("Vikerkaar" nr 5, 1990, lk 81-86)
PV: Ma ei julge Sinuga hästi rääkida. Kardan, et võin esitada küsimusi, mis tunduvad Sulle "idiootlikena", ja Sind kuidagimoodi sellega riivata. Võibolla on mul siiski väike eelis – olen põhjalikult lugenud Su luuletusi, kui toimetasin Su teist luulekogu. See pilt, mis Sinust tekkis, oli jahmatav ja valus. Aga ma arvan, et sain Sinust tookord aru. Sa oled fenomen, mingil määral legendki. Sinust räägitakse, Sind teatakse. Kui palju aga Sinust tegelikult teatakse?
VR: Vaatamata sellele, et olen ennegi mitu korda esinenud TV-s ja raadios, avaldanud elulookirjeldusi ja andnud intervjuusid (teine asi, et nende sisse on alati sattunud mõni vale info), ei tea rahvas minust enamasti suurt midagi, kuigi mõnele tundub mu nimi ehk tuttav olevat, see aga just soodustab legendide levimist. Üks asi on see, kui mõni osavam toimetaja on mu laused poolikult üles kirjutanud, tekitamaks vääritimõistmist, ja teine asi on mõned tundmatud "autorid", kes levitavad suust suhu mu eluloo versioone, üks kummalisem kui teine. (Kõige hämmastavam on olnud see, mille järgi ma olevat eakas meesterahvas ja lisaks sellele neeger.) /P.S.: Kolmele kõige jaburamale kuulujutule määraksin nö Münchhauseni preemia, vt siia ./
Mõnel inimesel veab selles mõttes, et ta elab kaua, ilma et tema elus eriti midagi juhtunud oleks. Mul aga muudkui juhtus, ühe aasta võis arvestada mitme aasta eest (nagu Põhjamaal). /P.S.: Pidasin silmas tööstaaži arvestamist Põhjaaladel töötanutele NSVL-s, nüüdisaja lugejale võib see vihje juba arusaamatuks jääda./ Kõige kas või põgusaks jutustamiseks ei jätku ajakirjas ruumi. Kokkuvõttes: sadismi ja vägivalla pilte (kaasa arvatud kõige esimene elumälestus) jäi meelde juba varasest lapsepõlvest, ja alates lasteaiast sain omal nahal tunda mitut sorti nõukogude elu marasmi.
Õppisin keskkoolis (10 aastat) ja raadiotehnika instituudis (6 aastat). Töötasin mootorõmblejana vabrikus, edasi laborandina ja hiljem ka insenerina kolmes kohas, kus tehti allveelaevu, sõjalennukeid ja side- (loe sõja-)sputnikuid. Viimasest kohast olen õnnelikult ära koondatud tervislikel põhjustel ehk eestikeelse jutuajamise pärast ametitelefonil. Oman elektroonikainseneri diplomit, kuid seni pole võimeline korralikult pähe õppima korrutustabelitki. Ainuke asi, mis mul raadiotehnika instituudis õppides selgeks sai, on see, et elektroonikal on väga vähe pistmist elektriga, ning et raadiokiired ja radioaktiivsus on kaks eri asja. Ainuke saladus, mida ma insenerina töötades teada sain, on: võibolla meie tehnika ülearune salastatus pärineb hoopis häbitundest selle tehnika äärmise mahajäämuse pärast. Või on siin mängus maagia – kuidas võiks muidu nimetada olukorda, kui valesti tehtud ja minusuguste võhikute poolt parandatud seadistele sisendatakse töövõime.
Nüüd töötan ja õpin Tartu Ülikoolis, seekord eesti keelt ja kirjandust. /P.S.: seisuga 1990, hilisemate tegude kohta vt siit/
PV: Kuidas Sa aru said, et Sa oled eestlane? Kuidas Sa omandasid keele?
