"Tahtsin olla olevikust väljas. Valeria Ränik"
(filmi fonogramm)

(Vallo Kepp, 1993)

VR: …siis ma mäletan veel midagi, aga see on sellest, et vahepeal, kui ma Eestisse tulin, oli kõik nagu mälus kinni, siis ma... tegelikult, kui minuga on alati midagi huvitavat juhtunud, siis ma mõtlesin, et kirjutaks kunagi oma elust raamatu. Ja tegin märkmiku selleks. /P.S. See oli nö päevikukonspekt, mis sisaldas lühendeid teemal kus-millal juhtus, jäi ainult lahti kirjutada, kuidas mis tundus./ Ja kui ma loen seda märkmikku praegu, siis tuleb meelde, et minuga on niimoodi olnud, aga kui lihtsalt küsitakse, kas oli selline asi, mul kohe meelde ei tule. See on, nagu kogu see elu enne Eestisse tulekut, nagu täiesti välja lülitatud ja oleks (nagu reinkarnatsiooni mõttes) täiesti eelmisest elust.

(luuletused: "Orb", "Elada mitmete hõimude vahel…")

(…) Noh, meeles on päris piiri ületamine, aga asi on selles, et ma ei teadnud tollal midagi ju üldse sellest, et eestlastest mingid esivanemad olid… Ma teadsin tollal, et… Ma olin 8-aastane ja teadsin ainult, et neid muulasi seal suguvõsas on nii palju, et neid keegi ei mäleta ka. Noh, kogu see veri koosneb ainult 1/16 osadest või veelgi peenematest. Siis, alles siis, kui ma juba mitu aastat olin õppinud eesti keelt, nad ütlesid mulle, et oli, et "su vaarvanaisa oli ometi eestlane".

Ma ei tea, mis mind Eestis ikka võluma hakkas. Ma olen palju mõelnud oma elu seletamatustest. Pärast mõtlesin, et ma sellepärast just ei saanud elada ei Venemaal ega Soomes, et noh, nende maadega mul ei ole olnud mingit verelist seost. Mina ei ole käinud näiteks Rootsis, Poolas ja Juudamaal, kust need 1/16 osad pärit on, aga Eestis ma käisin ära ja tundsin selle osa ära. Siis nägin veidi vaeva ja õppisin keele ja leidsin enese täielikult.

Siis, kui ma tulin 8-aastaselt Eestisse, siis mul on meeles, kuidas me kummaliselt sõitsime autoga Pärnus ja kogu aeg eksisime ja tulime sinna Koidula mälestussamba ette. Taas, saatuslik see oli, 8–9 korda, ja siis juba vanaema hakkas naerma, miks me selle Koidula juurde tuleme. Jaa, see oli ometi juba liiga naljakas, ja siis alles kuskil kümnendal korral leidsime tee Tartusse /P.S.: keelevääratus, tegelikult Tallinna/, sinna Pärnust välja, et…

(luuletus: "Ma sünnist saadik…")

(...) Siis oli mingi kummaline tunne ka, et kas või paadiga saartele minna, et nagu ma oleks pidanud sinna saartele minema, et kas ujuda? Et ikka mitu saart sealt paistis, siis ma ei teadnud veel, et esivanemad on Hiiumaalt pärit, et tuleb ikka sinna saarele minna, seda ma sain teada alles... mis ma ikka olin, 20 aastat või midagi sellist.

Siis, kui olime Eestist välja sõitmas, tuli raadiost üks laul, mis oli eestikeelne ja mul tuli kummaline tunne, nagu ma oleks sellest aru saanud, mis seal oli, nagu… Oli kummaline tunne, nagu ma oleksin kogu aeg siin elanud ja see oli nii lähedane. Ja see oli üks hetk, kuni laul kestis, ja siis see kadus. Ja siis – see tunne jäi, et… siis ma ei saanud seletada. Ja kui sõitsime sinna üle jõe, piirist üle, siis vaatasin tagasi, et kuidagi ei saa siit lahkuda ja pean sinna tagasi tulema. Ja – sellest ajast saadik lihtsalt jäi, ja siiamaani ei tea, mis asi see on. (...)

...kus elada. Otsustasin, et õpin selle keele ära ja tulen ja elan, ja siis mul on õige koht, ja siis kordagi selles ei kahelnud. (...)

Ta oli kuidagi minu moodi. Arvatavasti – Betti Alver meenutas mulle mu vanaema. Ehk see on ka seletus, miks ta /P.S.: st Betti Alver/ mulle meeldis. Ta oli /P.S.: st vanaema/ hästi selline äkiline ja huvitav ja rahutu, aga kuidagi haiglaselt aus ja temaga ei olnud kunagi igav. Ja – see vanaema – ta tegelikult mäletas oma eestlasest vanaisa, kuigi see suri ära, kui ta oli 7-aastane. See oli ainuke inimene, kes teda mäletas. Mõtlesin pärast: huvitav, kui palju võib jääda seda kasvatust või seda rahvuslikku joont 7-aastasse lapsesse, kes läheb võõrasse perre elama ja ometi on 70-aastaselt, noh, sama hea kui ükskõik mis eestlane siin, ainult et keelt ei oska. Sellest ma sain alles pärast aru.

