"Tühja te minust tegite muulasest-estofiili"
(Intervjuu Hannes Rummile)

("Päevaleht" 16.12.1990)

Valeria Ränik sündis 1964. aastal Moskvas, kus õppis elektroonikainseneriks ja alustas varakult luuletamist. 1988. aastal kolis VR Tartusse (lähemalt vt. "Vikerkaar" nr 5/1990). Peagi liitus VR Tartu noorte luuletajate "Hirohalli" sõpruskonnaga ja Eesti Kostabi Seltsiga.
Tänavu debüteeris Valeria Ränik luulekogudega "Orb" ("Eesti Raamat") ja "Ellujäämine" (EKS). Hoogsa debüüdi eest pälvis VR esimese Betti Alveri asutatud ja poetessi nimelise edukaima luuledebüüdi preemia. Septembris sündis Valeria Ränikul poeg.

H.R.: Valeria, kuidas sa Tartus kohanesid ja siinsete noorte autoritega liitusid?

V.R.: Kohanesin kohe, sest ma teadsin, mis Tartus ootab ja just seda ma tahtsin. "Hirohallis" hakkasin ma kaasa tegema umbes poole aasta pärast. Esialgu ma kartsin noori inimesi, mul ei olnud sinnani mingeid kontakte noortega. Aga siis ma hakkasin ikka rohkem inimeseks saama.

H.R.: Mida andis sulle "Hirohalli" sõpruskond ja Eesti Kostabi Selts?

V.R.: Mõlemad on väga head avantüürid ja see ongi nende mõte. "Hirohall" pakkus mulle sellist seltskonda, mida vajasin. Nendega oli hea olla, nad andsid ehk uusi ideid. Algus oli päris hea. Praegu oleme me kõik muutunud, aga püsime koos. Võib-olla jäämegi kokku. Esialgu me isegi ei teadnud, milleks „Hirohalli” rühmituse oleme teinud. Pärast põhjendasime seda etnofuturismi mõistega, sest kuidagi me ju pidime seda põhjendama.

Eesti Kostabi Selts loodi selleks, et aidata "Hirohalli" raamatute väljaandmisel. Sinna kuuluvad ka teised inimesed, kes tegelevad muudegi asjadega.

H.R.: Tänavu ilmus sinult koguni kaks raamatut, kuidas ületasid kirjastamisraskused?

V.R.: "Orvu" käsikirja viisin kirjastusse juba siis, kui elasin Moskvas. Viimane luuletus sinna on kirjutatud kolm aastat tagasi. Ja "Ellujäämisega" läks ka aasta aega. Kostabi Seltsil on ju samad mured, mis riigikirjastusel - paberipuudus jm.

H.R.: Oled sa oma debüütraamatutega tagantjärele rahul?

V.R.: Ma suhtun üldse kõigesse möödunusse nii, et ta lihtsalt on selline ja peab selline olema. Olen juba teine, ma ei saa enam midagi muuta ja ma ei tahagi seda. Neid luuletusi on sellisena ka praegu kellelegi vaja. Kindlasti muutun ma ühe aasta jooksul niipalju, et kirjutaksin nüüd teisiti. Aga ma ei loobu neist luuletustest. Toonimuutuse luuletuskogude vahele tõi Tartusse kolimine kindlasti, aga ka aeg on mõjunud.

H.R.: Millist kohta otsid endale eesti kirjanduses?

V.R.: Seda ma ei tea. Enamasti istun kodus ja ei suhtle peaaegu kellegagi. Kirjanike Majas käin harva, tean ainult niipaIju kui loen või kuulen. Ma ei tea isegi seda, mis minust arvatakse, ainult klatš jõuab eksimatult minuni.

H.R.: Pälvisid tänavu esimese Betti Alveri preemia parima luuledebüüdi eest, kas jõudsid poetessiga ka isiklikult kohtuda?

