("Kultuur ja Elu" nr 11, 1987, lk 23-26)
HHL: Moskvas elav eesti poetess on kultuuriajakirjaniku jaoks nõnda suur avastus, et raske on alguses isegi õigeid küsimusi leida. Tuleb alustada eluloolistest seikadest. Minu ees istub habras, ujeda olekuga, kuid seesmiselt enesekindel neiu, kes räägib enese kohta järgmist:
VR: Olen sündinud 1964. aastal Moskvas. Minu mõlemad vanemad on venelased /PS: mina kasutasin väljendi "formaalselt venelased"/ ja ka ise olen vormiliselt vene rahvusest. Minu vaarvanaisa (vanaema vanaisa) oli aga hiidlane, kes 1868. aastal majanduslike raskuste eest pagedes rändas välja Stavropolimaale. Minu vaarvanaisa oli siis 8-aastane.
Ema lapsepõlv möödus Kislovodskis, ka vanaema elas suurema osa oma elust seal. Kislovodsk pole suur linn, kuld linna rahvuseline pale on väga kirju. Moskvas, kus ma 1964. aastal sündisin, pole see pilt hoopiski mitte nii kirju. Seal on raske selle peale tullagi, et oled võib-olla mõnest teisest rahvusest. Moskva keskkond on ühtne.
Eesti keelt kuulsin esmakordselt 1973. aastal, kui 8-aastasena (taas 8-aastasena, nagu mu vaarvanaisa Eestist lahkudeski) koos perega Eestis käisin. Olen kuulnud, et hiljaaegu on Eestis räägitud veel ühest sellesarnasest loost: inimesel, kel varem oma eesti päritolust vähe aimu oli, tekkis tung sellesse keelde ja kultuuri sisse elada.
Mina sain eesti-impulsi 8-aastasena ning tegin esimesed sammud selles suunas. Õppisin kolmandas-neljandas klassis, kui Rannamõisa kämpingut tutvustav eesti- ja venekeelne reklaamileht mulle juhuslikult kätte sattus. Püüdsin seda õhtul hilja teki all lugeda, sest minu vanemad ei pidanud sellist harrastust kuigi tulusaks. Nende seisukoht oli, et tegelgu ma esmalt ikka koolitööga.
Õpikut mul ei olnud, ja ma ei teadnud, kas eesti keele õpikut muulastele üldse trükitudki on. Sellepärast olid minu õpperaamatuteks eesti-vene sõnastik ning Tammsaare teosed. Anton Hansen Tammsaare keel on küllaltki sõnarikas, nii et õpperaamat sattus vääriline.
HHL: Te õppisite siis nagu tegelane S. Bellow romaanist ”Herzog”, kes vene keelt omandas Lenini teose ”Riik ja revolutsioon” põhjal?
VR: Ei kujuta küll, mis sõnavara see tegelane omandas. Tammsaare tuli mulle igatahes abiks ka minu praeguse tegevuse – eesti keeles luuletamise – juures.
HHL: Olele huvitaval kombel saanud läheneda ühele rahvusele väljastpoolt, tundes juba varem selle rahva keelt. Milline pilt tekkis teil eestlasest? Palun ärge, kui võimalik, kasutage stampväljendeid, mida eestlane ise ennast kirjeldades kurjasti üle pruugib: töökus, vaikne jonn...
VR: Olen ka ise mõelnud eestlaste iseloomu peale. Minu jaoks on see ikka olnud saladus, mida on raske sõnastada. Olgugi et ma ei kahtle hetkekski selles, et tunnen eestiliku alge alati ära. Minu arvates kõlbaksid need Doris Kareva värsid iseloomustama eestlast:
Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
("Salateadvus")
HHL: Kas näete eesti rahval ees helget perspektiivi rahvusena?
VR: Jah, eestlased ei kao kusagile, nad on hävimisohust väljas, kuna neil on sisemine tung säilitada oma keelt. Tundsin seda siis, kui neli aastat tagasi esimest korda Eestisse Ingvar Luhaääre korraldatud luulekonkursile sõitsin. Esialgu ei saanud ma kõnekeelest sugugi aru. Siis kohanesin. Seni olin suulist eesti keelt kuulnud raadiosaadetest.
Enda ümber Moskvas tajun väga erinevat suhtumist rahvusküsimusse. Moskva Raadiotehnika, Elektroonika ja Automaatika Instituudis, mille lõpetasin tänavu raadioeIektroonikuna, peeti sel teemal mõni loeng. Kõneldi, et kui revolutsiooni päevil 70 aastat tagasi oli Venemaal 200 eri rahvust, siis tänapäeval võib neid loetleda 100 ringis, ja see on progress. Samas räägiti jälle vajadusest kultuuri arendada...
Paljudel inimestel minu ümber Moskvas on omad arusaamad rahvusküsimusest. Võib-olla on nad liiga tõsiselt võtnud kõike seda, mida loengutel ja koosolekutel räägiti. Võib-olla just oma abstraktse ”ustavuse” tõttu ei suuda need inimesed mõista huvi, mida ma tunnen ühe nii väikese rahva vastu. /PS: Selles lõigus on jutt Moskva eestlastest, kes suures enamuses ei olnud huvitatud eestikeelsetest kontaktidest ega õpetanud oma lastele eesti keelt./
HHL: Raadioelektroonikuna kuulute te kahtlemata intelligentsi hulka ja ka luuletajana Eestis viibides kohtute siin intelligentsi esindajatega. Kuid paljurahvuselistes kollektiivides töötavale lihttööliste eesti keel, mida teie võib-olla siin vähem kuulete, on tihtipeale üsna vaeseks jäänud, see keel kubiseb võõrastest sõnatüvedest ja laenudest.
VR: Jah, ma tean, et keelel on mitu arengusuunda. Kuid olen veendunud, et just keele säilitamine ja arendamine on rahvuse jäämise pant. Te küsisite minult, millist tegurit neist kolmest ma pean rahvuse puhul määravaks: kas keelt, ühtset kultuuri või geograafilist ühist asupaika. Nendest kolmest pean olulisimaks keelt. Siiski, on veel üks tunnus, mis minu meelest kõige kindlamini määrab rahvuse. Ka ma ise kannan seda tunnust. See on enesetunnetus rahvuse liikmena.
Igapäevased olud, mille keskel elab eestlane, huvitavad mind väga. Juba tükk aega kirjutan raadioelektrooniku tööst vabadel hetkedel raamatut. See proosaraamat eestlastest möödunud sajandi lõpul, nende elust tänapäevani nõnda, nagu mina seda näen. Minu peategelane on juhuslikult sündinud samal aastal mis Eesti Vabariik – aastal 1918. Oma eluga kehastab ta mingil määral kõike seda, mis toimus selles väikeses riigis nende kahekümne kahe aasta jooksul ja pärast seda. Toimus nii head kui halba. Minu raamatu peategelane sureb aastal 1967.
HHL: Oma põhilise loomingu olete niisiis loonud omandatud taasleitud esivanemate keeles?
VR: Jah, suurem osa minu luuletustest on eestikeelsed. Kuid on ka venekeelseid, millest osa trükiti ära Tallinna ajakirjas ”Raduga”. Leian, et suudan end suhteliselt vabalt väljendada eesti keeles luuletades, see tähendab – keeleoskuse taha asi enam ei jää. Meisterlikkuses muidugi ei julge ma end Eesti kutseliste luuletajatega võrrelda. Püüan Eestimaa luuleraamatuid osta nii palju, kui neid Moskvas kätte saab. Minu lemmikluuletaja Eestis on Betti Alver.