

1. aprillist jõustunud seaduse kohaselt Elistvere loomapark enam abituid ega vigastatud loomi vastu võtta ei tohi. Nüüdsest tegeleb hädas olevate loomadega Nigula varjupaik, kus pärast esmaabi ja toibumist loomad tagasi loodusesse lastakse.

"Elistvere Loomapark ei ole abitute loomadega tegelev asutus, vaid loomi eksponeeriv asutus," ütles Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Eerika Purgel.

Seda aga, kas või kuidas nüüdsest eksponeerimiseks tarvilikke asukaid juurde saadakse, pargi perenaine Asta Sarv öelda ei oska. "Kui pole loomi, ei saa ju olla ka loomaparki," märkis Sarv.

Eerika Purgeli sõnul pargi hääbumist siiski kartma ei pea. "Sellise seadusemuudatuse tegemine peaks andma hoopiski elujõudu loomapargile juurde, sest Looduskaitsekeskuse andmetel on loomapargil olnud pidevalt mure, et ei ole piisavalt raha ja on palju abituid loomi," rääkis ta. "Tulenevalt hetkel kehtivast looduskaitseseadusest on õnneks määratud abitute loomadega tegelev asutus, kelle kohustus see on, ning kodanikud ei pea pöörduma enam Elistvere loomapargi poole."

Üks võimalus, kuidas loomade arvu pargis säilitada, on Purgeli sõnul teha koostööd Nigula turvakoduga. Sel juhul võiksid need loomad, keda Nigulast enam loodusesse lasta ei saa, leida uue kodu Elistveres.

Asta Sarve sõnul võib taoline koostöö täiesti toimida, kuid seda sel juhul, kui Nigulas on vajalikul ajal Elistverele vajalik loom olemas.

*

Lastega talu-loomaaeda!
ML 27.7.07
Heli Raamets

Koos lastega loomi uudistades saab veeta mõnusa suvepäeva.

Suur suvi on käes ja lastel koolist või lasteaiast puhkus. Kui kodus on juba kõik mängud mitu korda ära mängitud, tahaks kusagile minna ja midagi huvitavat näha, kirjutab Maaleht.

Üks võimalus on minna loomi vaatama. Kõige rohkem on neid muidugi Tallinna loomaaias, aga kui sinna sõit tundub liiga pikk, siis on ka mujal Eestis võimalik nii kodu- kui metsloomi näha.

Metssead ja karupoeg

Võrumaal Läti piiri lähedal tegutseb Alaveski loomapark. Tee ääres ei ole küll ühtegi viita väljas, aga peremees juhendab lahkelt telefoni teel ja jõuame ilusasti kohale. Esmalt jääb silma armas väike karu.

See on seesama karutüdruk, kes Kadrina kandist leiti ja keda seejärel Nigula metsloomade taastuskeskuses turgutati.

"Seal hüüti teda Pätuks," ütleb Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv, "meil ristisid poisid ta Mõmsikuks." Mõmsikul paistab oma nimest ükskõik olevat, peaasi et saaks süüa ja mängida.

Spetsiaalset toidusegu antakse talle neli korda päevas. Toiduaeg ongi just lähenemas ja mõmmik möriseb ootusärevalt. Perenaine Ele Kõiv kallab ämbrikesest toidu kaussi ja karu hakkab lõps-lõmps sööma. Mõne minutiga on kauss tühi ja mesikäpp lakub nii kausi kui ka ämbri hoolega üle. Siis on tal kõht täis ja mängutuju. Mõmsik hakkab perepoeg Kevinit taga ajama.

"Meessoost isikud talle ei meeldi," selgitab peremees, "samuti nagu alkoholi tarbinud. Ju tal on olnud enne Nigulasse jõudmist meessoost alkohoolikutega halbu kogemusi."

Karu vajaks varsti suuremat aeda, kuid korraliku 3500 m2 karuaia ehitamine läheb maksma pool miljonit krooni. "Hädasti oleks investorit vaja," ütleb Rein Kõiv.

Alaveskil on ka Tallinna loomaaiast pärit davidi hirved, mõni nädal tagasi pojad saanud ilvesed, orav, kährik, faasanid ja kanakull. Omaette aias elab väike triibuline metsseapõrsas, kes on paar päeva varem Nigulast siia toodud. Kuldipoiss kardab, kuid kogub kokku oma vapruseriismed ja püüab inimesi hirmutada, tormates sõjakalt meie poole. Natuke enne kohale jõudmist pöörab ta siiski otsa ringi ja lidub nurka peitu.

"Tahaksime ta inimestega ära harjutada, aga see võtab aega," selgitab peremees. "Metssigu oleme kasvatanud kaheksa aastat – nendest saigi loomapark alguse."

Praegu on ligi 80 metssea käsutuses kahe hektari suurune ala, mis on elanike poolt lesimiseks sobilikke auke täis kaevatud. Nüüd jääb vaid vihma oodata, et saaks mõnusat mudavanni nautida.

*

Elistvere loomapargis valitsevad ärevad ajad
PM 30.7.07
http://www.postimees.ee/300707/esileht/siseuudised/274632.php

Augustikuus kümneaastaseks saavas Elistvere loomapargis on praegu pingelised ajad, sest pole teada, kas riigilt saadakse toimetulekuks vajalik raha, ega ka see, kuidas täpselt hakkab park tulevikus loomi juurde saama.

Kaks aastat on riik loomaparki toetanud 1,5 miljoni krooniga, millest miljon on mõeldud investeeringuteks ja ülejäänud pool miljonit ülalpidamiskuludeks, kirjutab Vooremaa.

Selle aasta ülalpidamiskuludeks kulub aga 1,2 miljonit krooni, järgmisel aastal kulub loomapargi perenaise Asta Sarve hinnangul veelgi rohkem ning heaks toimimiseks on vaja umbkaudu 1,5 miljonit krooni.

"Kui me saame teada, et raha riigieelarvest ei tule, siis loomapark paneb oma väravad kinni, sest mittetulundusühing Eesti Metsaselts üksi niisugust suurt ettevõtmist ülal pidada ei jõua," ütles Asta Sarv.

Loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel, kuhu toodi abivajavad loomad, kes raviti terveks ja jäid siis eksponaatideks.

1. aprillist jõustunud seaduse kohaselt Elistvere loomapark enam abituid ega vigastatud loomi vastu võtta ei tohi, sest tegemist on loomi eksponeeriva asutusega, selgitas Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Eerika Purgel.

Seda aga, kas või kuidas nüüdsest eksponeerimiseks tarvilikke asukaid juurde saadakse, pargi perenaine Asta Sarv öelda ei oska, aga kui pole loomi, siis ei saa tema kinnitusel olla ka loomaparki.

*

Karupoeg lõi loomapargil viieks aastaks hinge kinni
Lõunaleht 2.8.07
Mari Sõrmus, http://lounaleht.ee/?page=1&id=2179

Selle aasta 21. mail Mõnistesse, Alaveski loomaparki toodud karupoeg kasvab jõudsalt ning vajab sobivateks elutingimusteks 3000 m2 suurust spetsiaalset aedikut. Aia meisterdamine üksnes oma kuludega paneks aga loomapargi arengu viieks aastaks seisma.

"Loomulikult saaksime kuidagi ise hakkama," kommenteerib loomapargi omanik ja looja Rein Kõiv. "Tuleks pere eelarve kallale minna ning igalt poolt mujalt kulutusi kärpida. See paneks pargi arengu seisma. Arengu peatumine on aga põhimõtteliselt taandareng."

Pisut üle kahe kuu tagasi toodi Nigula Rahvuspargist karupoeg. Nii meedias kui vanas elukohas Päntuks hüütud loomake sai uueks nimeks Mõmsik. Loom on saanud suureks külalistemagnetiks. "On peresid, kes käivad igal nädalal karupoega vaatamas," rõõmustab Kõiv.

Karu enam metsa elama lasta ei saa. Ilmselt kusagilt inimeste juurest pärinevat looma on teadmatusest valesti toidetud, mistõttu esineb Mõmsikul siiani seedimisprobleeme. Pealegi on umbes pooleaastane karupoeg enamuse oma eluajast inimeste hoole all elanud.

"Algul, kui ta toodi, kaalus ta alla kaheksa kilo ja oli õudselt nunnu," meenutab perenaine Ele Kõiv. "Täiesti mõnus karvapallist mängukaaslane, ronis sülle ja käis koos lastega tiigis ujumas."

Praegu käib looma juures aedikus üksnes perenaine, kes karu toitjana ka tema silmis emarolli etendab. "Lapsi me enam temaga mängima ei lase," lisab peremees Rein Kõiv. "Ta pole küll iseenesest kuri ja ohtlik, ent loom on alati loom ja mänguhoos võivad lapsed kogemata haiget saada."

Hetkel 100 m2 suurusel alal elav karupoeg saab oma aega sisustada kuudi otsas ronimisega või külastajate ees edvistamisega. "Ta saab kohe aru, kui teda pildistada tahetakse," märgib perenaine. "Laskub siis istukile või ronib aeda mööda. Ta lausa naudib tähelepanu."

Talu peremees aga kirjutab projekte ning otsib abi firmadest, et karutüdrukule suur aedik meisterdada. "Me ei taha oma loomi hoida loomaaiatingimustes, kus vaba liikumisruumi polegi," räägib peremees. "Tahame vähemalt 3000 m suurust, läbivooluga tiigi ning raudkonstruktsiooniga aedikut. Isegi keskkonnainspektsiooni luba on olemas, ainus, mis puudub, on vajalik summa."

Kaheksa aastat loomapargindust

Kui üheksa aastat tagasi Alaveskile talu sai ostetud, vastsed peremehed loomapargi tegemisest veel mõtteid ei mõlgutanud. Siis aga tõdes Rein Kõiv, et niisugusel künklikul maaalal, nagu seda on Mõniste kandis asuv talu, midagi suurt ette võtta ei saagi. Seega otsustati hakata metssigu pidama ning müügiks kasvatama. Muidu küll elupõline jahimees pidi aga tunnistama, et oma loomade vastu ta kätt tõsta ei suutnud. Nii jäidki metssead elama. Hakati hoopis aedikuid ehitama ning loomi külalistele näitama. Ajapikku muretseti faasanid, ilvesed, kitsetall, davidi hirved, oravad, kanakull, kährik ja händkakk. Sel kevadel lisandus loomade hulka ka karu.

"Koduloomadest on koer, kass ja kanad. Viimased küll ilvestele toiduks," märgib peremees. Praegu küündib kodus kasvatatavate loomade hulk 150 isendi kanti, plaanis on aga juurde muretseda veel punahirv ja hundikutsikad. Lindude, eelkõige kakuliste hankimisega märkimisväärseid probleeme ei ole, kuna nemad ei vaja nii nõudlikke elutingimusi ning nii suuri aedasid.

"Hea tahte korral saame kõigega hakkama," sõnab peremees optimistlikult, ent karumõmmile vajamineva aediku peale mõtlemine tõmbab ta kulmu taas kortsu. "Kõige enam tuska teeb just see, et paljud ärimehed, kes siin on vaatamas käinud, lubavad lahkelt omalt poolt rahalist abi osutada, ent lubaduste tasemele see jääbki. Kui nad ei pea meid abi väärilisteks, siis nii öelgugi. Selline lootuste andmine ja seejärel täitmata jätmine ongi just kõige kurnavam."

Laiaulatuslikud tulevikuplaanid

Loomapargis käib juba praegu palju külastajaid. Täpset arvestust pererahvas küll pidanud pole, ent koos klasside ja lasteaiarühmadega tuleb ikka mitu tuhat inimest aastas. Hetkel saadakse küll oma pere abiväega hakkama, ent tulevikus, kui loomapargi laiendamisplaanid siiski läbi löövad, tuleb ilmselt kedagi appi võtta.

"Ühe eesmärgina tahame aidata Mõniste Põhikoolil saada looduskallakut," räägib Rein Kõiv. "Tegelikult, üleüldse, võiksid teisedki Võrumaa koolid meie abil looduskallakut taotleda."

Tulevikus on loomaliikide hulka plaanitud suurendada mitu korda. Ele Kõiv sõnab, et kui inimestel on kogu aeg midagi uut näha, tahetakse parki ikka ja jälle tagasi tulla.

"Ühe maakooli lapsed käisid siin loomi vaatamas. Õpetaja polnud seni suutnud neile selgeks teha, et metsseal on põrsad mitte kutsikad. Siin, elava loodusega kokkupuutes, see tal aga õnnestus," rõõmustab peremees oma loomapargi kasulikkuse üle.

Paluvad abi

Projektirahad ning firmade toetused kipuvad määramata tulevikku venima, karupoeg ning teised, praegused ja tulevased loomapargi kasvandikud aga vajavad väärilisi elutingimusi. "Tahame rajada suuri aedu, et loomadel ei tekiks vangistuse tunnet," nendib Kõiv. "Erinevalt näiteks Elistvere loomapargist pole meil aga riigi poolt kindlat rahalist toetust." Sestap on inimeste ning ärimeeste annetused alati teretulnud:
SEB Ühispank a/a 10 22 00 71 60 30 15
Saaja: MTÜ Alaveski loomapark
Selgitus: Mõmsik

Tuua võib aga ka tammetõrusid metssigade ning karu jaoks. „Kui oleme endale looma võtnud, oleme võtnud ka tema ees vastutuse,” sõnab Ele Kõiv veendunult. "Tahame oma loomadele parimad elutingimused luua!"

*

Purjus naismõrvarid tapsid kaks meest
EPL 13.8.07
Haldi Ellam, www.epl.ee/artikkel/396011

Möödunud nädalavahetusel langes alkoholijoobes naiste ohvriks kaks meest, üks neist Narvas ja teine Jõgevamaal.

Reede õhtul kella 19.57 ajal lõi Narvas Puškini tänava maja korteris 1980. aastal sündinud Inna terariistaga 1981. aastal sündinud Nikolaid. Mees suri sündmuskohal.

Teine mõrv toimus laupäeva õhtul kella 20.15 paiku Jõgevamaal Tabivere vallas Elistvere külas, kui 1973. aastal sündinud alkoholijoobes Heli lõi terariistaga 1942. aastal sündinud Jürit, kes suri sündmuskohal.

Politsei algatas juhtumite uurimiseks kriminaalmenetlused.

*

Krimi
www.uudisvoog.postimees.ee/?DATE=20070815&ID=156435

11.08.2007 kella 20.15 paiku lõi alkoholijoobes Heli (s 1973), Jõgevamaal Tabivere vallas Elistvere külas terariistaga Jürit (s 1942). Kannatanu suri sündmuskohal. Juhtunu asjaolud on selgitamisel.

*

Loomapargil on juubel
Vooremaa 23.8.07
Ene Ilves

Elistvere loomapark tähistab tänavu kümnendat sünnipäeva. Juubeliürituste sari algab tuleval esmaspäeval, 27. augustil.

Kell 15 avatakse infotelgis mitu näitust ja toimub metsameeste meeskoori Forestalia kontsert, kuhu on oodatud kõik loomapargi toetajad ja sõbrad ning loodushuvilised. Kuna sellel üritusel ei saa tervislikel põhjustel osaleda loomapargi vaimne isa Kaupo Ilmet, siis päris sünnipäevapidu peetakse loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse mälestuspäeval 4. oktoobril.

Idee rajada Elistverre loomapark pärines Saksamaa nõustamisfirma Komplan ettevõtluskonsultantidelt, Eesti Metsaseltsi esimehelt Kaupo Ilmetilt ning tollaselt Tabivere vallavanemalt Kalev Raudsepalt. Erinevate huvigruppide üksteist mõistev koostöö aitas mõtte teoks teha. Koostöö on seegi, mis on aidanud loomapargil jõuda esimese arvestatava juubelini.

Loomapargil on läinud hästi ja see on pälvinud palju tunnustust. President tunnustas Elistvere loomaparki 1998. a konkursil "Kaunis Eesti kodu" kui üht võimalikku lahendusteed endise mõisapargi korrastamisel ning maastikukultuuri taastamisel ja parandamisel. 1999. a tunnistati loomapark Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks ning 2000. a pälvis see UNICEFi peaauhinna, puidust kiikhobu kui kõige lastesõbralikum koht Eestimaal.

Kuni aastani 2002 oli loomapark SA Vooremaa Looduskeskus hallata. Pärast seda on hallanud ja arendanud loomaparki Eesti Metsaselts. Lihtne on üks huviväärsus rajada, palju keerulisem on seda hoida ja arendada. Eesti Metsaselts on sellega hästi toime tulnud. Kui palju selleks vaeva on nähtud, teavad kõige paremini loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet ja praegune perenaine Asta Sarv koos abilistega.

Oma kümnendal sünnipäeval on loomapark teelahkmel. OÜl Artes Terrae on Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni tellimisel valminud Elistvere pargi tsoneering. See väärtustab eelkõige ajaloolist mõisaparki ning jätab loomapargi selles teisejärguliseks. Sellest lähtuvalt tuleb senitehtu üle vaadata ja paljut muuta. Loomapark kui loodus- ja turismiobjekt on senini hästi toiminud, mille kinnituseks oli 2006. a 64 000 külastajat. Kas see on nii ka ümberkorralduste järel, ei ole päriselt selge.

*

Elistvere loomapark sai kümneaastaseks
Vooremaa 30.8.07
Liis Rohtmets

Loomapargi ametlik sünnipäev on 27. august: sel päeval kümme aastat tagasi avati esimest korda pargi väravad. Suurt sünnipäevapidu tänavu sel päeval siiski ei peetud: seda tehakse hoopis neljandal oktoobril, loomade kaitsepühaku päeval. Ent väikest viisi pidutseti ka õigel sünnipäeval.

Suurem pidu lükati loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul edasi sellepärast, et loomapargi rajamise üks algatajaid, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet ei saanud päris sünnipäeval piduliste keskel olla. Täiesti tähistamata ei tahetud aga jätta ka päris-sünnipäeva.

"Kuna 27. august oli ikkagi see päev, mil loomapargi väravad esimest korda lahti tehti, siis arvasid meie toetajad, et tuleme korraks siia kokku ja tuletame seda aega meelde," rääkis loomapargi perenaine.

Kitsede asemel piisonid

Loomapargi esimesteks asukateks pidid olema metskitsed, kes on Eesti metsade kõige tüüpilisemad elanikud. Kui aga loomapargi auto 1997. aasta suvel Tallinna loomaaeda jõudis, et lubatud kitsed uude elupaika tuua, selgus, et hulkuvad koerad olid kitsed öösel maha murdnud. Kitsede asemel pakuti loomaaiast kaasa kahte euroopa piisonit.

Otsustati, et need loomad sobivad ka, kasvavad teised ilusateks suurteks," rääkis Asta Sarv ja lisas, et praeguseks on piisoneid loomapargis juba neli.

"Saime teada, et kui ema- ja isaloom on koos, siis sünnivadki pojad," naeris loomapargi perenaine.

Järgmised pargiasukad olid neli kabehirve ning kaks rebast.

Karu Karoliina ja metssiga Maša

Teisel tegutsemisaastal liitus loomaperega karu Karoliina, kes on tänaseni tõeline rahva lemmik. Et emata jäänud karupoeg end üksikuna ei tunneks ning kellegagi mängida saaks, toodi talle esialgu seltsiks koerakutsikas, kellega koos sai mängitud nii mõnigi põnev tagaajamis- ja jõukatsumismäng. Mingil hetkel hakkas aga karu jõud koera omast üle käima ning pargi töötajad olid sunnitud selle haruldase sõpruse lõpetama ja koerale uue kodu otsima.

1998. aastal saabus parki legendaarne metssiga Maša, kes nüüdseks juba mitu aastat sigade taevas on. Tänu heale reklaamile levisid kuuldused toredast metsseast üle kogu Eesti ning tänaseni küsivad mõned vähem kursis olevad külastajad metssea käekäigu järele.

Mašat enam küll pole, kuid selle eest on teised metssead ning lisaks veel hulganisti teisi metsloomi, keda saab ja kindlasti ka tasub vaatama tulla. Loomapargi perenaise sõnul pigem õhtul kui hommikul.

"Ma olen kõigile loomadele öelnud, et töö ajal ei magata, aga nad ei kuula sõna ja ikkagi magavad," lausus Asta Sarv muiates.

Loomapargil on olnud kümne aasta jooksul üsna palju toetajaid. Villu Reiljan, loomapargi kuldsponsor, põhjendas seda, miks tal pole loomapargi heaks kahju raha välja anda, järgmiselt:

"Loomapark on tähtis ja ainulaadne objekt, mis teenib eesti inimesi kõige väiksemast kõige suuremani. Tänasel Eesti Vabariigi elanikul ei ole palju võimalusi elusat metslooma näha. Eriti vajalik on loomapark just noorsoole ja linnainimestele, kes muidu jäävad kõigest elusast nii kaugele, et see muutub juba ohtlikuks. On vale käsitleda loomaparki kuidagi teisiti kui ülivajaliku koolitus-, loodusharidus- ja turismiobjektina. See raha, mis siia antud, on kindlasti õigesse kohta läinud."

*

Eesti kuulsaim karuplika elab Võrumaal uue kodu ootuses
EPL 15.9.07
Ulvar Käärt, Rauno Volmar, www.epl.ee/artikkel/400150

Kevadel Nigula loomade turvakodusse toodud karupoeg on endiselt heas vormis ja leidnud elukoha Võrumaal Alaveski talu loomapargis.

Nelja kuuga on seitsmekilose mesikäpahakatise kaal tõusnud poolesaja kilo peale ning temas on juba välja löönud iseteadev metsloomahing. Lääne-Virumaalt leitud karupõnni nimigi on nüüd teine – enam pole ta Päntu, vaid Mõmsik.

Üks asi on aga Mõmsiku puhul ikkagi sama. Juba kaugelt tervitab ta uudistajaid mõnusa kuginaga, kui ennastunustavalt silmi kissitades oma esikäpa pöialt lutsib. Enam ei tee ta seda Nigula turvakodus metsloomi uuele elule turgutava Kaja Kübara hellas embuses, vaid üksi oma aediku traatvõrgu taga. Keegi peale uue perenaise, kes talle kolm korda päevas terve laari süüa toob, ei tohi isegi mitte näppu läbi aediku pista. Vastasel korral võib sellest lihtsalt ilma jääda.

Vaatamata metsikusele ihaldab loom siiski inimeste, eriti aga väikeste laste tähelepanu. Maikuus, kui karupoeg Nigulast talust loomaparki toodi, käis rahvas kuulsat looma lausa bussitäite kaupa kui imeasja kaemas.

"Nii kui majauks kolksub ja piisab vaid perenaise varju nägemisest, pääseb valla vali jonnakas jõrin," räägib Kõiv.

Karuaedik on aga täis katkiseid söögianumaid, millele ei lase Mõmsik kellelgi kätt külge panna, et neid ära visata. Üksnes roojahunnikud tohib karu valvsa pilgu all ära koristada. "Sihuke loom on, et kui söögiämbri põhja jäänud putru kätte ei saa, läheb ta maruvihaseks ja hüppab sellele nii kaua otsa, kuni tükid taga," kirjeldab peremees metslooma iseloomu.

Kõivu hinge aga painab suur mure. Mees tahab karuplikale praeguse pea sajaruutmeetrise aediku asemele rajada korraliku, mitme tuhande ruutmeetrise elamispinna, et loomal oleks ikka võimalik ringi joosta ja ka tiigis ujumas käia. "Enda hammas aga ei hakka sellele kohe kuidagi külge, mõne loomasõbra tugi kuluks marjaks ära," nendib Kõiv, kui uuest aedikust ja selle miljonikroonisest hinnast pajatab.

*

Tammetõrud maitsevad hästi!
Vooremaa 20.9.07
Kaie Nõlvak

See aeg, kus tammeokstelt tuulega tõrusid pudeneb, on nüüd käes, aga ülearu palju neid sügisande tänavu pole. Elistvere Loomapargis on neid asukaid, kes tõrudest lugu peavad, lausa uskumatult palju. Õigem oleks öelda, et vaid üksikud ei pea sellest näksimiskraamist lugu.

"Meil on Tartu Tammelinna päevade korraldajatega kokkulepe, et nad organiseerivad oma ettevõtmise raames peredele tammetõrude kogumise võistluse. Tammelinna päevi peetakse 21. ja 22. septembril ehk reedel ja laupäeval. Tammetõrusid võib korjata nii varem kui ka veel reede hommikul. Reede lõuna paiku läheb meie esindus autoga kohale, mõõdame tõrud suure 5-liitrise nõu abil ära ja selgitame välja võitjad ehk need pered, kes kõige suurema saagi said. Loomulikult on meil parimatele ka auhinnad," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv.

Tema sõnul maitsevad tammetõrud väga paljudele: neid söövad lisaks metssigadele ka põdrad, hirved ja kitsed. Ära ei ütle isegi karu ja rebane, oravatest rääkimata.

Küsimusele, kas pärast reedest võistlussaaki Elistveres veel tõrusid oodatakse, vastas Asta Sarv, et kohe kindlasti on oodatud ka teised toojad.

Aga igaks juhuks tuletas ta meelde, et kastaneid pole mõtet tuua. Kastanimunad on küll suuremad ja ilusamad, aga paraku ei ole need söödavad.

*

Mõmmi jäljed kadusid Ruhnul aasta eest
PM 22.9.07
Priit Rajalo, http://www.postimees.ee/220907/esileht/siseuudised/284616.php

Küsimus "Kuhu karu kadus?" on ruhnlasega vestluse alustamiseks sama hea sissejuhatus kui brittidega ilmast rääkida, sai Priit Rajalo Ruhnul teada. Pealegi teavad saareelanikud sellele küsimusele vastust!

Ruhnu edelaosas Sjustaka poolsaare tipus tunnistab uute tuulegeneraatorite kerkimist hülge pealuu. Mitme ruhnlase arvates võivad selle poolsaare kõrkjad peita ka Ruhnu karu jäänuseid.

Viimased teated mullu aprillis jääpangal Ruhnule triivinud pruunkarust pärinevad aasta tagant. Teated Läti-lähedaselt tosina ruutkilomeetri suuruselt saarelt rääkisid küll vaid jälgedest rannal ja isegi spetsialistid ei osanud öelda, millal karu need sinna oli jätnud.

Olgu veel märgitud, et mullu oktoobri keskpaigas nähti üht karu Lätimaal Kolka poolsaarel, Ruhnust 34 kilomeetri kaugusel, ning mõnigi oli varmas kinnitama, et Läti mõmmik on Ruhnult pärit.

Miks ei hakanud eestlased lätlastelt oma karu tagasi nõudma sama maruliselt nagu itaallased sakslastelt, kui Itaaliast pärit karu Bruno Saksamaale eksis, seal maha lasti ja Itaalia pelgalt laipa endale tahtis – mine sa võta kinni.

Võib-olla oli see eestlaste suuremeelne žest tunduvalt karuvaesematele lõunanaabritele, kes vastutasuks Ruhnule tänavu kevadel 36-kilose šokolaadikaru kinkisid. Aga võib-olla polnudki see Ruhnu karu, keda tagasi nõuda, nagu paljud ruhnlased arvavad.

Vaikus võttis maad

Kõlas vaid üks pauk. Siis oli vaikus. Seejärel läksid jahimehed koos koertega saarelt minema. Loomulikult ilma karuta. Nii meenutab Ruhnu poodnik Vitali Gerne üht mullust suvepäeva.

Mõni aeg hiljem – keegi ei tea täpselt, millal – oli Ruhnu loodeosas Sjustaka poolsaarel kõrkjatest tulnud raipehaisu. Sinna olla koerad karu viimati ajanud.

Kuid miks nii saareelanikud, jahimehed kui kõrged riigiametnikud, kelle teadmisel ja loal karutapp väidetavalt toimunud, vaikisid? Ruhnlase Andrus Kooviti arvates oli karust meedias saanud "meie mõmmi" ning kuidas sellist "armsat looma" ikka tappa.

Ja loodusesõbrad eesotsas Fred Jüssi ja Rein Maraniga saatsid toonasele keskkonnaministrile, karujahimehed saarele läkitanud Villu Reiljanile palvekirja Ruhnu karu elusana mandrile toimetada.

Karu uinutamiseks ning mandrile toomiseks valmistudes kulutati küllap sadu tuhandeid kroone. Keskkonnaministeeriumist ei osatud karupüügile kulunud summat öelda, sest raha läks mitme asutuse eelarvest. Ainuüksi kolm uinutipüssi maksid 64 000 krooni.

Karu muutis eluviisi

Ruhnlastele oli möödunud suvel aga kõige tähtsam karu saarelt ära saada. Üksinda metsarüpes elav Koovit kuulis karu saja meetri kaugusel sipelgapesa kallal maiustamas. Muidugi ei tihanud mees öösiti enam välikemmergus käia, vaid soetas ööpoti. "Ega stressis loom pole naljaasi," teab ta.

Et ruhnlased üksi kõndides vilistasid, et külast kaugemal liiguti ainult autoga ja öösiti kuhugi minema ei kiputud, on juba teada.

Kas Ruhnu karust kasu ka sai? Saare lasteaednik ning vallavolikogu esimees Ave Viirma tõdeb, et kuigi ekstra karu pärast saarele ei tuldud, andis see ruhnlaste ja muu kandi inimeste kokku juhtudes hea jutuhakatuse: ikka küsitakse, kuis siis karu ka oli, kuhu ta kadus ja kus ta praegu olla võiks.

Ja Koovit lisab: "See ju tutvustab saart, selline natuke salapärase lõpuga lugu."

Karuküti arvates kolis ott Lätti

Ruhnu karu jõudis suure tõenäosusega Lätti, mitte ei leidnud oma lõppu saarel, usub üks karu peapüüdjaid, riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktor Enn Vilbaste.

Viimased märgid karust Ruhnu saarel leiti aasta tagasi. Kuhu karu kadus?

Möödunud aasta lõpul avastati karu jäljed Lätimaal Kolka poolsaarel (umbes 34 kilomeetri kaugusel Ruhnust – toim.) ja need olid umbes sama suured kui Ruhnu saarel leitud. Ka sel aastal on räägitud karu tegemistest sel poolsaarel.

Aastat viis-kuus tagasi arvati Lätis olevat viis kuni kümme pruunkaru ja nad elasid peamiselt Valga-Valka piirkonnas. Kust ilmus karu nüüd äkki Läti teise otsa, kus teda varem pole olnud?

Möödunud aasta lõpul oli plaan võtta Kolka poolsaarelt ja Ruhnult leitud karu väljaheitest DNA-proovid ja neid võrrelda.

See jäi ära, sest Ruhnult võetud proovid olid sügavkülmas nii ära külmunud, et sealt polnud enam võimalik proovi võtta. Ja uue proovi võtmiseks oli hilja – polnud, millest proovi võtta.

Ruhnlaste jutus kõlab arvamus, et küllap see karu ikka saarele jäi – kuigi mitte elavana.

Neid jutte ei oska ma kommenteerida. Kui nii oleks, tuleks see paari aasta jooksul välja. Pealegi: saarel olles ja sealsete inimestega rääkides nägite ehk isegi, et see on väike kogukond, ja ei usu, et selline asi jäänuks saladuseks. Kuid mine sa tea.

Ametlikku mahalaskmist ei olnud, selleks ei antud ühtegi luba välja. Seda ei saa ma aga välistada, et keegi kusagil midagi salaja tegi.

Kas teate?
Allikas: PM

Ruhnu karu – Rahvaliidu tööriist?

Üks kuulujutt rääkis, et tegelikult mõmmikut Ruhnul üldse polnudki ning kogu lugu mõeldi välja turistide saarele meelitamiseks. Nimelt sai mullu vahetult enne karu saarele jõudmist selgeks, et suvel tiheneb praamiühendus Saaremaa ja Ruhnu vahel ja laevadele on vaja reisijaid.

Teine mandril ringelnud kuulujutt-naljalugu rääkis aga, et Ruhnu karu näitas end alati siis, kui Rahvaliidul olid rasked ajad, püüdes nii tähelepanu oluliselt kõrvale tõmmata. Võrrelgem mõningaid karu ja Rahvaliiduga seotud daatumeid ja uudiseid:

17. aprill 2006
Jääpangal triivinud karu randub Ruhnus.

19. aprill
Keskkonnaminister Villu Reiljan ning riigikogulased Margus Leivo ja Olari Taal võtavad puhkuse ja sõidavad nädalaks Lõuna-Aafrikasse jahile.

17.–19. mai
Ruhnlased ootavad karu kiiret uinutamist või hädatappu. Reiljan saadab jahimehed Ruhnule karu püüdma, loomasõbrad paluvad karu ellu jätta.

18. mai
Reiljan välistab presidendivalimistel riigikogus Arnold Rüütli kandidatuuri ülesseadmise.

19. mai
Rahvaliiduga seotud MTÜ Hoia Eesti Merd (HEM), mille suutmatust tõendada riigi eraldatud raha kasutamist on kinnitanud nii auditid kui kohtuasjad, saab lahkelt lisaaega dokumentide otsimiseks ja aruannete esitamiseks. HEMi suurrahastaja on Keskkonnainvesteeringute Keskus, mille nõukogu juhib Reiljan, kes oli MTÜ eelmine president.

5. oktoober
Ruhnu karu annab üle pika aja elumärki.

5.–6. oktoober
Kaitsepolitsei kahtlustab maa-ameti juhti Kalev Kangurit ärimeeste soosimises ning keskkonnaminister Reiljan esitab seoses uurimisega maa-ametis peaministrile tagasiastumispalve.

21. oktoober
Lätis nähakse karu – mõnede arvates just Ruhnult tulnut.

24. oktoober
Reiljan küsib Rahvaliidu juhatuses, kas ta peaks erakonna esimehe ameti maha panema.

*

Sügisrändeperiood
25.9.07, Kaja Kübar
http://mltk.nigula.ee/?sisu=1100&id=13

Paljud linnud ei lendagi enam tavapäraselt soojadesse maadesse, vaid jäävad ka Eestisse talvituma. Eriti linnusõbralikud paigad on linnad (jt asulad), kus sooja ja valgust annab tänavavalgustus ning mahapudenenud/prügikasti pandud toidujäätmed kõlbavad talvisel ajal noka vahele küll. Rõdud ning katuseääred pakuvad varju kõleda tuule ning lumesaju eest. Lisaks toidavad inimesed asulates linde ning panevad toidumaja õue akna külge. Kui ainult ei unustataks: juba toitmist alustanult peate jätkama kevadeni.

Kaurlased
Eestis kohatavad tavalisemad liigid: järvekaur – Gavia stellata, punakurk-kaur – Gavia arctica.

Mõlema liigi isendeid võib kohata just rändeperioodil: aprill – juuni, september – november. Sageli on nad maandunud mustkattega teedele, eriti pärast tugevaid tuuleiile.

Mida teha: vaja tõsta lind teelt, hoiduda terava nokasööstu eest, vaadata, kas linnul on vigastusi (tiib sorakil, jalg ebaloomulikus asendis). Kui vigastusi ei paista, tuleb lind transportida suurema veekogu juurde. Maapinnalt ei suuda kaurid lendu tõusta: nende keha tagaosas asetsevad tugevad jalad teevad nad maapinnal väga ebakindlateks kõndijateks ning lendu tõusmiseks peavad nad "jooksma mööda vett".

Vigastatud lind vajab abi (meil viibinud isenditel on olnud tiib murdunud – küünarluu murd).

Toonekurglased
Eestis kohatavad tavalisem liik on valge-toonekurg – Ciconia ciconia. Isendid tekitavad inimestele muret just sügisrände perioodil, kui enamik valge-toonekurgi on juba soojemale maale lennanud ning mõned üksikud isendid jalutavad rahulikult siin-seal. Muretsemiseks pole põhjust (kui lind on terve) seni, kuni pole saabunud pikaaegset külmaperioodi (kui ussikeste, mardikate ning hiirte kättesaamine on raskendatud n. külmunud pinnase tõttu). Meile teadaolevalt on mõni valge-toonekurg otsustanud äralendu alustada alles novembris, kui öine temperatuur oli ~ –30.

Haigurlased
Eestis kohatavad tavalisem liik on hallhaigur – Ardea cinerea.

Hallhaigrute sügisränne toimub septembris-oktoobris ning üksikuid isendeid võib kohata hiljemgi. Tavapäraselt on linnul lennu ajal kael "kõver". Hallhaigruid aetakse sageli segamini sookurega, kes lendab sirge kaelaga. Muretsemiseks pole põhjust (kui lind pole vigastatud), mõned isendid on jäänudki siia talvituma. Kalatoiduliste lindudena saavad nad enamasti jäätumata veekogust toidupoolist ise kätte. Veekogude jäätumisel võivad nad liikuda uutesse kohtadesse.

Partlased

Luiged:
Eestis kohatavad tavalisemad liigid: laululuik – Cygnus cygnus, väikeluik – Cygnus columbianus, kühmnokk-luik – Cygnus olor.

Septembrist oktoobrini kestval rändeperioodil võivad jääda üksikud luiged pikemaks ajaks põldudele-heinamaadele. Kui tundub, et luik on liigselt nõrkenud, tuleks kontrollida, kas ta inimese lähenedes tõuseb lendu või mitte (viimasel juhul on vaja abi). Igal aastal jääb järjest rohkem luiki Eestimaale talvituma, eriti sümpatiseerivad neile kohad, kus pidevalt voolav vesi toob endaga kaasa rohkelt toitaineid (ojad, jõed, heitveetorud). Sageli peetakse külmunud veekogu jääl istuvaid linde kinnikülmunuteks. Nii see tegelikult pole. Luikede paks sulepolster ei lase lindudel külmuda ning ka eriolukorras (väga külm öö) ei külmu salkkond/perekond luiki kohe kindlasti mitte.

Oleme jalutanud kuuvalgel mööda öist jäätunud merd, kus 2 km kaugusel pidi olema 15 kinnikülmunud luike. Kohale jõudes märkasime jääs 15 sulanud ovaalset lohukest – ju luiged olid puhanud ning oma teed läinud, nende kehasoojus läbi sulepolstri aga sulatas jäässe madalad lohud...

Väikestel veekogudel võivad luigepered olla pikka aega. Eriti sel aastal, kuna pesakonniti on luigepojad erinevas vanuses, ei suuda mõnede pesakondade noorlinnud veel lennata ning tavaliselt vanemad ootavad poegade lennuvõimestumist (vahel võivad luigeema ja -isa ka "puhkust võtta" ning paar päeva kadunud olla).

Haned:
Eestis kohatavad tavalisemad liigid: rabahani – Anser fabialis, suur laukhani – Anser albifrons, hallhani e. roohani – Anser anser.

Muret põhjustavad enamasti üksikisendid. Et haned liiguvad enamasti koos ning salkkonnast mahajääjaid kutsutakse kaasa ning oodatakse järgi, siis võib tõesti üksikul jääjal olla mingid tervislikud põhjused, miks ta teistega koos ei lennanud. Hea õnne korral, kui suhteliselt tagasihoidlikku lindu üldse märgatakse, tõuseb inimese lähenemise tõttu lendu ka mahajääja (suure kisa ja käraga), kuid sagedamini on mahajääja nõrkenud ning on vajanud kosutamist, et siis koos uue salgaga alustada taas oma rändurielu.

Lagled:
Eestis kohatavad tavalisemad liigid on valgepõsk-lagle Branta leucopsis, kanada lagle – Branta canadensis.

Väikesekasvulised valgepõsk-lagled torkavad rohkem silma oma suurte salkade tõttu, seevastu suured ja sageli üksikud kanada lagled on aga väga julged. Näib, nagu võiksid nad olla suisa kodus üles kasvatatud. Tegelikkuses on aga vist nii, et neil pole inimestega varasemast ajast ebameeldivaid kogemusi või on nad liiga kergeusklikud... igatahes olen kohanud järvel ujumas kanada laglet, kes saatis mind pikka aega, ujudes võimalikult kalda lähedal. Tavaliselt võib laglesid kohata septembrist novembrini väga erinevatel põllumajandusmassiividel – neile sobivad nii värskelt küntud põllud, kui ka "kõrreväljad", kust teravili äsja koristatud ning põhk rullitud ning ära viidud. Väiksed valgepõsk-lagled liiguvad enamasti väiksemates või suuremate salkadena, suured kanada lagled aga võivad jääda ka üksinda mõneks ajaks lihtsalt sobivale põllulapile, tegemata üldse välja äralendavatest ning kaasakutsuvatest väikestest sugulastest.

Pardid:
Eestis kohatav igapäevaseim liik on sinikael-part – Anas platyrhynchos.

Peaaegu iga väiksemal või suuremal veekogul, asugu see siis asulast väljaspool või asula sees, võib kohata sinikaelu. Probleemseks muutuva liigi isendeid satub sügisel tihti laskurite püssitorude ette... Talveks enamik sinikael-partidest minema ei lenda, pigem koonduvad veelgi rohkem asulate juurde. Ja miks ka mitte, kui toitjaid on palju, saada kõht täis pingutusteta? Ainuke häda on see, et harjumatu linnatoit (sai, küpsised jmt) hakkab teinekord liiga tegema ning liiga raskeks muutunud keha, ei taha hoolimata tiibade pingutamisest, enam kiirelt lendu tõusta...

*

Sadade kilode kaupa tammetõrusid!
Vooremaa 27.9.07
Kaie Nõlvak

Tartu Tammelinna päevade korraldajad tulid sel sügisel välja väärt ideega: eesotsas Tiigi Seltsimaja ja Tõrukese lasteaiaga koguti võistluse käigus Elistvere loomapargi asukatele üle 800 kilo tammetõrusid.

"See oli linnaosapäevade korraldajate töögrupi ühine idee," ütles üks Tammelinna päevade korraldajatest, Tartu Seltsimaja töötaja Tiina Konsen, kes tunnistas, et tulu tõrudekorjamisest said lisaks Elistvere loomadele ka väga paljud inimesed, nii lapsed kui täiskasvanud. "Põlise tammelinlasena tean seda igasügisest probleemi, et tõrusid, mida puud igal sügisel maha poetavad, pole aiaomanikel kuhugi panna. Eriti raskeks muutuvad need probleemid viimasel ajal, kui prügiladestamine ja jäätmekäitlus järjest tõsisemalt päevakorral on. Ja lastele on tõrudekorjamine väga kasulik meelelahutus. Neil on põhjust olla värskes õhus, võimalus märgata looduses toimuvat. Ja nad teavad ka, et nende töö on kellelegi vajalik. Meisterdamiseks ei kulu tõrusid ju kuigi palju, loomadele söögiks aga läheb neid hulgi," rääkis Tiina Konsen ja rõhutas, et aktsioon läks korda tänu hoolikale teavitustööle. Koolidesse-lasteaedadesse pandi arvukalt teateid üles ja suur abi oli tema sõnul ka Tartu linnavalitsusest, tänu kellele oli info nähtaval ka linna kodulehel. Võistlusest tehti kokkuvõte ja tõrud viidi loomaparki möödunud reedel, kuid nende korjamise ja äraandmise vastu on tuntud huvi hiljemgi. Neil, kes veel Elistvere loomi tammetõrudega kostitada tahaksid, soovitasid Tammelinna päevade korraldajad loomapargi rahvaga ise kontakti võtta.

"Meile ongi väga palju helistatud ja elektronkirju saadetud. Avaldatakse soovi veel tõrusid tuua ja tuntakse juba huvi, kas taoline ettevõtmine ka järgmisel sügisel teoks saab," ütles loomapargi perenaine Asta Sarv, kelle sõnul oli tammelinlaste aktsioon üks ütlemata tore ja armas ettevõtmine. Meil söövad ju tõrusid peaaegu kõik loomad, naljaga pooleks oleme öelnud, et nende vastu ei tunne huvi ainult ilvesed. Ja loomulikult on kõik tõrutoojad endiselt teretulnud! Tartlaste idee oli tore ja samuti oli rõõmustav, et meie head suhted Laiuse metskonnaga jätkuvad ka uue metsaülema Ahto Rähni ametisoleku ajal. Nimelt oli loomapargi oma auto just rivist väljas, kui Tartusse tõrude järele pidime minema ning metskond laenas meile lahkesti oma sõiduki.

Tundus uskumatu, aga see tohuti kogus mahtuski peale. Nüüd me hoiame seda varandust laos pappkastides, segame ja tuulutame, et toit kopitama ei läheks, ja anname muidugi lahkelt iga päev loomadele ette ka," rääkis Asta. Tema sõnul olid loomapargil kingitust vastu võtma minnes ka parimatele tõrukogujatele auhinnad kaasas, sest tegemist oli ju ka võistlusega.

Esimene auhind oli raamitud loomafoto ja loomapargi külastuskaart terveks aastaks kuni viieliikmelisele perekonnale. Selle omanikuks sai perekond Püüding. Samas oli võistluse korraldajate sõnul esikohti mitu, sest võisteldi väga paljudes vanusegruppides alates lasteaiaealistest – rühmiti, klasside ja ka sõpruskondade kaupa. Loomapark jagas välja hulgaliselt loomafotosid, pargi sünnipäeva puhul välja antud infovihikuid ja juubelikleepse.

*

Et võidaks terve mõistus
Vooremaa 11.10.07, juhtkiri

Tänasest Vooremaast saame me teada, et kitsed-põdrad elavad Elistveres praegu just sellelsamal kohal, kus 16. sajandil oli Elistvere mõisa hirveaed. Karu aga elab mõisaaegsete kasvuhoonete kohal, mille lähedal samuti tol ajal karu peeti.

Tõele au andes on kunagine mõisapark ju viimase kümne aastaga tundmatuseni muutunud ja ainult paremuse poole. Tänasel entusiastlikul Elistvere loomapargi rahval on oma optimismi ja positiivsete mõtete poolest palju ühist Voore krattidega. Midagi on tehtud sisuliselt eimillestki ning mis peamine – rõõmu jätkub sellest paljudele lastele.

Arvestades seda, et mitte keegi praegustest inimestest pole ju ometi kuidagi vastutav kunagiste mõisarüüstamiste eest ja teades, et ajalugu isegi hea tahtmise juures tagasi pöörata ei saa, on Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni seisukoht Elistvere loomapargi suhtes liialt jäik ja sealsed ametnikud võiksid lõpuks ometi mõista, et kunagist, ent praeguseks juba olematut mõisahoonet pole enam võimalik kaitsta.

Omamoodi tragikoomiline on kevadel jõustunud otsus, mille järgi park enam leitud vigastatud loomi vastu võtta ei tohi. Selle asemel võiksid ametnikud hoopis sellest aru saada, et loomapark ise vajab Eesti riigi toetust, et pole ju sugugi tähtsusetu, et mõisa valitsejamaja varemed on juba puhastatud ja konserveeritud, et võsaraiumisega on päästetud see vähene, mis veel pargi kunagist suursugusust meenutab ning et kunagist pargiaasa meenutab nüüd tohutu lillepeenar.

Tasub meeldetuletamist, et seadused ja eeskirjad on ikka tehtud inimeste jaoks ja mitte vastupidi. Ning oleks tore, kui võidaks terve mõistus, kui Eestis oleks aina vähem võssa kasvanud mõisaparke ja et mitte keegi ei tassiks enam olmeprahti kunagistele pargialleedele. Oleks tõesti tore, kui inimesed mõtleksid loomade peale mitte ainult ühel päeval aastas, vaid suhtuksid kogu loodusesse võimalikult loomulikult. Isegi 21. sajandil ei pea inimesed ju sugugi masinateks muutuma, vaid ka tänapäeval on oluline mõista, et nii loomad kui taimed on elusolendid.

*

Pühak Franciscuse mälestuseks ja loomapargi auks
Vooremaa 11.10.07
Kaie Nõlvak

Kõigi loomade kaitsepühaku Assissi Franciscuse mälestuspäeval on Elistvere loomapargi rahvas igal aastal oma sõbrad ja toetajad kokku kutsunud, et neid tänada, rääkida loomapargi tegemistest ja pargi asukatest ning hubases ringis koos teed juua. Tänavune kokkusaamine 4. oktoobril oli eriline: teist korda tähistati loomapargi kümnendat sünnipäeva.

"Kui Saare mõisa arendajad juubelisse jõudsid, peeti seda juba teist korda," luges Ene Ilves suurelt teepurgilt, mille ta Saare Mõisa Arendajate Seltsi esindajana juubilaridele kingiks üle andis. Purk sisaldas Kalevipoja teesegu, mis pärit Saare saialille keskuse ürdiaiast, Ene Ilves on aga nii Eesti Looduskaitse Seltsi Jõgeva osakonna esinaisena kui suure loomasõbra ja Elistvere loopargi ühe asutajana seal lausa omainimene. Ja humoorikas tekst kingipurgil oli tõsi mis tõsi: loomapargi sünnipäeva peetigi teist korda, sest selle rajamise üks algatajaid, Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet pidi augusti lõpus, päris-sünnipäeval, haiglaseinte vahel viibima.

Peo "teisel katsel" oli aga Kaupo Ilmet kohal kui raudnael ja vestis kohaletulnuile pargi asutamise idee tekkimisest, esimestest kurbadest ja rõõmsatest kogemustest ning tutvustas juubeliks välja antud trükist pealkirjaga "Elistvere Loomapark 10", mis on sarja "Elistvere aja- ja kultuurilugu" II vihik ja kus kogu pargi lugu kompaktselt, värvikalt ja fotodega illustreeritult kenasti kirjas.

Päris põhjast pinnale

"Küllap on iva selleski mõttekäigus, et mõni asi tuleb kõigepealt täielikult põhja lasta, et seda uuesti arendama saaks hakata," ütles Ilmet, mööndes, et kui esimese Eesti Vabariigi päevil oli Elistvere asulana suhteliselt hea ja kena koht ja Saadjärve kolhoosi tegutsemispäevilgi kasutati kõiki siinseid hooneid, siis suur lagunemine algas taasiseseisvumisest, kui ehitised tühjaks jäid.

Mõisapark oli võssa kasvanud ja olmeprahti täis tassitud, kunagised pargialleed olematud. Järv pargi taga oli praktiliselt ligipääsmatu.

1997. aasta kevadel alustatigi heakorratöödega. 1996. aastal Saksamaa nõustamisfirmas Komplan koostatud loomapargi eelprojektis olid kirjas nii pargi avamiseks vajalikud investeeringud kui ülalpidamiskulud ja loodetavad tuludki. Paraku tegi reaalne elu Ilmeti sõnul neis plaanides omad korrektiivid. Nüüdseks on üle elatud suured raskused ja pankrotiohtki. "Aga me oleme oma asja ikka õiges suunas ajanud ja paljus märki tabanud. Kitsed-põdrad elavad kohal, kus ka 16. sajandil Elistvere mõisa hirveaed asus, karu aga mõisaaegsete kasvuhoonete kohal, mille lähedal samuti tol ajal karu peeti. Ühed esimesed asukad loomapargis olid ilvesed, kelle elupaigaks sai mõisahäärberi ase, neist said "mõisnikud". Ja näe – nüüd on ilves meil lausa president!" tõi Kaupo Ilmet oma ettekandesse virgutuseks optimismikiiri.

Igal juhul ja kahtlemata pidid esialgse tegevuskava kokkuseadjad Kaupo Ilmet, Jaan Naaber, Ene Ilves, Mati Kaal ja Saksamaa konsulent Tilmann Bieber optimistid olema, sest pessimismi ja skepsisega nii suurt tööd liikuma ei saa.

Kui leida inimene, kes kunagist Elistvere mõisa parki viimati kümne aasta eest nägi, ta praegu sinna seotudsilmi viia ja "lahti lasta", ei taipaks katsealune mingil juhul, kuhu ta sattunud on. Mõisa valitsejamaja varemed on puhastatud ja konserveeritud, võsaraiumisega on päästetud see vähene, mis veel pargi kunagist suursugusust meenutab. Kunagist pargiaasa meenutab tohutu lillepeenar, lilled tervitavad juba väravast sisenejat ja neid jätkub kõikjale.

Kingid ja annetused on parim tugi

Selles on Kaupo Ilmet veendunud ja tal olid ka näited käepärast. Kümne aasta eest 27. augustil otsustati loomapark, mis esialgu looduspargi nime kandis, avada. Aga et Tallinna Loomaaaist lubatud metskitsed just õnnetult otsa olid saanud, kinkis tollane TARMEKO peadirektor Olev Nigul, kes aedikute ehitamiseks postid andis, avamispäeval trööstiks kaks nahast kilpkonna, et mõnigi "elajaloom" olemas oleks! Septembris saadi siiski ka esimesed päris-loomad: piisonimullikad Villu (pargi idee toetaja ja tollase keskkonnaministri Villu Reiljani järgi) ja Vilja. Ristivanemateks said Villu Reiljan, tolleaegne Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp, Ene Ilves ja Ingrid Gertz. "Ristivanemaid peab olema, siis on, kelle käest toetust nuiata," viskas Kaupo Ilmet nalja, milles paraku tõetera peidus. "Kinkide ja vabatahtlikel annetustel on suur jõud sees," on ta veendunud. "Mõelge kasvõi sellele, kui kiiresti ehitati üles esimene Estonia teatrimaja. Ja millise tempoga valmisid kultuuriobjektid riigi rahaga "sotsialismi viljastavates tingimustes". "Tõepoolest, paneb mõtlema. Toetust on pargile tulnud mitmelt eraannetajalt, kindlad "kuldsponsorid" on aga Maria Urova ja perekond Reiljan, kes aeg-ajalt rahaülekandeid teevad.

Pessimismiks põhjust?

Kalev Raudsepp, kes loomapargi loomise ajal Tabivere vallavanem oli ja mõtet nii nõu kui jõuga toetas, on praegu veidi kahtlevalt ja nukralt meelestatud ja seda lasi ta ka juubelikõnes välja paista. Tema arvates võib meie loomapargile praegusel suhteliselt lahedal eraraha-ajal üleöö konkurente tekkida. Ja kui kusagile mujale samasugune asutus tekib, kus kõiksugu loomi näha saab, võib külastajate arv Elistveres väheneda. Praegu on külastajate arv järjest tõusnud, sel aastal tuleb neid kokku üle 65 tuhande, aga kui riigieelarvest tuleval aastal raha ei anta, siis piletimüügist saadud tulust park ennast ära ei majanda. Kõne all oli ka Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni seisukoht, et Elistvere mõisahoone (olematud) varemed ja park loomade eest kaitset vajavad, ja kevadel jõustunud otsus, mille järgi park enam leitud vigastatud loomi vastu võtta ei tohi. Raudsepa seisukoht on, et ellujäämiseks ja konkureerimiseks on vaja häid mõtteid ja uusi kandvaid ideid. Seda ta sünnipäevalapsele sooviski.

Elistvere kogu vallale oluline!

Praegune Tabivere vallavanem Aare Aunap toonitas, et loomapark on väga oluline ja väga vajalik ning on vallalegi tuntust toonud. Ta lubas, et ka Tabivere vald tuleb loomapargile appi, mis ei tähenda muidugi seda, et vald loomaparki lausa üleval pidada suudaks. Vajadusel tehakse raha saamiseks riigile ekstra pöördumine.

Tihedad ja soojad sidemed on loomapargil ja selle perenaisel Asta Sarvel Maarja põhikooli õpilastega. Kooli huvijuhil Merle Haossarel on olnud häid mõtteid ja ideid, kuidas õpilased loomapargiga "sina" peale saada. Need ideed on teoks saanud ja vilja kandnud. Pargi sünnipäevalgi oli Maarja õpilaste esindus kohal: Kristiina Lehe ja Õnne Allajõe head soovid juubilarile tulid tõesti südamest.

Maarja koolilaste siirast huvist looduse vastu ja koostööst nendega on vaimustuses ka Asta Sarv. Ja küllap tema juba oskab seda hinnata, sest üle vabariigi siia saabuvaid õpilasekskursioone juhatades näeb-kuuleb tema kõige paremini, kui palju või vähe meie lapsed loomadest teavad või hoolivad.

"Küll võib palju küsida!"

Nii oli Asta Sarve enda sõnul tema kohta öelnud Kaupo Ilmet, kui Asta 2002. aastal loomaparki tööle tuli. Aastajagu oli Asta n-ö reatöötaja, müüs pileteid, aitas siin ja seal. Aga et piletimüüjalt üsna palju loomade kohta päriti, tahtis Asta ka ise järjest rohkem teada, et mitte vastates jänni jääda ja nii ta Kaupo Ilmetile küsimustega pinda käiski. Käis pinda ja jäi silma ning edutati aasta pärast loomapargi perenaiseks.

Asta ise peab hetkel päris tõsiseid tagasiastumisplaane, sest leiab, et loomapark vajab sellele kohale nooremat ja värskemat verd. Küsimusele, mida ta ise loomapargile sünnipäevaks ja tulevikuks soovib, vastas perenaine: "Ikka head, nagu soovisid ja soovivad kõik need, kes täna meid õnnitlemas olid. Et riik eraldaks hädavajalikku raha, et võidaks terve mõistus ja Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni ametnikud mõistaksid, et olematut mõisahoonet pole võimalik kaitsta. Soovin, et loomapark edeneks ja kosuks. Eraettevõtjate loomaaedu ei saa aga lähemal ajal küll tõsisteks konkurentideks pidada."

*

Purjus loomaarst opereeris koera
SL Õhtuleht 17.10.07
www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=250428

Lõuna politseiprefektuur alustas väärteomenetlust Jõgevamaa loomaarsti suhtes, kes ei suutnud alkoholijoobe tõttu alustatud operatsiooni lõpetada.

Eile kell 18.30 läks Torma vallas Rääbise külas praktiseeriva loomaarsti juurde oma koerale järgi mees, kes oli looma kaks ja pool tundi tagasi sinna operatsioonile viinud. Mees leidis eest lõikuslaual lebava koera, kelle lõikus oli pooleli jäänud, ning loomaarsti, kes oli laua all pikali.

Kohalekutsutud politseinikud toimetasid Villemi (s. 1949) Jõgeva politseijaoskonda, kus tal tuvastati keskmine joove. Omanik toimetas koera Tartu loomakliinikusse, kus arstid operatsiooni lõpetasid. Koera elu tänaseks ohus ei ole.

Politsei alustas väärteomenetlust ning loomaarst võib saada 50 000 krooni trahvi.

*

Joobes loomaarst jättis operatsiooni pooleli
Vooremaa 17.10.07
Ardi Kivimets

Eile leidis Rääbise külas praktiseeriva loomaarsti juurde oma opereeritud koerale järele läinud koeraomanik oma lemmiklooma lõikuslaual vereloigus istuvana. Koera haav oli veel lahti, operatsiooni pooleli jätnud loomaarst lebas aga pikali laua kõrval ja oli purjus.

Kaareperes elav Raimo otsis oma bokser Possele arstiabi interneti kaudu. Nelja-aastasel koeral vajas opereerimist rinnakasvaja ning koeraomanik leidis selleks kõige sobivama olevat Jõgevamaal Rääbise külas praktiseeriva veterinaararsti.

"Leppisime operatsiooniaja kokku ja sõitsin teisipäeva õhtupoolikul kell pool neli Rääbisele. Paljukiidetud loomaarst, kes tohterdab ka vigastatud metsloomi ja -linde, tegi koerale süsti ning kui loom hakkas juba unne vajuma, jätsime ta arsti hoolde. Kui tagasi läksime, istus Posse uimasena vereloigus, haige koht lahti lõigatud ja klambrid küljes. Lakku täis loomatohter lebas aga maas laua kõrval. Kutsusime kohale politsei, koera aga Tartu loomakliinikusse, kus viidi operatsioon lõpuni ja õmmeldi haav kinni," meenutas Raimo koera ja enda üleelamisi.

Praegu tunneb bokser Posse end küllaltki hästi, järgmisel nädalal viib peremees ta uuesti Tartu loomakliinikusse tervisekontrollile ja õmblusniite välja võtma.

Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva Politseijaoskonna pressiesindaja sõnul toimetasid kohalekutsutud politseinikud 1949. aastal sündinud Villemi politseijaoskonda, kus tal tuvastati keskmine joove. Politsei alustas loomaarsti suhtes väärteomenetlust Loomakaitseseaduse paragrahvi alusel looma ravimise nõuete rikkumise tunnustel. Seadus näeb sellise teo eest süüdlasele karistusena ette kuni 50 000 krooni suuruse trahvi.

*

Olin jumala üksi põrandal. Ja mind jäeti sinna. Surema.
SL Õhtuleht 19.10.07
Eve Heinla, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=250670

VAJUS KOKKU: Loomatohter Villem Robi ütleb, et kukkus tõepoolest poole operatsiooni pealt kokku ja siis turgutas end hundijalaveega. "Alles pärast keskööd hakkas mälu taastuma," seletab ta.

"Vajusin poole operatsiooni peal kokku. Täielik mälukaotus. Ja siis ma, loll, võtsin viina turgutamiseks, tagajärgedele mõtlemata," kaitseb ennast Jõgevamaa loomaarst Villem Robi, keda koeraomanik süüdistab oma nelja-aastase bokseri lõikuslauale abitusse seisu jätmises.

16. oktoobril viis Raimo Õun nelja-aastase piimanäärmekasvajaga bokseri Jõgevamaal Torma vallas Rääbise külas praktiseeriva loomatohtri juurde lõikusele.

Kui ta poole seitsme ajal õhtul kutsale järele läks, avanes tema ees õõvastav vaatepilt.

Koer istus vereloigus

"See oli õudne! Koer istus opilaual vereloigus ja oli juba peaaegu narkoosist ärganud," kirjeldab Raimo Õun TV3le. "Loomaarst oli kontaktivõimetuna laua kõrval kõhuli maas. Alguses mõtlesime, et tal on äkki tervisega midagi viga. Kuid siis vaatasime – ta on purjus!"

Õun toimetas kiiresti oma bokseri Tartu loomakliinikusse, kus looma elu suudeti päästa.

Koer kosub üleelatust. Peremehe sõnul tal söögiisu küll veel pole, kuid vähemalt vett joob juba.

Arstil mõõtis kohalekutsutud politsei keskmise joobe (algab 1,5 promillist – E. H.) ning alustas väärteomenetluse looma ravimise nõuete rikkumise pärast.

35aastase staažiga tohter Villem Robi käis eile hommikul politseis ütlusi andmas.

"Värk on see, et joomise lugu on ikka üle paisutatud. Mul oli tõesti mälukaotus, vajusin poole operatsiooni pealt kokku," ei mõista arst siiani täpselt, mis juhtus. "Kasvaja jõudsin eemaldada, aga haav jäi pooleldi veel kinni õmblemata. Siis kukkusin kokku. See viina-asi tuli nii, et ma ei saanud üldse enam aru, mis juhtus ja mis lahti on... Täielik mälukas. Ja kirurgil on ju ikka mingisugust alkoholi alati käepärast. Ja ma, loll, võtsin, tagajärgedele mõtlemata. Ning siis umbes kümne minuti pärast astus politsei uksest sisse ja mõõtis mul joovet."

Ühe pitsi võtsite?

"Ei, mitte pitsi. Seal oli ikka kohe nii, et... ma olin endast nii ära, ei saanud aru, milles asi üldse on. Nüüd tagantjärele võib teisiti tunduda, aga siis oli asi ikka üsna nutune. Kui mina end iseseisvalt lõpuks püsti ajasin, oli koer ka ära viidud juba. Olin jumala üksi põrandal ja sinna mind jäeti. Surema. Tegelikult oleks mulle hoopis pidanud kiirabi kutsuma!"

Raimo Õun väidab seepeale, et kui ta tahtis hakata maas lamanud Robit toibutama, tuli veterinaari suust vaid sõimu.

Robi muretseb, et ega ta täpselt teagi veel, mis tervisega lahti, ja kahtlustab aju verevarustuse häiret. "Teist korda oli nüüd juba halb. Varem pole mul selliseid probleeme olnud," kurdab ta ega mõista, miks temast on nüüd loodud pilt kui jõhkrast lihunikust.

"Mul on telefon kogu aeg punane olnud. Inimesed, kes mind teavad, tunnevad mulle kaasa ja paluvad mul tubli olla," ütleb Robi.

"Saan aru, et loomaomanikul on õigus olla solvunud. Aga mul hakkas selle loo järel alles pärast keskööd mälu taastuma, siis mul tuli meelde, et oli koer ja mis seal oli," seletab loomaarst, et tal olevat tervisega kehvad lood. "Õnneks lõppes kõik hästi – koer on alles ja kõik me oleme alles. Täna (neljapäeval – E. H.) on mul endal ka juba tervis enam-vähem. Hakkan toibuma."

Koeraomanikuga ajab asju edasi loomaarsti poeg. Selleks ei olevat ta ise veel vormis.

Mitu päeva purjus

Lõuna politseiprefektuuri pressiesindaja Remo Perli ütleb, et Jõgeva politseinikud käisid veel operatsioonijärgsel päeva hommikul, 17. oktoobril, tohtri juures, et temalt tunnistust võtta. Tulutult. Robi polnud ikka veel kaineks saanud.

"Ta oli endiselt joobes. Juba kergemalt, kuid me ei saanud temalt ikka veel tunnistust võtta," ütleb Perli, kelle sõnul ei saa loomaarsti kurtmist kehva tervise üle tõsiselt võtta.

"Kohe kindlasti mitte polnud tal tervis kehv. Terviserikkest polnud seal küll mingit juttu. Ta oli sõna otseses mõttes purjus. Ka polnud talle vaja kiirabi kutsuda. Seda tervisejuttu hakkas ta alles järgmisel päeval rääkima, kui sai tasapisi kainemaks."

*

Paadunud alkohoolik, kes on varemgi loomi purjuspäi lõiganud
SL Õhtuleht 20.10.07
Eve Heinla, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=250863

PURJUSPÄI EI TÖÖTA: Loomaarst Villem Robi kinnitab, et pole loomi kunagi purjuspäi opereerinud. Napsi võtvat ta vaid vabal ajal.

Lõikuslaua alt purjuspäi leitud loomaarsti eksabikaasa väitel mees valetab, kui põhjendab koera operatsiooni poolelijätmist (vaata ka eilset SL Õhtulehte) terviserikkega. "Tegu on paadunud alkohoolikuga," kinnitab naine. Tohtri väitel ekskaasa valetab.

Mees jõi kõike, mis kõrist alla läks, väidab loomaarst Villem Robiga seitse aastat kokku elanud Moonika. Naine jätnud enda sõnul Robi paar aastat tagasi maha just seepärast, et mees on alkohoolik.

Moonika sõnul kutsus ta omal ajal 5–6 korda Jõgeva kiirabi, et arstid koomassejoonud kaasat turgutaksid. "Ma tõesti kartsin, et Villem joob end surnuks."

Naise väitel võtvat mees mingit preparaati, mis kaotavat suust viinalõhna. Sestap ei taipavatki võõrad, et tohter on purupurjus. "Ta suudab alkoholismi väga hästi varjata."

Ekskaasa valab õli veelgi tulle, öeldes, et Robi on üritanud teda purjuspäi nii kärbikuga maha lasta kui ka autoga alla ajada.

Ning igapäevatöödki teinud Robi alatihti purjuspäi. Mõni aasta tagasi kukkunud joobnud tohter näiteks ühe taluniku kassi opereerides kokku. Kuna omanik jõudis lahtilõigatud kassi kiiresti Jõgeva väikeloomakliinikusse viia, pääsenud lemmik eluga.

"Loomi on tal ka ära surnud, aga alati on ta suutnud asja nii keerata, et see olevat loomulik surm. Mina olin see, kes tema asju püüdis siluda," lisab naine.

"See jutt on väga vale!" tõrjub Robi aga eksnaise süüdistusi. Ja kinnitab, et pole kunagi loomi purjuspäi lõiganud. "See on üks suur bluff, mida ta minu kohta ajab!"

Te pole alkohoolik?

"Ei!" põrutab Robi. "Olmetingimustes võtavad kõik. Aga tööd ma purjuspäi ei tee! Siis on telefon välja lülitatud."

16. oktoobril oma bokseri Robi juurde operatsioonile viinud mees leidis koera mõni tund hiljem lõikuslaualt vereloigust, tohtrihärra aga laua all lamamas. Politsei tuvastas Robil keskmise joobe.

*

Skandaalne loomaarst on varemgi loomi hätta jätnud
TV3 21.10.07
www.postimees.ee/211007/esileht/siseuudised/290750.php

Hiljuti väidetavalt purjus peaga koera opereerinud Jõgevamaa loomaarst Villem Robi on TV3 "Seitsmeste uudiste" andmetel varemgi lemmiklooma aitamise asemel talle karuteene teinud.

Skandaalse loomaarsti hingel on veel patte

Et alkoholiga on mehel varemgi probleeme olnud, tõestab jõgevalanna Regina Schulbachi kassiga juhtunu.

Oma lemmiklooma tavapärasele steriliseerimisele viinud naine ei osanud loomale järele minnes veel aimata loo traagilist lõppu.

"Mina võtsin ruttu kassi ja viisin auto juurde, aga kui 14-aastane laps läks arstile raha viima, ei tahtnud viimane raha vastugi võtta ja vaatas ainult klaasistunud pilgul ühte kohta," kirjeldas Schulbach. "Laps pani siis raha lauale ja tuli ütles mulle, et arstionu on purjus."

Kodus märkas naine kassi haavast imbuvat vedelikku ning helistas kaks korda loomaarstile, kes aga ütles, et see on loomulik. Tugevate diktsioonihäiretega arsti kassiomanik ei usaldanud ning pöördus abi saamiseks Tartu väikeloomade kliinikusse.

Tartus tehti kassile uus operatsioon, kuid järgmiseks hommikuks oli lemmikloom surnud.

Loomaarst Villem Robi sattus meedia tähelepanu alla sellel nädalal, kui bokseriomanik Raimo Õun leidis oma koera arsti juurest ära tuues arsti teadvusetult operatsioonilaua kõrvalt põrandalt. Tema koera elu suutsid Tartu loomaarstid päästa.

*

Koduloomade varjupaik otsib vigastatud kajakale uut kodu
Virumaa Teataja 27.10.07
Eva Klaas, www.virumaateataja.ee/271007/esileht/15041975.php

Rakvere koduloomade varjupaiga juhataja Leili Kang näitab vigastatud kajakat, kes paraneb jõudsalt.

Rakverest leiti neljapäeval vigastatud kajakas, kes praegu kosub Rakvere koduloomade varjupaigas. Kui linnule uut kodu ei leita, tuleb ta hukata.

Rakvere koduloomade varjupaigas konsultandina töötav Elfriede Sillapere ütles, et vigastatud kajaka leidis neljapäeva õhtul üks naine, kes leiust ka varjupaigale teada andis.

"Tavaliselt me linde vastu ei võta, sest nende hoidmiseks ja ravimiseks puuduvad meil tingimused," rääkis Sillapere. Ta lisas, et linnukesest hakkas kahju ja seepärast otsustati siiski erand teha.

Elfriede Sillapere ning esimesi päevi uuenenud varjupaiga juhataja ametit pidav Leili Kang kõnelesid, et tasakaaluhäiretest hoolimata on lind aktiivne ning püüab teha lendamisharjutusi. Linnukese paranevast tervisest andis märku ka see, et kui fotograaf üritas Leili Kangi käes olevast linnust pilti teha, kostitas see vastset juhatajat valusa nokahoobiga.

"Siia me kajakat jätta ei saa, hakkame otsima talle uut varjupaika," ütles Sillapere. Ta lisas, et on nõu pidanud veterinaarkeskusega, kust oli soovitatud lind magama panna. "Seda me kindlasti kohe ei tee, vaid uurime veel võimalusi," lausus Sillapere.

Linnu tervis paraneb

Kajakat raviv veterinaararst Viivo Võlu ütles, et lind paraneb hästi.

"Võib öelda, et ühe päeva jooksul on tema tervis kaheksakümmend protsenti paranenud. Ühtegi jala- või tiivamurdu tal ei ole. Ilmselt oli ta ennast ära löönud ja trauma saanud," rääkis Viivo Võlu.

Loomatohter lisas, et kui neljapäeva õhtul oli lind üsna raskes seisus ja kasti sees oimetu, siis eile tahtis ta juba süüa ning solberdas rõõmsasti ajutises elupaigas jooginõu sees ringi.

Võlu arvas, et lind saab terveks ning hiljem ka ise looduses hakkama.

Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar ütles, et põhimõtteliselt võtavad nad vastu igasuguseid metsloomi ja linde, sealhulgas nii kajakaid kui ka vareseid.

Taastuskeskus aitab

Kübara sõnul pole Nigula metsloomade taastuskeskusel midagi selle vastu, kui vigastatud kajakas sinna saadetakse.

Mis vigastatud lindudest edasi saab, sõltub nende seisundist. "Kõigepealt vaatab meie loomaarst linnu üle. Kui ta on nii raskelt vigastatud, et tema ellujäämise võimalused on väga väiksed, siis ta hukatakse. Aga üldiselt linnud paranevad ning saavad edaspidi looduses hakkama," rääkis Kübar.

Riikliku looduskaitsekeskuse liigikaitse peaspetsialist Ivar Ojaste soovitas varjupaigal ühendust võtta kas Nigula metsloomade taastuskeskusega või otse looduskaitsekeskuse Järva-Lääne-Viru regiooni loodusvahiga. "Loodusvaht vaatab linnu üle ja otsustab, mis temast edasi saab," ütles Ojaste.

Hoiule pakutakse lehmi

Pikaajaline koerte varjupaiga juhataja Elfriede Sillapere on nüüd ametis koduloomade varjupaigas konsultandina. "Ühel inimesel oleks siin raskeks läinud.

Meil on nüüd arvuti ja tuleb hakata registreid tegema. Minule jääb põhiliselt koerte eest hoolitsemine. Olen väga tänulik linnavalitsusele, et nad mind ikka edasi usaldavad," ütles Sillapere.

Sillapere on mures, et kuigi nüüd peaks varjupaik vastu võtma kõik koduloomad, ei ole praegu selleks võimalusi. "Varjupaik on loodud ainult koertele. Rottide, kanade ja jäneste jaoks pole ruumi, enne peab linn ehitama valmis konstruktsioonid, kuhu nad panna," rääkis Sillapere.

Pikaajaline varjupaiga perenaine lisas ka, et üsna tihti helistavad inimesed, kes otsivad ajutist hoiukohta hobusele, kitsedele või lehmale.

"Mõned Amblast toodud kitsed ongi meil ühe metsavahi juures hoiul," ütles Elfriede Sillapere.

*

Koera purjuspäi opereerinud loomaarst jäi tegevusloast ilma
PM 30.10.07
www.postimees.ee/301007/esileht/siseuudised/292398.php

Veterinaar- ja toiduamet (VTA) tunnistas kehtetuks koera purjuspäi opereerimise tõttu politsei uurimise alla sattunud Jõgevamaa veterinaararst Villem Robi tegevusloa.

Tegevusloa kehtetuks tunnistamisel lähtus veterinaar- ja toiduamet veterinaarkorralduse seadusest, mis lubab loomaarstilt tegevusloa ära võtta, kui viimane ei ole kinni pidanud veterinaararsti kutse-eetikast, teatas VTA pressiesindaja.

Robilt tegevusloa äravõtmist soovisid ka Eesti Loomaarstide Ühingu ning Eesti Väikeloomaarstide Selts.

Politsei alustas oktoobri keskel väärteomenetlust Jõgevamaa loomaarsti Villem Robi suhtes, kes ei suutnud alustatud operatsiooni lõpetada, kuna oli purjus.

Robi ise väitis meediale, et operatsiooni poolelijäämises oli süüdi terviserike ning alkoholi joonud ta alles toibumiseks.

*

Looduskaitsjad plaanivad uut metsloomade turvakodu
EPL 30.10.07
Ulvar Käärt, www.epl.ee/artikkel/405814

Nüüdisaegse taastuskeskuse ehitamine Nigulasse läheks maksma üle 15 miljoni krooni.

Riikliku looduskaitsekeskuse (RLK) Pärnu-Viljandi regioon plaanib senise Nigulas asuva vigastatud ja abitute metsloomade turvakodu asemele ehitada uue ning kõikidele nõuetele vastava keskuse, milletaolist seni Eestis veel pole.

"Praegu tegutseb turvakodu selleks kohandatud ruumides ja aedikutes ning igasugused tingimused on halvad," selgitas kogu Eestist leitud ja inimeste abi vajavatele metsloomadele uue keskuse rajamise vajadust regiooni projektijuht Anneli Roosalu. "Loodav keskus tuleb praegusest igas mõttes parem, sest seni pole Eestis olemas ühtegi kohta, mis oleks ehitatud spetsiaalselt metsloomade rehabilitatsiooniks."

Eeskujuks Inglismaa ja Ungari

Praegu on Häädemeeste vallavalitsuse ja Euroopa Liidu Interreg-programmi toel juba valminud moodsa turvakodu ehitusprojekt. "Hoonesse on planeeritud registratuur-kontor, esmase läbivaatuse ruum, veterinaarravi- ja kirurgiaruum, desinfitseerimisruum, veterinaarköök, pesuruum, eri suuruses loomade hoiuruumid, mille seinu on võimalik liigutada. Samuti tulevad sinna töötajate ja nõupidamisruumid," kirjeldas Roosalu ehitatava turvakodu võimalusi. Eeskujuks on tuntud Inglismaa ja Ungari metsloomade taastuskeskused ja linnuhaiglad.

"Keskus poleks mõeldud igat liiki loomade ja lindude pikaajaliseks hoidmiseks, vaid eesmärk on hädalisi ravida nii kiiresti kui võimalik, et nad oma loomulikku keskkonda või sellele võimalikult lähedastesse tingimustesse tagasi viia," lisas ta.

Roosalu sõnul hakatakse raha turvakodu ehitamiseks taotlema Euroopa Liidu eri fondidest. "Eelarve kalkulatsiooni kohaselt küündiks taastuskeskuse rajamise hind praeguste ehitushindade juures 15,5 miljoni kroonini," osutas Roosalu. Hinna tõttu ei ole RLK peadirektor Jaanus Tuusti lõpuni kindel, kas uus keskus ehitatakse. "Tegu on kalli projektiga, mille saatus pole veel otsustatud," ütles ta.

Aastas saab juba neliteist aastat tegutsenud Nigula metsloomade taastuskeskuses abi ligikaudu viissada looma-lindu.

*

Võrumaa mees unistab loomapargi laiendamisest
PM 10.11.07
Agnes Kuus, http://www.postimees.ee/091107/esileht/siseuudised/294385.php

Jaanuaris aastaseks saaval karutüdrukul Mõmsikul on vedanud: tema peremees, Võrumaa Alaveski loomapargi pidaja Rein Kõiv peab plaane, kuidas sajaruutmeetrist aedikut 30 korda suuremaks teha.

Pisikesest karupiigast, keda Alaveski perenaine Ele Kõiv kevadel nunnutas, on kasvanud 70-kilone karupreili, kes võib hea õnne korral peagi praegusest sajaruutmeetrisest aedikus 30 korda suuremasse kolida.

"Tahaks, et meil oleks siin nagu Elistvere loomapargis, kus loomadel on piisavalt ruumi, ja saaks juurde tuua uusi loomaliike. Ja et inimestelgi oleks huvitav käia loomi vaatamas," arutles kaheksa aastat tagasi Võrumaa kuplite vahele Alaveski loomapargi rajanud Rein Kõiv.

Loomadega tegeleb Alaveskis kogu Kõivude pere, lisaks pereisale abikaasa Ele ning pojad Kevin ja Keivo. Poisid õpivad kohalikus Mõniste põhikoolis, esimene kolmandas ja teine kuuendas klassis.

Karule seltsiks ilvesed

Alguse sai loomapark Kõivude härdast südamest. Võrumaale Alaveskisse kolinud pere kavatses hakata lihaks metssigu kasvatama. "Ma ei suutnud oma loomi tappa," tunnistab mees. "Kuidas sa lased teda, kui ta vaatab sulle aia tagant otse silma sisse?"

Nii jäidki metsanotsud ellu ja neist said loomapargi esimesed asukad. Praegu on seakari kasvanud pea 80 rõngassabani. Pisitasa hakkas teisi liikegi lisanduma ja nüüd pakuvad kärssninadele neljahektarises pargis seltsi kuus ilvest, metskits, davidi hirved, kährikkoer, oravad, mitut liiki faasanid, kanakull ja händkakk.

Uhked plaanid

Viimase elanikuna toodi Kõivude juurde kevadel karupoeg, keda toona kutsuti Päntuks ja kes kaalus vaid kaheksa kilo. Ilmselt inimeste juures kasvanud karulaps leiti Lääne-Virumaalt Kadrina kandist, viidi sealt esmalt Nigula rahvusparki ja edasi Alaveskile.

Kõivud ristisid Päntu ümber Mõmsikuks ning perenaise Ele hoolitsuse all on jaanuaris aastaseks saavast karust kasvanud 70-kilone päntajalg.

Mõmsik pistab päevaga nahka kaks kilogrammi räimi, lisaks õunu, porgandeid, putru, piima ja tammetõrusid. Ilveste kõhtu kaob päevas kümme kilogrammi liha. "Imestatakse küll, miks me seda teeme, kasumit me ei teeni ja neli tundi päevas tuleb loomadega tegeleda, toitu varuda ja aedikuid parandada," tunnistab mees.

Seni on Kõivud loodusparki majandanud füüsilisest isikust ettevõtjatena. Nüüd tahab peremees teha mittetulundusühingu ja pargile loomaaia tegevusluba. Kõivu sõnul lihtsustaks see asjaajamist.

Laieneda tuleb loomadele paremate tingimuste loomiseks. "Mõmsikule oleks vaja vähemalt 3500 ruutmeetri suurust aeda," ütles Kõiv, kes unistab ka uutest liikidest. Vaimusilmas näeb ta pargis koguni hunte ja ehk isegi punahirve.

Laienemiseks kuluks Kõivu arvutuste järgi tarvis viis miljonit krooni, millest Mõmsiku eluase maksab miljoni. "Äkki tahab mõni ärimees meid aidata?" loodab Kõiv. "Kui me projektiraha ei saa, peame laenu võtma, see aga tähendab, et plaanid tuleb pikaks ajaks unustada."

*

Elistvere loomapark vajab edasikestmiseks arengukava
KESKKONNAMINISTEERIUMI PRESSITEADE
[LA:2384] 20.11.07

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja MTÜ Eesti Metsaseltsi, Tabivere valla ning Jõgeva linna esindajate kohtumisel lepiti kokku, et Elistvere loomapargil on edasitoimimiseks vaja selgemat rahastamis- ja haldamissüsteemi, mis saavad lähtuda arengukavast.

Kohtumisel tõdesid osapooled, et Elistvere loomapargil on kõigepealt vaja selget arengukava, kus oleks välja toodud konkreetsed tegevused ja ülesanded. Üks lahendus oleks loomapark üle anda MTÜ Eesti Metsaseltsilt valla sihtasutusele.

"Loomapargi edasist tegutsemist tuleks senisest enam rahastada kohalikel omavalitsustel," rõhutas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. "On ju tegemist asutusega, mis on kujunenud n-ö kohalikuks turismimagnetiks."

Kuni selle aasta lõpuni on Elistvere loomapark saanud riigilt iga-aastast rahalist toetust kahe miljoni krooni ulatuses. Lisaks on park taotlenud ülalpidamiseks raha ka Keskkonnainvesteeringute Keskuselt. Riiklik Looduskaitsekeskus arvas oma järgmise aasta eelarvest Elistvere loomapargi rahastamise välja, kuna park ei esitanud vastavat taotlust.

Keskkonnaministri sõnul tuleb Elistvere loomapargi rahastamise ja edasise tegutsemise küsimust ühiselt kindlasti veel selle aasta lõpus arutada. "Riiklikult saab loomaparki rahaliselt toetada siis, kui on teada, missuguseid konkreetseid ülesandeid ta täidab," märkis Tamkivi. Tema sõnul võiks park näiteks anda senisest tõhusama panuse keskkonnaharidusse – seda enam, et pargi 70 000 külastajast on valdav osa lapsed.

Elistvere loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abivajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades.

Lisainfo:
Leelo Kukk, Riikliku Looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja
Brita Merisalu, Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja
Käesolev uudis on saabunud LoodusAja kaudu.
Väljaandja: LOODUSAEG MTÜ
http://www.koitjarv.pri.ee/loodusaeg/

*

Tamkivi lükkaks Elistvere loomapargi omavalitsuste rahakoti peale
TPM 20.11.07
Mirjam Mäekivi, http://tartu.postimees.ee/031207/esileht/siseuudised/296711.php

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi hinnangul peaksid omavalitsused Elistvere loomaparki senisest enam rahastama, kuna tegemist on kohaliku turismimagnetiga.

"Riiklikult saab loomaparki rahaliselt toetada siis, kui on teada, missuguseid konkreetseid ülesandeid ta täidab," ütles minister kohtumisel MTÜ Eesti Metsaseltsi, Tabivere valla ja Jõgeva linna esindajatega.

Keskkonnaministeeriumi teatel lepiti kohtumisel kokku, et Elistvere loomapargil on edasitoimimiseks vaja selgemat rahastamis- ja haldamissüsteemi, mis saavad lähtuda selgest arengukavast.

Arengukavas peaks olema välja toodud loomapargi konkreetsed tegevused ja ülesanded. Üks lahendus oleks loomapark üle anda MTÜ Eesti Metsaseltsilt valla sihtasutusele.

"Loomapargi edasist tegutsemist tuleks senisest enam rahastada kohalikel omavalitsustel," rõhutas Tamkivi. "On ju tegemist asutusega, mis on kujunenud n-ö kohalikuks turismimagnetiks."

Kuni selle aasta lõpuni on Elistvere loomapark saanud riigilt iga-aastast rahalist toetust kahe miljoni krooni ulatuses.

Lisaks on park taotlenud ülalpidamiseks raha ka keskkonnainvesteeringute keskuselt.

Riiklik looduskaitsekeskus arvas oma järgmise aasta eelarvest Elistvere loomapargi rahastamise välja, kuna park ei esitanud vastavat taotlust.

Keskkonnaministri sõnul tuleb Elistvere loomapargi rahastamise ja edasise tegutsemise küsimust ühiselt kindlasti veel selle aasta lõpus arutada.

Elistvere loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel.

Loomapargi perenaine Asta Sarv ütles suvel ajalehele Vooremaa, et kui peaks selguma, et raha riigieelarvest ei tule, siis loomapark paneb oma väravad kinni, sest mittetulundusühing Eesti Metsaselts üksi niisugust suurt ettevõtmist ülal pidada ei jõua.

*

Elistvere loomapargi saatus on lahtine
TPM 27.11.07
Silja Paavle, http://tartu.postimees.ee/271107/tartu_postimees/uudised/297973.php

Foto: Raagus puude aegu ei õnnestu Elistvere loomapargi ilvestel uudishimulike pilkude eest varju pugeda.

Et riiklik looduskaitsekeskus arvas järgmisest aastast Elistvere loomapargi oma eelarvest välja, on selgusetu, kes rahastab Jõgevamaa populaarseimat turismiobjekti järgmisel aastal.

"Et looduskaitsekeskuse kui riigiasutuse eelarvest peaaegu pool on projektipõhine, ei pea me õigeks ühe mittetulundusühingu toetamist riigieelarvest," selgitas riikliku looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja Leelo Kukk loomapargi rahata jätmist.

Eelmisel nädalal avalikustatud pressiteate kohaselt on mitterahastamise põhjuseks ka asjaolu, et Elistvere loomapark ei esitanud vastavat taotlust.

Elistvere loomapargi juhataja Asta Sarv kinnitas, et taotlust ei esitatud. Seda aga üksnes aasta alguses looduskaitsekeskusest saadud info pärast, et viimane pole loomapargi tegevuse rahastamisest huvitatud.

Leelo Kukk selle väitega ei nõustu, kuid märgib, et ka pärast sellise info saamist tulnuks riikliku rahastamise nimel edasi tegutseda ning looduskaitsekeskuselt ikkagi raha taotleda.

Samas möönis ta, et kuigi loomapargi eestvedajad on teinud ära tubli töö, tuleb piiratud rahaga riigiasutusel teha oma valikuid ning mittetulundusühingute toetamist riigieelarvest ta õigeks ei pea.

Küll aga on looduskaitsekeskus tema sõnul huvitatud ka edasisest koostööst loomapargiga, ennekõike loodushariduse vallas.

Kõige selle tõttu on praegu selgusetu, kes rahastab MTÜ Eesti Metsaseltsile kuuluvat Elistvere loomaparki tuleval aastal.

"Viimased kolm aastat oleme saanud riiklikult looduskaitsekeskuselt ühe miljoni krooni investeeringuteks ning 500 000 krooni tegevuskulude katteks," rääkis Sarv. Lisaks on taotletud raha ka keskkonnainvesteeringute keskusest.

"Praegu on lootust, et loomapark tegevust ei lõpeta – ümbruskonna omavalitsused on näidanud üles huvi loomapargi tegevuse toetamiseks," märkis Sarv.

Et asjasse selgust saada, on 11. detsembriks kokku kutsutud töökoosolek, mille tulemusena võiks loomapargi tuleviku suhtes üht-teist selgemaks saada. "Loodame omandisuhetesse saada selgust aasta lõpuks. Kui see peaks aga venima, siis saame mõne kuu veel hakkama – sööta ning raha jagub meil umbes uue aasta kolmeks kuuks," selgitas Sarv.

Valmisolekut loomaparki toetada kinnitas eile Tartu Postimehele nii Tabivere vallavanem Aare Aunap kui Jõgeva linnapea Viktor Svjatõšev.

Mõlema omavalitsusjuhi arvates on park tähtis kogu maakonnale. "See on ju maakonna külastatavaim turismiobjekt, tänavugi on seal juba üle 70 000 külastuse. See on muljetavaldav arv," tähendas Svjatõšev.

*

Miks on Elistvere loomapark Teie hinnangul oluline?
Vooremaa 29.11.07

Asta Sarv – loomapargi perenaine:
Täiskasvanud aeg-ajalt unustavad, et väikene inimene ei tea loomariigist nii palju kui nemad. Ekskursioonigrupiga piisoni aiale liginedes pean alati grupi kinni, et kõiki hoiatada. Kord kevadel jäime seisma tiigi kaldale. Konnadel olid pulmad täies hoos. Rääkisin lastele konnadest pikalt-laialt ja kohe lisasin hoiatused piisonite aia juures käitumise kohta. Hakkasime edasi liikuma. Üks poiss, kes oli mulle kogu aeg tähelepanelikult otsa vaadanud ja kuulanud, küsis: "Aga kas nad vahepeal vee peal hingamas ka käivad?" Ma ei saanud äkki aru, konni ju veepind täis. Küsisin "Kes?" Poiss vastas tõemeeli: "Need piisonid ikka!". Oligi käes: tahame anda lastele lühikese aja jooksul palju teadmisi, arvestamata, kas väikese inimese mõte järele jõuab. Sai siiski selgeks, et euroopa piisonid elavad kõrvalolevas aias ja konnadega koos tiigis ei ela.
Siit järeldub selgelt, kui väga vajab meie praegune ühiskond Elistveret.

Aili Tallinnast:
Tore taaskohtumine Elistverega. Olin siin kunagi üliõpilasena malevas. Lausa uskumatu, milline haruldane koht on saanud Elistverest. Räämas kolhoosiõue asemele on rajatud mõnus ja vaimustav loomapark koos loodusradadega. Saadan kõik oma sõbrad siia vaatama
(Loomapargi külalisteraamat, 22. juuni 2007)

Inga ja Toomas Kärdlast:
Oleme alati kurbusega vaadanud loomaaias elavaid loomi. Külastades Elistvere loomaparki ja vesteldes siinsete töötajatega, saabus südamesse suur rahu. Saime uue arusaamise inimeste ja metsloomade suhetest. Milline tähelepanelikkus üksteise vastu. Tore koht see Elistvere – hariv ja kasvatuslik.
(Loomapargi külalisteraamat, mai 2007)

Perekond Allas Keilast:
Inimestel, kes selle pargi rajasid, peab olema väga palju soojust hinges, et seda jätkub ka teistele inimestele jagamiseks. Siin kõik armastavad üksteist – inimesed ja loomad.
(Loomapargi külalisteraamat, oktoober 2006)

Kaupo Ilmet, Eesti Metsaseltsi president:
Elistvere on kujunenud looduse süvaõppe ja tervise taastamise kohaks Eestimaal. Siia tuleb inimene mitte ainult loomi uudistama, vaid kogu sellest kaunist looduskompleksist osa saama.

*

Ise ei ole vaja jalgratast leiutada
Vooremaa 29.11.07

Ene Ilves, Eesti Looduskaitse Seltsi Jõgeva osakonna esinaine

Elistvere loomapargi projekti käivitades sõitsime läbi kümneid Euroopa loomaparke, projekti üheks käivitajaks oli Saksamaa nõustamisfirma Komplan. Just nende konsultantide abiga valiti välja külastatavad loomapargid.

Üldistatult jagunesid need kaheks – riiklikul ülalpidamisel ja eraomandis. Riiklikul ülalpidamisel loomapargid olid terviklikult välja ehitatud, arvestades kõigis detailides erinevate loomaliikide eluvõimalusi. Nende baasil toimus erinevatele huvirühmadele mitmekesine looduskoolitus. Koolituse läbiviimiseks olid välja ehitatud õppeklassid vastava atribuutikaga, raamatukogud, õppevahendid jm. Kõik oli tehnika viimase sõna järgi, disainilt läbi mõeldud ning kasutaja tähelepanu tõmbavad.

Loomade aedikute juurde olid paigutatud mitmed infoallikad – kaunilt kujundatud ja huvitavat infot pakkuvad.

Ettevõtjate (ka omavalitsuste) loomapargid olid üldjuhtudel nagu pudupoed – väikesel territooriumil palju infot, igale vabale maatükile midagi eksponeerimiseks välja riputatud. Ka loomade elutingimused olid sageli mitte kõige paremad. Nendes pidi ju iga ruutmeeter teenima, et kulutusi tagasi saada.

Eriarvamused mõisapargi funktsioonidest

Elistvere loomaparki on senini arendanud MTÜ Eesti Metsaselts. Toetusi on saadud nii kohalikult omavalitsuselt (Tabivere vallavalitsuselt), riigilt, projektitaotluste kaudu erinevatest fondidest kui ka annetajatelt. Mingi osa loomade ülalpidamiskuludest on alati katnud piletitulu. KIK on projektipõhiselt toetanud pargi korrastamist, loodusradade ja aedikute ehitamist jne.

Ajakirjanduses avaldatu järgi on saanud loomapark riigilt igal aastal 2 miljonit krooni. Tegelikult on riigilt toetust saadud aastatel 2005, 2006 ja 2007 igal aastal investeeringuteks 1 miljon ja tegevustoetuseks 0,5 miljonit.

Viimasel kahel aastal on olnud ainuüksi loomapargi ülalpidamise kulud ca 1,5 miljonit krooni. Investeeringuteks saadud rahaga on ehitatud abihoone-söödahoidla, piisoniaed ning viimase aasta rahaga oli plaanitud ehitada väravamaja.

Just väravamaja ehitusega kogu probleemistik alguse saigi. Tekkisid eriarvamused looduskaitsekeskuse ja loomapargi arendajate vahel Elistvere mõisapargi funktsiooni määratlemisel. Väravamaja jäigi ehitamata ning realiseerumata on ka n-ö varuvariandid.

Küllap oleks praeguseks valminud ka jätk loomapargi arengukavale 2002–2006, kuid viimasel ajal on loomapargi arendajate võhm ja vaimne potentsiaal läinud sellele, et seni tehtut hoida, kaitsta, selgitada ja põhjendada. Toodetud on pabereid, mis mahult annaksid kokku arengukava.

Enimkülastatav turismiobjekt

Metsaalmanahhis 2007 kirjutab Olev Uibopuu 1950. aastate lõpust: "Käisime koos Pikatiga (tollane Kaarepere metskonna metsaülem – E.I.) seda (Luua – E.I.) arboreetumit vaatamas. Näha oli pika heinaga kaetud ala, heina sees vaevalt nähtavad puukesed. Metsaülem rääkis, et tahtis kevadel sellele kuivanud heinale tule otsa panna – saaksid töölised ka oma metskonna metsakultuure hooldada.

Tuli jäi heinamaale otsa panemata ja töölised kraapisid aastast aastasse heina seest välja sinna istutatud välismaise päritoluga puukesi. Nüüd on viiekümne aasta möödumisel saanud Luua arboreetumist ülevabariigiline metsanduse pärl.

Kogu metsamajandus on tänulik mehele, kes tollel raskel nõukogudeajal oma tõekspidamise eest lõpuni võitles. Tema nimi jääb metsanduse ajalukku suurmehena." Loomapargi arendajad on täna samas olukorras kui tollane arboreetumi rajaja. Tean päris täpselt, mida praegu toimuv loomapargi arendajatele tähendab. Juhtumisi kirjutab Olev Uibupuu minu isast ja mingist ajahetkest minu lapsepõlvest.

Arvan, et Elistvere loomapark kui Eestimaa üks enimkülastatav loodusõppe- ja loodusturismiobjekt ei kao päris kindlasti kuhugi. Seda on vaja Eestimaale tervikuna, Jõgeva maakonnale, Tabivere vallale ja Elistvere külale.

Kõigil neil, kes praegu loomapargi tegevust mitte päris otstarbekas suunas ümber kujundada tahavad, oleks asjakohane mõelda eeltoodud tsitaadile. Loomapargi arendajad loovad ikka midagi meie kõigi tarbeks ning kindlasti mitte ainult praegusele ajahetkele. Kindlasti hindavad paljud oma tänase käitumise aastate pärast ümber.

Loodusõppe tingimused poolikult välja arendatud

Jõgeva maakonnas ei ole väljaarendatud loodusõppekeskust kooliõpilastele kvaliteetse ja mitmekesise loodusõppe korraldamiseks. Juba loomapargi projekti käivitamisel seati eesmärgiks ümbruskonna omavalitsuste, Jõgevamaa ja Tartumaa keskkonnateenistuste ning keskkonnaministeeriumi poolt eelkõige maakonnale loodusõppekeskuse väljaehitamine.

Elistveres on selleks väga mitmekesised võimalused (eksponeeritavad metsloomad, viljakal ja mitmekesisel mullal liigirikas taimestik, pärandkultuurmaastik ja loodusmaastik, järved ja nende elustik jne).

Erinevad poliitilised tuuled on tekitanud mingitel aegadel loomapargi arengus kohaltammumist või hoopis taandarengut. Kõike on püütud teha odavalt ja hädavajalikke auke lappides.

Just tänu viimastel aastatel riigi poolt saadud investeeringutetoetusele on tehtud rajatisi kapitaalselt ja läbimõeldult. See on taganud turvalisuse nendele kümnetele tuhandetele õpilastele, kes loomaparki külastavad, säilitanud teenuse mitmekesisuse. Toetusega tehtul ja Saksamaa riiklikul ülalpidamisel olevatel loomaparkidel on palju ühist.

Elistveret on võimalik arendada mitut moodi

Loomapargi toote tarbijateks on erinevad huvigrupid ja seda on arendatud mitmete arendajate poolt. Oma panuse arendusse on andnud nii riik, kohalik omavalitsus kui ka kolmas sektor. Ilmselt on otstarbekas ka tulevikus seniste arendajate koostööd kasutada. Millist lõiku keegi ja mis mahus arendab, peab selguma koostatavast arengukavast aastateks 2008–2013. Selle koostamiseks on moodustamisel töörühm erinevate osapoolte esindajatest ning esitatud toetustaotlus Keskkonnainvesteeringute Keskusele.

Arengukava valmimiseni võiksid aga senised arendajad rahastada neid tegevusi, mida siiani. Riik on senini toetanud eelkõige looduskoolitusega seonduvat. Seda on tehtud kompleksselt, arendades õppebaasi ja muutes koolitusteenust mitmekesisemaks. Kavandatud väravamaja oli üks osa sellest, luues võimaluse taastada loodust tutvustavate näituste traditsiooni ning lahendades euroopalikult tualettide probleemi. Ilmselt ei kahtle keegi, et see on kvaliteetseks looduskoolituseks vajalik.

Projektipõhine toetus

Viimastel aastatel on omavalitsuse (Tabivere vallavalitsuse) toetus olnud projektipõhine. Toetatud on ajalooliste mõisahoonete säilitamist ja konserveerimist, maakasutusega seonduvat jne. Ka praegu tegeldakse rahastamistaotluse koostamisega ajaloolise aida renoveerimiseks. Eesti Metsaselts kolmanda sektori esindajana on taganud loomapargi igapäevase eksisteerimise, kasutades selleks mitmeid projektitoetusi ja piletitulu.

Eestimaal on viimasel ajal tekkinud ridamisi loomaparke (loomaaedu). Looduskaitsekeskuse arvates tuleks neid kõiki riigi poolt võrdselt toetada. Mingit pisikest summat jagades ei suuda ükski loomapark midagi olulist ära teha. Riik peaks siin tegema oma valiku ja selle selgelt ka välja ütlema. Loomulikult võiks olla see Elistvere – Euroopa eeskujul korrektselt välja ehitatud ja kõiki viimase sõna järgi loodusõppe võimalusi pakkuv. Elistvere asub Eestimaa keskmes ja tänasel päeval omab kümneaastast kogemust ning edumaad praeguste alustajate ees. Vähetähtis ei ole oma tegevusvaldkonda tundev töötajaskond. Loomapark asub valdavalt riigimaal, mis kohtpaiksete investeeringute juures on väga oluline. Kindlasti annab riigil lisada veel tellimusi, mida saab siin edukalt täita. Ainus riigipoolne tellija ei peaks olema Keskkonnaministeerium ja tema haldusalas olevad asutused. Maaelu mitmekesistamisega tegeleval põllumajandusministeeriumilgi on siin oma koht ja võimalused.

Võimalus on minna edasi, arendades eelkõige turismiteenust. Kasutada iga ruutmeetrit raha teenimiseks, jättes paljud teised aspektid kõrvale. Kas see on ikka õige tee?

*

Minister ei allkirjastanud Elistvere kauplusehoone ostu
Vooremaa 29.11.07
Kaie Nõlvak, Helve Laasik

Kolmapäeval pidi Elistvere loomapark notari juures vormistama endise kauplusehoone ostu-müügitehingu, milleks oli jäetud raha riigilt eraldatud investeeringuteks mõeldud miljoni krooni suurusest summast, kuid viimasel minutil selgus, et ostuks puudub keskkonnaminister Jaanus Tamkivi lubav allkiri.

Seetõttu jäi tehing vormistamata. Elistvere loomapark soovib endist kauplusehoonet kasutada pargi haldus- ja olmehoonena.

Raha hoone ostuks oli loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul planeeritud lõppema hakkavaks aastaks riigilt eraldatud miljoni krooni suurusest investeeringusummast.

"Seda investeeringuraha kasutasime pargi rekonstrueerimisega kaasnenud teede ehituseks ja uue ATV ostuks, alles on 700 000 krooni, mis just kauplusehoone ostuks planeeritud oli, " ütles Asta Sarv.

Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik teatas Vooremaale, et kauplusehoone ostmine ei olnud Elistvere loomapargil selle aasta eelarves ette nähtud. "Loomapark tegi küll eelarve muutmiseks taotluse, kuid see oli ministeeriumipoolse seisukoha võtmiseks liiga üldsõnaline.

Nii kaalukat otsust, nagu seda on hoone ost, ei ole õige kiirustades teha. Seda enam, et arutelud Elistvere loomapargi tuleviku üle alles käivad, sh kaalutakse ka võimalust, et vallad hakkavad senisest rohkem loomapargi rahastamisel osalema," teatas ministeeriumi nõunik.

Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul laheneks hoone ostmise ja ümberehitamise järel palju loomapargi probleeme. "Hädavajalikud on muidugi WC-d. Need kehvas seisus ja ammu remonti vajavad ruumid on meil kasutada ainult rendipinnal endises klubihoones. Ka oleks meil vaja õppeklassi maikuu nädalavahetustel toimuvateks loodusõppelaagriteks, kus kooliõpilastega üle Eesti tegelevad Luua Metsanduskooli õpetajad ja Aivo Tamm Tartu Loodusmajast. Meil pole ka ruumi loodust tutvustavate näituste korraldamiseks, samuti oleks vaja haldusruume. Hiljuti valminud olmehoone laopinnad on juba väikeseks jäänud, ka selliseid ruume oleks juurde vaja. Kauplusehoone alla asuvale keldrile leiaksime samuti kohe rakenduse," rääkis Sarv.

Riigieelarvest raha ei saa

Riiklik looduskaitsekeskus on järgmisest aastast Elistvere loomapargi oma eelarvest välja arvanud. Eelmisel nädalal avalikustatud pressiteate järgi on mitterahastamise põhjuseks ka asjaolu, et Elistvere loomapark ei esitanud vastavat taotlust.

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ning MTÜ Eesti Metsaseltsi, Tabivere valla ning Jõgeva linna esindajate kohtumisel lepiti kokku, et Elistvere loomapargil on edasitoimimiseks vaja selgemat rahastamis- ja haldamissüsteemi, mis saavad lähtuda arengukavast.

Kohtumisel tõdesid osapooled, et loomapargil on vaja selget arengukava, kus oleksid välja toodud konkreetsed tegevused ja ülesanded.

Üks lahendus oleks anda loomapark MTÜlt Eesti Metsaselts üle valla sihtasutusele.

Loomapargi ümber praegu toimuva kohta oli Asta Sarve kui seal aastaid töötanud inimese napp kommentaar järgmine: "Sihtasutuse all on loomapark juba tegutsenud ja pidi mäletatavasti 2001. aastal pankrotti minema. Kui Eesti Metsaselts poleks meid tookord võtnud, poleks meid enam olemas. Nüüd on siis ring täis saanud."

Omavalitsusliit lubas abi

"Loomapargi edasist tegutsemist tuleks senisest enam rahastada kohalikel omavalitsustel," rõhutas minister. "On ju tegemist asutusega, mis on kujunenud n-ö kohalikuks turismimagnetiks."

Kohtumisel osalenud Jõgeva linnapea Viktor Svjatõšev ütles, et lähiajal arutab Elistvere saatust Jõgevamaa omavalitsusliit. Liidu juht, Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson kinnitas, et Elistverele leitakse kindlasti omavalitsusliidu poolt raha. Tema kinnitusel ei jäeta loomi nälga ega inimesi tööta.

Kuni selle aasta lõpuni on Elistvere loomapark saanud riigilt iga-aastast rahalist toetust 1,5 miljonit krooni. Lisaks on park taotlenud raha ka Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (KIK).

*

Torm lõhkus öösel põtrade aiad
Vooremaa 29.11.07
Kaie Nõlvak

Kolmapäeva hommik algas loomapargi töötajatele ebameeldiva üllatusega. Kahest iidsest pargipuust – tammest ja saarest – oli öine tormituul jagu saanud. Puud olid kukkunud just nii, et põdravasikas Tõnu ja põhjapõdrapere oleksid võinud kõigi nelja tuule poole kõndida, sest mõlemad piirdeaiad said tublisti kannatada. Õnneks ei hoolinud loomad ekstreemmatkast.

"Vanade puudega ongi nii, et neil ei pruugi kuivi oksigi olla ja nad näevad väljastpoolt täitsa kobedad välja. Aga juured on omadega läbi ja nii nad tugeva tuulega murduvadki. Hea muidugi, et loomad mõistlikud olid. Tõnu on ilmselt veel liiga noor ja kogenematu, et kuhugi minna tahaks, põhjapõtrade geneetilises mälus ei ole aga sees kogemust, et tuleb suurest mahalangenud puutüvest üle hüpata, et kuhugi põgeneda," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv, tunnistades õnnetuse suhteliselt õnnelikuks.

*

Kus elab põhjapõder?
Lemmik nr 11, 2007/Detsember
Kaie Päike, www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=993

Iga laps ju teab, et jõuluvana toob kohale just põhjapõder. Kuidas muidu jõuaks jõuluvana jõulukingid iga lapseni toimetada?!

Ja eks oodatakse seepärast jõuludeks lundki maha, et põhjapõtradel oleks kergem jõuluvana ja kingikottidega täislastis saani vedada.

Jõuluvanade kodu on Soomes, Lapimaal. Sealsamas elavad ka põhjapõdrad. Ent mõne isendi kodu on nüüd ka siin, Eestis. Kus kohas täpsemalt ja mis elu nad elavad?

Neli põhjapõtra saabusid Eestisse läinud aasta veebruaris põhjapõtrade kodumaalt Lapimaalt. Kaks emast ja kaks isast. Kaks neist läksid Elistvere loomaparki, kaks Võrumaale Tindioru tallu.

Elistvere Loomapark

Elistvere sai koduks seitsmeaastasele emapõdrale Maurale ja kolmesele isapõdrale Redyle.

2006. aasta kevadel sündis Elistveres väike põhjapõdra-plika Laura, kes on pooleteise aastaga sirgunud kenaks piigaks. Selle aasta kevadel sündis Maural veel teinegi vasikas, kelle nimeks sai Meeri.

Augustis Maura kahjuks suri, nüüd on aias kolm põhjapõtra: Meeri, Laura ja Redy.

Süüa saavad nad kodumaist põdrasammalt ning spetsiaalset toitu, mis tuuakse kohale Soomest.

Elistvere põhjapõdrad talvel saani ei vea, neid saab lihtsalt imetleda ning nende käitumist jälgida.

Ja kui juba Elistverre põhjapõtru vaatama lähete, siis heitke kindlasti pilk ka teistele sealsetele elanikele. Kas tunnete kõiki meie metsade asukaid? Kas te teete vahet näiteks mägral ja kährikkoeral?

Tindioru talu põhjapõdrad pole seni Eestimaal saani ette veel saanud ja pole teada, kas nad selgi talvelgi saavad, kuigi peremees Alar Johanson seda plaani ikka peab.

Isapõder Sepo on saanisõiduks veidi tormaka ja uhke iseloomuga, emaseid põtru aga saani ette ei rakendata. Seepärast jääb ainukeseks lootuseks maikuus sündinud põdravasikas Robi, keda tuleb saanisõiduks varases nooruses treenima hakata.

Alar Johanson loodab, et kui jõulude ajaks taevataat ikka lund jagab, saab ka saanisõitu teha. Saangi on olemas. Põhjapõtradel peab olema teistsugune saan kui hobustel, sest hobusaan jääb põhjapõdra jaoks veidi suureks ja raskeks.

Emapõder Miia on iseloomult teistsugune kui Sepo – vaikne ja kuulekas. Laseb taltsalt päitsed pähe panna ja kõnnib sinna, kuhu peremees tahab. "Temaga võib jalutada nagu koeraga," iseloomustab Alar.

Rõuges palkidest vaatetorni kõrval asuvas Tindioru talus on peale põhjapõtrade uudistamist veelgi, seal elavad näiteks jaanalinnud.

Põhjapõder

Nii isas- kui emasloomadel on ebakorrapäraselt harunenud, asümmeetrilised sarved, millel kuni 12 põhiharu, rohkesti lisaharusid ning isastel esileulatuv mitmeharuline silmaharu.

Kuigi filmides on saani vedaval põhjapõdral alati suured ja uhked sarved, võib juhtuda, et põdra sarved kaovad peast enne, kui jõuluaeg kätte jõuab. Isane heidab sarved maha pärast jooksuaega, emane pärast poegimist (noored isased võivad sarved maha heita ka kevadel).

Tavaliselt kukub algul üks sarv ning mõne aja pärast teine. Üks sarv on raske, ligi 10 kg, proovige ette kujutada põdra tunnet, kui ta peab ühe sarvega pead püsti hoidma!

Jooksuaeg on oktoobris-novembris, poegi kannab emapõder 132–146 päeva.

Põhjapõdra suvine karvkate on tume-hallikaspruun, talvine heledam.

Põhjapõdra elupaik on okasmets, tundrud, alpiinne ja arktiline tundra; osa asurkondadest rändab suveks lagetundrasse ja talveks metsatundrasse.

Suurus: kehapikkus 185–220 cm, sabapikkus 10–15 cm, õlakõrgus 82–120 cm, kehakaal isastel 70–150 kg, emastel 40–100 kg, sünnikaal 4–8 kg.

*

Eesti ime savijalgadel
TPM 3.12.07, juhtkiri
http://tartu.postimees.ee/031207/tartu_postimees/arvamus/299166.php

Kus veel võiksite näha ilvestepundart puudel lesimas, uruavas rebasekutsikatega tõtt vahtida, põhjapõdra sametist sarve katsuda, metsseapõrsaste sirgeid triipe imetleda, hirvevasika kasvamist jälgida, mõttes karu käppa suruda... see loetelu võiks pikalt jätkuda. Loomulikult Jõgevamaal Elistvere loomapargis, teavad kümned või pigem juba sajad tuhanded inimesed, kes on seal loomapargi kümne tegevusaasta jooksul käinud. Ainuüksi sel aastal on kokku loetud 70 000 külastust ning võib julgelt väita, et Elistverest on saanud Jõgevamaa turismimagnet number üks. Veelgi enam – Elistvere teeb au kogu Lõuna-Eestile.

Sellegipoolest kirjutas Tartu Postimees eelmisel nädalal, et Elistvere loomapargi saatus on lahtine. "Lahtine" ei tähenda meie pruugis midagi head ja nii on mitmeid omandisuhteid üle elanud Elistvere taas maadlemas küsimusega, millises "vormis" oleks võimalik kesta ja areneda. Nii kestmine kui arenemine tähendab raha ehk siis pädevat rahastamissüsteemi, mis igal aastal ei sõltu kellegi suvast või allkirjast või projektist. Vaja on omanikku, kes tagab kindla rahastamise.

Kas sihtasutus või mittetulundusühing (viimased kolm aastat on loomapark kuulunud MTÜle Eesti Metsaselts), paljus oleneb loomapargi saatus riigi ja omavalitsuste toetusest.

Seni on loomapark saanud riigilt ehk looduskaitsekeskuselt poolteist miljonit krooni aastas, sellest miljon investeeringuteks, ent just see summa tõi hiljuti esile kogu senise toetussüsteemi ebakindluse.

Nimelt plaanis loomapark osta haldus- ja olmehooneks vana kaupluse, kasutades selleks lubatud investeeringusummat, aga keskkonnaministeerium pidas nende taotlust liiga üldsõnaliseks ja ministri allkiri jäi andmata. Järgmisel aastal riiklik looduskaitsekeskus oma eelarves Elistvere loomapargiga enam ei arvesta.

Viimasel ajal on Eestis hädaldatud selle üle, et välisturistid meie vastu enam erilist vaimustust ei ilmuta, samas pole olukorra parandamiseks midagi kapitaalset ette võetud. Rohkem on põhjust rahul olla siseturismiga, mis on paljuski vitamiin kohalikule elule, ja selle areng peaks ka riigi regionaalpoliitikuid huvitama.

Elistvere-suguseid sisemagneteid ei sünni iga aasta ega ole neid rohkem sündinud ka kümne aasta jooksul, kuigi väikeste eraloomaaedadega katsetakse siin ja seal. Lisaks pakub Elistvere harukordseid võimalusi loodushariduseks, mille edendamine ei tohiks samuti riigile ükskõik olla.

Kohalik riigi esindaja, Jõgevamaa maavanem Aivar Kokk levitas hiljuti pressiteadet enda korraldatavast tänuhommikusöögist, kirjutades sellele alla "maavanem Kalevipoja tegude mailt". Kalevipoja maised jäljed võivad küll kütkestada eesti muinsushuvilist, ent isegi range õpetaja pilgu all ei suuda nagamannid loodusvorme kuigi kaua imetleda. Loomaparki aga tahetakse tagasi teist ja rohkematki korda ükskõik mis aastaajal.

Elistvere loomapark ei peaks olema üksikute entusiastide ja kaastundlike vallavõimude asi – nendegi osa on küll oluline –, sest ta on saanud tähtsaks kogu Lõuna- ja koguni Kesk-Eestile, ennekõike peaks aga lahendust nõutama Jõgeva maavalitsus, kui kõige lähemalt regiooni seirav riigi silm. Loomapark ei tohi minna metsa!

*

Turvakodu perenaine soovitab jääle jäänud luiki mitte sööta
Sakala 7.12.07
Jüri E. Kukk, http://www.sakala.ajaleht.ee/071207/esileht/uudised/5030391.php

Mitu toimetusse helistanud inimest on avaldanud muret Viljandi Paala järve jääl kössitava luige pärast, pidades lindu haigeks.

Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles, et linnu pärast muretseda pole vaja, sest välise vaatluse põhjal on ta terve. Tegemist on vanalinnuga. Inimestel ei maksa karta, et luik jäässe kinni külmuks või jalgu külmetaks, sest sulestik kaitseb teda.

"Midagi erakorralist luikede talvitumises pole, neid jääb üha sagedamini siia," lausus Kübar. "Järvel on vaba vett ja kui linnul tekib vajadus, siis ta lendab või jalutab minema."

Juhataja pani inimestele südamele, et nood luike ei toidaks. "See hoiabki linde siin," selgitas ta ning lisas, et looduskaitsekeskuse inimesed hoiavad nii kõnealusel kühmnokk-luigel kui ka mujal talvituvatel lindudel silma peal.

Eile käisid Paala järve ääres linlaste välja kutsutud päästetöötajad, kuid kohale jõudes nad luike järvejäält ei leidnud.

Praegu on Nigula turvakodus kaks viga saanud hiireviud ja üks herilaseviu, aga ka üks emata jäänud põdravasikas.

*

Kuidas suhtute Elistvere Loomapargi võimalikku sulgemissse?
Vooremaa 8.12.07
Berit-Bärbel Rebane

Valdi Reinas, Palamuse rahvamaja juhataja:
Ma olen täitsa vastu! Ma arvan, et riik teeb vea. Tegemist on kõige külastatavama kohaga Jõgevamaal. Ilmselt on selle taga ikkagi poliitika. Kellelegi on vaja ära panna. Riik peaks leidma selle jaoks raha turistide rahadest. Olen seal hästi palju käinud just külalistega. Elistverel on, mida näidata. Mulle kohe üldse ei meeldi see mõte.

Malle Aia, raamatupidaja:
See on halb, see ei lähe mitte. Kindlasti ei peaks sulgema. Kuidas nii sai juhtuda? Kas nad ei saanud enda eest seismisega hakkama? Ma olen seal käinud esinemas. Meile meeldisid metssead. Sellest saab küll kahju olema...Tegemist on ju kohaga, tänu millele paljud seda piirkonda üldse teavad. "Jõgeva," öeldakse. "Aaa... see on seal Elistvere lähedal".

Väino Trees, bussijuht:
Issand jumal, see ju päris tobedus! Ma ise ei ole seal käinud, kuid olen õpilasi sinna viinud. Kui Elistvere kinni panna, siis pole lastel kohta, kus lehmagi vaadata. See on täielik lollus selle suurt külastatavust silmas pidades. Nagu välk selgest taevast...

Vello Leivategija, zootehnik:
Ei tohiks kinni panna. Loomapargi jaoks tuleks ikka raha leida, need ei tohiks ju nii suured summad olla. Seal on päris palju loomi ning neid ei saa enam metsa lahti lasta. Juba kümme aastat on Elistvere vastu pidanud... Koha, mis on nii hästi käima pandud, peaks ikka alles jätma. Olen 50 aastat loomakasvatuses töötanud. Vajadusel olen ka Elistveret söödaga aidanud. Ilmetist on kahju. Tema selle rajas ja on seda töös hoidnud. Vanem mees ka juba. See läheb talle ju hinge.

Kadri Raudsepp, kodune:
Väga paha mõte. Suvel käin seal kogu aeg. Talvel oleme käinud ilveseid lumepallidega loopimas. Et nad välja tuleksid ja ennast näitaksid. Ja karuga oleme müranud. Teisel pool aeda muidugi. Ma arvan, et siinkandis peaks ikkagi midagi sellist olema nagu Elistvere. Pargi ja purskkaevu jaoks leitakse raha, aga sellise koha jaoks nagu Elistvere mitte.