VR: 4aastaselt olen öelnud, et kui suureks kasvan, õpin selgeks mingisuguse keele ja lähen Nõukogude Liidust minema. Nüüd tean täpsustada: mitte üksi, vaid koos Eestiga. 8aastaselt avastasin endas eestlase (seda lugu olen jutustanud juba küllalt palju kordi), umber 11aastaselt õnnestus hankida esimesi primitiivseid keeleallikaid, alles 13selt sain teada, et mu vanaema oli tõesti eestlane, olgugi et mitmes vene peres kasvanud. Eesti keel oli mul tollal juba üsna selge, peaaegu juba samal tasemel, mis praegu. Ja alles 23selt õnnestus mul ajalehe "Kodumaa" kaudu leida sugulasi Eestis. Ühe mu nüüd juba surnud sugulase /P.S.: Laura Pihlapuu/ koostatud sugupuukroonika on saanud vabariiklikul konkursil preemia ja on praegu Eesti Rahva Muuseumi arhiivis, selle maht on 780 lk. Tänu sellele tean oma eesti esivanemaid kuni 7. põlveni ja kaugeltki mitte vaid nimepidi. (Huvi pärast olgu lisatud, et mu vanaema vaarisa töötas möödunud sajandi 50ndatel aastatel meistrina Kärdla kalevivabrikus koos Marie Underi vanaisaga ja oli koguni selle ülemus. Nii et luuletamises on süüdi kalevivabrik.) /P.S.: Sugupuu-uurijaid on meie Hiiumaa-suguvõsas veelgi, eriti tänu Piia Heinlale olen leidnud oma juured kuni 11.–12. põlveni. Ehkki see juhtus siis, kui päritolu ja rahvus kui selline polnud mulle enam kuigi tähtis, algas muude väärtuste aeg./
Esimest korda kuulsin eesti keelt kõlamas (mitte juppide kaupa) alles siis, kui olin ammugi kirjutanud eestikeelseid luuletusi ja olin välja kutsutud "Luulekevade" lõppvoorule. See oli 1983. aastal, olin 18. Siis tekkisid mõned kontaktid, sai võimalikuks vahetada kirju, mõneks päevaks Eestisse külla tulla ja rääkima õppida. Mu ettekujutused hääldamisreeglitest olid ähmased ega leidunud kedagi, kes oleks osanud midagi seletada või viitsinud õpetada. Aitäh sellegi eest, et oldi lahked ja salliti. Hääldamisreeglid nagu omal ajal grammatikagi tuli mul ise endale selgeks teha. Kirjapildis olid mulle tuttavad kõik sõnad, mida sisaldasid eesti-vene, vene-eesti ja õigekeelsuse sõnaraamatud. Neid sõnu ma kasutasin ning üsna tihti tuli mul mõne sõna tähendust veel seletama hakata. Alles hiljem tutvusin sellise mõistega nagu põhisõnavara.
Tahaksin lisada, et väga paljude venekeelsete sõnade tähendus sai mulle sõnaraamatuid pähe õppides selgeks just eesti keele kaudu, tänu eesti keele üllatavalt täpsele ja loogilisele väljaehitusele. Eestikeelse sõna kujust, juba selle koostisest paistab sõna tähendus, sellal kui venekeelsed sõnad omavad tihti abstraktset kuju, mil pole mõistega mingit nähtavat seost, sõna tähendust pole kellegi käest küsida, seletussõnaraamatuid pole võimalik saada.
Ometi on venelastel võrreldes eestlastega üks väga hea omadus: võõrkeelseid sõnu ja lauseid kasutavad nad äärmiselt harva (suhteliselt levinud ehk ainult c'est la vie) /P.S.: s.o seisuga 1990 ehk kuni püsis suletud ühiskond – 1995. a-l Moskvasse sattunud, nägin reklaamiuputust, kus sildid kubisesid kirillitsas kirjutatud ingliskeelsetest toorlaenudest/, eestlased aga muudkui kasutavad ja just venekeelseid sõnu, just nagu kiuste. Ei saa aru, kuidas neil vastik ei ole. Oleks mul võimu, paneksin emakeele reostajaile trahvid peale nagu ropendamise eest.
Ka muudest keeltest tulnud võõrsõnade kasutamine on mind alati häirinud. Arvan, et võõrsõnade õigekirjutuse kursuse asemel võiks lugeda ülikoolis jm nende asendatavust emakeelsete vastetega.
Mind väsitab viibimine seltskonnas, kus päevast päeva kasutatakse ühtesid ja samu sõnu. Kui aga juhtub, et kuulen mõnd haruldast sõna (jällegi juhul, kui seda ei öeldud eputamisest), läheb tuju paremaks. /P.S.: Tujud, emotsioonid ja meeleliigutused külastasid mind kuni 2002. a lõpuni, alles siis saabus mõnus neist üle- või eemal-olek./
PV: Millal, kuidas ja miks Sa tulid Eestisse?
VR: Juba loominguliste liitude pleenumi ja Rahvarinde loomise järel oli mul selge, et mitte ainult sellepärast ei pea ma Eestisse tulema, et olen seda eluaeg tahtnud, seda võimalust eluaeg oodanud ja et just 1988. aasta suvel oma Moskva-kammitsaist lahti sain, vaid tundsin, et n ü ü d oli minu aeg Eestisse tulla. Laulva revolutsiooni joovastuses võisin minagi loota, et täna-homme saab Eesti vabaks ja et enamik Eestimaa eestlasi ootab – nagu minagi – pikisilmi ükskõik millist võimalust vabaneda meie elu täitnud marasmidest.
