Artiklid metsloomadest Elistveres ja Alaveskil,
metsloomade rehabilitatsioonist Nigulas, Robijärvel ja mujal

*

1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006

2007 2008 2009 2010 2011

2012, 2013

*

2012

Alaveski loomapargi karudel veel talveund ei ole
Võrumaa Teataja 7.1.12
Maarja Roon, http://vorumaateataja.ee/index.php/component/content/article/59-viimased-uudised/1329-alaveski-loomapargi-karudel-veel-talveund-ei-ole

TALVEUNETUD LOOMAD – Pildil olev karupoiss Harri on viimasel ajal olnud unine ja pole mõnel päeval rohkemat kui oma nina majaukse vahelt välja pistnud. Karutüdruk Mõmpsik, kes ka eelmisel aastal jaanuari alguseni ärkvel püsis, kõnnib praegu ringi.

Alaveski loomapargi peremees Reinu ja perenaise Ele Kõivu kogemusel iga aasta loomaparkides ja -aedades elavad mesikäpad talveunne ei jäägi ning karude käitumine ülejäänud aastaaegadel sellest ei muutu. Siiski hoiavad nad Alaveski loomapargi veebruari alguseni suletuna. Seda lootuses, et külmakraadide saabudes tuleb viieaastastel Harril ja Mõmpsikul lõpuks talveuni. "Praegu on 50protsendiline võimalus, et nad veel magama jäävad," ütles Ele Kõiv.

*

Kuressaare tänavakasse ootas puurielu asemel taas vabadus
ÕL 13.1.12
Kristin Aasma, http://ohtuleht.ee/459954

Tänu anonüümsele toetajale sai Kuressaare linnavalitsus 25 tänavakassi steriliseeritud ja kastreeritud, mille järel kiisud taas tänavale vabadusse päästeti.

Kuressaare linnavalitsuse heakorra järelevalvespetsialist Heino Vipp on seda meelt, et luua tänavakassidele varjupaik sellisel moel, kui ta on seda näinud mujal (nt Tartus – toim), ei ole Kuressaares mõtet – nähtud pilt oli liialt trööstitu. "Puuridest vaatab vastu sadakond kurbade silmadega looma, kes on hüljatud, neilt on võetud vabadus oma kassielu elada," rääkis Saarte Häälega kõnelenud Vipp, lisades, et väikeses puuris kärbuvad kassidel lihased ning nad pole kaugeltki enam need loomad, kellena nad sündisid.

Vipi sõnul saadi hea inimese abiga toetusraha, mis võimaldas steriliseerida ja kastreerida 25 kassi. "Järglasi need loomad ei saa, aga hiiri on nad küll võimelised püüdma. Nüüd on nad tänaval tagasi," sõnas Heino Vipp, kes kinnitas, et kasside eest kantakse ka hoolt.

Samas kinnitas heakorra järelevalvespetsialist ka seda, et linnavalitsus on suutnud veenda nn kassikolooniaid pidavaid inimesi loomi vähendama.

*

Galerii: Hollandi hülgevarjupaika ähvardab ülekoormatus
PM 13.1.12
http://www.postimees.ee/701530/galerii-hollandi-hulgevarjupaika-ahvardab-ulekoormatus/

Hollandi hüljeste varjupaika on toodud 360 looma, vahendab BBC.

Tormide või haiguste tõttu kaldale uhutud hüljeste jaoks on Pieterburenisse püsititatud tohutu telk, kus kantakse hoolt saja hülge eest. Enamik hoolealustest on hülgepojad, kes on Hollandi põhjaranniku karmides vetes ema kaotanud.

Varjupaiga juhi Lenie ’t Harti sõnul pole ta keskuse 40 tegutsemisaasta jooksul midagi sellist varem näinud. "Sada hüljest 10 korda 40 meetri suuruses telgis teevad ikka päris valju lärmi," sõnas ta.

Hollandi põhjasaarel Texelil asuv teine varjupaik on samuti hüljestest pungil.

*

Hollandi varjupaika ummistavad hüljatud ja haiged hülgepojad
ÕL 13.1.12
Katrin Rohtla, http://ohtuleht.ee/460008

Hollandis asuv hüljeste varjupaik on ülekoormatud 360 isendiga, kes on randadesse uhutud tormi poolt.

Paljud hülgepojad on jäänud orvuks, sest on ilmselt emade juurest ära rebitud hiigelsuurte lainete poolt Hollandi põhjarannikul, teatab BBC.

Pietenbureni lastesõime juurde on üles pandud hiigelsuur telk, kus peavarju leiavad umbes 100 hüljest.

Sealse teabekeskuse juhataja sõnul pole nad 40 aasta jooksul taolist olukorda näinud, kus nii arvukalt hülgeid hädas oleks.

Hüljeste arvukusele on andnud löögi möödunud nädalased rajud tuuled nende talvitumiskohtades ja loomadele eluohtlik kopsuusstõbi.

Hüljeste abistamiseks on annetatud laste ujumisbasseine ja 35 vabatahtlikut hoolitsevad loomakeste eest. Delfinaarium on saatnud kaubaalusega kalu.

*

Ülikool edendab metsloomaravi
TPM 24.1.12
Martin Pau, http://www.tartupostimees.ee/714290/ulikool-edendab-metsloomaravi/

Kanakull laseb nokast auto libiseva dünamorihma vilina moodi häält, kui veterinaartudeng Andres Aljas tal ühe käega jalgadest haarab ning teise kaela ümber klambriks seab.

Aljase ülesanne on assisteerida maaülikooli loomakliinikus ravitud kanakulli esimest harjutuslendu. Purunenud kaarnaluu ja kergelt vigastatud silmaga lind leiti mullu novembris Tartu Ülejõe kortermaja rõdult.

Aljase kursusevend, samuti tänavu kevadel ülikooli lõpetav Madis Leivits, seob kulli kummagi jala külge kitsa nahkrihma. Rihmad omakorda haagitakse poolil jooksva nööriga. Loomakliiniku taga lumisel väljal heidab Aljas linnu näilisse vabadusse.

Lind sööstab paarkümmend meetrit lõunakaarde, teeb siis mõnekümnemeetrise pöörde vasakule ja räntsatab lumme. Teine proovilend jääb veelgi lühemaks ning kolmas piirdub vaid paarikümne meetriga.

"See näitab, et ta on loodusse naasmiseks veel nõrk," sedastab Madis Leivits. "Aga kui läheb sama hästi edasi, võib see paari nädala pärast olla juba mõeldav."

Vilumust napib

Läinud nädalal allkirjastasid Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen ja Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhataja Jüri-Ott Salm koostöölepingu, milles avaldasid soovi metsloomade meditsiini arendamiseks ning spetsiaalse valikainekursuse lisamiseks õppekavva.

Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi teadusdirektor ja professor Ülle Jaakma kinnitas, et Eestis napib professionaale, kes suudaksid anda hättasattunud metsloomadele esmaabi või neid pikemalt ravida. Kimpu kiputakse jääma aga ka juba diagnoosi panekul.

"Metslooma ravi on spetsiifiline, farmiloom on inimesega harjunud, kuid metsloomale tähendab inimese lähedus meeletut stressi," tõdes Jaakma. "Metsloomade haiguste küsimus on väga oluline, sest just neil ilmnevad tihtipeale kõigepealt tõved, mis võivad ohustada ka koduloomi."

Abiks raha taotlemisel

Looduskaitse vaatenurgast mainis ELFi juht Jüri-Ott Salm võimaliku teadustöö suunana metsloomadel korduvate sarnaste vigastuste otsimist ning nende analüüsi. Näiteks tõi ta tinahaavlitest saadava mürgistuse mõju jahilindudest toituvaile röövlindudele.

Salmi sõnul näeb ELF uue õppekava juurutamisel oma rolli näiteks raha taotlemisel Keskkonnainvesteeringute Keskuselt.

Loomaarstidiplomile lähenev Madis Leivits on aga ühtlasi ELFi ekspert, olles saanud terve aasta koolitust USAs Virginia metsloomahaiglas.

*

Ära silita haiget metslooma!
ML 27.1.12
Marten Juurik, http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/ara-silita-haiget-metslooma.d?id=63827882

Eesti Maaülikool hakkab õpetama, kuidas vigastatud metsloomadele esmaabi anda ja neid ravida. Seda tähistati kanakulli läbivaatusega.

Ajal mil maaülikooli rektor Mait Klaassen ja Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Jüri-Ott Salm metsloomade ravimise alasele koostöölepingule alla kirjutasid, viibis ülikooli kliinikus ravil kanakull.

Kull oli murdnud kaarnaluu ning vigastanud silma.

Kui Eestimaa Looduse Fondi ekspert Madis Leivits kulli jalgupidi puurist välja võttis, rippus lind pea alaspidi, vehkis hoogsalt tiibadega ning kriiskas vihaselt.

Metsloom pole koer

"Röövlinde tuleb haarata jalgadest," selgitas Leivits.

Samuti soovitas ta kanda kaitseprille ja pakse nahkkindaid, kuna linnud võivad abistavaid inimesi vigastada.

Peagi rahunes kull maha ning ülevaatus võis alata. Leivits kontrollis linnu pead, tiibu ja jalgu. Seejärel tuli lind uinutada, et teha röntgenipilt.

Pärast turgutas Leivits kanakulli hapniku abil üles ning uuris ta silmapõhju. Ülevaatus lõppes röntgenipildi vaatamisega.

"Järgmisena tuleb testida linnu lennuvõimet," ütles Leivits ja selgitas, et siis on näha, kas kull saaks looduses elamisega ja saagi jahtimisega hakkama.

Isegi kui silmakahjustusega röövlind paistab välja täiesti terve, ei pruugi ta õhust toitu näha ja sureb nälga.

"Tihtipeale on looma seisukohast eutanaasia kõige mõistlikum, et mitte tekitada talle füüsilist ja vaimset piina," selgitas Leivits.

Päris kõiki ravimatuid metsloomi siiski magama ei panda, mõned satuvad loodushariduslikel eesmärkidel loomaaeda. Kaitsealuseid liike hoitakse aga liigi jätkamiseks.

Võrreldes koduloomadega, vajavad metsloomad teistsugust kohtlemist.

"Kui koerale võib valu leevendamiseks pai teha, siis metsloomi silitada ei tohi," tõi ta näiteks. Pigem võib inimese lähedus olla neile stressiallikaks.

Leivitsi sõnu võib uskuda: ta on töötanud Nigulas metsloomade taastuskeskuses ning USAs Wildlife Center of Virginia nimelises metsloomadele mõeldud haiglas.

Metsloom kui indikaator

Eelmise aasta viimases kvartalis viibis maaülikooli loomakliinikus paarkümmend metslooma.

Nende haiguste uurimine on väga oluline, kuna ligi kaks kolmandikku neist kanduvad loomadelt inimestele, või vastupidi.

Samuti on metsloomad Leivitsi sõnul olulised keskkonna ohutuse indikaatorid. "Esimesed haigestujad on tavaliselt meie ümbruses elavad loomad," rääkis ta.

Haigestunud loomi uurides saavad arstid jälile ka inimesi ohustavatele haigustele või keskkonnakahjudele.

Samas on rändavad metsloomad haiguste levitajad. "Linnud ju rändavad, miks ei võiks siis mõni ohtlik viirus ka meile jõuda," arvas Leivits. "Me lihtsalt ei ole uurinud. Meil pole aimugi, mis meil on."

*

Piltuudis: Tartumaal lastakse vabadusse viga saanud kanakull
TPM 9.2.12
Berit-Helena Lamp, http://www.tartupostimees.ee/734060/piltuudis-tartumaal-lastakse-vabadusse-viga-saanud-kanakull/

Laupäeva keskpäeval vabastatakse Tartumaal terveks ravitud kanakull, kes mullu novembris ühe Tartu Ülejõe kortermaja rõdult leiti.

Lind leiti kortermaja rõdult purunenud kaarnaluu ja kergel vigastatud silmaga. Linnu vigastatud tiib pandi keha külge lahasse. Iga seitsme päeva tagant tehti linnule füsioteraapiat, et ta ei kaotaks püsivalt oma lennuvõimet.

Lisaks sai ta ka süsteemset valu- ja põletikuvastast ravi. Pärast ravi teostati kliiniline kontroll, mille käigus tehti kindlaks, et linnu vigastused on paranenud.

Nüüdseks on linnu võhm ja lennuvõime taastatud igapäevaste lennuharjutuste abil. Samuti on lind aklimatiseeritud õuetingimustega ja ongi jäänud vaid ta veel vabadusse tagasi lasta.

Lind lastakse vabaks laupäeval kell 12 Tartumaal Ilmatsalu metsade vahel Tenno telkimisalal ning kõik huvilised on oodatud.

Eestimaa Looduse Fond on võtnud eesmärgiks rajada vigastatud metsloomade abistamiseks metsloomade taastuskeskus, samuti on sõlmitud Eesti Maaülikooliga koostööleping, mille eesmärk on metsloomade meditsiini arendamine Eestis.

*

Ühisgümnaasiumi lapsed kogusid raha Elistvere loomapargile
Vooremaa 18.2.12
Eili Koitla, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1022407

Teisipäevasel sõbrapäeval müüsid Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilased koolis omavalmistatud küpsetisi. Saadud raha annetati seekord Elistvere loomapargile.

Heategevusliku müügipäeva idee tuli seitsmenda klassi tütarlastelt Marilinilt, Kätlinilt ja Laura-Liisalt. "Otsustasime raha just Elistverele annetada, sest see asub siinsamas meie maakonnas ning abi läheks oma kodukandi heaks," ütles Marilin Kuusik. Tüdrukute kinnitusel oli neil hea meel, et nii paljud müügipäevast aktiivselt osa võtsid ning olid nõus saadud tulu heategevuseks annetama.

Ühisgümnaasiumi aulas oli teisipäeval ligi kakskümmend müügipunkti, kus pakuti peaasjalikult omavalmistatud küpsetisi. Aula seinu kaunistasid õpilaste kunstitööd Elistvere loomapargist. Müügisaal oli avatud vahetundide ajal ning ostjaid liikus seal siis pidevalt. Osteti soovist head teha ning muidugi seepärastki, et midagi maitsvat põske pista.

Sõbrapäeval sõbralikud hinnad

Heategevus pole ühisgümnaasiumi lastele kaugeltki võõras. Möödunud aastal koguti heategevusliku müügiga raha Jaapani tsunamiohvrite abistamiseks ja selle abi toimetas sihtpunkti Punane Rist. Tol korral küündis rahasumma veidi üle saja euro, mis on nii väikese kooli laadapäeva kohta üsna tubli tulemus. Sõbrapäeval küpsetisi müünud Anna-Liis, Triinu ja Annabel rääkisid, et on ka varem heategevusega tegelenud. Kolmanda klassi tüdruk Anna-Liis rääkis, et viis enne jõule Jõgeva Kunstikooli mänguasju, kui seal heategevuskampaania korraldati. Triinu ja tema vanemad on raha annetanud Haapsalu lastekodulastele. Ka teise klassi tüdruk Annabel kinnitas, et on vanematega heategevuseks raha annetanud, kuigi talle hetkel ei meenunud, milleks tookord raha koguti.

Juba on plaane tehtud ka sügiseks. Ka siis tahetakse loomakaitsepäeval heategevuslik müük korraldada ja eestvedajateks on taas samad neiud, kes praegu seitsmendas klassis õpivad. "Kui sel korral annetasime raha kodukandi loomapargile, siis sügisel anname müügitulu tõenäoliselt Tartu kodutute koerte varjupaigale," rääkis Marilin Kuusk.

Päeva lõpuks said pea kõik müüjad oma kaubast lahti. "Maiustuste hinnad olid üsna kliendisõbralikud, seepärast ostetigi nõnda palju. Pealegi olid küpsetised ka väga maitsvad," kinnitas kooli huvijuht Gaja Mäesepp ning lisas, et kiidusõnad on ära teeninud ka vanemad, kes oma lapsi aitasid.

Hinnad laadal olid tõesti üsna sõbralikud, iga toode maksis kuni kakskümmend viis senti, olgu see siis küpsis, kukkel, muffin või tops mahla. Elistvere loomapargi toetuseks kogunes 94 eurot.

Tänutäheks ekskursioon

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul avaldas siirast heameelt, et lapsed neid meeles pidasid.

"Me töötame RMK alluvuses ja sageli ei panda meid abivajajatena tähele. Seepärast ongi väga hea meel, kui on veel inimesi ja ühendusi, kes ise meile vabatahtlikult abi pakkuma tulevad," ütles loomapargi juhataja.

Loomapargi töötajad pidasid nõu ja soovitasid, et lapsed võiksid osta kogutud raha eest karule jõhvikaid ja oravatele pähkleid. "Taimne toit on kevadel karul peamine, et ta oma seedimise uuesti käima saaks. Karu magas meil küll talveund vahelduva eduga, kuid kevade saabudes pakume talle esmalt ikka jõhvikaid," rääkis Sirje Saul. Ta ütles ka, et tänutäheks abi eest korralab loomapark kooliõpilastele Elistveres tasuta ekskursiooni. Lepiti kokku, et ekskursioonile lähevad müügipäeva eestvedajad ja tublimad loomapargi-teemaliste piltide joonistajad, kokku umbes kümmekond last.

Joonistustest, mis müügipäeval ka aula seinu kaunistasid, köidetakse kokku raamat ning seegi kingitakse Elistvere loomapargile. Ekskursioon saab ilmselt teoks kolmanda õppeveerandi lõpus.

*

Terveks ravitud kajakad said taas lendama
PM 26.2.12
Berit-Helena Lamp, http://www.postimees.ee/751948/terveks-ravitud-kajakad-said-taas-lendama/

Veebruari algul jäid tallinlastele silma kahtlaselt käituvad kajakad. Linnud lamasid jõuetult rannikul ja ei lennanud minema isegi inimeste või koerte lähenedes.

"Neid sai korjatud nii Pirita rannast, Admiraliteedi basseinist kui ka Katariina kai juurest," rääkis Eestimaa Loomakaitse Liidu esindaja Kadri Võrel Reporteri videolõigu vahendusel. "Linnud lebasid jõuetuna kõhuli maas rannas, ei saanud lennata ega käia."

Nii mõnelegi tiivulisele jäi see talv ka viimaseks. Suurem osa siiski taastus ja on tänaseks looduses tagasi. Viimased kõige viletsamas seisus olnud ja pikimat taastust vajanud sulelised vabastati aga Pirita rannas.

Kõigil kajakatel siiski lendamiseks jaksu veel ei jagunud. Paar lindu jäi veel rannale kakerdama. Üks tiivuline tegi aga mere kohal väikese ringi, ning laskus siis merre, et sulestikku pesta ning sinna ta jäigi.

"Tõime täna siia 11 lindu. Nendest seitse läksid ilusti lendu, ülejäänud tuleb jälle kokku korjata ja natukene veel aega anda. Küll lähevad nemad ka," rääkis Kadri Võrel.

Kas kajakaid räsis mingi viirus või reostunud merevesi jäigi saladuseks. See pole aga loomakaitsjate suurim mure.

Õiged jamad hakkavad pihta alles märtsikuus kui Raplamaal asuv Imeloomade Selts oma uksed sulgeb. Sibelle Lee perel pole võimalik rohkem oma raha eest metsaasukaid turgutada ja sestap tõmmatakse kulukale heategevusele joon alla.

"Mis täpselt saama hakkab ei tea, aga nii palju kui liit suudab, siis üritame edasi. Katsume leida ruumid ja katsume leida inimesed, kes sellega igapäevaselt tegeleda saavad," lootis Võrel.

*

Sulailmaga maka Alaveski eläjäpargi kahr pää koobast välän
Umaleht, Nummõr' 252, Urbõkuu 6. päiv
Saarõ Evar, http://umaleht.ee

Seo sügüsedse pildi pääle om kahr Harri jäänü, pää puhmast välän, no talvõl sulailmuga maka tä, pää pesäst välän

Saru külä Alaveski eläjäpargi kahrupaari Mõmpsiku ja Harri päält om nätä, et kahrõ magamisõ kuup tohe-i pall’o lämmi olla – nii ku ilma lämmämbäs lätsi, om Harri kerge unõga ja maka, pää koobast välän.

"Vast saigi kuup Harri jaos pall’o lämmi tettüs," arvas’ Alaveski eläjäpargi perremiis Kõivu Rein. "Nii ku ilm lämmämbäs lätt, aja tä pää koobast vällä. Vahis hämütside silmiga ümbretsõõri, tõmbas käpäga lummõ suuhvõ ja makas edesi, pää koobast välän." Ku üüse külmembäs lätt, om kahrupää sisse tõmmat, a lämmäga tulõ jälki koobasuu pääle nättäväle.

Rein ütel’, et radokuu keskpaiga suurõ külmäga magasi kahrupaar külh häste. Kummastki koobast es tulõ kõssugi, Harri oll’ koguni käpäga hainatuusti koobasuulõ ette tsurmanu.

Vast tulõ lämmä ilmaga Harrilõ vesi küle ala? "No säänest hirmu külh ei olõ!" ütel’ perremiis. Kooba põhi om maast korõmb ja om tett vett läbilaskvas, kiht tuhaplokki om ala pantu. Lisas toolõ om egäl puul sainu ja lae pääl paks kiht mineraalvilla ümbre.

Kas kahru-Harri pää om kooban vai välän, tuud saa-i siski egäüts uurma minnä – Alaveski eläjäpark om parhilla kinni. Küläliisi oodõtas kahrõ ja tõisi eläjit kaema keväje, ku lumi om är sulanu.

Mõtsaleäjide elo hää tundja Lepiski Arvi Räpinält ütel’, et mõtsakahru makassõ timahavva nigu harilikult. "Minevä kuu suurõ külmäga olli kõik karo kimmähe uinakuh. Ega karol ei olõki tegelikult talvõuni, tuud üteldäs taliuinak, selle et tä peris sügäväle ei maka, või kõrraga üles tulla, ku üles aetas," selet’ tä. Ku hariligult läävä kahru magalõ joba novembri keskpaigan, sõs no oll’ viil ka joulukuun jälgi nättü. Imäkahr pidi külh pessä minemä, selle et üle üte aasta jaanuari keskpaigan sünnüsse tälle poja. Ka keväjä poolõ ei tulõ mõtsakahr kuigi varra pesäst vällä, selle et olkugi lämmi, süvvä iks midägi ei lövvä. "Muiduki, ku üles aetas, sõs karo märdsih inämb magama ei lää, koosõrdas ümbre ja või esiki kodoeläjit murdma naada," kõnõl’ Lepiski Arvi.

*

Sulailmaga tukub Alaveski loomapargi karu pea koopalävel
6.3.12
Aive Sarjas, http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/sulailmaga-tukub-alaveski-loomapargi-karu-pea-koopalavel.d?id=64026913

Mõniste vallas Saru külas asuva Alaveski loomapargi karud Mõmpsik ja Harri magavad talveund. Ilmade soojenedes aga tegi kerge unega Harri silmad korraks lahti ning upitas pea koopasuust välja.

"Vahtis ähmaste silmadega ringi, kaapis käpaga lund suhu ja magas edasi, pea koopast väljas," kirjeldab loomapargi peremees Rein Kõiv Uma Lehele. Öösel külmaga tõmbab ott pea koopasse sisse, aga päeval soojaga ajab taas välja.

Veebruarikuu suurte külmadega magas karupaar kenasti. Mõlemas "majapidamises" valitses vaikus, Harri oli koguni heinatuusti koopasuule ette tõmmanud.

Metsloomade asjatundja Arvi Lepisk Räpinast ütleb, et metsas magavad karud tänavu nagu harilikult: "Ega karul tegelikult polegi talveuni, pigem talveuinak. Päris sügavalt ta ei maga, võib vahepeal ka üles tõusta, kui aetakse."

Magama läksid metsaotid sügisel siiski tavapärasest novembrist hiljem, jälgi võis kohata veel detsembriski.

Seda, kuidas Alaveski Harri pea koopast väljas talveund magab, külastajad siiski näha ei saa – loomapark on praegu suletud. Uudistajaid ootavad karud ja teised loomapargi asukad siis, kui lumi on ära sulanud.

*

Metsloom sattus elumaja koridori
TPM 6.3.12
Risto Mets, http://www.tartupostimees.ee/761700/metsloom-sattus-elumaja-koridori/

Tartumaal Nõo asulas tabas elanikke üllatus, kui nende kodumajja oli tunginud kährikkoer.

Lõuna päästekeskuse teatel saabus 5. märtsil kell 20.43 Nõo alevikust Raudtee tänavalt väljakutse, sest elumaja koridoris oli hätta sattunud kährik.

Päästjad püüdsid eksinud looma teki abil kinni ning lasid ta kaugemal loodusesse.

*

Metsloomad võivad peagi saada oma haigla
Valgamaalane 19.3.12
http://www.valgamaalane.ee/778858/metsloomad-voivad-peagi-saada-oma-haigla/

Esmaspäeval, 19. märtsil alustab Eestimaa Looduse Fond (ELF) annetuskampaaniat metsloomade haigla rajamiseks ja ravi rahastamiseks.

Loodav ELFi metsloomade keskus hakkab plaanide kohaselt tegelema nii ravimise, uuringute kui õpetamisega ning on reostusjuhtumi korral kohandatav reostunud eluslooduse päästeks. Haigla peaks parandama loomade ja inimeste elukeskkonda, abistades hättasattunud metsloomi ja uurides nende haigestumise põhjuseid. Metsloomade meditsiini arendamiseks Eestis on ELF sõlminud koostööleppe Eesti Maaülikooliga.

Taastuskeskuse loomist juhtiv Agni Kaldma peab kahetsusväärseks, et Eestis puudub metsloomade abistamise traditsioon. Maa- ja metsarahvana ollakse tema hinnangul harjunud metsloomade haigustesse ja vigastusse suhtuma kui looduslikku valikusse.

"Üleüldise linnastumise tingimustes peame siiski tegema oma suhtumises korrektiive: inimtegevusest põhjustatud haigustel ja vigastustel ei ole midagi pistmist loodusliku valikuga. Inimese tehtud vead peab inimene parandama," on Kaldma veendunud.

Kõigil on võimalus aidata metsloomi, panustades oma aega ja oskusi ELFi vabatahtlikuna või tehes annetuse metsloomade haigla loomiseks ja ravi finantseerimiseks Eestimaa Looduse Fondi arveldusarvetele (Swedbank 221005100292 või SEB 10102001506006), kirjutades selgitusse "metsloom".

Samuti saab annetada, helistades ELFi annetusnumbril 12 557. Annetuse suurus on sel juhul kaks eurot.

*

ELFi metsloomade keskuse koduleht – www.metsloom.ee

*

Linnas ekselnud vigastatud põder ootas halastust terve ööpäeva
PM 7.4.12
Teelemari Loonet, http://www.tallinnapostimees.ee/800762/linnas-ekselnud-vigastatud-poder-ootas-halastust-terve-oopaeva/

Täna hommikul Mähe aedlinnas majade vahel liikunud vigastatud jalaga põdravasikas pidi oma piinade lõppemist pea ööpäeva ootama.

Loom lamas vaikselt bussi taga ja vaatas hirmunult ringi, kuid hädas olid ka kohalikud elanikud, kes ei teadnud, kuidas vigastatud põder käituda võib, vahendab Reporter.ee.

Kohalike elanike korduvad helistamised hädaabinumbritele ei andnud tulemust ja kedagi kohale ei saadetud, kuigi päästeametist öeldi, et probleemiga tegeletakse. Ka keskkonnametist öeldi, et toimuv on juba eelmisest õhtust teada, rääkis kohalik elanik Jaanus.

Keskonnamet sai teateid botaanikaaia lähistel lebava põdra kohta juba eile päeval kella kolme paiku, kuid jahimehed tunnistasid põdra terveks ja jätsid ta sinnapaika. Täna hommikuks oli loom aga juba Mähele jõudnud.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv ütles, et juhtunu sai võimalikuks seetõttu, et päästeametil puudub praegu Tallinnas looma uinutamise võimekus ning erinevad hindajad hindasid põdra seisundit erinevalt.

Olukorra lahendas «Reporteri» kaamera kohalolek ja keskkonnaministri sekkumine ning 24 tundi pärast vigastatud loomast teadaandmist ta piinad ka lõpetati.

Teet Koitjärv möönis, et juhtunu annab tõsist mõtlemisainet nii keskkonnaametile kui päästeametile. «Aga niimoodi ei saa küll enam edasi olla ega minna, et meil Tallinnas ei ole võimalik looma uinutada, kui see vajalikuks osutub,» ütles ta.

*

Ametnikud jätsid nii vigase põdra kui Mähe elanikud abita
ÕL 7.4.12
Kaspar Käänik, http://ohtuleht.ee/471922

Tallinnas Mähe kandis liikunud haavatud põdraga ei tahtnud suurel reedel tegeleda ükski ametkond. Hätta jäeti nii inimesed kui ka valudes vaevlev loomahakatis.

Keskkonnaamet sai teateid botaanikaaia lähistel lebava põdra kohta reedel kella 15 paiku. Jahimehed tunnistasid aga looma terveks ja jätsid ta sinnapaika. Laupäeva hommikuks oli haige põdravasikas jõudnud Mähe majade vahele komberdada.

Kohalike elanike korduvad helistamised hädaabinumbritele tulemust ei andnud ja Mähele kedagi ei saadetud.

Agni Kaldma Eestimaa Looduse Fondist märkis Kanal 2 "Reporterile", et antud juhtum tundub lubamatu. "Riigiasutuste reformimine on viinud meid nii kaugele, et pühade ajal justkui ei saagi enam mitte midagi teha."

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv nendib uudistemagasinile, et paraku ei toimunud kogu sündmuse ühtset juhtimist ning erinevad hindajad hindasid looma seisundit erinevatel aegadel erinevalt.

Patiseisu lahendas alles "Reporteri" kaamera kohalolek ja keskkonnaministri sekkumine. 24 tundi hiljem oli haavatud loom uimastatud, elulooma sõravigastusega põdrahakatisest enam ei saa.

*

Ametid tõrjuvad vigase looma hättajätmise süüdistusi
PM 16.4.12
Hanneli Rudi, http://www.tallinnapostimees.ee/809326/ametid-torjuvad-vigase-looma-hattajatmise-suudistusi/

Keskkonnaamet ja päästeamet tõrjuvad süüdistusi, et Tallinnas Mähe kandis liikunud haavatud põdraga ei tahtnud suurel reedel tegelda ükski ametkond – pealegi tol päeval loomal jalavigastust ei tuvastatud ja arvati, et ta võib metsa tagasi minna.

Keskkonnaamet sai teate linna eksinud põdrast 6. aprillil veidi pärast kella 14 ja palus abi Harju jahindusklubilt, et põder majade vahelt välja suunata või uimastada, kirjutab Õhtuleht.

Looma liikumist jälgiti, samuti saadi valvetelefoni 1313 abil teateid looma liikumisest, kuid tema seisundit ei hinnatud reede pealelõunal vigastatuks, rääkis keskkonnaameti pressiesindaja Irmeli Karja. Õhtul käisid olukorda üle vaatamas Pirita komando päästjad, ja jalavigastust, mida võis näha televisiooni vahendusel laupäeval, reede õhtul ei tuvastatud, lisas ta.

Otsustati, et põder võib öösel leida tee metsa tagasi ja Pirita meeskond lahkus, teatades häirekeskusele, et hommikul tulevad jahimehed kontrollima, kas põder on lahkunud ja kui ei, toimetavad nad temaga edasi, rääkis päästeameti pressiesindaja Martin Vallimäe.

*

Aruküla külje alla tahetakse teha metsloomade haigla
Sõnumitooja 18.4.12
Külli Koppelmaa, http://www.sonumitooja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5155:arukuela-kuelje-alla-tahetakse-teha-metsloomade-haigla&catid=2:artikkel&Itemid=5

SA Eestimaa Looduse Fond taotleb Raasiku vallavalitsuselt nõusolekut rajada Aruküla vana alajaama territooriumile metsloomade haigla.

Üks võimalik variant kavandatavast metsloomade haiglast. ELF tahab ehitada haiglahoone ja väliaedikud metsloomadele.

Raasiku valla keskkonnaspetsialist Alari Kruusvall rääkis, et aasta tagasi pöördus Eestimaa Looduse Fond (ELF) Harjumaa valdade poole ning uuris, kas neil on maad, kuhu rajada metsloomade jaoks haigla ja rehabilitatsioonikeskus. Raasiku vallal midagi pakkuda ei olnud.

Hiljaaegu pöördus aga vallavalitsuse poole AS Elering, kelle hallata on Eesti elektrisüsteemid, ning tegi ettepaneku – kui Aruküla praegune alajaam pärast uue valmimist demonteeritakse, võiks selle maa-ala anda metsloomade haigla jaoks.

Aruküla alajaama paari hektari suurusest territooriumist on praegu valdav osa täis liine, mis uue jaama käivitamisel demonteeritakse.

Ka ELFi juhatuse esimees Jüri-Ott Salm saatis Raasiku vallavalitsusele kirja ettepanekuga esitada Eleringile taotlus anda kinnistu, millel asub vana alajaam, edaspidi heategevuslikul eesmärgil metsloomade haigla rajamiseks.

Mis on metsloomade haigla?

ELFi loomade taastuskeskuse loomise juht Agni Kaldma ütles Sõnumitoojale, et metsloomade haigla on mõeldud inim­asustusse sattunud ja vigastatuna leitud metsloomade-lindude raviks ning rehabiliteerimiseks: "Metsadesse haigeid loomi otsima ei minda. Ravile tuuakse loomad-linnud, kes on saanud viga liikluses, lennanud näiteks elektritraatidesse või vastu aknaid. Praegu näevad inimesed kusagil vigast kajakat või tuvi ega tea, mida temaga teha."

Metsloomade haigla koosneks hoonest, kus on haiglaruumid, ja väliaedikutest, kus loomi rehabiliteerida. Agni Kaldma selgitas, et eesmärk on loomade ravimine, loodusega harjutamine ning kui on selleks valmis, siis vabastatakse nad uuesti loodusesse. Selleks viiakse nad enamasti sinna, kust on leitud või kus on nende loomulik elukeskkond.

"Me ei kavatse hakata neid koguma ega eksponeerima. See tähendab, et mingit loomaaeda ega vigastatud loomade vanadekodu ei tee – me ei hakka seal pidama loomi, keda hiljem loodusesse lasta ei saa," kinnitas ta.

Küll aga on plaanis pakkuda metsloomade haigla baasil koolidele ja üldsusele erinevaid loodus- ja keskkonnahariduslikke koolitusi. Kuigi loomade hilisemaks toimetulekuks looduses püütakse neid hoida inimestest võimalikult eemal, saab hakata loomi külastajaile näitama video- ja veebikaamerate vahendusel.

Praegu metsloomade haiglat Eestis ei ole. Nigulas on küll taastuskeskus, mida haldab keskkonnaamet, kuid sealt saavad abi vaid esimese ja teise kaitsekategooria liigid. Agni Kaldma hinnangul on Läti piiri ääres asuv Nigula liiga kaugel, et iga kajaka pärast sinna sõita.

Aruküla on logistiliselt sobiv koht

Kuna Tallinnas ja Harjumaal on tihedaim inimasustus, leitakse siit 80 protsenti kogu Eesti vigastatud loomadest. Seetõttu on ELFi esindaja arvates loogiline, et metsloomade haigla rajatakse just Harjumaale.

"Arukülas asuvat kohta pakkus Elering. Käisime vaatamas ja meile tundus sobilik, peamiselt seetõttu, et on ühistranspordiga ligipääsetav. Kuna metsloomade haiglasse ei tule väga palju palgalist tööjõudu, igapäevaselt on seal ametis peamiselt vabatahtlikud, siis on oluline, et sinna saaks kohale ühistranspordiga. Hea on ka, et koht on metsa lähedal," lausus ta.

Kuigi Aruküla praeguse alajaama kõrval on paar kortermaja, ei tohiks see Agni Kaldma arvates olla loomahaigla rajamisel takistus: "Ei tasu karta, et kohalike elanike elu saaks kuidagi häiritud. Inimasustusele ei avalda metsloomade haigla mingit mõju. Kuna tegu on meditsiiniasutusega, on hügieeninõuded väga ranged."

Praegu ootab ELF Raasiku valla seisukohta. Kui otsus on positiivne, hakatakse tegelema ettevalmistustööga – projekteerimise, rahataotluste kirjutamise, sponsorite otsimise ja muuga. Esialgse prognoosi kohaselt läheb metsloomade haigla ehitamine maksma umbes 500 000 eurot. Elering on lubanud vana alajaama demonteerida 2013. aasta lõpuks.

"Positiivse stsenaariumi korral võiksime haiglat hakata ehitama 2014. aastal ning avada 2015. aastal," märkis Agni Kaldma.

Volikogu hakkab arutama

Eelmisel nädalal tutvustas vallavanem Aare Ets ELFi ja Eleringi plaane Raasiku vallavolikogule. Volikogu liikmed leidsid, et tegu on tõsise ettevõtmisega, mille lubamist peab põhjalikult kaaluma. Sel kolmapäeval, 18. aprillil arutab metsloomade haigla rajaamisega seonduvat volikogu keskkonnakomisjon.

"Kuna metsloomade haigla oleks nagunii laia avalikkuse tähelepanu all, ei usu, et kaasneks suuri probleeme. Küll aga arvan, et selle rajamine eeldab keskkonnamõjude hindamist," märkis Alari Kruusvall.

*

Alaveski loomapargis on karu poegadega maha saanud
Võrumaa Teataja 17.4.12
Inge Vee, http://www.vorumaateataja.ee/index.php/60-uudised/3191-alaveski-loomapargis-on-karu-poegadega-maha-saanud

Kolmekuused karupojad mänguhoos. Jaanuaris magasid Mõniste vallas asuva Alaveski loomapargi karud Mõmpsik ja Harri oma pesades kenasti talveund. Ega loomaaia peremees Rein Kõiv siis veel teadnud, et Mõmpsikul pojad sündinud. See teadmine tuli pisut hiljem.

"Kui ilmad läksid pisut soojemaks, tegi kergema unega Harri silmad korraks lahti ja upitas pea koopasuust välja. Vahtis ähmaste silmadega ringi, kraapis käpaga lund suhu ja magas edasi, pea koopast väljas," seletas loomapargi peremees Rein Kõiv. "Öösel külmaga tõmbab karuott pea koopasse sisse, aga päeval soojaga ajab taas välja. Veebruarikuus, kui olid külmad, magasid karud mõlemas elamises suures vaikuses," rääkis Rein Kõiv.
(Loe edasi ajalehest või telli pdf.)

