AS: Kuna saatesarja "Mõttele nähtav" põhirõhk on eelkõige isiksuse avamisel läbi tema luuleloomingu, siis Valeria Räniku luulet loevad Merike Suits ja Mare Heinsoo. Saate kujundab ja luuletajaga vestleb Annely Suits.
(luuletus: "Orb")
AS: Valeria Ränik pärineb 4 põlve tagasi Eestist Kaukaasiasse välja rännanute perekonnast. Ta on sündinud 1964. aastal ning tema lapsepõlv möödus Kislovodskis. /P.S.: Paraku ainult osaliselt, enamasti siiski "marasmi pealinnas"./ Ta on lõpetanud Moskvas Raadiotehnika, elektroonika ja automaatika instituudi. Oma lapsepõlve ühes antud intervjuus kirjeldab ta üsna tumedates värvides:
"Venemaal on olnud alati kombeks mõnitada muulasi. /---/ Koolis öeldi, et mul olevat võõras nägu. /---/ Ühelgi minu 4st vanavanemast polnud vene keel algselt emakeeleks. /---/ Igaühel neist oli omi, mitte eriti häirivaid kõrvalekaldumisi hääldamises, mida kõik on nad edasi andnud mulle. Ainult et minul läksid nad niivõrd segamini, et kooliõpetajad keeldusid minu vastamist kuulamast ja sundisid vastama kirjutades. /---/ Kõrgkooli ajal tembeldati "võõra mentaliteedi kandjaks". /---/
Väide, et kodu on see, kus vanemad elavad, ei pea alati paika. Sest vanemate elamiskoht võib muutuda hullumajaks. Selleks ta mulle oligi, nagu ka kogu Moskva-värk kokku."
AS: Eestikeelseid luuletusi kirjutas ta juba veel enne, kui oli eesti keelt kõlamas kuulnud ning oma Eestisse saadetud luuletuste põhjal kutsuti ta osalema 1983. aastal "Luulekevade" lõppvoorule. Sel ajal oli ta 18-aastane ning aastast 1988 tuli ta elama Tartusse. Astus ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakonda. Tema magistritöö Lehte Hainsalust ilmus mõnd aega tagasi ka raamatuks köidetuna. Tänaseks on Valeria Ränikult ilmunud mitu luulekogu, lasteraamatuid, lühiproosat, eraldi võiks nimetada nii lastele kui täiskasvanutele mõeldud raamatut väikesest ilvesepojast, milles on omamoodi püütud tabada ilveste müstilist mõttemaailma ning pöörata üldsuse tähelepanu inimeste mõttetule kuritahtlikkusele looduse suhtes üldse.
(katkend raamatust "Väike ilves, Suur Murr ja teised":)
"Ma pole küll mõistnud inimese kombel elada. Vanaema süüdistas selles raamatuid. Kuid ma ei tahtnud lugeda raamatuid, kus midagi juhtus, vaid tahtsin teada… kuidas see juhtus. Või kui midagi ei juhtunud, siis tahtsin teada, kuidas juhtus see mittemiski, ja mis üldse juhtub siis, kui mitte midagi parajasti ei juhtu? Tahtsin teada asju, mille üle teised ei viitsinud või ei julgenud mõelda ja ütlesid, et neid asju ei ole olemas."
(luuletused: "Tule õpeta mulle tarkust!", "Üha midagi välja", "Kunagi ammu", "Kurb ja pime", "Armsamad silmad", "Kevad on kena")
AS: Nüüd kuulete Tauno Toompuu poolt osaliselt ette loetuna katkendit kirjanduskriitik Vaapo Vaheri arvustusest Valeria Räniku luule kohta:
"Eestlaseks saanud eestlane
Veel üks isekas luuletaja, kes ajamoodidele vastu seisab, kes on täis rahvuslikku jonni ja kel on suuremgi õigus end eestlasena tunda kui enamikul meist. /---/ Valeria hakkas eesti keelt õppima, sõitis Eestisse elamagi. /---/ Tema emakeeletaju on ühtaegu hell ja valuline, ta piinleb ja põeb läbi ootamatute keelevõimaluste, tema luulesõnum kaigub vihaselt ja piitsutavalt, kui on vaja kaitsta eestlust, kodumaad, jäämistarvet. Vahel tuleb eestlust kaitsta ka Eesti riigi eest, inertsete või snobistlike läände ihkavate eestlaste endi eest.