*

Elistvere Loomapargi tegevus peab jätkuma
Vooremaa 8.12.07
M. Treial, Riigikogu Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni aseesimees

Riigikogu Rahvaliidu fraktsioon taunib keskkonnaminister Jaanus Tamkivi tegevusetust Elistvere Loomapargiga seotud probleemide lahendamisel.

2007. aasta riigieelarves on Loomapargi investeeringuteks ette nähtud vahendite kasutamine keskkonnaministri poolt peatatud, samuti on otsustamata pargi tegevuse toetamine 2008. aastal.

Elistvere Loomapargi toetusest ilmajätmine seab ohtu loomade tervise ning võib viia pargi sulgemiseni, mille tulemusel hävivad seni tehtud investeeringud ja vabatahtlike panus. Rahvaliidu fraktsioon nõuab keskkonnaministrilt kiireloomuliste meetmete rakendamist, et tagada Elistvere Loomapargi tegevuse jätkamine.

Elistvere Loomapark on oluline piirkonna arendaja, olles Eesti üks populaarsem ja enamkülastatav turismiobjekt. Loomapargi 10,5 hektaril asuvad loomad ja loodusõpperajad, kus taimede ja loomade nimed on infotahvlitel külastajatele nähtavad. Lisaks on loomapargi eesmärk keskkonnahariduse edendamine.

UNICEF on tunnustanud Elistvere Loomaparki Eesti laste heaks tehtu eest Sinilinnu aastapreemiaga. 2006. aastal külastas Elistvere Loomaparki umbes 70 000 inimest.

*

Karu sööb jõuluõhtul õunu ja rosinatega kaerahelbeputru
EPL 11.12.07
www.epl.ee/artikkel/411234

Loomaaia elanikud ootavad ka pühade ajal külastajaid, sest muidu hakkab neil igav.

Elistvere loomapargis on juba jõuluärevust märgata: loomad on palju liikuvamad kui suvel. Kõik kasukakandjad on endale uue kuue selga tõmmanud ning Laiuse metskonna abiga on igasse aedikusse jõudnud kuused.

Loomapargi perenaine Asta Sarv usub, et külastajail on mahti ka jõulude ajal loomi vaatama tulla. Park on avatud iga päev kella 11–15.

Jõulude ajal käivad kõik töötajad oma peredega loomadel külas. Siis aetakse loomapargi asukatega pikemalt juttu. Ent mitte kõik loomad ei vaata oma aiast külastajaile särasilmi vastu. Näiteks kährikkoerad saavad jõuluks enda aiale sildi "Ole tasa. Mina magan".

"Karu ei lähe kindlasti enne jõule magama. Jõuluajal saab ta peale õunte ka rosinatega kaerahelbeputru," ütleb Asta Sarv. Ilvesed ei taha muud kui liha. Rebased maiustavad rosinatega. Kitsed, põdrad, hirved ja piisonid saavad õuntele lisaks oksi, mida koorida. Oravad ootavad kõva koorega sarapuupähkleid.

Kuna Elistvere loomapark on nagu mets, siis ei unusta perenaine ja töötajad ka päris metsas elavaid loomi. "Viime metsa nende radadele õunu, tammetõrusid, vihtu ja heina. See kõik on nii sellepärast, et loomapargi loomad ei saaks jõuluööl kiidelda: teil on küll vabadus, millest meie midagi ei tea, aga meie elu on muretum," selgitab Sarv.

Ka külastajad võivad Elistvere loomaparki alati kaasa võtta pähkleid, rosinaid ja porgandeid, kuid need tuleks anda pargi töötaja kätte. "Komme ärge küll tooge, neid kardame kõige rohkem," palub Sarv.

Pühad pole erilised

Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal kinnitab, et loomade jaoks pole jõulud mingit moodi erilised, sest pühad on siiski inimeste jaoks välja mõeldud. Loomade elu lähtub aastaaegade loomulikust vaheldumisest, mitte üksikutest kalendri tähtpäevadest. Loomaaed on aastas 365, mõnel aastal koguni 366 päeva külastamiseks avatud ja kõik külastajad on teretulnud ka pühade ajal.

"Meie elu keerleb nn loomade kalendri järgi. Kui midagi jõulude paiku korraldame, siis ikka rohkem külastajate peale mõeldes," märgib Kaal. "Nii on loomaaed vahel korraldanud lastele koolivaheajaga seotud jõuluüritusi ja juba Vene ajal ehtisime iga advendi ajal ühe kuuse loomaaiaväravas lampidega, kuni jõuluks sai valgusküllaselt dekoreeritud ka meie põhjavärav."

Sel hooajal ei pidanud loomaaia territooriumil toitlustamist korraldav firma võimalikuks talvel Illu kohvikut lahti hoida, seetõttu korraldatakse seal kevadeni temaatilisi näitusi. "Esimese advendi paiku avasime koostöös Riketsi lilleseadjatega loomateemaliste jõuluseadete näituse, millele järgneb jõulust kolmekuningapäevani meie töötajate tehtud loomafotode näitus," kõneleb Kaal.

Loomaaias ära loomi toida

Kas loomaaia elanik jõulude ajal ka paremat ninaesist näeb, sõltub Mati Kaalu sõnul nendest konkreetsetest töötajatest, kes parajasti juhtuvad jõuluõhtul või -ööl tööl olema. Kõigile enam kui paarile tuhandele siinsele loomale muidugi midagi erilist ei anta. Nad saavad ikka spetsiaalselt neile välja rehkendatud söödaratsiooni järgi nii palju kui vaja ja mida vaja.

Loomaaias on paraku nii, et mõned elukad on nii külastajate kui ka oma töötajate silmis kuidagi erilisemad persoonid ja nende peal kiputakse teistest rohkem ka enda jõulumeeleolu välja elama. "Eks inimesed, kes ei saa pühade aega koduste ringis veeta, püüavad endale ja loomaaia külastajatele pisutki jõulumeeleolu luua ning midagi neile armsaks saanud hoole-aluste seltsis korraldada. Loomad mängivad siis tahes-tahtmata kaasa," ütleb Kaal.

Loomaaeda pole mõistlik toidupoolist kaasa võtta ja hoopiski ei tohiks loomadele ise midagi pakkuda, sest igal liigil on oma vajadused. Nende jaoks, kes tahavad loomaaia edenemisele pühade puhul kaasa aidata, on värava kõrval korjanduskast.

Loomadele on aastast aastasse hiigelsuur katsumus uusaastaöö, mil ümberringi lastakse rakette ja tehakse koledat kära. Jällegi ei saa nad aru, mis hulludel inimestel arus on.

Tallinna loomaaed on nii jõulude kui ka uusaasta ja muudegi pühade ajal külastajatele avatud ning ootab uudistajaid. "Loomad vajavad samamoodi igapäevahoolt nagu argipäevadelgi ja miks võtta nendelt ära võimalus pühade ajalgi inimesi vaadelda. See täidab suure osa nende vabast ajast," tõdeb Kaal.

*

Meest sõnast, härga sarvest!
Vooremaa 11.12.07
Mai Treial, Riigikogu liige, Eestimaa Rahvaliit

Elistvere loomapark on üle kogu Eesti üks populaarsemaid ja enamkülastatavamaid turismiobjekte. Eelmisel aastal külastas seda ca 70 tuhat inimest. UNICEF-i Sinilinnu aastapreemiaga on parki tunnustatud Eesti laste jaoks aasta jooksul tehtu eest.

Viimase kolme aasta jooksul on riigi rahaabi olnud poolteist kuni kaks miljonit, kuid kahjuks on järgmiseks aastaks riigieelarves esialgu suur ümmargune null. Kulutused peaksid aga arvestuslikult olema 1,5 miljonit krooni ja oleks kahju, kui alus, millele on 10 aasta jooksul tugev vundament rajatud, oleks jäetud riigi toetusest ilma.

Vajalik arengukava

Küsisin keskkonnaminister Jaanus Tamkivilt, kuidas on plaanis lahendada Elistvere loomapargi rahastamise vajadused nii loomade ülalpidamiseks kui ka investeeringuteks, et tehtut ei peaks lõhkuma. Minister tõdes, et temagi tunnustab neid inimesi, kes on ligi 10 aastat Elistvere loomapargis tööd teinud, ja ka Eesti Metsaseltsi, kes kunagi asus seda asja tegelikult vedama. Minister ütles, et täna on ilmselt kätte jõudnud aeg, kus selle loomapargi tuleviku osas tuleks natuke rohkem läbi mõelda, kuna tema väitel ei olevat sellel loomapargil arengukava.

Tahan siin ministrile vastu vaielda. Nimelt oli loomapargil arengukava aastani 2006 ja koostatakse ka uut, kuid selle tööga ei ole jõutud veel lõpuni, põhjuseks vähene ja vabatahtlik tööjõud, kelle pingutuste viljaks on eelkõige piisoni ja teiste loomade aiad, üldine korrashoid, looduseradade ning taimede märgistus ja suur populaarteaduslik tegevus jne. Kokku 10 aasta jooksul tehtu on lausa ime, peegeldades suurt armastust oma kodupaiga ja loomade vastu.

Nüüd ütleb minister, et see, miks riik selles ettevõtmises peaks osalema ja kui suures osas ta peaks seda tegema, olevat tegelikult kokku leppimata. Kuna eraviisilisi loomaaedu või loomaparke soovitavat täna asutada veel näiteks Saaremaal, Pärnus ja ka Võrus, siis esitas minister Riigikogu kõnepuldist retoorilise küsimuse: "Kas me neid peaksime rahastama ka samal määral või mitte? Ja millised on need põhimõtted, kui riik eraviisiliselt algatatud loomapargi või loomaaia majandustegevuses osaleb?"

Omavalitsuste liit otsustab rahastamise

11. detsembril toimub Elistvere loomapargis arengukava arutelu, 12. detsembril arutab Jõgevamaa Omavalitsuste Liit, milline võiks olla omavalitsuste poolne rahastamine selles ettevõtmises. Minister lubas Riigikogu kõnepuldist, et kui põhimõttelised dokumendid on läbi arutatud ja seisukohad paika saanud, saab Elistvere loomapark edasi tegutseda. Jääme lootma.

Meest sõnast, härga sarvest!

*

Jõgevamaa omavalitsused toetavad Elistvere loomaparki
[LA:2510] Vooremaa. Elistvere: Jõgevamaa omavalitsused toetavad Elistvere loomaparki
10:44, 13.12.07

JÕGEVA, 13. detsember, BNS – Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatus otsustas toetada külaliste arvult maakonna suurimat turismiobjekti, majanduslikult keerulisse olukorda sattunud Elistvere loomaparki 20.000–30.000 krooniga.

Liidu juhatuse esimehe, Põltsamaa vallavanema Toivo Tõnsoni sõnul selgub lõplik toetussumma pärast organisatsiooni eelarve kinnitamist.

"Iseenesest on see summa võrdlemisi tagasihoidlik, kui toetamistahe tõestab omavalitsusliidu valmisolekut minna appi piirkonnale, kus mõnes valdkonnas on tekkinud keerulised probleemid," nentis Jõgeva linnapea Viktor Svjatõšev. "Praegu on Jõgevamaal selleks omavalitsuseks Tabivere vald, kus asub loomapark. Paraku on loomapargi arengut hakanud takistama rahapuudus.

Linnapea sõnul on oluline, et iga Jõgevamaa omavalitsus otsiks võimalusi kogu Eestis tuntud loomapargi püsimajäämiseks ja arendamiseks.

"Arutasime koosolekul, et kindlasti saaksid linnad ja vallad kaasa aidata sellele, et piirkonna lasteaialastele ja kooliõpilastele korraldaks loomaparki senisest rohkem ekskursioone ja looduse tutvustamiseks teemapäevi," lisas ta. "Nii avardub laste loodusalane silmaring, loomapark saab aga tugevama rahakatte enda majandamiseks."

Tabivere vallavanem Aare Aunap teatas, et vald toetab loomaparki 100.000 krooniga.

"Igal juhul peab välistama, et Elistvere loomapargi käekäiku ei tooks taandarengut poliitilised lahkhelid ja erimeelsused," arvas Torma vallavanem Riina Kull. "Lapsed ja loomad ei tohi "suurte meeste" mängude tõttu mingil juhul kannatada."

Maakonnaleht Vooremaa kirjutas novembri lõpus, et riiklik looduskaitsekeskus on loomapargi järgmisest aastast oma eelarvest välja arvanud.

Reformierakondlasest keskkonnaministri Jaanus Tamkivi ning MTÜ Eesti Metsaseltsi, Tabivere valla ja Jõgeva linna esindajate hiljutisel kohtumisel lepiti kokku, et Elistvere loomapargil on edasitoimimiseks vaja selgemat rahastamis- ja haldamissüsteemi, mis saavad lähtuda arengukavast.

Üks lahendus oleks anda loomapark MTÜ-lt Eesti Metsaselts üle valla sihtasutusele.

Samas on loomapargi perenaine Asta Sarv Vooremaale öelnud, et loomapark on sihtasutuse all juba tegutsenud ja pidi 2001. aastal pankrotti minema.

Tallinna toimetus, +372 610 8861, sise@bns.ee
Baltic News Service
Käesolev uudis on saabunud LoodusAja kaudu.
Väljaandja: LOODUSAEG MTÜ
http://www.koitjarv.pri.ee/loodusaeg/

*

Elistvere loomapargis peeti arengukava koostamiseks esimene seminar
Vooremaa 13.12.07
Ene Ilves

Kokkusaamist võib tinglikult nimetada loomapargi arengukava 2008–2013 koostamise esimeseks seminariks, sest kokku olid tulnud eelkõige need, kellele on Elistvere loomapargi kestmajäämine ja tulevik olulised.

MTÜ Jõgeva Metsaselts selgitas esmalt kokkutulnuile, et Elistvere loomapargi arendamiseks on koostatud mitmeid arengudokumente, mis on olnud tegevustes juhisteks. Esimene neist oli Saksamaa nõustamisfirma Komplan koostatud Elistvere looduspargi arendusprojekt, millele järgnes mitmeid lühemaajalisi arengukavasid. Viimane Elistvere loomapargi arengukava oli koostatud aastateks 2003–2006. Küllap oleks tänaseks valminud ka arengukava aastateks 2008–2013, kui ei oleks tekkinud mitmeid takistusi loomapargi elu korraldamisel ja arendamisel. Looduskaitseametkonnad ei kooskõlastanud selle aasta algul väravahoone-külastuskeskuse ehitamise asukohta. Looduskaitsekeskuse tellimisel valminud Elistvere mõisa pargi tsoneering aga ei võimalda loomapargi jätkusuutlikku arendamist. Sellele järgnes loomapargi rahastamise väljajätmine tuleva aasta riigieelarvest. Tekkinud olukorras ei olnud võimalik tulevikuvisioone püstitada. Praeguseks on jõutud olukorrani, kas üldse on võimalik Elistvere loomapargil tegevust jätkata.

Meedias on arutletud, miks peaks riik toetama Elistvere loomaparki. Eesti Metsaselts esitas kohalolijatele omapoolse nägemuse.

Edasi keskenduti võimalikele teenustele, mida loomapark saab osutada riigiasutustele ning mida need saaksid vastavalt oma tegevusvaldkondadele rahastada.

Omavalitsusliit on lubanud toetada

Tänasel tasemel eksisteerimiseks ning teenuste osutamiseks on loomapargi järgmise aasta eelarve projekti järgi tegevuskulud 1,3 miljonit krooni. Eesti Metsaselts prognoosib 2008. aastaks oma laekumisi, eelkõige piletitulu ca 0,7 miljonit krooni. Käesoleva aasta investeeringutest on järgi 0,7 miljonit, mille eest oli plaanis osta kauplusehoone ning koostada selle külastuskeskuseks ümberehitamise tehniline projekt.

Keskkonnaministeerium ei kooskõlastanud ostu. Keskkonnaministri sõnum metsaseltsi esimehele oli otsustada, kas allesolev raha kasutada loomapargi tuleva aasta tegevuskuludeks, või osta selle rahaga kauplusehoone.

Kohalolijad jõudsid arutelu käigus seisukohale osta kauplusehoone ja leida täiendavad vahendid tegevuskuludeks. Külastuskeskuse väljaarendamine on hädavajalik loomapargi jätkusuutlikuks arenguks. Tabivere vallavanem Aare Aunap lubas valla 2008. aasta eelarvest loomapargile tegevustoetust. Vallavanema sõnul on eelläbirääkimistel Jõgevamaa Omavalitsuste Liit lubanud omapoolselt toetada loodusõppe korraldamist loomapargis.

Arupidamisel osalesid maakonna mitmete omavalitsuste volikogude liikmed ja nendegi sõnum oli, et loomapargi loomi nälga ei jäeta ning väikese tegevustoetuse valla eelarvest saab. Maavalitsuse esindaja Triin Pärsim andis edasi maavanema sõnumi: Elistvere loomapark on maakonnale vajalik ning selle likvideerimisest ei saa juttugi olla. Pärsim kutsus metsaseltsi inimesi maavalitsusse, et seal ühiselt vaadata, millistest programmidest ja meetmetest on võimalik erinevate tegevuste ja investeeringute tarbeks toetusi taotleda.

Üksmeelselt otsiti võimalusi loomapargi eksisteerimise jätkamiseks.

Kahjuks ei osalenud kokkusaamisel keskkonnaministeeriumi esindajat, kellel oleks olnud volitus kokkutulnute seisukohti heaks kiita või nendega mitte nõustuda. Keskkonnateenistuse juhatajal Rainis Uigal, kes esindas keskkonnaministeeriumi, raha kasutamise üle otsustamiseks volitusi ei olnud.

Kokkulepitu edastatakse keskkonnaministrile. Kui minister on metsaseltsi ettepanekutega nõus, alustatakse arengukava 2008–2013 koostamist. Mingid lahendused saadi loomapargi eksisteerimiseks järgmiseks aastaks, kuid edaspidine areng saab selguse arengukavas.

Miks peaks riik toetama Elistvere loomaparki?

*Elistvere loomapargil on 10-aastane töökogemus

*Riik on teinud 10 aasta jooksul olulisi kulutusi

*Enamik loomapargist asub riigimaal, jätkuvalt riigimaal või munitsipaalmaal. Ükski praegune rajatis ei asu eramaal

*Olemas kogemustega kaader

*Park asub väga mitmekesises looduses, mis on oluliseks lisaväärtuseks loodusõppe korraldamisel

MTÜ Eesti Metsaselts on valmis pakkuma järgmisi teenuseid Keskkonnaministeeriumile:

Loodusõpe:

– looduskoolitused erinevatel teemadel õpilastele 2 tundi, 3 tundi, 6 tundi, 2 päeva, 5 päeva

– üldhariduskoolide loodusega seotud vabaainete praktika baas

– jahindusteemalised koolitused jahiulukitest ning jahinduslikest rajatistest koolinoortele

– harrastuskalastajate koolitus (näiteks allveekalastajate)

– üldhariduskoolide õpilaste kalastuslaagrid

– ajutised ja alalised loodusnäitused ning ekspositsioonid

Emata jäänud ja vigastatud metsloomade rehabilitatsioon

Põllumajandusministeeriumile:

Praktilised koolitused loomaaedade ja -parkide omanikele ja töötajatele

Praktiline õpe – loomapark maaturismi osana

Lasteaedade ja algklasside õpilastele praktiline õpe "Meie koduloomad"

Haridus- ja teadusministeeriumile:

Õppepraktika koht maaturismi, loodusretkejuhi koolitus jne eriala õppes

Õueõpe

Jõgevamaa Omavalitsuste Liidule, Tabivere Vallavalitsusele ja teistele maakonna omavalitsustele:

Osalemine turismiteenuse arendamisel

Ajalooliste hoonete rekonstrueerimine ja kasutuselevõtt uues funktsioonis

Loodusloolise raamatukogu väljakujundamine

Loodusharidus maakonna üldhariduskoolidele ja lasteaedadele

*

Loodusvahid päästsid mitmeid metsloomi ja linde
22.12.07, Jaan Lukas
http://www.neljas.ee/est/jogeva/?news=915751&category=46

Foto: LKK Jõgeva-Tartu regiooni loodusvaht Viljar Purgel toimetamas abitut põdravasikat Nigula turvakodusse.

Lõppeval aastal on riikliku looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni loodusvahid päästnud mitmeid vigastada saanud metsloomi ja linde.

Looduskaitsekeskuse üks tegevusvaldkondi on abitus olukorras metsloomade ja -lindude päästmine. LLK Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialisti Erika Purgeli sõnul on 2007. aastal Jõgevamaal abi saanud karupoeg, merikotkas, saarmas, öösorr, valge toonekurg, linavästrik, raudkull ja paljud teised liigid. Abitus seisundis loomad viiakse Nigula turvakoduse.

"Üheks keerulisemaks tööks oli vigastada saanud saarma kättesaamine kraavist, milleks tuli kasutada sarnast vahendit, mida tarvitatakse ka madude püüdmiseks," rääkis loodusvaht Viljar Purgel, kes tegeleb loomade ja lindude päästmisega Jõgevamaal. Tartumaal on sama töö loodusvaht Jüri Kepneri hooleks.

Meeldejäävamaks juhtumiks mööduvast aastast peab Viljar Purgel aga hoopiski metsisekanaga seotud lugu. "Mind kutsuti Kuremaale, kus kohaliku lasteaia juures pidi liikuma "üsnagi" veidra käitumisega faasan. Pikka aega polnud kirjeldatud lindu aga märgata. Neljandal päeval selgus, et "kummalise" olekuga lind oli hoopis metsisekana. Linnul oli paaritumisajast põhjustatud kõrvalekalle ja nii tuli ta toimetada Nigula turvakodusse. Asjaolu, et metsis faasaniga segi aetakse tõestab aga seda, et loomade ja lindude tundmise alasel silmaringil on veel arenguruumi," rääkis Viljar Purgel.

Selle kohta, kuidas metsloomad ennast tänavuste "mustade" jõulude ajal tunnevad, arvas loodusvaht järgmist: "Keerulisem on kiskjate olukord, sest nad ei saa lumelt jälgi võtta. Kitsed ja jänesed elavad paremini, sest neil on võimalik ka rohtu näksida".

*

Elistvere loomapark jätkab tuleval aastal tegevust
Vooremaa 29.12.07
Monika Kopti, Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja

Elistvere loomapargist on viimase kümne aasta jooksul kujunenud üks Vooremaa tuntumaid vaatamisväärsusi, millega Jõgevamaa rahvas on väga rahul. Seda enam on inimesi ehmatanud ajakirjandusest läbi käinud arvamusavaldused, nagu pandaks Elistvere loomapark kinni, sest riik seda enam ei rahastavat.

Arvestades, et nii mõnelgi korral on just keskkonnaminister olnud see, kelle poole taolised süüdistused suunatud on olnud, pöördusimegi otse minister Jaanus Tamkivi poole uurimaks, kuidas siis olukord Elistvere tuleviku ja rahastamisega tegelikult on.

Millisena näete Elistvere loomaparki?

Elistvere loomapark on oma 10 tegevusaasta jooksul palju kasvanud ja arenenud – kunagi metsloomade varjupaigana alustanud suhteliselt väike ettevõtmine on saanud aastate jooksul hoopis teise mõõtme. Oluliselt on kasvanud loomade arv, laienenud pargi piirid ja suurenenud külastatavus. Kahtlemata on Elistvere loomapark üks oma piirkonna külastusmagnet.

Samas on Elistvere loomapark olnud Eestis teerajajaks, mida näitab ka asjaolu, et ka teistes piirkondades on tekkinud huvi sarnaste kohtade loomise vastu.

Kas Elistvere loomaparki ähvardab kinnipanemise oht?

Ei, park jätkab tegevust.

Kuidas park oma tegevust algaval aastal jätkata saab – on ju räägitud, et riik enam parki ei rahasta?

Riik on Elistvere loomaparki pidevalt toetanud. Ka järgmiseks aastaks on ette nähtud riigi toetus, kuid seda igapäevaste tegevuste elluviimiseks, mitte investeeringute jaoks. Investeeringute tarvis on riik andud loomapargile raha viimasel kolmel aastal. 2007. aastaks eraldatud investeeringusummade osas ei olnud loomapargil kahjuks täpset nägemust. Seda kinnitab asjaolu, et aasta jooksul muutsid loomapargi ohjajad mitu korda meelt, kuhu täpselt võiks investeeringusummat kasutada.

Sellise olukorra vältimiseks ongi vaja töötada välja arengukava (senine kehtis kuni 2006. aastani) ja selle rakendamiseks eelarve. Ministeeriumi seisukoht on, et riigi investeeringutoetuse saamiseks peavad pargi tegevused olema arengukavaga määratletud ja rahakasutus läbipaistev.

Meile teadaolevalt on loomapargi igapäevaste tegevuste eelarve 2008. aastal ca 1,3 miljonit krooni. Koos piletitulu, kohaliku omavalitsuse toetuse, Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu ja riigi eelarvest eraldatava 300 000 krooniga peaks see eelarvevajadus täidetud saama. Seega on alusetud jutud, nagu pandaks park kinni.

Millisena näete Elistvere loomapargi tulevikku?

Loomapargi eestvedajad on seda tööd algusest peale südamega teinud. Ja sellise koha puhul on just selline suhtumine oluline.

Arvestades aga, et park on aastatega laienenud ja endale ka kohustusi juurde võtnud, siis on igati selge, et tulevikku on mõistlik planeeritult vaadata. Usun, et Elistvere loomapargi juhtidel on palju häid ideid, kuidas pargiga edasi minna. Nüüd tuleb need head ideed aga läbi mõelda, neist asjalikumad välja valida ning neile tuginedes arengukava koostada.

Nii oleks pargil selge siht silme ees, töötajatel ja pargi hoolealustel püsimajäämise ja edasiarenemise kindlus südames ning rahastajatel hea meel, et toetada saab arengusuutlikku, kindla tulevikunägemusega ettevõtmist.

Teine asi on see, kuidas loomapargi haldamine n-ö bürokraatlikus mõistes edaspidi toimuma peaks. Seni on pargi rahastamist toimetatud MTÜ Eesti Metsaselts. Samas ei kuulu loomapargi tegevuse ega rahastamise koordineerimine selle MTÜ põhikirjaliste tegevuste hulka. Elistvere on väärt seda, et parki haldaks selleks eraldi ette nähtud asutus, näiteks kohalikul tasandil tegutsev mittetulundusühing või sihtasutus. Nii oleks ka tagatud loomapargi tegevuse ja rahastamise läbipaistvus.

Kas keskkonnaministeeriumil on plaanis ka ise Elistvere loomaparki tulevikus toetada?

Eelkõige tahaksime loomapargiga koostööd teha, näiteks keskkonnahariduse ja loomade varjupaiga osas.

*

Mõniste Mõmsik saab peagi uue, miljon krooni maksva koduaediku
EPL 29.12.07
Ulvar Käärt, www.epl.ee/artikkel/412979

Järgmisel aastal saab Võrumaa karuplika ilmselt endale ka Soomest peigmehe.

Sel kevadel Lääne-Virumaalt Nigula metsloomade turvakodusse ja sealt Võrumaale Mõnistesse viidud väike karuplika Mõmsik on Kõivude pere hoole all juba priskeks neiuks sirgunud. Loomal on põhjust igati rahul olla, sest uue aediku ehitamiseks saab ta Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) miljon krooni.

Lähiajal aastaseks saav Alaveski loomapargi püsiasukas on juba kasvanud pea kaheksakümne kilogrammi raskuseks ning võtab peremehe kinnitusel kaalus pidevalt mehiselt juurde. Seda vaatamata tõsiasjale, et looma kostitatakse hea ja paremaga varasema kolme korra asemel kaks tõhusat kõhutäit päevas.

Tänavused jõulud tuli Mõmsikul veel mööda saata oma sadakonna ruutmeetri suuruses koduaedikus kännu otsas istudes, kuid juba järgmisel aastal algavad kümneid kordi suurema eluaseme ehitustööd.

"Uus aedik tuleb ligikaudu nelja tuhande ruutmeetri suurune," selgitas Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv. "Karul oleks seal ringi jooksmiseks hästi palju ruumi ning sinna tuleb ka läbivooluga tiik, kus ta saab vajadusel suplemas käia."

Firmamärgiks ludistamine

EAS-i turundus- ja kommunikatsiooniüksuse direktori Erki Peegeli kinnitusel on sihtasutus otsustanud toetada Mõmsikule uue aediku ehitamist miljoni krooniga. "Meie nägemuses on tegu antud piirkonna kohalike valdade olulise vaatamisväärsusega, mis äratab kindlasti ka turistide huvi," põhjendas Peegel. "Lisaks sellele teeb loomapark koostööd ka Mõniste kooliga, mis on jälle loodushariduse seisukohast väga oluline."

Kõivu sõnul läheb uue raudaia ehitus lahti nii pea, kui ilm läheb külmemaks. "Kui esialgne aedik valmis, saame Mõmsikule Kuusamost ka isakaru seltsiks tuua. Selle nimel me praegu pingutamegi," rääkis ta.

Mingil määral on Mõmsiku käitumine juba täiskasvanulikumaks muutunud. Nimelt kostab jonnakat ja igatsevat jorinat karuplika suust üha harvem. "Aga kui perenaine juhtub aedikust mööda minema, joriseb ta ikka, kuni too tagasi tuleb," tähendas Kõiv.

Nõnda nagu Mõmsikul oli kombeks väikese juntsuna oma esimese perenaise Kaja Kübara süles rahuloleva kugina saatel innukalt käppa lutsida, teeb ta seda ennastunustavalt siiani. Ainult hääletämber on omandanud mehisema kõla.

Peremehe arvates ei kao Mõmsiku firmamärgiks muutunud ludistamine enne, kui too lõpuks beebipõlvest välja sirgub.

*

2007: loomapargil möödus keerulisim aasta
TPM 31.12.07
Silja Paavle, http://tartu.postimees.ee/311207/tartu_postimees/uudised/303722.php?2007-loomapargil-moodus-keerulisim-aasta

Foto: Just praegu on õige aeg imet­leda põhjapõder Redu uhkeid sarvi. Põhjapõtrade üle on põhjust rõõmustada veelgi – nende perre sündis juba teine vasikas.

Nii rasket aastat kui tänavune ei ole Elistvere loomapargil kümne tegutsemisaasta jooksul veel olnud. Ja loomapargi perenaise Asta Sarve süda on raske, sest helgeid päevi ei paista veel kuskilt.

Seda eelkõige loomapargi püsimajäämise seisukohalt – et riiklik looduskaitsekeskus jättis Jõgevamaa suurima turismimagneti kohe-kohe algava aasta eelarvest välja, on selgusetu, mis saab edasi.

Kuigi viimase kuuga on raha igapäevasteks kulutusteks leitud. Lisaks omatulule ning Tabivere vallavalitsuse ja Jõgevamaa omavalitsuste liidu lubatud toetustele lubas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, et ülejäänud puudu olev summa ehk täpsemalt 300 000 krooni eraldatakse loomapargile riigi lisaeelarvest.

Investeeringuteks ei keskkonnaministeerium ega looduskaitsekeskus Elistvere loomapargile enam riigieelarvest raha ette ei näe.

Riikliku looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja Leelo Kukk põhjendas novembri lõpul loomapargi väljajätmist tuleva aasta eelarvest järgmiselt: "Et looduskaitsekeskuse kui riigiasutuse eelarvest peaaegu pool on projektipõhine, ei pea me õigeks ühe mittetulundusühingu toetamist riigieelarvest."

Jaanus Tamkivi selgitas rahata jätmist asjaoluga, et 2007. aastaks eraldatud investeeringusummade osas ei olnud loomapargil täpset nägemust. "Seda kinnitab asjaolu, et aasta jooksul muutsid loomapargi ohjajad mitu korda meelt, kuhu täpselt võiks investeeringusummat kasutada," märkis ta.

Asta Sarve teeb selline jutt kurvaks. Seda enam, et raha kasutamiseks oli kindel eesmärk olemas – ehitada praeguse sissepääsu kõrvale puidust infopunkt-väravamajake. Sellesse saanuks inimlikud töötingimused piletimüüja, sellesse oleks loodud näituseruum ja ka korralikud veega tualetid.

Looduskaitsekeskus väravamaja ehitamiseks aga luba ei andnud. Looduskaitsekeskuse planeerimise spetsialist Maris Paju lausub selgituseks, et nende visioon on arendada vana parki nii, et säiliksid selle põhiväärtused – see tähendab endisaegset pargistruktuuri.

Sestap telliti ka maastikuarhitektidelt pargiala funktsionaalne tsoneering, mis näitab ära pargi arhitektuurilised väärtused.

Maris Paju kinnitusel on looduskaitsekeskus seisukohal, et väravamaja on vaja, kuid planeeritud uus maja olnuks maaga püsivalt ühendatud ja seda ei oleks peaväljaku taastamiseks võimalik teisaldada.

"Praegusi ajutise iseloomuga rajatisi on järkjärgult võimalik ümber paigutada, tagades nii loomadele paremad elu- kui ka külastajatele paremad vaatlustingimused," lausus ta.

Kahtlemata on mõistetav ka mõisapargi arendamise kava, kuid kummaline on looduskaitsekeskuse huvi selle arendamise vastu alles siis, kui loomapark on nendes tingimustes juba kümme aastat tegutsenud.

Ja olgu öeldud, et muinsuskaitseamet uues väravamajas peaaegu olematule mõisapargile ja selle tagaosas säilinud varemeraasudele ohtu ei näinud.

Et plaanitud ruumid saaksid avatud, tahtis Elistvere loomapark seepeale ära osta endist kauplusehoonet. Kuid sellelegi plaanile tõmbas just keskkonnaminister kriipsu peale ning tänavuse investeeringuraha võtab looduskaitsekeskus tagasi.

Samas on Tamkivi veendunud, et loomapark on oma piirkonna külastusmagnet ning selle tegevus peab jätkuma. Arengukava alusel, ent loomapargil seda praegu ei ole.

Kuid sedagi ei saa koostada ilma erinevate ametkondade selgete tulevikusuundumuste-nägemusteta.

Nüüd, aasta viimastel päevadel, pannakse kogu aur just arengukava koostamisele, et uue aasta 11. jaanuarile planeeritud nõupidamisel saaks loomapargi tulevik mingigi selgema visiooni.

Külastajad annavad jõudu

Vastukaaluks keerulisele majandusolukorrale ja segasevõitu suhetele ametkondade vahel on loomapargi asukad läinud aastasse andnud oma panuse.

"Nii palju loomalapsi kui tänavu pole varem sündinud," kinnitas ka Asta Sarv ja tähendas, et elus peab ju tasakaal valitsema.

Eriti hea meel on põhjapõdrapere teise järglase üle. "Ilmselt oleme suutnud neile siia õiged elutingimused luua," rõõmustas Sarv.

Ja samal ajal, kui riik keerab loomapargi rahakraane kinni, püüab üha rohkem külastajaid anda loomapargile omapoolset panust.

"Enne jõule tõid kaks noort peret loomadele terve haagisetäie herneid, jahu, porgandeid ja vilja," lausus Sarv. Ja väiksemas koguses kartuleid, porgandeid, leivatükke või tammetõrusidki on viimasel ajal külastajatel tihti kaasas olnud.

"Selline suhtumine teeb südame soojaks," märkis Asta Sarv.

*

2008

Kinnikülmuvad luiged
4.1.08, Kaja Kübar
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=8

Luiged ei jäätu ega vaja päästmist! Praeguste jääoludega võib aga kogenematu päästja päästmist vajada...

Äsja lõppes Viljandis Paala järvel luige päästmine nii nagu ka varem sageli... pildid on tehtud paar aastat tagasi Abja lähedalt taas kinnikülmunud luige päästmisel ja nii läheb enamasti, sest terved luiged ei külmu kinni: nad on liikumatult kohal, et hoida kokku energiat. Lume- ja jäätükkidega loopimine pole mõttekas: tavaliselt ei lase nad sellest end häirida või teine võimalus – võite lindu tõsiselt vigastada. Päästjate eest ära lendav luik naaseb sageli varsti tagasi nagu ka täna just Paala järvel juhtus. Igal aastal jääb Eestisse järjest rohkem luiki, see peaks muutuma inimestele juba harjumuspäraseks. Kui järvedel-jõgedel on päevade kaupa palju kalamehi sikutiga jääaugust kala püüdmas, siis on see nende vaba valik: nad tahavad seal olla ja see meeldib neile... keegi ei hakka ju helistama seetõttu päästeametisse, sotsiaalametisse või mujale. Samuti on ka luikedega: enamasti see koht meeldib neile ja nad on paigal seni, kuni nad pikka aega toitu kätte ei saa, siis alles võivad nad jõuda arusaamisele, et tuleks otsida uus meeliskoht. Laske neil olla, hoidke silm peal ja helistage siis kui tõesti häda käes: on näha, et lind rapleb tiibadega ja ei saa mujale liikuda (aga seda juhtub haruharva).

Oluline on veel silmas pidada, et väikestele veekogudele peatuma jäänud luiki ja teisi veelinde ei ole mõtet veekogu jäätumise tõttu toitma hakata. Kui looduslikud tingimused muutuvad ebasobivaks, siis liiguvad loomad sobivasse kohta. Lisasöötmise tõttu aga ei liigu nad kuhugi ja jäävad sõltuvaks inimeste toitmisest, mis ei pruugi olla piisavalt regulaarne ja kindlasti mitte piisavalt tervislik (sai ei ole linnutoit), nii et linnud muutuvad nõrgaks ja võivad saada saagiks hulkuvatele koertele või ka rebastele.

*

Jaanuari esimene nädal: jää igale veesilmale
Luiged, luiged (2008–01–07)
www.aiandus.ee/loe.php?id=4495

Jää annab lõpuks ka lindudele märku, et meie kliimas on neile ette nähtud rännata. Imelik, et juba paar nädalat tagasi kadusid Ida-Eestist rästaparved, jää tulekuni oli siin ka naerukajakaid ja sinikaelu – kuid nüüd on nemadki läinud.

Nõndasamuti lähevad siseveekogudelt kohe-kohe ka kühmnokk-luiged. Muretsemiseks pole põhjust! Nende toidulaud külmub kinni ja nad lähevad mujalt uut otsima. Küll paneb Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar veel kord südamele, et ei tohi väikeste veekogude ääres luiki üle toita: siis nad ei lähe merele, kus nad hakkama saaksid.

Ühtlasi palub ta teada anda sellistest juhtudest, kus mõni pesakond ei ole minema lennanud seetõttu, et selleaastane noor hall luik on viga saanud. Luigepere hoiab kokku ega jäta oma last maha. Siis tuleb luigepoeg kindlasti ravile viia.

*

Inimeste paanika luikede pärast on asjatu
7.1.08
http://www.pfm.ee/index.php?id=21&tx_ttnews[pS]=1096578000&tx_ttnews[pointer]=847&tx_ttnews[tt_news]=4873&tx_ttnews[backPid]=20&cHash=ac38ffde6d

Kiirelt tekkinud merejää paneb inimesi muretsema, et luiged on jäässe kinni jäänud, kuid tegelikult ei ole luikede elu ohus.

Viimastel päevad on väga paljud inimesed helistanud päästekeskusesse või riiklikusse looduskaitsekeskusesse, et luiged on merejäässe kinni külmunud.

Riikliku looduskaitsekeskuse loomade turvakodu juhataja Kaja Kübar ütles Raadio Pärnule, et inimeste paanika on asjatu ja luikedel pole häda midagi.

"Linnud istuvad lihtsalt rahulikult jääl, et kulutada vähem energiat ega saa aru, milleks see paanika," ütles Kübar.

Kübara sõnul pole viimastel aastatel juhtunud, et mõni luik oleks jäässe kinni jäänud, sest luiged taluvad külma hästi. Tema sõnul on lindudel jalgade ümber polstrid, mis neid külma eest kaitsevad.

Kübar ütles, et kui luiged on kalda ääres rahulikult ega rabele, ei ole nad hädas ning inimesed ei pea päästeametisse helistama.

*

Merike Lüüdik: neile meeldib, et me siin oleme
7.1.08, Sirje Veldi
http://www.neljas.ee/est/tartu/elva/?news=917418&category=1

On üsna tavatu, et ühe linna aasta teoks kandideerivad enamvähem võrdsete häältega üle saja aasta vanune vastrenoveeritud vaksalihoone ja napilt üheksa kuud suhteliselt kitsastes tingimustes tegutsenud lemmikloomakliinik.

"Ilus oli vaadata, väga soe tunne oli," ütles Merike, kes kuulis Elva kodulehel olevast gallupist alles ajakirjanikult. "Aga raudteejaam on ju ka väga tähtis? Kui vaadata vaksalihoonet, siis on see ikka ka selline saavutus – neid ei saa kohe võrrelda! Ja Peedule tehti ilus lasteaed... See ju ka suur asi."

Reklaamid jäid sahtlisse

Kui teiselpool Tartut, Vara vallas elavad loomaarstid Merike Lüüdik ja Tõnu Kalja eelmise aasta märtsis Elva vana saunamaja ühes nurgas loomakliiniku avasid, mõtlesid nad, et olgu, eks vaatame, mis sest kõigest saab.

/– – –/

Hulkurid satuvad varjupaika

Loomakliiniku peamisteks klientideks on muidugi koerad ja kassid, ent ka küülikud, rotid, merisead ja hamstrid, sekka mõni papagoi ja tšintšilja. Ühel korral on tulnud ravida toonekurge, kes osutunud pimedaks ja seetõttu ei saanud temast kahjuks asja ning ühte metskitse, kelle tõi neile üks Elvas elav looduskaitsja, kes siis kitsekese edasi Nigulasse toimetanud, kus on loomade turvakodu, mis erineb näiteks Elistvere loomapargist seetõttu, et seal mitte ei kodustata loomi, vaid hoitakse niiviisi, et neid saaks loodusesse tagasi lasta.

*

Mõmsik saab suurema aia ja supeltiigi
12.1.08
http://www.neljas.ee/est/voru/?news=918237&category=1

Mõniste vallas asuva Alaveski loomapargi püsiasukas Mõmsik on alustanud seda aastat lootusrikkalt, sest äsja sai pargi peremees Rein Kõiv Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) heakskiidu oma miljoni krooni suurusele rahataotlusele.

Peagi alustatakse karutüdrukule uue ja avarama aediku ehitust, kirjutab Võrumaa Teataja. Esialgu on kavas valmis teha 15 x 16 meetri suurune aedik. Suveks loodetakse valmis saada aga see õige, ligi 4000 ruutmeetrine aed, kus karu saab peale avaruse ka muid mõnusid nautida, näiteks tiigis supelda.

Läinud kevadel Alaveski loomapargi püsielanikuks vastu võetud Mõmsik on kenasti kosunud ja kaalub nüüd 70–80 kilo ning looduse kalendrit arvestades võiks peagi tähistada ka tema ühe aasta sünnipäeva.

*

Elistvere loomapargist on saanud Lõuna-Eesti loomaaed
Vooremaa 12.1.08
Kajar Lember, Tabivere vallavolikogu esimees, Rahvaliit

Kes ei tahaks uut aastat alustada lootusrikkalt suurte tõotustega. Küllap selle mõttega jagas ka keskkonnaminister Jaanus Tamkivi usutluses ilusaid lubadusi ja oskas nii härdalt rääkida loomapargi hoidmise vajadusest.

Läks koguni nii hoogu, et pidas isegi paljukirutud nn riigikoguliikmete katuseraha oma panuseks Elistvere loomapargi arengusse. Kui teed, julge ka tunnistada – on tõsiasi, et keskkonnaministeerium kui riigi esindaja ei ole 2008. aasta eelarves planeerinud Elistvere loomapargile ühtegi senti! See 300 000 krooni jõuab eelarve kaudu sinna põhjusel, et opositsioonis olevad rahvaliitlastest Jõgevamaa saadikud Villu Reiljan ja Mai Treial muretsevad loomapargi pärast.

Eesti ainulaadne loodus on rikkus, millega peame ümber käima tasa ja targu, hea peremehe kombel. Ja kui inimesed on looduse hoidmiseks midagi korda saatnud, on nad sellega teinud head kogu riigile, meile kõigile, ning see väärib riigi tunnustust. Teadagi ei püsi ükski asi ainult tunnustuse najal. Sellepärast teeb murelikuks, et alates järgmisest aastast on riik Elistvere loomapargi oma eelarvest välja arvanud.

Maakonna turismimagnet

Elistvere loomapargist on kümne aastaga saanud tõepoolest ka turismimagnet, mis teeb au kogu Lõuna-Eestile. Kuid selle loomapargi tähendus ulatub Elistvere külast, Tabivere vallast või Jõgeva maakonnast palju kaugemale.

Kunagise mõisapargi tähisena ja loodusõppekeskusena on Elistvere loomapark vajalik kogu Eestile, nii praegu kui ka tulevikus. Tulevikus võib tema väärtus vaid kasvada, sest omanäoline loomapark annab harukordsed võimalused loodushariduse andmiseks, mille edendamisest peaks riigile vaid tulu tõusma. See on ju küll konkreetne ja oluline ülesanne.

Loomapargi arendajad on selle loonud ikka meie kõigi jaoks, mõeldes praegusest ajahetkest palju kaugemale.

Elistvere-sarnaseid sisemagneteid õnnestub rajada harva – kümne aasta jooksul on see jäänud ainukeseks omalaadseks. Ainuüksi 2007. aastal on kirja pandud 70 000 külastust! Mõistus tõrgub uskumast, et meile kõigile nii olulise rajatise edasine rahastamine on siiani selgusetu. Miks küll?! Kas karu, ilvese, piisoni, kitsede ja teiste asukate elu ja saatus on otsustatud panna kaalule vaid sel põhjusel, et loomapargi koduks oleva valla omavalitsusjuht on rahvaliitlane?

Erakonnameelsus tagaplaanile

Olgu siinkohal öeldud, et neljajalgsete meelsust ja maailmavaadet pole sealmail küll keegi püüdnud mingis suunas mõjutada. Ja usutavasti ei muuda nende poliitilisi vaateid isegi see, kui nad ühel heal päeval toidupoolisest ilma jäetakse.

Minister peaks mõistma, et meile kõigile oluliste väärtuste hoidmise ja säilitamise nimel peab erakonnameelsus tagaplaanile jääma. Pole kahtlust, et Elistvere loomapargi looduskeskkonna ja koosluse hoidmine on kogu Eestile oluline. Seega peab ta jääma ning järelikult vajab ka raha.

Seni on loomaparki arendanud MTÜ Eesti Metsaselts. Toetanud on nii Tabivere vallavalitsus kui ka riik, raha on tulnud nii projektitaotluste kaudu mitmetest fondidest kui ka annetajatelt. Mingi osa loomade ülalpidamiskuludest on katnud piletitulu.

Pargi korrastamist, loodusradade ja aedikute ehitamist jms on projektipõhiselt toetanud KIK. Riik on aastail 2005, 2006 ja 2007 andnud igal aastal investeeringuteks 1 mln ja tegevustoetuseks 0,5 mln krooni. Viimasel kahel aastal on loomapargi ülalpidamiskulud nõudnud umbes 1,5 miljonit krooni. Investeeringurahaga on ehitatud abihoone-söödahoidla ja piisoniaed ning tehtud muud vajalikku.

Minister peaks saarlasena teadma, et Saaremaa mehed niisama lihtsalt alla ei anna. Seepärast ütlen ka mina vähimagi kõhkluseta, et Elistvere loomapargi hääbumist ma pealt vaadata ei kavatse, loomapargi elushoidmine on ka Tabivere vallale auküsimus. Ja me teeme seda igal juhul, ehkki selle nimel peame paratamatult millestki loobuma, ajama kitsamalt läbi näiteks sotsiaal- või haridusvaldkonnas. Kui see ongi reformierakondlaste eesmärk, on nad selle saavutanud.

*

Karoliinal ei tule und
TPM 22.1.08
tartu.postimees.ee/220108/tartu_postimees/uudised/307478.php

Elistvere loomapargi karu Karoliina pole talveuneks veel sõba silmale saanud. "Meie karu ei saa magama minna, sest ta magab tunde, mitte kalendri järgi," selgitas Elist­­vere loomapargi perenaine Asta Sarv. "Karoliina tunne ütleb, et veel ei ole talv."

Elistvere loomapargi karul Karoliinal pole talvetunnet.

Karu teeb küll endale lehtedest pesa ja mõnel päeval ei söö üldse, kuid magama kah ei jää.

Loomapargi oravad elavad aga kalendri järgi ja käituvad talviselt. "Hommikul on nad mõne tunni õues, aga kella ühe paiku lähevad tuppa, panevad samblatropi ukse ette, võtavad riidest lahti ja puhkavad," kirjeldas Sarv naerdes oravate talvist toimetamist.

Kährikud, kes samuti talvel magama peaksid, käituvad nii ja naa. Loomapargi kaks vanemat kährikut käivad praegu vaid korra nädalas väljas, aga kolmas, noor kährik, asjatab õues iga päev.

Metssigadel on jooksuaeg ehk täpselt nii, nagu jaanuaris olema peab. "Oh, neil käib siin suur pidu ja trall, küll tõmbavad vaheaia maha või teevad mõne muu tembu," rääkis Sarv oma hoolealustest."Kaevavad siin kah hullusti – tunnevad pehmest maast mõnu."

*

Elistvere loomapark eelarvest väljas
Vooremaa 23.1.08
Kajar Lember, Tabivere vallavolikogu esimees

Avalik kiri keskkonnaminister Jaanus Tamkivile

Austatud härra minister!

Usutavasti olete minuga nõus, et Eesti ainulaadne loodus on rikkus, millega peame ümber käima tasa ja targu, hea peremehe kombel. Ja kui inimesed on looduse hoidmiseks midagi korda saatnud, on nad sellega teinud head meile kõigile ning see väärib riigi tunnustust. Teadagi ei püsi ükski asi ainult tunnustuse najal. Sellepärast teeb murelikuks, et alates käesolevast aastast on riik oma eelarvest välja arvanud Elistvere loomapargi.

Tore oli lugeda Teie aastalõpumuinasjuttu Jõgevamaa ajalehes Vooremaa, kus nii ilusasti räägite loomapargi säilitamise vajadusest. Seejuures mõjub eriti küüniliselt, et isegi paljukirutud nn Riigikogu liikmete katuseraha olete kirjutanud oma panuseks Elistvere loomapargi arengusse.

Kui teed, siis julge ka tunnistada – on tõsiasi, et keskkonnaministeerium kui riigi esindaja ei ole 2008. aasta eelarves planeerinud Elistvere loomapargile mitte ühtegi senti! See 300 000 krooni jõuab eelarve kaudu sinna ainult sel põhjusel, et opositsioonis olevad rahvaliitlastest Jõgevamaa saadikud Villu Reiljan ja Mai Treial tõepoolest muretsevad loomapargi toimetuleku pärast.

Au kogu Lõuna-Eestile

Elistvere loomapargist on kümne aastaga saanud turismimagnet, mis teeb au kogu Lõuna-Eestile. Kuid selle tähendus ulatub Elistvere külast, Tabivere vallast või Jõgeva maakonnast palju kaugemale. Kunagise mõisapargi tähisena ja loodusõppekeskusena on Elistvere loomapark vajalik kogu Eestile, nii praegu kui ka tulevikus.

Tulevikus võib tema väärtus vaid kasvada, sest omanäoline loomapark annab harukordsed võimalused loodushariduseks, mille edendamisest peaks riigile vaid tulu tõusma. See on ju küll konkreetne ja tähtis ülesanne. Loomapargi arendajad on selle loonud ikka meie kõigi jaoks, mõeldes praegusest ajahetkest palju kaugemale.

Elistvere-sarnaseid sisemagneteid õnnestub rajada harva – kümne aasta jooksul on see jäänud ainukeseks omasuguseks. Ainuüksi 2007. aastal pandi kirja 70 000 külastust! Mõistus tõrgub uskumast, et meile kõigile nii olulise rajatise edasine rahastamine on siiani selgusetu. Miks küll?!

Kas karu, ilvese, piisoni, kitsede ja teiste asukate elu ja saatus on otsustatud panna kaalule vaid sel põhjusel, et loomapargi koduks oleva valla omavalitsusjuht on rahvaliitlane? Olgu siinkohal öeldud, et neljajalgsete meelsust ja maailmavaadet pole sealmail küll keegi püüdnud mingis suunas mõjutada. Ja usutavasti ei muuda nende poliitilisi vaateid isegi see, kui nad ühel heal päeval toidupoolisest ilma jäetakse.

Lugupeetud minister, kindlasti mõistate, et meile kõigile kallite väärtuste hoidmise ja säilitamise nimel peab erakonnameelsus tagaplaanile jääma. Pole kahtlust, et Elistvere loomapargi looduskeskkonna ja koosluse hoidmine on kogu Eestile oluline.

Saare jonniga edasi

Seni on loomaparki arendanud MTÜ Eesti Metsaselts. Toetanud on nii Tabivere vallavalitsus kui ka riik, raha on tulnud nii projektitaotluste kaudu eri fondidest kui ka annetajatelt.

Pargi korrastamist, loodusradade ja aedikute ehitamist jms on projektipõhiselt toetanud KIK. Riik on aastail 2005, 2006 ja 2007 andnud igal aastal investeeringuteks 1 mln ja tegevustoetuseks 0,5 mln krooni. Viimasel kahel aastal on loomapargi ülalpidamise kulud nõudnud umbes 1,5 miljonit krooni. Investeeringurahaga on ehitatud abihoone-söödahoidla, piisoniaed ning viimase aasta rahaga oli plaanis ehitada väravamaja.

Üht väljapakutud lahendust – anda loomapark üle valla sihtasutusele – on kord juba proovitud ning see lõppes kurvalt. Kui Eesti Metsaselts poleks loomaparki 2001. aastal üle võtnud, oleks sellest praegu järel vaid mälestus. Teist korda samale rehale astuda küll ei maksa, mis muidugi ei välista, et ühel hetkel tuleb sellist teed siiski minna.

Samas on loomapargi perenaine Asta Sarv tunnistanud, et kui riigieelarvest raha ei saa, tuleb väravad kinni panna, sest Eesti Metsaselts üksi niisugust suurt ettevõtmist ülal pidada ei jõua.

Lugupeetud minister, saarlasena teate, et Saaremaa mehed niisama lihtsalt alla ei anna. Seepärast ütlen ka mina vähimagi kõhkluseta, et Elistvere loomapargi hääbumist ma pealt vaadata ei kavatse, maksku mis maksab. Loomapargi elushoidmine on Tabivere vallale ka auküsimus. Ja me teeme seda igal juhul, ehkki selle nimel peame paratamatult millestki loobuma, ajama kitsamalt läbi näiteks sotsiaal- või haridusvaldkonnas.

Saare jonn sunnib õige asja eest lõpuni seisma. Ja kui loomapargi rahastamisel peetakse otsustavaks asjaolu, kes kohapeal võimul on, olen selle säilimise nimel ka valmis oma ameti maha panema. Sest loomapargi püsimajäämisest võidab kogu Eesti.

*

Kolm karumõmmit kosuvad Nigula loomade turvakodus
Päikeseraadio 30.1.08
Anu Saare, http://www.pfm.ee/index.php?id=21&tx_ttnews[pS]=1199138400&tx_ttnews[pL]=2678399&tx_ttnews[arc]=1&tx_ttnews[pointer]=1&tx_ttnews[tt_news]=5035&tx_ttnews[backPid]=20&cHash=45948a94b5

Nigula loomade taastuskeskuses kosuvad kolm orvuks jäänud karupoega, kes oskavad praegu ainult süüa ja magada.

Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles Raadio Pärnule, et ühekuused karupojad on veel nii väikesed, et nende jalad ei kanna veel. Seepärast ei oska nad mürada ega karutempe teha, vaid nende päev kulub ainult söömisele ja magamisele.

Selleks et metsloomad inimestega ära ei harjuks, ei räägi Kübar nende kuuldes ega kõneta neid, vaid ainult toidab neid ja vahetab küljealuse kuivaks. Ainsaks toiduks on mõmmidel praegu ainult piimasegu.

Eelmise nädala lõpus põgenes kolmikute ema jahikärast häirituna koopast ja jättis oma abitud pojad üksinda pessa.

Viljandimaalt leitud karupojad on sel talvel esimesed, kes Nigulasse on viidud. Kübara sõnul võib olla põhjuseks, et kuna lund ei ole, on raske mahajäetud koobast leida.

Kübar ütles, et karupojad lastakse vabasse loodusesse hiljemalt sügisel.

*

Metsast leitud karupojad kosuvad Nigulas
30.1.08
http://www.neljas.ee/est/viljandi/halliste/?news=920937&category=1

Laupäeval põgenes Halliste vallas emakaru arvatavasti jahikära tõttu pesast ning jättis sinna maha kolm abitut poega.

Sel viisil põgenenud karuema ei julge enam koopasse naasta ning jahimehed viisid karupojad Nigula metsloomade taastuskeskusesse kosuma, kirjutab Sakala. 30-päevased ja ligi poolteis kilo kaaluvad karupojad peavad taastuskeskusesse jääma tõenäoliselt sügiseni.

Taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara sõnul on karupojad elu ja tervise juures, kuid et nad leiti märgadena, võivad terviserikked neil veel välja lüüa.

"Võimalus, et nad täiskasvanuks saavad, on suur," lisas Kübar.

*

Emata jäänud karupojad kosuvad
SL Õhtuleht 9.2.08
Lauri Birkan, http://www.ohtuleht.ee/265965

KOSUVAD: Parimal juhul saavad Nigula taastuskeskuses kosuvad karud sügisel tagasi metsa.

Peale paar nädalat tagasi Viljandimaal orvuks jäänud kolme karupoja kosuvad Nigula metsloomade taastuskeskuses põder ja talveunest ärganud siil.

Täpset põhjust, miks emakaru pojad maha jättis, pole teada, kuid võib oletada, et mesikäpa peletas jahimüra. Pärnumaal Läti piiri ääres tegutseva Nigula metsloomade taastuskeskuse (NMT) juhataja Kaja Kübar arvab, et karu jättis pojad maha vahetult enne nende leidmist, vastasel juhul võinuks nad nälga surra. Võib vaid õnne tänada, et jahimeestel oli koer kaasas – too oli liikunud karupoegade poole, jäänud seisma ja kiunatanud, siis hakkasid karupojad häälitsema.

Praegu magavad ja kosuvad karupojad taastuskeskuses ja parimal juhul saavad sügisel tagasi metsa.

Miks karuema pessa tagasi ei lähe? "Tal on hirm suurem kui emaarmastus poegade vastu," teab bioloog Kübar. Emakarud käituvadki nõnda.

Asukad: viud, siil ja põder

Praegu toibuvad taastuskeskuses hiireviu, herilaseviu ja vares, talveunest ärganud siil ja vigastusest paranev põdravasikas. Sagedased külalised on ka oravad, kellest rääkides juhib Kübar tähelepanu olulisele asjale: "Kui oravapojad on pesast välja kukkunud, korjab ema nad ükshaaval kokku ja neid pole mõtet ära võtta."

NMTsse on sattunud enamik Eesti haruldaste liikide esindajaid.

Alles kolmapäeval viidi ära üks ülesturgutatud merikotkas. Sagedasemad hädalised on pääsukesed, toonekured, luiged, kajakad, varesed ja tuvid.

Kübara sõnul saab iga inimene ka ise loomi/linde aidata, näiteks pesaga alla kukkunud pääsukesepojad võib panna ka teistesse pesadesse ning legend, et lind inimese lõhna peale enam poegi omaks ei võta, pole õige.

Beebid tahavad tihti toitmist

NMTs üritatakse looma/linnu elu, olgu või tegu tuviga, igal juhul päästa. "Kiirabi ka ei ütle, et asotsiaal, ma ei tule välja," tõmbab Kübar paralleeli.

Väikesed loomabeebid tahavad tihti toitmist. "Kuna rohkem töötajaid ei ole, tegutsen üksi juhatajast kuni koristajani," sõnab Kübar. Loomade toitmine ja nende eest hoolitsemine on omaette teadus. Et nad metsikuks jääks, peab kõike tegema vaikides. Isegi mobiiltelefon tuleb koju jätta.

"Vastasel juhul seostuks tal inimese kõne ja mobiilitirin kohe toiduga ja kui ta kuuleb metsas emba-kumba, tuleb ta kohe vaatama, kas süüa saab," räägib Kübar. Ta teab, et kaugeltki kõik inimesed pole heatahtlikud.

Kas loomade eest hoolitsedes võib tekkida ka kiindumus ja emb-kumb ei tahagi enam lahkuda? "Loobuda pole kellestki raske, sest loomade kodu pole ju inimese juures," ütleb Kübar. Ta ei jätaks ühtegi looma puuri elama – see on vangi elu.

NMT alustas tööd 1993. aastal. Esimene abivajav asukas oli noor hiireviu, kelle pesa ja kaaslane olid hävinud raietööde käigus. Nüüd käib sealt aastas läbi 300–500 looma. Turvakodu on aidanud 117 liigi isendeid.

Põder juba heas vormis

Nigula metsloomade taastuskeskuses kosuv põdravasikas leiti metsast sügava reiehaavaga. Nüüd on ta juba heas vormis ja liigub NMT majade ümber vabalt ringi. "Põdra puhul ei saa teha seda, et viid ta võõrasse kohta ja lased lahti. Tema peab enne ümbrusega tutvuma ja kohanema," ütleb Kaja Kübar.

*

Tiirimetsast leitud haige merikotkas paranes turvakodus tõhusalt
Saarte Hääl 11.2.08
Ain Lember, http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=5751

Kolm nädalat tagasi Tiirimetsast leitud haige merikotkas lasti pärast paranemist Nigula metsloomade turvakodus taas vabadusse. "Vaatepilt oli väga ülev, kui lasime linnu puurist lahti, tegi ta neli-viis tiiru meie kohal ja kadus siis metsa taha ära," ütles riikliku looduskaitsekeskuse Saare regiooni direktor Tõnu Talvi.

Haige merikotka paranemise lugu algas 18. jaanuaril, kui looduskaitsekeskus sai jahimeestelt Heino Ruttult ja Gabriel Himmistelt teate Tiirimetsa lähedal metsloomade söödaplatsil imelikult käituvast kotkast. Looduskaitsekeskuse spetsialist, kotkaekspert Veljo Volke püüdis merikotka kinni ja viis linnu Nigulasse LKK metsloomade turvakodusse.

Tõenäoliselt toidumürgituses vaevelnud vana isane merikotkas taastus ravikuuri tulemusel edukalt, toodi tagasi Saaremaale ning vabastati Sõrve poolsaarel 6. veebruaril.

Tõnu Talvi sõnul näitab mürgitatud merikotka juhtum, et meid ümbritseva looduse ja eriti Läänemere seisund on halb. "Merikotkas kui ökoloogilise toiduahela tipus asuv tippkiskja on ainulaadne indikaator," osutas Talvi.

"See, milline on tema käekäik, viitab ka kogu Läänemere ja saarte seisundile," lisas ta. Ka võib juhtumist järeldada, et looduskaitsekeskuse erinevate struktuuride koostöö on suuteline tagama ka haruldaste I kaitsekategooria liikide abistamise ja eduka rehabilitatsiooni. Praegu arvatakse Saaremaal pesitsevat umbes 40 merikotkapaari.

Tõnu Talvi sõnul on looduskaitsekeskuse Saare regioon kotkast teatanud meestele väga tänulik. "Selline käitumine näitab, et õnneks ei ole Saaremaal veel kadunud loodusest hoolimine ja suhet loodusega ei arvestata vaid rahas," tõdes Talvi.

Varem on Saaremaalt loomade turvakodusse saadetud põhiliselt autolt löögi saanud kaitsealuseid linde.

*

Nigulas leitud kolm hüljatud karupoega sirguvad jõudsalt
15.2.08
http://www.neljas.ee/est/?news=923653&category=46

Nädalaid tagasi ilmselt jahikära tõttu karumamma hüljatud kolm mulgimaalasest karupoega naudivad Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaise Kaja Kübara poputusi ja võtavad mehiselt kaalus juurde, kirjutab Eesti Päevaleht.

Kui märgade ja poristena Nigulasse hoole alla saabudes kaalusid umbes kolmekümne päeva vanused mesikäpahakatised pooleteise kilo jagu, siis nüüdseks on nad suures kasvutuhinas juba poole kilo võrra kogukamad.

Et mõmsikud inimestega ei harjuks, teeb kõiki toimetusi nende kallal – vahetab allapanu, söödab, masseerib loomavõsusid nagu tittesid ikka – ainult perenaine.

Kolme orvuks jäänud karuoti turvakodupõlv kestab ilmselt järgmised seitse kuud. Alles augustis või septembris peaksid nad olema piisavalt täiskasvanud ja tugevad, et looduses iseseisvalt hakkama saada.

*

Elistvere loomapargi sõbrad otsustasid ühineda
Vooremaa 16.2.08
Helve Laasik

Sõbrapäeval Elistvere loomapargis käinutest tekkinud huvirühm on otsustanud loomapargi toetamiseks ühineda.

Huvirühm koguneb lähiajal uuesti ja siis otsustatakse, kuidas edasi toimida. Nimelt on Elistvere loomapark sattunud raskustesse, sest puuduva arengukava pärast ei antud pargile tänavu riigieelarvest raha.

300 000 krooni on pargile eraldatud küll Riigikogus erakondade vahel jagatavast nn katuserahast, kuid jooksvateks kulutusteks jääb sellest ning piletitulust saadavast väheks.

Tabivere vallavalitsus on lubanud 100 000 krooni, toetust on loota ka Jõgevamaa Omavalitsusliidult.

Saare vallavanem Jüri Morozov ütles, et loomapargil peaks igal aastal olema loodusõppe korraldamiseks oma eelarverida, millele lisanduks piletitulu ning projektirahad investeeringuteks. Ta lisas, et peagi saab valmis loomapargi arengukava, mis on riigi poolt seatud eelarveraha saamise eeltingimuseks.

Tabivere vallavanema Aare Aunapi sõnul aitab vald loomaparki ning sulgema ei pea seda küll mingil juhul.

Jõgevamaa keskkonnateenistuse juhataja ja Jõgeva vallavolikogu liikme Rainis Uiga sõnul pani Jõgeva vald oma eelarvesse Elistvere toetamiseks 10 000 krooni.

Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv andis kokkutulnutele ülevaate olukorrast, mis seoses loomapargi probleemidega tekkinud, ja tänas kõiki sõpru, kes pole neid hätta jätnud.

Novembri lõpus pidi Elistvere loomapark notari juures vormistama endise kauplusehoone ostu-müügitehingu, milleks oli riigilt eraldatud investeeringuteks mõeldud miljoni krooni suurusest summast jäetud 700 000 krooni, kuid viimasel minutil selgus, et ostuks puudub keskkonnaminister Jaanus Tamkivi lubav allkiri. Seetõttu jäi tehing vormistamata.

Kuni 2007. aasta lõpuni sai loomapark riigilt iga-aastast rahalist toetust 1,5 miljonit krooni. Lisaks on park taotlenud raha ka Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (KIK).

*

Ristnas ollakse õliste lindude abistamiseks valmis
22.2.08
http://www.neljas.ee/est/hiiu/korgessaare/?news=924949&category=46

Kuigi Ristnas õliseid linde seni püütud pole, ollakse Hiiumaal lindude aitamiseks siiski valmis.

Eile õhtul pimedas lindude seiret teinud LKK Hiiumaa talituse töötajad ja üks linnuhuviline vabatahtlik nägid mere ääres 7 auli, kes ilmselt olid õliga määrdunud (vastasel juhul poleks nad kaldale tulnud), kuid ei lasknud end looduskaitsjatel ka kinni püüda.

Täna saabuvad Hiiumaale Nigula metsloomade taastuskeskusest esmaabivahendid, mille hulka kuuluvad sondimise abivahendid, spetstoit ja joogilahused lindudele, kummikindad ja desinfitseerimisvahendid, püügivahendid, spetsiaalsed valgustid, pappkastid, kraadiklaas, kaal ja aluslinad.

Kui võimalike abivajavate lindude hulk Ristnas ei kujune suureks, siis kasutatakse lindude puhastamiseks ja turgutamiseks juba olemasolevat linnuabikeskust Sõrves. Kui aga linde peaks olema rohkem, siis tuleb ka Hiiumaal oma linnuabikeskus sisse seada. Kohaliku piirivalvega on olemas kokkulepe, et vajadusel ka nende ruume kasutada.

Seiret plaanitakse teha täna õhtul võimsama valgustusega. Juhul, kui keegi juhtub rannas nägema õliseid linde, siis palutakse helistada telefonil 1313. Hiiumaal Kõpu poolsaare lähedalt avastati 18. veebruaril kaks merereostuse laiku, mis aga peagi hajusid. Hilisemad teated reostusest merel esialgu puuduvad.

*

Talve pole, kuid kevad tuleb
Vooremaa 23.2.08
Kaie Nõlvak

Vaatamata sellele, et Elistvere Loomapargis on segased, ärevad ja rahutud ajad, kulgeb pargi hoolealuste elu ikka igapäevast rada. Õnneks ei lähe neile korda, kas ja millal keegi kahejalgsetest midagi valesti või valel ajal teinud on, nii ei oska nad ka oma tuleviku pärast muret tunda.

Põhjapõdrad, rebased, karu, metssead ja teisedki sõralised-käpalised-tiivulised veel tühja kõhtu kannatama ei pea, vaid ootavad nimetu aastaaja läbisaamist ja kevade saabumist.

Karoliinal isu närb

Karu Karoliina veedab loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul aega põhiliselt söögiruumi lähedal, kuigi ta söömisest eriti ei hooli ja ka magama jääda ei suuda. Mesikäpa päevad mööduvad aset sättides ja unetuna püherdades. Ja et pesa küljelt küljele pööreldes segamini läheb, kõnnib ta aeg-ajalt ringi, kaabib asjalikul moel põhku ja muud pehmemat küljealust jälle kokkupoole. Karoliinal kehv isu kurvastab kõige enam söötjat Elo Melki, kuid parata pole midagi – küllap on karu kõht temast endast sõltumata ikka pisut talveunes. "Loomasõpru, kellele meie hoolealused sageli meelde tulevad ja kes nende heaks midagi konkreetset teha tahavad, on tegelikult mitmeid. Möödunud laupäeval käis meil taas külas üks tore pere. Nende vanaema ise tavaliselt kaasa ei tule, kuid saadab loomadele ikka kena toidukorvi. Ka Karoliinat ei unusta see tore memm kunagi meepurkidega tervitamast. Seekord ei hoolinud aga meie mesikäpp eriti isegi meest," rääkis Asta ja kirjeldas, et mee manustamine maiale loomale käib saia peale määrituna või nn "pulgakommina": puupulk määritakse paksult meega ja ulatatakse aeda karule limpsimiseks. Siiski tundub, et päeva pikenedes väheneb ka Karoliina ükskõiksus. Möödunud pühapäeval, kui pargis eriti palju külastajaid käis, olevat ta juba üsna vabalt publikuga suhelnud.

On loota ka titeuudiseid

Teiste aedikute-kuudikute kandiski on esimesi kevademärke tunda. Metskitsedel on alanud karvavahetus, ka on neil uued pehmed sarved. Põhjapõdraisand Redu on aga taas veidi häbelik: temal sarved parasjagu maas ja uued kasvamata. No küll nad tulevad! Metssearahval on aga pulmad juba möödas ja sellega seoses loomasõpradel ka lootust kevadel uusi triibulisi seahakatisi imetleda. Üritus iseenesest, pulmad nimelt, läksid aga suure ruigamise, mürina ja raginaga: aedikud, mis Asta sõnul nii väga vanad polegi, pigem asjatundmatult ehitatud, ähvardasid pidevalt suurele ehalkäimisetuhinale järele anda. "Küll mööbeldasid! Elo Melk tuletas oma abikaasale Aavole, kes seaaedu putitas, pidevalt meelde, et kui ta iga päev sigadel külas käib, tuleb tal ka "seariided" selga ajada," rääkis Asta. Tõepoolest, kui mõelda sellele, et külma pole praktiliselt olnud, küll on aga taevast pea iga päev vesist kraami juurde läkitatud, pole raske ette kujutada, et pulmatantsuplats on tõeliselt põhjatu ja haisev mülgas!

Kutsikate-vasikate ja muude loomalaste sünniks on aeg veel varane, küll aga rõõmustas loomapargirahvast hiljuti uus säravpunast karva tulnukas, kes spontaanselt ja üksmeelselt Repsiks ristiti. Räpina kandi talus laudas elanud reinuvader ei olnud pererahvale enam jõukohane pidada, Elistverre toodi ta aga vinge kaasavaraga: oma elumaja ehk suure kuudi ja priske lihanoosiga. "On näha tõesti, et liha peal kasvanud loom, karv läigib," kiitis Asta ja avaldas arvamust, et küllap uustulnuk ka tasapisi julgemaks muutub ja seltskonda sulandub. Liigikaaslastest lähinaabrid ei paista Repsist küll just vaimustuses olevat, eakas ja reumahaige Poiss urises igatahes esialgu kurjalt ja üritas läbi aiavõrgu suguvennale lõuahaakegi jagada. Julgele ja seltskondlikule Rexile ei lähe aga üldse korda, kes naabriks pandi, tema on ikka rõõmus! Loomapark on Asta sõnul rebaselisaga rahul, sest mitmest nende kasvandikust said möödunud pulmahooajal isehakanud vabahärrad, kes vahel harva ka endise pererahva ja kolleegidega juttu ajamas käivad. Saba järgi tunneb Asta ära endise saarlase, sinirebase sohilapse Uru, hiljuti kohtus ta aga enda sõnul Rolliga, kes nägupidi tuttav.

Eluringid saavad täis

"Loomapark on juba nii vana, et esimesed asukad hakkavad parematele rohu- ja jahimaadele minema," tunnistas Asta. Enam ei ole põder Jokut. Lahkamisel selgus, et lisaks vanadusele oli tal ka sisemine häda – pankrease kasvaja. See seletab ka asjaolu, et kuigi Aavo Melk Jokut lausa erimenüüga poputas, ei tahtnud loomal viimasel ajal sugugi liha luudele koguneda. Seevastu on aastane põdranoormees Tõnu reibas ja hea tervise juures.

"Praegu tuleb mulle meelde, et on siiski loomi, kes kalendrist kinni peavad ja vastavalt käituvad. Oravapere paneb nimelt juba kella ühe-kahe paiku pärast lõunat ukse ehk pesaava samblatropiga kinni – talvisel ajal on see vastuvõtuaja lõpp, kogu lugu! Meelitagu lapsed pähklitega puuri ees nii kaua kui tahavad – kedagi pole kodus!

Aga päevad on juba üsna pikad – kevad annab endast tasapisi märku. Asta sõnul pikeneb juba märtsis ka oravate mängu- ja suhtlusaeg.

Esimesed rändlinnud on kohal, loodetavasti näitab ennast peagi ka päike ja Elistvere parki koduks pidavad loomad võivad muretult uut aastaringi alustada.

*

Talveunest varem ärganud loomi nälg ei ohusta
26.2.08, Heidi Hanso
http://www.neljas.ee/est/?news=925573&category=46

Lõuna-Rootsis hiljuti ilmunud uudises kutsuti inimesi üles talveunest varakult ärganud siile koju tooma, et loomi ilma soojenemise ja mutukate väljailmumiseni toita ja elus hoida.

Eestis pole selliseks tegevuseks mitte mingit põhjust, ütles kalev.ee uudisteportaalile Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar.

"Kogu loodus ärkab ju varem. Kui siilid üles tõusevad, võib päris kindel olla, et on ka putukaid ja ussikesi, keda nad süüa saavad," lükkas Kübar ümber mõtte, et ka Eesti inimesed peaksid siile adopteerima.

"Pigem teeb see loomale ainult halba, kui teda tuppa tuua ja soojas hoida. Sest kui ta loodusesse lahti lasta, võivad öökülmad talle väga halvasti mõjuda," selgitas Kübar. "Nii et siile ei maksa endale kindlasti koju tuua," nentis taastuskeskuse juhataja.

*

Kui Elistvere loomapark suletakse, lähevad sealsed asukad oksjonile
SL Õhtuleht 3.3.08
Karoliina Vasli, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=269304

TULGE KÜLLA! Asta Sarv Elistvere loomapargi sissepääsu ees. Särasilmne naine peab hakkama saama ka sellega, et leida raha loomapargi tegevuse jätkamiseks. "Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka," on ta siiski optimistlik.

Jõgevamaal Elistvere loomapargis on karumõmmidel, põtradel ja ilvestel rohkelt imetlejaid. Paraku ähvardab loomaparki sulgemine, sest riik loobus raha andmisest.

"Ärimaailmas käivadki asjad nii. Kui lõpetame tegevuse, siis lähevad loomad oksjonile," ohkab loomapargi perenaine Asta Sarv. Kuni 2007. aasta lõpuni sai loomapark riigilt 1,5 miljonit krooni iga-aastast rahalist toetust. Nüüd on keskkonnaministeerium raha-kraanid kinni keeranud, sest Riiklik Looduskaitsekeskus arvas loomapargi 2008. aasta eelarvest välja.

Raha on nüüd pargil näpuotsaga

Tabivere vallavalitsus annab küll sel aastal omalt poolt 100 000 krooni, toetust on loota ka Jõgevamaa omavalitsusliidult, kuid loomapargi aastaeelarve on 1,3 miljonit krooni. Asta Sarve sõnul on omatulu umbes 700 000 krooni. Tänavu saadakse veel riigikogus erakondade vahel jagatavast nn katuserahast 300 000 krooni lisaks, kuid kõiki vajadusi see ei kata ega paku kindlust, et järgmistel aastatel raha kokku saadakse.

Novembri lõpus pidi loomapark notari juures vormistama endise kauplusehoone ostu-müügitehingu, milleks riik lubas anda 700 000 krooni, kuid soiku jäi seegi. Viimasel hetkel keeldus keskkonnaminister Jaanus Tamkivi otsust allkirjastamast.

Alles seejärel leidis minister aega, et Jõgevamaale kohale sõita ja oma silmaga vaadata, milleks raha vajati.

Ainuüksi arengukava nõuab 50 000 krooni

"Tamkivi on õige nimi talle. Tõesti nagu kivist külaline," meenutab Asta kõrge külalise käiku. Minister ütles algatuseks, et tal on täpselt tund aega, ja teatas siis, et kui Elistvere loomapark saab raha, siis hakkab koduloomaaedu kerkima liiga palju ja kõik tahavad oma osa saada. "Saate ju ise ka aru, et see pole põhjendus," on Asta nõutu, lisades, et senine arengukava kehtis pargil 2006. aastani. "Uus maksab 50 000 krooni. Kust meil oli kohe see raha võtta? Kõik võtab aega," selgitab loomapargi perenaine.

Keskkonnaministeeriumist lubatakse, et kui nad arengukava näevad ja praeguste rajatiste hoonestusõigused korraldatud saavad, siis on riik valmis 700 000 krooni Elistvere loomapargile investeeringute tegemiseks tagasi andma. See ei tee tulevikku helgemaks, sest praegu pole raha isegi selleks, et parki korralikke laudteid ehitada ja loomade elutingimusi parandada.

"Meile teadaolevalt on loomapargi igapäevaste tegevuste eelarve 2008. aastal ca 1,3 miljonit krooni. Koos piletitulu, kohaliku omavalitsuse toetuse, Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu ja riigi eelarvest eraldatava 300 000 krooniga peaks see eelarvevajadus täidetud saama. Seega on alusetud jutud, nagu pandaks park kinni," väidab siiski keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Jaanus Kala.

*

Elistvere loomapark pannakse kinni?
3.3.08
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/elistvere-loomapark-pannakse-kinni.d?id=18341492

Ehkki Jõgevamaal Elistvere loomapargis on karumõmmidel, põtradel ja ilvestel rohkelt imetlejaid, ähvardab loomaparki sulgemine, sest riik loobus raha andmisest.

"Ärimaailmas käivadki asjad nii, kui lõpetame tegevuse, siis lähevad loomad oksjonile," ütleb loomapargi perenaine Asta Sarv SL Õhtulehele.

Kuni 2007. aasta lõpuni sai loomapark riigilt 1,5 miljonit krooni iga-aastast rahalist toetust, kuid nüüd on keskkonnaministeerium rahakraanid kinni keeranud, sest Riiklik Looduskaitsekeskus arvas loomapargi 2008. aasta eelarvest välja.

Keskkonnaministeeriumist lubatakse, et kui nad arengukava näevad ja praeguste rajatiste hoonestusõigused korraldatud saavad, siis on riik valmis 700 000 krooni Elistvere loomapargile investeeringute tegemiseks tagasi andma, kuid see ei tee tulevikku helgemaks, sest praegu pole raha isegi selleks, et parki korralikke laudteid ehitada ja loomade elutingimusi parandada.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Jaanus Kala sõnul pole alust jutul, nagu pandaks loomapark kinni: "Meile teadaolevalt on loomapargi igapäevaste tegevuste eelarve 2008. aastal ca 1,3 miljonit krooni, koos piletitulu, kohaliku omavalitsuse toetuse, Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu ja riigi eelarvest eraldatava 300 000 krooniga peaks see eelarvevajadus täidetud saama."

*

Kolm hüljatud karupoega võtsid Nigula taastuskeskuses jalad alla
PM 6.3.08
www.greengate.ee/vana/index.php?page=1&id1=27095

Jaanuari lõpus metsast leitud hüljatud karupojad toodi Nigula taastuskeskusesse, kus nad nüüd liiguvad juba iseseisvalt ning kosuvad jõudsasti, kirjutab Postimees.

Pärnumaa Nigula metsloomade taastuskeskusesse sattusid kolm karupoega selle aasta alguses, kui ema nad ilmselt jahikära tõttu pessa oli jätnud ning ise põgenenud.

Nüüdseks on mõmmid jõudsalt kosunud ja vaaruvad omil jalul. Mõne nädala pärast peaks nad juba kindlamalt liikuma.

Keskusesse toomise ajal 1,5-kilosed pojad kaaluvad praegu kaks korda sama palju. Loodusesse pääsemiseks peavad nad siiski saavutama kaalu 30 kilo.

Karupoegade igapäevamenüü, mis koosneb üksnes piimasegust, jääb samaks kuni suveni. Seejärel hakatakse pakkuma spetsiaalset putru.

Metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ei soovi toidust täpsemalt rääkida, et inimesed ei üritaks leitud karupoegi ise toitma hakata.

Karupoegi toidetakse üldjuhul iga kolme tunni tagant, siis kui nad ärkavad. Lõviosa ajast pühendavadki nad magamisele. "Kui nad ei söö, siis nad magavad," iseloomustas Kübar väikeste elurütmi.

Karupoegi kasvatatakse eesmärgiga nad metsa tagasi viia. Üks rehabilitatsiooni osa on välise eluga harjutamine. Praegu neid veel välja ei lasta, sest seal on liiga külm.

Selleks et keskkonnamuutus liiga järsk ei oleks, langetatakse karude eluruumi temperatuuri tasapisi. Loodusesse laskmine toimub järk-järgult.

Esialgu jäävad karupojad elektrikarjusega piiratud alale, kuhu metsloomad sisse ei pääse ja kust karupojad välja ei saa. Metsaaedikus on toitumiseks kõik tingimused olemas.

Keskusest pakutavat toitu hakatakse peitma, et karud õpiksid seda ise otsima. Päris metsikusse loodusesse pääsemine sõltub nende arengust.

Kontakt inimesega võib metsloomade rehabilitatsiooni rikkuda. Ainsana hoolitseb karupoegade eest Kaja Kübar, kellel on selleks vajalik varustus. Iga päev kannab ta ruumi sisenedes samu riideid, kindaid ja näomaski, et loomad ei harjuks inimestele omaste lõhnadega.

Karupoegade läheduses ei või häält teha, sest metsloomad ei tohi nende jaoks ebaloomulikke helisid sõbralikeks pidama hakata.

Kui neil tekib inimeste suhtes usaldus, võib see metsas kurjasti kätte maksta, sest mitte kõik inimesed ei ole heatahtlikud ning mitte kõik ei soovi karudega kohtuda.

Siiani on rehabilitatsioon olnud edukas. Karud pääsevad metsakeskkonda hiljemalt septembris.

Nigula taastuskeskus

• Pärnumaal asuv Nigula metsloomade taastuskeskus alustas tegevust 1993. aastal.

• Esimesena sai abi noor hiireviu, kelle pesa oli hävinud ja kaaslase metsaraidurid tööhoos tapnud.

• Keskusest on aastatega läbi käinud 117 liiki.

• Haruldasimad abivajajad on olnud kalju- ja konnakotkas.

• Nigula taastuskeskus on Eestis ainulaadne. Tallinnas pakub samalaadset teenust veel vaid loomaaed.

• Keskuses on kõige rohkem korraga olnud kuus karupoega.

• Abivajajate hulk sõltub aastaajast. Enim on vigastustega loomi kevadel ja sügisel.

• Praegu viibivad keskuses peale karupoegade veel vaid üks hiireviu ja üks herilaseviu.

• Eelmisel aastal vajas abi ligi tuhat looma.

*

Metsseakasvatusest sai kodune loomaaed
EPL, Elu Maal 19.3.08
Kristiina Viiron, www.epl.ee/fail/2991

Metsseakasvatusest sai kodune loomaaed

Alaveski loomapargi lärmakaim asukas on aastane karupoeg Mõmsik. Peale tema elavad seal veel miilud, ilvesed, metssead, oravad ja faasanid. "Meie hobi ei saa enam kuidagi lõpetada, sest see oleks veel raskem kui alustamine," kõnelevad Ele ja Rein Kõiv. Ei, Kõivud ei käi jalgrattaga sõitmas, orienteerumas ega rahvatantsus. Nende hobi sunnib neid peaaegu 24 tundi ööpäevas kodus püsima, sest talus elutsevad ilvesed, metssead, miilud ja üheaastane karupoeg Mõmsik ei tea midagi inimeste naljakatest kommetest kaugele maale reisida või sõpradele külla minna. Nemad ootavad ikka harjunud ajal ninaesist, aediku kasimist ja suhtlemist. Kui ilvesed veel lõbustavad end õunapuu otsas turniva kodukassi järele luuramisega, siis Mõmsik tahab mängida ja "juttu ajada" ning kui ta juba nii suur ei oleks, küllap roniks ta veel perenaisele süllegi.

Tere tulemast Saru külla Alaveski loomaparki!

"Meilt on küsitud, kas meil on mõistus ikka kodus, sest teistele tundub meie loomaaed jabura ettevõtmisena," muhelevad Ele ja Rein. Tööd nõuab kodune loomaaed tõesti üksjagu, sest ega söötmine ja koristamine ole siis ainsad kohustused. Terve talve on peremees pori ja sopaga maadeldes metssigadele uut aeda ehitanud, samuti on käsil karuaia ehitus, mille tarvis Ettevõtete Arendamise Sihtasutus loomapargile miljon krooni toetust andis. Palju tuge loomapargi majandamiseks on tulnud ka eraisikutelt, maavalitsuselt, vallalt ja firmadelt. Üksi ja omal käel oleks võimatu hakkama saada, tõdeb pererahvas, sest ainuüksi liha söövad loomapargi ilvesed – keda praegu on kuus – kolm ja pool tonni aastas. Sead aga pistavad nahka lausa 40 tonni nisu. Kui kõike seda ise kasvatama või ostma peaks, siis oleks ettevõtmine peatselt pankrotis, seepärast kasvabki nisu talu oma põldudel ning niipea kui kopraküttimise luba antakse, võtab peremees Rein püssi ja püünised selga ning kaob metsa. Ja nii kestab see vähemalt kolm kuud, kus küttimisele ja püütud loomade sügavkülma panemisele kulub päevas ligi kümme tundi.

Esimene peab olema karu

Päev algab Alaveski loomapargis tavaliselt seitsme paiku – siis lähevad perepojad kooli ja perenaine peab tegema hommikuse tiiru oma hoolealuste juurde. Esimeses järjekorras saavad süüa karu ja koerad ning hoidku selle eest, kui Ele peaks kõigepealt koeri toitma minema. Siis paneb Mõmsik oma pasuna üürgama, olles kindel, et teda on ära unustatud. Kui veel suvel maitses Mõmsikule puder, siis enam ei võta ta seda suu sissegi. Iga päev saab ta paar-kolm kilo räime ja mett-leiba või moosi-leiba võiks ta lausa lõputult süüa. Teised loomaaia asukad nii nõudlikud pole – miilud nosivad heina ja silo ning nende sõime täidetakse vastavalt vajadusele, samuti pole muret sigadega, kelle isu on kogu aeg hea. Ilveseid toidetakse üks kord päevas ja söögiaega teavad nemadki oodata. Loomaaia kahele oravale annab perenaine süüa siis, kui neid oma aedikus liikumas näeb. Külmematel päevadel istub oravapaar oma kuudis, uksesuu hoolikalt kinni topitud.

Kuidas üldse sünnib üks kodune loomaaed?

Kümme aastat tagasi töötas Rein Kõiv hoopis metsamehena, aga et sealkandis oli konkurents suur, siis otsustas ta jahiturismi eesmärgil metssigu ja faasaneid kasvatama hakata. Mõeldud, tehtud, ja nii pidaski pere aastaid metsseakarja ja jahifaasaneid. Kui aga Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv neile kaks aastat tagasi ilveseid pakkus, oli sõrm loomaaia rajamiseks antud. Aasta tagasi võeti Tallinna loomaaiast miilud ja mullu maikuus saabus Nigula turvakodust Mõmsik. Inimeste juures kasvanud ja nendega harjunud karubeebit ei oleks tõenäoliselt enam loodusesse tagasi lasta saanud.

Täita tuleb rangeid nõudmisi

"Metsseakasvatus on ja jääb, sest on ettevõtmise see osa, mis loomaaia ülapidamiseks raha teenib," tõdeb Rein Kõiv. "Tahame hakata metsseapõrsaid Soome kasvatustesse müüma," selgitab peremees. See tähendab samas tõsist kadalipu läbimist, sest enne põrsa eksporti tuleb talt võtta neli veenivere proovi. Nende nõudmiste tõttu jäi Soome müümata terve seakari, ehkki nende eest pakuti pererahvale tõeliselt head hinda, mis oleks mõneks ajaks investeeringuteks kuluvad rahamured lahendanud. Kahjuks ei võta aga seitsmeaastaselt kuldilt ka parima tahtmise juures nelja veenivere proovi.

Ka koduse loomaaia rajamiseks oli tarvis mitmeid nõudeid täita. "Ajasime loomaaiapabereid kolm aastat," märgib Rein. "Algul polnud seadustki, mille järgi loomaaeda teha. Siis tehti keskkonnaministeeriumis seadus." Koduses loomaaias tuleks Reinul ja Elel aedikuid ehitades lähtuda Tallinna loomaia vastavatest ruutmeetritest. Seni on nad aga ikka parki, mitte aeda rajanud ning loomadel on lahedalt ruumi, kust ei puudu ka puud-põõsad. Kui karuaed valmis saab, siis on tema elupaik 3500 ruutmeetrit suur ning Mõmsikule tuuakse Soomest peigmees.

Kaugeleulatuvaid plaane pererahvas igaks juhuks ei tee, kuid üht-teist on kavas siiski. Kui PRIA-st õnnestub hundiaia ehituseks toetust saada, siis saabuvad Alaveskile uute asukatena ka hundid. Külalisi ootab Alaveski loomapark muidugi ka, kuid küllatulekust tuleks pererahvale ette teada anda. Kõik vajalikud andmed loomapargi kohta leiab leheküljelt http://alaveski.tripod.com

*

[LA:2996] RMK pressiteade – RMK on valmis võtma Elistvere loomapargi enda hoole alla
PRESSITEADE 20.3.2008

Täna, 20. märtsil tegi Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) MTÜ-le Eesti Metsaselts ettepaneku anda Elistvere loomapark üle RMK-le. RMK soovib panna Elistvere Loomapargi tööle tänapäevasel moel. "Sihipäraseks arenguks vajab park läbimõeldud juhtimist ja stabiilset finantseerimist. Pargi tegevused saavad eesmärgistatud, koostatakse arengukava ning sellest lähtuv tegevusplaan, " kinnitas RMK juhatuse esimees Aigar Kallas.

Elistvere loomapargi ja RMK loodushariduslike tegevuste sidumisel saame pakkuda mitmekesisemat loodusharidust ning täita sellega ka RMK uues juhtimisstruktuuris püstitatud eesmärke nimetatud valdkonnas," selgitas Kallas.

Eesti Metsaseltsi (EMS) asepresidendi Heiki Hepneri sõnul on RMK poolne ettepanek suurepärane. EMS juhatus arutab pakkumist ning teeb omapoolse otsuse 4. aprillil.

Riik on Elistvere loomaparki pidevalt toetanud ja nii ka käesoleval aastal. 2008. aastaks on ette nähtud riigi toetus igapäevaste tegevuste elluviimiseks. Pargi tegevus peab olema määratletud arengukavaga ja rahakasutus läbipaistev.

Lisainfo:
Marge Rammo, RMK puhkemajanduse osakonna juhataja
Heiki Hepner, MTÜ Eesti Metsaseltsi asepresident

Taustainfo:

RMK ja Elistvere loomapargi koostöö loodusõppeprogrammide läbiviimisel on kestnud juba pea kümme aastat. Elistvere loomapark http://www.vooremaastik.ee/elistvere/ sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abivajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades.

RMK on Metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille põhiülesanne on riigimetsa säästlik ja efektiivne majandamine. RMK kasvatab metsauuendusmaterjali, korraldab metsatöid, tegeleb metsa ja puidu müügiga ning korraldab ulukihoolet. Lisaks loob RMK looduses liikumise ja metsapuhkuse võimalusi puhkealadel ning kujundab loodusteadlikkust. RMK majandada on 38% Eesti metsadest.

Käesolev uudis on saabunud LoodusAja kaudu.
Väljaandja: LOODUSAEG MTÜ
http://www.koitjarv.pri.ee/loodusaeg/

*

RMK soovib Elistvere loomaparki
TPM 24.3.08
Vilja Kohler, http://tartu.postimees.ee/020708/tartu_postimees/uudised/319424.php

Rikas kosilane seirab kitse ja karu
TPM 25.3.08
Vilja Kohler, http://tartu.postimees.ee/250308/tartu_postimees/uudised/319469.php?rikas-kosilane-seirab-kitse-ja-karu

Elistvere loomapargi karu, ilvesed ja teised elanikud ning töötajad on sel aastal elanud vaid külastajatelt saadud piletirahast. Nüüd on tekkinud hädas loomapargile jõukas kosilane.

Elistvere loomapargi rebane ei tea, et tema saatus rippus vahepeal juuksekarva otsas.

Viimane, Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) tegi läinud nädalal mittetulundusühingule Eesti Metsaselts ettepaneku anda Elistvere loomapark üle RMK-le.

"Meile poleks Elistvere loomapargi pidamine ka tulevikus raske koorem," ütles MTÜ Eesti Metsaselts esimees Kaupo Ilmet. "Aga nüüd on selle pidamise raskeks teinud riik, mis kord annab raha, kord ei anna. Nii ei saa tulevikuplaane teha."

Jälle oma jõul

Kümme aastat tagasi alguse saanud Elistvere loomapark on suurema osa oma teguvusajast rahaliselt läbi ajanud iseseisvalt. 2005., 2006. ja 2007. aastal eraldas valitsus loomapargile igal aastal 500 000 krooni ülalpidamisraha ning miljon krooni aastas investeeringuteks.

Mulluse investeeringuraha võttis valitsus aga tagasi ning selleks aastaks ei saanud loomapark riigilt sentigi. Tänavu on Elistvere loomapargi viie töötaja väike palgaraha ning 53 looma ja 48 närilise söögiraha tulnud külastajate ostetud piletitest.

Seni pole kohale jõudnud ka Rahvaliidu lubatud 300 000 krooni ning Tabivere valla eraldatud 100 000 krooni.

"Loomad söövad iga päev, me ei saa neile öelda, et oodake, raha tuleb paari kuu pärast," ütles Ilmet. "Kui loomapark läheb RMK alla, muutub seal elu stabiilsemaks. RMK-l on erinevalt meist piisavalt raha."

Kuid ta lisas, et Eesti Metsaselts annab Elistvere loomapargi RMK-le vaid sel tingimusel, kui seal töötavad tublid inimesed jäävad ametisse. "Töötajad ja loomaparki söödaga varustavad kohalikud inimesed ei tohi ühe haldaja alt teise alla üle minnes kannatada," ütles Ilmet.

Kõik jäävad alles

Elisvere loomapargis jäävad RMK alla minnes alles nii loomad kui praegused töötajad, kinnitas RMK juhatuse esimees Aigar Kallas. Loomapargi tulevikust rääkides ütles ta, et RMK soovib panna Elistvere Loomapargi tööle tänapäevasel moel: "Park vajab sihipäraseks arenguks läbimõeldud juhtimist ja stabiilset rahastamist."

Kuid loomapargi pidamine pole odav? "Elistvere loompark on inimestele väga vägev asi," kostis Kallas. "RMK on panustanud kümneid miljoneid kroone, et loodust inimesele lähemale tuua. Miks me ei peaks seda Elistveres tegema? See on suurepärane koht loodushariduse jagamiseks."

Eesti Metsaseltsi juhatus arutab RMK pakkumist Elistvere loomapargi ülevõtmise kohta ning teeb omapoolse otsuse 4. aprillil. Kallase sõnul ei võta loomapargi ülevõtmine "jah" sõna korral kaua aega. "Teise kvartali jooksul saaksime kõik lepingud üle vaadata ning suveks võik loomapark RMK oma olla," ütles ta.

*

Keskkonnaminister toetab loomapargi minekut RMK hoole alla
TPM 25.3.08
www.postimees.ee/250308/esileht/siseuudised/319612.php

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi pooldab Riigimetsa Majandamise Keskuse plaani võtta Elistvere loomapark oma majandamise alla.

Ministri hinnangul annaks see samm riigile kindlustunde, et pargi majandamine saab olema tugeval alusel ja stabiilne.

Seni on Elistvere loomapargi rahastamist reguleerinud MTÜ Eesti Metsaselts, kelle põhikirjaliste tegevuste hulka see ülesanne ei kuulu.

Arvestades, et Elistvere loomapark on muutunud aastatega üha populaarsemaks ning kümne tegutsemisaastaga on park laienenud ja kasvanud, siis on muutunud vastavalt mahukamaks ka pargi haldamisega seotud tegevused.

"Toetan RMK soovi võtta Elistvere loomapargi ohjamine enda kanda, sest RMK-l on haldamistegevuste korraldamiseks efektiivsemad võimalused, kui metsaseltsil," ütles Tamkivi.

Samas hindab minister kõrgelt MTÜ Eesti Metsaseltsi poolset senist panust loompargi haldamisel. Riigimetsa Majandamise Keskus tegi möödunud nädala lõpus MTÜ-le Eesti Metsaselts ettepaneku anda Elistvere loomapargi ohjamine üle neile.

RMK soovib pargi edasiseks sihipäraseks arenguks eesmärgistada tegevused, koostada arengukava ning sellest lähtuva tegevusplaani. Nii muutuks ka rahastamine stabiilsemaks. Sel aastal on pargile ette nähtud igapäevaste tegevuste elluviimiseks riigi toetus 300 000 krooni ulatuses.

Eelmisel aastal kasutamata jäänud investeeringuteks mõeldud raha 700 000 krooni on riik valmis Elistvere pargi käsutusse andma pärast arengukava valmimist.

Riigi investeeringutoetuse saamiseks peavad pargi tegevused olema arengukavaga määratletud ja rahakasutus läbipaistev.

Eesti Metsaseltsi juhatus arutab Riigimetsa Majandamise Keskuse pakkumist ning teeb omapoolse otsuse 4. aprillil.

*

Rahata Elistvere loomapark läheb RMK hoole alla
Vooremaa 25.3.08
Helve Laasik, Kaie Nõlvak

Rahata jäänud Elistvere loomapark on valmis minema RMK hoole alla, tõenäoliselt toimuvad muutused mitte varem kui juulis.

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) tegi neljapäeval MTÜ-le Eesti Metsaselts ettepaneku anda Elistvere loomapark üle RMK-le. MTÜ Eesti Metsaselts president Kaupo Ilmet ütles, et tegemist on igati teretulnud lahendusega.

Ilmeti sõnul on reaalne loomapark RMK-le üle anda kõige varem 1. juuliks. "Korrektse ülemineku korraldamine võtab kindlasti aega, varem ei jõua. Kui üleminek jääb ka 1. oktoobriks, pole veel hullu," lisas ta.

Elistvere Loomapargi perenaise Asta Sarve hinnangul on pargi üleminek Riigimetsa Majandamise Keskusele parim lahendus.

Lubatud raha seni saamata

"Siis peaksid lahenema meie rahaprobleemid ja töö saaks normaalselt jätkuda. Mis aga praegu meele mustaks teeb, on see lõputu jutt riigilt saadava nn katuseraha ümber. Ikka mainib press seda 300 000, mis tänu Villu Reiljani ja Mai Treiali vastutulekule meile eraldatakse, kuid märts saab varsti läbi ja me pole sellest rahast sentigi näinud. Probleemi on püüdnud lahendada ja keskkonnaministeeriumiga suhelda metsaseltsi juhatus, kuid leping raha eraldamiseks on ministeeriumi justkui jäädavalt kadunud. Ikka lubatakse seda allkirjastamiseks saata, kuid … raha ei ole!" nentis Sarv.

Metsaseltsi asepresident Heiki Hepner ütles, et lubatud 300 000 kroonist olnuks loomapargil tänavu esimeses kvartalis kindlasti vaja 150 000 krooni.

Sarve kinnitusel on loomapark saanud märtsis piletiraha juba üle 20 000 krooni. "Kui arvestada, et kevad läheneb ning ilmad paranevad ja kuu pole veel lõppenud, tuleb meie piletitulu märtsis 34 000–35 000. Jaanuaris-veebruaris oli aga külastajaid märksa vähem. Meid mõjutab ilm. Kui ikka päikest pole ja lörtsi pidevalt kaela sajab, käiakse siin vähem."

Elavad vanast rasvast

Heinad ja juurvili on sügisel varutud, kuid kõige kallim on liha, mida käiakse ostmas Tartus asuvast külmhoonest. Närilistemaja on elektriküttel, ka valgustusele kulub. Ja töötajate palgad tuleb maksta. "Kui me praegu ei oleks metsaseltsi hallata, ei kujuta ette, mis saaks. Sest nemad on meile vajalikud summad eraldanud – oma teiste tulude arvelt," lisas Sarv.

Töökohad peavad säilima

Ilmeti hinnangul peab üleminek olema korrektselt korraldatud. "Metsaselts on huvitatud loomapargi töötajate töökohtade säilimisest," märkis ta. "Meie selts on omavalitsuste ja riigi toel välja kujundanud tõelise turismiobjekti, meie soov on seda parki säilitada aastakümneteks," lisas metsaseltsi asepresident Heiki Hepner.

Tema sõnul arutab seltsi juhatus loomapargi RMKle üleandmist 4. aprillil.

Pargi tegevus peab olema määratletud arengukavaga ja rahakasutus läbipaistev, rõhutas RMK.

"Sihipäraseks arenguks vajab park läbimõeldud juhtimist ja stabiilset rahastamist. Pargi tegevused saavad eesmärgistatud, koostatakse arengukava ning sellest lähtuv tegevusplaan," kinnitas RMK juhatuse esimees Aigar Kallas.

Elistvere loomapargi ja RMK loodushariduslike tegevuste sidumisel saame pakkuda mitmekesisemat loodusharidust ning täita sellega ka RMK uues juhtimisstruktuuris püstitatud eesmärke nimetatud valdkonnas," selgitas Kallas.

RMK ja Elistvere loomapargi koostöö loodusõppeprogrammide läbiviimisel on kestnud juba pea kümme aastat.

Elistvere loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja algselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Parki toodi abi vajavad metsloomad, et need terveks ravida ja võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades.

RMK on Metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille põhiülesanne on riigimetsa säästlik ja efektiivne majandamine. RMK kasvatab metsauuendusmaterjali, korraldab metsatöid, tegeleb metsa ja puidu müügiga ning korraldab ulukihoolet. Lisaks loob RMK looduses liikumise ja metsapuhkuse võimalusi puhkealadel ning kujundab loodusteadlikkust. RMK majandada on 38 protsenti Eesti metsadest.

*

Loomapargi kannatuste raja lõpp paistab
Vooremaa 25.3.08, juhtkiri

On tekkinud lootus, et ebakindel ja ebamäärane aeg Elistvere Loomapargis hakkab läbi saama. Neljapäeval, 20. märtsil tegi Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) MTÜ-le Eesti Metsaselts ettepaneku anda Elistvere loomapark üle RMK-le.

Vooremaa tegijad peavad RMK ettepanekut mõistlikuks sammuks. RMK ja Elistvere loomapargi koostöö loodusõppeprogrammide läbiviimisel on kestnud juba pea kümme aastat. Elistvere loomapargi ja RMK loodushariduslike tegevuste sidumisel saab pakkuda mitmekesisemat loodusharidust ning täita sellega ka RMK uues juhtimisstruktuuris püstitatud eesmärke nimetatud valdkonnas.

Kõik on loogiline. Metsaseltsile on RMK pakkumine samuti meeltmööda. Seltsi juhatus arutab pakkumist ning teeb omapoolse otsuse 4. aprillil.

Selts soovib, et loomapark ka kümne või kahekümne aasta pärast töötaks. Samuti soovib selts säilitada seal inimestele töökohad.

Hoopis tõsisem teema on investeeringud. RMK peab arvestama Elistvere vajadustega ja need rahanumbrid pole väikesed. Tegelikult vajab Lõuna-Eesti loomaaiaks kasvanud Elistvere kümneid miljoneid kroone, et tõepoolest külastajatele korralik loomaaed olla ning ka lastele nõutaval tasemel loodusharidust pakkuda.

Muidugi ei pea seda raha korraga investeerima, vaid 4–5 miljoni krooni kaupa aastas. Need summad peaksid RMK-le olema igati jõukohased.

Kindlasti peaks olema võimalik loomapark ka poliitikast lahti siduda. Sest kuhu viib poliitiline rahastamine, on praegu väga selgesti näha.

*

Naine tappis mehe noahoobiga kubemesse
26.3.08
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/naine-tappis-mehe-noahoobiga-kubemesse.d?id=18520500

Kohus mõistis mehe joomingu ajal surnuks pussitanud naise kolmeks aastaks vangi. Mullu 11. augustil läks Heli (34) Jõgevamaal Elistvere küla ühes talus joomingu ajal tülli elukaaslase Jüriga (65). Süüdistuse järgi haaras naine noa ja virutas sellega kempsus mehele kubemesse. Noatera tabas reiearterit ja mees jooksis enne kiirabi saabumist verest tühjaks.

*

RMK võtab Elistvere loomapargi oma tiiva alla
TPM 4.4.08
Risto Mets, http://tartu.postimees.ee/040408/tartu_postimees/uudised/321801.php?rmk-votab-elistvere-loomapargi-oma-tiiva-alla

Foto: Elistvere ilvesed võivad end nüüd turvalisemalt tunda – loomapargi sulgemisoht on möödas.

Täna Tartus koos olnud Eesti metsaseltsi juhatus võttis vastu Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) pakkumise, mille kohaselt läheb Elistvere loomapargi majandamine edaspidi RMK hoole alla.

Ühtaegu loomapargi haldamisõiguse üleandmisega edastas Eesti metsaseltsi juhatus RMK-le Tabivere vallavolikogu ettepaneku sõlmida kolmepoolne koostööleping loomapargi edasiseks arendamiseks.

Pargi haldusõiguse ülemineku üksikasjad lepitakse kokku järgnevate kuude käigus ning üleminek on plaanis lõpule viia hiljemalt 1. juuliks.

RMK on huvitatud Elistvere loomapargi majandamisest ja arendamisest, sest see võimaldab mitmekesistada pakutava loodushariduse võimalusi.

*

Elistvere loomapark läheb RMK hoole alla
SL Õhtuleht 4.4.08
www.ohtuleht.ee/274088

Eesti Metsaseltsi juhatus võttis täna Tartus toimunud koosolekul vastu Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) pakkumise, mille kohaselt läheb Elistvere loomapargi majandamine edaspidi RMK hoole alla.

Elistvere loomapargi haldamisõiguse üleandmisega samaaegselt edastas Eesti Metsaseltsi juhatus RMK-le Tabivere valla volikogu ettepaneku sõlmida kolmepoolne koostööleping loomapargi edasiseks arendamiseks, edastas MTÜ Eesti Metsaselts kommunikatsioonijuht Marek Mühlberg.

Pargi haldusõiguse ülemineku üksikasjad lepitakse kokku järgnevate kuude käigus ning üleminek plaanitakse lõpule viia hiljemalt 1. juuliks.

RMK võtab seni projektipõhiselt rahastatud Elistvere loomapargi majandamisel arvesse sel aastal valminud arengukava, mis määrab pargi arengu põhisuunad aastani 2013.

Loomapargi töötajad eesootava muudatuse tõttu muret tundma ei pea, sest Eesti Metsaseltsi poolseks tingimuseks Elistvere loomapargi üleandmisel RMK-le oli, et kõik töötajad saaksid oma ametis jätkata.

*

Eesti Metsaseltsi juhatus otsustas Elistvere loomapargi anda RMK-le
Vooremaa 4.4.08
Helve Laasik, http://www.vooremaa.ee/news.php?nid=14&cid=0

Eesti Metsaseltsi juhatus otsustas reedel anda Elistvere loomapargi haldamise üle Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK). Üleminek saab metsaseltsi presidendi Kaupo Ilmeti sõnul teoks 1. juuliks.

Ühtlasi edastas metsaseltsi juhatus RMK-le Tabivere vallavolikogu ettepaneku sõlmida kolmepoolne koostööleping loomapargi edasiseks arendamiseks.

Seni projektipõhiselt rahastatud loomaparki peaks RMK hakkama majandama käesoleval aastal valminud arengukava järgi, mis määrab pargi põhisuunad aastani 2013.

"Loomapargi töötajad ei pea muret tundma, sest üheks metsaseltsi tingimuseks on, et kõigile töötajaile jäävad kohad alles," lisas Ilmet.

Detsembris 2007 elas loomapargis 11 loomaliiki 46 isendiga, näriliste ekspositsioonis on tänavu 1. veebruari seisuga 11 liiki 48 isendiga.

*

Metsaselts annab Elistvere RMK-le
Vooremaa 5.4.08
Helve Laasik, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=71

Eesti Metsaseltsi juhatus otsustas reedel anda Elistvere loomapargi Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hoolde.

Eesti Metsaseltsi president Kaupo Ilmet ütles, et üleminek plaanitakse lõpule viia hiljemalt käesoleva aasta 1. juuliks, selleks ajaks peaksid pargi haldusõiguse ülemineku üksikasjad olema kokku lepitud.

Ühtlasi edastas metsaseltsi juhatus RMK-le Tabivere vallavolikogu ettepaneku sõlmida kolmepoolne koostööleping loomapargi edasiseks arendamiseks.

Elasid piletitulust

Seni projektipõhiselt rahastatud loomaparki peaks RMK hakkama majandama käesoleval aastal valminud arengukava järgi, mis määrab pargi põhisuunad aastani 2013.

"Loomapargi töötajad ei pea muret tundma, sest üheks metsaseltsi tingimuseks on, et kõigile töötajaile jäävad kohad alles," lisas Ilmet.

Elistvere Loomapargi perenaise Asta Sarve hinnangul on pargi üleminek RMK-le parim lahendus.

Detsembris 2007 elas loomapargis 11 loomaliiki 46 isendiga, näriliste ekspositsioonis on tänavu 1. veebruari seisuga 11 liiki 48 isendiga.

Loomapargi ülalpidamiskuludest katab aastate 2008–2013 arengukava andmetel üle poole piletitulu. Töötasu moodustab viimastel aastatel ülalpidamiskuludest 60–65 protsenti, loomasööt kuni 15 protsenti ja ülejäänud on muud kulud, milles seoses loomaaedikute amortiseerumisega on kulumahukas nende remontimine.

Tänavu on loomapark elanud peamiselt piletitulust. 300 000 kroonist, mis Villu Reiljani ja Mai Treiali ettepanekul Riigikogus nn katuserahast loomapargile 2008. aastaks eraldati, pole Elistvere sentigi saanud.

Raha pole

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja kt Andres Kruus vastas 24. märtsil Vooremaale, et keskkonnaministeeriumi eelarves on Elistvere loomapargi igapäevaste kulutuste katmiseks ette nähtud sel aastal 300 000 krooni. Lepingu läbirääkimised on käinud juba mõnda aega ning lähipäevil saadab ministeerium lepingu partnerile kooskõlastamiseks ja selle alusel tegevuste täpsustamiseks.

Reedeks oli leping allkirjastatud ja maksegraafik paika pandud, kuid raha loomapark senini saanud ei ole, ütles loomapargi perenaine Asta Sarv. Talle väideti ministeeriumist, et inimene, kes nende asjaga tegeleb, on komandeeringus.

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) tegi märtsi lõpus MTÜ-le Eesti Metsaselts ettepaneku anda Elistvere loomapark üle RMK-le.

Probleemid Elistvere loomapargi ümber algasid mullu novembri lõpus, kui park pidi notari juures vormistama endise kauplusehoone ostu-müügitehingu, milleks oli riigilt eraldatud investeeringuteks mõeldud miljon krooni suurusest summast jäetud 700 000 krooni, kuid viimasel minutil selgus, et ostuks puudub keskkonnaminister Jaanus Tamkivi lubav allkiri. Tehing jäi vormistamata.

2007. aasta lõpuni sai loomapark riigilt iga aastast rahalist toetust 1,5 miljonit krooni. Lisaks on park raha taotlenud ka Keskkonnainvesteeringute Keskuselt.

Elistvere loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgu rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abi vajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades.

*

Elistvere loomapark vajab stabiilsust
Vooremaa 7.4.08
http://www.vooremaa.ee/contents.php?action=addcomment&cid=67

Eelkõige just stabiilsust ja kindlust homse suhtes, sest viimase aja sündmusi arvestades ei olnud töötajatel sugugi teada, kui palju jätkub raha loomadele toidu ostmiseks.

Ja veel vajab loomapark üsna paksu rahakotiga peremeest, kes suudaks investeerida hädavajalikud summad. Kohalike omavalitsuste rahast selleks poleks jätkunud. Sest nende rahakott jääb liiga kõhnaks. RMK ehk riik peaks hea peremehena suutma tagada loomapargile stabiilse ja rahuliku elu. Varem kümneid miljoneid inimeste ja looduse sinasõbraks tegemiseks investeerinud RMK peaks Elistverega kenasti toime tulema. Mis saab aga siis, kui RMKd hakkavad raputama uued struktuurimuudatused? Või leiab kunagi mingi uus valitsuskoalitsioon, et loodusharidusele polegi mõtet raha kulutada. Mis saab siis Elistverest? Kas kordub mullune stsenaarium? Jäävad loomad siis ainult kohalike omavalitsuste ja vabatahtlike annetajate rahast sõltuma? Kui palju me saame üldse loota inimeste kaastundele, halastusele ja üllale soovile annetada endast nõrgemate hüvanguks? Kas sellele saab üldse loomapargi tulevikku üles ehitada?

Need on praegu ehk kiuslikud küsimused, kuid inimesed ootavad ka neile vastuseid.

*

Uuring lükkab ümber müüdi toitu raiskavatest ilvestest
EPL 7.4.08
Ulvar Käärt, www.epl.ee/artikkel/424809

Jälgimisseadmega ilveste uurimine on näidanud, et lusti pärast nad saaki ei murra.

Märtsikuus jälgimisseadmetega kaelustatud isasilvestelt Urrilt ja Tõnnilt tulnud andmed kummutavad jahimeeste seas laialt levinud arusaama, nagu oleks tegemist suurte toiduraiskajatega.

Nimelt on ilvesed seni pakkunud küttidele pidevalt kõneainet kui loomad, kellele meeldib murda rohkem saakloomi, kui nad tegelikult ise söögiks vajavad.

Ratsionaalsed sööjad

Kahe ilvese toimetusi uuriv Peep Männil metsakaitse- ja metsauuenduskeskusest aga väitis, et värsked jälgimisandmed osutavad hoopis vastupidisele. Mõlemad loomad on vähem kui kuuga murdnud kehakinnituseks juba neli metskitse. "Seejuures on nad käitunud saagiga väga ratsionaalselt – murtud looma juures on oldud seni, kuni see on täielikult söödud," rääkis Männil. Nii näitavad kaelustest mobiillevi kaudu uurijate arvutisse jõudnud asukohapunktid, et kitse süües on ilvesed selle juures paigal neli kuni viis päeva järjest. Korjuse lähedusest ei raatsi nad lahkuda isegi öösel.

"Pärast viit söögipäeva on ilvesed paar päeva ringi liikunud ning siis uue kitse murdnud. Siiani pole see rütm neil veel sassi läinud," tähendas Männil.

Tema arvates on ilvesed teeninud jahimeeste seas toiduraiskaja maine lihtsal põhjusel. "Kui kütid kitsekorjuse juurde satuvad, teevad ilvesed sealt häirimise tõttu sääred ning tagasi enam ei tule. Nii juhtubki, et vaid osaliselt söödud kits jääb metsa all vedelema," viitas Männil.

Kiired rändajad

Lisaks ilveste tegelikule toitumiskäitumisele on praegune uuring näidanud, et metskassid on jooksuajal väga liikuvad. Näiteks Urril polnud mingi probleem läbida päevaga 35 kilomeetrit.

Veel aitavad aasta jooksul ilveseid jälgides kogutavad andmed ekspertidel hakata edaspidi loomade arvukust täpsemalt hindama.

*

Elistveres kasvavad triibulised metsseapõrsad
PM online 21.4.08
Vilja Kohler, http://tartu.postimees.ee/210408/tartu_postimees/uudised/325361.php

Elistvere loomapargi metsseapaar Possa ja Kert ei teinud oma asutuse rahamuredest välja ning jätkasid vanas vaimus perekonna väärtustamist, mille tulemusel tuhnib nüüd aedikus kolm triibulist põrsast.

Triibulised põrsad tunnevad end päikesepaistelisel põhul tuhnides väga hästi.

Tegelikult sündis Elistvere loomapargis elaval nelja-aastasel emisel Possal ja sama vanal kuldil Kerdil 2. aprillil viis põrsast. "Kaks põrsast olid väga nõrgad ja loodus tegi oma valiku," selgitas loomulikku kadu Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Kolm veel nimeta põrsast on praegu küll väiksed kui kotinõelad, kuid juba nii hakkajad, et käivad pesast väljas oma aediku suuruse ilmaga tutvumas.

Pikemalt loe homsest Tartu Postimehest.

*

Noored kärsad mürgeldavad pesas
TPM 22.4.08
Vilja Kohler, http://tartu.postimees.ee/220408/tartu_postimees/uudised/325424.php

Foto: Elistvere loomapargi metsseapaar Possa ja Kert ei teinud oma asutuse rahamuredest välja ning jätkasid vanas vaimus perekonna väärtustamist, mille tulemusel tuhnib nüüd aedikus kolm triibulist põrsast.

Elistvere loomapargis elava emise Possa ja kult Kerdi kolm nädalat vanad põrsad askeldavad juba rõõmsalt ringi.

Tegelikult sündis Elistvere loomapargis elaval nelja-aastasel emisel Possal ja sama vanal kuldil Kerdil 2. aprillil viis põrsast. "Kaks põrsast olid väga nõrgad ja loodus tegi oma valiku," selgitas loomulikku kadu Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Kolm veel nimeta põrsast on praegu küll väiksed kui kotinõelad, kuid juba nii hakkajad, et käivad pesast väljas oma aediku suuruse ilmaga tutvumas.