*

Karupere tegemised
Võrumaa Teataja 19.4.12
Inge Vee, http://vorumaateataja.ee/index.php/60-uudised/3215-karupere-tegemised

Üks kolmest Alaveski loomapargi karupojast näitas paar päeva tagasi kahtlasi märke, nagu oleks ta haigeks jäänud. Eile möllas aga kõige väiksem karupoeg vaprasti teistega ühes, justkui poleks midagi juhtunud.

Loomapargi omanikud Ele ja Rein Kõiv on küll optimistlikud, kuid ühtlasi ka ettevaatlikud. Tegemist on siiski esimese korraga, kui neil karupoegadega tegemist, ja ettevaatus ei tee kunagi paha.

"Papa Harri ja ema Mõmpsik on tublid vanemad, aga Harrit ei saa poegade juurde lasta – nii ta istub omaette aedikus ja ajab jorinat, millest ainult Mõmpsik aru saab," seletas Rein.

Loodame, et kõik kolm karupoega ikka kenasti suureks kasvavad ja et nad hädasid haiguste näol omale juurde ei tõmba.

*

Lõbus karukevad Alaveskil
ML 19.4.12
Mirjam Nutov, http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/lobus-karukevad-alaveskil.d?id=64274633

Alaveski loomapargi pererahva keeld oli selge: karudele ei tohi fotoaparaadiga liiga lähedale minna.

Võrumaal Mõniste vallas Alaveski loomapargis on ärevad ajad, sest karuema Mõmpsik on pojad ilmale toonud.

"Millegagi peab ju maal tegelema," ütleb loomapargi perenaine Ele Kõiv ning vaatab heldinult Mõmpsikut. Mõmpsik on Elele ikka väike armas karutüdruk.

Aprillis viis aastat tagasi jõudsid tema kõrvu jutud sellest, et Ida-Virumaalt leitud karulaps viibib Nigulas. "Juba siis räägiti sellest, et see karu ilmselt loodusesse ei lähe, sest tema tervis on halb," meenutab Ele.

Nõnda läkski, et sama aasta maikuuks oli Mõmpsik Alaveskil, kus perenaine Ele võttis ta täielikult oma hoole alla.

"See oli selline hool ja vaev, et ma vist kasvataks pigem kümmet last kui ühte karu," naerab ta nüüd – tahtis ju see väike tegelane esiotsa iga kahe tunni tagant süüa saada. Toona oli vaevalt seitsmekilose karutüdruku lemmiktegevus lisaks söömisele oma kasuema süles magamine. "Nüüd ma muidugi 200kilost karu sülle ei võta," täheldab Ele naerdes.

Loomapargi perenaise nostalgiapuhangut ei saa pahaks panna. On ju tema viieaastane Mõmpsik nüüd esimest korda ka emaks saanud.

Seda, millal karupojad täpselt ilmale tulid, võib vaid oletada. Alaveski pererahvas on karulaste sünnipäevaks määranud seitsmenda jaanuari. "Siis tundus, et midagi on toimumas, " räägib Ele. "Ka hääli oli kuulda, ilmsesti võis see olla karutita hääl."

Nagu igas korralikus peres, on Mõmpsiku lastel ka isa – viieaastane Harri, kes pärit Soomest.

Ent selles peres isa laste juurde ei lasta. Sel lihtsalt põhjusel, et ta murraks oma pojad ära. "Temale loeb vist rohkem see, et saaks jälle lapsi teha," arutleb Ele karuisa hingeelu üle.

Praeguses olukorras ei jäägi Harril muud üle, kui end ärevalt tagajalgadele ajada ja läbi aediku perekonna askeldamisi pealt vaadata.

Kas pahameelest või rõõmust turtsatab ta aeg-ajalt oma pere suunas ning toob kurgupõhjast kuuldavale paar arutlevat äginat. See on märgiks krutskeid täis poegadele, kes jätavad kohe mängimise sinnapaika ja põgenevad, kuis käpad võtavad, oma varjupaika. Vaid hetkeks.

Nimesid mõmmikutel pole ega ka tule. Enamasti on Alaveskile saabutud mõnest loomaaiast või eraloomapargist, ka siin sündinud elanikud peavad ühel päeval uude koju minema.

Lisaks karudele elab Alaveski loomapargis kümneid teisi loomi. Pargi haldamiseks loodi 2007. aastal MTÜ.

*

Päästeamet hoiatab tallinlasi ringi liikuva karu eest
PM 22.4.12
Berit-Helena Lamp, http://www.tallinnapostimees.ee/816502/paasteamet-hoiatab-tallinlasi-ringi-liikuva-karu-eest/

Häirekeskus on saanud täna mitu teadet, et Tallinnas Pirita ja Kadrioru linnaosas on nähtud karu. Kuna loom võib inimest rünnata, siis palub päästeamet inimestel olla tähelepanelikud ja ettevaatlikud ning vajadusel lukustada end siseruumidesse.

Viimati nähti karu Lauluväljaku juures.

Nähes karu helistage hädaabinumbril 112 ja püüdke võimalikult täpselt kirjeldada looma asukohta ja liikumissuunda.

Päästjad ning relvastatud politseipatrull tegelevad looma otsimisega. Veterinaari abiga püütakse karu uinutada.

Päästeameti kommunikatsioonijuhi Reimo Raja ütles Postimehele kell 13.10, et hinnanguliselt on tegu umbes 150 kilogrammi kaaluva karuga. Karu asukoht on endiselt teadmata. Politsei on Mäe tänava, Narva maantee ja Lasnamäe paekalda vahel oleva ala sisse piiranud. Päästeamet on kaasanud ka keskkonnaameti spetsialistid ja jahimehed ning kammivad ümberkaudset metsa.

Veterinaar Arvi Raie sõnul oleks olukorra kõige ideaalsem lahendus see, et karu läheks ise oma tuldud teed pidi tagasi. "Tegemist on suure ohtliku kiskjaga, kes võib ettearvamtult käituda. Ka narkoosi suhtes ei pruugi ta alati olla kõige toimekam. Ettevaatlik peab igal juhul olema."

Raie ütles, et kui karu silmapiirile satub, tuleb ta uinutada ja häda korral ka maha lasta.

*

Karu aktiivsed otsingud lõpetati
PM 22.4.12
Berit-Helena Lamp, http://www.tallinnapostimees.ee/816502/karu-aktiivsed-otsingud-lopetati/

Päästeamet sai täna hommikul mitu teadet, et Tallinnas Pirita linnaosas on nähtud karu, pärastlõunaks looma aktiivsed otsingud lõpetati.

Linna sattunud karu nähti täna viimati enne kella 12 Lauluväljaku lähedal Mäe tänava lõpus põõsastikku jooksmas. Peale seda enam kui kaks ja pool tundi kestnud otsingud tulemusi ei andnud, samuti ei ole tulnud rohkem teateid hädaabinumbrile.

Siiski palub päästeamet inimestel olla endiselt ettevaatlikud. Karu märgates tuleb tagada esiteks enda ohutus ja seejäel teatada looma täpne asukoht ja liikumissuund hädaabinumbrile 112.

Karu otsimisega tegelenud päästjad, politseinikud ja jahimehed jäävad reageerimisvalmidusse ning alustavad looma otsinguid niipea kui tulevad uued teated karu asukohast. Piritale jääb patrullima politsei, kes on valmis kohe reageerima niipea, kui tuleb uusi teateid linna sattunud karust.

Päästeameti pressiesindaja Reimo Raja ütles Postimehele kell 13.10, et hinnanguliselt on tegu umbes 150 kilogrammi kaaluva karuga. Politsei piiras sisse Mäe tänava, Narva maantee ja Lasnamäe paekalda vahel oleva ala.

Veterinaar Arvi Raie sõnul oleks olukorra kõige ideaalsem lahendus see, et karu läheks ise oma tuldud teed pidi tagasi. "Tegemist on suure ohtliku kiskjaga, kes võib ettearvamatult käituda. Ka narkoosi suhtes ei pruugi ta alati olla kõige toimekam. Ettevaatlik peab igal juhul olema."

Raie ütles, et kui karu silmapiirile satub, tuleb ta uinutada ja häda korral ka maha lasta.

*

Ekspert: karu võis linna sattuda rumalusest või nälja tõttu
22.4.12
Raul Sulbi, http://www.tallinnapostimees.ee/816818/ekspert-karu-vois-linna-sattuda-rumalusest-voi-nalja-tottu/

Täna Tallinna ära eksinud karu oli ilmselt aastane või kaheaastane loom, kes on emast eraldunud, arvas ulukiuurija Peep Männil.

"Karude noorusiga on pikem kui teistel loomadel ja nad ei ole veel territoriaalsed loomad, kindlasti ei ole ta nii ohtlik kui täiskasvanud karu, aga muidugi, kui talle väga lähedale minna, siis ta võib inimesele ka viga teha," rääkis Männil "Aktuaalsele kaamerale", vahendas ERR Uudised.

Tema hinnangul võis karu linna tulla nooruse rumalusest ja ka nälja tõttu.

Pirita ja Lasnamäe kandis patseerinud mesikäpp sörkis muuhulgas mööda ka Hispaania ja Ameerika Ühendriikide saadiku elamust ja jõudis perekond Veskimägide maja taha, Heli Veskimägi jaoks oli kohtumine oma lemmikloomaga ehmatus, aga pigem head sorti ehmatus.

"Ma pesin hommikul nõusid ja mees oli läinud jalgrattagas sõitma, värav oli kergelt irvakil ja kuna puud ei ole veel lehes, on väga hea nähtavus, äkki väike tüdruk ütleb, et ema, vaata suur must koer on aia taga, vaatame, see on suur pruun karu, jooksime õue, fotokas oli küll kaaasas, aga pilti ei õnnestunud teha, sest käsi värises ja ta liikus päris kiiresti, sellise mõnusa sörgiga," meenutas Veskimägi.

*

Jahimehed Pirital karu ei leidnud ning otsingud lõpetati
22.4.12
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/jahimehed-pirital-karu-ei-leidnud-ning-otsingud-lopetati.d?id=64289301

Päästeameti kommunikatsiooniosakonna juhataja Reimo Raja ütles Delfile, et kella poole kolme ajal lõpetasid jahimehed karu otsingud, kuna kahe ja poole tunni jooksul ei leitud ühtegi jälge ega saabunud ka ühtegi hädaabikõnet.

"Mitte keegi ei ole seda karu enam näinud. Mäe tänava lõpus kadus põõsastesse ära ja pärast seda ei ole isegi ühtegi jälge temast leitud," sõnas Raja, kelle sõnul lõpetatakse praegu aktiivsed otsingud, kuid kui looma kusagil taas nähakse, siis kutsutakse jahimehed uuesti välja ning minnakse veel kord n-ö karujahile.

Raja avaldas lootust, et karu leidis tee metsa tagasi. "Ilmselt sealt, kust ta tuli, sinna jooksis ka tagasi. Seda ei saa välistada ja ma loodan, et nii ka läks. Kuid sellegi poolest tuleb endiselt ettevaatlik olla," rõhutas Raja, et Pirita kandis liikujatel tuleks tähelepanelik olla.

Looma nähes soovitab Raja vaadata, et inimene on ohutus kohas ja seejärel teatada hädaabinumbril 112, kus loom asub ja mis suunas ta täpselt liigub.

Linna sattunud karu nähti täna viimati enne kella 12 Pirital Mäe tänava lõpus põõsastikku jooksmas. Peale seda enam kui kaks ja pool tundi kestnud otsingud tulemusi ei andnud, samuti ei ole tulnud rohkem teateid hädaabinumbrile.

Karu otsimisega tegelenud päästjad, politseinikud ja jahimehed jäävad reageerimisvalmidusse ning alustavad looma otsinguid niipea, kui tulevad uued teated karu asukohast.

Piritale jääb patrullima politsei, kes on valmis kohe regeerima, kui tuleb uusi teateid linna sattunud karust.

*

Mati Kaal: Tallinna sattunud karu võis hirmu tõttu hinge heita
PM 23.4.12
Berit-Helena Lamp, http://www.postimees.ee/818150/mati-kaal-tallinna-sattunud-karu-vois-hirmu-tottu-hinge-heita/

Eile Tallinnas kohatud karu võib siiani linnas redutada ja end kusagil peita või on hoopis surnud, arvas Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.

Kaal rääkis ETV saates "Ringvaade", et mesikäpp ei sattunud linna omal tahtel, vaid kogemata ja ta oli kindlasti paanikas ning pole ka üldse võimatu, et ta on hirmu kätte ära surnud, vahendas ERR Uudised.

Kuna Mati Kaal teab oma kogemuste põhjal, kui jaburalt võivad inimesed loomi kohates käituda, tundis ta eile hirmu võimalike intsidentide ees ning rõhutas, et karu või mis tahes muu metsloom käitub linna sattudes hoopis teistmoodi ja ettearvamatult, kui looduses.

Juhul kui karuga satutakse kokku looduses, ei tohi mingil juhul ära joosta, sest kiskjatel on jälitamisrefleks. Tuleb seisma jääda, ennast suuremaks teha, käed püsti tõsta ja teha lärmi.

*

Jõelähtme golfiväljakul tatsas täna hommikul karu
24.4.12
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/joelahtme-golfivaljakul-tatsas-tana-hommikul-karu.d?id=64298063

Täna hommikul kella poole üheksa ajal tatsas üle Jõelähtme golfiväljaku metsa poole karu. Võimalik, et tegu oli pühapäeval Pirital ringi jooksnud mõmmikuga.

Golfiväljaku töötaja Kelli rääkis Delfile, et tema kolleeg tuli tööle ja nägi parkimisplatsil seistes golfiklubi kõrval endast vähem kui 50 meetri kaugusel karu. Mesikäpp jalutas rahulikult üle väljaku metsa poole ning hüppas seejärel võpsikusse.

"Ega ta alguses väga ei tahtnudki minna harjutama," rääkis Kelli kaastöötajast, kes kogus veerand tundi julgust ning uuris vaikselt, fotoaparaat näpus, ega karu väiksest metsatukast uuesti välja tule ning läks alles seejärel väljakule harjutama. "Natuke hirmus oli olnud."

Kelli arvas siiski, et karu jalutas edasi ja enam tagasi ei pööra, seda enam, et nüüd on golfiväljakul rohkem inimesi. "Vaevalt, et ta väga rahva sekka tulla tahab," rääkis Kelli, kelle sõnul on väljakul nähtud küll jäneseid, rebaseid ja rästikuid, kuid karu kohati esimest korda.

Õhtuleht kirjutas täna, et Tallinna eksinud karu võis olla Ida-Harjumaalt Jõelähmelt jooksu pannud loom. "Jõelähtmel on [metsloomade] söögikohtades kaamerad üleval. Muidu oli karu ikka näha, aga viimasel ajal oli ta kadunud," rääkis Tallinna jahindusseltsi juhataja Rein Sõitja.

*

Tallinnas müras Jõelähtme karu?
26.4.12
http://www.reporter.ee/2012/04/26/tallinnas-hirmu-kulvanud-karu-on-parit-joelahtmelt/

Möödunud nädalavahetusel Tallinnas nii hirmu kui elevust tekitanud karu oli ilmselt pärit Jõelähtmelt. Harjumaal, Jõelähtme ja Kuusalu valla metsades elutseb täna vaid üks karu. Kohalikele jahimeestele on ta vana tuttav ja temasse suhtutakse heatahtlikult.

*

Karuema vali matsutamine äratas pojad
ÕL 26.4.12
Arvo Uustalu, http://ohtuleht.ee/474442

KODUHOOV: Kui algul söandasid karupojad vaid mõned sammud oma kodumajast eemale astuda, siis nüüd on neil voli mängida ka aediku kõige kaugemates nurkades. (Aldo Luud)

"Meie kutsumise peale nad nüüd küll oma majast välja ei tule. Võtame proua jaoks õunad ja banaanid kaasa, ehk siis meelitab ka pojad õue," räägib Mõniste vallas asuva loomapargi perenaine Ele Kõiv, kelle hoole all elav karupere talvel kolme armsa karvakera võrra täiendust sai.

Kuigi Võrumaa lõunatipus asuvas loomapargis elav Mõmpsik sai kolme pojaga maha juba 7. jaanuaril, on inimesed neid kaeda saanud vaid nädala jagu. Mõistagi – alles siis, kui karu-ema poegadele väljaloa annab.

Ele ütleb, et tal on üks nipp, millega karupojad aedikusse meelitada. Peagi kukuvad teisele poole aeda banaanid, mandariinid ja õunad. Eriti viimased on need, mis karupoegadele peale lähevad. Perenaise lähenedes rahulolevalt nohisema hakanud Mõmpsik võtab eksootilise puuvilja kiirustamata hammaste vahele.

Teisel pool aeda tõuseb tagakäppadele Soome päritolu perepea Harri, kes tõmbab kontrollivalt ninaga paar korda õhku ja annab endast häälekalt märku. Kunagi Nigula karutüdrukuna staariks saanud Mõmpsik poegi jaole kutsuma ei kiirusta.

"Eile andsime talle küpsist, aga ei kutsunud ta poegi midagi, sõi ise kõik ära," muigab Ele.

Kõvad maadlejad

Päris emapiima najal pojad siiski ei ela. Kui Mõmpsik on mõned minutid head-paremat maitsnud, ilmub karumaja väljumisavale esimene uudishimulik väike unine pea, otsa ees rippumas õlekõrs.

"Ema matsutas nii kõvasti, et ajas pojad üles," ütleb Ele.

Esimese karupoja järel tulevad aedikusse ka teised kaks. Üks karupoeg veeretab algatuseks õuna ja asub siis seda sööma, teisel õnnestub kuidagi banaan lahti koorida. Keha kinnitamise järel üritab üks poegadest emaga mängima hakata, kuid ta suunatakse hella käpaliigutusega kõhu alt eemale. Teine karupoeg üritab suure kivi otsa ronida ja see tal ka õnnestub.

"Imelik, et nad veel maadlema hakanud ei ole. Kaks neist on sellised, et ei saa teineteisest mõõtu võtmata möödagi. Oskavad juba ka kahe käpa peale tõusta," räägib Ele.

Loomapargi peremees Rein Kõiv märgib, et arvatavasti pole karupoegadel maadlemistuju, kuna ema on neil enne magamaminekut kõhud täis söötnud.

Kui kaks karupoega on parajad marakratid ja tublid sööjad, siis kolmandal on vaja kogu aeg joriseda ja poriseda.

"Üks üritas siin emale selga ronida ja rippus ta karvade küljes, kuid ega proua sellest vaimustuses olnud. Aga eks ta kogu aeg õpetab poegi oma vaiksel moel. Ma ei tea, kas nad on näinud, kuidas ema ees teeb, või on see looduse poolt kaasa antud, aga nad oskavad õuna käpa pealt süüa. Mine tea, võib-olla õpetab praegugi, näiteks, kuidas võõrastega käituda," räägib Ele.

Poisid või tüdrukud?

Ele tõdeb, et mitmeid kordi on juba eemalt uuritud, kes karupoegadest võib olla tüdruk, kes poiss, aga siiani pole ta sellest sotti saanud. Esialgu ei saagi teada, sest inimesed loomade aedikusse siseneda ei söanda.

"Kui emal on pojad, siis ei tuleks see kõne allagi, aga me ei ole karude juures külas käinud juba kolm aastat, sestpeale, kui toona ligemale kaheaastane Harri meile tuli. Nad võivad küll rahulikult õuna nosida, aga siis äkitselt liiga puuri lähedale astunud inimese suunas tormata," hoiatab Ele.

Nagu öeldu kinnituseks heidab Mõmpsik paar altkulmupilku aia juurde astunud kahtlasele mehele – fotograafile.

"Isa me poegade juurde lasta ei saa. Looduses lõppeks taoline kohtumine väga kurvalt. Harri ise on küll üles kasvanud isa ja ema juures harmoonilises peres, aga parem karta kui kahetseda," selgitab Rein.

Karuema ei lase oma poegi aga isa lähedalegi, kuigi tugev aed on vahel.

"Kui pojad liiga aia juurde satuvad, siis ema kutsub nad ära ja ühmab ka isale, et umbes, mis sa seal vaatad. Isa huvitab aga vägagi, mis teisel pool aeda sünnib," naerab Ele.

Kuhu karupoegade tee edasi läheb, pole praegu veel päris kindel. Tõenäoliselt tuleb neil sügisel kas siis meie põhja- või lõunanaabritele külla minna ja sinna jäädagi.

"Ega seepärast pane neile siin Eestis nimesidki. Siis on veel kurvem neid ära saata. Eks tuli ka siis pisar silma, kui kaks aastat tagasi ühe metsast leitud karutüdruku Leedu poole teele saatsime. Tema sai seal endale nimeks Maša," ütleb Ele.

Aga karupojad näevad täpselt sellised välja nagu nende ema, kui ta paarikuusena siia toodi – kõigil kolmel valged kaelused.

*

Ele, Rein ja viis karu
PM, Arter 28.4.12
Verni Leivak, http://www.postimees.ee/822750/ele-rein-ja-viis-karu/

Mõmsik poegadega: imetamine on mesikäpast karuemmel kavas iga paari-kolme tunni tagant. Selleks keerab ta end istesse ja laseb väikestel mõmmikutel nisa otsima hakata.

Võrumaal Alaveski loomapargis on rõõmupäevad – viieaastane karuema Mõmsik tõi jaanuaris ilmale esimese pesakonna ning otsustas poegi nüüd ka ilmarahvale näidata.

Viis kilomeetrit Lätini, sada Venemaani. Neliteist aastat tagasi otsustas abielupaar Ele ja Rein Kõiv maale elama asuda, sest palgatööst sai villand. Varem lasteaiakasvatajana töötanud Ele ja metsatöödel traktoristina leiba teeninud Rein jõudsid elada Alaveskil mõne hea aasta, kui meespoolel tekkis mõte luua loomapark. "Olin sõnatu. Aga millegagi peab ju maal tegelema," kostab perenaine.

Nüüd on päevaplaan juba aastaid üks: hommikune kohvilaks, ja kohe loomade juurde. Esmalt aedadele ring peale ja siis läheb söötmiseks. Ainult esmaspäeva on nad endale külalistevabaks hingamispäevaks jätnud.

Kõigepealt olid metssead, siis tulid ilvesed... Isakaru Harri on pärit Soomest, temaga sama vana emakaru Mõmsik aga leidlaps Eesti metsadest, nii et saatuse tahtel pandi eesti tüdruk soomlasele mehele, nagu Ele ütleb.

Püha toiming – imetamine

Et koos täiskasvanuks sirgunud karud juba ka pisiperet ootavad, sellest ei saanud Ele ja Rein kohe arugi, on ju karupoeg sündides vaid 300-grammine. Igatahes näitasid kõik märgid, et jaanuari alguses tuli ilmale kolm karupoega, kelle sugu seni kindlaks määramata.

Tõi ju Mõmsik järeltulijad pesamajakesest välja alles hiljaaegu. "Karu ämmaemanda rollis polekski vist kõige parem olla," tõdeb Ele muheldes.

Ega karuema pruugi poegi uudishimulikele iga kell näidata, kuid Rein võtab appi väikese kavaluse, valades avarasse aedikusse ämbritäie mulluseid õunu. Naljakas on vaadata, kuidas väikesed mesikäpad ema eeskuju järgivad ning, endal alles piimahambad suus, just neid vilju endale krabada tahavad, mida emme ise nõuks võtnud pintslisse pista.

"Üks poegadest on jorupill memmekas, teised kaks iseseisvamad," nendib perenaine, kes karuisa ja -emaga nende lapsepõlvest peale tegelnud ja keda nood ainsa inimesena endale päris lähedale lubavad.

"Titade päev koosneb peamiselt söömisest, magamisest ja emme kiusamisest."

Kiusamiseks sobib ideaalselt mööda emme külge ülesronimine või tissi nuiamine, ning on väga lõbus vaadata, kuidas Mõmsik, kes ise asenduspiimaga üles kasvanud, end istuma sätib, neli nisa valla, et karupojad saaks üksteise võidu ja häälekalt sööma asuda. "Neil on põhitoit ikka tiss ja igal pojal on kindel tiss. Nagu sigadelgi, igal põrsal oma. See on püha toiming," selgitab Ele.

Kui jorupill kuidagi oma nisa üles ei leia, hakkab ta tegema inisevat häält, mis emagi veidi rahutuks muudab. Ja kui Mõmsik end natuke erksamalt liigutab, jääb üks poegadest nisa külge lausa rippuma.

"Noh, Mõmps, liiga teevad, jah?" naerab Rein. Ta teab, et nälga ei kannata nagunii keegi – söögikorrad on iga kahe-kolme tunni tagant.

Pealtnäha armsad ja sõbralikud

Emakaru – ja eks ka karuisa – toidulaudki on, nagu olema peab: iga päev mõlemale kolm-neli kilo liha, kolm-neli kilo kala, juba mainitud õunad, aga ka banaanid. Vahel on Ele neile putrugi keetnud, aga see roog Harrile ja Mõmsikule ei meeldi, tee mis tahad.

"Kord tegime 40 liitrit mannaputru ja lisasime 10 liitrit mett, aga kuradid ei söönud siis ka," tähendab Rein ja lisab, et tegelikult on vanade karude lemmikuks kopraliha, millega neid siis, kui jahihooaeg käes, sõpradest jahimehed varustavad.

Ega karupuuri ümber vabalt liikuda saagi. Kui ikka loomapargi külastajatele mõeldud alalt mujale astuda, teeb muidu justkui rahulolevalt naeratav karumamma hoiatavaid liigutusi, mis seisnevad kiires hoojooksus potentsiaalse ohu suunas.

"Vaatad küll, et ta on paks ja aeglane, aga mõned liigutused käivad imekähku," tõdeb Rein. On ju teada, et karu võib vajadusel arendada suisa uskumatuna näivat kiirust, kuni 60 kilomeetrit tunnis.

Sõnakuulmisega karulastel probleeme pole.

Aga isegi Rein ja Ele pole päris täpselt aru saanud, kuidas käskude-keeldude andmisega on. Loomulikult on üheks märguandeks häälitsused, kuid kohati tundub, et pojad jooksevad majakesse varjule mõne ülinapi märguande peale, mida inimesed ei tajugi.

Kui vaja, istub Mõmsik majaukse ette lausa nii, et ükski titt pesast välja ei saa. Ilmselt on paljude ohusignaalide põhjustajaks ka Harri, kes aeg-ajalt kõrvalpuuris tagajalgadele tõuseb ning uudishimulikult naabrite juurde kiigata üritab.

Poegadel, muide, veel nimesid pole. Ja ilmselt ei tulegi, sest metsloomi neist nagunii ei saa.

"Kui karuema üks talv sünnitab, siis järgmisel talvel magab koos poegadega ja alles kevadel enne järjekordset jooksuaega saavad nad iseseisvaks," selgitavad Rein ja Ele.

Enam-vähem on juba teada, mis mõmmikutest saab – üks läheb Soome Kuusamo loomaparki, teine Leetu Gruto loomaparki, kolmandale alles otsitakse kohta. Võib-olla sõidab ta samuti Leetu, aga võib-olla hoopis Poola või Saksamaale.

Et karud Alaveskilt putku pista võiksid ja siis kogu lähikonna rahvast hirmu all hoiaksid, seda karta pole. 1,3 miljonit Eesti krooni maksnud aed on otsapidi poolteise meetri sügavusel maa sees, ja nii sügavale pole pidevalt kaevamistöid harrastavad loomad jõudnud. "Teoreetiliselt on aia alla käigu kaevamine võimalik, aga praktiliselt mitte – enne tuleb põhjavesi vastu!"

Ärgem võõrdugem loodusest

Alaveskil on peale karude teisigi metsloomi. Kuuskede all on kodu leidnud ilvesed, veel on üksik orav, kakk, kabehirvekari, jänesed, rebased, hundid... Tasub mainida, et hunte ei saagi Eestis mujal vaadelda kui Alaveskil, sest isegi Tallinna loomaaiast on nad kadunud. Siia toodi inimesi pelgav metsakutsupaar mullu ühest Leedu loomapargist.

Nii et kellel sel kevadel ja suvel Lõuna-Eestisse asja, võiks küll Alaveskile sealseid asukaid, eeskätt karupoegi kaema minna. Kui on kavas rühmana tulla, peaks ette helistama, sest pererahval on liialt hästi meeles päev, mil toona veel väikest Mõmsikut ootamatult seitse turistibussitäit inimesi vaatama tuli. "350 inimest korraga – seda oli natuke liiga palju," nendib Rein.

Ele ja Rein tunnistavad, et pole oma kunagist otsust loomapark luua kordagi kahetsenud. "Mis siin ikka, vaatad karule otsa, tema vaatab rõõmsalt vastu," räägib Ele. "Peaasi, et kõik terved oleksid," lisab Rein. "Oluline on seegi, et eesti lapsed teaksid, et metsseal pole mitte kutsikad, vaid põrsad, ja et piim ei tule poest.

Mul oli ühel koostööpartneril Lõuna-Koreast partner külas ja too viidi Sangaste kandis ühte tallu külla. Korealane löönud kaht kätt kokku: "Kana! Muneb! Lehm! Lüpsab!" Võtnud siis pesast ühe muna, viinud perenaisele, kes talle selle ära keetis, ja ulatanud seepeale tuhat dollarit. Meie tahame, et meie rahvas loodusest nii võõrdunud ei oleks."

*

Vormsi saarele rändas noor isakaru
9.5.12
Martin Smutov, http://www.ilmajaam.ee/834720/vormsi-saarele-randas-noor-isakaru/

Eile varahommikul Vormsi saarel Suuremõisa kandis kalavõrke nõutama läinud kohalik mees Eedik Kisler avastas metsarajal värsked karu jäljed.

Ekspertide sõnul on tegemist noore isakaruga, kes on saarele tulnud mandrilt hajumisrände käigus, kirjutas ERRi uudisteportaal.

Vormsi vallavalitsuse teatel selgus mõõtmise tulemusel, et karu päkajälje pikkus oli 20 cm ja laius 14 cm.

Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil peab Vormsi uudisasukat käpa laiuse järgi tõenäoliselt nooreks, paari aasta vanuseks isakaruks, kelle kaal võiks praegu olla 80-100 kilo ringis.

"Üksikud karud ärkavad sageli taliuinakust juba märtsi esimesel poolel ja hakkavad ringi uitama ning toitu otsima – sel ajal võivad nad vabalt üle jää saarele jalutada," ütles Männil.

*

Põltsamaale uitama tulnud ilves jäi võrku kinni
Vooremaa, 17.5.12
Eili Koitla, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1022926

Möödunud nädalal, ööl vastu laupäeva sai päästeteenistus teate, et Põltsamaal Veski tänava võrkpalliväljakul on turvavõrgus kinni ilves. Päästjate ja jahimeeste abiga loom vabastati ja viidi metsa tagasi.

Reede hilisõhtul kella kaheteistkümne paiku sündmuskohale saabunud päästjad leidsid, et ilves oli käppipidi võrkpalliplatsi ümber asunud turvavõrku kinni jäänud. Abi paluti kohalikelt jahimeestelt.

Ilvese võrgust päästmise operatsiooni aitas suures osas läbi viia Põltsamaa jahimees Margus Ulp. Mehed viskasid loomale võrgu peale, panid paksud kindad kätte ja päästsid ta vabaks. Loom ise endale viga ei olnud teinud ning ka teda päästnud jahimehed operatsiooni käigus vigastada ei saanud.

Tegemist oli väga noore loomaga

Ulp rääkis, et tegemist oli noore, umbes aastase ilvesega, kes kaalus umbes kümmekond kilo. "Mehed rääkisid, et olid teda natuke aega varem pargis jooksmas näinud. Ilves oli kehaehituselt dobermanniga sarnane, õigemini oli noore ilvese jooksustiil nagu dobermannil. Mulle räägitigi, et ilves jooksis pargis nagu suur koer," meenutas Margus Ulp.

Ilves on oma loomult üsna pelglik ning naljalt asulatesse kondama ei lähe. Margus Ulp kinnitas, et isegi mõni elupõline jahimees pole oma silmaga ilvest vabas looduses näinud, seega on juhus, et loom sattus linna, üsna haruldane. Miks ilves asulasse luusima läks, ei tea peale looma enda mitte keegi.

Margus Ulp märkis, et tõenäoliselt oli tegemist nooruse uljusega. "See oli eelmise aasta kutsikas, kelle ema on nüüd enda juurest minema ajanud. Ju ta siis ei teadnud, kuhu läheb ja mida teeb," sõnas ta.

Praegu suurt toidupuudust pole

Veel lisas jahimees, et tema arvates ilvestel praegu pitsitavat toidupuudust pole. "Varem, kui kitsi oli vähem, oli neil toidunappus, kuid nüüd on nad hakanud hoolega kopraid murdma ja ka kitsede arvukus on kasvanud. Elan ise Põltsamaa linnas ja mul on kitsed maja lähedal söömas käinud," rääkis ta, kinnitades, et toidupuudus kindlasti ilvest linna ei ajanud.

Jahimeeste sõnul on metsloomad Põltsamaal sagedased külalised. On nähtud põtru, kitsi ja metssigu. Väiksemad metsloomad, nagu rebased, jänesed ja oravad on linnas juba tavaline nähtus, kuid ilvese sattumine linna on tõesti haruldane juhus.

*

Kevad Elistveres: lendav siga ja kultuurne teenindus
Vooremaa 24.5.12
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1022980

"Vaata, siga lendab!" öeldakse tavaliselt siis, kui kellegi tähelepanu hajutada või kedagi haneks tõmmata tahetakse. Allakirjutanu on sea lendamist siiski oma silmaga näinud – mõni nädalat tagasi Elistvere loomapargis. Siga oli väike ja triibuline ning lendu tõusis ta ema õpetliku kärsalöögi tagajärjel.

Aprilli alguses ilmale tulnud metsseapõrsad ongi õigupoolest need, kelle pärast me koos fotograafiga Elistvere-teekonna ette võtame. Ilus ilm annab lootust, et metsseaemand Possa oma väikesed triibikud pesast välja toob. Kohale jõudes peame siiski tõdema, et seaaedikutes valitseb tühjus: kõik suured ja väikesed "kärsad" peavad vaikset lõunatundi.

Kõõlume aia ääres päris tükk aega ja teeme natuke valjemat häältki, et eemal katusealuses lesiva Possa tähelepanu äratada, ent tulemus on null.

Lõpuks paneb fotograaf aparaadile pika "toru" ette ja üritab Possast kas või magaval kujulgi pilti saada, sest ega siis päris tühjade kätega ära saa minna, kui korra siia sai tuldud. Ühtäkki märkame mingit saginat kõrval, teises seaaedikus. Seal ilmubki ootamatult nähtavale neli triibulist põrsast. Taipame, et oleme kogu aeg "taielnud" vale aia taga ning vahetame kiiresti vaatlusposti.

Põrsaste õrnad kärsanükked ajavad peatselt jalule ka maas päikese käes pikutanud õige Possa (too, keda meie enne piidlesime, oli järelikult keegi teine). Ta võtab põrsad peatselt sappa ja kaob pessa. Ehkki põrsad jõudsid meie vaateväljas olla napilt minuti ning pildistada tuli kaugelt, on hädapärased fotod siiski käes ning me võime rahuliku südamega loomapargi teiste asukate tegemisi kaema minna.

Kährik ei taha ennast seekord näidata, ent tema aediku juures tuleb meelde loomapargi töötaja Asta Tõsjaki tõdemus, et osalt virtuaalmaailmas elavad tänapäeva lapsed kipuvad mõnikord igasugu eksootilisi loomi paremini teadma kui kodumaiseid. Kui küsida näiteks kährikuaediku juures, et kes see tegelane seal sees on, siis polevat harvad juhud, kui pakutakse, et pesukaru või skunk.

Kaigas läbi pea

Ilveste nägemine oli Elistveres varasematel aegadel suur õnneasi, eriti suvel, kui puud lehtes ja rohi kõrge. Nüüd tavatsevad nad end hoopis rohkem näidata. On nad ajapikku inimestega rohkem harjunud või hakanud paremini aru saama oma tähtsast missioonist rahva loodusalasel harimisel? Meie näeme tiirul ümber ilveseaia vähemalt viit suurt kaslast. Kellest paistavad kaugusest ainult kikkis kõrvad, kes jalutab suisa avalikult aia ääres ega tee meist väljagi.

Metsnugise puuri juures tuleb samuti tõdeda, et kui üks selle eelmistest asukatest ei tahtnud kuidagi pildile jääda, siis praegune näib fotograafile justkui teadlikult šõud tegevat. Teravate küünte kribinal liigub vilgas loom mööda puurivõret, tehes üha uhkemaid trikke ja võttes sisse üha atraktiivsemaid poose. Kui fotograaf objektiivi vahepeal mujale suunab, näib nugis mängu vastu kohe huvi kaotavat.

Põder Tõnu kohta on loomapargi töötajad meid ringkäigule saates öelnud, et ta näeb praegu välja nii, nagu tal oleks kaigas läbi pea kasvanud. Võrdlus osutub tabavaks. Tõnu selleaastaste sarvede alged meenutavad tõesti sammaldunud kaigast. Tundub, et põdraisand pole ilveste ja nugise algatatud loomapargi külastajate kultuurse teenindamise aktsioonist midagi kuulnud. Peitu ta just ei poe, aga paari uudistaja pärast püsti tõusma ja oma suurt keret täies hiilguses eksponeerima ka ei hakka. Või on ta ka ise natuke häiritud oma veidrast välimusest?

Kõige järjekindlamalt ignoreerib meid seekord siiski karu Karuliina, kelle jaoks näib sel hetkel maailmas eksisteerivat vaid üks suur kont, mille küljest veel liharibasid rebida annab. Mõmmiku meie poole keeratud selg näib ütlevat: kuulge, tohmanid, teil on minust sadu uhkeid pilte olemas, aitab juba! Nagu mõnel varasemalgi, oli ka sel talvel Karuliina uni loomapargi töötajate sõnul napiks jäänud. Tukkunud teine natuke ja siis tulnud jälle pesast välja. Võib-olla missioonitundest? Et kui oled juba korra loomapargi leivale võetud, siis pead ka oma tööd tegema, st end külastajatele regulaarselt näitama?

Pargiringilt naastes satume taas seaaia lähistele. Ning märkame, et Possa on jälle põrsastega väljas. Tukkudes on emisel kõht tühjaks läinud ning ta tuleb, põrsad kannul, aia eesserva visatud tammetõrusid nosima. Siis see juhtubki. Üks väikestest triibikutest tükib haarama tõrusid otse ema nina alt ning saab kohe valusa õppetunni: Possa äigab kärsaga, nii et põrsas suure kaarega eemale lendab.

Possa pedagoogika

"Külastajad on meile varemgi kaevanud, et Possa oma põrsastega nii talitab," ütleb Asta Tõsjak, kui juhtunust talle räägime.