Tulnud Eestisse, muudkui imestasin, kuivõrd lihtne, inimlik, koguni demokraatlik ja uskumatult marasmivaba siin elu on. Eestlase nüüdne (minu arvates) üsna leige suhtumine oma vabadusvõitluse tulemustesse pärinebki sellest, et Eestimaa eestlased ei tea nõukogude korrast peaaegu midagi. Sugugi mitte kõigil ei olnud võimalik võrrelda nõukogude korda siin ja mujal.
Venemaal on olnud alati kombeks mõnitada muulasi. Sellisel kujul siin elav eestlane sellega kokku ei puutu, kui ehk ainult sõjaväes. Mina tunnen seda ometi väga hästi, mul on tunne, et ka mina olen sõjaväes olnud, ainult et mitte 2, vaid 24 aastat. Lasteaias põlastati ja kiusati mind võõrapärase perekonnanime ja harva esineva eesnime pärast, koolis öeldi, et mul olevat võõras nägu, hiljem hakkas häirima ka oma arvamuse olemasolu, ning kõrgkooli ajal tembeldati "võõra mentaliteedi kandjaks". Dissidendiks ja Solženitsõniks kutsus mind emagi. Ei tea, kust ta mu arvamustest teada sai, ma pole neil teemadel temaga üldse rääkinud.
Koolis kiusati mind sellegi eest, et ma ei oska hääldada helilisi kaashäälikuid. Eestis aga tundusid needki, venelase jaoks helitud, liiga helilistena. Ning inglise keele õpetajaga on pahandust siiani – ikka ei oska ma ennast sundida neid helilisi hääldama hakata.
Tegelikult ei oska ma praegu ühtegi keelt paremini kui eesti keelt. Olgugi et see tähendab poolkeelsust või isegi veerandkeelsust. Ühelgi minu 4 vanavanemast polnud vene keel algselt emakeeleks, kuigi kõigile jäi see ainsaks keeleks, mida edaspidises elus kasutada tuli. Igaühel neist oli omi, mitte eriti häirivaid kõrvalekaldumisi hääldamises, mida kõiki on nad edasi andnud mulle. Ainult et minul läksid nad niivõrd segamini, et kooliõpetajad keeldusid minu vastamist kuulamast ja sundisid vastama kirjutsi. Ja et peale vanemate ja veel üksikute sugulaste ning tuttavate polnud mul Moskvas (meelelaadi erinevuse tõttu) kedagi, kes mind oleks sallinud, siis ei olnud mul peaaegu mingit suhtlemist ja praegugi on mul raske leida vene keeles sõnu väljendamaks seda, mida oskan ometi väljendada kirjutsi. Mõnda aega käisin koguni Kirjanike Liidu käpa all tegutsevas noorte autorite stuudios, kus mind pandi kirjutama ka venekeelseid luuletusi. Ei ütleks, et nad oleksid olnud halvad. Mõned meeldivad mulle praegugi. Ainuke asi, mispärast mind seal omaks ei tahetud võtta, on (nagu Moskvas ikka) seesama "võõras mentaliteet": mida ma poleks ka omast arust ja loogikast teinud või öelnud, kõik oli kummalisel kombel hoopis teisiti aru saadud, koguni umber pööratud. Esialgu arvasin, et kõik minu ümber on hullud, siis taipasin, et olen lihtsalt teistmoodi.
Umbes 12aastaselt hakkasin mõtlema vaid eesti keeles (muud viisi säilitada keeleoskust tollal ei olnud) ja siis ei olnud mul kunagi raskusi mõtete sõnastamisega, arusaamatusi ka mitte, kui mitte arvesse võtta mu hääldamist. Tulnud siia, Eestisse, sain koguni kahekordse mõnitamise osaliseks – nii eestlaste kui ka venelastest naabrite poolt. Ometi siin on mu jalge all eesti muld, see annab jõudu mitte märgata midagi, mis on ajalik, vähetähtis. /P.S.: Nüüd üle lugedes seda intervjuud tundub naljakas, et kunagi riivasid mind igasugused arvamused. See ei meenu enam teisiti kui omaenda sõnu üle lugedes ja tundub, nagu olnuksin ma alati nii terviklik nagu praegu – veel üks tähelepanek mu kollektsiooni teemal, kuidas meie psüühika ennast petab./
PV: Mida on Sulle tahendanud Su elu Venemaal? Su perekond? Kus on Su kodu?