Väiksed uustulnukad

Eile ennelõunal olid nad kõhud just emapiimast täis puukinud ja põõnasid aediku ääres päikese käes nagu morsad. Napi poole tunni pärast tuhnis titepere aga juba maad ehk keeras oma pesa pahupidi, mamma Possa nõutult pealt vaatamas.

Loomapargis elab viis suurt metssiga – kaks emist ja kolm kulti ehk neid loomi on seal piisavalt. Sellepärast müüakse tänavused põrsad Eesti teistele metsseakasvatajatele ära.

Peale põrsaste on loomapargis tänavu sündimas veel mõned loomalapsed, kuid neid ei tohiks palju olla. "Eelmisel aastal tundus meie tulevik väga tume ja püüdsime loomalaste sündi ära hoida," selgitas Asta Sarv.

Enam-vähem kindel on see, et mais peaks loomapark täienema väikse hirvetallega. Ka seitsmest ilvesest ühelt on poegi oodata. Aga seda ei oska Asta Sarv küll arvata, kas proua põhjapõder on lihtsalt juurde võtnud või toob ta peagi vasika.

Mis loomapargi tulevikku puutub, siis tänu Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) alla minekule pole see küll enam nii tume, kui aasta algusest senini vaid piletitulust ja praeguse omaniku MTÜ Eesti Metsaselts raha arvel elamist mitte arvestada.

Nimelt ei anna riik 53 suurt looma ja 48 närilist pidavale loomapargile tänavu sentigi, kui mitte arvestada 300 000 krooni, mille eraldas loomapargile tegevuskuludeks Rahvaliit. Kuid seegi raha pole keskkonnaministeeriumist Elistverre jõudnud.

"Meie paberid kaovad ministeeriumis kogu aeg ära, mitte kuidagi ei saa me lubatud raha kätte," ohkas Asta Sarv. "Enne mai keskpaika seda ei tule."

Kas palka saab?

Täna läheb loomapargi perenaine Tabivere vallavalitsusse uurima, kas vald saab neile eraldada lubatud 100 000 krooni. "Kui me vallalt abi ei saa, siis ei saa me selle kuu lõpus oma viiele töötajale enam palka maksta," ütles loomapargi perenaine kurvalt. Selle kuu alguses jõudsid RMK ja Eesti Metsaselts kokkuleppele, et esimene võtab Elistvere loomapargi enda hoole alla. Peale selle põhimõttelise otsuse pole asi veel suurt edasi liikunud.

Esimene tõsine nõupidamine Elistvere loomapargi üleandmise-ülevõtmise teemal tuleb 29. aprillil.

*

Lääne-Viru faunasse lisandusid põhjapõdrad
Virumaa Teataja 22.4.08
Andres Pulver, www.virumaateataja.ee/230408/esileht/15045749.php

UUS: Laupäeva õhtul lumisest Ida-Soomest Suomussalmist kevadest pakatavale Toolsele jõudnud põhjapõdranoorukid Pekka ja My tunnevad ennast uues kodus väga hästi.

Toolse Metsaantsu jaanalinnufarmi peremees Ennu Sai ütles, et aasta vanused põhjapõdrad Pekka ja My elasid 25 tundi kestnud sõidu Suomussalmist Toolsele väga hästi üle.

Ida-Soomes sadas eelmisel nädalal maha paks lumevaip, seetõttu oli loomade üllatus suur, kui nad avastasid, et Eestimaal saab täiesti vabalt juba rohelist rohtu nosida.

Et põhjapõdrad peavad iga päev sööma põdrasammalt, anti nende uuele peremehele teele kaasa ka suur kott samblaga. "Toit peab kindlasti paigas olema, siis on lootust, et nad hakkavad tulevikus ka sigima," rääkis Ennu Sai.

Suguküpseks saavad põhjapõdrad umbes kolmeaastaselt, seega on Pekkale ja Myle järelkasvu oodata paari aasta pärast.

Lisaks põdrasamblale peavad loomad iga päev saama ka kilogrammi spetsiaalset põhjapõtrade jõusööta. Ka talvise heina suhtes on neil oma nõudmised. "Hein peab olema leheline ja pehme, kõva kõrs lõhub neil suu ära," selgitas Sai ja lisas, et heina tuleb põhjapõtrade jaoks teha võimalikult vara.

Elistvere loomapargi juhataja Asta Sarv ütles, et tegelikult tahavad kõik metsloomad peenekõrrelist varast heina, kuid heina osakaal põhjapõtrade talvises toidus ei ole väga suur. "Kõige tähtsamad on ikka spetsiaalne põhjapõdrasööt ja kuivatatud pajuvihad," lausus ta.

*

Jahti pidades viga saanud raudkull toimetati kosuma
28.4.08
http://www.neljas.ee/est/jogeva/?news=935619&category=46

Jõgeval sai pargis tõenäoliselt jahti pidades viga raudkull, vigastatud linnule tungisid kallale aga künnivaresed, kirjutab Vooremaa.

Peahaavaga kulli püüdis reedel kinni Jõgevamaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist Mariliis Märtson. Lind toimetati Nigula metsloomade taastuskeskusse. Märtsoni sõnul oli tegemist raudkulliga, kes oli ilmselt saaki jahtides vastu puud lennanud ning peaks pärast paari kosumispäeva taas vabadusse saama.

*

Elistvere loomaparki saab nädalavahetusel tasuta
SL Õhtuleht 7.5.08
Mari-Leen Albers, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=278455

RMK ja Eesti Metsaselts kutsuvad kõiki huvilisi eelseisval nädalavahetusel külastama Elistvere loomaparki Jõgevamaal. Metsanädala puhul on loomapargi külastamine sel laupäeval ja pühapäeval kõigile tasuta.

Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on Elistvere hetkel koduks 53 ulukile ja 48 närilisele, aga lähinädalad toovad selles osas kindlasti lisa. Lisaks on lähiajal poegimas üks Elistvere loomapargi seitsmest ilvesest.

Elistvere loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abivajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida.

Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades. Elistvere loomapargis saab näha põtra, pruunkaru, piisonit, metskitse, kabehirve, metssiga, ilvest, rebast, kährikkoera, metsnugist, minki, faasanit ja oravat. Näriliste jaoks on sisse seatud eraldi näriliste uurimiskeskus.

Loomapark on avatud kella 10–17.

*

Elistvere orava kõht on kahtlaselt ümar
7.5.08
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/elistvere-orava-koht-on-kahtlaselt-umar.d?id=18837693

Elistvere loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on Elistveres elavale 53 ulukile ja 48 närilisele lähinädalatel lisa oodata.

"Tänavukevadised esimesed loomalapsed on juba ilmavalgust näinud – metsseapaaril Possal ja Kerdil on kolm kuu aja vanust poega," sõnas Sarv RMK teatel.

*

Elistvere loomaparki saab nädalavahetusel külastada tasuta
Vooremaa 7.5.08
www.vooremaa.ee/news.php?nid=78&cid=0

RMK ja Eesti Metsaselts kutsuvad kõiki huvilisi eelseisval nädalavahetusel külastama Elistvere loomaparki Jõgevamaal. Metsanädala puhul on loomapargi külastamine sel laupäeval ja pühapäeval kõigile tasuta, teatas RMK kommunikatsioonijuht.

Tema sõnul on loomapark avatud laupäeval ja pühapäeval kella 10–17.

Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on Elistvere hetkel koduks 53 ulukile ja 48 närilisele, aga lähinädalad toovad selles osas kindlasti lisa. "Tänavukevadised esimesed loomalapsed on juba ilmavalgust näinud – metsseapaaril Possal ja Kerdil on kolm kuu aja vanust poega," sõnas Sarv. "Kohe-kohe peaks tall sündima ka hirvedel ning ka meie oraval on kõht kahtlaselt ümar. Arvata võib, et oravapojad sünnivad hiljemalt järgmisel nädalal." Lisaks on lähiajal poegimas üks Elistvere loomapargi seitsmest ilvesest.

Elistvere loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abivajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades. Elistvere loomapargis saab näha põtra, pruunkaru, piisonit, metskitse, kabehirve, metssiga, ilvest, rebast, kährikkoera, metsnugist, minki, faasanit ja oravat. Näriliste jaoks on sisse seatud eraldi näriliste uurimiskeskus.

Vastavalt Eesti Metsaseltsi ja RMK vahel aprilli alguses sõlmitud kokkuleppele läheb Elistvere loomapargi majandamine RMK hoole alla. Pargi haldusõiguse üleminek plaanitakse lõpule viia hiljemalt 1. juuliks 2008.

RMK on huvitatud Elistvere loomapargi majandamisest ja arendamisest, sest see võimaldab mitmekesistada pakutava loodushariduse võimalusi. RMK ja Elistvere loomapargi koostöö loodusõppeprogrammide läbiviimisel on kestnud juba pea kümme aastat.

RMK on metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille põhiülesanne on riigimetsa säästlik ja efektiivne majandamine.

*

Elistvere loomapargis tasuta nädalavahetus
RMK 7.5.08
http://www.rmk.ee/press/uudised/uudised-2008/07052008-elistvere-loomapargis-tasuta-nadalavahetus

RMK ja Eesti Metsaselts kutsuvad kõiki huvilisi eelseisval nädalavahetusel külastama Elistvere loomaparki Jõgevamaal. Metsanädala puhul on loomapargi külastamine sel laupäeval ja pühapäeval kõigile tasuta. Loomapark on avatud kella 10–17, kirjutab Riigimetsa Majandamise Keskus.

Loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul on Elistvere hetkel koduks 53 ulukile ja 48 närilisele, aga lähinädalad toovad selles osas kindlasti lisa. "Tänavukevadised esimesed loomalapsed on juba ilmavalgust näinud – metsseapaaril Possal ja Kerdil on kolm kuu aja vanust poega," sõnas Sarv. "Kohe-kohe peaks tall sündima ka hirvedel ning ka meie oraval on kõht kahtlaselt ümar. Arvata võib, et oravapojad sünnivad hiljemalt järgmisel nädalal." Lisaks on lähiajal poegimas üks Elistvere loomapargi seitsmest ilvesest.

Elistvere loomapark sai alguse kümme aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abivajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades. Elistvere loomapargis saab näha põtra, pruunkaru, piisonit, metskitse, kabehirve, metssiga, ilvest, rebast, kährikkoera, metsnugist, minki, faasanit ja oravat. Näriliste jaoks on sisse seatud eraldi näriliste uurimiskeskus.

Vastavalt Eesti Metsaseltsi ja RMK vahel aprilli alguses sõlmitud kokkuleppele läheb Elistvere loomapargi majandamine RMK hoole alla. Pargi haldusõiguse üleminek plaanitakse lõpule viia hiljemalt 1. juuliks 2008.

RMK on huvitatud Elistvere loomapargi majandamisest ja arendamisest, sest see võimaldab mitmekesistada pakutava loodushariduse võimalusi. RMK ja Elistvere loomapargi koostöö loodusõppeprogrammide läbiviimisel on kestnud juba pea kümme aastat.

RMK on metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille põhiülesanne on riigimetsa säästlik ja efektiivne majandamine. Lisaks loob RMK metsapuhkuse veetmise võimalusi Eesti riigimetsas ja kujundab loodusteadlikkust. RMK majandab ligi 40% Eesti metsadest.

Lisainfo:
Asta Sarv, Elistvere loomapargi juhataja
Marge Rammo, RMK puhkemajanduse osakonna juhataja

*

Lõkketulest süttis kulu
Vooremaa 7.5.08
Ardi Kivimets, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=300

Kui volbriööl suudeti Jõgevamaal lõkketuled kontrolli all hoida, siis reedel, 2. mail sai hooletusest lõkke põletamisel alguse kulu põlemine Tabivere vallas Elistvere külas. Päästjad jõudsid kustutada põlengu enne selle väga kaugele levimist.

Ühel korral käisid päästjad Mustvee linnas Tartu mnt kustutamas ohtlikke lõkkeid, pühapäeva õhtul oli samal tänaval hooletusest lõkke põletamisel süttinud paarikümne ruutmeetri ulatuses kulu, mis kohale saabunud päästjate poolt materdades ja vee abil kustutati. Laupäeval kutsuti päästjad kustutama Tabivere vallas Äksi külas põlevat prügihunnikut.

Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) andmetele tuginedes on praegu suures osas Eestist kehtiv IV tuleohu klass, mis tähendab seda, et tegemist on suure tuleohuga. Ilmaennustus prognoosib sooja ja see tõstab riske kulu- ja metsapõlengute tekkimiseks. Lõuna-Eesti Päästekeskuse teeninduspiirkonna kuue maakonna operatiivkorrapidajad ja tuleohutusjärelevalve inspektorid ning keskkonnainspektsioon teostavad seiresõite, et kontrollida kulupõletamise keelust ja lõkke tegemisel tuleohutusnõuetest kinnipidamist.

*

Abitu metslooma aitamine nõuab teadmisi
Sakala 8.5.08
Kaja Kübar, Kaili Viilma, Aet Truu, riiklik looduskaitsekeskus
www.sakala.ajaleht.ee/080508/esileht/5033537.php

Kevad kogub hoogu ja looduses käib vilgas elu. Sel ajal sagenevad tavaliselt juhtumid, kus inimene kohtab abitut looma või lindu.

Abituks ehk inimese abi vajavaks arvatakse metsloom, kes on vigastatud või sattunud ebaharilikku olukorda, näiteks asulasse.

Alates 2006. aastast vastutab abitute metsloomadega toimetamise eest riiklik looduskaitsekeskus (LKK). Tema allasutusena tegeleb metsloomade rehabiliteerimisega Nigula metsloomade taastuskeskus, mille kodulehelt on võimalik leida mõningaid juhiseid, kuidas loomade ja lindudega käituda.

Terve isend tuleb rahule jätta

Enne kui loomale või linnule appi tõtata, tuleb meeles pidada kõige tähtsamat reeglit: terve loom või lind ega üksik looma- või linnupoeg ei vaja inimeste abi – teda ei tohi puutuda ega muidu häirida.

Pealtnäha hüljatud poegadel on sageli vanemad, kes neid toidavad ja kaitsevad. Linnupoegadel, näiteks rästastel, kuldnokkadel või kakkudel, võib aga käes olla pesast lahkumise aeg, kuid nad ei pruugi veel lennata, vaid varjuvad põõsaste vahele ja rohu sisse. Lisaks vanemate käest saadavatele palukestele otsivad nad ka ise toitu ning elavad oma tavalist linnuelu.

Hüljatud linnupoeg on aeglane ja loid, tema silmad on poolavatud või kinni ning puudutamisel tundub ta külmana. Ta on kõhnunud ja tema sulestik on ilmselgelt alaarenenud.

Linnupoeg ei ole hüljatud, kui ta on elav ja püüab põgeneda, tema silmad on niisked ja täiesti avatud, ta teeb kinnipüütuna kõva kisa ja roojab, ta tundub puudutamisel soe ning tema kõht on prunnakas.

Vigastatud või linna eksinud looma või linnu leidmise korral tuleks kõigepealt helistada päästeametisse, keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel valvetelefonil või Nigula metsloomade taastuskeskusesse ning kirjeldada olukorda. Sealt antakse juhiseid, kuidas edasi tegutseda.

Kui mingil põhjusel pole võimalik helistada ja tuleb omapäi tegutseda, peab vigastatu viima lähima veterinaararsti juurde.

Kõikide loomade ja lindude puhul tuleb siiski järgida hulka reegleid.

Metsloomaga, ka pojaga, peab käituma ettevaatlikult ning vältima tema puudutamist ja häirimist. Eriti ettevaatlikult tuleb suhtuda sagedamini marutaudi levitavatesse loomadesse, nagu rebastesse ja kährikutesse. Mõtlema peab ka sellele, et metsloomadel, teiste seas lindudel, võib sageli olla parasiite, näiteks kirpe ja puuke.

Tähtis on teada, et üldjuhul käituvad loomad meestega agressiivsemalt, sest nad tajuvad inimese kehakeelt ning nii loomadel kui inimestel on isased suuremad ja seega ka ohtlikumad.

Suurulukid võivad rünnata

Eri liigigruppidega toimetamisel kehtivad oma käitumisreeglid. Suurulukite (põder, punahirv, metskits, metssiga, ilves, pruunkaru ja hunt) puhul tuleb vältida kitsastes kohtades seismist ning jätta endale alati taganemistee. Inimese ja looma vahele võiks jääda mõni objekt, mille taha saaks vajaduse korral varjuda, sest põgenemisvõimaluseta loom ründab sageli.

Kui inimene jääb looma ja tema poegade vahele, on peaaegu alati tulemuseks rünnak.

Üksinda suuruluki ligidal olles ei tohi kunagi kummarduda või kükitada, sest loom hindab vastase suurust ja ohtlikkust oma silmade kõrguse järgi maapinnast. Sellest tulenevalt on inimene temale võrdlemisi ohtlik loom.

Üldjuhul ei tohi suurulukile läheneda eest ega tagant, vaid peaks hoidma tema külje poole. Loomaga tuleb käituda rahulikult ning tema püüdmisel arvestada ka iseendaga – loom tunneb ära inimese nõrgad kohad (haigused, vigastused).

Linnud võitlevad nii noka kui jalgadega

Lindude puhul on tarvis silmas pidada, et neil on palju parasiite ja nad levitavad ka inimestele ohtlikke nakkushaigusi, eriti niinimetatud linnalinnud.

Tuleb hoiduda küünte, tiibade ja noka eest ning kaitsta silmi, sest läikiva ja liikuvana on need esimesed ründeobjektid. Püüdmise vajaduse korral peaks kasutama mõnda rõivaeset, näiteks mütsi, jopet või rätikut. Pärast linnu paljaste kätega puudutamist tuleb käed pesta ning võimaluse korral desinfitseerida.

Lindude transportimiseks oleks hea kasutada hästi suletavat, kuid õhuaukudega pappkasti. Pimeduses linnud rahunevad ning rabelevad ja vigastavad ennast vähem.

Luikedel tuleb kindlasti fikseerida tiivad ja kael, sest nende tiivanukkidega tehtud löögid on ohtlikud. Nokk tuleks neil sulgeda peenikese nööri, mitte kleeplindiga.

Toonekurgede puhul tuleb karta nokalööki, kuid sellest veelgi ohtlikum on löök kokkupandud jalgadega. Nende lindudega on parem tegutseda kahekesi, püüdes võimalusel korraga alla suruda nii nende selga ja kaela kui jalgu, sealjuures neid mitte lüües ega jalgu vigastades.

Kakud ja teised röövlinnud ründavad pesa ja poegi kaitstes ning kinnises ruumis olles enamasti inimese pead. Sel puhul on abiks paks müts või vihmavari. Maas olles kaitsevad nad ennast peamiselt küünistega ning siis tuleb püüdmisel esmalt fikseerida linnu jalad, seejärel tiivad ja pea. Kasutusele võetud kindad olgu mitmekihilised ja tugevad.

Vareslased on intelligentsed linnud, kes kaitsevad oma poegi väga agressiivselt. Rünnates leiavad nad inimesel üles kõige kaitsetuma koha. Need linnud võitlevad ka juba peos olles ja isegi kaetud silmadega ning rünnakus võivad osaleda lähedalasuvad teised sama liigi esindajad.

Poegi kaitsev kajakas pikeerib õhust, andes enamasti karjumisega endast märku. Ohtlikud on nii tema küünised kui nokk.

Kokkuvõttes peab nentima, et looduse loomulikku eluringi tuleks sekkuda nii vähe kui võimalik ja aidata ainult siis, kui tegu on tõesti abitus situatsioonis olijaga. Metsloomade, sealhulgas lindude loodusest püüdmine ja kodus pidamine on seadusega rangelt keelatud.

KUIDAS TEGUTSEDA?

Abitute loomade ja lindudega käitumisel tuleb järgida hulka reegleid.
• Ära lähene metsloomale, kui oled ise vigastatud või haige.
• Haavatud või haige loom on alati ohtlikum kui terve.
• Mida vähem publikut, seda parem.
• Tegutse kiiresti, sest sageli ei lase loomad sama püügivõtet mitu korda kasutada.
• Tegutsege võimaluse korral kahekesi: üks püüab ja teine hajutab tähelepanu.
• Et ükski vaktsiin ei anna sajaprotsendilist nakatumisvastast garantiid marutaudi vastu, väldi looma vere või sülje sattumist oma vereringesse. Kui see siiski juhtub, pöördu kiiresti arsti poole.
• Sageli võtavad loomad ja linnud silma vaatamist algava rünnakuna.
• Kõige lihtsam on loomi, näiteks päevase eluviisiga linde rahustada nende silmi kinni kattes.
• Kaitsevahendid ei tohi olla segavad (näiteks liiga suur kilp) ega looma provotseerivad (näiteks peegeldav või särav kattepind).

KONTAKT

Vigastatud või linna eksinud looma või linnu leidmise korral tuleb helistada ühel järgmistest numbritest:
• päästeameti numbril 112 (eriti linnades)
• keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel valvetelefonil 1313
• Nigula metsloomade taastuskeskuses telefonil 445 1760 või 504 5891

*

Tartus jooksid kalmistul ringi põdrad
14.5.08
http://www.neljas.ee/est/tartu/tartulinn/?news=938182&category=10

Eile vajati Tartu linnas päästjate abi, kui Rahumäe kalmistul nähti põtru ringi jooksmas.

Lõuna-Eesti Päästekeskusele teatati eile kell 20.27, et Tartu linnas Rahumäe kalmistul nähakse põdrapulli koos varsaga ringi jooksmas.

Kohale saabunud päästjad otsisid kalmistu läbi, kuid täiskasvanud põtra ei leitud. Maha jäetud põdravarss püüti kinni ning kohale kutsutud loodusvaht viis hätta jäänud looma Nigula Metsloomade Taastuskeskusesse.

*

Elistvere loomapargis käis üle kahe tuhande külastaja
Vooremaa 19.5.08
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=394

Metsanädala kahel viimasel päeval võimaldas RMK kõigil soovijail Elistvere loomaparki tasuta külastada, kompenseerides pargile piletitulu. Külastajaid jagus kahe päeva peale üle 2000, ainuüksi pühapäeval käis loomi vaatamas 1132 inimest.

Kõigile möödunud nädalavahetusel loomaparki tulnutele anti teada, et lõppeva metsanädala puhul võimaldab RMK kõigil parki tasuta külastada.

Suhtumine seinast seina

"Tasuta külastamise võimaldamine metsanädala puhul oli Riigimetsa Majandamise Keskuse kui meie tulevase haldaja poolt hea tahte avaldus. See oli väga sümpaatne. Külastajate suur arv tõestas taas meie populaarsust ja pargi vajalikkust. Samas näitas ka ära, et meie Eestimaa inimesi on mitut sorti," kommenteeris loomapargi perenaine Asta Sarv möödunud nädalavahetusel toimunut.

Pühapäeval 1132 külastajat

Eriti rahvarohke oligi tema sõnul pühapäeva pärastlõuna, sest kuigi infot oli jagatud nii ajalehtedes kui internetis, said paljud tasuta külastamisvõimalusest teada alles sõpradelt-tuttavatelt, kes ise hommikupoolikul pargis olid käinud.

Raha on väga vaja

"On tõesti tore, et loomasõbrad meie viimase aja raskustest teavad, huvi tunnevad ja aidata püüavad. Sest rahaga on tõesti kehvad lood, Rahvaliidu lubatud 300 000 on küll kaua kõne all olnud, kuid siiani saamata.

Lepingupaberid ikka liiguvad edasi-tagasi, kuid lubatud "katuseraha" ikka ei paista," oli Asta Sarv murelik.

"Murutraktor läks katki, eks see masin ole meil vana ka, tublisti vett ja vilet saanud. Meil on siledat murupinda vähe, maa on puude all künklik, sageli tuleb ette mutimullahunnikuid, eks see lõhub ka traktorit. Kui nüüd tõesti lähemal ajal selle raha saaks, ostaks kohe uue traktori."

Aprillis vastu võetud otsusega annab Eesti Metsaselts hiljemalt juulis Elistvere loomapargi haldamise üle Riigimetsa Majandamise Keskusele.

*

Elistveres on looduslaagrite hooaeg
Vooremaa 27.5.08
Kaie Nõlvak, http://www.vooremaa.ee/contents.php?action=addcomment&cid=1000084

Juba viis aastat pakub Elistvere loomapark igal kevadel kooliõpilastele võimalust veeta nädalavahetusel üks ööpäev pargis, et saada mitmekesiseid teadmisi loodusest. Looduslaagri õpetajad tulevad kohale peamiselt Luua Metsanduskoolist ja Tartu Loodusmajast, teema vastu sügavat huvi tundvad noored aga koolidest üle vabariigi.

Raha looduskoolituse korraldamiseks saadakse Keskkonnainvesteeringute Keskuselt ehk KIKilt ja sel kevadel toimub mai- ja juunikuus kokku seitse laagrit.

Sellekevadised esimesed laagrilised võeti vastu 16. mail – 20 õpilast Palamuse gümnaasiumist ja 10 Kambja põhikoolist.

"Laagrilised jõuavad meile tavaliselt reedesel päeval kell 15 ja laagri lõpetame laupäeval samal ajal, nii et üks ööpäev on seda aega, mil õpilased koolitust saavad ja loomapargiga põhjalikumalt tutvuvad. Tavaliselt käivad meil keskastme klassid, enamasti 5.–7., aga on olnud ka gümnaasiumiõpilaste gruppe. Juhendamise-õpetamise osas on ladus koostöö Luua Metsanduskooliga, kust õpetajaid tuleb igasse laagrisse mitu," rääkis loomapargi perenaine Asta Sarv.

Õppematerjali jagub

Mullast, selle koostisest ja elanikest räägib õpetaja Ell Tuvike, seeni, antud aastaajal puuseeni tutvustab Uuno Kask. "Hea õppematerjal selliste seente tundmaõppimiseks oli meil pikka aega omast käest võtta meie valdustest üle tee asuvas pargis, kus oli vanu mahalangenud puutüvesid. Nüüd on need kahjuks nii mädanenud, et sealt enam seeni ei leia," kommenteeris Asta loomapargi võimalusi kõike oma käega katsuda ja oma silmaga näha. Siiski ei tule Elistveres õppematerjalist puudu. Kui näiteks sõna saab Luua õpetaja Vello Keppart, kes on täiesti universaalne teadmisteallikas, leiab ta elusaid näiteid kõikjalt. Eriti populaarsed on tema juhendatavad linnulaulutunnid. Sulelisi õpitakse eristama laulu järgi, samuti saadakse teada, kus nad pesitseda eelistavad ja kuidas neid ka välimuse järgi ära tunda.

Evelin Saarva teemaks on metsakooslus, Aivo Tamm Tartu Loodusmajast tutvustab vee-elanikke ja -taimi, samuti putukaid.

"Õhtuti pannakse kõikvõimalike lülijalgsete kohalemeelitamiseks parki üles valge lina. Sinna maanduvad tegelased võetakse Aivo juhendamisel vaatluse alla ja tehakse nende isikud kindlaks," kirjeldas loomapargi perenaine õhtusi "putuka- ja põrnikakinoseansse".

Probleemid peavarjuga

Et noored loodusesõbrad ka ööseks Elistverre jäävad ja et meie kliima igal aastaajal hästi mitmekesine ja üllatusterohke on, sai päritud sedagi, kust ja kuidas laagrilised süüa ja öömaja saavad. "Siin annab nüüd jälle valusalt tunda see probleem, et meil õppeklassi ei ole," nentis Asta Sarv. "Õnneks on Tempos Grupp, kes õpilasi toitlustab, vastutulelik olnud ja lastel oma ruume lubanud kasutada, kui ilm ikka väga jahe või vihmane. Sooja toidu saavad laagrilised samale firmale kuuluvast kohvikust Karoliina ja mahuvad sinna seda ka sööma. Kui aga kohvikus mingi teine üritus sees on, nagu seekord juhtus, süüakse pikniku- ja telkimisplatsil. Ööd on ju veel telgis magamiseks külmad ja seetõttu lubas toitlustusfirma kõigil soovijail magamiskottides oma katuse alla kolida, aga see oli meil kõigil muidugi asjatu lootus, et selline seltskond telkimisvõimaluse kasutamata jätab," naeris Asta. Loodusesõbrad istusid tema sõnul lõkke ääres poole ööni, seljakottidest kraamiti lagedale kaasa võetud grillimiskraam ja tegelikult saadi telkides sõba silmale vaid mõneks tunniks – varahommikuse linnulauluõppuseni.

Hädavajaliku õppeklassi suhtes oli aga loomapargi perenaine optimistlik: tulevane uus loomapargi haldaja RMK on juba astunud vajalikke samme, et pargi kõrval asuv endine kauplusehoone tõepoolest ära ostetud saaks, et sinna puudu olevad ruumid ehitada.

Elistverre tahetakse tulla

"On kujunenud välja lausa "püsikliendid", kes kohe looduslaagri lõppedes uueks tulekuks plaane teevad ja aega kokku lepivad," rääkis Asta Sarv. Ammused tuttavad on Palamuse õpilased, sageli sõidetakse jalgratastel kohale Torma koolist. Ka Põlva Ühisgümnaasium on tema sõnul juba vana sõber. Möödunud nädalavahetusel nautisidki Elistveres loodust ja kogusid teadmisi selle kooli 10. klassi õpilased.

"Looduslaagrilised on kõik alati äärmiselt toredad lapsed. Nendega siin juba distsipliiniprobleeme ei teki, sest õpetajad ei võtagi kaasa neid, kel looduse vastu tõsist huvi pole. Lapsed on kõik innu ja huviga õpitava juures. Ja hommikul tõustakse ju varavalges ja minnakse kastest märga ja jahedasse parki linnulaulu kuulama. Pole näha mitte ühtegi unist ega mossis nägu, kuigi magada on mahti saadud vaid mõni tund," väljendas loomapargi perenaine oma sümpaatiat laagriliste suhtes.

*

Rebane viis pojad Võsu suvemaja alla
Virumaa Teataja 3.6.08
Toomas Herm, http://www.virumaateataja.ee/030608/esileht/15046703.php?&Y=2008&M=7

Pühapäeva ennelõunal teatati päästjatele Võsul Metsa tänavas aias niutsuvast rebasepojast, sündmuskohale kihutanud pritsimeeste hinnangul oli elumaja vundamendis rebase pesa.

Võsu päästekomando päästja Enn Toming ütles, et nägi rebasekutsikat, kes pritsimeeste saabudes kiiresti maja vundamendi õhuauku vupsas. Päästja töö kõrval jahindusega tegelev mees selgitas, et rebasepoeg võis olla ühe kuu vanune. "Silmad olid peas," sõnas Toming, kelle andmetel nägi naaber aias suuremat reinuvaderit jalutamas.

Lähemal vaatlusel avastasid päästjad ilmselt rebaste poolt rohu sisse tallatud rajad, mis viisid jõe äärde. Jälgi loomade tegevusest oli teisigi.

Tominga sõnul leidsid päästjad aiast kassikorjuse. Majaalune oli rebasehaisu täis. "Tundub, et mingi elu seal käib," nentis ta.

Julged rebased

Tominga ütlust mööda on varemgi juhtunud, et rebased teevad metsa sees oleva maja vundamenti pesa. Analoogseid juhtumeid Võsul ta ei teadnud. Jahimees arvas, et kui inimesed hakkavad hoonet sagedamini kasutama, viib rebaseema kutsikad ohutumasse paika.

Võsu päästekomando pealik Andrus Aasmäe meenutas, et kaks aastat tagasi ei julgenud Võsu autokaravanide platsil olnud hollandlased oma ratastel elamutest välja tulla, sest rebasekutsikad mängisid õues nende jalavarjudega.

Hiljem selgus, et soomlased olid grillimisplatsil rebaseid söötnud ja loomad muutunud lahkest kohtlemisest nii julgeks, et inimesi ei peljanud.

MTÜ Klubi Eesti Karavan juhatuse esimees Ants Allikma tunnistas, et on ise rebast käest söötnud. Mees rääkis paari aasta taguse loo, kuidas muinastulede öö korraldamise ajal pandi Võsu randa küünlaid ritta, üks julge rebasepoeg tegi aga küünalde vahel siksakke, video- ja fototehnikaga varustatud välismaalaste parv kannul.

Julgetest reinuvaderitest said rõõmu ka autokaravanis olnud lapsed, kel oli võimalus looma looduses lähemalt silmitseda.

Allikma sõnul tegid rebasekutsikad koerustki. Mehe sõber avastas ühel hommikul, et tema 1200 krooni maksnud nahktossud on osaliselt ära näritud.

Tänavu pole Allikma teada autokaravani läheduses rebaseid olnud. Küll aga istus hiljuti üks tedrekukk söögilaual ja maitses head-paremat, mis talle pakuti.

Ettevaatust

Riikliku looduskaitsekeskuse Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar selgitas, et inimesed panevad sageli välja lemmikloomade, näiteks kasside-koerte toidu. Kompostihunnikusse satuvad toidujäätmed, mis loomadele hästi suupärased. "Eks rebane vaatab ka, kuidas lihtsam," rääkis Kübar.

"Miks mina pean otsima, kui saan niisama süüa," vahendas ta loomade mõtteviisi.

Muidu saadud ninaesisest ei unista mitte ainult rebased, vaid ka kährikud ja teised loomad.

Kübara sõnul peavad inimesed arvestama, et kui nad pikka aega mingit hoonet ei kasuta, siis võivad vahepeal sinna minna loomad.

Kübar manitses, et metsloomi ei tohiks toita.

Alguses võib küll see tõsta inimese enesetunnet, kuid metsloomade söötmisega võivad kaasneda ohud.

Esiteks ei suuda nad inimeste lahkudes enam ise endale toitu muretseda. Teine oht on see, et loomad muutuvad julgeks.

Mõned teevad sellest kohe eksliku järelduse, et loom on marutaudis.

Kübar hoiatas, et rebasekutsikad võivad muutuda ka ohtlikuks. Näiteks lastega võivad nad mängida, ent kui äkki ilmub välja täiskasvanu, siis võib rebasehakatiste hirm muutuda nii suureks, et esimene reaktsioon on hammustamine.

"Ka noortel rebastel on head hambad," sõnas Kübar, kes manitses inimesi mõtlema, enne kui nad metsloomadega seoses midagi ette võtavad.

Rebane
* Rebane ehk punarebane on loomaliik koerlaste sugukonna rebase perekonnast.
* Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga.
* Rebase urul on alati mitu väljapääsu.
* Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks.

*

Looduskaitsjad hoiatavad sõjakate lindude eest
4.6.08
http://www.neljas.ee/est/?news=941914&category=46

Viimasel ajal on olnud juhtumeid, kui linnainimesed on hädas ründavate lindudega. Riikliku looduskaitsekeskuse teatel on põhjus lihtne – linnalindudel on praegu pojad.

Paljud linnupoegadest veel ei lenda, võivad aga olla pesast välja potsatanud ja hüpelda maa peal ringi, ilma et inimene seda märkaks. Juhul kui inimene läheneb, siis võibki nii linnuvanem või ka terve linnuparv teda rünnata. Seetõttu peaks looduskaitsjate kinnistule parkides ja suurte puude lähedal tähelepanelik olema.

Looduskaitsekeskuse Nigula metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar ütles, et inimesed võiksid olla mõistvad ja mõelda sellele, et see aeg läheb varsti mööda. "Linnasid ei saa loodusest eraldada," ütles Kübar. Nii nagu inimesed kolivad ääremaalt linna, nii ka loomad – linnadest on saanud ökolõksud ja seetõttu sagenevad ka loomade ning inimeste kokkupuutepunktid igapäevaelus.

*

Linnud on poegade tõttu sõjakad
4.6.08
http://www.ap3.ee/default.aspx?PublicationId=c13a943f-115a-4af8-80c3-3382222e4228

Viimasel ajal on olnud juhtumeid, kui linnainimesed on hädas ründavate lindudega. Põhjus on lihtne: ka linnalindudel on praegu pojad.

Paljud linnupoegadest veel ei lenda, võivad aga olla pesast välja potsatanud ja hüpelda maa peal ringi, ilma et me seda märkaks. Juhul kui inimene läheneb, siis võibki nii linnuvanem või ka terve linnuparv teda rünnata. Seetõttu peaks parkides ja suurte puude lähedal (kus võivad olla näiteks vareste või rästaste pesad) tähelepanelik olema.

LKK Nigula metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar ütles, et inimesed võiksid olla mõistvad ja mõelda sellele, et see aeg läheb varsti mööda. "Linnasid ei saa loodusest eraldada," ütles Kübar.

Nii nagu inimesed kolivad ääremaalt linna, nii ka loomad – linnadest on saanud ökolõksud ja seetõttu sagenevad ka loomade ning inimeste kokkupuutepunktid igapäevaelus.

Lisainfo:
Kaja Kübar, LKK Pärnu-Viljandi regiooni Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja
Aet Truu, LKK kommunikatsioonijuht

*

Alu tiigi luikedel tuvastati puremisjäljed
Nädaline 4.6.08
Airi Amtmann, http://www.greengate.ee/index.php/ar04/08/http/images/banner/print.php?page=4&id=1755

Praeguseks on uurimise käigus selgunud, et Alu tiigi kaks luike langesid koerte või rebaste rünnaku ohvriks. Ühele luikedest osutusid vigastused saatuslikuks, teine lind aga on toibumas ning lastud vabasse loodusesse, kirjutab Nädaline.

Riikliku Looduskaitsekeskuse Harju-Rapla regiooni loodusvaht Ervin Arnik, kes luige päästmises osales, ütles, et emasluigel oli välisel vaatlusel kaelal arm, mis võib olla tingitud koera või rebase puremisest. Hukkunud isasluige puhul selgitab tekkinud vigastuste põhjused keskkonnainspektsioon.

Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar kinnitas, et tiigilt päästetud emasluigel oli üksikuid arme ja puremisjälgi, ent lind on pärast toibumist lastud vabasse loodusesse ning esialgu võib öelda, et ta on uues keskkonnas hästi kohanenud.

"Luik kosub ning on terve. Meie töötajad hoiavad linnul silma peal ning ta on ühe veekogu läheduses sõbrunemas teise isasluigega. Loodame, et ta leiab sealt uue paarilise, kuigi peab ootama, kuniks sulgimisperiood möödas," lisas Kaja Kübar.

Raplamaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Andres Andersoni sõnul teavitas anonüümseks jääda sooviv inimene neidki, et luikesid võis koer rünnata.

"Tegelikult on loodusele vahelesegamine üleüldse vale – paneme metslinnud inimasustuse vahetusse lähedusse elama, sest see on visuaalselt kaunis, ning siis oleme häiritud, et nad oma pesitsusala kaitsevad," arvas Anderson ja lisas, et luik ei ole oma loomult agressiivne.

Anderson toonitas veel kord, et inimene ei tohiks loodusele vahele sekkuda ja metslindude eksponeerimise eesmärgil neil sulgi kärpida. Seadusandluses on aga luige kohta käivates õigusaktides puudujääke, nentis Anderson, kas või õiguse osas nende tiibu kärpida.

Rapla abivallavanema Hans Liibeki hinnangul on Alu tiigil juhtunu kohta palju ebaõiget informatsiooni. "Tegelikkuses polnud tegu üldse mingi luigepaariga, vaid kahe isase luigega, kui me just moodsa aja paaridest ei räägi," ütles Liibek ning lisas, et vallavalitsus on omalt poolt teinud luikede eest hoolitsemiseks kõik endast oleneva – palganud töötaja, kes neid toidab ja nende eest hoolitseb.

Liibeki sõnul ei ole hooldajalt ega kohalikelt Alu elanikelt siiani kaebusi ega vihjeid tiikidel pesitsevate luikede agressiivsete rünnakute ega ka lahtiolevate koerte teemal tulnud.

Ka luikede hooldaja Eda Vinglas arvas, et tegu oli siiski ühe pesakonna isaslindudega, samas kinnitas ta, et kohalikud on luikedega harjunud ja vaevalt neid inimkäsi vigastas. Eda Vinglast kurvastab kõige enam see, et keskkonnaspetsialistid viivitasid neli päeva, enne kui appi tulid. Selleks ajaks oli luik surnud. Samas toimetati minema teine luik, kes Vinglase hinnangul oli terve ja kelle vigastused võisid olla tingitud hoopis kinnipüüdmisest. "Minule ei teatatudki, kuhu teine luik viidi. Otsisin teda kaks päeva," lisas Eda nukralt.

Alu tiigi luikede vahetus naabruses aastaid asunud lasteaia-algkooli juhataja Ülle Riisalu kinnitas, et kohalikud elanikud on luikede olemasoluga harjunud. "Luiged on tõepoolest vahel ka tee peale tulnud, kuid kõik teavad seda. Autojuhid jäävad seisma ning ka lapsed on teadlikud ning ei kiusa neid. Kui just ise õrritama ei lähe ja eemaldud, siis eemaldub ka luik," ütles ta ning pidas hämmastavaks süüdistusi, nagu peksaksid kohalikud inimesed luiki.

"Üks jalgrada, mille inimesed ise loonud, kulgeb tõesti nende pesitsuspaiga vahetust lähedusest mööda, ent seda teed saab pesitsusajal vältida," arvas Riisalu, kes tunneb kurbust, et Alu uhkus ja ilu – luiged – nüüd kadunud on.

Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni Rapla büroo inspektori Anneli Laasiku sõnul uurimine käib, ent praeguseks võib öelda, et luikede vigastused olid tingitud ilmselt koerte rünnakust. Kuna tiivad on kärbitud, ei saanud luik vastupanu osutada.

Anneli Laasik lisas, et lahtiseid otsi on hetkel veel palju. Uurimise käigus selgub ka, kas juhtumile järgneb menetlus luigetiiki haldava Rapla valla suhtes.

*

Inimeste poolt lennuvõimetuks tehtud luige võisid surnuks pureda koerad või rebased
Õhtuleht 4.6.08
Piret Kütt, ohtuleht.mobi/index.aspx?id=282227

Mai alguspäevadel jõudis meediasse uudis Alu tiikidel elanud luigepaarist, keda oli väärkoheldud ning kes viimaks kurva lõpu leidis. Praeguseks on uurimise käigus selgunud, et Alu tiigi kaks luike langesid koerte või rebaste rünnaku ohvriks.

Ühele luikedest osutusid vigastused saatuslikuks, teine lind aga on toibumas ning lastud vabasse loodusesse, kirjutas Nädaline.

Riikliku Looduskaitsekeskuse Harju-Rapla regiooni loodusvaht Ervin Arnik, kes luige päästmises osales, ütles, et emasluigel oli välisel vaatlusel kaelal arm, mis võib olla tingitud koera või rebase puremisest. Hukkunud isasluige puhul selgitab tekkinud vigastuste põhjused keskkonnainspektsioon.

Nigula looduskaitseala metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar kinnitas, et tiigilt päästetud emasluigel oli üksikuid arme ja puremisjälgi, ent lind on pärast toibumist lastud vabasse loodusesse ning esialgu võib öelda, et ta on uues keskkonnas hästi kohanenud.

"Luik kosub ning on terve. Meie töötajad hoiavad linnul silma peal ning ta on ühe veekogu läheduses sõbrunemas teise isasluigega. Loodame, et ta leiab sealt uue paarilise, kuigi peab ootama, kuniks sulgimisperiood möödas," lisas Kaja Kübar.

Anderson toonitas, et inimene ei tohiks loodusele vahele sekkuda ja metslindude eksponeerimise eesmärgil neil sulgi kärpida. Seadusandluses on aga luige kohta käivates õigusaktides puudujääke, nentis Anderson, kas või õiguse osas nende tiibu kärpida.

*

Kes päästaks luiged?
Merike Pitk
ML 19.6.08
www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/article.php?id=23957115

Ühel õhtul pärast kella 11 helistas mulle hea tuttav ja küsis, kas mul pole päästeameti Saaremaa juhi isiklikku telefoninumbrit. Mul polnud.

Aga milles asi, et öisel ajal peaks päästeteenistuse juhti otsima? Selgus, et helistaja oli juba paar tundi valvanud Sõrve maanteel üht luigeperekonda, ema- ja isaluike koos kuue pojaga.

Luiged olid arvatavasti teel ühest Kuressaare lähedasest lahest teise, pikast teekonnast väsinud ja otsustanud just kõige ohtlikumale kohale puhkama jääda. Katsed autoderohkelt maanteelt luigeperet ära ajada lõppesid edutult. Nii otsustaski mu tuttav abi otsida.

Päästeametist vastati, et nemad loomade ja lindude päästmisega ei tegele, keskkonnainspektsiooni valvetelefonilt kosteti, et nad annavad info looduskaitsekeskuse Saaremaa regioonile edasi.

Ühtegi looduskaitsekeskuse töötajat muidugi öösel kohale ei ilmunud. Tänu headele inimestele said luiged siiski vette toimetatud.

Suur oli aga mu jahmatus, kui pärast seda luigepäästeaktsiooni lugesin Saaremaa ajalehest looduskaitsekeskuse regioonijuhi Tõnu Talvi kommentaari, et kõige targem olnuks luiki mitte teisaldada ja lasta asjadel omasoodu minna.

Kuigi looduskaitsepealik kohapeal ei käinud, olid tema hinnangul luiged tiheda liikluse ja inimeste rohkuse tõttu lihtsalt stressis ning rahule jättes oleksid nad ilmselt ise esimesest sobivast kohast mere poole pöördunud.

Luiged vette toimetanud tuttav oli ja on aga veendunud, et linde rahule jättes oleks hommikul olnud maanteel ainult luikede surnukehad. Lindude abitust seisundist andis tunnistust seegi, et poegade tallaalused olid pikast teekonnast verised. See selgus abilistel siis, kui nad luigepojad vette viimiseks pappkarpi panid.

Õnnelik lõpp? Kelle südametunnistus ei julge aga ka edaspidi hädasolevaid linde või loomi abita jätta, võib panna endale igaks juhuks kirja Nigula metsloomade taastuskeskuse juhi Kaja Kübara telefoni. Vaevalt temagi alati ise kohale tulla saab (eriti mere taha), aga ta on vähemasti lahkelt nõus aitajat telefoni teel nõustama.

*

Elistvere loomapark loodab helget tulevikku
Metsamees nr 6–7 (90–91) juuni-juuli 2008
http://rmk.ee/files/Metsamees_nr90–91.pdf

1. juulil võttis RMK oma haldusesse Elistvere loomapargi, pargi perenaise Asta Sarve arvates koidab neile nüüd helge tulevik.

Kui kaua olete siin töötanud?

Töötan siin 2002. aasta algusest. Elistvere loomapargi omanik oli varem Vooremaa Sihtasutus. Projektid ja plaanid olid neil väga head, kuid raha sai otsa ja tundus, et park tuleb kinni panna. Siis võttis Eesti Metsaselts loomapargi enda haldusesse ja Kaupo Ilmet kutsus mu siia tööle.

Kuidas Elistvere loomapark alguse sai?

Elistvere loomaparki hakati rajama 1997. aastal. Loomapargi eesmärk oli näidata meie metsade loomi ja tegeleda ka loomade rehabilitatsiooniga. Aga nii koomiline, kui see ka pole, olid esimesed elanikud siin hoopis Euroopa piisonid. Kui Tallinna loomaaeda kitsedele-sokkudele järele sõideti, siis selgus, et koerad olid need Veskimetsas öösel maha murdnud. Arutati siis, et mis loomi võtta ja võeti Euroopa piisonid. Alguses olid nad väikesed ja pandi lambaaeda kinni. Aga kui piisonid suuremaks kasvasid, küll siis läks möll lahti. Alles möödunud aastal saime neile esimese korraliku piisoniaia. Edasi hakkasid riburada pidi tulema rehabilitatsiooniloomad, kuid eelmisel aastal võeti vastu seadus, et me ei tohi vigastatud loomi vastu võtta. Need viiakse Nigula metsloomade turvakodusse. Kuid ainult sellest ei jätku ning meie arengukavas on ka rehabilitatsiooni osa välja ehitamine ja selle tegevuse taastamine. Rehabilitatsiooniga tuleks tegeleda väljaspool loomaparki, et loomad inimestega liialt ei harjuks. Siis saaks nad hiljem loodusesse tagasi lasta.

Kui palju loomi siin on ja milliseid?

Ulukeid on meil 50–55 vahel, kuid näriliste arvukust on võimatu öelda, sest see muutub pidevalt. Hommikul võib neid olla 32, kuid õhtul juba 52. Üldiselt arvestame 48 närilisega. Vahepeal oli meil vanas äriühingule kuuluvas majas päris uhke näriliste ekspositsioon, kuid maja vajab kapitaalremonti ja lisaks vahetus veel omanik. Leidsime, et pole mõttekas remonti tegema hakata. Seetõttu vähendasime ekspositsiooni ja viisime närilised majandushoonesse. See on ajutine lahendus, sest ruumid olid mõeldud kontori jaoks. Nüüd on seal tõelised kontorirotid.

Kas teil on ka mõni lemmikloom?

On ikka. Rebane Reks kasvatati Olustveres ühes peres kalapulkade peal üles. Kuna toit ei olnud õige, on tal kasv kängu jäänud, kuid muidu on ta tore ja tubli loom. Inimesed arvavad, et päästavad looma ja võtavad selle endale koju. Reks elas seal peres terve aasta ja kõik arvasid, et on tore, kui ta õues ringi liigub ja natuke haugub. Aga aastaselt hakkas Reks rebaseks ja tegi kanade hulgas harvendusraiet. Ning mis kõige hullem – ei teinud vahet oma ja naabri pere kanadel. Siis oli perenaine hädas ja pakkus Reksi meile. Metsalooma temast enam ei saanud ja nii ta meile jäigi. Ta tahab hirmsasti tähelepanu ja suhelda.

Nii et igal loomal on oma lugu?

Jah. Siin on ka kits Piiksu. Kui ta mu häält kuuleb, siis tuleb kohe jooksuga. Tema on rehabilitatsiooni poolelt. Kui inimesed leiavad kitsetalle, siis nad võtavad ta kohe kaasa, aga kõigepealt tuleks meile helistada ja uurida, kuidas käituda. Alles siis võib kitse kaenlasse krabada. Piiksu leidsid noored õhtul hilja kraavist ja helistasid mulle. Esimene reaktsioon oli, et jätke ta sinnasamasse, sest ema võib lähedal olla. Kuid nad ütlesid, et ta on juba külmast päris kange. Kuna kell oli päris palju, siis ütlesingi, et võtke kits kaasa. Arvasin, et nad on maainimesed, küllap panevad kusagile kuuri, eks hommikul räägime edasi. Hommikul nad helistasid, et kits on täiesti terve ja kõbus, ta on juba kõik toad läbi kõpsutanud. Nii et kits veetis öö hoopis korteris. Tõime kitse siia, aga kuna me keegi siin ei ela ja autod ka veega ei sõida, siis tuli kits öise lutitamise ajaks koju viia, kuigi seda poleks tohtinud teha. Samamoodi tegime ka teiste kitsetalledega ja tõime nad pärast kõik korraga siia, et keegi ei tunneks end teistest tähtsamana.

Kui palju inimesi looduspargis töötab?

Meil on kaks põhikohaga söötjat, erialalt agronoom ja loomaarst. On kaks öövalvurit, kellest üks on ka loomaarst. Tema on ka puhkepäevadel asendussöötja. Teine valvur töötab ühtlasi klienditeenindaja ja giidina. Otsime inimestele rakendust, et nad natukenegi teeniksid, sest palgad on meil väga madalad. Siis on veel inimene, kes niidab muru ning tegeleb külmkappide ja elektriga. Nii et minuga kokku kuus põhikohaga inimest. Suvel on park iga päev 10 tundi avatud ja siis on ametis veel üks klienditeenindaja. Tähtajalise töölepinguga on pargi hooldaja, kelle hooleks on lilled ja põõsad.

Kust tuleb raha loomapargi ülalpidamiseks?

Loomapark pidi esimesed seitse aastat end tõestama. Töötati projektipõhiselt ja annetuste najal, lisaks veel omatulu. Raha väärtus on muidugi palju muutunud, aga kui 2001. aastal oli loomapargi omatulu 135 000 krooni, siis möödunud aastal oli see ligi 800 000 krooni. Edasi sai loomapark riigieelarvest aastas 500 000 krooni ülalpidamiseks ja ühe miljoni investeeringuteks. Investeeringute raha tuli sihtfinantseeringuna. Sellega elasime päris kenasti ära. Esimese miljoniga panime majandushoone püsti, sest enne oli siin rohkem loomadele, kui töötajatele mõeldud. Sööki valmistasime külmas aidaääre all ja käsi pesime külma veega. Teise miljoniga rajasime piisoniaia. Kolmandaks aastaks oli planeeritud talvel ääretult külma infopunkti ehk tegelikult putka asemele üks puidust maja ehitada. Ühte otsa oleksime teinud umbes 16-ruutmeetrise infopunkti, kus saaks koosolekut pidada ja külalisi vastu võtta ning kuhu saaks panna loodusfotode näituse. Teise otsa oleksime rajanud tualetid, mille järele on karjuv vajadus. Meil oli enamus rahast olemas ja natuke lootsime juurdegi saada, ka ehitaja oli olemas. Kuid loomapark on looduskaitse all ja Looduskaitse Keskus ei lubanud seda hoonet ehitada.

Kas hoone jäigi ehitamata?

Jäi jah. Vaidlused Looduskaitse Keskusega väsitasid meid väga ja ega me nendega väga nugade peale ei tahtnud ka minna. Otsustasime siis teha kompromissi, osta ära parkla ääres asuva kauplusehoone ning ehitada vajalikud ruumid sinna. Siis järsku öeldi, et loomapargil pole selget visiooni, me ei tea ka ise, mida tahame ja meilt nõuti raha tagasi. Seetõttu oli pargi arengus eelmisel aastal seisak. Talvel saime veel teada, et riigieelarvest me enam raha ei saa. Meile on just aasta esimesed kuud väga rasked, sest külastajaid käib vähe ja käive on väike. Tekkis 150 000 kroonine auk ja inimeste töötasu sattus ohtu. Paljud inimesed on meile kaasa tundnud ja oleme oma olukorrast ka ajakirjanduse vahendusel teada andnud. Inimesed olid hirmul, et loomapark likvideeritakse ära, sest ilma rahata ei tee midagi. Nüüd õnneks oma käive tõuseb ja RMK on lubanud meid aidata. Metsanädala viimastel päevadel said inimesed loodusparki tasuta kasutada, sest RMK maksis piletid kinni. Külastajaid oli sel nädalavahetuse ligi 2000. Tundub, et RMK haldusesse minekuga koidab meile helge tulevik.

Milline peaks tulevane koostöö RMK-ga välja nägema?

RMK-ga saab koostööd teha loodushariduse vallas. Kui saaksime vana kauplusehoone ära osta ja sinna loodusõppeklassi teha, siis võimalused avarduksid. Kõige rohkem on vaja raha. Öeldakse küll, et õnn pole rahas, kuid et ilma rahata on õnnetus käes, seda me juba nägime.

Kust loomadele sööta saate?

Sööda varume tavaliselt kogu aastaks. Pidevalt ostame vaid liha, umbes 80 kilo nädalas. Seda toome Tartu külmhoonest Maag, nendega on väga hea koostöö. Pärast jäätmekäitlusseaduse kehtima hakkamist me farmidest enam loomi söödaks tuua ei tohi. Varume heina ja vihtasid, kuid nendega on paras peavalu. Suuri heinaruloone pakutakse palju, aga see on põlluhein, mida metsloomad ei söö. Tahame pärast jaanipäeva niidetud ilusat metsaheina. Ka vihtadega on probleeme. Möödunud aastal panid tublid Laiuse metskonna mehed oma pered tööle ja saime nii vihad kätte. Loodan, et kui läheme 1. juulist RMK alla, siis ma enam heinaga tegelema ei pea. Meil on sõlmitud leping peedikasvatajaga ja meil on ka oma porgandikasvatajad, kellel saame odavamalt praakporgandeid.

Kui palju käis külastajaid möödunud aastal ja kes põhiliselt käivad?

Siin käib palju lapsi. Täna oli neli bussitäit korraga, sest kõik tulid hommikupoolikul. Eile jätkus neid sulgemiseni ja ka homme läheb õhtuni välja. Kui on ilusad õhtud, siis on lausa kahju, et peame loomapargi kell 5 kinni panema, aga loomadel on praegu raske aeg. Kui tulevad suured 50-liikmelised grupid, siis väsivad loomad väga ära. Tahame, et nad rohkem inimestega harjuksid. 1. juunist saab ka õhtul tulla, siis on loomapark kuni kella kaheksani avatud. Möödunud aastal käis meil üle 68 000 külastaja, mis on siiani suurim arv.

Mida kujutavad endast teie loodusõppelaagrid õpilastele? Kui palju lapsi seal käib?

Loodusõppelaagreid korraldame projektipõhiselt koos Luua metsanduskooli õpetajatega. Kaasa lööb veel Aivo Tamm Tartu loodusmajast. Loodusõppelaagrid on 2-päevased ja neid on seitse. Ööbimisega on natuke raske, sest õppeklassi veel ei ole. Tuleb telkides ööbida ja kardame kehva ilma. Kõigepealt teeme õpilastele ringi loomapargis, vaatame imetajaid. Siis tulevad taimekooslused, linnutund, puuseened ja putukad. Oleme selliseid laagreid 5 aastat teinud ja see huvitab õpilasi. Kohapeal on ka toitlustusfirma, kust tellime toidu.

Miks sellist loomaparki üldse tarvis on?

Loomaparki on vaja loodusharidusliku poole jaoks ja see on ka kena jalutamise koht. 60% Eesti täiskasvanud inimestest ei tea näiteks loomade sarvevahetusest midagi. Kui sarv on pehme ja saab vigastada, siis paneme läbilõike sarvest lihvitult müüki. Ja siis tuleb keskealine proua ja küsib, et mis need teil siin on, kivid või? Me siis seletame, et need on sarved ja selle peale ohkab proua, et vaesed loomad, mida kõike nad ära kannatama ei pea. Või kui üks Tallinna pere tuli hirmsa kiiruga pargist tagasi, kõik näost punased ja teatasid, et seal hüppab kohekohe ilves kaela. Kui üleval pole kohta, siis meie vana ilves Johannes ei lähe tõepoolest nooremaid ära ajama ja istub vahel alumise puutüüka peal. Kuid paanikasse minna pole põhjust, sest loomapargis on kõik turvaline.

Kui nüüd natuke unistada, siis milline Elistvere loomapark silme ette kerkib?

Loomapark on korraliku aiaga piiratud, et poleks hirmu, et keegi öösel üle aia tuleb. Ait on restaureeritud ning seal on loodusõppeklassid ja akvaariumid. Kõigil loomadel on korralikud aiad ja kõigi heade plaanide täide viimiseks jätkub raha.

*

Loomaarst tegi kurele halastussüsti
Valgamaalane 17.7.08
www.valgamaalane.ee/170708/esileht/uudised/25014546.php

Teisipäeval märkas Karula vallamajja teel olnud ettevõtja Martin Kasepuu veidi enne Lüllemäed, kunagise Kirbu karjääri lähedal heinamaal valge-toonekurge, kelle vasak tiib oli kahtlaselt ripakil.

"Seal lähedal telefoniposti otsas on pesa ja oli näha, et selle asukad püüdsid kurge justkui lendu meelitada, aga too ei suutnud õhku tõusta," kõneles Kasepuu. "Kui sain aru, et kurg on tõesti raskelt viga saanud, helistasin numbril 1313 ja sealt lubati looduskaitsekeskust juhtunust teavitada."

Vallamajas ära käinud, nägi Kasepuu, et põllule oli ilmunud kaks koera, kes püüdsid haiget kurge piirata. Mees ajas penid minema ja ootas mõni aeg, kuni sündmuskohale jõudis riikliku looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regiooni loodusvaht Mati Urbanik, kes olevat äsja üht teist kurge päästmas käinud.

Vigase tiivaga kurg püüti kahvaga kinni ja Urbanik toimetas linnu loomaortopeed Ants Kuksi juurde, kelle talukoht asub Karula kandis.

"Tiivaluu murd oli niivõrd liigese ligidal, et selle parandamisest poleks abi olnud. Ja tõenäoliselt oli õnnetus juhtunud juba mitu päeva tagasi," selgitas Urbanik. "Sellele linnule tuli teha halastussüst."

Loodusvahi sõnul toimetati sel teisipäeval Valga loomakliinikusse kaks linavästrikupoega, keda samuti päästa ei õnnestunud. "Linnupojad olid kukkunud Tartu tänaval asuva maja ventilatsiooni šahti ja seal juba kaks päeva piiksunud, enne kui märgati neile abi otsida," rääkis Urbanik.

"Mõlemad surid, kuigi tohtril oli kõik nende toibutamiseks valmis pandud. Tõenäoliselt oli nende surma peapõhjus stress. Taoliste juhtumite puhul on tähtis kiirelt jaole saada."

Loodusvaht sõnas, et äsja õnnestus Nigula turvakodusse toimetada tuhkrupoeg, kelle ema läinud laupäeval auto alla jäi. "Tuhkrupoeg oli samuti teele tulnud ja püüdis hukkunud ematuhkru nisast piima imeda, sealt ta ära tõimegi," kõneles ta.

"Turvakodusse viimise ootel on mul veel kolm tuhkrupoega. Nende loomakeste ema kaotas autorataste all elu sel esmaspäeval."

*

Elistvere ilvesed inimest ei pelga
RMK augustikuu uudiskiri
http://replay.waybackmachine.org/20090226041639/http://www.rmk.ee/pages.php3/01032904

Metsloomad satuvad inimese juurde elama kas õnnetuses saadud vigastuste või ema kaotuse tõttu. Elistvere loomapark on just selline koht, kus elavad saatuse tahtel inimesest sõltuvad metsloomad. Nende tavapäratu saatus annab aga suurepärase võimaluse inimestele neid paremini tundma õppida.

Esimesena tutvustame teile ilvest. Looma, keda looduses õnnestub kohata vähestel. Seetõttu on tema tegemised veidi salapärased. Saladuseloori kergitab lugejate jaoks Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Ene (11-aastane ja saanud oma nime ühe pargi asutaja, Jõgevamaa looduskaitseaktivisti Ene Ilvese järgi), Johannes, Viire, Betti, Kata, Kaspi ja Viire (2a) on Elistvere seitse ilvest, kes elavad loomapargi enam kui 3000m² suuruses ilveseaias. Aed imiteerib võimalikult palju looduslikku elukeskkonda – see pole liialt lage, mahakukkunud puud jäetakse oma kohale ning inimene ei liigu seal rohkem, kui hädapärast vajalik. Kevadel tehakse aed trimmeriga puhtaks, et kutsikate ajaks oleks see veidi lagedam. Poegade ajal käiakse aias vaid toitmiseks. Suve lõpuks on aed jälle paras tihnik, mis ongi nende loomulik elukeskkond.

Esimesed ilvesed toodi siia loomaaiast. Karja liider on isailves Johannes, tema valib esimesena ka endale meelepärase toidu. Seejärel on kord teiste käes. Vaid kutsikatele on lubatud karjas kehtivat korda eirata ning süüa siis, kui neile endile õige tundub. Elistvere ilvestel on ka üks suur ahvatlus. Nimelt asub metskitsede aed otse ilveste oma vastas. Ürgne jahiinstinkt sunnib neid vahel pikalt aia ääres istuma ja oma looduslikku saaklooma jälgima.

Loomapargi ilvesed erinevad looduses elavatest peamiselt selle pooles, et neil puudub ettevaatlikkus ning nad ei oska inimest karta. Seetõttu saab külastaja vedamise korral ilvesega Elistveres läbi aediku pikalt tõtt vaadata. Siiski ei õnnestu see kõigil, sest päevasel ajal on ilves meelsasti varjus. Eriti suvel kuumade ilmadega viibivad nad pigem maapinnal ning aedik võib möödujaile näida täiesti tühi.

Ilvest märkab õhtuti

Puude otsas on suvel vaid need noored ilvesed, kes ei tea, kuidas üks väärikas ilves suviti käitub, selgitab Asta Sarv naljatamisi. Ilves on tegelikult väga hea ronija ja puude otsas meeldib neile olla jahedamal ajal. Ronimiseks-puhkamiseks ei sobi mitte iga puu – ilvesed on pargis välja valinud 3 lemmikpuud. Populaarseim on nn nurgapuu. Suvel saavad sinna "eputama" ka noored ilvesed.

Parim aeg ilvesega kohtumiseks on õhtul kella 6–7 paiku (seepärast on ka loomapark õhtuti kaua avatud).

Asta Sarve sõnul on kõigi nende pargi loomadega juhtunud lõbusaid seiku, nii ka ilvestega. Sel suvel tuli Luua metsanduskooli õpetaja Vello Keppart koos õpilastega parki. Jalutades mööda loodusrada mis möödub ilveste aiast, jäi ta silmitsema selle kõrval olevat lillepeenart. Kes selle kuju sinna keset peenart on pannud? Tuleb lähemale ja imestab, varem nagu ei ole märganud. Väga tõetruu ja karvane ka, imestab ta.

Kui ta aga lähemale läks, siis "kuju" ehmatas ja jooksis metsa. Tegemist oli metsas elava ilvesega, kes oli tulnud oma suguvendi läbi aia vaatama. Asta Sarve sõnul juhtub jooksuajal üsna tihti, et metsikud ilvesed nende aediku taga liiguvad.

Nii nagu looduses elavatel ilvestel, on ka loomapargis elavate peamine toit värske liha. Levinud müüt, et ilves igal võimalikul juhul otse puuotsast hüpates ründaks, on vale. Nad on pigem pelglikud loomad, kes inimesega kohtudes kiirelt põgenevad. Teisiti käituvad vaid vigastatud või poegadega loomad.

Elutingimused Elistveres on ilvestele meeltmööda ning aastate jooksul on sündinud hulk järglasi, kes on leidnud endale uued kodud väljaspool Elistvere loomaparki – eraloomaaias Mõnistes, mõni isegi Leedu loomaaias.

Asta Sarve sõnul loomaparki loomi juurde ei võeta. Praegune eesmärk on kindlustada sellele ekspositsioonile head elutingimused. Esmane töö on uute aedade ehitamine ja remont. 2007. aastal vastu võetud Looduskaitseseadus näeb ette, et kõik abi vajavad metsloomad viiakse Nigula metsloomade turvakodusse.

*

Nigula karupojad pääsevad vabadusse
15.8.08
http://www.neljas.ee/est/parnu/?news=952546&category=46

Jaanuaris karuema hüljatud ja Pärnumaale Nigula metsloomade taastuskeskusesse viidud kolm karupoega pääsevad peagi vabadusse.

Nigula taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles Raadio Pärnule, et karupojad on juba nii suureks kasvanud, et peetakse plaani nende äraviimiseks metsa. Tõenäoliselt juhtub see augustikuu lõpus.

Praegu elavad kaks karutüdrukut ja üks poiss võrdlemisi suures metsaaedikus, kus saavad vabalt ringi joosta. Et karud inimestega liialt ei harjuks ja neist metsloomad kasvaksid, puutuvad nad kokku vaid ühe inimesega, kes neile süüa viib.

Lisaks inimeste kostitusele otsivad karud endale metsast ka ise süüa.

"Karude jälgimist võimaldavat kiipi ei ole rahapuudusel võimalik paigaldada. Küll aga saavad mõmmikud külge märgid, mis võimaldab nad hiljem tuvastada, kui nendega peaks midagi juhtuma," ütles Kübar.

Karupojad leiti jaanuari lõpus Viljandimaalt. Nende ema põgenes jahikärast häirituna koopast ja jättis oma abitud pojad üksinda pessa.

*

Nigula metsloomade turvakodu poputab neljakümmet metsaasukat
Päikeseraadio, arhiiviuudis 18.8.08
Anu Saare, http://www.pfm.ee/index.php?id=21&tx_ttnews[arc]=1&tx_ttnews[pL]=2678399&tx_ttnews[pS]=1217538000&tx_ttnews[pointer]=8&tx_ttnews[tt_news]=6789&tx_ttnews[backPid]=20&cHash=eecc8597a6

Nigula metsloomade taastuskeskuses kestab suvine tipphooaeg, praegu kosutatakse seal umbes neljakümmet hättasattunud metsaasukat.

Keskuse perenaine Kaja Kübar ütles Raadio Pärnule, et suvel on kõigil metsloomadel pojad ja seepärast on ka taastuskeskuses palju rohkem tööd. Praegu on turvakodus kosutusel ja ravil umbes 40 looma. Lisaks kolmele meedias kuulsaks saanud karupojale ootab turvakodus metsalaskmist viis kitsetalle, üks põdravasikas ja mitu siili. Samuti on keskuses ajutise kodu leidnud mitmeid linde, näiteks pardid, luiged, kakupojad ja valge toonekurg.

Kübara sõnul poputatakse taastuskeskuses emade hüljatud loomi, aga ka selliseid, kes taastuvad vigastustest. Ta lisas, et tegelikult hakkab kõrghooaeg juba läbi saama, vahepeal oli loomi-linde nii palju, et taastuskeskuses nappis ruumi ja töötajatel jäi kõigi loomadega tegelemiseks vähe aega.

Kübara sõnul üritatakse hoole all olevate loomadega kokku puutuda võimalikult vähe ja loodetakse, et turvakodu asukad neile hiljem metsas vastu sattudes tere ei ütleks.

*

Õnnelikult pääsenud kurepoeg saadetakse Tallinnasse operatsioonile
22.8.08
http://www.neljas.ee/est/laaneviru/rakke/?news=953371&category=10

Foto: Paides päästetud kraavi kukkunud kurg.

Sallas pesa külge heinapakinööriga rippuma jäänud kurepoissi, keda päästjad kolmapäeval pesa veejoaga purustades aitasid, ootab operatsioon Tallinnas, kirjutab Virumaa Teataja.

Eile vaatas kure üle loomaarst ning looduskaitsekeskuse Järva-Lääne-Viru regiooni loodusvahi Avo Matsiseltsi sõnul on viga saanud jalg küll paistes, kuid paranemas, hullem lugu on tiivaga, mis on kahest kohast murdunud.

Pärast operatsiooni läheb kurehakatis kosuma Nigula metsloomade taastuskeskusesse.

Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles, et prügi, mille inimene loodusesse jätab, on metsaelanikele tõsine oht – ta tõi näiteks Harjumaal hädas olnud toonekure, kelle nokk oli kinni jäänud toru sisse, ning kährikukutsika, kes oli lõksus 1,5-liitrises mahalõigatud kaelaga limonaadipudelis.

Ida-Eesti päästekeskus on saanud väljakutseid ka üsna eksootiliste loomade pärast, nimelt aitasid päästjad sel suvel Narvas puu otsas abitusse olukorda sattunud iguaani.

*

Viljandimaal ravitakse Lätist tulnud saksamaa varest
PM 22.8.08
Hanneli Rudi, www.ilmajaam.ee/?id=28407

Viljandimaal Nigula metsloomade taastuskeskuses on ravil lõunanaabrite juurest Eestisse lennanud siniraag, keda rahvasuu kutsub ka saksamaa vareseks.

Nädal aega tagasi teatati metsloomade taastuskeskusesse vigastatud eksootilise välimusega linnust, kirjutab Pärnu Postimees.

Polli lähistel vigastatud tiivaga siniraag kandis jalas Läti rõngastusekeskuse rõngast, millele oli lisatud ka värviline rõngas. Eile saabus Lätist teade, et lind on märgistatud Riia lähistel pesapojana selle aasta 4. juulil, seisab LKK Pärnu-Viljandi regiooni veebilehel.

Pärast rõngastamist oli noor siniraag ühe kuu ja 11 päeva jooksul liikunud 233 kilomeetrit kirde suunas. Linnu vigastatud tiib lahastati ja jääb loota, et haruldane lind terveneb.

Siniraag (Coracias garrulus) on Eestis tänapäeval väljasuremise äärel olev haudelind – viimastel aastatel on teada vaid üksikud pesitsusjuhud Valgamaalt Läti piiri lähistelt Taheva vallast.

Siniraag on Eestis I kategooria kaitsealune liik, kes oli veel 1950-ndatel ja 60-ndatel küllalt arvukalt levinud haudelind. Viimastel aastakümnetel on ta asurkond Eestis katastroofilisel vähenenud.

Lõunapool koorunud siniraagude jõudmine Eestisse annab lootus liigi säilimisele ka siin.

*

Ruhnu karule osteti sõiduauto
Oma Saar 25.8.08
www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=35518&kat=1

Riigikontroll heidab Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) ette Ruhnu karu vedamiseks sõiduauto Opel Zafira Enjoy ostmise rahastamist. Kõigest sellest kirjutas Maaleht.

"Sageli soetatakse projektirahadest asutusele vara ning selle seos projekti eesmärgiga on üksnes kaudne," tõdeb riigikontroll oma värskes auditis "Keskkonnaprojektide rahastamine SA Keskkonnainvesteeringute Keskus kaudu".

Riigikontroll toob näiteks sõiduauto soetamise legendaarsele Ruhnu karule. "Projekti "Metsloomade taastekeskuse abivahendid" taotluses märgiti, et on vaja soetada metsloomade transpordiks turvaline auto, ja toodi näitena probleemid seoses Ruhnu karuga," tõdeb riigikontroll, viidates toetusraha eest soetatud sõiduautole Opel Zafira Enjoy.

Erinevalt Riigikontrollist ei näe Nigula Metsloomade Taastuskeskuse juht Kaja Kübar Opel Zafira ostmises midagi taunimisväärset. "See auto peab olema universaalne," sõnas Kübar. "Kui sookurgi tuleb taga ajada, siis on rohkem inimesi vaja. Kui kusagil on suurem hulk luiki, ka siis on oskajaid inimesi rohkem tarvis," seletas taastuskeskuse perenaine oma igapäevatöö detaile. Just seepärast valiti tema sõnul ka 7-kohaline Opel Zafira.

"Omal ajal päris ka KIK, miks me tahame karu transportimiseks sõiduautot," tunnistas Kübar. "Valisime hinna järgi. Bussi hooldus ja küttekulud oleks olnud palju finantsmahukamad." Auto läks maksma veidi alla 300 000 krooni.

Kuigi Kaja Kübara sõnul pole KIKi rahaga soetatud beež Opel legendaarset Ruhnu karu sõidutanud, on sellega sõidutatud teisi karusid, aga ka põtru, metskitsi jt metsloomi ning linde.

Samas aga nentis riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgo, et küllap siis oskavad spetsialistid ka põdra sõiduautosse mahutada ja lisas, et kahtlemata peavad äärmiselt tänuväärset tööd tegeval metsloomade taastuskeskusel olema korralikud töövahendid, kuid lõpetada tuleks kogu KIKi süsteemi sisse programmeeritud n-ö nägude tegemine, kus ühe või teise vajaliku kulutuse tarvis raha saamiseks tuleb mõelda välja igasuguseid kaunikõlalisi põhjendusi, et projekti "abikõlblikuna" esitleda.

"Terve hulk ametnikke määrib riigis selle nimel pabereid, kusjuures on teada, et mitmetel juhtudel on projektiga kaasas käiv jutt puhas formaal­sus," nentis Olgo. "Kui on tööks vaja spetsialiseeritud autot, siis tuleb seda ka küsida ja see osta; kui on vaja sõiduautot, siis tuleks ka küsida sõiduautot."

Raha ühest taskust teise

Peakontrolör Tarmo Olgo tõi veel näite "nägude tegemise" ja raha ühest taskust teise tõstmise kohta – praegusel eelarve kokkutõmbamise ajal on näiteks kokku lepitud, et keskkonnaministeerium kärbib oma teatud kulusid 50 miljoni krooni võrra, samas on teada, et selle raha kavatseb ministeerium teise käega tagasi võtta KIKist.

Aastatel 2000–2007 on KIK toetanud üle 10 000 keskkonnaprojekti kogusummas 3,3 miljardit krooni.

2006. aastal eraldati keskkonnaministeeriumi ja selle valitsemisala projektidele KIKist toetust ca 20 202 miljonit krooni ehk 41% KIKi toetuste kogumahust.

*
Ruhnu karu on kuulus, isegi legendaarne karu, kes väidetavalt 2006. aasta kevadel jääpangal Ruhnu saarele eksis ning sellega meedias palju elevust tekitas.
• Esimesed teated Ruhnu karust saabusid 2006. a 11. aprillil, mil kalamehed märkasid Ruhnu saarest 12 km loodes jääpangal triivivat pruunkaru. Tookord üritati karu päästa, kuid merel tekkinud udu tõttu looma ei leitud. Arvati, et karu pärines Lätist Kolka neemelt.
• Kuna mitmel järgmisel päeval karu enam ei nähtud, siis usuti ta on nälja ja külma kätte surnud. Kuid 16. aprillil varahommikul tekkis Ruhnu saare idarannikule karu jälgi. Saarerahvas tekitas külaline elevust ja algas ajujaht, mis vaheaegadega kestis kuni 2007. kevadeni.
• 2007. a märtsis teatas keskkonnaministeeriumi esindaja, et karuotsimisega enam ei tegeleta ja et tõenäoliselt on ta Lätti tagasi ujunud ja elab nüüd Kuramaa metsades.
• Sama aasta aprillis kinkis Läti maiustustetootja Laima Ruhnule 45 cm kõrguse ja 36 kg kaaluva šokolaadist karukuju, mis möödunud aasta detsembris tükkideks lõigati ja jagati Ruhnul elavate perekondade vahel. Šokolaadikaru jäi meenutama skulptori valmistatud kipskuju, mis Ruhnu rahvamajja vaatamiseks välja pandi, tulevikus saab sellest aga muuseumieksponaat.
• 2007. aasta augustist ehib Ruhnu vallamaja esist muruplatsi rahvusvahelistel puupäevadel Varbola Puu 2007 valmistatud karuskulptuur.
Allikas: Vikipeedia

*
Riigikontrolli etteheiteid KIKile
• Keskkonnatasudest laekuva raha jaotamise süsteem ei ole läbipaistev. Keskkonnaministeeriumis puuduvad keskkonnatasude jaotamisel selged otsustuskriteeriumid ning raha jaotamise ettepaneku seotus keskkonna arengukavades püstitatud eesmärkide saavutamisega ei ole piisavalt põhjendatud.
• Lubamatu on keskkonnaministeeriumi valitsemisala põhitegevuse rahastamine KIKi projektide kaudu, kuna praegune keskkonnatasudest laekuvate rahade kasutamise korraldus vähendab keskkonnaministri vastutust valdkonna korraldamise eest ning võimaldab ministril katta olulise osa ministeeriumi valitsemisala kuludest eelarveväliselt. Näiteks toimub Riikliku Looduskaitsekeskuse rahastamine suuresti KIKilt saadavate toetuste kaudu.
• Ministeeriumi valitsemisala põhitegevuse toetamine KIKist vähendab ministeeriumi eelarve läbipaistvust, kuna osa tegevusi ja nende täitmiseks vajalikke kulutusi jääb eelarves kajastamata.
• Regionaalsed asutused suhtuvad KIKist saadud rahasse üsna kergekäeliselt. Näiteks on projektirahade puhul kulude otstarbe muutmine riigieelarvekuludega võrreldes suhteliselt lihtne protsess.
Allikas: Riigikontroll

*

Saage tuttavaks – rebane Rex!
RMK septembrikuu uudiskiri
http://replay.waybackmachine.org/20090226041035/http://www.rmk.ee/pages.php3/01032905

Rebane Rex on Elistvere loomapargi külastajate ja pererahva suur lemmik. Rahvasuus on rebane tuntud kui väga kaval loom. Kas Rex on oma kavalusi ka Elistvere rahva peal testinud ning kuidas tal looduspargis läheb, saame teada alljärgnevast loost.

Rex on 4-aastane. Parajas keskeas piiga, nagu ütleb Elistvere perenaine Asta Sarv. Just nimelt piiga, mitte noormees. Isasele loomale sobiliku nime panid talle inimesed Viljandimaal, kes püüdsid teha rebasest kodulooma. Kui noor rebane hakkas murdma kanu, said inimesed aru, et olid teinud vea. Nii saigi Rexi koduks Elistvere loomapark.

Elistverre jõudes oli Rex juba täiskasvanud rebane, kuid ilmselt vähese ja rebasele sobimatu toidu tõttu kiduravõitu. Kuigi toidulaud oli siin rebasele sobivam, jäigi ta kasvult teistest rebastest väiksemaks. Siiski on väikesel kaalul ka üks pluss. Kui aia alt end läbi kaevata ei jõua (nimelt on rebaste 80m2 suurusel aial paksu liivakivi all ka betoon), siis harrastab Rex ronimist. Loomapargi pererahvas ütleb naljatamisi, et võib-olla oli Rexi isa orav. Kus muidu selline väike kaal ja suur ronimiskirg. Rexi lemmiktoiduks on hiired, hästi maitseb aga ka rosinatega kohupiim. Sellest saab rebane vajaliku hulga valku. Rosinad asendavad aga marju, mida rebane looduses sööb.

Rexil on temaga tegelevatele inimestele varuks palju üllatusi. Esimestel jalutuskäikudel loomapargi rahvaga vedas ta kõiki jalutajaid järjepanu ninapidi. Kodust juba üsna kaugel olles viskas ennast viuhti küljele maha ja keeldus edasi liikumast. Jalutajal ei jäänud muud üle kui rebane sülle võtta ja nii loomaparki tagasi tulla.

Rex teab, kuidas tähelepanu võita

Rex on uudishimulik loom. Kui näeb tuttavaid, jookseb kohe sabaga vehkides ning rõõmust kiunudes aia ääres. Sätib siis oma koonu või külje vastu aeda, et teda sügataks. Oma inimesed tunnevad ja teavad tema kombeid ning saavad lubada endale rebasega lähemat suhtlemist. Vahel proovib Rex "külg vastu aeda" trikki ka külastajatega. Asta Sarv seda aga külastajatel teha ei soovita. Rex on ikkagi metsloom ning tema käitumine ettearvamatu.

Rebaste aias on seest õõnsad ja põhuga täidetud pakud. Palaval ajal viskab Rex end pakule – nagu krae. Rõskema ilmaga magab pakul keras, nina saba sisse peidetud. Päris külmaga poeb aga paku alla kaevatud urgu. Vahel võib urust kosta kaeblikku kiunumist. Perenaine peab siis murelikele külastajatele selgitama, et rebane pole haige ega paku alla kinni jäänud, vaid teeskleb. Piisab perenaisel Rexi aia tagant kutsuda, kui see täie tervise juures ja sabaga rõõmsalt vehkides aia äärde jookseb. Rex valdab suurepäraselt võtteid inimeste tähelepanu võitmiseks! Inimestega hästi seltsiv rebane on seevastu väga valiv paariliste osas. Seetõttu ei ole tal siiani ka järglasi.

Rebaste aed on Elistveres "kahetoaline". Rexi naabriks on isane rebane Mailis. Põlvamaalt Elistverre toodud rebane oli võrreldes Rexiga hästi toidetud, kuid pelglik. Teda ei peetud lemmikloomana vaid ketis nagu valvekoera.

Aasta loomapargis on muutnud Mailise sõbralikumaks, kuid Rexiga sarnaselt inimesega seltsivaks ei saa ta ilmselt kunagi.

Asta Sarve sõnul on nad ka varem Elistveres elanud rebaste puhul märganud, et erinevate pesakondade rebased ei taha omavahel seltsida. Nii on ka Rexi ja Mailisega. Nende aedu ühendav värav on küll avatud, kuid suuremat sõprust kahe rebase vahel ei ole.

Aeg-ajalt käib haukumine ja naabrile hammaste näitamine. Loomapargi rahvas loodab, et rebaste vahelised suhted muutuvad sõbralikumaks veebruaris, kui algab jooksuaeg.

Ka rebastel on tujud

Peale hommikust söötmist jääb Rex pikisilmi aia äärde istuma ja värava poole vaatama – kas külastajad juba tulevad. On juhtunud, et külastajad, kes loomaparki tulles rebaseaia juurest alustavad, kaugemale ei jõuagi. Kui Rexil on tuju hea, suudab ta külalised tunde enda juures paigal hoida. Asta Sarve sõnul võib vahel kohata ka täiesti erinevat Rexi. Tujutut ja urisevat rebast kohates küsivad külastajad, kuhu on saanud see tore rebane, keda me eelmisel korral siin nägime. Siis peab perenaine selgitama, et tegelikult on see sama rebane, kuid täna veidi teises meeleolus. Õnneks on Rex enamasti heas tujus ja rõõmus publiku üle, kes tema lõbustamiseks teisele poole aeda on tulnud.

*

Keilast leiti ilves
4.9.08
http://www.pepk.ee/?section=oldnews&action=view&newsID=374&media=print

Kolmapäeva pärastlõunal kell 16.43 teatati häirekeskusele linna sattunud loomast. Keilas, Jaama tänaval asuval tühjal krundil kõndivat ringi ilves.

Asja uurima sõitnud Keila päästjad leidsid tõepoolest Jaama tänaval lasteaia lähedusse jääval tühjalt krundilt rahulikult ringi vaatava ja ennast peseva ilvesepoja. Noor ilves oli päästetööde juhi sõnul parajalt suure kassi mõõtu ja inimeste suhtes võrdlemisi sõbralikult meelestatud. Rahulikkus ei tähendanud küll seda, et metsloom ennast lihtsalt püüdjatele kätte oleks andnud. Koos Mustamäe komandost Keila kolleegidele appi sõitnud loomapüügikoolituse, kogemuse ja varustusega päästjatega kulus noore ilvese kättesaamiseks umbes pool tundi. Ilvesepoeg viidi Tallinna Loomaaeda.

*

Keilas tuli inimeste koduaeda mõnekuune ilvesekutsikas
EPL 4.9.08
Kerttu Kaldoja, www.epl.ee/artikkel/440636

Keilas tuli inimeste koduaeda mõnekuune ilvesekutsikas, kelle pritsumehed ja looduskaitsjad kinni püüdsid ning Tallinna loomaaeda toimetasid.

Veel kassikasvu, aga jämedate käppadega metsakiisu istus eile Keilas koduaias põõsas, kus päästeametnikud ja looduskaitsjad ta kinni püüdsid, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Öö veetis ilvesekutsikas tuletõrjujate juures Mustamäel, kirjutavad ERR-i uudised.

Põhja-Eesti päästekeskuse Mustamäe komando meeskonna vanema Jüri Tamme sõnul satub ilveseid harva linna, sest nad on ettevaatlikud loomad: "Minu tööajal on see teine, mis ma püüdnud olen.".

Hommikul algas väiksel ilvesel sõit loomaaeda, kus tal esialgu tuleb karantiinis istuda. "Tõenäoliselt sai tal ema otsa või peletati ta emast eemale," arvas Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal, miks loom üldse inimeste juurde tuli.

*

Viis Pärnumaa metskitse kolib Naissaarele
16.9.08
http://www.neljas.ee/est/parnu/saarde/?news=957467&category=46

Viiel Pärnumaal Nigula metsloomade taastuskeskuses oleval metskitsel seisab lähiajal ees pikk teekond Tallinnast kümne kilomeetri kaugusel asuvale Naissaarele, millest saab nende uus kodu.

Taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar rääkis, et kõigi viie puhul on tegu tänavuste kitsevõsudega, kes sattusid ühe või teise hädaga suvel taastuskeskusesse kirjutab Eesti Päevaleht. Naissaarele viiakse nad eesmärgiga aidata kaasa sealse loodusliku kitsepopulatsiooni taastumisele. "Seal on nüüdseks alles jäänud vaid mõned üksikud kitsed," ütles Kübar.

Looduskaitsekeskuse Harju-Rapla regiooni loodusvaht Tiit Koit rääkis, et kui Nõukogude armee omal ajal Naissaarelt minekut tegi, olid saarel kitsed olemas. Möödunud kümnendi lõpus polnud neist aga enam kippu ega kõppu. Põdrad pole samal ajal kuhugi kadunud. "Ju keegi nad siis omal ajal panni peale pani," pakkus Koit.

*

Elistvere loomarahvas sai kingituse
Vooremaa 23.9.08
Kaie Nõlvak, http://www.vooremaa.ee/contents.php?action=addcomment&cid=1000873

Reedel avati Tartus järjekordsed Tammelinna päevad. Juba teist aastat kuulub linnaosa sügiseste pidustuste juurde ka tammetõrude korjamise võistlus, kus kogutud saak Elistvere loomapargile kingitakse.

Nagu möödunud aastal, nii mindi ka seekord Elistverest oma autoga Tartusse kingile järele. RMK Elistvere loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul oli tõrusid ehk 600 kilo või ka rohkem.

Korjajad erineva vanusega

"Ise läksin Tammelinna Gümnaasiumi juurde õhtupoolikul kella viieks, kui Tammelinna päevad avati ja tõruvõistluse parimaid autasustati. Meie auto oli suurema noosiga varem ära läinud, mulle anti kaasa veel hiljem kohale toodud saak," rääkis Sirje Saul.

Korjajaid-võistlejaid oli tema sõnul väga erinevas vanuses, lisaks lasteaiarühmadele, kooliklassidele ja peredele ka toredaid pensionieas memmekesi ja teisi üksiküritajaid.

RMK poolsed suuremad auhinnad olid kinkekaardid. Kaks neist sellised, millega saab valida kas loomapargi külastuse koos giidiga või pargi loodusõppeprogrammi, kolmas aga vaid Elistvere külastamiseks, sest pered näiteks üldjuhul loodusõppeprogrammi läbima ei tule. Lisaks jagati lauamänge, kommi, rinnamärke. Suuremaid ja väiksemaid auhindu olid Sirje Sauli sõnul välja pannud paljud firmad, nii et lõppkokkuvõttes ei lahkunud tühjade kätega keegi. "Oli tõeliselt tore tõrupäev," kinnitas loomapargi juhataja.

Talvevaru hoolikalt tallele

"Tänavune tõrusaak on ilmselt väiksem kui mullusügisene, seda on tammede all kõndides kohe tunda, et nii hullusti taldadel veerema ei kipu kui aasta eest," ütles Sirje Saul. "Panime tõrud laoruumi kenasti laiali, et nad kuivaksid ja hallitama ei läheks," rääkis ta, rõhutades, et pargis rõõmustatakse kingi üle ja püütakse tõrusid säästlikult jagada, et oravad ja hiired jõuluni vähehaaval maiustada saaksid. Tema sõnul ei põlga tõrusid peaaegu ükski loom, eriti kui pihu pealt võtta saab, närilistele on need aga eriline maius.

Kauplusehoone ostetud

Küsimusele, kuidas edeneb Elistvere loomapargi elu pärast seda, kui sellest sai ametlikult RMK loodushoiu osakonna Tartu-Jõgeva puhkeala osa, vastas loomapargi juhataja pisut pikemalt.

"Elu edeneb. Loomapargi kõrval asuv kauplusehoone, mida ammu oma valdusse sooviti, on nüüd ostetud. Tellitud on selle ümberehituse projekt ja ümbruse kujunduse projekt. Oktoobrikuu lõpus peaks hoone projekt valmima, siis kuulutame ehitaja leidmiseks hanke välja. Hea uudis on seegi, et läbi LKK saame riigieelarvest raha sigade aia tarvis ja veel selle aastanumbri sees on neil loomadel lootust soolaleivapidu pidada. Vana aed ei pea sigu ammu enam kinni," rääkis loomapargi juhataja, tõdedes naljaga pooleks, et kui mõni kärssnina välja tulema on juhtunudki, pole vaja karta, et nad kaugele lähevad: see, mis kell ja kus laud kaetakse, on neil täpselt meeles!

"Seaaed on ka väga madala loduse koha peal, seda on plaanis pisut täita. Notsud ju üldiselt muda armastavad, aga anname neile siiski valikuvõimaluse – ehk tahab mõni vahetevahel ka puhtam ja kuivem olla," rääkis Sirje Saul. Üks hea uudis puudutab aga otseselt ka loomapargi töötajaid. Nimelt minnakse oktoobri alguses peaaegu kogu kollektiiviga kolmeks päevaks Soome Ähtari loodusparki õppereisile.

*

Elistverre jõudis tõrukoorem Põltsamaalt
Vooremaa 14.10.08
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1000993

Esmaspäeval käisid Elistvere loomapargi töötajad järel Põltsamaa kooliõpilaste kingitusel. Möödunud nädalal korraldatud võistlusega koguti Põltsamaa Ühisgümnaasiumis üle 500 kilo tammetõrusid, mis loomapargi asukatele kingiti.

Tõruvõistluse mõttele tuli Põltsamaa kooli bioloogiaõpetaja Kaja Linde.

"Lugesin lehtedest Tartu Tammelinna päevadest ja sealsest juba traditsiooniks saanud tammetõrude kogumise võistlusest. Sealt tuligi idee, et miks meie ei võiks samuti Elistvere loomi aidata, tõrusid on meil sel aastal üsna palju, nii kooli ümbruses kui meie lähedal lossi pargis. Pakkusin kooli huvijuhtidele mõtte välja, neile see meeldis ja ka klassid koos klassijuhatajatega tulid ideega kaasa. Kui kedagi saab aidata, kellelegi rõõmu teha, on lapsed alati õhinal hakkamas. Eriti tore on loomadele head teha," rääkis õpetaja Linde.

Tema sõnul on nad aga lastega avastanud, et tammetõrud maitsevad ka partidele, kes nende kooli lähedal jõel resideeruvad ja kampade viisi kohale kiirustavad, kui midagi söödavat pakutakse.

Terve tsentner Vb-lt

Neljapäeval käis Põltsamaa kooli aiamajakeses kärme tõrukaalumine. Võisteldi klasside kaupa, kuid pandi tähele ka rekordimeistreid-üksiküritajaid. Esikohale tuli Vb, kes sai kirja 110,5 kilo. Klassitäiele nobenäppudele pakkusid aga arvestatavat konkurentsi Annelin Kokk ja Kristin Viks VIIIb klassist, kes kahekesi 62 ja pool kilo noppisid! Teise koha saavutas Ia klass, kes korjas 63 kilo, kolmandale kohale tulid IIIa klassi õpilased 54 kiloga. Kokku osales tõruvõistlusel 14 klassikollektiivi ja saagi suuruseks kaaluti üle 500 kilo.

"Armas ja tänuväärne tegu Põltsamaa laste poolt. Otsustasime, et premeerime võitnud Vb klassi ning Annelini ja Kristinit põhjaliku ekskursiooniga loomapargis giidi saatel," rääkis Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv.

Loomapark on tänulik

Asta Sarve sõnul on tõesti liigutav, kui lapsed loomadest hoolivad ja selle nimel vaeva näevad, et neid aidata ja rõõmustada.

"Tõrude korjamine on aeganõudev töö, need tuleb ju ühekaupa üles noppida, et nad kenasti puhtad oleksid ja et me need siin lattu kuivama panna saame. Kui tuleb mõni pere, lapsel väike ämbrike omakorjatud tõrudega kaasas, on see nii armas," rääkis Asta Sarv, mainides, et paraku on laste omakasupüüdmatu aktsioon andnud "äriidee" mõnele pragmaatikust täiskasvanule, kes leiavad, et sügisesel mururiisumisel tekkinud lehepraht, kus ka tammetõrusid sees, loomadele sobibki. "Piinlik küll tunnistada, aga kahjuks on meile prügikottides ka sellist kraami sokutatud, kust ise peaksime tõrusid välja noppima hakkama, sest ega me ju leheprahti hoidlasse viia saa, " ütles loomapargi perenaine.

Kui kink tehakse siirast andmiserõõmust, teeb see head nii andjale kui saajale. Seda on kogenud tammetõruaktsioonil osalenud nii Tartus kui Põltsamaal.

*

Koolilapsed korjasid Elistvere loomapargi asukatele pool tonni tõrusid
PM 16.10.08
Hanneli Rudi, www.ilmajaam.ee/?id=41242

Eelmisel nädalal korraldatud võistlusega koguti Põltsamaa ühisgümnaasiumis üle 500 kilo tammetõrusid, mis kingiti Elistvere loomapargi asukatele kingiti.

Armas ja tänuväärne tegu Põltsamaa laste poolt, otsustasime, et premeerime võitnud klassi ning kahte tublimat korjajat Annelini ja Kristinit põhjaliku ekskursiooniga loomapargis giidi saatel, rääkis Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv Vooremaale.

Tema sõnul on tõrude korjamine aeganõudev töö, sest need tuleb ühekaupa üles noppida, et nad oleksid puhtad ja neid saaks lattu kuivama panna.

Sarve sõnul on laste omakasupüüdmatu tõrude korjamise aktsioon andud "äriidee" mõnele täiskasvanule, kes arvavad, et sügisesel mururiisumisel tekkinud tammetõrudega segunenud lehepraht sobib loomadele.

"Piinlik küll tunnistada, aga kahjuks on meile prügikottides ka sellist kraami sokutatud, kust ise peaksime tõrusid välja noppima hakkama, sest ega me ju leheprahti hoidlasse viia saa," ütles loomapargi perenaine.

*

Mõmpsik sai peigmehe
Uma Leht 20.10.08
Saarõ Evar, www.umaleht.ee/index.php?leht=3196&keel=116

"Suumlasõst" peigmiis Harri hoitus edimält varju

Harri istus lumbi puulsaarõ pääl võsun ja liigutas kõrvu. "Pruut" Mõmpsik läts’ edimädsenä umast aianukast vällä Harriga tutvust tegemä, a "peigmiis" pagõsi iist är.

Alaveski eläjäpark Mõnistõ vallan Sarun om häste tunnõt kahr Mõmpsiku perrä. Minevä tõsõpäävä tull’ eläjäparki tõnõ mesikäpp manu: Põh’a-Soomõst Kuusamost tuudi är nuur esäne kahr Harri. Üteliisi tähistedäs nüüt Alaveski eläjäpargin suvõl valmis saanu ja 1,8 mill’onit masnu kahruaia tarvitustõ võtmist.

Riide hummugu tõmmas’ peremiis Kõivu Rein katõ raudaia vahelidsõ värte käsivindsiga üles, et kats nuurt kahru saassi nakada tutvust sobitama.

Õdaguspoolikus es olõ viil midägi muutunu: "suumlanõ" istsõ suurõn aian löüdüvä lumbi puulsaarõ pääl võsun ja liigut’ kõrvu, Mõmpsik jalut’ uman väikun aian värteni, pidi kats sammu inne aiamulku kinni ja käändse jälleki otsa ümbre. Niimuudu kümnit kõrdu.

Pühäpäävä oll’ sais sääne, et Mõmpsik jalut’ Harri puurinukan nigu peremiis, sei är Harri söögi, a esäkahr tedä viil iks ligi es lasõ.

Tuud, et kahrupoiss ja -tütärlats sõbras ei saaki, as’atundja väega ei pelgä. Nä omma ütehar’alidsõ ja esäkahr om parhilla paarkümmend killu rassõmb ku Mõmpsik. Suumlasõl om ka tummõmb karv, vihmadsõ ilmaga piaaigu must. Vahtsõnõ aid om katõosalinõ tuuperäst, et ku Mõmpsikul piässi poja tulõma, sõs ei tohe esäkahru näile manu laskõ. Muidu om amps ja lännü... Ka magalõminegi pesä omma ehitedü suuga tõnõ tõsõ aia poolõ.

Tuud, kas puurin peetü kahru magalõ lääväki, ei tiiä kiäki ette, tuu ripus är talvõst. Harri om sündünü ja üles kasunu säälsen suuri murdjidõ pidämise keskusõn (Kuusamon Suuripetokeskus). Kuusamon, kon kõik talvõ omma külmä ja lumõga, makassõ kahru kõrraperi, a näütüses Läti Līgatne eläjäpargin võetas kahrupoja kõrraga pääle sündümist imä mant är ja kasvatõdas näid erälde, selle et muidu tulõ imä varsti pääle poigimist pesäst vällä, tatsas puurin ümbre ja edimält väega õrnakõsõ poja külmäse tuudaigu pesän är.

Tuu, et kahr poja toosi, om eläjäpargõlõ tähtsä iks suurõmba hulga küläliisi saamisõs, eläjäpoigõ müügis kasvataminõ om näile keeletü. Eläjäpoigõ võiva müvvä õnnõ suurõ eläjäaia (nigu Tallinna Loomaaed) erilupõ alussõl.

Kuis saa eläjit nii odavalõ är süütä?

Peremiis taht Alaveski eläjäparki tetä Eesti kõgõ parõmbas murdjidõ eläjide kaemisõ kotussõs. Lisas viiele ilvessele ja kahrõlõ om plaanin majapidämiste tuvva ka soe.

Soeaia ehitämise rahalinõ projekt om joba PRIAn soolan ja Leedun om olõman ka kotus, kost soekutsikit saassi. Veidükese murõligus tege Kõivu Reinu tuu, et timä plaani tegevä murõligus Võrumaa keskkunnateenistüst. Nimä ei saabõv arru, kuis om võimalik nii suurt hulka lihasüüjit eläjit nii odavalõ üllen pitä.

"Meil kulus külh 10–12 tonni lihha aastan, a halvaslännüt lihha meil tõtõst kahrulõ süütä ei õnnistu," kõnõlas Kõivu Rein. "Luudusõn tä pand külh tagavara kõrvalõ ja süü sõs, ku midägi muud ei saa, a siin tä tiid, et egä päiv andas midägi ja haisama lännüt lihha ei putu. Verine liha – tuu on tõnõ asi." Tuuperäst toova jahimehe Alaveskile jahieläjide haavlidõga läbilastuid lihatükke ja muid ülejääke. Pall’u tuvvas ka autu ala jäänüid kitsi. Kõgõ suurõmb liha surm om muiduki ilves, selle et kahr süü hää meelega ka räime, midä saa odava hinnaga Pärnumaa kalasadamist, ubinit, põrknit ja leibä-saia.

Parhilla omma Alaveskil kaemisõs vällän kahru, kähripini, rebäse, mõtstsia, davidi hirve, jahifaasani, kuningfaasani, kuldfaasani, orava, jänesse, kodukakk, mõtskitsõ ja ilvesse.

Kahrulõ panti ravvameistre nimi

Vahtsõ kahruaia tegemine oll’ kah sääne oopõr, et ku projekt ütskõrd EASist rahha sai, oll’ matõrjaal joba niipall’u kallimbas lännü, et projekti 1,8 mill’oni iist olõs saanu õnnõ raudaia ülespandmalda kujul.

Tuu iist, et asi iks sama rahaga ütele poolõ sai, tennäs Kõivu Rein ASe Rauameister, Kurmik, Sirje, Lapi Metall, Võru Hallid, Mõnistõ vallavalitsust ja Võru maavanõmbat Tuliku Ülod, kiä ehitäjit niipall’u takast härgüt’, et asi iks är tetti.

Päämidselt Rauameistren tettüid karpravvast ja armatuurist võrrit ja postõ käüti tsinkmän Riian. Aidu aviti üles panda Võrumaa kutsõhariduskeskusõ poisi. Kõgõ tuu meelenhoitmisõs ja tenütähes panti nüüt Soomõst tuudulõ kahrulõ AS Rauameistri suumlasõst umanigu Harri Rantala avvus nimes Harri. Nii nigu Tallinna Loomaaian kutsutas poliitikit eläjile ristivanõmbis, võissi Võrumaal ettevõtja hindäle eläjäpargi eläjide hulgan ristipoigõ valli.

Lähkümb teedüs Alaveski eläjäpargi kotsilõ: http://alaveski.tripod.com.

*

Elistvere loomahoidjad käisid Soome kolleegidel külas
Vooremaa 21.10.08
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1001030

Elistvere loomapargi töötajatel oli hiljuti võimalus oma silmaga näha, kuidas elavad ja tegutsevad kolleegid Soome lahe teisel kaldal. RMK korraldas neile 7.–9. oktoobrini kolmepäevase õppereisi Ähtäri loomaparki.

Et sisemaalt sadamasse ja üle vee pääsemiseks terve päev kulub, sai Elistvere rahvas loomapargiga tutvuda küll vaid ühe päeva, kuid elamusi saadi küllaga ja kuhjaga.

"See oli tõeliselt tore! Vaevalt meie inimesed nii huvitavat ja hästi korraldatud reisi varem kogenud on!" oli Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv naastes headest muljetest tulvil. Tema sõnul tegi külaskäigu nauditavaks ka see, et korraldajatel oli kõik targalt ette valmistatud. Põhivastutus oli selles osas RMK loodushoiu osakonna juhatajal Marge Rammol.

"Ööbisime loomapargi lähedal Mesikäpa hotellis ja juba saabumise õhtul tulid koos meiega õhtusöögilauda loomapargi müügijuht Jari Ahola ja juhataja Mauno Seppäkoski, et eelinfot jagada ja meie küsimustele vastata," rääkis Asta.

Kõike pole võimalik järele teha

Meie loomapargi perenaise sõnul on muidugi Soomemaa loodus see, mis sealsele sama tüüpi loodusõppe- ja meelelahutuspaigale palju juurde annab ja mida meil võimalik kopeerida pole.

"Juba teel näed aina järvi ja kaljusid, sama kaunis kohas oli ka loomapark. Männimets ja kaljud annavad ideaalse loodusliku tausta, loomad on küll lagedamal, aga samas külastajatest kaugemal. Ka tehniliselt on loomade jälgimine leidlikult korraldatud. Kui näiteks mõni väike loom oma urgu läheb, saab uudistaja tema pesa vastaskülge kõndida ja teda sealtpoolt näha. Uruavadel on ees tumedad klaasid nagu peenematel autodel, ainult vastupidise efektiga. See tähendab, et urgu sisse näeb, aga loom välja uudistajat ei näe, järelikult teda ei häirita.

Et aedade ehitus ja paigutus ei võimalda pargi külastajail loomale ligi kippuda, nagu meil kombeks, on loomad ise julgemad. Ähtäri pargi töötajad väitsid, et nende hoolealused suhtuvad inimestesse umbes nii, et läheks vaataks, keda meile täna näidatakse. Esimest korda sain ise ka aru, et olin seni olnud liiga jäigal seisukohal, arvates, et loom peab alati kõigile hästi näha olema. Nüüd veendusin, et see pole sugugi esmatähtis, ega näiteks laps ei keskendugi nagunii kõikidele loomadele korraga," kirjeldas Asta sealse loomapargi olusid, rääkides ka, et väga palju korraldatakse seal klasside kaupa õpilaste ekskursioone-õppepäevi, kus giid tavaliselt tutvustabki ühel korral mõnda looma põhjalikumalt.

Et põhikliendid on lapsed, on Ähtäris mõeldud ka teist laadi meelelahutusele. On olemas kohvik ja batuut, müüakse maiustusi, mänguasju ja suveniire. Loomulikult on see meelelahutuspaik loomadest kaugel, et kära ja müra neid ei segaks. Enne metsloomadega tutvumist on pargis võimalik imetleda ka kodusemaid neljajalgseid, näiteks kassipoegi ja kutsikaid.

Tänu müügikioskitele ja atraktsioonidele majandab park end ise ära. Pilet maksab aastaajast sõltuvalt 8–13 eurot, koolilaste õppepäevade eest tuleb maksta lisatasu. Kohalik omavalitsus, kes on üks pargi osanik, annab vajadusel investeeringuteks protsendita laenu, mis suvel, kui külastajaid rohkem ja teenistus suurem, tagasi makstakse.

"Nägime kindlasti selle päeva jooksul seal rohkem kui tavakülastaja. Mauno Seppäkoski näitas kõike väga põhjalikult ja jagas selgitusi, lükkides asjalikuma jutu vahele toredaid loomalugusid. Kolmkümmend aastat Ähtäris töötanud Mauno on oma ala tõeline fanaatik, kelle erilised lemmikud tundusid olevat hundid. Ta väitis, et on nendega nii palju suhelnud, et võsavillemid teda oma karja liikmeks peavad," jutustas Asta.

Lootus koostööle

Ähtäris nähtust oli vaimustuses ka Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.

"Oma rahadega saadakse seal hakkama ka tänu sellele, et lähedal asuva Mesikäpa hotelliga koostööd tehakse. Näiteks tullakse mõnest koolist kogu klassiga terveks nädalaks loomaparki. Lapsed elavad hotellis ja neil toimub lisaks loomade tundmaõppimisele kohapeal tavaline õppetöö. Hotellis ööbimise ja loomapargi giiditunnid maksavad kinni lapsevanemad ja selles mõttes on Eestis ikka veel tublisti arenguruumi, kui meil praegu mõnel puhul päevane klassiekskursioongi peredes tõsiseid rahaprobleeme kaasa toob," rääkis Sirje Saul. Tema sõnul andis põhjalik pargiga tutvumine talle palju uusi ideid, samuti on lootust edaspidiseks koostööks.

"Käisime läbi kogu kuue kilomeetri pikkuse raja, nägime palju ja saime kõigile oma küsimustele vastused. Samuti nägime seestpoolt ka majandushooneid, ühesõnaga kõike seda, mida tavakülastaja ei näe. Loomade territoorium on neil umbes 60 hektarit ja nende arv ehk väga palju meie omast suurem ei ole, aga neil on loomi, keda meil ei ole, näiteks ahm, hunt ja teisigi.

Naljaga pooleks pakutigi meile kohe hunti kaasa, aga muidugi peame me sellisele loomale kõigepealt sobivad elutingimused looma," jutustas Sirje Saul, kinnitades, et nii loomade vahetamine kui ka muud sorti koostöö on edaspidi täiesti reaalne.

"Meie RMK ja Soome Metsavalitsus on juba varem koostööd teinud. Koostööleping on ka Ähtäri loomapargi ja metsavalitsuse vahel. Seega võiksime meiegi Ähtäriga edaspidi ühiseid projekte läbi viia. Kindlasti võiks vahetada loomi nii uute liikide saamiseks kui ka liigisisese lähisuguluse vältimiseks," oli Elistvere loomapargi juhataja tuleviku suhtes lootusrikas.

*

Mõniste karuplika sai omale Soomest kosilase
EPL 23.10.08
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/uudised/445917

Kuusamost Võrumaale toodud isakaru saab talvel kaheseks ja kaalub 170 kilogrammi.

Eelmisel kevadel üksikuna leitud ja seejärel Nigula metsloomade turvakodusse toimetatud Mõmsik leidis omale püsiva kodu Võrumaal Alaveski loomapargis ja sai Soomest elukaaslaseks Harri.

Loomapargi peremehe Rein Kõivu sõnul on kaks karu praeguseks ühes aedikus olnud juba nädalapäevad ning tema kinnitusel hakkab loomade omavaheline läbisaamine juba ilmet võtma. "Eks Harri veel võõrastab, aga juba meeldib neile koos tiigis ujumas käia," rääkis Kõiv. "Kuigi Mõmsik on paarikümne kilogrammi jagu Harrist väiksem, on ta aedikus ikkagi peremees. Kui muidu saavad omavahel hästi läbi, siis minu või perenaise lähedale tulles ajab Mõmsik isase kohe eemale."

Järelkasvu ootuses

Veidi üle 170 kilo kaaluv Harri toodi Mõniste vallas asuvasse loomaparki Soome põhjaosast Kuusamost ühest samalaadsest keskusest. "Tõime isakaru Mõmsiku juurde ikka selleks, et külastajatel oleks, mida vaadata. Kaks karu on atraktiivsemad, eriti veel, kui neil ka pojad tulevad," selgitas Kõiv.

Isakaruhakatise eest tahab Kuusamo loomapark aga vastu saada kaht hundikutsikat. Samuti soovivad soomlased endale ühte Mõmsiku ja Harri järglast, kui nende saamine peaks mesikäppadel mõne aja pärast korda minema.

Alaveskil praegu vahetuskauba tegemiseks hunte pole, kuid park peaks Leedust peagi kaks noort võsavillemit saama.

Sead, hirved ja teised loomad

• Kümme aastat tagasi metssea- ja faasanikasvatusest alguse saanud Alaveski loomapargis on huvilistel võimalik peale sigade ja jahi- ning kuningfaasanite näha ka ilveseid, metskitse, davidi hirvesid, oravat ja kährikut. Järgmisel kevadel loodab pargi peremees Rein Kõiv kohale tuua ka hundikutsikad.

• Oma õnnetu saatusega meedias palju tähelepanu pälvinud Mõmsik nägi ilmavalgust üle-eelmisel talvel Kadrina lähedal. Üksiku karupoja leidsid kohalikud aprillikuus ning ta viidi Nigula metsloomade turvakodusse. Kuna loom oli inimestega harjunud ja teda polnud võimalik enam loodusesse tagasi lasta, leidis karu omale kodu Alaveski loomapargis.

• Kuna suure tõenäosusega pesalt ära ehmatatud emakarust maha jäänud mesikäpp inimest ei kartnud, arvatakse, et enne Nigulasse toimetamist oli keegi teda kodus hoidnud.

• Kojutoomise asemel oleks pidanud looma aga kohe turvakodusse asjatundjate kätte toimetama.

*

Reporter.ee: tudengid käisid loomapargis koristamas
PM 26.10.08
www.postimees.ee/?id=43697

Tartu tudengid käisid eile vabatahtlikuna Elistvere loomapargis koristamas.

Tegemist on juba neli aastat vana traditsiooniga, vahendas Reporter.ee videolõik.

*

TV3: Alaveski loomapark on külastajatele ohtlik?
26.10.08
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tv3-alaveski-loomapark-on-kulastajatele-ohtlik.d?id=20195209

Lõuna-Eestis Läti piiri ääres tegutseb Alaveski loomapark, millel vajalikud load küll olemas, kuid mis Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul kõiki nõudeid siiski ei täida.

Nende esindaja peab toimuvat külastajatele ohtlikuks, samuti leidsid nad mõned tühjad joogikünad, teatasid Seitsmesed uudised.

*

TV3: Alaveski loomapark tekitas loomakaitse seltsis kahtlusi
PM 27.10.08
Berit-Helena Lamp, www.postimees.ee/?id=43856

Lõuna-Eestis Läti piiri ääres tegutseb Alaveski loomapark, millel vajalikud load küll olemas, kuid mis Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul kõiki nõudeid siiski ei täida.

Nende esindaja peab toimuvat külastajatele ohtlikuks, samuti leidsid nad mõned tühjad joogikünad, vahendasid TV3 "Seitsmesed uudised".

Peale karude on loomapargil veel 12 liiki loomi ja linde.

Loomakaitse seltsi panebki kõige rohkem muretsema see, et loomapuuridest on võimalik kergelt kätt läbi aia pista.

*

Alaveski loomapargis ei täideta ohutusnõudeid
Õhtuleht 26.10.08
Kristin Aasma, http://ohtuleht.ee/301728

Lõuna-Eestis Läti piiri ääres tegutseb Alaveski loomapark, millel vajalikud load tegutsemiseks küll olemas, kuid kus Eesti Loomakaitse seltsi hinnangul ei ole täidetud kõiki nõudeid.

Eraloomaaias saab näha näiteks karu, rebaseid, kährikuid, metskitsi, ilveseid ja metssigu. Loomaaia peremehe Rein Kõivu sõnul on neil 12 liiki loomi-linde.

Loomakaitse Seltsi esindaja Merike Torm rääkis "Seitsmestele uudistele", et loomaaia muljet see park eriti ei jätnud. Puudustena tõi Torm selle, et paljudel loomadel ei olnud joogivett, aedikutel puuduvad sildid ning vajakajäämisi on ka ohutusnõuete täitmisel. Aedikutest võib külastaja vabalt käe läbi pista, samuti on loomaaia ala piiramata.

"Metssigadega on meil palju nalja saanud," jutustas Rein Kõiv telekanalile. Viis aastat tagasi oli keegi "isehakanud loodusesõber" loomapargist vabadusse päästnud terve metsseakarja, kes külaelanikele pahameelt valmistasid. Suurest karjast saadi kätte vaid seitse sigudikku.

Kõiv ütles aga, et loomapargi külastajaid saadab alati mõni pereliikmetest.

Ehkki kõhna või näljast looma loomaaias ei avastatud, nõuab Loomakaitse selts loomaaia omanikelt turva- ja teavitusnõuete täitmist.

*

Alaveski loomaparki tuli Soomest Harri
Lõunaleht 30.10.08
Mari Sõrmus, http://lounaleht.ee/?page=1&id=3012

Alaveski loomapark Mõniste vallas sai hiljuti taas ühe asuka võrra täiendust. Lisaks meedias tuntust kogunud Mõmsikule toodi sinna teinegi mesikäpp: Põhja-Soomest pärit noor isakaru, kes kannab Harri nime.

Loomapargi looja ja omanik Rein Kõiv selgitas, et uut karu otsis Alaveski loomapark juba möödunud kevadest saadik. Mesikäppa aga kusagilt ei leitud. Lõpuks õnnestus loom ühe tuttava kaudu Soomest Kuusamost siiski saada.

Märtsikuus käidi karu vaatamas ning kokkulepe, et loom tuleb just Alaveskisse, oli korrapealt olemas. Pisut enam kui pool aastat hiljem, täpsemalt 14. oktoobril kell pool kolm päeval, oligi uus, Harri-nimeline mõmmi loomapargis kohal. Soome peremees tõi ta ise ära.

Võõrastus kadus kiiresti

Algne mure, et kuidas loomad omavahel kohaneda võivad, kadus kiiresti. "Kuusamo mees oli kindel, et nende karuga probleeme ei teki, ja Kuusamo mehel oli seekord õigus," rõõmustas Kõiv.

Neli päeva hoidis Kõiv karusid eraldi aedikutes, et nad teine teiselpool võret olles omavahel lähemalt tutvuda saaksid. Omanik tunnistas, et venitas seda kokkulaskmise aega alguses üha pikemaks, sest ei teadnud, kuidas mesikäpad klappima hakkavad. Kuusamost julgustati karusid aga kokku laskma.

"Esimene päev võõrastasid natuke," meenutas Kõiv. "Mõmsik alguses proovis olla peremees, aga nüüd käivad ilusasti koos." Loomapargi peremees julges loota, et tulevikus võib ehk karupoegigi oodata. Ta selgitas, et kirjanduse andmetel saavad karud suguküpseks 4–5-aastaselt. Et Mõmsik ja Harri on hästi toidetud, avaldas Kõiv lootust, et ehk võib nendelt karudelt poegi oodata kolmeselt.

Karud elavad koos suures, 3500-ruutmeetrises aedikus. Karuaia tegemine valmistas loompargi omanikele aga omajagu muret. Kui EASist ükskord projekti kaudu 1,2 miljonit krooni toetust saadi, olid materjalid sedavõrd kallimaks läinud, et raudaed oleks loomadele püstitamata jäänud.

Uue karu nimi viitab abistajale

Et mitmed asutused aga lõpuks appi tulid ja Võru maavanem Ülo Tulik Umalehe andmetel ehitajaid tagant innustas, tehti aedik lõpuks siiski valmis. Tänutäheks abi eest pandi loomale ASi Rauameistri soomlasest omaniku Harri Rantala järgi nimeks Harri.

Alaveski loomapargi kodulehe andmetel pakub loomapark võimalust vaadelda loomi võimalikult looduslähedaste tingimustes. Pargis elab 13 liiki loomi-linde, nende seas karud, faasanid, ilvesed, metssead jt.

Kõiv kinnitas LõunaLehele, et parasjagu käib asjaajamine selle nimel, et uuel kevadel täieneks loomapark ka hundikutsikatega.

*

Elistvere rahvas käis Ähtäris
Tabivere valla leht "Sõnumileht", november 2008
Kaie Nõlvak, http://www.tabivere.ee/files/menu/Vallaleht/2008111005170404vor0611010.pdf?PHPSESSID=e88932e285301d97de6e0e897a5a9045

Foto: Ants Sarv, Elo Melk ja Asta Sarv Ähtäri loomapargi väravas.