Lastekaitseametnikke pole vist siiski mõtet Possa vääradest pedagoogikavõtetest informeerima hakata, sest sealaste kaitsmine nende kompetentsi ei kuulu. Possale pedagoogika-alast loengut pidada pole ka mõtet. Ning ega põrsas väikesest õhulennust suurt numbrit teinudki. Kargas aga rõõmsalt jalule ja hakkas järgmist tõru otsima. Tõsi, ema kärsast pisut kaugemalt.

Et kirjeldatud Elistvere-retkest on tõepoolest möödas juba mitu nädalat, tuleb siia lisada väike epiloog. Possa neljast põrsast, keda me tookord nägime, on nüüdseks paraku alles vaid kaks ja needki on nõrgukesed.

"Paistab, et Possal ei jätku neile lihtsalt piima, ent samas ei lase ta ligi ka inimesi, kes võiksid põrsastele lisatoitu anda," ütles loomapargi juhataja Sirje Saul. "Ent 15. mail sai meie teine, noorem emis Riina Ritsikas maha kolme põrsaga ning nood on kõik hästi toidetud ja elujõulised. Käivad juba ema saatel vahel väljaski. 10. mail täienes aga meie metskitsepere kahe tähnilise tallega. Nii et titeuudiseid meil on ja tuleb ilmselt veelgi. Järgmisena arvatavasti kabehirveaiast."

Nii et Elistvere kevadmoes ruulivad, nagu ikka, triibud ja tähnid. 4.–8. juulini tegutseb seal aga taas ööloomapark. See tähendab, et huvilised pääsevad vaatama ka loomapargi asukate hilisõhtusi ja öiseid toimetusi.

"Meil käivad muidugi üldse ainult toredad inimesed, aga ööprogrammi ajal kogunevad siia erilised loomasõbrad," ütles Sirje Saul. "Ülemöödunud aastal, kui ööprogrammi esimest korda katsetasime, käis sellest osa saamas 182, möödunud aastal juba 468 inimest. Nii et ilmselt kujuneb sellest kindel traditsioon."

*

Alaveski loomapargis kasvab kolm karupoega
25.5.12 Lõunaleht
http://www.lounaleht.ee/?page=1&id=9793

Võrumaal asuva Alaveski loomapargi hitiks on saanud kolm väikest karupoega, kes sündisid jaanuaris ning praeguseks on juba kosunud parajateks mürakarudeks, vahendas rahvusringhäälingu uudisteportaal "Aktuaalset kaamerat".

Metsikus looduses karusid just tihti ei kohta ja kui seda peakski juhtuma, võib mõmmikute imetlemine inimesele kalliks maksma minna. Alaveski karupere vaatajaid ei pelga ning tegeleb aedikus sellega, millega väikesed karud ikka peaks tegelema – müramisega. Väikesed karumõmmid on väga seltsivad, kuhu üks karu läheb, sinna teised kaasa tulevad.

Kolmest mõmmist kaks on tüdrukud ning üks karupoiss, kes alatasa memmepoega mängib, sel ajal kui tütarlapsed aediku teises otsas pahandust teevad.

Praeguseks on peaaegu kõik loomapargi asukad ära poeginud, välja arvatud üks hiljapeale jäänud emailves.

*

KESKKONNAAMETI, EESTI MAAÜLIKOOLI JA EESTI LOODUSE FONDI PRESSITEADE
[LA:8781], 30.5.12

Keskkonnaamet, Eesti Maaülikool ja Eesti Looduse Fond sõlmisid koostööleppe vigastatud metsloomade kaitseks

Keskkonnaamet (KA), Eesti Maaülikool (EMÜ) ja Eesti Looduse Fond (ELF) sõlmisid täna Tartus koostöölepingu vigastatud metsloomade rehabilitatsiooni arendamiseks Eestis. Ühiseks eesmärgiks on arendada abitus olukorras olevate metsloomade abistamist, mis hõlmab mitmeid kokkupuutekohti.

Täna allkirjastatud lepingu järgi on EMÜ ja ELF-i põhiülesandeks osutada professionaalset raviteenust abitus seisundis I ja II kaitsekategooria liigi isenditele, milleks Eesti Maaülikooli loomakliinik pakub oma võimalusi ja sisseseadet ning Eestimaa Looduse Fond oskusi ja kogemusi.

"On väga hea meel, et saame panustada ka metsloomade heaolusse ja seeläbi kogu looduskeskkonna jätkusuutlikkusse," ütles Eesti Maaülikooli loomakliiniku juhataja Kalmer Kalmus. "Loodan, et selliste ettevõtmistega suudame muuta hoolivamaks kogu ühiskonna suhtumise meid ümbritsevasse elukeskkonda."

"Eestis on varasemalt uuritud mõningaid jahiulukite haiguseid, kuid kaitsealuste ja teiste looduse jaoks oluliste loomaliikide tervislik seisund on meile teadmata. Suutes tulevikus täita selle tühimiku, suudaksime tagada parema elukeskkonna nii metsloomadele kui ka inimestele ja koduloomadele," ütles ELFi metsloomade rehabiliteerimiskeskuse projekti ekspert Madis Leivits.

Koostöö loob võimaluse arendada Eesti Maaülikoolil ja Eestimaa Looduse Fondil metsloomade meditsiini õpet ja samasuunalist teadustööd ning Keskkonnaametil ja Eestimaa Looduse Fondil olla paremini valmis naftareostunud eluslooduse päästmiseks päästesündmusel.

"Täna allkirjastatud leping on üks sammudest abitus seisundis metsloomadega seotud tegevuse korrastamiseks ja kinnitatud said selged rollid metsloomade abistamisel," sõnas keskkonnaameti looduskaitse osakonna nõunik Teet Koitjärv.

Lisainfo:

EMÜ - Kalmer Kalmus, loomakliiniku juhataja, tel. 731 3718, kalmer.kalmus@emu.ee

ELF - Madis Leivits, metsloomade rehabiliteerimiskeskuse projekti ekspert, tel. 525 8994, madis@elfond.ee

KA - Teet Koitjärv, looduskaitse osakonna nõunik, tel. 5647 6301, teet.koitjarv@keskkonnaamet.ee

Irmeli Karja, Keskkonnaameti pressiesindaja, tel. 5745 0332, irmeli.karja@keskkonnaamet.ee

*

Looduskaamera toonekurepoeg murdis noka
3.7.12
Berit-Helena Lamp, http://www.ilmajaam.ee/895932/looduskaamera-toonekurepoeg-murdis-noka

Üks kolmest kurepojast murdis noka ning viidi haiglasse. Pessa jäi nüüd järele kaks poega.

Haruldase musta toonekure poeg viidi looduskalendri pesakaamera pesast nokamurruga kliinikusse ravile.

Eestimaa Looduse Fondi metsloomade haigla metslooma ekspert-veterinaar Madis Leivits käis koha peal toonekurepoega vaatamas ja olgugi, et soov oli poeg ikka oma pessa jätta, osutus noka kahjustus niivõrd tõsiseks, et lind tuli viia Maaülikooli kliinikusse, vahendas ERR Uudised.

ELF-i teatel on praegu linnupoeg läbinud meditsiinilise ülevaatuse, talle on antud süüa, vedelikku ja ta saab ka valuvaigisteid, sest tegemist on valuliku luumurruga.

ELF-i veterinaar tegeleb linnuga pidevalt ja tema tervenemise kohta on võimalik infot saada looduskalendri foorumist, kus kurepojale elab kaasa suur hulk inimesi Eestist ja mujalt.

*

Elistvere loomapark ootab hiliseid külastajaid
Vooremaa 7.7.12
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023217

Elistvere loomapark pakub sel nädalal võimalust jälgida oma asukate tegemisi ka hilisõhtusel ja öisel ajal. Viimane võimalus loomapargi öökülastuseks on homme.

Et suurem osa loomapargi asukaid on pigem hilisõhtuse ja öise kui päevase eluviisiga, tulid loomapargi töötajad juba ülemöödunud aastal mõttele avada pargi väravad teatud päevadel ka hilisõhtuks. Ettevõtmine planeeriti suve kõige valgema aja täiskuuöödele ning võeti publiku poolt päris soojalt vastu: esimesel suvel oli ööloomapargil 182 külastajat. Möödunud aastal kasutas pargi hilise külastuse võimalust aga juba 468 inimest. Seega polnud kahtlust, et ööprogrammi tasub teha ka kolmandal, st tänavusel suvel.

"Ööloomapark hakkas tegutsema kolmapäevast ning juba kahe esimese päevaga käis meil 158 inimest," ütles RMK Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.

Tema sõnul on hilisõhtused külastajad pisut teistsugused kui päevased: nad on tõelised loomasõbrad, kes tahavad loomi rahulikumalt jälgida, aga ka loomapargi töötajatega rohkem suhelda ja neilt pargi asukate kohta pärida. Ka loomad käituvad hilisel ajal mõnevõrra teisiti.

"Eriti meeldib hilistele külastajatele see, et ilvesed sel ajal oma aias aktiivselt ringi liiguvad," ütles Sirje Saul. "Päeval näeb külastaja neid loomi ju enamasti magavas olekus. Mõni on isegi küsinud, et kas seal puu otsas ripub ikka elus ilves või ainult nahk. Kel veab, see võib näha ka meie pargi noorimat asukat, umbes nädal tagasi ilmale tulnud kabehirvetalle, kelle kohta me ei tea veel isegi seda, kas ta on "poiss" või "tüdruk", sest me pole tahtnud teda tülitama minna."

Sirje Sauli sõnul ei lase loomad ennast hilisõhtustest külalistest häirida. Ning hilised külalised on, nagu eelpool öeldud, ka suured loomasõbrad, kel käratseda pole kombeks. Ehkki park on avatud kella üheni öösel, on arvatavasti parim aeg sinna minna kella kümne-üheteistkümne ajal õhtul, sest pärastpoole kipub täiskuule vaatamata juba liiga pimedaks minema.

"Kella ühese sulgemisaja olemegi paika pannud selle arvestusega, et kesköö paiku tulnu selleks ajaks pargist välja tulla jõuaks," ütles loomapargi juhataja. "Usun, et nädalavahetusel tuleb meile rahvast veel rohkem kui kahel esimesel päeval ja püstitame jälle ööloomapargi külastusrekordi."

*

Ööloomapark meelitab kohale tõelised loomasõbrad
Vooremaa 12.7.12
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023244

Möödunud nädala viiel päeval said loodushuvilised Elistvere loomapargi asukate hilisõhtusi ja öiseid tegemisi kaemas käia. Vooremaa kasutas seda võimalust möödunud reedel.

Kui Elistverre jõuame, seisab loomapargi parklas 11 autot. Aga on ka üks selle aasta esimesi õhtuid, mil võib öelda, et nüüd on suvi tõesti käes. Mõni ime siis, et inimesed voodisse pugemise või teleka ees konutamise asemel kodunt välja erilisi elamusi otsima on tulnud.

"Kõige kiirem on oravate vaatamisega: nemad armastavad meil kõige varem magama minna," ütleb loomapargi klienditeenindaja Asta Tõsjak meid pargituurile saates.

Oravapuuri juurde jõudes arvame, et selle elanikud ongi juba põhku pugenud, sest puur tundub tühi mis tühi. Ühed puuri juurest lahkuvad külastajad juhatavad meile siiski oravad kätte: nood kavalpead jälgivad meid oma majakese katuselt. Huvitav, kas neil ikka vastav luba on või on see ebaseaduslik jälitustegevus?

Karu Karuliina ei pööra meile seevastu mingit tähelepanu, vaid on sisse võtnud sügavalt elu üle järele mõtleva olendi poosi. Mine tea, võib-olla juurdleb ta selle üle, miks külastajatevool ikka veel lakanud pole, ehkki kell ammu sealmaal, et loomapargi värav suletud peaks olema.

Luhtaläinud rahvaloendus

Ilveseaed peaks olema see koht, kus erinevus päevase ja öise külastuse vahel kõige rohkem esile tuleb, sest kaslased on öisel ajal palju aktiivsemad kui päeval. Meie kogemused kinnitavad seda. Kui mõned suured metsakiisud pikutavad ka nüüd puutüvel, siis mõned harrastavad aedikus nii innukat kiirkõndi, et me ei saagi aru, kas kohtame neid oma ringkäigul ühe korra või rohkem. Seepärast jätaksin ma küsimusele, mitut ilvest me tol õhtul üldse kohtasime, pigem vastamata: ilveste "rahvaloenduse" tulemused ei pretendeeri üldse usaldusväärsusele.

Kui kaks aastat tagasi õnnestus meil ööloomapargis ilvese nurrumist kuulda, siis seekord kostitab kaslane, kelle Vooremaa fotograaf oma põhimodelliks valib, meid palju agressiivsemate helidega, mis tükati meenutavad kurinat, tükati kõhinat. Ka tema kehakeel on kõnekas: ära tüki minu territooriumi ligi! Vaatamata sellele, et meie kontaktis ilvestega on ärevaid noote, saame siiski ilusa elamuse: graatsiline kaslane lihtsalt on ilus vaadata, eriti nii lähedalt.

Kui Eestimaa metsades korraldataks olümpiamängud, oleksime ilveseaia juures tõtt vahtinud võimaliku kaugushüppe olümpiavõitjaga, sest kodumaistest loomadest on kõige parem hüppaja just ilves. Selle fakti saame teada siis, kui teeme oma ringkäigul sisse väikese "jänesehaagi", et uudistada pargi tagumises osas, piknikuplatsi lähedal valmivat väliõppeklassi, mille juurde kuuluvad ka nn aktiivõppe elemendid. Üks sellistest kujutabki endast kaugushüppekasti, mille kõrvale püstitatud aiale on märgitud Eestimaa metsaasukate kaugushüppetulemused. Igaüks, kes soovib, võib siis proovida, keda ta sel alal võidaks ja kellele alla jääks.

Meie hüppama ei tiku, küll aga proovime kõrval teises liivakastis vastava rulli abil mitme metsaelaniku jälgi tekitada. Veel võimaldavad aktiivõppe elemendid, millest kõik küll veel päris valmis pole, võrrelda oma kehapikkust erinevate metsaelanike turjakõrgusega ning uurida, kes mida sööb. Aimu saab ka hundi elu aastaringist ja hirvlaste sarvekasvutsüklist.

Pesamuna peidus

Hirvede juurde väliõppeklassi juurest tiiruga jõuamegi. Just kabehirveaias peaks elutsema ka loomapargi noorim elanik, umbes nädalavanune hirvetalleke, ent tema jääb meil küll nägemata. Aga nii tillukese loomalapse jaoks on kellaaeg ringihulkumiseks vist tõesti liiga hiline.

Teised tänavu sündinud "loomatited" – tähnid juba kaotanud metskitsetall ja endiselt triipe kandvad metsseapõrsad – end aga hilisest ajast häirida ei lase, vaid patseerivad rahva rõõmuks väljas. Seaaia juures jõuab meile järele suurem naisteseltskond, kes, nagu selgub, on Elistverre sõitnud Luualt. Seal toimub neil iga-aastane reikilaager. "Et Elistvere on Luuale nii lähedal ja loomapark täna ka hilisel ajal lahti, otsustasime siia natukeseks lõõgastuma tulla," ütlevad alternatiivteraapia huvilised.

Oma käiguga on nad üldiselt rahul, ent neile tundub siiski, et pargi neljajalgsete asukate näoilmed kõnelevad sellest, et nende meelest võiksid kahejalgsed juba koju magama minna. Loomapargis ringi käies ja inimeste jutte kuulates on mul tegelikult ammu tekkinud arusaamine, et iga inimene tõlgendab loomade käitumist ja näoilmeid erinevalt, st oma arusaamadest ja harjumustest lähtudes. Et nii tehes võib tõest üsna kaugele eksida, selle kohta on palju näiteid toonud tuntud zoosemiootik Aleksei Turovski.

Ehkki reikinaistel ei pruukinud loomapargi neljajalgse pererahva suhtumise osas õigus olla, asume pärast kiireid põikeid piisoniaia juurde ja närilistemajja siiski koduteele, sest loomapargis hakkab maad võtma pimedus. Meist jääb aga veel maha hulk rahvast: parkplatsil on autosid veelgi rohkem kui meie saabudes.

"Kui külastajaid on öisel ajal ehk siiski vähem kui päeval, siis õhtused jutud on raudselt pikemad," kinnitab klienditeenindaja Asta. "Hiliseks ajaks tulevad loomaparki ikka tõsised loomahuvilised."

Ööloomaparki külastas tänavu üle neljasaja inimese.

*

Malevlased muutsid Elistvere loomapargi kaunimaks
Vooremaa 4.8.12
Eili Koitla, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023401

"Krässu, Krässu, Krässu!" hüüdis RMK Elistvere malevarühma ülem Oliver Jakobson kährikuaia juures. Kolme malevanädalaga harjusid Elistvere pargi loomad noortega juba üsna hästi ning nii mõnigi soostus aedikuserva tulema isegi kutsumise peale. Kährik Krässu siiski seekord erilist tähelepanu Oliverile ei pööranud, kuid kindlasti oli ta oma mõtteis tänulik malevlastele, kes nende pargi ilusamaks tegid ning loomade eest hoolitsesid.

RMK Elistvere malevas oli tööl viisteist Tallinna noort, kes käisid iga päev Luualt Elistverre ja tagasi jalgratastega. Eks alguses oli malevlaste endi sõnul tööle väntamine veidi väsitav, kuid päevade möödudes muutus sõitmine lõbusamaks ning viimasel nädalal proovisid malevarühma poisid teha võidu ööbimiskohast tööle ja tagasi. Rekordiks jalgrattaga Luualt Elistverre jäi kakskümmend kuus minutit.

Enamik malevlastest tunnistas, et jalgrattaga sõitmine pole neile võõras. Malevlane Aurel rääkis, et tema suvel kodulinnas ühistransporti üldse ei kasuta, vaid sõidab ainult jalgrattaga. Tema maleva paarimees Rudolf sõnas, et muud pole hullu, kui ainult need rattad nii palju ei laguneks. Õnnetult läks malevaneiul Sädel, kes viimasel tööpäeval tööle vändates rattaga pikali kukkus ning oma käe ära lõhkus. "Ah pole hullu, juhtub ikka, töö tegemist vähemalt ei sega," rääkis Säde rõõmsalt, jätkates umbrohu teeraja seest välja nokkimist.

Poistele meeldis metsatöö, tüdrukutele haljastus

Malevlased tegelesid kolme nädala jooksul Elistvere loomapargis peaasjalikult heakorra töödega. Korda tehti jalgrajad, ära vajunud kohtadele veeti täidet, kiviaia ümbrus puhastati lahtistest kividest, metsa alt korjati ära murdunud oksad ning puud ja põletati koha peal ära. Veel tegeleti igapäevaselt ka loomadele joogivee ning rohu ette viimisega ning selle käigus hangiti ka palju teadmisi juurde loodusest ja loomadest.

Poistele meeldis enim metsatöö ja jalgtee rajamine. Rohimisest nad väga lugu ei pidanud. "Metsas oli kõige mõnusam tööd teha," rääkis Jaanus, kes varasemalt malevas olnud ühe aasta. Rühmaülem Oliver kommenteeris seda väidet naljaga, et eks see põletamine läheb poistele ikka kõige paremini peale. "Mingis mõttes püromaania ju," mainis Oliver.

Oma käe jalgrattaga katki kukkunud Sädel jällegi polnud rohimise vastu midagi. "Mõnus nokkimine, rahustav," sõnas neiu, mida ta olude sunnil viimasel päeval pidi tegema ühe käega. Säde on malevas käinud varasemalt lausa kolm korda. Eelnevalt on ta malevas tegelenud marjade korjamisega. Neiu ei laitnud ka korjamise tööd, kuid sõnas, et haljastusega tegelemine on talle rohkem meelt mööda. "Siin see tegevus vaheldub, ei pea koguaeg ühte ja sama asja tegema," sõnas ta.

Pulmapeo tarvis pea punaseks

Maleva töö eest makstakse noortele ka raha. Elistvere loomapargis töötanud noored said tunnis 1.80 eurot. "Seda on isegi üllatavalt palju," sõnas Aurel. Samas ütles enamik malevlastest, et raha pole see, mille pärast malevas käia. "See, et töö tegemise eest ka raha saab, on juba boonus," kinnitas Rudolf ning temaga nõustus ka Säde.

Nuriseda polnud noortel väga millegi pärast. Kui, siis poistel ainult kohustuslik rohimine ja mõni oleks tahtnud lõuna ajal veidi rohkem süüa, kuid need polnud sugugi märkimisväärsed mured, mille tõttu oleks tahtnud malevatöö pooleli jätta.

Ega töö tegemisega malevasuvi loomulikult ei piirdu. "Õige elu ja tegevus hakkas alles pärast tööpäeva," rääkis rühma juht. Õhtuti viidi läbi erinevaid mänge ja tegevusi. Muu hulgas peeti maha ka Luua olümpiamängud ning ka traditsiooniline malevapulm. Pulmapeo jaoks ohverdasid kaks poissi ka oma loomuliku juuksevärvi. Nimelt värviti Rudolfi ja Aureli pead punaseks. Tegemist oli siiski ajutise värviga, mis pärast viiendat pesukorda peaks maha kuluma. Nädal pärast pulma, olid poiste pead veel õrnalt oranžikad, kuid see tegi neile pigem nalja kui kahetsust.

Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul sõnas, et malevlastest on neil suviti palju abi. "Sel korral oli Elistveres kolmas malev. Igal aastal on nende abiga ära tehtud palju selliseid töid, milleks loomapargi alalistel töötajatel sageli aega ei jätku," sõnas ta. Loomapargi juhataja oli malevasuve kolmest nädalast kahel küll ise puhkusel, kuid sellegi poolest hoidis ta end malevlaste tegemistega kursis. "Meie töötajatel on noorte kohta ainult kiidusõnu jagunud," tunnistas naine.

Veel kiitis ta aktiivset rühmajuhti, kellel oli kogu aeg hoolealuste tegemistest ülevaade ning ta suutis töid delegeerida nii, et loomapargi töötajad ei pidanud kordki noori mööda parki taga otsima ja neid tööle sundima. "Meil on abikäte üle alati hea meel. Küll oleks hea, kui saaks sügiseseks lehtede riisumiseks ka endale maleva appi kutsuda," lisas loomapargi juhataja.

*

Elistvere loomaparki kolis uusi kostilisi
TPM 17.8.12
Vilja Kohler, http://www.tartupostimees.ee/943194/elistvere-loomaparki-kolis-uusi-kostilisi

Ilusal kasukal on oma pahupool, sest see meeldib paljudele. Kahjuks ka kirpudele, kes panid Elistvere loomapargi rebasekutsika Riksi kutsumata külalistele jahti pidama.

"Riks on meie külastajate uus suur lemmik," tutvustas Tartumaalt Kärkna kandist leitud haigete jalgadega rebasehakatist Riigimetsa Majandamise Keskuse Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul. "Ta on sõbralik ja rõõmus suhtleja ning mees täis üllatusi. Ühel hommikul näppas Riks toitja Pille kinda ära ja peitis selle kindlasse kohta."

Loomapargis teisigi uustulnukaid: juulis tulid kostile Tartu äärelinnast leitud kitsetall Täpi ja Võnnus orvuks jäänud tuhkur Tuki. Väikse tuhkru ema oli maanteel auto alla jäänud ja Tuki andis inimestele oma hädast märku tee ääres tänitades. Hiiumaalt jõudis selle kuu alguses Elistverre ülimalt tagasihoidlik metsnugis Ülo, kellele viskab silma naabrinaine Nuki.

Ka loomapargi senistel elanikel on järelkasvu: kabehirvedel sündis kaks ja metskitsedel samuti kaks talle ning metsseal kolm põrsast. "Piisoneid on meil õnneks endiselt seitse ja loodan, et neid juurde ei tule, sest kari on suur," märkis Sirje Saul. Ka seitsme ilvese pered enam ilmselt ei suurene, sest need loomad on järglaste saamiseks liiga vanad.

Loomapargi aedikutes elab praegu oma poolsada väiksemat ja suuremat karvast tegelast, lisaks käib vilgas elu näriliste majas, kus elanike hulk muutub üleöö. Kui õnnestub kaaslane leida ka kährikule Krässule, siis pole loomapargis kurta nagu millegi üle, sest rahvast käib palju.

Eelmine kuu tegid külastajad lausa rekordi – juulis osteti üle 14 000 pileti.

Kuna huvi loomapargi vastu on suur, ehitas Elistvere looduskeskus eurotoetuse abil põtrade Tõnu ja Tuule naabrusse väliklassi ja õpperaja, kus saab näiteks järele proovida, kas olete ühes kaalus ilvese, kitse või hoopis karuga.

27. augustil saab Elistvere loomapark 15-aastaseks ja sel päeval külastajad piletit ostma ei pea.

*

Palju õnne, loomapark!
Vooremaa, 28.8.12
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023528

See oleks nagu eile olnud, kui Tabivere vallas jutt liikuma hakkas, et Elistvere vanasse mõisaparki tahetakse väike loomaaed rajada.

Pargi avamisest on aga tõepoolest möödas juba 15 aastat ja tagantjärele hinnates on need vägagi tegusad olnud.

Nagu iga uue ettevõtmise puhul, jätkus loomapargilgi esialgu nii õhinal toetajaid kui skeptilisi mahalaitjaid. Peamiselt kardeti seda, et kõrvalisse paika ei leia teed loodusehuvilised pered ega ekskursioonibussid. Ja et Tallinnas on ju suur ja uhke loomaaed, milleks seda dubleerida...

Õnneks polnud skeptikutel õigus. Park, selle asukad ja töötajad said kiiresti omadeks ja nii suured kui väikesed, kes kord Elistvere karvaseid, sõralisi ja kabjalisi kohanud, tahavad siia ikka tagasi tulla. Tänaseks on loomapark üle elanud majandusliku kitsikuse ja ka mõningased kõhkluste-kahtluste ajad, saanud uue hoo ja hingamise. RMK eestvõttel korraldatakse looduskoolitusi ja teemapäevi, tähistatakse koos külastajatega hubaselt jõule, püha Franciscuse päeva ja muid tähtpäevi, pakutakse suvisel ajal võimalust loomade ööellu piiluda ja võetakse külastajaid pidulikel puhkudel tasuta vastu. Viimati oldi nii külalislahked eile, oma juubelihõngulisel tähtpäeval. Palju õnne 15. sünnipäevaks, Elistvere loomapark!

*

Elistvere loomapark sai 15
Vooremaa 28.8.12
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023534

Kui 1996. aastal käidi välja Elistverre loomapargi rajamise idee, tundus see paljudele pehmelt öeldes utoopilisena. Eile viieteistkümneaastaseks saanud loomapark ei pea enam oma eluõigust tõestama. Aastate jooksul on seal lustimas ja loodusharidust omandamas käinud sadu tuhandeid lapsi.

Loomapargi rajamise idee pärineb Saksamaa nõustamisfirma Complan turismikonsultandilt Tilman Bieberilt, kes 1996. aasta kevadel Tabivere valda väisas. Tollal otsiti kohapeal aktiivselt ideid, kuidas propageerida Vooremaad kui turismipiirkonda, ja Bieber arvas, et turiste võiks kohale meelitada loomade vaatamise võimalusega. Metsloomi eksponeerivad pargid olid Euroopas sellel ajal juba üsna populaarsed, kuid Eestis veel puudusid.

Tabivere vallavanema Kalev Raudsepa eestvedamisel hakkas koos käima spetsialistide töögrupp. Koostöös saksa spetsialistidega valmis aasta lõpuks mahukas äriplaan. Loomapargi projekti kiitsid heaks Eesti Vabariigi keskkonnaminister Villu Reiljan ja Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.

1997. aastal algasid Elistvere mõisapargis võsa raadamise ja heakorratööd ning rajama hakati ka esimesi aedikuid. Kui loomapark ehk esialgse nimega looduspark 27. augustil 1997 avati, polnud seal tegelikult veel ühtegi looma, sest metskitsed, kes selleks ajaks Tallinnast Elistverre pidi toodama, olid pealinnas hulkuvate koerte ohvriks langenud. Kui loomapark 1998. aasta 16. aprillil külastajatele avati, oli seal aga võimalik tutvuda juba õige mitme loomaliigi esindajatega.

Samal 1998. aastal selgus paraku ka kurb tõsiasi, et üksnes piletitulust loomapark end ära majandada ei suuda, vaid eksisteerimiseks on vaja toetajaid. Mitme omavalitsuse loodud sihtasutus Vooremaa Looduskeskus, kes loomaparki esialgu haldas, suutis leida rahastaja ainult väiksele osale projektidest. Seepärast tuli Eesti Metsaseltsil asjaajamine üle võtta. Neile olid toeks Tabivere, Saare ja Jõgeva vallavalitsus, Riigimetsa Majandamise Keskus ja eraisikutest annetajad. Ikka rahamured

Ehkki ka metsaseltsil projektiraha piiramatus koguses välja pumbata ei õnnestunud, suudeti park siiski käigus hoida: loomad olid toidetud ja nende pidamistingimusi parandati jõudumööda. Ning hoolitseti ka selle eest, et loomapark suudaks edukalt tegutseda mitte ainult turismi-, vaid ka loodusõppeobjektina.

2001. aastal valmis näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) toetusel Elistvere järve äärde viiv Linnutee õpperada koos vaateplatvormiga. 2002. aastal alustati koostöös Luua Metsanduskooliga kahepäevaste loodusõppelaagrite korraldamist.

2004. aastal hakkas loomapark saama toetust riigieelarvest. Rahastamine toimus Looduskaitse Keskuse kaudu. Riigi raha toel hakati kohe ehitama: 2004. a sai osa pargist piirdeaia, 2005. a valmis karuaia laiendus, 2006. aastal uus piisoniaed ja majandushoone jne. Ent endiselt rippus õhus küsimus, mis saab edasi, sest riigilt saadud toetus ei katnud kaugeltki kõiki loomapargi vajadusi ning 2008. aastal jäädi sellestki piskust ilma. Eesti Metsaselts leidis, et kõige parem lahendus oleks, kui loomapargi võtaks enda valdusse RMK. 1. juulist 2008 ongi loomaparki hallanud RMK.

Juuli rekordkuu

"RMK on loomaparki päris suured summad investeerinud ja edasiminek on nelja aasta jooksul olnud ilus," ütles loomapargi praegune juhataja Sirje Saul.

Külastajad saavad nüüd näiteks loomaparki siseneda läbi keskusehoone, milles asub ka loodusharidust edendav Elistvere looduskeskus. Loomapargi teed on saanud nii heasse korda, et neil saab aasta ringi kummikuteta liikuda. Loomade aedikuid on suurel määral ümber ehitatud. Põdraaia kanti on aga rajatud väliõppeklass ja aktiivõppeelemendid. Küsimusele, millest loomapark veel puudust tunneb, vastas Sirje Saul, et pargis võiks veelgi rohkem olla vilkaid väikeloomi, kes lastele väga meeldivad: nugiseid, tuhkruid, kärpe, nirke. Nemad võiksid tulevikus toimetada metsseaaia ja mõisavalitseja maja varemete vahele jääval alal. Ka karuaedik tuleks ümber ehitada. Praegu pole inimestel võimalik karuaeda hooldustöid tegema minna, sest puudub võimalus karu kuhugi eraldada.

Loomaparki on viimastel aastatel külastanud veidi vähem kui 50 000 inimest.

"Umbes 50 000 inimest aastas ongi meie jaoks üsna sobiv ja jõukohane arv. Tänavune juuli oli meil aga suisa rekordkuu: parki külastas 14 000 inimest. Pole võimatu, et see oli Äksis 10. juulil avatud Jääaja keskuse soodne mõju," ütles Sirje Saul.

*

Piirkonnale oluline
Vooremaa, 28.8.12
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023538

Viktor Svjatõšev, Jõgeva maavanem:

Kui minu põlvkonna inimesed teavad loodusest ja loomadest veel päris palju, siis tänapäeva linnalastel pole tihti koduloomaga kokkupuutumise kogemustki, metsloomadest rääkimata. Ses mõttes teeb Elistvere loomapark väga tänuväärset tööd: lapsed saavad seal aimu loomade suurusest, käitumishajumustest ja muust.

Mul on väga hea meel, et loomapark on vaatamata vahepealsetele heitlikele aegadele toimima jäänud: säilinud on piirkonna jaoks oluline turismiatraktsioon ja inimeste tööhõive. Sain ka ise olla osaline loomapargi RMKle üleandmise protsessis, nõustades neis küsimustes keskkonnaministrit.

Loomapark moodustab koos Palamuse muuseumi, Vudila mängumaa ja Äksi Jääaja keskusega kompleksi, mille külastamiseks kaugemalt tulnutel kulub kenasti terve päev.

*

Omad "tited" ja leidlapsed
Vooremaa, 28.8.12
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023537

Elistvere loomapargi asukate read täienevad põhiliselt kahel viisil: kas saab mõni siinne "loomaemme" "titega" maha või tuuakse siia mõni looduses hätta sattunud neljajalgne või tiivuline.

""Leidlapsi" võtame vastu ainult juhul, kui oleme huvitatud nende loomaparki jätmisest ja saame selleks ka loa," ütles loomapargi juhataja Sirje Saul. "Tagasi loodusse laskmiseks me neid ette valmistada ei suuda. Siis tuleks neid pidada nii, et nad inimesega praktiliselt kokku ei puutukski."

Tänavustest leidlastest on külastajate lemmikuks kujunenud rebasepoiss Riks, kes oskab, nagu nüüdseks juba taevastele jahimaadele läinud rebane Rekski, saba liputada. Kui Riks veidi vigasaanuna ühelt Kärkna taluõuelt leiti, oli ta must nagu tont ega vastanud ühegi tuntud loomaliigi tunnustele.

Nagu paljud teisedki saatusekaaslased, elas Riks esialgu loomapargi majandusköögis. Sealt viis toitja Villem ta aeg-ajalt välja muru peale, et ta joosta saaks: köögis polnud selleks ju ruumi. Sirje Sauli sõnul olnud vahva vaadata, kuidas Villem murul pikutas ja rebasekutsikas tema ümber ringi jooksis.

Nüüd on Riks juba igapidi rebase tegu ja nägu ning teeb koerustki. Näiteks näppas ta toitja Pille kinda ja peitis selle ära. Külastajatega suhtleb Riks meelsasti. Sama ei saa öelda tänavu Hiiumaalt leitud ja Elistverre toodud metsnugise Ülo kohta. Eriti tagasihoidlik tundub ta võrreldes liigikaaslasest naabrinaise Nukiga, kes publikule vahel lausa tsirkusetrikke teeb. Samas loodetakse, et Ülost ja Nukist tore paar saab: siis pole kummalgi igav.

Veel on tänavu loomaparki toodud Võnnust tee äärest leitud tuhkrupoeg, kelle ema oli sealsamas auto alla jäänud, ning Tartu linna piirilt leitud metskitsetall. Esimene sai nimeks Tuki, teine Täpi. Kohalikest loomaperedest on juurdekasvu olnud metssigadel, metskitsedel ja kabehirvedel. Metssigadel oli kolm põrsast, kitsedel ja hirvedel kummalgi kaks talle.

Kui uustulnukad toovad loomaparki alati elevust, siis pargi esimestele asukatele, Tallinna loomaaiast toodud piisonitele Viljale ja Villule võiks välja anda juba teenetemedali: neil saab septembris täis viisteist aastat "tööstaaži" Elistveres.

*

Mida nad söövad?
Vooremaa 28.8.12
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023536

Loomapargi asukad söövad aastas ära 20 tonni heina, 3000-4000 laialehelise paju, haava- ja vahtravihta, 8 tonni loomapeeti, 6 tonni porgandit, 12 tonni kartulit, ligemale 5 tonni liha ja väiksemates kogustes muud suupoolist, näiteks lemmikloomapoodides müüdavat spetsiaalset närilistetoitu, mitmesuguseid seemneid, pähkleid, mett ja rosinaid. Viimaseid antakse põhjapõtradele. Looduses armastavad nad nimelt marju süüa, loomapargis neil seda võimalust aga pole. Rosinatest saavad põhjapõdrad need ained, mis muude marjade puudumise tõttu saamata jäävad, ilusti kätte.

Väärt toidukraam on ka tammetõrud. Metssigadele on need maiuspala, aga ära ei põlga neid mõned teisedki Elistvere loomad. Viis aastat tagasi algatasid Tartu Tammelinna päevade korraldajad eesotsas Tiina Konseniga Elistvere loomapargi jaoks tammetõrude kogumise võistluse. Parimatele tõrukogujatele oli preemiaks giidiga loomapargikülastus. Kolm aastat tagasi liitus ettevõtmisega ka Tähtvere linnaosa. Tõrusid on toodud mujaltki.

"Möödunud sügisel, kui koos abikaasaga Tartust tõrusid ära toomas käisime, märkas keegi tanklas meie tõrukoormat ja uuris, mida me ometi sellise koorma tammetõrudega teeme," rääkis loomapargi juhataja Sirje Saul. "Mees siis ütles surmtõsise näoga, et putru keedame ja väga hea puder saab. Mine tea, võib-olla jäigi küsija seda naljajuttu uskuma."

Nali naljaks, aga muistsel ajal on jahvatatud tammetõrud, mida napi leivajahu hulka segati, meie esivanematel viljaikalduse aegu üle elada aidanud. Röstitud tõrudest on kohvigi tehtud.

"Kahel viimasel aastal oleme saanud nii palju tõrusid, et loomad ei jõua kõiki enam ära süüa," ütles Sirje Saul. "Õnneks oleme Tabivere vallavalitsuse lahkel loal saanud tõrude hoidmiseks kasutada Elistvere mõisa aita. Seal saab tõrud õhukese kihina põrandale laiali laotada, siis ei lähe need talve jooksul hallitama."

Loomadele ninaesise hankimisest suuremaks probleemiks ongi viimasel ajal sööda hoidmine. Möödunud aastal valmis küll uus söödahoidla, ent suurema koguse juurikate hoidmiseks see ei sobi. Õnneks toovad varustajad köögivilja praegu kohale enamasti jaokaupa.

*

Raske, aga ilus aeg
Vooremaa 28.8.12
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023535

Asta Sarv, Elistvere loomapargi perenaine aastatel 2001–2008:

Loomapargis töötatud aeg oli raske, aga ilus ka. Ilus selle poolest, et loomapargis töötanud inimesed olid kõik väga püüdlikud ja hoolisid väga loomadest. Meid, loomapargi töötajaid oli vähe ja me hoidsime kokku ning ülemuse-alluva suhteid meie vahel ei tekkinudki.

Eriti toredad olid loomapargis need päevad, kui võisime tõdeda, et mõni meie hoolde toodud viga saanud loom on õnnestunud jalule aidata. Looma ja inimese vahel tekivad sellises situatsioonis usalduslikud suhted: ta hakkab sind ära tundma ja sul järel käima.