Valeria Räniku luule on tahe, kindlameelses stroofis ja rütmis, kohati nukker, kohati halastamatu, kuid aus ja näkkuütlev. "Põlgan ja armastan. Kuidas teistmoodi?" küsib luuletaja. Oma elulugu seostab ta eeskätt, õigemini küll üksnes Eestis elatud ajaga: "Eesti pinda tallan / kümme aastat juba. / Mälul puudub enne- / mineviku luba. / Näibki nii, et olen / kümme aastat vana, / oma pojast tundun / aasta vanemana."
/---/ Loodan väga, et poetess ja ta luule leiavad paiga lihtsa eesti luulelugeja hinges, siirusele saab ju vastata ainult siirusega. Valeria Räniku luulekogu nimigi on aega trotsiv: "Ajast mööda"."
(luuletus: "Õpin sündhaaval, surmhaaval")
AS: Tere tulemast, Valeria Ränik.
VR: Tere.
AS: Mis andis selleks tõuke, et sinu hing pöördus igatsevalt Eestimaa poole?
VR: Võib-olla sellepärast, et oli väga palju muulastest inimesi suguvõsas, eestlasi ka. Ei olnud ühtegi rahvust liiga palju, et see domineerima jääks, ega seda eesti osa ka mitte. Aga minust ei saanud siiski maailmakodanikku, selles mõttes, et mina ei hakanud ütlema, et rahvus ei tähenda midagi… tähendas tegelikult – väga palju. Ma lihtsalt otsustasin, et ma olen eestlane, järelikult ma pean selle heaks kõik tegema, et ka eesti keel oleks käes. Minu vanemad ei ole süüdi selles, et nad seda ei räägi, järelikult on see minu töö – iseseisvalt õpitud.
AS: Aga kuidas see otsustamine ikka tuli, et ühel päeval eesti keeles mõtlema hakata?
VR: Vaistud tähendavad väga palju. Ma tunnen mingit asja, mis on õige, ja siis ma ei tee oma tunde vastu, sest ma tean, et selle eest ma saan lihtsalt karistuse. See on proovitud. Tollal ma lihtsalt tundsin, et see on õige, et ma pean eesti keele selgeks saama, ma pean Eestisse elama tulema, sest ma tundsin Eestis olles, et see on õige koht minu jaoks. Ma sattusin Eestisse esimest korda 8-aastaselt. Tol ajal vanemad tulid autoga ja tegid huvireisi kolmes Balti vabariigis. Eestis olid mul mõned hetked, kui ma tundsin, et selles on küll midagi imelikku ja seletamatut, aga see on minu koht ja – ja see oli üsna müstiline. Kuid ma tollal ei mõelnud sellele, vaid võtsin kõike nii nagu on. Ja mulle meeldis see idee, et ma võin eesti keelt selgeks saada, kui ma mõtlen eesti keeles – sellest ei pea keegi teadma. Ja ma olin siis 8, ei noh, 8 veel ei olnud, aga mingil hetkel ma sain oma need mõned raamatud ja õppevahendid. Ja hiljem – kogu grammatika oli järeldatud ise Tammsaare raamatuid lugedes. Praegu on muidugi imelik mõelda, mis tasemel ma võisin ise endaga rääkida ja mõelda eesti keeles, aga tasapisi see sõnavara kasvas. Ma olin vist 12, kui ma teadsin, et mulle tuleb 2 poega, ja ma tahtsin juba olla suur, ja ma tahtsin endale lapsi, ja ma mõtlesin iga asja kohta, et kuidas ma seda asja lastele näitan ja mida ma selle kohta neile seletan. Ja ma kogu aeg nagu suhtlesingi lastega eesti keeles.