Oktoobrikuu esimesel poolel said Elistvere loomapargi töötajad oma uuelt haldajalt RMK-lt kingituse. Käidi tutvumas Ähtäri loomapargiga Soomes. Meie loomapargi juhataja Sirje Sauli kinnitusel oleks ta kindlasti korraldanud asjad nii, et kõik töötajad sajaprotsendiliselt kaasa oleksid saanud tulla, ja loomi hooldama asendajad muretsenud. Siiski jäi parki paar omainimest, kellel kodused põhjused kolmeks päevaks ära sõita ei võimaldanud.

"Loodus on sealpool lahte meiega võrreldes ikka hoopis teine! Kaljud ja arvukad järved annavad ka loomapargi asukatele meie mõistes eksootilise tausta," kirjeldas meie loomapargi perenaine Asta Sarv Helsingist 300 kilomeetrit põhja pool asuvat Ähtäri valda ja sealset loomaparki. Ähtäri kolleegid tutvustasid Eesti külalistele oma valdusi märksa põhjalikumalt, kui tavakülastaja seda näeb. Muu hulgas saadi teada, et sealne loomapark majandab ennast ise ära. Tulu tuleb piletitest, giidiga ekskursioonidest, õppepäevadest ja looduskoolitustest. Samuti on pargi territooriumil mitu müügikioskit, kust suveniire ja maiustusi osta saab. Ei puudu ka kohvik ja atraktsioonid lastele. Kõik kilkeid ja müra põhjustav on enesestmõistetavalt loomadest kaugel. Pilet maksab aastaajast sõltuvalt 8–13 eurot. Kuni kolmeaastased lubatakse tasuta sisse. "Suuremateks investeeringuteks annab vald, kes ka üks loomaparki haldava aktsiaseltsi liige on, neile protsendita laenu, mis suvel, kui sissetulekud suuremad, tagasi makstakse," rääkis Asta Sarv. Üks, mida aga tema sõnul meie oma maal kuidagi muuta ei saa, on looduslikud tingimused. "Seal domineerib männimets, madal rohi, kaljud. Sügisesed lehed, mida on palju vähem kui meil, läkitatakse näiteks puhuri abil metsa alla, kus nad talve jooksul ära kõdunevad. Meie madalavõitu tasane võsane maa on hoopis midagi muud," jutustas Asta ja möönis, et kuigi Ähtäris loomade arv meie Elistverest väga palju suurem ei ole, on seal mõningaid, keda meil pole. Ja et tulevikus võiks loomade vahetamine kindlasti kõne alla tulla – nii uute liikide kui ka "värske vere" saamise eesmärgil. Edaspidise koostöö ja ühiste projektide suhtes oli lootusrikas ka Sirje Saul, sest RMK ja Soome Metsavalitsus teevad juba aastaid koostööd, metsavalitsusel omakorda on tihedad sidemed Ähtäri loomapargiga.

Tagasiteel oli Elistvere rahval võimalik paariks tunniks Seitsemise rahvusparki sisse põigata. "Et RMK-l on plaanis, kui uued hooned valmivad, Elistveres loodusõpet laiendada ja täiendada ning et perspektiivis kolib ka Tartu-Jõgeva puhkeala keskus meile, oli meie töötajatel huvitav ja kasulik sellise asutuse tööga tutvuda. Rahvuspargis tegeldakse aktiivselt loodusõppega, sealne keskusemaja on rikkaliku õppematerjaliga sisustatud. Konkreetselt on Seitsemises teemaks põlismets. Tutvusime ka õpperajaga ja meile anti ülevaade, kuidas seal loodusõppeprogrammi läbi viiakse," rääkis Sirje Saul.

*

Nigulas kosub kaks mürgituskahtlusega merikotkast
30.12.08, Tarvo Valker
http://www.neljas.ee/est/?news=974134&category=46

Nigula metsloomade taastuskeskusesse on viimastel päevadel toodud kaks merikotkast, kellel kahtlustatakse mürgitust.

Kaks merikotkast saabusid Nigulasse kosuma jõulupühade paiku. "Üks lindudest toodi turvakodusse Mudaste külast Hiiumaal ning teine lind leiti Läänemaalt Nõva lähedalt," rääkis Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar.

Mõlemad taastuskeskusesse toodud merikotkad on noored. "Üks on selleaastane poeg, teine kaheaastane noorlind," lisas Kübar.

Kahe linnu leidmine nii lühikese vahega viitab Kübara arvates mürgitusele. "Piirkonnad asuvad ka suure röövlinnu liikumist arvestades teineteisele piisavalt lähedal," lisas ta. Kübara sõnul on nad võtnud lindudelt ka vereproovid, mida lastakse analüüsida.

Kübar palub eeltoodud piirkonnas liikuvatel inimestel olla tähelepanelik ning hukkunud või abitu röövlinnu leidmisel anda sellest kindlasti teada keskkonnainspektsiooni telefonile 1313. "See võib oluliselt aidata meil võimaliku mürgitusallika jälile saada," selgitas ta.

Merikotkad on Eestis looduskaitse all, kuuludes esimese kategooria ehk kõige rangemini kaitstavate linnuliikide hulka.

*

Elistvere metskitsedel ja karul on ühine lemmikroog
RMK detsembrikuu uudiskiri
http://replay.waybackmachine.org/20090226041947/http://www.rmk.ee/pages.php3/01032906

Rahvakeeles kaberiks kutsutav metskits on oma loomult arg ja ettevaatlik. Looduses ellujäämiseks vajalik oskus on Elistvere metskitsedel kadunud. Inimeste juures elades on nad muutunud uudishimulikeks. Seltsi ja hellust hindavad loomad tulevad meelsasti külastajaid aia äärde uudistama. Just uudistama, mitte aga tühja kõhu tõttu toitu lunima.

Elistveres elab 7 metskitse – 3 sokku ning 4 emast. Viis neist on leidlapsed ja kaks talle juba Elistveres sündinud. Vanim – sokk Priidik saab kevadel seitsmeseks. See on metskitse jaoks soliidne iga. Metskitsede vanusepiiriks on 12–14 aastat, looduses jõuavad selleni vähesed. Seal reguleerivad nende arvukust peamiselt ilves ja hunt.

Kaks aastat tagasi sündisid Elistvere metskitsel Bambyl esimesed talled. Aeda rohu sisse (rohu sisse peidavad oma pojad ka metsas elavad metskitsed) talle otsima läinud loomade hooldaja oli rõõmus, kui leidis täie tervise juures väikese tähnilise kitsetalle. Suur oli aga üllatus, kui mõne aja pärast leiti veel teinegi – aiast väljas 20 m eemal asuva õunapuu alt. Metskitsed on juba lühikest aega peale sündi võimelised ise jalgele tõusma. Nii oligi väike kits ennast aiasilmast läbi surunud ja maailma uudistama läinud. Hiljem jõudis üks talledest toiduotsingul ka naaberaeda – soku juurde. Kuna seal aga piima ei pakutud, tuli tall oma aeda tagasi.

Kitsede aed laiub 2700 ruutmeetril. Juunis, enne jooksuaja algust pannakse aial vaheväravad kinni. Nii elavad sokud eraldi kuni sarvede kaotamiseni sügisel. Kitsede jooksuaeg on juulis-augustis, pojad sünnivad järgmisel kevadel.

Vahel näib, et loomapargi loomi tuleb inimeste eest kaitsta

Toidulaud on Elistvere elanikel enam kui korralik. Kui metsas elavad suguvennad saavad loota vaid endale, siis Elistvere kitsepere menüü on rikkalik. Sinna kuuluvad kaer, hein, jõusööt, porgandid (pestud, sest liigne muld teeks halba rohusööja hammastele) ja lehtpuuvihad. Kindlasti ei sobi metskitsedele aga kommid, küpsised ja muu inimeste söögikraam. Kahjuks leiavad Elistvere loomapargi töötajad märke, et külastajad on loomadele neid pakkunud. Tagajärjed võivad olla väga tõsised – halvemal juhul isegi looma surm, teab loomapargi perenaine Asta Sarv.

Asta Sarve sõnul on Elistvere metskitsedel palju sõpru. Rõõmsaks teevad inimeste endi toredad algatused. Näiteks Jõgeva lasteaia Rohutirts pere, kes lasteaia õuelt maha võetud pajudest söödavihad tegi ja need koos lastega sügisel kohale tõi. Kitsedele viha tegemiseks sobib laialehega paju, vaher ja haab. Eriline maiuspala on vaarikaoksad koos lehtedega, neid armastab lisaks kitsedele väga ka karu. Seda meelehead saavad Elistvere elanikud siis, kui head inimesed oma sügisese vaarikapeenra kärpimisest ülejäänu Elistverre toovad.

Üks värvikamaid metskitsi Elistveres oli Piiksu. Lemmikloomana peetud kits sattus Elistverre 12-aastasena. Selleks ajaks oli ta ära õppinud haukumise (haukuvat häält teevad tavaliselt sokud, mitte emasloomad) ja ka muud tembud. Asta Sarve sõnul tunnistas pererahvas kahetsusega, et kitse Elistverre toomise põhjus oli naabrite pahameel. Tavapärases narrimismängus sai Piiksu jalalöök saatuslikuks nende koerale. Aina tihedamaks läksid ka kaebused kilomeetreid eemal asuva baari klientide poolt – kits käis seal autosid mõlkimas!

Elistveres jõudis Piiksu elada üle aasta. Lahkamise tulemused näitasid, et kitse maks oli talle sobimatust toidust täiesti läbi. Kuulnud kurba uudist tõdes kitse esimene pererahvas, et lemmikule anti suhkrut, praekartuleid ja muud head-paremat, mis köögis leidus. Siit ka Elistvere pererahva palve kõigile külastajatele – ärge toitke loomapargi elanikke!

Paksu lumega talv on looduses elavatele metskitsedele raske aeg. Soovi korral võivad inimesed panna söögikohtadesse heinu, vihtu või veidigi pestud porgandeid. Loomade toitmisel tuleb aga silmas pidada, et kui seda teha, siis järjepidevalt.

*

2009

*

Jõuluajal oli loomapargis rahvarohke
Vooremaa 6.1.09
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1001426

Jõulupühade ajal, täpsemalt 23.–28. detsembrini oli Elistvere loomapark oma sõprade vastu tavapärasest veelgi lahkem. Nimelt pakuti huvilistele tasuta giiditeenust.

Külastajaid jagus, sest loodusesõbrad teavad: loomarahvast pajatava giidi saatel on pargis märksa lõbusam ringi liikuda.

"Tore oli see meie jõuluaeg," kinnitas loomapargi perenaine ja giid Asta Sarv, kelle sõnul olid maakonnalehes ilmunud reklaami tasuta giiditeenuse kohta tähele pannud üllatavalt paljud.

"Pakkusime välja tasuta giidi gruppidele, kes hommikupoolikul kella 11-ks väravasse kogunevad. Teisipäevases ehk 23. detsembri Vooremaas ilmus reklaam, kolmapäeval võeti veel hoogu, aga neljapäevaks oli info levinud ja rahvas aegsasti platsis," rääkis Asta, kes oli rahul, et õigeks ajaks kohale tuldi – tavaliselt saabuvat neile esimesed külastajad keskpäeva paiku. Nüüd oldi väravas valmis juba pisut enne kella 11 ehk avamise eel. Kõige rohkem rahvast käis neljapäeval, reedel ja laupäeval. Pühapäeval, kui ilm järsult külmenes, oli ka külalisi kohe vähem.

Talvine lühem programm

"Lasime giididena käiku talvise ehk lühema programmi, et kellelegi jahedus naha vahele ei poeks. Rääkisime põhiliselt loomade elust Eestimaa talves ja sellestki, kuidas loomi ja linde külmal ja lumisel ajal aidata saab.

Meilegi lähevad korda metsaasukad väljaspool aeda ja me ei unusta ka neile söögipoolist panna. Üks meie külastaja võttis ette retke järve äärde, kus küll praegu laudteedki vee all, ja päris hiljem, et kas meil on siin suuremal hulgal hoolealuseid lahti pääsenud – järveäär puha kitse-, põdra- ja metsseajälgi täis. See on meil muidugi vana nali, et kõiki loomi, kes küla peal pahandust teevad, meilt põgenenuiks peetakse, kaasa arvatud rebased ja ilvesed," muigas Asta. Tegelikult on aga nipp selles, et vabad loomad lihtsalt teavad, kus süüa saab, ja hoiavad pargi lähedusse.

Loomapargi perenaise sõnul on nad väga tänulikud Vasula aiandile, kust neile tasuta õunu anti. Neidki viidi ka aia taha, kui oma loomadel juba hambad hellad.

Külalised enamasti täiskasvanud

Jõuluajal tundis loomapargi vastu huvi tavapärasest rohkem täiskasvanuid, kellel sageli kaugemad külalised kaasas. Tuldi peamiselt perekonniti ja et aeg tõesti eriline ning siinkandis lumigi maas, tuli loomapargi töötajatel mõte jõulumeeleolu veelgi rõhutada.

Värava juurde lauale pandi põlema suur küünal, pakuti piparkooke ja kommi. Kommipaberid, muide, pargi uue haldaja RMK logoga. Kassatöötajal oli tore lisakohustus külalistele teed keeta.

"Ma pole ise suur teejooja ja ei oska seda enda arvates ka teha. Aga üks Saaremaalt pärit proua kiitis minu teed väga ja tundis kohe huvi, millest see keedetud on," oli perenaine ja giid Asta endaga rahul.

Külastajaid käis giidipäevadel 180 ringis, kuid oleks Asta Sarve arvates võinud olla rohkem. Tema sõnul jäid nad oma eripakkumisega pisut hilja peale. Oleks võinud alustada märksa varem ja ka reklaami tulnuks teha aegsasti.

Järgmisel aastal paremini!

Seda meelt, et jõuluaktsiooni varem alustada tuleb, oli ka loomapargi juhataja Sirje Saul.

"See oli meil õige ettevõtmine, aga jäime alustamisega pisut hilja peale – lastel oli juba koolivaheaeg täies hoos. Järgmisel aastal kavatseme alustada juba detsembri alguses ehk koos esimese advendiga. Ja anname sellest aegsasti teada, et loomasõpradel oleks aega plaane teha," kinnitas ta.

Ka möödunud nädalal, kui veel koolivaheaeg kestis, oli külastajaid Elistveres tavapärasest rohkem.

Loomapark on avatud iga päev kella 11–15, kõik on teretulnud. Suures külaliste- ja seltsieluõhinas pole isegi karu Karoliina mallanud talveunne jääda.

*

Tundmatu mürk tapab merikotkaid
12.1.09
www.neljas.ee/est/?news=975901&category=46

Merikotkaid pesitseb Eestis kuni 180 paari.

Looduskaitsjad ja kotkamehed on ärevuses merikotkaste pärast, sest peale möödunud aasta lõpus ühe Hiiumaalt ja kahe Läänemaalt leitud mürgistuse saanud linnu leiti Lõuna-Eestist veel kaks hukkunut.

Nii leiti eelmise nädala lõpus kotkalaibad ka Pärnumaalt Lindist ja Viljandimaalt Suislepast, kirjutab Päevaleht. Mõlemad hukkunud linnud on praeguseks toimetatud Nigula metsloomade taastuskeskusesse, et need lahkamiseks ja analüüside tegemiseks edasi viia Tartusse Maaülikooli laborisse.

"Viimased hukkunud merikotkad olid heas toitumuses vanalinnud," ütles taastuskeskuse juhata Kaja Kübar, lisades, et ka Nõvalt leitud hukkunud noor kotkas oli korraliku rasvavaruga.

Ühe Nõvalt leitud linnu lahkamistulemustele tuginedes välistas Kübar lindude surma põhjusena õliste lindude söömise.

*

Ilves käis maja juures toitu näppamas ja pidas posti otsas vahti
Õhtuleht 13.1.09
Kristin Aasma, www.ohtuleht.ee/311576

Eile õhtul ajas Abja-Paluoja rahva ärevusse ilves, kes ootamatult ühe pere koduõuele ilmus, seal tihaste toidulaualt matti võttis ja vastu hommikut elektriposti otsas vahti pidas. Loodusmeeste arvates pole vaja karta, et loom haige on, sest marutauditõrje tõttu on metsas kord majas.

Abja-Paluoja elanik Tarmo ei uskunud eile oma silmi, kui koduaknast välja vaadates ilvest nägi. Metsaelanik talitas maja ligidal päris tükk aega ja mees jõudis looma mobiilikaamerassegi jäädvustada.

Ilves õngitses rasvapalle

Tarmo jutustas, et ilves roninud kahemeetrise paju otsa ja üritanud lindude söögimajast käpaga rasvapalle õngitseda. Rasvapalle loom kätte ei saanud ja pidi leppima tihastest järele jäänud vanade pekikontsudega, mis puu alla olid kukkunud.

Kohe õhtul püüti Keskkonnainspektsiooni valvetelefonilt abi saada, sest ega tea – metsakiisu võis ju olla marutaudis.

Tarmot pahandas aga see, et inspektsiooni telefonilt soovitati helistada Päästeametisse, viimasest aga jälle tagasi keskkonnameestele.

Kohalikele tulid appi lõpuks Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni töötajad, kes eile õhtul pimedas ilvest taskulampide ja uinutipüssidega otsima asusid.

Kiskja oli aga kadunud nagu tina tuhka.

Hommikul pidas posti otsas vahti

Kui täna varahommikul kella kolme ajal läks vanaperenaine koera õue laskma, hakanud koer haukuma ja välja minna ei tahtnud. Ärevuses oli ka pere kass.

Tähelepanelikumalt õuel ringi vaadanud, märkas naine nende õhtust külalist ilvest istumas elektriposti otsas.

Hommikul tulid looduskaitse mehed taas ilvest jälitama. Seekord pandi üles ka puur söödaga, et loom lõksu saada.

Seni ilves endast märku pole andnud.

Haigused enam metsloomi ei murra

Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni loodusvahi Madis Orase sõnul ei ole Abja-Paluoja rahval paanikaks põhjust, sest tema arvates on tegu terve loomaga. "Ei, ei, seda küll ei usu, et haige," ütles Oras. "Küllap läks kergema toidu peale," põhjendas Oras ilvese maja juurde tulekut.

Ka arvas mees, et hirmuefekt metsloomade ja inimeste vahel on kahanenud ning seetõttu julgevad loomad üha rohkem inimasustusele ligemale tulla.

Jaak Jaaku Eesti Looduskaitse Seltsi Viljandi osakonnast arvas, et ilvese võis ajada inimeste juurde metsarahu rikkumine. "Metsarahu on rikutud, sest on hakatud taas palju palki võtma," sõnas Jaaku.

Seda, et loom haige on, ei uskunud Jaaku sugugi.

"Metsas on kord majas. Tablette on nii palju metsa puistatud, et haigused loomi enam ei murra ja nad paljunevad jõudsalt," ütles loodusmees.

Riikliku Looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni Nigula Metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara sõnul on arvatavasti tegemist noore ilvesega, kelle ema on hukkunud ja loom üksi jäänud.

*

Võrtsjärve äärest leiti hukkunud merikotkas
14.1.09
http://www.neljas.ee/est/viljandi/?news=976460&category=46

Täna hommikul suundusid riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni inimesed Võrtsjärve äärde, kust oli tulnud taas teade hukkunud merikotka leidmise kohta.

Leitud kotkas on juba viies hukkunu, kuues kotkas taastub Nigulas, kirjutab Sakala.

Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar nentis, et tõenäoliselt on tegemist mürgistusega. Ta ei välistanud võimalust, et keegi on rebaste ja kährikute hävitamiseks kasutanud mingit tugevat mürki ning korjuseid toiduks tarvitanud linnud on mürgituse saanud.

Sama kahtlust väljendas kotkaekspert Urmas Sellis, kes ei usu, et kotkad on saanud mürgituse põllumajandusmürkidest või marutaudivaktsiinist.

*

Nigula taastuskeskuses kosub mürgituskahtlusega merikotkas
14.1.09, Anu Villmann
http://www.neljas.ee/est/parnu/saarde/?news=976471&category=46

Looduskaitsekeskuse Nigula metsloomade taastuskeskuses kosub üks mürgitustunnustega merikotkas. Eelmisel nädal saabusid keskusele teated kahest Pärnu- ja Viljandimaal hukkunud kotkast.

Peale Läänemaal Nõvalt ja Hiiumaalt jõulude paiku leitud mürgitustunnustega kahe noore merikotka on Eestis viimaste kuude jooksul avastatud veel kolm hukkunud merikotkast.

Teated saabusid Nigula metsloomade taastuskeskusesse hukkunud kotkastest ka Pärnumaalt Lindist ja Viljandimaalt Suislepast.

Mõlemad hukkunud merikotkalaibad on praeguseks toimetatud Nigulasse ning viiakse lahkamiseks ja analüüside tegemiseks Tartusse.

Metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara hinnangul olid Lindist ja Suislepast leitud hukkunud merikotkad välisel vaatluse põhjal heas toitumuses vanalinnud.

Ka möödunud aasta lõpupäevil Nigula seire- ja uurimiskeskuses veterinaari lahatud värskelt hukkunud noor merikotkas oli väga heas toitumises ja tal oli rohkelt varurasvu.

Naftasaaduste jääke ei olnud ei sulgedel ega seedeelundkonnas. Küll aga olid seedeelundkond ja maks patoloogilised ning lind põdes ka kopsupõletikku. Erinevatest kudedest koguti proovid ja säilitati need edasiseks analüüsiks.

Taastuskeskus tuletab meelde, et inimesed, kes leiavad nõrkenud või surnud kotka või mõne teise röövlinnu peaksid leiust kiiresti teatama Nigula metsloomade taastuskeskust telefonil 50 45 891 või keskkonnainspektsiooni lühinumbril 1313.

Iga leid võib anda lisamaterjali, et selgitada merikotkaste hukkumise põhjused. Näiteks Lindist leiti kotkalaip merikotka tavapärase istumispuu alt tema pesitsusterritooriumilt. Mõned päevad tagasi kohati Lõuna-Pärnumaal merikotkast tee ääres kähriku laibast toitumas.

*

Surnud kotkastest leiti lahkamisel mürgijälgi
PM 14.1.09
Madis Filippov, http://www.postimees.ee/?id=68880

Vaid mõne nädalaga on oma lõpu leidnud neli haruldast merikotkast. Neist üks on tänaseks lahatud ja kuigi tulemused süvendasid mürgistuskahtlust, pole selle võimalik allikas siiani selge.

"Lahatud kotkas oli väga heas toitumuses, tal oli rohkelt rasvavaru," kirjeldas riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori asetäitja Agu Leivits möödunud aasta lõpus Läänemaalt surnuna leitud merikotkast.

"Kindla peale võib öelda, et lind ei surnud kurnatusse ega nälga ning tal polnud siseparasiite," rääkis Leivits. Väheusutavaks pidas ta ka viiruse või mõne nakkushaiguse levikut.

Linnu sulgedel ega seedeelundkonnas polnud ka jälgi naftasaadustest, mis välistab võimaluse, et kotkas oleks hinge heitnud reostuse tõttu. Küll aga erinesid linnu maks ja seedeelundkond normaalsest.

"Maks oli pehme ja kahjustunud. Samuti oli kahjustatud seedeelundkond ja lind põdes kopsupõletikku," seletas Leivits. "Näib, nagu oleks tegemist mürgistusega, kuid on väga raske midagi kindlat väita."

Kas ja kus Eestis saaks kolmele ülejäänud linnule täpsemaid analüüse teha, praegu alles arutatakse. "Isegi Soome lindude puhul on neid analüüse Saksamaal tehtud," lausus Leivits ning lisas, et ehkki on kaalutud võimalust saata linnud lahkamiseks Tartusse Eesti Maaülikooli laborisse, pole seegi veel kindel.

Merikotkaste suremisele saadi jälile möödunud aasta lõpus, kui esimene linnulaip leiti Läänemaal Martna vallas ühest taluõuest. Mõni päev hiljem teatati keskkonnatelefonile, et Nõval on haige merikotkas. Samuti leiti haige kotkas Hiiumaalt.

Haiged linnud viidi Nigula metsloomade taastuskeskusesse, kus Hiiumaalt leitud lind suri. Nõvalt leitud kotkas paraneb jõudsalt ning taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara sõnul on lootust lind juba sel nädalal vabadusse lasta.

Eelmise nädala lõpus leiti kotkalaibad ka Pärnumaalt ja Viljandimaalt.

Kuidas kotkad mürgi otsa sattusid, võib vaid oletada. Kuna tegemist on röövlinnuga, võis neile saatuslikuks saada mõne teise looma mürgisus. Näiteks on praegu palju närilisi, kährikuid ja rebaseid, kellest kotkad toituvad. Need loomad aga puutuvad kokku põllumajandusmürkidega ning neilt võivad mürgid edasi kanduda..

Ka on välja pakutud, et lind võis süüa ulukitele mõeldud vaktsiine. Kübar aga seda varianti tõenäoliseks ei pea. "Kuna vaktsineeritud on aastaid, siis oleks selliseid asju varemgi välja tulnud," seletas ta.

Eile anti taastuskeskusele teada järjekordsest imelikult käituvast linnust Viljandimaal.

*

Nigula taastuskeskuses kosub mürgituskahtlusega merikotkas
14.1.09, Anu Villmann
http://www.neljas.ee/est/parnu/audru/?news=976471&category=46&Nigula-taastuskeskuses-kosub-murgituskahtlusega-merikotkas

Looduskaitsekeskuse Nigula metsloomade taastuskeskuses kosub üks mürgitustunnustega merikotkas. Eelmisel nädal saabusid keskusele teated kahest Pärnu- ja Viljandimaal hukkunud kotkast.

Peale Läänemaal Nõvalt ja Hiiumaalt jõulude paiku leitud mürgitustunnustega kahe noore merikotka on Eestis viimaste kuude jooksul avastatud veel kolm hukkunud merikotkast.

Teated saabusid Nigula metsloomade taastuskeskusesse hukkunud kotkastest ka Pärnumaalt Lindist ja Viljandimaalt Suislepast.

Mõlemad hukkunud merikotkalaibad on praeguseks toimetatud Nigulasse ning viiakse lahkamiseks ja analüüside tegemiseks Tartusse.

Metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara hinnangul olid Lindist ja Suislepast leitud hukkunud merikotkad välisel vaatluse põhjal heas toitumuses vanalinnud.

Ka möödunud aasta lõpupäevil Nigula seire- ja uurimiskeskuses veterinaari lahatud värskelt hukkunud noor merikotkas oli väga heas toitumises ja tal oli rohkelt varurasvu.

Naftasaaduste jääke ei olnud ei sulgedel ega seedeelundkonnas. Küll aga olid seedeelundkond ja maks patoloogilised ning lind põdes ka kopsupõletikku. Erinevatest kudedest koguti proovid ja säilitati need edasiseks analüüsiks.

Taastuskeskus tuletab meelde, et inimesed, kes leiavad nõrkenud või surnud kotka või mõne teise röövlinnu peaksid leiust kiiresti teatama Nigula metsloomade taastuskeskust telefonil 50 45 891 või keskkonnainspektsiooni lühinumbril 1313.

Iga leid võib anda lisamaterjali, et selgitada merikotkaste hukkumise põhjused. Näiteks Lindist leiti kotkalaip merikotka tavapärase istumispuu alt tema pesitsusterritooriumilt. Mõned päevad tagasi kohati Lõuna-Pärnumaal merikotkast tee ääres kähriku laibast toitumas.

*

Analüüsid selgitavad merikotkaste ja koerte hukkude võimaliku seose
15.1.09, Anu Villmann
http://www.neljas.ee/est/parnu/audru/?news=976692&category=46

Detsembri lõpust alates on Eesti eri piirkondadest leitud viis surnud merikotkast, kellest viimane viidi Võrtsjärve põhjakaldalt Nigula taastuskeskusesse alles eile. Koertekoja internetifoorumi kasutajate sõnul on salapärastel asjaoludel lõpu leidnud ka mitu metsas käinud koera.

Looduskaitsekeskuse (LKK) Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles portaalile kalev.ee, et kõigist avastatud merikotkastest on seni lahatud vaid üks kahest enne jõule Nõval leitud merikotkast. Kotkas jõudis Nigulasse küll elusalt, ent lind oli apaatne ning suri hiljem.

Ülejäänud leitud mürgistuskahtlusega linnud on Kübara sõnul säilitamisel, sest eri laborid soovivad lindudest isesuguseid proove. "Mõni tahaks tervet lindu, mõni ainult proovitükke," sõnas Kübar.

Aasta alguses Lindist ja Suislepast avastatud kotkaste järel levis avalikkuses arvamus, et surnud kotkaid on leitud tavapärasest palju enam.

"Tõsi, tavaliselt leitakse aastas üks kuni kaks surnud merikotkast. Seepärast andsime ka laiemale avalikkusele teada, et inimesed pööraksid hukkunud röövlindudele tähelepanu ning teavitaksid sellest vastavaid institutsioone," lausus Kübar.

Enne jõule Hiiu- ja Läänemaalt avastatud merikotkalaipadega ühel ajal ilmusid aga Koertekoja internetifoorumisse lood salapärastest koerte surmadest. Nimelt on viimasel ajal üle Eesti olnud mitu juhtumit, kus koerad vahetult pärast metsaskäiku kiiresti hinge heidavad.

Kübara sõnul on praegu veel vara öelda, kas merikotkaste ja koerte hukkumisi saab omavahel seostada.

"Hüpoteese on mitmeid, kuid analüüsid peaksid andma vastuse, mis põhjustas lindude ja mis koerte surma," sõnas Kübar ja lisas, et lähipäevil selgub ka, kuhu taastuskeskus merikotkaste proovid saadab.

*

Elistvere Karoliinal pole ka sel talvel und
TPM 20.1.09
Vilja Kohler, www.tartupostimees.ee/?id=71593

Kas Elistvere loomapargi karu Karoliina magab sel aastal talveund?

Sirje Saul, Riigimetsa Majandamise Keskuse Elistvere loomapargi juhataja:

Ei, ei maga!

Tohoh! See on siis juba mitmes aasta, kus vaene Karoliina talvel sõba silmale ei saa.

Jah. Näete ise, missugune see talv meil tänavu on. Kord seda on, kord pole.

Karoliina tegi siin küll korra sellist nägu, et jääb talveunne, laulis endale unelaulugi, aga magama siiski ei jäänud. Looduses magavad karud talveund sellepärast, et talvel on neil raske toitu kätte saada. Kuid Karoliinal toiduga raskusi pole, sest meie söötja ju kah ei maga.

*

Metsaraide tõttu emata jäänud Tartumaa karupojad kosuvad Nigulas
EPL 21.1.09
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/artikkel/455888

Ühtekokku kolm karupoega jäid emata sel teisipäeval Tartumaal Vara kandis, kui karumamma raiesse kavandatud metsatükile võsa lõikama läinud meeste eest pesalt häirituna plagama pani. Lisatud pildid

RMK Tartumaa metskonna metsnik Raivo Kuum märkis, et karu oli talveunne suikunud ja pojad ilmale toonud tavatus kohas: otse vanal metsaheinamaal sirgunud üksiku kuuse alla, kehakatteks vaid kuuse alumised oksad ja küljealuseks vähene kuluhein.

"Kes oleks osanud arvata, et ta seal võib olla," nentis Kuum, kelle sõnul õnnestus hüljatud karujuntsud kohe Nigula metsloomade turvakodusse hoole alla anda.

"Hullemini oleks võinud minna, kui traktoriga oleks langile mindud – siis oleks võinud jooksu pannud karu nägema ta jääda ja pojad niisama saatuse hoolde jääda."

Pärnumaal asuva Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles Päevalehele, et ligi kuu aja vanustest karupoegadest kaks on emased ning üks isane.

Kõige pontsakam kaalub neist pea kaks ning väikseim 1,7 kilogrammi. "Enamuse ajast nad praegu magavad ja ülejäänu osa ajast õpivad lutti imema," rääkis Kübar.

Kübar ei kahelnud selles, et taastuskeskuses kolme mesikäpahakatise üleskasvatamisega probleeme võiks tekkida. "Meil on siin nendest veel väiksemaidki olnud," osutas Kübar.

Orbudeks jäänud mõmsikud peaksid taas kodukandimetsadesse vabadusse pääsema tänavu augustikuus või septembris.

Hüljatud karupoegi satub Nigulasse pea igal talvel. Ka mullu kasvas seal üles kolm karupoega.

*

Metsaraie jättis Tartumaal karupojad emata
21.1.09, Tarvo Valker
http://www.neljas.ee/est/tartu/?news=977914&category=46

Karupojad on Nigula looduskeskuse hoole all.

Eile ajasid raietöid tegevad metsatöölised Tartumaal Vara vallas RMK-le kuuluvas metsas talveunest üles poegadega emakaru.

Tartumaa keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialist Kristel Tatsi ütles, et noore kuuse madalamate okste all vooderdatud pesas oli emakarul kolm poega.

"Et minema peletatud emakaru oma poegade juurde üldjuhul tagasi ei pöördu, siis anti loomad üle Nigula metsloomade taastuskeskusele," lisas Tatsi.

Karude tavapärane ärkamisaeg on märtsi keskpaigas või aprillis ning selle ajani püsivad nende pojad pesas. Tatsi sõnul on karude ülesajamist võimatu vältida, sest pole teada kõigi loomade magamiskohad ja seeläbi tuleb selliseid juhtumeid tahtmatult ette.

Tartumaal elab vähemalt 50 karu.

*

Nigula uusimad kasvandikud harjutavad lutist joomist
22.1.09, Anu Villmann
http://www.neljas.ee/est/parnu/saarde/?news=978042&category=46

Teisipäeval Tartumaalt Pärnumaale Nigula metsloomade taastuskeskusesse saabunud emata jäänud kolm karupoega harjuvad kunsttoiduga ning treenivad lutipudelist söömist.

Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar rääkis portaalile kalev.ee, et üleeile keskusesse toodud kaks emast ja üks isane mõmmik on kõige rohkem paarinädalased ning tõenäoliselt ilmavalgust näinud selle aasta alguses.

"Praegu pole me neil täheldanud mingeid terviseprobleeme, kuid nad on olnud meie juures väga lühikest aega ning nad on alles väikesed," märkis keskuse perenaine.

Kübara sõnul pole karukolmik siiski noorim, kes keskuses on pidanud emata iseseisvuma. "Mida vanemana nad meie juurde jõuavad, seda parem. Sest emapiim on neile mõistagi parim," sõnas Kübar.

Nimesid Kübara sõnul loomadele ei panda, sest mesikäppi eristatakse omavahel valgemate karvatäppide järgi.

Millal karud tagasi loodusesse lastakse, pole veel teada. "Kui kõik läheb hästi, siis tahaks nad augustis-septembris metsa tagasi lasta," arvas Kübar.

Ta lisas, et ilmselt viiakse karud sügisehakul taas Tartumaale, ent karukolmiku täpne elupaik sõltub vanematest karudest. Seal, kus on rohkem eakamaid otte, on noortel isenditel keerulisem hakkama saada, sest vanemad karud tõrjuvad noorloomi eemale.

Alates 1999. aastast on Nigulas noorkaruks sirgunud 30 otti ning üleeilse seisuga kasvas taastuskeskuse karukasvandike arv 33ni.

*

Nigulas algas aasta taas karukolmikuga
PPM 23.1.09
Silvia Paluoja, www.parnupostimees.ee/?id=73252

Nigula metsloomade taastuskeskusesse Vana-Järvele toodi kolm alla kuu vanust karupoega, kelle ema põgenes koopast ja jättis järelkasvu saatuse hooleks.

Karubeebid jõudsid Tartumaalt Vara vallast kindla hoole alla nädala alguses, nad kaaluvad 1,7–1,9 kilo ja on veel nii väetid, et ei suuda pead hoida, küll aga haaravad mõnuga lutist.

Kolmikutest kaks on tüdrukud ja üks poiss, emakaru hülgas pesakonna, ärgates langi piire märkinud metsameeste sammude peale talveunest ja põgenes koopast. Emainstinkt ei ole karul nii suur, et ta ülesehmatatuna koopa juurde tagasi tuleks.

Riikliku looduskaitsekeskuse Nigula metsloomade taastuskeskusesse on selle asutamisest 1993. aastast toodud üle 30 karupoja.

Aasta tagasi toodi sinna Viljandimaal Halliste vallas jahikära tõttu pesa hüljanud karu pojad, keda oli samuti kolm. Eritingimustes kasvasid mõmmikud ligikaudu 35kilosteks ja pääsesid sügise hakul metsa.

Karupoegade kasuema, metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar kinnitas, et mõmmikute tervis on hea.

Nigulas on korraga olnud Kübara hoole all kuus karupoega. Ühel karuemal on tavaliselt pesakonnas kaks-kolm poega, kuid korraga on koopas ilmale tulnud isegi kuus.

*

Ehitajad lõid ilveste ja sigade vahele kiilu
TPM 29.1.09
Vilja Kohler, http://www.tartupostimees.ee/?id=75348

Kriisis vaevlevas Eestis sattusid isegi Elistvere loomapargi metssead kitsikusse. Õnneks pole söögiküna sisu vähenenud, vaid uue aediku ehitamise pärast on songimiskoht ajutiselt napim.

Elistvere loomapargi neli metssiga lasid eile lõuna ajal oma varjualuses rahulikult leiba luusse. Nende poole väiksemaks kärbitud elukoha taga teenisid aga leiba OÜ Aiaproff töötajad, kellel on käsil uue aediku viimaste postide paigaldamine.

Sõjaka loomuga naabrite suhtes töömeestel hirmu ei paistnud olevat. "Ei ole need sead sealt varem välja tulnud, ei tule nüüd kah," muheles OÜ Aiaproff töötaja Silver Sarapuu.

"Sigade aed seisis meil siin ausõna peal," rääkis Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul. "Loomad ei tulnud sealt läbi ainult puhtast mugavusest – nad teavad ju väga hästi, kus on söögiküna."

Loomapargis on metssigade valduses ligi 2200 ruutmeetrit. Selle platsi ümber tuleb 350 meetrit keevispaneelaeda. Ligi 230 meetrit kenasti läbi paistvat keevispaneeli pannakse aedikusse ka vaheaiaks.

Uue aediku ning sinna ka uue varjualuse ja vaateplatvormi ehitamiseks eraldas loomapargile ligi 700 000 krooni ehk 175 000 krooni per kärss Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Metssigadele nende elujärje parandamine mõistagi meeldib, aga ilvestele pole see meeltmööda. Miks muidu kolisid nad aediku kõrval oleva kauaaegse lemmikpuu otsast jupp maad kaugemal kõrguva puu otsa rippuma. "Vast tulevad tagasi, kui aed valmis saab," loodab Sirje Saul.

Juhataja loodab sedagi, et külastajad ehitamise vajadust mõistavad. "Saame aru, et aediku ümbrus pole praegu ilus ja puhas, kuid töö tahab tegemist," vabandas ta.

Sõbrapäeval, 14. veebruaril ootavad metssead, ilvesed, põder Tõnu ja ta kaaslased aga külastajaid eriti, sest siis räägib loomapargis nii neist kui ka teistest loomadest zooloog Aleksei Turovski.

*

Tuleb õppida uut keelt
TPM 29.1.09
http://www.tartupostimees.ee/?id=75349

Luua metsakooli lõpetanud Sirje Sauli eelmine töökoht oli trendika nimega ehk RMK Halliku metskonna turundusspetsialist. Läinud suvel sai temast lihtne juhataja Elistvere loomapargis.

Loomapargi töötajatega tutvuse sobitamine käis kergelt, sealsete elanikega sina peale minek võttis aga aega. "Ma alles õpin loomade ja lindude keelt," tunnistas Sirje Saul. "Olen küll maainimene, kuid loomadega pole ma töötanud."

Loomapargi eelmine juhataja Asta Sarv pole oma karvastele lemmikutele selga pööranud, tema töötab nüüd seal giidina.

*

Nigula Metsloomade Taastuskeskus
1.2.09
http://mltk.nigula.ee/?sisu=1100&id=12

Nigula Metsloomade Taastuskeskuse (metsloomade turvakodu) tegevus algas 1993. aastal. Esimene abivajav asukas oli noor hiireviu, kelle pesa ja kaaslane olid hävinud metsaraietööde käigus. Järgmisel aastal oli abivajajateks 2 kodukakku, 1997. a. talvitusid turvakodus 3 valge-toonekurge ning ravimisel oli üks tulistatud kühmnokk-luik. Iga aastaga on abivajajate arv suurenenud (ka informatsiooni levimise tõttu) ning 2001. aastal vajas juba 372 isendit ning 12 pesakonda taastuskeskuse abi. Praeguse seisuga on turvakodu abi vajanud isendeid 117 liigist, kes kõik on vajanud erinevat hooldust ja toitu.

Nigula metsloomade taastuskeskus on 2009. aastast Keskkonnaameti osa.

*

Poodi tuleb loomapargi väravamaja
TPM 2.2.09
Vilja Kohler, www.tartupostimees.ee/?id=76744

Elistvere loomapargis on tänavu ehitamise aasta: pärast nelja metssea uue aediku valmimist peaks õige pea pihta hakkama korraliku suure väravamaja tegemine.

Loomapargi külastajate peasissepääs ja kempsud, töötajate kontor, loodusõppe ruumid, garaažid ja suur väliterrass tulevad parkla naabruses aastaid tühjana seisnud endisse kauplusse. Viimase ostis läinud aasta 1. juulil loomapargi omanikuks saanud Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) nädal pärast loomapargi oma tiiva alla võtmist.

"Sellest tuleb väga ilus maja, mis teeb meie elu palju ilusamaks," rõõmustas RMK Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul. "Meil pole ju senimaani oma kontoriruume olnud."

Projekti järgi tuleb vanale kauplusele peale ka teine korrus, kuid pole veel selge, kas see ehitatakse valmis sel aastal või tulevikus. "Kui ehitaja leidmiseks korraldataval riigihankel töö hind selgub, saame teada, kui palju teha jõuame," selgitas Sirje Saul.

Väravamajja kolib ka Saare looduskeskus, mis annab loomapargile võimaluse hakata oma valdustes edendama loodushariduse andmist.

Kuigi reedel saabusid valitsusest karmid uudised rahaliste kärbete kohta, pole loomapargi uuele väravamajale kriipsu peale tõmmatud.

"Väravamaja on meie selle aasta plaanis ja praegu plaane muudetud pole," kinnitas RMK juhatuse esimees Aigar Kallas reede õhtul.

*

Nigulas turgutatakse kümnekonna metslooma ja -linnu tervist
ERR uudised 3.2.09
Ester Vilgats, uudised.err.ee/index.php?06153481

Nigula metsloomade taastuskeskuses turgutatakse praegu rohkem kui kümne looma ja linnu tervist: kõige suurem on aprillis aastaseks saav põder, kõige väiksemad aga siilid.

Praegugi vabalt aedikus ringi käiv põder pääseb kevadel metsa. Ta käib juba kaugemal jalutamas, aga tuleb ikka veel piimapudeli peale kohale, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Abitu põdravasikas sattus loomade rehabilitatsiooni spetsialisti Kaja Kübara hoole alla mullu kevadel. Kaja Kübaral on aga praegu nii palju hoolealuseid, nagu talvel varem olnud polegi.

"Siis on siilid, neli siili, kaks neist, mulle tundub, teevad ilusti uinakut, aga kaks tükki küll siblivad veel ringi öösiti," rääkis Kübar. "Merikotkas, väike konnakotkas, hiireviu, herilaseviu, must-toonekurg, valge-toonekurg ja kolm karu." Kaja Kübar rääkis, et loomade ja lindude tema juurde sattumisel on oma spetsiifika. Karupojad satuvad siia enamasti talvel, märtsis-aprillis on oodata hülgepoegi, suvel aga tuleb periood, kus taastuskeskusesse tuuakse abituid põdravasikaid ja metskitsetallesid. Sügise poole aga kipuvad noored metsloomad avariidesse sattuma. Kuna loomi tuuakse siia järjest rohkem, oleks vaja taastuskeskusele korralikku hoonet.

"Plaanid on praegu endiselt ootel," ütles Kübar. "Siis oleks juba see, et esiteks oleks ruume rohkem. Samamoodi saaks teha mitte ainult endale, aga suuremaid ja täpsemaid uuringuid koostöös teiste uurimisgruppidega, ma mõtlen ülikooli ja eriti näiteks maaülikooli veterinaariaosakonda."

Kübar ütles, et just Nigulas on üks paremaid metsloomadega kokkupuutumise kohti ja see oleks tulevastele loomaarstidele hea praktika. Paraku on uus hoone esialgu vaid unistus.

*

Nigulas kosuvad nii siilid kui põder
Sakala 5.2.09
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=78467

Nigula metsloomade taastuskeskuses turgutatakse praegu "Aktuaalse kaamera" andmetel rohkem kui kümmet looma ja lindu, kõige suurem on aprillis aastaseks saav põder, kõige väiksemad aga siilid.

Praegugi vabalt aedikus ringi käiv põder pääseb kevadel metsa. Ta käib juba kaugemal jalutamas, aga tuleb ikka veel piimapudeli peale kohale.

Abitu põdravasikas sattus loomade rehabilitatsiooni spetsialisti Kaja Kübara hoole alla mullu kevadel. Perenaisel on aga praegu nii palju hoolealuseid, nagu talvel varem olnud polegi.

"Siis on siilid, neli siili, kaks neist, mulle tundub, teevad ilusti uinakut, aga kaks tükki küll siblivad veel ringi öösiti," rääkis Kübar. "Merikotkas, väike konnakotkas, hiireviu, herilaseviu, must-toonekurg, valge-toonekurg ja kolm karu," loetles ta asukaid.

Kübar rääkis, et karupojad satuvad keskusesse enamasti talvel, märtsis-aprillis on oodata hülgepoegi, suvel aga tuleb periood, kui tuuakse abituid põdravasikaid ja metskitsetallesid. Sügise poole kipuvad noored metsloomad avariidesse sattuma.

Et loomi tuuakse järjest rohkem, oleks taastuskeskusel vaja korralikku hoonet.

*

Tammetõrud on lemmikud, kask – näljatoit!
RMK jaanuarikuu uudiskiri 2009
http://www.rmk.ee/teemad/metsasoprade-klubi/uudiskirjad/jaanuar-2009

Põder Tõnu toodi Elistverre 2007. aasta mais. Vaevalt kümnepäevasena kaalus ta 10 kg ning mahtus hooldaja-veterinaar Elo Melkile sülle.

Kuna loom oli nii väike, tuli teda lutipudelist toita iga 2–3 tunni järel. Ammedeks olid vaheldumisi kõik Elistvere loomapargi töötajad. Varasem kogemus loomalastega kinnitas, et kui temaga tegeleb vaid üks inimene, kiindub ta sellesse liialt ning ei seltsi hästi teiste inimestega.

Tõnu on pärit Jõgevamaalt, kust üks pere ta põllult leidis. Inimesed nägid, kuidas emapõder lahkus, kuid ei naasnud. Pere tõi loomakese esmalt enda juurde ning pani talle perepoja järgi nimeks Tõnu. Sealt edasi toimetati ta Elistverre. Nagu nõelapadi – nii põdrakärbseid ja puuke täis oli põdravasikas Elo Melki sõnul loomaparki jõudes.

Kuigi lutipudeliga toitmine lõppes juba sama aasta novembris, üritab Tõnu veel ka nüüd tuttavatelt inimestelt lutipudelit leida. Praegu pull-mullika ikka jõudnud 150-kilosel ja 160 cm kõrgusel loomal on selleks puhuks varuks isegi lunimisviis – vaikne piiksumine. Elo Melki sõnul on see pärit ajast, kui Tõnu oli veel päris väike. Ka kepsutamine, mida põder veel praegugi aeg-ajalt teeb, on pigem omane noorele loomale.

Päeval ootab Tõnu süüa, siis inimesi, siis kevadet

Tõnu on inimestega äärmiselt seltsiv. Ta jookseb nii söötja kui külastajatega mööda aia äärt kaasa ning ei jäta kasutamata ühtki võimalust inimesega suhelda. Ebaharilik viis ja keskkond kasvamiseks on uinutanud tema instinkti inimest peljata. Tema häälitsemine meenutab vaikset ohkamist, millega tervitakse kõiki loomaparki tulnuid.

Noorele põdrale eakohaselt on Tõnul väike habemetutt ja kaks kaheharulist sarve. Sarved on praegu veel peas ning õnnestuvad maha heita jaanuaris-veebruaris. Ka looduses on nii, et täiskasvanud põdrad heidavad sarved varem, reeglina detsembris, noorematel võtab see kauem aega. Sarvede sügamiseks ja muidu rammu proovimiseks sobivad hästi põdra 8000 ruutmeetrise aia põlispuud, mis ärasöömise vältimiseks on varustatud piiretega.

Toidulaua osas nõudlik

Põder on meie metsade suurim imetaja, kes looduses võib elab isegi 15-aastaseks. Tema ainuke looduslik vaenlane on hunt.

Elo Melk selgitab, miks põdrad vangistuses kaua ei ela. Nimelt vajab see loom toiduks ja kõigi vajalike ainete saamiseks enam kui 30 nimetust puid ja põõsaid; nende lehti, koort ja okkaid. Heinast ta ei hooli ning kask on tema jaoks looduses lausa näljatoit!

Elistveres püütakse pakkuda talle parimat võimalikku. Spetsiaalne jõusööt tuuakse Soomest ning see sisaldab kõiki vajalike vitamiine ja mineraale. Lisaks saab Tõnu värskeid mände ja kuuski. Neist sobib söögiks kõik, järgi jäävad vaid riismed. Lisaks saab ta pajuvihtasid ja juurvilju. Lemmikud on porgand ja õun, kuid eriti maitsevad talle tammetõrud (need on pea kõigi Elistvere asukate lemmikroog!). Kokku sööb ta päevas ära ligikaudu 12 kg toitu.

Öösel sadanud värske lumega on Elistvere loomapark hommikuti jälgi täis, ütleb 6 aastat pargis töötanud Elo Melk. Kitsed, rebased ja teised loomad on käinud loomapargi asukaid uudistamas. Kas metsas elavad põdrad Tõnu aia taga luusivad, me seekord teada ei saanud. Tuleb ise kohale minna ja järgi uurida!

*

Sõbrapäev loomapargis
Vooremaa 10.2.09
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1001658

Valentinipäeva tähistamine on Elistvere loomapargis traditsiooniks kujunenud, igal aastal viiakse see aga läbi pisut erineval moel. Laupäeval, 14. veebruaril kell 11 on lubanud loomaparki tulla tuntud looma- ja loodusesõber ning selle ala asjatundja Aleksei Turovski, kes seal koos külastajatega giidiringi teeb, kõike nähtut oma vaatevinklist kommenteerib. Teadlane vastab ka teemakohastele küsimustele.

Pargi värava lähedale, iidse aidahoone ette paigaldatakse meisterdamislaud, kus lapsed, aga miks mitte ka täiskasvanud Koseveski looduskeskuse juhataja Elle Mäeranna juhendamisel meisterdada saavad. Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul on seal plaanis põletustehnikas puuesemeid kaunistada ja ehk ka päris-puutööd proovida.

"Sealsamas aida ees keedame ja joome koos ka taimeteed. Kõik on oodatud!" kinnitas loomapargi juhataja.

*

Kahe merikotka surma põhjustas haavlitest saadud pliimürgistus
ML 12.2.09
Kirsi Lattu, http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/kahe-merikotka-surma-pohjustas-haavlitest-saadud-pliimurgistus.d?id=23965785

Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara sõnul leiti kahe hukkunud merikotka organismist haavlid. Ühte lindu oli haavli­tega tulistatud, teine neelas haavlid alla ilmselt koos toiduga.

"Haavlid tekitasid organismis sisemisi haavu ning tekkis pliimürgistus," ütles Kaja Kübar Päevaleht Online'ile.

Kübara sõnul jätkuvad uuringud ülejäänud kolme merikotka surmapõhjuste väljaselgitamiseks arvatavasti Saksamaal.

Kokku kuuest mürgistuse saanud rangeima kaitse all olevast merikotkast on nüüdseks elus vaid üks, tema organismist haavleid ei leitud. "Seega mingeid ül­distavaid järeldusi praegu teha ei saa. Pliimürgistust saab kinnitada vaid kahe linnu puhul," sõnas taastuskeskuse perenaine.

*

Kaks merikotkast suri haavlitest saadud pliimürgistusse
12.2.09
http://www.neljas.ee/est/?news=981729&category=46

Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara sõnul leiti kahe hukkunud merikotka organismist haavlid.

"Ühte oli tulistatud, teine sai haavlid tõenäoliselt koos toiduga," ütles ta Päevalehele. "Haavlid tekitasid organismis sisemisi haavu ning tekkis pliimürgistus."

Kübara sõnul jätkuvad uuringud ülejäänud kolme merikotka surmapõhjuste väljaselgitamiseks arvatavasti Saksamaal.

Kokku kuuest mürgistuse saanud rangeima kaitse all olevast merikotkast on nüüdseks elus vaid üks, tema on taastuskeskuses juba jõudsalt kosunud ja nädalavahetusel plaanivad looduskaitsjad linnu vabaks lasta.

*

Sõbrapäeval loomapargis
Vooremaa 17.2.09
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1001696

RMK Elistvere Loomapargist anti tänavuse valentini- ehk sõbrapäeva eel meedia vahendusel aegsasti teada, et sel puhul on loomade juures lubanud giidiringi teha, kommentaare jagada ja külastajate küsimustele vastata zooloog ja loomapsühholoog Aleksei Turovski. Küllap oli see ka üks põhjusi, miks võrdlemisi suur arv lastega peresid möödunud laupäeval suuna Elistverre võttis.

Et plaane teeb inimene, juhib neid aga keegi kõrgemal, pidi juhtuma nii, et populaarne loodusteadlane ning Tartu Ülikooli ja Pedagoogikaülikooli õppejõud just sõbrapäevaks haigestus.

"Sõbrapäeva me loomulikult tähistame ja kõik muu plaanis olnu tehakse teoks," lohutas loomapargi juhataja Sirje Saul värava ette kogunenud külastajail sisse astuda paludes.

Tõepoolest, nii RMK loodushoiuosakonna meie piirkonna puhkeala kui ka loomapargi töötajad olid end koos tööriistadega iidse aidahoone ette valmis seadnud, et kõik soovijad endale nende abiga puust medaljoni meisterdada saaksid, mida vastavalt soovile kas põletusraua abil RMK logoga või just 14. veebruari silmas pidades kartulitempli ja värvi toel punase südamega ehtida. Ka teekatel oli välipliidil juba auramas, küpsise- ja kommikastid ning porgandiriidad kõrval.

Loodustarkusi elusate näidete toel

Et maad võtma kippuvast pettumusest-nõutusest üle saada, asus olukorda päästma loomapargi kauaaegne perenaine ja giid Asta Sarv. Rahvas oli vaja liikvele saada, sest pikka aega pisikese lõkke ümber tammuda pole hubane. Suundusime objektile ehk neljajalgsetele lähemale.

Ehkki Asta küll ennast pargi perenaiseametist läinud aasta lõpus taandas, tegutseb ladusa jutuga loomasõber ja -tundja giidina siiski väikestviisi edasi. Ja suutis esimese kolme minuti jooksul nii enda kui publiku soojaks rääkida.

"Tunnen ennast küll nagu eksamil," ütles Asta, vihjates sellele, et kuulajate hulgas oli kõrgharitud loodusteadlaste kontsentratsioon erakordselt suur, ja paludes Kaupo Ilmetil, Vello Keppartil, Andrei Miljutinil ja kõigil teistel teadjamatel ennast vajadusel parandada. Keegi seda kogu ekskursiooni kestel vajalikuks ei pidanud ja grupp, kus uudistajaid põlvepikkustest pensioniealisteni, võis lustiga Asta pajatustele pühenduda.

Iga aediku või puuri juures puistas giid näiteid igapäevaelust justkui varrukast. Nii arendas ta põdranooruki Tõnu juures Vello Kepparti sissejuhatavas jutus kõne alla võetud loomade aitamise teemat. Nimelt tuletas Vello Keppart lõkke juures vestlusringis taas meelde viimasel ajal meediaski mitmel korral käsitletud tõika, et inimesed kipuvad olema liialt abivalmis ning tassivad mõtlematult metsast koju linnupoegi või loomalapsi, kui tundub, et nood orvuks jäänud ja kaitsetud on. Enamasti on aga väikestel metsaelanikel emad täiesti olemas, eluvõõral kahejalgsel ei ole aga isegi ettekujutust, kui suure vastutuse ta sel moel endale võtab. Mis salata, väga tihti juhtub, et ei saadagi hakkama.

"Loomalaps võib isegi abi vajada, aga paraku ei pruugi inimene suuta teda alati aidata," tõdes Asta ja rääkis loo imepisikesest põdravasikast, kes parki tooduna vaid viis päeva elas, sest jäi emapiimata. Kui looma organism asendustoitu ei omasta, siis ta ellu ei jää. "Praeguseks kaheaastase Tõnuga läks meil võrdlemisi hästi," valgustas giid noore põdrapulli elulugu, samal ajal kui loom ise Asta selja taga innukalt järjekordset katset sooritas, kas tema sarvehakatiste jõud siis tõesti aedikuväravast üle ei käi.

"Kui me endale Tõnu saime, leidsime külast veel ühe täitsa elusa lehma, kes pealegi aher oli, mis tähendab, et tema piim oli tublisti rammusam sellest joogist, mida me poest piima pähe koju toome. Ja see loomakese ilmselt päästis. Kuigi me ei ole päris kindlad, kui suur ja tugev põdrapull Tõnust kasvab ja kaua ta elab, kuidas tema siseelundid on välja arenenud," rääkis Asta.

Kitsede residentsi ees sai ta aga tuua näite sellestsamast inimeste ülipüüdlikkusest metslooma abistamisel. Kitsetalle, kes nüüd suur loom nimega Piiksu (ikka hääle pärast), korjas maanteekraavist kaasa noor pere, sest nende sõnutsi oli talleke väga õnnetu ja haige, ilmselt alajahtunud. Loomulikult mindi leidlapsele peagi loomapargist järele ja kuigi kohapeal selgus, et too on terve kui purikas, oli teda metsa tagasi viia hilja. Nii said Asta ja tema abikaasa Ants endale kasulapse, keda pikka aega iga kolme tunni järel lutitada tuli.

"Lutist võõrutamine on ooper omaette, Tõnugi oli juba suur poiss, kui ikka veel pudelit nõudis," jutustas Asta ja kirjeldas, kuidas tema kolleeg Elo Melk põdrapoisi viimaselt lutikorralt justkui lahingust tagasi tuli. Nimelt tõmmanud Tõnu pudeli hooga tühjaks ja haaranud lohutuseks pudelipakkuja kõrvalesta järele. Eks neil tekkinud seal siis kerge rüselus, mille peale talitaja tasakaalu kaotas... ja naasiski lutiseansilt porise ja ilasena.

Sõraliste kohta mainis loomapargi endine perenaine muu hulgas veel tõsiasja, et inimese hoole all kasvanud on väiksemat kasvu kui vabas looduses ringi silkajad, sest kui pole tarvidust kellegi eest ära joosta, siis ei arene ka lihased nii jõudsalt. Samas on pargielanike sarved võimsamad, sest nende arenguks vajalikud mineraalid tuuakse siin n-ö kandikul kätte.

Isehakanud teadlased internetis

Elav näide sellest, kuidas võib minna loomaga, kes tükimat aega ebaõige toidu peal kasvanud, on vilgas ja seltsiv rebane Rex. "Tema kasvas pisikesest peast tükk aega ühes talus, enne kui meile üle anti. Ja küllap ta siis seal metsloomatoidu asemel ka kartulit ja sousti sai," rääkis Asta aiaservas ringi lippava ja kohtumisrõõmust kiunuva reinuvaderi juures, kes vaatamata juba soliidsele eale ikka kutsikakasvu on ja selliseks ilmselt jääbki. Siin leidis Asta võimaluse selgitada sedagi, miks pargi loomad inimesi nähes kohe aia äärde tulevad.

"Nad ei ole näljas ega tule toitu nuruma, vaid nad tahavad suhelda, sest on siin kasvanud ja lapsest saati n-ö rahva ees olnud. Paraku on inimesi, kes ennast loomasõpradeks peavad, kuid ei ole tegelikult õiged sõbrad ei loomadele ega inimestele. Neid on väga vähe, aga neid kahjuks ikka on. Ja selliste isikute lemmikkoht on tänapäeval internet, kus oma fantaasiaid tõe pähe esitleda ja võtta sõna teemadel, millest midagi ei teata. Selle asemel et asjatundjate arvamust küsida, riputatakse näiteks mõne looma pilt internetti ja kutsutakse üldsust appi teda päästma. Nii on seal demonstreeritud ka meie "õnnetuid" oravaid, kes olevat liiga kitsas puuris ja jooksvat stressi pärast pidevalt ringi. Ometi on Aleksei Turovskigi kinnitanud, et orav lippab ringi siis, kui ta mängida tahab. Aga kui meie käbikuningad omaette tahavad olla, kobivad nad puuri ja panevad samblatordi ava ette – vastuvõttu pole," jätkas Asta loomapsühholoogia teemat oravate residentsi ees.

Mis Elistvere kasvandike suhtlemislembusse puutub, siis küllap teavad paljud, kes pargis ka omapäi liikunud, et ilma Asta Sarve või mõne teise omainimeseta ei ole kõik käpalised-kabjalised sugugi alati nii väga külalislahked.

Karu Karoliinagi võib teile vaid kaugelt oma sabapoolt näidata, kui tal just parim päev pole. Asta saabumise auks tehti aga võimalikult lähedal ära kõik imevigurid: seisti kahel käpal, istuti armsa mõmmina tagumikul jne. Muu hulgas saime siin teada, et niimoodi istuvas asendis liigub karu edasi ka metsas mustikaid süües – on ju mõttetu rasket keret selle väikese vahemaa pärast käppadele upitada. Ja värskel lumel nägi igaüks oma silmaga, kui hoidlikult seab mesikäpp oma samme: ikka tagumised käpad esimeste jälgedesse. Ka taganemine käib täpselt vanadesse astumislohkudesse, kusjuures täiesti ilma tahavaatepeeglita! Mis aga karu näoilmese puutub, siis Asta kinnitusel ta seda rõõmsaks või kurvaks timmida ei saa, sest tema näol pole miimikalihaseid. Väljanägemist muudab mõmmik vaid kõrvade asendit varieerides.

Tunnid imeväel möödunud

Ka kõige pisemad külastaja kuulasid giidi ammulisui. Ja on enam kui kindel, et kuigi kõike kuuldut-nähtut esialgu sügavalt analüüsida ei mallata, salvestub see väikeste peade "kõvaketastele" ja meenub veel aastate pärastki – tuletagem vaid meelde oma vanaemade pajatusi, mis täiskasvanu mälestustes kullahinda lähevad.

Virgemad käisid ära ka närilistemajas, kus Elo Melk selgitusi jagas, külmakartlikumaid tõmbas aga magnetina teekatel. RMK loodushoiuosakonna Tartu-Jõgeva puhkeala juhataja Malle Oras julgustas kõiki ligi astuma, pliidi lähedal käsi soojendama, teed rüüpama ja küpsist-porgandit kõrvale krõbistama. Keegi ei lasknud end mitu korda paluda.

Suurest teeanumast kerkis omapärast lõhna. Keeduse koostise kohta ütles RMK Tartu-Jõgeva piirkonna puhkeala Koseveski looduskeskuse juhataja Elle Mäerand, et seal olevat koos melissi ja nurmenukku, vaarikavart ja mustsõstraoksa, männiokkaidki. "Sai pandud kõike, mida vastu kevadet veel järel on," tunnistas teekeetja. Järjekord oli ka meistrimeeste juures, kelle abiga valmisid puust medaljonid. Osavamad sellid said ise hakkama nii ketta lõikamise, sellesse augu puurimise kui põletustööga, napima oskusega külaliste eest tegid need liigutused ära loomapargi töötaja Avo Melk ja RMK Tartu-Jõgeva piirkonna puhkeala loodusvaht Monre Mäerand.

Jäi kõrva, et ühele allameetrimehele, kes mõne tunni eest pargiväravas jahedust kurtis ja tagasi autosse kippus, pidi ema hiljem kojuminekut korduvalt meelde tuletama. Loomapargi töötajad on tänulikud kõigile, kes päeva nende seltsis veetsid. Eriti liigutatud oli pargi juhataja Sirje Saul aga külastajate toodud sõbrakinkidest: loomade toiduladu täienes vilja- ja õunakottidega, mis kevadtalvel eriti hinnaline kraam.

*

Kolm karupoega kasvavad vannitoast välja
EPL 21.2.09
Mart Niineste, seenekas.epl.ee/artikkel/459706

Kolm karupoega toodi jaanuari lõpus Nigula metsloomade taastuskeskusesse kosuma Vara metsast Tartumaalt, kus metsatöölised mõmmimammi pesast plagama hirmutasid. Kuidas neil läheb?

– Kes te olete ja kust te tulete?

– Tere, meie oleme kolm karu. Õigemini, oleme veel karupojad, mõnekuused nunnumõmmikud. Me tuleme metsast. Ega me täpselt ei teagi, kust. Inimesed hirmutasid emme ära ja tõid meid siia tädi Kaja juurde kasvama. Imelikud.

– Kuidas teil siin läheb?

– Ei kurda. Elame küll vannitoas, aga see elu on üsna luksuslik. Tädi Kaja on meie jaoks alati olemas. Nii kui kõht tühjaks läheb, annab ta meile lutipudeliga piima. Siin on ka muidu hea ja soe. Ega me vist elus oleks, kui meid siia toodud poleks. Praegu oleme väikestviisi ka meedia­tähed.

– Millega te vabal ajal tegelete, meediatähed?

– Varem enamasti magasime ja sõime. Nüüd tšillime rohkem niisama. Oleme veidike kasvanud, aga ikka armsad. Hambad hakkavad vaikselt tulema, küüntega jaksame end peaaegu kastiservani vinnata. Aga kukume ikka alla. Jama! Aga pole viga. Varsti hakkame tasakesi omavahel maadlema ka.

– Mis teid lähikuudel ees ootab?

– Varsti kasvame vannitoa jaoks liiga suureks, lähme teise majja. Ja varsti hakkame putru sööma. Praegu on ainult piim lisanditega. Meil on ette nähtud kogu aeg sama kaubamärgiga piim. Kaja-tädi räägib, et me peame hästi sta-sta-stabiilselt elama.

Kaja-tädi lubas, et kui ilmad on soojemad, siis saame õue ka. Ega ei taha küll enam mingi külma ja lumega õues olla. Võeh! Aga kui ilmad lähevad soojaks, kolime päriselt metsaaedikusse.

– Mis te seal teete?

– Õpime karutarkusi. Sööme ja kasvame. Kaja-tädi hirmutas ükspäev, et viiekuuselt oleme nagu ahvid. Pikkust tuleb juurde rohkem kui kaalu.

– Palju te inimesi näete?

– Ega ikka ei näe küll. Inimesed tahavad meid küll näha, aga tädi Kaja ei luba. Ütleb, et me harjume nendega ära ja ei oska päris metsloomadena enam elada. Ega me ju praegu sinuga ka ei räägi, sa kirjutad lihtsalt Kaja-tädi sõnad meie suhu!

– Millal te metsa lähete?

– Kui me hästi käitume, siis suve lõpus. Augustis, kui suured isakarud enam kiimas pole ja jahimeestel on norm täis tulistatud. Me teame küll, mis tiigrikutsuga juhtus. Joel Steinfeldt laulis raadio Elmaris.

Abiks metsloomadele

Nigula metsloomade taastuskeskus

• Asub Pärnumaal Nigula looduskaitseala territooriumil. Internetis: www.nigula.ee

• Keskus toimib alates 1993. aastast. Esimene abivajaja ja asukas oli noor hiireviu, kelle pesa ja kaaslase oli metsaraie hävitanud.

• Iga aastaga on abivajajate arv suurenenud ja praeguse seisuga on turvakodust läbi käinud isendeid enam kui 180 liigist. Asukaid käib Nigula turvakodust aastas läbi 300–500.

• Praegu elavad siin neli siili, üks väike-konnakotkas, üks merikotkas, üks must-toonekurg, kolm karupoega, üks põdravasikas.

Kui leiad metslooma, siis:

• mõtle, enne kui sekkud,

• enne sekkumist proovi targematega nõu pidada, alati pole vaja sekkuda,

• vigastust märgates võta ühendust lähima veterinaariga.

Tädi Kaja on Nigula metsloomade taastuskeskuse juht Kaja Kübar

*

Mürgistuse saanud merikotkas paranes
2.3.09
http://www.neljas.ee/est/hiiu/?news=984115&category=46

Mullu leiti seitse mürgistuse ohvriks langenud merikotkast, ühe Hiiumaalt leitud noore linnu elu õnnestus Nigula metsloomade taastuskeskuses päästa. Mürgistuse põhjused ei ole veel teada.

"Järgmised uuringud ootavad Saksamaal. Loodan, et sealt tuleb ka vastus, mis selle tavapärasest suurema suremuse põhjustas," ütles Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ERR uudistele.

Kübara sõnul oleks kaotus tuntav, kui kõik seitse mürgitatud merikotkast oleks kohalikud. "Eesti kotkaid arvatakse olevat üle 150 paari, see oleks juba päris suur protsent," ütles ta.

*

Päästjad päästsid Viljandi järvelt mägra
2.3.09
http://www.neljas.ee/est/viljandi/viljandi/?news=984111&category=10

Eile õhtul teatati, et Viljandi järvel on imelikult käituv mäger.

Päästjad püüdsid looma puuri ning hiljem tulid spetsialistid Nigula Metsloomade Taastuskeskusest mägrale järele, teatas Lõuna-Eesti päästekeskus.

Päästjad käisid seoses abitu mägraga järvel sel nädalal juba teist korda.

*

Valentinipäev loomapargis
Tabivere valla leht "Sõnumileht", nr 3 (158) 5.3.09
Kaie Nõlvak, http://www.tabivere.ee/files/menu/vallaleht2009/2009030712293535vor0503008.pdf?PHPSESSID=796057e4512a9b1f7687c2bfa0940fc4

Tänavu vedas sõbrapäevaga selle poolest, et tähtpäev nädalavahetusele ehk laupäevale langes. Sestap tuli Elistverregi rahvast rohkem, kui see keset töönädalat võimalik oleks olnud. Arvatavasti meelitas loomasõpru kohale ka reklaam, mis tõotas võimalust kuulata seekord tuntud zooloogi ja loomapsühholoogi Aleksei Turovski pajatusi just Elistvere asukatest. Et aga hädad mitte mööda kive ja kände, vaid ikka mööda inimesi käima kipuvad, oli teadlane just sõbrapäevaks haigeks jäänud.

Teekatlad olid aegsasti tulel, teekõrvane ka käepärast pandud ning kõik suured ja väikesed külastajad said endale RMK töötajate ja loomapargi (mis ju teatavasti samuti suvest alates samasse tsunfti kuulub) rahva abiga mälestuseks ja ehk ka sõbrale kinkimiseks puust medaljone valmistada.

Loomaparki tullakse aga ju eelkõige loomi vaatama ja seepärast ohkas külastajatesumm kergendatult, kui Asta Sarv "vana tegijana" džoti ette viskus ja giiditööle asus, mille poolest ta arvatavasti üle vabariigi kuulus on.

Nii said kuulajad teada, miks kõik emast ilma jäänud loomalapsed inimhoolele vaatamata ellu ei jää, miks on oravale vajalikud kõva koorega pähklid, miks loomapargi asukad inimesi nähes tavaliselt aia äärde suhtlema tulevad ja palju muudki. Ja nagu ikka, esitas giid loomalood nii köitvalt ja meisterlikult, et hoolega kuulasid nii paari-kolmeaastased kui pensioniealised.

Tundus, et huvitav jutt andis soojagi. Mitmed lapsed, kes esialgu külma kurtsid ja koju kippusid, unustasid ekskursiooni vältel selle mõtte sootuks ning leidsid endas energiat veel teekatla ja välitöökoja juureski askeldada.

*

Elistvere searahval on lootust kolimispeoks
Vooremaa 10.3.09
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1001827

Elistvere loomapargi rahvale juba pikemat aega muret teinud seaaiauuenduse töö hakkab lõpusirgele jõudma.

Praeguseks on järg niikaugel, et kõik neli metsanotsut traavivad ringi juba uues aedikuosas.

Loomapargi töötaja Asta Sarve sõnul on Aiaproff OÜ oma ülesannete kõrgusel, töö käib täie hooga ja peatselt on loota, et kärsakandjad taas suuremale territooriumile pääsevad, kui kogu aed valmis saab.

Kärssninade isetegevuslike kaevetööde vältimiseks paigutatakse uue aediku serva alla maasse kuni poole meetri sügavusse betoonpaneelid. Ka uus varjualune, mis Asta sõnul tõesti hea välja näeb, on juba valmis.

"Külastajatele on praegune olukord seamajanduses igatahes soodus, sest kõik neli tegelast on uues aiaosas näha justkui peo peal. Tuju paistab neil ka hea olevat, rassivad rõõmsalt ringi. Aga me loodame tõesti, et varsti n-ö kolimispidu saab pidada, sest ilmselt ei lase ka varrud ennast enam väga kaua oodata. Nii peenike pere tuleb aga koos oma emmega loomulikult eraldi paigutada. Mitmel kevadel on põrsad aprilli esimestel päevadel ilmavalgust näinud ja vaevalt et see tänavugi teisiti läheb," rääkis Asta.

Titeõnne on loota vaid ühel mammal – ülejäänud searahvas on mehist sugu.

Üldse kipub viimasel ajal loomapargis rohkem poiss-soost loomalapsi sündima, see omakorda toob kaasa noorte emmede põua edaspidi.

*

Kaja Kübar:
Inimene ei saa ülbelt ainult looduselt võtta, loomi vigastada, nende elupaiku hävitada,
vaid tuleb püüda oma tehtud vigu parandada

PPM 21.3.09
Silvia Paluoja, http://www.parnupostimees.ee/?id=97055

Nigula metsloomade taastuskeskuse esimene patsient oli noor hiireviu, kelle kaaslase ja pesa olid hävitanud rohelise kulla kõlistajad. Metsaraietöödel viga saanud hiireviust algas 1993. aastal riigis ainulaadse taastuskeskuse rajamise mõte ja tegevus. Seal on vahepealse ajaga abi antud 117 liigist metsloomale ja -linnule.

Taastuskeskuse looja ja arendaja on Kaja Kübar, keda peetakse Eesti parimaks metsloomade taastusravi asjatundjaks.

S.P.: Miks üks Tõrva linna tüdruk, nagu te veerandsada aastat tagasi kohalikku keskkooli lõpetades olite, valis õpingute jätkamiseks Tartu ülikooli bioloogiateaduskonna?

K.K.: Sest mu ema oli geograaf ja isa arvas, et ühest geograafist perekonda jätkub küll ja enam. Bioloogia oli mingi hetk kaalukausil koos keemiaga, aga meeldis siiski rohkem. Ma pole oma valikut kahetsenud.

S.P.: Aga õpetajaamet teile külge ei hakanud? Olite ju ülikooli lõpetamise järel õpetaja nii Tartu loodusmajas kui Viljandi 5. keskkoolis?

K.K.: Natuke ikka hakkas, aga elu vedas siiakanti, Vana-Järvel Nigula looduskaitseala keskuses jätkasin õpetajatööd laste looduslaagrite tegemisega ja pisut jätkan seda nüüd täiskasvanutega: selgitan, kuidas metsloomadega käituda, kuidas metsloomad käituvad.

S.P.: Mulle tundub, et bioloogia-keemiaõpetaja diplomist on teil ikkagi sedavõrd kasu olnud, et alailma koolitate või juhendate kedagi?

K.K.: Jah, siia käivad ilmselt kõik loomad, sealhulgas inimesed.

S.P.: Kui kaua inimene peab tarkust taga nõudma? Kõrgharitud spetsialistina olete ennast täiendanud nii siin- kui sealpool riigipiiri.

K.K.: Siia sobivad laulusõnad "Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina". Ei saa kunagi kõike teada.

S.P.: Mismoodi tuli mõttesse luua Eestimaale vastu Läti piiri, nagu Vana-Järve seda on, metsloomade taastuskeskus? Aasta oli ju siis 1993 ja taasiseseisvunud riigis probleeme veel oi kui palju.

K.K.: Tegemist oli hiireviu pojaga, kes anti looduskaitsjatele: õpetage ta lendama. Järgmisel aastal teatati kahest kodukaku pojast ning siis leidsimegi, et ükski organisatsioon metsloomade abistamise selle küljega ei tegele, küll aga tegelevad kõik tarbimisega.

S.P.: Nüüd öeldakse teie kohta, et olete vaieldamatult Eesti parim metsloomade rehabilitatsiooni spetsialist. Milliseid barjääre ja kus pidite ületama, et selline keskus Nigula riikliku looduskaitseala keskusesse üldse luua?

K.K.: Noh, komplimendid on toredad küll. Aga ega neid barjääre, mida varem ületada oleks vaja olnud, polnudki. Pigem tekivad nad nüüd, ja järjest rohkem.

Eks oma osa ole sel niinimetatud majandussurutisel. Maa ostuks metsloomade taastuskeskuse – nii haiglahoone kui aedikute jaoks – ei saanud sel aastal jälle raha, mida keskkonnainvesteeringute keskuselt taotlesime.

Varasematel aastatel pole riik leidnud võimalust maad osta, nii et taastuskeskuse jätkamine on juba küsitav. Praegugi olen pidanud vastama, et kõik ruumid on täis, mis tipphooajal saab, ma ei tea. Ehkki siis annab välisaedikuidki kasutada, ei saa ju mitut liiki kokku panna.

S.P.: Teeme väikese ülevaate: mitu karu, kurge ja nii edasi on teie tohterdamisel tagasi loodusesse saanud?

K.K.: Üle 20 karu ja alla saja kure, aga kõiki isendeid kokku kindlasti üle mitme tuhande.

S.P.: Kas peate oma patsientide üle päevikut või teete nende kohta märkmeid?

K.K.: Märkmeid teen, aga tipphooajal on nii kiire, et ühtede toitmine/hooldamine lõpeb, teine algab ja õhtul hilja lõpeb. Siis olen nii väsinud, et kirjutada ei jõua küll enam midagi.

Varasematel aastatel käis kogu rehabilitatsioon muu töö kõrvalt, nüüd aga on abivajavaid tegelasi nii palju, et enam muuga tegelda ei jõuakski. Eks info ju levib ja inimesed, kes loodust märkavad, pole otsa lõppenud.

S.P.: Kas kogemused tulevad ainult tööga või otsite kirjandusest lisa? Küsida pole vist eriti kelleltki, patsiendid on ju metsloomad ja -linnud.

K.K.: Kogemused tulevad tööga, kirjandusest ka, aga küsida ja nõu pidada on ikka vaja. Mujal maailmas, eriti Suurbritannias, on metsloomade rehabilitatsioon väga pikaaegne ja kõrgetasemeline, sinna annab meilgi pürgida.

Pruunkarude asjus suhtleme 1999. aastast alates Venemaa bioloogiajaama Tšistõi Les töötajatega, perekond Pažetnovid on pruunkarude rehabilitatsiooniga tegelnud väga pikka aega. Koos oleme täiendanud metoodikat pruunkarude paremaks rehabilitatsiooniks.

Hispaanias on ühes maakonnas olukord aga selline, et vastu võetakse kõik loomad, kellest teatatakse, seega neil inimeste teavitamist/harimist sel teemal kahjuks ei tehta.

S.P.: Kas metsloomade-lindude tohterdamine ja tagasi loodusesse aitamine on oluline eelkõige haruldaste, kriitilise piirini vähenenud liikide puhul?

K.K.: Minu arust on oluline see, et inimene ei saa ülbelt ainult looduselt võtta, sealhulgas loomi vigastada, orvustumist põhjustada, elupaiku hävitada, vaid tuleb püüda oma tehtud vigu parandada.

Liik, sealhulgas kohalik populatsioon, koosneb ikkagi üksikisenditest. Kui seda pidevalt ja järjekindlalt eri põhjustel vähendada, saab see kunagi otsa. Kiirem tee selleks on igasuguste ebameeldivate asjaolude, näiteks haigused, loodusõnnetused ja muud sellised põhjused, kokkulangemine.

Aga mina ei teeks vahet haruldaste ja igapäevaste liikide isenditel: elu on elu ja inimesele, kes väidetavalt abi vajava tegelase leiab, on ju ikka olulisem seesama hättasattunu ise, mitte tema miljonid liigikaaslase kogu maakeral.

S.P.: Enim elevust on meedias tekitanud orvuks jäänud ja Nigulasse teie hoolde toodud mõmmibeebid. Avage veidi oma töö tagamaid: milliste põhimõtete järgi karusid kasvatate?

K.K.: Minimaalselt inimkokkupuuteid maksimaalse võimaliku hoolitsuse juures. Loomulikult ei suuda me neile ema asendada ja kõiki ohtusid vältima õpetada, näiteks isakaru murrab konkurentsi kartuses suvalised karupojad. Eks niinimetatud pehmed ja karvased on ikka inimeste lemmikud.

S.P.: Mitu karupoega on praegu teie hoole all?

K.K.: Sel aastal on siiani viis ehk kolm Tartumaalt ja kaks Pärnumaalt. Viimased on veidi nooremad kui esimesed, umbes pool kuud on neil vanusevahe. Varasematel aastatel on olnud kuus karupoega korraga.

S.P.: Mida kõige olulisemaks peate tegelemisel inimestega, kes on leidnud abivajava metslooma?

K.K.: Üks osa mu tööst moodustab töö metsloomadega, teise osa töö inimestega, ja see viimane pole sugugi vähemoluline. Püüan telefonitsi inimestele selgitada, et alati ei peaks liigselt nunnutama ja põhjusetult härdaks muutuma ning arvama, et metsloomal, eriti loomapojal, on inimese juures, sealhulgas taastuskeskuses, kodus või loomaaias parem kui vabas looduses.

Tegelikult on metsloomal oma tavapärases keskkonnas koos liigikaaslastega palju parem elada kui igavesti vangis, olgu siis kellegi kodus või loomaaias või mõnda aega vangis, näiteks taastuskeskuses. Kui inimesed kõik nende arust abivajajad siia või loomaaedadesse tassiksid, oleks hulk kolm-neli korda suurem kui praegu ehk kuni 2000 isendit.

S.P.: Kes maksab kinni teie hoole alla antute toidulaua?

K.K.: Enamasti maksab toidulaua kinni riik. See on mu meelest normaalne, sest loomad nagu muud varad nagu vesi või mets kuuluvad ju riigile, mis oma ametkondade kaudu annab lube kaevandamiseks, ekspordiks, kalapüügiks, jahiks ja on ühinenud rahvusvaheliste lepetega.

S.P.: Kas vigastatud/orvustunud loomade rehabilitatsioon on äkki liigne loodusesse vahelesegamine?

K.K.: Kindlasti on. Samamoodi on inimeste ülejäänud tegevused loodusesse sekkumised: kaevandamised, kuivendamised, küttimine, kalapüük, teede-elektriliinide rajamine, autosõit, metsaraie. Seni, kuni nagunii igapäevaste tegevustega loodusesse sekkume, miks siis mitte püüda igapäevaste otseste ja kaudsete tegevuste tõttu kannatada saanud metsloomi aidata, et pisutki asja parandada?

Pooldan mittesekkumist "kõigil rinnetel", mitte nii, et rehabilitatsioon on liigne sekkumine ja iga jumala päev toimuvad tegevused pole üldse.

S.P.: Paar talve tagasi nühkisite siin koos looduskaitsekeskuse rahvaga õlireostatud linde, aule ja luiki, kitsas saunaruumis. Millise tarkusetera võiksite jagada õlireostatud lindude päästmise ja elule aitamise kohta?

K.K.: Puutusin kokku just ühe mõtteavaldusega: kas on mõtet neid "nühkida", nagunii surevad ära. Loomulikult surevad, ma ei tea ühegi liigi isendit, kes igavesti elaks. Samal ajal on pesemise vastastel vähe argumente, et asi pole seda väärt ja linnud hukkuvad nagunii.

Põhiliselt puutuvad naftareostusega kõige rohkem kokku avamerelise eluviisiga aulid, neid on niigi raske jälgida just nende eluviisi tõttu. Kui igale linnule väike vastupidav jälgija/saatja selga panna, saaks parema ülevaate küll, aga mis see sel juhul maksma läheks. Õlireostustes on ju ikka ja jälle otseselt süüdi inimene, püüame siis elada vanarahva tarkuse abil: kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Ja kui me metsloomade, sealhulgas lindude puhul juba niiviisi mõtleme, et las surevad, ei ole vaja sekkuda, pole kaugel aeg, kui sama mõttemall jõuab inimesteni ... Ah, see narkar paneb nagunii järgmise kõva "laksu", mis tast päästa; alkoholi liigtarbinud inimene kindlasti tarbib jälle ning jälle juhtub midagi, nagunii sureb kunagi ära.

S.P.: Millised võimalused teie tööks annab hiljuti avatud Nigula uurimis- ja seirekeskus ehk maakeeles öeldes teadlaste maja?

K.K.: Sõltuvalt olukorrast. Kui külalisuurijaid pole, saan kasutada mõningate uuringute tegemiseks laborit, kus on moodne mikroskoop, kui aga maja on näiteks Hollandi soodeuurijaid täis, ma sinna küll kuidagi ära ei mahu.

Tahaks loota, et struktuurifondi planeeritud finants taastuskeskuse tänapäevase haiglahoone jaoks ikka siiakanti ehituseks jõuab. Projekt on olemas, nüüd sõltub kõik tahtmistest, aga mitte ainult minu tahtmistest.

S.P.: Kaja, kuidas võiks ja saaks igaüks meist vältida või ennetada õnnetuste juhtumist metsloomade ja -lindudega?

K.K.: Suuresti saaks inimene ise palju ära teha või tegemata jätta. Ettevaatlik sõitmine vähendaks vigastatute arvu, karupesadest teatamine vähendaks emakarude ülesajamist, korrusmajade katuste hooldamine enne pesitsusperioodi või selle algul linnas karjuvate kajakate pesitsemist ja nii edasi.

Inimene peaks looduse tavapäraste perioodidega kursis olema. Pole ju kellelegi üllatus, et kevad on noore elu tärkamise-kasvamise aeg. Ei ole mõtet sel ajal korraldada massiüritusi rabades, metsades ja mujal. Aga inimene ei julge vist üksi minna, võtab kaasa sõbrad, koduloomad, paneb raadio/maki üürgama ja ongi pidu täies hoos.

S.P.: Kas teie lapsed võtavad kunagi ema ameti üle?

K.K.: Praegu lubavad nad küll loomaarstiks hakata, et mul lihtsam oleks ja ma Laszlot – piirkondlikku veteriaararsti Laszlo Banyaszi, kes on meie tööga seotud olnud 1995. aastast – nii palju "piinama" ei peaks, aga eks näis, mis neist saab.

Huvi looduse, sealhulgas loomade vastu neil õnneks on. Kui nad lähevad mujale õppima või tööle, kas või panka või raamatupidajaks või kelleks tubaseks iganes, saavad nad mingid teadmised looduse kohta kaasa. Nad ei pea kõndima looduses nagu võhikud, kes loodusest, mille keskel me ikkagi elame, midagi ei tea ega tahagi teada.

S.P.: Milline mõju on teie tegevusele pereisal, looduseuurijate ja -kaitsjate suguvõsast pärit Enn Vilbastel?

K.K.: Aitab ja on aidanud alati nii nõu kui jõuga. Et taastuskeskuse rajatised asuvad meie koduõues, parandab ta aedikuid, tõstab suuri loomi ja raskeid pudrupangesid.

Aga kogu meie asutus – varem Nigula looduskaitseala, siis riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regioon – on kogu aeg olnud üks meeskond ning kõik kolleegid on aidanud turvakodu/taastuskeskuse tegemistes-toimetamistes kaasa. Enamasti ka oma vabast ajast, sest abivajajaid leitakse ju põhiliselt väljaspool tööaega, kui inimesed rohkem looduses liiguvad. Nad eeldavad, et töötame nagu kiirabi.

S.P.: Nigula metsloomade taastuskeskus on ainuke omalaadne riigis. Kas keegi on küsinud, kui palju teie südant kulub sellesse töösse, mida pühendunult olete teinud juba 16 aastat?

K.K.: Ei, aga miks peaks? Igaühel on ju iseendagagi tegemist. Mõnda huvitavad ainult numbrid, mõni peab seda loomulikuks, mõni peab üleliigseks tegevuseks.

S.P.: Kui nüüd nii küsida, siis mida vastate?

K.K.: Kui sõna-sõnalt võtta, võiks öelda, et veerand on varsti südamest ära kulunud. Aga ega muudmoodi saagi, kui südamega teha.

*

Hüljatud karupojad kosuvad Nigulas jõudsalt
PM 23.3.09
Kajar Kase, http://www.ilmajaam.ee/?id=97725

Nigula metsloomade taastuskeskuses kasvavad jõudsalt viis karupoega, kelle emad olid nad mõni kuu tagasi hüljanud.

Taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles ERRi uudisteportaalile, et Tartumaalt Vara vallast pärit kolm karujõmpsikat viidi hiljuti nn karumajja, kus nad saavad enne õuelaskmist veel köetava maja hüvesid nautida. Kui ilmad muutuvad soojemaks, võib kolmiku juba õue päikese kätte lasta.

Kübar märkis, et Tartumaa karupoegadel on silmad juba lahti ja karvastik tihe ning praegu on neil aeg õppida kausist söömist.

"Sellega läheb enam-vähem: paksema toiduga paremini, vedelamaga kehvemini, aga toidu pärast kaklemine tuleb väga hästi välja," selgitas Kübar.

Kaks väiksemat karupoega, kes toodi Pärnumaalt, elavad veel taastuskeskuse vannitoas.

Kübar lisas, et uusi fotosid karupoegadest pole tal veel õnnestunud korralikult teha, kuna fotoaparaati nähes poevad nad peitu.

*

Paarikuune karupoeg eksis Harjumaal taluõue
27.3.09
http://www.neljas.ee/est/harju/?news=986575&category=46

Harjumaa elanik leidis oma talu õuest paarikuuse karupoja, kes viidi Nigula metsloomade taastuskeskusesse, kus ta loodetakse üles kasvatada ja sügisel metsa tagasi lasta.

Raasiku lähedal asuva Uus-Vanaka talu pererahvas sai reede hommikul ootamatu külalise: pruuni kasuka ja valge kraega karumõmm talu koeri ei kartnud, vahendab ERR.ee "Aktuaalset kaamerat".

Talu peremees Robert Koch rääkis, et kui ta läks hommikul puid tooma, olid koerad justkui hullunud. Sealtsamast, õuest, ta karupoja avastaski.

Ehkki kasvult jäi loomake kassile alla, oli ta hääl võimas.

Kuigi Uus-Vanaka talu pererahval poleks piimast ja meest kahju olnud, võttis mõmmik täna pärastlõunal ette pika tee Nigula metsloomade taastuskeskusesse. Väike peatus tehti Türil, kus loom keskuse töötajale üle anti.

*

Kaja Kübar metsloomade ema Teresa
EPL 28.3.09
Mart Niineste, http://www.epl.ee/artikkel/463596

Kaja Kübar on viimased 15 aastat tegelnud Nigula metsloomade taastuskeskuses metsloomade rehabilitatsiooniga. Olgu part või põdravasikas, Kaja teab.

– Millisel juhul ei maksa leitud metslooma ellu sekkuda?

– Olukorda, et inimene näeb linnupoega või metskitsetalle ja ärkab, et oi-ta-näeb-nii-õnnetu-välja, peaks ikka võimalikult vältima. Peab ikka olema ema surma saanud või midagi muud tõsist, et sekkuda. Enne peaks konsulteerima, kas on üldse põhjust sekkuda.

– Kuidas toimida?

– Ühest juhist on raske anda. Ma tavaliselt küsin ümbritseva olukorra kohta. Kui ta on tee juures, siis on võimalus, et ema on hukkunud. Kindlasti tuleks algul vaadata. Loom käitub mahajäetult teisiti kui ema hoole all. Kui tal on kõht täis, siis ta ei häälitse. On olnud juhtumeid, kui tall võetakse sülle, ta hakkab häälitsema ja siis tuleb emps võpsikust välja vaatama.

– Loomalaps jõuab taastuskeskusse. Kuidas toimid, et ta inimestega ära ei harjuks?

– Inimkontakt on viidud miinimumini. Aga kui on vigastusega tegu, on see paratamatu.

– Kui palju suhtlete väliskolleegidega?

– Vastavalt vajadusele. Lätiga on tihedamad suhted, seal pole sellist kohta. Venelastega on päris head suhted, oleme oma metoodikasse muudatusi teinud ja nemad on meilt asju üle võtnud. Soomes käisime ja Inglismaal. Seal on väga pikaaegne kogemus ja looma õiguste eest võitlemine. Heaoluühiskond, kus peale enda vaadatakse ka loomi.

– Kuidas suhtuda aktiivsetesse loomakaitsjatesse, kes öösiti salaja hõberebaste puure lahti muugivad?

– See on loogika küsimus. Kui inimene on neid mitmeid põlvkondi kasvatanud ja nad on suhteliselt väikeses ruumis ilma tegelikku elukeskkonda nägemata, siis minu meelest on see suhteliselt rumal tegevus. Hea, kui mõni elama jääb, enamasti nad hukkuvad. Mõttekam oleks nad ehk kohe ära süstida kui sinna vaenulikku keskkonda kellelegi kiireks saagiks jätta.

– Täiskasvanud loomad ei õpi?

– Juba farmi õu on piisavalt võõras ja stressi tekitav keskkond neile. Ma ei pea seda õigeks. Aga ma ei pea õigeks ka seda, et igas vallas-külas peab olema oma loomaaed Eesti metsloomadega. Piisab Tallinna loomaaiast ja Elistvere loomapargist. Ma ei pea seda õigeks, kuigi ilmselt neid tekib veel.

Inimene võtab kõike oma seisukohast – loen kokku nii palju, tapan nii palju.

– On teil siin hunte ka olnud?

– Ei ole. See on kummaline liik, kes pigem tapetakse enne ära. Neid ei satu siia. Peaaegu ainuke liik, keda siin pole. Otseselt pole kobrast ka olnud. Kerget ümberasustamist on vaja olnud. Nad on olnud ebaharilikus kohas, näiteks olid nad Pärnu veekeskuses. Ju ta tahtis puidule vahelduseks plastmassi närida. Tartu lähedal tiigis on ka olnud.

– Kuidas mõjub neile ümberasustamine?

– Katsume nad alati enam-vähem samasse kanti tagasi viia, aga näiteks eelmise aasta kitsed läksid Naissaarele sealse populatsiooni taastamiseks. Linnud on teine asi, neil on rändeperiood ja mõttekam on nad lahti lasta sügisel Kablis meie linnujaamas, et nad saaksid kohe teistega liituda.

– Kui lind saab vigastada rändeajal, kui palju ta ikkagi minema kipub?

– See on individuaalne, mitte isegi liigispetsiifiline. Kui liik on ära läinud, jääbki ta siia. Väike konnakotkas ja must-toonekurg ongi sel põhjusel praegu siin. Vigastuse ajal nad lõuna poole vaatama ei kippunud.

Siin talvitunud valge-toonekure näitel – lindudel on ju lisaks rändeajale ka kohaloleku aeg – kas sassi läinud bioloogilise kella või sisemise sunni ajel käituvad nad vastavalt. Näiteks teevad väljaheiteid oma jalgadele. Seal nad jahutavad niiviisi oma jalgu. Meil siin nii soe pole. Aga käituvad nii nagu lõunamaal, seal niiske jahe väljaheide jahutab.

*

Nutikat metssiga aiad ei pea
RMK aprillikuu uudiskiri 2009
http://www.rmk.ee/teemad/metsasoprade-klubi/uudiskirjad/aprill-2009/article-2

Elistvere neljaliikmelist metsseakarja juhib sigadest vanim, kult Peeter. Lisaks kuuluvad sinna juba Elistveres ilmavalgust näinud emane Possa, noor kult Gert ja Poisike (eelmise aasta pesakonnast). Traditsioonilises metssigade ühiskonnas on karja juhiks siiski emane. Kari ise koosnebki emastest ja poegadest, kuldid liituvad karjaga vaid paaritumisajal.

"Oleme nendega vaeva näinud," räägib hooldaja-veterinaar Elo Melk. "Kõrgete lumehangedega hüppasid nad üle aia. Tulid küll juba järgmisel päeval metsast loomaparki tagasi, kuid aeda meelitamiseks kulus kaks päeva. Teisel korral olid põrsad aiast välja läinud ja hooldajad läksid neid püüdma, jättes värava ette lukustamata taba. Seni, kui ajajad jooksus olijate püüdmisega tegelesid, lõksutas kult Peeter väravat ja sai taba maha ning värava lahti. Õnneks piirdus Peeter mõningase ringkäiguga pargis ning tuli ise aeda tagasi."

Elistvere suurima metssea Peetri pikkus on 2 m ja õlakõrgus 120 cm. Metssiga indleb detsembris, vöödilised pojad sünnivad aprillis ning kaaluvad umbes 1 kg. Looduses on metssea vaenlaseks hunt ning inimene, põrsaid ohustab ka ilves.

Kui Peeter küna juures sööb, peavad teised ootama. Elistvere sead on kohanenud inimese poolt pakutava elukorralduse ja rütmiga. Kui looduses on metssiga pigem hämara- ja ööloom, siis loomapargi sead on tegusad kogu päeva. Metssead on kõigesööjad – putukad, võrsed ja muu loodusest leiduv kuulub nende toidulauale. Elistveres saavad sead lisaks odrajahu, kaera ja head rokka firmalt Elistvere Suurköök. Suvel lisaks rohtu ning vahel lasevad hea maitsta tammetõrudel.

Kui kult Peeter hommikuti söögi eel demonstratiivselt haigutab, paljastuvad tema uhked kihvad kogu pikkuses. Kuigi Elistvere sead on sõbralikud, ei tasu oma õnne proovida ning kätt aia vahelt sisse panna.

Saabuv kevad kõigi mugavustega aias

Pargi avamiseks 1997. aastal valminud aed asendati 2004. aastal kõrge plankaiaga. Paraku piiras see nii sigade kui külastajate vaatevälja. Uudishimulike loomadena tuntud metssead leidsid kiirelt viisi, kuidas end tugevate kärssade abil plankaia alt läbi kaevata ja parki uitama minna. Tihti juhtus, et sead hüppasid plangu najale püsti ning krahmasid inimeste käest fotoaparaadi, kui need üritasid üle plangu pilti teha.

Tänavu kevadeks valmib aga täiesti uus metallpaneelidest aed. See võimaldab nii inimestel kui loomadel üksteist takistusteta näha. Uus aed koosneb kolmest osast ja laiub kokku ca 2100 ruutmeetril. Aias on kõrgemaks tõstetud ümbrusega lomp, mille rajamisega loodetakse ülejäänud aed kuivemana hoida. Varasem supluskoht muutis sigade aia sügiseti-kevadeti mudaauguks tehes sellega keeruliseks hooldajate toimetamised.

Nagu kõigile sigadele meeldib ka metssigadele poris püherdada. Sellel tegevusel on täiesti praktiline otstarve – kasuka puhastamine. Koos kuivanud porikoorikuga hõõrutakse puude najal maha vana karv ja mustus. Puhastamisel aitavad kaasa hakid ja varesed, keda võib näha ka Elistvere metssigade seljas istumas ja nokitsemas. Talvel on harjaste all paks alusvill, mille sead kevade saabudes maha ajavad ning alles jääb ilus nahk ja harjased.

*

Metsloomade taastuskeskus parandab meie vigu
Loodusesõber nr 2, aprill 2009

Helen Arusoo, www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel1402_1387.html

Taastuskeskuse karulapsed peavad juba sügisest iseseisvat elu alustama.

Rattaretkeliste esimese öö laagripaigast on Nigula metsloomade taastuskeskus ainult paarisaja meetri kaugusel, ent näha me ulukeid loomulikult ei saa. Kui loomadel tekib kahejalgsega liigne kontakt, harjuvad nad inimestega ja loodusesse tagasisaatmine ei pruugi üldse õnnestuda.

"Ühtpidi on see ka karantiin loomadele, teistpidi inimestele," selgitab Enn Vilbaste, miks meid loomade juurde mingil juhul ei lasta. "Me ei tea ju kunagi, mis haigusi levib. Kajakad ja tuvid lendavad ka meil ringi. Levida võivad marutaud, tuberkuloos, seda ei tea kunagi, mis haigused veel." Teistpidi on oluline, et loomad ei harjuks inimestega, taastuskeskuses kostil olevad karvased ja sulelised näevad võimalusel ainult ühte hooldajat, või kahte. "Põhimõte on, et neid toidab üks inimene, kontakt peab olema minimaalne ja minimaalne peab olema ka kinnihoidmise aeg," selgitab Enn.

Isegi rangete nõuete järgimisel võib siiski loomade vabastamist tabada ebaõnnestumine. "Kuulsite ju, mis juhtus merikotkaga, keda turvakodust üritasime loodusesse lasta. Ta ei läinud lendu! Küll ründas, aga ära ei läinud, tuli tagasi tuua. Nüüd ootame natukene veel ja proovime siis uuesti. Viga võis olla ilmas, transpordis jne. Loomale põhjustab stressi mis iganes pisike detail," teab Enn.

Prügi ja heinapallinöörid teevad paha

Turvakodu eesmärk pole loomaaeda pidada, vaid parandada kaasinimeste tehtud vigu, sest kui vaagida põhjusi, miks loomad siia satuvad, on esimesel kohal kahejalgsete hooletus. "Prügi ja heinapallinöör on üks suuri ohte," loetleb Enn. "On juhtumeid, kus linnupoeg on pesas nööripidi kinni. Või lendab elektritraatidesse. Prügi puhul on näide, kus kähriku pea on plastpudelis ja välja ei saa. Selliseid situatsioone on palju."

Tihti on süüdi muidugi hooletu metsaraie ja jahipidamise apsakad. Näiteks tänavu talvel peletati metsatööde tõttu pesalt minema emakaru, ulu alla oli vaja võtta mitmeid karupoegi. Kõigepealt tuli 3 Tartumaalt, siis 2 Pärnumaalt ja nüüd 1 Harjumaalt, kokku on praegu turvakodu perenaisel Kaja Kübaral hooldada juba kuus mõmmikut. Kuidas neil läheb? "Üle 20 karupoja on õnnestunult metsa tagasi saadetud," ütleb Kaja Kübar. "Aeg näitab, mis neist praegustest saab. Kuid hiljemalt augustis ootab neid iseseisev elu".

Eelmisel aastal oli sama lugu, inimeste hooletuse tõttu sattus turvakodusse kolm karukest. Mullused mõmmikud on nüüd küll omapäi metsas tatsamas, ent normaalsetes tingimustes peaksid nad veel emaga koos olema. "Ega me ei tea, mis neist saab. Nad on üksinda metsas, korra on neid ka kohatud, inimeste juurde nad pole jõudnud," kinnitab Enn. Kui loomad õnnestub looduslikesse tingimustesse tagasi saata, on see turvakodu töötajatele suur kordaminek. See töö ei ole kerge! "Kaja peab seda rasket tööd tegema ja mina jõudumööda aitan ka," ütleb Enn. Kaja Kübar ongi just see abiline, kellega loomad enamasti kokku puutuvad.

Karu kaevus

"Mahajäetud rajatised tekitavad peavalu. No püüa sa vinnata karu salvkaevust välja! Pole just kõige lihtsam ettevõtmine!?" Enn meenutab ühte seika, kui karumõmmik oli kuiva kaaneta salvkaevu kukkunud ja loom tuli sealt inimjõul välja tuua. "Saime ta kätte. Aga olukord kätkes endas ka ohtu – nägime, et ema oli seal ümber möllanud. Nüüd tuli meil kaevu minna. Aga pisike karu teeb päris palju haiget. Samas oli kogu aeg võimalus, et ema tuleb ülevalt peale... Nii arvataksegi, et mis see päästmine ära pole, aga ettevõtmise käigus võib ette tulla isegi vigastusi. Transport on hoopis omaette keeruline lugu. Sõidutamisega võid looma ikka täitsa maha tappa, kui rallimehena kihutad."

Linnupojad ei vaja alati abi

Mõnikord helistavad inimesed turvakodusse ka ilmaasjata. "Üks juhus oli mul lindudega. Sõitsin ühte marsruuti viie päeva jooksul kolm korda, sest üks laps otsiski mulle linde. Nii kui poja leidis, helistas ja ma käisin järel. Ma selgitasin küll, et nende koht pole meie juures, vaid ikka metsas."

Tuleb vahet teha, milline loom on tõesti viga saanud ja milline mitte. Inimesed helistavad Ennu sõnul igasuguste probleemidega. See on väga tore, aga vahel on inimestel liigne aitamistahe. Soorätsud pesitsevad maas, nimetab Enn linde, kelle puhul ei pea mõtlema, et nüüd on poeg kuskil alla sadanud. "Vahel helistatakse, et küll on imelik lind tee peal! Pika nokaga ja istub asfaldil… Ma mõtlesin tükk aega, kellega tegu, siis sain pihta, et see on punakurk- või järvekaur, viimaseid kohtab meil sagedamini. Tema nimelt maandub teinekord asfaldile, pidades seda ilmselt jõeks. Sealt õhku ta enam ei saa, sest lendutõusmiseks on vaja veepinda, linnu kehaehituse iseärasuste tõttu." Selle linnu võiks siis ettevaatlikult hoopis vee äärde toimetada.

"Ükskord oli pesakond raudkulli poegi kingitud ühele naisterahvale. Õnneks ta taipas meile helistada," meenutab Enn eriti kurioosset juhtumit, kui turvakodul tuli üles kasvatada neli raudkulli poega. Katsu sa toiduahela tipus paiknevale röövlinnule õpetada kõike eluks vajalikku. Kui inimene saab sellega hakkama, on tore. Aga raudkulli emal oleks see ju palju lihtsam olnud.

Kaja Kübar leidis must-toonekurelt ohtliku parasiidi

Juhtub sedagi, kus pealtnäha terve lind on ometi nõrk ja lennuvõimetu. Nigulasse on sattunud mitu must-toonekure poega, kes pealtnäha terved. "Kajale toodi siia toonekurepojad ja ta sai neil kurgust kätte oma 70–80 kaani," räägib Enn. "See kaaniliik oli üks parasiit, kelle emaslind kusagilt kaugelt oli kaasa toonud ja poegadele nakatanud. Poeg oleks võinud aga kurnatusest surra. Nüüd tänu turvakodule saime teada, et selline häda kimbutab. Saime need kaanid välja korjata ning seejärel lindu ravida," on Enn rahul.

Naftareostuse ohud pole möödas

Turvakodu kogemused on marjaks kulunud ka merereostuste puhul, siin tegutsevad ju eksperdid. Kuigi pärast Nõva juhtumit, mil vabatahtlikud õliseid linde pesid, kuid vaid väheseid sulelisi õnnestus elule päästa, oli kuulda kummalisi arvamusi, nagu oleks see ressursiraiskamine. Aga miks me siis üldse loodust kaitseme, küsin ma?" ei saa Enn sellisest suhtumisest aru. "Lähtudes arusaamast, et hädalistele lindudele maja ehitamine, transport ja inimtööjõud on kõik suur kulu, on kogu looduskaitse mõttetu. Kas oleks parem, kui laibad jäävad randa? Nad lähevad ju süsteemi tagasi, kandes endas toksilisi aineid. Võtame kasvõi selle plii näite. Mäletate, need merikotkad, kes nüüd talvel leiti surnuna. Surma põhjust ei teata, aga plii oli kehades sees. Kus see plii tuli?" küsib Enn retooriliselt.

Naftareostuse korral maksab mõelda ka sellele aspektile, et inimene, kes abi annab, saab ise midagi vastu. Ta saab aru, mismoodi inimene loodust mõjutab ja seda ta ei unusta. Seda polegi nii vähe. Tähtis on rand õnnetusejärgselt kiiresti koristada. Ent tänasel päeval pole meil veel korralikku riiklikul tasemel seiret, mis aitaks operatiivselt sekkuda. "Kui nüüd peaks midagi juhtuma, oleme suhteliselt keerulises olukorras," teab Enn. Kõik hakkaks samamoodi peale nagu Nõva-loos. Ennu sõnul tuleks juba praegu rajada väikesed tugijaamad ja käsuliinid paika panna. "Väike turvakodu ei mahuta ju kedagi, kui midagi suurt peaks juhtuma. Praegugi on taastuskeskuses tööd küllaga. Aga hea on teada, et Eestis on üks paik, kus metsloomad saavad abi."

Ega kõik loomad polegi rattaretkeliste ööbimispaigale nii väga lähedal. Turvakodu aedikud on osaliselt üksteisest eemal. Paigad, kus haige kitse jalaluu murdu ravitakse või karujõmmi suureks kasvatatakse, on üksteisest piisavalt kaugel. Kuidas saakski kitse panna karu lähedale – hirmuäratava looma lõhn ajaks väiksema ju stressi ning mis põhiline: ta ei oskaks metsas karu karta!

Ega meiegi taha loomi liialt häirida. Oleme siinkandis ju lihtsalt külas.

*

Possa kantseldab Elistveres oma esimesi lapsukesi
TPM 23.4.09
http://www.tartupostimees.ee/?id=110771
TPM 24.4.09
Mari-Liis Pintson, www.tartupostimees.ee/?id=110914

Läinud laupäeva esimestel tundidel sai Elistvere loomapargi noor, 3-aastane metsseaneiu maha oma esimese pesakonnaga. Kui esmalt arvasid loomapargi töötajad, et noor siga ehk vaid paar kirpu ilmale toob, siis Possal sündis lausa neli poega.

Õige pea tuli neile aga lisa, sest reedel oli maanteelt leitud haavalehena värisev vastsündinud seapõrsas. Pargi talitaja Elo Melk, kes leidlast paar päeva oma kodus turgutas, passis peale, millal Possa oma tittede juurest hetkeks pissile läks ning sokutas siis Riina Ritsikaks ristitud triibiku teiste põrsaste hulka.

On see nüüd sellest, et Possa lugeda ei oska või on ta lihtsalt nii altruistlik seaema, igal juhul lõi ta põrsaste juurde naastes oma toidulaua kõigile viiele letti ja nüüd ei saa enam keegi aru, kes on Possa enda laps, kes leidlaps.

Elo Melk arvas, et kuna loomapargi seaperel on just valmimas uhiuued luksuslikud aedikud, siis jäävad kõik põrsad pargi püsielanikeks. Tänu uutele aedikutele on ka külastajatel nüüd sigade tegemistest parem ülevaade ja ka talitajate elu on sootuks lihtsam.

Täna tatsasid kõik põrsad juba rõõmsalt kevadpäikese käes ja uurisid teispool tara röhitsevaid kulte Peetrit ja Kerti. Kumb neist põrsaste lihane isa on, pole kindlalt teada. Juba õppisid pisikesed triibikud ka uue aia najal selja sügamist ning ema Possa eeskujul mudamülkas tuhnimist.

Seapõrsad on loomapargi esimesed titebuumi kuulutajad. Praegu tatsab oma aias ringi suure kõhuga põhjapõder, peagi on oodata järelkasvu kitsedelt ning ka ilveste kuningriigis peaks maikuus pisikesed pojad ilmavalgust nägema.

*

Elistverest jälle titeuudiseid
Vooremaa 23.4.09
Riina Mägi, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1002116

Seapõrsad on loomapargi esimesed titebuumi kuulutajad. Praegu tatsab oma aias ringi suure kõhuga põhjapõder, peagi on oodata järelkasvu kitsedelt ning ka ilveste kuningriigis peaks maikuus pisikesed pojad ilmavalgust nägema.

Elistvere loomapargis võib praegu hea vedamise korral näha ülivahvat vaatepilti: metssiga Possat oma vastsündinud põrsaid kantseldamas. Emis Possa sai nelja põrsaga maha möödunud laupäeval. Et kaks päeva varem oli loomaparki toodud üks leidlapsest metsseapõrsas, on Possal nüüd ühtekokku toita viis väikest vöödilist rõngassaba.

"Kartsime algul, kas Possal ikka lööb emainstinkt välja ja kas ta ikka hakkab oma põrsaste eest hoolitsema," ütles talitaja Elo Melk. "Aga see kartus osutus asjatuks: Possa on väga hea ja hoolitsev ema. Inimesedki võiksid minu meelest sigadelt ja rottidelt õppust võtta, kuidas oma lapsi hoida."

Möödunud neljapäeval loomaparki toodud leidlapsest metsseapõrsa viis Elo algul oma koju ning püüdis teda seal toita ja pepu masseerimisega kakama meelitada. Kui põrsakesel juba kõht kenasti läbi käima hakkas ja Possagi oma pesakonnaga maha oli saanud, sokutas Elo leidlapse, keda leidja nime järgi Riina-Ritsikaks kutsuma hakati, vaikselt teiste põrsaste sekka. Ühest küljest on Possal arvatavasti raskusi viieni lugemisega, teisalt võib ta olla ka lihtsalt ülla meelega, aga igatahes võttis ta leidlapse kohe omaks ning hoolitseb tema eest täpselt niisamuti, nagu oma põrsaste eestki. Kuigi üldjuhul tuleks sellised leidlapsed Nigula metsloomade turvakodusse toimetada, jääb Riina-Ritsikas kokkuleppel turvakoduga siiski Elistverre. Ja eks tal olegi praegu kõige parem kasvada Possa tissi otsas ja hoole all.

Kas Possa äsja sündinud põrsaste isaks on vana kult Peeter või temast mõnevõrra noorem Gert, pole teada, küll aga langeb oma nooruse tõttu "kahtluse" alt välja kolmas kult, keda senini lihtsalt Poisikeseks kutsutakse: tema pääseb ju isegi küna juurde siis, kui vanemad "kolleegid" kõhud täis on vitsutanud, mis siis muust rääkida...

On siis värske isa kes on, igatahes paigutati kuldid pärast Possa mahasaamist kiiresti teise aedikusse ümber: mõni neist oleks võinud põrsaid rünnata. Õigupoolest oleks selles aias, kus praegu tuhnivad kuldid, pidanud algse idee järgi olema just Possa oma põrsastega, aga et uute, metallpiiretega sea-aedade ehitustööd ettearvatust pikemale venisid, oli mitmel põhjusel esialgu otstarbekam eluruumid ära vahetada. Kui OÜ Aiaproff sõna peab ja 1. maiks aiad valmis teeb, siis kolitakse loomad õigesse paika ümber. Siis hakkab põrsastel olema päris oma nurgake, kuhu isegi nende ema ei pääse. Põrsad ema juurde aga küll. Asja mõte on selles, et põrsastele hakatakse peatselt spetsiaalset startersööta ja muid maiuspalu andma ning on vaja hoolitseda selle eest, et emis neid nahka ei paneks.

Saavad suhelda

Põhiosas ongi sea-aiad juba valmis, üht-teist aga on veel teha, näiteks statsionaarsed künad paigaldada. Nende täitmiseks ei pea talitaja enam aeda sisse minema, nagu praegu, vaid saab söögi ette panna kahe aia vahelisest lukustatavast vahekoridorist. Tulevikus ehitatakse sigade tarbeks välja kolmaski aed. Erinevalt varasemast plankaiast on metallvõrest aed läbipaistev ja nii on sigade toimetamised külastajatele paremini jälgitavad. Seadki saavad inimestega paremini suhelda: nad on päris seltskondlikud loomad.

Uusi aedu oli vaja sellepärast, et vanad puitaiad ei tahtnud sigu enam hästi kinni pidada. Sellel, et uued aiad õigeks ajaks valmis ei saanud, olid loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul mitmed objektiivsed põhjused.

"Kohast, kuhu oli vaja sisse kaevata paneelid ja postid, tulid tükati vastu suured kivid ja nende eemaldamine nõudis lisatööd," ütles Sirje Saul. "Möödunud aasta lõpus takistas tööd ka liigvesi: kõik kaevatud augud valgusid kohe vett täis. Loodame, et aed maapinna sulades ikka sigade survele vastu peab. Õnneks on aial ka garantii."

Maksma lähevad uued sea-aiad 700 000 krooni ja nende ehitamist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus. Algselt Riiklikule Looduskaitsekeskusele eraldatud projektiraha anti sihtfinantseeringuna üle Riigimetsa Majandamise Keskusele, kes möödunud aasta juulist alates loomaparki haldab.

Väravamaja tuleb

Peale seaaedade ehituse paigaldatakse praegu piisoniaiale ohutuspiirdeid. Seda tööd tehakse kohalike jõududega. Kõlab küll kentsakalt, ent ohutuspiirdeid on vaja mitte selleks, et piisoneid paremini aias kinni hoida, vaid selleks, et inimesed piisonitele liiga ligi ei tükiks. Kui loomad rahulikult aedikus toimetavad, ei pruugi külastajad tajudagi, et teatud situatsioonides võivad nad olla ohtlikud.

"Loomapargi töötajad on näinud sellistki pilti, et lapsevanem upitab väikese lapse üle aia piisoneid vaatama," ütles Sirje Saul.

Tema sõnul on tänavu plaanis uuendada ka põdraaeda ning alustada kunagise Elistvere kaupluse hoonesse uue väravamaja väljaehitamist.

"Kui riigieelarve kärped tõid kaasa ka mõnede meie lootuste luhtumise, siis väravamaja jaoks eraldatud raha jäi alles. Projekt on meil juba valmis ja riigihangegi välja kuulutatud," ütles Sirje Saul, lisades, et piknikuala ja väliõppeklassi väljaehitamine tuleb jätta paremaid aegu ootama.

Kui loomapargi asukaid ja külastajaid seaaia ehitus teataval määral häirib (müra ja pori on natuke rohkem kui ilma selleta oleks), siis meile osutasid aiaehitajad üleeile hindamatu teene. Possa, kes oli just enne meie saabumist põrsad esimest korda päikese kätte ja rahva ette toonud, ei kavatsenud neid pressile nimelt sugugi esitleda, vaid pikutas koos nendega rahulikult oma majakeses põhu sees. Pidimegi ilma pildita lahkuma, sest muud päevatööd tahtsid ka tegemist, aga just siis, kui igaks juhuks veel kolmandagi ringiga seaaia juurest läbi jalutasime, olid ehitusmehed kopsimisjärjega Possa maja taha jõudnud ning unimütsid üles äratanud. Nii see pilt tehtud saigi.

Esialgu on põrsaste nägemine muidugi üsna suur õnneasi, nii et võib-olla tasuks "katsikule" minekuga veel natuke kannatada. Küll aga on praegu, mil puud alles raagus, hästi vaadeldavad ilvesed. Meil õnnestus igatahes kõik neliteist kõrvatutti üle lugeda: neli ilvest rippus märja pesu kombel puude okstel, kolm külitas aga maas. Karu Karoliina, kes talvel järjekordselt ei maganud (Elo Melgi sõnul pidas ta enda arvates seaaia ehitajate järelvaataja ametit), möllas jälle ühe puutükiga, nagu teeks spetsiaalselt meile teatrit.

Mis titeuudistesse puutub, siis neid on suvel ilmselt veel oodata: metskitse- ja kabehirveaiast kindlasti, aga võib-olla ka põhjapõtrade elupaigast.

*

Raplamaal jäi metsisekukk auto alla
PM 29.4.09
Hanneli Rudi, www.ilmajaam.ee/?id=113054

Raplamaa Raikküla vallas Jalase kandis metsisekanasid oodanud metsisekukk on tänaseks surnud. Ilmselt jäi lind auto alla.