Kui reporter Aivi Parijõgi ükskord Elistveres telesaadet tegemas käis ja Kaupo Ilmetilt küsis, kas Asta tunneb ikka kõiki loomi, siis vastas Kaupo: "Veel olulisem on see, et kõik loomad tunnevad Astat ka." See vastus tegi südame soojaks.

Loomadele ei tasu muidugi oma kujutlustes liiga inimlikke omadusi külge pookida. Näiteks kährik Krässuga saime esialgu väga suurteks sõpradeks, aga kui ta meil esimese talveune ära oli maganud ja ma talle kui vanale tuttavale läheneda püüdsin, naksas ta mind sõrmest. Talveunega oli tal kogu meie sõprus meelest läinud!

Tegime rumalusest mõne teisegi vea. Võtsime näiteks vastu kodutuhkrud, keda neist lahti saada sooviv omanik meile üliagaralt pakkus, jättes mõned nende pidamisega seotud nüansid ka rääkimata. Lugesime nende kohta küll üht-teist, aga loomad olid ilusad ja lootsime neist kõige paremat. Lõpptulemus oli see, et haisesime ise nagu tõhud ega julenud enam rahva hulka minna. Et meil kodutuhkrute pidamiseks siiski tingimusi polnud, andsime nad lõpuks ära.

Külastajaid käis loomapargis mitmesuguseid. Mõnedega saime nende sagedaste visiitide pärast lausa teretuttavaiks. Hea meel oli aga ka nende üle, kes tulid n-ö puhaste lehtedena ja kellest kohe välja paistis, et nad loomadest suurt midagi ei tea. Ära minnes teadsid nad ju palju rohkem!

Oli ka neid, kes väravast väljudes piletikassas istunud loomapargitöötajale head aegagi ei tahtnud öelda. Püüdsin alati välja selgitada, mis selliste külastajate tuju ära oli rikkunud ning puudused kõrvaldada.

Meenub ka üks tragikoomiline seik. Üks külastaja võttis pärast loomapargis käimist kontakti veterinaarteenistusega ja väitis, et ühel meie põdral on tagumikus heinapunn ees ja ta ei saa sellepärast pabulaid lasta. Kui signaal omakorda meieni jõudis, arvasime algul, et jutt käib põdrast, kellel tõesti olid terviseprobleemid ja kelle ravimisega me juba hulk aega tõsiselt tegelnud olime. Lõpuks aga selgus, et jutt käib teisest, tervest põdrast, kellele märtsikuiselt märjalt lumelt tõustes lihtsalt hein tagumiku külge tolknema oli jäänud. Punni polnud mingisugust, aga jama tuli sellest oi kui palju ja aru tuli anda Tallinnani välja.

Kui meil tuli omal ajal tegutseda aastast aastasse raha- ja tööjõupuuduse tingimustes, siis nüüd läheb loomapargil muidugi palju paremini. Ka loomapargi juures tegutsev looduskeskus tegutseb hästi ja seda juhib Elle Mäeranna näol väga sobiv inimene.

*

Loomapargi rajamise mõte oli hea
Vooremaa 28.8.12
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023533

Kaupo Ilmet, Eesti Metsaseltsi endine esimees ja kauaaegne loomapargi projektijuht:

Mäletan, kuidas toonane Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp mulle 1996. aastal helistas ja kutsus mind appi Elistverre loomaparki rajama. Kalev oli nimelt kunagi koolipoisina käinud Aakre metskonna juures tegutsenud väikeses loomapargis, mille rajamise juures ma 1960. aastal olin metsaülemana olnud.

Loomapargi rajamise mõte oli iseenesest hea. Kui poolteist sajandit tagasi panid seltsid aluse Vanemuise ja Estonia teatrile, siis Eesti Metsaselts aitas umbes samasugusel moel kaasa Elistvere loomapargi sünnile. Tõsi, algul olime me liialt optimistlikud ning arvasime, et sellist parki on võimalik piletitulust ära majandada. Paraku sai üsna ruttu selgeks, et piletiraha katab vaid väikese osa kuludest ja ka projektide abil raha hankimine pole mõistlik, juhul kui tegemist on elusa, mitte eluta loodusega. Loomad tahavad süüa ju iga päev ja nende eest hoolitsevad inimesed palka ka, aga projekti puhul pole kunagi teada, kas sellele jaoks raha antakse või ei. Loomapargile KIKist raha eraldamist mõjutasid pealegi veel poliitilised tuuled, nii et mõnikord sai raha lihtsamalt, mõnikord tuli aga väga põhjalikult tõestada, et loomaparki ikka on vaja.

Muidugi oleksime me võinud ka mõne miljonäri otsida ja üritada loomapargi talle maha müüa, ent selle Riigimetsa Majandamise Keskusele üleandmine oli palju parem lahendus.

Nii, nagu ka Vanemuise ja Estonia teatrit ei halda enam kodanikualgatusest sündinud laulu- ja mänguseltsid, on ka Elistvere loomapark nüüd RMK majandada ning mul on selle üle väga hea meel. Kui metsaseltsi kasinate võimaluste juures kippus pargi areng seiskuma, siis nüüd arenevad seal asjad edasi jõudsalt ja just selles suunas, millises vaja.

Olen väga tänulik neile tublidele inimestele, kes metsaseltsi "valitsusajal" raskusi trotsides loomapargi käigus hoidsid ning kannatasid ära isegi selle, kui palk paar kuud hilines. Liina Sarv, Asta Sarv, Elo ja Avo Melk ja paljud teised loomapargi töötajad, samuti Heli Täpsi Elistvere raamatukogust on sügavat kummardust väärt.

Lisaks loomade pidamistingimuste paranemisele on loomapargis avardunud loodusõppevõimalused. Loodusharidust tulebki anda looduses endas, mitte linnas nelja kiviseina vahel.

Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal ütles kunagi kuldsed sõnad: "Siin ei ole midagi kaagutada: Euroopas on iga neljakümne kilomeetri peal üks loomapark. Järelikult on ka Elistveret vaja."

Olen ka nüüd, mil mul loomapargiga vähem pistmist, igal aastal parki sünnipäevavisiidi teinud. Käisin seal eilegi. Et tänavu on hea õuna-aasta, võtsin sealsetele asukatele külakostiks koduaia õunu kaasa.

*

Fakte loomapargist
Vooremaa 28.8.12
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023532

Tabivere vallas loodus- ja muinsuskaitsealuses Elistvere mõisa pargis asuv loomapark avati 27. augustil 1997. Külastajatele avati uksed 16. aprillil 1998.

Loomapargi majandajaks oli algul SA Vooremaa Looduskeskus, hiljem MTÜ Eesti Metsaselts. Alates 1. juulist 2008 kuulub Elistvere loomapark RMK loodushoiuosakonna Ida-Eesti piirkonna koosseisu.

Esimeste loomadena saabusid Elistvere loomaparki 21. septembril 1997 Tallinna loomaaiast pärit Euroopa piisoni vasikad, kes ristiti Villuks ja Viljaks. Samal aastal täienes loomapark veel kabehirvede ja rebastega.

1998. aasta suursündmusena saabus Järvamaalt Kabala metskonnast loomaparki emata jäänud karupoeg Karoliina ja samal aastal ka 9-aastane metssiga Maša, keda oli Palal kasutatud "õppevahendina" jahikoerte treenimisel.

1999. a suvel ja 2000. a kevadel mängiti loomapargis Ago-Endrik Kerge vabaõhulavastust "Saabastega kass", milles kutseliste kõrval tegi kaasa Tabivere huviteatri harrastusnäitlejaid.

1999. a sügisel valiti Elistvere loomapark turismimessil Tourest Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks.

2000. aastal avati koostöös Eesti Loodusuurijate Seltsiga näriliste uurimiskeskus. Uurimiskeskuse idee eestvedajaks oli Tartu Ülikooli närilisteuurija Andrei Miljutin. Loomad olid pärit Tallinna loomaaiast, huvikeskusest TELO ja Andrei Miljutini koduloomaaiast.

Loomapargi kolmandal sünnipäeval 2000. a augustis korraldas Eesti Metsaselts Elistveres kahepäevase vigursaagimise võistluse. Paljud toonased võistlustööd kaunistavad loomaparki senini.

Loomapargi naabruses sai 2000. a valmis endisse silotorni rajatud kohvik Karoliina.

13. novembril 2000 võttis Elistvere loomapargi projektijuht Kaupo Ilmet Toompea lossi Valges saalis vastu ühe UNICEFi Eesti Rahvuskomitee aastapreemiatest – esimest korda välja antud Kiikhobu aastapreemia. Loomapargi väljavalimisega 40 kandidaadi hulgast tunnustas UNICEF-i rahvuskomitee Elistvere loomapargi teeneid laste loodushariduse edendamisel.

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit valis 2001. aasta missiooni-inimeseks Elistvere loomapargi eestvedaja Kaupo Ilmeti.

Aastal 2002 külastas loomaparki 60 000 inimest. Koos Kuremäe kloostriga pälvis loomapark enimkülastatava turismiobjekti tiitli.

2004. a hakati loomaparki Looduskaitse Keskuse eelarve kaudu rahastama riigi eelarvest.

2006. a valmis riigieelarve investeeringutest ehitatud majandushoone, kuhu järgmisel aastal koliti ka näriliste ekspositsioon.

2008. a lõppes Elistvere loomapargi senisel viisil rahastamine. Eesti Metsaselts pakkus loomaparki Riigimetsa Majandamise Keskusele, kes 1. juulil 2008 selle ka vastu võttis.

Augustis 2008 ostis RMK loomapargi naaberkinnistu koos sellel asuva kauplusehoonega, et rajada sinna Elistvere loomapargi keskus ja Elistvere looduskeskus.

2010. aasta suvel oli loomapark viiel jaanipäevajärgsel valgel ööl avatud kella üheni. Aktsioon "Suveöö loomapargis" andis loomasõpradele omapärase võimaluse jälgida loomade tegemisi ka öisel ajal. Loomapargi öise külastamise võimalust on rahvale pakutud ka järgmistel suvedel.

2010. a augustitormis said kannatada mitu loomapargi aedikut ning räsitud-murtud paljud pargipuud. Tänu sellele, et RMK looduskaitsetalituse saemehed loomapargi töötajatele appi tulid, said suuremad tormikahjud kiiresti likvideeritud.

2010. a valmis loomapargi keskuse ja Elistvere looduskeskuse hoone, mis ehitati ümber vanast kauplusest. Maja avati pidulikult 27. augustil, mil loomapark sai 13 aastaseks.

2011. a aprillis külastasid president Toomas Hendrik Ilves ja presidendiproua Evelin Ilves oma Jõgevamaa-visiidi käigus ka Elistvere loomaparki.

2011. a juulis-augustis toimunud ehitustöö tulemusena valmis uus söödahoidla, mis muutis söötade ladustamise lihtsamaks.

Praegu on loomapark koduks 13 loomaliigile. Seal elavad euroopa piison, põder, põhjapõder, kabehirv, metskits, pruunkaru, ilves, punarebane, kährik, metsnugis, metssiga, halljänes, orav. Lindudest saab näha faasanit, näriliste ekspositsioonis elavad merisead, deegud, tšintšiljad, laborirotid, laborihiired, liivahiired, kairo ogahiired ja hamstrid. Suuremaid loomi on laias laastus 50 ja niisama palju on närilistemajas väikeasukaid.

Loomaparki on rajatud loodusrajad, kus saab tutvuda vabalt elavate looma- ja linnuliikide elupaikadega. Paljud taimed loodusradade ääres on nimesiltidega varustatud, pargis kasvavate taimede hulgas on ka mitmeid kaitsealuseid liike. Pargiga piirnev Elistvere järv kuulub Natura 2000 linnu- ja loodusalade hulka ning kevadise ja sügisese rände ajal on seal võimalik näha palju linnuliike.

*

Hättasattunud loom
K. Jaarma, T. Koitjärv, http://www.keskkonnaamet.ee/public/Loom_hadas_A4_est.pdf

Metsloomadel on kõige parem olla oma loomulikus keskkonnas ja ilma olulise põhjuseta ei tohi nende ellu sekkuda.

ENNE KUI TEGUTSED, MÕTLE JÄRELE JA KÜSI NÕU! Esmapilgul abituna tunduv metsloom ei pruugi abi vajada, sest terve metsloom või üksik loomapoeg ei vaja sinu abi ja tuleb võimalikult ruttu rahule jätta. Paljud loomad pole seltsilise eluviisiga ja enamasti on loomapojad vanemate hoole all ka näiliselt üksi olles. Teda ei tohi puutuda ega muidu häirida (vahtida, silitada, sülle võtta). Mõne metsloomaliigi vanemad võivad inimest poegade kaitseks ka ootamatult rünnata. Paljud linnupojad (näiteks rästad, kuldnokad, kakud) satuvad inimeste teele just siis, kui on pesast lahkumise aeg ning nad ei suuda veel lennata ja varjuvad rohu sisse või põõsastikku. Sellised erksa väljanägemisega linnupojad tulevad endaga ise toime.

Kõikide loomade ja lindudega käitumisel tuleb arvestada järgmisi põhireegleid:

● Metsloomaga, ka pojaga, tuleb käituda väga ettevaatlikult ning vältida vajaduseta ta puutumist ja häirimist.

● Metsloomadel, sealhulgas lindudel, võib sageli olla parasiite (kirbud, puugid) või nakkushaigusi (kärntõbi vms).

● Ära lähene metsloomale, kui oled ise vigastatud või haige.

● Haavatud või haige loom on alati ohtlikum kui terve

● Mida vähem publikut looma läheduses, seda parem.

● Sageli võtavad loomad silma vaatamist võimaliku rünnakuna.

● Looma ei tohi provotseerida.

KUIDAS IGAÜKS ISE AIDATA SAAB?

Metsloomade ellu sekkumine peab igal juhul olema hästi läbimõeldud. Nii et enne kui looma abistama asud, mõtle, ega sekkumine talle kahju tee. Kui metsloom on nähtavalt ohtlikus kohas (nt linnupoeg keset autoteed), leia võimalus ta lähimasse ohutusse paika viia.

Kui linnupoeg on pesast välja kukkunud, kuid pole vigastatud ja pesa on alles, siis aseta ta ettevaatlikult pessa tagasi. Hoia kätt või mõnda muud riideeset mõni minut pesa peal või pesaavause ees. Pimedas linnupojad kohanevad ning ei hakka taas kohe pesast välja ronima. Juhul, kui pesast väljakukkunud linnupoja läheduses on mitmeid sama liigi pesi (näiteks pääsukesed), siis võid linnupoja panna ka võõrasse pessa, sest üldjuhul võtavad vanemad omaks ka võõra poja. Võimaluse korral pane linnupoeg sellisesse pessa, kus isendeid on kõige vähem ja pojad on umbes samaealised.

Nähes liikumatut metslooma, vaata, kas tema liikumist ei takista mõni ese (nt heinapallinöör, plastikpudel, kilekott vms). Kui loom on kinni jäänud, aita tal vabaneda. Et metsloom kardab, hakkab ta abistamise peale rabelema ja üritab rünnata. Vältimaks enda ja looma vigastusi ning loomale ebavajalikku stressi, kata loom mõne riideesemega nii, et ta sind ei näe. Võimalusel kutsu keegi endale appi, et üks saaks looma hoida liikumatuna ja teine eemaldada eseme, kuhu loom on takerdunud.

KAJAKAPOJAD

Suve hakul võib leida linnatänavailt pruunikashalle kajakapoegi, keda katustel paiknevatesse pesadesse pole võimalik tagasi panna. Tegemist võib olla erinevate kajakaliikidega. Veendu, kas varvaste vahel on veelinnule omased ujulestad ning viige linnupoeg veekogu lähedusse (kohta, kus inimesi väga ei käi ja kus kasvab näiteks pilliroog, hundinuiad, pajud vms). Toitu leiab ta sealt ise ning varjuda (hädaohu eest) saab ta taimede vahele. Üksik saabunu lapsendatakse sama liigi perekonna poolt, kus on juba järglaskond. Jälgi, et uude kohta viidud loomalaps sulle ei järgneks!

PIIRITAJA

Loodus on kinkinud piiritajapojale võime pikalt nälgida – ja niiviisi suudab vanemate hoolitsuseta jäänud, aga eelnevalt priskeks nuumatud linnuke, toiduta pesas kükitada ja endale „päris“ sulgi selga ja tiibadele kasvatada. Selline linnupoeg lööb pesas kõvasti lärmi ja võib sealt ka välja kukkuda. Maast piiritajapoeg ise lendu tõusta ei saa. Viska maast leitud lind kerge liigutusega õhku ja ära karda, et ta end surnuks või katki kukub. Tavaliselt sööstab nüüd noor piiritaja, tiibade all õhku tundes, lendu. Kui see katse ebaõnnestub, siis hoia lindu mõnda aega peos. Kui tiivuline nüüd värisema hakkab, siis pole see paanika – väike piiritaja pumpab sel moel lihtsalt tiibadesse verd ja on värina lõppedes tõepoolest lennuvalmis. Kui värinat pole, siis on linnupoeg veel liiga noor ja priske ning puuduliku sulekasvuga. Sel juhul jäta ta mõneks päevaks kasside eest varjatud paika (näiteks kingakarpi) rasvavaru raiskama ja sulgi kasvatama – ja üsna kindlasti saad ta peagi lendama.

VEELINNUD

Veelinnud on rändlinnud, keda sunnib lõuna poole liikuma ilmade jahenemisest tingitud toidubaasi vähenemine. Kui inimene, peaasjalikult asulais, sügisrände ajal veelinde toidab, siis on näiline toiduküllus tagatud ja linnud ei asu rändele. Kui siis pakaste tulekul veekogud jäätuvad, satuvad linnud täbarasse olukorda. Samal ajal algab ka mere külmumine, mis viib vabavee piiri rannast niivõrd kaugele, et sukelduda mitteoskavad taimtoidulised pardid ja luiged ei ulatu enam veekogu põhjast endale toitu kätte saama. Rändeperioodil põldudele puhkama ja toituma tulnud haned, luiged, lagled võivad olla ühes kohas nädalaid ja seda ka üksikuna.

Üksik lind põllul ei vaja inimese sekkumist. Ära hakka neid toitma - nad puhkavad ja lähevad oma teed. Liigse hoolitsuse tõttu (toitmine) jäävadki nad paigale ja ei lenda edasi.

Tavaliselt on inimeste pakutud toit (sai, küpsised) liiga kuiv ja neile harjumatu ning põhjustab haigusi.

HEA TEADA!

● Üksi jäänud metsloomapoja vanemad ei naase poja juurde, kui inimene on poja lähedal.

● Igal aastal talvitub Eestis järjest rohkem veelinde, nende sulepolster ja spetsiifilise verevarustusega jalad ei lase neil jääkülmas vees maha jahtuda ning seetõttu kinni külmuda.

● Arvamus „kui inimene on linnupoega puutunud või tema peale hinganud, siis vanemad ei võta teda enam omaks“ on vale, sest linnud ei erista oma poegi lõhna järgi.

● Mõned linnud ei suuda oma erilise kehaehituse tõttu maapinnalt lendu tõusta nagu näiteks kaurid ja pütid. Kuna nad suudavad lendu tõusta ainult veest, siis on selliste lindude jaoks parim abi viia nad lähima veekoguni.

● Vareslased kaitsevad oma poegi väga agressiivselt. Rünnates leiavad nad kõige kaitsetuma koha, võideldes ka juba pihus olles ning rünnakus võivad osaleda lähedalasuvad teised sama liigi esindajad.

● Kui oled paljaste kätega looma puudutanud, siis tuleb käed kindlasti pesta ning võimaluse korral desinfitseerida.

● Veterinaari poolt tehtav „viimane süst“ on metslooma parandamatute vigastuste korral samuti looma abistamine.

● Metslooma koju toomine ja tema kodus kasvatamine pole seadustega lubatud.

*

Karupojad on ikka veel mõmmid
Võrumaa Teataja 28.8.12
Inge Vee, http://vorumaateataja.ee/index.php/ee/46-elu-ja-kultuur/4700-karupojad-on-ikka-veel-mommid

Kui on isal-emal aega
ja kui aega on ka sul,
siis võid minna loomaparki
pühapäeva hommikul.
Palju linde, palju loomi
näed seal igasuguseid,
kõik nad avaldavad soovi:
"Tulge, külastage meid!"

Just niisuguse luuletusega kutsutakse lapsi ja täiskasvanuid Alaveski loomaparki. Nüüd on seal eriti huvitav, sest jaanuarikuised karupojad on tüki maad sirgunud ja pole enam ka nii arad. Juba Mõniste pargist, kus seisab kolme karuga kuju, mööda sõites läheb süda soojaks, sest siin, Lõuna-Eesti tipus, pole teist kohta, kus veel kolme elusat karulast näha saab.

Kokku on Alaveskil viis karu, lisaks ema Mõmsikule, kes on kolme pojaga maha saanud, ka isa Harri, kes oli küll lähedal, kuid naaberaedikus.

Leidsime möödunud nädalal, kui autonina lõpuks Alaveskile keerasime, poole tee pealt taluni peremehe Rein Kõivu, kes oli hommikusel ringreisil, ja perenaise Ele, kes kamandas toa juures. Ütlesime, et tahaksime karupoegi näha, sest neil on peatselt Leetu, oma uude elamispaika reis ees ja siis me neid enam ei näe. Päris kokku karupojad Leedus ei jää, igal on oma paik, kuhu ta viiakse.

Raudpuuris läks elu omasoodu

Ema Mõmsik istus parajasti puurivõre ääres ja karupojad sehkendasid samas ringi. Kaks neist hoidsid ema ligi, kolmas, kes veidi pisem, hullas eemal mingi puutükiga.

"Varsti tahavad nad jälle süüa. Nende arvates on maailm üks söömise ja maiustamise paik," ütles karupoegade kohta peremees Rein.

Nii ongi, et karudel on söök kogu aeg ees, praegusel hetkel õunte näol. Kui kõht tundub tühi, võib alati õunu nosida. Tegelikult on karude toidulaud liharikas, sest täiskasvanutena söövad nad iga päev ära kolm-neli kilo liha ja kala. Eriti meeldib neile kopraliha, mida nad saavad siis, kui Mõniste jahimehed toovad.

Pärisime peremehelt Rein Kõivult, kuidas külalisi ka käib. Ta vastas, et mõnevõrra ehk rohkem kui mullu, aga üldiselt võiks rohkem käia. Eks rahanappus ole igale poole oma jälje jätnud. "Nüüd, kui karupojad peagi uude kodusse minemas, võiksid näiteks kooligrupid neid veel vaatamas käia. Selleks tuleks paar päeva ette helistada numbril 5661 0355 või saata e-mail aadressil alaveski@hot.ee minu naisele Elele, et teaksime tulijatega arvestada," seletas Rein Kõiv.

Alaveskil on loomi, keda vaadata

Alaveskil on teisigi loomi, keda vaadata, kokku 14 liiki. Lisaks karudele on hundid, keda isegi Tallinna loomaaias ei näe. On erilisi hirvi, jäneseid, ilveseid, rebaseid, oravaid, mitmesuguseid linde, kelle hulgas näiteks kakud. Loomapark koosneb looduses elavatest loomadest-lindudest ja nii on nende pidamisel vaja hoolikalt ja rangelt kinni pidada kindlatest eritingimustest.

Uute metsloomade hankimine ja parki toomine on suhteliselt raske, õigem oleks vist öelda, et raskeks tehtud. Näiteks oodatakse pikisilmi luba põdravasika ja kobraste toomiseks. Ühelt poolt on luba vaja oodata, teisalt tuleb oodata vereproovi vastuseid. Proovid ise aga tuleb saata kas Norrasse või Rootsi, kus on olemas andmebaasid vere võrdluseks (näiteks Alaveski huntide DNA tehti Rootsis). Loomapargi pidajatele on see paraku kulukas.

On jäänud mulje, et meil Eestis ei hinnata vaeva, mida metsikute loomade pidamine nõuab, sest alati leitakse põhjusi, et toiminguid edasi lükata või hoopis ära keelata. Loomad ei tea sellest kõigest muidugi midagi, neil on peaasi, et kõhud täis ja olemine hea.

Rein ja Ele pole üldse ükskõiksed inimesed – neile on tähtis, et loomad oleksid terved ja korralikult söönud. Selle nimel tehakse juba hommikul kell 4 tööd ja õhtul läheb teine ring. Oma panus on ka nende lastel anda, vähemalt siis, kui pole veel kool alanud.

Kokkuvõte

Kevad on Alaveski loomapargis poegade aeg ja siis on tööd rohkem kui nüüd, kus pojad juba suured ning kui neid võib teistele loomaparkidele saata. Teiste seas on seekord teel ka meie tänase loo kangelased – kolm karupoega, kelle sünniajaks pandi käesoleva aasta 7. jaanuar ja kes näevad välja, nagu nood Šiškini maalilt tuttavad karud. Praegu saab karupoegi veel Võrumaal Alaveskil näha ja eks pererahvas ootagi pikisilmi huvilisi.

*

Aegna saarelt päästetud merikotkas lasti pärast ravi taas lendu
Eestielu.ee 7.9.12
http://eestielu.delfi.ee/eesti/tallinn/kesklinn/elu/voimsad-fotod-aegna-saarelt-paastetud-merikotkas-lasti-parast-ravi-taas-lendu.d?id=64934178

VÕIMSAD FOTOD: Aegna saarelt päästetud merikotkas lasti pärast ravi taas lendu

Täna kella 12.00 ajal vabastati Tartumaal Emajõe-Suursoos merikotkas identifitseerimisnumbriga 12-0034.

Päästeamet leidis linnu merest ulpimas Aegna saare lähistelt, kus ta oli sattunud konflikti kohaliku kotkapaariga. Esimesel vaatlusel leiti, et kotkas on loid ja sulestik on märg. Füüsilisi vigastusi ei tuvastatud, kuid vereproovi tulemused olid normidest tugevasti kõrvale kaldunud. Kotkas viibis ravil Maaülikooli Loomakliinikus, kus temaga tegeles ELF-i loomaarst Madis Leivits. Lisaks medikamentoossele ravile on kotkast iga päev treenitud ja tema lennuvõime on hea. Kotkas rõngastati ning paigaldati Kotkaklubi jälgimisseade.

*

Metsloomatohter aitas kotka lendu
TPM 10.9.12
Juhani Püttsepp, http://www.tartupostimees.ee/968050/metsloomatohter-aitas-kotka-lendu/

Ameerikas metsloomade arstiks koolitatud Madis Leivits pani räsitud merikotka tiibadele tuule alla. Maaülikooli loomakliinikus kosunud lind pääses taas vabadusse reedel Emajõe Suursoo lähistel Kavastus.

Päästeamet käis augusti keskel väljasõidul Aegna saarel, mürske kahjutuks tegemas. Tagasiteel märkasid päästjad meres midagi kahtlast. Selgus, et vees kaklesid kotkad. "Üks istus teisel seljas ja tagus seda teist nokaga pähe," kirjeldas päästeameti reageerimisbüroo Lääne-Harju piirkonna juhataja Tiit Umbsaar.

Kui päästjad lähenesid, tõusis tugevam kotkas lendu, aga teine ei suutnudki seda. Paadi kõrval sulberdas lind siiski lähedaste rannakivideni. Kivil istuda räsitud kotkas aga ei saanud, sest Aegna kohalik merikotkapaar ründas pikeerides.

Loodushoidlikud päästjad sekkusid taas ja paigutasid suhteliselt loiu kannatanu jopet abiks võttes tühja otsingukoerte puuri.

Augusti 14. päeval jõudis kolkisaanud merikotkas Eesti maaülikooli loomakliinikusse. Tema eest hoolitses siis juba Eestimaa Looduse Fondi (ELF) töötaja, USA Virginia osariigis metsloomatohtri koolituse saanud Madis Leivits, kes tegi kliinilise läbivaatuse ja röntgenipildid.

Tiivaveenist võetud vereproov näitas, et valgeid vereliblesid leidus suhteliselt palju ja punaseid vähe. Algas põletikuvastane ja vereloomet toetav ravi, lisaks tasakaalustatud toit.

Tohter Leivits hindas Aegnal kanda kinnitada üritanud kotka vanuseks 3-4 aastat. "Suur ilus lind, kes otsib omale territooriumi."

ELF, maaülikool ja keskkonnaamet on kokku leppinud, et Tähtvere väljal paiknevas kliinikus hoolitsetakse võimaluse korral abivajavate metsloomade, eelkõige harulduste eest. Karvased ja sulelised patsiendid jõuavad Madis Leivitsa hoole alla keskkonnaameti vahendusel (tel 1313).

Lennuharjutused Tähtveres

20. augustil, taasiseseisvumispäeval, tegi kotkas Tähtveres esimese treeninglennu.

See ei sündinud muidugi kotka tahtmise kohaselt. Jalad oli seotud ja lennukaugust piiras langevarjurite atribuutikast pärinev saja meetri pikkune tugev nöör, mida teisest otsast hoidis Leivits. Nöör libises tohtri spetsiaalkinnaste vahelt läbi paraja vingumisega, kui taevaavaruste valitseja järjekordse vägeva lennusööstu tegi.

Tartlased ei osanud kotka igapäevastele lennuharjutustele tähelepanu pöörata. Oligi hea, sest metsloomad ei vaja kahejalgsete tähelepanu. Inimestega liigharjunud loom võib ohtlikuks muutuda. Treeningunööri otsas rähkleva kotka pilk kõneles selgelt, et erilist poolehoidu ei tundnud ta ka oma ihuarsti vastu.

"Lindudel on oma kogu kohta suured silmad," selgitas Madis Leivits. "Kui inimesel oleksid sama suured silmad, oleksid need greibisuurused."

Oma praegust ametit hakkas Madis Leivits õppima ornitoloogist isa Agu Leivitsa kõrvalt 1993. aastal, mil Pärnumaal Nigula looduskaitsealal sai metsaraie ohvrina abi üks hiireviu. 2006. aasta talvel osales noormees maaülikooli tudengina merelindude päästeoperatsioonis Loode-Eesti rannikul.

Virginia osariigis metsloomade haiglas töötatud aasta andis ainulaadse kogemuse ja elukutse. "Sinna saabus aasta jooksul 2500 patsienti ja inimesed annetasid kliinikule sama ajaga miljon dollarit."

Haigla metsloomadele

Madis Leivits sooviks ka maaülikooli loomakliiniku juurde luua paremad tingimused metsloomade abistamiseks ning plaanib veterinaariatudengitele lugeda metsloomade meditsiini valikkursust.

Loomakliinikus terve kilo juurde võtnud merikotkas pääses taas vabadusse 7. septembri keskpäeval Emajõe Suursoo lähistel Kavastus. Talle turjale kinnitatud raadiosaatja (vt looduskalender.ee lindude rändekaarti) teatab, et esimesed päevad on lind veetnud oma vabastamispaiga läheduses.

Kotkauurija Urmas Sellis oletab, et kotkas läheb tagasi sinna, kust ta seiklused algasid. "Vaevalt küll, et Aegnale. Võib-olla pärineb ta Naissaarelt või hoopis Soomest. Kui ta on sealkandis pesitsenud, siis läheb ta kindlasti mere äärde tagasi."

Eestis elab üle 200 paari merikotkaid. Urmas Sellis ütles, et meie veekogud pakuksid toidulauda ka 400 paarile, kuid pesitsuskohti ei pruugi nii paljudele jätkuda.

Metsloomaarsti esimene reegel

• Taga enda ja abistajaskonna ohutus, sest vigane tohter ei saa enam looma aidata.

*

Pressiteade
LOODUSAEG MTÜ 4.10.12
http://loodusaeg.blogspot.com/

ELF rajab Eleringi toel Arukülla metsloomade haigla. Täna sõlmisid AS Elering ja Eestimaa Looduse Fond lepingu, mille eesmärk on metsloomade haigla rajamine Arukülla. Lepingu kohaselt annab Elering ELFile tasuta kasutada maa koos vana alajaama hoonega, millest ehitatakse Eesti ja kogu Baltimaade esimene metsloomade haigla. ELF korraldas selle aasta märtsis heategevusliku annetuskampaania, millega koguti ligi 4900 eurot metsloomade haigla rajamiseks. ELFi projektijuht Agni Kaldma tänab annetajaid ja on jätkuva rahastuse suhtes lootusrikas: "Kui kõik laabub plaanipäraselt, saab ehitusega alustada 2014. aastal ning haigla võiks uksed avada 2015. aastal."

"Eestis sellist töötavat ravikeskust praegu pole. Sellist pole ka Lätis, Leedus ega Soomes. Jätkuva linnastumise tingimustes on niisuguse ravikeskuse olemasolu väga oluline, sest elupaikade vähenemine toob kaasa metsloomade üha sagedasema sattumise inimasustusse, kus nad tihtipeale viga saavad," lisas Kaldma.

"Tajume Eleringi majandustegevuse olulist mõju meid ümbritsevale keskkonnale. Vastutustundliku ettevõttena tahame toetada algatusi, mis on suunatud meie tegevusest mõjutatud loodus- ja elukeskkonna parendamisele," kommenteeris Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi.

Metsloomade haigla asukohaks sobib Aruküla väga hästi, kuna suurem osa vigastatud metsloomadest leitakse Tallinna ja Harjumaa piirkonnast. Eleringi endise alajaama hoone on piisava suurusega, kuid see on vaja ümber ehitada ja tarvis on ka kommunikatsioone. Projekt on läbi räägitud kohalike elanikega, kes on haigla suhtes positiivselt meelestatud. Algatust on toetanud Raasiku vallavalitsus ja volikogu.

ELFi metslooma-veterinaar Madis Leivits: "Loodava ELFi metsloomade haigla tegevuspõld tuleb lai. Esmaselt muidugi vigastatud või haigete metsloomade ravi ja taastustegevus ning nende hilisem vabastamine loodusesse. Sama tähtis on ka keskkonnaseisundi jälgimine, sest läbi oma patsientide saab tuvastada muutusi keskkonnas ja loomapopulatsioonides, sh pahatahtlikud teod looduse ja loomade vastu (reostused, mürgitamised, salaküttimine jne.). ELFi metsloomahaigla tegeleb ka keskkonnaharidusega, reostunud eluslooduse päästega nafta- ja muude suurõnnetuste korral, koondab vabatahtlikke, ning teeb tihedat koostööd ülikoolide ja teiste uurimisasutustega."

Lisainfo: Agni Kaldma, ELF metsloomade haigla projektijuht, tel (+372) 5184 573, agni@elfond.ee, www.metsloom.ee

*

Loomakaitsja Heiki Valner tapetud kotkast: süüdi on kohalikud jahimehed või talunikud
Õhtuleht 11.10.12
Katrin Rohtla, http://ohtuleht.ee/495494

Loomade tulihingelise kaitsja Heiki Valneri hääles on kuulda ärritust, kui jutt läheb Aegna saarelt päästetud merikotkale, kes teisipäeval maha lastuna loomade korjuste keskelt leiti.

"Ma ei oska sõnades öelda, kui kahju mul on. Ei tasu kohalikel jahimeestel väita, et laskjaks oli Lasnamäe seeneline. Olen veendunud, et kohalike jahimeeste või talunike töö," süüdistab Valner karmil häälel.

Ühes on Valner juba ette veendunud, et vastavalt meie riigi võimekusele ei tuvastata süüdlast, mistõttu pääseb RMK väikse rahvatrahviga ja asi loetaksegi lõppenuks.

"Eesti traagika on selles, et püüame näida demokraatliku ja võimsa riigina, aga meie võimekus looduses toimuva ja loomade vastaste kuritegude lahendamises on null," jääb Valner hetkeks vaikseks, et siis vihasel häälel lisada: "Siin ei olnud kotka tapmiseks mitte mingisugust põhjust! Kotkas ei kuulu meie toidulauale!"

Valner on kuulnud lambakasvatajate seas levivat kuulujuttu, et kotkad viivad pisikesi tallesid ära, kuid keegi taolist asja kinnitada ei saavat.

"Kõik teavad, et kotkas on nii haruldane ja neid on nii vähe, neid peaks iga hinna eest hoidma," avaldab Valner tapja teo üle nördimust.

*

Kas leitud loom vajab inimese abi?
5.10.12
Autor: Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon, http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-14290/Kas-leitud-loom-vajab-inimese-abi-

Metsloomadel on kõige parem olla oma loomulikus keskkonnas ja ilma olulise põhjuseta ei tohi nende ellu sekkuda.

ENNE KUI TEGUTSED, MÕTLE JÄRELE JA KÜSI NÕU!

Esmapilgul abituna tunduv metsloom ei pruugi abi vajada, sest terve metsloom või üksik loomapoeg ei vaja sinu abi ja tuleb võimalikult ruttu rahule jätta.

Paljud loomad pole seltsilise eluviisiga ja enamasti on loomapojad vanemate hoole all ka näiliselt üksi olles. Teda ei tohi puutuda ega muidu häirida (vahtida, silitada, sülle võtta).

Mõne metsloomaliigi vanemad võivad inimest poegade kaitseks ka ootamatult rünnata.

Paljud linnupojad (näiteks rästad, kuldnokad, kakud) satuvad inimeste teele just siis, kui on pesast lahkumise aeg ning nad ei suuda veel lennata ja varjuvad rohu sisse või põõsastikku. Sellised erksa väljanägemisega linnupojad tulevad endaga ise toime.

Kõikide loomade ja lindudega käitumisel tuleb arvestada järgmisi põhireegleid:

● Metsloomaga, ka pojaga, tuleb käituda väga ettevaatlikult ning vältida vajaduseta ta puutumist ja häirimist.

● Metsloomadel, sealhulgas lindudel, võib sageli olla parasiite (kirbud, puugid) või nakkushaigusi (kärntõbi vms).

● Ära lähene metsloomale, kui oled ise vigastatud või haige.

● Haavatud või haige loom on alati ohtlikum kui terve.

KUIDAS IGAÜKS ISE AIDATA SAAB?

Metsloomade ellu sekkumine peab igal juhul olema hästi läbimõeldud. Nii et enne kui looma abistama asud, mõtle, ega sekkumine talle kahju tee.

Kui metsloom on nähtavalt ohtlikus kohas, leia võimalus ta lähimasse ohutusse paika viia.

Veelinnud on rändlinnud, keda sunnib lõuna poole liikuma ilmade jahenemisest tingitud toidubaasi vähenemine. Kui inimene, peaasjalikult asulais, sügisrände ajal veelinde toidab, siis on näiline toiduküllus tagatud ja linnud ei asu rändele. Kui siis pakaste tulekul veekogud jäätuvad, satuvad linnud täbarasse olukorda. Samal ajal algab ka mere külmumine, mis viib vabavee piiri rannast niivõrd kaugele, et sukelduda mitteoskavad taimtoidulised pardid ja luiged ei ulatu enam veekogu põhjast endale toitu kätte saama.