VR: Mulle esitatakse tihti "idiootlikke" küsimusi, mida ükski taktitundeline inimene poleks küll esitanud, kui ainult oleks nõustunud vaeva nägema tutvumaks mu olemuse ja minevikuga. Kõige tavalisem küsijate viga on see, et nad ei viitsi aru saada, et minu elus ei olnud midagi nii, nagu teistel (normaalsetel) inimestel on olnud.
Oletatakse, et mul on olnud normaalne kodu. Kodu oli mul küll, see oli vanaema kodu Kislovodski linnas Kaukaasias, ja see linn oli (on?) nii väga Tartu moodi. Olin 9aastane, kui vanaema oli sunnitud kolima Moskvasse ning 14selt käisin koos vanaemaga kodu varemetel. Maja elanikud, meie endised naabrid, olles saanud uued korterid uues majas, lammutasid oma kodumaja ära. Lihtsalt laastamisrõõmu pärast ja "et kellegi omaks ei jääks". Maja oli ilus, endise linnapea maja, ja naaberasutus tahtis seda omale. Pärast varemetel käimist tundus mulle, et mitte kuskil enam ei saa ennast tunda kodus. Väide, et kodu on see, kus vanemad elavad, ei pea alati paika. Sest vanemate elamiskoht võib muutuda hullumajaks. Selleks ta mulle oligi, nagu ka kogu Moskva-värk kokku. Praegugi ainuüksi Moskva või vanematekodu mainimine kutsub mul värinad peale. Olen aastaid oodanud võimalust sealt ära minna. Ei hakka rääkima peresuhetest, see on peresisene asi, ütlen vaid seda, et mitte kaugeltki igas peres ei või juhtuda sellist asja: isavanemad tegid katse ära mürgitada mu eestlasest vanaema, too jäi aga ellu ja jutustas loo ära, ometi pärast seda kõik elasid rahus ning suhtlesid edasi nagu head sõbrad.
Olen pidanud käima Moskvas vanaema pärast, ju tema ei saanud tulla mulle Eestisse külla, kuigi väga tahtis näha oma vanaisa maad ja oma taasleitud sugulasi. Pärast vanaema surma ei seo mind Moskvaga enam midagi. Ennegi ei kannatanud ma olla "vanematekodus" külas rohkem kui kolm päeva, sedagi olles kogu aeg joobes. Kauem joobes viibida ma ei kannata füüsiliselt, ilma joomiseta ei pea vastu. Kui aga vanemad käivad siin, siis mul on siin käeulatuses asju, mis mind eluga seovad, ja inimesi, kes toetust annavad.
21aastaselt sain vist oma elu suurima vapustuse. Esimest korda sattusin perre, kus oli palju rahvast ja kõik armastasid üksteist, keegi ei karjunud ega sõimanud, peksmisest rääkimata. Hulk aega ei saanud aru, mis lahti on, ei mahtunud kuidagi pähe. Tundus unenäo moodi. Alles siis hakkasin aru saama, et nii peabki olema, ja nii vist ongi üsna paljudes eesti peredes.
PV: Sul on terav ja läbinägev pilk mõnede oluliste asjade tähelepanemiseks. Tegelikult on Sulle mõneti eeliseks, et Sa oled mujalt tulnud. Sa näed asju, mida siinolijad ei oska või ei taha näha. Sinu luuletustest on tunda nii viha kui armastust eestlaste vastu. Kumba on rohkem? Kas see, et Sa oled Venemaalt tulnud, mõjutab oluliselt teiste suhtumist Sinusse? Kas Sind peetakse võõraks? Või peetakse Sind omaks?
VR: Olen alati vastanud, et selles suhtes mind võib kasutada inimene aususe kontrollimiseks nö lakmuspaberina. Inimesed, kes on ise avameelsed, võtavad mind omaks kohe, küsimusi esitamata, lihtsalt hakkavad usaldama. Need jälle, kes ise teesklevad ja valetavad, need otsivad minustki midagi võltsi.
Üldiselt aga, kui elasin väljaspool Eestit, suhtuti minusse siin igal pool laitmatult hästi, pärast mu Eestisse pöördumist hakkasid mõned (kultuuri-) tegelased kibekähku proovima kujundada mind puhtvenelaseks ja estofiiliks, loomulikult mu selja taga. Tegelikult koosneb mu veri 8 või 9 (või rohkemagi) rahva verest, nii et ühtegi rahvaosa ei võinud olla rohkem kui 1/16 või isegi 1/32. Täpset koostist ei ole võimalik välja arvutada, sest puudub täpne info mõne puhtaverelise esivanema põlve numbrist. Vere poolt olin eikeegi, jäi ainult oodata, milline veri võidab. Vere-kategooria rahvuse määramisel minu jaoks praktiliselt puudus, seepärast tajusin neid katseid minu vere %-list koostist välja arvutada (minu kaest midagi küsimatagi) täiesti ootamatu ja senikuulmatu alatusena. Nii tuli loobuda ka mõnestki sõbrast. Arvan, et Eestimaa eestlaste seast leiduks väga palju sama %-seisuga inimesi, ka nende seast, kes mind kiusasid. Kuidas muidu seletada nende hirmu olla vähem eestlane kui keegi muu.