AS: Kuidas vanemad sellesse suhtusid? Innustasid nad sellist meelsust?
VR: Ema oli väga vastu. Ta oli lapsena Saksamaal mitu aastat koos vanematega ja kui ta tagasi tuli, siis teda ei võetud enam Venemaal kuigi hästi vastu. Ta oli siis kuidagi võõras ja teised kombed olid, siis ta oli sellest koolis vist kuidagi haiget saanud ja tema kinnisideeks oli see, et ära erine teistest, teed-oled nagu teised ja et keegi kunagi aru ei saaks, et sa mõtled teises keeles. Ja mu isa ütles oma rahvuseks moskvalane. See oli selline varjatud iroonia, tema ise isegi ei tea, kes ta on. Selline jube segu, aga siis – siis ongi nii, et tuleb see riigikeel nagu oma ja nagu ainuvõimalik.
(luuletus: "Võõrsile sündinud")
VR: Ma panin tähele, et inimesed suhtuvad minu loosse täpselt nii, nagu nad peegeldaksid mind, igaüks näitas sellega, kes ta ise sisemuses on. Mõni nägi selles näiteks mingit kasusaamist ja mul oli see võõras. Ja iga teine inimene, kes aitas mind ja kellele meeldis selline idee, et võiks lihtsalt tulla oma kodumaale tagasi, isegi mõtlemata, mispärast, et miks see imelik tunne tekkis – et siis sellised inimesed, minu meelest, olid ise puhtad. Ja mulle olid lähedased inimesed, kes tegutsesid tunde järgi, uskudes, et see kellelegi hea on, nii nagu ma ise seda tegin. Ma arvan, et peabki tegema seda, mida sa enda jaoks ainuõigeks pead, ja kõige vähem mõtlema sellele, mis kasu ma sellega saan ja mis mõtet sellel on. Kuidas inimesed sellesse suhtuvad – et see on nagu teisejärguline selles mõttes.
AS: Aga nüüd luuletamisest rääkides, siis alguses Venemaal olles, lapsena, sa kirjutasid vene keeles luuletusi või…?
VR: Venelastele luuletusi mitte, ma kirjutasin eestikeelseid luuletusi ja saatsin need ka "Luulekevade" konkursile. Ja siis ma tundsin, et ma nagu luuletamisest ja kirjandusest eriti palju ei tea, ja siis mulle soovitati Moskvas noorte kirjanike stuudio. Selles mõttes, et ta ei ole selline nagu meie noorte kirjanike stuudio siin /P.S.: Pidasin silmas NAKi/, vaid see oli päris kool ja seal ma käisin 2 aastat. Seal oli koduülesandeks luuletus nädalas. Neid luuletusi siis 2 aastaga kogunes – no ütleme, luulekogu. Enda jaoks ma kirjutasin eesti keeles – suhtlemine iseendaga või oma mõttemaailmaga või ei tea kellega. Ja seal õppides ma pidin kirjutama vene keeles, ja ega see halvemini ei läinud. Eks ma võin kirjutada võib-olla igas keeles, kui ma võtan sõnaraamatu ja lähen sisse, sisselamine keelde on ikka mõnus asi. Vahe on selles, et ühes keeles sa lihtsalt mängid sõnadega ja saad kaunikõlalise ja targa juttu (veel parem), aga teises keeles sa lihtsalt elad ja kirjutad ja võtad vastu ja tunned, et võib-olla see ei ole üldse mina, kes seda kirjutab. Et see tuleb kusagilt, see on nii loomulik, et lihtsalt mina pean seda üles kirjutama. Ja mina ei pea seda unustama, sest see on saadetud mulle. Ja see on võimalik minu jaoks eesti keeles. Teiste keeltega ma ainult mängiksin.
AS: Miks luule?