Metsis viidi neljapäeval vigastatuna Nigula loomade turvakodusse ja turvakodu perenaine Kaja Kübar arvas, et lind jäi auto alla, kirjutas Nädaline.

Nigulasse viis linnu Raplamaale appi kutsutud "linnumees" Indrek Tammekänd. Tema sõnul oli tegu täiskasvanud linnuga. Silmapaistva välimusega lind jäi auto alla külavaheteel, kolme tee ristmikul, kus kiirused väikesed.

*

Elistvere loomapargis tasuta nädalavahetus
Kellelt: Mari-Liis Mälberg
Kellele: bns@bns.ee, loodusaeg@lists.ut.ee
Teema: [LA:4794] Elistvere loomapargis tasuta nXdalavahetus
Aeg: 07.05.2009 13:31
PRESSITEADE 7.5. 2008

RMK kutsub kõiki huvilisi eelseisval nädalavahetusel külastama Elistvere loomaparki Jõgevamaal. Metsanädala puhul on loomapargi külastamine sel laupäeval ja pühapäeval kõigile tasuta. Loomapark on avatud kella 10–17.

Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul saab Elistveres sel nädalal uudistada triibulisi metsseapõrsaid, kes 2 nädalat tagasi sündisid. "Lisaks sündis esmaspäeval meie loomapargi perre üks põhjapõdravasikas, kes küll seni on olnud üsna häbelik, aga nädalavahetusel ennast ehk juba näitab," rääkis Sirje Saul.

Lisaks vastsündinud uusasukatele saab Elistvere loomapargis näha põtru, pruunkaru, piisoneid, metskitsi, kabehirvi, metssigu, ilveseid, rebaseid, kährikkoeri, faasaneid, oravaid ja küülikuid. Näriliste jaoks on loomapargis eraldi ekspositsioon.

Elistvere loomapark sai alguse 12 aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abivajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades.

RMK on metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille põhiülesanne on riigimetsa säästlik ja efektiivne majandamine. Lisaks loob RMK metsapuhkuse veetmise võimalusi Eesti riigimetsas ja kujundab loodusteadlikkust. RMK majandab ligi 40% Eesti metsadest.

Lisainfo:
Sirje Saul, Elistvere loomapargi juhataja
Käesolev uudis on saabunud LoodusAja kaudu.
Väljaandja: LOODUSAEG MTÜ
http://loodusaeg.blogspot.com/

*

Elistvere loomapargis on tasuta nädalavahetus
ML 7.5.09
Kirsi Lattu, http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/elistvere-loomapargis-on-tasuta-nadalavahetus.d?id=23969171

RMK kutsub külastama Elistvere loomaparki Jõgevamaal. Metsanädala puhul on loomapargi külastamine sel laupäeval ja pühapäeval kõigile tasuta.

Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul saab Elistveres sel nädalal uudistada triibulisi metsseapõrsaid, kes 2 nädalat tagasi sündisid. "Lisaks sündis esmaspäeval meie loomapargi perre üks põhjapõdravasikas, kes küll seni on olnud üsna häbelik, aga nädalavahetusel ennast ehk juba näitab," rääkis Sirje Saul.

Lisaks vastsündinud uusasukatele saab Elistvere loomapargis näha põtru, pruunkaru, piisoneid, metskitsi, kabehirvi, metssigu, ilveseid, rebaseid, kährikkoeri, faasaneid, oravaid ja küülikuid. Näriliste jaoks on loomapargis eraldi ekspositsioon.

Elistvere loomapark sai alguse 12 aastat tagasi ja esialgselt rajati see loomade turvakodu põhimõttel. Sinna toodi abivajavad metsloomad, et need terveks ravida ja neid võimalikult looduslikus keskkonnas hoida. Eeskujuks olid samalaadsed loomapargid Saksamaal, Rootsis jt Euroopa maades.

Loomapark on avatud kella 10–17.

*

Põhjapõdral sündis beebi
7.5.09
Maire Aunaste, www.maaleht.ee/2009/05/07/arvamus/6671-pohjapodral-syndis-beebi

Tartust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel on Elistvere loomapark, mille mina avastasin 12 aastat pärast selle asutamist. Ehk siis eelmisel nädalal.

Sellest, et mõisapark ise on aastast 1840, ei hakka ma parem rääkimagi! Käisin seal siis puuhiiglaste all, vaatasin põder Tõnule silma, toetasin selja vastu sammaldunud lehist ning mõtlesin, et küll maailmas on ikka palju ebavõrdsust!

Just praegu konutavad tuhanded ametnikud oma kirjutuslaudade taga, jõllitades arvutiekraane ja lugedes tunde töönädala lõpuni. Ning vaatavad igatseva pilguga läbi pesemata akende päikese poole ajal, mil Elistvere loomapargi punapõselised töötajad ei uuri kella ega tea midagi stressist.

"Ega teil siin vist muresid olegi?" küsin pargi juhatajalt Sirje Saulilt. Tema on see haruldane inimesetüüp, kes isegi muredest räägiks naerdes.

"Jah, võrreldes ajaga veel aasta tagasi, kui olime metsaseltsi majandada ning loomade ülalpidamiseks raha lihtsalt ei jätkunud, on täna meil tulevikuks lootust," ütleb Sirje naeratades, sest nüüd on loomapark Tartu- ja Jõgevamaa puhkeala tiiva all. Mis muidugi ei tähenda, et raha oleks jalaga segada.

Põdra-aedik on hetkel tugede najal püsti, uue ehitamine nõuab tervet miljonit. Tule taevas appi, mõtlen mina seda summat kuuldes, mis tähendab, et ega inimene oma nabast kaugemale näe!

Tore on küll vaadata nii karu Karoliinat kui ka metssigu Peetrit ja Possat, kes on muide äsja õnnelikeks lastevanemateks saanud.

Aga selleks, et linnainimene saaks loomapargis veeta paar õnnelikku tundi, peavad loomapargi ülalpidajad aasta läbi nuputama, mida siis, kui rahanatuke tuleb, kõigepealt teha. Ja mis tegemata jätta...

Loomad õnneks ise ei tea, et inimestel nende pärast sada muret on.

Võtame näiteks rebase Reksi – ise nägin, et ta oskab teha õnnelikku nägu ja sõna otseses mõttes naeratab. Muidugi mitte mulle, vaid neile, kelle ta ära tunneb. "Kas loomad saavad jutust aru?" küsin looma-emme Elo käest, kes on hariduselt loomaarst ning viimased aastad koos abikaasa Aaduga Elistvere ainukesed loomahooldajad olnud.

"Muidugi! Igast sõnast," ütleb Elo. Ta pole loomapuuris tööd tehes hetkegi vait.

Reks kühveldab nina ja käppadega mulda, kaevab umbes samasuguse augu kui minu ajal pioneerid lõkkekartuleid tehes ning peidab ühte auku äsja Elolt saadud viineripiruka...

Aadu Meik, Elo abikaasa, on sel päeval loomapargis viimast päeva tööl. Homsest algab muretu pensionäripõli, nagu teada saame.

"Kas Teid sunnitakse töö ära lõpetama või?" küsin mina nagu tõeline uudistehai, kes tahaks rahva raskest elust viimase pisara välja väänata.

"Eks ma tulen ikka Elole abiks," vastab Aadu. "Aga tead, kodus on nii palju teha, et lihtsalt sellepärast otsustasin pensionile jääda..."

"Me hakkame nüüd elu nautima!" kõkutab väikesekasvuline Elo, kelle vaimukus ja rõõmus meel on kindlalt seotud võimalusega töötada mitte pahurate inimeste, vaid siiraste ja tänulike loomadega. "Kas teil siin mõni loomapaar ka nii hästi läbi saab nagu te ise?" küsin Elolt.

"Jah, üks paar on küll õnnelikus abielus," osutab naine puuri poole, kuhu silma järgi võiks ainult kilpkonn ära mahtuda. Ega ma palju eksigi: puuris kännu otsas istub lontis kõrvadega pisike küülik. Aksel. Ja põrandalt põrnitseb meid Aksli pruut tuvi.

"See tuvi toodi meile murtud tiivaga. Panime küüliku juurde. Aga kui tiib terve oli, ei tahtnud ta enam puurist ära minna," räägib Elo.

Muide, Elistvere kõige uuem uudis on see, et soomlaste kingitud põhjapõdral sündis beebi. Nädala pärast ukerdab ta loodetavasti oma tikkjalgadel juba õue. Kui ema lubab...

Ja veel: kes tahab puu otsas magavat ilvest näha, siis praegu on selleks ainus aeg. Kui lehed juba puus, võite ilvest otsima jäädagi.

*

Nigula loomade turvakodu karupojad pääsevad õueaedikusse
PPM 8.5.09
Eno-Gerrit Link, www.parnupostimees.ee/?id=116703

Nigula loomade taastuskeskuses elavad viis karupoega on nii suureks kasvanud, et pärast sel nädalavahetusel toimuva Luitemaa rattaretke lõppemist lastakse nad õueaedikusse.

Loomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütles Raadio Pärnule, et karupojad on suured ega vaja ammu lutitamist. Karude lemmiktegevus söömise ja magamise kõrval on mängimine, oma päeva veedavad nad Kübara sõnul ronides, kaevates, jaurates ja lõhkudes.

Kahe pesakonna karud toodi Nigula turvakodusse jaanuaris ja veebruaris. Mõlema pesakonna karuema ajasid jahimehed pesast ära ja kord juba ärkvele aetud karuema oma poegade juurde tagasi minna ei julge.

Viiest karust kolm on tüdrukud ja kaks poisid. Kübar igal aastal karudele uusi nimesid välja ei mõtle ja neid nimepidi ei kutsu, kuigi nimed on neil olemas: suuremad karud on Triip, Krae ja Laik ning tillemad Väike Krae ja Väike Laik.

Karud lastakse vabasse loodusesse sügisel. Eelmisel talvel kasvatas Kaja Kübar suureks kolm karupoega. Tema sõnade järgi on suur õnn, et tagasisidet nende kohta ei ole ja inimeste juurde nad seni koperdanud pole.

Nigula turvakodus kasvavad praegu ka rebasekutsikad, üks luik ja kodukakk.

Kübara ütlust mööda on kevad tavaliselt selline aeg, kui turvakodus on palju abivajavaid loomi. See kevad on olnud hiline ja seepärast esialgu rahulik.

*

Lõuna-Eesti laste oma loomaaed
Vooremaa 12.5.09
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1002235

Majandussurutise ajal ei saa paraku kõik endale lubada Lõuna-Eestist pealinna sõitu, et kohvikus ja loomaias käia.

Elistverre jõuab ometigi tulla ja võimalust tasuta loomaparki pääseda kasutas nädalavahetusel üle 1200 inimese. Mullu kevadel oli tasuta päevadel Elistveres kokku üle 2000 külalise.

Hea, et lapsed said loomi näha ja teavad nüüd, et metsseapõrsad on triibulised ja mõnepäevane põhjapõdravasikas üsna abitu.

Lõuna-Eesti laste loomaaiana on Elistvere asendamatu. Ja kui lisandub aina loodusõppe radasid ja õuesõppimise võimalusi, saavad koolid ka oma tunde siin läbi viia. Üks asi on looduse kohta raamatust lugeda, teine asi oma silmaga näha ja käega katsuda. Kitsamatest oludest hoolimata tuleks jätkuvalt loodusharidusse panustada ning tulemusi ei pea kaua ootama.

*

Elistveres olid tasuta külastuspäevad ja talgud
Vooremaa 12.5.09
Riina Mägi, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1002232

Möödunud laupäeval ja pühapäeval pakutud Elistvere loomapargi tasuta külastamise võimalust kasutas 1281 inimest. Publiku vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid pargi noorimad asukad, möödunud esmaspäeval sündinud põhjapõdravasikas ning kolme nädala vanused vöödilised metsseapõrsad.

Loomapargi tasuta külastamise võimaluse pakkus loomapargi haldaja, Riigimetsa Majandamise Keskus välja metsanädala raames.

"Kui laupäeval kasutati seda võimalust vihma tõttu loiumalt, siis pühapäeval oli park tõesti rahvast täis," ütles loomapargi juhataja Sirje Saul. "Paljud ajastasid oma tuleku teadlikult piletivabale päevale, päris palju oli aga ka neid, kes soodustusest midagi ei teadnud ja rõõmsalt üllatusid, kui piletiraha ei küsitudki."

Algul pidas loomapargi rahvas plaani ka välja uurida, kust kandist tasuta külastuspäevadel kõige rohkem uudistajaid kohale tuleb, ent sellest siiski loobuti: klienditeenindajal olid niigi käed-jalad tööd täis. Tasuta sai loomaparki külastada ka möödunudaastase metsanädala ajal ning siis oli huvilisi veelgi rohkem: üle kahe tuhande.

Mis nädalavahetuse publikulemmikusse, kaheksapäevasesse põdravasikasse puutub, siis pole ka loomapargi töötajatel veel aimu, kas tegemist on poiss- või tüdruklapsega ehk siis pull- või lehmvasikaga, sest ema Maura pole kedagi oma järeltulijale piisavalt lähedale lasknud.

"Niipea kui talitaja aedikusse üritab minna, keerab Maura külje ette ja hakkab koledat häält tegema – et kõik ikka aru saaksid, et see on tema laps ja kellelgi pole õigust talle ligi tükkida. Aga loodame, et ta varsti leebub," ütles Sirje Saul.

Isapõder Redu järeltulija kasvatamisest esialgu osa ei võta. Õigemini tuli ta Maurast ja vasikast hoopis eraldada, sest muidu oleks ta võinud viimasele viga teha. Mis parata – nii mõnegi loomaliigi isastel isenditel on sellised inimestele arusaamatud kombed.

Olid oma aja ära elanud

Metsanädala raames sai Elistveres teoks veel teinegi ettevõtmine: möödunud reedel paigaldati Elistvere mõisapargi looduslikus osas kulgeva umbes kilomeetri pikkuse loodusõpperaja äärde talgukorras uued infotahvlid. Talgutöid oli tegema tulnud umbes tosin inimest RMK loodushoiuosakonnast, Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regioonist, Keskkonnainvesteeringute Keskuse Jõgevamaa esindusest, Jõgevamaa metsaseltsist ja Luua Metsanduskoolist. Talgutest võttis osa ka rühm Tabivere Gümnaasiumi õpilasi koos õpetajaga, ent neile leiti jõukohasemat reha- ja luuatööd loomapargi territooriumil.

"Mul on väga hea meel, et talgutel on esindatud enam-vähem kõik instantsid, kes õpperaja heast käekäigust huvitatud," ütles RMK loodushoiuosakonna külastuskorralduse spetsialist Eerika Purgel.

Tema sõnul olid senised infotahvlid õpperaja äärde jäävaid huvipakkuvamaid objekte (enamasti on need kodumaiste puuliikide iseloomulikumad esindajad) huvilistele kätte juhatanud 1998. aastast ehk õpperaja avamisest peale ning nende aeg hakkas ümber saama. Üksiti oli täis saanud ka mõne tahvliga tähistatud puu eluring, mistõttu tuli märgistamiseks pargist välja otsida hoopis uus puu. Uued infotahvlid telliti Keskkonnainvesteeringute Keskuselt saadud projektiraha eest.

Täiendavad teineteist

"Loodusõpperada täiendab suurepäraselt siinsamas teisel pool teed asuvat loomaparki," ütles Eerika Purgel. "Kui loomapargis saab huviline tundma õppida Eesti metsades elavaid loomi, siis õpperajal saab ta näha meil enam levinud puuliike. Samas võib liigirikkast mõisapargist leida ka kaitsealuseid liike."

Eerika Purgeli sõnul on eraomanik, kellele loodusõpperaja alune maa kuulub, õnneks vägagi huvitatud raja heast käekäigust ning koostöös temaga on RMK asunud õpperada pealetungivast võsast puhastama. Tööd tehakse Keskkonnaameti soovitusi järgides.

"Mida paremas korras rada on, seda enam tuleb sinna huvilisi ning seda paremini täidab rada oma loodushariduslikku eesmärki," ütles Eerika Purgel.

*

Mida teha leitud metsloomaga?
PM 20.5.09
Kaja Kübar, Nigula metsloomade taastuskeskuse rehabilitatsioonispetsialist
http://www.envir.ee/1100160

Soojemate ilmade saabudes liiguvad inimesed üha rohkem looduses ja seetõttu pole harvad juhused, et kohatakse abituna näivat looma-lindu. Enne, kui appi tõttate, on reegel number üks: terve loom ega ka üksik looma-linnupoeg ei vaja inimeste sekkumist ja ta tuleb rahule jätta. Teda ei tohi puutuda ega muidu häirida (kaua pildistada, silitada, sülle võtta). Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on vanemad, kes neid toidavad-kaitsevad, sealsamas ümbruskonnas ning ootavad teie äraminekut.

Võib-olla on poegadel käes pesast lahkumise aeg – nad ei pruugi lennata, vaid varjuvad põõsaste vahele, otsivad toitu ning elavad oma tavalist loomaelu vanemate valvsa pilgu all. Vanemad ei pruugi oma poegi enam omaks võtta, kui te olete neid süles hoidnud või silitanud.

Kui te tõesti loodusest hoolite, ärge korraldage massiüritusi kevadel ja suve hakul – sel ajal on enamasti kõik loomad (sh linnud) ametis järglaste saamisega ning seejärel nende hooldamise-kasvatamisega.

Kuhu teatada?

Vigastatud või linna eksinud looma leidmisel tuleks kõigepealt helistada (eriti linnades) päästeametisse (112) või Keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel valvetelefonil (1313).

Abi saab ka Keskkonnaametist:

Regioon – Nimi – Telefon – Asukoht:

Põlva-Võru-Valga – Kalev Ottis 517 5621 Võru

Pärnu-Viljandi – Aivar Sakala 520 6091 Pärnu, Kaja Kübar 504 5891 Nigula

Tartu-Jõgeva – Toomas Võime 511 9889 Jõgeva

Harju-Rapla-Järva – Tiit Koit 502 5230 Harju

Lääne-Hiiu-Saaremaa – Andres Karel 504 7887 Läänemaa, Rein Nellis 453 3918 Saaremaa, Ago Treialt 523 6455 Hiiumaa

Ida- ja Lääne-Virumaa – Avo Matsiselts 5330 1620 Virumaa

Kui mingi põhjusel pole võimalik helistada ja tuleb omapäi tegutseda, tuleks vigastatud metsloom (sh lind) või tema poeg viia lähima veterinaararsti juurde.

Palju saab aitamiseks ka ise ära teha, kuid enne tegutsema asumist mõelge kõik hoolega läbi ning kui ei tea, kuidas toimida, siis helistage ülaltoodud numbritel ja küsige nõu!

Kuidas aidata?

Kontrollige, kas linnupojad on terved. Vigastatud vajavad arstiabi, teised uut pesa. Selleks tuleks valmistada ja püstitada võimalikult endise pesakoha lähedale tehispesaalus, paigutada sinna osa endist pesamaterjali ja pojad. Maapinnal lebavas (ka purunenud) pesas vanalinnud poegi toitma ei hakka. Uue pesaaluse kõrgus võiks olla vähemalt 1,5 meetrit.

Kui vanalind on erutunud – selle võib põhjustada inimtegevus – võib ta visata pesast välja poja, kes pole kõige nõrgem. Võimaluse korral tuleb poeg panna pessa tagasi. Kui see võimalus puudub, vajab ta üleskasvamiseks inimeste abi.

Kontrollige asukaid ehk peamiselt vaadake, ega nende tiivad ja jalad pole vigastatud. Allakukkunud pesade asemel valmistage puidust sobiv kast ning paigutage see endise pesakoha lähedusse või lausa endisele kohale. Kasti asetage endisest pesast pärit pesamaterjal. Puitmaterjali ja/või ehitusvõimaluse puudumisel võib pesa taastamiseks kasutada ka muid vahendeid – nt korvi, kaussi, potti jne. Pesamaterjali valikul tuleks arvestada, et uus pesaümbris niiskusega ei laguneks, seega papp-kast ja teised taolised vahendid ei sobi.

Allakukkunud linnupoja pessa tagasipanekul tuleb arvestada linnuvanema(te) võimaliku rünnakuga. Lihtsamad abivahendid kaitseks selle eest on suurem hästi haruline oks, vihmavari vmt esemed. Asetage linnupoeg pessa ning hoidke kätt või mõnda riideeset mõni minut pesaavause ees. Pimedas linnupojad kohanduvad ning ei hakka kohe uuesti pesast välja ronima.

Kui pesast on välja kukkunud üks linnupoeg, aga sama liigi pesi on läheduses mitu ning pole võimalik teada saada, millisest pesast allakukkunu pärineb, siis sel polegi tähtsust – üldjuhul võtavad linnuvanemad omaks ka võõra poja. Võimaluse korral võiks muidugi läheduses paiknevaid pesi uurida ning panna linnupoja tagasi sellisesse pessa, kus on kõige vähem isendeid.

Kui leiate noore linnupoja, kes võib püüda ennast varjata, peituda või hirmuäratav näida, kuid kes on vigastusteta, siis toimetage ta kiiresti autotee äärest või asula/linna juurest kaugemale – soovitatavalt oletatava pesapaiga lähedusse. Linnuvanemad leiavad poja häälitsuste abil üles ka pisut kaugemalt.

Vigastuste puudumisel tuleb jänesepoeg viia kiiresti autotee äärest või asula/linna juurest kaugemale heinamaale võsastikku. Küllap ema ta sealt üles leiab. Ja kui oma ema ei leiagi, siis võtab mõni teine emajänes ta oma hoole alla – emajänesed toidavad võõraid poegi ka. Võsastikku tuleb jänku viia sellepärast, et siis on ta lendavate röövlindude eest kaitstud.

Mida roomajatega ette võtta?

Majade (eriti suvilate) juures elutsevad roomajad (rästikud, nastikud) ei talu lärmi. Seega võib nende tõrjumiseks mingi tümpsumuusika kõvasti mängima panna. Muid tõrjevahendeid (nagu hiirte-rottide eemaletõrjumiseks) puuduvad. Roomajate tapmine on keelatud – tegu on kaitsealuse liigiga ning ega loodus tühja kohta salli – varsti ilmub järgmine madu samasse kohta.

Veel teadmiseks:

1. raskete vigastustega metsloomale võib kohene transportimine kahjulik olla,

2. paljudel loomapoegadel on järgimisinstinkt – nad järgnevad suvalisele liikujale,

3. arvamus, et kui inimene on linnupoega puutunud või tema peale hinganud, siis vanemad ei võta teda enam omaks, on täiesti vale, sest lindude lõhnatundmine ei ole kõige tugevamini arenenud meel,

4. ka veterinaari tehtav "viimne süst" on metslooma parandamatute vigastuste korral siiski looma abistamine,

5. inimtekkeliste kahjustuste (koduloomad, autod jne) korral pole metsloomade abistamine (vigastuste ravi, orbude üleskasvatamine) kindlasti taunitav loodusesse sekkumine – pigem on see võimalus tehtud kahju heastada,

6. allakukkunud/roninud pääsukeselaadset loomapoega (mitte enam udusulis) võib hoida veidi pihkude vahel soojas ning seejärel püüda kergelt õhku visata – enamasti tõusevad nad lendu. Viskamise järel olge igaks juhuks valmis teda kinni püüdma või valige proovimiseks "pehme pinnas" – heinapõld, muruplats vmt.

Linde ei tohi pesitsusajal häirida

Keskkonnaamet tuletab meelde, et lindudel on alanud pesitsusaeg ja neid ei tohi tahtlikult häirida ja pesi lõhkuda. Looduskaitseseadus sätestab, et keelatud on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine, samuti lindude tahtlik häirimine eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Erandiks on juhud, kui on vajalik tagada lennu- või elanikkonna ohutus, vältida põllumajanduse, kalakasvatuse kahjustamist ning teadus- või õppeotstarbel. Neil nimetatud juhtudel tuleb selleks taotleda keskkonnaameti luba.

Paljudel Eestisse varakult saabunud või Eestis talvitunud linnuliikidel on juba munad pesas, näiteks vareslastel, kodu- ja händkakul. Käbilinnu pojad aga harjutavad juba lendamist.

*

Alaveskil on uued kostilised
Võrumaa Teataja 30.5.09
Ivi Kaarna, www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=9296

LOOMAPARK • Mõni päev tagasi jõudis oma uude koju Alaveski loomaparki Mõniste vallas punahirve vasikas, juuni keskel saabuvad hundikutsikad.

Hirvevasikas on pärit Lätis Gauja rahvuspargis asuvast Ligatne loomapargist. Alaveski peremees Rein Kõiv loodab samast kohast saada veel kaks punahirve lehmvasikat ja ühe pulli.

"Oleme teinud PRIAle taotluse toetuse saamiseks, et selle eest hirveaiad rajada. Loodame väga, et meie taotlus rahuldatakse," ütles ta.

Kui dokumentide vormistamisega probleeme ei teki, jõuavad Alaveskile juunis ka hundikutsikad. "Nemad tuuakse Leedust ­Telšiai loomapargist," lisas Rein Kõiv.

Punahirve vasikas on veel nii pisike, et teda peab lutist toitma ja Alaveski pererahvas ongi sisse seadnud toidugraafiku. Iga kolme tunni tagant käiakse vasikat lutipudelist imetamas.

Ka hundikutsikad tuuakse Alaveskile kohe pärast seda, kui neil on silmad avanenud. "Nii harjuvad väikesed metsakoerad uue ümbruse ja inimesega, kes neid toidab, ning hiljem tulevad ka kutsumise peale kohale," lausus Rein Kõiv.

*

Linnainimese uus nuhtlus – küülikud
Eesti Ekspress 21.6.09
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/linnainimese-uus-nuhtlus-kuulikud.d?id=27689439

Helsingi on püstihädas küülikutega, kelle levik on väljunud igasuguse kontrolli alt. Võimalik, et kõrvikute invasioon on alanud ka Tallinnas.

Ainuüksi minu tutvusringkonnas on vähemalt viis inimest, kes on Tallinnas jänest või küülikut näinud. Nende trehvamised tuttsabadega olid järgmised.

Evelin: "Kohtusin jänesega Telliskivi raudteeülesõidul tol õhtul eelmise aasta novembris, kui kange lumetormi tõttu pidid raudteemehed päästeautoga paarisaja meetri kaugusele poodi sõitma. Tänav oli inimestest päris tühi, kui märkasin üht looma mõõdukate liigutustega Balti jaama poole kalpsamas. Minust ta välja ei teinud, ei ühtki liigset pilku või kiiremat liigutust. Ega ma hästi ei uskunud, et jänesed end õhtuti kesklinnas tuulutamas käivad, aga temast jäid maha jänesejäljed mis jänesejäljed: ikka kaks ees kõrvuti ja kaks taga rivis."

Indrek: "Ma olen kaks korda näinud jäneseid Lasnamäel. Ühe korra lauluväljaku juures ülevalpool küljes, kust tee alla läheb. Kihutas muru sees seal. Teinekord nägin jänest öösel keset Lasnamäed auto alla põgenemas. See oli väga üllatav, et ta just nii keset asustust oli."

Siim: "Kohtasin jäneseid ringi kargamas Tallinna kesklinnas rattaga tiiru­tades, Siselinna kalmistu lähedal ühe renoveeritava hoone hoovis. Üks oli suur nagu koer, teine oli väike justkui esimese laps.

Minu hämmastus ja rõõm – nende kohtamisest nii linnas – pöörane.

Ma ei ole isegi looduses jäneseid nii kaua ja sedavõrd lähedalt jälgida saanud ja nüüd siis keset linna avanes selline fantastiline võimalus. Vahtisin ja mõtlesin, kust nad tulid (Ülemiste järve ümbrusest?), miks nad tulid (eksisid ära?), kas nad on terved (noh, kondid ja luud, või mõni viirus äkki?), mis nad täna õhtul edasi teevad (kas neil kuhugi magama on ikka minna?).

Varem olin kuulnud, et Viimsi uuselamurajoonides on suured jänesed igapäevane asi, aga et paarsada meetrit Liivalaiast – amazing!"

Kaido: "Mina nägin jäneseid Paljassaare kai ääres umbes kaks aastat tagasi. Kaks kõrvikut hüppasid laohoonete vahele kesköö paiku."

Katrin: "Jänkusid olen ma näinud kaks korda. Ükskord kella kolme-nelja ajal öösel üks lihtsalt lidus Skoone bastioni juures üle tee ja Tornide väljakule. Teine kord oli ka öösel, aga siis oli kaks jänest, see oli Kadaka teel. Kaks jänest jooksid mu eest üle tee ja asusid Eesti Energia maja ees muruplatsil möllama. Ma algul vaatasin tee pealt, aga siis pöörasin tasakesi EE maja ette ja vahtisin neid tükk aega. Nad mängisid. Alles kui tulin autost välja ja tahtsin veel lähemale minna, lasid nad jalga."

Jänes või küülik?

Kuigi linnainimesed peavad pikkkõrvaga kohtumist pigem vahvaks üllatuseks, hakkab see keskkonnaametnikele tõenäoliselt olema tõeline peavalu. Enne seda, kui Ekspress asjassepuutuvate inimestega ühendust võttis, polnud keegi neist võimalikust probleemist teadlik. Ainult Nigula metsloomade taastuskeskusest öeldi, et neile helistatakse linnajäneste asjus keskmiselt umbes kümme korda kuus.

Tiit Maran, Tallinna loomaaia teadusliku liigikaitse labori juhataja, muutub eespool loetletud pikkkõrvadega kohtumiste näiteid kuuldes vägagi murelikuks.

"Ma usun nende loomade käitumise järgi, et need on küülikud. Ja kui ta (küülik – toim.) nüüd on tõesti linna tulnud, siis on paljudel põhjust pead kratsida, et mis nüüd peale hakata."

Jänes on teada-tuntud metsaloom, küülik aga meie looduse jaoks võõrkeha, keda seaduse järgi meie keskkonda vabadusse lasta ei tohi. Aga kuidas neid eristada?

"Jänese ja küüliku käitumine on nagu öö ja päev. Kui ta on selline loomakene, kes lihtsalt tuterdab ringi aeglaselt, püüab kuhugi urgu peitu pugeda, on ilmselt tegemist küülikuga. Kui ta on aga jänes ehk haavikuemand, siis ta on hästi kiire jooksuga ja kaob kiiresti ära," mõlgutab Maran mõtteid.

Juhul, kui tegemist on küülikutega, nagu Maran arvab, et antud juhul on, peab nendega edasi tegelema hakkama keskkonnaministeerium.

Sealse looduskaitse osakonna nõunik Liina Eek ütleb, et esiteks peavad spetsialistid koguma kinnitavaid andmeid, et tegemist on küülikutega. "Aga karta on, et need on ikkagi küülikud. Jänes ei püsi niimoodi linnas, Eesti jänes läheb metsa tagasi."

Keeravad haljastuse pahupidi

Kui asjatundjad kinnitavad, et linna on elama kolinud samasugused küülikud nagu Helsingis, peab sellele Eeki teatel kohe reageerima.

"Kui nad juba hakkavad pesitsema, siis noh, küülikud sigivad nagu küülikud! Ja teistest linnadest on ju näha, mida see tähendab – näiteks terve linnahaljastuse ümberkorraldamist. Helsingis ongi juba puude ümber traadist kaitsevõrgud."

Helsingi linn on viimase aastaga kulutanud küülikute tekitatud kahjude likvideerimiseks ja nende arvukuse piiramiseks 100 000 eurot. Kui veel paari aasta eest pesitses seal 2000 isendit, siis nüüd on nende arvukus kasvanud ligikaudu 7000 peale.

Soome küülikud uuristavad näiteks Hietaniemi kalmistul maad nii hullusti, et isegi hauakivisid on seetõttu ümber kukkunud. Rääkimata muidugi tuhandetest ärasöödud lilledest ja taimedest.

Pikkkõrvad on aga probleemiks ka näiteks Inglismaal suurte lennujaamade juures, kus nende kaevatud urud ja käigud tekitavad lausa lennuliiklusele ohtlikke olukordi. Hästi palju on neid veel ka Hispaania linnades.

Ja nende vastu ei saa mitte mingit muud moodi kui neid sõna otseses mõttes maha nottides. "­Võõrliikide puhul on see lihtsalt väljapüüdmise asi, aga seda me ei saa avalikult inimestele soovitada, et lööge kõik maha! Milline see operatsioon võiks olla... see eeldab uuringuid," mõtiskleb Tiit Maran ametnike võimalike tegevusplaanide üle.

Soodne kliima ja vastutustundetud loomaomanikud

Selles, et küülikud on linna haljasala­dele elama kolinud, on kõige tõenäolisemalt süüdi lohakad lemmikloomade omanikud, kes on oma küülikud lihtsalt õues ära kaotanud või nad meelega parki lahti lasknud. Nii sai alguse ka Helsingi küülikute asurkond.

Et kliima on soojemaks läinud, jäävad muidu geograafiliselt lõunapoolsema levikuga loomakesed ka Tallinnas probleemideta ellu.

"Kui nad Helsingis hakkama saavad, siis võib uskuda, et ju nad saavad ka siin. Suurlinnade ümbrus on tavaliselt soojem kui ümbruskonna territoorium. Nad on ka sellised loomad, kes veest eriti ei hooli ja saavad rohelisest toidust vajaliku kätte," räägib Maran.

Nigula metsloomade taastuskeskuses töötava keskkonnaameti metsloomade rehabilitatsioonispetsialisti Kaja Kübara sõnul on lisaks Tallinna linnale nähtud jäneseid ja küülikuid ka Maardus, Sakus, Pärnus ja Tartus.

"Kes jänest või küülikut linnas näeb, võiks helistada oma piirkonna keskkonnaametile," jääb kõlama tema soovitus pikkkõrvadega kohtunutele. Ka Tiit Maran ja Liina Eek paluvad kõigil, kes linnas võõrliigi esindajat kohtavad, sellest kindlasti ametiasutustele teada anda.

Nii saavad asjaosalised ametnikud selgema pildi, kui palju küülikuid üldse linnas elab ning mida nendega siis edasi peale hakata.

*

SUVEPILT: Elistvere loomapargi piisonikari kasvas kahe pea võrra
TPM 13.7.09
Vilja Kohler, www.tartupostimees.ee/?id=141104

Laske ometi lapsel veidi süüa, mis te vahite ja plõksite siin fotoaparaatidega, nagu poleks väikest piisonit varem näinud! Nii näis mõtlevat uudishimulike silmapaaride eest oma aediku serva taandunud RMK Elistvere loomapargi euroopa piison Vilja, kes ligi kuu aega tagasi tõi ilmale lehmvasika.

Ja vähe sellest: ligi nädal tagasi, 4. juulil, täiendas Elistvere piisonikarja pullvasikaga ka 14. septembril 2004 sündinud Maria. Piisonite eest hoolitsev RMK Elistvere loomapargi talitaja Raul Ertmann ütles, et suurem vasikas sööb juba lisatoitu ehk võtab vahepeal sõimest pisut heina ja mõne oksarao. Maria vasikas püsib aga truult ema sabas ja tissi otsas.

Karja peremees, 12-aastane isane piison Villu, kes sööma minnes kõik teised peale Vilja sõime juurest minema puksib, pole järelkasvust häiritud, ta elab rahulikult naiste-laste hulgas. Aga teistest eraldatud 2007. aastal sündinud Poisike käib närviliselt oma valdustes ning kirub jämedat piiret, mis teda seltskonnast eraldab.

Nimesid pole loomapargi rahvas piisonivasikatele, kes jäävad Elistverre, veel pannud. "Ootame, kuni nad suuremaks kasvavad, siis saavad nad oma omapärast ja käitumisest lähtuvalt ka nimed," selgitas RMK Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.

Piisonite käitumisest rääkides märkis Raul Ertmann, et olgu loomad aedikus kui ontlikud tahes, inimene nendega sõber olla ei saa. "Neil on ju suured sarved ja suur jõud," lisas ta.

Kuid piisonid pole ainsad, kes tänavu loomapargis elava 12 loomaliigi ridu kasvatasid. Räpina lähedalt Alaveski loomapargist tulid Elistvere loomapargi emasele rebasele Foxile seltsi pakkuma kaks aprilli alguses sündinud rebasetüdrukut, keda talitaja kutsub Juuliks ja Maaliks.

Metsseamamslil Possal on kantseldada viis põrsast. Neist neli on Possa omad ja üks leidlaps. Kaks järeltulijat sai metskits Liisu.

Varsti jõuab loomaparki ka praegu talitaja juures kodus kasvav põhjapõdravasikas Maara, kelle ema pärast poegimist hinge heitis.

*

Tervitused Elistverest: deegud teevad kõike koos
RMK juulikuu uudiskiri 2009
http://www.rmk.ee/teemad/metsasoprade-klubi/uudiskirjad/juuli-2009

Elistvere loomapark on koduks ka loomadele, keda Eesti metsadest ei leia. Kuna nende loomulik elukeskkond on meie omast erinev, veedavad nad suurema osa ajast siseruumides. Näiteks näriliste osakonnast leiab lisaks tänase loo peategelastele veel laborirotte, kairo ogahiiri, hamstreid, liivahiiri, merisigu ja tšintšiljasid. Vaatamata oma väiksusele pakuvad nad samapalju avastamisrõõmu kui suured metsloomad.

Esimesena teeme tutvust deegudega – väikeste hallikaspruunide närilistega, kes looduses elavad suurte karjadena Tšiilis läänerannikust kuni Andideni, seda nii tasandikel kui mägedes.

Elistveres on deegud olnud juba pargi asutamisest saadik. Neljast vanast ja seitsmest noorest loomast koosnev perekond elab suures klaasmajas näriliste osakonnas. Nad on väga uudishimulikud loomad, kes meelsasti seltsivad inimestega ning ei jäta kasutamata võimalust uurida ja ka närida kõike, mis puuri pannakse. Vahel isegi klaasist puuri ennast. Nagu inimestegi puhul on noored deegud ülemeelikumad ning harrastavad polka ja poksi vahepealset naljakat tantsu. Vanemad loomad seevastu vaatavad mängu rahulikult oksal istudes.

Magus on deegudele tabu

Elistvere deegude toidulaud koosneb heinast (seda kasutavad loomakesed ka pesaehituseks) ja spetsiaalsetest graanulitest. Vastavalt aastaajale saavad loomad värsket rohtu ning õunapuuoksi. Vahel lisaks saia ja kaera, mida süüakse tagakäppadel istudes ja esimestega toitu hoides. Magusat loomapargi hooldaja-veterinaar Elo Melki sõnul deegudele anda ei tohi – neil on kalduvus suhkruhaigusele.

Kevad paneb deegud laulma

Mai alguses algavad armumängud ja siis on deegud oksal reas ning teevad omapärast siristavat häält. Deegude tiinus kestab 3 kuud ning pesakonnas on tavaliselt 4–6 poega. Erinevalt teistest närilistest on deegude pojad sündides täiesti valmis – karvaga kaetud, silmad avatud ja valmis kohe ringi sibama. Järeltulijaid kasvatab kogu koloonia koos. Deegude eluiga vangistuses on ligikaudu 10 aastat, looduses kuni 15. Elistveres deegudele meeldib – igal aastal sünnib mitu pesakonda poegi.

Deegud on inimesega hästi seltsivad ja rahuliku kohtlemise puhul ei hammusta. Samas on nad kavalad ning kasutavad igat võimalust puurist jooksu panna. Elistvere deegudki on oma hooldajaid üllatanud aeg-ajalt majas ringi kolamisega, kuid õnneks lasevad nad peale väikest ringkäiku end puuri tagasi tõsta. Elistvere närilistest on deegud kõige puhtamad ja lõhnatumad, ütleb Elo Melk. Kümbluseks ja pesuks ei kasuta deegud vett, vaid hoopis liiva.

Täiskasvanud kipuvad näriliste osakonda, kus deedud elavad, pelgama. Seevastu lapsed veedavad seal meelsasti tunde. Pole harv juhus, kui loomade hooldajad deegude puuri eest tooli leiavad – intelligentsed loomakesed on suutnud taaskord mõne külastaja pikaks ajaks oma puuri ette naelutada.

Deegu kerepikkus on 15 cm, koos sabaga 25 cm. Kui Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse toodi neid algul laboriloomadena, on nad tänaseks väga levinud ja armastatud koduloomad.

Välimuselt meenutavad deegud pisut liivahiirt, olles viimasest küll kasvult suuremad. Pesa teevad nad kivide alla ja tihedatesse põõsastesse, kuhu rajavad ka toidulaod.

*

Prügi võib loomi piinarikkalt sandistada või koguni hukutada
30.8.09
http://www.loomakaitse.ee/?q=node/318

Maha visatud prügi on silmale paha vaadata ja lisaks on see ohtlik ka keskkonnale. Prügi võib loomi piinarikkalt sandistada või koguni hukutada. Ära viska prügi loodusesse, vaid vii see spetsiaalsetesse prügikastidesse ja kogumiskohtadesse. Loomade ja keskkonna kaitsemise eesmärgil korja üles ka teiste poolt visatud prügi ja jaga infot selle ohtlikkusest.

Mida teha, kui leiad purki või pudelisse kinni jäänud looma?

Augustikuus anti ELSile teada kährikust, kes oli peadpidi jäänud kinni klaaspurki kinni jäänud. Seoses sellega küsiti nõu, kuidas looma aidata. Kuna kährik kadus kiirelt silmist, siis teda abistada ei saanudki. Jääb loota, et tal õnnestus purgist siiski mingil viisil vabaneda.

Purki või pudelisse kinni jäänud kähriku või rebasekutsika hambad kui olulised relvad, on fikseeritud. Sel juhul tuleks loom kinni püüda ja turjast kinni hoida. Võimaluselt purk peast ära võta või vajadusel lõigata (näiteks plekk-purk) alustades tagant poolt. Juhul kui tegemist on esemega, kus hambad jäävad hammustamiseks vabaks või ei õnnestu eset endal ära võtta, siis oleks kindlam kutsuda abi – näiteks võtta ühendust päästeametiga (112).

Nigula Metsloomade Taastuskeskuse juhataja Kaja Kübara sõnul teatataksegi enim just prügi tõttu hätta sattunud kährikutest. Muidugi hukuvad ka paljud väiksemad elusolendid nagu putukad, konnad, hiired, mutid, maod, kuid neist teatatakse väga harva.

Taastuskeskusse saabunud teadete põhjal hukub aastas vedelema jäetud heinapallinööride tõttu kümneid valge-toonekurgi. Sel juhul on lind kas end sellega üles poonud, jäänud ilma mingi jäsemeta, jäse on taastamatult kahjustada saanud või on nöör koos toiduga sisse söödud. Õnneks on ka juhuseid, kus nöör pole lindu oluliselt kahjustanud ning on võimalik päästa ja loodusesse tagasi vabastada. Probleeme põhjustab ka kalameeste poolt maha jäänud prügi nagu näiteks ridva küljest lahti tulnud, maha jäetud või ära visatud õngekonksud (ka koos tamiiliga). Põhjatoidulised linnud söövad neid sisse või jäävad tamiili kinni (luiged, pardilaadsed).

*

Galerii: karud askeldasid maantee ääres
PM 4.9.09
Hanneli Rudi, http://www.postimees.ee/?id=160193

Kolmapäeval märkas Tartust Viljandisse sõitnud Postimees.ee lugeja Ivo Kivi tee ääres askeldavaid karusid. Pildid on tehtud u 30 kilomeetrit enne Viljandit.

*

Karud tulid maantee äärde
Sakala 4.9.09
Aivar Aotäht, http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=159826

Tänavu varemgi Viljandimaal inimestega kokku trehvanud kolm karupoega toimetasid eile hommikul Tartu maanteel Jõesuu ja Vaibla vahel.

Tartust tulnud viljandlanna rääkis, et sõitis autoga mööda teed, kui rooli keerav abikaasa märkas järsku tee ääres karu. "Nägid: karu istub, hoiab käpaga oksa ja sööb seda," lausus mees naisele.

Uudishimu pärast keerasid nad auto ringi ja sõitsid tagasi. Kolme rahumeelselt toimetava karu nägemisest lummatud naine ei osanud hiljem hinnata, kui lähedale nad mesikäppadele läksid.

Karud ei lasknud end häirida ka siis, kui peatus teine hobipiltnikega auto. See seltskond otsustas kolmest karust teatada keskkonnainspektsiooni valvetelefonile, kust soovitati ettevaatlik olla.

Naine märkis, et karud läksid tagasi metsa alles siis, kui tee ääres oli kinni pidanud juba viis autot. Abikaasa lisas, et kohas, kus karud taas looduse rüppe kadusid, tavatsevad käia inimesed marju korjamas.

*

Karud on muutunud väga aktiivseks
PM 7.9.09
Erik Henno, http://www.ilmajaam.ee/?id=161109

Viimasel ajal on karud muutunud väga aktiivseks ning neid kohtab ka kohtades, kus nad harilikult ei liigu.

Näiteks nähti eile Tartu-Viljandi maanteel Vaibla teeristil kaht karupoega ja nende ema. Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on see septembris täiesti tavaline nähtus, vahendas Reporter.ee videolõik.

"Praegu käib täie hooga nuumumine enne taliuinakut ja nad iga hinna eest proovivad saada võimalikult suurt rasvavaru," selgitas Kaal. "Selle tõttu on nad aktiivsemad ka pikema päeva jooksul. Kui kuskil on koristamata kaer, siis see on üks põhiartikkel marjade kõrval."

Kaalu sõnul on karude aktiivses liikumises teatud määral süüdi ka inimesed.

"Praegu on metsad marjulisi ja seenelisi täis ja need oma huikamise ja liikumisega löövad karud lendu ja sellepärast nad satuvadki päise päeva ajal inimestega kokku," rääkis Kaal.

Kaalu sõnul peavad inimesed karuga kohtudes tegema end suureks ja võimsaks.

"Asi pole hull, sest karu on väga pelglik elukas ja laseb jalga," teadis loomaaia direktor öelda. "Hulluks läheb asi siis, kui inimene kas meelega või kogemata peaks sattuma emakaru ja poegade vahele. Siis tuleb küll ema poegade kaitseks täiesti mõtlematult ja risti ette löömata kallale. See võib lõppeda väga kurvasti."

*

Karud hirmutati inimestest eemale
Sakala 9.9.09
Aivar Aotäht, http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=162060

Tartu maantee ääres luusida armastanud kolm noort karu peletati nädalavahetusel keskkonnaameti ja jahimeeste ühisel jõul sellest kohast kaugemale.

Nii loomade kui inimeste huvides ettevõetud aktsioon vältas pühapäeva ja esmaspäeva. Leie jahimeeste seltsi jahimees Heinar Pihlak ütles eile, et järgmisel kahel päeval karusid tolles kandis ei nähtud.

Vaibla ja Jõesuu vahel maantee kõrval asjatasid kolm karu tema teada vähemalt viimased poolteist nädalat. Metsloomad ei peljanud eriti inimesi, kes autoga mööda sõites ning karusid nähes kinni pidasid, et pilti teha või niisama uudistada.

Jahimehe andmeil oli inimese ja looma vahe teinekord vaid neli-viis meetrit, vilistamise ja plaksutamise peale vantsisid päntajalad pisut kaugemale.

"Karud toimetasid maantee ääres vist lausa iga päev," lausus Heinar Pihlak. "Rääkisime siin jahimeestega omavahel, et kolmest loomast tekkis väike karumaffia. Oli vaja midagi ette võtta."

*

Hingehind
Sakala 10.9.09, juhtkiri
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=161973

Inimese ja looduse võõrandumisest on palju räägitud. Esmapilgul võib jääda mulje, et selliseks seisukohaks pole Eestis kuigi palju põhjust.

Euroopa ülesharitud põllutasandike taustal tundub, et elame lausa loodusega käsikäes. Seal üliharuldased loomad jalutavad meil inimasustuse ligiduses koduselt ringi. Mis siin kitsedest, kurgedest või kährikutest rääkida – ei karda siinmail karu inimest ega inimene karu.

Ehkki see kõik tundub paradiisiaia pildina, pole olukord kiita, sest kooskõla loodusega tähendab hoopis midagi muud kui familiaarset koonule patsutamist. Viimati mainitu võib mesikäpale hoopis karuteeneks osutuda. Arvestama peab ka võimalusega, et vägilase mõõtu loom vastab südamest tuleva karukalliga.

Tänases "Sakalas" on taas juttu Tartu maantee ääres luusinud kolmest karust. Esimest korda andis lehele mõmmidest teada möödasõitja, kel tavatu vaatepilt pilku köitis. Metsloomad, kes inimest pelgamata ennast jälgida lasksid, meelitasid huvilisi autot kinni pidama ja isegi spetsiaalselt selleks Vaibla kanti sõitma.

Selline sinasõprus ei piirdunud üksnes autoaknast kaemisega, vaid karudele hakati tee äärde lausa toitu viima. Nii nurjati Nigula metsloomade taastuskeskuse mullu nähtud vaev selle nimel, et väikseid orvuks jäänud mesikäppi iseseisva elu tarvis inimestest võõrutada.

Nädalavahetusel pani peole punkti keskkonnaamet, kes jahimeeste abiga hirmutas karud teest ohutusse kaugusesse.

"Nüüd on kolm võimalust: kas kõik jääb rahulikuks või lähevad karud puuri või saavad kuuli," võttis loo kokku keskkonnaameti looduskaitseosakonna nõuniku kohusetäitja Enn Vilbaste.

Inimlik uudishimu on mõistetav. Siiski tuleb selle eest maksta ning sedapuhku võib hinda olla kolme hinge jagu. Paljudele eestimaalastele elutarkusi õpetanud Gunnar Aarma toonitas tihti uudishimu ja teadmisjanu vahet. Kui esimene on pinnapealselt enesekeskne, siis teine huvitub ümbritsevast sügavalt ja hoiab vajaduse korral aupaklikku kaugusse.

*

Elistvere loomad ootavad tammetõrusid
ML 15.9.09
Kai Simson, http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/elistvere-loomad-ootavad-tammetorusid.d?id=25687483

Täna õhtul avatavatel Tartu Tammelinna päevadel leiab aset traditsiooniline tammetõrude korjamine Elistvere loomapargi asukate ja linnatänavate puhtuse hüvanguks.

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul märkis, et tõrusid ootavad peaaegu kõik loomapargi asukad. "Tõrud meeldivad peaaegu kõigile alates karudest ja põtradest ning lõpetades oravaga," sõnas ta.

Tõrude korjamisest loodetakse saada 1–1,5 tonni maiust loomadele. Sellest jagub jõuludeni, kuna väga häid säilitustingimusi pole ning tõrud kuivavad ära.

Elistverre võib tõrusid või muid aiasaadusi ka niisama tuua. Sirje Sauli sõnul toovad ümberkaudsed elanikud ikka oma üle jäävaid õunu ning juurikaid neile. Tasu selle eest ei anta, kuid loomad rõõmustavad kindlasti.

Elistvere loomapargi asukatele talvevarude täiendamiseks tammetõrude korjamist jätkatakse ka nädala pärast toimuvatel III Tähtvere päevadel 21.– 25. septembril.

*

Elistvere loomad ootavad talveks tõrusid
Sakala 16.9.09
www.sakala.ajaleht.ee/?id=164584

Mitmel pool Eestis kogutakse loodusürituste käigus Elistvere loomapargi asukatele suupoolist, kuid kõik, kes autoga sinna kanti satuvad, võivad ka ise loomadele kõhutäidet viia.

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul ütles, et tõrusid ootab suurem osa loomapargi asukaid.

"Tõrud meeldivad peaaegu kõigile alates karudest ja põtradest ning lõpetades oravaga," sõnas ta. "Neid ei söö ainult ilvesed ja rebased."

Tõrusid loodetakse saada 1–1,5 tonni. Seda maiust jätkub loomadele jõuludeni, sest säilitustingimused pole väga head ning tõrud kuivavad ära.

Peale tõrude on inimesed loomadele toonud õunu ja väikseid porgandeid. Tasu nende eest ei anta, kuid loomad rõõmustavad kindlasti.

Neljapäeval hakkavad Elistvere loomadele tõrusid korjama Tartu lapsed.

*

Karud on Tartu maantee ääres tagasi
Sakala 17.9.09
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=164969

Septembri algul Tartu maantee ääres luusinud kolm noort karu peletati keskkonnaameti ja jahimeeste ühisel jõul sellest kohast kaugemale.

Kolmapäeva hommikul olid mesikäpad Jõesuus Emajõe silla lähedal aga tagasi.

*

Kuulus konnakotkas Spot sattus sügisrände eel "haiglasse"
EPL 18.9.09
Ulvar Käärt, www.epl.ee/artikkel/478170

Kui linnu tiib lähinädalatel paraneb, on tal veel lootust talveks lõunasse jõuda.

Sel suvel veebikaamera vaateväljas üles sirgunud väike-konnakotkaste Koidu ja Eha ainus võsuke Spot, kelle iga liigutust jälgisid pidevalt tuhanded silmapaarid üle kogu maailma, sattus enne lõunasse rändamist vigastatud tiivaga Nigula metsloomade taastuskeskusesse.

Sel nädalavahetusel Jõgevamaal pesapaiga lähedalt õnnetus seisukorras linnu leidnud Mihkel Juhkam ütles, et oli läinud lihtsalt metsa seenele. "Ma polnud veel ühtegi seent näinud, kui ta sadakonna meetri kaugusel teest puu alt leidsin," rääkis Juhkam.

Puu all juba täiesti apaatsena konutanud lind lasi ennast vastupanuta karpi panna ja asjatundjate juurde toimetada.

Pärnumaal asuva metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar rääkis, et kotkal oli parem tiib tugeva löögi saanud ja küünarluu juurde oli tekkinud suur verevalum. Seda tohterdatakse nüüd spetsiaalsete salvidega.

Kuna kotka tiivaluud olid terved, arvas Kübar, et uljaspea oli õnnetult kas vastu puud või puuoksa põrutanud.

Kübar märkis, et keskusesse jõudnud noor konnakotkas näitas hea elumärgina üles suurt söögiisu. Piisas vaid toidu­palade noka juurde pistmisest, kui ta need alla kugistas. "Ilmselt oli ta juba mitmeid päevi enne leidmist näljas olnud," tähendas ta.

Nii et kui Juhkam oleks seeneretke vaid mõnikümmend meetrit eemal alustanud, oleks esimese kaitsekategooria alla kuuluv tuntud kotkahakatis peagi abituna nälga surnud või mõni rebane ta nahka pistnud.

Kui esimestel päevadel tuli lindu käest sööta, siis nüüd, kosununa, haukab ta kanakoibadelt ise liha.

Urmas Sellis kotkaklubist märkis, et juhul kui Spot selle kuu jooksul terveks ei saa, siis jääb tal elu esimene rännak lõunasse tegemata ja külm talv tuleb veeta Nigulas.

Kübar arvas optimistlikult, et viimastel päevadel jõudsalt kosunud Spot pääseb peagi vabadusse ja jõuab ka talve eest põgeneda.

Kotkaid vaadati veebis rohkem kui sajas riigis

• Reaalajas töötava veebikaamera all kasvades sai väike-konnakotkas Spotist must-toonekurgede Tooni ja Donna kõrval järjekordne haruldusest linnukuulsus.

• Alates hetkest, mil Koidu ja Eha pessa kevadel kaks muna ilmus, saatis seda n-ö tõsieluseriaali üllatavalt suur menu. Ja mitte üksnes Eestis, vaid kogu maailmas.

• Lühikese ajaga vallutas ainsana koorunud Spot fännide südamed enam kui sajas riigis. Kokku vaatasid loodushuvilised kaamerapilti ligikaudu poolteist miljonit korda. Oma nimegi sai Spot piiritagustelt püsivaatle­jatelt.

• Spoti ema Eha oli Aafrika poole teele asunud juba augustis, isa Koit lahkus kodukohast umbes nädal taga­si.

• Väike-konnakotkad kuuluvad ohustatud liigina esimese kaitsekategooria alla, Eestis pesitseb hinnanguliselt kuni 600 paari.

• Väike-konnakotkas on I kategooria kaitsealune liik, mille isendeid kohtab Eestis kotkaliikidest kõige sagedamini.

• Keskkonnaministeeriumi määrusega võetakse esimeses etapis kaitse alla 15 väike-konnakotka püsielupaika. Kaitse alla võetakse üks püsielupaik Ida-Virumaal, kaks Läänemaal, üks Lääne-Virumaal, kaks Põlvamaal, neli Raplamaal, üks Tartumaal, üks Valgamaal, üks Viljandimaal ja kaks Võrumaal.

*

Tartlased korjasid Elistvere asukatele 500 kg tammetõrusid
TPM 18.9.09
Risto Mets, www.tartupostimees.ee/?id=165452

Tammelinna päevade kogusid sadakond tartlast ning kuus Koosa lasteaed-algkooli last Elistvere loomapargile kokku 500 kg tammetõrusid. Loomapark ning ka kampaaniat organiseerinud linnavalitsuse kultuuriosakond on tõrukorjajatele tänulikud.

Noorim tõrude noppija oli viieaastane ja vanim 84-aastane, teatas Tartu kultuurispetsialist Tiina Konsen. Ta lisas, et üksikkorjajaid oli kokku 18 ja kollektiive 26. Väikseim oli sõprade paar ja suurim 23 õpilasega klassikollektiiv.

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Sauli andmetel tuli tõrusid kokku ligikaudu 500 kilo. Tõrude võistukogumine aga jätkub juba kolmandate Tähtvere päevade ajal.

Järgmine vastuvõtmine on 24. septembril kell 8–10 ja 16–18 Tähtvere lasteaias (Tammsaare 10).

*

Tartlased viisid Elistvere loomapargi asukatele tammetõrusid
ERR uudised 19.9.09
Priit Rajalo, uudised.err.ee/index.php?06177941

Elistvere loomapargis oli täna lausa pidupäev: nimelt korjasid tartlased pool tonni tammetõrusid ja viisid need loomapargi asukatele maiustamiseks.

Tartus sel nädalal toimunud Tammelinna päevade aegu korjasid Elistvere loomadele tõrusid nii väikesed kui suured, vahendas "Aktuaalne kaamera" .

Kõige rohkem nautisid seda kingitust mõistagi sead, aga mitte ainult. Ka kaheaastane põder Tõnu oli rõõmus.

"See on, nagu ütleme, inimese jaoks, et vahel lähed poodi ja tahad midagi erilist," rääkis Elistvere loomapargi loomade hooldaja Raul Ertmann. "Põhitoidus ta kindlasti ei ole, lihtsalt vahelduseks on ta neile hea, sest põder metsas ju ka täna sööb kuuseoksi, homme sööb mändi, ülehomme tahab võib-olla juba leppa või paju."

Kui inimestel on kodus üle õunu, kartuleid, või viitsivad nad korjata tammetõrusid, võib need vabalt tuua Elistvere loomaparki, sest südamega toodud toidupoolis süüakse seal tänutundega ära. Mis muidugi ei tähenda, et loomad näljas oleksid või nälga jääksid. Ning kui talitaja on kohal, saab näha, kuidas kitseke Priit või karu Karoliina toodut mõnuga krõmpsutavad.

Kuid Elistveres jagub uudistamist niigi.

"Kevadel oli meil päris mitu sündi: oli kaks piisonivasikat, viis metsseapõrsast, siis sündis meil põhjapõdravasikas ja kaks metskitsetalle. Kabehirv oli ka veel. Nii et me ikka paljuneme," kinnitas Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.

*

Tervitusi Elistverest: karu Karoliina
RMK uudiskiri, september 2009
http://www.rmk.ee/teemad/metsasoprade-klubi/uudiskirjad/september-2009

Karust on saanud mitteametlik Elistvere loomapargi maskott. Seetõttu on tema aediku juures alati rohkelt rahvast. Karu jälgib hoolega nii külalisi, kui ka ümberringi toimuvat. Eelmisel aastal oli palju mürinat ja sagimist seoses seaaia ehitusega ning kopamees rääkis pargi töötajatele, kuidas karu käis mööda aiaääri ja hoidis käppadega kõrvu kinni. Justkui kaebas, et jätke ometi see lärm.

Karoliina võib haarata maast malaka ja sellega vastu aeda taguda või siis keerutada seda selili lamades osavalt jalgadel. Soojade ilmadega armastab karu end vees jahutada. Kui jooginõu on tühi, lööb ta käpaga sinna sisse – pandagu sinna ka! Karul on varuks ka üks krutski, ta lõbustab end liiga uudishimulike külastajate ehmatamisega. Millegipärast on tal kombeks just lapsi nähes ilmuda maia näoga aia äärde ja siis möiratades vastu aeda hüpata.

1998. aastal jahimeeste poolt Järvamaalt, Kabala metskonnast leitud orvuks jäänud karupoeg oli üks esimesi Elistvere loomapargi asukaid, kes alguses kasvas koos noore koeraga. Aja möödudes hakkasid mänguseltsilised aga teineteise peal jõudu näitama ning nad tuli lahutada. Tänaseks on mängumõmmikust sirgunud ligi 150 kg kaaluv loom, kes tagajalgadele tõustes ulatub 2 meetrini (karu keha pikkus võib olla kuni 230 cm ja turja kõrgus 130 cm, emakarud on veidi väiksemad).

Uudishimu jätab nälga

Hommikul seisab karu aia najal tagumistel käppadel ja ajab kaela õieli – kuhu jääb toit? Karu toidetakse kõige esimesena. "Kui rebasele toodi söök enne, hakkas too kilkama, karu jäi uudistama ning unustas oma toidu sootuks," selgitab hooldaja-veterinaar Elo Melk.

Karu lauakombed on äraspidised. Kõigepealt lööb ta toidu käpaga laiali, otsides kõike magusat. Pagarisaiad vajutab karu laiaks ja sööb kõigepealt sisu. Rosinasaiast nopib ta hästi liikuva nina abil esmalt välja kõik rosinad. Pirni võtab ta aga söömiseks viisakalt käpale ja peale lõpetamist lakub süvenenult üle ka käpad.

Kuna karu on omnivoor, st. kõigesööja, saab ta Elistveres nii leiba, saia, võid, mett, kaera, puuvilju kui koerakrõbuskeid. Värske liha, mida loomapargi töötajad karule pakuvad, on tema arvates selgelt liiga "toores", mistõttu ta selle maha matab, et see siis mõne aja möödudes uuesti üles kaevata. Eriti meeldib talle ilveste käes seisma jäänud liha. See võib olla väike lihatükk, kuid karu jaoks hindamatu väärtusega. Karu mängib sellega nagu kass hiirega ja üritab end pikantse palaga maksimaalselt kokku määrida. Peale sööki laseb Karoliina leiba luusse ja toimetab oma karuasju. Suurem puhtusearmastaja karu ei ole – keha kergendab ta kuhu juhtub.

Looduses sööb karu seda, mis parasjagu saadaval on. Liha pole sugugi tema ainus toit. Kevadel sööb karu rohtu, noori võrseid, soopealt eelmise aasta marju. Maitsevad ka sipelgad. Sügiseti peibutavad karu kaerapõllud. Karu istub põllule maha ja veab kahelt poolt kaera ahmides oma suurt taguotsa mööda põldu tehes tallamisega rohkem pahandust kui kaera söömisega.

Muretu elu talveunne jääda ei lase

Kuna loomapargis saab karu süüa aasta ringi, teeb ta vaid väikese uinaku. Eelmisel aastal tehti talle isegi spetsiaalne pesa, kuid karu eelistas siiski omavalmistatud aset. Karuaiast leitud okstest, kilekottidest ja plastpudelitest tehtud pesas tukkus ta peaaegu kuu.

Metsakarudele sarnaselt armastab ka Karoliina puid kraapides oma territooriumi märgistada. Ta "maadleb" ja kõigutab puid seni, kuni saab need pikali. Seetõttu on osa suuri puid tema aedikus kaetud kaitsevõruga.

Tervis on Karoliinal üldiselt hea, kuid eelmisel aastal tegi muret puuk, kes end karu kahe silma vahele sättis ja karu seetõttu otsaesise karvast lagedaks sügas. Siis tuli meelitada Karoliinat koos meega rohtu võtma ning asi sai korda.

*

Karud sehkendavad ikka maantee lähistel
Sakala 20.9.09
Aivar Aotäht, http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=165988

Keskkonnaspetsialistide ja jahimeeste püüded peletada Tartu maantee ääres luusivad kolm noort karu eemale looduse rüppe ei ole seniajani tulemust andnud.

Viimati prooviti karusid hirmutada ning samas tabada kolmapäeval ja neljapäeval. Eelmisel ehk esimesel korral aeti mesikäppi taga septembri esimesel nädalavahetusel.

Mõlemal puhul oma panuse andnud Leie jahimeeste seltsi jahimees Heinar Pihlak ütles, et lisaks maanteeäärsele alale käivad karud ninaesist otsimas ühe teeäärse talu õuel.

"Taluperemees helistas, et astus õue ja karu vaatas vastu," rääkis ta. "Nii juhtus üsna mitmel päeval."

Pihlak märkis, et oktoobri lõpuni kestval jahihooajal on Viljandimaal õigus küttida neli täiskasvanud karu.

"Neid kolme karu keegi laskma ei hakka," jätkas ta.

"Esiteks on nad veel noored ja teiseks ei tulista ükski õige jahimees sellist looma, kelle kohta on teada, et ta on inimesega harjunud."

Jahimees lisas, et küti kuuli ette on sattunud algul inimeste juures kasvanud, kuid hiljem metsistunud loomi, kelle lapsepõlve kohta on märgised infot andnud pärast mahalaskmist.

Tartu maantee ääres toimetavad päntajalad pole veel kaheaastasedki, kaks on emased ja üks isane.

Esimese aasta kasvasid nad Nigula metsloomade taastuskeskuses. Sinna sattusid loomad jahimeestega, kes eelmise aasta algul metsseajahil Viljandimaal Vana-Kariste lähedal karupesale trehvasid ning karuema minema ehmatasid.

Mullu sügisel viidi inimpelglikuks ja metsikus looduses toime tulema õpetatud karupojad tagasi loodusesse.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni loomade rehabilitatsioonispetsialist Kaja Kübar ei osanud öelda, millal ja kuidas kolme karu probleem lahenduse saab.

"Meie praegune metoodika pole sihile viinud, tuleb ilmselt proovida teisi võimalusi," lausus ta. "Tahame karud üksteisest lahutada, et nad jääksid omaette. Ehk sel moel jääks neil ka julgust vähemaks."

Kübar lisas, et osa uudistajaid on karusid inimestega harjutanud ja mõni on neile lausa süüa viinud, aga see teeb loomadele ainult kahju.

*

Keskkonnaamet palub Viljandimaa kolm karu rahule jätta
ERR uudised 23.9.09
Inga-Gretel Linkgreim, http://uudised.err.ee/index.php?06178400

Keskkonnaamet palub rahule jätta Viljandimaal liikuvad kolm karupeoga, kes ei tunne inimeste läheduses hirmu, kuid kelle käitumine võib olla ettearvamatu.

Ameti teatel on Viljandimaal juba vähemalt nädal aega nähtud kolme karupoega. Tegemist on metsloomade turvakodus olnud karudega, kes on aasta iseseisvalt metsas veetnud. Seega pole enam tegu süütute mõmmikutega, vaid kolme noore metsloomaga.

Täna nähti karusid taas Tartu-Viljandi maantee ääres, kus seisis umbes 20 autot, inimesed tegid pilti ja parema pildi nimel üritasid karudele ninaesist pakkuda.

Keskkonnaamet paneb inimestele südamele, et mitte mingil juhil ei tohi karusid toita ega neid muul viisil inimestega harjutada, rääkimata pai tegemisest – eelkõige tehakse sellega karuteene karudele endale, keda seni on harjutatud inimesi kartma ja looduses omapäi hakkama saama.

"Teine ja hoopis ohtlikum moment on see, et tegemist on siiski metsloomadega, kes on juba pikalt metsas olnud ning võivad etteaimamatult käituda ja lähedale tulnud inimest ka rünnata, kui neid miski ehmatab või ärritab," hoiatas keskkonnaamet oma pressiteates.

Keskkonnaameti töötajad otsivad olukorrale lahendust ja püüavad karud üksteisest lahku viia, sest üksikult on karud aremad kui mitmekesi koos.

"Kui karud inimestega liialt harjuvad, siis tuleb nad kahjuks kinni püüda ja viia näiteks loomaaeda. Laskem neil siis parem metsloomadena oma elu elada ja vabaduses olla," toonitas keskkonnaamet.

*

Tähtvere rahvas korjas Elistvere asukatele enam kui tonni tõrusid
PM 25.9.09
Risto Mets, www.tartupostimees.ee/?id=168197

Kevadel Elistveres sündinud põrsad võivad rõõmustada. Tartlased on nende talvevarusid tublisti maitsvate tammetõrudega täiendanud.

Tammelinna linnaosa päevad andsid tammetõrude korjamise teatepulga üle Tähtvere elanikele, kes korraldasid linnaosapäevade raames samuti korjamist. Selgus, et tähtverelastel õnnestus rõõmustada Elistvere asukaid veelgi suuremate talvevarudega.

Sel korral olid usinamateks tõrude korjajateks perekonnad ja Tähtvere lasteaia mudilased, edastas linnavalitsuse kultuurispetsialist Tiina Konsen.

"Mitme mehega said tõrukotid autole laaditud ja neile järele tulnud Elistvere loomapargi töötajate hinnangul koguti tõrusid kaks-kolmsada kilo üle tonni," rõõmustas Konsen.

Lisaks tähtverelastele lõid korjamises kaasa ka tammelinna noored ning Koosa lasteaed-algkooli kuus õpilast. Kõiki tõrukogujaid tänati reedel Tartu Saksa Kultuuri Instituudis toimunud kolmandate Tähtvere päevade lõpetamise ajal.

Tõrukorjajajate arvates tasub traditsiooni jätkata. Elistvere loomapargi direktori sõnul on tartlaste ettevõtmisega ühinenud ka mitmed Elistvere lähedal asuvad koolid.

*

Maanteelõik muutus karude alleeks
Sakala 27.9.09
Aivar Aotäht, http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=168267

Inimese loomupärane uudishimu, mõnel juhul põhjendatud vajadus ning karude mõtteviis on muutnud lõigu Tartu maanteest inimeste ja mesikäppade trehvamispunktiks.

Eile päeval läksid keskkonnaameti spetsialistid juba kolmandat korda karusid püüdma, et nad lahku lüüa ning taas metsloomale kohaselt pelglikuks muuta.

Varasematel puhkudel oli see plaan ebaõnnestunud. Leheloo kirjutamise ajal oli kolmanda käigu tulemus veel teadmata.

Hiljuti pidas keskkonnaamet vajalikuks koostada avalik pöördumine, milles palub inimestel neljajalgseid endaga mitte harjutada. Paraku kõik möödujad seda ei tea ning avanev vaatepilt on uudistamist väärt.

Keskkonnaameti teada on tee ääres peatunud isegi kakskümmend autot. Teisipäeva õhtul pärast kella seitset, kui "Sakala" ajakirjanik kõnealusest kohast Vaibla ja Jõesuu vahel möödus, sai autod kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Osa inimesi jälgis päntajalgu autoaknast, mõned julgemad söandasid välja tulla.

"Ei maksa lähemale minna, äkki on emakaru metsas," arvas üks, kes ei teadnud, et need kolm karu toimetavad omapäi.

Pärnust koju sõitnud tartlane Marko Utsar ütles, et tema oli tee ääres tegutsevast kolmest karust põgusalt kuulnud, aga üllatav oli neid oma silmaga näha.

"Eemalt tundus, et vist on avarii juhtunud: autod seisavad ja ohutuled plingivad," rääkis ta. "Võtsin hoo maha ja siis märkasin karusid. Ma ei olnud kunagi varem looduses karusid näinud, elevus oli päris suur."

Nõnda astus ta autost välja ja püüdis meeldejäävat kohtumist mobiiltelefoni kaameraga jäädvustada. "Hirmu ma millegipärast ei tundnud," lausus Utsar.

Kui tema tegi lihtsalt pilti, siis samas leidis kinnitust keskkonnaspetsialistide mure, et lisaks uudistamisele kipuvad mõned inimesed metsloomadele toidupoolist pakkuma: üks laigulistes rõivastes mees astus loomadele lähemale ja viskas midagi nende poole.

"Mitte mingil juhul ei tohi karusid toita, sest sellega tehakse neile hoopiski karuteene," manitseb keskkonnateenistus.

Inimeste jutu järgi on viimastel nädalatel karud maantee ääres toimetanud peaaegu iga päev. Eile hommikul inimeste ja karude kohtumispaika uurima sõitnud ajakirjanikud karude peale ei sattunud. Metsloomade toimetamisele viitasid sissetatsatud rajad, segi pööratud sipelgapesad ja väljaheitehunnikud.

Karuallee lähedal elava Kaido Tillmanni õuel on kolm karu juba sagedased külalised. Mesikäpad on söönud marju ja õunu ning maitsnud, kuid ära põlanud kõrvitsa.

"Vahepeal olin neist ehk vaid viie-kuue meetri kaugusel," lausus ta. "Püüdsin hirmutada, aga see eriti ei mõjunud, pisut vantsisid eemale. Kui väga lähedale jõudsin, lasi üks karu pea alla ja ajas kuklakarvad turri – ju sai pahaseks."

Koos keskkonnameti asjatundjate ja jahimeestega on karude peletamine paremini õnnestunud, sest mitut inimest pelgavad karud rohkem. Pärast viimast paari püüet karukolmik lahku ajada on loomad Tillmanni jutu järgi varasemast pisut pelglikumaks muutunud.

"Aga kätte saada pole neil ühtki kolmest karust seni õnnestunud," nentis ta eile. "Nad on karule isegi uinutipüssiga pihta saanud, kuid see pole suurt mõjunud, ju on kogus väike olnud. Näis, mis täna saab."

Tillmann lisas, et kui eelmisel nädalal nägi ta karusid oma talu juures iga päev, siis viimasel ajal pole ta neid enam märganud.

Tartu maantee ääres toimetavad karud on alla kahe aasta vanad, kaks on emased ja üks isane. Esimese aasta kasvasid nad Nigula metsloomade taastuskeskuses. Sinna sattusid loomad jahimeestega, kes eelmise aasta algul metsseajahil Viljandimaal Vana-Kariste lähedal karupesale trehvasid ning karuema minema ehmatasid.

Mullu sügisel viidi inimpelglikuks ja metsikus looduses toime tulema õpetatud karupojad tagasi loodusesse, kuid seal sattusid nad uuesti inimestega kokku.

*

Ilves soovis tõrudest ja õuntest tahedamat kraami
TPM 29.9.09
Raimu Hanson, www.tartupostimees.ee/?id=169255

Elistvere loomapargi asukad on tartlastelt ja ka teistelt eestimaalastelt saanud sadade kilode kaupa tammetõrusid ja õunu. Kui Tartu Postimehe reporter oli oma tagasihoidliku nelja koti õunte viimise suhtes telefonis kokku leppinud ja Elistveres need aita tassinud, ei jätnud ta võimalust osta pilet ja vaadata eestimaised karvased ja mõni sulelinegi taas kord üle.

Suur oli ta üllatus, kui üks ilves näitas talle ennast täies ilus. Tavaliselt on need kaunid ja suured kassid peitnud ennast puude otsas.

Seekord kõndis üks ilves lausa aia ääres, väristas posti juures taguotsa, võngutas sabajuppi ja kõhistas kolm korda. Vahest avaldas ta nõnda nördimust toodud mahlaste ubinate üle, küllap tahtis ta midagi tahedamat, liha näiteks.

*

Tartlasi haaras tõrumaania
TPM 29.9.09
Risto Mets, www.tartupostimees.ee/?id=169332

Tammelinna päevadega alanud tammetõrude korjamise aktsioon Jõgevamaal asuva Elistvere loomapargi asukatele on haaranud praeguseks pea kogu Tartu ja Lõuna-Eesti.

Kui varasemalt sai loomapark tõrusid vaid Tammelinna päevadelt ja üksikute annetajate käest, siis sel aastal on hoogsalt kaasa löönud ka Tähtvere ning Veeriku elanikud. Ainuüksi Tartust on Elistverre toimetatud juba enam kui kahe tonni jagu tõrusid.

Saanud innustust Tähtvere ja Tammelinna päevade tammetõrude kogumisest, otsustas Veeriku kool loodusklasside õpilaste ja õpetajate initsiatiivil samuti sügise hakul Elistvere loomapargi asukatele söögipoolist korjata.

21.–25. septembrini kogusid õpilased üle poole tonni – täpsemalt 527 kilogrammi – tammetõrusid. Kuna sellesse aega jäi kooli traditsiooniline matkapäev, siis osalesid õpilased heategevuslikus võistluses väga aktiivselt.

Et sel sügisel on inimesi tabanud heas mõttes tammetõrude korjamise hullus, kinnitab ka Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul. Tema sõnul on sealsed asukad senistel aastatel tarvitanud umbes 1,5 tonni tõrusid kuni jõuludeni. Pärast jõulupühi kipuvad tammeannid kopitama ja hallitama ning toiduks need enam ei kõlba.

Sel korral on aga loomapargi käsutuses olevasse vanasse aita tahenema viidud oluliselt rohkem toitu. "Tõrusid võib tuua ikka. Ainult et on teatud kindel hulk, millest loomad rohkem süüa ei jaksa," sõnas Saul. Ja see piir ei ole Sauli hinnangul enam kaugel.

Sel nädalal on Elistverre jõudmas veel ka Suure-Jaani laste parkidest korjatud annid. Kuid igal päeval helistavad loomaparki järgmised huvilised, kes küsivad, kas tohib tõrusid tuua.

Tõrusid tarvitavad toiduks pea kõik metsloomapargi elanikud. Vaid ilves ja rebane ei tunne nende vastu huvi. Seevastu karu, põdrad ja kitsed krõbistavad tammetõrusid meelsasti.

Saul lisas, et juhul kui selgub, et tõrusid on loomapargile kogutud liiga palju, antakse osa jahimeestele, kes viivad sügisannid vabaduses viibivate metsloomade rõõmuks metsades asuvatele söödaplatsidele.

*

Elistvere loomapark saab uue väravamaja
Metsamees nr 4 (100) september-oktoober 2009
http://rmk.ee/files/Metsamees_nr100_veebi.pdf

Elistvere loomapark saab aasta lõpuks kauaoodatud korraliku väravamaja, kus on ruumi nii töötajatele kui ka külastajatele. Elistvere loomapargi väravamaja tuleb parkla lähedal olevasse endisse kauplusse, millele ehitatakse peale ka teine korrus. Esimesele korrusele tulevad RMK teabepunkt, kassa, tualetid ja loomapargi töötajate kabinetid. Umbes 130-ruutmeetrisele teisele korrusele on kavandatud auditoorium ja püsinäituse ruum, kus loodushariduslikku tegevust edendada. Novembri keskpaigaks valmiva väravamaja tegemine maksab ligi kolm miljonit krooni, ehitajaks on Jaagor Grupp OÜ.

*

Elistvere loomaparki tabas meeldiv tõrumaania
TPM 2.10.09
Vilja Kohler, www.tartupostimees.ee/?id=170418

Elistvere mõisa vanas aidas on hoiul kastide kau­­pa õunu ja juba üle kahe tonni tammetõrusid, millest enamiku on kogunud tartlased. Hea südamega inimeste ind pole aga raugenud, iga päev toob loomaparki toidulisa.

"Meid on tabanud väga meeldiv tõruhullus," muheles Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul. "Neid tuuakse suurte ja väikeste kottidega. Pole vist enam ühtki lasteaiarühma, kellel poleks siia tulles tõrukotti kaasas."

Elistvere loomapargile tammetõrude korjamise otsa tegid paar nädalat tagasi lahti Tartus peetud Tammelinna ning Tähtvere päevadel osalenud suured ja väikesed tartlased, kes korjasid loomapargi elanikele ligi 1,7 tonni tammetõrusid.

Veidi üle poole tonni tõrusid toimetasid Elistvere mõisa vanasse aita hoiule ka Veeriku kooli õpilased. Eile pidid oma tõrukoormaga saabuma Viljandimaalt Suure-Jaani kooli õpilased, järgmisel nädalal tuleb Põltsamaa gümnaasium samasuguse saagiga.

Enne Suure-Jaani õpilasi jõudis Elistverre aga Melliste lähedal Võõpste külas Kivi talu pidav Ilmar Peedo, kes koos abilise Kalev Juhansoniga tõi loomadele kingiks ligi tonni kartulit. "Miks ma peaksin peenikese kartuli minema viskama! Siin läheb see asja ette," põhjendas köögivilja ja lilli kasvatava Kivi talu peremees.

Kott koti järel rändas hea toidukartul Princess aita. Eksivad aga need, kes arvavad, et loomapargi metssead, kelle vabad suguvennad on kõigi kartulikasvatajate Egiptuse nuhtlus, jooksevad Kivi talu kingituse peale tormi. Tühjagi! Loomapargi seitse metsakärssa kartulist ei hooli, nende sabad lähevad rõngasse tõrude peale.

Kartulit oskavad hinnata aga piisonid ja põder Tõnu.

Lisaks tõrudele ja kartulile saavad loomapargi elanikud osa ka külluslikust õuna-aastast. Mõni inimene toob õunu päeval autoga, mõni tõstab õunakoti aga juba varavalges loomapargi värava taha.

Kõik kingitused võetakse hea meelega vastu. "Meie elanikel pole toidupuudust, nad ei tea masust midagi," ütles Sirje Saul. "Aga meil on väga hea meel, et inimesed siia tõrusid, õunu ja kartuleid toovad. See tähendab, et meist hoolitakse, ja see on tänapäeval väga suur asi."

Peale aita kuhjatud kingituste pistavad loomapargi elanikud aastas nahka ligi seitse tonni porgandit, teist sama palju loomapeeti, oma viis tonni odrajahu, viis tonni heina ja paar-kolm tonni kaera. Liha kulub nädalas pea 90 kilo.

*

Saaremaal elab kolm hunti ja kaks ilvest
Saarte Hääl 5.11.09
Toivo Vaik, http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=16130&sec=1

SAAREMAAL HARULDANE: Meie metsades elab väidetavalt kolm hunti.

Loendusandmed näitavad Saaremaal ka kolme hundi ja kahe ilvese olemasolu.

Kas Saaremaal peaks olema rohkem hunte, selle kohta on arvamusi seinast seina. Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Kaarel Roht ütles selle kohta nii, et kuna Saaremaa metsad ei ole suurte laamadena, vaid liigendunud, siis tema arvates mahuks meie metsadesse kõige enam 10 hunti ja seda ennekõike Lääne-Saaremaal.

"Oht on aga selles, et Saaremaa on üks suuremaid lambakasvatuspiirkondi ja miks see hunt peab metsas siga või kitse taga ajama, kui lammast on palju lihtsam murda," märkis Roht.

Kaarel Roht ütles, et käesoleval aastal on Saare maakonnas kevadiste loendusandmete põhjal 800 põtra, 1500 punahirve, 5500 metskitse ja 1300 metssiga.

Rebaste ja kährikute arvukus on tõusmas, mäkrade arvukus aga hoopis langemas. "See, et mägrad järjest rohkem tühjade majade või suvilate alla elama asuvad, ei tähenda veel seda, et nende arvukus on suurenenud," rääkis Kaarel Roht. "Nemad on ära õppinud sellise tõsiasja, et neis paigus on väga hea elada."

Prügimees OÜ

Ka hirvede arvukus on meil piiri peal ja selle tõttu ongi põtru kohati vähe. Hirv on karjalise eluviisiga ja ka jooksuaeg septembris langeb tal kokku põdra omaga.

"Hirv on olemuselt aktiivsem, liigub rohkem ringi, ka hirvepulli möirged on tugevamad, see kõik tõrjubki põtra," ütles Roht. Ta lisas, et aladel, kus hirvede arvukus on tõusuteel, tuleb nende küttimisse suhtuda tõsiselt.

Metssigade ohjeldamise peamiseks probleemiks peab ta aga vähest koostööd jahimeeste ja põllumeeste vahel. Roht tõi näiteks Saksamaa, kus ka maaomanikele on riigi poolt pandud teatud kohustused, et jahipidamine igal pool võimalik oleks.

Saaremaal on ulukite arvukus juba aastaid liiga suur olnud ja nende järelkasvu pole suudetud piirata. Alates 2005. aastast on Saare maakonna jahimeestele küttimislimiidid antud miinimumina, emiste laskmise kohustust on suurendatud. Jahimehed peavad ulukite arvukust vähendama ja kui seda ei suudeta, rakendab riik selleks erimeetmeid.

*

Häiritud karud hülgavad pisiotte
EPL 23.11.09
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/artikkel/483214

Metsamehed ja jäägrid ei teata karupesade asukohti, kuigi seadus kohustab seda tegema.

Kuigi looduskaitseseaduse kohaselt peaks igaüks, kes metsas karu talvitumiskohale satub, sellest keskkonnaametit teavitama, ei kipu seda nõuet keegi täitma. Kuna ametlikult registreerimata pesapaigad endale kaitset peale ei saa, tuleb igal aastal ette juhtumeid, kus enamasti jahist või metsatöödest häiritud emakaru pageb pesalt ja jätab endast maha abitud karupojad.

Seaduse kohaselt peaks iga karu pesapaiga ümber alates arvele võtmise hetkest kuni aprilli keskpaigani kehtima 300 meetri laiune kaitseala.

Peale ajutise kaitse kehtestamise on keskkonnaamet kohustatud talvituvast karust teavitama kõiki, kes võivad karu und oma tegevusega mingil moel häirida.

30 karupoja kasuema

Pärnumaal asuva metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar nentis tõsiasja, et talveuinakut tegevatele karudele kaitset lubav seadusepügal tegelikkuses ei toimi – seda kinnitab viimastel aastatel turvakodu hoole alla toodud karuhakatiste suur hulk.

Näiteks mullu tuli Kübaral uuele elule aidata koguni viis kahest pesakonnast pärit hüljatud karupoega. Aasta varem pidi ta aga üles kasvatama kolm pesalt ehmatatud karumammast maha jäänud karujuntsut.

Pesalt plehku pistnud karuemad oma poegade juurde enam tagasi ei tule.

"Kübar viitas, et tegelikult on karupesade häirimise probleem tunduvalt ulatuslikum, sest Nigulasse satub tema sõnul vaid väike osa orvuks jäänud karupoegadest.

"Enamikust sellistest juhtumitest me lihtsalt ei kuule ja sellistel puhkudel on pojad määratud külma ja nälja tõttu hinge heitma," ütles Kübar, kes on vähem kui kümne aasta jooksul olnud kasuemaks enam kui kolmekümnele karupojale.

Keskkonnaameti metsaosakonna juhataja Jaanus Kala tunnistas, et kuigi karupesadest teavitamise nõue kehtib, ei kipu ametile keegi neist teada andma. "On olnud vaid paar juhtumit, mille korral on keskkonna­ametnikud ise karupesa leidnud, ning siis on need ka registreeritud," osutas ta.

Kala sõnul ei käi meie metsades keegi spetsiaalselt karupesasid otsimas ja nii tulevadki need enamasti just jahi käigus välja.

Et sageli metsas käivad jahimehed või metsamehed karupesadest kedagi ametlikult ei teavita, ei pidanud kogenud jahindusala spetsialist Kaarel Roht siiski tõsiseks probleemiks.

"Sama palju karusid ehk siis keskmiselt kaks-kolm looma aastas aeti talviti üles ka siis, kui seda nõuet polnud veel seadusesse sisse kirjutatud," viitas ta. "Enamasti on jahimeestel siiski need piirkonnad teada, kus karu talvituda võib, ning nad hoiavad sellistest kohtadest jahti korraldades ise eemale."

Talvel mitu magamiskohta

Roht osutas, et tavaliselt on karusid üles aetud kohtades, kus mitte keegi ei oska ka kõige parema tahtmise juures kahtlustada, et mesikäpp võiks seal olla. Viimastel aastatel on aina enam karupesi hakanud välja tulema tavatutest kohtadest, kust neid varem pole leitud – näiteks otse metsalagendikelt mõne puu alt või lageraielankidelt.

Karud magavad igal aastal üldjuhul eri kohas. Samuti võivad nad ühe talve jooksul mitu korda magamiskohta vahetada. Seda juhul, kui vihm või lumesulamisvesi neil küljealuse märjaks teeb.

Karusid kiputakse üles ajama eeskätt jaanuaris, mil neil on pesades äsja ilmavalgust näinud abitud pojad ja metsades käib seajaht.

Mullu kaks järjestikust emakaru pesalt ehmatamise juhtumit

• Mullu jaanuaris leidis vaid mõ­ne päeva jooksul aset kaks juhtumit, mis jättis kaks pesakonda karupoegi orvuks.

• Valgamaal Vana-Otepääl pidasid jäägrid ilvesejahti ja selle käigus lasti maha ilmselt jahikoera haukumise tõttu pesalt tõusnud emakaru.

• Viljandimaal toimunud sarnase juhtumi korral pääses jahikärast ärganud karumamma eluga, kuid temast jäi pessa maha kolm vaid ligi poolteist kilogrammi kaalunud poega.

• Õnnetute juhtumite läbi orvuks jäänud karupojad viidi kohe Nigula metsloomade taastuskeskusesse – praeguseks on loomad taas looduses.

• Jahipidajad, metsas ATVdega sõitjad ja metsatöölised peaksid soojade ja märgade talveilmade korral arvestama, et nende tekitatud kära võib erguks muutunud unega karusid üles äratada.

• Karud kipuvad sageli endale sobiva magamiskoha valima sellistesse kohtadesse, kus liiguvad metssead. Seepärast ohustavad neis paigus põõnavate karude unerahu seajahid.

*

Eesti vanimaks elanud ilvesest tehti Kergus topis
PPM 28.11.09
www.parnupostimees.ee/?id=194283

Tallinna loomaaias Eesti vanimaks elanud ilvest Jannot saab nüüd näha Pärnumaal Kergus topisena.

Kui te viimase 22 aasta sees olete Tallinna loomaaeda juhtunud, siis olete suure tõenäosusega nende enam kui kuue miljoni loomaaiakülastaja hulgas, kes Janno eluea jooksul tema puurist möödunud. Pärnumaalt pärit isailves sattus loomaaeda pooleaastase kutsikana, kui oli püünisesse kinni jäänud, ning jahikäigul ta sealt leidnud Janno Langil polnud südant looma tappa, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Ta oli hästi armas, kohanes kiiresti, hakkas kohe sööma," rääkis taksidermist Janno Lang. "See, kui metsloom sööma hakkab, näitab, et ta on kohanenud. Ja siit ta loomaaeda läks ja seal ta elu kestis siis 22 aastat, kuni nüüd septembri esimestel päevadel sai ta maine teekond läbi."

Nüüd on ilves Janno oma nimekaimust leidja koju tagasi jõudnud ning troonib kännu otsas just nõnda nagu viimasel pildil, mis temast eluajal tehtud. Looma kolp rändab aga tagasi Tallinna loomaia kogudesse, mida naljatamisi tagavaraosade toaks kutsutakse.

Looduses ilves Janno nii vanaks poleks elanud. Ka loomaaia ilveste hulgas on ta Eesti vanim. Mujalgi on oma bioloogilise vanaduse piirini jõudnud vaid väga üksikud Janno liigikaaslased.

*

Loomaaia ilvesest Jannost sai Kaismale topis
Õhtuleht 28.11.09
Kristin Aasma, www.ohtuleht.ee/356912

Pärnumaal Kaismal asuvas hubases metsamajas on hulk metsaelukate topiseid. Äsja lisandus nende ridadesse ka ilves Janno, kes oma 22 aasta pikkuseks jäänud elueaga on teadaolevalt vanim ilves Euroopas. Auväärse "pensionäri" kolju kinkis topisetegija aga tagasi Tallinna Loomaaiale, kus ilves oma elupäevad veetis, vahendab TV3 Uudised. Sündmus oli sedavõrd tähtis, et pealuud vastu võtma oli Kaismale sõitnud loomaaia direktor Mati Kaal isiklikult.

*

Elistvere loomapark ootab külla
30.11.09
http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/elistvere-loomapark-ootab-kulla.d?id=27248479

RMK Elistvere loomapark kutsub jõuluajal loomasõpru külla. Põhjapõdra-tüdruk Maare jagab külalistele Jõuluvanalt toodud kingitusi ja igal loomasõbral on võimalus tuua loomaparki oma lemmikule jõulukink.

4., 5., 11., 12., 17., 18. ja 20. detsembril kell 11 ja 13 on külastamine tasuta. Vajalik on 5 päeva varem ette teatamine, osaleva grupi suuruseks 10–25 inimest. Info ja registreerimine iga päev kell 11–15 tel 7 764 666, 53 465 030.

Algselt emata jäänud ja viga saanud loomade koduks loodud Elistvere loomapark on nüüdseks saanud koduks nende loomade järglastele ning ka teistest loomaparkidest ja -aedadest vahetamise teel saadud asukatele. Pargi eesmärgiks on jagada loodusharidust ja pakkuda võimalusi metsloomade vaatlemiseks nendele omases keskkonnas.

Näha saab euroopa piisonit, põtra, põhjapõtra, metssiga, metskitse, kabehirve, pruunkaru, ilvest, rebast, kährikkoera, harilikku oravat ja faasanit. Siseruumides võib tutvuda merisigade, deegude, hamstrite, liivahiirte, kairo ogahiirte, laborirottide, tšintšiljade ja laborihiirtega.

Loe lähemalt siit:
http://www.rmk.ee/teemad/metsasoprade-klubi/metsasobra-uritused/joulud-loomapargis
Jõulud loomapargis

RMK Elistvere loomapark kutsub jõuluajal külla kõiki loomasõpru, et koos: saada teada, mida teevad loomad talvel, viia toitu lindudele-loomadele, mängida jäljekaartidega.

Põhjapõdra-tüdruk Maare jagab külalistele Jõuluvanalt toodud kingitusi ja igal loomasõbral on võimalus tuua loomaparki oma lemmikule jõulukink.

Kõik soovijad saavad ka ise valmistada koju kaasa viimiseks meene.

Räägitakse jõulujutte ühises ringis põhupallidel ning lõpetuseks pakutakse kuuma teed ja piparkooke.

Üritused toimuvad:
Pühapäeval 29.11.2009 kell 11.00 ja 13.00
Reedel 04.12.2009 kell 11.00 ja 13.00
Laupäeval 05.12.2009 kell 11.00 ja 13.00
Reedel 11.12.2009 kell 11.00 ja 13.00
Laupäeval 12.12.2009 kell 11.00 ja 13.00
Neljapäeval 17.12.2009 kell 11.00 ja 13.00
Reedel 18.12.2009 kell 11.00 ja 13.00
Pühapäeval 20.12.2009 kell 11.00 ja 13.00
Ürituse pikkus umbes 1,5 tundi.
Osalemine on tasuta.

Kuna talvine päev on lühike ja osalejate arv piiratud palume kindlasti eelnevalt registreerida (vähemalt 5 päeva ette).

Info ja registreerimine iga päev kella 11.00–15.00 telefonidel 776 4666 ja 5346 5030 või e–posti aadressil elistvere@rmk.ee

*

Nigula turvakodusse toodi nüsitud tiibadega kühmnokk-luiged
EPL 7.12.09
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/artikkel/484287

Abitus seisundis linde oleks talveilmade saabudes oodanud kindel hukkumine.

Pärnumaal asuvasse metsloomade taastuskeskusesse toodi hiljuti neli abitut kühmnokk-luike, kelle tiivasuled olid kärbitud.

Taastuskeskuse perenaise Kaja Kübara sõnul toodi kaks noort ja kaks täiskasvanud lindu Nigulasse Ida-Virumaalt Narva veehoidla äärest.

"Luiged on lennuvõimetuks muudetud, kuna nende lennusuled on praktiliselt tiivaköndini maha lõigatud," nentis Kübar ja lisas, et abitus seisundis olevaid linde oleks talveilmade tulles kindel hukk oodanud.

Ei õnnestunud püüda

Köndistatud tiibadega, ent sellele vaatamata elujõulised luiged Nigulasse saatnud keskkonnaameti tehnik Avo Matsiselts ütles, et kohalikud suvilarajooni asukad hakkasid ametile veehoidla juur­de siginenud luikedest juba suvel teatama. Kuigi linnud olid lennuvõimetud, ei õnnestunud ametil neid kinni püüda. "Käisime neid neljal korral tulutult püüdmas, kuid nüüd oli üks kohalik ini­mene, kes neid pidevalt toitis, nad oma kasvuhoonesse meelitanud," ütles Matsiselts.

Et luikedele saaksid uued suled võimalikult looduslikus keskkonnas kasvada, plaanitakse nad toimetada Vilsandile. Selle taastumispaiga kasuks räägib asjaolu, et luikedele hädavajalik avatud meri ei jäätu seal ka külmemate talvede korral. "Seal saab neid nii toita kui ka neil silma peal hoida," märkis Kübar.

Uued suled võivad kärbitud tiibadega luikedele kasvada mitu aastat.

*

RMK Elistvere Loomapargis on käsil ulatuslikud ehitus- ja remonditööd
Vooremaa 10.12.09
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1003611

"Meie kõige suurem uudis on kahtlemata loomapargi keskusemaja valmimine, mis ehitatakse ümber kunagisest kauplusehoonest pargi külje all," rääkis RMK Elistvere Loomapargi juhataja Sirje Saul, kelle sõnul jõutakse lindilõikamiseni loodetavasti jaanuaris või veebruaris.

"Maja keskosa on kahekordne, ühekordsesse ossa tulevad tualettruumid ja garaazh, teise tiiba personali tööruumid ja puhkenurk. Peauksest siseneb külastaja avarasse fuajeesse, kus asub klienditeenindaja lett-infolaud. Fuajeest viib trepp teisele korrusele, kus asub looduskeskus, mille peamise osa moodustab suur õppesaal ja selle ees olev näitusteruum," kirjeldas loomapargi juhataja peatselt valmivat hoonet.

Tööd käivad ka neljajalgsete olmetingimuste parandamiseks. "Piisonite suures koplis on nüüd vaheaed ja söötmishoone, kuhu loomad vahel ka varju minna saavad. Ka loomade hooldajal on nüüd oma tööd lihtsam ja mugavam teha. Uus on ka põdra aedik, sealgi on nüüd olemas varjualune-söötmishoone. Põder saab "soolaleivapidu" pidada jõulupühade paiku," rääkis loomapargi juhataja.

Rebaste, kährikute ja oravate uued aedikud saavad Sirje Sauli kinnitusel valmis jaanuaris, kui valmib ka keskusehoone ümbruse haljasala.

"Valmivad ka uued teed. Tiik on süvendatud ja puhastatud. Närilistemaja ümbrus on juba uue kivisillutise all, see laieneb peagi ka uue keskusehoone ümbrusse," loetles ta valmivaid objekte.

Nii ehitus- kui haljastustöid teeb loomapargis Jaagor Grupp OÜ.

"Meie praegune kaevamine, müristamine ja masinaterohkus on ka külastajatele kahtlemata häiriv, kuid me peame selle koos üle elama, et loomapark uueneks ja järjest kaunimaks saaks," tõdes pargi juhataja.

*

Head uudised Elistverest
Vooremaa 10.12.09
http://www.metsaselts.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=517%3Ahead-uudised-elistverest&Itemid=156

Rõõm on tõdeda, et meie maakonna ühel arvestatavamal külalistemagnetil Elistvere loomapargil läheb hästi. Uus peremees Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) võtab pargi arendamist tõsiselt. Hetkel käimas olevad ehitus- ja renoveerimistööd teevad nii pargi töötajate kui külastajate elu küll veidi ebamugavamaks, sest pori on tublisti, autode parkimisruumi see-eest napilt, kuid olude paranemise nimel ollakse valmis kõik ära kannatama. Piisonid on juba uues koplis ning söötmishoone ja varjualuse võrra "jõukamaks" saanud. Uus on ka põdra aedik, sealgi on nüüd olemas varjualune-söötmishoone ja sarvekandja saab "soolaleivapidu" pidada jõulupühade paiku.

Rebaste, kährikute ja oravate uued eluasemed saavad valmis jaanuaris.

Elistvere loomapargi kõige parem uudis on kahtlemata keskusemaja valmimine, mis ehitatakse ümber kunagisest kauplusehoonest pargi külje all. Lindilõikamiseni jõutakse loodetavasti jaanuaris või veebruaris.

Praegu ollakse aga Elistveres tavapärasest veelgi külalislahkemad – loomi vaatama pääseb tasuta!

*

Elistvere loomapark ootab külalisi
Vooremaa 10.12.09
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1003617

Elistvere loomapargis ollakse jõulukuul tavapärasest veelgi külalislahkemad. Nimelt saavad ekskursioonigrupid 20. detsembrini parki tasuta sisse ja maksma ei pea ka giidi saatel korraldatava ringkäigu eest. Täpsed päevad ja kellaajad, millal 10–25-liikmeliste külalistegruppidega Elistverre tulla tasub, on RMK Elistvere Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul kirjas pargi kodulehel, samuti tuleks neile eelnevalt helistada, et külastusaeg kokku leppida.

"Jõulud on kinkimise aeg, seega võivad külalised oma lemmikloomale kingituse kaasa tuua. Ka loomapargi asukad teevad igale väikesele külalisele omalt poolt kingituse. Räägime, kuidas elavad loomad talvel, viime lindude söögilauale toitu ja uurime, kes millised jäljed jätab – loodetavasti tuleb peatselt ka pisutki lund. Ringkäigu lõpuks joome koos teed ja sööme piparkooki. Päkapikk räägib jõuludest ja jõulukommetest. Iga külaline saab endale siin ka meene meisterdada," rääkis Sirje Saul.

Tema kinnitusel on needki loomad, kes külmal aastaajal talveunest lugu peavad, praegu virged. Karu jälgib huviga nii külastajaid kui pargi territooriumil käsil olevaid ehitustöid ja ka kährik ei pea vajalikuks silma looja lasta – maitsev ninaesine on olemas, tühja kõhtu, mille eest ju metsas talveunne jäädes pakku minnaksegi, siin karta pole.

Täpsemat infot loomarahva jõuluajaplaanidest saab iga päev kella 11–15 telefonidel 776 4666 ja 5346 5030 ja pikemalt on sellest võimalik lugeda aadressil http://www.rmk.ee/teemad/metsasoprade-klubi/metsasobra-uritused/joulud-loomapargis.

*

Ilves Janno lubab ennast topisena imetleda
PPM 12.12.09
Silvia Paluoja, www.parnupostimees.ee/?id=200074

Tallinna loomaaia ja Saarde valla vapiloom ilves eelistab erakuelu ja öö varju, käib kõhutäite otsingul päevas kümneid kilomeetreid, kuigi ei jaksa korraga süüa rohkem kui pool jänest.

Põhjuse Eesti metsade ainsast kaslasest pikalt rääkida annab kokkusaamine Kaisma külas topisemeister Janno Langi juures, kus toimub sõprustehing.

Vastastikuse käepigistuse tulemusena saab Tallinna loomaaia direktori Mati Kaal õppeklassi tarvis kaasa looma mõistes raugaeani ehk 22aastaseks elanud ilvese kolju, majaperemees Langile aga jääb tema enda kätega valmistatud topis.

Sellesama looma oma, kelle ta pooleaastase kutsikana püünisest päästis ja kes vahepealse ajaga nägi puurist hinnanguliselt kuut miljonit loomaaia külastajat. Looduses jätkunuks tal aastaid pealinnas elatuga võrreldes parimal juhul kolmandiku võrra vähem.

"Seda ma ei ole märganud, et Saarde valla vapiloom on ilves, aga see teeb ainult rõõmu, sest ilves on tõeliselt huvitav ja ilus elukas," alustab Kaal endale omasel muhedal moel juttu päevakangelasest, mis puutüvel troonides oma klaassilmadega ümbrust jälgib.

"Kõigepealt on kiskjad loomad minu jaoks kõik hästi huvitavad sellepärast, et nende elu sõltub nutikusest. Nad peavad teised kinni püüdma ja kui nupp ei noki, jäävad nälga," jätkab jutukaaslane. "Kui paljudel muudel elukatel, eriti rohusööjatel, on vaja päeva jooksul manustada võimalikult suur toidumass, siis kiskjad peavad kogu aeg mõtlema, kuidas nad enda saagi kätte saavad, sellepärast on nende käitumine keeruline, põnev ja huvitav."

Toidu jahtimise muret sellel täistopitud loomal, mille ümber jutt ja imetlejate seltskond keerleb, ei olnud. Kuni surmani arvates sügisest, mil Lang kutsikale esimese jänese puuri nina ette pani.

"Tõin ta autopagasnikus koju, noor loom, tema harjus suhteliselt kiiresti ära: teisel päeval hakkas sööma juba," sekkub Lang kui loo üks peategelasi jutusse. "Ta oli siin umbes kümme päeva, selle ajaga käis siin mingi 300 vaatajat, üks mees läks puuri juurde: "Noh, kiisu-kiisu, mis sa siin teed ..." Ja nii kui ta käpaga pani, lõi selle traatvõrgu silmad sirgu kohe – mees oli tagumiku peal põrandal maas ja siis ei olnud enam "kiisu-kiisu"... Nii et naljamees ilves ei ole, käpalöök ongi see, millega ta leiba teenib."

Pool jänest

Tallinna loomaaias oli Kaisma kandi metsadest püütud ilvesekutsika talitaja eesnimi Janno. Sestap sai nüüd Eesti eakaima, bioloogilise vanuse ülempiiril maise teekonna lõpetanud ilvese nimeks Janno.

"Ühtegi järglast tal ei ole, sest kui armastust ei ole, siis ka midagi ei tule, nagu inimestel," räägib loomaaia direktor, kelle juhitavas asutuses elab pidevalt viis-kuus ilvest.

Kaal räägib, kuidas Novosibirski loomaaias kaardistati ilvese liikumine, mis näitas, et neljaruutmeetrises puuris kõndis üks loom ööpäevas maha 16 kilomeetrit.

"Ilves liigub ööpäevaga 30 kilomeetrit sinna-tänna," kostab Lang. "Tal puuris ei kulugi energiat muule kui kõndimisele, aga looduses, kui on raske maastik, lumi nii, et kõhuga veab jutti, peab loomi taga ajama, sprinti tegema, võtab see tema territooriumi või päevateekonna pikkuse maha, energiakadu on sellega suur."

Nüüd läheb jutt karude, huntide, jäneste, ilveste, põdra, kitse- ja metsseapeade keskel sellele, kes kui palju sööb ja kui pirtsakas on toidu suhtes. Selgub, et tumedatähnilise kasuka kandja on eriti valiv ja jääkidega ülikorralik.

"Kuigi igasuguseid imelugusid räägitakse, ei jaksa ilves süüa korraga rohkem kui pool jänest, tal saab kõht täis. Ja kui tal vahepeal ei pane sõbrad kährikud, rebased ja kaarnad saaki pintslisse, sööb ta seda edasi," seletab Kaal. "Ja kui ta selle teise poole ära sööb, jäävad järele käpaotsad, pea ja nahk. Siis ta pakib need ilusti ühtekokku, metskitse jäänused rullib lausa nagu naha sisse, esimesel pilgul võib tekkida arusaamine, nagu oleks inimene seda teinud."

Ilvese korralikkuse kohta arvab Kaal, et ju niisugune suhtumine oma saagisse on tal säilitanud kõige paremini selle teise poole söömise võimaluse ning on süvenenud heas mõttes valikurõhuga ega ole mingi juhuslik iseloomumuutus.

Loom ja nimi

Arutlemist selle üle, kuivõrd Ilvese perenimega inimestel on ilvese kui metsloomaliigiga sarnaseid käitumis- või iseloomujooni, alustab Kaal ajast, kui mõisnikud matsirahvale perenimesid mõtlesid.

"Kui nüüd mõelda sellele, et mõisnikud panid talupoegadele nimesid mingil ajendil, pidi see inimene, kellele kunagi perekonnanimeks Ilves pandi, millegi poolest kas meenutama ilvest või olema seotud ilvese küttimisega," selgitab Kaal. "Mis tähendab seda, et kui ta oli ilvese küttija, pidi ta ilvesega võrdväärselt metsas kavaldama ja tema üle kavaldama, nii et kindlasti oli mingi põhjus mõisnikul, kes nime andis, et tal assotsieerus ilves näiteks meie praeguse presidendi kunagiste esivanemate puhul."

Endaga tõtt vaatava, topiseks saanud Janno kohta kostab loomaaia direktor mõtlikult: "Ta oli tõeliselt väärikas isend."

*

Jõulud Elistvere loomapargis (RMK)
14.12.09
Sirje Saul, Elistvere loomapargi juhataja
www.greengate.ee/index.php?page=4&id=17087

Elistvere loomapargis ollakse jõulukuul tavapärasest veelgi külalislahkemad. Kuni 20. detsembrini 2009 on käimas Metsasõbra kalendri üritus "Jõulud loomapargis".

"Räägime, kuidas elavad loomad talvel, viime lindude söögilauale toitu ja uurime, kes millised jäljed jätab," selgitab loomapargi juhataja Sirje Saul. Ringkäigu lõpuks juuakse koos teed ja süüakse piparkooki. Päkapikk räägib jõuludest ja jõulukommetest ning iga programmis osaleja saab endale meene meisterdada.

Sirje Sauli kinnitusel on needki loomad, kes külmal aastaajal talveunest lugu peavad, praegu virged. "Karu jälgib huviga nii külastajaid kui pargi territooriumil käsil olevaid ehitustöid. Ka kährik ei pea vajalikuks silma looja lasta – maitsev ninaesine on olemas, tühja kõhtu, mille eest metsas talveunne jäädes pakku minnaksegi, siin karta pole," põhjendab loomapargi juhataja loomade tavapäratut käitumist.

Programm "Jõulud loomapargis" on külastajatele tasuta. Et Jõulud on kinkimise aeg, siis võivad külalised oma lemmikloomale kingituse kaasa tuua. Ka loomapargi asukad teevad igale väikesele programmis osalejale omalt poolt kingituse.

Programmis osalemiseks tuleb eelnevalt registreeruda. Täpsemat infot loomarahva jõuluajaplaanidest saab iga päev kella 11–15 telefonidel 776 4666 ja 5346 5030.

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal. Varem Eesti Metsaseltsile kuulunud Elistvere loomapark kuulub RMK Tartu-Jõgeva puhkeala koosseisu alates 2008. aastast.

Hetkel on pargis käimas ehitus- ja renoveerimistööd, mis teevad nii pargi töötajate kui külastajate elu veidi ebamugavamaks kuid olude paranemise nimel tasub sellega leppida. Piisonid on saanud oma aedikusse uue vaheaia koos teenindus – söötmishoonega ja põdra aedik koos söötmishoonete ja varjualustega on valmimas. Ka rebased ja kährikud saavad varsti uued aedikud. Loodetavasti jõutakse peagi ka uue keskusemaja valmimiseni.

*

Loomapargid jätkavad lootusrikkalt
Võrumaa Teataja 22.12.09
Kaile Kabun, www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10199

TURISM • Võrumaal on kaks looma- ja linnuparki, mis on kogunud tasapisi kuulsust kaugemalgi. Kummagi peremees ei kipu tänavust aastat külalisrohkeks kiitma, aga ei tee ka saladust, et plaanis on visalt jätkata: nii pargi kooslust täiendada kui ka sellega tutvumine huvilistele mugavamaks muuta.

Alaveski loomapark Mõniste kandis on juba paaril aastal kahe karu Mõmsiku ja Harriga üleriigilisele pressilegi huvi pakkunud. "Karudel läheb hästi," kommenteeris peremees Rein Kõiv mesikäppade meeleolu.

Viimaste päevade külmakraadid on karuaediku tiigi jääga kaanetanud ja karupaari kisub Rein Kõivu sõnul nüüd libedale liugu laskma. Vastu lootusi pakuvad lumi ja külm neile lusti, mitte ei sunni uniselt kerra tõmbuma.

Niimoodi rõõmustama ei kisu aga pererahvast. Loodetud investeeringuraha pole Alaveski talu tänavu saanud. Rein Kõiv lisas küll optimistlikult, et läheb rahataotlustega uuele ringile.

Seejuures ei mõtle ta niivõrd loomapargi täiendamisele, kui sellele, kuidas praegustele hoolealustele paremad elutingimused luua ja ka nende elu jälgimine huvilistele mugavamaks teha.

Alaveskil tehakse tee-ehitusplaane

"Tahame uue hirveaia ja metsseaaia teha," avas Rein Kõiv kavatsusi. Lisaks on loomapargi pidajatel soov korralik juurdepääsutee ja parkla rajada, samuti loomapargi külalistele asfaltkattega kõnnirajad teha, arvestades seejuures ka puuetega inimesi.

Alaveskile on sel aastal jõudnud paar tuhat huvilist. Seda on peaaegu poole vähem kui mullu. Üheks põhjuseks on ilmselt see, et lasteaia- ja kooligruppidel on sõitudeks vähem raha.

Rein Kõiv lisas, et sügise jooksul on mõned tulemata jäänud ka gripi ja gripihirmu tõttu. Viimased rahvarohkemad päevad olid hiljuti, kui Mõnistes oli avatud päkapikumaa. Siis leidis loomaparki tee ka õige mitu Läti gruppi. Lätlasi on külas käinud varemgi: Alaveskit pakuvad huviväärsusena välja mõned naabrite turismifirmad.

"Tõenäoliselt tuleb edaspi­di mõelda ka ­lätikeelsetele voldikutele," lausus Rein Kõiv. Loomapargi kaugeimad külalised olid tänavu Jaapanist ja Kanadast, aga tallu on leidnud tee ka sakslased, soomlased, norralased jne.

Jaaniraotu kollektsioon üha kirevam

Jaaniraotu linnupark kuulutas end ametlikult avatuks poolteist aastat tagasi. See aeg on näidanud, et suurem hulk eluslooduse huvilisi jõuab tallu rohelisel hooajal. Kui palju külalisi on talu tegevusalad tänavu kohale meelitanud, pole veel kokku loetud.

Sügis on olnud vaikne, üle hulga aja käis nädalapäevad tagasi Jaaniraotul uudistamas üks loodusklass.

"Tuleb rahul olla sellega, mis on," oli peremees Valeri Kostin praktiline. Iseenest on linnupark avatud ka praegu. Sulelistega saab tutvuda ja nende vidina saatel end soojendada tunamullu valminud, projektijärgse nimetusega ekspositsioonihoones, lihtsamalt öeldes linnulaudas.

Kes on korra käinud, ka sel on põhjust mõne aja pärast jälle tagasi minna. Kollektsiooni kirevamaks muutmise plaan on Jaaniraotul kogu aeg õhus. Linnupere värskematest liikmetest nimetas Valeri Kostin neoonrohelise nokaga kanahane ja valgepõsk-laglet.

Üht uut kavatsust soostus ta ka tutvustama: lähiajal võib linnupere täieneda broilervutiga. Peremehe sõnul on see nii imetletav kui ka maitsev lind.

Peale imelise suleliste seltskonna näeb talus eksootilisi loomi, eeslitest kalli villakasukaga alpakani. "Kaamelisafareid veel ei tee," lausus Valeri Kostin naerdes. Aga mine tea, kaugel seegi aeg.

*

2010

*

Elistvere loomad külma ei pelga
2.1.10
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/elistvere-loomad-kulma-ei-pelga.d?id=28253017

"Meil on nii hea ninaesine," kiidab loomade eest Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul inimesi, kes sügisel tammetõrusid korjasid ja need loomaparki tõid.

"Tõru kampaania on meil juba mitmendat aastat ja siiani söövad meie loomad kogutud tõrusid. Tõrusid söövad kõik, näiteks karu tahab väga hea meelega tõrusid," rääkis Saul ning lisas, et pargi asukatest ei armasta tõrusid vaid ilves ja rebane.

Masu Elistvere loomaparki mõjutanud ei ole, külastajaid ja loomadele süüa ikka jätkub. Ainult koolilapsi käis möödunud aastal vähem kui tavaliselt. "Õpilastel on ilmselt raske olnud maksta seda transporti, asi ei ole niivõrd meie külastamise hindades, vaid nagu nad ise kurdavad, transport on kallis," selgitas Saul, kelle sõnul on külastajate arv mõni tuhat väiksem kui 2008. aastal.

"Aga meie ise ei tunne, et meil millestki puudus on, ei ole ka meie loomade ninaesine kehvemaks läinud," oli juhataja rõõmus.

Loomapargis on erinevaid loomaliike 12, lisaks veel näriliste ekspositsioon. "Kui me kõik hiired kokku loeme, siis saame üks sadakond looma."

Kõige rohkem käiakse Elistveres vaatamas karu ja ilvest. "Kui keegi räägib Elistverest, siis küsitakse ikka, kuidas karul läheb," sõnas Saul.

Suur külm ja paks lumi ei sega pargi asukate igapäevaelu. "Meil on tegu Eest metsade loomadega ja lumi ei ole neile üldse võõras. Õnneks see väga suur külm on ka möödas," selgitas juhataja, et suur külm teeb looduses loomale liiga ainult siis, kui ta on näljas, aga kui loom on hästi söönud, siis on külm täiesti tavaline nähtus.

Nagu Tallinna loomaaedki on Elistvere loomapark avatud aastaringselt iga päev, vaid talvel on külastusaeg lühem.

*

Loomapargis olid külalisterohked jõulud
Vooremaa 5.1.10
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1003735

Metsasõbra kalendris on kirjas üritus "Jõulud loomapargis". RMK Elistvere Loomapargi rahvale tähendas see, et advendiaja nädalalõppudel oldi tavalisest veelgi külalislahkemad.

Ühtekokku kaheksal päeval toimunud programmi raames võeti end eelnevalt kirja pannud ekskursioonigruppe tasuta vastu, tutvustati neile pargi asukaid, räägiti jõulukommetest ja tehti vastastikku kingitusigi.

Kui palju tänavu loomarahval jõulukülalisi käis ja kuidas läks pühade juurde kuuluv kinkide tegemine-saamine, sai küsitud loomapargi juhatajalt Sirje Saulilt.

"Detsembrikuu nädalalõppudel käisid meil külas peamiselt koolilapsed. Osalejaid oli kokku üle kahesaja viiekümne ja kahju on vaid sellest, et gripilaine tõttu mõned külastuse ära ütlema pidid. Ka väga külmadel päevadel jäi lapsi tulemata," rääkis Saul, kelle kinnitusel ei unustanud külalised loomadele ka jõulukinke tuua. Toodi porgandeid ja õunu, pähkleid ja muudki söödavat. Loomad olid samuti oma fännidele mõelnud ja pakid valmis pannud. Kirjad neil kuulutasid, et tegemist on kitse, põdra ja põhjapõdra pabulatega.... Kinke avades ilmnes aga siiski, et pargiasukatel on väga arenenud huumorimeel, sest pakkides olid šokolaadiglasuuris rosinad, pähklid ja mandlid!

"Õhkkond oli pidulik ja sõbralik. Ekskursioon tehtud, koguneti tee- ja piparkoogilaua ümber, kus meie päkapikk Piia Poolak jõulukommetest rääkis. Eriti tore oli grupp Tallinna 21. koolist, kus palju poistekoori lauljaid seltskonnas. Nemad võtsid üles jõululaulud, mida kõik kaasa laulda said. Mulle tundus ja ma loodan, et kõik külalised jäid rahule," rääkis Sirje Saul.

Jõulupühad on nüüd möödas, kuid minevikuks pole saanud lumi ja külm ilm. Seepärast tundis Vooremaa huvi, mida teeb praegu loomapargi üks populaarsemaid ja tuntumaid elanikke karu Karoliina, kes enne lume tulekut põhkupugemisele ei mõelnudki.

"Mõmmik on unine ja söögiisu on tal kehv," tunnistas loomapargi juhataja, avaldades arvamust, et kui ilm märjaks ja soojaks ei pööra, teeb Karoliina vähemalt põgusa tuku.