Eestlane ei nimeta muulastest eestimaalasi eestlasteks sel alusel, et nad Eestimaal elavad, ometi mujal elanud eestlasi peetakse ikka muulasteks, reeglina venelasteks, ega saada aru, miks mõnele repatriandile on venekeelne pöördumine või vastamine koguni solvav. (Mu tuttavate seas oli neidki, kes põgenesid küüditamise eest ise Siberisse, seal ei teatud neid otsida ja nad elasid seal soodsamates elutingimustes kui küüditatud ning ega nendegi hääldamine olnud pärast Eestisse tagasipöördumist veatu. Eriti palju kiusati nende mujal sündinud lapsi, kuigi peab olema selge, et laps ei vastuta oma vanemate poolt valesti valitud sündimiskoha eest. Nüüd hakkab paistma teine suhtumisäärmus: kes polnud küüditatud – polegi eestlane.)
"Miks sa ei taha olla venelane?" küsiti ka minu käest kodus ja koolis. Eks ma sellepärast ei tahtnudki, et sunniti. Seda, et kellelgi on olnud muulastest esivanemad, häbeneti seal nagu surmapattu. Kui aga sedasama küsivad eestlased, tahaks küsida vastu: kas teie, kui oleksite sattunud samasugusesse olukorda, oleksite te suutnud vahetada oma meelt vene vm meele vastu? Ega vene vm keele kõnelemisest ei muutu muulase veri vene vm vereks. Ka siis mitte, kui venelust topitakse suhu ja persse. Seda enam, et ka see 1/16 vene verd, mida on mulle igal pool ette heidetud, on pärit Tuula kandist, Merjamaalt, kus, nagu teadlased kinnitavad, "massiivse soome-ugri mõju tõttu on nad (st venelaste veregrupid) oma spetsiifika kaotanud". Minu huvi ja armastus merja rahva vastu on alati olnud suur – võib-olla on minu vaenulik suhtumine venelastesse mitusada aastat vana. /P.S.: Selgus, et ka 1/16-oletus ei pea paika: mu vanaema sünnilinna Georgijevski elanikud nimetasid oma maad Kaukaasiaks, mitte Venemaaks, ja Tuulast külla sõitnud "Venemaa vanaema", nagu teda kutsuti, ei olnud sealt pärit venelane, vaid "päris-Venemaale" kolinud minu vanaema vanaema./
Terve elu läks mul selle "loodusevea", "valesse kohta sündimise" vea parandamisele, seepärast ei ole ma jõudnud oma elus teha midagi muud. Mul polnud muud soovi kui ainult elada rahva seas, kelle hulka kuuluvaks ma ennast pidanud olen, ju antakse rahvale omane mõttelaad juba sündimisel kaasa ning sobitada seda võõrasse keskkonda ei ole võimalik. Ja ega ma ole selline, kes nõustuks ennast muutma sobimaks ühiskonda, parem on kuulutada end sellesse mittekuuluvaks. Väljaspool ühiskonda olen praegugi, sest algusest peale oli mul teada, et mujale sündinud eestlane jääb võõraks nii siin kui seal.
Ei usu neid tuhandeid usklikuks hakanuid, kes tulid kirikusse alles siis, kui see enam karistatav ei olnud. Samuti ei usu ma Moskva Eestlaste Seltsi, sest paljud selle liikmed tegid veel hiljuti näo, et nemad ei ole eestikeelsest suhtlemisest sugugi huvitatud, ning ajasid punast juttu. Mäletan hästi, kuidas otsisin eestikeelseid kontakte ja kuidas ometi kõige kindlam koht, kus võis eesti keelt kuulda, oli raudteejaam. Tallinna rongiga saabus iga päev ka natuke eestlasi, nii võis möödaminnes mõnd sõna või lausetki kuulda saada. Jätsin julmalt loengutes käimata ja passisin jaamas, iga päev, mitme sõna pärast. Muudviisi aga ei olnud võimalust kuude kaupa eesti keelt kuulda. Ja alles siis, kui ma ise juba Eestis olin, hakkasid Moskva eestlased helistama mu vanematele kutsumaks mind igale poole üritustele. Kahjuks ei olnud mul võimalik rääkida nendega isiklikult ja küsida, kus nad varem olid, kas ootasid riigi luba oma keelt ja rahvast armastama hakata.