V.R.: Kohtusime kaks korda Ja vahetasime kaks kirja. Aga see andis mulle ikka niipalju, et kogu eluks on, mida meenutada. Kui me poleks kohtunud, oleks minu elus puudunud tähtis etapp. Ma olin juba mitu aastat soovinud Betti Alveriga kohtuda ja väga hea, et ma jõudsin tal külas käia. Ta oli lugenud "Loomingust" minu luuletusi ja kuulnud üht minu raadiosaadet. Tal oli isegi meeles, et olin teda oma lemmikluuletajaks nimetanud. Alveri mälu oli vapustavalt hea, ta oli väga heatahtlik ja tähelepanelik. Betti Alver jääbki minu lemmikluuletajaks, minu jaoks ei konkureeri temaga keegi.

H.R.: Tunnetad valuliselt eestlusega seonduvat, mida arvad Eesti arengust?

V.R.: Olen kogu aeg arvanud, et kõik toimub liiga aeglaselt. Mõnikord ma üldse ei usu, et me edasi liigume. Kui oleks minu teha, siis ma oleksin poliitiliselt palju järsemini edasi liikunud. Usun, et kui eesmärki kohe ei saavutata, siis teist võimalust enam ei tule.

H.R.: Eestis ei tahtnud kõik inimesed sind kaugeltki kohe omaks tunnistada.

V.R.: Moskvas olin ma enne siiatulekut alati üksi olnud. Nii ei olnud mul vajadust inimeste ja mõistmise või pideva suhtlemise järele. Seepärast ei olnud mul raske ega kahju, kui mind ei tahetud tunnistada. Vastupidi, imestasin, kui inimesed tegid mulle head, sest ma polnud sellega harjunud.

H.R.: Millal on oodata sinu järgmist luulekogu?

V.R.: Kolmas luulekogu on mul juba valmis, aga lebab sahtlipõhjas. Riiklikes kirjastustes ei jätku praegu paberit ja sinna ei ole mõtet pakkuda. Kostabi Selts ei ole ka praegu nii tugev, et võiks kohe minu järgmise kogu välja anda.

Minu jaoks on juba seegi käsikiri vananenud, sest mina ise olen muutunud. Muidugi ei jää kogu sahtlisse, ent millal ta trükivalgust näeb, ei oska ma praegu öelda. Luuletan ma mõistagi edasi. Töötan välja oma suhtumist Eestis praegu toimuvatesse muutustesse. Ja need vastuolud, mis ilmnesid "Ellujäämises", just süvenevad ning ma tahan neid järgmises kogus veelgi teravdada. Kahjuks ei ulatu see, mida ma praegu teen või mõtlen, minu kodust välja.

Milliseks uus raamat kujuneb, seda et tea kunagi ette. Ütleksin, et raamatud kirjutavad inimesi, mitte inimesed raamatuid. Ideed hõljuvad õhus ja otsivad kedagi, kes neid leiaks. Ave Alavainuga näiteks tulime samal ajal rahva eneseuputamise motiivile, aga siis leppisime kokku, et sõnastame idee erinevalt.

H.R.: Kasvatad praegu last, kas kavatsed jätkata eesti filoloogia õpinguid?

V.R.: Jah, 27. septembril sündis mul poeg.

Õppimiseks pakkus Ülikool mulle vähe selliseid teadmisi, mida ma tõesti vajasin ja iseseisvalt omandada ei saanud. Kõike muud pakuti mulle nii nagu teistelegi, keda need asjad ei huvitanud. Võib-olla naasen ülikooli mõne aasta pärast, kui juba on mõtet õppima tulla.

H.R.: Mida sinu kaest kõige sagedamini küsitakse?

V.R.: Peaaegu iga päev küsitakse minu käest, miks ma juba Soome ei ole läinud. Inimesed, kes ise pole veel Eestist ära põgenenud, imestavad, miks ei tee seda keegi teine kohe, kui see võimalikuks osutub.

Olen terve elu otsinud oma kodumaad. Tulles Eesti pinnale, leidsin ma, et see kodumaa, mille peatset naasmist ma lootsin, ei tule veel niipea. Mina olen nüüd siin, aga kodumaad ei ole. Aga mul on siiski parem elada siin kui kusagil mujal.

*

VR kodulehekülg