(Vikerraadio, 4.1.1990)
UV: Kõik me otsime teed oma juurte juurde, nii otsib neid ka Valeria Ränik. Eesti keelt kuulis ta esmakordselt 8-aastasena, kui oli koos oma vanematega läbisõidul Eestimaal. Üllatusena selgus siiski, et Valeria Räniku vaarvanaisa, siis vanaema vanaisa, oli olnud hiidlane ja rännanud majanduslike raskuste eest pagedes siitmailt Stavropolimaile, Kesk-Venemaale (PS: teadagi ei asu Stavropolimaa Kesk-Venemaal, vaid Põhja-Kaukaasias, mis õigupoolest polegi Venemaa, vaid mägirahvastelt ära võetud alad) 1868ndal aastal. Siit siis saigi alguse Valeria Räniku sügavam huvi Eestimaa vastu. Esimesteks õpperaamatuteks Valeriale eesti keele õppimisel said eesti-vene sõnastik ja Tammsaare teosed. Mulle meenub veel praegugi eredalt minu esimene kohtumine temaga Moskvas, kui ta oli värskelt lõpetanud sealse Elektrotehnika instituudi. Meenub see õhin, millega ta jutustas oma käikudest Moskva Leningradi vaksali, et näha seal Eestimaalt saabuvaid inimesi ja kuulda puhast eesti keelt. Oma juurte ja oma õige kodumaa otsimine aga jätkus ja nüüd Valeria on juba teist aastat Tartu elanik. "Kas kohanesid siin siinsete oludega kiiresti?" tundsin huvi meie aastalõpu kohtumisel alma materi sammaste vahel.
VR: Ei olnudki mingit aega sisseelamiseks, ma tulin siia ja tundsin end kohe nagu kodus. Ma teadsin juba enne siia tulekut, et mul ei teki mingit probleemi siin, ma tahtsin lihtsalt iga päev eesti keelt kuulda, ja kui see osutus võimalikuks, siis ma olin tõesti kõigega rahul. Mind ei häirinud isegi see, et ma pidin elama esimest talve elamiskõlbmatus majas. Esimene luuletus, mida ma kirjutasin Eestisse tulles, see oli poolteist aastat tagasi:
("Viimaks tulin Eestimaale…")
VR: Ma olen õnnelik, sest see oma rahvaga koos olemine tähendas mulle väga palju.
UV: Sinu juured, nagu me teame, on Hiiumaalt, kas oled liikunud nendel radadel nüüd selle aja jooksul, mil sa Eestimaal oled olnud?
VR: Käisin Hiiumaal mitu korda, käisin esinemas ja käisin lihtsalt sõprade juures ja – Hiiumaaga kontakt mul on isegi kõige tugevam, just selles mõttes, et maaga. Ma tunnen seda maad nagu elusolendit.
UV: Kuidas sind ja sinu luulet Hiiumaal vastu võeti?
VR: Hästi.
("Kajakad kui tuleleegid…")
UV: Ja praegu siis, nagu ma eelnevalt kuulsin, töötad sa ülikoolis eesti keele kateedri juures ja siinsamas, kaugõppe korras siis, õpid eesti keelt ja kirjandust.
VR: Esialgu, kui ma siia tulin, siis ma olin õnnelik juba sellepärast, et ma saan kuulata loenguid eesti keeles ja lihtsalt saan siin olla. Mida rohkem ma olen siin elanud, seda rohkem ma hakkasin nõudma ka teistelt inimestelt, mitte ainult endalt, ja siis mind enam ei rahuldanud selline õpetamise tase. Seda ma olen ennegi aimanud, et ülikool ei… programm ei saa pakkuda mulle midagi uut, sest ma olen ennegi palju lugenud ja tundnud huvi sellest asjast. Aga need, kes tulid otse koolist siia, tihtipeale juhuslikud inimesed, kes ei tunne eriti veel suurt huvi filoloogia vastu, või üldse sellist huvi ei tunne, nende jaoks on muidugi see õppimine väga raske ja – ma loodan, et aasta pärast võib olukord paraneda niimoodi, et ma võiksin minna statsionaari ja õppida eriprogrammi järgi, see eeldaks seda, et saaks võimalikult rohkem õppida just neid õppeaineid, mis mulle meeldivad.