Rängad kogemused tulid siis, kui ma 3-aastaselt puutusin kokku esimeste venelastega, siis kui läksin lasteaeda. Ja huvitav, kuidas sellised 3-aastased lapsed oskavad juba ära tunda võõrast ja kuidas nad ei salli võõrast ja lihtsalt tõukavad kohe eemale ja mõnitavad. Siin igatahes seda ma... sellega ma pole kohtunud. Ainult sellepärast, et oli võõrkeelne perekonnanimi, ebatavaline, ja kogu aeg see hääldamine, mis pärandasid mulle mu esivanemad, on, noh, see on üheksa või enama rahva aktsent, mis on umbes, noh, 200 aastat vana. Et ma rääkisin kuidagi kummaliselt… ja siis ma olin harjunud, et juba 3-aastasest alates olin igal pool üksi. Ja esimese sõpruse kogemus tuli alles Tartus, 24-aastaselt. Ma kohe ei taipa edasi (...).

Vanaema elas Kislovodskis, ma olin seal tema juures nii kaua kui sain, kui ei olnud lasteaeda, kooli või muid värke. Siis vanaema oli sunnitud kolima Moskvasse, ja siis ma käisin tema maja varemetel seal. Ja kui ma nägin seda, mis sellest majast on saanud, mul oli kogu aeg tunne, et ma ei saa ennast kuskil kodus tunda, et aga ka see... Siin on küll kodu, aga see kohe ei tulnud.

(luuletus: "Sõna ori…")

Siin on tõeline kodu, 15 aastat (...)

"Luulekevade" (...) sõbrad (...). Ootasin just järgmist Eestisse minekut ja elasin just selleks. Muidu käisin raudteejaamas keelt kuulamas, rongi juures, ja postkasti juures käisin, kuhu pidi eestikeelne leht tulema, ja tegelikult ei tulnud. Kord nädalas kuus tükki – ja mina käisin viis korda päevas seda postkasti vaatamas. Jaa, nende inimeste kaudu sai raamatuid, mida (...), kus oli tõeline luule, mitte see, mida võisin seal Moskvas rahvuskeelte kirjanduse poest... Ja siis kuidagi igatsuse pärast hakkasingi kirjutama.

Mina olen siin oma elamispinna peal, aga laste isa on teises riigis ja mõnikord tunnen, et ma igatsen rohkem elamispinda kui laste isa.

(luuletus: "Su toal on nüüd taevalagi…")

Ma elasin tollal Peedul, ja me kohtusime Peedu rongis, siis kui Kauksi Ülle ja Karl Martin Sinijärv viisid teda nagu huvitavat inimest mulle külla, siis me saimegi kokku ja siis enam ei saanudki lahti. (...)

(luuletus: "Varesele valu")

...selles kohas, kus inimesed jäävad magama, ma usun, et Toomemägi kuulub sinna. Siin oli väga hea magada, kui ma ööbisin siin. Siin muidu ka, see mõjub rahustavalt. Pahandused (...) /P.S.: näib, et sinna väljalõikesse läkski lugu, kuidas-miks hakkasime lastega peret mängima ja kuhu mäng välja viis./

(luuletus: "Palve")

Siis kuidagi kummaliselt, kui see teine laps sündis Soomes, ma nagu ei märganud teda. See pole minu jaoks selline sündmus nagu esimese lapse sünd, siis läks ikka aega, kuni ta hakkas mul seostuma Tartuga ja teiste paikadega, mis minu jaoks midagi tähendasid. Kole häbi muidugi rääkida, aga see laps alles nüüd hakkas minu jaoks olemas olema. (...)

(luuletus: "Äramaale, äraveele")

...ja nende vahel on... valged laigud on. Ja pärast need valged laigud täituvad sõnadega ja tavaliselt mõni luuletus ootab kaua, võibolla aasta, sest ma tean, et juhuslikke sõnu sinna sisse panna ei tohi. Aga millal tuleb just see sõna, mis esialgu mõeldud oli sinna, aga mina kas ei kuulnud kohe või ei arvanud ära, mis sõna see on… Mõnikord tuleb kaua oodata, aga ma siiski usun, et luuletused eksisteerivad väljaspool meid ja ainult antakse meile kuskilt ülevalt. (/P.S.: pöördusin kõrvale, rääkisin Eerole:/ Vaata, ma panen rihma, muidu ta kukub, (…). Oota, ilma rihmata ta ei tule, muidu sinust (…) ei tule hobust. (…) peab tulema hobune... Hea küll... Villest saab hobune.) /P.S.: tagasi kaamerasse:/ Siis ma tavaliselt kohe luuletusi kellelegi ei paku, luuletus peab ootama ja pärast (…), et mida on kirjutatud. Siis ta enam ei huvita mind. Alles pärast pean ta avastama ja aru saama, et tal on mingit väärtust, et teda on kellelegi vaja, ma mäletan, kuidas ma olin kirjutanud, aga siis juba ei ole oma. Mulle meeldib neid kuskil kaua hoida ja siis imestada, kui ma leian neid uuesti. Sest luuletus tuleb kusagilt väljastpoolt, ta on arvatavasti valmis enne seda, kui jõuab minuni, aga ma pean ta kinni püüdma ja dešifreerima. Ma arvasin, et samal ajal samad mõtted käivad ja hõljuvad õhus ja erinevad isikud saavad neist kinni. Kirjanikud kirjutavad samal ajal samast asjast omamoodi. Too on nüüd kinni püüdmine. Mõned ei oska seda sõnadesse vormistada.

(luuletused: "Mina ei karda paevast…", "Luiged viivad viimset liivlast")

*

VR kodulehekülg