Rändeperioodil põldudele puhkama ja toituma tulnud haned, luiged, lagled võivad olla ühes kohas nädalaid ja seda ka üksikuna. Üksik lind põllul ei vaja inimese sekkumist. Ära hakka neid toitma - nad puhkavad ja lähevad oma teed. Liigse hoolitsuse tõttu (toitmine) jäävadki nad paigale ja ei lenda edasi.

Tavaliselt on inimeste pakutud toit (sai, küpsised) liiga kuiv ja neile harjumatu ning põhjustab haigusi.

Nähes liikumatut metslooma, vaata, kas tema liikumist ei takista mõni ese (nt heinapallinöör, plastikpudel, kilekott vms). Kui loom on kinni jäänud, aita tal vabaneda. Et metsloom kardab, hakkab ta abistamise peale rabelema ja üritab rünnata.

Vältimaks enda ja looma vigastusi ning loomale ebavajalikku stressi, kata loom mõne riideesemega nii, et ta sind ei näe. Võimalusel kutsu keegi endale appi, et üks saaks looma hoida liikumatuna ja teine eemaldada eseme, kuhu loom on takerdunud.

Reeglina tunneb loom end looduses kõige paremini. Juhul, kui tegu on ilmselgelt vigastatud linnu või metsloomaga, tuleks helistada Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Valveoperaator edastab teate Keskkonnaametile ja Päästeametile, kes hindavad olukorda ja otsustavad edasise tegevuse.

Väljaspool asulaid leitud metslooma korjusest tuleks samuti teavitada telefonil 1313. Sealt suunatakse teade vastutusala järgi edasi. Kaitsealuse liigi korral tegeleb sellega keskkonnaamet, jahiuluki korral jahipiirkonna kasutaja, tee peal hukkunud väikelooma või linnu korral aga tee omanik, enamasti siis maanteeamet või kohalik omavalitsus.

Samas, kui leiu puhul ei ole tegemist kaitsealuse liigi või suurulukiga ning ta ei häiri ega ohusta otseselt inimtegevust, võiks hukkunud looma rahulikult oma asukohta jätta. Seal valmistab ta heameelt paljudele raipesööjatele.

Tiheasustusalal leitud metsloomakorjusest tuleks teavitada kohalikku omavalitsust. Ent kui surnuna leitakse haruldase, I või II kaitsekategooria loomaliigi isend, meil sagedamini näiteks hülged, kotkad, kakud, tuleb sellest kohe teatada telefonil 1313.

*

Elistvere staarid räägivad oma elust
Sõnumileht 11.10.12
Jaan Lukas, http://eestielu.delfi.ee/eesti/jogevamaa/tabivere/elu/elistvere-staarid-raagivad-oma-elust.d?id=65083614

Tabivere valla ja kogu Eestimaa üks magnetilisemaid turismimagneteid Elistvere loomapark tähistas hiljuti viieteistkümnendat sünnipäeva. Siinse bioloogilise mitmekülgsuse karismaatilisemad asukad teineteisele truu piisonitepaar Villu ja Vilja ja karupreili Karoliina on peomelust ja tavalisest suuremast külastajate uudishimust juba välja puhanud ja nõustusid rääkima oma elust loomapargis koduvalle ajalehele.

Piison Villu jalutas üsna rahumeeli oma tarastikus ja meenutas: "Meil on au koos proua Viljaga loomapargi või esialgse nimega Elistvere looduspargi esmaasukad olla. Tegelikult pidid selleks aga saama Tallinna loomaaia metskitsed, kelle aga hulkuvad koerad maha murdsid. Nii polnudki pargi avapäeval 1997. aasta 27. augustil siia veel ühtegi looma kolinud. Olukorrast päästis mõneti puiduettevõtte Tarmeko tollane direktor Olev Nigul, kes kinkis kaks nahkset kilpkonna. Varsti jõudsid aga loomapargi vaimne isa Kaupo Ilmet ja Tallinna loomaaia direktor Mari Kaal kokkuleppele ning meid saadeti elama Elistveresse. Siin saimegi ristivanematelt nimeks Vilja ja Villu."

"Viisteist aastat on piisoni vaatevinklist piisavalt pikk aeg. Olen soovitanud Villul seitsmeliikmelise karjajuhi ameti maha panna ja veidi rahulikumat elu elada. Aga eks mehed ole ikka üsna edevad, vajavad tähelepanu ja võimugi. Nii soovib Villu veel oma positsioonil jätkata. Mõistust tal ikka jätkub. Küllap on ta meie lapsi ja lapselapsi jälginud ja mõelnud, kellest võiks kunagi uus karjajuht saada. Eks meie pere nooremad püüavad ka ise Villu jõu ja sitkuse proovile panna," rääkis Vilja.

Villu püüab end ka ise sportlikult võimalikult vormis hoida. "Treenin aeg-ajalt lati peale asetatud puupakkudel, kust võimalik sarvi sügada. Need kingiti mulle loomapargi sünnipäeva puhul. Eks pean juba ka Vilja pärast oma mehelikku taset hoidma. Muide, oleme ka piisavalt kavalad. Talitajad panevad meid vahel jooksuajal eraldi aedadesse, et karja juurdekasvu piirata. Kui aiast välja saame, leiame aga koos kaasaga ikka sobiva aja järjekordsete pulmade pidamiseks."

Piisonitel ikka loomamõtted

Villu, Vilja ja teisedki Elistvere piisonid söövad toitu nagu veislased ikka. Nad tunnevad rõõmu, kui külastajad midagi suupärast toovad. Magusroaks peavad näiteks peeti ja ka kartulit. Siiski paluvad nad selle kraami anda loomapargi töötajate kätte, sest peavad oma sõimesid eravalduseks ega salli, kui nendele lähedale tullakse. "Vahel unustame ennast ära ja võime neid ka rünnata, kelle käitumine ei sobi kokku meie elureeglitega. Oleme ju ikkagi loomad ja kõiki inimesed mõtted ei pruugi meile arusaadavad olla," selgitas sarvekandja Villu.

"Ega meil kõik inimesed ka meelde jää. Oma talitaja Villemi tunneme aga näiteks ka pimedas ära, teda me usaldame. Ta oskab juba üsna hästi ka piisonite keeltki."

Karoliina igatseb mõmmibeebit

Karu Karoliina toodi Elistvere loomaparki pisikese mõmmibeebina. Nüüdseks on temast saanud juba parajalt õitsvas keskeas karupreili. "Nagu daam ikka olen vahel ka tujukas. Nii ei meeldi mulle kui mind välguga pildistatakse. Olen ju loomapargis omamoodi staar ja ega sellises positsioonis persooni ei sobi igal ajal pildistama hakata. Keelata ma seda just ka ei saa. Pealegi tuleb avaliku elu tegelase rolliga arvestada." Mesikäpp Karoliina on karulikult kõigesööja ja loomulikult magusasõber. Temagi palub aga külastajate toodud suupisted loomapargi töötajate kätte jätta. Tegelikult kehtib sama reegel kõigi siinsete asukate kohta.

Nimi Karoliina meeldib karule väga. "Reageerin kohe, kui talitaja Ivi mind nii kutsub," ütleb ta. Kui tuju hea teeb Karoliina ka karutempe, näiteks pillub kaigast ja kive, mis vahel ka aiast välja lendavad. Ehmatuse korral ronib aga mõnikord puu otsa.

Oma häält kuulda soovijatele ütles Karoliina nii. "Ega ma asja eest teist taga ei mõmise. Vahel oma sisemist jorinat aga siiski ajan. Näiteks enne seda, kui hakkan talvel magama minema. Viimastel talvedel olen õnneks üsna korralikult magada saanud. Eks ma ikka oma traditsioonilisel uneajal rahu tahan."

Avameelsemaks muutudes tunnistab Karoliina, et ega ta ei soovi eluks ajaks preiliks jääda. "Tahaksin olla karuema ja oma mõmmibeebit kasvatada. Küll peigmehi minu jaoks leiduks. Paraku pole loomapargis meile kurameerimiseks ja pere loomiseks ruumi. Aga lootust ma kindlasti ei kaotada ja püüan endiselt kaunis ja virk olla," lausus ta.

Piisonid Villu ja Vilja ning karu Karoliina tänasid Elistvere loomapargi kõigi karvaste ja suleliste nimel pargi endisi ja praegusi töötajaid, toetajaid, abistajad ning mõistagi külastajaid. "Soovime, et teekond sellesse Eestimaa kaunisse paika ikka ja jälle ette võetakse. Siin on alati midagi uut vaadata ja avastada," teatasid nad.

*

Kadunud naarits ilmus talu õue
Meie maa 11.10.12
Ahto Jakson, https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=49943

Euroopa naaritsa looduses säilitamise nimel tuleb kõvasti vaeva näha.

Euroopa naarits, kes augustis koos kümne liigikaaslasega Mullutu-Suurlahe järvistu piirkonda loodusesse lasti ja pärast seda kadunuks jäi, andis endast ootamatult märku Kaarma vallas Randvere külas talu õuel.

Perenaine Laine Krischka nägi naaritsat esimest korda laupäeval õues lippamas. "Ega ta meid kartnud. Jooksis üle tee aia taha või läks ta sealt edasi kuhugi," rääkis Krischka. Teist korda sattus väljasuremisohus loomale peale Laine ema, kes rattaga koju sõitis. Esmaspäeval juhtus pererahvas naaritsaga läbi akna suhtlema. "Vaatasime üksteisega tõtt. Ta tuli akna alla istuma ja kaes tuppa. Esimest korda looma märgates kahtlesime, kas on ikka tegemist naaritsaga. Algul arvasime, et järsku on nirk. Nüüd olime täiesti kindlad, et naarits. Pärast tuhnis veel puulehtedes. Ju ta sealt midagi söödavat otsis. Ehk elab ikka talve üle," lootis perenaine.

Tallinna loomaaias üles kasvatatud üheteistkümnest naaritsast, kes Mullutu-Suurlahe kandis hävimisohus oleva liigi asurkonna loomiseks lahti lasti, on teadaolevalt üheksa surma saanud. Viis hukkusid rebaste süül, ühe surmas kass, üks jäi auto alla ja üks langes röövlinnu saagiks. Ühe naaritsa lõpp ei ole teada. Siiani on elus naarits nimega Joel.

"Tõenäoliselt tema ongi see, kes talu õue läks," pakkus doktorikraadiga Tiit Maran, kes on juba kümmekond aastat seotud euroopa naaritsa päästmise projektiga.

Ilma saatjata loodusesse lastud naaritsa kohta info puudub. Loomadest on palju teavet tulnud inimeste kaudu. "Näiteks viis auto alla jäänud naaritsa raipe keskkonnaametisse inimene, kes sõitis loomale otsa sõitnud auto taga. Meie jaoks on väga oluline teada saada, kuidas loom surma sai," lausus Maran.

Projekt ei ole lõppenud

"Tegemist on alles esimese etapiga ja projekt ei ole sugugi lõppenud. Õpime oma vigadest. Mingisugust kurba lõppu ei ole," kummutas Maran. Päris suvalises kohas Tallinna loomaaiast saadud naaritsad siiski lahti ei lastud. Sellele eelnesid uuringud. Põhiküsimus oli, kas loomadele Saaremaal toitu jätkub, sest saarel rohukonna ei ole. Toidubaas paistis Mullutu-Suurlahe järvistus hea.

"Esialgu arvasime, et loomad hakkavad sealt edasi liikuma põhja poole, kuid seal oli roostik ees ning nad läksid hoopis lõunasse, Nasva suunas, kus inimasustus suurem ja seetõttu ka rebaseid rohkem," nentis Maran. Just rebased saidki naaritsatele suures osas saatuslikuks. Juba esimestel päevadel hukkus neist enamus just selle metslooma läbi. "Kuu-poolteist kestval kohanemisajal hukkub neist 30–70%. See on paratamatu, sest loomad peavad kohanema. Talve jooksul hukkub neist 35 protsenti," tõdes Maran.

Tuleb edasi katsetada

Mees möönis, et ka temas tekib sisemine konflikt naaritsaid loodusesse vabaks lastes. "Samas kui neid lahti ei lasta, saab kogu liik hukka. Eesmärk on proovida liigi säilitamiseks midagi ära teha," ütles Maran. Emastel loomadel on lühike periood, millal nad saavad looduses paljuneda.

Kui euroopa naaritsa päästmise projektiga Saaremaal jätkatakse, siis järgmisel korral lastakse naaritsad lahti ilmselt Koigi piirkonnas Lõve jõe kaldal. 2005. aastal tehti Saaremaal pikaajaline uuring, mis näitas, et siin ei elanud juba toona ühtegi naaritsat. Ka mandril pole neid vabas looduses üldse. "Kui meil on kaks saart (Saaremaa ja Hiiumaa) asurkondadega ja kui õnnestub ka sakslastel või hispaanlastel midagi ära teha, jääb liik püsima, muidu on naarits 10–15 aasta pärast välja surnud," arvas Maran.

Tallinna loomaaias elab üle 100 ja Hiiumaal 30–35 isendit. Loomaaias tehistingimustes elavad naaritsad moodustavad umbes 60 protsenti kogu maailma tehisasurkonnast. Hispaanias pakutakse asurkondade suuruseks kokku 500 looma.

*

Tabiveres tuli ühe elumaja koridori vigastatud kährik
Vooremaa 22.10.12
http://www.vooremaa.ee/news.php?nid=2750&cid=0

Päästeameti Lõuna päästekeskuse pressiesindaja teatel kutsuti 20. oktoobril päästjad Tabivere alevikku Pärna tänavale, kus elumaja koridoris oli vigastatud kährik. Päästjad püüdsid looma kinni ja andsid ta üle Keskkonnainspektsiooni saadetud jahimehele.

*

Elistvere loomapargis pääses välja kolm ilvest
Õhtuleht 26.10.12
Kaspar Käänik, http://ohtuleht.ee/497371

Ööl vastu tänast maha sadanud märg lumi murdis Elistvere loomapargi ilveste aedikus puu, mille tulemusena purunes aed ja sealt pääses välja kolm looma. Loomapargi töötajad tegelevad praegu ilveste püüdmisega, loomapark on külastajatele täna suletud.

"Mahasadanud värske lume peal on ilveste jäljed hästi näha ja meie hinnangul asuvad nad jätkuvalt loomapargi taguses metsas, loomapargi töötajad tegelevad nende püüdmise ja koju juhatamisega," ütles RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul.

"Kuna kõik ilvesed on loomapargis sündinud, eeldame, et nad tulevad oma tavapärasele toiduportsjonile järele," märkis Saul. "Saime Eestimaa Looduse Fondilt ka ilvesepüünised, mis õhtul parki üles seame, spetsialistide hinnangul tulevad ilvesed tõenäoliselt oma kodukanti tagasi toitu otsima, sest nad ise ei oska seda loodusest hankida."

Jõgevamaal elava loodusretke juhi Vahur Seppa sõnul ei ole loomapargis sündinud ilvesed inimestele ohtlikud. "Loomapargis elanud ilvesed käituvad teisiti, nad ei karda inimest, sest on nendega harjunud," ütles Sepp. Spetsialist rõhutab aga, et kindlasti ei tohi ilvestega kohtudes nendega kontakti otsida, vaid koheselt loomaparki ilveste asukohast teavitada.

Elistvere loomapargis elab seitse ilvest, kellest neli on jätkuvalt loomapargis oma aedikus.

*

Loomapargist põgenenud ilvesed on endiselt vabaduses
PM 27.10.12
Berit-Helena Lamp, http://www.ilmajaam.ee/1021112/loomapargist-pogenenud-ilvesed-on-endiselt-vabaduses

Reedel Elistvere loomapargist plehku pannud kolm ilvest on endiselt vabaduses, kuid inimestele nad ohtu ei kujuta ning park on taas külastajatele avatud.

Elistvere loomapargi juht Sirje Saul ütles BNSile, et ilvesed on endiselt vabaduses ja liiguvad loomapargi läheduses metsas. Jäljed näitavad, et nad on käinud ka loomaapargi aia juures jalutamas. Ka on ilvesed käinud uudistamas nende tabamiseks üles seatud püüniskaste ja neisse suisa sisse piilunud, kuid lõksu loomad läinud ei ole.

Saul selgitas, et ilvestel läheb kõht tühjaks kolme-nelja päeva jooksul, seetõttu pole lõksudest esialgu kasu. "Peame olema kannatlikud ja ootama aega, millal nad sööma tulevad," ütles Saul.

Reedel suleti loomapark pärast ilveste põgenemist, kuid nüüd on see taas külastajatele avatud. Saul kinnitas, et spetsialistide hinnangul ilvesed inimestele ohtu ei kujuta. "Nad ei tule inimest ründama, nad on inimestega harjunud," sõnas ta.

Mahasadanud märg lumi murdis Elistvere loomapargis ilveste aedikus puu, purunenud aiast pääses põgenema kolm ilvest.

Loomapark sai Eestimaa Looduse Fondilt ilvesepüünised, mis seati parki üles, kuna ilvesed tulevad tõenäoliselt oma kodukanti tagasi toitu otsima, sest nad ise ei oska seda loodusest hankida.

Elistvere loomapargis elab seitse ilvest, neli neist on endiselt loomapargis oma aedikus.

*

Üks Elistvere kadunud ilvestest on tagasi koju jõudnud
28.10.12
Ester Vaitmaa, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uks-elistvere-kadunud-ilvestest-on-tagasi-koju-joudnud.d?id=65178824

Üks Elistvere kadunud ilvestest on tagasi koju jõudnud

Reedel Elistvere loomapargist plehku pannud kolmest ilvesest on üks tagasi koju jõudnud. Kahte endiselt vabaduses olevat looma on nähtud igatsevalt pargi poole vaatamas.

Üks ilvestest leidis, et kodus on ikka kõige parem. "Ta oli ise öösel püüniskasti tulnud, igati rahulikult. Oli hommikuni seal, siis lasime oma aedikusse tagasi," rääkis Delfile RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul.

Kahte veel jooksus olevat looma on ka kaugelt nähtud. "Vaatasid raba otsas igatsevalt aediku poole, nad on lähedal ega ole kuhugi kaugele läinud," ütles Saul. "Laudteel oli nende jäljed ka hommikul näha."

Ta rahustas, et ümbruskonna inimesed ei peaks vabaduses olevaid ilveseid kartma. "Ilvesed ei ole inimesele ohtlikud. Nad hoiavad inimesega piisavalt distantsi, nad ei tule kunagi juurde, hoiavad ennast ise eemale. Ka Elistvere külastajad kartma ei pea, sest päevaajal on ilvesed eriti tasased, kindlasti ei tule lähedusse. Öösel muutuvad nad aktiivseks," selgitas Saul loomade käitumist.

Reedel mahasadanud märg lumi murdis Elistvere loomapargis ilveste aedikus puu, purunenud aiast pääses põgenema kolm ilvest.

Loomapark sai Eestimaa Looduse Fondilt ilvesepüünised, mis seati parki üles, kuna ilvesed tulevad tõenäoliselt oma kodukanti tagasi toitu otsima, sest nad ise ei oska seda loodusest hankida.

Elistvere loomapargis elab seitse ilvest, neli neist on endiselt loomapargis oma aedikus.

*

Elistvere loomapark ootab koju kahte plehku pannud ilvest
EPL 29.10.12
Kadri Ibrus, http://www.epl.ee/news/eesti/elistvere-loomapark-ootab-koju-kahte-plehku-pannud-ilvest.d?id=65180146

Üks kolmest jooksikust on juba koju tagasi jõudnud. Foto: Ahto Sooaru

Reede öösel kadus kolm ilvest, nädalavahetusel tuli üks juba tagasi, ent kaks avastavad veel maailma.

Reede öösel pääses RMK Elistvere loomapargist aediku murdumise tõttu välja kolm ilvest. Pühapäeva öösel leidis üks neist, et kodus on ikka kõige parem, ja tuli tagasi. Tema kahe kambajõmmi tagasimeelitamisega alles tegeletakse.

Loomad pääsesid valla tänu reedesele suurele lumemöllule, mis terve Eestimaa elu pahupidi pööras. Ootamatult maha sadanud märg lumi murdis ilveste aediku puu, nii et äkitselt ei hoidnud neid enam miski tagasi. Reedel oli loomapark seetõttu külastajatele suletud.

Metsakiisu, kes tagasi tuli, tegi seda omal vabal tahtel. "Ta oli ise öösel püüniskasti tulnud, igati rahulikult. Oli hommikuni seal, siis lasime oma aedikusse tagasi," rääkis RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul. Sauli sõnul märkas tema kolleeg nädalavahetusel öösel metsas ilveseid otsides kaugelt ka teist kahte, kelle silmad pimedusest igatsevalt piidlesid. Saul ütles, et loomapargis sündinud ja seal üles kasvanud loomad on praegu ilmselt hämmingus ja veidi ehmunud, kuid ühtlasi põnevil uutest väljavaadetest ja aistingutest. "Me ei taha neid hirmutada, proovime nad lihtsalt tagasi meelitada," sõnas Saul.

Kohe esimesel ilveste kadumise järgsel ööl pandi metsa üles püünised ja nende kõrvale lihatükke. Päeval nähti lumel ilveste jalajälgi ja eile õhtul paigutati püünised jälle vastavalt sinna, kus oli jalajälgi näha. Ilvesed ei ole loomapargist eriti kaugele läinud ja viibivad siiani umbes kilomeetri raadiuses loomapargi lähedal metsas.

*

Elistvere loomapargist põgenes kolm ilvest
29.10.12
Olev Kenk, http://uudised.err.ee/index.php?06264699

Kolmest reedel Elistvere loomapargist põgenenud ilvesest on kaks jooksus praegugi, kuid kuna tegemist on kunstlikes oludes üles kasvanud loomadega, püsib lootus, et ilvesed leiavad õige pea kodutee üles.

Jõgevamaal RMK Elistvere loomapargis elab seitse ilvest, kes kõik on sündinud ja üles kasvanud 2,5 meetri kõrguse võrkaiaga piiratud metsatukas. Reedel õnnestus kolmel ilvesel lumekoorma raskuse all üle aediku kaardunud puutüve toel vabadusse pääseda, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Senini ei ole meil ükski ilves jooksu saanud, see nüüd oli täpselt juhus selles, et puu vajus aedikule. Kuna tegu oli õhtuse ajaga ja ees oli pikk öö, kus oli palju toimetamist ilvestel, siis niimoodi nad sealt välja ennast jalutasidki," selgitas loomapargi juht Sirje Saul.

Üks ilves on aga tagasi aedikus, sest kõndis ise Eestimaa looduse fondilt laenatud püüniskasti.

Metsast püütakse kastlõksudega Sauli sõnul ilveseid lausa ilma liha sisse asetamata ja ilves läheb sinna uudishimust.

"Meie oleme siia kastlõksu ka liha pannud, eeldades, et tema kõht läheb tühjaks, see teda koju toob. Meie ilvesed, kes on jooksus, ei ole meilt läinud üldse kaugele, vaid justnimelt siin loomapargi taga metsas nad oma aega veedavad ja maailmaga tutvust teevad. Jälgi on siin aediku ümbruses iga ööga aina rohkem ja rohkem," lausus loomapargi juht.

Tema hinnangul võivad vabadusse pääsenud ilvesed olla metsas suures segaduses, sest nad pole pidanud ise loomi murdma. Siiski pole Sauli arvates ohtu, et metsa pääsenud Elistvere ilvesed võiksid inimest rünnata.

"Kindlasti ei tule ilves inimest ründama, igal võimalusel ta taganeb ja varjub. Ja see, kui inimene ilvest looduses kohtab, need on ikkagi harvad juhud," kinnitas ta.

Elistvere loomapark on turvaline kodu kõikide Eesti looduses leiduvate loomaliikide esindajatele. Elistveres on võimalik põdraga tõtt vaadata või lasta ilvesel endale poseerida.

*

Üks põgenik aedikus tagasi, kaks endiselt jooksus
Vooremaa 30.10.12
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1023961

Üks põgenik aedikus tagasi, kaks endiselt jooksus

Ööl vastu reedet Elistvere loomapargist plehku pannud kolmest ilvesest on üks juba koduses aedikus tagasi, kaks luusivad aga endiselt loomapargi lähedal metsas.

Ilvesed pääsesid mäletatavasti jooksu öösel maha sadanud suure koguse märja lume tõttu, mis ühe nende aedikus kasvanud puu piirdeaia najale upakile vajutas.

"Puu oli suhteliselt peenike, 14-sentimeetrise läbimõõduga, nii et väga mugav ilvestel seda mööda kõndides aedikust lahkuda polnud, ent neil oli öö otsa aega turnida ja tasakaaluharjutusi teha. Teisel pool aeda ulatusid oksad ilusti maha ka ja nii nad plehku panidki," ütles RMK Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.

Jooksikute kättesaamiseks hankisid loomapargi töötajad kiiresti Eestimaa Looduse Fondilt ilvesepüünised, mis pandi üles loomapargi ja Elistvere järve vahelisse metsa. Ööl vastu pühapäeva läkski üks ilvestest kastpüünisesse, et sinna söödaks pandud toitu noolida, ning laskis hommikul püüniseid kontrollima tulnud loomapargi töötajate end rahulikult aedikusse toimetada.

"Tundub, et ilves on kojupääsemise üle ise ka õnnelik," ütles Sirje Saul. "Et loomapargis sündinud ilvesed end vabas looduses ise toita ei oska, loodame peatselt kätte saada ka ülejäänud kaks jooksikut."

Kaugele pole nad Sirje Sauli sõnul läinud, vaid luusivad endiselt loomapargi läheduses, kus neid aeg-ajalt ka nähtud on. Kui algul sai värskele lumele jäänud jälgede järgi nende liikumisel isegi silma peal hoida, siis praeguseks on jälgi juba nii palju, et uuemaid ja vanemaid on nende seast raske eristada.

"Loodusretkejuht ja jahimees Vahur Sepp soovitas meil ilveseid mitte liiga innukalt jälitada, sest nii võime me nad hoopis kodunt kaugemale hirmutada," ütles loomapargi juhataja. "Nii et ega meil muud üle jäägi kui oodata ja loota, et nälg jooksikud lõpuks püünisesse ajab. Küllap igatsevad nad ise ka juba siinse tuttava keskkonna järele, aga uute paikade uudistamise himu on sellest igatsusest siiani võitu saanud."

Sirje Sauli sõnul on see vähemasti selle aja jooksul, mil Riigimetsa Majandamise Keskus loomaparki on hallanud, esimene kord, mil ilvesed aedikust välja on pääsenud.

"Paar aastat tagasi lõhkus torm meil ilveseaeda palju hullemini kui praegu, ent see juhtus päeva ajal ja siis ei kiirustanud ilvesed kuhugi. Nemad on aktiivsemad just öösel. Pealegi sai aed siis kiiresti ära parandatud," ütles Sirje Saul, kinnitades, et inimesele loomapargist põgenenud ilvesed ohtlikud pole, sest nad pole eluski jahti pidanud ega kedagi murdnud, ent kui keegi loomi kohtab, ei tasuks nendega siiski suhelda üritada.

*

Kaks Elistvere ilvest naudivad endiselt vabadust
1.11.12
Kristin Aasma, http://ohtuleht.ee/498117

Foto: Elistvere loomapargi emailves Ene poegadega 2004. aastal. Kas praegused jooksikud on isas- või emasloomad, loomapargi inimesed ei teagi, sest ilveste sugu on kaugelt väga raske määrata. (Margus Ansu/Postimees)

Eelmise nädala lõpul Elistvere loomapargi aedikust välja pääsenud kolmest ilvesest on kaks endiselt vabaduses. Üks ilves naasis nädalavahetusel koju vabatahtlikult – loom oli öösel püüniskasti tulnud ning hommikul viidi ta oma aedikusse.

"Seis on praegu endine," rääkis RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul Õhtulehele. "Nendest kolmest, kes jalutama läksid, saime me ühe kohe kätte ja kaks tükki jalutavad endiselt meil loomapargi taga metsas. Eile ma ühte nägin."

Toit on pandud ilveste jaoks pargi lähistele seatud püüniskastidesse. Samas on ilvese eluviise tundvad inimesed loomapargi juhile rääkinud, et ilvesel võib kõht täis olla kaks nädalat ning niikaua on tal muud huvid suuremad kui nälg. "Nii et hetkel tuleb meil lihtsalt kannatlik olla," lisas ta.

"See ilves, keda mina eile metsas nägin, on julge, aga ta hoiab distantsi - astud ise sammu, astub ka tema sammu eemale. Aga vahemaa on inimesega kaks-kolm meetrit, ega ta lähemale ei tule. Ta ei ole ju mingi sülekiisu," rääkis Saul.

Ilvesed pääsesid loomapargi aedikust välja ööl vastu reedet, kui märja lume tõttu puu murdus ja aia lõhkus. Naist teeb praegu murelikuks ilveste edasine käekäik, sest detsembris algab ilvesejahi hooaeg. "Mina kahtlustan, et kui ilves mõnd jahimeest kuskil paari meetri pealt vaatab, kas jahimees suudab oma kirge talitseda?" Pealegi ähvardavad loomapargi turvalise eluga harjunud metsakiisusid igasugu muud ohud.

Inimeste jaoks on ilvesed Sirje Sauli sõnul ohutud. "Need loomad on meie loomapargis sündinud ja nad pole kunagi kedagi murdnud," kinnitas ta. "Näiteks paar päeva tagasi nägime ilveseid me piisoniaia servas. Nende järel tulid sinna metskitsed. Me naersime, et ilvesed peaks ikka kitsesid taga ajama, aga oli hoopis vastupidi," rääkis Saul.

"Ma arvan, et nad on ka ise kaunis segases olukorras. Need paar ööd, kui lumi maas oli, oli näha, kui palju ilvese jälgi ümberringi oli," tunneb loomapargi perenaine jooksu pannud hoolealustele kaasa.

Ilves eelistab jääda varju - tema sind näeb, aga sina ei tarvitse teda näha. Seda, et ilves ründab ja kellelegi puu otsast kaela hüppab, peab Sirje Saul müüdiks. "Ilves on nii ettevaatlik loom, et ta igal juhul jääb varju," rääkis ta.

Juhtumi kohta, et Soomes ilves inimest ründas ja hammustas, arvas Saul, et küllap oli loom enda arvates väljapääsmatusse olukorda sattunud. "Väike hiir ründab sind ju ka, kui ta on nurka surutud," sõnas Saul.

*

Kaks Elistvere ilvest ei taha loomaparki naasta
TPM 16.11.2012
Vilja Kohler, http://www.tartupostimees.ee/1043086/kaks-elistvere-ilvest-ei-taha-loomaparki-naasta/

Oktoobrikuus purustas tormis murdunud puu Jõgevamaal Elistvere loomapargis ilveste aediku ning kolm täpilist metsakiisut pääses põgenema. Kui ühe neist said loomapargi töötajad kastlõksuga kätte juba paari päeva möödudes, siis kaks ilvest on jätkuvalt redus.

RMK Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul ütles, et kaks täiskasvanud ilvest jalutab endiselt ringi. «Selle kuu teisel nädalavahetusel nähti neid Luual, olid teised tee ääres passinud.»

Nende kättesaamine on Sauli sõnul keeruline, sest ilvesed näitavad end enamasti õhtul. «Kui lumi maha tuleks, näeksime jälgi ja saaksime aru, kas nad meie püüniskastide lähedal üldse liiguvad.»

Loomapargis saavad külastajad praegu vaadata viit ilvest. Kahe redutaja pärast on aga loomapargi töötajad kurvad, sest need ilvesed ei karda inimest ning nad võivad kergest langeda jahimeeste saagiks.

*

Elistvere loomapargi töötajad tabasid ühe kahest jooksus olnud ilvesest
16.11.12
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/elistvere-loomapargi-tootajad-tabasid-uhe-kahest-jooksus-olnud-ilvesest.d?id=65276584

Elistvere loomapargi töötajad tabasid ühe kahest jooksus olnud ilvesest.

Oktoobri lõpul Elistvere loomapargist plehku pannud kolmest ilvesest on nüüd kätte saadud kaks. Elistvere loomapargist teatati nimelt, et üks kahest veel jooksus olnud ilvesest on ka teel tagasi loomaparki.

Loomapargi juhi Sirje Sauli sõnul püüti jooksuks olnud ilves kinni uinutipüssi kasutades.

Oktoobri lõpul mahasadanud märg lumi murdis Elistvere loomapargis ilveste aedikus puu, purunenud aiast pääses põgenema kolm ilvest.

Loomapark sai Eestimaa Looduse Fondilt ilvesepüünised, mis seati parki üles, kuna ilvesed tulevad tõenäoliselt oma kodukanti tagasi toitu otsima, sest nad ise ei oska seda loodusest hankida.

Üks kolmest jooksu pannud ilvesest saadi kätte mõni päev hiljem, kui loom naasis ise püünisekasti.

Elistvere loomapargis elab kokku seitse ilvest.

*

Kaks Elistvere loomapargist põgenenud ilvest saadi kätte
Õhtuleht 19.11.12
Maarius Suviste, http://ohtuleht.ee/500078

Jõgevamaa Elistvere loomapargis on seitse ilvest, üks neist on aga oktoobri lõpust saati jooksus.

Elistvere loomapargi töötajad tabasid reedel kolm nädalat jooksus olnud ilvese. "Ta oli tee ääres, saime ta ilusti kätte," ütleb loomapargi juhataja. Üks ilves on endiselt tabamata.

Oktoobri lõpul maha sadanud märg lumi murdis Jõgevamaal RMK Elistvere loomapargi ilveste aedikus puu – purunes aed ja sealt pääsesid kolm ilvest välja. Üks loom naasis mõne aja pärast koju vabatahtlikult – ta oli öösel püüniskasti tulnud ja hommikul viidi ta oma aedikusse.

Teise ilvese tabasid loomapargi töötajad eelmise reede pärastlõunal. "Ta oli Luua ja Palamuse vahel tee ääres. Seal oli võsastunud lohk, ümberringi avar põld. Ta ei põgenenud kusagile," räägib Elistvere loomapargi juht Sirje Saul. Ilves uinutati ja viidi loomaparki tagasi.

Loomapargi töötajad pelgasid algul, et mine tea, kuidas metsas redutanud ilvest teised ilvesed loomapargis enda keskele tagasi võtavad – ikkagi kolm nädalat omapäi ära olnud, teine lõhn juures. "Ei olnud riidu ega pahandust, ta võeti ilusasti tagasi," lausub Saul.

Üks ilves on endiselt tabamata. "Teda on nähtud teises kandis," ütleb loomapargi juht, kes on tänulik iga teate peale, mis aitab ilvest kätte saada. "Kui keegi teda näeb, andku kohe infot."

Sirje Saul tunnistab, et ilveste põgenemine loomapargist on tekitanud loomapargi vastu suuremat huvi. Eriti suur külastajate hulk tabas loomaparki oktoobri lõpul esimesel nädalavahetusel pärast seda, kui oli tulnud teade ilveste põgenemisest. "Rahvast oli siis tavalisest rohkem. Usume, et just seetõttu rohkem, sellest räägiti loomapargis palju," ütleb Saul.

*

Jõuluks koju?
Vooremaa 20.11.12
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1024085

Kui viimane Elistverest plehku pannud ilves lugeda oskaks, saaks ta ajalehest teada, et kodused teda igal juhul jõuluks loomaparki harjunud elukorralduse juurde tagasi ootavad. Paraku ei mõista too metsaelanik inimeste keelt. Sellepärast peavad loomapargi inimesed lootma jääma tähelepanelikele kaaskodanikele, kes suudaksid neile looma liikumisest täpset infot edastada.

Ilves pole karjaloom, ta patseerib ka vabas looduses enamasti üksi ringi. Koos käib vaid emailves poegadega.

Veel ütlevad ilveseuurijad, et loom harjub kiiresti uute oludega ning võib looduseski üksi suurepäraselt hakkama saada. Sellepärast ei tasu loomapargi rahval loota, et kadunud poeg neil ühel heal päeval vabatahtlikult värava taga seisab ja koju küsib. Nii et see jõuluime, kui kõik kolm jalga lasknud looma koju peaksid tulema, oleks suuresti tähelepanelike kaaskodanike teene. Jääme lootma.

*

Teinegi "maailmarändur" kodus tagasi
Vooremaa 20.11.12
Kaie Nõlvak, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1024083

Mäletatavasti tekitas oktoobri lõpus maha sadanud lumi inimeste hulgas võrdlemisi palju segadust, kuid ei jätnud puutumata ka loomarahvast. Elistvere loomapargi ilvesteaias murdus puu ja lõhkus piirde, kehutades kolme kaslast kodu hülgama ja seiklusi otsima.

Et tegemist polnud vabaduses sündinud ilvestega, olid loomapargi töötajad veendunud, et jooksikud leiavad peagi kodutee, sest pole ju harjunud endale ise ninaesist muretsema. Nii alalhoidlik oli vaid üks neist, minnes kastpüünisesse toidu järele. Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul oli kiiresti "söögile ja seebile" naasnu ilmselt ise ka selle saatusepöördega rahul ja sugulased-aedikukaaslased võtsid ta rahumeeli oma seltsi tagasi.

Tahaks koju, aga…

Keerulisemaks kujunesid kahe ülejäänud hiigelkassi eksirännakud. Kaugele nad loomapargist ei läinud, kuid kätte end kah ei andnud. Ikka nägi üks või teine sealkandis liikuja autoaknast sabaotsa või vurrupaari, kuid püünisekasti toidu järele ei mindud – ju ei näpistanud nälg piisavalt.

Möödunud reedel anti aga loomaparki teada, et Luua-Palamuse tee ääres võsas istub ilves mis ilves, ja õige kurva moega teine.

"Selle poolest läks hästi, et teade tuli sellisel kellaajal, kui veel valget aega jagus. Läksime asja uurima ja rändur oligi sama koha peal, kuigi mitmed teda juba uudistamas ja pildistamas olid käinud. Liiga näljane ta ilmselt ei olnud, sest sealsamas kraavis oli üks kass autorataste all oma otsa leidnud, aga meie ilves seda küll söödavaks ei pidanud. Või ei tulnud ta selle peale, kuidas nii karvase ümbrise seest liha kätte saab," rääkis Sirje Saul.

Suts uinutipüssist tegi redutaja kaasakorjamise lihtsaks ja kui kodus äratussüst tehtud, toibus loom tema sõnul õige pea ja kõndis tuikudes oma aedikusse, kus seltskond "kadunud poja" rahumeelselt tagasi võttis.

Ehk ei jää kaks kolmandata

"Sõbrad jälle koos, pole üldse hullu!" kinnitas loomapargi juhataja, lisades, et muidugi loodetakse kolmaski seikleja koju tuua.

Tedagi on siin-seal nähtud, viimati on tulnud teateid Sääritsa küla kandist. Seega pole loom kaugele läinud ja ilmselt tahaks ka oma harjunud elukorralduse juurde tagasi pöörduda.