VR: Luuletus ei võta palju aega ja see on – kohe tulemus näha. Proosaraamat ikka nõuab palju tööd ja iga sõna seal tuleb nii paika panna nagu luuletuses, sest ma ei saa kirjutada proosat niisama paberile, ma mõtlen, et see on kõik nagu suur luuletus, et see peab samamoodi kõlama ja samamoodi loogiline olema. Kas see on ajavaim või see on infoväli, mida juba teadlased ka hakkasid seda sõna tarvitama, – ma arvan, et need ideed ja isegi sõnastus tulevad… tundlikumatele inimestele nagu kirjanikud ja muud kunstitegelased. Et tegelikult need ideed on igal pool ja nad liiguvad õhus, aga mõned inimesed seda ei märka või ei pea tähtsaks ja kirjanikud toovad need välja.
AS: Nüüd üle 10-aasta tagust luuletust üle lugedes – on tekkinud ka selline tunne, et oled sellest mõtlemisest täiesti välja kasvanud? Võtaks ja tõmbaks lehe välja?
VR: Päriselt ei loobu nagu millestki. Hakkan leidma nagu midagi uut nendes vanades asjades. Seda ma küll ei mõelnud, aga ma kogemata kirjutasin seda, mõne oma teise elu kogemusega või teise taustaga, teise haridusega, et, võib sellest ka nii aru saada, aga vaata et see ikka kehtib ja kõlab ka sellisena. Sa vaatad nagu teiselt poolt.
(luuletus: "Varesele valu")
AS: Sul on ebatavaliselt tugev seos loodusega, metsaga, loomadega. Jääb mulje, et sa oled kasvanud põliste metsade keskel.
VR: Lapsest saadik olen märganud, et loodus ja loomad ja linnud on kõige paremad lohutajad. Ja kui keegi on inimeste maailmas midagi halvasti öelnud või kurvastama pannud, siis tasus ainult vaadata neid ja tuju läks paremaks. Kislovodskis vanaema juures oli tõesti – metsad ja mäed olid aknast näha, ja väga roheline linn oli, seal küll kolasime mägedes, ja mäed meeldivad mulle siiamaani. Metsad muidugi – hiljem tuli see suurem igatsus, kuni selleni, et läheks päris metsa elama. Mida praegu veel ei saa, aga ma usun, et ma kunagi lähen elama päris metsa.
(luuletused: "Mõlemal pool", "Mulla veri")
VR: Mina olen täiesti veendunud, et noh – puuliigil või loomaliigil on ühishing, see tähendab seda, et nad on teadlikud kõigest, mis nende liigikaaslastega juhtub. Ja see on ühekorraga. Peale selle – mul on selliseid juhtumeid küll olnud – ma nägin, et loomad need näevad ettepoole, teatud ulatuses näevad tulevikku samamoodi nagu minevikku, nad elavad selles korraga. Kuidas nad orienteeruvad, ma ei tea. Loomad liiguvad, eks ole, nad nagu väljendavad ennast umbes niimoodi nagu meie, aga nad on omas maailmas, nende võnked, nende mõtlemiskiirus ja tunnetamiskiirus on meist erinev. Ja kui sa proovid näha minevikku ja tulevikku korraga, siis ka sellest läbi – ei saa kuidagi näha, see ei mahugi meisse.
(luuletus: "Punane raamat – 2")
AS: Sinu luuletustes on päris suur osa ühiskonnakriitikal – nii enne kui pärast iseseisvumist, on inimesed ikka ju kuidagi küüned enda poole ja väiklased. Mis võib-olla siis kõige rohkem paistab silma häirivat eestlaste juures?
VR: Liiga agaralt haaratakse kinni igast ideest, tahetakse võtta kõike võõrast, siis jälle – liiga agaralt hakati nüüd tarbijateks, kõik tahavad rikastuda, kõik tahavad endale maju nagu läänes, kõik väga tahavad sarnaneda lääne eluga – ja kõik see toimub kuidagi liiga intensiivselt. See on mingi sisemine rahutus, ka mingi püüd täiuslikkuse poole, millest endale aru ei anta.