Lumi on küllaltki sügav ja et kahe külma vahel ka sulale minna jõudis, on sel koorikki peal. Sestap ei unustata loomapargis neljajalgseid, kes vabas metsas toiduotsinguil ringi uitavad. Aia taga on kindel koht, kuhu neilegi üht-teist hamba alla panekuks viiakse ja metsaelanikud ei pane põrmugi pahaks, et tegemist on selle söögipoolisega, millele pargiasukad ninaga visanud on.

Sirje Sauli sõnul on tänavu esimest korda aia taha üles pandud ka lindude söögimajad.

*

Loomade päästmine näib keeruline
PPM 19.1.10
Grete Naaber, www.parnupostimees.ee/?id=213569

Külmal ja lumerohkel ajal on väljas viga või külma saanud linde ja loomi, kuid paika, kust abi saada, ei oska inimene alati leida.

Pärnus Savi tänava saeveskis töötav Nikolai Golubev kurtis: "Avastasin Pärnu rannas poolkülmunud kulli, pistsin ta põue sooja ja hakkasin helistama. Esmalt Nigula metsloomade turvakoju, siis keskkonnaametisse ja lõpuks päästeametisse. Viimaks tuldigi päästeametist."

Metsloomade-lindude turvakodu on Nigulas

"Meie tegeleme metsloomadega metsas," vastas pärimisele keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni keskkonnaameti referent Erika Holter-Padjus.

Kui metsloom on vigastatud, on Padjuse sõnutsi õige pöörduda Nigula metsloomade turvakodu perenaise Kaja Kübara poole kas mobiilil 504 5891 või lauatelefonil 445 1765. "Kübarale helistada on mõttekas ka seetõttu, et ta oskab nõu anda, mida viga saanud looma-linnuga ise ja kohe ette võtta," märkis Padjus.

Liikluses hukka saanud metsloomast sõiduteel tuleb aga teatada päästeametisse numbril 112. Päästjad tõstavad korjuse teeveerde, kust vastava piirkonna jahiseltsi mehed selle ära viivad.

"Külmunud kulli leidnud Golubev tegi õigesti, kui helistas päästeametile," tõdes päästeameti avalike suhete juht Sirle Matt. "Päästjad viisid kulli Terveksi loomakliinikusse. Linnas tehaksegi viga saanud lindude-loomade puhul nii."

Golubevi päästetud kull vajas aga taastusravi ja Terveksi juhtaja Heli Jürindi teavitas sellest Nigula turvakodu, kust tuldi linnule järele.

Kui linna tulevad suured metsloomad, kes võivad segadust tekitada, on õige helistada päästeameti numbril 112. "Tavaliselt püüame loomi linnast peletada, suuri loomi kinni püüda pole tulnud," märkis Matt.

Varjupaik tegeleb koerte-kassidega

Inimestes on miskipärast juurdunud arvamus, et kui kodutute loomade varjupaik juba kord olemas, saab sealtki abi igasuguste juhtumite puhul.

Paraku toonitas Pärnu varjupaiga juhataja Birjo Piiroja, et nemad tegelevad vaid koerte ja kassidega.

Kui inimene leiab kassi või koera laiba, tegeleb sellega varjupaik ja toob korjuse oma külmikusse, kust see saadetakse Väike-Maarjasse loomsete jäätmete käitlemise tehasesse.

"Tegelikult pole me ühtki inimest vastuseta jätnud isegi siis, kui neil on probleeme muude loomade ja lindudega. Anname alati kas päästeameti või Nigula metsloomade turvakodu numbri, nii et lõpuks jõuab loom-lind ikka õigesse kohta," kinnitas Piiroja.

Ta soovitas nagu Padjus võtta ühendust Kaja Kübaraga, kuna too oskab nõustada, kuidas loomale-linnule esmaabi anda. Pärnu asub ju Nigulast kaugel.

Piiroja nentis, et 112 on number, millel nemadki on pidanud helistama, kui näiteks ise mõnd kassi-koera kätte ei saa, olgu ta siis auku kukkunud või kuhugi kinni jäänud.

"Abitus olukorras loomade aitamine on päästjate ülesanne ja meie töötajad teavad hästi, kuhu nad viia," resümeeris Matt.

"Samal ajal peaks inimene olema enne helistamist kindlalt veendunud, et loom on hädas," toonitas ta.

*

Ilves on Saaremaa metsadest kadumas
Meie Maa 21.1.10
Janne Nurmik, http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=34007

Ligemale tosin aastat tagasi loendati Saare maakonnas kuus kuni kaheksa ilvest, ent hiljem pole loomale millegipärast juurdekasvu tulnud ning nüüdseks elutseb saarel veel vaid kaks metsakiisut.

Soov ilvest oma silmaga näha paelus Leisi jahimehe tundideks metsa looma jäljerada mööda jälitama. Metsakiisut ei õnnestunud kütil seekord siiski kohata, aga meeleolu ja väärtusliku video sai ta retkest küll.

Hiiu-Lääne-Saare regiooni jahinduse spetsialisti Jaan Ärmuse andmeil elas 2008. aasta ulukiloenduse andmetel Saare maakonnas veel neli ilvest, 2009. aasta loendusandmete alusel aga kaks. Muhus puuduvad elumärgid ilvesest juba sootuks.

Teadaolevalt asustab valdavalt täpilise ja triibulise kasukaga metsaasukas kõiki Eesti maakondi, ent isendi järelkasvu pole viimased kaksteist aastat täheldatud ainult Saaremaal. Teades ka seda, et looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14–17 aastat juba harva, on uhke ning võrdlemisi ettevaatliku ja vaikse eluviisiga isendi kadumine Saare maakonnast vaid aja küsimus.

Kärntõbi tegi hävitustööd

Ilvese arvukuse languse üheks põhjuseks Saaremaal on peetud 2000ndate alguses rebastel ning kährikutel levinud kärntõbe, millesse võisid nakatuda ka ilvesed.

Jaan Ärmuse sõnul oleks optimaalne ilveste arv maakonnas kuus isendit, aga asurkonna selle suuruseni kasvamiseks polevat spetsialisti hinnangul spetsiaalselt midagi teha vaja. "Kui loodus toob, siis toob," ennustas Ärmus saare metsakiisude tulevikku.

Praegu pole teada, kas kaks Saaremaal elavat ilvest on emased või isased, küll aga on suudetud kaardistada nende liikumistrajektoor, mis jääb Mustjala, Kihelkonna, Kuumi, Metsküla ja Leisi jahipiirkonna maadele. "Ilvese tegutsemisjälgi on nähtud Rahtla, Merise, Kugalepa, Koigri, Kangruaru ja Pelissoo mägede piirkonnas. Loomade liikumispiirkond on seega päris suur ja sõltub suuresti saakloomadest ehk Saaremaa tingimustes metskitsede arvukusest ilvesele sobivates elupaikades," rääkis spetsialist.

Eesti küttimiskvoot 2009/10 jahindusaastaks on 210 ilvest, ent Saare maakonnas loomade vähese arvu tõttu neile loomulikult jahti pidada ei saa. Ilvesejahti on Eesti suurimal saarel võimalik korraldada alles siis, kui loomi on kümne ringis.

Unustamatu elamus

Kuna ilves on võrdlemisi ettevaatlik ja vaikse eluviisiga loom, peavad jahimehed temaga metsas kohtumist erakordseks juhuseks. Unustamatu elamuse pakkuvat juba ainuüksi metsakiisu jälgede avastamine. "Olen kaheksateist aastat jahimees olnud ning kogu oma teadliku elu mööda metsi uidanud, kuid hiljutist ilvesejälgede avastamist ei unusta ma iial," pajatas Leisi jahimees Priit, kes ilvesejälgedele sattus läinud aasta viimastel päevadel.

Priidu jahikogemus ütleb, et jälgede järgi on Leisi jahimaadel tegutsev ilves mitte kutsikas, vaid suur loom. "Minu võrdlemisi suur rusikas ei katnud ilvese jalajälge tervenisti kinni," kirjeldas kütt oma avastust.

*

Elistveres räägitakse närilistest ja sõralistest
Vooremaa 26.1.10
Kaie Nõlvak, http://www.vooremaa.ee/contents.php?action=addcomment&cid=1003865

Talvise kampaania raames korraldavad Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskeskused 18. jaanuarist 26. veebruarini põhikoolidele ja lasteaedadele tasuta loodusõppeprogramme. Elistvere loomapargis viiakse läbi kaks programmi: "Kes on lemmikloom" ja "Eesti sõralised Elistveres".

Programmidele registreerumine algas kõikjal 11. jaanuaril, kui koolidele saadeti välja infokirjad. Sobivale programmile registreerumiseks palutakse täita RMK kodulehel asuvate kirjelduste juurde lisatud registreerimisleht ja saata see vastavasse looduskeskusse.

Elistvere loomapargis viib Koseveski looduskeskus nimetatud ajavahemikul läbi kahte koolitust, mis mõlemad sobivad lastele koolieelikust kuni põhikooli lõpuklassini. Programmide pealkirjad on "Kes on lemmikloom?" ja "Eesti sõralised Elistveres".

Grupi sobiv suurus on mõlema programmi puhul kuni 20 õpilast kahe saatjaga.

Kahetunnises lemmiklooma teemalises programmis tuleb juttu sellest, et kodus peetakse kasse ja koeri, kuid ka hamstreid, merisigu või rotte. Need puurides peetavad pisiloomad kuuluvad enamasti näriliste seltsi. Ka Elistvere loomapargis on paljud neist olemas, mõned rohkem, mõned vähem tuntud. Räägitakse ka looduses elavatest närilistest.

Kõigepealt tutvustatakse RMK ja Tartu-Jõgeva puhkeala ning Elistvere loomaparki ning vaadatakse loomapargis n-ö vabas õhus elavaid närilisi. Seejärel saadakse tuttavaks närilistemaja asukatega ja lõpuks saab igaüks meisterdada looduslikust materjalist mõne loomakese, kes kõnealusesse seltsi kuulub.

Eesti sõralisi tutvustatakse praegusel aastaajal eelkõige seetõttu, et mõned kiskjalised on praegu kas lausa talveunes või pisut uimased. Seega on paras aeg rääkida, kuidas sõralised külmal ja lumerohkel ajal metsas hakkama saavad ning kuidas nende käsi Elistveres käib.

See programm on 3–4 tundi pikk ja looduskeskus jagab selle tarvis õpilastele välja ka töölehed, pliiatsid ja mikroskoobid. Räägitakse, millised loomad sõraliste seltsi kuuluvad, nende tähtsusest meie looduses ja toidulauast. Pärast retke loomapargis tehakse kuuldust-nähtust kokkuvõte, täidetakse töölehti ning uuritakse koos veel üht-teist sõraliste kohta.Koolitusi viivad läbi Elle Mäerand ja Helle Koort, vene keeles juhendab gruppe vajadusel Asta Tõsjak Tartu Loodusmajast.

"Jaanuaris püsinud krõbe ilm on koole ilmselt veidi ettevaatlikuks teinud ja seepärast pole programmidele registreerunuid just palju. Elistvere kõige värskem uudis on aga see, et uuel väravamajal, nagu meie seda kutsume ja kuhu peatselt infopunkt ja koolitusruumid sisustatakse, on juba soe sees, kuigi maja veel ametlikult avamata on. Järelikult ei pea pikka juttu lageda taeva all ajama, kui pakane sõrmi-varbaid näpistama kipub," kinnitas Koseveski looduskeskuse juhataja Elle Mäerand.

Kui ilm ülearu külm ei ole ja külalistel soovi on, saab enne koduteele asumist pargis lõkke ääres ka piknikku pidada.

Koolituste korraldajad panevad lastele ja nende saatjatele südamele, et kõik end kindlasti soojalt riidesse paneksid. Soovi korral võib ka toidukotid kaasa võtta.

*

Arknal talvituv toonekurg Tilda käib hommikuti pererahva juures kostil
Virumaa Teataja 26.1.10
Eva Klaas, www.ilmajaam.ee/?id=216452

Lääne-Virumaal Arknal talvitub juba seitsmendat aastat valge-toonekurg, kes krõbekülmadest ilmadest hoolimata ajab päeval omi asju, kuid hommikul on alati inimeste juures kostil.

Linnu ninaesise eest hoolitsev 84-aastane Linda Särev rääkis, et kella poole kümne paiku tuleb lind maja juurde, kus asub ka külakeskus. Naine annab talle süüa silku, mille kurg ahnelt alla kugistab. Toonekurel on isegi nimi – Tilda. Vahel lendab ta posti otsast kohale hüüdmise peale, vahel ootab õuel.

"Olen kas või ise näljas, aga lind peab oma kala kätte saama," rääkis Särev. Ta arvas, et külm linnule väga liiga ei tee, küll aga toidupuudus. Naine on tähele pannud, et kui pakane väljas, siis on kurg tavalisest näljasem. Ühel aastal juhtus, et kurg külmetas pakasega jalad ära ja lonkas, kuid sai siiski terveks.

Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar ütles, et kui linnul on kõht täis, ta on terve ning pole näha, et ta oleks oluliselt kaalus kaotanud, siis otsest ohtu külmad ei kujuta ning turvakodusse teda viia pole vaja.

Suvel elab Tilda normaalset pereelu: talle tuleb Aafrikast kaasa ning koos kasvatatakse lapsed üles. Sügiseti lendavad teised kured ära ning Tilda jääb taas üksinda maha.

*

Arknal talvituv toonekurg võitleb käreda külmaga
26.1.10
Eva Klaas, www.virumaateataja.ee/?id=216276

Arknal talvitub valge-toonekurg, kes krõbekülmadest ilmadest hoolimata ajab päeval omi asju, istub korstna otsas ja kõnnib jääl, kuid hommikul on ta alati kohal ühe maja hoovis, kust süüa saab.

Arknal elab valge-toonekurg, kes pole aastaid Aafrikasse lennanud, vaid ikka Eestisse talvituma jäänud.

Linnu ninaesise eest hoolitseb 84aastane Linda Särev, kes ütles, et kurg on Arknal paigal juba seitsmendat talve. Kuna toonekurg, kes talvitub Eestis haruharva, praegu looduslikku toitu kätte ei saa, aitab naine tal talve üle elada.

Igal hommikul kella poole kümne paiku tuleb lind maja juurde, kus asub ka külakeskus. Naine annab talle süüa silku, mille kurg ahnelt alla kugistab. Toonekurel on isegi nimi – Tilda. Vahel lendab ta posti otsast kohale hüüdmise peale, vahel ootab hommikul õuel.

Natuke mures

"Olen kas või ise näljas, aga lind peab oma kala kätte saama," kinnitas Särev. Vahel aitavad kurele lihatoitu osta ka teised Arkna inimesed.

Linda Särev arvas, et külm linnule väga liiga ei tee, küll aga toidupuudus. Ta on tähele pannud, et kui ilmad on pakaselised, siis on toonekurg tavalisest näljasem. Ka on naise sõnul ühel aastal juhtunud, et valge-toonekurg on pakasega oma jalad ära külmetanud ja longanud, kuid siiski tervenenud.

Esimestel aastatel, kui lind talvituma kippus jääma, helistas Linda Särev mitmesse varjupaika, sest oli mures, kas kurg ikka talvele vastu peab. "Aga teda ei tahtnud keegi. Öeldi veel, et olete ise süüdi, et olete söötma hakanud," rääkis ta. Hoolitsev naine on aga kindel, et teisiti poleks kurg vastu pidanud.

Kord on toonekurge siiski ka püüdmas käidud, kuid ta ei andnud end kätte. Lind hakkab toitu küsimas käima igal aastal siis, kui sügis on käes, ja silku tuleb talle pakkuda aprillini.

Suveperioodil elab toonekurg normaalset pereelu: talle tuleb Aafrikast kaasa ning koos kasvatatakse üles lapsed. "Vahel on pesas kolm-neli poega, mullu oli ainult üks," teadis Linda Särev. Sügiseti lendavad teised kured ära ning Tilda jääb üksinda maha.

Esimest korda kirjutas Virumaa Teataja Arknal talvituvast kurest 2003. aastal, siis tegid sellest juttu ka teised lehed. Siis oli samuti külm talv, oli päevi, mil termomeeter näitas 32 pügalat alla nulli.

Toona panid linnuteadlased, seda enam külaelanikud, imeks, et täiesti terve toonekurg sügisel Arknale jäi ning talve looduslikes tingimustes üle elas. Viimane taoline juhtum oli registreeritud kolm aastakümmet varem.

Jalad külmetavad

Loodusmees Peeter Hussar arvas, et kui linnul on kõht täis, siis tõenäoliselt elab ta küll talve edukalt üle, kuid krõbekülmad ilmad võivad kahjustada tema jalgu, sest verevarustus on häiritud.

"Viis kraadi külma ilmselt ei tee midagi, aga paarkümmend kraadi võib olla liiga ekstreemne," leidis ta. Ja ütles, et kui oleks tema otsustada, siis mõistlik oleks lind kinni püüda, tema tervislik seisund üle vaadata ning kontrollida, kas ta on piisavas toitumuses.

Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar ütles, et kui linnul on kõht täis, ta on terve ning pole näha, et ta oleks oluliselt kaalus kaotanud, siis otsest ohtu krõbedad külmad ei kujuta ning turvakodusse teda viia pole vaja.

"Ka varasematel talvedel on olnud väga külmi ilmu," ütles Kübar, lisades, et pealegi on Arknal tegemist lendava toonekurega, kelle püüdmine on peaaegu võimatu.

• Igal sügisel jääb Eestisse toonekurgi, sest vigastuste ja haiguste tõttu ei ole nad võimelised lõunasse lendama.

• Sellised linnud tavaliselt surevad ruttu ja üksnes harva elab mõni neist kusagil siseruumides peetuna kevadeni.

• Üliharvadel juhtudel võib valge-toonekurg talve ka Eestis üle elada. 1972. aasta sügisel jäi üks toonekurg talvituma Võru Kubijale, kus lind elas kogu talve allikatel, kuhu inimesed talle lisatoitu viisid.

• Valge-toonekured jõuavad talvitusaladelt tagasi aprillis. Toonekured on väga pesapaigatruud ja nad saabuvad enamasti tagasi oma vanale pesapaigale.

*

Külmunud linnud turvakodus
Õhtuleht 27.1.10
Siim Randla, ohtuleht.mobi/index.aspx?id=364173

Külm on liiga teinud kümnetele lindudele, kellest kaks kakku toibuvad näiteks nüüd Nigula metsloomade rehabilitatsioonikeskuses. Keskuse spetsialisti Kaja Kübara sõnul on neil ruumid nii täis, et hädasolijaid ei saa enam suurt vastu võtta. Praegu turgutatakse seal kodu- ja händkakku ning sinikaela. Pakane on kimbutanud mitmeid liike: tihaseid, hiireviusid, kakkusid ja parte. On ette tulnud ka seda, et lind lendab vastu akent, lööb end uimaseks ja siis teeb külm juba oma töö.

*

Külas sõralistel ja teistelgi loomapargi elanikel
Vooremaa 18.2.10
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1004030

Riigimetsa Majandamise Keskuse looduskeskused korraldavad praegu lasteaialastele ja põhikooliõpilastele tasuta talviseid loodusõppeprogramme. Nendega alustati 18. jaanuaril ja viimane koolitusprogramm on 26. veebruaril.

Koolidesse saadeti laiali infokirjad, RMK kodulehel on programmide kirjeldused väljas ja seal saab oma rühma ka ette registreerida.

Koseveski looduskeskus viib Elistvere loomapargis läbi kahte programmi, millest üks räägib lemmikloomadest ja teine tutvustab pargis elavaid eesti sõralisi. Viimati mainitud loomi tulidki möödunud nädalal vaatama väikesed huvilised Tartu Loodusmajast.

Bussitäis loodusesõpru jõuab Elistverre üsna maheda ilmaga pärastlõunal. Külmakraade on 4–5, tuul on vaevutuntav. Pikalt aega viitmata astuvad I–II klassi tirtsud ja põnnid juhendaja Helle Koorti kannul loomapargi väravast sisse.

Pärimisele, milliseid loomi sõraliseks nimetada võib, tuleb vastuseid siit-sealt. Ja kohe selgub ka, et väikestest tartlastest on paljud siin korduvalt käinud.

"Mina olin suvel siin oma sünnipäeval," teatab üks poiss ja meenutab, kuidas karu Karoliina siis aia ääres maas istus nagu inimene.

Meie läheme kõigepealt esimeste sõraliste kitsede juurde, kuid lastele lubatakse, et kui kord loomaparki tuldud, vaadatakse hiljem põgusalt üle teisedki asukad.

Jälgime pisut, kuidas kitsed vihtade küljest lehti napsavad ja neid kärmelt krõbistavad. Paneme tähele sedagi, et suu käib nendelgi loomadel, kes just leheampsu manustanud pole – mäletsejatest on lapsed ka kuulnud. Veel juhib Helle meie tähelepanu kitsede heledatele, peaaegu valgetele tagumikele. Sellise sabapeegliga on neil hea oma kaaslastele märku anda, kui mõni oht varitsemas, olgu see siis lihahimuline metsloom või jahimees. Kui on tunda võõrast lõhna või kuulda kahtlast häält, pistab kits punuma, tema helendav tagapool paistab teistele aga kõrge rohu vaheltki ära ja nii teavad kõik elu eest joosta.

Külalised põhja poolt

Kitsede naabreid põhjapõtru just eestimaisteks loomadeks pidada ei saa, kuid sõralised on loomulikult nemadki. Toodud meile mitme aasta eest Lapimaalt ja siin üpris kenasti kodunenud. Mõistagi on nende lemmiktoit põdrasammal, aga lepivad ka kõige muu taimset sorti kraamiga, mida meie metsades-niitudel leidub. Siiski võib üldiselt taimetoiduline loom mineraalainete puuduses nahka pista ka näiteks hiire. Uhkete sarvedega kabehirv meil vabalt ei ela, küll kohtab aga tema lähisugulasi punahirvi Saaremaal.

Kabehirvede kohta saame teada, et neid peeti vanasti uhkuse ja ilu pärast mõisaparkides, kuid nende suursugused sarved võivad neile endile saatuslikuks saada. Kui isasloomad näiteks suhteid klaarides sarvipidi kokku lähevad, võivad nad ennast koos ka surma mõista, kui sarved nii takerduvad, et kõrvalise abita lahti ei "hargne". Kui kabehirvedele valida anda, siis nad oksi eriti ei söö, vaid eelistavad puulehti ja õrnemaid võrseid.

Üksi on igavavõitu

Kolmeaastane põdrapull on oma aedikus praegu üksi – pole tal suuremaid ega väiksemaid liigikaaslasi seltsiks. Aga nagu eelnevalt külastatud sõralised, tuleb temagi sõbralikult ennast lastele näitama. "Mul on temast nii kahju, et ta üksi on," tunnistab pisike piiga retke juhile Hellele.

Metssigade residentsini on pikem maa astuda, selle ajaga jõuame läbi arutada tõiga, et nii lindudel kui loomadel tänavusel talvel vabas looduses toitu raske kätte saada on ja et inimesel tuleks neid kindlasti aidata. Lapsed on sellest kuulnud ja neil on lindude toitmisest oma kogemusigi jagada.

Metssead said endale hiljuti uued aedikud ja kuudid. Ei tea, kas see asjaolu või kevadelõhn õhus on nad õige lustlikuks muutnud. Möödunukevadised põrsad ehk kesikud lasevad aiaäärt pidi tõelist seatraavi ja teevad naaberaedikus pesitsevale kuldile nägusid – mis viga ülbitseda, kui traatvõrk vahel! Selle peale läheb vanem ja tõsisem kärsakandjagi "keksi täis" ja näitab, et temalgi kiired jalad all.

Kiskjate juurest kah läbi

Enne, kui võtame suuna piisonite valdustesse, käime külas ära mittesõralistel. "Ilves-ilves-ilves!" hakkavad mõned poisid "kiisutama", kui nende residentsile läheneme. Ilvesed on praegusel aastaajal eriti hästi näha ja küllap nad sellepärast puu otsa ei kipugi – peita ei ole seal ennast ju nagunii kuhugi. Mõõdukalt kauguselt seiratakse kärmet ja häälekat seltskonda. Ei tulda aia ligi, kuid ei pöörata ka lausa selga.

Õpetaja Helle tuletab koos lastega meelde, et ilves ja karu on kiskjalised. Nemad juba süües salatiga ei piirdu, vaid tahavad ikka liha ka. Ja et ilvese jälg meenutab suure kassi oma, sest ka tema saab kassiga sarnaselt küüned n-ö padjakestesse tõmmata.

Karule igatahes väga suur ja lärmakas seltskond ei istu. Kui aia äärde uudistajaid üle kolme koguneb, marsib ta ära "tagatuppa". Küllap meenub talle ka, et ametlikult peaks ta olema puhkusel ehk talveuinakul. Siinjuures teeb Helle lastele selgeks, et nii karu kui kährik pole vabas looduses tegelikult sügavas talveunes, vaid teevad uinakut. Päriselt magavad kogu külma aja maha siilid ja maod.

Oravatel on tänaseks vastuvõtuaeg läbi, sellele vihjab samblatuust puuriava ees. Tartu noormees Rein teab aga rääkida, et oravad söövad lisaks pähklitele ja seemnetele hea meelega ka puuvilja, vähemalt maitseb selline kraam tema kodus elavale vöötoravale.

Närilistemajas palju tuttavaid

Näriliste "hotellis" on mõnusalt soe ja siingi kohtavad lapsed tuttavaid. Merisigu on üsna mitu ja näha on rotte ja hiirigi, keda inimestel samuti kombeks seltsi mõttes pidada. Merisigade puuris kükitab aga pisut kurvameelse moega deegu – rotiga sarnanev loomake. Ta sattunud inimeste lemmikloomaks, kuid nagu tujukate kahejalgsete puhul ette tuleb, tüdineti temast. Loomapargiski ei leppinud liigikaaslased heidikuga ja ta tuli panna rahumeelsemate merisigade juurde. Taas üks kurb ja õpetlik lugu!

Piisoneid on Helle kinnitusel Elistveres praegu koguni kuus, mõned neist suvatsevad end ka näidata. Kui oleme muu hulgas teada saanud, et euroopa piison, kes kunagi ammu meie metsadeski elas, kuid keda möödunud sajandi alguses väga intensiivselt kütiti, on vaatamata oma aukartust äratavale kerele võrdlemisi kiire jooksja ja et vabas looduses elab neid näiteks Venemaal ja Leedus, võtame suuna uude sooja väravamajja.

Kuigi maja sisustus veel täiendamist vajab, on väikestel loomahuvilistel siin õdus kottistmetel jalgu puhates uute teadmiste kinnistamiseks töölehti täita ja filmi vaadata, mis ikka neist samadest päevakangelastest sõralistest jutustab.

*

Piltuudis: Elistvere piisonid said presidendi vastuvõtu salati endale
TPM 25.2.10
www.tartupostimees.ee/?id=229694

Eesti Vabariigi 92. aastapäevale pühendatud kontserdil ja Vabariigi Presidendi vastuvõtul Vanemuise teatris dekoratsioonideks kasutatud salatid ja maitserohelised viidi Elistvere loomapargi elanikele söödaks.

Eesti Vabariigi 92. aastapäeva presidendi vastuvõttu kujundades turgatas Tallinna Linnateatri peakunstnikule Iir Hermeliinile pähe mõte kaunistada nii Vanemuise teatri- kui ka kontserdimaja salati- ja maitsetaimedega.

Mis aga sai hiljem sellest heast-paremast?

"Mõtlesime pikalt, mida teha mahekasvatatud maitsva rohelusega," ütles Hermeliin. "See kõik liigub Elistvere loomapargi loomade toidulauale."

Täna hommikul tundsidki Elistvere karvased asukad aastapäevarohelusest mõnu. Loomapargi juhataja Sirje Saul arvab, et kolme päevaga saavad metsloomad värske kraamiga hakkama. Eriti piisonitel on suur isu, ja neid on kuus.

*

Metsloomade peomenüü:
Õhtuleht 26.2.10
http://ohtuleht.ee/368354

Lehtsalat: 2231 potti
Petersell: 2200 potti
Murulauk: 1800 potti
Jääsalat: 1690 potti
Basiilik: 1050 potti
Lollo rosso salat: 328 potti
Meliss: 188 potti
Tammelehesalat: 175 potti
Mururibad

*

Presidendiballi järelpeol jooksid metssead mahlakale salatile tormi
Õhtuleht 26.2.10
Arvo Uustalu, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=368355

PÄRLID SIGADE ETTE: Kui kaks kärutäit mahlakat kraami kadus neljal kuldil ja kahel emisel nagu mutiauku, siis kolmanda pärast ei viitsinud Peeter enam isegi kihva teritada. Talitaja Ivi pakutud salat võeti siiski isutult vastu.

"Sead sõid kaks esimest kärutäit salatit kohe ära, aga kolmanda juures otsisid rohelise alt juba tummisemat suupistet. Isegi karu pistis kimbu rohelist hamba vahele," rõõmustab Elistvere loomapargi juht Vanemuisest metsloomadele viidud mahlakate söögitaimeseadete üle.

Eile hommikul vurasid terved koormad Grüne Fee maitserohelisest valmistatud peodekoratsioone Vanemuisest Jõgevamaale Elistvere loomaparki. Piisonite, jäneste, kitsede, põhjapõtrade ja hamstrite koonu ette jõudis ligi 10 000 potti leht-, tammelehe-, jää- ja lollo rosso salatit, lisaks veel ka ohtralt murulauku, peterselli, basiilikut ja melissi ning sigade rõõmuks ka paras hunnik ehtsa muru ribasid.

Närilised rivistusid pidusöögiks

Kuigi aplalt mugisid talvist luksusrooga loomapargi paljud asukad, hüppasid hamstrid kingitust nähes lausa rõõmust õhku ja võtsid salatikuhila ümber ringi. "Muidu pikutavad ja tõstavad ainult ühe silmalau üles, kui toitu serveeritakse. Aastapäeva jätkupeost saavad osa kõik meie sulelised ja karvased, välja arvatud ilves," naerab loomapargi juht Sirje Saul.

Kui talitaja Ivi Raasik piison Viljale ja Villule teist korda salatit pakub, üritab viimane toitvat kätt oma tohutu peaga müksata. "Kõhud täis! Neil on nagu inimeselgi – kaaviar on laual, aga kartul läheb ikka sisse. Eks nosivad vahelduseks heina ja vihtu. Ei ole nõnda, et heidavad salatikuhja kõrvale lumme siruli ega tõuse enne, kui kõik maos seedimas," tutvustab Raasik elukate söögikombeid.

12-aastane rikkalikust toidust rasvunud taguotsaga karutüdruk Karoliina ei saanud ka tänavu talveund silma. Pisut uimasena tuiab ta mööda aiaäärt, näksab isutult salatilehte ja tõuseb tagakäppadele. "Meie loomi on toiduga raske üllatada. Piisonid ka algul lükkasid ninaga salatit. Karu menüüs on lihakraami kõrval mett, saia, rosinaid ja koerakrõbuskeid. Need meeldivad talle eriti," räägib Saul.

Kult läheb kingituse peale täkku täis

"Noh, poisid, salatit tahate veel?" küsib Raasik ja lükkab kärutäie rohelist maiust sigade vastse aia poole.

Kult Peeter vaatab teraselt salatitaimede poole, kollakas kihv välkumas. Karjaliidri rolli rõhutamiseks suskab ta väiksemale kolleegile Kertile kergelt ribidesse. Too ruiatab tänulikult, kuid rituaalmängu lõppedes ei kiirusta kumbki salatit rabama. Pole ka ime, sest osa sellest vedeleb veel hommikusest söögikorrastki lumel. Küll ruttavad õhinal rohelist ahmima kaks mullukevadist kesikut.

Sauli sõnul mekibki Elistvere elanikele kõige enam salat. "Peterselli pakkusime piisonitele ja metssigadele, aga närilistele seda anda ei tohi. Piison sööb ju kõike, ka puuoksi. Kõige problemaatilisem on basiilik. Naised tegid nalja, et kui üle jääb, siis see kõlbaks ka endale roogade maitsestamiseks."

Sead on ka ainsad, kellele salat antakse ette koos mullase juurepalliga, mida on mõnus kärsaga songida. Nagu ka pidulistele silmarõõmu pakkunud mururibasid.

Peojääkide viimine Elistverre oli tark tegu, nendib loomapargi looja Kaupo Ilmet. "Lehmad on toredad lojused, aga see oleks olnud mainekujunduslik ämbrisseastumine, kui need aastapäevapeo delikatessid oleks kusagile suurfarmi viidud," leiab ta.

Peokorraldajate ühine soov oli, et maitsvad ja tervislikud kodumaised maitsetaimed leiaksid kasuliku järelkasutuse ning sestap pakutigi neid Elistvere asukatele, tõdeb Vanemuise direktor Paavo Nõgene.

*

Salat üllatas pidulisi ja loomapargi asukaid
TPM 26.2.10
Raimu Hanson, http://www.tartupostimees.ee/?id=230042

Kui president Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves astusid vabariigi aastapäeval Vanemuise kontserdimajas kätlemistseremoonia ruumi, lõi neile ninna värske salati lõhn. Kas läheb kohe söömiseks?

Suupisteteni tuli veidi oodata. Isuäratavat lõhna tekitas pidupäevane ruumikujundus.

Tallinna Linnateatri peakunstnikule Iir Hermeliinile oli turgatanud pähe mõte kaunistada nii teatri- kui ka kontserdimaja kontsertetenduseks ja presidendipaari vastuvõtuks salati- ja maitsetaimedega.

Idee sobis ka Vanemuise peakunstniku ülesannetes Maarja Meerule ja presidendi kantseleile.

"Vabariigi aastapäeval räägitakse aasta olulistest teemadest," selgitas Hermeliin. "Ka kujundus peab peegeldama seda, mis on aasta jooksul olnud ja mis on praegu oluline: tervislikkus, kokkuhoid, taaskasutus, raiskamise lõpetamine. Sealt see kujunduse idee tuli."

Luunjas tegutseva Grüne Fee aednikud olid nõus kasvatama mitu tonni salatit ekstra vabariigi aastapäeva suursündmuse kujundajatele.

Lõhnav rohelus

Ehtne lõhnav rohelus võttis vastu Vanemuise teatri peauksest sisenevad külalised, keda oli umbes 850.

Salatine värskus püsis neil silme ees ka teatrisaalis, kus president pidas pooletunnise kõne, seejärel mõistagi kätlemistseremoonial, aga ka kontserdimaja fuajees ja tantsimiseks istmeridadest tühjendatud kontserdimaja saalis. Mis aga saab hiljem sellest heast-paremast?

"Mõtlesime pikalt, mida teha mahekasvatatud maitsva rohelusega," ütles Hermeliin. "See kõik liigub Elistvere loomapargi loomade toidulauale."

Eile hommikul tundsidki Elistvere karvased asukad aastapäevarohelusest mõnu. Loomapargi juhataja Sirje Saul arvab, et kolme päevaga saavad metsloomad värske kraamiga hakkama. Eriti piisonitel on suur isu, ja neid on kuus.

*

Turovski: luiki tohib toita ainult rohelisega
ERR uudised 8.3.10
http://uudised.err.ee/index.php?06196548

Luiged vajavad praeguse ilmaga inimeste abi, kuid neid tuleks toita rohelise, mitte pagaritoodetega, ütles zooloog Aleksei Turovski.

Tallinna laht on jääkaane all ning paljud inimesed muretsevad, kuidas peavad vastu luiged ja teised linnud, kellel puudub juurdepääs harjumuspärasele toidule.

"Kuni meri on lahti, ei ole luikedel teie abi tarvis," märkis Turovski. "Kuid isegi sellistes tingimustes, nagu praegu, ei ole kasu veelindudele leiva, saia ja kondiitritoodete andmisest."

Linnud vajavad praegu tõepoolest abi, kuid zooloogi sõnul tuleb neid aidata läbimõeldult. Kuna luikede toidulaual on peamiselt taimsed söögid, tuleb neile tuua just rohelist – salatit, hiina kapsast või taimset päritolu loomasööta. Linde võib toita ka kaerahelvestega, kuid need tuleb tingimata vette visata, et nad saaksid paisuda.

Pagaritooted on luikede jaoks liiga rafineeritud toit, mis muudab nende soolestiku mikrofloorat. Selle andmisega teevad inimesed lindudele karuteene, mis tekitab neile tüsistusi terveks aastaks.

"Kui inimene näeb, et loom temast sõltub, tunneb ta end veidi nagu jumal. Seepärast toidavad paljud inimesed meist väiksemaid olendeid. Aga enne tegutsema asumist tuleb järele mõelda, ega me oma lahke teoga loomadele probleeme ei tekita," sõnas Turovski.

*

Ornitoloog: parem on luiki ja parte linnas mitte toita
ERR uudised 9.3.10
Jüri Muttika, http://uudised.err.ee/index.php?06196726

Veelindude toitmine linnas ei tule neile kasuks, vaid tekitab pigem probleeme, rääkis Tallinna Linnuklubi juhatuse liige, ornitoloog ja keskkonnaspetsialist Meelis Uustal.

Tallinnas Pirita tee äärses mererannas võib näha 120–130 kühmnokk-luike ja 700–800 sinikaelparti. Meelis Uustal et need linnud on Eestisse talvitama jäänud peamiselt seetõttu, et inimesed hakkasid neid toitma juba varasügisest peale.

Uustali sõnul tuleks linde toita nende loomulikku toitu – veetaimi – meenutava tera- ja juurviljaga, mitte saiaga.

"Paraku on nii, et kui need luiged ja pardid saiaga ära harjutada, siis nad enam looduslikku toitu ei tahagi. Tekib täpselt samasugune efekt, nagu inimesel hamburgeriga: kui on rämpstoiduga ära harjunud, ei taha enam juurvilja peale tagasi minna," ütles Uustal. Tema sõnul luikede nälgasuremist karta ei ole, kuid mitme kuu vältel saiadieedil olemise tõttu pole nad saanud vajalikke mineraalaineid, on läinud paksuks ega jaksa seetõttu enam õieti lennata.

*

"Kühmnokk-luiged ei ole mõistnud, kus laiuskraadil Eesti asub"
9.3.10
Triinu Laan, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kuhmnokk-luiged-ei-ole-moistnud-kus-laiuskraadil-eesti-asub.d?id=29650631

Pikaleveninud talv ja inimeste harjumus luiki toita on viinud selleni, et ei möödu päevagi, mil päästeamet ei saaks teateid Tallinna lahel kinnikülmunud luikedest. Ka täna hommikul oli Merivälja muuli juures üks luik jäässe külmunud.

"Eile oli neli väljakutset, täna hommikul juba üks," ütles Delfile Põhja-Eesti päästekeskusest Peeter Randoja. Päästeametil on lindude ja loomadega tegelemiseks Mustamäe komando, kellel on lindude püüdmiseks ja hoidmiseks ka vastav varustus olemas.

Päästetud luiged viiakse taastumiseks loomaaeda, kust nad siis hiljem taas vabadusse lastakse.

Eestis talvitub tänavu hinnanguliselt 10 000 kühmnokk-luike ja nende külmumises ei ole midagi erilist. "Luiged külmuvad igal aastal ja tänavu pole erand," sõnas Delfile Nigula metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar.

"Kui ebasoodsad jääolud tulevad, siis nad jäävad jäävangi," selgitas luikede külmumist luigeuurija Leho Luigujõe."Nad ei saa sügavast veest toitu kätte ja peavad olema madalas vees, aga madal vesi külmub kõige kiiremini."

"Tegelikult ei tohiks linde toita," pani Luigujõe inimestele südamele, et see ongi põhjuseks, miks need linnud inimasulate juurde jäävad ja talveks ära ei lähe. "Sügisel hakatakse toitma ja rumal on see, kes hea toidulaua juurest ära läheb."

Kindlasti ei tohiks luiki toita pagaritoodetega. "See on nagu fast food, nagu hamburgeri söömine, see pole ka inimestele hea." Eriti ei tohiks lindudele leiba anda, sest see on soolane. "Süüa tuleks anda taimset päritolu toitu, vilja näiteks." Luiged söövad väga hästi ka kartulit ja suhkrupeeti, mis on eelnevalt hekseldatud. Toit tuleks kindlasti vette panna.

Kui laululuik ja väikeluik lendavad talveks Madalmaadesse ja Taani väinadesse, kus ei meri ei jäätu, siis kühmnokk-luik jääb siia talvituma. "Ta on meil üsna uus liik, tuli Eestisse alles eelmise sajandi alguses ja tundub, et ta pole veel täiesti aru saanud, millisel laiuskraadil Eesti asub. Kühmnokaga on alalõpmata see häda, et ta kipub jääle jalgu jääma."

Seda, palju talve jooksul luiki ära sureb, on väga raske öelda. "Eesti rannik on igasuguseid kiskjaid täis, rebaseid ja kährikuid, kõik, mis randa tuleb süüakse ju imekähku ära, eriti veel sellisel karmil talvel, midagi vedelema ei jää," selgitas Luigujõe.

*

Ärganud karud annavad endast märku
30.3.10
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=243548

Esmaspäeval nägid Kolga-Jaani vallas laashoone külas Turvakuuril elava Saksniidu pere lapsed koolist tulles esimest korda sel kevadel karu jälgi.

Pereema Marje Saksniit ütles, et metssead olid päise päeva ajal kõndinud Lalsi poole viival puiesteel, nende järel aga oli tatsanud suur karu.

Saksniidu hinnagul polnud see jälgede järgi otsustades ükski mullu seal mail tegutsenud kolmest karupojast.

Eelmisel sügisel Vaibla kandis Nigula metsaloomade turvakodus üles kasvanud karudega tihti kokku puutunud Kaido Tillmann ütles, et sügisel sinna jäänud kahest mesikäpast pole midagi kuulda ja jälgi pole metsas samuti näha olnud.

*

Avatud ülikooli koolitusel õpetatakse metsloomi abistama
Loomakliiniku uudised
6.4.10
http://loomakliinik.emu.ee/emu-loomakliinikust/loomakliiniku-uudised/avatud-ulikooli-koolitusel-opetatakse-metsloomi-abistama/

Eesti Maaülikooli avatud ülikool korraldab 5.–9. aprillini koolituse, mille raames õpetatakse Eestis esmakordselt metsloomi abistama ja neile esmaabi andma. Õppurite käsutuses on Tallinna loomaaiast toodud närilised, maod, röövlinnud.

Viiepäevase koolituse käigus omandatakse teadmisi, kuidas õigesti hinnata metsloomade ja -lindude olukorda, millistel juhtudel on vaja neid aidata ja kuidas seda teha. Toimub ka praktikum, mille käigus õpitakse ohutut metsloomade ja eksootiliste koduloomade käsitsemist, püüdmist, transportimist.

Maaülikooli õppejõudude kõrval on kursusel teadmisi jagamas valdkonna rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistid – Chris Walzer ja Gabrielle Stalder Viini veterinaarmeditsiini ülikoolist, Aleksei Turovski Tallinna loomaaiast, Kaja Kübar Nigula metsloomade taastuskeskusest.

*

Ilves pühkis Saaremaa tolmu jalgelt
Saarte Hääl 15.4.10
Ivika Laanet, http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=18758&sec=1

HARULDANE PILT: Saaremaal või Muhumaal ilvest pildistada on õnnestunud vähestel, sest neid loomi elab maakonnas vaid mõni üksik. Foto: Riina Rand

Teisipäeva hommikul üllatas möödasõitjaid Kuressaare-Kuivastu maanteel väinatammi ääres liikunud ilves.

"Vaatan, et tee ääres jõle vägev koer läheb ees, sellise lühikese sabaga, jõuan ligemale ja näen, et mida, ilves hoopis!" kirjeldas Pöidelt hommikul kella veerand üheksa paiku Kuivastu poole sõitnud pereisa Andrus, kes looma märgates auto ringi keeras.

Loom tahtis joosta teisele poole, pidi isegi auto alla jooksma, aga siis mõtles ümber ja läks väinatammi äärde jääservale. Andrus sõitis looma kõrval ja tütar Riina tegi autoaknast pildi.

"Poleks uskunud, et ta nii suur võib olla, see ilves," rääkis mees eile Oma Saarele. "Selline paras peletis, jäi vahepeal seisma ja me vaatasime, mis ta nüüd teeb, aga siis kimas edasi," kirjeldas pereisa, kelle sõnul ei saanud korralikku pilti teha sellepärast, et loom liikus ja vahemaa oli nii lühike.

Küsimusele, kas oli ka hirm, vastas mees, et oli ikka suur ja tugevate käppadega tõsine loom, kellele ligi küll poleks tahtnud minna.

Mees lisas, et enne ei pööranud ta pildistamisele ehk nii suurt tähelepanu, aga ilvese juhtum pani mõtlema, et teistel inimestel on ka ehk huvitav teada, mis loomi meil siin võib liikuda.

Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni jahinduse spetsialist Jaan Ärmus ütles, et Saaremaal on ilveseid olnud alates 1970. aastatest. Kõige rohkem loendati neid 2003. aastal – 8 looma. 2010. aastal on maakonnas loendatud kaks ilvest.

"Muhu saarel on ilvest loendatud 2007. aastal – 1 isend," sõnas Ärmus, lisades, et ilves on liikuv loom ja kindlat kohta, kus piirkonnas ilvesed pesitsevad, ta öelda ei oska. "Kõige sagedamini on teda nähtud Tagamõisa, Koorunõmme ja Pelissoo piirkonnas."

Ärmuse sõnul ilvesed inimesele ohtlikud ei ole. "Ükski loom ei ole inimesele ohtlik. Ohtlikuks muutuvad nad vaid siis, kui on sattunud abitusse olukorda," tõdes ta.

Saaremaal on aastate jooksul kütitud kaks ilvest. Esimene neist 1970. aastatel ja teine 1995. aastal.

*

Nigula turvakodusse jõudis tänavune esimene karuorb
EPL 17.4.10
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/artikkel/575160

Fotod: Üle talve inimeste juures peetud karu­plika peab nüüd elu lõpuni vangistuses elama. Neljakuusele Harjumaalt pärit karutüdrukule on Nigulas sisse seatud mänguasjadega pesa.

Praegu umbes nelja kuu vanune ning neli ja pool kilogrammi kaaluv karujuntsu toimetati Pärnumaal asuvasse Nigula metsloomade taastuskeskusesse Harjumaalt Uuri külast, kus ta oli ühe maja õuel kreegipuu otsa roninud.

"Läksin hommikul krundile, kuhu hakkasin maja ehitama. Käisin hoovi peal ringi ja järsku kuulsin, et keegi häälitseb puu otsas. Kui pilk karule pidama jäi, võtsin esimese asjana kohe jalad selga ja pistsin jooksu. Kuna karu oli pisike, kartsin, et äkki kargab veel emakaru ka kuuseheki tagant välja," kirjeldas Toomas Liivik ootamatuid läbielamisi.

Kuna emakarust polnud lähikonnas siiski kippu ega kõppu ja puu küljes turninud karujunts oli veel liiga väike, et iseseisvalt hakkama saada, kutsuti kohale veterinaar ja teavitati leiust keskkonnaametit. Viimase kohus­tuse hulka kuulub ka abitute ja vigastatud metsloomade uuele elule aitamine.

Taas kord karupoja kasu­emaks saanud Kaja Kübar ütles, et õiget metslooma värskest hoolealusest enam ei saa. Kuigi karutirts on omajagu tigedust täis, inimesi ta enam ei pelga.

Oskas kohe kausist süüa

"Ju ehmatas keegi emakaru pesalt minema ja maha jäänud poeg või pojad võeti talveks koju," rääkis Kübar. "Nüüd, kui kevad käes ja lumi sulanud, lasti ta ilmselt tagasi metsa."

Seda, et karupoeg on vahepeal inimese hoitud, reetsid Kübarale mitmed märgid. Esmalt tekitas temas kahtlusi karujuntsu kasuka lõhn, mis oli hoopis teistsugune kui vabas looduses sirguvate karuhakatistel. Peale selle oskas loom meisterlikult kausist süüa. "Ükski metsloom ei oskaks seda – nad hoopis kardaksid pudrukaussi," viitas Kübar ja lisas, et koju viimise asemel tuleks orvuks jäänud karupojad kohe asjatundjate kätte anda.

Kuna karu on inimeste poolt juba n-ö ära rikutud ja loodusesse lastuna hoiaks ta ilmselt edaspidigi inimeste lähedale, nähakse tema tulevikku vaid loomaaialoomana. Kübar lausus, et praegu on kõne all võimalus karujuntsu Elistvere loomaparki toimetada.

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul ütles, et soov karupoeg endale saada on väga suur, kuid pargi jaoks oleks kõige parem, kui saaks looma vastu võtta alles järgmisel aastal – just siis peaks plaanide kohaselt algama uue karuaediku ehitus.

Saul märkis aga, et kui leitakse nõks, kuidas praegu Nigula leival olev karutüdruk juba Elistveres elava emakaru Karoliinaga kohe heaks sõbraks saaks, võiks talle ka varem ulualust pakkuda.

Ka Mõmsik läks loomaparki

• Vast kõige tuntum Nigulas uuele elule aidatud karupoeg on Mõmsik. Mõmsik toimetati Nigulasse 2007. aasta kevadel Lääne-Virumaalt. Suure tõenäosusega oli temagi pärit minema ehmatatud karumamma pesast. Vahepeal inimeste hoole all olnuna ja kevadel tagasi metsa lastuna jõudis temagi Arbavere külas ühe metsatalu rahvast ehmatada.

• Olnud mõnda aega Nigulas, leidis ta uue kodu Võrumaal Alaveski loomapargis. Ettevõtluse arendamise sihtasutuse antud miljoni krooni toel sai ta 350 m3 suuruse aediku. 2008. aasta oktoobris leiti Mõmsikule Soomest ka kosilane Harri.

*

Loomasõpradel on Elistvere meeles
Vooremaa 17.4.10
www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1004372

Elistvere loomaparki on tore minna igal aastaajal, kevad pakub aga seal eriti palju avastamisrõõmu ja üllatusi.

Möödunud nädal tuli metsseaperele titeuudistega – rikkamaks saadi kuue seahakatise võrra. Kui emal esimene lapsekaitsetuhin veidi jahtub, toob ta oma triibukirja järelkasvu kindlasti järjest pikematele jalutuskäikudele ja nii on, mida Elistveres imetleda nii väikestel kui suurtel.

Loodusõpperadadel, matkamas ja loomadega tutvumas käia on meil popp. Retki vabasse loodusse võetakse ette nii peredena kui suuremate sõpruskondadena igal aastaajal, kuid eriti rohkesti kevadel ja suvel.

Õnneks on paljudel, kes Elistvere loomaparki külastanud, meeles, et siingi rahvast 1. mail heakorratöödele appi oodatakse. Sestap on Elistvere üks neid paiku, kus talguliste nimekiri tänaseks juba suletud, sest neid, kes loomaparki kenamaks ja puhtamaks teha tahaksid, on kirjas juba väga palju.

Õnneks on meil palju looduse- ja loomasõpru ja õnneks on nad inimesed, kes valmis laitmise asemel tulema ja aitama.

*

Seekord tervelt kuus!
Vooremaa 17.4.10
Kaie Nõlvak, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1004375

Elistvere loomapargi esimesed kevadised titeuudised tulevad tavaliselt ikka metssigade majapidamisest, sest teised loomad seavad oma pisipere sünni enamasti soojemasse ja haljamasse aega.

Möödunud nädalal sai emis Possa maha kuue vöödikuga, mis on kahe võrra rohkem kui aasta eest.

Mullusest kuumemad tunduvad olevat ka Possa ematunded, sest oma pisut enam kui nädalavanuseid lapsi ta kuigi lahkelt seltskonnas veel pole esitlenud.

"Enamasti hoiab emme pisinotsusid tagatoas ja väga sooja ilmaga toob neid lühikeseks ajaks ka päikese kätte. Kui põrsad sündisid, saime aru, et midagi toimub, selle järgi, et searahva meespere eesotsas pealiku Peetriga, kes suure tõenäosusega ka isa on, oli väga ärevil. Ega me saanudki asjast muidu ülevaadet, kui puurisime Possa kuudi seina piiluaugud," rääkis talitaja Elo Melk.

Tema sõnul on värske lapsevanem tõesti pidevalt kaitsepositsioonil ja torkas kärsa kohe ka vastu piiluauku, kuid otseselt rünnanud ta oma toitjaid siiski pole.

Ka pesa soojustamise eest kandvat Possa hoolt: niipea, kui talle heinapall kärsaulatusse pannakse, harutavat ta selle lahti ja tassivat pojukestele madratsiks.

"Põrsad on kohe hästi ilusad, selge mustriga, aga praegu veel imepisikesed nagu vutid. Ühel päeval olid nad oma sulust küna kaudu välja "pudenenud". Kui me neid tagasi korjasime, oli kisa muidugi taevani, nagu laada peal: pisikesed vingusid, ema, kes nende juurde ei pääsenud, lasi ka loomulikult hädapasuna lahti, ja kõige lõpuks lõid lärmi sekka kuldidki. Loomapargi kaugematest nurkadest tulid ka juba talitajad vaatama, mis meil ometi sünnib," jutustas Elo.

Triibulised metsseahakatised kosuvad aga iga päevaga ja kindlasti lubab Possa neid ka järjest pikematele jalutuskäikudele, seega on katsikule tulla just paras aeg.

*

Kreegipuu otsa roninud karujuntsu viidi varjupaika
EPL 17.4.10
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=30487233&categoryID=120

Praegu umbes nelja kuu vanune ning neli ja pool kilogrammi kaaluv karujuntsu toimetati Pärnumaal asuvasse Nigula metsloomade taastuskeskusesse Harjumaalt Uuri külast, kus ta oli ühe maja õuel kreegipuu otsa roninud.

Kuna emakarust polnud lähikonnas siiski kippu ega kõppu ja puu küljes turninud karujunts oli veel liiga väike, et iseseisvalt hakkama saada, kutsuti kohale veterinaar ja teavitati leiust keskkonnaametit. Viimase kohus­tuse hulka kuulub ka abitute ja vigastatud metsloomade uuele elule aitamine, kirjutab Eesti Päevaleht.

Taas kord karupoja kasu­emaks saanud Kaja Kübar ütles, et õiget metslooma värskest hoolealusest enam ei saa. Kuigi karutirts on omajagu tigedust täis, inimesi ta enam ei pelga.

*

Karuplika näitab Nigulas iseloomu
PPM 22.4.10
Silvia Paluoja, http://www.parnupostimees.ee/?id=253340

Ligi neljakuune karuplika joriseb kurjalt ja piidleb kummuli söögikaussi põrandal ninaga edasi lükates altkulmu oma häirijat, kuigi tollel on ainult head kavatsused.

"Võõrad lõhnad, mina olen talle täiesti uus inimene, selles suhtes käpp hakkab kohe käima. Aga ma saan ruumi juba sisse minna niimoodi, et ta mind kohe ära ei söö, ja see on ka kõik, mis ma selle nädala jooksul olen suutnud," räägib keskkonnaameti Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar.

Kübara kui metsloomade rehabilitatsiooni tunnustatud spetsialisti hoole alla toodi mõmmik teisest Eesti otsast, Harjumaalt Uuri külast, kus ta oli majaõues kreegipuu otsa roninud ja seal pererahvale silma hakkas.

Paarikümne karupoja kasuema jutu järgi ei karda see tegelane inimest ega koera ning on ilmselgelt olnud orvuks jäämise järel vähemalt paar kuud kellegi koduse hoole all.

"Algul oli nii, et ma ei teadnud, mida talle siiani antud on. Siis sai proovitud, kuidas ta kaussi suhtub. Kauss võeti kohe kaenlasse ja see näitab, et ta ei ole nagu metsakaru ja tal ei ole tüüpilist tugevat metslooma lõhna," märgib Kübar ja nendib, et inimeste juures hoitud mõmmik ei oska ohte karta ega ise toitu hankida.

*

Ristpart ja kodukakk on taastuskeskuses jalaravil
PPM 22.4.10
Silvia Paluoja, www.parnupostimees.ee/?id=253341

Nigula metsloomade taastuskeskusesse jõudnud tänavu esimene titekarva kasukaga karuorb lõbustab ennast avaras tugeva võreuksega toas ronimispuudel ja uinub tuttava lõhnaga madratsil, mis tal pikal sõidul küljealust pehmendas.

Esialgu on karupoja saatus lahtine, kuid eeldatavasti hakkavad teda emakaruks sirgudes uudistama Jõgevamaa Elistvere loomapargi külalised. Eelmine meediakaru, 2007. aasta kevadtalvel Lääne-Virumaalt inimhoole alt taastuskeskusesse toodud ja Päntaks ristitu, elab Võrumaal Alaveski loomapargis.

"Tegelikult inimesed ei mõtle, arvavad, et karupoja kasvatamine on imelihtne," räägib Nigula taastuskeskuse metsloomade rehabilitatsiooni spetsialist Kaja Kübar. "Minu meelest on see täiesti andestamatu, et selline nelja-viiekilone tegelane välja visatakse, kuigi tema hoidmistingimused on olnud suhteliselt normaalsed. Ta on natukene liikuda saanud ja niimoodi ta kätte saadigi, sest sellised muidu ronivad puu otsa ja kõiguvad seal tuulega võidu peentes okstes. Tema eriti kõrgele ei läinud."

Kaja Kübarani jõudnud jutu järgi on sealsamas Kuusalu kandis, kust tema kasvandik nädalapäevad tagasi toodi, nähtud kümmekond kilomeetrit eemal karupoega, kes suure tõenäosusega on selle orvu õde-vend samast pesakonnast.

Niisamuti taastub Nigulas ristpardi ja kodukaku tervis, kevadet nautima on lendu lastud talv läbi kosutatud kured ning vette tagasi saarmakutsikad.

"Ristpart on väga hästi taastunud, kui ta meile nädalapäevad tagasi toodi, ei olnud tal üldse jalgu all. Bioloog Val Rajasaar tegeles temaga ja nüüd on part igavene vinge ja tatsub ringi. Järgmisel nädalal saab ta ehk lahti lasta, katsuks ta sinna Tallinna poole tagasi viia, ta toodi meile Viimsi kandist," seletab Kübar.

Kodukakk istub puuris, jalg lahases, ja vahib pärani silmi ümbrust. "Järgmisel nädalal saan lahase lahti võtta, siis vaatan, kuidas ta jalga hakkab kasutama," räägib Kübar. "Alguses ta ei tahtnud üldse varbaid liigutada ja siis käisin neid masseerimas. Varvaste osa on parem, nüüd on tal need enamasti laiali ja ta kasutab neid, kui ronib. Loodan, et paari nädala pärast saame ta lahti lasta."

*

Piltuudis: Viljandi maantee ääres luusis kaks mõmmikut
PM 30.4.10
Berit-Helena Lamp, http://www.ilmajaam.ee/?id=257167

Inimesed, kes täna kella 16 ja 17 vahel Viljandi-Tartu maanteel sõitsid, võisid tee ääres märgata ringi askeldamas kahte karupoega.

Fotograaf Janno Bergman juhtus karudest mööda sõitma ning sai nendest paar uhket pilti. "Olin parajasti uinakul, kui naine äratas mind järsku kriiskega, et "karud-karud". Mina ei saanud aru, et mis karud – mida see naine jälle tahab," rääkis Bergman.

"Naine teatas, et vaata tahavaatepeeglisse, seal on ju karud," meenutas Bergman.

Seejärel jättis Bergman auto tee äärde seisma ning läks fotoaparaadiga asja uurima. "Lähenesin karudele umbes paarikümne meetri kaugusele ja muudkui pildistasin. Järjest rohkem autosid jäi tee äärde seisma ja inimesed tulid sealt välja ning hakkasid oma mobiiltelefonidega klõpsutama," kirjeldas Bergman.

"Olin jõudnud karudele parasjagu lähedale, kui Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi solist lähenes karudele ilmse kavatsusega neid silitama hakata. Seepeale karupojad otsustaid muidugi metsa metsa minna," rääkis Bergman.

*

Rehadega külalised Elistvere loomapargis
ML 1.5.10
Kirsi Lattu, http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/rehadega-kulalised-elistvere-loomapargis.d?id=30787397

Elistvere loomaparki kogunes tänasele talgupäevale ligi 40 inimest. Tööd tehakse nii aedikute sees kui väljas, loomad vaatavad rahulikult pealt.

Loomapargi juhataja Sirje Saul ütles, et hommikul oli küll udu ja vihm, kuid nüüd läks ilm lausa kenaks ja meeleolu on hästi mõnus.

"Kõik saab väga kiiresti korda. Oma inimestega teeksime sama tööd ikka mitu päeva. Nüüd on iga minutiga näha, kuidas ümbrus pidevalt muutub," kirjeldas juhataja Teeme Ära talgupäeva.

Põhiliseks tööks on vanade aedikute lammutamine, lisaks riisutakse, põletatakse prahti, veetakse metsast puid välja. "Loomi meie tegemised ei sega, nende jaoks on talgulised nagu tavalised külastajad," ütles Sirje Saul.

Tööst ülejäänud ajal saavad kohale tulnud inimesed tutvuda pargiasukate elu-olu ning taustaga, samuti saab iga talguline RMK poolt kaasa priipääsme järgmiseks korraks või sõbrale kinkimiseks.

*

Amet palub inimeste lähedusse tikkuvatest karudest eemale hoida
PM, 3.5.10
Mirjam Mäekivi, http://www.ilmajaam.ee/?id=257885

Keskkonnaamet manitseb inimesi maantee ääres uudistavatest karudest eemale hoidma, kuna tegemist on siiski ohtlike kiskjatega. Ühtlasi püüab amet leida loomadele elukoha kas mõnes loomaaias või inimasustuseta piirkonnas.

Talveunest ärganud kaks noort karu on taas kolinud Tartu-Viljandi maantee äärde, kus nad ka eelmisel sügisel inimestele huvi pakkusid. Keskkonnaamet tuletab veel kord meelde, et tegemist on kiskjatega, kelle lähedusse pole soovitav minna ja loomadele toitu pakkuda.

Tegemist on küll Nigula metsloomade turvakodus olnud karudega, kuid nüüd on nad juba kaks aastat iseseisvalt metsas veetnud, suuremaks kasvanud ja on selle võrra ohtlikumad.

Karud võivad etteaimamatult käituda ja ka inimest rünnata, kui neid miski ehmatab või ärritab.

Karude kolmas suguvend õnnestus keskkonnaameti töötajatel eelmisel sügisel kolmikust lahutada ja teise maakonda toimetada.

Kuna on näha, et need kaks karu ei oska looduses iseseisvalt hakkama saada, vaid otsivad inimeste lähedust, siis püüab keskkonnaamet leida neile kodu mõnes loomaaias. Kui see ei õnnestu, siis lahutatakse karud teineteisest, et nad poleks nii julged, ja viiakse jahimeeste abiga inimtühja piirkonda, kus nad omal käel peavad hakkama saama.

Nende edasised väljavaated iseseisvale elule ja toimetulekule sõltuvad sel juhul ka sellest, kui palju inimesed ise neist praegu eemale hoiavad ja lasevad neil loomuomaselt käituda.

*

Nigula taastuskeskust tabas hoop ülevalt
PPM 7.5.10
Silvia Paluoja, http://www.parnupostimees.ee/?id=259663

Nigula metsloomade taastuskeskust tabas ülevalt poolt töö ümberkorralduse hoop, sest keskkonnaameti arvates ei toiminud vaid riigi ühes punktis ja ühe inimese õlgadele pandud süsteem enam küllalt hästi.

"Keskkonnaametil on plaanis korraldada ümber vigastatud loomade rehabilitatsiooni süsteem, sest arendamist vajab kogu Eestit kattev kiiresti ja tõhusalt toimiv teenuse pakkumise võimalus," selgitas keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk.

Keskkonnaamet plaanib jätkata Nigulas tööd senisest väiksemas mahus ja viia vigastatud metsloomi vajadusel Elistvere loomaparki, kus on metsloomadega tegelemise kogemus.

Nigula metsloomade taastuskeskuses 18. tegevusaastat alustanud Kaja Kübar kirjutas lahkumisavalduse omal soovil. "Minu töösuhe lõpeb mais," ütles ta napilt. "Aga nagu moodsas keelepruugis öeldakse, siis – otsin uusi väljakutseid, mis maakeeles tähendab, et otsin uut tööd."

*

PÄEVAPILT: kas sina oled Viljandimaa karusid juba pildistanud?
ML 10.5.10
http://www.maaleht.ee/news/fotogalerii/paevapilt/paevapilt-kas-sina-oled-viljandimaa-karusid-juba-pildistanud.d?id=30956445
Foto: Karud Viljandi maantee ääres

Mitmendat nädalat järjest peatavad Viljandi maantee ääres liiklust kaks rohtu nosivat karu, keda on juba tuhandeid kordi filmitud ja pildistatud.

Nädala eest edastas keskkonnaamet pressiteate, milles pani inimestele südamele, et Viljandimaal ringi luusivaid karusid ei hakataks toitma ega püütaks neile läheneda.

Tegemist on Nigula metsloomade turvakodus olnud karudega, kes on nüüd juba kaks aastat iseseisvalt metsas veetnud.

Karud küll ei karda inimeste lähedust ning isegi otsivad seda, kuid võivad ehmudes käituda ettearvamatult ning isegi agressivselt.

Suurkiskjate nägemine otse tee kõrval on inimestele siiski väga suureks kiusatuseks ning sooviga karusid pildistada ja filmida peatub teeservas kümneid autosid.

*

Loomaaia töötajate seas valitseb hea õhkkond
PM 8.5.10
Hille Tänavsuu, http://www.postimees.ee/260066/loomaaia-tootajate-seas-valitseb-hea-ohkkond

Tallinna loomaaia elukatest on ajakirjanduses tihti juttu olnud. Hoopis vähem räägitakse neist, kes loomadega iga päev tegelevad, neid söödavad ja kasivad, nende heaolu eest hoolt kannavad. Loomaaia mitmekeelse töötajaskonnaga tutvus ajakirjanik Hille Tänavsuu.

Loomaaias töötab paarsada inimest. Ligi 70 protsenti neist ei pea oma emakeeleks eesti keelt.

"Vene inimesed on emotsionaalsemad, vähenõudlikumad ja kuidagi rohkem loomadele pühendunud," hindab loomaaia direktor Mati Kaal.

Võib-olla tuleneb muulaste suur ülekaal ulukihooldajate hulgas sellestki, et eestlased on enam maa tõugu ja eelistavad tegelda tulunduslike koduloomadega. Töö loomaaias pole kerge ei vaimselt ega füüsiliselt. Seal elab ju palju ohtlikke elukaid, kes võivad käppa, hammast või nokka tõsta ka oma hooldaja vastu.

Aga näiteks elevandipuurist tuleb päevas oma pool tonni sõnnikut välja ajada. Loomaaia titeosakonnas, kus turgutatakse oma ema poolt hüljatud kutsikaid, vasikaid, tibusid ja muid orbudest loomalapsi, käib lutitamine-putitamine ööpäev läbi.

Täitmata kohti pole

Abidirektor Vladimir Fainštein, kes tööväge juhatab, on loomaaias töötanud 30 aastat. Tema hinnangul on kollektiiv tugevnenud ja ühtsemaks saanud just viimastel aastatel.

"Varem oli ulukihooldaja ebapopulaarne amet," iseloomustab ta ning lisab, et sellelt kohalt käis varasemalt läbi hulgaliselt juhuslikke inimesi. "Üle ühe olid joodikud ja neile ei saanud kunagi kindel olla."

Meeletu kaadrivoolavuse tõttu pidid osakonnajuhatajad sageli ise käima loomi talitamas. Praegu on aga Fainšteini sõnul mõnes mõttes head ajad. "Inimesed on paigale jäänud, mistõttu täitmata töökohti pole," märgib ta.

Tõsi, palgad pole eriti kiita. Väljaõppeta inimene alustab abitöölisena 5000-kroonise kuutasuga. Aga virgal ja pühendunud inimesel on kõvasti arenguruumi. Töötades ja õppides võib ta jõuda ulukihooldusmeistri tiitlini, kus palk küünib Eesti keskmiseni.

Ikka tagasi loomaaeda

Esimese zoo-osakonna juhataja Tatjana Miljutina ütleb, et kes on viis aastat siin töötanud, see ka paigale jääb. Tema on jäänud juba 33 aastaks.

Miljutina tuli loomaaeda varsti pärast Peterburi põllumajandusakadeemia lõpetamist, sest abiellus eestivenelasega. Oma toonast ametivalikut ta ei kahetse ega kavatse kuhugi mujale tööd otsima ka minna.

"Meil on väga hea kollektiiv. Ja loomad annavad energiat," pajatab naine. "Juhtub vahel, et tuled hommikul pahas tujus, aga kuuled juba kaugelt, et keegi tervitab sind rõõmsalt. Nad tunnevad su kaugelt ära. Halb tuju hajub hetkega."

17 aastat tagasi päästis Miljutina haruldase lakkhundi elu, kes oli ootamatult haigestunud botulismi. Tavaliselt lõpeb see haigus surmaga. Loom oli täielikult halvatud ega liigutanud oimugi. Tänu tohtrite oskuslikule ravile ja Miljutina visadusele tõusis Susanna nelja kuu pärast taas jalule.

"Teda tuli sondiga toita, kaks-kolm korda päevas masseerida, temaga võimelda. Olin tema kõrval ööd ja päevad," meenutab naine võidukalt tollast vägitegu. "Kahe kuu möödudes pidi mu lootus pea et kaduma, aga just siis hakkas ta varvast liigutama. Sai lõpuks terveks ja sünnitas veel lapsigi."

Mullu sai Miljutina loomaaia teenetemärgi – neid märke on üldse välja antud vaid üheksa. Tema osakonna elukad on peamiselt imetajad – sõralised, kabjalised, kiskjad, aga ka ahvid ja elevandid.

Juhtus nii, et omal ajal ei viitsinud Miljutina tütar Irina koolis õppida. Ema seadis ta valiku ette: kas lõpetad keskkooli või tuled loomaaeda tööle. Plikaohtu Irina valis loomaaia.

"Mõtlesin, et ta ei pea vastu, väsib ja jätkab ikka õpinguid, aga tema jäi," mõtiskleb ema.

"Loomadega on palju lahedam suhelda kui inimestega, loomad on erilised," sõnab Miljutina tütar, 33-aastane Irina Salminen, kes praegu töötab loomalastega. "Olen ka muud proovinud, vahepeal välismaalgi elanud ja töötanud, aga kõik teed toovad ikka siia tagasi."

Üks neist, kes on vahepeal mujal õnne käinud otsimas, on ka akvarist Sergei Saraikin. Loomaaeda tuli ta tööle 18-aastasena, sest oli tahtnud lapsest peale loomadega mässata.

"Kui tulid suured muutused, siis mõtlesin, et eraettevõtlusega võib üleöö rikkaks saada. Tegin oma juuksurisalongi," naerab ta oma praegusel töökohal, akvaariumide vahel askeldades.

Ennast otsides on ta töötanud ka stjuuardina, rätsepana, õppinud meditsiini ja esinenud lavalgi. Siiski loobus Saraikin kõigest ja naasis loomaaeda.

"Just siin on tõeline ilu. Vaadake seda uut elu, mille arengule just mina saan kaasa aidata…" näitab ta akvaariumis hõljuvat ehmest. "Ja siin käib pulmamäng," osutab ta teisele akvaariumile, kus kaks kalakest rõõmsalt ujuvad.

Kokku on tema hoole all enam kui poolsada akvaariumi ja seitse suurt basseini.

Mõnus õhkkond

Teise zoo-osakonna juhataja Jelena Semjonova lõpetas 1986. aasta kevadel keskkooli ja tuli paari nädala pärast koos sõbratar Natašaga loomaaeda tööle. Nataša on ammu läinud, tema aga jäänud – töö kõrvalt kõrgkooligi lõpetanud ja lihttöölisest osakonnajuhatajaks tõusnud.

Semjonova hoole all on enamasti linnud ja troopikamaja elanikud. Ka lindude eest hoolitsemine võib traumasid tekitada. Isegi kurelt võid sinika saada, rääkimata kotkastest, kakkudest või pelikanidest.

"Lähen puuri puhastama, aga see ju tema territoorium, mida ta asub kaitsma," märgib ta.

Semjonova ema Jevgenia Jefimova leidis oma tõelise kutsumuse alles pensionieas. Ta on väga olulise koha peal – loomaaia söödateenistuse juht.

"Ma töötasin toidukaubanduses. Härra Fainštein kutsus mind siia tööle, tal oli hädasti ja ruttu töötajat vaja," ütleb 71-aastane Jefimova reipalt. "Nüüd olen juba 16 aastat siin."

Nii ema kui ka tütar on töö ja eluga rahul. "Mina ei kurda küll millegi üle," kinnitab vanaproua. "Olin nädala kodus, igalt poolt hakkas valutama, vererõhk tõusis. Tulin tööle ja kõik hädad kadusid."

Tähtis on oskus luua elus enda ümber mõnus õhkkond, võtab tütar jutuajamise kokku.

Staaži loomaaias
• Anne Saluneem – 46 aastat
• Elle Värnik – 45 aastat
• Mati Kaal – 42 aastat
• Koetan Luštšik – 41 aastat
• Mai Soomer – 40 aastat
• Saima Luik – 38 aastat
• Tatjana Miljutina – 33 aastat
• Juta Jarmoš – 31 aastat
• Vladimir Fainštein – 30 aastat
• Zinaida Rohlova – 30 aastat
• Tatjana Sidorenko – 27 aastat
• Irina Polištšuk – 26 aastat
• Tiiu Viires – 26 aastat
• Marika Hiob – 26 aastat
• Ljubov Kozitševa – 25 aastat
• Tiit Maran – 24 aastat
• Jelena Semjonova – 24 aastat
• Imbi Taniel – 24 aastat
• Niina Bodpriatova – 24 aastat
• Inari Leiman – 23 aastat
• Jana Sajadjan – 23 aastat
• Julia Pent – 23 aastat
• Eha Kalbus – 23 aastat
• Valentina Pavlenko – 22 aastat
• Valeri Jarmoš – 22 aastat
• Krista Kuzmenkov – 22 aastat
• Ivan Drozdov – 20 aastat
• Sergei Saraikin – 19 aastat
• Ljudmilla Kuznetsova – 19 aastat
• Zoja Nikiforova – 19 aastat
Allikas: Tallinna loomaaed

*

Nigula kõrvale plaanitakse metsloomade abistamiseks teisigi keskusi
11.5.10
Raido Keskküla, www.parnupostimees.ee/?id=261383

Keskkonnaamet muudab vigastatud loomade rehabilitatsioonisüsteemi üle-eestiliseks, et pakkuda kiiremat abi ning korraldada hättasattunud loomade transporti logistiliselt paremini. Pärnumaal asuva Nigula metsloomade taastuskeskuse kõrvale plaanitakse keskusi Tallinna ja Tartu ümbrusse.

"Praegu puudub selles valdkonnas kogu Eestit kattev kiire ja tõhus teenus," ütles keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk. "Süsteem, kus kogu raskus on Nigula metsloomade taastuskeskusel ehk ainult ühes punktis ja ühe inimese õlgadel, ei toimi enam piisavalt hästi. Töömahud on kasvanud ja kvaliteedinõuded suurenenud."

Juba eelmise aasta detsembris keskkonnaameti korraldatud hättasattunud loomade rehabiliteerimise teemalisel ümarlaual tõdeti, et Nigula metsloomade rehabiliteerimiskeskuse kõrval tuleks välja arendada analoogilised keskused Tartu ja Tallinna ümbruses. Seda tehakse samm-sammult ja vastavalt rahalistele võimalustele, teatas keskkonnaameti pressiesindaja Aet Truu.

Tegevusse planeeritakse kaasata RMK Elistvere loomapark, kus on samuti metsloomadega tegelemise kogemus. Ühtlasi on keskkonnaametil kokkulepe Saku loomakliinikuga Keilas, kus tehakse vigastatud loomadele esmane ülevaatus ja nädalane järelravi.

Peale ametkondade, kes oma igapäevases töös aitavad hättasattunud loomi, tahab keskkonnaamet kaasata kolmanda sektori esindajaid ja laiendada sel moel metsloomade rehabilitatsioonivõimalusi.

Teateid vigastatud loomade kohta võetakse endiselt vastu telefonil 1313.

Vastavalt looduskaitseseadusele on hättasattunud loomade rehabilitatsioon keskkonnaameti kohustus. 2009. aastal sai keskkonnaamet teateid ligikaudu 600 vigastatud isendist. Kaitsealused liigid moodustavad hättasattunud loomadest ligi 30 protsenti.

*

Hättasattunud loomade abistamine laieneb üle-eestiliseks
TPM 11.5.10
Berit-Helena Lamp, http://www.ilmajaam.ee/?id=261401

Keskkonnaamet muudab vigastatud loomade rehabilitatsioonisüsteemi üle-eestiliseks, et pakkuda kiiremat abi ning korraldada logistiliselt paremini hättasattunud loomade transporti.

"Praegu puudub selles valdkonnas kogu Eestit kattev kiire ja tõhus teenus," ütles keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk. "Süsteem, kus kogu raskus on Nigula metsloomade taastuskeskusel ehk ainult ühes punktis ja ühe inimese õlgadel, ei toimi enam piisavalt hästi. Töömahud on kasvanud ja kvaliteedinõuded on suurenenud," ütles Kukk.

Juba eelmise aasta detsembris keskkonnaameti poolt korraldatud hättasattunud loomade rehabiliteerimise teemalisel ümarlaual tõdeti, et Nigula metsloomade rehabiliteerimiskeskuse kõrval tuleks välja arendada analoogilised keskused ka Tartu ja Tallinna ümbruses. Seda tehakse samm-sammult ja vastavalt rahalistele võimalustele.

Tegevusse planeeritakse kaasata RMK Elistvere loomapark, kus on samuti olemas metsloomadega tegelemise kogemus. Ühtlasi on Keskkonnaametil kokkulepe Saku loomakliinikuga Keilas, kus tehakse vigastatud loomadele esmane ülevaatus ja nädalane järelravi.

Lisaks ametkondadele, kes oma igapäevases töös aitavad hättasattunud loomi, tahab Keskkonnaamet kaasata ka kolmanda sektori esindajaid ja laiendada sel moel metsloomade rehabilitatsioonivõimalusi. Teateid vigastatud loomade kohta võetakse endiselt vastu telefonil 1313.

Vastavalt looduskaitseseadusele on hättasattunud loomade rehabilitatsioon Keskkonnaameti kohustus. 2009. aastal sai keskkonnaamet teateid ligikaudu 600 vigastatud isendist. Kaitsealused liigid moodustavad hättasattunud loomadest ligi 30 protsenti.

*

Viljandi maantee ääres inimesi lõbustavad karud on ohtlikud
12.5.2010
http://www.keskkonnaamet.ee/uudised-ja-artiklid/viljandi-mnt-aares-inimesi-lobustavad-karud-on-ohtlikud/

Keskkonnaamet paneb kõigile Viljandi maantee ääres karu-uudistajatele südamele: ärge minge karudele lähemale, ärge toitke neid ega püüdke silitada, sest karud on ohtlikud!

Tartu-Viljandi mnt ääres askeldavad kaks karu on möödasõitjate seas muutunud tõeliseks vaatamisväärsuseks. Paraku unustavad inimesed asjaolu, et tegemist on metsloomadega, kel on korralikud küünised ja kihvad, kes on olnud kaks aastat looduses ja kelle käitumine on loomale omaselt ettearvamatu.

Keskkonnaamet püüab karud teineteisest lahutada, et nad poleks nii julged, ja viia kaugematesse maakondadesse. Järelpäringud loomaaedadele pole karuhuvi suhtes tulemusi andnud.

Antud video on näide sellest, kuidas tegelikult käituda ei tohiks: uudishimu on küll inimlikult mõistetav, kuid kõigi (nii inimeste enda kui karude huvides) oleks parim, kui mõmmikutest üldse välja ei tehtaks. http://www.youtube.com/watch?v=Q8vSod0J554

*

Nigula viimane karuplika ootab uut kodu
EPL 12.5.10
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/artikkel/576533

Nigulas 17 aastat tegutsenud, ent peagi töö lõpetava metsloomade turvakodu viimase hoolealuse auväärne tiitel kuulub sel talvel emata jäänud karupojale.

Eesti Päevalehe visiidi ajal õnnestus plikal oma hoiuruumist plehku pista. Turvakodu perenaine Kaja aga nabis ulakust täis karupõngerjal vilunud käega kohe kratist kinni ja toimetas tagasi luku taha.

Kontrast viimase kuulsa karu-plika – kes kolm aastat tagasi kevadel Pärnumaal Nigulas lustlikult õue peal ringi vudis – ja praeguse vahel on väga suur. Kui esimene neist käitus tele- ja fotokaamerate ees niisama sundimatult kui sündinud staar, siis seekordset karuhakatist iseloomustab metsloomale igiomane tagasihoidlikkus. Erinevalt oma tuntud eelkäijast ei ole praegusel karupõngerjal kombeks kellelegi sülle pugeda, et siis ennast valju kugina saatel esikäppasid ludistama unustada.

Värske hoolealune küll kugiseb ja mõmiseb vaevukuuldavalt, kuid käppa ei ime. Seejuures erineb mõned nädalad tagasi Harjumaalt Nigulasse toimetatud karupoeg kõikidest varasematest abitutest karujuntsudest selle poolest, kuidas ta magama heidab: madratsi peale külili visates asetab ta alati oma koonu ilusti ühe käpa peale.

Viimase seitsmeteistkümne aasta jooksul enam kui kolmekümnele karule kasuemaks olnud turvakodu perenaine Kaja Kübar ütlebki, et täpselt nagu inimlapsed, on ka kõik karupojad isemoodi iseloomuga. Mõni on malbe kui talleke, teine jälle metsik, umbusklik ja eemalehoidev ning osa käituvad hoopis kui ülekäte läinud egoistlikud jõmpsikad.

Inimese silmis kipuvad kõige armsamad olema just viimast sorti, inimestega harjunud orvud, kes on tavaliselt pesalt ehmatatud karumammast maha jäänud ning asjatundjate kätte andmise asemel hoopis mõneks ajaks koju toodud. Selliste mõnes mõttes inimese poolt ära rikutud ning looduse seisukohast kadunud hingede hulka kuulub nii kolme aasta tagune kui ka tänavune karuvõsu.

Kuna "rikutud" karupoegasid enam kunagi metsa tagasi lasta ei saa, tuleb neil ülejäänud elu veeta vangistuses. "Just inimese hale süda on see, mis karupoegadele elu kõige suurema karuteene võib teha," nendib Kaja ning lisab, et koju toomise asemel tuleks emata jäänud karupoeg uuele elule aitamise nimel kiiremas korras oma ala spetside kätte toimetada. Ainult siis on lootust, et metslooma hinges säilib vastupandamatu soov inimese juurest põgeneda, mitte talle sülle ronida.

Kolm aastat tagasi Nigulas laineid löönud karuplika leidis endale uue kodu Võrumaal Alaveski loomapargis. Praegu Kaja kolmandaks "tütreks" oleva karuvõsu saatus on veel aga lahtine. Kas temast saab Elistvere või mõne muu väiksema loomaaia tõmbenumber, peaks selguma lähiajal.

Tulevad uued turvakodud

• Keskkonnaamet muudab hädalistest metsloomade abistamise süsteemi üle-eestiliseks.

• "Praegu puudub selles valdkonnas kogu Eestit kattev kiire ja tõhus teenus," selgitas keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk. "Süsteem, kus kogu raskus on Nigula taastuskeskusel ehk ainult ühes punktis ja ühe inimese õlgadel, ei toimi enam piisavalt hästi."

• Nii plaanib amet hakata metsloomadele abi pakkuma Elistvere loomapargis ning Keilas asuvas Saku loomakliinikus.

*

Roheliste Pärnumaa piirkonna avalik kiri keskkonnaametile
PPM 12.5.10
Mihkel Maripuu, Eestimaa Rohelised, Pärnumaa piirkond
www.parnupostimees.ee/?id=261869

Nigula taastuskeskuse sulgemine teeb meid murelikuks. Kahetsusväärselt tihti reformitakse avalikku sektorit efektiivsuse ja optimaalsuse sildi all, kuid lõpptulemus on pigem vastupidine. Ning sageli ei ole ka piisavalt andmeid, et reformide tulemuslikkust hinnata.

Nigula taastuskeskuse sulgemine paneb meid küsima järgmisi küsimusi:

Kas keskkonnaamet tegi mingeid pingutusi, et keskus sulgemisele ei läheks?

Kas keskkonnaamet on loonud endale süsteemse ülevaate metsloomade taastusteenuse senisest osutamisest ja potentsiaalsest vajadusest? Liikide lõikes, maakondade lõikes?

Milliste kriteeriumide alusel hindab keskkonnaamet metsloomade taastusteenuse osutamise tulemuslikkust?

Kes on nimeliselt see ametnik, kes vastutab, et metsloomade rehabiliteerimisteenus oleks kättesaadav ja tulemuslik? Kuidas see vastutus välja näeb?

*

Keskkonnaameti vastus Pärnumaa roheliste avalikule kirjale
PPM 12.5.10
Keskkonnaamet
www.parnupostimees.ee/?id=261870

Keskkonnaametil ei ole plaanis Nigula taastuskeskust sulgeda, seal jätkub hättasattunud loomade abistamine.

Keskkonnaamet tahab antud teenust muuta paremaks ja pakkuda seda võimalikult lähedal probleemile. Koondatud andmete põhjal on näha, et peamiselt vajatakse vigastatud loomadega seotud teenust Tallinna ning teiste suurlinnade ümbruses. Seetõttu soovime luua lisaks Nigulale juurde kaks tugipunkti: ühe Tallinna ja teise Tartu piirkonna teenindamiseks.

Tõsi on, et Nigula taastuskeskuse töötaja Kaja Kübar on esitanud lahkumisavalduse, kuid keskkonnaameti soov on omada Nigulas ka edaspidi spetsialisti, kes vigastatud loomade rehabilitatsiooniga tegeleks.

Kas Keskkonnaamet on loonud endale süsteemse ülevaate metsloomade taastusteenuse senisest osutamisest ja potentsiaalsest vajadusest? Liikide lõikes, maakondade lõikes?

Jah, keskkonnaametil on ülevaade vigastatud loomade teadetest ja tehnikute tehtud väljasõitudest. Vastavasse andmebaasi kantakse järgmised andmed: liik, vanus, kuupäev, sugu, kaal, märgis, põhjus, leiukoht, maakond, leidja andmed.

Nende andmete põhjal on koondatud ülevaated ja saadud info potentsiaalsete vajaduste osas nii liikide kui maakondade lõikes.

Usume, et on arusaadav, et täpselt ei ole võimalik antud teenust ette planeerida, sest aastate lõikes on probleemid erinevad.

Metsloomade taastusteenuse osutamisega peale keskkonnaameti teisi ametkondi ei tegele (kui mitte arvestada päästeametit, kes tegeleb vigastatud loomade transpordiga).

Milliste kriteeriumide alusel hindab keskkonnaamet metsloomade taastusteenuse osutamise tulemuslikkust?

Kõige olulisem kriteerium on meie jaoks see, kas metsloom on edukalt loodusesse tagasi lastud, kus ta võib oma senist elu jätkata.

Vigastatud loomade rehabilitatsiooni puhul on tegemist väga suures osas sotsiaalse küsimusega ja seetõttu on üks hindamiskriteerium elanikkonna rahulolu. Tegeleme ka konkreetsete hindamiskriteeriumide väljatöötamisega.

Kes on nimeliselt see ametnik, kes vastutab, et metsloomade rehabiliteerimisteenus oleks kättesaadav ja tulemuslik? Kuidas see vastutus välja näeb?

Vastutavad ametnikud on looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv ja regioonides paiknevad tehnikud ning Pärnu-Viljandi regioonis metsloomade rehabilitatsiooni spetsialist.

Nende tööülesanded on määratud ametijuhendis. Laias laastus peab nõunik tagama, et süsteem toimiks, oleksid rahalised vahendid (vastav tegevus toimub peamiselt projektipõhiselt) ja toimuks süsteemi arendus.

Tehnikud peavad tagama loomade püügi ja transpordi ning rehabilitatsiooni spetsialist nende taastamisprotsessi.

*

Karud pääsevad trellitatud tulevikust
Sakala 12.5.10
Aivar Aotäht, www.sakala.ajaleht.ee/?id=261926

Keskkonnaameti spetsialistid ühes jahimeestega kavatsevad kaks Tartu maantee ääres toimetavat karu kinni püüda, et neile kaugemal uus elupaik leida.

Keskkonnaameti looduskaitseosakonna nõunik Teet Koitjärv ütles, et algul oli mesikäppadele plaanis kodu leida mõnes Euroopa loomaaias, kuid läbirääkimisi pidanud Tallinna loomaaed sai äraütlevad vastused.

"Tuleb välja, et Euroopa loomaaedadel ei ole pruunkaru vaja, need loomad on kõigil olemas," kõneles Koitjärv. "Nüüd ei jäägi midagi muud üle kui proovida karud kinni püüda ja maanteest kaugele metsa ära viia, et nad inimestega veel rohkem ära ei harjuks."

Selle töö võtavad ette jahimehed, kes proovivad karusid tabada nii mitu korda kui tarvis.

Küsimusele, kas loomad tuleb hukata, kui neid kinni püüda ei õnnestu, vastas Teet Koitjärv, et sellist plaani pole.

"Ma ei kujuta seda ette," lausus ta. "Aga kui karud peaksid inimestele ohtlikuks muutuma, siis ei ole valikut. Keskkonnaamet peab seisma hea loomade tervise eest, kuid me ei tohi tekitada ohtu ka inimeste elule ja tervisele."

Nõunik märkis, et loodetavasti läheb kõik siiski hästi ja äärmuslikke abinõusid pole tarvis kasutusele võtta. "Siinkohal on suur palve inimestele: ärge minge karudele lähedale, ärge toitke neid ega segage muul moel nende toimetamisi!" lisas ta.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhataja Kaido Kansi ütles, et inimesed käituvad karusid uudistades liiga julgelt, kuid metsloom võib tegutseda väga ettearvamatult, inimesele kurbade tagajärgedega.

"Peame ka kõige mustemaid versioone ette nägema, kuid loodetavasti läheb siiski hästi," rääkis ta. "Saaks esialgu vähemalt ühe karu kätte ja viiks mujale. Kui siis teine ikka tee äärde jääb, tuleks ka temale uus kodu leida."

Kansi tõdes, et karu püüdmine pole sugugi lihtne, sest inimese, kes on neid juba mõne korra kimbutanud, tunnevad loomad kaugelt ära ja põgenevad. Isegi selle inimese autot suudavad nad teistest eristada.

*

Video: karu ei lasknud end möödujatest häirida
TPM 24.5.10
Risto Mets, http://www.tartupostimees.ee/?id=266847

Nädalavahetusel silmasid möödujad Tartu-Viljandi maantee ääres Võrtsjärve lähistel taas karu, kes ei hoolinud teda jälgivatest silmapaaridest ega mööduvatest autodest. Ta tatsas rahulikult ringi ning sõi rohtu.

Tõenäoliselt on tegemist ühe loomade varjupaigas üles kasvanud mõmmikuga, kellest on meedias varemgi juttu olnud. Karu on siiski ohtlik loom ning temaga lähemat tutvust sobitama minna ei maksaks.

*

Nigula metsloomade taastuskeskus otsib karupojale uut kodu
PM 1.6.10
Kadri Ratt, www.postimees.ee/?id=270749

Nigula metsloomade taastuskeskuse viimasele asukale, umbes viiekuusele karumõmmile otsitakse uut elupaika.

Inimestega harjunud mõmmikut metsa lasta ei saa, ka ei sobi karutüdruk Elistvere loomaparki ning suure tõenäosusega leitakse karule uus kodu hoopis välismaal, vahendas ERR Uudised "Aktuaalset kaamerat".

Loom viidi Nigulasse aprillis, aga oli inimestega juba varem harjunud ning seetõttu ei saa temast enam õiget metslooma, sest hakkab ka suurena inimeste lähedust otsima.

Kui aga keskkonnaamet karutüdrukule kodu hakkas otsima, selgus, et nii lihtne see polegi.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhataja Kaido Kansi sõnul ei saa loomakest Elistverre viia, kuna sealne emakaru ei pruugi teda omaks võtta ja asi võib kurvalt lõppeda. Praegu käivad tema sõnul jutud Leeduga.

*

Alaveski loomapargis on alanud beebibuum
Võrumaa Teataja 3.6.10
Ivi Kaarna, www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10915

LOOMAPARK • Lastekaitsepäeval oli päris paslik teha väike retk Alaveski loomaparki, sest kevad on sealsete asukate perre toonud palju pisikesi järeltulijaid. Parajasti jõudis kohale ka lasteekskursioon ja uudishimust ümaraid silmi jätkus nii siia- kui sinnapoole puurivõresid.

Alaveski peremees Rein Kõiv ütles, et Davidi hirvedel on viis vasikat, metskitsedel kaks, samuti on pojad punahirvedel, rebastel, kährikutel, metssigadel, faasanitel.

"Polnud nädalat, kui keegi ei poeginud või munadest tibud ei koorunud. Iga hommik tõi üllatusi. Loomadel on komme oma poegi varjata ja kuna meie asukad elavad looduslikes tingimustes, siis pole mõeldav, et loomalapsi enne näeb, kui ema seda õigeks peab. Ilveselapsi näiteks pole me veel näinud ja me ei teagi, kas neil sellel aastal on poegi. Ka meie kuulsad pruunkarud ei saanud vist veel järglast. Ilvesed on meil igal aastal väga hästi paljunenud. Ent kui nende arvukus oma territooriumil liiga suureks läheb, võivad ilvesed järglased toomata jätta. Tegelen parasjagu sellega, et püüan osa neist kinni ja viin uude aedikusse. Praegu on ju meil 12 ilvest. Mõned ilvesed lähevad Leetu Telšiai loomaparki, kust peaksime vastu saama hundikutsikad. Eelmine kord meil hundiäri ei õnnestunud. Nüüd tulebki nii teha, et enne nad ilveseid ei saa, kui hundid vastu annavad. Leedulased osalevad Euroopa Liidu programmis, mis toetab suurkiskjate loodusesse taasasustamist. Soovime samuti selle programmiga ühineda ja kui leedulastega koostööd teeme, saame olla praktilised. Loomade vahetamine on maailma loomaaedades tavaline tegevus. Nii hangitakse uusi liike ja säilitatakse haruldasi," seletas Rein Kõiv.

Kui Alaveski loomapark omale ka hundikutsikad saab, siis võib Rein Kõiv isegi Tallinna loomaaia ees hiilata, sest pruunkarusid ega hunte seal ei ole.

Eks rasked ajad ole ka loomapargile mõjunud, sest ekskursioone käib vähem, kuna lasteaedadel ja koolidel napib raha. Kuidagi tullakse ots-otsaga kokku ja loomad õnneks masust küll midagi ei tea.

Rein Kõiv on taotlenud raha PRIAlt, aga seal käivad asjad nõnda, et taotlused saadetakse esmalt kohalikule omavalitsusele ja siis maavalitsusele läbivaatamiseks ja kui saadakse heakskiit, antakse ka toetust. Paraku arvavad otsustajad, et loomapargi pidamine ja edendamine ei arenda kuidagi kohalikku külaelu ja raha ei taha ega taha tulla. Mõniste vald, mille territooriumil loomapark asub, on teisel seisukohal ja on loomaparki rahaliselt toetanud.

Rein Kõiv on visa. Vägev karuaedik on valmis, rahasüsti ootab hundiaediku ehitus.

Aastatega on Alaveski loomapargist saanud tõeline loomaaed, kus on umbes 90 looma 14 liigist ja ligi 30 faasanit: alates jahilindudest ja lõpetades kuldfaasanitega.

Kui Alaveski üle 10 aasta tagasi alustas, ei võinud isegi peremees Rein Kõiv arvata, et metssigade ja faasanitega koduloomaaiast kasvab välja kogu Eestis arvestatav ja juba ka raja taga tuntust kogunud loomapark, kus kevaditi rõõmustab pererahvast ning külalisi karvaste ja suleliste pisipere, kes aina arvukamaks muutub.

*

Nigula karuplika ootab päriskodu
Õhtuleht 4.6.10
Nataly Koppel, http://www.ohtuleht.ee/381586

Nigula metsloomade taastuskeskusesse toodi vahepeal inimhoole all olnud orb-mõmmik Harjumaalt ja ta ootab ametnike otsust päriskodu kohta.

Kuu aega oleme teinud monitooringut, Eesti võimalused on üle vaadatud, pruunkarusid piisab nii Tallinna loomaaias kui Elistvere loomapargis, üks võimalusi on, et ta viiakse Leetu," rääkis keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv Pärnu Postimehele. "Seadus ütleb, kes metsloomadega tegelda võivad. See ei saa olla eraisik ja meile on tähtis, et karu uuel kodul oleks usaldusväärne taust."

Nigula "karuisa" loodusvaht Aivar Sakala ütleb, et mõmmik on riigitoidul ja vajab päevas ligi kilo kuivaineid ehk kutsikatoitu.

*

Enn Vilbaste:
Kui enne reforme oli looduskaitse projektipõhine,
siis nüüd on see muutunud järjest enam toolipõhiseks

PPM 5.6.10
Silvia Paluoja, http://www.parnupostimees.ee/?id=272093

Täna on maailma keskkonnapäev, mida ÜRO üldassamblee otsusega tähistatakse 1973. aastast, juhtimaks tähelepanu muutustele keskkonnas. Sama organisatsioon kuulutas käesoleva rahvusvaheliseks elurikkuse aastaks ning tuletab raportis meelde, et kui inimkond soovib ellu jääda, tuleb kõikides majandussektorites hakata arvestama elurikkuse säästva kasutusega. Maailmas on teadlaste hinnangul üle kümne miljoni liigi, neist ligi 40 000 Eestis.

Eesti tähistab 100 aasta möödumist esimese looduskaitseala loomisest: augustis 1910 rentis Riia looduseuurijate selts Vaika saared ja moodustas seal Baltikumi esimese looduskaitseala. Neile tähtpäevadele mõeldes on tänane jutuajamine kolmandat põlve loodushoiule pühendunud Enn Vilbastega, kelle vanaisa Gustav oli Eesti looduskaitse rajajaid ja esimene looduskaitseinspektor. Isa Henn pühendus Nigula ürgse soomassiivi säilitamisele ja rajas Kabli linnujaama, ema Juta aga aretas kodumaised kultuurjõhvika sordid "Maima", "Soontagana", "Virussaare", "Nigula", "Tartu" ja "Kuresoo".

S.P.: Lugesin teie vanaisa Gustav Vilbaste eluloost, et ta kaitses Viini ülikoolis 1928. aastal doktoriväitekirja, kandis nõukogude ajal rinnas Pätsi-aegset looduskaitse märki ning tema kui teeneka allikauurija auks on Norras Vilbaste-nimeline allikas. Mida teie temast mäletate?

E.V.: Olin küllalt noor selleks, et teda väga hästi mäletada. Vanaisa suri 1967, olin siis viiene. Aga tema kirjalikku pärandit uurides selgub, et ta käitus ääretult targalt. Üksinda ei ole ju võimalik maailma liikuma panna, rääkimata looduskaitsest, mis tähendab ju kaitset inimese mõtlematu tegevuse eest.

Vanaisa oskas väga oskuslikult inimesi kaasata, tuua looduskaitsesse usaldusmehed. Nendega olid tal paremad võimalused, ta kaitses loodust kogukonnaga, olgu siis küla või kihelkonna oma. Looduskaitse usaldusmeeste hulgas oli 70 protsenti õpetajaid ja 18 protsenti metsamehi. See arv peaks mõtlema panema selle üle, kes tegelikult vedasid sõjaeelses Eesti Vabariigis looduskaitset.

S.P.: Nigulat tunnete läbi ja lõhki, ajast, kui teie isa Henn Vilbaste siia ametisse tuli?

E.V.: Nigulas olen ma lapsepõlvest saadik, sest minu vanaema ja vanaisa talu on siin, ja sellest ajast ma peaksin teda mäletama ja teadma. Kui siin veel keskust ei olnud, oli ainult paviljon, peatus isa minu vanavanemate juures, ükskõik, mida ta siin siis tegi, kas rabaloendust või muud. Ega meid ju linna jäetud, toodi kaasa.

S.P.: Teid ja õde Kristelit, Päevalehes tuntud looduspiltnikku ja -ajakirjanikku?

E.V.: Jah. Teised sugulased olid ka suviti maal, nii et siin me siis elasime.

S.P.: Kas see, et lapsest peale olete siin soode ja rabade vahel ja metsade keskel olnud, mõjutaski teie edasisi valikuid?

E.V.: Ei, ma ei usu seda, sest on ju väga palju variante olnud muud teha, aga kuidagi on nii läinud, et … Piirkonda ju tundsin ja võib-olla oli lihtsam, et ma siin päris võõras ei olnud. Totalitaarriigi ajal oli looduskaitse tegemine veidi teistmoodi, kui nüüd pidanuks olema. Aga sellist nalja ei olnud, et mind oleks salakütid kotti toppinud või maha lasknud, nagu siin mõningate inspektoritega juhtus omal ajal.

S.P.: Aga ikkagi, miks Tartu ülikool ja bioloogia?

E.V.: Bioloogiat õppima minek oli isa mõjutus. Olen isalt-emalt saanud teadmised looduse kaitsmisest ja ise juurde õppinud. Algatusvõime on peamine. Alustasin töölisena, iga amet tuleb ära proovida, sest kui sa ei ole proovinud, kust sa siis tead, milleks sobid. Nigula riikliku looduskaitseala direktori koha võtsin üle 1993, isa surma järel. Olen öelnud, et oma elu ma ei kahetse. Siin on olnud kibestumisi, närvi, mürtsu ja pauku nii palju, et … Aga uuesti ei elaks ma midagi teisiti.

S.P.: Loodus ümberringi. On, kuhu närvi puhkama minna.

E.V.: Töökaaslane ajas mul kontoris hinge täis. Ütlesin: mine, käi laudtee läbi ja korja vahelduseks kõik see praht kokku, mis seal vedeleb. Ta tormas vihaselt välja ja kui tagasi tuli, rääkis õhinal, kuidas ta oli kümne meetri pealt ilvesega tõtt vaadanud. Käitumisest oli kohe näha, kuidas reaalne loodus pingeid vähendab. Aga hundi ja karuga kauboilugusid on siinkandis palju juhtunud.

S.P.: Keskkonna- ja looduskaitse ümberkorraldamisega on lõhutud toiminud süsteem. Hulk tööruume on linnakontorites täidetud arvutitaguste inimestega, aga paljud neist pole jalgagi kaitsealadele tõstnud. Kas teie süda kripeldab selle pärast, kui huupi on meil reform reformile järgnenud?

E.V.: Minul ei kripelda küll midagi. Minu arvates on jõutud algetappi, aastatesse 1932–34 ja 1956, kui seadused põhimõtteliselt olid olemas, aga asi veel ei toiminud. Praegu oleme täpselt samas seisus: seadused ja nõuded on, aga sisulisi töid alles planeeritakse.

S.P.: Miks?

E.V.: Ma arvan, et sisulise poole üks probleeme ongi see, et ühed ei tea ja teised ei oska. See tähendab, et ei ole kaasatud inimesi, kes teavad, kuidas protsessid on ükskõik millisel kaitsealal toimunud. Side kohalikega on kaotatud.

Teine probleem, mida ma ütleksin julgelt: kaader on niivõrd noor ega taipa, et ei ole mõtet tarida meile Ameerika, Inglismaa ega Saksamaa kogemusi. Nendega me ei tee midagi. Ja kui toome Soome näite, teeme ju kõik nende vead järele, unustades, et seal on looduskaitse kui süsteem arenenud järjepidevalt. Aga meil on olnud üks täiesti negatiivne periood pärast 1967. aastat, kui kaotati usaldusmehed, kogukonnapõhisus. Looduskaitsesse toodi jahi- ja kalamehed, kes hakkasid oma ressurssi kaitsma, sellega hävitati looduskaitse algne mõte.

S.P.: Teiegi ei ole ümberkorraldustest räsimata jäänud. Looduskaitsekeskuste administratsioonide töö korraldati 2006. aastal ümber, moodustati looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regioon kontoriga Nigulas. Siis arvati ministeeriumis, et asemele tuleb teha keskkonnaametid, regiooni juhataja on Viljandis, Nigula spetsialistid pillutati mitne kontori vahel laiali, teie töökoht viidi Tallinna. Kes sai sellest kõigest kasu?

E.V.: Looduskaitsekeskuse aeg oli parem selles suhtes, et vähemalt siin regioonis suutsime säilitada kontorid maal ja ühe keskuse juurde tekitada, Pootsi. Viisime oma inimesed kogukonnale ligemale, kuigi oli päris tugev surve, pidime regiooni kontoriga kolima kas Pärnusse või Kilingi-Nõmme, aga see jäi ära. Tänu sellele, julgen ütelda, olin rohkem aega Soomaal kui siin. Seal olid kujunenud lahkhelid Soomaa rahvuspargi alal elavate ja toimetavate inimeste kui kohaliku kogukonna ja looduskaitsjate vahel ja neid pingeid ei suudetud maha võtta. Sellest kasvas päris hea lahendus, tegin ettepaneku, et kutsume kokku Soomaa kogu. Esimesel koosolekul sain kõvasti vastu päid ja jalgu, aga praegu teame, et läksime õiget teed pidi. Samal ajal on kurb, et tegevused siin, Nigulas, jäid seetõttu natuke soiku.

S.P.: Tean, et olete matkahuviline, kaasa Kajaga olete, fotoaparaat ühes, palju rännanud, ka mägedes. Millised on ühe madala maa mehe kõrgused olnud?

E.V.: Komsomoli tipp jäi alistamata. Juurde jõudisme, aga jõud sai otsa, meil oli kolme päeva toit kaasas, aga läksime sinna viis päeva. Nii et see jäi ära, 5200 meetri peal. Aga tõustud on Suur- ja Väike-Kaukasusele, Hibiinidele.

Meie ajal oli ju ülikoolis nii, et kui sess läbi, siis oli teada, et ühtegi bioloogi ei leita Tartust. Igaüks proovis ennast loodusesse ära peita ja kasutas igat võimalust rändamiseks. Nõukogude Liiit oli ju suur ja lai.

S.P.: Mägedes ja kõrbes juhtub matkajatel alailma seiklusi. Kuidas teil läks?

E.V.: Tadžikistanis jalgsimatkal olles rünnati meie laagrit, relvastatult. Varastati raha, riided ja lennukipiletid. See oli 1991. aastal. Jooksime oma kotte puistavatele varastele järele, aga nad pöörasid püsitorud vastu.

Meie rühmas oli Pärnumaa noormees, tal sai hing täis: kurat, mina kaks korda ühe asja eest ei maksa! Marssis kohalikku siseministeeriumi ja teatas: meil on vaja Eestisse saada, aga lennukipiletid pandi koos kõigega pihta!

Aga palju parem nali tuli hiljem, olin Iklas piiril teenistuses ja äkki nõuti Pärnust staabist: Enn, kähku Pärnusse, KGB ootab sind! Kohale jõudnud, selgus, et matkal meilt varastatud riided olid ära toodud.

S.P.: Ikla kontrollpostis, tollal oli see taasiseseisvuva Eesti majanduspiir, juhtus 1991. aasta 14. juuni varahommikul intsident, mille korraldasid Riiast tulnud eriüksuse ehk OMONi mehed. Mida teie sellest mäletate?

E.V.: Sel ajal olin inspektori staatuses Ikla piiripunktis, korrapidaja ohvitser. Võtsin just vahetuse üle, ütlesin meestele, et lähen, panen kohvi üles. Seda kohvi ma jäingi üles panema. Järgmine etapp oli see, et paneelide tagant Läti poolt mehed röökisid meile, et teie suunas tuleb lahtine villis, millel on relvastatud mehed peal, taga tuleb … ja oligi kõik. Sellel momendil juba paugud väljas käisid ja valge Volga oli ukse ees. Nii kui me Ainaži miilitsaga välja hüppasime, olid meil automaadi- ja kuulipildujatorud rinnus. Oligi kõik. Jõudsin käe ette tõsta, kui meid automaadikabadega peksma hakati.

OMON täitis oma ülesande ja läks. Nad tegid ju tol hommikul Ainaži piiripunkti maatasa. Meil visati granaadid korrapidaja majja, pandi soojakud põlema ja meestele, kes metsa jõudsid joosta, tõmmati rinnakõrguselt kuulid järele.

S.P.: Mida ütleb käsi nüüd, ligi 20 aastat hiljem?

E.V.: Vasak käsi annab siiani tunda. Valutab õlavarrest.

S.P.: Olete saanud riikliku autasuna presidendilt IV klassi Valgetähe teenetemärgi. Huvitav tõdemus, aga teie vanaisa Gustav Vilbaste on Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest pälvinud Valgeristi IV klassi teenetemärgi.

E.V.: Kõigi meie elust käib vabadusvõitlus läbi. Vanaisa oli Vabadussõjas, isa oli Eesti Komitees aktiivne liige, aitas likvideerida KGBd. Me keegi ei ole oma riigi eest seismisest mööda saanud.

S.P.: Olen Nigula looduskaitsealast kirjutanud mitu artiklit, viimati siin avatud teadlaste majast. Aga nüüd on mul kurb vaadata, kui rääma on see paik jäämas, sest inimesed on ametkondlikult laiali pillutatud. Mis saab edasi?

E.V.: Olen oma tööpostilt keskkonnaametis pikalt ära, aga käivad sahinad, et midagi hakkab muutuma. Kus suunas ja mis, ei oska kommenteerida. Aga siin, piiriülest koostööd tegeval alal, on peal rahvusvahelised ja projektipõhised kohustused ja ma loodan, et Nigula väljaehitatud keskus päris jahilossiks ei muutu.

S.P.: Kes veel teeksid siin niimoodi südamega tööd, nagu teie ja Kaja Kübar, Agu Leivits, Aivar Sakala või kes tahes teieaegsest tiimist?

E.V.: Asendamatuid inimesi ei ole. Aga tegelikult siin, vanas meeskonnaski, on inimestel see asi hinges. Pigem jääb kõik selle taha, kas keskkonnaministeerium ja keskkonnaamet leiab ressursi ja tahtmist siin midagi üldse arendada.

S.P.: Miks te ei kandideerinud ametikohale, millel te eelmise aasta algusest kohusetäitjana töötasite?

E.V.: Olin keskkonnaameti looduskaitseosakonna nõuniku kohusetäitja. Sisuliselt ei olnud mul võimalik enda kandidatuuri esitada, sest olin konkursi ajal seljaoperatsiooni järel väheliikuv ja haiguslehel. Ja on veel üks tõsine põhjus: töökoha kaugus kodust. Käia Läti piiri äärest Tallinnasse tööle, 180 kilomeetrit sinna ja tagasi, pole enam mõttekas.

S.P.: Meil on ju e-riik ja internetipõhine asjaajamine ning prestiižne on öelda, et töötan pealinnas. Rääkige, mis teil ikkagi kopsu üle maksa viskas?

E.V.: Tegelesin viimasel aastal riikliku merereostustõrje plaaniga, valmisoleku suurendamisega naftareostunud aladest jagusaamisel. Keskkonnaaametis oli sellel tööl vaid üks inimene, see tähendab mina. Võitlesin Keila õlitõrjekeskuse säilitamise eest. Kui enne reforme oli looduskaitse projektipõhine, siis nüüd on see muutunud järjest enam toolipõhiseks.

S.P.: Mida teeksite teisiti, kui teie võimuses oleks loodus- ja keskkonnakaitse korraldamine koduriigis?

E.V.: Vaimusilmas kaotaksin meeletu dubleerimise loodus- ja keskkonnakaitse puhul. Tuleksin tagasi kogukonna tasandile, et kaitstavate aladega tegeledaks kohapeal, mitte Tallinnas, kus neist ei teata peale kaardimaterjali suurt midagi.

Vaja on kasutada mõistlikkuse printsiipi. Nüüd tahetakse Tallinnast tuua maale töötuid, et nad paigutaksid kaitsealadele uued piiritähistused. Aga maal on ju ka palju töötuid, kohalikud austavad enda tööd ja paigaldatud märke. Teavad, kus need asuvad. Ja miks kohalikud inimesed on vähem tähtsad? Paljud elavad kaitserežiimiga aladel ning osa aastast on nende tegevus pärsitud, näiteks raiekeeluga. Just kaitsekorralduslikud tegevused võimaldaksid neile tegevust peale looduskaitseliste piirangute.

S.P.: Nimetate ennast hobitalunikuks. Kui suurel valdusel see hobi areneb?

E.V.: Esivanematelt pärandatud Künnapuu talul on maad ligi 60 hektarit. Nii et paras keskmine Eesti talu.

S.P.: Mida on inimestel looduselt õppida?

E.V.: Ma ei tea, kas olen jõudnud sellesse ikka, aga otsin seoseid inimese ja looduse vahel. Eesti riigi majanduslik seis ja tingel-tangel panevad mõtlema, et kõik on üles ehitatud ressursile. Kui loomal ressurssi ehk jõudu ei ole, on ta nõrk ja tugevamad söövad ta ära. Riigi ressursimajanduse puhul on suhtumise järgi tunne, et ressurss on väga väikese seltskonna oma.

Ja looduses on rohkem demokraatiat kui Eesti ühiskonnas. Hunt murrab küll nõrgemat, aga meil riigis murtakse kõik maha. Kaitsestrateegia on loomadel tugevalt välja kujunenud. Ühiskonnas on aga nii, et kellelgi tuleb midagi uut pähe ja kohe järgnevad muutused, kaalumata, kas see on hea.

Näete, seal puuvirna otsas laulab kadakatäks. Liik, mis tuli invasiivselt soode peale, kuigi on rannaniitude lind. Aga niidud on kinni kasvanud, sest külades ei peetud kariloomi ega tehtud heina. Mis sel linnul üle jäi, otsis endale teise koha.

S.P.: Mida olete ise loodusest õppinud?

E.V.: Loodus on tugevam kui inimene ning toimib ise. Teda pole vaja ega võimalik inimese tahtmise järgi ümber teha. Looduslikud protsessid on nagu jõgi, mis kulgeb oma sängis ja vajadusel tekitab endale otsetee, loogetest mööda. Sama võiks olla inimühiskonnas: asjad kulgevad omasoodu, aeg ja areng muudavad voolusängi …

S.P.: Eesti looduskaitse tähistab 100 aasta juubelit. Millele peame selle taustal mõtlema?

E.V.: Tuleb endale selgeks teha, minule on see selge, et looduskaitset ei saa teha kogukonnata, olgu see usaldusisik, selts või mis tahes ühendus. Tuleb hoida silmad lahti, jälgida kõiki ettevaatusprintsiipe. Järgmine 100? Võtaks lühema aja peale: ei ole mõtet kulutada kogu energiat looduslike protsesside peatamisele, aeg ja vaev liikide ohjamisele jookseb tühja, näiteks või kormoran. Olen öelnud: laske käia, takistage kormorani pesitsemast laidudel nii palju, kui jõuate, aga ärge vinguge, kui temast saab ühel päeval rannapargi lind. Või karuputk. Püüdsime jõuga saada põllumajanduslikku lisaressurssi, aga nüüd peame kasutama meetmeid selle liigi tõrjumiseks. Kas me saame ja võime ikka jõuga kõike oma tahtmise järgi kujundada?

S.P.: Mis on põhimõttekindluse hind tänapäeva Eestis?

E.V.: Mulle tundub, et Eestis määrab põhimõtteid põhiliselt partei nagu eelmise režiimi ajalgi. Olen suhelnud palju eri inimestega. Mõne mõtted olid elulähedased, kuid siis astusid nad parteisse ning kaugenesid tegelikust elust ja ka põhimõtted muutusid.

S.P.: Nigula tuntus ei ole ainult 4656 hektarit sood ja liigirikast inimtegevusest kahjustamata maastikku. Nigulat teatakse ka metsloomade taastuskeskuse järgi, mis esimesena riigis loodi siia 1993. aastal. Teie kaasa Kaja Kübar on Eestis tunnustatumaid metsloomade ja -lindude rehabilitatsiooni spetsialiste, aga temagi on nüüd töötu ja sellele ametikohale kuulutas keskkonnaamet välja konkursi. Teil on peres kaks koolis käivat last. Kuidas loodate hakkama saada?

E.V.: Koos tulime, koos tegime ja koos ka läksime. Eks aeg anna arutust – nii teadis vanarahvas.

*

Loomad taluõuel: 2 karu, 12 ilvest, metssead ja hirvekari
Õhtuleht 9.6.10
Maarius Suviste, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=382164

TERE TULEMAST! Loomapargi perenaine Ele Kõiv peab tihti käima loomade juures nende endi aias. Väikesele punahirvele meeldib see väga – ta naudib tähelepanu.

"Metskitsel kaks talle, davidi hirvedel ehk miiludel viis vasikat, metsseapõrsad, faasanitel tibud, kährikutel seitse-kaheksa ja rebastel kuus kutsikat. Kõigil tuleb järjest..." Nõnda räägib Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv.

Jutt on sellest, et nende talumaadel on praegu igakevadine beebibuum. "Kas kuuled?" küsib ta äkki. Kuuleb, kuuleb – taamal aia taga teeb kõva häält nädalavahetusel ilmale tulnud ilvesekutsikas.

Alaveski loomapark, täiesti eraloomapark, asub Võrumaal Mõniste vallas Saru külas. Kohe Võru-Valga maantee ääres on silt, mis sinna juhatab.

Talumaadel elutseb 14 liiki. Siin on kaks karu, 12 ilvest, metsseakari, rebased, kährikud, davidi hirved ehk miilud, oravad, faasanid jt.

Karud Mõmsik ja Harri saavad omavahel hästi läbi. Harri on Soomest Kuusamost, karuplika Mõmsik aga Eestist – tema jõudis kolm aastat tagasi Alaveski loomaparki Nigula turvakodust. Toona kaalus ta ligi kaheksa kilo, nüüd vähemalt kümme korda rohkem. "Ei enam Mõmsikut sülle võta," muigab perenaine Ele Kõiv.

Päevas söövad loomad ei rohkem ega vähem kui 30–35 kilo liha. Karud on eriti maiad kopraliha peale, kuid lambaliha ei taha suu sissegi võtta. "Karudele meeldib ka koprasaba," ütleb perenaine. "See on neile nagu pulgakomm lutsutada."

Loomapargis käib aastas 3000–4000 inimest, peamiselt perekonnad, ütleb peremees Rein Kõiv. Tee Mõniste valla loomaparki on üles leidnud ka kauged külalised Kanadast, Austraaliast, Hispaaniast, Itaaliast ja mujalt.

Alaveski loomapark sündis 15 aastat tagasi, kui 1978. aastast jahimees Rein Kõiv sai metsseakasvatuse loa. Sealtmaalt hakkas asi idanema. Loomapargi tohutut paberimajandust hakkas ta ajama kuus aastat tagasi.

NB! Kui lähete oravapuuri juurde ja hakkate asukaid pildistama, siis olge ettevaatlik – võib juhtuda, et orav laseb just siis sortsu. Mille suund on ettearvamatu.

*

Kartkrossbagi köitis motohuvilisi
Võrumaa Teataja 15.6.10
www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10967&c=1

Laupäevasel Matsi veoautokrossil esitles Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv kartkrossbagi, mis on tema andmetel esimene omasugune Eestis.