"Oleks tõesti armas, kui inimesed meile teada annaksid, kui ilvest näevad. Helistada võib numbril 1313, kust info loomaparki kohe edastatakse, aga loogiline on ka, et keegi ümbruskonnas sageli liikujatest ikka kedagi tunneb, kes loomapargis töötab. Loodame, et meie kolmaski "kiisu" tähelepanelike ja abivalmis loomasõprade abiga hiljemalt jõuluks koju jõuab," ütles Sirje Saul.

*

Elistvere loomapargi juht muretseb: kadunud ilves on jahimehele kerge saak
Õhtuleht 4.12.12
Kristin Aasma, http://ohtuleht.ee/501994

Oktoobri lõpul Elistvere loomapargist vabadusse pääsenud kolmest ilvesest kaks elavad juba mõnda aega taas turvaliselt loomapargi aedikus. Kolmas ilves on aga endiselt jooksus ning teda ei ole juba paar nädalat nähtud.

Üks jooksikutest saadi üsna varsti kätte. Ülejäänud kaks ilmutasid end sageli loomapargi ümbruses, kuni 16. novembril õnnestus teinegi Luua ja Palamuse tee ääres kinni püüda.

Kolmas metsakiisu on aga tänaseni jooksus. "Teda ei ole leitud," ütles Elistvere loomapargi juht Sirje Saul, kelle sõnul pole looma juba kaks nädalat kohatud.

Loomapargi juht muretseb, et loom on äkki jahimehe püssi ette jäänud.

Muretsemiseks on ka põhjust, sest 1. detsembril algas ilvesejaht. Loomapargi ilves ei oska aga inimesi peljata ning nii võib ta osutuda jahimehele kergeks saagiks.

Saul loodab siiski, et ehk on loom kaugemale metsadesse rännanud. "Kui veebruaris algab ilvestel jooksuaeg, võib-olla leiab ta metsas omale paarilise," ütles ta.

*

Karu teekond Gruto loodusparki
Võrumaa Teataja 11.12.12
Inge Vee, http://vorumaateataja.ee/index.php/ee/60-uudised/5865-karu-teekond-gruto-loodusparki

Alaveski loomapargis 7. jaanuaril sündinud üks karupoegadest alustas eile hommikul teekonda Leedus asuvasse Gruto loodusparki. Korraks tehti peatus Võrumaa veterinaarkeskuses, kust võeti viimased paberid ja sõit algaski. Karupoeg on nüüd peaaegu aastane, uues kohas tuleb tal talveuinakuaeg üle elada.

Kui saabub kevad, võib tõenäoliselt Gruto looduspargis näha uut paarikest karusid jalutamas: Mašat ja Mišat. "Mis sellele karule ikka nimeks panna, kui Miša," naeris Rein Kõiv.

Valge kaubik, kust istmed välja võetud, on karu ja tema puuri päralt. Rein Kõiv ütles, et puur koos karuga olid kaunis rasked bussi peale panna, aga saadi siiski hakkama. Karu vaatas mõni aeg ringi, et mis nüüd juhtus, ja keeras siis magama. Ju sai kõik hästi ja õigesti tehtud.

Praegu ei tea veel, kuidas Miša elu uues kohas minema hakkab, kuid tõenäoliselt rahulikult. Poegi saab karu alles umbes kolmeaastaselt.

Viis kilomeetrit Lätini, 100 Venemaani – laias laastus võib nii öelda Alaveski loomapargi asukoha kohta, sest Mõnistest mööda sõites ja siis paremat kätt teeäärse sildi juurest ära keerates jõuabki sinna. 14 aastat tagasi ei kujutanud Ele ja Rein Kõiv ette oma elu loomade keskel, sest Ele töötas lasteaiakasvatajana ning Rein metsas traktoristina, ent nii läks. Nüüdseks on loomapark peaaegu välja ehitatud, seal on isegi loomade niinimetatud sortiment muutunud, sest peremees vaatab, missuguseid neljajalgseid on mõistlik pidada. Nii ongi paljud sulelised ära antud ja neljajalgsed asemele toodud.

Karude loomaparki tulek on pererahval selgelt meeles. Esimesena tuli Harri, siis Mõmsik ja nüüd on nende pojad juba aastased. Ühel neist seisab ees juba uutmoodi elu.

Alaveski karud on peagi talveuinakusse suikumas. "Mis neil muud teha, on teised ennast nii paksuks nuumanud. Isa Harri on nõnda priske, et taguots ei taha kuudi uksest sisse mahtuda, tuleb lausa pressida," naerab Ele. Ega ülejäänud karudki eriti kõhnemad pole. Nüüd jääb oodata vaid kosutavat talveuinakut. Reisimehest karule, kes esialgu sai nimeks Miša, aga soovime õnnelikke päevi Gruto looduspargis uute sõprade seltsis ja et ta ei unustaks ikka väikest talveuinakut teha!

*

Karu tasub karta vaid siis, kui oled teda tulistanud
EPL 9.12.12
Ester Vaitmaa, http://www.epl.ee/news/lp/karu-tasub-karta-vaid-siis-kui-oled-teda-tulistanud.d?id=65377390

Karu tasub karta vaid siis, kui oled teda tulistanud

Karu ei tule küll karta, kuid pildistada on ikkagi kindlam varjemajas istudes.

Kevadel tuleb Tallinna konverentsile "I am photographer 2013" esinema üks maailma hinnatumaid loodusfotograafe Staffan Widstrand. LP rääkis piltnikuga loodusest, nunnudest loomafotodest ja hirmsatest jahipiltidest.

Karu on ohtlik ainult siis, kui sa püssist tulistad ja ei tapa. Aga fotokaameraga "tulistamine" ei tee talle midagi," naerab Staffan, kui uurin, kas ta siis tõesti karu ei karda. Tõsi, need kaadrid, kus noor karupoeg kaamerat nuusutab, on tehtud kaugjuhitava kaameraga, Staffan ise istus paarkümmend meetrit eemal varjemajas ja juhtis mustikate vahele peidetud kaamerat ohutust kaugusest.

Maailma arvestatavaima loodusfotokonkursi "BBC Wildlife Photographer of the Year" žürii liige ja üleeuroopalise metsikut loodust tutvustava fotoprojekti "Wild Wonders of Europe" algataja Staffan teab, et Soomes Kuhmo lähistel on üks paremaid varjeid karude jälgimiseks.

"Kord nägin seal ühel päeval 23 karu. Olid küll kõik erinevad: loomi lähemalt tundes saad sellest hästi aru, mõni on heledamat tooni, mõni tumedam, mõni vanem ja pulstunud. Noh, ja tuleb emakaru kolme pojaga: ongi kohe neli karu!"

"Kui õigesti käituda, siis ei ole karu tõesti ohtlik. See on justkui omavaheline vaikiv kokkulepe fotograafi ja karude vahel: mul on tunne, et nad teavad, et ma olen varjes, ent nad ei ründa," kirjeldab ta Kuhmo metsas valitsevat õhustikku. Samas varjes käib tihti inimesi, ent veel kordagi pole olnud seal ühtegi rünnakut. "See on justkui nii, et karud teavad, et varjesse satuvad alati inimesed, kes ei ole neile ohtlikud."

*

Kas Elistvere loomapargi karu juba magab?
TPM 28.12.12
Vilja Kohler, http://www.tartupostimees.ee/1087162/kas-elistvere-loomapargi-karu-juba-magab/

● Kas Elistvere loomapargi karu Karoliina magab talveund või naudib talvemõnusid?

Vastab RMK Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul:

No kus ta siis magab, küljealune läks ju märjaks, väljas on märtsi ilm. Talitaja rääkis, et neljapäeva hommikul istus Karoliina oma pesa juures ja nokitses varbaid. Ju ta tegi siis pediküüri, meil on loomapark kogu aeg avatud ja külaliste ees tuleb hea välja näha.

● Kas sel talvel pole karul üldse und tulnud?

Sirje Saul: Ei ole jah. Enne jõule suurema külmaga Karoliina küll istus pesas, aga lumehang talle selga ei kasvanud. Iga päev tegi meie karu ikka mõne tiiru oma aedikus.

Aga talv mõjub talle küll, sest isu on Karoliinal täiesti läinud. Ja kui ta ikka kohe midagi ei taha, siis ei maitse isegi mesi.

● Tühi kõht teeb inimese närviliseks. Kuidas karuga on?

Sirje Saul: Närviline ta küll ei ole. Pigem on ta rahulikum, ei kipu külastajate ees esinema nagu soojemal ajal.

● Mis kährikud teevad?

Sirje Saul: Nemadki lasevad ju talvel silma looja.

Meie kährikud küll ei maga, nad muudkui tegutsevad. Kährikud jäävad talveunne siis, kui külm on ikka päris kõva.

● Kas esimese lumega plehku pannud ilvesed on nüüd loomapargis tagasi?

Sirje Saul: Kaks on tagasi, aga üks on endiselt jalutamas. Ei teagi, mis temast on saanud, viimasel ajal pole tast midagi kuulda olnud.

*

2013

*

Elistvere loomapargi karu talveund ei maga
ERR 3.1.13
Priit Rajalo, http://uudised.err.ee/index.php?06269523

Elistvere loomapargi esimene asukas karu Karoliina tegi enne külmade ja lume saabumist endale lausa kaks pesa, kuid päriselt talveunne ta ei jäänudki.

Ka kährik, kes on end talveune tarvis kenasti palliks söönud, ei saa praeguste soojade ilmade aegu sõba silmale ja jookseb aedikus ringi, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Rekordilise talveune tegi Karoliina tunamullusel talvel, mil ta puhkas peale sadanud lumekuhja all pea kaks kuud.

Elistvere loomapargi hooldaja ja veterinaari Pille Irvali sõnul sisustab karu talvel oma aega lumega mängimise ning inimeste vaatamisega.

*

RMK kevadine koondamine jätab Jõgevamaal tööta kolm inimest
Vooremaa 5.1.13
Helve Laasik, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1024336

Uue aasta esimesel tööpäeval, 2. jaanuaril said ametikoha koondamisteate Jõgevamaal RMK süsteemis praegu veel metsnikena töötavad kaks meest, aprillist jääb tööta senine Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.

Kokku jätab RMK kevadine koondamine Jõgevamaal tööta kolm inimest, üle Eesti aga pea 40, sest märtsist jääb senisest tööst ilma kokku 23 metsnikku, aprillis veel 14 loodushoiutöödega seotud inimest, nende hulgas ka Elistvere loomapargi juhataja.

RMK metsahalduse eest vastutav juhatuse liige Tiit Timberg selgitas, et uuel aastal jätkavad tööd metsnikud ja metsakorraldajad, kellel on tööks vajalik metsakorraldaja kutsetunnistus.

Viiest metsnikust kolmel metsakorraldaja kutsetunnistus

"RMK korraldas kahe aasta jooksul kõigile metsnikele metsakorraldaja kutseeksami läbimiseks vajaliku koolituse ning pakkus võimaluse eksamit sooritada: kutsetunnistuse omandas 55 metsnikku, 23 see erinevatel põhjustel ei õnnestunud," märkis Timberg. Aastavahetuse seisuga omab RMK Jõgevamaa metskonnas metsakorraldaja tunnistust viiest metsnikust kolm.

"2013. aasta kevadsuvel on koondatavatel järgmine võimalus metsainventeerija katsetöö sooritada ja tunnistus saada. Selle tingimuse täitmine võimaldaks neil tulla RMK-sse uuesti tööle metsakorraldajana või juhul, kui on vakantseid ametikohti, metsnik-metsakorraldajana," lisas Timberg.

Loodushoiu osakonnast koondatakse vaid Elistvere loomapargi juhataja

Käesoleva aasta 5. aprillil liidetakse RMK loodushoiu osakonna Lõuna-, Kagu- ja Ida-Eesti piirkonna töötajad, siis jõuab järg veel 14 üleliigseks muutuva töötaja kätte. RMK loodushoiuosakonna juhataja Marge Rammo põhjendas ümberkorraldusi Eesti Päevalehele vajadusega kujundada puhke- ja kaitsealade majandamiseks ühtne ja terviklik süsteem.

RMK pressiesindaja vahendas, et seni on lisaks loomade hooldajatele ja teistele sarnastele ametikohtadele Elistvere loomapargis olnud kaks tööjuhi ametikohta osaliselt kattuvate ülesannetega. Uues struktuuris on Elistvere loomapargis edaspidi üks tööjuhi koht. Seega tuleb Sirje Saulil uuele juhile koht vabaks teha.

2008. aastal koondas Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ettevõtte uueks juhiks saanud Aigar Kallase käe all 140 inimest.

*

Toonekure talvepuhkus Sadalas
Vooremaa 4.1.13
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1024462

Motomatkajate kokkutuleku Jõgevatreff käivitamisega tuntuks saanud Igor Ellissoni kodus on sel talvel "allüürnikuks" noor toonekurg, kes sügisel miskipärast koos liigikaaslastega lõunamaale lennata ei jaksanud. Kevadel üritab pererahvas pika nokaga majulise tagasi loodusse tavalist kureelu elama saata.

Ellissoni Sadala aleviku servas asuva kodu lähedale ilmus kurg oktoobri lõpus, kui olid esimesed külmad ja sadas maha esimene lumi.

"Naabrimees oli just aiamaad kündnud ning kurg tuli värskelt pahupidi pööratud mullalt vihmausse otsima," ütles Igor Ellisson. "Tokerdanud sulestiku ja kakerdava kõnnaku järgi oli näha, et lind nõrk ja väsinud, ning kui me teda ei aita, on ta talve saabudes surmale määratud."

Et Igori enda päevad mööduvad praegu ratastoolis, said mõtte täideviijateks tema elukaaslane Külli Juhkam ning Sadala krossiraja meister Kristo Raudsepp ja krossiraja hooldaja Andres Labe. Tarka nõu saadi Vikipeediast ning Jõgevamaa harrastusornitoloogilt Tiit Gorinovilt, kes on elu jooksul rõngastanud umbes 1200 toonekurge.

Meelitati räimedega

Jõgeval tööl käiv Külli hakkas kalapoest värskeid räimi tooma ning Andres kurge nendega Igori elamisele lähemale meelitama. Ta sättis igal hommikul üles kaks söötmispuud, mille külge pani räimed. Iga päev said söötmispuud üles majale pisut lähemale, kuni umbes kolme nädala pärast õnnestus kurg garaaži küljes olevasse lahtisse varjualusesse meelitada. Et ta sealt enam välja ei pääseks, kaeti varjualune Kuremaa järvel tegutsevalt kutseliselt kalurilt Mati Kärmaselt saadud vana võrguga.

Selleks, et lind varjualusest tema ajutisse eluruumi viia, kutsuti kohale keskkonnaameti spetsialistid.

"Oskamatu inimene võib sellise töö juures lindu vigastada või ise viga saada, aga spetsialistide käes oli kure kinnipüüdmine ja tuppa toimetamine käkitegu," ütles Igor Ellisson.

Kure eluasemeks sai üks Ellissoni koduse garaaži kõrvalruume, kus tavaliselt hoitakse tehnikat. Ruumi põrand kaeti saepuruga, et kurel seal mõnusam kõndida oleks.

"Keskkonnaameti spetsialistid ütlesid, et magamiseks peaks kurel olema midagi õrrelaadset, mis asub maast kõrgemal. Meil täidab õrre aset edukalt pink: kurg käib kenasti selle peal magamas," rääkis "kuretalitaja" Andres Labe.

Kure eluruumi temperatuuri soovitasid spetsialistid hoida nulli lähedal, sest muidu ei saa ärahellitatud lind hiljem enam looduses iseseisvalt hakkama. Kui temperatuur alla nulli kipub, paneb Andres kütte Bullerjan-tüüpi ahju.

Rõngas jalga

Räimed ongi jäänud kure põhitoiduks.

"Kui kalapoes räimehooaeg otsa peaks saama, siis tuleb tuua muud loomset toitu, juurikaid ega teraviljatooteid kurg ei söö," ütles Andres Labe.

Et kurg inimestega liialt ei harjuks, ei soovitanud keskkonnaameti spetsialistid teda käest toita. Seepärast panebki Andres räimed kaussi. Niipea kui ta selja keerab, hakkab kurg kalu kugistama.

Kurg on hea toidu peal kenasti kosunud ning tema nokk on üleni punaseks muutunud: alguses oli see tal osalt veel noorlinnu moodi hall. Mis soost lind on, seda ei osanud öelda ka keskkonnateenistuse spetsialistid. Seepärast pandi talle nimeks Kuti: see sobib hädapärast nii "poisile" kui ka "tüdrukule".

"Varsti hakkame kurele noka otsas pakikese kandmist õpetama. Kui aga soojaks läheb, käivitame lapsetoomisteenust pakkuva firma," viskas Igor Ellisson nalja.

Tegelikult on plaanis lind siiski loodusse lasta.

"Selliseid juhtumeid, kus kurg mingil põhjusel inimeste hoole all talvitub, on ennegi olnud," ütles Tiit Gorinov. "Ja üldjuhul on sellised linnud kevade saabudes leidnud tee tagasi loodusesse. Kui Sadala kurg talve kenasti üle elab, siis rõngastan ta enne loodusse laskmist ära ka."

*

Kaja Lotman: Eesti terioloogid on Läänemaal tabatud looma määranud harilikuks šaakaliks
12.3.13
Merilin Kruuse, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaja-lotman-eesti-terioloogid-on-laanemaal-tabatud-looma-maaranud-harilikuks-saakaliks.d?id=65809430

Delfi uuris seoses Läänemaal tabatud imeloomaga keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhatajalt Kaja Lotmanilt, milliseid kummalisi loomi Eestis veel on kohatud.

Lotman vastas, et tema teada on siiski kõik alguses tundmatuna näivad loomad lõpuks ikkagi ära määratud, kui on piisavalt andmeid.

"Eesti terioloogid on määranud Läänemaal leitud looma välistunnuste alusel harilikuks šaakaliks," teatas Kaja Lotman, et ka Läänemaal tabatud imeloom on tuvastatud.

"Saladuseks on jäänud hoopis, kuidas lõunapoolse levikuga loom Lääne-Eesti Matsalu rahvuspargi kadastiku vahele sattus," kommenteeris Lotman.

Nimelt ulatub šaakali levila Kesk-Aafrikast Kesk-Aasiasse kuni Hindustani poolsaareni.

"Eestile lähemad alad, kus neid võib kohata, on Kaukaasia, Moldova, Ungari, Austria, Tšehhi ning Ida-Ukraina. Neil aladel on täheldatud šaakali arvukuse tõusu," lisas Lotman.

Lotmani sõnul ei saa praegustele faktidele tuginedes aga ei kinnitada ega ümber lükata võimalust, et just arvukuse kasvu tõttu sealmail on Läänemaal tabatud šaakal Eestisse rännanud.

*

Šaakalid Lääne-Eestis on tõsiasi
3.4.13 Looduskalender
Peep Männil, http://www.looduskalender.ee/node/16299

Šaakali turjakõrgus on umbes 50 sentimeetrit ja kaalu 11–16 kilo. Välimuselt meenutab kõige enam hunti, kuid on oluliselt pisem. Väga spetsiifiline on tema kõrgehäälne ulgumine.

Eelmine nädal tõi lisateavet Läänemaal veebruari lõpus hukkunud noore emase šaakali päritolu kohta. Nimelt tegi grupp meie zoolooge koos Rumeeniast kohale sõitnud selle liigi spetsialisti Ovidiu Banea`ga kindlaks, et Läänemaal elab veel vähemalt kaks, aga tõenäoliselt ka enam meie hundi väikese venna šaakali isendeid.

Tõestust leidis see nii jälgede, ulgumiste kui ka rajakaamerasse jäänud piltide põhjal. Niisiis on suure tõenäosusega hukkunud isendi näol tegemist Eesti loodus sündinud loomaga. Kohalikud väidavad, et šaakalil on sealkandis sündinud pesakonnad juba alates aastast 2010 – varem ei osatud kuuldut ja nähtut lihtsalt kuidagi seletada.

Šaakalite olemasolu ja sigimine siin on nüüd kindel, kuid üles jääb küsimus, kust see esimene paar siia sattus? Kuigi inimese otsene osalus selles tundub olevat märksa tõenäolisem, ei saa siiski välistada ka looduslikku rännet. Me räägime lähimatest püsiasurkondadest Ukrainas ja Ungaris, kuid need avastati seal juba 1990-tel aastatel?

Hunt olla šaakali suhtes eriti vaenulik. Šaakali viimaste aastakümnete põhjasuunalise leviku peamiseks põhjuseks peetakse lisaks kliima soojenemisele ka huntide madalat arvukust.

O. Banea koostatud raport šaakaliseire käigu kohta Lääne-Eestis: http://goldenjackalaround.blogspot.com/

Šaakali jäljed on rebase omadest õige pisut suuremad. Selge erinevus kõikidest meie teistest koerlastest seisneb selles, et šaakalil on teise ja kolmanda varba padjandid tagaosas kokku kasvanud. See paistab muidugi välja vaid väga selge jälje korral.

Šaakali jäljerida ei ole nii sirge kui rebasel ning sammuvahe on suhteliselt lühike.

*

Läänemaa metsades elab veel vähemalt kolm šaakalit
4.4.13
Kaie Ilves, http://www.epl.ee/news/eesti/laanemaa-metsades-elab-veel-vahemalt-kolm-saakalit.d?id=65918122

Läänemaa metsades elab veel vähemalt kolm šaakalit

Eelmisel nädalal rajakaamera ette jäänud šaakal tõendab, et jahimeeste tabatud loom ei olnud Eestis ainuke. Foto: Tõnis Ulm

Kas lõunamaise pärit­oluga loomad on Eestisse toodud või ise tulnud, pole ikka veel selge.

Teadlased tegid eelmisel nädalal kindlaks, et Hanila vallas elab vähemalt kolm šaakalit, aga võib-olla ka rohkem.

Suure tõenäosusega on eksootilised loomad Läänemaal elanud juba üle paari aasta. Kaks looma jäid vaatluskaamera ette, kolm on tehtud kindlaks ulgumise suuna järgi, ütles keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm. Kas kolme hääle järgi tuvastatud šaakali hulgas on ka neid, kes kaamera ette jäid, pole teada. Nüüd tuleb keskkonnaametil teha põhimõtteline otsus, kas püüda šaakalid kinni või lasta neil seal edasi elutseda.

*

Šaakalit on nähtud ka mujal Eestis
5.4.13
Madis Filippov, http://www.ilmajaam.ee/1192450/saakalit-on-nahtud-ka-mujal-eestis/

Seni on šaakalite kohta laekunud kindlaid andmeid Läänemaalt, kuid ka hiidlased arvavad, et on seda looma näinud ning sarnast teavet on hakanud laekuma ka mujalt Eestist.

"Vestlesin hiidlastega, kes arvavad, et nad on kindlasti näinud ja kuulnud šaakalit Hiiumaal," ütles keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil, vahendab Saarte Hääl.

Tema kinnitusel on sarnast teavet hakanud laekuma juba ka mujalt Eestist, kuid mitte veel Saaremaalt.

Kuigi šaakalitele sobiksid Saaremaa mereäär ja roostikud elupaigaks ilmselt päris hästi, oleks kahtlane, kas nad nii väikese arvukuse juures Saaremaale oma pesakonna tekitaksid.

"Praegu on Eestis teada vaid üks pesakond ja sellisel juhul tekivad kohe need probleemid, et õed ja vennad peavad omavahel paare moodustama, aga suguluses vanemate järglased pole elujõulised," rääkis Männil.

Peep Männil ütles, et šaakalite toidusedel on üsna sarnane rebaste omale, ehkki šaakalid armastavad veelgi rohkem raipeid. Lambaid nad ei murra, küll aga võivad rünnata tallesid ja üldse kõike, millest jõud üle käib.

*

Üksik šaakal on ilmselt ka juba Hiiumaale jõudnud
EPL 16.5.13
Ulvar Käärt, http://www.epl.ee/news/eesti/uksik-saakal-on-ilmselt-ka-juba-hiiumaale-joudnud.d?id=66133394

Üksik šaakal on ilmselt ka juba Hiiumaale jõudnud

Keskkonnaamet loodab, et jahihooajaks on teada, kust Eestimaa kandist šaakaleid leida võib.

Pärast seda, kui leidis kinnitust üllatav tõsiasi, et Läänemaal Hanila vallas on kanda kinnitanud meie looduses seni nägemata šaakalid, on keskkonnaametile teatatud kahtlastest jälgedest ja ulgumistest ka teistest Eesti piirkondadest. Senised kontrollimiste tulemused näitavad, et tõenäoliselt võib mõni šaakal ka Hiiumaal ringi toimetada.

Üle merejää

Keskkonnaameti Hiiu-Saare-Lääne regiooni juht Kaja Lotman ütles, et vihje šaakali võimalikust olemasolust tuli Hiiumaalt Paope kandist. "Praegu üritame selliste vihjete tõepärasust kontrollida peibutamisega. Hiiumaal üks loom isegi vastas ja tõenäoliselt võib teda šaakaliks pidada," ütles Lotman, kelle hinnangul võib tegu olla üksiku loomaga, kes on sinna ilmselt talvel üle merejää jõudnud.

Lotman märkis ühtlasi, et kuigi peibutusele keegi sealkandis vastas, on siiski üksnes oletus, et vastaja oli šaakal. 100% kinnituse saaks, kui loom mingi ime läbi näiteks füüsiliselt tabataks või kui ta spetsiaalse rajakaamera pildile jääks. "Arvan, et jahihooajaks on meil ülevaade olemas, kus neid võib olla," sõnas Lotman.

*

Šaakaleid hakatakse Eesti loodusest eemaldama sel sügisel
ERR 19.5.13
Kadri Masing, http://uudised.err.ee/index.php?06279517

Keskkonnaamet teeb kontrolluuringuid, et välja selgitada Eesti looduses olevate šaakalite täpne arv, paiknemine, käitumismustrid ja populatsiooni suurenemisvõimalus. Võõrliiki tahetakse hakata loodusest eemaldama juba sel sügisel.

Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotmani sõnul sõnul on keskkonnaministeerium seisukohal, et šaakal tuleb Eesti loodusest eemaldada, kirjutab Postimees.

"Tuleb tõdeda, et tegemist on väga peidulise ja kavala loomaga, kelle püüdmine ei ole väga lihtne," märkis Lotman. "Eesmärk võõrliik kiiresti loodusest eemaldada tuleb sellest, et kui populatsioon kohaneb olukorraga on ta võimeline kiiresti paljunema."

Šaakali arvukuse kiire tõus võib suurendada maas pesitsevate lindude, kahepaiksete ja roomajate arvukuse vähenemist.

"Kas õnnestub kõik isendid kätte saada uuel jahihooajal, seda saab kindlaks teha jätkuvalt toimuva seire käigus," lisas Lotman.

*

Alaveski loomaparki Võrumaal toodi neli põdravasikat
17.5.13
Igor Taro, http://uudised.err.ee/index.php?06279458

Alaveski loomapargis kasvavad jõudsalt kolm karupoega 23.05.2012

Võrumaal asuv Alaveski loomapark sai maikuus ootamatu täienduse – nädalase vahega saabusid sinna kahed põdravasikate kaksikuid, kelle emad olid õnnetult hüljanud.

Vasikad on pererahvaga sõbraks saanud ning nõuavad kosumiseks iga päev kümmekond liitrit piima, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Loomapargi uued asukad end pikalt kutsuda ei lase. Nende lugu võinuks lõppeda kurvalt, sest õnnetul kombel jättis üks Jõgevamaa põdraema oma pojad maha. Üksipäini polnud neil pikka pidu ning keskkonnaamet palus loomad hoole alla võtta.

"Nii noored vasikad iseseisvalt hakkama ei saa ja kuna ema 24 tunni jooksul tagasi ei tulnud, siis oleks nad olnud määratud hukule," ütles Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv.

Nädal hiljem juhtus sarnane lugu Meremäe vallas ning nüüd on Alaveskil kaks paari vasikate kaksikuid - kolm pullvasikat ja üks lehmvasikas. Pererahval on kibedad päevad, sest vasikatega on nagu väikeste lastega – neid tuleb toita iga kolme-poole või nelja tunni tagant poole liitri piimaga. Kui sügiseni arvestada, läheb vasikate üleskasvatamine maksma umbes 1000 eurot.

"Konkreetselt nende nelja põdravasika kasvatamist toetab AS Timela. Ilma nende abita oleks meil suhteliselt raske selle asjaga toime tulla," rääkis Rein Kõiv.

Esimesed korrad tuli põdravasikaid vägisi toita, kuid nüüd ei saa nad enam inimestest eemale ja aed on pigem selleks, et nad kedagi pikali ei jookseks. Novembriks kasvavad neist juba sajakilosed purakad. Täiskasvanud põder kaalub pool tonni ning nii palju neid loomi Alaveskile kindlasti ei mahu.

"Lehmvasika jätame endale, pullvasikatele otsime siis koha teistes loomaaedades-loomaparkides," ütles Rein Kõiv.

Põdravasikaid on edukalt ka nagu hobuseid tööloomadeks kasvatatud. Kuid nendest vasikatest tööpõtru ei saa ning nad jäävad lihtsalt inimestele vaatamiseks.

*

Sel aastal tegid Elistvere metskitsed metsanotsudele "ära"
Vooremaa 23.5.13
Malle Oras, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1025193

Kui tavaliselt saab Elistvere loomapargis juba aprillis rõõmustada esimesena sündivate triibuliste metsseapõrsaste üle, siis sel kevadel pidas seapere pulmi tavapärasest hiljem ning seetõttu jõudis metskitseproua notsudest ette. Nii ongi selle kevade esimesed loomalapsed kaksikud metskitsetalled, kes sündisid 11. mail. Näha neid praegu eriti ei ole, sest emme korraldusel peidavad nad end korralikult rohu sisse ja püsivad vagusi. Pisikeste triibuliste seapõrsaste sündi on aga Elistveres oodata maikuu lõpus. Kõik loomasõbrad on Elistverre külla oodatud!

*

Mida loomad öösel teevad?
Võrumaa Teataja 25.5.13
Vooremaa 21.5.13 (paberleht)
http://vorumaateataja.ee/index.php/ee/136-kaasmaalased/7470-kaasmaalased-vooremaa-mida-loomad-oeoesel-teevad

SUVEÖINE LOOMAPARK

• Tartu-Jõgeva puhkealal tegutsev Elistvere loomapark on viiel valgemal suveööl avatud öösel kuni kella 1. Kõik loomasõbrad saavad vaatama tulla, mida loomad öisel ajal teevad – Elistvere ööelu on siis külastajatele nagu peo peal.

Miks peaks inimesel olema asja öisesse loomaparki? Eks ikka uudishimu tõuka tagant – mida need loomad seal siis öösiti teevad? Kas tõesti magavad või on neil sellel ajal hoopis elav seltsielu?

Kui palaval suvepäeval kipuvad loomad varju hoidma, siis öisel ajal muutuvad nad märksa aktiivsemaks. Kõige rohkem muutub ilvese käitumine, kes pimeduse saabudes rohkem ringi liigub ja seega ka külalistele paremini silma jääb. Mõnikord juhtub, et ilvesed on loomapargis eriti seltskondlikud. Mõned Elistvere loomapargi külalised on aga öösel karule unelaulu laulnud. Soovijad saavad hilisel ajal ka teed või kohvi juua ja küpsiseid kõrvale hammustada. Samuti näeb looduskeskuse väljapanekut. Võib ka vaid isekeskis rahulikult muljeid vahetada.

Elistvere loomapark asutati 1997. aastal. Varem Eesti Metsaseltsi majandada olnud Elistvere loomapark kuulub alates 2008. aastast RMK Tartu-Jõgeva puhkeala koosseisu.

RMK Elistvere loomapark

• Üksikpilet maksab 1–3,20 eurot, perepilet 6,40 eurot. Rühmadele alates kümnest inimesest kehtivad erihinnad.

• Loomapark on avatud iga päev, juunist augustini on tavapärased lahtiolekuajad kella 10–20.

• Loomapargis saab näha 13 liiki imetajaid: Euroopa piisonit, rebast, kährikut, oravat, karu, ilvest, metskitse, põhjapõtra, kabehirve, põtra, metssiga, metsnugist ja jänest, lisaks faasaneid ning mitut liiki närilisi.

• Eelmisel aastal külastati Elistvere loomaparki ligi 55 000 korral. Ööloomapargis käis üle 500 huvilise.

*

Viga saanud merikotkas võib leida tegevust hariduses või kasuvanemana
Maaleht 10.6.13
http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/viga-saanud-merikotkas-voib-leida-tegevust-hariduses-voi-kasuvanemana.d?id=66263404

Pea kuu aja eest Noarootsis Aulepa tuulepargi servast leitud vigastatud merikotkas taastub maaülikooli loomakliinikus. Kuigi praeguseks on selge, et lennuvõimelist lindu temast enam ei saa, võib kotkast saada oma liigi esindaja loodushariduslikul eesmärgil.

Paljusid merikotkaid ravinud loomaarst Madis Leivitsi värske patsient kahjuks enam kunagi lendama ei hakka. Kui tuua võrdlus inimesega, siis tuuliku tiivikulaba lõikas kotkal otsast tiivatipu justkui inimesel käelaba ülemise, sõrmedega osa. Aga linnule pole maailmas mõeldud veel proteesi, mis aitaks ta taas taevastesse kõrgustesse, vahendas ERR Uudised.

Mis saab 1999. aastal Lätis rõngastatud ja 2007. aastast Aulepi tuulepargi läheduses pesitsenud merikotkast, pole teada.

Kuna tegemist on malbe isendiga, võiks ta näiteks loodushariduslikul eesmärgil oma liiki esindada. Kuid kuna emakotkast jäid pessa maha kaks poega, siis võimaluse korral saaks pojad ema juurde tuua ja temast võiks abi olla ka edaspidi.

*

Veel üks albiino! Alaveski loomapargis sündis valge kährik
20.6.13
http://eestielu.delfi.ee/eesti/vorumaa/moniste-vald/uudised/fotod-ja-video-veel-uks-albiino-alaveski-loomapargis-sundis-valge-kahrik.d?id=66325576

Muhu jaanalinnufarmis sündinud valgele kängurule on oma vastus olemas Võrumaal asuval Alaveski loomapargil, kus kuue tänavu kevadel sündinud kährikukutsika sekka sattus samuti üks albiino.

Loomapargi perenaise Ele Kõivu sõnul tabas teda paras üllatus, kui avastas, et pesakonna seas "üks valge mütakas ringi liikus".

"Kuna issi on tal ka natuke heledam, siis küllap kuskil varasemast põlvkonnast on see albiinovärk pärit," rääkis ta. "Tundub, et Eestimaal neid albiinosid see aasta on. Kui mõelda veel Muhu kängurule, siis on albiinode aasta loomaparkides."

Väikesed kährikud pole kaugeltki ainsad "lapsed", keda sel kevadel-suvel Alaveski loomapargis saab näha - külastajatele pakuvad vaatemängu karupojad, pisike metsseapõrsas, lambatalled, väikesed jänesed, hundikutsikad.

*

Alaveski loomapark üllatab liigirikkusega
9.7.2013
http://www.kylauudis.ee/2013/07/09/alaveski-loomapark-ullatab-liigirikkusega/

Tallinna loomaaia külastajad võivad vaid unistada hundi silmamisest, aga Alaveski loomapargis Võrumaal Mõniste vallas saavad hallivatimehe fännide unistused teoks: siin on ja siin näeb.

Alaveski loomapark on tegus aastast 2007. Praeguseks on lisaks karudele ja huntidele pargis võimalik silmata ka ilveseid, metssigu, kabehirvi, põtru, lambaid, küülikuid, oravaid, nugiseid, kährikuid ja sinirebast.

Nunnumeetri keerab kõige rohkem põhja põdravasikate, metsseapõrsaste, lambatallede ja hundikutsikatega tõtt vaatamine.

Peremees Rein Kõivu sõnul saadakse loomad peamiselt loomaaedadest või teistest loomaparkidest, kuid kauba tegemine ei pruugi ühti nii roosiline olla.

Loomade saamine paras peavalu

"Paberibürokraatiat on metsikult palju ja alati ei peeta lubadustest ka kinni. Näiteks Tallinna loomaaed on meile pikemat aega osa loomade eest võlgu. Meie andsime neile ilvesed, aga nende lubadust ootame senini," rääkis Kõiv.

Lihtne pole ka piiritaguste loomaaedadega. "Riia loomaaed tahab meilt kährikukutsikaid saada. Ütlesin konkreetselt, et kui ma midagi vastu ei saa, siis ma ei anna, sest nad on meie käest ilveseid saanud ja pole midagi vastu andnud," ütles ta.

Omaette ooper on Kaunase loomaaed, kes pakub loomi, millega pole loomapargi tingimustes midagi peale hakata. "Näiteks igasugused surikaadid ja sellised loomad, kes vajavad troopikamaja. Utoopia," rääkis Kõiv.

Et külastajatele silmailu pakkuda, on loomapark aidanud üles kasvatada ka mitu looduses hätta jäänud isendit. "Kaks aastat tagasi kasvatasime üles paarkümmend toonekurge ja keskkonnaamet jättis meile selle eest maksmata. Meile läks see lõbu maksma 3000–3500 eurot. Pidime selle kõik oma taskust kinni maksma ja loomadel isegi ise järel käima," rääkis Kõiv loomapidamise telgitaguseid.

Neljajalgsed elavad Alaveskil võrreldes suuremate loomaaedadega väga heades tingimustes. "Nõue on selline, et kaht hunti võib pidada sajal ruutmeetril, iga järgnevaga peab kaasnema 20 ruutmeetrit. Meil on aga huntidel elamiseks 2800ruutmeetrine aedik," rääkis Kõiv.

Head ja avarad tingimused

Ka karudel pole kehvem põli – kaks karupoega, isakaru Harri ja emakaru elavad 3600ruutmeetrisel alal. "Oleme välja arvutanud, et sisuliselt võiks siin elada 198 karu." Loomade söötmine pole aga naljaasi – näiteks kulub peremehe sõnul hundile kolm-neli kilo liha päevas. Neli karuvatsa nõuavad kokku päevas 10 kilo kala ja 10 kilo liha. "Mett kulub aastas kusagil 300–400 liitrit," lisas Kõiv.

"Kõikidele loomadele kokku on lihavajadus meeletu, kuskil 12 tonni liha aastas. Seda saame Adaverest, mille eest tuleb meil muidugi ka maksta. Jahimehed aitavad aga kobrastega – nuputamist on palju. Hädaolukorras oleme isegi toidupoes käinud, et loomadele liha osta," rääkis ta.