AS: Oled paistnud silma ka sellise otseütlemisega, oled sa vahel ka tahtnud justnagu inimesi noh intrigeerida või, et sa vahel ütledki niimoodi…
VR: Jaa… intrigeerida meelega mitte, aga ma lihtsalt mõtlesin, et pean seda välja ütlema, võib-olla teised ei taipa, aga võib-olla keegi loeb ja leiab sellest üheks päevaks mingisuguse õpetuse või tuge või… Ja ma olen kuulnud tõesti, et inimesed on äkki nagu leidnud mõne rea ja see on neid sel hetkel edasi aidanud, aga mida siis muud soovidagi, milleks me siis kirjutame – me ei tea, milleks me seda teeme. See on ikka vajadus nagu paberile panna, siis sa usud, et seda just vaja ongi.
(luuletus: "Palun, et iga rahva ja ameti")
VR: Mõtlesingi, et kogu see loodus – mitte ainult see, mis on Maa peal, vaid kogu see universum – ongi jumal. Jumal ei ole inimese nägu, jumal on kõik ja ta on kõikjal, et – selles mõttes, ja ma mõtlesin tollal, aastal (19)87, kuidas seda siis väljendada, ja see tuli lihtsalt niimoodi. Muidugi sellest võiks ka teistmoodi aru saada. Nojah, taaralased või puudekummardajad, jaa, ma olen nendega suhelnud ja ma saan aru, mis neid paelub selles. Mul on seesama etapp läbitud kuidagi teistmoodi, nendes luuletustes, see mu elutunnetus on avaramaks läinud. Ent tollal, kui ma sõbrustasin kristluse eitajatega, siis ma mõtlesin, et mispärast nad arvavad nii, mispärast nad nii ägedad on? Et, kui nad pooldavad näiteks taarausku, siis miks see loodus ei puhasta neid, miks nad on nii negatiivsed ja nii ägedalt eitavad teisi religioone? Siis see ei istunud mulle hästi, ma arvasin, et kokku puutudes puudega ja neid kummardamatagi, austades ja armastades, ei ole võimalik, et inimene kannaks viha teise inimese peale. Aga nende puhul on see võimalik. Siis ma mõtlesin, et see, mida inimesed usuks peavad, on tegelikult kah üks poliitika ja ühiskondlikud mängud – ja lihtsalt mängud, mille kaudu nad tõstavad oma enesetunnetust, oma mingit kindlusetunnet saavutades ja uputades teist inimest, halvustades teiseusulist, ja see ei istunud mulle kunagi. Mulle tundunud, et kristluses on seda üsna vähe, kuid ma olen ka kristlasi näinud selliseid.
AS: Nojaa, siin tuleb vahet teha inimeste endi mõtetel ja Kristuse sõnumil. Mis on sinu jaoks kõige olulisem või lähedasem siis kristluses?
VR: No see mulle ongi lähedane, see lunastus. Võib-olla kõige rohkem – see Kristuse isik, mille üle võib palju mõelda, nojah – ma arvan, et igaüks ikkagi näeb seda omamoodi, tõlgendab omamoodi. See ei ole muidugi keelatud, igaüks teeb nagu ta tunneb, et see asi on õige, ja ma arvan, et sedasama tegi ka Kristus, just nimelt, missioonina. Igal inimesel on mingi missioon, et ta võib seda isegi mitte teadvustada ja ta peab siiski tegema seda, mis tema elus on temale ette nähtud. Ja alles siis ta saab rahu.
AS: "Õnn on lahtisaamine sellest, mida olid varem pidanud õnneks" – sinu aforism?
VR: See on lihtsalt mõttevälgatus, ja siis siiamaani – ma kordan sedasama endale väga paljudes olukordades. Et oma õnnest võib ka välja kasvada ja sellest, mida sa oled varem pidanud õnneks, on võimalik välja kasvada. Aga tegelikult – ühed asjad, mis kunagi kas või lapsena õnnelikuks on teinud, see on kõik ühes hetkes lihtsalt koos ja sellest ei olegi vaja lahti saada. Võib-olla lihtsalt… kui ma olen näiteks metsas, siis tuleb selline tunne, et selles hetkes on koos kõik, mis mulle kunagi kallis on olnud, kõik inimesed, kes mulle meeldisid ja keda ma armastasin, ja üldse minu elu kõik õnnelikud hetked on kõik koos selles hetkes ja nad ei sega üksteist.