"Euroopas on selline krossisõidumasin väga populaarne. Meie tõime oma Riia ühingust LC Sports Janis Boksi käest, kes on tuntud bagisõitja mitte ainult Baltikumis, vaid kogu Euroopas," seletas Rein Kõiv.

Väikebagi on ehitatud Portugalis. Sealgi on see masin, mis võistleb B 600 klassis, väga populaarne, eriti noorte meeste seas. Rein Kõiv ütles, et bagi otsiti tervelt kolm aastat ja Riiast siis lõpuks leitigi.

Kartkrossbagi maksis 14 520 eurot ja selle soetamist toetasid MTÜ Võrumaa Patnerluskogu ja PRIA. Bagiga hakkavad sõitma Mõniste motohuvilised noored eesotsas Rein Kõivu poja Keivoga. Rein Kõivu unistus on saada veel mõned kartkrossbagid, et luua Eestiski nende võistlusklass.

Tuleval aastal plaanib Kõiv hakata väikebagidele spetsiaalset krossirada ehitama. See võib maksma minna 500 000–600 000 krooni.

*

Viljandimaa karutrio viimane liige võib küüditamisest pääseda
PM 26.6.10
Veiko Pesur, www.postimees.ee/?id=280434

Viljandimaal maakonna piiri lähistel Tartu maantee ääres luusinud kolmest karust on tänaseks paika jäänud vaid üks. Keskkonnaamet loodab, et üksi jäänud loom siiski kohaneb metsaeluga, et teda ei tuleks sarnaselt endistele kaaslastele uude elupaika viia.

Tegemist on kahetalviste karudega, kes on üles kasvanud Nigula metsloomade turvakodus. Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhataja Kaido Kansi sõnas, et eelmise aasta sügise hakul viidi üks kolmiku liikmeist minema ja kui allesjäänud loomad tee äärest kadusid ning kusagile magama jäid, tekkis lootus, et pärast talveund nad kohanduvad. "Kahjuks see nii ei läinud. Kambakesi on karud julgemad ja ülbemad. Miks nad uuesti tee äärde tulid, ei oskagi öelda," sõnas Kansi.

Maikuus püüti kinni ja viidi uude elupaika teinegi karu ja ehkki üksi jäänud karu on aeg-ajalt veel tee ääres nähtud, on tema käigud väga harvad ning Kansi avaldas lootust, et loom kohaneb ja ehk ei tulegi teda ära viia."Meil ei ole võimalik teda seal kogu aeg passimas käia, eriti kui ta ei ole eriti tihe külaline ja temaga muid muresid ei ole," rääkis Kansi.

Karu tuleb aga kinni püüda juhul, kui ta hakkab kohalikke elanikke või seenelisi-marjulisi hirmutama. "Praegu aga loodame, et kuna ta on üksi jäänud, siis ta enam nii ülbe ei ole ja tee ääres passimas ei hakka käima. Loodame, et ta muutub vaatamata oma lapsepõlvele ikkagi looduskaruks."

Ettearvamatu käitumine

Ohtu kujutab selline karu eelkõige kohalikele elanikele ja lihtsalt möödasõitjatele. Tema käitumine on ettearvamatu ja ehmatuse või ärrituse peale võib ta ootamatult põgenemise asemel rünnata. "Seejuures mitte ehmatuse allikat, vaid ligiduses olevaid isikuid," täpsustas Kansi.

Tee ääres luusivad karud kerge toidu otsinguil. Inimesed aga satuvad teeserval askeldavaid karupoegi nähes vaimustusse ja nii mõnedki kipuvad neile toitu loopima. Seda viga ei tohi aga Kansi kinnitusel teha, sest nii tekibki karudes inimesega harjumine. "Hiljem võib sama ott ootamatult teele ronida ja avarii põhjustada, või lihtsalt mingil hetkel marjulist-seenelist rünnata – ta ju ei karda inimest. Rääkimata taluõuede puistamisest. Tavaline metsakaru naljalt inimese silma alla ei torma."

Umbes samasugune juhtum oli Viljandimaal 7–8 aastat tagasi, kui Heimtalis käis kolmeaastane isakaru prügihunnikutes tuulamas. Ka tema tuli asula külje alt minema toimetada.

Transporditakse puukastis

Kuidas aga käib karujaht, kui eesmärgiks ei ole looma tapmine? Kansi selgituste järgi uinutatakse uluk suruõhul töötava noolepüssiga. Uinuti doosid määratakse looma kehakaalu hinnates. Stressis (põgeneva, muidu häiritud) looma korral võivad kogused olla kohati raskesti ennustatavad. Seega ei ole soovitav püüdmisprotsessi juures toimetada suure käraga. Loom uinub reeglina viie kuni kümne minutiga. Ligi kahetunnine magamise aeg on olnud piisav, et teda uude elupaika transportida.

Keskkonnaametil on karude transpordiks korralikult kinnitatavad puukastid ning sõiduks kasutatakse kinnise kastiga maasturit.

Metsloomad on ettearvamatu käitumisega ning nendega tegelevad kogemustega töötajad. Ettevaatusabinõusid on raske määrata ja olenevad situatsioonist. Kohal peab olema vähemalt kolm püüdjat. "Magav karupoeg pole iseenesest raske – ta kaalub 50–70 kilo, kuid transportimiseks peab olema veendunud, et ta korralikult magab ja et tema kaaslane midagi ette ei võtaks," märkis Kansi.

*

Mängumaa keset küla: vutt, vutt, Vudilasse!
Õhtuleht 5.7.10
Maarius Suviste, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=385461

MÄNGUMAA KÕIGILE: Vudilas on tegevust nii noortele kui ka vanadele, igaüks leiab endale sobivaima mängu. Maabatuut on aga üks neist atraktsioonidest, mis tõmbavad ligi kõiki, vanusest hoolimata.

PALLIGA VEES: Selles suures basseinis saab mängida veejalgpalli. Kas enda lõbuks või kahe võistkonna vahel.

MÄNGUÕPPESÕIT: Motolaudas saab ringi sõita väikeste masinatega – kiiver pähe, paar õpetussõna kaasa ja minek! Juhendaja, kes aitab kohapealt minema saada või roolida, on siiski kogu aeg käepärast võtta.

Endisest vutifarmist on nüüdseks saanud mängumaa suurtele ja väikestele, seal saab nii batuudil hüpata, basseinis sulistada ja palli mängida kui ka motorajal rooli keerata. Kuid Vudila pole veel kaugeltki valmis.

Kogu pere mängumaa Vudila asub Jõgevamaal Tabivere vallas Kaiavere külas. Kaiavere järve ääres.

Tänavu lastekaitsepäeval uksed avanud mängumaa nimi tuleb sellest, et kunagi asus samas kohas vutifarm. Teisisõnu: vutt + mudila = Vudila. See on kahe pere ettevõtmine, ütleb üks omanikest Kajar Lember. Kes paljastab, et varem oli neil plaan endise vutifarmi aladele teha eliitvanadekodu, kuid läks nii, et uksed avas hoopis kogu pere mängumaa.

Eks oma osa oli sellel, et nii Lemberil kui ka tema kompanjonil on peres lapsed. "Mõtlesime, et ise oleme noored, lapsed majas – muidugi tuleb teha mängumaa!" lausub ta.

Siin on mitu motorada elektriautode ning suuremate ja väiksemate ATVdega, batuudid, basseinid sulistamiseks ja veejalgpalli mängimiseks. Samuti on siin forellipüük, piknikuala, siin saab ka süüa-juua.

"Oleme seda üle kolme aasta ehitanud," ütleb Lember. Ta meenutab, et kui Vudila asja ajama hakkas, vaatasid nii mõnedki teda ja paarimeest kui poolearulisi, kes tahavad maale säärase asja püsti panna. Nende kohta öeldi: "Mida asja? Te tahate sellisesse paika sellise asja teha? See ei ole võimalik!" Kuid oli võimalik ja on edaspidigi võimalik.

Ent kaugeltki lõplikult valmis mängumaa veel ei ole – tööd ja nokitsemist jätkub küllaga. Järgmisel aastal on plaan avada loodusrada ja vigurkujude park. Mõtted liiguvad ka veepargi suunas. Kõik see mahub ära seitsmele hektarile, investeeringute maht ulatub 20 miljoni krooni kanti. Vudilas sai tööd 20 inimest.

Mängumaa on avatud suve lõpuni ehk poole septembrini, kõik oleneb ilmast. Talvel saab sellest jõulumaa.

Mine ka Lutsu ja "Kevade" maile

Vudila lähedal asub kirjandusest tuntud koht – Palamuse. Sinna on mängumaalt 13 kilomeetrit, nii et pole kaugel midagi. Seal vaata kindlasti üle Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum.

Palamuse kihelkonnakoolihoone koos köster Aleksander Georg Nieländeri eluruumidega valmis 1873. aastal ja kool tegutses seal 1975. aastani. Alates 1987. aastast on majas avatud muuseum, mis tutvustab XIX sajandi lõpu kihelkonnakooli elu Oskar Lutsu "Kevade" kaudu.

Luts õppis tolles koolimajas aastatel 1895–1899. Neist koolipõlvemälestustest kirjutaski ta nüüd klassikaks saanud "Kevade", mis esimest korda ilmus 1912. aastal.

Muuseum on kuni 30. septembrini avatud iga päev kella 10–18.

Lisainfo: www.palmuseum.ee, tel 776 0514.

Loomaparki ööhääli kuulama

Kui Vudila lähedal oled, siis põika sisse ka Elistvere loomaparki. See asub mängumaast ligi 2 km kaugusel.

Näha saab euroopa piisonit, põtra, põhjapõtra, metssiga, metskitse, kabehirve, pruunkaru, ilvest, rebast, kährikkoera, harilikku oravat ja faasanit. Ruumides võib tutvuda merisigade, deegude, hamstrite, liivahiirte, kairo ogahiirte, laborirottide, tšintšiljade ja laborihiirtega.

Avatud iga päev, suvel kella 10–20. Kuni 4. juulini ootab loomapark huvilisi kella üheni öösel. Siis saab kuulata ööhääli ja vaadata, mida loomad öösel teevad.

Piletimüük ja loomaparki sissepääs lõpeb pool tundi enne pargi sulgemist. Koos lemmikloomaga sisse ei lasta.

Lisainfo: www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/elistvere-loomapark, tel 676 7030, 5346 5030.

Kuidas Vudilasse kohale jõuda?

Tartu poolt tule mööda Jõgeva maanteed, keera pärast Lähtet paremale Saadjärve poole ja muudkui otse mööda peateed. Sõida Elistvere loomapargist ca 1,7 km edasi ja oledki kohal.

Tallinna poolt tulles sõida Jõgevalt mööda Tartu suunas ning 20 km pärast keera Luua ristmikult vasakule, mõne kilomeetri pärast näitab paremale silt "Kaiavere 7". Sealt 7 km veel ja oledki kohal.

Vudila mängumaa

Avatud T–P kella 10–20. Kaasa soovitatakse võtta vahetusriided. Vihmase ilma korral on võimalik mängida mängutoas, sõita elektriautode ja väikeste ATVdega motolaudas.

Lisainfo: www.vudila.ee, tel 5822 4224.

*

Pääsukesed – kui pesa on alla kukkunud või on edasilükkamatud remonttööd?
6.7.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=8

Räästa- ja suitsupääsukese pojad võivad koos pesaga liigse niiskuse või liigse kuivuse tõttu alla kukkuda. Vahel jäävad pesad ka ette kiireloomulistele remondi ja ehitustöödele ning ei ole võimalik oodata poegade lennuvõimestumiseni. Kiireim moodus abi anda: ehitada kiirelt pesakast ning paigutada see endisele pesa asukohale võimalikult lähedale pesakast. Lihtsa pesaluse saab konstrueerida ka madalamast umbes pesa läbimõõduga lillepotist, kuhu saab ümbertõsta säilinud pesaosad ja pojad.

Kui tegu on suurte tõenäoselt lennuvõimeliste poegadega (kui udusulgi pole enam näha ja hoosuled on täiskasvanud), võiks proovida neid kergelt ülespoole visata (mõned korrad). Prooviharjutust võiks teha heinamaal või muruplatsil. Kui lendamisest asja ei saa, proovida mõne tunni pärast uuesti.

*

Kajakapojad – kuidas neid aidata?
6.7.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=8

Suve algul võib leida isegi linnatänavailt pruunikashalle linnupoegi, keda kõrgetel katustel paikneda võivatesse pesadesse pole võimalik tagasi panna. Tegemist võib olla erinevate kajakaliikidega. Veenduge, kas varvaste vahel on ujulestad (enamikel veelindudel on need olemas) ning transportige linnupoeg veekogu lähedusse. Sobivad paigad oleks sellised, kus inimesed väga ei käi ja kus kasvaks pilliroog või hundinuiad või pajud vmt. Asetage linnupoeg sellisesse sobivasse kohta: toitu leiab ta ise ning varjuda (hädaohu eest) saab ta taimede vahele. Veelinnud on üldjuhul sõbralikud ning üksik saabunu lapsendatakse sama liigi perekonna poolt, kus on juba järglaskond. Jälgige, et uude kohta viidud loomalaps teile järele ei tuleks!

*

Metsloomade taastuskeskus leidis karupojale kodu Leedus
7.7.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=4

Kevadel Nigula metsloomade taastuskeskuses varjupaiga leidnud pooleaastane karupoeg sõidutati eile Alaveski loomaparki Võrumaal, kus ta jääb ootama reisi oma uude koju Leedus.

*

Karupoja tee viib Nigulast Leetu
ML 7.7.10, Bianca Mikovitš
http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/karupoja-tee-viib-nigulast-leetu.d?id=32024715

Kevadel Nigula metsloomade taastuskeskuses varjupaiga leidnud pooleaastane karupoeg sõidutati eile Alaveski loomaparki Võrumaal, kus ta jääb ootama reisi oma uude kodusse Leedus.

Karupoeg on Nigulas veedetud kuude jooksul äratanud tähelepanu ja kaastunnet ajakirjanduse veergudel, ütles keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv.

Kahjuks pole tema sõnul inimestega harjunud loom võimeline enam metsas iseseisvalt toime tulema, mistõttu parim paik talle ongi loomaaias või -pargis.

Erinevalt loomapargist pole Nigula metsloomade taastuskeskus koht, kuhu inimesed võiksid loomi vaatama tulla.

Taastuskeskuse eesmärk on hooldada abitus seisundis loomi, kuni nad on võimelised jälle vabas looduses oma liigipärast elu elama. Seetõttu hoitakse inimesi neist võimalikult kaugel.

*

Karupoeg sõitis Alaveski loomaparki
7.7.10
http://www.neljas.ee/est/?news=997747&category=46
Karupoeg jääb Alaveskil ootama Leedu-reisi
Õhtuleht 7.7.10
Kristin Aasma, http://www.ohtuleht.ee/ilm/artikkel/385766
Karupoeg ootab Alaveskis väljasaatmist uude kodusse Leedus
PM 7.7.10
Veiko Pesur, www.postimees.ee/?id=284765

Kevadel Nigula metsloomade taastuskeskuses varjupaiga leidnud pooleaastane karupoeg sõidutati eile Võrumaale Alaveski loomaparki, kus ta jääb ootama reisi oma uude kodusse Leedus.

Karupoeg on Nigulas veedetud kuude jooksul äratanud tähelepanu ja kaastunnet ajakirjanduse veergudel. Kahjuks pole inimestega harjunud loom võimeline enam metsas iseseisvalt toime tulema ning seepärast on parim paik talle loomaaias või -pargis, teatas Keskkonnaameti Looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv.

Karu pole Nigula metsloomade taastuskeskuse viimane asukas, sest taastuskeskus tegutseb ning siia saabub loomi-linde ravile ning samuti lahkub neid siit loodusesse tagasi.

Erinevalt loomapargist pole Nigula metsloomade taastuskeskus koht, kuhu inimesed võiksid loomi vaatama tulla. Taastuskeskuse eesmärk on hooldada abitus seisundis loomi, kuni nad on jälle võimelised vabas looduses oma liigipärast elu elama. Seetõttu hoitakse inimesi neist võimalikult kaugel.

*

Nigula turvakodus kasvanud karuplika leiab kodu Leedus
EPL 8.7.10
Urmas Jaagant, www.epl.ee/artikkel/579769

Pooleaastane karu­jõmm sõidutati üleeile ajutiselt Võrumaale Alaveski loomaparki.

Alaveskisse jääb karu ootama järgmist reisi oma uude kodusse Leedus. Inimeste pool üle talve peetud ja kevadel Nigula metsloomade taastuskeskuses uue kodu leidnud karupoeg on inimestega väiksest peale harjunud ning pole võimeline enam metsas iseseisvalt toime tulema, mistõttu on keskkonnaameti hinnangul parim paik talle loomaaias või -pargis. Kolm aastat tagasi Nigulas kasvanud, samuti inimeste poolt "rikutud" karutüdruk leidis endale kodu Alaveski loomapargis Võrumaal.

Tänavusest orvust oli huvitatud Elistvere loomapark Jõgevamaal, kuid seal algab uue karuaediku ehitus plaanide kohaselt alles järgmisel aastal. Metsloomade taastuskeskuse eesmärk on hooldada abitus seisundis loomi, kuni nad on võimelised jälle vabas looduses oma liigile harjumuspärast elu elama. Seetõttu hoitakse inimesi neist võimalikult kaugel. Mõnel juhul on aga loomad jõudnud turvakodusse liiga hilja ja metsloomaks neid enam kasvatada ei saa.

*

Piiritaja – äratundmine ja aitamine
13.7.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=4

Piiritaja on tavalisest pääsukesest natuke suurem, mustjas, tömbi pea, kitsa keha, harkis saba ja pikkade jäikade sirpjate tiibadega. Kurgualune valkjas.

Piiritaja peab täieliku õhuelanikuna olema pesast lahkudes sama hea lendur kui tema vanemadki, seepärast on pesa periood nii väikese linnu kohta tavatult pikk – kuni kaheksa nädalat. Selle perioodi kestvus sõltub suuresti ilmastikust, kuna piiritajavanemad toidavad oma poegi eranditult õhust püütud putukatega.

Teisalt on loodus kinkinud piirtajapojale võime pikalt nälgida – ja niiviisi suudab sel moel vanemateta jäänud, aga eelnevalt priskeks nuumatud linnuke toiduta pesas kükitada ja endale "päris" sulgi selga ja tiibadele kasvatada. Muidugi pole noor piiritaja hüljatu seisundiga sugugi rahul, lööb pesas kõvasti lärmi ja võib vahel sealt ka välja kukkuda. Aga maast piiritajapoeg ise lendu ei saa.

Kui te sellise pikatiivalise linnu näiteks majaesiselt maast leiate, saab tedagi aidata. Visake lind kerge liigutusega õhku – ja ärge kartke, et ta end surnuks või katki kukub: sinna majaesisele pidi ta potsatama ju hoopis kõrgemalt! Suure tõenäosusega sööstab noor piiritaja tiibade all õhku tundes lendu. Kui see katse siiski ebaõnnestub, siis hoidke linnukest mõnda aega peos. Kui tiivuline nüüd värisema hakkab, siis pole see paanika – väike piiritaja pumpab sel moel lihtsalt tiibadesse verd ja on värina lõppedes tõepoolest lennuvalmis. Kui värinat pole, siis on teie hoolealune veel liiga noor ja priske ning puuduliku sulekasvuga. Sel juhul jätke ta mõneks päevaks kasside eest varjatud paika näiteks kingakarpi rasvavaru raiskama ja sulgi kasvatama – ja üsna kindlasti saate ta peagi lendama.

*

Karutüdruk naudib suure palavusega külma vett
Võrumaa Teataja 13.7.10
Ivi Kaarna, www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=11077

Alaveski peremees ja perenaine karutüdrukule nime ei pane, see jääb tema tulevase päriskodu peremeeste teha.

Kevadel Nigula metsloomade taastuskeskuses varjupaiga leidnud pooleaastane karupoeg elab natuke aega Alaveski loomapargis, et siis edasi reisida oma uude kodusse Leedus. Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv ütles, et algul oli karutüdruk väga rahutu ja jonnakas ning nad arvasid perenaise Elega juba, et loom on käitumishälbega.

"Nüüd on karupoeg meiega harjunud ja tal pole midagi viga. Arvame, et saame looma Leetu edasi saata juba mõne nädala pärast. Mida kauem teda siin hoiame, seda rohkem kasvab südame külge. Aga kolme karu me pidada ei jõua. Karupoja toit on kallis. Ainuüksi krõbuskite kilo maksab peaaegu 90 krooni. Kahjuks on loom Nigulas ainult krõbuskitega toidetud. Meie anname talle ka muud karutoitu, mis preilile väga meeldib. Metsas ju pole karudel krõbuskeid võtta," seletas Rein Kõiv.

Alaveski loomapargil on kokkulepe, et karupoja saavad leedulased kätte siis, kui on kindel, et Alaveski oma kaks lubatud hundikutsikat saavad. "Mullu vedasid leedulased meid hundikutsikatega alt. Nüüd teeme kaup kauba vastu. Karuaed olla neil juba valmis ja keskkonnaministeeriumist kuulsin, et ka dokumendid," rääkis Rein Kõiv.

Suurt palavust leevendab loomapargis jahe vesi. Vee ligi hoiavad kõik loomapargi elanikud. Suurtel karudel on oma tiik, karupojale aga ehitati suur vann maa sisse. Seal vahetatakse vett kaks korda päevas. Veevahetuse ajal hakkab karupojal nii kuum, et ta ronib tühja vanni, viskab kõhuli ja ootab, kuni vesi tõuseb. "Seda on põnev vaadata,"ütles Rein Kõiv.

Nüüd on loomapargi peremehel Rein Kõivul ka see kindlalt teada, et ilvestel on vähemalt viis poega, kuigi vanaloomad neid veel kiivalt varjavad. "Mullu arvasime kah, et ilvestel on viis kutsikat, aga nemad üllatasid meid seitsme järeltulijaga," ütles Rein Kõiv.

Alaveski loomapargi perenaine Ele Kõiv palub külastajatel kindlasti ette helistada telefonil 5661 0355.

*

Ilvese õhtunurr ja teised Elistvere ööelamused
Vooremaa 15.7.10
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?action=addcomment&cid=1004892

Juunikuu kahel viimasel ja juulikuu neljal esimesel päeval ei pandud Elistvere loomapargi väravaid, nagu tavaliselt, õhtul kell 20 kinni, vaid seal oli võimalik mõnusalt aega veeta ja loomi jälgida kella üheni öösel. Võimalust kasutas kuue päeva jooksul 182 inimest.

Ei tea, kui hästi loomad kella tunnevad, aga erilist imestust nende näol näha pole, kui nad tavalisest hilisemaid külastajaid pargis ringi luusimas näevad. Pigem on nende pilgus mõistev ja elutark nending: "Ahah, järjekordsed uudishimulikud tohmanid saabusid. OK, eks ma siis näita neile ennast, kui nad nii väga tahavad."

Uude aedikusse kolinud kährik häbeneb pisut oma karvavahetuse aegset punkarikasukat, üks rebastest on aga keskendunud mullatöödele: ta näib nõuks võtnud olevat uue aia alla käik kaevata. Metssiga Possa tänavused põrsad on endiselt vahvalt vöödilised ja külastajate suhtes väga uudishimulikud. Põrsaste ema lesib ilmselt tagaaias ja näitab aeg-ajalt rohu seest ainult üht kõrva, küll aga teeb naaberaedikus parasjagu tualetti st sügab end vastu kivi üks kesiku mõõtu kärsakandja. Kõigepealt saab üle hõõrutud tagumik, siis külg, siis kõrv ja lõpuks koon, mis konkreetsel isendil on nii pikk, nagu oleks keegi teda jõhkralt ninapidi vedanud.

Faasanite puurist leiame peale seda liiki lindude ka ühe kääbusküüliku. Ei tea, kas faasanikukk näeb rahumeelses loomakeses konkurenti või on ta muidu jutukas, aga õhtuhämaruses kõlab järjekindlalt tema natuke tontlik "uhuhuhuhuhh-huhhuu".

Need, kelle puhul vahe päevase ja öise käitumise vahel kõige suurem peaks olema, on ilvesed. Ja nende aediku ümber veedamegi suurema osa ajast. Kõigepealt avastame ühel looka vajunud puul tukkuvate ilvesepoegade koloonia. Kui palju magavaid kiisusid just täpselt on, ei saagi sellest peade, käppade ja kerede puntrast sotti. Kolm igatahes vähemasti.

Hea modell

Kui jätkame teekonda ümber ilveseaia, ei näe me tükk aega midagi. Siis annab aga eemalt paistev aia ääres peatunud suurem seltskond tunnistust sellest, et keegi ilvestest on jälle tavapärase positsiooni sisse võtnud, st istub meile juba ammu tuttavaks saanud kõrgel kännul.

Ilves on esialgu seljaga publiku poole. Kui teised edasi lähevad ja meie fotograafiga ainsateks uudistajateks jääme, teeb ta esimese veerandpöörde meie poole. Alustame läbirääkimisi: loomulikult selles suunas, et ilves pildistamise mõttes veel soodsama positsiooni sisse võtaks. Imelikul kombel loom seda varsti teebki. Ja manab näole nii targa ilme, nagu hakkaks kohe vabariigi aastapäeva kõnet pidama.

Nii me seal siis asjatame, ilves ühel ja meie teisel pool aeda, kuni äkki tabab mu kõrv omapärase heli. Algul arvan, et mul on hallutsinatsioonid, aga siis tõdeb fotograaf, et kuuleb sama: suure kaslase nurrumist nimelt. Oijah, ainuüksi selle pärast tasus loomaparki õhtusele jalutuskäigule tulla!

Kui sel õhtul loomapargis "õhtuvalves" olevale Riigimetsa Majandamise Keskuse loodushoiuosakonna Ida-Eesti piirkonna juhatajale Malle Orasele ilvese nurrumisest räägime, ütles ta:

"Ju te siis meeldisite talle."

Aga võib-olla tundis suur kaslane lihtsalt ühtekuuluvust meie kui Kassinurme elanikega?

Karumõmmi unelaul

Kui poolteist nädalat hiljem Elistvere loomapargi perenaisele Sirje Saulile helistan, et küsida, kuidas öökülastusnädal tervikuna möödus, kuulen, et ühtekokku külastas kuuel hilisõhtul loomaparki 182 inimest.

"Miskipärast kujunes populaarseimaks külastusajaks kell üksteist õhtul," ütles Sirje Saul. "Ühel õhtul tekkis mul sel kellaajal koguni tunne, et mingi organiseeritud seltskond on bussiga saabunud, kuigi tegelikult olid inimesed tulnud eri paikadest oma autodega. Aga eks see oli hilisõhtuseks külaskäiguks enam-vähem viimane aeg ka, sest hiljem läks juba liiga pimedaks, et midagi huvitavat näha."

Sirje Sauli sõnul tuli öökülastuste ajal ette päris vahvaid seiku. Näiteks laulnud üks seltskond karule unelaulu, üks fotohuviline saanud aga pildi sellest, kuidas aias olev ilves ja aia taga olev siil teineteist uudistavad. Öökülastuse võimalust pakkus loomapark tänavu katseliselt sellepärast, et sellise võimaluse vastu on külastajad varasematel aastatel palju huvi tundnud. Tõenäoliselt võetakse samasugune aktsioon ette ka tuleval aastal kõige lühemate ööde ajal.

Need, kes viimasel ajal loomapargis käinud, teavad, et siseneda tuleb sinna mitte vana värava, vaid uue, endisest kauplusehoonest ümber ehitatud kahekorruselise väravamaja kaudu. Et selle ümbrus veel päris korras pole, siis lükkub maja pidulik avamine kas augusti lõppu, mil loomapark oma sünnipäeva tähistab, või veelgi kaugemale.

*

Kas leitud loom vajab inimese abi?
26.7.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=4

Metsloomadel on kõige parem olla oma loomulikus keskkonnas ja ilma olulise põhjuseta ei tohi nende ellu sekkuda. Metsloomade ellu on vaja sekkuda ainult sel juhul, kui loom on sattunud abitusse olukorda inimeste tegevuse või tegevusetuse tulemusel. Abitu olukorrana ei saa enamasti käsitleda seda, kui loom on üksi – mitte kõik loomad pole seltsilise eluviisiga ja ka loomapojad võivad olla vanemate hoole all ka selliselt, et teie vanemaid ei näe.

Enne, kui loomale appi tõttate, on reegel number üks: terve loom ega ka üksik looma-linnupoeg ei vaja inimeste sekkumist ja ta tuleb rahule jätta. Teda ei tohi puutuda ega muidu häirida (vahtida, silitada, sülle võtta). Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on vanemad, kes neid toidavad-kaitsevad. Lisaks võivad paljud linnupojad (rästad, kuldnokad, kakud) olla sellises eas, et pesast lahkumise aeg on käes – nad ei pruugi lennata, vaid varjuvad põõsaste vahele ja rohu sisse ja otsivad lisaks vanematelt saadavale toidupalukesele ka ise toitu ning elavad oma tavalist linnuelu.

Hüljatud linnupoeg on loid, tema silmad on poolavali või suletud, puudutamisel tundub ta külmana, ta on kõhnunud ja sulestik on ilmselgelt alaarenenud.

Linnupoeg ei ole hüljatud, kui ta on elav ja püüab põgeneda, ta silmad on niisked ja täiesti avatud, ta teeb kinnipüütult kõva kisa ja roojab, puudutamisel tundub soe ning ta kõhupool on sagedasest toitumisest prunnakas.

*

Karupoegade lastekodus õpetatakse mõmmikuid inimest kartma
EPL 29.7.10
Jaanus Piirsalu, www.epl.ee/artikkel/580943

Isegi loomaaias sündinud karupoegi on võimalik kasvatada üles metsas elama. Asja saab siis, kui nad tunnevad inimese ees hirmu ega asu temaga kontakti otsima.

Tveri oblasti karupoegade lastekodu Toropetsis. Sergei Pažetnov paneb neljakuustele karupoegadele putru. Kõik kuus on kohal. Söömist saadab korralik matsutamine ja pidev madala häälega vingumine.

Endine elukutseline jahimees Valentin Pažetnov on üles kasvatanud rohkem karupoegi kui ükski karuema. Aastaid tagasi kasvatas ta edukalt üles kolm Eestist toodud ja emata jäänud karupoega.

"157 karupoega oleme 15 aasta jooksul abikaasa ja poegadega üles kasvatanud ning metsa saatnud," ütleb 74-aastane Valentin oma "kasulaste" arvu kiirelt, ilma mõtlemata. "Seni on meil olnud kuus juhust, et karupojad on hiljem hakanud inimeste juurde tulema, aga kõigil neil juhtudel sattusid nad meie juurde suhteliselt hilja ja pärast seda, kui olid inimestega juba kokku puutunud."

Pažetnovide retsept on lihtne: emata jäänud karupojast saab asja ainult siis, kui ta õpib kartma inimest ega otsi temaga kontakti. Hirm inimese ees on põhiline oskus, mille karupoeg peab Pažetnovide juures ära õppima. Ülejäänu õpetavad talle instinktid. "Kui hirmu inimese ees pole, ei saa karupoeg metsas hakkama. Muidu läheb ta kohe, kui tal probleeme tekib, inimeste juurde," räägib Valentin.

Karupoeg tuleb niimoodi üles kasvatada, et ta peaaegu ei näeks inimesi, suhtleks nendega minimaalselt. Pažetnovid puudutavad karupoegi ainult kinnastega. Karupoegade süllevõtmine või nendega mängimine on välistatud.

Varem Siberis Jenissei keskjooksul kutselise jahimehena töötanud Valentin alustas koos abikaasa Svetlanaga peaaegu Eesti naabruses Tveri oblastis pruunkarude uurimist 36 aastat tagasi. Ta on maailmas üks tunnustatumaid pruunkarude spetsialiste. Kõik tema lapsed ja lapselapsed tegelevad ühel või teisel viisil karude või teiste meie kandi kiskjate uurimisega.

Peaaegu kõik karupojad satuvad praegu rahvusvahelise loomade hoolekande fondi IFAW toetusel töötavate Pažetnovide juurde talvel pärast seda, kui jahimehed, metsatöölised või juhuslikud möödujad on talvekoopast üles äratanud emakaru. Emakaru tavaliselt põgeneb ja jätab jaanuaris sündinud üks kuni kolm poega (harva on poegi rohkem) saatuse hooleks. Emakaru ei tule iial talvekoopasse tagasi, kinnitab Valentin Pažetnov.

Vastsündinud karupojad ei suuda enda eest hoolitseda ja neil veab, kui nad satuvad Tveri oblastisse suurte metsade keskel asuvasse Bubonitsõ n-ö karulastekodusse. Bubonitsõ on endine mahajäetud küla, kus nüüd elab peamiselt Pažetnovide suguvõsa.

"Meil on juhuseid, et on toodud samal päeval sündinud karupoegi, kes kaaluvad umbes 500 grammi," räägib Svetlana Pažetnova. "On olnud ka enneaegselt sündinud karupoegi, kellest kõige väiksemad olid kõigest 330-grammised. Neil ei olnud isegi veel nahka käppade peale formeerunud. Neid oli kolm, ühe neist suutsime üles kasvatada."

Väikseid karupoegi toidetakse iga kahe tunni tagant lutiga. Algul lehmapiimaga (vaid viis kuni kuus grammi!), kuhu lisatakse rasvasuse suurendamiseks piimapulbrit, hiljem ka vedela mannapudruga. Pärast õpetatakse neid sööma kausist, kuhu pannakse herkulo- ja tatrapudru segu. "Tatra lisamist, muide, soovitas meile üks Eesti zooloog, see pidi olema hea karupoegade maole," ütleb Svetlana.

"Me ikka hoiame teie teadlastega sidet!" lisab kõrvalt Valentin ja palub kindlasti saata tervisi Mati Kaalule ("Tallinna loomaaiast on mul kõige parem arvamine!"), Peep Männilile ja Enn Vilbastele.

Teavad üksnes Sergei lõhna

Kolm esimest kuud elavad karupojad spetsiaalselt selleks ehitatud majakeses, kus pole ühtegi akent. Seal peab olema pime ja soe nagu karuema talvekoopas lume all. Märtsi lõpus või aprilli alguses, kui looduses väljub karuema poegadega koopast, viivad ka Pažetnovid oma kasvandikud välja elama.

Päris vabasse loodusesse väiksema koera suuruseid karupoegi veel ei lasta. Nad elavad Pažetnovide majast 300–400 meetri kaugusel 1,3 hektari suuruses aedikus. Seal on peaaegu nagu päris mets, kus nad õpivad esimest korda omapäi hakkama saamist. Aedikusse tohib karulastele süüa viia ainult Valentin Pažetnovi vanim poeg Sergei ning alati ühes ja samas riietuses. Karupojad teavad vaid Sergei lõhna.

"Igal inimesel on oma individuaalne lõhn. Ühe inimesega võivad karupojad harjuda, ta võib isegi mõnes mõttes saada nende pereliikmeks, kui ta nendega metsas elaks," räägib Valentin Pažetnov. "Teise inimese lõhn on karupojale aga juba hirmus, sest see on võõras lõhn. Kui karupoegadega tegeleks palju inimesi, siis nad harjuksid ära inimese kui liigi lõhnaga, nii nagu karupojad tunnevad ära hobuse või koera lõhna. Vaat kui karupoeg harjub inimese kui liigi lõhnaga, siis ei tohi teda enam vabasse loodusesse lasta."

"Kui nad suureks kasvavad, kas nad siis tunneksid Sergei lõhna järgi metsas ära?" küsin. "Meil on olnud ainult üks selline juhus, et mina olen metsas kokku põrganud karuga, kelle ma üles kasvatasin," vastab Valentin.

"Ja mis siis sai?" uurin.

"Ei midagi! Karu oli juba täiskasvanud, tuli meile vastu, kui ma oma lapselapsega metsas käisin. Eks ta tundis minu lõhna, sest ta liikus nina püsti selgelt meie poole. Nad tunnevad ju väga hästi lõhna. Ma hakkasin temaga rääkima. Karud kardavad väga inimkeelt, sest see on nende jaoks väga harjumatu heli. Metsas nad seda ju ei kuule! Ta oli juba umbes 15 meetri kaugusel. Ma ütlesin talle: "Kuhu sa nüüd tuled!" Ta ehmus sellest ja jooksis minema."

Mai alguses jäetakse aediku uks lahti – karupojad võivad hakata iseseisvalt ümbritseva metsaga tutvuma. Alguses teevad nad seda hirmus ettevaatlikult, sest karupojad on väga arad. Mida aeg edasi, seda pikemaid tiire nad metsas vabalt ette võtavad.

Valentini sõnul toidetakse neid sel ajal aedikus pudruga edasi põhimõtteliselt ainult sel põhjusel, et neid saaks hiljem kinni püüda ja kaugematesse metsadesse elama viia. Pažetnovidel on põhimõte, et karupojad lastakse päris vabadusse alati selles metsas, kust nad nende juurde toodi.

2000. aastate alguses tõid Pärnumaa Nigula looduskaitse-inimesed Pažetnovidele üles kasvatada kolm karupoega. Ka nemad viidi hiljem tagasi ja lasti lahti nende kodumetsas Eestis. Pärast käis Enn Vilbaste Nigula metsloomade taastuskeskusest Pažetnovide juures karupoegade kasvatamist õppimas.

Iseseisvaks eluks on karupojad valmis juuli lõpus või augusti alguses, kui nad pudru abil kinni püütakse ja kastis kodumetsa viiakse. "See on kõige suurem nauding – lasta karupoegi vabaks. Selge, et ta satub seejuures maailma, mis on talle ohtlik, aga ta läheb oma koju," räägib Valentin.

Lahtilaskmise ajal, seitsmekuuselt, suudavad karupojad end juba iseseisvalt ära toita. "Kuna nad ju elavad ka meil siin metsas, siis on nad väga hästi kohastunud iseseisvaks metsa-eluks," räägib Valentin. "Oskavad näiteks ohu korral kiiresti puu otsa ronida. Üldiselt on nende looduses ellujäämise protsent väga hea."

Mõned leiavad ise tee metsa

Puu otsa ronimises on karupojad suured meistrid. See on enam-vähem esimene asi, mille nad aedikusse pääsenult ära õpivad. Nagu mingit kahtlast häält kuulevad, kohe panevad puu otsa nagu oravad.

Sergei Pažetnov võtab mind kaasa, kui läheb karupoegadele aedikusse putru viima. Päris lähedale ei tohi ma loomulikult minna. Tänavusest kuuest karupojast (tavaliselt on karupoegi kevaditi 10–15) ilmub enamik lagedale puu otsast. Teevad hirmsat kiledat kisa ja söövad metsiku isuga putru, nii et koonud on üleni pruuni lögaga koos.

Pudru sisse on peale herkulo ja tatra juba segatud ka hernejahu, muna, võid ja piimapulbrit.

Kokku ahmivad nad seda kuue peale ära terve lüpsikutäie. "Kümme kilo läks," ütleb Sergei. Kui puder söödud, ei hakka Sergei karujõmpsikatega tseremoonitsema – hirmutab neid, et nad tema juurest ära jookseksid. Mida vähem nad inimest näevad ja mida rohkem kardavad, seda parem! Karupoegi ei toideta kunagi samal kellaajal, et nad ei harjuks kindlal ajal toitu ootama.

Vahel lasevad karupojad Pažetnovide juurest jalga juba enne juuli lõppu. Tee metsa on neil ju kogu aeg vaba. Lähevad metsa kolama ega tule enam tagasi. "Kui metsas tekib karupoegadele süüa, siis side meiega võib jääda väga nõrgaks," märgib Sergei Pažetnov.

Pažetnovide "tehnoloogia" edust räägib kas või see, et nad on üles kasvatanud ja edukalt metsa elama lasknud kümme Kaasani loomaaias sündinud karupoega. Valentin räägib, et loomaaiakarude üleskasvatamiseks on kaks varianti: kas nad tuuakse loomaaiast nende juurde peagi pärast sündimist või jäetakse mõneks ajaks veel ema juurde loomaaeda, tingimusel, et nad ei puutuks seal kokku ühegi inimesega.

"Karupojal on esimestel kuudel väga tugev tõmme ema poole. Ta orienteerub kõiges emale – sellel, et inimesed puuri ümber käivad ja teda vaatavad, pole erilist rolli," kirjeldab vanem Pažetnov. "Nad tuuakse siia, kui nad on viiekuused."

Loomaaia karupoegi põhimõtteliselt meelitatakse metsa elama. Karupoegade puur viiakse metsa, algul pannakse toit puuri, siis puuri kõrvale ja jäetakse puuri uks lahti. Iga toidukorraga liigub toit järjest kaugemale ja kaugemale, kuni mõmm harjub metsas liikuma ja ise toitu otsima.

"Mida edasi, seda vähem on neil kokkupuudet ka selle ainsa inimesega, kes neid toidab, sest hiljem viime neile toitu sel ajal, kui nad kolavad kuskil metsas," selgitab Valentin. "Pärast n-ö üleminekuaega on karupoeg võimeline juba ise metsas hakkama saama ja toitu otsima."

Üle poole elust Mandri-Euroopa suurimaid kiskjaid pruunkarusid uurinud Valentin Pažetnov räägib, et karude juures on veel nii palju saladusi, et jätkub ka järgmistele põlvkondadele. "Näiteks väga põnev teema on karude seksuaalne käitumine või siis karuema suhted poegadega," ütleb ta.

Kui karu saab täiskasvanuks

Väga levinud on arvamus, et karuema ajab suureks kasvanud pojad ise minema. "No seda ei saa looduses juhtuda. Ta võib oma poegadest ise lahti saada ainult siis, kui ta nad tapab," väidab Valentin.

"Karupoeg ei lähe ema juurest mingi hinna eest minema, ükskõik mida karuema ka ei teeks. Pojad lahkuvad ise siis, kui karuema paaritumise ajal satub isakaru jälgedele. Karupoegadel on tohutu kartus isakaru ees ning selle hirmu tõttu põgenevad nad emakaru juurest. Ongi kõik, karuperekond ongi lagunenud! See juhtub siis, kui pojad on juba umbes 1,5-aastased ehk siis nende teisel suvel."

Valentin Pažetnov on avastanud ka, et isakaru saab täiskasvanuks alles 3,5-aastaselt. "Isasel karul tekib lõplik täiskasvanud karu käitumisjoonis siis, kui ta esimest korda paaritub, aga emakarul alles siis, kui ta esimest korda läheb oma poegadest lahku ehk kui ta on juba 5,5-aastane," räägib Valentin.

"Varem peeti karu täiskasvanuks siis, kui ta on suguküps ehk siis kaheaastaselt, aga tegelikult pole see nii. Kaheaastane karu ei käitu veel nagu täiskasvanud karu."

Inimese ja karu juhuslik metsas kohtumine on Valentin Pažetnovi väitel väga haruldane. Isegi Venemaal, kus on maailma suurim karude tihedus ja neid võib seal kokku elada 100 000 looma.

"Inimese liikumist saadab alati mingi heli ja karud teavad ennast eemale hoida," räägib Valentin. "Karu peab millegagi väga ametis olema, et inimene talle peale satuks. On juhuseid, et inimene korjab vaarikaid ja satub kokku noore karuga, kes suure hoolega teisel pool põõsast samuti vaarikaid korjab."

"Aga mida ikkagi teha, kui karuga metsas kokku põrkad?" ei saa ma küsimata jätta. Eestis on see ju ka täiesti võimalik.

"No kui satud karu peale, siis tuleb ennast väga kuuldavaks teha," soovitab karuprofessor. "See ei ole juhuslik, et Siberis ja Kaug-Idas elavad loodusrahvad hakkavad kohe rääkima, kui loomaga kohtuvad. Vahet pole, kas karu, tiigri või leopardiga. "Miks sa siia tulid? Mina pole sind kutsunud!" Või muud sellist. Sellel on loogiline seletus – inimhääle kõla on looma jaoks hirmutav, sest ta pole sellega harjunud. Nad ehmuvad ja lähevad ära."

"Aga pikali kukkuda ja surnut teeselda?" küsin kõige levinuma soovituse kohta.

"Ärge tehke seda mingil juhul, see oleks kõige viimane võimalus!" viibutab Valentin näpuga. "Vastupidi – tuleb teha ennast võimalikult suureks, käed laiali ajada ja rääkida." Kriisata ja muid teravaid helisid tekitada ei ole ka hea mõte. "Sest see väljendab loomade jaoks hirmu ja kiskjad võivad sellest aru saada. Karjuda tohib, aga sõnadega, võib kas või ropendada kõva häälega," õpetab Valentin edasi.

"Ja ära joosta ei tohi. Aga kui karu juba tõepoolest teie poole jookseb, mis tähendab rünnakut, siis tuleb pikali visata, näoga maapinna poole, ja katta kätega nii palju lagipead kui võimalik, sest karu haarab küüntega just peast."

Palju kordi metsas karudega kohtunud Valentin räägib, et tal pole ükski kohtumine ohtlikuks kujunenud. "Ma olen küll kuulnud ja lugenud lugusid, et karud on inimesi rünnanud, aga isiklikult ei tea ma ühtegi inimest, keda karu on rünnanud," kinnitab Valentin.

"Veelgi enam, oma kolleegide seas ei tea ma kedagi, kes tunneks mõnda inimest, keda karu on rünnanud. Karurünnaku kohta kirja pandud lugude seas võib olla igasuguseid liialdusi, neist on väga raske aru saada, mis on tõsi."

Valentin Pažetnov. Karuprofessori suhtumine

• ... loomaaiakarudesse: "Erinevalt suhtun, sest loomaaedades on tingimused erinevad. Nüüdseks on tõestatud, et kiskjatele ei sobi puuris hoidmine. Nad hakkavad seal patoloogiliselt käituma, sest need on loomad, kellel on vaja teha teatud aja jooksul teatud arv liigutusi. Seepärast kõnnivadki nad puuris tuimalt edasi-tagasi. Kui aga loomaaedades on tehtud kiskjatele spetsiaalsed alad, pole olukord nii hull.

Tuleb arvestada, et loomaaiad on paljude loomade genofondi säilitajad. Loomaaed on ka haridusasutus, mis kasvatab inimesi. Et inimesed mõistaksid, et loomad vajavad eluks oma territooriumi."

• ... tsirkusekarudesse: "Suhtun halvasti sellesse, kui karud õpetatakse jalgrattaga sõitma või pannakse tantsima. Mul on seda ebameeldiv vaadata. Ma usun, et inimesed loobuvad ajapikku selle vaatamisest. Las olla loomaaed, mis imiteerib looma elamist vähemalt tema päris keskkonnas, aga tsirkus – see on inimestepoolne loomade ärakasutamine närvikõdi saamiseks.

Meile helistatakse tihti tsirkustest, tahetakse karupoegi osta. Me oleme alati keeldunud! Täielik kuritegu oleks anda tsirkusesse karupoeg, kes võiks looduses ise hakkama saada."

• ... jahipidamisse: "Ma ei ole jahi vastu, aga see võitlus peab veidikenegi võrdne olema. Kui tänapäeval peavad jahimehed Venemaal jahti võimsa optikaga ja öönägemisseadmetega, siis pole karul peaaegu mingit šanssi! See on nagu tiirus laskmine, mitte jaht. Loomal peab olema võimalik pääseda jahimehe käest tänu oma instinktidele, kogemustele ja oskustele. Iga inimene, kes jahile läheb, peaks endalt küsima: kas mul on vaja seda looma tingimata surnuna? Mida see annab, kui sul ripuvad kodus seinal karukolbad? Kui see inimene elaks ühiskonnast eemal, siis – uskuge mind – ta ei hakkaks neid kolpasid koguma. See on ikkagi teistele näitamiseks."

*

Juulikuus taastuskeskuses olnud loomad
11.8.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/index.php?m=1&n=7&sisu=1000&lim=4

Juulikuus oli taastuskeskuses 44 looma, neist 29 said tagasi loodusesse, 10 suri ja 3 olid nii halvas seisus, et tuli teha eutanaasia. Kõige eksootilisem loom oli lõopistrik, kes kahjuks suri. Veel oli piiritajaid, siile, hõbekajakaid, valgeid toonekurgi, igat liiki pääsukesi, hallhaigur ja sinikael-part.

*

Pühapäevane äikeseraju räsis Elistvere loomaparki
Õhtuleht 11.8.10
Kristin Aasma, www.ohtuleht.ee/390194

Pühapäevane äikesetorm laastas ka Jõgevamaal asuvat Elistvere loomaparki. Õnneks ükski loom ei saanud vigastada ega pääsenud ka aedikust lahti.

Riigimetsa majandaja RMK hoole all olev Elistvere loomapark sai pühapäeval tormist tugevasti räsida. Murdunud põlispuud lõhkusid mitu loomaaedikut. RMK teatel ükski loom ega inimene seal vigastada ei saanud ning ka ei pääsenud ükski elajas aedikust välja.

Praegu käib Elistveres hoogne tormikahjude koristamine ning aedade parandamine. Samas on aga loomapark külastajatele avatud.

Pühapäeval möllanud tormi tekitatud kahju riigimetsas loeti kokku kaheksas maakonnas. Kõige tugevam raju käis üle Lääne-Virumaa, kus on pöördumatult kahjustatuks hinnatud ligikaudu 190 hektarit riigimetsa mahuga 45 000 m³. Võrumaal sai väga tugevalt kahjustada 25 hektarit metsa mahuga 5000 m³ ja Jõgevamaal 12 hektarit mahuga 3000 m³. Põhjaranniku männimetsad Vainupea, Eisma, Rutja, Kiva ja Kandle ümbruses on ühtlaselt ja massiliselt murtud, kommenteeris kohapealset olukorda RMK Lääne-Virumaa metsaülem Eerik Väärtnõu.

*

Elistvere loomapark pidas sünnipäeva
Inkari Lindve, www.netiemme.ee/EE/3487?art=5662&noh=1

Elistvere loomapark asub loodulikult väga kaunis kohas. Nende 13.sünnipäeva puhul käis Netiemme loomi kaemas ja tervitamas.

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul kinnitas, et hetkel ta ei näe mingeid suuri muresid, mis nende elu ja arengut ahistaks. Rohkem saab rääkida rõõmudest ja edudest. "Sellel suvel avasime uue maja, kus saame kasutada suuri siseruume. Maja teisel korrusel asub looduskeskus, mis pakub lastele koolitusprogramme, kampaaniaprogramme. Alati saab teha ka loomapargis giidiga tuuri," rääkis Sirje Saul.

Viimased kaks aastat on Elistvere loomapark tegutsenud RMK loodushoiuosakonna Tartu-Jõgeva piirkonnas, ja muudkui arenenud. Elistvere loomapark asutati 1997. aastal. Varem Eesti Metsaseltsile kuulunud Elistvere loomapark kuulub RMK-le alates 01.07.2008.

Niisiis saab RMK Elistvere loomapargis näha Eesti metsades elavaid loomi võimalikult looduslikus keskkonnas. Algselt emata jäänud ja viga saanud loomade koduks loodud Elistvere loomapark on nüüdseks saanud koduks nende loomade järglastele ning ka teistest loomaparkidest ja -aedadest vahetamise teel saadud asukatele. Pargi eesmärgiks on jagada loodusharidust ja pakkuda võimalusi metsloomade vaatlemiseks nendele omases keskkonnas.

Loomapargis liiklemist lihtsustavad infotahvlid. Selgitustega on tähistatud ka looduspargi loodusrajad, kus saab tutvust teha ka kopra eluviisiga ning mitmekesise metsaelustikuga.

Sirje Sauli sõnul on algselt abivajavate loomade toetuseks rajatud pargist kasvanud loomapark, kus elavad oma loomade järglased ja mujalt parkidest vahetatud isendid. Rehabilitatsiooni osa mis vahepealsed aastad kadunud oli, on käesoleval aastal veidi taas hoogu saanud. Koostöös KKA-ga on sel suvel meil oma uue kodu leidnud või siis abi saades meilt ära lennanud mitmed loomad-linnud.

Unistuseks on hundiaed

Hea uudis on, et pargiala laieneb kogu aeg. "Oleme piiritletud küll ühest küljest järvega, teistest külgedest eravaldustega, kuid kasutamata piirkondi veel on, saame rajada vajalikke aedikuid. Meil on ka veel üks teostumata unistus – kauaoodatud hundiaed. Kuna meie eesmärk on eksponeerida Eesti metsloomi, siis oleks hunt oluline tegelane. Arvame, et ehk ülejärgmisel aastal saame seda endale lubada."

Näha saab euroopa piisonit, põtra, põhjapõtra, metssiga, metskitse, kabehirve, pruunkaru, ilvest, rebast, kährikkoera, harilikku oravat ja faasanit. Siseruumides võib tutvuda merisigade, deegude, hamstrite, liivahiirte, kairo ogahiirte, laborirottide, tšintšiljade ja laborihiirtega. Juhataja mainis, et puudu on Eestis elavatest loomadest, keda tahaks näidata veel ka punahirv. Samuti tahaks rajade kärplaste osakonna. Sinna võiks kuuluda tuhkur, nirk, nugis.

Uued aedikud on viimasel ajal saanud paljud loomad: metssead, põder, põhjapõder, rebased, kährikud ja oravad. "Järgmisena tahaks meie armsa karu Karoliina aeda laiendada" rääkis juhataja veel.

Elistvere kõige tuntuma looma, karu Karoliina kohta on küsitud, et kas ta ennast üksikuna ei tunne. Ja vastus on, et ei tunne. Karu nimelt elab ka looduses üksikloomana ja tunneb ennast nii hästi. Seltsi otsib ta vaid nn jooksuajal.

Küsime ka juhatajalt, mida loomadele kingituseks tuua. "Meil on 12 liiki loomi pluss lisaks närilised, seega võib tuua kõiki toiduaineid. Ehk lihtsamad oleks porgandid ja kõik muud juur- ja aedviljad. Ära söödud saab ka sai-leib. Metsas küll metsloomad leiba ei saa, aga siin kuulub väikeses koguses leib nende toidusedelisse küll. Kindlasti rõõmustame, kui kingitusi tuuakse. Aga palume jätta toidud klienditeenindaja kätte, sest loomad söövad kindlatel aegadel ja ise toitmist me kahjuks ei saa lubada. Käe panimine metslooma puuri ei ole kindlasti mõistlik tegu. Kindlasti viib loomade hooldaja kõik õigetele sööjatele. Kui tuuakse kingitusi, tähendab on palju sõpru ja sõprade üle on meil alati hea meel," kinnitas Sirje Saul.

Elistvere loomapark on avatud iga päev!

*

Eesti karuplika kolib Leedu loomaparki
Õhtuleht 16.8.10
Maarius Suviste, www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=390657

Sel nädalal viiakse karuplika, kes tänavu kevadel Harjumaalt leiti, Leedu loomaparki.

"Teekond Leetu algab esmaspäeval," ütleb Võrumaal Mõniste valla Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv. Tema sõnul viiakse loom kingituseks Druskininkai lähedale Gruta loomaparki, kus praegu ühtegi mesikäppa ei ole.

Väike mõmmik leiti tänavu kevadel Harjumaalt Kuusalu vallast Uuri külast, kus ta oli majaõuel kreegipuu otsa roninud. Seejärel leidis tollal umbes pooleaastane mesikäpp varjupaiga Pärnumaal Nigula metsloomade taastuskeskuses. Kuna inimestega harjunud loom ei suuda enam metsas iseseisvalt toime tulla, leiti, et parim paik talle on loomaaias või -pargis. Sestap rändas ta taastuskeskusest edasi Võrumaa loomaparki (kus talle meeldis eriti mängida oma lemmikmänguasjaga – alumiiniumist toidukausiga), kuhu jäi ootama reisi oma uude Leedu kodusse.

Alaveski eraloomaparki jääb pärast karuplika äraviimist kaks päntajalga: emane ja isane. Harry on Soomest Kuusamost, Mõmsik aga Eestist – tema jõudis kolm aastat tagasi loomaparki Nigula turvakodust. Rein Kõivu sõnul saavad nad omavahel hästi läbi – järgmisel aastal võib poegi oodata.

*

Pääsukesed kasvatavad alles veel poegi
3.9.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/?m=1&n=7&sisu=1000

2. septembril Pärnu Postimehes ilmunud artiklis "Pääsukesed kasvatavad teist pesakonda poegi" väidab Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse bioloog Jaak Tammekänd, et pääsukeste hiline pesitsemine ei ole haruldus. Tammekännu jutu järgi kasvatavad väikelinnud soodsates oludes tihti paar-kolm pesakonda poegi üles. Nii pääsukesedki. Lennuvõimelisteks saavad sügisesed noorlinnud enamasti septembri keskpaigas. Kuid mida hilisem pesakond, seda suurem on nende lindude suremus. "See on toiduga seotud. Kui ilm läheb kehvemaks, on lindudel raskem toitu leida," seletas Tammekänd.

*

Seenepäevad Elistveres
15.9.10
Elistvere looduskeskus (Tartu-Jõgeva puhkeala)
www.greengate.ee/index.php?page=5&id=25832

Elistvere looduskeskus sätib Elistvere loomapargis asuvasse aita seenenäituse. Seenenäitust saab vaadata 21. septembrist kuni 24. septembrini. Seenepäevade kulminatsiooniks on aga neljapäev, 23.september. Looduskeskuses on külas Helle Väärsi Lahemaalt, kes õpetab meile seenepaberi tegemist ja räägib seentega lõnga värvimisest. See saab toimuma kell 15.00 Elistvere looduskeskuse saalis. Looduskeskuses saab tutvuda ka erinevatel aegadel välja antud seeneraamatutega.

Üritus on tasuta.
Info ja eelregistreerimine (kindlasti vajalik) telefonil 525 3395 või elistvere.looduskeskus@rmk.ee
Üritus kestab 21.–24. september.
Telefon 525 3395 E-post elistvere.looduskeskus@rmk.ee

*

Tartlased hakkavad taas Elistvere loomapargile tõrusid korjama
17.9.10
www.greengate.ee/?page=5&id=26008

Tammelinna ja Tähtvere päevade korraldajad kutsuvad tartlasi ja linna ümbruse elanikke taas Elistvere Loomapargi asukatele tammetõrusid korjama.

"Tammelinna päevadel on tõrusid korjatud kolm aastat, Tähtvere päevadel alustati nende kogumisega eelmisel aastal. Elistvere asukad said mullu tartlastelt kokku 2 tonni tammetõrusid. Tänavu loodame seda kogust ületada, sest saak on suurem," rääkis Tiigi seltsimaja projektijuht Tiina Konsen.

Tammetõrusid võetakse vastu kahel neljapäeval: 23. septembril kell 8–10 ja kell 16–18 lasteaia Tõruke õues (Tamme puiestee 43A) ja 30. septembril kell 8–10 ja 16–18 Tähtvere lasteaia õues (Tammsaare 10).

Vastu võetakse ainult tammetõrusid (kastaneid palutakse mitte tuua, sest loomad neid ei söö). Tammetõrud ei tohi olla hallitanud, näiteks varem ette korjatuna kilekotis või kuhilas hoitud. Need on loomadele mürgised

Auhinnatakse tublimaid üksikkorjajaid ja paremaid kollektiive (lasteaiarühm, klass, perekond, sõpruskond). Auhinnad on välja pannud Elistvere Loomapark, Pubi 6teist kannu, Tamme ilusalong, Tartu Linnavalitsus ja Tiigi Seltsimaja.

Paremaid korjajaid tänatakse Tammelinna päevadel reedel, 24. septembril kell 17 Tammelinna raamatukogus ja Tähtvere päevadel reedel, 1. oktoobril Laululava kohvikus.

22.–24. septembril toimuvate VII Tammelinna ja 29. septembrist 2. oktoobrini toimuvate IV Tähtvere päevade kavad: kultuuriaken.tartu.ee Lisainfo: Tiina Konsen, Tiigi seltsimaja projektijuht, tel 7361562, Tiina.Konsen@raad.tartu.ee

*

Loomapargi asukate talvemoon – tammetõrud
TPM 4.10.10
Risto Mets, www.tartupostimees.ee/?id=321682

Tartu rikkalik tammetõrusaak rändab Elistvere asukate kõhtu

Hiljutiste Tammelinna ja Tähtvere linnaosapäevadel korjasid tartlased Elistvere loomapargile mullusest ligi kaks korda rohkem tammetõrusid. Loomapargile anti üle 3,5 tonni loomade ninaesist.

Tõrukogumise eestvedaja Tiigi seltsimaja projektijuht Tiina Konsen tõstis esile Tähtvere lasteaia lapsi, kes korjasid vanemate ja õpetajate abiga 977 kilo tõrusid.

"Väga tublid olid ka Kannikese lasteaia lapsed ja esmakordselt osalenud Piilupesa ja Pääsupesa lasteaedade mudilased ning Tamme gümnaasiumi ja Kroonuaia kooli õpilased ning Konguta kooli loodusringi noored. Tublid tõrukorjajad olid ka Katoliku koolist, Kristlikust põhikoolist ja Miina Härma gümnaasiumist," märkis Konsen pressiteate vahendusel.

Peredest tõid suuremaid koguseid Alakivi-Kelus, Matson, Kurina ja Mooses, sõpruskondadest Külli Birnbaum ja Anne-Ly Paabu ning Karl-Erik Kirs ja Mattias Reinula.

"Üks südikamaid tõrude korjajaid oli 70-aastane Vilma Arst-Rebane, kes osales kogumiskampaanias nii Tammelinna kui Tähtvere päevadel ja korjas ühtekokku sama palju kilogramme tõrusid kui endal eluaastaid," ütles Konsen.

Elistvere asukatele korjasid tänavu tõrusid viie lasteaia mudilased, viie kooli ja ühe loodusringi õpilased, kaheksa sõpruskonda, 46 peret ja 14 üksikisikut.

Elistvere loomapargi direktor Sirje Saul märkis, et täna on saabumas veel umbes tonni jagu tõrusid Veeriku koolist. "Tänavu on tõrusid hea korjata, need on ilusad ja suured," tõdes Saul. Väiksemaid kotikesi toovad lastegrupid pea igal nädalal.

Sauli sõnul jätkub juba kogutud tammetõrudest loomapargi elanikele talveks kõhutäidet piisavalt. Mullu talletati sahvritesse umbes neli tonni tõrusid. Ära kulusid nad kõik. Üle jaanuari neid aga eriti hoida ei saa, sest tamme annid muutuvad liiga kõvaks ning loomad ei taha neid enam.

Tõrudega maiustavad vahelduseks nii põdrad kui karu ja teisedki.

*

Alaveski loomapargi asukaid ootab ees raske talv
Lõunaleht 18.10.10
www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=5448&type=1

Võrumaal Mõniste vallas asuv Alaveski loomapark meelitas tänavu kohale pea poole vähem külastajaid kui mullu.

"Talveks valmistumine läheb üle kivide ja kändude," ütles Alaveski loomapargi juhataja Rein Kõiv Maalehele. "Räägitakse, et masu hakkab lõppema, aga meile jõudis masu alles tänavu kohale."

Kõivu sõnul oli külastajaid tänavu ehk isegi poole vähem kui varasematel aastatel, loomadele ei tee aga kuidagi selgeks, et toidu ostmiseks pole raha.

"Praegu olemegi söötade varumisega hädas. Tagavara on küll olemas, aga ilvesed, rebased, kährikud ja karud tahavad suures koguses liha ja kala," ütles Kõiv.

Samas peaks üheksa ilvest Alaveskilt varsti Leetu minema, siis läheb loomapargi peremehe sõnul ehk veidi kergemaks.

"Loomapargi ülalpidamine käib suuresti oma pere arvelt, peab hästi kaaluma, mida endale lubada saab," lisas Kõiv. "Näiteks augusti telefoniarve sain alles nüüd ära makstud. Aga küll me hakkama saame."

Alaveski loomapark tegutseb kuuendat aastat. Loomapargis elab kokku ligi 90 looma, neist tuntuim on 2007. aastal karupojana Alaveskile toodud Mõmsik. Veel on pargis metssead, ilvesed, rebased, kährikud, Davidi hirved, oravad jt loomad.

*

Fotoreportaaž: Eesti ainuke töötav rebane koolitab urukoeri
Eesti Ekspress 6.11.10, Tiit Blaat
http://www.ekspress.ee/news/foto/fotogalerii/fotoreportaaz-eesti-ainuke-tootav-rebane-koolitab-urukoeri.d?id=34605435

Urukoerte jahieksamil võtab koeri vastu Elistvere loomapargis elav rebane, kellel on selleks endise keskkonnaministri Villu Reiljani volitus.

Pole paha: Eksamil koolitab koeri Jõgevamaal, Roosiaia talus elav rebane Miku, kellel on selleks endise keskkonnaministri Villu Reiljani volitus.

Tere!

Minu nimi on Miku. Üldsegi mitte Rein nagu võiks arvata. Reinud elavad kõik metsas. Aga mina olen Elistvere loomapargis sündinud ja nüüd juba viiendat aastat Jõgevakandi mees. Elan siin, Roosiaia talus, koos Marjuga. Ja et ma koos Marjuga elada võin, selleks on mul isegi luba olemas, keskkonnaminister Villu Reiljani allkirjaga. Pole paha! Ei noh, mul on siin naabripoiss kah, noor rebane Juku aga Marju lemmik olen ikkagi mina. Juku on alles puberteedieas poiss, ei oska ei paist ei kallistustest lugu pidada, kipub Marjut näpu otsast naksama. Meie oleme Marjuga head sõbrad. No ma lihtsalt tean, mis talle meeldib! Ikka poen talle sülle ja lasen ennast kallistada ja ninnu-nännutada. Eks Marjul on teisi sõpru ka – kümmekond taksikoera kuid palli püüdmises ja põrandalapi tagaajamises olen mina küll hulga osavam! Ja loomulikult olen ma ilusam! Ainult kui on vihmased ilmad ja mul kasukas märg, ei taha Marju mind hästi tuppa võtta... Ei meeldi inimestele millegipärast see hea rebase lõhn.

Eriti tore on aga see, et mul on täitsa oma töö. Ma olen Eesti ainuke töötav rebane! Töö on mul lihtne, konti ei murra – jahikoerte koolitamine. No käivad siin igasugused foxterjerid ja taksid ja need eriti hakkajad vennad – Jack Russelli terjerid. Urueksamit sooritamas ja harjutamas. Marju peidab mind laudadest tehtud käikudesse ehitatud puuri ära ja nemad peavad mu üles otsima. Puuri ja käigu vahel on lüüs väikeste aukudega, kust koerad ainult mu lõhna tunnevad ja häält kuulevad. Eks ma ikka sisisen neile moe pärast vastu ka – õrritan rumalaid. No mõned neist jahikoertest on vahest ikka täitsa pooletoobised – ei taipa tihtipeale urustki sisse minna nii et omanikud on nendega püstihädas! Ja kui lõpuks leiavadki mu üles, siis hauguvad kui pöörased ja närivad erutusest puuri ust. Mina olen aga kindlalt kaitstud. Isegi jahikatse kohtunik ütleb, et koera võime me sõimata aga rebast peame hoidma! Vat nii au sees mees olen! No ja loomakaitseseadus ütleb ju ka, et mulle ei tohi mingeid füüsilisi ega psüühilisi kannatusi tekitada. Kuigi olgem ausad – vahest ajab see klähviv koerakari kopsu üle maksa ikka küll! Siis näitan neile läbi puuriukse hambaid ja kui mind kinni ei hoitaks, kütaks mõnel koeranässakal veel keregi kuumaks! Nii ma vähemalt arvan. Aga peale eksamit saan preemiaks värsket kana ja magustoiduks arbuusi, mis on mu lemmik! Ja juba ma kibelengi tööle tagasi, sest niisama aedikus konutada on lihtsalt iii-igav!:)

*

Rakverre eksinud metsis aidati tagasi loodusesse
11.11.10, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/?m=1&n=7&sisu=1000

Kuu aega on Rakveres ringi jalutanud metsis, keda kord nähti kutsikaga tutvust sobitamas, siis jälle aia otsas istumas. Inimesed kartsid, et kuna metsis jalutab vahel ka tee peal, siis võib ta auto alla jääda.

10. novembril läksid Kärt Jaarma, Aivar Sakala ja Jaak Tammekänd Rakveresse seda kuulsat metsist kinni püüdma, et viia ta talle sobivamasse elupaika. Kõigepealt otsiti üles viimane teadaolev metsise nägemise koht Vahtra puiesteel. Seal metsist polnud ja edasi sõideti piirkonnas niisama ringi kuni Aivar märkas ühe maja ees liivahunnikus metsist. Linnule sõideti lähemale ja rahulikult, ilma teda häirimata, pandi kokku kahv ja tehti haarang. Jaagul oli õnne linnule kahv peale panna.

Metsis pandi pappkasti ja transporditi lähimasse elujõulisesse metsise mängupaika. Tegu oli noore heas konditsioonis isalinnuga.

Kuigi metsis on tuntud paikse linnuna, võivad üksikud isendid sügisperioodil ette võtta hulguretki, mille üheks põhjuseks võivad olla metsise vähenevad ja killustuvad elupaigad. Sel sügisel tabati üks metsis isegi Kabli linnujaamas.

*

Nuki trikitab ja näitab kihvu
TPM 8.12.10
Vilja Kohler, www.tartupostimees.ee/?id=353829

Elistvere loomapark täienes tänavu paarikümne elanikuga. Nende hulgas kihutab oma majakeses ringi ka metsnugis Nuki, kelle kõrval mõjub kiireks loomaks peetav jänes teerullina.

"Nuki on vahva tegelane, vallatleb palju," iseloomustas kevadel Lohusuust leitud ja seni määramata sooga metsnugist RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul. "Ja kui ära väsib, siis magab nii sügavalt, et äratada pole teda võimalik."

Vilgas Nuki pani alguses ka loomapargi töötajad jooksma. "Nukile meeldis köit pidi ronida, ta keeras selle endale ümber kõhu ja jäi siis nii rippuma," rääkis Sirje Saul naerdes. "Külastajad läksid seda nähes ähmi täis. Inimesed jooksid meie juurde abi kutsuma, sest arvasid, et loomake poob end ära." Selline tants ja trall kestis seni, kuni köis jupi võrra lühemaks kukkus.

Nuki võib külastajaid ka päriselt ehmatada: sõbralikuna tunduv armsalt karvane kiskja lööb oma teravad kihvad kohe sõrme, kui see läbi võrgu toppida.

Vahvaid tegelasi on tänavu loomaparki lisandunud teisigi. Juurde sündis kaks piisonivasikat, kabehirvetall, metskitsetall, kaks väikest tšintšiljat ja kuus metsseapõrsast, kes nüüd elavad talus. Inimesed tõid loomaparki kolm rebasekutsikat, tillukese kähriku ja pesast välja visatud toonekure, kes sügisel minema lendas.

Peale uute tegelaste on loomaparki tekkinud aedikute juurde uued piirded, siia-sinna mõnusad pargipingid ning kadunud on vihmaga ohtlikult libedaks muutunud laudteed. Nende asemele tehakse korralikud kruusateed, mis enne lume tulekut jõuti juba killustikuga katta.

Kevadel antakse teedele viimane lihv ning siis tehakse piknikukoha lähedale ka väike kivisillutisega ala. RMK-l kulub nendeks töödeks veidi enam kui miljon krooni.

RMK Elistvere looduskeskuse juht Elle Mäerand lisas, et tuleval aastal on kavas keskkonnainvesteeringute keskuse toetusega ehitada parki väliklass ning seada selle lähedale üles põnevad õppevahendid. Nende abil, oma käega asju järele katsudes saavad lapsed õpitut kinnistada.

Enne seda palub loomapargi rahvas aga lapsi endale uuel nädalal appi. "Meil tuleb jõulunädal ja on teada, et jõuluvana kaotab meie parki oma kingikoti ära," ütles Mäerand. "Ootame abilisi, kes selle üles otsivad." Kui lastel õnnestub kott leida, kuulub selle sisu neile. Raha selle lõbu eest loomapark jõulunädalal kellegi käest ei küsi.

Hea elu võtab une

Karoliina, Elistvere loomapargi 12-aastane karu, jalutab oma lumises aedikus muudkui ringi ja hingab värsket õhku. Talveunest pole jälgegi.

"Kus ta siis magada saaks – päkapikud käivad ringi ja toovad mett," vabandas karu talveunetuse välja Elistvere loomapargi juht Sirje Saul.

Vahepeal laseb karu küll pikemalt leiba luusse ning pikutab päeva või paar. Aga siis läheb rammestus üle ja Karoliina tatsub jälle ringi, nagu tal talviti kombeks.

*

16 näljast ilvest söövad loomapargi pererahva vaeseks
TPM 8.12.10
Martin Šmutov, www.postimees.ee/?id=353813

Alaveski loomapark on metsaelukate poolest rikkam kui kunagi varem, kuid loomarikkus kipub aga pargipidajaid puruvaeseks tegema, sest lubaduste kiuste ei kipu metsloomatahtjad neid Alaveskilt minema viima, süüa tahab aga suur loomapere iga päev.

Kui teiste loomadega loomapargi peremehel Rein Kõivul muret pole, siis 16 ilvesega kisub asi nutuseks, sest leedukate ja poolakate sõnamurdlikkuse pärast ähvardavad näljased loomad pererahva lausa nälga jätta, kirjutas Õhtuleht.

"Majanduslangus jõudis aga pika tiiruga suve lõpuks meieni – ühel hetkel oli ühel pool aeda loomi rohkem kui teisel pool inimesi," nentis Kõiv.

Tema sõnul võtsid nad mõni aasta tagasi kaks ema- ja ühe isailvese teadmisega, et nende järglasi ootavad Poola ja Leedu metsad, kuid praegu on poolakad täiesti kadunud ega vasta isegi telefonikõnedele.

Mehe sõnul kulub ühe ilvese toidule ligi 30 krooni päevas ja praegu püsitakse elus veel vaid tänu vastutulelikele sea- ja kanakasvatajatele, kellelt odavat liha saadakse, sest vastasel juhul tulnuks pood juba kinni panna.

*

16 näljast ilvest söövad loomapargi pererahva vaeseks
Õhtuleht 8.12.10
www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=405747

Alaveski loomapark on metsaelukate poolest rikkam kui kunagi varem – karumõmmidest suure ilvesekarjani, jänestest-faasanitest rääkimata. Loomarikkus kipub aga pargipidajaid puruvaeseks tegema, sest lubaduste kiuste ei kipu metsloomatahtjad neid Alaveskilt minema viima, süüa tahab aga suur loomapere iga päev. Ja mitte vähe.

Võrumaal Mõniste vallas Alaveski loomapargis võtab tugevatest raudvarbadest aedikus külalisi vastu Soomest Kuusamost pärit isakaru Harry, kes vaatab oma talvemajakesest välja nagu koer kuudist.

Mööda aiaserva tammub närviliselt Nigula turvakodu juurtega emakaru Mõmsik, kes on kõigi märkide kohaselt sedapsi.

Pisut eemal aelevad-siblivad jänesed, faasanid, ilvesed ja teised loomad. Kui nende elukatega loomapargi peremehel Rein Kõivul muret pole, siis 16 ilvesega kisub asi nutuseks. Nimelt ähvardavad näljased loomad leedukate ja poolakate sõnamurdlikkuse pärast pererahva lausa nälga jätta.

"Meil on 16 ilvest!" alustab Kõiv. Kui aga Alaveskilt ilveseid tellinud poolakad kadunuks jäävadki ja leedukad tõesti vaid kaks looma võtavad, peavad Kõivud järgmisel aastal toitma juba rohkem kui 20 lihanäljas kaslast.

Augustis, kui Alaveskilt üks karutüdruk Leetu turiste lõbustama saadeti, oli loomapargi peremees veel suviselt optimistlik. Oli veel külastajaid ja olid ka kunded, kes terve hulga ilveseid ära osta lubasid.

500 krooni eest liha päevas

"Majanduslangus jõudis aga pika tiiruga suve lõpuks meieni. Ühel hetkel oli ühel pool aeda loomi rohkem kui teisel pool inimesi. Ja siis hakkas jama pihta. Võtsime mõni aasta tagasi kaks ema- ja ühe isailvese teadmisega, et nende järglasi ootavad Poola ja Leedu metsad. Praegu on poolakad aga täiesti kadunud ega vasta isegi telefonikõnedele. Seesama ärakadunud partner ütles Maalehele kunagi, et on nõus ilveseid kas või Eesti loodusest püüdma. Meie Leedu suurkiskjate projekti partnerid aga venitavad ilveste äraviimisega. Kui suvel lootsime, et loomad viiakse ära sügisel, siis nüüd on selge, et enne kevadet nad Leedu metsa ei pääse. Ka on praegu kindel leping vaid kahe ilvese peale. Algul oli juttu oluliselt suuremast hulgast.

Paraku tahavad loomad süüa. Ühe ilvese toidule kulub ligi 30 krooni päevas. Püsime elus veel vaid tänu vastutulelikele sea- ja kanakasvatajatele, kellelt odavat liha saanud oleme. Muidu oleksime pidanud poe juba ammu kinni panema. Juunis kahel ilveseemal sündinud viis noorimat poega ei näe enam välja nagu kassid," ohkab Kõiv.

Loomapargi peremees kinnitab, et ilveste loodusse laskmisega probleeme ei teki. Nende jahiinstinkt olevat nii suur, et nad murravad maha kõik, kes teele satuvad, varesest tuhkruni.

Kõiv loomade ees nõrkust üles ei näita ja pisarat ei poeta, kuid nendib siiski, et kogu pere säästud on ilvesed juba nahka pannud. "Endal maja laguneb ja käin asjal kuivkäimlas nagu karu," ütleb ta.

Pea käppadel tukkuv Harry ei lase end kontvõõrastest häirida. Mõmsik pistab koonu aiavarbade vahelt läbi ja annab märku, et tahab kas maiust või pikka paid. "Naine tuleb, siis silitab," ütleb peremees. Ja selgitab, et just tema proua kasvatas karutüdruku üles.

Karu sätib ennast talveunele

Kui läinud talvel karud ei maganud, siis tänavu paistab Harry end pikaks uinakuks ette valmistavat ning elukaaslane Mõmsik tassib poegadele tarre heina ja põhku. "On teine närviline. Käitumise järgi paistab, et perre on järelkasvu oodata!" rõõmustab Kõiv.

Alaveski loomakarja oodatakse ka uusi liikmeid. Plaanis on kassikakule seltsiks tuua 5–6 liiki suuri kotkaid ning ka hunte. Kriimsilmad olevat Riia loomaaiast koguni valmis vaadatud, kuid esialgu elavad nende aedikus oma saatust ootavad ilvesed.

"Hunte ja pruunkarusid pole isegi Tallinna loomaaias. Hundid on ju hästi targad ja ka atraktiivsed," on Kõiv parki saabuvate uute asukate üle uhke.

Kõiv meenutab, kuidas üks Harjumaalt leitud ja Alaveskil kosunud karutüdruk sõidutati augustis konditsioneeriga autos Leetu Druskininkai lähedale Stalini ja Lenini teemaparki ning millises luksuses ta võõrsil elavat.

"Elu nagu nomenklatuuril: kanafilee, lõhe ja nii palju magusat, kui soovib. Tore oleks, kui mõni firma, ärimees või poliitik võtaks mõne meiegi pargi loomagrupi šefluse alla. Miks ei võiks meil laste rõõmuks elada Toomas Hendriku nimeline ilves või Armini-nimeline karu?" loodab Kõiv. Ja seab end külameestega hundijahile. "Piiravad teised küla," põhjendab ta.

*

Elistvere loomapargi asukatele talv ja lumi meeldivad
Vooremaa 23.12.10
Riina Mägi, www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1005857

"Kas see põhjapõder ka lendab?" küsivad Elistvere loomapargi väikesed külastajad põhjapõder Redu aediku juurde sattudes, sest nii mõnigi neist on näinud animafilmi Redu "sugulasest" Rudolfist, kes on Jõuluvana abiline ja oskab lennata. "Kui meie Redu Rudolfiks käib, siis ainult öösel," tavatseb vastata Elistvere looduskeskuse perenaine Elle Mäerand.

Kui Redu pead ehib praegu üliuhke sarvekroon, siis "tavaline" põder Tõnu peab leppima riidenagi meenutavate köntidega: et loom oma sarvedega palju pahandust tegi – lõhkus aedikupiiret ja kahjustas aedikusse jäävaid puid – olid loomapargi töötajad sunnitud tal sarved eemaldada laskma. Sarvekönte peitsiti algul briljantrohelisega, mistõttu lapsed kippusid Tõnu – jälle multikatest inspiratsiooni saades – Shrekiks kutsuma.

Põhja- ja muidupõtradel ning paljudel teistel loomadel pole talve ja lume vastu midagi, eriti juhul, kui külma ülearu pole ja tuul väga valjult ei puhu. Just sellise ilmaga Vooremaa esindus üleeile loomapargis käiski. Piisoniaias askeldas rahulikult ringi kogu seitsmepealine piisonikari, noorim, 7. septembril sündinud vasikas kaasa arvatud. Karja "patroon" Villu seisis oma tavapärasel kohal sõime juures.

"Villu oli väljas isegi suure tuisuga, kui teised piisonid katuse alla varju läksid," ütles Elle Mäerand. "Kui ta siin, turjakarvad lund täis tuisanud, seisis, oli teda vahva vaadata."

Igiliikurid ja tukkuja

Kui rebased oma aedikus igiliikuri moodi pidevalt edasi-tagasi sörkisid ja sead mõnuga lumele puistatud tammetõrusid nosisid (sügisel olnud peaaegu kõigil lastel Elistverre tulles tõrukotid kaasas!), siis urus tukkuvast kährikust oli näha ainult tükk karvast selga.

"Kährik pole küll sügava talveune magaja, aga väikse uinaku teeb ta külmemate ilmadega ka vabas looduses," selgitas Elle Mäerand.

Oravad olid sootuks peitu pugenud, ilvesed näitasid end seevastu tunduvalt lahkemalt kui suvel, mil puud lehes ja rohi kõrge. Kuus ilvest leidsime lumelt külitamast, seitsmes laskis mõnusasti nurru suure harulise puu otsas.

"Seal ta tavaliselt viibibki. Küsisin juba talitajalt, kas ta all söömas ikka käib või laseb ka toidu endale üles viia," ütles Elle Mäerand naljatades.

Ühtekokku on ilveseid tema sõnul loomapargis praegu kaheksa, nii et nägemata jäi meil vaid üks.

Kui vahepeal loomapargis metsnugist polnud, siis tänavu toodi Elistverre jälle üks selline vilgas loomake. Nimeks sai ta Nuki ja nagu Oskar Lutsu raamatust tuttav Nukitsameeski, on ta üpris ettearvamatu käitumisega. Igatahes näppu tema puurivõrest läbi torgata ei maksa, sest sellesse võib ta välkkiirelt hambad sisse lüüa ja päris sügavalt.

Magada või mitte?

Elistvere loomapargi talvine põhiküsimus on, kas karu Karuliina magab talveund või on üleval. Üleeile näis Karuliina ise sama küsimuse üle pead vaevavat – et kas jääda magama või mitte jääda. Mõmmik pikutas juba mitmendat päeva osalt kuusekestega varjatud aedikunurgas.

"Paar päeva tagasi olla ta isegi meesaia ära põlanud, nii et võib-olla sätib end tõesti magama," ütles Elle Mäerand.

Möödunud nädal oli loomapargis jõulunädal ning lastegrupid said koos rebase, hundi ja jänestega jõuluvana kadunud kingikotti otsida: karuema oli selle nimelt jõuluvana tagant ära pätsanud. Jõuluprogrammis ei löönud mõistagi kaasa aedikutest lahti päästetud loomad, vaid loomapargi ja looduskeskuse kostümeeritud töötajad. Ehkki jõuluprogrammi õpilasgruppidele sel aastal enam ei tehta, võivad soovijad ka jõulude ja aastavahetuse aegu loomaparki talvist lumevaikust ja loomade rahulikku askeldamist nautima minna: loomapark on avatud iga päev kella 11–15.

Küsimusele, mida loomapargi asukatele jõulutoiduks serveeritakse, vastas pargi juhataja Sirje Saul:

"Me oleme seda isekeskiski arutanud, et mis see meie loomade jõulutoit võiks olla, aga polegi suutnud välja mõelda. Loomade ninaesine on praegu nii mitmekesine ja rikkalik, et meil oleksid jõulud justkui iga päev."

Elle Mäeranna sõnul pärivad ka külastajad, mida loomadele jõulude puhul tuua võiks.

"Olen öelnud, et kui üldse midagi, siis mett ja pähkleid," ütles looduskeskuse juhataja ja palus, et me kõiki Jõgevamaa loomasõpru loomapargi ja looduskeskuse poolt jõulude ja aastavahetuse puhul tervitaksime. Seda siinkohal teemegi.

*

Elistvere vanad ja uued asukad ootavad uudistajaid
Metsamees nr 5 (106) november-detsember 2010
Kristiina Hanga, http://rmk.ee/files/Metsamees_nr106_veebi.pdf

Elistvere loomapark ootab külastajaid aastaajast ja ilmast hoolimata iga päev. Isegi karuott pole talve tulekul unele suikunud, vaid tatsab reipalt ringi. Tegutsemist jagub teistelgi elanikel, kelle elu-olu ja tegemistega tasub tutvust looma tulla.

"Meil on praegu 12 loomaliiki ehk 45 looma, aga ütleme ikka, et hiirtega kokku 100," muheleb loomapargi juht Sirje Saul. Kuna tänavu kevadel hakkas park pisitasa tegelema ka metsloomade ja -lindude rehabilitatsiooniga, lisandus hulganisti uusi elanikke, kellest mõni jäigi pargi püsielanikuks. Näiteks kevadel Elistverre toodud nugis Nukist on trikitamiste tõttu saanud üleüldine laste lemmik. "Küll tuleb aga Nukiga ettevaatlik olla, sest kohe, kui keegi oma sõrme läbi puurivõre Nuki valdustesse pistab, on Nuki kärme sõrmest näksama. Ja hambad on tal teravad," hoiatab loomapargi juht. Veel tuli loomapargi töötajatel poputada kitsetallesid, põdravasikat, kährikukutsikat, kurepoegi. Keda vaja, toideti lutiga; üks kurepoeg sattus parki aga nii tillukesena, et oma elu esimese suutäie – hakkliha sai ta tõenäoliselt loomapargi hooldajate käest.

Kuna erinevalt Nigulast, ei ole Elistveres võimalik loomi inimestest eraldi hoida, ongi mitmed neist jäänud püsiasukaiks. Küll mitte kured, sest nemad lendasid suureks saades ise minema. Juurdekasvu oli püsiasukate arveltki: metsseal sündis kuus põrsast, piisonitel kaks vasikat.

Valmimas uued rajad

RMK käes on Elistvere loomapark 2008. aastast. Kui varem sõltus majandamine projektikirjutamisest, siis nüüd on pargil oma eelarve ning elu selles mõttes kindlam ja stabiilsem. Sirje Saul märgib, et loomade toiduratsioon on nüüd mitmekülgne ja vaheldusrikas, sõraliste menüüsse on lisatud näiteks maisi ja porograanulit. "Karule tõime sügisel mett Taali mesilast, kust lisaks ostetud meele ka suure ämbritäie meejääke tasuta kaasa saime," rõõmustab ta. Parasjagu on käsil pargi renoveerimine – vanad laudrajad asendatakse kruusateedega. Vastvalminud väravamajas asub nüüd looduskeskus, mis nagu teisedki RMK looduskeskused pakub erinevaid loodusõppeprogramme, teabematerjale ning loodusteemalisi üritusi. Rajamisel on õuesõppeklass.

Põdrale pruuti

Tulevikuplaanidest kõneldes avaldab Sirje Saul, et soov oleks Elistvere loomapargi elanikkonda mitmekesisemaks muuta ja seda just Eesti metsades kasvavate loomadega. Nii võiksid lisanduda punahirv ja kaugemas plaanis ka hunt. Viimatimainitut küsivad inimesed tihtipeale näha. "Üks põdratüdruk kuluks meile ära – meil on siin üks kolmeaastane poiss Tõnu ja tema sügisel mööbeldab tõsiselt," sõnab Sirje. Sel kevadel oli korra lootustki Tõnu igatsusi täita, kui loomaparki põdravasikas sattus. Paraku väetike suri, lahkamisel selgus, et tal oli ränk südamerike, mis oligi ilmselt põhjuseks, miks põdraema ta hüljanud oli.

Avatud iga päev

Elistvere loomapark on talvisel ajal avatud neli tundi päevas, kella 11–15. Kevade poole, mil päevad pikemad, ollakse juba kauem avatud. Sauli sõnul jagub külastajaid igasse päeva, vaid harva talvel on ette tulnud n-ö nullpäevi.

*

2011

Ärge luiki ja parte toitke! Las lendavad minema!
EPL 4.1.11
Kristjan Jõevere, http://www.epl.ee/artikkel/590350

"Linde talvel toites meelitame neid muutma oma käitumisharjumusi, see aga on halb ja kohati ka ohtlik nii lindudele kui ka inimestele," manitseb Tallinna keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi.

Veelindude normaalne käitumine on rändamine lõuna- ja läänepoolsetele talvitusaladele, teatas bioloog pressiteate vahendusel. Läänemeri pole kinni külmunud ja linnud saaksid praegu veel lõuna poole vabasse vette toiduotsingutele rännata. Seetõttu pole mõistlik asulates toita sinikael-parte ja kühmnokk-luiki, meelitades neid paigale jääma.

Inimese naabrusesse peatuma meelitatud veelinnud kaotavad olulise osa oma füsioloogilisest võimekusest ja instinktidest. Linnud minetavad oma loomupärase rändeinstinkti, muutuvad kergesti kättesaadavaks kiskjatele ning ebanormaalselt suurearvuliselt ja tihedalt koos esinedes nakatuvad ja levitavad üksteisele kergesti haigusi. Inimesele võivad haiged linnud lähedase kontakti tõttu samuti ohtlikuks muutuda, põhjustades sanitaarselt ja ka otseselt (õrn jää, liiklusohud) ohtlikke olukordi.

Inimesed pakuvad lindudele enamasti saia, mis on lindude jaoks täiesti võõras toit ja kahjustab nende seedeorganeid ja üldist tervist.

Tehisliku ning lindude tervisele otseselt kahjuliku toiduga parte ja luiki toites käitub inimene väga lühinägelikult, nõrgestatakse oluliselt nende lindude lennuvõimekust ja pikemas perspektiivis ka kevadist sigimisedukust.

Veelindude jaoks on parim käituda oma aastatuhandete jooksul väljakujunenud looduslike instinktide järgi ning ilmade külmenedes ja loodusliku toidu kättesaadavuse halvenedes lennata talvitumiseks sobivamatele veekogudele. Linde toites toetab inimene looduses erandeid, ebaloomulikku käitumist ja looduslike seaduspärade nõrgenemist.

*

ELF tahab rajada metsloomade ravi- ja taastuskeskuse
PM 1.2.11
Kadri Ratt, www.postimees.ee/?id=381397

Eestimaa Looduse Fond soovib rajada Harjumaale hättasattunud metsloomade ravi- ja taastuskeskuse.

Vastavalt päästeameti statistikale esineb enim väljakutseid seoses hättasattunud metsloomadega just nimelt Tallinnas ja Harjumaal, samuti Ida-Virumaal.

Põhja-Eesti päästekeskuse pressiesindaja Ants Raava sõnul on metsloomadega seotud väljakutsete arv viimaseil aastail märkimisväärselt kasvanud: kui näiteks 2003. aastal sai päästekeskus seoses metsloomade ja lindudega 230 väljakutset, siis mullu oli neid 775, kusjuures lõviosa väljakutsetest oli seotud lindudega.

Raava sõnul on päästjad seaduse järgi kohustatud aitama abitusse olukorda sattunud loomi ja linde, kuid nende ravi või edasine käekäik ei kuulu enam päästjate pädevusse. Kui loom või lind pole vigastatud või haige, viiakse ta Raava sõnul talle sobivasse elukeskkonda tagasi ja lastakse lahti.

Samas on tema sõnul äärmiselt vajalik, et oleks olemas ka kindel koht, kuhu saab vigastatud või haiged loomad ja linnud ravi eesmärgil viia. Seetõttu on päästjad metsloomade rehabilitatsioonikeskuse loomisest Raava kinnitusel väga huvitatud.

Metsloomade ravi- ja taastuskeskuses oleks ELFi juhatuse esimehe Jüri-Ott Salmi sõnul tagatud nii vigastatud või haigete metsloomade ravi ja taastustegevus kui ka orvuks jäänud või muul moel inimeste juurde sattunud loomapoegade üleskasvatamine ja nende hilisem vabastamine loodusesse. Lisaks peaks keskus olema kohaldatav ka lindude-loomade päästeks naftareostuse korral. Samuti toimiks see vabatahtlike ja keskkonnahariduse keskusena.

Esialgu on ELFi hinnangul keskusesse vaja kahte põhikohaga töötajat: juhatajat ja rehabilitatsiooni spetsialisti ning lisaks ka osalise tööajaga veterinaari. Loomade-lindude transport plaanitakse esialgu jätta vabatahtlike vastutusele.

Metsloomade ravi- ja taastuskeskuse rajamine ning selle käigus hoidmine esimesel viiel aastal läheb Salmi sõnul esialgsel hinnangul maksma ligi 820 000 eurot, eeldades, et keskus rajatakse riigi- või kohaliku omavalitsuse poolt tasuta kasutada antavale kinnistule, kus on olemas elektri- ja kanalisatsiooniühendus ning eelistatult remonti vajav hoone.

Eelläbirääkimised sellise koha leidmiseks Salmi kinnitusel käivad ja kohalikud omavalitsused on väidetavalt juba teinud ka esimesed pakkumised.

Praegu viiakse hättasattunud metsloomad keskkonnaameti nõuniku Teet Koitjärve sõnul kas kaitsealuste liikide taastuskeskusse Vana-Järvel, RMK Elistvere loomaparki Jõgevamaal, Loomade Hoiupaika Tallinnas või Vanaveski loomaparki Võrumaal.

Koitjärve sõnul on keskkonnaametis parasjagu väljatöötamisel metsloomade rehabilitatsiooni pikaajaline kontseptsioon, mille käigus pannakse paika pikaajaline strateegia ja määratletakse nii riigi kui ka MTÜ-de roll selles protsessis.

ELFi idee rajada metsloomade ravi- ja taastuskeskus väärib Koitjärve sõnul kindlasti kaalumist ja ühist arutelu, mille käigus saab välja kujundada ka tervikliku tulevikunägemuse.

*

Keskkonnaamet: luikede toitmine võib haiguste levikut soodustada
PM 6.2.11
Teelemari Loonet, http://www.ilmajaam.ee/?id=383876

Vaatamata keskkonnaameti hoiatusele jätkavad inimesed linnades luikede toitmist, kuigi spetsialistid kardavad, et ilusad linnud võivad haigusi levitama hakata.

Keskkonnaameti manitsused veelinde mitte toita on linlastele nagu hane selga vesi, kuna erinevalt kajakatest või varestest mõjuvad luiged esteetiliselt, vahendab ERR Uudised.

Keskkonnaametile teeb aga muret, et pole uuritud, kuidas muutub inimestele nii lähedal elavate metsikute lindude elulaad ja tervis.

Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi ütles, et Eesti luikede ja teiste urbaniseerunud lindude ökoloogiat ja epidemioloogiat eriti ei tunta ning lisas, et inimeste ja luikede tihedate kontaktide tagajärjel ei ole välistatud ka linnugripi levimine.

Isegi kui luikede hulgas ei hakka levima haigused, siis toidujäätmed ja väljaheited jäävad lindudest siiski maha ja nende koristamisega peavad tegelema omavalitsused.

*

Keskkonnaamet manitseb luiki mitte toitma
ERR uudised 6.2.11
Vahur Lauri, http://uudised.err.ee/?06223673

Vaatamata keskkonnaameti hoiatusele jätkavad inimesed linnades luikede toitmist.

Keskkonnaameti hinnangul pole aga luikede epidemioloogiat linnakeskkonnas piisavalt uuritud, seetõttu kardetakse, et ilusad linnud võivad hakata levitama haigusi, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Luiged on end linnaelanikena sisse kirjutanud. Hoolimata õpetlikest siltidest rannapealsel on tallinlased luiged omaks võtnud ja otsivad meelsasti nende seltsi. Luik toitub veetaimedest ja selgrootutest, kuid meie oleme tema menüüsse lisanud uue maiuse.

Keskkonnaameti manitsused veelinde mitte toita on linlastele nagu hane selga vesi. Luiged on esteetilised, erinevalt kajakatest või varestest. Nad küll näkitsevad, kuid lausa kallale võib-olla ei kipu, kui pole pesitsusaeg. Keskkonnaamet püüab siiski veel manitseda: pole uuritud, kuidas muutub nii tihedalt inimestele nii lähedal elavate metsikute lindude elulaad ja tervis.

"Tegelikult me saame kõik aru, et tegemist on pigem sotsiaalse probleemiga, mitte looduskaitselise või looduse probleemiga," rääkis keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi. "Ega nende Eesti luikede ja selliste urbaniseerunud lindude ökoloogiat ja epidemioloogiat me eriti ei tunne ja ja neid pole spetsiaalselt uuritud."

Tõnu Talvi lisas, et inimeste tihedate kontaktide tagajärjel luikedega ei ole välistatud ka linnugripi levimine.

Peagi on luiged kohaliku omavalitsuse probleem. Isegi kui nende hulgas ei hakka levima haigused, siis toidujäätmed ja väljaheited jäävad maha. Need viimased pole ilusad valged.

*

Teadlane: Lindude saiaga söötmine pole probleem
Õhtuleht 14.2.11
Kaarel Tigas, http://www.ohtuleht.ee/414521

"Luiki hakati sügisel varakult söötma. Kui praegu öelda, et ärge enam söötke, on tegu massimõrvaga," hoiatab maaülikooli emeriitprofessor Harald Tikk.

Kogu oma karjääri põllumajanduslindudele pühendanud Harald Tiku sõnul peaks eriti nüüd, kui linnud nälja tõttu juba tänavatele on tulnud, neid püüdma maksimaalselt sööta. Näiteks luik ei saa toitu sügavamalt veest kui 80 cm kuni 1m, kuid rannik on kinni jäätunud. Tikk ei nõustu arvamusega, et linde ei tohi leiva-saiaga sööta. Luigele on ohtlik vaid värske sai, mille sisu linnu alalõua sees asuva keele ümbruse kitina täita võib. Kuivanud sai või koorikud pole probleem. "Nad ei saa nii suurt saiakogust, mis seedimise tuksi võiks panna. Mis vahe on kodupardil või hanel luige või metspardiga? Metsikud linnud saavad oma liigirikkama toidu kätte väiksemates kogustes," selgitab Tikk, kelle sõnul pole ka vahet, mis kujul teraviljatoode linnu kõhtu jõuab.

Võiks teha nii, et jätta linnud juba sügisel toitmata, arutleb Tikk. Ta leiab aga, et ei saa ju lastele keelata kontakti linnuga – see on omakorda loodushoiu ja -kaitse väljund.

Linnud ja loomad hakkavad nagunii linnastuma – rebane, vares, keda veel 30 aasta eest linnas ei näinud. "Tuleb leppida, et selline on meie loodud elukeskkonna mõju, loomad-linnud tulevad sellega kaasa." Linna tulnud luike ei tasu karta, linnud olevat kurjad siiski oma pesapaigas, kuid praegu on tegu talvitumisalaga ja linde ajab linna ikkagi nälg.

Veelindude talvitumist Eestis soosisid mõne aasta tagused soojad talved. Siinsetest lahesoppidest leiabki linde ja nende järglasi, kes toona otsustasid siia talvituma jääda. "Seda refleksi neist enam naljalt välja ei kruti," arvab Tikk. Ta toob näite, kus farmis sündinud ja paarikümne aasta eest vabasse loodusesse viidud noorte partide järglased käivad siiani samas piirkonnas taluhoovides pesitsemas ja koduloomade toitu noolimas.

Ka ei maksa karta linnugrippi veelindudel, sest Doonau deltas on küll endiselt väiksemad lokaalsed haiguskolded olemas, kuid gripihaiged linnud ei ole võimelised siia lendama.

*

Kinnikülmuvad luiged
14.2.11, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/?m=1&n=7&sisu=1000

1. Terved linnud ei külmu kinni! 2. Lindude jalad ei hakka külmetama! 3. Eestisse talvituma jäänud veelinnud (luiged, pardid) ei vaja toitmist ega päästmist! 4. Lindudel pole külm tänu nende paksule, tihedale ja vettpidavale sulgkattele (võrdluseks inimestel sulejope)! 5. Ärge minge ise linde päästma, jää on liiga nõrk!

Terved luiged ei külmu kinni: nad on liikumatult kohal, et hoida kokku energiat. Lume- ja jäätükkidega loopimine pole mõttekas: tavaliselt ei lase nad sellest end häirida või teine võimalus – võite lindu tõsiselt vigastada. Päästjate eest ära lendav luik naaseb sageli varsti tagasi. Igal aastal jääb Eestisse järjest rohkem luiki, see peaks muutuma inimestele juba harjumuspäraseks. Enamasti see koht meeldib neile ja nad on paigal seni, kuni nad pikka aega toitu kätte ei saa, siis alles võivad nad jõuda arusaamisele, et tuleks otsida uus meeliskoht. Laske neil olla, hoidke silm peal ja helistage siis kui tõesti häda käes: on näha, et lind rapleb tiibadega ja ei saa mujale liikuda (aga seda juhtub haruharva).

Oluline on veel silmas pidada, et väikestele veekogudele peatuma jäänud luiki ja teisi veelinde ei ole mõtet veekogu jäätumise tõttu toitma hakata. Kui looduslikud tingimused muutuvad ebasobivaks, siis liiguvad loomad sobivasse kohta. Lisasöötmise tõttu aga ei liigu nad kuhugi ja jäävad sõltuvaks inimeste toitmisest, mis ei pruugi olla piisavalt regulaarne ja kindlasti mitte piisavalt tervislik (sai ei ole linnutoit), nii et linnud muutuvad nõrgaks ja võivad saada saagiks hulkuvatele koertele või ka rebastele.

Sügiseti rändab luiki palju, mõned jäävad üksikult, mõned mitmekesi põldudele, väikestele veekogudele või mujale. Sellised rändepausid kestavad mõnest päevast mõne nädalani, suured linnud puhkavad ja ootavad rändelennuks sobivat ilma. Ärge hakake neid toitma – nad puhkavad ja lähevad oma teed. Liigse hoolitsuse tõttu (toitmine) jäävadki nad paigale ja ei lenda edasi. Tavaliselt on inimeste pakutud toit (sai, küpsised) liiga kuiv ja neile harjumatu ning põhjustab haigusi.

Aidata tuleks siis kui on näha, et luik on nõrkenud (ei tõsta pead – siin pole mõeldud magamist: luiged magavad pea tiiva all ja jalad sulgede vahele üles keritud, ei lähe eest ära või püüab minna, aga ei saa (on kinni külmunud).

*

Luikede toitmise teema meedias
14.2.11, Kärt Jaarma
http://mltk.nigula.ee/?m=1&n=7&sisu=1000

Saabuvate külmadega on luikede toitmise teema muutunud aktuaalseks.
Järgnevalt on ära toodud meedias kajastatavad artiklid:
• Ärge luiki ja parte toitke! Las lendavad minema! http://www.epl.ee/artikkel/590350
• Keskkonnaamet: luikede toitmine võib haiguste levikut soodustada http://www.ilmajaam.ee/?id=383876
• Keskkonnaamet manitseb luiki mitte toitma http://uudised.err.ee/?06223673
• Teadlane: Lindude saiaga söötmine pole probleem http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=414521

Samuti oli see teema aktuaalne eelmise aasta märtsis:
• Ornitoloog: parem on luiki ja parte linnas mitte toita http://uudised.err.ee/index.php?06196726
• Turovski: luiki tohib toita ainult rohelisega http://uudised.err.ee/index.php?06196548

*

Loomapargi sõbrapäeval käisid ka "ämmaisandad"
Vooremaa 17.2.11
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1006153

Elistvere loomapargis peeti möödunud pühapäeval traditsioonilist sõbrapäeva. Ehkki ilm oli üpris karge, tuli suuri ja väikseid loomasõpru kokku nii palju, et seltskonna loomapargis ringi liikudes tekkis lausa kõrvulukustav lumekrudin. Karu Karuliina talveuinakut see aga ei häirinud.

Peale arvuka Jõgeva- ja Tartumaa loomasõprade seltskonna leidis sõbrapäeva puhul aega üle hulga aja Elistverre tulla ka Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. Tal oli jutustada põnevaid lugusid nii pargiringkäigul kui ka hiljem looduskeskuse õppeklassis, kus kuuma teed ja pirukaid pakuti.

"Olen loomaaiandusega seotud 1968. aastast ehk nüüd siis juba 43. aastat ning selle aja jooksul olen kohanud kaht sorti inimesi: neid, kes tulevad loomaaeda rõõmuga, ning neid, kes sellest suure kaarega mööda käivad, sest nende arvates peetakse loomi seal vangis ja piiratakse jõhkralt nende vabadust," ütles Mati Kaal.

Tema sõnul ei saa loomad tegelikult ka looduses teha seda, mida tahavad, ega käia seal, kus tahavad. Õigupoolest on loomad looduse omavahel ära jaganud ning see, kui suure "tüki" keegi saab, sõltub looma suurusest ja sellest, kas tegemist on üksiklooma, perekonna või karjaga. Nii et tegelikkuses liigub iga loom enda poolt loodusse jäetud lõhnamärkide vahel ning suur osa päevast kulub tal söögi hankimisele. Loomaaias seevastu tuuakse neile "sekser" iga päev kindlal kellaajal ette. Ning liikuda võib loom lihtsalt oma lõbuks.

"Kui loomaaeda vanglaks pidav inimene puuris olevaid kiskjaid jälgib, siis ta ütleb tavaliselt, et loomad käisid närviliselt edasi-tagasi, lootes puurist välja saada," ütles Mati Kaal. "Tegelikult käivad loomad edasi-tagasi trenni tegemise pärast – täpselt nii, nagu inimesed jõusaalis. Puurivõret või turvaklaasi ei taju aga loom kui tema vabadust piiravat tegurit, vaid kui kaitset inimese eest: loomad ei taha, et võõras, st inimene nende territooriumile tungiks."

Kes keda lõbustab?

Abstraktset vabaduse mõistet loom Mati Kaalu sõnul ei tunne. Kui tema vajadused on rahuldatud, on tal ka puuris hea. Loomaaialoomade suurimaks probleemiks on tegelikult see, et neil on kohutavalt palju vaba aega: toitu hankida ja end vaenlaste eest kaitsta pole neil ju vaja.

"Aga siis ongi ju hea, et neile ajaviiteks inimesi näha tuuakse," ütles Mati Kaal ja kinnitas, et just nii loomaaialoomad situatsiooni tajuvadki: nende meelest tuuakse neile näha inimesi, mitte inimesed ei tule neid vaatama. Selle tõestuseks oli Kaalul tuua elav näide: aastakümneid tagasi, kui Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis möllas suu- ja sõrataud, oli Tallinna Loomaaed nakkusohu tõttu paari-kolme kuu jooksul suletud. Siis olnud huvitav vaadata, kuidas loomad sel kellaajal, mil väravad tavaliselt külastajatele avatakse, kaelad õieli, sissepääsu poole kiikama hakkasid, et millal siis ometigi elu lõbusaks läheb.

Intelligentsemad loomaaialoomad üritavad Mati Kaalu sõnul inimestega suhelda. See võib mõnikord arusaamatusigi põhjustada. Näiteks on mõnigi inimene süüdistanud loomaaeda selles, et hundi pähe näidatakse seal koera, sest hundipuuris olev loom liputab inimest nähes rõõmsalt saba ja ta kõrvad on kikkis.

"Keda te lollitate! Ma olen hunti näinud küll: hundil on kõrvad lidus ja saba jalge vahel," kirjutasid mõned eriti vihased kodanikud nõukogude ajal loomaaia kaebuste raamatusse (hetkel selles loomaaias hunte polegi!). Aga Mati Kaalu sõnul käitubki metsas elav hunt inimest kohates hoopis teistmoodi kui loomaaiahunt. Viimane tunneb end kaitsva puurivõre taga kindlalt nagu peremees ning ütleb oma kehakeelega umbes nii: "Sa oled täitsa kutt, et sinna reelingu taha jääd! Saa tuttavaks: siin on minu naised ja minu lapsed!"

Elab kauem

"Kui loomaaialoomal on normaalse suurusega ja normaalselt sisustatud aedik ning tema liigiomased nõuded on täidetud, siis elab ta hästi ja kauem kui vabas looduses, sest vaenlasi tal seal pole, söök on kogu aeg olemas ja haiguste puhul saab abi veterinaarilt," kinnitas Mati Kaal. "Nii et kui loomaaeda tulete, suhelge loomadega ja käituge nii, et häbenema ei peaks."

Viimane soovitus polnud üldse kohatu: Tallinna Loomaaia jääkaru Franz hukkus 2007. aasta sügisel ju mitte ainult talitaja hooletuse, vaid ka külastajate distsiplineerimatuse pärast. Kui inimesed oleksid korraldustele allunud ja puurist valla pääsenud karust mõistlikule kaugusele hoidunud, poleks looma vaja uinutada olnud. Uinutisüstist Franz paraku ei toibunudki.

Elistvere sõbrapäeval sai peale Mati Kaalu põnevate lugude kuulata Tartu Loodusmaja lemmikloomaringi juhendaja Tiina Lillelehe juhiseid näriliste pidamise kohta (neid jagas ta närilistemajas) ning Tabivere noorte muusikute esinemist. Soovijad said endale ehtesavist sõbrasüdame meisterdada.

Peale Mati Kaalu oli sõbrapäeva külaliseks ka loomaparki varem hallanud Eesti Metsaseltsi endine esimees Kaupo Ilmet. Mõlemad nimetasid end naljatamisi Elistvere loomapargi ämmaisandateks. Loomapargi praeguse seisu kiitsid mõlemad heaks, ent samas avaldasid arvamust, et parki tuleks kõvasti laiendada: siis oleksid loomadel looduslähedasemad elutingimused ning park rohkem pargi ja vähem loomaaia sarnane.

*

Karu Karoliina põõnab üle pika aja mõnuga
TPM 25.2.11
Vilja Kohler, www.tartupostimees.ee/?id=393814

Nagu pildilt näha, oli Elistvere loomapargi karu Karoliina mullu 7. detsembril veel täitsa krapsakas, aga paar nädalat hiljem otsustas ta siiski teha pikema uinaku.

Talve alguses paistis, et Elistvere loomapargi karu Karoliina ei jää ka sel aastal magama, nagu tal on kombeks. Aga võta näpust, mõmmik mõtles ümber.

"Karoliina magab juba paar kuud," teatas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.

Talveunne jäi 12-aastane Karoliina nii nagu karud ikka: esmalt lõpetas ta jõuluajal söömise ja puges siis mõne päeva pärast aedikusse pandud kuuskede alla pikutama. Enne seda andis karu talitajatele üheselt märku, et teda ei maksa enam kostitada: nimelt kakas talle meeleheaks pandud mee kõrvale mehise portsu.

"Ei teagi, kas see ikka on õige talveuni või ei ole," arutles Sirje Saul. "Karoliina on paar korda ka oma pesast välja tulnud, teinud aedikus paar tiiru ja siis jälle tagasi läinud. Enamasti on ta aga olnud pesas. Kui uurime teda kaugelt, siis ei liiguta ta kõrvagi."

Oma tiirude tegemise ajal pole Karoliina tühjast kõhust märku andnud. Vastupidi. Kord tuli mõmmik valjuhäälse lasterühma pärast pesast välja ja aediku juures olnud talitaja pakkus talle lihatükki. "Karoliina sai täitsa pahaseks," ütles Sirje Saul. "Ta ei taha praegu üldse, et teda segataks."

Karu talvevaru

Viimati magas Karoliina talveund 2007. aastal. Tavaliselt sel mõmmikul külmal ajal und ei tule ja selles polegi midagi imelikku, sest loomapargis inimese hoole all elaval Karoliinal pole ju söögipuudust. Metsas elavad karud lasevad talveks silma looja just söögipuuduse pärast, selgitas Tartu Ülikooli zooloogia õppetooli lektor Harri Valdmann.

Meie karud sätivad end talveunne enamasti novembri alguses, tavaliselt magavad nad mõne maha murdunud puu tüve all. Sügisel söövad nad rasva kogumiseks tublisti, aga enne magama jäämist panevad karud tükiks ajaks hambad varna ja teevad oma sooled täitsa puhtaks.

Karude talveuni on põnev nähtus, sest magamise ajal langeb nende kehatemperatuur vaid 4–5 kraadi. Aga näiteks puu otsas elavatel unilastel langeb kehatemperatuur talveune ajal 4–5 kraadini. Unilastest elavad Eestis lagritsad ja pähklinäpid.

Karude talveune koha pealt laiendab meie silmaringi ka ajakirja Science võrguväljaandes ilmunud sellekohast uurimust vahendav Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator.

Põhja-Ameerikas elavaid musti karusid baribale uurinud Alaska ülikooli teadlased asustasid viis prügikastidest matti võtmas käinud karu sügavale metsa kunstlikesse koobastesse talvituma.

Teadlased paigaldasid baribalidele kehatemperatuuri ja südamelöögi sageduse mõõtmiseks andurid. Karusid jälgiti viis kuud ja selgus, et nende kehatemperatuur vähenes vaid kuus kraadi.

Isased ärkavad esimesena

Eesti karude talveune pikkus sõltub talvest. "Esimesena ärkavad isased karud," rääkis Harri Valdmann. "Nemad võivad hakata liikuma juba veebruari viimasel nädalal. Emased karud pistavad nina välja paar-kolm nädalat hiljem."

Peale Karoliina magavad Elistvere loomapargis ühe puunoti õõnsuses talveund ka kährikud Krässu ja Karvik.

*

LOOMALOOD: Lühinägelik Euroopa piison ehk pürg
24.2.11, Asta Tõsjak
http://forte.delfi.ee/news/mets/loomalood-luhinagelik-euroopa-piison-ehk–purg.d?id=40940029&l=wdelfi

Erilist tähelepanu väärivad euroopa piisonid juba seetõttu, et Elistvere pargi kasv ja areng on toimunud just nende loomade silme all. 1997 a. sügisel jõudsid Tallinna loomaaiast Elistverre kaks noort piisonit, kellest said loomapargi esimesed elanikud. Piisonipere on tänaseks kenasti kasvanud ja neist on saanud korralik 7-pealine kari.

Kõige auväärsemaks peab ennast vana pull, kes karjasuhted enda kasuks paika on pannud. Jõudu on piisonitel piisavalt ja aeg-ajalt demonstreeritakse seda piirdeaedu proovile pannes. Täiskasvanud isane piison võib kaaluda 800–900 kg. Näiliselt kohmakad loomad võivad väga kiireid liigutusi teha, kui soovimatud külalised toidulauale liiga lähedale tükivad või kui emane piison oma järeltulija ohutuses kahtleb.

Juhtub ka, et terve pere teid eemalt jõllitama hakkab ja jälgib igat lähenevat sammu. Seda seni, kuni nad veenduvad, et te polegi talitaja, vaid lihtsalt uudishimulik. Seejärel pööravad nad otsa ringi ja tegelevad oma asjadega edasi. Piisonid on lühinägelikud, sellepärast võtab õige hinnangu andmine veidi kauem aega.

RMK Elistvere loomapark-looduskeskus asub Jõgevamaal, Tabivere vallas. Loomapark ootab külastajaid iga päev, olenemata aastaajast. Talv on loomadega tuttavaks saamiseks igati hea aeg, sest loomad on selleks ajaks oma kõige kaunimad kasukad selga tõmmanud. Kohtumiseni!

*

LOOMALOOD: lühinägelik Euroopa piison ehk pürg
4.3.11
http://taheke.delfi.ee/taheke/loodus/loomalood-luhinagelik-euroopa-piison-ehk-purg.d?id=41510155

Piison on väga ürgne loom, kes on püsinud peaaegu muutumatuna mammutite ja karvaste ninasarvikute ajast saadik. Loodusest on pürg kahjuks hävitatud. Neid võib leida vaid loomaaiast või loomapargist.

Näiliselt kohmakad loomad võivad väga kiireid liigutusi teha, kui soovimatud külalised toidulauale liiga lähedale tükivad või kui emane piison oma järeltulija ohutuses kahtleb.

Lisaks kiirete liigutustele on nad osavad ujujad ning oskavad liigelda järskudel nõlvadel. Väga meeldib piisonitele püherdada.

Piisonile maitsevad rohttaimed, puude ja põõsaste koor, lehed ja võrsed. Talvel toituvad nad heinast.

Karjas on kõige auväärsem pull, kes karjasuhted enda kasuks paika on pannud. Jõudu on piisonitel piisavalt ja aeg-ajalt võivad nad seda näidata aia peal. Täiskasvanud isane piison võib kaaluda 800–900 kg.

Kui lähed piisoneid aia juurde vaatama, võib terve pere teid eemalt jõllitama hakata ja jälgida igat liigutust. Seda seni, kuni nad veenduvad, et sa polegi talitaja, vaid lihtsalt uudishimulik. Seejärel pööravad nad otsa ringi ja tegelevad oma asjadega edasi. Piisonid ei näe hästi, sellepärast võtab õige hinnangu andmine veidi kauem aega.

Katsuda või paitada piisonit kindlasti ei maksa, sest loom võib vihastada.

Veel üks huvitav fakt piisonist – pärast sündi seisab vasikas juba tunni aja pärast jalgadel ning veel poole tunni pärast hakkab emal järel käima.

Piisoneid saab näha näiteks RMK Elistvere loomapark-looduskeskuses, mis asub Jõgevamaal, Tabivere vallas. Seal elutseb 7-pealine piisonikari. Loomapark ootab külastajaid iga päev, olenemata aastaajast. Talv on loomadega tuttavaks saamiseks igati hea aeg, sest loomad on selleks ajaks oma kõige kaunimad kasukad selga tõmmanud.

Rohkem infot Elistvere loomapargi kohta leiad SIIT. /http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/elistvere-loomapark/

*

Nagisev põhjapõder on hirvlane, kel sarved ka õrnemal sugupoolel
7.3.11, Asta Tõsjak
http://forte.delfi.ee/news/mets/nagisev-pohjapoder-on-hirvlane-kel-sarved-ka-ornemal-sugupoolel.d?id=41654341

RMK Elistvere loomapargis saab tutvust teha hirvlaste liigiga, kellel on sarved ka õrnemal sugupoolel. Vähemalt maikuuni kannab meie põhjapõdratüdruk Mare peas sarvekrooni, samas kui jõulisem isane põder Redu on veel täiesti nudipäine ja näeb aupaklikult alandlik välja. Isane põhjapõder heidab sarved maha hilissügisel või talve hakul. Meie parimates aastates põhjapõdrapapa vabanes oma uhkest, kuid raskest kroonist vahetult enne uue aasta saabumist. Raske oli see tõesti, sarvepaar kaalus peaaegu 6 ja pool kilogrammi.

Põhjapõdrad on kõige soojama kasukaga loomad. Nende jaoks võiks külmakraade olla kas või 50. Kasukakarvad on hästi tihedasti üksteise kõrval, nende vahele ei pääse tuuled ega lumetormid. Soojust annab karvade eriline ehitus – seest tühjad ehk täidetud õhuga. Soojakadu on niisuguse kasuka puhul minimaalne ja samas on kasukas väga kerge. Seda omadust on ära kasutatud päästerõngaste tootmises, kus enne vahtplasti kasutuselevõttu täideti päästerõngaid just põhjapõdra karvadega.