Tema sõnul on kurb, et lõhepeade hind, mida söödetakse karudele, on võrreldes eelmise aastaga kolmekordistunud. "Kala aga peame ostma, muud üle ei jää, sest mujalt meil seda saada ei ole."

Loomadele antakse ka elavat sööta, et kiskjad ei kaotaks oma instinkti. "Aastast 2013 on loomaparkides elava söödaga toitmine lubatud. Enamasti anname huntidele ja ilvestele kanu, sest me ei taha, et nad oma murdjainstinkti kaotaksid. Pealegi on see neile ka seedimiseks kasulik," ütles ta.

Peremehe sõnul on kõige kulukam loom karu ja teisena hunt. "Karu on aga küllaltki atraktiivne loom, kellest me küll ei tahaks mingi hinna eest loobuda," ütles Kõiv.

Karude ja huntide pidamine kulukaim

Kõiv ütles, et Tallinna loomaaed ei taha pruunkaru, kuna selle pidamine ei tasuvat ära. "Loomaaia pidajaga vestlesin ja ta ütles, et milleks ta peaks võtma pruunkaru, kui sellest on ainult kulu ja üldsegi mitte tulu. Vastasin, et kuidas siis niimoodi, külastajad tahavad ju näha. Ta ütles, et see pole oluline, sest olevat väikseim rahaartikkel," kõneles Kõiv.

Alaveski loomapark on võtnud oma südameasjaks eestlastele ja lätlastele kodumaiste liikide tutvustamise, et lapsed metsas metsseapõrsaga tõtt vaadates ei arvaks, et tegu on koerakutsikaga. "Ükskord käisid siin maakooli lapsed koos bioloogiaõpetajaga. Õpetaja ei suutnud lastele selgeks teha, et metsseal on põrsad. Mudilased olid veendunud, et kui on roosa ja karvadeta, siis on põrsas; kui on teist värvi ja karvadega, siis on kutsikas."

*

Rebasepoiss Taki himustab moosipirukaid
Maaleht 2.8.13
Rein Raudvere, http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/rebasepoiss-taki-himustab-moosipirukaid.d?id=66522550

"Liha mekib väikesele rebasele hästi, aga kõige rohkem maitsevad liha- ja moosipirukad, eriti just viimased," nendib Elistvere loomapargi loomade hooldaja Villem Lõhmus.

Taki – selline on rebasepoisile Jõgevamaal Elistveres pandud nimi – on loomapargi tänavune ainus uusasukas, keda uudistada saab. Muidugi, kui siin sündinud kevadised kitsetalled välja arvata.

Taki toodi maikuu lõpus pappkarbis ja võis olla vaevu kuu vana, seljas hall titekarv, mis alles nüüd hakkab reinuvaderile iseloomulikuma vastu vahetuma.

Loomapargi juhataja Sirje Sauli sõnul pakkus kutsikat neile üks Jõgevamaal taksikoeri kasvatav pere. Nende taksid olid leidnud rebase-uru ja pesakonna maha murdnud. Aga üks vapper oli alles jäänud. "Küllap ta oli siis hästi ettevaatlik ja on seda siiani," räägib Saul.

Hooldajaid ja talitajaid Taki endale ligi lasta ei tahtnud. Täitsa kurjam, kargas kohe hammastega kallale. Nii kurja rebasekutsikat polevat neil varem nähtud.

Kuri oli ja on ta just naisterahvaste vastu. "Ta valis lemmikuks mehe, Villem Lõhmuse, teda ta ei hammusta," muheleb Saul.

Lõhmus talitab ja hooldab muidu kitsesid ja hirvesid, aga kuna Taki naistega ei leppinud, jäi temagi mehe sööta ja kasida.

Algul hoiti ja poputati teda majandushoones, kuid läinud nädalast sai ta õueaeda ning vahel näevad teda ka külastajad. Seda siis, kui Villem Lõhmus juhtub lähedal olema – muidu hoiab rebasepoiss kartlikult aia kaugemasse nurka.

Kui Elistvere loomapark Tabivere valda 1997. aastal asutati, siis eelkõige emata jäänud ja viga saanud loomade koduks. Nüüdseks on siin juba palju nende järglasi ja ruumipuudusel on hätta sattunud loomi harva võimalik vastu võtta.

Sauli sõnul saavad nad seda teha kokkuleppel keskkonnaametiga, kes hindab, kas konkreetset looma on üldse mõtet abistada. Ning kui on, hakatakse talle sobivat kohta otsima.

"Kui vähegi võimalik, peab loom ikkagi loodusse jääma," selgitab Saul.

*

Talv läheneb: Soome loomaaias jäid karud talveunne
11.11.13
Triinu Laan, http://maaleht.delfi.ee/news/loodus/loodusuudised/talv-laheneb-soome-loomaaias-jaid-karud-talveunne.d?id=67070994

Soome Korkeasaare loomaaia karud on olnud juba mitu nädalat unised ning pole pesast väljas käinud. Nüüd on karud jäänud talveunne.

12aastane emakaru ja tema 7aastane poeg vooderdasid oma talvekorteri sobivate materjalidega ning jäid seal koos magama, kirjutab Uusi Suomi.

Karude unisust mõjutab valguse vähenemine ning ilma jahenemine. Talveuneks valmistumine tähendab ka söögiisu vähenemist, kuna organism on vaja pikaks magamiseks ette valmistada.

Elistvere loomapargi juhartaja Sirje Saul ütles Maalehe veebile, et nende karu veel magama pole jäänud. "Veidi laisem on ta küll, ta ei ole enam nii aktiivne kui suvel, aga sellist talveune nähtust küll ei ole, eks see sügis ongi liiga märg praegu. Kus sa siin magad, kui vesi külje alla koguneb."

"Mõnel päeval jätab karu küll söömata, aga päris magamist ei planeeri veel," lisas Saul. Päris korraliku talveund on Elistvere karu maganud vaid ühel aastal, kuigi ka siis, ärkas mõmmik paar korda talve jooksul üles, tegi tiiru õues ja läks siis magama tagasi. "Kus sa seda rahu leiad, kui keegi kogu aeg pargis sahmerdab," selgitas Saul, et nende karul ei ole korralikuks magamiseks päris õigeid tingimusi.

*

Karu Karoliina veel talveunele ei mõtle
Maaleht 10.12.13
http://maaleht.delfi.ee/news/fotogalerii/videod/video-ja-fotod-karu-karoliina-veel-talveunele-ei-motle.d?id=67413128

Elistvere loomapargis elav karu Karoliina veel talveunne suikumise märke ei näita, hoolimata sellest, et talvine pööripäev jõudsalt läheneb. Tatsab aedikus ringi ja maitseb lund hoopis.

*

Külastajad söötsid Elistvere loomapargis põdra surnuks
ÕL 11.12.13
Martin Šmutov, http://www.ohtuleht.ee/556865

Elistvere loomapargi põdra Tõnu eluase on tühi: kuigi tema aedikul on toitmist keelav suur silt, ei pidanud külastajad seda miskiks ja suur loom heitis hinge.

Loomapargi talitaja leidis kuueaastase põdra Tõnu elutuna pühapäeva varahommikul, kirjutas Tartu Postimees.

"Keegi "lahketest kostitajatest" oli talle laupäeval pakkunud sobimatut toitu, mille tagajärjel põder lämbus," teatas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) loodushoiuosakonna Lõuna-Eesti külastusjuht Malle Oras.

Lahangul leiti Tõnu hingamisteedest pähkleid.

"Keegi oli ilmselt kaasa võtnud paki pähkli-rosinasegu ja selle põdrale söötnud," rääkis RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul. "Meil on sildid väljas, et loomi ei tohi toita, räägime sellest külastajatele pidevalt, kuid sellest ei peeta kinni."

Selline sõna otseses mõttes pime hoolitsus, mille eest põder Tõnu maksis oma eluga, pole loomapargis erandlik juhtum.

*

Külastajad söötsid Elistvere loomapargis põdra surnuks
TPM 11.12.2013
Vilja Kohler, http://www.tartupostimees.ee/2627314/kulastajad-sootsid-elistvere-loomapargis-podra-surnuks

Elistvere loomapargi põdra Tõnu eluase on tühi: kuigi tema aedikul on toitmist keelav suur silt, ei pidanud külastajad seda miskiks ja suur loom heitis hinge. Inimeste liigse lahkusega on hädas ka Tallinna loomaaed.

Loomapargi talitaja leidis kuueaastase põdra Tõnu elutuna pühapäeva varahommikul.

"Keegi "lahketest kostitajatest" oli talle laupäeval pakkunud sobimatut toitu, mille tagajärjel põder lämbus," teatas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) loodushoiuosakonna Lõuna-Eesti külastusjuht Malle Oras.

Lahangul leiti Tõnu hingamisteedest pähkleid. Pähkli-rosinasegu oli ka aediku piirdeprussidel ja aediku ees maas.

"Seal oli Kreeka pähkleid, tavalisi pähkleid ja rosinaid," rääkis RMK Elistvere loomapargi juht Sirje Saul. "Keegi oli ilmselt kaasa võtnud paki pähkli-rosinasegu ja selle põdrale söötnud. Meil on sildid väljas, et loomi ei tohi toita, räägime sellest külastajatele pidevalt, kuid sellest ei peeta kinni. Aga ega liikluseeskirjast kah kinni peeta."

Nugisele nätsu

Selline sõna otseses mõttes pime hoolitsus, mille eest põder Tõnu maksis oma eluga, pole loomapargis erandlik juhtum. "Nugise puurist leiame nätsu ja suitsukonisid ning kitsede juurest saame ikka mõne šokolaadikommi," märkis Sirje Saul.

Vähe sellest: suvel oli valatud 14-aastase karu Karoliina aedikusse suhkrut. "Meie karu turvaaeda on pandud ka klaaspurgiga mett," lisas loomapargi juht. "Tore, et meepanija oma käe aedikust tagasi sai."

Loomi toitvad külastajad teevad peavalu ka Tallinna loomaaiale. "Inimesed kipuvad tõesti loomi surnuks söötma, kui neil karjast juures pole," tõdes Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.

Varem oli loomaaias selliste külastajatega rohkem probleeme, viimane suur skandaal jääb aastate taha. Selle tekitas külastaja, kes viis heast tahtest kaamelitele kartulikoori. Paraku olid neil idud ning kaamelid on ülitundlikud idudes leiduva mürgise solaniini suhtes.

"Kaks kaamelit, kes olid inimestega harjunud, söödeti nende kartulikoortega surnuks," rääkis Mati Kaal. "Kolmas kaamel oli meile alles hiljuti tulnud, ta kartis veel võõraid, ei julgenud pakutut võtta ja jäi ainsana ellu."

Kui loomaaias elasid veel karupojad, korjasid töötajad õhtuti nende juurest kokku paar pange komme. Müntidega on surnuks söödetud hülgeid. Kala pähe läikivad mündid nahka pistnud hülged surid vasemürgistusse. "Müntide loopimine on üldse üks loll komme," märkis Mati Kaal. "Nende pärast ummistuvad meil troopikamaja filtrid ja kärssavad pumbad."

Enamasti toidavad külastajad loomi enda arust heast südamest, kuid issanda loomaaias kaua ringi liikunud Kaal on näinud ka puhast kurjust.

"Kui loomad elasid veel vana platsi peal, oli ka neid kahejalgseid, kes ühe käega andsid loomale leiba ja teisega käega torkasid teda mingi oraga, et näha looma kannatusi," meenutas ta. "Vanal platsil käisid ka sodomiidid loomi kargamas. Uuel platsil on loomad külastajate eest paremini kaitstud."

Tuule jäi üksikuks

Kuid probleem siiski püsib ning loomaaias on üleval sealseid elanikke toita keelavaid sadu silte, külastajatel hoiavad pilgu peal jalgratastega ringi sõitvad turvamehed.

Ka Elistvere loomapargi juht palub külastajatel loomade toitmise keeldu väga tõsiselt võtta. "Meie loomad on korralikult toidetud, külastajatel ei ole vaja neile lisa tuua," toonitas Sirje Saul. "Loom ei pea päev otsa sööma."

Põder Tõnu lahkumine ei jätnud loomaparki päris põdratuks, Tõnu naabrinaine, kaheaastane Tuule, oli eile täie elu ja tervise juures.

Tuule, keda sügisel püüti Tõnuga tulemusteta paari panna, jääb aga teadmata ajaks üksikuks, sest Eesti teistes loomaparkides ega ka Tallinna loomaaias põtru pole.

*

Elistvere loomapargi põder lämbus külastajate antud toidu tõttu
11.12.13
Taavi Eilat, http://uudised.err.ee/index.php?06292953

Pühapäeva hommikul leidsid Elistvere loomapargi talitajad puurist surnuna kuueaastase põdra Tõnu, keda pargi külastajad olid toitnud ja kes toidu kätte hiljem lämbus.

"Pühapäeva hommikul leidis meie loomade talitaja, kui ta läks aedikusse, põdra maast surnuna. Loom oli eelnevalt oksendanud ja kuna talitaja leidis sealt juurest ka pähklisegu rosinatega, siis lahkamise tulemused kinnitasid, et tegelikult oli ta tõmmanud neid pähkleid endale hingetorusse ja lämbunud," selgitas Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul "Aktuaalsele kaamerale". "Ma võin üsna kindlalt öelda, et meie toiduratsioonis ei kuulu põdra toidulauale pähklid ja rosinad. Küllap see oli jälle nn "hea soovija", kes meie loomi näljasurmast päästab," lisas Saul.

Tema kinnitusel saavad Elistvere loomapargi loomad väga hästi süüa ja külastajatel pole tarvis neid toita. Ometi kipuvad inimesed ikkagi oma taskuid loomade toiduks tühjendama.

"Me leiame nugise puurist nätsu, komme, šokolaadi, pähkleid, rosinaid – kõike," märkis Saul.

See, et külastajad hoolimata karmilt keelavatest siltidest loomi toita püüavad on üsna tavaline ka näiteks Tallinna loomaaias.

Aleksei Turovski kirjeldas mitmeid sarnaseid lugusid. Näiteks mõni aasta tagasi surid kaks kaamelit, sest külastajad söötsid neile kartulikoori.

Samuti ei tohi mingil juhul toita parte, luikesid ja teisi rändlinde, kes pargis nukral näol otsa vaatavad. Inimesed ei saa sellest sageli aru.

"Sa rahuldad oma soovi olla mõnus, olla ülemus. Muidugi inimesed ei anna reeglina endale aru, miks nad seda teevad, lihtsalt hea tunne on," tõdes Turovski.

*

Õnnetult hukkunud Elistvere Tõnu leiti Nõvalt
Vooremaa 21.12.13
Helve Laasik, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1026435

Külastaja söödetud pähklite tõttu lämbunud Elistvere loomapargi põdra Tõnu ristiemaks oli Eha Uusen ja ristiisaks Tõnis Elken. Vastsündinud vasika leidis oma koduaia lähedalt tema ristiema.

Eha Uusen meenutas, et rohkem kui kuus aastat tagasi, 2007. aasta 13. mai varahommikul kella poole viie paiku kuulis ta oma koera klähvimist. Kui perenaine trepile läks, liputas koer saba ning vaatas kilemaja poole. Inimesele oli looma käitumine esialgu arusaamatu.

Rohu seest ajas end püsti põdravasikas

Trepist alla tulnud naine märkas rohu sees elusolendit, kes sarnanes kitsetallele. Kui ta lähemale läks, tõusis loom püsti. "Vaatasin, et taevake, see on ju põdravasikas... Ta oli märg, äsja sündinud..."

Eha kartis, et loomake läheb koera juurde, ja mis siis juhtuda võib, seda ei osanud ta ennustada. Sellepärast krabas ta põdravasika sülle ning viis lauta. "Ma ei pea enam loomi, laut oli tühi. Panin sinna õlgi ja põdravasikas jäi lauta. Läksin tuppa ja mõtlesin, et pean nüüd kohe jahimehed üles otsima."

Kell oli siis umbes viis hommikul. Keda tülitada, kõik magavad? Eha Uusen valis oma naabri Elmo Erese numbri.

Too ei saanud unisest peast esiotsa aru, mis on juhtunud, kuid loo ära kuulanud, alarmeeris ta teisi jahimehi ning teavitas ka loomatohtrit ja tolleaegset jahisektsiooni esimeest Valentin Kulikovi.

Tunni pärast jõudsid mehed Nõvale. Loomaarst tegi põdravasikale ka süsti, et ta ellu jääks, sest emapiima polnud loomake saanud.

Leidjast sai ristiema

Jahimehed otsisid põdra jälgi, sest tahtsid teada, kuidas põder Uuseni maja juurde sattus. Tõenäoliselt tuli ta Vahenõmme poolt, küllap oli tegemist verinoore emapõdraga, kes poegis esimest korda. Põdralehm ilmselt ehmus ning sünnitaski otse maja lähedale. Vasikas koperdas edasi ise. Tõenäoliselt juhtus kõik öösel.

Jahimehed hakkasid igale poole helistama, et vasikas turvalisse paika toimetada. Elmo Eres rääkis, et kõigepealt pakkusid nad loomakest Nigula metsloomade turvakodusse. Just sellepärast, et sealt lasti loomad hiljem metsa lahti. Nigula ei saanud põdravasikat kahjuks vastu võtta, küll aga rõõmustas leidlapse üle Elistvere loomapark. Nimelt oli nende põder hiljuti vanaduse tõttu hinge heitnud ning nad otsisid uut looma.

Tolleaegne Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv helistas paar päeva hiljem Eha Uusenile ning palus tal loetleda mehenimesid. "Alustasin abikaasast, kelle nimi oli Endel, venna nimi on Tõnis... Kaugemale ma nimekirjaga ei jõudnud, Asta ütles, et väike põdrapoiss saab nimeks Tõnn. Hiljem hakati teda hüüdma Tõnuks.

Minu vennal oli väga hea meel, et ta sai leitud põdravasika ristiisaks. Aga Asta ütles, et hoopis mina olen ristiema," meenutas Eha Uusen.

Ka ristiisa Tõnis käis Tõnu vaatamas. Esimene pilt on Eha albumis umbes paarikuusest põdravasikast, ta käis oma "ristilast" korduvalt kaemas.

Talitajad söötsid kordamööda

Põdravasikaga oli loomapargis esialgu muidugi lutilugu. Asta Sarv rääkis tookord Vooremaale, et loomaga prooviti kohe kollektiivis hakkama saada. Varem oli nii mõnigi leidlaps esialgu tema juures kodus toibunud. "Ja seda viga ka ei teinud, et keegi üksi "emmeks" hakkaks, vaid söötsime loomakest kordamööda kõik. Meil on seda tralli küll olnud, et loomalaps on nõus ainult ühe talitaja käest toitu vastu võtma, vigadest tuleb ikka õppida," lisas Asta Sarv lapsendamise-kodustamise strateegiast ja taktikast. Söögiga läks kah Asta sõnul õnneks. Tarkade raamatute järgi on põdralehma piima rasvaprotsent ligikaudu üheksa ja selline jook tuleks pulbrist kokku tempida. Aga et loomapargi lähedal elas tuttav aher lehm, kelle piima vastav näitaja oli seitse, sai kasulaps ikka päris-piima.

Asta märkis, et Tõnu jäigi kasvult pisut väiksemaks, sest toit polnud ikka päris looduslik. Põder sööb ju päevas umbes 40 kilo. Tõnule anti lisaks vitamiine ja mineraale, samuti oksi.

Asta Sarv tunnistas, et tema nuttis, kui sai äsja teada, et Tõnu on surnud.

Muidugi on ka Eha Uusenil loomast kahju, sest ta võinuks veel aastaid elada, kui poleks olnud "lahket" külastajat.

Elistvere põder Tuule aga ootab nüüd kogu aeg aia taga, et Tõnu ometi kord tuleks. Ilmselt ei ole talle veel kohale jõudnud, et Tõnu ei tule enam kunagi...

*

Inimese pai on metslooma pojale eluohtlik
8.3.14
Kristin Aasma, http://www.ohtuleht.ee/567275/inimese-pai-on-metslooma-pojale-eluohtlik

Kuigi inimene saab karu-, hülge- või mõne muu looma poega jälgides ja ehk paitadeski unustamatu emotsiooni, võib poja saatus olla rikutud, ning seepärast tuleb loomalaste juurest kiiresti lahkuda.

"Kui mõni jalutaja satub lähedale pesale, kus karuema poegadega on, laseb ema suure tõenäosusega jalga, aga inimene arvab, et karupoeg on hüljatud ja ta tuleb päästa ning metsast kaasa võtta," kirjeldas keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi Pärnu Postimehele.

"Aeg-ajalt on juhtunud, et torm toob hülgepojad randa või jõe suudmesse, kus nad võivad koerte kätte sattuda, siis on mõistlik helistada hädaabinumbril 1313, aga looduslikus kohas hülgepoega nähes tuleks sealt kohe imekiiresti, selg ees, kaduda," rõhutas Talvi.

Paraku on tänapäeva inimestel vastupandamatu kihk end kõikvõimalikes huvitavates olukordades pildistada ja arvata võib, et karu- või hülgepoega nähes tahaks sellegi pildile saada, kuid loomakese süllevõtmisest või isegi tema kõrval kükitamisest piisab, et vanemad ta maha jätavad.

"Väga tavaline on, et inimene läheneb leitud jänese- või linnupojale või kitsetallele ja jätab lähiümbrusesse oma lõhna, mis annab vanemale signaali suurest ohust," selgitas Talvi ja lisas, et mida kauem loomapoeg inimese lähedal viibib, seda suurem tõenäosus on sel saada kiskjate söögiks.

*

Alaveskil on taas kolm karupoega
Võrumaa Teataja 1.4.14
Inge Vee, http://www.vorumaateataja.ee/index.php/ee/46-elu-ja-kultuur/9733-alaveskil-on-taas-kolm-karupoega

Väike-Maarja valla Pikevere küla lähistelt metsast leiti 26. veebruaril karupojad. Karuema oli minema aetud metsatööde käigus. See annab veel kord tunnistust sellest, et üsna sageli segab inimene end metsaellu hoolimatult ja tagajärgedele mõtlemata.

Nii toodi mõmmid Alaveskile. Karupojad kaalusid kõigest 3,6–4,1 kg. Nüüd aitavad karupoegade tervist kontrollida toredad naised Sodalise väikeloomakliinikust. See on väga oluline. Siiani on kõik hästi läinud. Ravimite ja toidu eest aitab hoolitseda AS Dimela.

Kuna karupojad on veel väikesed ja kevad on heitlik nagu kevad ikka, siis peavad väikesed mõmmikud olema enamuse aega veel toas. Seega huvilistele teadmiseks, et kui tekib soov karupoegi vaadata, siis peaks ennekõike arvestama ilmaga ja kindlasti on vajalik loomapargi perenaisele ette helistada telefoninumbril 5661 0355 või 504 6926. Ennekõike on helistamine vajalik seetõttu, et siis saab täpsemalt teada, kas ja millal on karupoegi võimalik näha, sest näiteks isegi söötmiseaegadel on vaja mõmmidele rahu tagada.

Meenutuseks olgu öeldud, et Alaveski kolm varasemat karupoega on nüüdseks omale uue kodu leidnud teistes loomaparkides.

Kui juba Alaveskile minnakse, siis seal on palju vaadata. Loomapark tegutseb 2007. aastast ning praegu on lisaks kahele suurele karule ja kolmele alles hiljuti loomaparki toodud karupojale vaadata hunte, ilveseid, metssigu, lambaid, põtru, kabehirvi ning pisikesi loomi nagu oravaid, nugiseid, kährikuid, sinirebast, küülikuid jne.

Kindlasti teeb lastele rõõmu pisikeste loomalaste nagu metsseapõrsaste, lambatallede, hundikutsikate jt nägemine. Olgu öeldud, et keda ja kuna näeb, seda saab teada loomapargipidajatelt Rein Kõivult ja tema naiselt Elelt.

Kindlasti tasuks teada, et näiteks pruunkaru ei näe Tallinna loomaaias, küll aga Alaveskil. Miks? Sellepärast, et karupidamine on loomaaiale kulukas. Sama lugu on hundiga. Alaveskil aga kannatatakse kulu ära ning mõlemad loomad elavad muretult oma territooriumil, mis on suur ja tõelise loodusega sarnane.

Alaveski loomapark on teinud oma südameasjaks kodumaiste loomaliikide tutvustamise eestlastele ja lätlastele, sest asutakse ju enamvähem piiri peal ning külalisi käib loomi vaatamas mõlemalt poolt. Nagu öeldud, on praegu loomapargi tõmbenumbriks kolm karupoega. Tuletame veel kord meelde, et enne loomadega kohtuma tulekut tuleb enda tulekust kindlasti telefoni teel teatada (vaata telefoninumbreid eespoolt).

*

Ema poolt hüljatud karupojad tunnevad end asenduskodus hästi
Maaleht 7.5.14
http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/eestiuudised/ema-poolt-huljatud-karupojad-tunnevad-end-asenduskodus-hasti.d?id=68619971

"Karupojad olid veebruaris üksinda vihma ja lörtsi käes. Nad pääsesid tänu metsa läinud jahimehele ja tema taksikoerale," räägib Rein Kõiv, kelle loomapargis mõmmikud praegu elavad.

Pisikeste mesikäppade elu rippus sabakarva otsas. Ööd ja päevad tööd tegev metsaveotraktor hirmutas noore karuema poegade juurest, tagasi ta enam ei tulnud, kirjutab Õhtuleht.

Veebruari viimastel päevadel läks kohalik jahimees Väike-Maarja vallas Pikevere külas metsa, et vaadata, mis seal toimub.

Parasjagu tehti seal palki. Rein Kõiv ütleb, et saemees teeb oma kaheksa tundi ära ja läheb koju magama, aga kallite langetustraktoritega võetakse metsa maha mitu ööpäeva järjest.

Seetõttu ei olnud karuemal isegi võimalust tagasi tulla.

"Jahimehega oli kaasas tema väike truu taks, kes oma pesalohus lamavaid karupoegi märkas. Olid jumalast lageda taeva all. Ilmselt oli tegemist noore kogenematu emakaruga, kuna pesal ei olnud isegi mingit vooderdist," räägib ta.

*

Amet andis loa loomapargist põgenenud huntide küttimiseks
Postimees, 29.4.14
http://www.postimees.ee/2777762/amet-andis-loa-loomapargist-pogenenud-huntide-kuttimiseks

Esmaspäeval teatati keskkonnaametile, et lõhutud aediku tõttu on MTÜ Alaveski Loomapargis vabadusse pääsenud kolm hunti. Keskkonnaamet väljastas jahindusorganisatsioonidele loa vabadusse pääsenud huntide tabamiseks, kuna nad võivad vabadusse elama jäädes tekitada mitmeid probleeme.

"Vabadusse pääsenud huntide elusast peast kinnipüüdmine loodusest on äärmiselt keeruline. Hundid on kutsikast peale loomaaia tingimustes üles kasvanud ning ei ole võimelised looduses iseseisvalt hakkama saama," kommenteeris juhtunut keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.

Keskkonnaametile laekunud suuliste andmete kohaselt on hundid tulnud inimelamute lähedusse. Külaelanike poolt on tulnud kaebusi, inimesed ei tunne end turvaliselt ning loomapargis üles kasvanud hundid võivad asuda murdma piirkonnas peetavaid koduloomi. "Loodusesse elama jäädes ja vabalt elavate huntidega paaritudes rikuvad mujalt loomaaeda toodud isendid kohaliku hundipopulatsiooni genofondi," lisas Tannik.

Eeltoodud põhjustel otsustas keskkonnaamet lubada jahindusorganisatsioonidel väljastada jahiload vabadusse pääsenud huntide tabamiseks väljaspool jahiaega Antsla, Lepistu, Krabi, Mõniste, Varstu, Koemetsa, Hargla ja Karula jahipiirkonnas. Jahipiirkondade kasutajad peavad jälgima, et kütitaks vaid loomapargist vabadusse pääsenud isendeid.

Keskkonnaamet ja Võrumaa veterinaarkeskus teostavad loomapargis paikvaatluse selgitamaks ehitiste nõuetele vastavust. Vastavalt loomaaialoomade pidamisele esitatavatele nõuetele peab tarastus tõkestama loomade põgenemise ning tarastuse korrasolekut tuleb omanikul regulaarselt kontrollida ja leitud vead parandada. Võimalikud sanktsioonid tulenevad kontrolli tulemustest.

*

Alaveski loomapargist pääsesid hundid põgenema
Õhtuleht 29.4.14
Sander Silm, http://www.ohtuleht.ee/577800/alaveski-loomapargist-paasesid-hundid-pogenema

Esmaspäeval teatati Keskkonnaametile, et lõhutud aediku tõttu on MTÜ Alaveski Loomapargis vabadusse pääsenud kolm hunti.

Keskkonnaamet väljastas jahimeestele loa vabadusse pääsenud huntide tabamiseks, kuna nad võivad vabadusse elama jäädes tekitada mitmeid probleeme, teatas Keskkonnaamet.

"Vabadusse pääsenud huntide elusast peast kinnipüüdmine loodusest on äärmiselt keeruline. Hundid on kutsikast peale loomaaia tingimustes üles kasvanud ning ei ole võimelised looduses iseseisvalt hakkama saama. Külaelanike poolt on tulnud ka juba kaebusi, sest inimesed ei tunne end turvaliselt ning loomapargis üles kasvanud hundid võivad asuda murdma piirkonnas peetavaid koduloomi," kommenteeris juhtunut Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.

Eeltoodud põhjustel otsustas Keskkonnaamet lubada jahindusorganisatsioonidel väljastada jahiload vabadusse pääsenud huntide tabamiseks väljaspool jahiaega Antsla, Lepistu, Krabi, Mõniste, Varstu, Koemetsa, Hargla ja Karula jahipiirkonnas.

Jahipiirkondade kasutajad peavad jälgima, et kütitaks vaid loomapargist vabadusse pääsenud isendeid.

*

Amet andis loa loomapargist vabadusse pääsenud huntide küttimiseks
29.4.14
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/amet-andis-loa-loomapargist-vabadusse-paasenud-huntide-kuttimiseks.d?id=68570421

Eile teatati keskkonnaametile, et lõhutud aediku tõttu on MTÜ Alaveski Loomapargis vabadusse pääsenud kolm hunti. Amet andis jahimeestele loa vabadusse pääsenud huntide tabamiseks, kuna nad võivad vabadusse elama jäädes tekitada mitmeid probleeme.

"Vabadusse pääsenud huntide elusana kinnipüüdmine loodusest on äärmiselt keeruline. Hundid on kutsikast peale loomaaia tingimustes üles kasvanud ning ei ole võimelised looduses iseseisvalt hakkama saama," kommenteeris juhtunut Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.

Keskkonnaametile laekunud suuliste andmete kohaselt on hundid tulnud inimelamute lähedusse. Külaelanike poolt on tulnud kaebusi, inimesed ei tunne end turvaliselt ning loomapargis üles kasvanud hundid võivad asuda murdma piirkonnas peetavaid koduloomi. "Loodusesse elama jäädes ja vabalt elavate huntidega paaritudes rikuvad mujalt loomaaeda toodud isendid kohaliku hundipopulatsiooni genofondi," sõnas Tannik.

Jahiload anti vabadusse pääsenud huntide tabamiseks väljaspool jahiaega Antsla, Lepistu, Krabi, Mõniste, Varstu, Koemetsa, Hargla ja Karula jahipiirkonnas. Jahipiirkondade kasutajad peavad jälgima, et kütitaks vaid loomapargist vabadusse pääsenud isendeid.

Keskkonnaamet ja Võrumaa Veterinaarkeskus uurivad juhtumi põhjuseid ning võimalikud sanktsioonid selguvad pärast kontrolli.

*

Keskkonnaameti loal lastakse loomapargist vabadusse pääsenud hundid maha
Maaleht 29.4.14
http://maaleht.delfi.ee/news/loodus/loodusuudised/keskkonnaameti-loal-lastakse-loomapargist-vabadusse-paasenud-hundid-maha.d?id=68570437

Keskkonnaameti loal lastakse loomapargist vabadusse pääsenud hundid maha

Esmaspäeval teatati Keskkonnaametile, et lõhutud aediku tõttu on MTÜ Alaveski Loomapargis vabadusse pääsenud kolm hunti. Keskkonnaamet väljastas jahindusorganisatsioonidele loa vabadusse pääsenud huntide tabamiseks, kuna nad võivad vabadusse elama jäädes tekitada mitmeid probleeme.

"Vabadusse pääsenud huntide elusast peast kinnipüüdmine loodusest on äärmiselt keeruline. Hundid on kutsikast peale loomaaia tingimustes üles kasvanud ning ei ole võimelised looduses iseseisvalt hakkama saama. Keskkonnaametile laekunud suuliste andmete kohaselt on hundid tulnud inimelamute lähedusse. Külaelanike poolt on tulnud kaebusi, inimesed ei tunne end turvaliselt ning loomapargis üles kasvanud hundid võivad asuda murdma piirkonnas peetavaid koduloomi. Loodusesse elama jäädes ja vabalt elavate huntidega paaritudes rikuvad mujalt loomaaeda toodud isendid kohaliku hundipopulatsiooni genofondi," kommenteeris juhtunut Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.

Eeltoodud põhjustel otsustas Keskkonnaamet lubada jahindusorganisatsioonidel väljastada jahiload vabadusse pääsenud huntide tabamiseks väljaspool jahiaega Antsla, Lepistu, Krabi, Mõniste, Varstu, Koemetsa, Hargla ja Karula jahipiirkonnas. Jahipiirkondade kasutajad peavad jälgima, et kütitaks vaid loomapargist vabadusse pääsenud isendeid.

Keskkonnaamet ja Võrumaa Veterinaarkeskus teostavad loomapargis paikvaatluse selgitamaks ehitiste nõuetele vastavust. Vastavalt loomaaialoomade pidamisele esitatavatele nõuetele peab tarastus tõkestama loomade põgenemise ning tarastuse korrasolekut tuleb omanikul regulaarselt kontrollida ja leitud vead parandada. Võimalikud sanktsioonid tulenevad kontrolli tulemustest.

*

Võrumaal tohib küttida kolme loomapargist põgenenud hunti
Võrumaa Teataja 29.4.14
http://vorumaateataja.ee/index.php/ee/82-eesti-uudised/9912-vorumaal-tohib-kuttida-kolme-loomapargist-pogenenud-hunti

Keskkonnaamet sai esmaspäeval teate, et lõhutud aediku tõttu on MTÜ Alaveski Loomapargist vabadusse pääsenud kolm hunti, teatas BNS-ile keskkonnaameti pressiesindaja. "Amet andis loa hundid tabada, sest nad võivad vabadusse elama jäädes hulga probleeme tekitada," lausus pressiesindaja, lisades, et vabadusse pääsenud huntide loodusest elusana kinnipüüdmine on äärmiselt keeruline.

"Hundid on kutsikast peale loomaaia tingimustes üles kasvanud ning ei ole võimelised looduses iseseisvalt hakkama saama," ütles ameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik. "Keskkonnaametile laekunud andmete kohaselt on hundid tulnud inimelamute lähedusse. Külaelanikud on kaevanud, inimesed ei tunne end turvaliselt ning loomapargis üles kasvanud hundid võivad asuda murdma piirkonnas peetavaid koduloomi. Loodusesse elama jäädes ja vabalt elavate huntidega paaritudes rikuvad mujalt loomaaeda toodud isendid kohaliku hundipopulatsiooni genofondi."

Keskkonnaamet lubas jahindusorganisatsioonidel vabadusse pääsenud hundid tabada väljaspool jahiaega Antsla, Lepistu, Krabi, Mõniste, Varstu, Koemetsa, Hargla ja Karula jahipiirkonnas ning tuleb jälgida, et kütitaks vaid loomapargist vabadusse pääsenud isendeid.

Keskkonnaamet ja Võrumaa veterinaarkeskus uurivad loomapargi ehitiste nõuetele vastavust. Nõuete järgi peab tarastus tõkestama loomade põgenemise ning tarastuse korrasolekut peab omanik regulaarselt kontrollima ja vead parandada. Võimalikud sanktsioonid loomapargile tulenevad kontrolli tulemustest.

Tavatingimustes tohib hunte küttida novembrist veebruari lõpuni ja lõppenud hooajal lasid jahimehed Eestis 78 hunti. Neist 68 kütiti limiidi piires ja kümme erilubade alusel. Üldse kütiti tänavusel hooajal kõige enam hunte Järvamaal ja Harjumaal ehk vastavalt 17 ja 12. Neis maakondades oli huntide asustustihedus kõige suurem ning liikvel kõige enam hundikarjasid.

*

Loomapargist pagenud hundid lastakse maha
Õhtuleht 30.4.14
http://www.ohtuleht.ee/577887/loomapargist-pagenud-hundid-lastakse-maha

Esmaspäeval pääsesid Alaveski loomapargi lõhutud aedikust põgenema kolm hunti. Keskkonnaamet andis jahindusorganisatsioonidele vabadusse pääsenud huntide küttimiseks loa.

"Vabadusse pääsenud huntide elusalt kinnipüüdmine loodusest on äärmiselt keeruline. Hundid on kutsikast peale loomaaiatingimustes kasvanud ning ei ole võimelised looduses iseseisvalt hakkama saama. Keskkonnaametile on suusõnal kaevatud, et hundid on juba tulnud inimelamute lähedusse. Külaelanikud ei tunne end turvaliselt ning loomapargis üles kasvanud hundid võivad murda koduloomi. Loodusesse elama jäädes ja vabalt elavate huntidega paaritudes rikuvad loomaaeda toodud isendid kohaliku hundipopulatsiooni genofondi," kommenteeris juhtunut keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.

Seetõttu otsustaski keskkonnaamet lubada jahindusorganisatsioonidel väljastada jahiload vabadusse pääsenud huntide tabamiseks väljaspool jahiaega Antsla, Lepistu, Krabi, Mõniste, Varstu, Koemetsa, Hargla ja Karula jahipiirkonnas.

Keskkonnaamet ja Võrumaa veterinaarkeskus uurivad loomapargi ehitiste nõuetele vastavust. Võimalikud sanktsioonid tulenevad kontrolli tulemustest.

*

Alaveski loomapargist pani kolm hundikutsikat plagama
Võrumaa Teataja 3.5.14
Inno Tähismaa,
http://vorumaateataja.ee/index.php/ee/component/content/article/60-uudised/9932-alaveski-loomapargist-pani-kolm-hundikutsikat-plagama#comments

Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv näitab kohta aia all, kust loomad läbi pääsesid.

Mõniste vallas Saru külas tegutsevast Alaveski loomapargist pääses ööl vastu esmaspäeva korralikult turvatud aiast imekombel põgenema kolm aastavanust hundikutsikat, keda praeguseks pole veel tabatud.