PV: Sina ja eesti kirjandus?
VR: Sisuliselt olen minagi väliseesti kirjanik, sest eesti kirjanikuks sain väljaspool Eestit. Oma esimese luulekogu käsikirja esitasin "Eesti Raamatusse" Moskvas elades. Seal alustasin kaht proosaraamatut, mille lõpetamiseks pole aega, sest iga päev töötan ja õpin ning tegelen kogu aeg kellegagi või millegagi, omaenda asjadega aga mitte. Luuletused nõuavad vähem aega, seepärast olen sunnitud piirduma luuletamisega.
Ma pole kunagi mõelnud selle üle, kas minusugusele leidub eesti kirjanduses kohta. Mingisugusesse muusse kirjandusse ma ilmselt ei sobi ega tahagi kuuluda. Eluaeg olen tahtnud tegelda kirjandusega, millekski muuks mul pole kutsumust olnud, midagi muud ma ei oska ega kavatse teha. /P.S.: Mulle on alati meeldinud liikumisega seotud tegevus, füüsiline töö, looduslähedus, paljugi veel, kuid siin oli jutt ainult hariduse ja kultuuri alal leiduvatest töödest./ Kuigi küll leidus neid, kes minu loomingut lugemata on püüdnud mulle (asjata) selgeks teha, et kui ma tahaksin olla eesti kirjandusele kasulik, siis võiksin seda olla (vaid) eesti kirjandust vene keelde tõlkides.
PV: Mis Sa sellest arvad?
VR: Arvan, et eesti kirjandust ei ole vene keelde tõlgituna kellelegi vaja. Keegi ei loe ega osta raamatuid, mille autoril on keeleliselt võõras või tundmatu nimi. Rahvaste kirjandusega on kursis ainult need literaadid, kes on otseselt tõlgete toimetamisega kokku puutunud. Selline mulje jäi mulle Moskva kirjanduselust.
Mu elu kõige raskem töö oli resümeede tõlkimine "Akadeemia" jaoks. Niipea kui istusin laua taha, hakkasid tulema mõttekrambid. Iga väikese lõigu tõlkimiseks läks mitu tundi, tuli vaadata sõnaraamatusse, igapäevasedki väljendid olid mälu sees kinni, nagu polekski olnud tegemist keelega, mida olen kuulnud enda umber 24 aastat. Olin nõus tegema ükskõik mis vastikut tööd (korter saigi vapustavalt puhtaks), ainult et mitte läheneda lauale, mille peal oli "Akadeemia" tõlge. Kui küsitakse, kas ma midagi edaspidigi tõlkida kavatsen, vastan lühidalt, et ei saa, sest ei saa oma mälubarjäärist üle. Kuidas küll tahaksin unustada kõike, mis oli mu elus Kislovodski ja Eesti vahel, ka toda keelt, mida olin sunnitud sealmaal rääkima.
Räägitakse, et on vaja armastada keelt, millesse tõlgid. Mul oleks aga raske armastada keelt, milles ma pole midagi head kuulnud. Ma pole kuulnud seda keelt kasutatavat muuks otstarbeks kui sõimamiseks, laimamiseks ja kamandamiseks. Ja kui tehnika pole veel jõudnud sellele tasemele, et suudaks midagi inimese soovi järgi tema mälust ära kustutada, siis mälu kaitseb end ise ja see, mida ta unustada tahab, ruttu ka unustatakse. Mitme aasta pärast ei jää sellest keeleoskusest vist enam midagi.
PV: Sina ja Ülikool?
VR: Ka ülikooliga ei ole ma rahul. Kui meie eesmärgiks on varustada teatud protsent elanikkonnast diplomitega, siis sellega ei pruugi tegelda ülikool. Ta peab kasvatama teadureid, kooliõpetajate kasvatamine jäägu Peda hooleks. Tundub, et praegune ülikooli õppeplaan on mõeldud neile, keda õpitav aine üldse ei huvita. Loengutel räägitakse kiiruga ja natuke igast asjast, süveneda millessegi pole aega ega võimalust. See, keda õpitav aine on varemgi huvitanud, on kõik selle juba ise läbi lugenud. Mind näiteks solvab see, kui kohustuslikuks õppevahendiks määratakse raamat, mis on mul lapsepõlvest saadik peas mis peas, ja kui ma pärast hakkan vastama midagi väljaspool seda, öeldakse, et seda ei ole vaja, see pole kohustuslik, panevad niisama viie, ei lase mul nautida suhtlemist õppejõuga, mida ma vajan rohkem kui eksamitulemuse matriklisse märkimist. Praeguseks hetkeks, kui poolteist aastat on juba ülikoolis õpitud, võin öelda, et peale antiikkirjanduse kursuse ei saanud ülikool mulle pakkuda midagi uut. Eesti keele kursust, mida just minule vaja oleks, pole kateedril pakkuda, ja kirjandust, mille pärast ma siia õppima tulin, on äärmiselt vähe, seevastu sunnitakse teist korda tegema punaseid aineid.