Põhjapõtru vaatama tulles peab ka kõrvu kikitama, sest niisugust omapärast naksuvat heli kuuleme ainult nende loomade liikumise juures. Naksumine-kraksumine tuleb jalaliigestest, kus üle luulise kühmu asetsevad kõõlused astumisel tavatut heli tekitavad. On juhtunud, et loomapargi külastajad tulevad pargist lahkudes klienditeenindajale kurtma, et meie põhjapõtradel on jalad haiged, sest millest muidu selline nagin kõndimisel.

Põhjapõtrade toidulaud on omapärane. Erinevad samblikud ja samblad moodustavad suure osa toidust, nendest ei saa aga piisavalt mineraalaineid ja soolasid. Pole siis ime, et põhjapõdrad joovad meelsasti merevett, limpsivad uriinist lund või lakuvad oma maha nühitud sarvi. Meie juures Elistvere loomapargis on toidumured lahendatud nii, et söögilaua katame granuleeritud jõusöödaga, mis on valmistatud just põhjapõtrade vajadusi arvestades. Maiustamiseks saavad põhjapõdrad regulaarselt pulgakomme ehk soolakivisid limpsida.

Redu ja Mare ootavad huviga külastajaid. Kohtumiseni Elistveres!

*

Karuotid ärkavad juba talveunest
EPL 10.3.11
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/artikkel/594036

Esimesi karujälgi on nähtud Rapla- ja Järvamaa piiril ning samuti Tartumaal Järvseljal.

Varsti tatsab pärast talveund taas ringi ka Elistvere loomapargi asukas Karoliina.

Kuigi lumekasukas on kõikjal veel paksemast paksem, on esimesed talveunest virgunud mesikäpad juba näljaselt metsades ringi tatsamas.

Esimese talvepesast välja roninud karu jälgi nähti sel esmaspäeval Raplamaa ja Järvamaa piiril Vahastu kandis. Bert Rähni loodusmatkasid korraldavast OÜ-st 360 Kraadi, kes oli üks jälgedele sattunuid, rääkis, et ilmselt oli leitud 13–14-sentimeetrise läbimõõduga jäljed endast maha jätnud noor täiskasvanud isakaru. Loom oli korralikult kuuseokstega vooderdatud magamiskoha rajanud noore kuuse alla sügavasse lohku. "Jäi mulje, et karu oli talvel vahepeal üleval käinud ja oma küljealust kohendanud," sõnas Rähni. 2Praegust talve vaadates võiks arvata, et alles märtsi lõpp oleks see aeg, mil karud võiks ärkama hakata."

Rähni lisas ühtlasi, et esimesi karujälgi on nähtud ka Tartumaal Järvselja kandis.

Jõgevamaa loodusemees Vahur Sepp ütles, et miskipärast kipub just naistepäev olema see aeg, mil tavaliselt esimesed mõmmikud end talvepesadest välja ajavad. "Tavaliselt tulevad kõigepealt välja just vanemad isased, kes ümbruskonnale jälle pilgu peale viskavad," osutas Sepp. Poegadega emakarud peaks tema kinnitusel oma pesakohtadest lahkuma alles siis, kui lumi on täielikult sulanud ja sinililledki õitsema hakanud.

Kuigi lund on veel metsas väga palju, ei tohiks esimesi talveunest ärganud karusid nälg kummitama hakata. "Seekord on karudel toidulaud korralikult metskitsede korjustega kaetud ning nälga neil praegu karta pole," viitas Sepp. Et mesikäppade haistmine on väga hea haistmine, siis istuvad nad pärast magamiskohast väljumist maha ja sõeluvad ninaga õhku. Nii võivad nad korjuse lõhna, millega nälga kustutada, juba paari kilomeetri kauguselt tunda.

Sipelgatega hakkavad karud maiustama siis, kui need putukad jälle pesakuhilate otsa end päikese kätte soojendama kogunevad. "Karu võib mõnikord päev otsa mõne sipelgapesa kõrval päikese käes lösutada ja pessa pistetud käpalt sipelgaid lakkuda," kirjeldas Sepp.

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul märkis, et pärast kolme aasta pikkust pausi sel talve lõpuks taas talveunne jäänud emakaru Karoliina mõnuleb veel pesas. "Ta lõpetas meil söömise jõulude ajal ja pesasse jäi aastavahetuse paiku. Mõnikord on ta ilmselt mõne kärarikkama külastajate seltskonna peale pesast välja tulnud, pahuralt mõned tiirud teinud, kuid siis jälle pesasse läinud," rääkis Saul. "Nii on ta meil senini pesas – ei taha ta süüa ega seda, et keegi teda segaks."

Toidulaud ootab

Samal ajal ootavad loomapargi töötajad, et peagi võiks Karoliinal talveuni lõpuks otsa saada. "Loodan, et ta ajab end lähipäevil üles, sest meil on juba marjad ja õunad valmis pandud, mida talle pakkuda," ütles Saul.

Karude taliuinak kestab tavaliselt novembrist märtsi või aprillini. Enne taliuinakut valmistavad nad endale – enamasti tuulemurtud puude all või tihedates kuusenoorendikes – ette mitu pesakohta. Külmade tulekul valib loom nendest ühe magamiseks välja. Kui talvel karu üles aetakse (näiteks jahi, metsaraie või külje alla pugenud sulavee tõttu), jätkab ta uinakut mõnes teises sügisel ettevalmistatud kohas.

Uinaku ajal on karude kehatemperatuur tavapärasest mõnevõrra madalam ning ühtlasi aeglustub sel ajal märgatavalt ka nende ainevahetus. Ka pojad sünnivad karudel taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega.

*

LOOMALOOD: Elistvere põhjapõdrad Mare ja Redu
14.3.11
http://taheke.delfi.ee/taheke/loodus/loomalood-elistvere-pohjapodrad-mare-ja-redu.d?id=41675325

RMK Elistvere loomapargis saab tutvust teha hirvlaste liigiga, kellel on sarved ka õrnemal sugupoolel. Vähemalt maikuuni kannab meie põhjapõdratüdruk Mare peas sarvekrooni, samas kui jõulisem isane põder Redu on veel täiesti nudipäine ja näeb aupaklikult alandlik välja.

Isane põhjapõder heidab sarved maha hilissügisel või talve hakul. Meie parimates aastates põhjapõdrapapa vabanes oma uhkest, kuid raskest kroonist vahetult enne uue aasta saabumist. Raske oli see tõesti, sarvepaar kaalus peaaegu 6 ja pool kilogrammi.

Põhjapõdrad on kõige soojama kasukaga loomad. Nende jaoks võiks külmakraade olla kas või 50. Kasukakarvad on hästi tihedasti üksteise kõrval, nende vahele ei pääse tuuled ega lumetormid. Soojust annab karvade eriline ehitus – seest tühjad ehk täidetud õhuga. Soojakadu on niisuguse kasuka puhul minimaalne ja samas on kasukas väga kerge. Seda omadust on ära kasutatud päästerõngaste tootmises, kus enne vahtplasti kasutuselevõttu täideti päästerõngaid just põhjapõdra karvadega.

Põhjapõtru vaatama tulles peab ka kõrvu kikitama, sest niisugust omapärast naksuvat heli kuuleme ainult nende loomade liikumise juures. Naksumine-kraksumine tuleb jalaliigestest, kus üle luulise kühmu asetsevad kõõlused astumisel tavatut heli tekitavad. On juhtunud, et loomapargi külastajad tulevad pargist lahkudes klienditeenindajale kurtma, et meie põhjapõtradel on jalad haiged, sest millest muidu selline nagin kõndimisel.

Põhjapõtrade toidulaud on omapärane. Erinevad samblikud ja samblad moodustavad suure osa toidust, nendest ei saa aga piisavalt mineraalaineid ja soolasid. Pole siis ime, et põhjapõdrad joovad meelsasti merevett, limpsivad uriinist lund või lakuvad oma maha nühitud sarvi. Meie juures Elistvere loomapargis on toidumured lahendatud nii, et söögilaua katame granuleeritud jõusöödaga, mis on valmistatud just põhjapõtrade vajadusi arvestades. Maiustamiseks saavad põhjapõdrad regulaarselt pulgakomme ehk soolakivisid limpsida.

Redu ja Mare ootavad huviga külastajaid. Kohtumiseni Elistveres!

*

Loomalood: Ilves õhuakrobaatikat ei harrasta!
17.3.11, Asta Tõsjak
http://forte.delfi.ee/news/mets/loomalood-ilves-ohuakrobaatikat-ei-harrasta.d?id=42237827

Eesti metsade põlisasukas, elegantne kaslane ilves püüab oma elu mööda saata nii, et inimene teda ei kuuleks ega näeks. Ka Elistvere loomapargi 8 täiskasvanud ilvest on oma elustiili olemasolevatele tingimustele vastavaks kohandanud.

Suurem osa päevasest ajast kasutab ilves puhkuseks, aga kui külastaja on puu otsas oleva pikutuspaiga avastanud, ei peeta vajalikuks põgeneda, vaid jäädakse huviga vaatama, mille poolest seekordne loodusesõber teistest erineb. Üldiselt kehtib reegel, et puu otsa pikutama ronitakse jahedal aastaajal ja soojemal ajal otsitakse varjulist kohta maapinnalt. Elistvere ilvestest pooled lesivad aga ka talvel maapinnal ja on hästi vaadeldavad.

Metsik salapära nende silmades ja uhke hoiak avaldavad muljet ning tihti küsitakse, miks ilvesed puu otsast teisele poole aeda ei hüppa ja ära ei põgene? Vastus on lihtne – Elistveres on nende kodu. Kodu on kõige turvalisem koht maa peal, ja seda teavad meie kiisud hästi. Pealegi pole ilvesed õhuakrobaadid, kunagi ei hüppa nad puu otsast alla, vaid ikka ronivad tagurpidi, saba ees. Küll aga on ilves maapinnal saaki jahtides võimeline edasi liikuma kuni 4-meetriste hüpetega. Vahest õnnestub ehtne jahipidamine ka loomapargi ilvestel, siis on saagiks küll kõigest pisinäriline või harakas, kuid meeled püsivad erksad ja trenn saab tehtud.

"Kuiva trenni" teevad ilvesed päris tihti: jälgivad pingsalt metskitsede elu lähedalasuvas aedikus, annavad edasi sõnumi, et oleme kiskjad ja pöörduvad siis talitaja toodud värskete lihatükkide kallale. Looduses lohistavad ilvesed oma saagi murdmiskohast eemale ja hakkavad alles siis maiustama, ka loomapargi ilvesed kõnnivad oma portsjoniga teistest eemale, et rahulikult nosida.

Liha on nende jaoks tavaliselt 1,5–2-kilosteks portsjoniteks tükeldatud, et kõik võrdselt saagist osa saaksid. Poegade jaoks pannakse valmis palju väiksemad tükid, aga lapsed peavad ennastki suurteks kiskjateks ja asuvad esmalt ikka suuremate käntsakate kallale. Sikutavad ja tirivad, kuid ilmselgelt ei jõua nad suurt lihatükki minema viia. Pikalt plaani pidama ei hakata, tähtsalt haaratakse kinni väiksemast tükikesest ja ollakse iseendaga rahul.

*

VIDEO: Elistvere loomapargi asukad ootavad pikisilmi kevadet
22.3.11
http://forte.delfi.ee/news/mets/video-elistvere-loomapargi-asukad-ootavad-pikisilmi-kevadet.d?id=42501947

Kevadet ei suuda ära oodata ei ilves ega inimene

Kevadet ei oota ainult inimesed, seda teevad ka loomad. Vaata "Terevisiooni" klippi sellest, kes on need sadakond looma ja loomakest, kes Elistvere loomapargis endale kodu on leidnud. Saad ka teada, millega metsnugis Nuki külastajate närve proovile paneb, mis sai suvetööl olnud toonekurest ja miks väiksed lapsed loomapargis konna näha soovivad.

Loomapargi juht Sirje Saul paneb ühtlasi kõigile südamele, et juhul, kui leiad metsast üksiku loomapoja, tuleb järelduste tegemisega olla väga ettevaatlik. Kindlasti ei tähenda olukord automaatselt seda, et ema loomakese hüljanud oleks. Sestap tuleks koduta metsloomade toomisega Elistvere loomaparki olla väga ettevaatlik ja enne kindlasti asjatundjatega konsulteerida.

*

LOOMALOOD: Ilves õhuakrobaatikat ei harrasta!
22.3.11
http://taheke.delfi.ee/taheke/loodus/loomaloodilvesohuakrobaatikat-ei-harrasta.d?id=42483489

Eesti metsade põlisasukas, elegantne kaslane ilves püüab oma elu mööda saata nii, et inimene teda ei kuuleks ega näeks. Ka Elistvere loomapargi 8 täiskasvanud ilvest on oma elustiili olemasolevatele tingimustele vastavaks kohandanud.

Suurem osa päevasest ajast kasutab ilves puhkuseks, aga kui külastaja on puu otsas oleva pikutuspaiga avastanud, ei peeta vajalikuks põgeneda, vaid jäädakse huviga vaatama, mille poolest seekordne loodusesõber teistest erineb. Üldiselt kehtib reegel, et puu otsa pikutama ronitakse jahedal aastaajal ja soojemal ajal otsitakse varjulist kohta maapinnalt. Elistvere ilvestest pooled lesivad aga ka talvel maapinnal ja on hästi vaadeldavad.

Metsik salapära nende silmades ja uhke hoiak avaldavad muljet ning tihti küsitakse, miks ilvesed puu otsast teisele poole aeda ei hüppa ja ära ei põgene? Vastus on lihtne – Elistveres on nende kodu. Kodu on kõige turvalisem koht maa peal, ja seda teavad meie kiisud hästi.

Pealegi pole ilvesed õhuakrobaadid, kunagi ei hüppa nad puu otsast alla, vaid ikka ronivad tagurpidi, saba ees. Küll aga on ilves maapinnal saaki jahtides võimeline edasi liikuma kuni 4-meetriste hüpetega. Vahest õnnestub ehtne jahipidamine ka loomapargi ilvestel, siis on saagiks küll kõigest pisinäriline või harakas, kuid meeled püsivad erksad ja trenn saab tehtud.

"Kuiva trenni" teevad ilvesed päris tihti: jälgivad pingsalt metskitsede elu lähedalasuvas aedikus, annavad edasi sõnumi, et oleme kiskjad ja pöörduvad siis talitaja toodud värskete lihatükkide kallale. Looduses lohistavad ilvesed oma saagi murdmiskohast eemale ja hakkavad alles siis maiustama, ka loomapargi ilvesed kõnnivad oma portsjoniga teistest eemale, et rahulikult nosida.

Liha on nende jaoks tavaliselt 1,5–2-kilosteks portsjoniteks tükeldatud, et kõik võrdselt saagist osa saaksid. Poegade jaoks pannakse valmis palju väiksemad tükid, aga lapsed peavad ennastki suurteks kiskjateks ja asuvad esmalt ikka suuremate käntsakate kallale. Sikutavad ja tirivad, kuid ilmselgelt ei jõua nad suurt lihatükki minema viia. Pikalt plaani pidama ei hakata, tähtsalt haaratakse kinni väiksemast tükikesest ja ollakse iseendaga rahul.

*

Nigulas turgutati tänavuse talve jooksul elule neli kakku
PM 23.3.11
Madis Filippov, http://www.ilmajaam.ee/?id=407331

Kuna hiired peidavad end paksu lume all, sattus Nigula metsloomade taastuskeskusesse sel talvel kõige rohkem näljast nõrkenud kakke.

Nigula metsloomade taastuskeskuse spetsialisti Kärt Jaarma sõnul toodi keskusesse tänavu viis näljast nõrkemas kakku. "Kuna sel aastal on lund palju, siis hiired liiguvad lume all ja kakud ei saa neid kätte. Vahepeal tuli peale koorik ja nad ei saa lumme ka sukelduda," selgitas ta.

Viiest kakust üks tuli küll raske tiivavigastuse pärast magama panna, kuid kolm kakku kosusid jõudsalt ning on nüüd tagasi vabaduses. Turgutamiseks antakse kakkudele paari nädala jooksul korralikult süüa – hiiri, rotte.

Keskusesse on veel ravile jäänud üks händkakk, kel oli saabudes nöör ümber tiiva, millesse ta võis Jaarma sõnul takerduda näiteks hiirt püüdes. "Eks näis, kas tiivast saab asja või mitte. Hetkel on see kahevahel," lisas ta.

Tegelikult olevat juhtumeid ja helistajaid olnud rohkemgi ning näiteks üks kakk suri enne kohale jõudmist. "Eks neil on praegugi veel raske. Ainult Saaremaa pidi olema neile juba kergem koht," rääkis Jaarma.

Oktoobrist on keskuses ka merikotkas, kellel olid murdunud ühe tiiva hoosuled. Praegu kosub lind ilusasti ja Jaarma lootis, et ta pääseb lähitulevikus taas vabasse loodusesse.

Nigula pole enam ainus koht, kus metsloomade rehabilitatsiooniga tegeletakse. Et abi oleks kättesaadavam, tellib keskkonnaamet alates eelmisest aastast sama teenust veel kahelt keskuselt üle Eesti.

Jaarma sõnul on see hea, sest nii ei pea kõiki loomi transportima Pärnumaale Läti piiri lähistele Nigulasse. "Aga esimese ja teise kaitsekategooria liigid tulevad Nigulasse niikuinii," täpsustas ta.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv rääkis, et praegu on nende partneriteks veel RMK Elistvere loomapark ja Vanaveski loomapark Võrumaal. Läbirääkimised käivad ka Tallinna loomade hoiupaigaga.

Koitjärve sõnul pole Elistverre ja Vanaveskisse viidud hädas loomade hulk seni väga suur, kuid Elistverre, kus on võimalik külastajatel loomi oma silmaga näha, oleks teenuse pakkumiseks tarvis lisaruumi.

"Rehabilitatsiooni eesmärk on, et loom oleks inimesest võimalikult kaugel," seletas Koitjärv. "Tsoonis, kus inimesed loomi vaatavad, ei saa neid rehabiliteerida. Selles mõttes on vaja natuke lisaruumi."

Sellise teenuse järele on kõige rohkem vajadust suuremate asulate juures, mis võib tunduda kummaline, sest metsloomi on ju rohkem ikka metsatukkades.

"Metsloom satub enamikul juhtudel abitusse seisundisse inimese käe läbi," põhjendas Koitjärv. "Abitus seisundis on ta enamasti seetõttu, et inimene on ta metsast välja tassinud, talle otsa sõitnud või saanud vigastada inimeste tekitatud taristu läbi."

*

Karu Karoliina on talveunest ärganud
Vooremaa 24.3.11
Jaan Lukas, http://vooremaa.ee/contents.php?cid=1006337

Elistvere loomapargi üks populaarsemaid asukaid, karu Karoliina on ärganud talveunest ja tunneb kevadest rõõmu.

Loomapargi töötaja Asta Tõsjaki sõnul sai Karoliina aru, et tänavu oli ilmastiku poolest üsnagi ehtne talv.

"Ta ei jäänud küll väga ruttu magama, kuid kaks kuud sai siiski puhata. Kui mõned eriliselt uudishimulikud külastajad teda segamas käisid, siis Karoliina ärkas pahuralt, tegi paar kurja liigutust, kuid uinus seejärel uuesti. Kui meie karu talveunest ärkas, polnud kohe aru saada, millises tujus ta on, kuid nüüd tunneb ta kevadest rõõmu," rääkis Tõsjak.

Tema sõnul sööb Elistvere karu praegu peamiselt marju ja puuvilju ning ka väikeses koguses liha.

"Meeldiva üllatuse tegi üks loomasõber, kes talle oma külmikust metsamarju tõi," ütles loomapargi töötaja.

*

Elistvere Possa tõi põrsad ilmale
PM 28.3.11
Risto Mets, http://www.tartupostimees.ee/?id=409713

Tänavu on metsseaemand Possa põrsad alles pesas, kuid ilmade soojenedes saavad Elistvere loomapargi külastajad neid peagi näha. Pildil 2009. aastal sündinud põrsad.

Elistvere loomapargi metsseamamma Possa pesast oli pühapäeva hommikul kuulda hääli, mis ilmselgelt viitavad sellele, et Possa ja kult Kert on jälle järelkasvu saanud.

"Me ei tea, mitu põrsast sündis," ütles Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul. "Nad on pesas peidus, Possa ei lase nii väikseid veel välja. Ilm on ju väga kõle."

Loomapargis elab praegu neli suurt metssiga: emised Possa ja Riina ning kuldid Kert ja Peedu. Tänavuste põrsaste isa on ilmselt 8-aastane Kert, kelle jaoks konkurent, kolme-aastane Peedu on alles poisike.

Rohkem põrsaid sel kevadel loomapargis ilmselt oodata pole. "Riina on veel noor, vaid aastane metssiga," märkis Sirje Saul. "Temal ei paista sel kevadel küll põrsaid tulemas olevat."

Külastajatel on lootust lõbusaid väikseid kärssasid näha paari nädala pärast, sest siis hakkavad põrsad agaralt oma aediku suurust maailma avastama.

Loomapargi teistel elanikel veel järelkasvu pole. Paar nädalat tagasi talveunest üles ärganud karu Karoliinal pole lootuski väiksele mõmmibeebile, sest 12-aastane Karoliina on ju vanapiiga.

*

Elistvere metsseal Possa sündisid armsad triibulised põrsad
28.3.11
http://forte.delfi.ee/news/mets/elistvere-metsseal-possa-sundisid-armsad-triibulised-porsad.d?id=42858013

Eile, 27. märtsil nägid RMK Elistvere loomapargis ilmavalgust metsseapõrsad. Kuna notsude emme Possa ei ole neid veel "esitlenud", ei ole ka teada, kui palju neid täpselt on. Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul algas metssea peres nüüd tähtsate toimetuste aeg. Emis Possa peab suutma eluks ette valmistada uued karjaliikmed, sest väikesed vöödilised jõnglased vajavad pidevalt ema hoolitsust.

Esimesed paar nädalat on põrsad piimatoidul. Järk-järgult harjuvad nad maitsetega ema söögilaualt ja juba nelja kuuselt ei sobi enam ema käest piima nuruda, vaid nad peavad hakkama saama muu söögiga.

Õppimisega tehakse algust kohe esimestel jalutuskäikudel. Väikeste kärssadega songitakse ema eeskujul aedik iga päev uuesti läbi. Tänavu saavad põrsad tammetõru lõhnaga tutvust teha juba enne sügist. Loopargil oli palju tublisid abilisi, kes aitasid talveks tõrusid koguda nii palju, et kevadeks pole varud veel otsa lõppenud.

Suve esimesel poolel on põrsad erksate triipudega, sügiseks saavad nad endale täiskasvanud sõpradega ühtemoodi tumedad kasukad. Teiste hulgast saab neid siis eristada ainult suuruse järgi.

Loomapargi külastajad saavad oma silmaga seda toredat peret imetleda vast nädala või paari pärast. Talviste kevadilmadega ei kiirusta Possa põrsaid ümberkaudsele maailmale tutvustama.

*

LOOMALOOD: metsseal Possal sündisid armsad triibulised põrsad
30.3.11
http://taheke.delfi.ee/taheke/loodus/loomalood-metsseal-possa-sundisid-armsad-triibulised-porsad.d?id=42858697

27. märtsil nägid RMK Elistvere loomapargis ilmavalgust metsseapõrsad. Kuna notsude emme Possa ei ole neid veel "esitlenud", ei ole ka teada, kui palju neid täpselt on. Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul algas metssea peres nüüd tähtsate toimetuste aeg. Emis Possa peab suutma eluks ette valmistada uued karjaliikmed, sest väikesed vöödilised jõnglased vajavad pidevalt ema hoolitsust.

Esimesed paar nädalat on põrsad piimatoidul. Järk-järgult harjuvad nad maitsetega ema söögilaualt ja juba nelja kuuselt ei sobi enam ema käest piima nuruda, vaid nad peavad hakkama saama muu söögiga.

Õppimisega tehakse algust kohe esimestel jalutuskäikudel. Väikeste kärssadega songitakse ema eeskujul aedik iga päev uuesti läbi. Tänavu saavad põrsad tammetõru lõhnaga tutvust teha juba enne sügist. Loomapargil oli palju tublisid abilisi, kes aitasid talveks tõrusid koguda nii palju, et kevadeks pole varud veel otsa lõppenud.

Suve esimesel poolel on põrsad erksate triipudega, sügiseks saavad nad endale täiskasvanud sõpradega ühtemoodi tumedad kasukad. Teiste hulgast saab neid siis eristada ainult suuruse järgi.

Loomapargi külastajad saavad oma silmaga seda toredat peret imetleda vast nädala või paari pärast. Talviste kevadilmadega ei kiirusta Possa põrsaid ümberkaudsele maailmale tutvustama.

*

Elistvere kevadel: sarveuuendus, karvavahetus ja titeootus
Vooremaa 7.4.11
Kaie Nõlvak, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1006419

Viimastel päevadel on lumi sulanud nagu või kuumal pannil. Ööselgi pole enam kahutanud, muld lõhnab, pungad paisuvad ning neljajalgsed on rõõmsalt rahutud — ka Elistvere loomapargis, kus muu hulgas praegu sarve- ja karvavahetus täies hoos.

“Kõige enam pakuvad külastajatele praegu ehk huvi meie põhjapõder Redu ja põder Tõnu, kel just sarvevahetus käsil,” rääkis loomapargi klienditeenindaja-giid Asta Tõsjak.

“Meie omamaisel Tõnul on sarved juba suuremad, kuid noored ja värsked ja kindlasti on vahva neidki silmitseda ja meelde tuletada, millised need uhkuseasjad ja kaitsevahendid sügisel välja näevad. Viie aasta eest Soomest toodud põhjapõdraisa sarvehakatised kasvavad aga praegu uskumatult jõudsalt, kuid olid alles hiljuti vaid naljakad karvased mügarikud,” kirjeldas Asta.

Tema sõnul häbenes Redu oma nudipead päris tublisti ja kuu aja eest publiku ette ei kippunud, sest eks üks kui teine külastaja ju ikka nendib, et näe, missugune. Loomale aga teatavasti selline tähelepanu ei meeldi.

Toidulaua ja privaatsuse kaitseks

“Emaste põhjapõtrade sarved vahetuvad aga alles vastu suve. Praegu on meie noorukesel Maarel, kes on muide Redu tütar, sarved täiesti olemas. Eks seda reguleerib loodus, et emastel on talvel ja varakevadel, kui tarvis oma toidulauda kaitsta, relvad veel omast käest. Kui aga pisipere sündinud, on lastele turvalisem, kui ema nudi,” rääkis Asta, lisades, et nende Maarel, kes ülemöödunud kevadel sündis, kuid kelle ema nüüdseks juba põhjapõtrade taevas, sel kevadel järglasi oodata pole. Teda peeti veel liiga nooreks ja hoiti eraldi aedikus.

Talvekasukas on aga praegu tükiline veel kõigil neljajalgsetel, kel selline luksus olemas oli.

“Oravad on juba pisut värvi muutnud, aga hallikas “tutimüts” on neil praegu veel alles,” kirjeldas Asta.

Titeootus mitmes majapidamises

Käbikuningate pereeluga ei ole aga loomapargi töötajad kuigi hästi kursis, sest uue väravamaja lähistele ruumika korteri saanud trio ei näita ennast avalikkusele just sageli.

“Kui nad nüüd rohkem väljas liikuma hakkavad, saame meiegi teada, kes kellega käis või käib, või on pisipere juba olemaski, sest oravatel on pulmaaeg nii veebruaris kui aprillis,” rääkis Asta. Tema sõnul on oravaseltskond eluruumide suhtes võrdlemisi pire: kui nad arvavad, et ka uues korteris ruum lastesaamiseks kitsas on, siis järglasi lihtsalt ei sünni!

Ilveste pulma-aariad on selleks hooajaks kräunutud ja loomapargi töötajate sõnul läks seekord küllalt rahulikult ehk külalisesinejateta. Mõnel varasemal talvel on seevastu ilveseaia ümber hommikuti kõhedust tekitavalt suuri käpajälgi nähtud. “Ehk on see võimas kosilane endale huvitavama territooriumi leidnud või jahimeeste püssi ette jäänud. Võib ka olla, et meie “pruudid” teda lihtsalt enam ei huvita,” nentis Asta.

Vasikalootust on piisonite majapidamiseski, sest kari oli sügisel koos. Talitajate sõnul aga sealkandis lähemal ajal küll veel varrusid ei tule.

Kabehirvede pojukesed sünnivad tavaliselt mais-juunis, oodatud-loodetud triibunotsud jäidki aga sel aastal metssigade perre tulemata.

*

Possa põrsad surnud
Vooremaa 7.4.11
Kaie Nõlvak, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1006419

"Possa sellekevadise ebaõnne põhjustas ilmselt mitmete kehvade asjaolude kokkulangemine. Just sel ajal, kui ta pessa jäi, olid mõned enam kui kümnekraadise külmaga ööd, kevad oli ju üldse hiline. Ligi ta ju kedagi sel ajal ei lase ja need kolm pojukest, mida kaugelt nägime, olidki surnud. Possa on ju kogemustega põrsaema, ta oli ise ka õnnetu ja hämmingus, kui lõpuks loobumisvõidu andis ja aia äärde tuli, et talitaja teda lohutuseks sügaks,” rääkis juba aastaid loomapargis töötav ja hoolealuseid hästi tundev Asta Tõsjak.

Aga kevad edeneb ja looduses toob see aeg iga päev üllatusi. Erakordselt hea meel on ärkamisest sel aastal karu Karoliinal, kes loomapargi rahva kinnitusel vähem aiaäärseid hirmutussööste teeb, küll aga lustlikult palki tõstab, püherdab ja uperpallitab. Hiljuti olevat teda nähtud suurt kivi veeretamas. Oma silm on kuningas, loomarahvas ootab külalisi!

*

Politsei jäi vigase kitsega abita
Õhtuleht 11.4.11
Siim Randla, http://ohtuleht.ee/422151

Viljandis auto alla jäänud metskitsest keskkonnainspektsiooni valvetelefonile teatanud politsei sealt abi ei saanud. 4. aprilli öösel sai politsei teate, et Viljandis Tallinna tänaval Neste tankla kõrval on auto alla jäänud vigastatud metskits.

Politseipatrull teatas juhtunust keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Politsei sealt mingit abi aga ei saanud. Telefonile vastanud ametnik ütles, et kuna tegu pole jahipiirkonnaga, siis nemad midagi ette võtta ei saa.

Keskkonnainspektsiooni nõuniku Leili Tuule sõnul on maanteedel auto alla jäänud ulukite puhul kindel protseduur: 1313 operaator teatab vastavale jahiseltsile, see tuleb kohale ja toimetab hukkunud looma minema. Kui loom on raskelt vigastatud, sel juhul saavad jahimehed looma piinad lõpetada. Linnas kindlat protseduuri praegu pole. Päästeamet, keskkonnaamet, keskkonnainspektsioon, politsei peavad kokku leppima, kuidas taolistel puhkudel toimida, silmas pidades ametkondade ülesandeid ja volitusi ja ressursse, selgitas Tuul.

*

Mullu kütiti üle 17 000 metssea
PM 27.4.11
Martin Šmutov, http://www.postimees.ee/?id=425558

Keskkonnaameti andmetel kütiti eelmisel aastal Eestis üle 17 000 metssea, 5000 metskitse ja 4000 põdra.

Jahimeeste kogutud ja keskkonnaametile esitatud andmete põhjal kütiti eelmisel aastal kokku 17028 metssiga, millest 4269 olid kultpõrsad, 3472 emispõrsad, 3118 kesikkuldid, 2781 kesikemised, 2110 kulti ja 1278 emist.

Samuti kütiti 12600 kährikkoera, 9656 rebast, 6592 kobrast, 5075 metskitse, 4255 põtra, 1520 metsnugist, 1475 metskurvitsat, 650 halljänest, 497 punahirve, 181 ilvest, 189 mäkra, 185 minki, 153 tuhkrut, 130 hunti, 119 valgejänest, 57 karu, 12 kivinugist ja saarmast ning üks ondatra.

Hanesid kütiti kokku 5170 ja parte 14158.

*

Loomaarstid õpivad metsloomade abistamist
TPM 28.4.11
Risto Mets, http://www.tartupostimees.ee/?id=426112

Eesti Maaülikooli avatud ülikool korraldab 27.–29. aprillil erikursuse loomaarstidele, mille käigus õpitakse metsloomade abistamist ja esmaabi.

Koolitusel omandavad loomaarstid teadmisi, millistel juhtudel on vaja metsloomi või -linde aidata ning kuidas seda õigesti ja ohutult teha, vahendas maaülikooli pressiteade. Vaatluse all on ka eutanaasia ja anesteesia teema, olulisemad protseduurid metsloomade abistamisel. Läbi analüüsitakse konkreetsed juhtumid.

Õppepäevade jooksul saab selgeks loomade transportimise korraldamine, ohutusnõuded metsloomadega tegelemisel ja antud valdkonna seadusandlus.

Lektoriteks on rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistid Chris Walzer ja Gabrielle Stalder Viini veterinaarmeditsiini ülikoolist ning Aleksander Semjonov ja Madis Leivits Eesti Maaülikoolist.

Metsloomade abistamise kursust korraldab maaülikool juba teist korda. Mullu esmakordselt toimunud koolitus pälvis väga suurt huvi nii loomaarstide kui keskkonnaspetsialistide seas.

*

Eelmisel aastal hukkus liikluses üle 2000 metskitse
PM 27.4.11
Martin Šmutov, http://www.postimees.ee/?id=425560

Keskkonnaameti andmetel hukkus eelmisel aastal Eesti teedel üle 2000 metskitse ja 300 metssea.

Jahimeeste kogutud ja keskkonnaametile esitatud andmete põhjal hukkus eelmisel aastal 4167 metskitse, neist 2176 liikluses ja 1991 muudel põhjustel.

Liikluses hukkus ka 329 metssiga, 211 põtra, seitse punahirve, kaks ilvest ja üks hunt.

*

Keskkonnaamet soovitab võimalikult vähe loodusesse sekkuda
PM 4.5.11
Raul Sulbi, http://www.ilmajaam.ee/?id=429590

Pikk talv on möödas ning looduses on käes vastutusrikas paljunemisperiood, keskkonnaamet ja Eesti Loomakaitse Selts soovitavad inimestel võimalikult vähe loodusesse sekkuda.

Eesti rannikualad on taas jäävabad, keskkonnaamet ja Eesti Loomakaitse Selts kutsuvad inimesi taaskord üles veelinde mitte toitma, sest veelinnud suudavad loodusest ise piisavalt toitu hankida ning nende lisatoitmine ei ole mitte mingil juhul põhjendatav, teatas ameti pressiesindaja.

Erinevatel hinnangutel jääb Eestisse ainuüksi kühmnokk-luiki talvituma kuni 10 000 isendit. Just inimeste toitmine meelitab veelinde kohale jääma, sest meelitava toidulaua juurest on raske lahkuda. Et mitte rikkuda looduslike protsesside seaduspärasid, on ülimalt oluline, et inimesed praegu ja ka edaspidi neid ei toidaks.

Paljud linnuliigid on juba pesitsemas. Looduskaitseseaduse järgi on keelatud looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine, samuti lindude tahtlik häirimine eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Kevadel sagenevad inimeste kokkupuuted lisaks lindudele ka teiste metsloomadega ning sageli esineb juhtumeid, kui inimene püüab aidata abituna näivat noort metslooma või linnupoega.

Sellistel juhtudel teeb inimene kasu asemel kahju. Näiliste hädaolukordade puhul, kus märgatakse justkui abi vajavat lindu või metslooma, tuleb siiski reeglina otsekoha vaikselt taanduda. Üldjuhul tehakse igasuguse oskamatu ja pealesunnitud abistamisega kasu asemel kahju. Loodusest leitud loomapoeg ei vaja inimese sekkumist ning tuleb üldjuhul jätta sinna, kust ta leiti. Mida kiiremini inimene ennast sellisest olukorrast taandab, seda parem loodusele.

Ilmselgelt vigastatud linnu või metslooma puhul on võimalik helistada keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 ja kirjeldada olukorda, et saada juhised, kuidas edasi käituda. Samuti võib nõu saamiseks pöörduda Eesti Loomakaitse Seltsi poole 526 7117.

*

Loomauurijad: ulukite loendusandmed on valed
EPL 4.5.11
Ulvar Käärt,www.epl.ee/artikkel/597280

26. aprilli Eesti Päevalehes ilmunud artiklis "Metskitsede arvukus aina väheneb" välja toodud keskkonnaameti avalikustatud viimase ulukiloenduse tulemuste õigsus on tekitanud küsimusi meie loomauurijaid liitvas Eesti terioloogia seltsis.

Seltsi liige Tiit Maran viitas, et avalikustatud jahimeeste ulukiloenduse tulemuste näol pole tegemist mitte eri jahiloomade reaalsete arvukushinnangutega, vaid esmaste nö toorandmete kokkuliitmisega.

Seejuures tõstis Maran esile, et viimase loenduse tulemusel on näiteks hundi arvukuseks märgitud 764, ilvese puhul 2064 ja karudel 894 isendit. "Selliste suure liikumisalaga ulukite puhul kaasneb loendusandmete mehaanilise kokkuliitmisega paratamatult üksikisendite mitmekordne kajastumine lõppsummas," selgitas ta, miks ei peegelda avaldatud arvud terioloogide arvates meie suurkiskjate tegelikku seisu ja on ositi üle bioloogiliselt võimaliku piiri.

Maran osutas ühtlasi, et keskkonnateabe keskuse seire ja analüüsi alusel on viimastel aastatel hundi, ilvese ja karu arvukusteks hinnatud vastavalt vaid 100–150, 800 ja 700 isendit.

*

Loomapojad inimeste nunnutamist ei vaja
PPM 7.5.11
Riina Martinson, http://www.parnupostimees.ee/?id=431105

Tiiba lohistades meelitab tedreema matkajaid oma poegadest eemale, inimesed aga üritavad vigasena näiva linnu elu päästmiseks teda kinni püüda.

See pole sugugi haruldane pilt kevadises metsas, kus tärkavat loodust nautima tulnud moodsa aja inimesed soovivad head teha. Tegelikult ei vaja loomariik meie sekkumist.

"Sagedasem viga, mida inimesed metsas teevad, ongi linnu- ja loomapoegade "aitamine"," rääkis keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi.

Liialt tihti on ette tulnud, et leidja jääb põdratalle või metskitsevasikat valvama ja poputama. Ehk loomale inimese haisu juurde tegema.

"Täpselt sama lugu on karupoegadega," lausus Talvi. "Enamasti on karuema küll poegade lähedal, aga kui pojad juhtuvad üksi olema, siis teinekord võtab inimene nad kaasa. Abituna tunduv loomalaps teeb ju nii armetut häält ja inimene lähtub oma mõõtkavast, et kindlasti on loom nüüd hädas."

*

Piltuudis: ootamatu kohtumine karupojaga
PM 9.5.11
Kadri Ratt, http://www.postimees.ee/?id=431658

Postimees.ee lugejad saatsid toimetusse foto karupojast, keda nad kohtasid emadepäeval Ida-Virumaal maantee ääres jalutamas.

"Nägime Ida-Virumaal Tudu ja Oonurme vahel sõites maantee ääres üht karupoega. Vaatas uudishimulikult ringi ja meie uudishimu nähes ronis puutüve mööda üles ja piilus sealt," kirjeldas Kaire Sõmer Postimees.ee´le.

Inimesed karupoja tegemistesse ei sekkunud ja sõitsid edasi. "Loodame, et karupojaga on kõik korras ja ta leidis ikka oma ema üles," märkis Sõmer. Tema sõnul toimus läheduses samal ajal metsavedu ning ta pakkus, et võib-olla oli see karuema ja -poja lahku ajanud.

*

Loomapark ei saa kunagi valmis
Vooremaa 7.6.11
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1006785

Kui teil kodus remont käib, siis te endale külalisi tõenäoliselt ei kutsu. Elistvere loomapargi pererahvas nii talitada ei saa, sest sel juhul ei saaks nad külalisi peaaegu kunagi loomaparki lubada. Loomapark on ju nagu Tallinna linn, mis iialgi lõplikult valmis ei saa ning seepärast tuleb seal ka kogu aeg midagi ehitada.

Loomapargi arendamisest kõneldes läksime Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) loodushoiuosakonna Ida-Eesti piirkonna juhataja Malle Orase ja loomapargi juhataja Sirje Sauliga tagasi 2008. aasta juulisse, mil loomapargi 1997. aastal asutanud Eesti Metsaselts andis selle üle Riigimetsa Majandamise Keskusele. Ehkki metsaselts oli teinud loomapargi käigus hoidmisel tublit tööd, olid nende võimalused piiratud ning kiiresti tegemist vajavaid töid kogunenud omajagu. Sestap oli kiire ka arendusprojekti koostamisega, mis oleks tegutsemise aluseks. Asja tegi keerulisemaks see, et loomapargi koduks olev Elistvere mõisapark on looduskaitse all ning koos mõisaaida ja valitsejamaja varemetega ka muinsuskaitse all. Seega peab kõik, mis loomapargis tehakse, saama ka Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti esindajate "õnnistuse".

"Metsaseltsi aegadel kõikide instantside konsensuseni ei jõutudki," ütles Malle Oras. "Meil tuli aga kiiresti kooskõla leida ja edasi tegutsemiseks vajalik alusdokument saada. Projekteerimist raskendas ka see, et lühikeseks jäänud sisseelamisaja tõttu (mõlemad asusime loodushoiuosakonda tööle alles juulis 2008) ei osanud me projekteerijale, OÜle Artes Terrae ehk kõige õigemaid lähteülesandeid anda. Protsessi lihtsustas aga see, et pargi geoalus oli juba olemas ning olemasoleva situatsiooni ammendav kirjeldus koostatud. Lasksime koostada ka muinsuskaitselised eritingimused ning pargi ehitusregistrisse kanda: ilma selleta poleks siin tegevusi jätkata saanud."

Pargis kavandatud tööde esimene etapp, mis algas 2009. aasta sügisel ning mille nüüd väikeste mööndustega lõppenuks võib lugeda, hõlmas loomapargi praeguse keskusehoone tagust ala ehk ala piisoniaiast karuaiani. Seal said uuendatud teed ja aedikud ning uusi aedikuid juurdegi rajatud. Näiteks leidsid piisoni- ja seaaia vahelisel maatükil endale uue kodu rebased ja kährikud. Oravaaed paikneb aga nüüd üsna keskusehoone juures. Veel sai pargitööde esimesel etapil süvendatud tiiki ning rajatud muruplatse ja muud haljastust.

Mõistvad külastajad

Elistvere vanast kauplusest ümber ehitatud kahekorruseline keskusehoone, mis pidulikult avati mullu augustis, valmiski paralleelselt pargitööde esimese etapiga. Ehkki keskusehoone ehitamist nägi põhimõtteliselt ette ka pargi arendamise kava, polnud pargi projekt ning maja ja selle lähiümbruse projekt, nagu selgus, kõigis detailides kooskõlas. Lõpuks suutis nii maja ehitanud kui ka pargis toimetanud OÜ Jaagor Grupp maja ja pargi siiski rahuldavaks koosluseks kokku liita. Uue seaaia ehitamise käigus saanud aga Malle Orase ja Sirje Sauli sõnul natuke naljagi. Vana läbipaistmatu laudadest seaaia juures oli nimelt väike platvorm, millele ronides said külastajaid, eriti lapsed loomi paremini vaadelda. Uut läbipaistvat võrkaeda ehitades kavatseti algul ka platvorm taastada, siis aga taibati: seda pole ju nüüd, mil aed läbi paistab, enam vajagi!

Möödunud aasta sügisel algasid pargis teise etapi tööd, mis hõlmavad ala karuaiast põdraaiani. Sellelgi etapil uuendatakse aedikuid, piirdeid ja teid. Lisaks sellele valmib ilveseaia taga plaanilt ilvese käpajälge meenutav sillutatud plats, millele paigaldatakse infotahvlid ja viidad ning kolm unikaalset mõisaaegset kivipinki, millel jalgu puhata.

"Teede ehitamine on põhjustanud meie külastajatele mõningaid ebamugavusi: näiteks mõnda aega on neil tulnud kõndida väga jämedal killustikul ning kõpskingadega sellele minna küll ei tasu. Õnneks on külastajad olnud väga mõistvad ja saanud aru, et parema tuleviku nimel tuleb esialgu natuke kannatada," ütles Malle Oras ja lisas, et teisel etapil rajatud teed tulid ilmselt paremad ja vastupidavamad, sest olid selle ala proffide rajatud. Teise etapi töid teeb nimelt teedeehitusele spetsialiseerunud OÜ Maveter.

Malle Orase sõnul tahavad paljud külastajad, kes loomaparki tulevad, siin pikemalt olla kui see tund-poolteist, mis loomade vaatamisele kulub. Nende rõõmuks ehitatakse parki koos väliõppeklassiga välja kaheksa nn aktiivõppeelementi. Üks aitab näiteks külastajal võrrelda oma hüppevõimet erinevate loomade omaga, teine annab aimu, mida üks või teine loom toiduks tarvitab jne. Väliõppeklassi rajamist toetatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi keskkonnahariduse infrastruktuuri arendamise meetmest. Projekti lõpptähtajaks on aasta 2013.

Heinahoidlast hundini

Plaane on loomapargi rahval veel palju, ent mis neist teostub ja millal, on raske öelda. Näiteks oleks vaja karuaiale projekteerida ja ehitada laiendus, kuhu saaks karu põhiaediku hooldustööde ajaks isoleerida. Seal saaks loom külastajatest puhata ka siis, kui ta end väsinuna või unisena tunneb. Lisaks sellele vajab loomapark uut majandushoonet, kus saaks hoida loomatoiduks kasutatavat juurvilja (praegu seisab see renditud pinnal) ja kus leiaksid parema eksponeerimisvõimaluse ka pisinärilised ja kärplased. See hoone on planeeritud põhjapõdra ja kabehirve aediku vahele. Tuleval aastal tahetakse Elistvere järve äärde püsti panna uus vaatetorn. Vana oldi sunnitud lammutama, sest ekspert hindas selle amortiseerunuks ja ohtlikuks. Lammutustöö tegid loomapargi inimesed mai alguses ülemaalisel talgupäeval oma jõududega ära. Vaja on ka uut laudteed, mida mööda pargist järve äärde pääseks.

"Peame muidugi veel aru pidama, kas suudame ehitada pontoonidel laudtee, mis suurvee ajal ei upu, või tunnistama ausalt, et ka edaspidi ei pääse kevadel ja sügisel järve äärde," ütles Malle Oras. "Hea on aga see, et rajatavat laudteed saavad kasutada ka ratastooliinimesed."

Veel mõlgub Sirje Saulil ja Malle Orasel mõttes plaan rajada valitsejamaja varemete ja seaaediku vahele aedikud väikeloomade ja -lindude tarvis ning avada kunagi valitsejamaja ühe seina päästmiseks kinni müüritud allikas.

Vana mõisaaida esine ala tahetakse taastada n-ö mõisastiilis alana, ent seda plaani pole mõtet enne teostada, kui Tabivere vallale kuuluv mõisaait restaureeritud saab.

Pika plaaniderea alguses on veel sel aastal kavas praeguse närilistemaja kõrvale heinahoidla ehitamine, rea lõpus aga hundiaia rajamine ja hundi loomaparki toomine. Hundi eksponeerimiseks vajalike elutingimuste loomine on aga keerukas ja mõistagi väga kallis ettevõtmine.

"Nii et plaane meil jätkub, aga üldpilt on juba praegu päris ilus," tõdesid Sirje Saul ja Malle Oras.

Loomasõpradele olgu lõpetuseks öeldud, et 15.–19. juunini on Elistvere loomaparki lisaks päevasele ajale võimalik külastada ka hilisel õhtul, kuni kella üheni öösel. Loomapargi ööhäälte kuulamise ja loomade öötoimetuste jälgimise võimalust pakuti esimest korda möödunud aasta juunis ja huvilisi oli päris palju.

*

Elistvere kutsub öisele loomavaatlusele
Vooremaa 14.6.11
http://www.vooremaa.ee/news.php?nid=1868&cid=0

Elistvere kutsub: loomi saab sel nädalal uudistada ka kell 1 öösel!
14.6.11
http://forte.delfi.ee/news/mets/elistvere-kutsub-loomi-saab-sel-nadalal-uudistada-ka-kell-1-oosel.d?id=47771835

Selle nädala kolmapäevast pühapäevani on RMK Elistvere loomapark Jõgevamaal avatud tavapärasest kauem, loomade öiseid tegemisi saab uudistada kuni kella üheni öösel. "Kui palaval suvepäeval kipuvad loomad varju hoidma, siis öisel ajal muutuvad nad oluliselt aktiivsemaks," kommenteeris RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul. "Kõige suurema muudatuse teeb pimeduse tulekuga läbi ilves, kes on öise eluviisiga loom ja hilistel tundidel seega paremini nähtav. "

Inimeste kõrval võib pargi tavatu lahtiolekuaeg pakkuda uudseid elamusi ka loomadele. "Näiteks eelmisel aastal laulis üks seltskond karule unelaulu," meenutab Sirje Saul mullust suve, mil öist lahtiolekuaega esmakordselt katsetati.

Loomapargi külastajatele tuletatakse meelde, et kaasa tasub võtta sääsetõrjevahendid, sest Elistveres on praegu palju sääski. Jalanõude valikul võiks arvestada sellega, et pargis on uute teede rajamine küll lõpukorral, ent ikka on kohti, kus teelõik veel killustikune.

Omalt poolt pakub loomapark suveöistele külastajatele kohvi ja teed ning veidi näksimist, soovi korral võib igaüks kaasa võtta ka oma võileivad.

Piletihinnad külastuskellaajast ei muutu, üksikpilet maksab 0,96–3,2 eurot, perepilet 6,39 eurot. Gruppidele alates 10 inimesest kehtivad erihinnad ning loomapark on tänulik, kui grupid oma tulekuaja ette teada annaksid. Elistvere loomapark on avatud iga päev, juunist augustini on tavapärased lahtiolekuajad kl 10–20.

Elistvere loomapargis saab näha 13 liiki imetajaid: euroopa piisonit, rebast, kährikut, oravat, karu, ilvest, metskitse, põhjapõtra, kabehirve, põtra, metssiga, metsnugist ja jänest, lisaks faasaneid ning mitut liiki närilisi.

2010. aastal külastati Elistvere loomaparki ligi 48 000 korral, mida on 3000 võrra rohkem kui aasta varem.

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal. Varem Eesti Metsaseltsile kuulunud loomapark kuulub alates 2008. aastast RMK Tartu-Jõgeva puhkeala koosseisu.

RMK on metsaseadusega moodustatud riigitulundusasutus, mille põhiülesanne on riigimetsa säästlik ja efektiivne majandamine. RMK kasvatab metsauuendusmaterjali, korraldab metsatöid, viib läbi praktilisi looduskaitsetöid ja tegeleb metsa majandamise ja puidu müügiga. Lisaks loob RMK looduses liikumise ja metsapuhkuse võimalusi puhkealadel, viies Eesti rahvuspargis ning ligi 40 muul kaitsealal ja kujundab loodusteadlikkust. RMK hoole all on 38% Eesti metsadest.

*

Vigastatud metsloomade abistamine tuleb jätta professionaalide hooleks
Allikas: Keskkonnaamet
17.6.11
http://teadus.err.ee/artikkel?id=4647&cat=1

Vigastatud loomast tuleks teatada telefonil 1313.

Varasuvel looduses liikudes võib sageli kohata noori loomi ja linde, mistõttu sagenevad ka juhtumid, kus metslooma leidnud inimesed viivad looma tema algsest elukohast eemale. Oluline on aga meeles pidada, et looma- või linnupojaga kohtudes ei tohi teda mingil juhul kaasa võtta, sest looma elukoht on looduses.

"Inimene samastab loomapoja käitumise inimlapse abitusega ning kahjuks ruttab sageli oma tõekspidamiste järgi abi korraldama. Looma püütakse inimese arvates paremasse kohta ümber paigutada, näiteks koju viia," ütles Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi.

Looma lähedusse liigselt oma tegevusjälgi jättes kas pildistades, muidu imetledes või looma koguni inimkeskkonda kaasa võttes, seatakse looma või ka enda elu ohtu. Inimese tekitatud segaduse varjus kasutavad oma võimalust röövloomad, näiteks pesaröövlid (varesed, kajakad, kassid ja koerad). Läheduses viibiv vanaloom (näiteks põder, karu, luik) võib instinktiivselt käitudes olla inimesele ka otseselt ohtlik. Nähes linnupesa, kohates noorlooma või vanemaga pesakonda, on parim koheselt tuldud teed pidi taganeda.

Põgus kokkupuude inimesega ei kahjusta noorlooma, kuid loodusele võib pöördumatut kahju tekitada, kui jääme looma oma huvist lähtuvalt pikemalt jälgima või otsustame ta loodusest "kindlasse" kohta viia.

Reeglina tunneb loom end looduses kõige paremini. Juhul, kui tegu on ilmselgelt vigastatud linnu või metsloomaga, tuleks helistada Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Valveoperaator edastab teate Keskkonnaametile ja Päästeametile, kes hindavad olukorda ja otsustavad edasise tegevuse.

*

Keskkonnateabe Keskuse pressiteade
20.6.11
Esimene kaelusega hunt Baltikumis

Ulukite uuringute raames õnnestus 18. juunil varustada GPS-kaelusega esimene hunt Baltimaades.

Keskkonnateabe Keskuse poolt läbiviidavate ulukite uuringute raames õnnestus 18. juunil varustada GPS-kaelusega esimene hunt. Noor emahunt märgistati KTK ulukiseireosakonna kiskjate seire peaspetsialisti Marko Kübarsepa poolt Tipu uurimisalal Soomaa Rahvuspargi lõunaservas. Kaelus saadab pidevalt VHF raadiosignaale ning suundantenniga varustatud vastuvõtjaga saab määrata tema asukohti. Lisaks sellele salvestab kaeluses olev GPS seade iga kahe tunni tagant tema geograafilise positsiooni, salvestatud andmeid saab alla laadida samuti raadioside kaudu. Kaelusega hunt on esimene omataoline Baltikumis, analoogilisi uuringuid on tehtud lähiriikidest Soomes ja Poolas. Raadiotelemeetriliste meetoditega on KTK ulukiseireosakonna poolt varem jälgitud ilveseid, metskitsi ja metssigu. Uuringud annavad informatsiooni loomade territooriumi suuruse, elupaigakasutuse ja toitumise kohta. KTK poolt läbiviidavaid ulukite uuringuid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lisainfo:
Marko Kübarsepp, Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna peaspetsialist, 5280850, marko.kubarsepp@keskkonnainfo.ee
Peep Männil, Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna juhataja, 5134898, peep.mannil@keskkonnainfo.ee

*

Elistvere asukate ööelu oli viis päeva avalikustatud
Vooremaa, 21.6.11
Helve Kaasik, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1006863

Miks peaks inimesel olema asja öisesse loomaparki? Eks ikka uudishimu tõuka tagant – mida need loomad seal siis öösiti teevad? Kas ainult magavad? Või keeb seal tõeline ööelu?

"Emme, emme, tule ruttu, muidu ilves läheb ära!" hüüdis üks väike plikatirts kolmapäeva hilisõhtul Elistveres ilveste elupaiga lähedal oma emale, kes tütrele nii kiiresti järele ei jõudnud, nagu too ees lippas.

Ilvesed lasid end imetleda

Suurema muudatuse teebki pimeduse tulekuga läbi ilves, kes on öise eluviisiga loom ja hilistel tundidel paremini nähtav. RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul ütles, et tänavu olid ilvesed eriti külalislahked.

Ka see hiigelkass, keda väike tüdruk vaatama kiirustas, ei läinud tegelikult kuhugi. Ta istus stoilise rahuga aia ääres ega lasknud ümbritseval melul end segada. Tema ainus jälgimisobjekt tol õhtul oli üle tee asuvas aedikus elav kitsepere. Ilves magab päeval enamasti puu otsas. Okste vahelt paistab silma kõigepealt tema suur saba, mis alla ripub. Seejärel võivad silma jääda ka kõrvatutid.

Aga kitseema ja kaks talle jalutasid rõõmsalt aia lähedal ja näksisid rohtu. "No te võite meid ju vaadata küll, me oleme täitsa kaunid loomad," ütles kitseema kehakeel. Ja niiviisi aeglaselt ja väärikalt ringi vaadatigi. Ilvesest kitsed end segada ei lasknud, nad teadsid, et täpiline kaslane on kahe aia taga. Looduses nad muidugi ilvesesse nii rahulikult ei suhtuks. Tänavune karm talv on metsas kitsede arvukust oluliselt kahandanud. Suisa nii, et osa jahimehi neid laskma ei kiirustagi.

Ööloomapargis käis 468 uudistajat

Kolmapäevast pühapäevani oli RMK Elistvere loomapark avatud tavapärasest kauem, loomade öiseid tegemisi sai uudistada kuni kella üheni öösel. Külastajaid käis öötundidel viie päeva jooksul kokku 468, Sirje Sauli sõnul oli seda poole rohkem kui mullu. "Oleme väga rahul, sest reede õhtul oli ju tegelikult laussadu," märkis ta.

"Kui palaval suvepäeval kipuvad loomad varju hoidma, siis öisel ajal muutuvad nad oluliselt aktiivsemaks," kinnitas Sirje Saul.

Inimeste kõrval võib pargi tavatu lahtiolekuaeg pakkuda uudseid elamusi ka loomadele. "Näiteks eelmisel aastal laulis üks seltskond karule unelaulu," meenutas Saul mullust suve, mil öist lahtiolekuaega esmakordselt katsetati. Tänavu keegi karu Karoliinale küll unelaulu ei laulnud, kuid hästi palju oli väikeste lastega uudistajaid.

Neljapäeva õhtul kohale tulnud ütlesid, et kuulsid ööloomapargist eelkõige tuttavatelt, kes eelmisel õhtul Elistveres olid käinud.

Unisevõitu Krässu mõnules urus

"No mis sa passid, ma puhkan praegu, " vaatas oma puuõõnest korraks välja unisevõitu kährik Krässu. Ta lasi end südamerahus imetleda ja tõmbas siis pea peitu tagasi.

Aga kähriku kõrvalaedikus elav rebane ei lasknud end üldse segada. Tema tegi mõnusat õhtueelset uinakut sooja kivi peal, ei kergitanud pead ega liigutanud kõrvugi.

Külastajaid muudkui tuli. Põder Tõnu nosis oma õhtust oksaportsu ja vaatas uudistajaid kavala pilguga. Tema püha söömaaega ei saanud keegi rikkuda.

Hoopis teistsugune olukord oli põhjapõtrade juures. Neid häiris miski või keegi väga selgelt. Üks põtradest kõndis minuga poole aediku jagu kaasas ja püüdis oma murest rääkida. Kahjuks ei saanud ma temast aru. Mõne aja pärast loom rahunes ja hakkas sööma. Ehk oli ta siiralt üllatunud, et hilisõhtul pargis ikkagi veel nii palju inimesi ringi jalutab?

Hirvepere tegi aga häirimatult oma tavalisi õhtuseid toimetusi.

Öistele pargikülastajatele pakuti ka teed, kohvi ja küpsiseid, looduskeskuse majas oli aga väljapanek huntidest .

Sirje Saul kinnitas, et ööloomapark jääb traditsiooniliseks ürituseks ja järgmisel aastal võib taas tulla loomi uudistama.

RMK Elistvere loomapark
• Üksikpilet maksab 0,96-3,2 eurot
• Perepilet 6,39 eurot
• Rühmadele alates kümnest inimesest kehtivad erihinnad
• Loomapark on avatud iga päev, juunist augustini on tavapärased lahtiolekuajad kl 10-20
• Loomapargis saab näha 13 liiki imetajaid: euroopa piisonit, rebast, kährikut, oravat, karu, ilvest, metskitse, põhjapõtra, kabehirve, põtra, metssiga, metsnugist ja jänest, lisaks faasaneid ning mitut liiki närilisi
• 2010. aastal külastati Elistvere loomaparki ligi 48 000 korral, mida on 3000 võrra rohkem kui aasta varem.

*

Keskkonnaamet: looma koht on looduses
Vooremaa 20.6.11
http://www.vooremaa.ee/news.php?nid=1883&cid=0

Varasuvel looduses liikudes võib sageli kohata noori loomi ja linde. Looma- või linnupojaga kohtudes ei tohi teda mingil juhul kaasa võtta, sest looma elukoht on looduses. Looduses vabalt elav loom või lind pole üldjuhul abitus seisundis, märkis amet.

"Inimene samastab loomapoja käitumise inimlapse abitusega ning kahjuks ruttab sageli oma tõekspidamiste järgi abi korraldama. Looma püütakse inimese arvates paremasse kohta ümber paigutada, näiteks koju viia," ütles Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi.

Looma lähedusse liigselt oma tegevusjälgi jättes kas pildistades, muidu imetledes või looma koguni inimkeskkonda kaasa võttes, seatakse looma või ka enda elu ohtu.

Inimese tekitatud segaduse varjus kasutavad oma võimalust röövloomad, näiteks pesaröövlid (varesed, kajakad, kassid ja koerad). Läheduses viibiv vanaloom (näiteks põder, karu, luik) võib instinktiivselt käitudes olla inimesele ka otseselt ohtlik. Nähes linnupesa, kohates noorlooma või vanemaga pesakonda, on parim koheselt tuldud teed pidi taganeda.

Põgus kokkupuude inimesega ei kahjusta noorlooma, kuid loodusele võib pöördumatut kahju tekitada, kui jääme looma oma huvist lähtuvalt pikemalt jälgima või otsustame ta loodusest "kindlasse" kohta viia.

Enamasti tunneb loom end looduses kõige paremini. Juhul, kui tegu on ilmselgelt vigastatud linnu või metsloomaga, tuleks helistada Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Valveoperaator edastab teate Keskkonnaametile ja Päästeametile, kes hindavad olukorda ja otsustavad edasise tegevuse.

*

Loomasõprade kõned ummistavad abiliinid
PM 22.6.11
Tuuli Koch, http://www.postimees.ee/477938/loomasoprade-koned-ummistavad-abiliinid/

Eesti Loomakaitse Seltsi hädajuhtumite projekti juht Tania Selart tõdes, et telefonikõnesid ja kirju on võrreldes läinud suvega tunduvalt rohkem. See näitab tema sõnul eelkõige inimeste teadlikkuse kasvu, mitte seda, et loomapiinamisjuhtumeid oleks tunduvalt rohkem.

"Kindlasti on pöördumiste arvu suurenemine seotud Marge Arumäe juhtumiga, kus loomapiinaja sai hiljuti kohtus õigeksmõistva otsuse," ütles Selart.

Tavapäraselt teatavad inimesed suve alguses rohkem ka vigastatud lindudest ja pesast välja kukkunud linnupoegadest.

"Viimasel ajal on olnud ka palju puremisteateid ja õige mitu juhtumit oleme politseile edasi andnud," tõdes Selart.

Puunotiga pähe

Eesti Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner tunnistas, et tänu meediale ja viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud võigaste loomapiinamisjuhtude tõttu on inimesed palju valvsamad ja agaramad looma väärkohtlemistest teatama. Samas nimetas ta suureks puuduseks seda, et ei ole ühtset üleriigilist loomaabi telefoninumbrit.

Inimesed saavad pöörduda veterinaarametisse või keskkonnainspektsiooni, kuid abi ei jõua kohale nii kiiresti kui vaja. Teatajate mured laekuvad vihjetelefoni automaatvastajale ja kohe ei pruugi olla võimalik neile reageerida.

"Seepärast ongi inimesed hakanud pöörduma politseisse või päästeametisse, kellel tuleb siis loomi päästa. Ja see võtab neilt palju aega ja ressurssi ära," tõdes Valner.

Ülemöödunud nädalal tõid päästjad Tallinna kesklinnas tõstukiga alla kodu katuseaknast plehku pannud musta kassi, kes oli veetnud päevi lõõskava kuuma käes vihmaveerennis ega julgenud ise tagasi koju jahedasse minna.

Valner tõi ka näite paari aasta tagant, mil keskealine proua ajas teel alla rebase ja helistas veterinaarametisse, kust talle soovitati rebane metsa alla lohistada ja piinade lõpetamiseks puunotiga pähe lüüa.

"Iseenesest oli soovitus õige ja igati loomasõbralik, aga naine oli šokis ja pöördus ka minu poole.

Me ei saa panna maanteedele iga kilomeetri taha jahimeest, kes loomad piinadest päästaks, kuid abi kiiremaks ja inimsõbralikuks muutmisel tuleb veel palju teha," tunnistas loomakaitseliidu juht, ja lisas, et süsteem toimib praegu pelgalt tänu kolmanda sektori ehk vabatahtlike tööle.

Agarus Pääskülas

Veterinaar- ja toiduameti loomakaitse peaspetsialist Aivar Vuks tõdes, et nende üldtelefonile väga palju vihjeid ei tule, sest inimesed teavad rohkem loomakaitseseltsi telefoninumbrit. Küll aga pöördutakse muredega ameti maakondlikesse esindustesse. Ametniku sõnul on viimase paari aastaga, mil kehtima hakkasid lemmiklooma pidamise nõuded, kaebuste hulk kahekordistunud.

Omaette probleemiks nimetaski Valner lemmikloomade aitamist. Näiteks kui keegi näeb kusagil Eestis hädas koera, siis tuleb tal esmalt välja selgitada, mis omavalitsuses ta täpselt asub, kes on selle valla keskkonnaspetsialist ja kui ruttu on abi üldse loota. Ühtset abinumbrit oleks ka selles plaanis tarvis.

Üks viimase aja näiteid tähelepanelikkuse suurenemisest kohalikes kogukondades on Tallinna Pääsküla rahvas, kes on asunud omaalgatuslikult otsima inimest, kes tulistab sealse kandi koeri ja kasse.

Selart pidaski oluliseks, et kuna loomakaitseseltsid-liidud ei jõua vabatahtlikkuse korras igale poole, on nad info vahendajaks eri instantsidele, nagu näiteks politsei või veterinaaramet. Tema sõnul võiksid inimesed siis ise olla julgemad ning halvasti koheldud või hoitud naabrikoera või -kassi peremehega ise vestlema minna.

Anna teada
• Veterinaar- ja toiduameti vihjetelefon: 605 4750
• Eesti Loomakaitse Seltsi häda­abitelefon: 526 7117

*

Elistvere järves läks ujuvekskavaator uppi ja reostas vee diiselkütusega
EPL 5.7.11
Margit Adorf, http://www.epl.ee/artikkel/600293

4. juulil kell 11.46 teatati, et Palamuse vallas on Elistvere järves ujuvekskavaator külili vajunud ning järve lekib diiselkütust.

Sündmuskohale sõitnud pinnaltpäästjad ning keskkonnainspektsiooni esindaja sõitsid paadiga ujuvekskavaatorini ning hindasid reostuse ulatust.

Õhukese hajali laikudena õlikihiga oli kaetud kokku u. 0,5 ha suurune ala järves. Kuna tegemist oli väga õhukese õlikihiga, siis selle kokkukorjamine ei olnud võimalik.

Sündmusega jäi edasi tegelema keskkonnainspektsioon.

*

Elistvere järvel kreeni vajunud kopp ei ole keskkonnaohtlik
PM 5.7.11
Martin Pau, http://www.tartupostimees.ee/489220/elistvere-jarvel-kreeni-vajunud-kopp-ei-ole-keskkonnaohtlik/

Esmaspäeval Jõgevamaal Elistvere järvel vasakule kreeni vajunud ujuvkopp reostas järve tühisel määral, kinnitas keskkonnainspektsiooni Jõgevamaa büroo juhtivinspektor Timo Kangur.

Kangur ei osanud täna pärastlõunal veel öelda, kas kopa küljelevajumise tingis juhi valearvestus või tehniline rike, kuid sai kinnitada, et kütusepaagi korgi vahelt valgus järve ning laotus imeõhukese kirmena laiali mitmele tuhandele ruutmeetrile vaid mõni liiter diislikütust ning ohtu keskkonnale pole.

Esmaspäeval sündmuskohal käinud päästjate hinnangul oli kütust veepinnal nii vähe, et seda oli võimatu kokku koguda. Täna kella kaheks oli ekskavaatori kütusepaagi sisu teise mahutisse ümber pumbatud ning edasine reostamine välistatud.

Et tegu on õnnetusjuhtumiga, viib keskkonnainspektsioon Kanguri sõnul läbi vaid haldusmenetluse ega kavatse kopajuhti ega selle omanikku osaühingut Saaretu trahvida.

Õnnetuskohal, sajakonna meetri kaugusel kaldast, on Elistvere järve sügavus Timo Kanguri andmeil vaid paar meetrit. Kangur märkis, et tänu sellele katkeski ekskavaatori ümberminek umbes 40-kraadise nurga all – vasak roomik jõudis põhja.

*

Mustamäel nähti keset päist päeva ilvest
PM 8.7.11
Hanneli Rudi, http://www.tallinnapostimees.ee/492366/mustamael-nahti-keset-paist-paeva-ilvest/

Eile pärastlõunal nähti Tallinnas Mustamäel suurte korrusmajade vahel ilvest ringi jooksmas.

Postimehe lugeja teatel jooksis ilves kella 15 ja 16 vahel Sõpruse pst 200 maja juures. "Ma ei uskunud alguses oma silmi, aga olen 100 protsenti kindel, et tegu oli ilvesega," kinnitas vihje saatnud lugeja. Mehe sõnul pööras ta auto ümber, et veenduda, kas tegu on ikka ilvesega. Ka helistas ta 112, kust öeldi, et ühest lasteaiast on neile juba helistatud ja territooriumil viibivast ilvesest teatatud.

Põhja-Eesti päästekeskuse teatel sai häirekeskus kell 13.03 teate Mustamäel ringi jalutavast ilvesest. Tallinna päästjate jaoks pisut tavatut infot kontrollima sõitnud Lilleküla päästjad silmasid tõepoolest Parmu tänaval asuva maja hoovis kasvava puu otsas endale koha leidnud tutt-kõrvadega looma. Võrku püüdmist ära ootamata lahkus ilves sündmuskohalt.

Kell 15.41 nähti ilmselt sama looma Mustamäel asuva Sõbrakese lasteaia läheduses. Liikumiskiiruses jäid päästjad metsaelanikule siiski tublisti alla ning ilves kadus peagi nägemisulatusest. Rohkem häirekeskusele Tallinnas jalutavast ilvesest teateid pole tulnud.

*

Mustamäel jalutas ilves
8.7.11
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/mustamael-jalutas-ilves.d?id=49245211

Eile lõuna ajal nähti Tallinnas Mustamäel ilvest ringi jalutamas. Kuigi päästjad tulid metsaelanikku kinni võtma, jõudis ilves siiski linnast pageda.

Eile kell 13.03 teatati häirekeskusele Mustamäel ringi jalutavast ilvesest, teatas Põhja-Eesti päästekeskus.

Tallinna päästjate jaoks pisut tavatut infot kontrollima sõitnud Lilleküla päästjad silmasid tõepoolest Parmu tänaval asuva maja hoovis kasvava puu otsas endale koha leidnud tutt-kõrvadega looma. Võrku püüdmist ära ootamata lahkus ilves sündmuskohalt.

Kell 15.41 nähti ilmselt sama looma Mustamäel asuva Sõbrakese lasteaia läheduses. Liikumiskiiruses jäid päästjad metsaelanikule siiski tublisti alla ning ilves kadus peagi nägemisulatusest. Rohkem häirekeskusele Tallinnas jalutavast ilvesest teateid pole tulnud.

*

Mustamäel jalutas ilves
ÕL 8.7.11
Nataly Koppel, http://ohtuleht.ee/434209

Eile pärastlõunal kell 13.03 teatati häirekeskusele Mustamäel ringi jalutavast ilvesest.

Tallinna päästjate jaoks pisut tavatut infot kontrollima sõitnud Lilleküla päästjad silmasid tõepoolest Parmu tänaval asuva maja hoovis kasvava puu otsas endale koha leidnud tutt-kõrvadega looma.

Võrku püüdmist ära ootamata lahkus ilves sündmuskohalt.

Kell 15.41 nähti ilmselt sama looma Mustamäel asuva Sõbrakese lasteaia läheduses. Liikumiskiiruses jäid päästjad metsaelanikule siiski tublisti alla ning ilves kadus peagi nägemisulatusest.

Rohkem häirekeskusele Tallinnas jalutavast ilvesest teateid pole tulnud.

*

Ilves istus päise päeva ajal Tallinnas puu otsas
ÕL 9.7.11
Tiit Tamberg, http://ohtuleht.ee/434297

ILVES TALLINNAS: Looma on puu otsas üsna raske märgata – karv sulab päikesehelkidega kokku.

Päästjad, kes kolm tundi ei saanud ilvest kätte, soovitasid loomale koera kallale lasta.

Elina Liivak oli parasjagu toas askeldamas, kui kuulis väljast koera haukumist. Algul mõtles, et tegu on siiliga, kuid kui haukumine ei lakanud, läks välja asja uurima. Elina kõndis suure puu juurde ja vaatas üles. Puu otsast, umbes nelja meetri kõrguselt vaatas talle vastu Eesti suurim kaslane ilves.

"Naine helistas mulle, et aias on tiiger!"

Ehmunud Elina tormas tuppa ja helistas abikaasale. Suure ähmiga ütles algul mehele, et aias on tiiger. Kuna suvel mängivad väljas ka lapsed, siis ehmatas mees ära. "Igasuguseid mõtteid käis peast läbi," ütles mees hiljem. "Lapsed hüppavad siin, lapsed hüppavad seal, ja mida üks hullunud kaslane võib teha, kui ta hirmul on. Ilves pole just kõige nõrgema käpalöögiga, ka küüned lõikavad tal hästi."

Esimese asjana mõtles mees, kust ilves linna sattus. "Mine tea, äkki oli kellegi rõdult putku pannud, igatahes loomaaiast ta pärit ei olnud."

Poole ühe paiku helistas pere häirekeskusesse. Kell üks olid päästjad kohal. "Nad tulid ruttu, see ei olnudki mure. Aga need, kes looma magama paneks, neid ei olnud," ütleb pereisa. Nii ei saanudki midagi teha, kuigi päästjad paar tundi hoovis seisid.

Kella kolme ajal hüppas ilves puu otsast alla. "Kui loom alla hüppas, olid kõik aia ääres reas. Nad jooksid minema ja õige ka," meenutab pereisa. Pärast järelemõtlemist arvati, et ehk tuleks pere hundikoer ketist lahti lasta – ehk peletab tema ilvese minema.

Lõpuks otsustas ilves ise ära minna. Ta läks 32. keskkooli platsile, sealt edasi Sõbrakese lasteaia juurde. Seal käisid teda otsimas võrkudega varustatud päästjad. Kahjuks oli loom selleks ajaks juba kadunud.

Enim häirib ametnike suutmatus

Pereisa pahandas kõige enam suutmatus: "Nelja tunniga oleks jõudnud selle uinutipüssi igalt poolt kohale tuua. Päästeamet veeretas selle mure keskkonnainspektsiooni kaela. Sealt veeretati pall jälle päästjatele tagasi. Ka hiljem ei antud mingit infot, mida ikkagi linnas ringi kolava ilvesega ette tuleks võtta," ütleb pereisa, kuid näeb juhtunus ka õpetlikku. "Ametiautot puude alla parkides vaatan nüüd igaks juhuks puuladvad üle."

*

Miks ilvesed linna tulevad?
ÕL 9.7.11
http://ohtuleht.ee/434296

Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil selgitab, miks ilvesed linnas käivad.

Männili sõnul saab ilvest linnas näha siis, kui noorloomad hakkavad otsima pesapaika. Juhuslikult võivad ilvesed oma rännakutel eksida ka asulatesse, kuid kartma neid ei pea. Ilvesed ohtlikud pole, kuid neid kinni püüdma minna ei tasu. Enesekaitseks võib loom kallale tulla. Oma rännakutel läbivad ilvesed teinegi kord väiksemaid asulaid, kuid linna sattudes läheb noorloom segadusse ja eksib ära. Kui te kohtate ilvest aedlinnas, siis teda segada ei tasuks, ilves jätkab oma teekonda ise. Kui ilvesega kohtumine jääb tihedamalt asustatud alale, tasub kutsuda päästeamet, kes ilvese tagasi loodusesse viib. Eestis on praegu umbes 700–800 ilvest. Täiskasvanud isend on territooriumitruu, noorloomad liiguvad pesapaika otsides ringi.

*

Raplamaa pere pakub peavarju hüljatud ja vigastatud loomadele
PM 18.7.11
Hanneli Rudi, http://www.postimees.ee/501556/raplamaa-pere-pakub-peavarju-huljatud-ja-vigastatud-loomadele/

Üks Raplamaa pere on oma kodust teinud metsloomade-lindude taastusravikeskuse ja eksootiliste loomade varjupaiga, kuid Keskkonnainvesteeringute keskus peab ettevõtmist küll märkimis-, kuid mitte rahastamisväärseks.

Raplamaal Kehtna vallas elab perekond Lee hoole all sadakond looma-lindu, kellest enamik taastub õnnetusest, kirjutab Õhtuleht.

Pereisa Janno täpsustab, et ravi saavad eelkõige need metsloomad-linnud, kelle vigastuste taga on inimkäsi.

Praegu elab peres seitse iguaani, kellest vaid üks on perekonna enda võetud, ülejäänutest on omanikud loobunud.

Peale iguaanidee on perekonna juurde «unustatud» veelgi eksootilisi loomi, kes algselt hoiule toodi, nii näiteks tõi üks mees Leede juurde kuuks ajaks püütoni, kes on perekonna juures elanud nüüd juba poolteist aastat.

*

Riik jättis toetuseta
ÕL 18.7.11
http://ohtuleht.ee/435443

Ehkki keskkonnainspektsiooni- ja ameti tehnikud suunavad inimabi vajavaid loomi-linde ka ise perekond Lee juurde, riik perekonna tegevust ei toeta.

Perekond taotles keskkonnainvesteeringute keskuselt kahe aasta tarvis 50 000 eurot, et ehitada juurde aedikuid ning maksta loomade-lindude ravikulude eest. Keskus arvas küll, et projekt on looduskaitsele vajalik, kuid projekt ei saanud kokku vajaminevaid punkte, et raha saada.

Loomakaitse selts, kes linde ja loomi pere juurde sageli saadab, on kaasa andnud neile ka söögipoolist ning ühte-teist on saadud vallalt. Tegelikult peab kogu ettevõtmist ülal aga ehitajana töötav pereisa.

*

Kust saab abi luumurruga vares või hüljatud metsloomabeebi?
ÕL 18.7.11
Tiina Kaukvere, http://ohtuleht.ee/435444

UUS PERELIIGE: Uus patsient on pesast alla kukkunud kajakapoeg.

Üks Raplamaa pere on oma kodust teinud metsloomade-lindude taastusravikeskuse ja eksootiliste loomade varjupaiga, mille ukse taha ei jäeta ühtegi abivajajat. Keskkonnainvesteeringute keskus peab ettevõtmist küll märkimis-, kuid mitte rahastamisväärseks, nii käib loomade põetamine ehitajana töötava pereisa tasku pealt.

Oliveri, Sibelle ja Janno Lee juures Raplamaal Kehtna vallas elab sadakond looma-lindu, kellest enamik taastub õnnetusest.

"Me pakume neile hoolt ja abi nii palju kui võimalik," ütleb pereema Sibelle. Pereisa Janno täpsustab, et ravi saavad eelkõige need metsloomad-linnud, kelle vigastuste taga on inimkäsi. "See, mis juhtub metsas, on loomulik," põhjendab ta.

Näiteks elab Leede juures juba kolmandat aastat läbilastud tiivaga sinikaelpart. Ajutist peavarju saab rähn, kes lendas linnas vastu aknaruutu ja kukkus oimetuna maha. "Teda tuleb lihtsalt jälgida, praegu tal veel koordinatsiooniga päris kõik korras ei ole," ütleb pereema Sibelle rähni kohta.

Perekonnas elab ühe jalaga laululuik ning tiivaluu- ja jalaluumurruga vares.

"Lahastasime varesel jala ise ja Rapla kliinikust saime antibiootikumi põletiku vastu." Sibelle ütleb, et tiiva seest leiti õhupüssikuul.

Perekond kasvatab ka noort metskitse, kelle juurest heinalised eelmisel suvel ema ära ehmatasid. Kui kitseema hilisööks oma talle juurde ei tulnud, vaid kitsebeebit hakkasid himustama hoopis rebased, siis viidi loomalaps Leede juurde kasvama. "Ta peabki end inimlapseks ja kardab hoopis teisi kitsi," ütleb Sibelle, et metskitsest enam metslooma ei saa. Üldjuhul lähevad aga terveks saanud loomad-linnud tagasi loodusesse.

Varesepoeg Totu ei taha suureks saada

Suur osa abisaajatest on pesast välja kukkunud linnupojad, kes õpivad pere juures toitu otsima ning lendama ja siis pääsevad loodusesse. Üks selliseid on kuu aega tagasi perre toodud varesepoeg, keda kutsutakse hellitavalt Totuks. Totu lendab juba mööda õue ringi ja otsib katusele peidetud söögipoolist. "Siis nad harjuvad ja õpivad, et toidu eest tuleb võidelda," ütleb Oliver.

Pereema võtab Totu sülle ja kui ta linnu kõhualust sügab, toob vares kuuldavale mõnu-kraaksatuse.

"Totu keeldub suureks saamaks. Aga elu on näidanud, et sügisel lähevad ikkagi kõik need nunnud ka ära," ütleb pereema.

Peale varese on Leede kasvatada linnas pesast kukkunud vindi- ja kajakapojad. "Aga miks neid ei pea siis aitama, kas peab lükkama jalaga kuhugi põõsa alla siis?" küsib Sibelle.

Kodutud iguaanid, kilpkonnad ja maod

Leede toas keeb aga hoopis eksootilisem elu. Terraariumides lampide all soojendavad end võõramaa olendid, kellest enamiku on omanikud hüljanud. Praegu elab peres seitse iguaani, kellest vaid üks on perekonna enda võetud, ülejäänutest on omanikud loobunud.

"Neid müüvad ju lemmikloomapoed, võetakse endale pisike ilus roheline loom. Paari aastaga kasvab ta aga jurakaks. Kui inimene pole põhjalikult tutvunud loomaga, siis jäädakse hätta," ütleb Sibelle. Ka veterinaarid ei oska sageli iguaanidele abi anda.

"Näiteks noor inimene tahab pikaks ajaks ära sõita, ema-isa ega vanaema-vanaisa ei ole nõus tema looma hooldama," osutab Sibelle iguaanile. Nende pere juurde tuli koguni üks ema, pisarad silmis – poeg plaanis ära sõita ja tahtis iguaani emale jätta, naine aga kartis võõramaa elukat.

Peale iguaanidee on perekonna juurde "unustatud" veelgi eksootilisi loomi, kes algselt hoiule toodi. Näiteks tõi üks mees Leede juurde kuuks ajaks püütoni, kes on perekonna juures elanud nüüd juba poolteist aastat. Märki ei ole omanikust ega ka 70kroonisest nädalarahast. "Kui ta nüüd peaks välja ilmuma, siis on tal odavam uus loom osta," muheleb perepoeg Oliver.

Majaõuel on terve akvaariumitäis hüljatud veekilpkonnasid. "Kahe nädalaga tuli viis looma," ütleb Sibelle.

Miks perekond loomi aitab?

Oliver, Sibelle ja Janno on lihtsalt loomahuvilised ega pea õigeks, et riigi abi saavad vaid kaitsealused loomad.

*

Loomakaitsjad hakkavad madusid linnast tagasi loodusse viima
PM 19.7.11
Uwe Gnadenteich, http://www.tallinnapostimees.ee/502956/loomakaitsjad-hakkavad-madusid-linnast-tagasi-loodusse-viima/

Eestimaa Loomakaitse Liit ja keskkonnaamet sõlmisid roomajate kaitseks kokkuleppe, mille kohaselt võtavad loomakaitsjad linnatänavale või koduaeda sattunud maod enda hoolde.

Keskkonnaameti spetsialistid peavad oluliseks, et roomajad inimese käe läbi hukka ei saaks. Linnaruumi või koduhoovi sattunud rästik võib ohustada inimest ja satub seetõttu ka ise abitusse olukorda.

Alternatiivina madude tapmisele saab nad tagasi viia looduslikku keskkonda ja sellega Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) liikme Balti Herpetoloogia Ühingu (BHS) spetsialistid tegelema hakkavadki.

Leping sõlmiti üheks aastaks ja varem pole Eestis kellelegi nii pikka luba metsloomade loodusesse toimetamiseks antud. Liidul ei ole esialgu veel võimekust abistada roomajaid üle Eesti, kuid abile saavad loota Lõuna-Eesti, Pärnu-, Lääne- ja Harjumaa inimesed. Lisaks otsesele roomajate abistamisele nõustab liit ka maaomanike, kelle aladel maod elavad. ELL peab nõustamist olulisemakski kui looma ümberasustamist.

Vältimaks madude sattumist koduhoovidesse on äärmiselt oluline luua neile seal võimalikult ebamugavad tingimused. Muru niitmine ja kivi- ja oksahunnikutest puhtana hoidmine on esimesed asjad, mida maaomanik saab madude eemal hoidmiseks teha.

Kasutada võib ka vibratsioonil töötavaid mutipeletajaid. Inimeste huvi humaanse võimaluse vastu on üllatavalt suur ja kõnesid info saamiseks on tulnud nii nastikute kui rästikut kohta. Ainuüksi esimeste päevadega on Harjumaal loodusesse toimetatud 11 rästikut ning meie ökosüsteemile oluliste loomade elu sai säästetud.

Eestis elutsevad maod on looduskaitse all ning nende hukkamine on keelatud. Nõu saamiseks ja roomaja ohutusse kohta toimetamiseks võib võtta ühendust e-posti aadressil kadri@loomakaitse.eu või telefonil 56 659 888.

*

Metsloomi ei tohi koju kaasa võtta
PM 4.8.11
Martin Smutov, http://www.postimees.ee/519304/metsloomi-ei-tohi-koju-kaasa-votta/

Hommikul tööle tulles nägi Taavi Vaivere tee ääres hästi aeglaselt liikuvat kährikupoega, kes tundus mahajäetu ja nõrgana, mistõttu otsustas Taavi looma aidata.

"Helistasin keskkonnaameti numbrile 1313, kuid sealt öeldi, et võõrliikidega nemad ei tegele, kuid sõitsin koju lõunale, oli kährikupoeg ikka sealsamas ja minu süda ei lubanud teda sinna tee äärde jätta," rääkis Taavi, kirjutas Meie Maa.

Taavi sõnul oli loomal hästi palju puuke ja kärbsed olid munenud käpa peale, mistõttu võttis ta osa puuke ära ning andis loomale keefiri juua.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna bioloog Tõnu Talvi on ennegi sellise probleemiga kokku puutunud ja tema vastus oli ühene: "Kui leiate loomapoja, pole mitte midagi vaja teha ja mitte mingisuguses olukorras ei tohi neid kaasa võtta."

"Juhul, kui oleks tegemist mõne haruldase liigiga, siis üritatakse looma või lindu ravida, kuid kährik on aga inimestele väga probleemne, sest ta levitab mitmeid haigusi ja kui loomal on eluvaimu, jääb ta ellu, aga kui õnne ja eluvaimu pole, siis on see tema saatus," lisas Talvi.

*

Õpilasmaleva rattarühm korrastas Elistvere loomaparki
Vooremaa, 6.8.11
Marge Tasur, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1007141

Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) pakkus Tallinna õpilasmaleva noortele võimalust teha Elistvere loomapargis heakorratöid. 15 rattarühma noort vanuses 15–18 aastat peatusid Luua Metsanduskooli ühiselamus ja sõitsid ratastega päevas maha enam kui 20 kilomeetrit.

Poolteist nädalat malevatööd noori ei väsitanud. Neile meeldis rattaga sõita ja metsas töötada. Rühma juhi Henri Reederi sõnul tekitas hoopis nädalalõpu puhkus ja igapäevase rattasõidu ärajäämine tunde, et midagi on puudu.

Noored olid jaotatud põhiliselt kahte rühma: ühed rohisid peenraid, teised tegid metsa all korrastustöid. Sellel päeval, kui malevlastel külas käisime, töötasid kõik noored metsas. Sinna oli üles tehtud kolm lõket, kuhu kuivanud puurisu kanti. Noortele olid abiks RMK töötajad, kes langetasid vanu puid, mida noored hiljem kirvestega väiksemaks raiusid ja lõketesse kandsid.

Henri mainis, et ühe platsi on nad juba puhtaks teinud ja ka selle piirkonnaga ei lähe enam palju aega. Tööga alustati hommikul kell 9, noored olid väga kiired ja usinad.

Hoogne puuraiumine

Malevlaste valvata oli kaks lõket. Poisid õpetasid tüdrukuidki kirveid kasutama.

"Kirved on kõik nürid," kurtsid noored. "Lõunapausi ajal teritatakse," lubas rühmajuht Henri. 16-aastane Krislyn kinnitas, et kui poisid enam ei jõua, siis tüdrukud raiuvad edasi. Osa kirveid olid ka kergemad.

"Hei-hoo," kuuldus raiumise taustal väsinud üminat. "Kogu tööd ei pea täna tegema, oleme jõudsalt edasi liikunud," hõikas Henri.

Malevas on noorte kinnitusel lõbus, eriti tore on ööbimine ühikas, mis on võrreldes linnamalevas olemisega eripära. Linnas peab ju õhtul oma koju magama minema, et hommikul jälle kohtuda. Maal on just see õige maleva tunne, olid noored ühel meelel. 15 malevlasest olid selle varem kaasa teinud üheksa.

Malevasse peab saama

Õpilasmalevasse sai kandideerida ainult Tallinnast, kuid Elistveres töötajate hulgas on ka kaks erandit, kes pärit Tartumaalt. Saku Õlletehase korraldatud kampaania "Malevasse peab saama" peaauhindadeks olid pääsmed kümnesse õpilasmaleva rühma kahele 13–19-aastasele noorele. Selleks, et mängus osaleda, tuli osta kalja või vett ja täita ostutšekk oma andmetega.

Tarbijamängu üheks õnnelikuks võitjaks osutus 16-aastane Kevin, kes on pärit Äksist. Ema oli täitnud loosikupongi ja nii õnnestus tal pojale üllatus teha. Võitjal oli võimalik ise valida, millisesse malevarühma ta soovib minna. Kevin otsustas Elistvere kasuks, sest see tundus huvitav, oli tegemist jalgrattarühmaga, koht on kodule lähedal, kuid sellele vaatamata sai ööbida koos teistega ühiselamus.

18-aastase Karli jaoks, kes juba kuuel korral malevas on käinud, oli tänavune laager eriline just seepärast, et tegemist oli rattarühmaga. Karl rääkis, et talle meeldivad linnavälised malevad väga, esimesel taolisel osales ta 2008. aastal, kui töötas Saaremaal. "Ma kuulun ka maleva aktiivi," lisas noormees, osutades punasele A-tähele oma jakil.

Aktiiv on SA Õpilasmalev staabi juures tegutsev nõuandev organ, mille koosseis muutub igal sügisel, mil valitakse uus aktiiv. Sinna saab kandideerida iga malevas käinud noor, täites malevasuve lõpus vastava ankeedi.

Noored malevlased tulid meie maakonda Tallinnast rongiga, kus neile ja jalgratastele oli broneeritud terve vagun.

Raha pole peamine

Nagu varemgi kuuldud, ei pea noored malevatöö eest saadud raha oluliseks. "Loomulikult on hea, kui meie rasket töö tunnustatakse, aga raha teenimine pole eesmärk," kinnitas Deisi, kes oli sellel suvel juba teises malevas. Varem osales ta Palamuse malevas, kus rühm samuti ratastega tööl käis.

Karl lisas, et mõned aastad tagasi, kui malev nii populaarne ei olnud, tegi tema tööd isegi kolmes malevarühmas. "Registreerimisel tuleb lihtsalt jälgida, et ajad ei kattuks," ütles Karl.

Malevarühma töö sai läbi eile, 5. augustil, palka makstakse alles septembris. Seega ei olnud keegi veel plaane teinud, mida teenitud raha eest osta.

Kuigi malevakohad täituvad ülikiiresti, ei tule esimesed registreerunud alati platsi. Nii juhtus ka Elistveres töötanud rühmaga, kuhu oli vaja veel nelja noort lisaks. Seda polnud rühma juhi Henri sõnul kuigi lihtne teha, sest paljudel olid juba plaanid tehtud, kuna teadsid, et rühmad on täis.

Sama nobedalt kui käed puude tassimisel, töötasid ka noorte pead. Lemmikuteks on kujunenud igasugused malevamängud, eriti need, kus peab midagi nuputama. Kuid mängureegleid siinkohal avaldada ei saa, need on maleva saladus. Kes mängivad, saavad ise aru.

Rühma juhid kiitsid noori. Nende sõnul on tegemist tublide, vastutustundlike ja avatud noortega. Rühma juht Minni Hein lisas omalt poolt, et malevas lõbutsevad noored teistmoodi – tööd tehakse rõõmuga, lauldakse ja mängitakse. Henri kinnitas, et malev tõesti kasvatab noori – üks osalejatest oli öelnud, et muidu ta suitsetab, aga malevas ei ole see isegi mõttesse tulnud.

Et noortel polnud töö kõrvalt eriti aega jäänud loomapargi asukatega põhjalikumalt tutvuda, siis korraldati neile seal laagri viimasel päeval ekskursioon.

*

Kurepoeg Anton taastub jalaoperatsioonist
PM 16.8.11
Merje Pors, http://www.ilmajaam.ee/531614/kurepoeg-anton-taastub-jalaoperatsioonist/

Kurepoeg Antonile, kes oli õnnetult jala murdnud, tehti lahkete inimeste rahalise toe abil jalaoperatsioon ning praegu taastub Anton metsloomade taastuskeskuses.

Loomaarst Valdeko Paaveli sõnul oli jalaoperatsioon edukas ning noor lind talus üldnarkoosi hästi, teatas Eestimaa Loomakaitse Liit.

Esialgu Anton veel jalale toetada ei tohi ja vigastuste vältimiseks peab ta paar-kolm nädalat rippuma spetsiaalses rakises. Raplamaal asuva Imeloomade Seltsi taastuskeskuse perenaise Sibelle Lee sõnul on lindude jalaluumurdude puhul see tavapärane praktika.

Inimesega harjunud kurepoega võetakse siiski ka sülle ja masseeritakse kangeks jäävaid lihaseid. Talve veedab Anton taastuskeskusese ruumides ja loodusesse tagasi lastakse noor lind järgmisel kevadel.

Loomakaitsjad tänavad kõiki abivalmis inimesi, kes kurepoja paranemist annetusega toetasid. Loomakaitse liit koos Imeloomade seltsiga on käesoleval aastal abistanud või loodusesse tagasi toimetanud pea 200 metsasukat. Abi said 30 erineva liigi esindajad, kuid valdava osa moodustasid siiski vigastatud linnud.

Kurepoeg Antoni leidis üks pealinna vanaproua pesa alt ja tõi ta oma Mustamäe korterisse. "Vale toitumine ja hoolitsus viis kaltsiumipuudusel luu murruni ning lind loovutati Eesti Loomakaitse Liidu spetsialistidele," märkisid loomakaitsjad.

Liit paneb metslinde ja loomi abistada soovivatele inimestele südamele, et oskamatu abi teeb tihti rohkemgi kahju kui abistamata jätmine. Leides abivajava linnu või looma, tuleks temast teada anda spetsialistidele.

*

Elistvere mõisapark paistab nüüd läbi
Vooremaa 23.8.11
Helve Laasik, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1007234

MTÜ Elistvere Mõisapark korrastas pargi läänepoolse osa maha langenud ja tormidest räsitud puudest, tuues välja vanade põlispuude rühmad ning avades vaateid.

Lisaks uuendati pargiteed ning kaeti need kruusasõelmetega. MTÜ Elistvere Mõisapark juhatatuse liige Liivi Tamm ütles, et 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses rajatud park oli olnud kaua hooldamata ning hakkas üha enam metsistuma.

Hooldus oli juhuslik

Teadaolevalt viidi viimane korrastusraie pargi läänepoolses osas läbi 1970. aastatel ja töid juhendas siis Alfred Ilves.

Aastate jooksul on pargihooldus olnud väheefektiivne ja juhuslik. Pargis oli palju kuivanud puid ja pargi teed olid mullakattega, mis seal vihmasel ajal liikumise raskeks tegi.

Eriti hulluks läks olukord pärast mullust augustitormi, kui puud olid üksteise peal risti-rästi ja pargiteed olid muutunud osaliselt täiesti läbimatuks.

Maha raiuti eelkõige elujõuetu saare ja vahtra järelkasv, juurde kasvanud kuused, mis olid kuivamas, ning mõned kahjustunud ja maha langenud puud pargi põlispuistust. Samuti noorendati põõsarinnet. Raiet tehti metsahoolduse põhimõttest lähtuvalt.

Liivi Tamm ütles, et pargi omanikuna on ta andnud Elistvere pargi tasuta haldamiseks mittetulundusühingule Elistvere Mõisapark, läbi kelle on võimalik pargi hooldamine ja säilimine piirkonda külastavatele loodusesõpradele.

Pargi hooldamisest on Tamme sõnul huvitatud ka keskkonnaamet ja muinsuskaitseamet, kes on alati valmis vajalike nõuannetega toetama. Samuti on nõu ja jõuga abistanud Tabivere vald.

Pargi korrastamiseks kulus esimesel etapil 21090 eurot, millest Euroopa Regionaalarengu Fondist saadi Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu 18981 eurot ja omafinantseeringuna lisati 2109 eurot.

Armastatud õuesõppepaik

Park on armastatud õuesõppetuba piirkonna ja kogu Eesti õpilastele ning jalutuspaik paljudele külastajatele. Park ja looduse õpperada väärtustab kohalikku loodust ja kultuurilugu, mille tundmine kipub vähenema.

Liivi Tamm ütles, et omanikuna ta silti "eravaldus" ei kasuta ning mida rohkem inimesi pargis jalutab ja sellega tutvub, seda parem. Tema sõnul on pargis rajad piisavalt lühikesed ning täiesti jõukohased ka lastele.

Pargis kasvab väga palju laanesõnajalgu. Pärast taastamist on pargis vohama hakanud lemm-malts, mis on uskumatult elujõuline. Pärast hooldustöid peaks ka sellele liigi vohamisele piirid seadma.

Park vajab hooldamist ning järgmine projekt on kirjutatud hooldustöödeks ja vajaliku tehnika soetamiseks. Samuti plaanib MTÜ Elistvere Mõisapark taotleda vahendeid pargi geoaluse mõõdistamiseks ja dendroloogilise hindamise teostamiseks, et edaspidi uuendada pargipuid ning -põõsaid.

Elistvere mõisa park
• Suurus 6,12 hektarit
• Kuulus 19. sajandi algul kümne kaunima maapargi hulka Eestimaal
• Inglise stiilis pargi osad olid barokkaed peahoonest kirdes ning ümbritsev maastik voorte ja järvedega maastikupargina
• Praegu on Elistvere mõisa park keskmise liigirikkusega; siin kasvab 35 puu- ja põõsaliiki
• Valdav puuliik on harilik saar, algsest puistust on säilinud pärni, tammesid, hobukastan, lehiseid jt
• Suuremahulisteks haljastustöödeks tuleb edaspidi tellida dendroloogiline hindamine ja koostada haljastusprojekt
• Elistvere mõisapark on kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse
• Elistvere järv on Natura 2000 hoiuala

Kaitsealused liigid Elistvere mõisapargis
• pori-nõiakold (Circaea lutetiana)
• põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii)
• suurkõrv (Plecotus auritius)
• pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii)
• kodukakk (Strix aluco)

*

Loomarahvas ootab tõrusid ja pihlakaid
PM 25.9.11
Hanneli Rudi, http://www.postimees.ee/574480/loomarahvas-ootab-torusid-ja-pihlakaid/

Nii Tallinna loomaaia kui ka Elistvere loomapargi asukad on tänulikud, kui loodusesõbrad nende toidulaua rikastamiseks tõrusid, pihlakaid ja pähkleid toovad.

"Oleme igal aastal hea meelega tõrusid, pihlakamarju ja sarapuupähkleid vastu võtnud," ütles Inari Leiman Tallinna loomaaiast. Toidupoolist võetakse vastu loomaaia põhjaväravas Paldiski mnt 145. "Kui kohe värskelt pole võimalik tuua, peab kodus kuivatama, sest kipuvad kergelt hallitama minema," paneb ta abilistele südamele. Õunte pakkujatel palub loomaaed söödakööki (telefon 6943346) ette helistada ja uurida, kas neid on võimalik vastu võtta.

Põhiline tõrude toomine läheb Leimani sõnul lahti oktoobri alguses, mil kogunevad loomaaia loomasõprade ringide lapsed. Appi tulevad ka loomaaia sõprade seltsi (TLSS) liikmed. Leimani sõnul on eelnevatel aastatel ka mõned maakoolid tõrukogumise ühisaktsioone läbi viinud.

Jõgevamaal asuva Elistvere loomapargi juht Sirje Sauli sõnul on Tartu Tammelinna päevade ja Tähtvere linnaosa päevad üks üritustest olnud tammetõrude korjamine loomapargi loomadele. Usinamad tõrukorjajad saavad auhinnaks loomapargi külastuse koos giiditeenusega.

Viimastel aastatel on tõrude hulk olnud lausa nii suur, et jätkub loomapargile terveks aastaks.

"Kui nüüd mõelda, et mida veel loomadele korjata, siis sarapuupähklid on näiteks see toit, mida oravad ja ka karu hea meelega söövad. Talvel, kui kuusekäbid saavad valmis, siis ka see on tore kingitus meie loomadele. Ja muidugi on maitsevad loomadele kõik marjad."

Kogutud toidupoolis tuleks tuua loomaparki, kus klienditeenindaja toodu pargi lahtioleku ajal tänulikult vastu võtab.

Nii Tallinna loomaaia kui ka Elistvere loomapargist pandi inimestele südamele, et kastaneid ei ole mõtet tuua, kuna loomad neid ei söö.

*

Õpetlik loodusretk loodusse minemata
Vooremaa 11.10.11
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1007529

4. oktoobril tähistatakse kogu maailmas loomakaitsepäeva. Elistvere loomapargiski on seda kümmekond aastat tehtud. Erinevalt eelmistest kordadest aga seekord parki loomade juurde ei mindud, vaid võeti looduskeskuse õppeklassis Vahur Sepa juhtimisel ette kujuteldav loodusretk. See osutus vägagi põnevaks ja harivaks.

"Hoida, kaitsta ja armastada saab ainult neid, keda hästi tunned," ütles Vahur Sepp, kes ametilt ongi loodusretke juht, ent samas ka jahimees. Kõigepealt küsiski ta rahvalt, kuidas nad jahipidamisse suhtuvad. Oleks ta klassitäie põhimõtteliste jahieitajatega vastakuti seisnud, oleks jutt kujunenud ilmselt mõnevõrra teistsuguseks. Sedakorda olid siiski kokku saanud inimesed, kelle silmis on jaht elu loomulik koostisosa – juhul, kui see muidugi tapakire rahuldamiseks ei taandu.

"Jahimehed ei ole loomade vaenlased, vaid tasakaalu hoidjad rohu- ja lihasööjate loomade ning inimühiskonna vahel," ütles Vahur Sepp. Ta rullis üksteist pargitud loomanahka põrandale lahti ning palus kuulajatest kähku moodustunud viktoriinivõistkondadel ära arvata, kelle seljast need pärinevad. Metssea, ilvese, rebase ja mitme teise looma kasuka tundsid loomulikult kõik ära, Ameerika naaritsa ehk mingi, tuhkru, metsnugise ja saarma puhul jäid aga nii mõnedki hätta.

Kui punktid kokku loetud (alla kaheksa ei saanud neid keegi!), kuulis rahvas Vahur Sepa suust huvitavaid fakte kõigi üheteistkümne loomaliigi kohta: kes missugusel aastaajal pulmi peab, millal pojad ilmale toob, kui kaua neid enda juures hoiab, kas elab üksi või karjas, mida sööb, kuidas toitu muretseb jne. Metssiga on Sepa sõnul suurim imetaja, kes endale poegimise ajaks pesa teeb. Meie metsade ilvesed olevat aga keskeltläbi maailma suurimad seda liiki kaslased, sest meil toituvad nad põhiliselt metskitsedest, mujal maailmas aga lindudest ja närilistest.

Seda, et ilves aasta jooksul umbes 60 metskitse murrab, ei pidanud Vahur Sepp patuks: kitse olevatki taevataat ilvesele söömiseks loonud. Selleks, et mitte soovimatuid manulisi ligi meelitada, surmab ilves saaklooma käratult, st kägistades, ning lohistab selle siis verejälgi jätmata varjulisse padrikusse, et nädal aega rahulikult maiustada. Iseasi, kui ilm pakaseline on ja liha külmub: siis peab ilves uue kitse murdma, sest külmunud liha ta süüa ei saa.

Mängis endale mäkra

Eesti metsade suurima kärplase ja uskumatult keeruliste urusüsteemide ehitaja mägra kohta rääkis Vahur Sepp õpetliku loo. Üks metsaomanik tahtnud nimelt maha võtta metsatuka, kus elutses mäger. Sepp soovitanud mägrale tema mets alles jätta, sest mägra esivanemad toimetasid selles paigas arvatavasti enne metsaomaniku esivanemaid: mäkrade vanimad urusüsteemid arvatakse olevat paarsada aastat vanad. Kuna seadus siis veel asja ei reguleerinud (praegu on vähemalt kümne uruavaga mägralinnakud kaitse all), võttis mees ikkagi metsa maha ning istutas selleks, et uus mets võimalikult ruttu asemele kasvaks, Vahur Sepa soovitusel maha arukaseistikud. Kui metsaomanik mõne aja pärast istandikku vaatama läks, oli see maipõrnikatõuke täis.

"Sa andsid mulle halba nõu," süüdistanud metsaomanik Seppa. Aga tema vastanud käsi laiutades: "Senini sõi mäger tõugud ära, aga sa ise ajasid ta minema."

"Mees mängis iseendale mäkra," võttis üks kuulaja jutu lühidalt kokku.

Kährikute omaaegsest Eesti metsadesse asustamisest ei arvanud Vahur Sepp midagi head. Kui kährikunahksed mütsid-kraed veel moes olid, hoiti nende arvukus hoolsa küttimisega enam-vähem kontrolli all, nüüd ei tapa neid enam küti kuul ega pärast hoolsat vaktsiinipakkide pildumist ka marutaud.

"Nii siis juhtubki, et kui vana kährik leiab olevat paraja aja pojad oma territooriumilt minema ajada, siis pole neil tegelikult mitte kuhugi minna, sest igal pool on vanad kährikud ees," ütles Vahur Sepp. "Pojad redutavad päeval maanteekraavis ja lähevad öösel tee peale toitu otsima, kus nad surnuks sõidetakse."

Karuteene rebastele

Vaktsiinipakkide pildumist pidas Vahur Sepp karuteeneks ka rebastele. Nüüd, mil marutaud neid enam ei tapa ja mets neile kitsaks jääma hakkab, on nad linna tunginud ning toonud sinna kaasa kärntõve ja ohtliku nn väikese paelussi.

"Metsloomadele vaktsiini pildumise asemel piisanuks koduloomade vaktsineerimisest ja haigete loomade mittepuutumisest," ütles Vahur Sepp.

Meie metsade üks hinnalisemaid karusnahku on tema sõnul nugise oma. Nugis toitub üldiselt närilistest, ent lumerohkel talvel, kui metskitsed äärmuseni kurnatud, võib ta ka kitsest jagu saada. Kui nugis kanalasse satub, murrab ta seal kõik linnud maha. Mitte tapakirest, nagu paljud arvavad, vaid lootuses murtud kraam maha matta ja end niimoodi pikaks ajaks toiduvarudega kindlustada. Paraku ei oska pisikiskja ette näha, et august, mida mööda ta kanalasse sisse puges, ta koos kanaga enam välja ei mahu. Nii tulebki ta järgmisel ööl kanalasse tagasi, aga seal ootab pahatihti juba jahimees püssiga…

"Kasukaküsimusega" loomakaitsepäeva viktoriin ei piirdunud, vaid ära tuli tunda veel loomade toitumis- ja tegutsemisjälgi ning väljaheiteid. Lisaks sellele tegi Vahur Sepp vastavate vahendite abil järele linnu- ja loomahääli ning laskis publikul arvata, kes nii häälitseb ja keda selle häälega kohale annab meelitada. Muuseas, peibutusjahti peavad viimasel ajal mitte ainult püssi-, vaid ka fotomehed. Head looduslikus keskkonnas tehtud loomapilti hinnatakse juba niisama kõrgelt kui traditsioonilist jahitrofeed.

Eesti on Vahur Sepa sõnul nagu suur rahvuspark, sest meie metsad on nii taimede kui ka loomade osas liigirikkad.

"Kui loomi ja nende käitumist natukenegi tunned ja ise kõik õigesti teed, pole vaja ühegi meie metsades elava looma ees hirmu tunda," kinnitas Vahur Sepp.

Elistvere raamatukogu juhataja Heli Täpsi, kes loomakaitsepäeva sisse juhatades selle päeva taustast kõneles, tõi aga välja väikese vastuolu. Loomakaitsepäeva tähistavad nimelt inimesed, mitte loomad. Ja kelle eest nad loomi kaitsevad? Ikka inimese eest!

Nendes mõnusates pirukates, mida loomakaitsepäevalistele teepausi ajal pakuti, seekord igatahes liha polnud, vaid ainult kapsas ja porgand.

Loomakaitsepäev
• Loomakaitsepäev ehk Ülemaailmne Loomade Päev kuulutati esimest korda välja 1931. aastal Itaalias Firenzes toimunud loomakaitse alasel konverentsil. Antud kuupäev valiti tähistama loomakaitsepäeva, et mälestada kõigi elusolendite kaitsepühakut Assisi Franciscust, kelle mälestuspäev on 4. oktoobril.
• Franciscus Assisist, hüüdnimega Jumala kerjus ja õige nimega Giovanni Francesco Bernardone sündis 1181. või 1182. aastal Assisi (Itaalia) rikka riidekaupmehe pojana.
• Kuni 25-aastaseks saamiseni elas Giovanni Bernardone muretut ja naudisklevat elu, seejärel läks palverännakule Rooma, kus sai jumaliku ilmutuse osaliseks. Selle mõjul pühendus Jumala teenimisele ja jumalasõna kuulutamisele.
• Franciscus propageeris varanduseta elu ja rajas frantsiskaani mungaordu. Pärimuse järgi jutlustas ta ka loomadele ja lindudele.
• Franciscus suri 3. oktoobril 1226. 18. juulil 1228 kuulutas paavst Gregorius IX ta pühakuks.

*

Viimsi vald tahab metsloomi aidata
ÕL 15.11.11
Sven Harjo, http://ohtuleht.ee/452017

Eesti jõukaima valla Viimsi elanikud võivad saada üsna ootamatu naabri, kui vallavõimude soov rajada poolsaarele metsloomade taastuskeskus teoks tehakse.

Viimsi vald pakkus Eestimaa Looduse Fondile (ELF) keskuseks Naissaare põhjaosa kinnistut, kuid saar ei sobinud keeruka logistika ja kommunikatsioonide puudumise tõttu. Nüüd plaanib vald ELFile pakkuda kohta Tammneeme looduskaitsealal.

"Tegu on valla looduskaitsealaga ja vajadusel saab sinna plaanida ja ehitada, sest selline keskus läheb looduskaitseala suunitlusega kokku," ütleb Viimsi vallavanem Haldo Oravas. "Keskuses saaksid lapsed loomi näha," räägib vallavanem. Ta loodab, et ehk aitab spetsialistide viibimine vallas lahendada valla metsloomaprobleemi. "Meil on siin kopra- ja rebaseuputus," muretseb vallajuht. ELF saatis Harjumaa omavalitsustele kirja, millega uurib metsloomade taastuskeskuse rajamise võimalusi. Fondi projektijuhi Agni Kaldma sõnul langes valik Harjumaale seetõttu, et seal on kõige suurem merereostuse oht ja leitakse kõige rohkem vigastatud või hüljatud loomi.

Päästeameti andmetel on hättasattunud metsloomadega kõige rohkem muret Põhja-Eestis ja Ida-Virumaal. Mullu sai päästeamet 1631 metsloomadega seotud väljakutset, neist 1047 olid Tallinnas ja Harjumaal, järgnesid Ida-Virumaa 161, Tartumaa 101 ja Pärnumaa 97 väljakutsega.

"Viimsi looduskaitseala oleks igati arvestatav pakkumine," kinnitab Kaldma. Praegu on peale Tammneeme pakutud maad Jõelähtme vallas Neeme külas, samuti Tammiku endist radioaktiivsete jäätmete hoidlat Saku vallas.

Kaldma ütleb, et selliseid taastuskeskusi on kõikjal maailmas tiheasustusega aladel. "Tulin just Ateenast, seal on keskus sisuliselt kesklinnas."

*

Kährik okupeeris koerakuudi
23.12.11
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/kahrik-okupeeris-koerakuudi.d?id=63683642

Kodutu kährik otsustas oma elamistingimusi parandada ning leida endale uus ja uhke majapidamine. Selleks sobis kõige paremini koerakuut.

22. detsembril kell 13.17 sai häirekeskus teate kährikust, kes on Iisaku alevikus Sõpruse tänava eramaja territooriumil asuvasse koerakuuti end sisse seadnud.

Kohale sõitnud päästjad püüdsid abitusse olukorda sattunud loomakese kinni ja andsid jahimeestele üle.

*

Põhjapõdrad – Maare, Rudolf ja teised
ML 25.12.11
Aive Sarjas, http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/loomakasvatus/pohjapodrad-maare-rudolf-ja-teised.d?id=63660776

Foto – Põhjapõder on vähenõudlik loom, kes elaks vabalt ära ka Eestimaa looduses. Kui vaid augustikuised kärbsed sarved rahule jätaks.

"Põhjapõder on tore ja sõbralik, ega jõuluvana teda muidu oma saani vedama valinud," on Elistvere loomapargi juht Sirje Saul kindel.

Elistverre saabusid kaks põhjapõtra, emane ja isane, 2006. aasta veebruaris. Ja kust mujalt kui Lapimaalt. Pärast teist poegimist poolteist aastat hiljem põdraemand kahjuks suri, tema lapsukese kasvatasid üles inimesed.

Praegu elavadki loomapargis isane Redu ja emane Maare. Saani nad ei vea, aga silmailu pakuvad vaatajatele küll.

Ainus mure on sarvedega

Kuna Maare on inimeste üleskasvatatud lutiloom, on ta Sirje Sauli sõnul eriliselt sõbralik: temaga võib jalutamas käia nagu koeraga.

Ka Lapimaa tundrates kariloomadena peetavad põhjapõdrad on Sauli teada inimestega harjunud ja sõbralikud. Isepäi hulkuvaid täiesti metsikuid isendeid on nüüdseks väga vähe järele jäänud.

Praegu on põhjapõtrade looduslikud levialad Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsemad osad. Kuid jääajal elasid nad üsna kaugel lõunas: Euroopas näiteks Iirimaal ja Pürenee poolsaarel, Ameerikas aga Nevada ja Tennessee osariigi aladel.

Sel ajal võis neid ilmselt kohata ka tulevase Eestimaa pinnal. Sestap ei maksa imeks panna, et põhjapõdrad tänapäevalgi siinmail päris hästi hakkama saavad.

Erandiks on augustikuu, mil kärbsed tahavad põtrade nahka ajavaid sarvi kasutada munemispaigana. Sel ajal näevad muidu põhjapõdra pead ehtivad uhked sarved tõeliselt koledad välja – rippuvate naharibadega ja veritsevad.

"Kui aga hoolas olla, loomi pidevalt jälgida ning vajadusel rünnakukohtadele areosooli pihustada, saab ilusti hakkama," jagab Sirje Saul viie aasta vältel Elistveres saadud kogemusi. Väga hullu ja põletikulise juhtumi korral võetakse appi antibiootikumid. Looduslikel levialadel põhjapõtradel kärbsemuret pole, sest nii kaugel põhjas selliseid paharette ei ela.

Igal nädalal natuke rosinaid

Kui palju põhjapõtru Maarjamaal praegu elab, pole teada. Lisaks Elistvere loomapargile võib neid kohata Tallinna loomaaias ning mõnes taluloomapargis, näiteks Rõuges Tindioru talus ning Lääne-Virumaal Metsaantsu talus, mis suvel külastajatele suleti.

Põhjapõder ja muskusveis on ainsad sõralised maailmas, kes suudavad ennast ära elatada vaid samblike söömisest.

Elistvere põhjapõdrad siiski pelgalt samblikudieedil elama ei pea. "Hein on kogu aeg ees, lisaks saavad nad Soomest tellitud erilisi porograanuleid. Need sisaldavad kõiki põhjapõtrade eluks vajalikke aineid," loetleb loomapargi juht. Meeleheaks antakse Maarele ja Redule porgandeid ning kaseoksi ja ka samblikku, kui seda hankida õnnestub.

Erilisel kohal on nende menüüs aga rosinad. Need asendavad metsamarju, mida loomad vabalt looduses ringi käies ise mätastelt nopiksid.

Sirje Sauli sõnul on looduses elava põhjapõdra toidulaud äärmiselt huvitav ja mitmekesine. Soolade ja mineraalide otsinguil ei põlga ta ära linnumunade ja -poegade söömistki. Igasugustest oksadest, vartest, rohttaimedest ja muust säärasest rääkimata.

Lumerohkel talvel suudavad põhjapõdrad tänu esijalgade sõrgadele, mis moodustavad paaris justkui väikese labida, söögipoolise välja kaevata pea meetrisügavusest lumest.

Loodetavasti avab taevataat tänavugi lumeluuke Eestimaa kohal nii palju, et Elistvere asukad loomapargi külastajate rõõmuks oma iidsetelt esivanematelt pärit kaevamisoskust näidata saavad.

Sarved ja sõrad
• Hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline.
• Looduslikud levialad Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosad.
• Euraasia suurim leviala asub Taimõril.
• Euraasias elavaid põhjapõtru nimetatakse porodeks, Alaskal ja Ameerikas elavaid karibudeks.
• Õlakõrgus on 110–140 cm, kaal 100–220 kg, sünnikaal 4–8 kg.
• Kõige väiksemad elavad Põhja-Jäämere saartel ja tundras, lõuna pool alamliigid järjest suurenevad.
• Eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad Teravmägedel.
• Keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, kaks sõrga koos moodustavad justkui suure lusika, millega on hea lund kraapida.
• Ainus hirvlane, kellel ka emasloomal sarved.
• Isane heidab sarved maha pärast jooksuaega, emane pärast poegimist.

Kes on põhjapõder Rudolf?
• Põhjapõder Rudolfil on pirakas punane nina ning ta veab ameeriklaste jõuluvana saani.
• 1939. aastal kirjutas Robert May luulevormis loo pealkirjaga "Punase ninaga põhjapõder Rudolf". Raamatuke levis juba esimesel müügiaastal 2,4miljonilises tiraažis.
• 1949. aastal laulis punanina Rudolfi igihaljaks Gene Autry, sellest jõululaulust kuulsam on üksnes "Valged jõulud".
• Aastakümnete jooksul on põhjapõder Rudolfist saanud ka mitme koomiksi, telesaadete ning multifilmi kangelane.
Allikas: Wikipedia.ee

*

Tagasi minu koduleheküljele

*

Artiklid metsloomadest 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006

2012 jne