Pargi pidajad Rein ja Ele Kõiv teavitasid esmaspäeval juhtunust kohe keskkonnaametit ning amet saatis välja avaliku teate lahtipääsenud loomade kohta. Keskkonnaamet väljastas ühtlasi jahindusorganisatsioonidele loa vabadusse pääsenud huntide tabamiseks, kuna nad võivad vabaduses elama jäädes tekitada mitmeid probleeme. Jahiload on lubatud väljastada väljaspool jahiaega Antsla, Lepistu, Krabi, Mõniste, Varstu, Koemetsa, Hargla ja Karula jahipiirkonnas. Jahipiirkondade kasutajad peavad jälgima, et kütitaks vaid loomapargist vabadusse pääsenud isendeid.

*

KURB LÕPP: loomapargi jooksus hundid on maha lastud!
Õhtuleht 5.5.14
Arvo Uustalu, http://www.ohtuleht.ee/578375/kurb-lopp-loomapargi-jooksus-hundid-on-maha-lastud

"Kaks hunti on käes, kolmas on arvatavasti haavatud või lebab kuskil metsa all," ütleb Alaveski loomapargi peremees, kelle noored hoolealused möödunud nädala esmapäeval vabadusse pääsesid.

Nädal tagasi Võrumaalt Alaveskilt plehku pannud kolmest noorest isasest hallivatimehest võib üks veel elus olla, kuid loomapargi peremehe Rein Kõivu sõnul on ka see loom tõenäoliselt kas haavatud või taevastel jahimaadel.

Suguvennad käisid auku kaevamas

Kõiv tõdeb, et hallivatimeeste vabadussepääsemist oli praktiliselt võimatu ette näha. "Kuna Eestis on väljaspool metsa hundid vaid meie juures, siis käisime Lätis Ligatne loomapargis kogemusi omandamas, kuidas turvalist aeda ehitada. Neil pole kahekümne aasta jooksul ükski hunt jooksu pääsenud. Tegime oma aia veel suuremate varude ja jämedama traadiga," räägib ta.

Peale maapealse paigaldati 45kraadise nurga all võrk ühtlasi pinnase alla. Väikese tiigi tõttu poleks loomapargi hundid väljapoole kaevata saanudki, kuna sellel kohal valgunuks vesi enne vastu. Ehk siis kõik nagu olema peab. Küll oli uneski raske ette näha metsikute võsavillemite karjaviisilist külaskäiku.

"Paari kaupa on võsavillemid ka varem meie juures külas käinud. Olime õhtupoolikul veidikeseks ajaks ise ära, aga nüüd võis neid siin olla kuus. Kaevasid väljastpoolt võrgu alla augu nagu pommilehtri ja ise läksid minema. Meie omadel piisas väljapääsemiseks alumise võrgu kohale astumisest ja keharaskusest," nendib ta.

Kõivu sõnul polnud tegelikult metsast tulnud võsavillemid sugugi oodatud külalised. Võimalik, et nad tahtsid rünnata loomapargi tiinet emahunti, kuna hundimaailmas on kombeks, et karja jahipiirkonnas on vaid üks emane, kes järglasi toob. Seetõttu võisid loomapargi hundid võrgu juures end koguni kaitsepositsioonidele võtta. Alaveski loomapargis oli viis hunti: isa, ema ja nende kolm läinudaastast järglast. Ema ja isa jäid aeda, kuid on siiani stressis.

"On närvilised ja ei tulnud isegi sööma. Ei ole urust välja tulles ka sellist rõõmsat hüplemist," ütleb Kõiv.

Tema kinnitusel harjusid kutsikad inimesega ruttu ja sõid näppude vahelt. Kuna nende vanemad ei kasvanud loomapargis päris sünnimomendist, siis nende inimpelglikkus kandus tasapisi üle ka järglastele.

Üks käis traktori järel

Samas olid noored loomad inimestega nõnda harjunud, et jäid ka pärast vabadusse pääsemist nende lähedusse. Jahiühistu ELK liikme Hugo Mõttuse sõnul oli üht jooksus hunti nähtud metsaveotraktori järel piki rööpaid kõndimas. Teine leidis oma otsa loomapargist kolme-nelja kilomeetri kaugusel asuva talumaja juures.

"Elus võib olla veel hunt, keda jahimehed 1. mail piirasid suure heina sees asuval metsasaarel. Võimalik, et ta sai haavata," räägib ta.

Üks põgenik lasti maha Saru külas, mis asub loomapargist vaid paari kilomeetri kaugusel. "Soovitasime veel kaamera panna Alaveskisse aia juurde, aga sinna nad siiski tagasi ei tulnud," räägib ta.

Kogenud jahimees arvab, et hundid vabaduses söömata ei olnud ja vahepeal kas leidsid või murdsid maha midagi.

Võrumaa jahimeeste seltsi esimees Mati Kivistik ütleb, et arvatavasti tulid loomad inimeste juurde, kuna neil läks kõht tühjaks. Jahiühistu ELK esimees Toomas Jüris arvab, et tõenäoliselt on ka kolmas hunt, keda nähti viimati reede õhtul, taevastel jahimaadel. "Kui ta elus ongi, siis küll ta välja ilmub."

Keskkonnaameti jahinduse spetsialisti Margo Tanniku sõnul tabati üks hunt juba möödunud nädala esmaspäeva õhtul ning teine reedel. Kolmanda täpsema käekäigu suhtes tal eile õhtul andmeid ei olnud.

Kuna huntide kinnipüüdmine loodusest on äärmiselt keeruline ja vältimaks võimalikku ohtu inimeste tervisele ja koduloomadele, andis keskkonnaamet väljaspool jahihooaega loa ärajooksnud Alaveski hallivatimeeste tabamiseks.

Lammas eineks

Aastaid Tallinna loomaaia direktorina töötanud Mati Kaal tõdeb, et inimese juures üles kasvanud loomad saavad murdmisega hakkama. Küll on probleem selles, et nad on harjunud kahejalgseid mitte kartma.

"Kaua aega tagasi läks ka Tallinna loomaaiast paar hunti minema. Siis toimus lausa anekdootlik lugu. Loomaaiast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvas külas läks üks vanamammi oma keti otsas olevat lammast karjamaale viima. Hunt vaatas ilmselt, et talle tuuakse süüa ja võttis lamba otse selle perenaise nähes. Lamba perenaine oli ikka päris ära ehmatanud," meenutab ta.

Kaalu sõnul võivad lahtipääsenud hundid ühtlasi kellegi kööki sisse sadada ja süüa otsida. Metsloomade puhul on ette tulnud, et käiakse vabaduses tiir ära ja tullakse siis puuri sööma. Hundid on aga nõnda kõvad kaevajad, et võivad ka meetritepikkuseid käike uuristada.

"Meie juurest Berliini loomaaeda saadetud hundid said aastaid tagasi hakkama sellise teoga, et jõudsid urgu kaevates mitme meetri kaugusel asuva külastajate tee alla. Ja ei aidanud ka aia vundament ja maa sisse pandud võrk."

*

Alaveski hundikutsikatest kaks tabatud, hundikari piirab jätkuvalt loomaparki
8.5.14
Inno Tähismaa, http://vorumaateataja.ee/index.php/ee/63-viimased-uudised/9963-alaveski-hundikutsikatest-kaks-tabatud-hundikari-piirab-jatkuvalt-loomaparki

Pildil on näha Alaveski loomapargi huntide aed, mille poste on väljastpoolt närinud arvatavalt sealkandis liikuva metsiku hundikarja liikmed. Mõniste valla Alaveski loomapargist poolteist nädalat tagasi ära jooksnud kolmest hundikutsikast on kaks jahimeeste poolt maha lastud, üks on jätkuvalt tabamata. Ööl vastu teisipäeva piirasid loomaparki taas ümberkaudse hundikarja liikmed.

"Ma ei tea, mida teha," ohkas loomapargi peremees Rein Kõiv nõutult, "mõistus jookseb kokku." Ta ütles, et peaks justkui midagi tegema, aga ei tea, mida. Kõivu väitel oli teisipäeva hommikul taas märgata huntide aia ümber nelja hundi värskeid käpajälgi. Seekord kaevatud ei olnud. Arvatavalt on tegemist sama Varstu ja Tsooru kandis liikuva hundikarja liikmetega, kes aitasid poolteist nädalat tagasi aedikust välja kolm aastavanust hundikutsikat.

*

Pikevere metsadest leitud karupojad mürgeldavad Alaveski loomapargis
Virumaa Teataja 23.5.14
Eva Klaas, http://www.virumaateataja.ee/2803590/pikevere-metsadest-leitud-karupojad-murgeldavad-alaveski-loomapargis

Väänikutest mõmmikud on nagu beebid ikka: nõudsid esialgu palju tähelepanu ning on krutskeid täis.

Mõni päev tagasi helistas Väike-Maarja vallas Pikevere külas elav mesinik ja jahimees Harivald Haljas Alavere loomaparki. Põhjus oli lihtne, uurida, kuidas läheb tema leidlastel – kolmel karupojal.

"Küsisin, kas saab neid ikka veel kallistada ja neil käppa suruda," ütles mees ja lisas, et loomapargi peremees Rein Kõiv kutsus lahkesti külla.

Oli veebruari lõpp, kui Harivald Haljas – õigemini küll tema taksikoer Ruudi – leidis Pikevere kandi metsas, üsna Lääne-Virumaa ja Järvamaa piiril kuslapuu juurest lohust lageda taeva all lamamas kolm karupoega. Haljas oli parajasti metsloomade söödakohas loomadele ninaesist viimas.

Tõenäoliselt oli metsaveomasin emakaru ära peletanud, just sel ajal tehti läheduses raiet ja saeti palki.

Harivald Haljas, kes on Kiltsi jahisektsiooni jahimees, jättis karupojad esialgu oma kohale, kuid jälgis nende saatust edasi. Paarisaja meetri kaugusel söödaplatsil toimuva võttis üles ka kaamera. "Näha oli, et emakaru neid söötmas ei käinud. Rääkisin ka Mati Kaaluga Tallinna loomaaiast, kes ütles, et ega karu tagasi tulegi," jutustas Harivald Haljas.

Haljas tegutseb mesinikuna. "Mulle karud meeldivad," kinnitas mees, kuigi mesikäpad on tema kodu juures peaaegu igaaastased külalised – käivad tarudest matti võtmas. Nii otsustas ta neljandal päeval külmetavad ja nälgivad karupojad metsast koju tuua. "Nad oleksid seal muidu lihtsalt hukka saanud."

Esimesed neli päeva pärast metsast ära toomist elasidki mõmmikud mehe juures. Haljas meenutas, et loomakesed tahtsid väga tihti süüa, kui kõht tühi, hakkasid jõrisema.

Uudis karupoegadest levis ja jagus omajagu rahvast, kes loomalapsi oma silmaga näha tahtsid.

Mõmmikud said toiduks kitsepiima, mida ei olnud just lihtne leida. "Kellel olid kitsed kinni, kellel piim klientidele ära lubatud," kõneles mees. Aga kui kitsekasvatajad kuulsid, et karupoegi on vaja päästa, ütles nii mõnigi kliendile ära ja andis piima jahimehele.

Harivald Haljas on tegelikult karubeebid surmasuust päästnud ka korra varem, nii umbes veerand sajandit või veidi rohkem tagasi. "Tookord olid mõmmid veel pisemad ja abitumad," jutustas ta. Ka siis tehti samas piirkonnas metsatöid ja karulaste päästmisel oli abiks koer – laika, kes orvuks jäänud karupojad avastas.

Veerandsada aastat tagasi suunati orvuks jäänud karupojad Tallinna loomaaeda. Seekord nii lihtsalt ei läinud. "Tallinna loomaaeda karusid anda ei saanud," ütles Harivald Haljas. Ta suhtles ka keskkonnaametiga ja tekkis lootus, et lahendus ikka tuleb.

Alaveski loomapargi peremees võttis mesinikust jahimehega ise ühendust. "Ta kuulis sellest probleemist teiste kaudu," märkis Harivald Haljas.

Haljas on ettevõtlikule loomapargi peremehele südamest tänulik. "Karud said päästetud." Jahimees meenutas, et pärast karupoegade leidmist anti talle ka soovitusi, et viigu ta nad metsa tagasi, mis oleks tähendanud neile kindlat surmaotsust.

Haljas rääkis ka, et hiljuti jäi loomade söödakohta paigaldatud kaamera ette täiskasvanud mesikäpp, järelikult karud ei karda seal enam liikuda.

Võrumaal asuva Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv leidis, et õnneliku juhuse tõttu karupojad leidnud Harivald Haljas tegutses igati mõistlikult.

3. märtsil Alaveski loomaparki jõudnud mõmmikud on mänguhimulised väänikud ja kosuvad kenasti.

Loomaparki saabudes kaalusid karupojad kolme kilo ümber. "Eks nendega oli parasjagu tegemist: tuli lutitada ja potitada," rääkis Kõiv.

Et loomalastele mähkmeid ei pane, aga mõmmikutel olid tekkinud probleemid soolestikuga ja esialgu elasid nad toas, jätkus nende järel koristamist omajagu.

Nüüd söövad karukesed iseseisvalt. Iga kolme tunni tagant saavad nad kolme peale kolm liitrit piima ja lisaks leotatud kutsikakrõbinaid. Purelemise vältimiseks on toidunõu vaheseintega eraldatud, et nad söömise ajal üksteist ei näeks.

"Karupoeg, kes oli saabudes kõige pisem ja sai hüüdnimeks Tillu, on nüüd kõige kogukam. Ning keskmine mõmmik teistest pisem," kirjeldas loomapargi peremees.

Kõige väiksem, viiekuune mürakaru kaalub praegu 7–8 kilo, teised üle kümne.

Rein Kõiv arvas, et ainult omal jõul oleks neil olnud keeruline toime tulla. Kohe, kui karupojad saabusid, viidi nad kontrolli Sodalise loomakliinikusse. Sealsed töötajad tegid kõik, et nende tervislikku seisundit hinnata, loomakesi kaaluda ja kraadida. Karude transpordiga seotud kulusid aitab kanda kütusemüügiga tegelev firma Premium7, loomabeebide piimaseguga ja hiljem sobiva toiduga toetab parki AS Dimela.

Praegu Alaveski loomapargis nunnumeetrit üles kruvivaid toimekaid karusid ootab tulevikus uus kodu mõnes Läti, Leedu või Poola loomapargis, sest Rein Kõivu sõnul nad neid endale jätta ei saa. "Meil on juba kaks täiskasvanud karu, neist üks, Mõmsik, leiti seitse aastat tagasi ka just Lääne-Virumaalt," põhjendas Rein Kõiv.

*

Kuusalu vallas Mustametsa külas hakkas tööle urukoerte jahikool
Sõnumitooja 28.5.14
Ülle Tamm, http://www.sonumitooja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8420:kuusalu-vallas-mustametsa-kuelas-hakkas-toeoele-urukoerte-jahikool&catid=2:artikkel&Itemid=5

MTÜ Jahikool korraldatud kahepäevasel koolitusel käis õpetamas Soome koertekoolitaja Esko Eirto.

MTÜ-l Jahikool sai Kuusalu vallas Mustametsa külas valmis urukoerte koolituseks ehitatud tehis­urg. Selle rajamist toetas Euroopa Liidu Leader-programm 8122,72 euroga. Esimene suurem koolitus toimus paar nädalat tagasi, kus osales üle poolesaja inimese ning koolituse said kokku 19 urukoera. Koolitusel osalenute seas oli jahimehi, jahikoerte omanikke ning kasvatajaid, samuti esindajad Eesti Takside Tõuühingust ja Eesti Kennelliidust.

Tehisurg ja selle jaoks ehitatud katusealune asuvad Suurekivi talus, kus elab MTÜ Jahikool juht Urmas Paomees. Ta ütleb, et tehisurg võimaldab imiteerida reaalset jahti ja treenida urukoeri töötama looduslikus urus. Jahikatsetega selgitatakse välja jahipidamiseks ja aretustöö tarbeks urujahikõlbulikud koerad. Ka peavad sellise katse sooritama need taksid ja terjerid, kes jahil ei käi, kuid osalevad näitustel. Urukoerte katsete juhendi on kinnitanud Eesti Kennelliit ja Eesti Jahikoerte Tõuühing.

MTÜ Jahikool juhatuse liige Ilona Alla lisab, et koolitustest võetakse osa ka nende urukoertega, kes on lihtsalt oma pere lemmikud ja vahvad koerad ning vajavad täisväärtuslikuks eluks endale loomupärast tegevust: "Urukoerte aretusnõuetes on katse sooritamine sisse kirjutatud, et hoida geneetiliselt jahiinstinkti alles. Tegu on ikkagi jahitõuga, vaatamata sellele, et loom jahil ei käi ning võistlustel ei osale. Sellise koeraga võiks kolm-neli korda aastas tulla samuti koolitusele, et kinnistada õpitut. Koerale meeldib koos oma peremehega tegutseda, treeningul innukalt tema käsku täita ning siis olla hiljem kodus armas padjakoerake edasi."

Mõlemad toonitavad, et jahikoeri ei tohi samas üle koolitada, väga hea on, kui harjutada kord kuus. Korraga kulub koera urukoolituseks umbes pool tundi.

MTÜ Jahikool tehisurg on valminud Soome reeglite järgi. Eestis on seni saanud urukoeri koolitada Jõgeva kandis, rohkem võimalusi polnud. Paljud käisid oma urukoertega õppimas Eestist väljapool.

Ilona Alla jutustab, et reeglite koostamisel ja kasutuselevõtmisel on lähtutud Eestimaa Roheliste nõudel just Soome reeglitest. Kuna loomi õpetatakse elusa metsloomaga, rebasega, tundsid rohelised huvi, milliseid reegleid järgitakse, et talle liiga ei tehtaks, ning leidsid, et Eesti seniste reeglite asemel tuleks kehtestada Soome reeglid.

"Kuulun ka ise Eesti Takside Tõuühingu jahikatsete reeglite väljatöötamise komisjoni ja oli eriline huvi teada saada, kuidas treeninguid läbi viia ning õpetada noort jahikoera õigesti töötama, vajadusel ka ennast kaitsma. Eelmisel aastal käisime ise Soomes õppimas, seekord kutsusime koolitaja siia, et huvilistel oleks võimalus vaadata ja küsimusi esitada."

Ta selgitab, et tegelikult suurt vahet Eesti reeglite ja koolitusmeetoditega ei ole. Soomlaste põhimõte on, et koerale tuleb anda aega, koer peab ise mõtlema mida ja kuidas teha.

"Esko Eirto kuldsed sõnad olid, et urus treenib koer, mitte koera omanik, ning omanik peab koerale selleks võimaluse andma. Õpetatud koerad on ka jahisituatsioonis uskumatult targad ja oskavad tegutseda, mida aga omanikud sageli uskuda ei taha," räägib Ilona Alla.

"Meie jahikooli eripära on, et koolitame ka kääbus- ja küüliktakse, Soomes neid ei koolitata. Oleme mõelnud hakata oma kooli sealsetele kääbus- ja küüliktaksipidajatele reklaamima. Siinkohal on meil hea võimalus majutuse ja toitlustuse osas teha koostööd ümbruskonna turismitalude ja puhkekeskustega. Siinne piirkord on niivõrd eripärane ja kaunis, et meil on, mida väliskülalistele lisaks treeninguvõimalustele näidata."

Tehisurus koerte treenimiseks kasutatav rebane elab Suurekivi talu laudas, ta on toodud metsloomade pargist. Ilona Alla toonitab, et looma pidamise nõuded on reguleeritud keskkonnaministri määrusega ja neid kontrollib keskkonnaamet.

*

Vigastatud põdravasika koju viinud naine otsis loomale tulutult uut eluvõimalust
Postimees 2.6.14
http://www.postimees.ee/2813928/vigastatud-podravasika-koju-viinud-naine-otsis-loomale-tulutult-uut-eluvoimalust

Keskkonnaamet on kimpus naisega, kes nädal aega tagasi püüdis kojutoodud põdravasikat paari päeva pärast ära anda, aga teda metsa tagasi viima ei soostunud.

Sülli Reet Vaino rääkis TV3 uudistesaatele, et vigastatud jala tõttu ei oleks loom looduses saanud olla. Nõutu naine pöördus abi saamiseks mitme ametiasutuse poole, ent sealt nõu enda kinnitusel ei saanud.

"Looma ei tohigi ilma riigi loata loodusest üldse eemaldada ja sellist varianti, et inimene looma üles kasvatab, sisuliselt ei ole," ütles keskkonnaameti nõunik Teet Koitjärv Postimehele.

"Kui nähakse põdravasikat või muud looma, siis ei tohiks neid häirida ja koju viia, sest sellega me tekitamegi loodusele probleeme."

Naine, kelle elukohta Koitjärv ei avalda, tõi looma metsast koju ja tahtis ta paari päeva pärast loomaaiale või keskkonnaametile üle anda.

Loomaaedades on põtru aga juba piisavalt.

"Kui vasikas oleks metsa jäänud, oleks ta tõenäoliselt seal rõõmsalt oma emaga ja mingit probleemi ei oleks," ütles Koitjärv.

Naine arvas aga, et vasikas on üksi jäetud ning vajab abi.

Seetõttu ei soostunud ta looma ka metsa tagasi viima. "Ta arvab, et ta ei ole midagi valesti teinud ja et looma peab abistama," ütles koitjärv.

"Kui inimene korjab tee äärest üles metsloomapoja ning viib koju, arvates et teeb sellega loomale heateo, siis eksib ta rängalt. Tänu inimese sekkumisele on võetud sellelt vasikalt normaalse elu võimalus," ütles Koitjärv.

"Üks põdravasikas ei avalda Eesti põdrapopulatsiooni seisundile mõju ja seetõttu ei ole mõistlik ka antud looma üleskasvatamine. Teistmoodi käitume juhtumite puhul, kus tegemist on haruldase loomaga ning kus iga üksikindiviid omab olulist mõju populatsioonile tervikuna. Nende juhtumite puhul on riik valmis kulutama ressursse ka rehabilitatsiooniks."

Põtrade arvukus on viimase 19 aasta jooksul pidevalt tõusnud ning sageli on metsaomanikud hädas põtrade tekitatud kahjustustega.

Põder on jahiuluk ning näiteks 2013. aastal kütiti kokku 6532 põtra.

Looduses looma- ja linnupoegi kohates või linnupesa leides on kõige mõistlikum neist kohe kiiresti Koitjärve sõnul eemalduda, sest nii anname nende vanematele võimaluse poegade juurde tagasi pöörduda.

Enamasti on abituna näiva looma või linnu vanemad ajutiselt eemale peletatud ning nad naasevad oma poegade juurde kohe, kui oht inimeste näol on möödunud.

TV3 kinnitusel suri vasikas nädalavahetusel. Koitjärve teada on vasikas siiski veel elus.

*

Keskkonnaamet rikub ise ja kutsub ka inimesi seadust rikkuma
4.6.14
Eestimaa Loomakaitse Liit, http://loomakaitse.eu/keskkonnaamet-rikub-ise-ja-kutsub-ka-inimesi-seadust-rikkuma/

Viga saanud või orvustunud metsloomade abistamine on riigile tülikas ja kallis ning Keskkonnaaamet üritab ametkonnale seadusega pandud ülesannetest igal võimalusel kõrvale hiilida.

Looduses on käes pisipere aeg ning paljud loomalapsed satuvad pealetungiva inimtegevuse tõttu mittelooduslikes tingimustes hätta. Sellest aastast võib näiteid tuua kuhjaga: tegemist võib olla kassi hammaste vahelt päästetud oravapoja, lõkkesse sattunud siili või puu maha võtmise tõttu kodu kaotanud harakapoegadega. Kõigi nende puhul on tegemist liikidega, keda on meie looduses arvukalt ning üksikisendite surm ei mõjuta populatsiooni suurust kuigivõrd. 2.6.2014 väitis Keskkonnaamet oma pressiteates, et selliste loomade aitamine ei ole riigi kohustus.

"Looduskaitseseadus ütleb aga selgesõnaliselt, et vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab Keskkonnaamet ning seaduses ei ole mainitud, et see punkt kehtib vaid haruldaste liikide kohta", sõnas Eestimaa Loomakaitse Liidu jurist Piret Tees ning lisas, et Loomakaitseseaduse kohaselt on looma abitusse seisundisse jätmine aga looma suhtes lubamatu tegu, mille toimepanemise eest saab füüsilisele isikule määrata maksimaalselt 800 euro ja juriidilisele isikule nagu seda on ka Keskkonnaamet 3200 euro suuruse rahatrahvi.

Hiljutine Jõgevamaal ilmselt avarii tagajärjel maanteekraavi lennanud põdravasika lugu on hea näide ametkonna suutmatusest ja tahtmatusest vigastatud loomadega tegeleda. Leidja otsis loomale abi kõikvõimalikul moel, kuid ainus soovitus oli kabjavigastusega vastsündinud loom metsa viia ja maha lasta. Samas suurte kogemustega Alaveski loomapark Võrumaal oli nõus põdravasika oma hoole alla võtma, kuid bürokraatia tõttu seda teha ei saanud. Vigastuse raskust ja võimalike muude probleemide olemasolu keegi ei uurinud ja ning viiendal päeval loom suri spetsialistide juurde jõudmata.

Eestimaa Loomakaitse Liidu poole on viimase viie aasta jooksul pöördutud vigastatud metslooma muredega ligi tuhandel juhul. Enamus neist on juhtumid, kus Keskkonnaamet on looma abita jätnud, kuna ta oli n-ö valest liigist.

Metsloomi abistava MTÜ Imeloomade seltsi juhi Sibelle Lee sõnul on probleem kestnud juba aastaid ning inimesi, kes viimases hädas nende poole pöörduvad on sadu. "Mittekaitsealused linnud ja loomad on juba aastaid riikliku abita ja kuna seadus näeb ette, et nende ravi korraldab Keskkonnaamet, siis ei tohi neid ametlikult ka keegi teine aidata. Tegemist on surnud ringiga, kus meiegi oleme sunnitud seadust rikkuma kuid meie teeme seda elusid päästes, mitte hävitades", rõhutas Lee.

Eestimaa Loomakaitse Liidu hinnagul on ülioluline vahet teha orvustunud või inimtekkelistel põhjustel viga saanud loomal ning tervel linnu- või loomalapsel, kes järgmist kõhutäit tooma läinud vanemaid tagasi ootab. Viimaste häirimine on lubamatu, esimeste abistamine aga igale empaatiavõimelisele inimesele möödapääsmatu ja vajalik.

*

Mõmmik puu otsas
10.6.14 Vooremaa
Riina Mägi, http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1027484

Karu pole meie metsades just väga haruldane loom, ent neid inimesi, kes karu vabas looduses näinud, pole siiski palju. Veel vähem on neid, kes karust vabas looduses hea foto on teha saanud.

Vooremaas ilmunud karupiltidelgi ilutseb ju enamasti Karuliina, meie hea sõber Elistvere loomapargist. Kaarepere lähedal elava ettevõtja ja jahimehe Marko Õuna fotokogus on aga aprillikuust saati haruldane pilt puu otsa roninud karupojast. Parema tehnika puudumisel sai see tehtud küll telefoniga, aga tänapäeva telefonid pole sugugi halvad pildimasinad.

Ühel aprillihommikul helistati Marko Õunale ühest Kaarepere kandi talust ja paluti tema kui jahimehe abi. Talu pererahvas oli juba eelmisel õhtul kuulnud maja tagant veidraid loomahäälitsusi, ent polnud suutnud ära arvata, kes neid tekitada võiks. Järgmisel hommikul selgus, et see oli karupoeg. Mõmmik oli nimelt öö jooksul positsiooni vahetanud ning roninud ühe maja ees seisva puu otsa, kust ta pererahvale paremini silma paistis. Mis asjaoludel karupoeg omapäi metsast välja oli kõndinud, ei oska keegi öelda. Puu otsa peletas ta aga ilmselt talu koera haukumine.

Ehkki Marko Õun on kogenud jahimees, ei teadnud temagi, mida sellises olukorras kõige targem teha oleks. Seepärast võttis ta ühendust keskkonnaametiga, kust soovitati mõmmik puu otsast alla tuua ja kaugemale metsa toimetada. Nii jahimees tegigi, võttes endale appi veel ühe Kaarepere mehe ja omapärase "karujahi" sündmuspaigaks olnud talu perepoja.

Mõmmikut paari meetri kõrguselt puu otsast alla võttes ja teda metsa toimetades haaras jahimees loomal turjast: siis ei saanud ta hammustada ega küünistada. Paljakäsi mees siiski karukest katsuma ei läinud, vaid pani kindad kätte.

"Need olid eelkõige selleks, et karupojale võõrast lõhn külge ei jääks. Kui jääb, ei pruugi emakaru poega enam omaks võtta," ütles Marko Õun.

Ta viis karupoja sellisesse kohta, kust raba ja metsloomade söötmispaigad pole kaugel ning kus karusid seetõttu liikuma peaks.

"Mõmmik lidus igatahes metsa ja edasine jäi juba juhuse ja looduse otsustada: kas ta taaskohtus oma emaga ja elab õnnelikult tänini või läks tal kehvemini," ütles Marko Õun ja lisas, et väikese mesiküpaga metsa poole kõndides polnud tal otsest hirmu karuemaga kohtumise ees, ent loomulikult hoidis ta silmad-kõrvad hoolega lahti.

Küsimusele, kas looma poleks võinud niisama puu otsa jätta, vastas Marko Õun, et see poleks olnud hea mõte, sest loom oli asulale liiga lähedal. Seal oleksid võinud inimesed teda uudistama ja katsuma minna ning loomake ise mõnda majapidamisse või teele auto ette sattuda.

Marko Õuna enda "karujahile" kaasa võetud tütar teinud algul, muuseas, ettepaneku karupoeg koju viia, sest ta nägi tõesti väga armas välja.

"Ütlesin lapsele, et aasta pärast ta enam nii armas pole," sõnas jahimees, kel õnnestus kolm aastat tagasi karujahihooajal ka üks karu lasta: mesikäpa kolp ja nahk on ju iga Eestimaa jahimehe unistuste trofeed.

Kui Marko Õun mõni aeg hiljem seda kohta, kuhu ta karupoja viis, üle vaatamas käis, nägi ta väikeste karujälgede juures ka suure karu omi. Suuri ja väikseid jälgi nägi ta sealkandis ka ühel hilisemal korral. Nii et lootust on, et mõmmik oma ema üles leidis.

*

TULETEEKONNALT: Elistvere karu Karoliine lugu – miks ta kurvastab peigmeheta?
16.6.14
http://www.delfi.ee/news/laulupidu/uudised/tuleteekonnalt-elistvere-karu-karoliine-lugu-miks-ta-kurvastab-peigmeheta.d?id=68891823

Tuleteekonna teine, veidi vihmane päev, mil sadas korraks isegi rahet, viis tuletoojate seltskonna Jõgevamaal Tabivere vallas asuvasse Elistvere loomaparki. Seal kohtuti karu Karoliinega, kes esialgu lösutas uudistajatest mitte välja tehes nukralt palgil ja piidles vettinud kasuka vahelt külalisi.

Karu Karoliine lugu hakkab pihta 1998. aastast, mil ta leiti Järvamaalt, kui ta oli väike karutüdruk. Tema ema jättis ta ilmselt maha segadusest kohkudes ja pages metsa, kui metsamehed raiet tegid. Niii jäigi pisike karumõmm üksi.

Kui noor karu Elistvere loomaparki toodi, siis esialgu puges üksik mõmm oksahunniku alla leitu ja ei tulnud mitu päeva välja. Mures talitajad helistasid Tallinna loomaaeda, kust anti nõu – te peate talle organiseerima seltsilise, muidu on oht, et ta ei tulegi välja, vaid sureb igavusse ja nälga.

Seejärel toodigi talle seltsiks hundikoera kutsikas. Karu ja hundikoer kasvasid koos üles ja elasid kolm aastat koos samas aedikus. Lõpuks kasvas karu suureks ning muutus koerale ohtlikuks – tajumata oma suurust ja tekkinud jõudu, oli oht, et võib mänguhoos koera vigastada. Seetõttu viidi seltsiks olnud hundikoer aedikust ära.

Sellest ajast saadik on karu olnud üksi. Pole ka peigmeest talle kuskilt võtta! Ja siis nii ongi, et kui kevadine jooksuaeg on möödunud, tundub mõmm kuidagi eriti mõtlik ja ja kurb. No mine tea, ehk meenutab ka aegu, mil tal oli veel mänguseltsiline... Aga eks inimesed kipu ja ka kõike ehk liigselt tõlgendama.

Igatahes tuleteekonna välkvisiidi ajal sai Karoliine oma esialgsest roidumusest lahti ning tuli aia äärde külalisi uudistama!

Eks karu Karoliine on tegelikult päris tuntud karu ja varemgi kaamera ette jäänud. Möödunud talvel ta veel talveunele ei kiirustanud ja askeldas aedikus ringi.

*

Elistvere uudised
Vooremaa 17.6.14
http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1027559

Ilveseaedikusse on saabumas täiendus

Elistvere loomapargi ilveseaedikus on aeg oma tööd teinud ja paar eakamat looma on manalateele läinud.

RMK Elistvere loomapargi majandusjuht Sirje Saul rääkis, et peagi on Tallinna loomaaiast Elistverre saabumas täiendus noore ilvesepreili näol. "Loodetavasti sobib ta meie poistega toredasti ja juba järgmisel aastal võiks oodata pisiperet."

Külastajad on oodatud Elistvere järve äärde

RMK Lõuna-Eesti piirkonna külastusjuhi Malle Orase sõnul on nüüd külastajad oodatud ka Elistvere järve äärde. Sinna viiv laudtee pole tema sõnul küll täies mahus veel uuendatud, kuid tornini pääseb ohutult.

"Vaatetorni lähedus on üsnagi häälekas – kõik pesitsejad kaitsevad innukalt omi valdusi. Tornis viibides saab infotahvlite abil tutvuda meil enam esindatud linnuliikidega ja otsida piltidele vasteid ümbrusest. Ujuvplatvormilt võib jälgida vee-elustikku. Looduses vaikselt liikudes näeb-kuuleb alati midagi põnevat. Pidevalt vahetuvad looduses ka õitsejad – kevadel sinetas pargialune sinililledest, siis tuli ülaste aeg, nüüd õitseb rikkalikult kõrge maasikas ja varsti võib näha meie pargi iludust – kirju ehk martagoni ehk türgi liiliat (heal lapsel mitu nime!).

Palavuse või vihmasabina eest majja varjule minnes saab fuajees tutvuda hundi elu-oluga ja teisel korrusel looduskeskuse ruumides on üleval näitus aasta lindudest."

Orvuks jäänud rebasekutsikad kasvavad talitajate hoole all

RMK Elistvere loomapargi majandusjuhi Sirje Sauli sõnul on loomapargi kevad olnud ehk veidi õnnetu. "Aga loodusel ja elul on omad seadused ja vanasõnagi ütleb, et kel laudas, sel lauda taga. Küllalt eakana ehk siis viieaastasena (rebase eluiga on umbes üheksa aastat) titeootele jäänud ja emaks saanud rebasemamma Juuli suri, kui rebaselapsed olid vaid kolmenädalased," rääkis Saul.

Nii on kaks orvuks jäänud rebasekutsikat esialgu talitajate hoole all ja külastajad neid kahjuks veel ei näe. Kui kõik hästi läheb, siis suve teisel poolel on nemadki juba kõiki külastajaid rõõmustamas.

Kaks väikest triibulist notsut

Elistvere metsseapere täienes seekord vaid kahe notsu võrra. Praeguseks lubab metssea-emme oma võsukesi juba ka külastajate ette askeldama ja see on väga vahva vaatepilt.

Elistveres kasvab põdravasikas

Elistvere loomapargiperele valmistab rõõmu põdravasikas, kes toodi loomaparki möödunud aasta lõpus õnnetult surnud põder Tõnu mantlipärijaks. Ema poolt hüljatud põdrake toodi loomaparki Järvamaalt ja kasvab iga päevaga tugevamaks. Suur tänu Saare valla tublile perele, kelle piimaandjad põdrahakatisele ammeks on.

Saare järve äärest viidi kompostkäimla

Murelik-kurblik uudis on Saare järve äärde puhkust kavandajatele – kahjuks pole enam nõutud "varustuses" populaarne Papi lõkkekoht, kus puhkamiseks ette valmistatud päris suur ala.

RMK Lõuna regiooni külastusjuhi Malle Orase sõnul "ärandati" lõkkekohast kompostkäimla. "Keegi nägi kurja vaeva tõkkepuust mööda saamist takistavaid pakke maha nüsides ja käimlat lammutades-transportides ning naudib nüüd privaatset kehakergendamist. Samal ajal peavad järve ääres puhkajad seni kuidagi hakkama saama, kuni uue käimla soetamiseks-paigaldamiseks vahendid ja võimalused leitakse."

Orase kinnitusel on vaatamata nendele ebameeldivatele eranditele enamasti kõik külastajad toredad-hoolivad-viisakalt käituvad ja vaevalt need "tõrvatilgad" oma iseka käitumisega õnne leiavad.

2010. aastal varastati Kaiu järve äärest vaid mõne nädala kohapeal olnud kompostkäimla. Eelmisel sügisel viidi Tartu külje alt Tiksoja lõkkekohast ära kompostkast. Nende asendamine pole just odav lõbu, vahel läheb päris palju aega, enne kui puhkekoht jälle nõutud tarvikud saab.

Elistvere õpperaja taastatud paadisild on ära viidud

RMK Lõuna regiooni külastusjuht Malle Oras sai laupäeva hommikul halva uudise – Elistvere õpperaja taastatud paadisild on "ära ujunud".

Orase sõnul sai sild taastatud 2012. aasta lõpus koos torni ja kobraste vaatlusplatvormiga. Kuna rada oli (ja kopraraja haru on siiani) taastamiseni suletud, siis käis seal rahvast harva.

Silla kadumine üllatab RMK töötajaid märksa rohkem kui taolised "kingitused" tava-puhkekohtades. Ja mindud peab olema ikka mööda vett, sest silda ei saa ju süles tassida!

"Saan praktilisest ettevõtjast mõnes mõttes aru: kena sild, aga juurdetoov laudtee pea olematu, aga jätnud siis või kiri, et "...võtan laenuks kasutamisele ja tagastan samasse kohta ja samas seisukorras, kui laudtee valmis"," lisas Oras.

Ööloomapark töötab ka tänavu

9.–13. juulini on Elistvere loomapark taas avatud kella üheni öösel ja sinna on oodatud kõik, kes soovivad näha, mida teevad loomad öösel. Põnev ja salapärane! Loomapargi töötajad loodavad, et ilmataat selleks ajaks selge taeva annab.

*

Artiklid metsloomadest 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006

Artiklid metsloomadest 2007 2008 2009 2010 2011

*

Tagasi minu koduleheküljele