UV: Sind on võetud vastu ka Tartu Noorte Autorite Koondise liikmeks, kuidas seal end tunned? (PS: Ei hakanud parandama: ma polnud NAKi, vaid Hirohalli ja Eesti Kostabi Seltsi liige, kuid mis vahet, mis noorte asi.)
VR: Jah, me oleme palju koos käinud ja palju esinenud, kuigi see esimene luulekogu, mis seisab juba poolteist aastat trükikojas, ei, kirjastuses, on ikka veel ilmumata, mul on juba teine peaaegu et valmis. Tartu Noorte Autorite Koondis hakkab välja andma raamatuid ise ja meil kõigil on juba valmis need raamatud, ja kokku pandud, ja mõni on juba ilmumas.
UV: Kui mõned aastat sinuga tagasi Moskvas juttu ajasime, siis esinesid sa Popräniku nime all, nüüd sinu luulekogud ilmuvad juba Räniku nime all, nüüd on sul siin juba eestipärane nimemuutuski vahepeal aset leidnud.
VR: Nojaa, aga kolme tähe kõrvaldamine ei ole eriti suur asi – nüüd kolme tähe kõrvaldamisega muutus see nimi täiesti eestipäraseks.
UV: Nii, ja kirjutad sa siis eesti keeles oma luuletused.
VR: Ma kirjutan eesti keeles ja üks luuletus on juhuslikult isegi soome keeles kirjutatud.
UV: Need luulekogud, mis on nüüd kaante vahele saamas, mis on nende põhiline ainevald? Mis sinu luulet nüüd Eestimaal inspireerib?
VR: Ma mõtlen neist kõikidest asjadest, mis Eestimaal toimuvad ja see kõik paratamatult kajastub selles, mis ma kirjutanud olen.
UV: Jah, sest see nii… jälgisid sa ju Moskvast ikka kauguste tagant neid sündmusi, mis siin nüüd toimuvad ja me elamegi praegu väga omapärases ärkamisajas ja kas ärkamisaeg äratab nüüd ka sinu luulet?
VR: Jaa, suur osa sellest on just ärkamisaeg ja see, mis sellest pärast välja tuli. Ma tahaks öelda, et seda, et kui esimene luulekogu, mis on Moskvas kirjutatud, kandis nimetuse "Orb" ja orbuse motiiv oli seal igal pool, siis see teine luulekogu võib-olla üllatab isegi lugejat, sest seal pole seda mingit üksindust ega orbuse motiivi, vaid mina olen sündmuste keskel ja näen kõike seda toimuvat enda ümber, ja kui ma olen paratamatult juba sündmuste keskel, siis mul ei ole enam midagi karta ja ma võin kõike seda, mida ma mõtlen, väljendada nii vabalt, nagu ma vajalikuks pean. Ei mingit häbitunnet ega kartust mul enam ei ole. See oli "Hällilaul ärkamissuvele":
("Hällilaul ärkamissuvele" (I ja II))
UV: Kas sa tunned, et sa oled nüüd eestlane?
VR: Ma olen alati tundnud, et ma olen eestlane. Ma olen juba varasest lapsepõlvest peale tundnud, et ma olen seal võõras ja et – 4-aastaselt ma juba ütlesin, et ma "õpin mingit keelt selgeks ja põgenen siit ära". Alles 8-aastaselt ma leidsin seda õiget kohta, kuhu ma kuulun, ja seda keelt, mida ma tahan selgeks õppida. Siis ma muidugi ei teadnud veel, et mul on eesti päritolu, ja siis, kui ma siia tulin, siis oli isegi imelik suhelda inimestega, kes kõik mõtlevad sedasama mis minagi.
("Liivimaad ei ole, alles on ehk…")