Ei teagi, kas tasub õppimist jätkata. Üks diplom mul juba on, teist pole vaja. Mul on vaja kogu aeg kuulda midagi uut. /P.S.: Ülikooli lõpp osutus siiski huvitavaks, magistratuur samuti./
Niisiis, pakkudes läbitöötamiseks neid teoseid, mis on niigi igale huvilisele kättesaadavad, võrdsustab ülikool asjast huvitatuid nendega, kelle ainuke eesmärk on eksamist läbi saada, ning õpetab poole jõuga läbipääsemist – sessist, edaspidisest tööst ja elust.
Vapustavalt mõjub esimese kursuse esimesi loenguid, mil õppejõud palub nimetada 7 läänemeresoome rahvast, ja ainult üksikud õpilased oskavad nimetada paar-kolm rahvast. Milleks tulevad õppima eesti filoloogiat inimesed, kes pole eluaeg kordagi huvi tundnud oma rahva lähemate sugulaste vastu?
Kohutav on kuulda nurisemist ja solvumist üliõpilaste poolt, kui nende käest nõutakse keeltekaardi tundmist. Igal filoloogiahuvilisel (ja mittehuvilisel) tuleb juba lapsepõlvest peale tunda seda kaarti nagu 2x2, seal on ju meie keele koht maailmas.
Töötan praegu /P.S.: st töötasin kuni 7.1990/ ülikooli eesti keele kateedris vanemlaborandina ja umbes kord nädalas vastan küsimusele, miks eesti keele kateedris töötav inimene ei oska eesti keelt. Pidevat eestikeelset suhtlemisstaaži on mul ainult 1,5 aastat, ja arvestades, et isegi eesti keele kateedris ei leidu kedagi, kes oskaks või viitsiks mind aidata, tekib küsimus, kas tõepoolest oli eetiline mind kateedrisse tööle kutsuda ja seejärel ilma elementaarse hooleta jätta. Mõnikord mõtlen, et mul oleks olnud kasulikum sündida kurdi või keeletuna, siis saaks ainult kirjutsi suurepäraselt asju ajada.
Teine üsna levinud äärmus on komplimentide tegemine, mida pean vähemalt ebaviisakaks. Kui ma tõepoolest valdaksin eesti keelt hästi, poleks kellelgi pähe tulnud sellest rääkima hakata, kui ma millegi poolest teistest ei erineks. Mul aga tekib iga kord järgmine võrdlus: kui jalutule õpetatakse proteesiga käimist, siis ei räägita kogu aeg tema kuuldes: "Näe kui tubli, komberdab nii, et ei saagi aru, et ilma jalata." Poodu majas ei räägita poomisnöörist ega vigasele tema vigadest.
Ja kuna öeldakse, et ei ole halba ilma heata, siis ma ei tohi unustada ka seda, et olen ometi väga tänulik kateedrirahvale nende lahkuse ja sügava intelligentsuse eest, mida meie ajal on nii raske leida (isegi ülikoolis). Ma pole kunagi varem näinud nii palju häid ja enamasti omakasupüüdmatuid inimesi koos. Meie suhtlemine on lihtne ja loomulik, igaühega saab suhelda nagu võrdne, intriige ei ole kunagi olnud. Olen uhke ja õnnelik oma töökaaslaste üle (mõni üksikerand ei riku reeglit) ja kuigi laboranditöö mulle ei istu ning meeleldi paneksin selle maha, oleks mul ometi kahju lahkuda oma kateedri inimestest.
PV: Sina ja Tartu?
VR: Niipea, kui ma tulin Tartusse küsima, kas mind ülikooli kas või vabakuulajana vastu võetakse, sain kohe aru, et see linn on minu, et just seda tahan võtta oma kodulinnaks. Tunnen rõõmu sellest, et olen Tartus. Ei taha siit mitte kuhugi, ära olles hakkan kohe tagasi igatsema. Tartu on minu jaoks natuke liiga suur, ometi on ta parajalt väike, et igal pool kohata tuttavaid inimesi, kuhu ja mis ajal ka välja ei läheks. Tartus ei ole võimalik end üksildasena tunda. Tartu on vabastanud mind 15 aastat kestnud koduigatsusest. Olen siin kodus ja see tunne harjumuseks ei muutu. /P.S.: Nüüdseks muutus küll, Tartu on juba liiga rahva- ja autoderohke, tahaks siit päris metsa, ja üksildust pole siinilmas olemas./
PV: Sina ja "Hirohall"?