Mis on õnn, millest on vaja lahti saada – see on see, milleks õnn siin maa peal muutub. Inimeste suhted muutuvad, kuid nende inimeste olemus ei muutu ja see, mis inimeses meeldis, on see olemus – mis meeldib edasi, ei meeldi ainult need asjaolud, mis ümbritsevad meie igapäeva elu koos selle inimesega või, ütleme, antud ajal me omavahel ei klapi või… siis on vaja lihtsalt minna teisele tööle või mitte kohtuda selle sõbraga mõnda aega. Aga see ei tähenda, et see inimene ei ole endiselt armas. Õnn on tegelikult see, kui sa oskad olla tänulik nendele inimestele, kes on kunagi kalliks läinud ja pärast nagu selja keeranud ja neid valusaid õppetunde andnud – et see kõik nagu üheskoos olnud – ja siis sa oled isiklikult õnnelik.
(luuletus: "Su toal on nüüd taevalagi")
VR: See oli tulnud seeläbi, et mind paelusid varemed, ja ka see minu vanaema kodu oli lammutatud ja ma käisin nendel varemetel ja ma tundsin, et see kodu on ikka endiselt olemas ja see on siiamaani olemas minu mälus ja see, kus ma praegu seisan, on midagi muud. Ja siis ongi niimoodi, et ta on seal edasi, ja kui taevast on näha, kui sa vaatad, ja siis on näha ka seda, mis sul kallis on. Et see jääb nagu – ta on olemas, aga ta jääb varemeks, tundub, et vaimseks varemeks, võib-olla… inimese jaoks. Et aga see, mis tema jaoks kodu on, see on midagi muud, ja see võib olla leidmata. Võib ajutiselt tunda ennast ühes kodus tõesti nagu kodus ja võib kolida iga aasta uude korterisse, olles igal pool kodus või mitte kusagil. Aga see päris-kodu – ühesõnaga, see mõte võib olla tõesti: et vaatad kuskil taevast või vaatad – ma ei tea – vett või metsa või… – ja oledki kodus.
(luuletus: "Ärkan ja armunult silmitsen armetust")
VR: Mul oli ikka tõesti mitu kohta, kus ma olin tõeliselt kodus, ja pärast see tundus väike kodu. No see on hea väike maailm, eks ole, kus võib panna uksed ja aknad kinni, mitte kedagi sisse lasta, see on ka vajalik, aga teisalt – see ei asenda seda suuremas mõttes kodu, kus sa tunned, et sa tõesti oled nüüd õiges kohas ja õigel ajal, ja sa ei tahaks siit mitte kuhugi. Ma mõnikord tahan, et see mets mitte kunagi ei lõppeks. Ükskord ma soovisin, et tõesti, et see mets kunagi ära ei lõpe. Mul oli vaja paremale pöörata ja sellest välja minna, sest seda oli lihtsalt vaja, aga ma soovisin, et see kunagi ära ei lõpeks, mul oli nii ilus – öö, lumi, ja kõik oli näha, ja see oli tõesti mingi eriline tunne, mis nagu, noh, ma tahan siin kogu aeg viibida. Ja ma vaatasin kogu aeg hoolikalt, millal tuleb see suur lai siht, mis viib paremale ja metsast välja, ja ma magasin selle maha. Seda oli võimatu mitte tähele panna, aga mets vastas minu palvele, et ta kunagi ära ei lõppeks, ja ta lõppes alles seal, kui ma olen tõesti sellest metsast läbi kõndinud, kuni otsani.
AS: Tunned sa, et loodus annab sulle midagi juurde, et Looja palet kuidagi tundlikumalt mõista?
VR: Jaa, see on omamoodi loogika ja see õpetab… nendest ka aru saada, kõikidest nendest vastuoludest. Ma tundsin tõesti head meelt, kui ma nägin, et noh, mu lemmikloom on söönud ära mu lemmiklinnu, ma leidsin neid sulgi seal ja leidsin selle looma jälgi – ent nad ühinesid, minu meelest. Nad kaks, mis mulle meeldivad rohkem kui teised, ühinesid omavahel. Noh, ma tundsin, et see on loomulik ja mul oli sellepärast hea meel. Aga see muidugi ei tähenda, et ma ei ütleks, et vaat kui halb loom, kui murdis linnu. Aga jumal on loonud teda selliseks, selleks, et see armas loom võiks edasi elada, miks ta siis ei peaks. Nad on lihtsalt teistsuguseks korraldatud, nad on nagu teises mõõtmes, neil on oma loogika ja nendel on oma reaalsus, on oma maailm.
Loomaliigid ja need… taimeliigid ja kõik see, mis Maa peal elavad, on (peale meie), on uuritud kõigest 2% võrra. Inimest huvitavad ainult need asjad, et mida need loomad söövad, kus nad käivad, kuidas nad paarituvad – sellised asjad, mis on silmaga näha. Aga kuidas nad käituvad, kuidas nad omavahel käituvad, miks nad nii käituvad, mida nad tunnevad? Sest siis me saame aru ka teistest inimestest paremini, ja ka teistest rahvastest ja ka sellest ühtsusest, mis ühendab loodust läbi vastuolude. No see ongi armastus, eks. Lihtsalt looduses mul on kergem seda tunda.
Minu jaoks ei ole sellist armastust, nagu teised selle sõna all mõtlevad, et – konkreetse inimese vastu või lihtsalt nii, nagu seda kasutatakse praegu. No see on ainult üks kild sellest. Et inimene vaatab ainult oma kitsast aknast ning ta näeb ainult seda naabri maja ja ütleb, et head naabrid, ehk ka pahad naabrid, nad on, aga tegelikult ta näeb ainult väikest maailmakildu. Ja samamoodi on ka armastuses – et on olnud hetki, kui ma olin valmis kõiki armastama, ka neid, keda ma tegelikult ei salli. Nad kuidagi nägid… kuidagi armastusväärsed. Isegi mingis päris vastikus inimeses on vahel nagu välgatanud midagi, et ma mõtlesin, et kui nagu… kui hästi on ta tehtud, lihtsalt – miski temas siiski on.
AS: Nii et sinule lause mäejutlusest, et armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, ei põhjusta probleeme?
VR: Jaa, ma olen mõelnud nende sõnade üle, kui ma seda lugesin või kui mulle seda isegi kirikus selgitati. Ega siis ei jõudnud päris kohale, aga ühes olukorras ma tõesti proovinud… ütlesin lapsele, et vaata, see inimene ei ole tegelikult halb, et ta on lihtsalt sellises olukorras, asjaolud on teda selliseks teinud või lihtsalt on ta praegu sellises ummikus, et. Palveta, et temal paremini läheks. Ja siis see oli väga imelik, kui otsekohe see inimene pöördus meie poole nagu kõige oma selle parema poolega. Et see oli, noh, risti vastupidine sellele, mis oli tavaliselt. Aga ega neid olukordi tegelikult palju ei olnud, et ma lausa teadlikult palvetaksin oma vastaste või vaenlaste eest. On asju, mida ma ei tahaks andeks anda või lihtsalt et ei ole veel õige aeg. Andes andeks ma näiteks paljundan seda kurja, mille vastu ma siis välja astusin.
AS: Jah, meil on õigus ka raevukas olla, kui me juba aluseks võtsime Kristuse käitumise või õpetuse.
VR: Ta rääkis lihtsalt tõtt, ta rääkis kogu aeg seda, mis ta mõtles. See ongi – mispärast me peame olema alati viisakad?
(luuletus: "Kord ärkasid")
VR: Just see, talv ongi nagu antud järelemõtlemiseks, ent kõik me vajume unne nagu puudki. See tekst võib-olla tuli kõige kiiremini paberile kui muud siin selles raamatus, ma ei teagi mispärast. Ja siis mulle tundus ka, et siin selles luuletuses on väga palju mingisuguseid mõjusid. Võib-olla see oli selles stiilis nagu luuletused, need – "Noorte Hääles" publitseeriti neid hunnikute kaupa – umbes samas stiilis kuidagi, (19)86(. a) ikka, ent see on see sisemine, eks ole, teadvustamata religioosne tunne.