VR: Faktiliselt on "Hirohall" minu elu esimene sõpruse kogemus. Õigemini, enne seda ei olnud minu sõprade seas alla 40-aastaseid inimesi. Noori – omaealisi ja, jumal hoidku, endast nooremaid – ma lausa kartsin, sest ei saanud neist aru. "Hirohalli" loomise ajaks (1989. a veebruaris) olin juba niipalju "inimeseks saanud" (nagu ütles meie suur sõber H. Oittinen), et võtsin "Hirohalliga" liitumise ettepaneku suure vaimustusega vastu. Mulle avanes senitundmatu rõõmus ja loomulik elu, mille eest olen oma sõpradele igavesti tänulik. "Hirohall" on suurepärane avantüür, ja mina armastan avantüüre. See on mul vanaemast.
PV: Sinu viimase, peatselt Kostabi Seltsi kirjastamisel ilmuva raamatu pealkiri on "EIIujäämine". Sa oled jäänud ellu. Mida see tähendab?
VR: Eks see tähendagi seda, et loodetavasti see raamat ei jäägi viimaseks (nagu Sa ütlesid). See tähendab ka seda, et päris tõsiselt pean oma teiseks sünnipäevaks 15. augustit 1988, oma Eestisse-tuleku päeva. /P.S.: Alates 1991. a-st ka 20. augustit, päris-sünnipäev jääb nende kahe vahele./
Esimest korda tundsin end noorena tol Eestigi jaoks esimesel ärkamissuvel, Saaremaal heinateol. Tartus, kus mulle anti Eestisse jäämise lootust, nähti mind esimest korda naeratamas – ma esialgu ei saanud aru, mis toimus mu näoga. Enne ma ei sallinud naeru jm lihtsameelseid rõõmuavaldusi, kuna ei leidnud nende jaoks vähimatki põhjust.
Esimese talve elasin üle suvilas Peedul, kus oli kütmisele vaatamata miinus seitse kuni pluss kolm kraadi toas ja öösiti ronisid rotid turja. Ometi seal, pärast 15 aastal kodutust, tundsin end olevat kodus ja olin õnnelik nii nagu ei kusagil varem. Nagu liivlased, kas terve päeva jooksul pidasid jumalaks asja, mida nad olid hommikul tähele pannud, nii mina, ärgates hommikul, nägin puulage ja mõtlesin, et olen nüüd ellu jäänud, igal hommikul uuesti ja avastades seda igakord justkui esimest korda. Seitse kuud järjest ja mõnikord ka oma Tartu-korteris, nüüd ilma puulaeta.
Alles möödunud aastal hakkas söök mulle maitsma ja tujugi hakkas sõltuma sellest, mis minul ja teistelgi seljas on. Sain aru mänguelementidest suhtlemises ja suhtumises asjadesse, hakkasin harjutama variante ja varjundeid. /P.S.: Selgus, et see oli tulevase lapse iseloomu mõju, mis kadus aasta jooksul pärast lapsesaamist. Teist last oodates ja veidi aega hiljemgi „harrastasin” hoopis nõiajahti korralagedusele, mustusele ja kombelõtvusele./
Päris maailmaavastus oli see, et inimesele t o h t i s näidata h e a d suhtumist temasse – häbenemata, midagi kartmata.
Tagantjärele on arusaamatu, mil viisil õnnestus mul eluga toime tulla neil aastail, kui ainsaks lohutuseks oli võimalus tegelda eesti keelega (kas või ainult mõtelda selles, õnneks seda ei saanud keelata keegi) ja ainsaks elumõtteks oli lootus kunagi tulla elama Eestimaale. Vist ellujäämiseks oligi vaja ülikõvasti klammerduda mingisuguse asja külge ning välja lülitada kõik muu. Tulnud Eestisse, kaotasin varsti selle klammerdusvõime ära. Näis, et olen muutunud koguni tahtejõuetuks – miski asi ei haara, seegi, mida enne nii väga harrastasin, jätab kuidagi leigeks. Tihtipeale ei teegi midagi, lihtsalt olen. Kiusatusi on palju, kõigesse klammerduda ei jõua, jäägitult anduda ühele asjale ei luba asjaolud. Tuleb teha korraga kõike, vähehaaval ja halvasti, mis tasapisi hakkab piinama. Ometi endiselt luban endale lihtsalt jälgida elu ja nautida selle paljupalgelisust. Parem hilja kui mitte kunagi.
(Veebruar 1990 Tartus)