AS: See lause lugejal ree kandmisest tuletab mulle meelde Kristuse öeldud mõtte, et tema poolt kantud koorem on kerge kanda. Kas vahel ei tundu, et inimesed püüavad justkui oma koormat üksinda vedada, tahtmata teadvustadagi endale jumalikku abi?
VR: Et kuivõrd inimene üldse tahab lahendust oma probleemile või talle pakub juba puhast rõõmu see, et ta on nii õnnetu? Ta on iseenda silmis juba mingisuguse paistega selle kaudu – tema on kannataja, talle meeldib, kui teised jagavad seda arvamust, et ta on kannataja. Võib-olla olukord on kergesti lahendatav ja ta ei võta seda abi vastu. Sellega olen kokku puutunud just. Kui ma pakun mingit lahendust, siis seda nad ei vaja, seda nad ei võta, nad tahavad lihtsalt kogu aeg, noh – kurta oma saatust või et… Ma arvan, et see ei ole ka kasulik, ei ühele ega teisele poolele. Ja selleks, et ta, see hea asi, et – see aitamine ja armastus ja sõprus ja kõik muu – ei muutuks koormaks, on vaja ära tunda seda hetke ja inimest lahti lasta.
(katkend luuletusest: "Minu köögis ei ole akent")
AS: Sul on ka omapärane tunnetus ajast.
VR: Ma arvan, et sinusoidi pidi liigub kõik: näib lineaarne, eks ole, siis on nagu joon ja nagu ring korraga, see on siinus. Oled ärkvel, siis magad, see, mis on all, on öösel, madal, eks ole, eksisteerimine, maa peal maises kehas, ja see, mis on üleval, see on see, mis tuleb edasi, võib ka nii öelda. Praegu me läheme selle sinusoidi pidi üles, et kuni jõuame kõrgemasse kohta ja kus on – kas kõik positiivne on domineerimas või negatiivne on kõige paremini väljendunud. Ja siis hakkab see vastupidises suunas arenema.
AS: Ja kui liiga palju saab vägivalda, siis tuleb ainult mingisugune selline, nagu headuse…?
VR: Jah, ühiskond ei kannata seda ise välja. Juba tulevad need lapsed, kes on loodud millekski muuks, ja nad tasapisi, läbi kolmanda põlvkonna, toovad selle olukorra jälle sinna allapoole ja lõpuks tasakaalu, ja siis – no muidugi see sinna tasakaalu ei jäägi püsima, siis läheb juba sinna sinusoidi pidi alla või üles. See ongi see igiliikur. Seda ei ole vaja leiutada, see on olemas.
AS: Lõpetuseks soovid öelda ehk midagi tänase päeva mõtetest kantuna, midagi vabatahtlikult?
VR: Nii palju tehakse kurjust, mida ei ole võimalik üldse kuidagi õigustada ega seletada, mõttetut kurjust, raiutakse puid, mis ei ole kellelgi pinnuks silmas ega jalus ees. Nii nagu me ligimesest ei taha aru saada, nii me ei taha aru saada ka loomadest. Muidugi inimesel on kasulik mõelda, et loom on nagu mingi ese, et… Tegelikult inimeses ongi see tung: teha elusolend esemeks, loomad nahaks ja, noh, võib-olla, last õpetada nii, et ta ei mõtle, vaid kuulaks sõna, siis on ta ka mingi asi, et nii on lihtsam elada. Ka mind on huvitanud alati need asjad, millest ei räägita ja mida ei taha keegi teada – miks sellest ei taheta teada?
(luuletus: "Valgusest – 1")
/P.S.: Otse-kaamerasse-jutud on kaval asi – seda kõnekeelt kuulates jõuab sisu küll kenasti pärale, lugedes aga ei märka muud kui et "ja" ja "et" igas lauses./