Ebameeldiv tunne nimetissõrme vaadeldes paljastab eelmiste elude kriminaalsel teel soetatud vara, ihnust, laste päranduseta jätmist, kõrkust vaesemate suhtes, ärplemist ja laristamist.
Keskmine sõrm näitab äärmuslikku tõrksust, mis rikkus ära kellegi elu, võõrdumist omastest, liigset praktitsismi, ahnust, ja kui ka peopesa on keskelt punakas, siis raskeid kuritegusid (näiteks tapmist). Üldse näitab peopesa keskosa osalemist sõjategevuses ja kellelegi traumade tekitamist.
Ebameeldivat muljet avaldav nimetu sõrm iseloomustab inimest eelmistes eludes auahne, äkilise ja haiglaselt kuulsusejanulisena.
Ebameeldiv (enamasti kõver) väikesõrm vihjab valetajale, laimajale, pealekaebajale, intriigide sepitsejale, reetjale ja vargale. Eelmises elus võltssüüdistusi esitanud inimene saab selles elus ise nende ohvriks ja ta pelgab inimesi juba ette ja tõmbab nagu magnetina endale ligi olukordi, kus teda kahtlustatakse ja laimatakse.
Nii karma- kui käeteadust võite edasi ise õppida, kuid ärge harrastage seda oma laste kasvatuse arvel. Edasi on mõnda
Kui lastele ei loeta raamatuid ette, ei teki neil eakohast sõnastamisoskust ega empaatiat, kujutlusvõime puudus pidurdab isiksuse arengut ning tekib häire, mis sunnib last kogu aeg liikuma, see aga segab omakorda keskendumisvõime teket.
Koomiksid ei tohi asendada pildi- ja tekstiraamatuid ega üldse sattuda laste kätte enne kui põhikooli lõpuks. Koomiksite puhul samastub laps tegelastega tugevamini kui raamatut lugedes või multifilmi vaadates ning võtab koomiksite julmust kui midagi igapäevaelu juurde kuuluvat.
Laps eristab tõtt ja väljamõeldist muinasjutus, kuid mitte filmis.
Kui filmis näidatakse teole järgnenud karistust pikema ajavahega, mitte otseselt järgnevat, ei oska laps neid omavahel seostata.
Televägivalla jälgimine muudab tuimaks. Kui laps ei ürita kaklust pealt vaadates midagi ette võtta, ei ehmu ega kutsu appi, on ta vägivallaga juba harjunud. Ta on omaks võtnud, et ainus viis takistuse ületamiseks on selle põhjustaja hävitamine või füüsiline mõjutamine. Tuleb rohkem tutvustada lastele teisi käitumismalle ja viise, kuidas reageerida mittevägivaldselt ja rohkem tulemuslikult.
Enamik lapsi kakleb või satub tagakiusatavate hulka vaid sellepärast, et nende sõnastamisoskus jätab soovida.
Alles 11-aastaselt hakkavad lapsed olema võimelised eristama vägivalla motiive, enne võetakse seda eluga kaasas käiva meelelahutusena.
Enne 11-aastaseks saamist agressiivset käitumist pealt näinud laps
• saab rahulduse ja taastab oma tasakaalu teisi solvates või endale tähelepanu tõmmates (sõnaline mõjutamine või teistega manipuleerimine on samuti vägivald);
• on nõrga eneseväärikusega ning peab kogu aeg midagi tõestama ja demonstreerima (sh iseendale), näiteks julgust (vahel ka tarkust), ja ohvriks on sageli juhuslik vastutulija;
• on võimetu ennast süüdi tunda, ta on enda silmis alati ohver. Sageli on talle väljakannatamatu üksiolek. Sisemine tühjus hirmutab, seega – elu tema ümber peab näiliselt keema.
Kui juba 2,5-aastane ei lähene emale ega proovi saavutada kontakti, on lapse tundeelu juba nii häiritud, et laps muutub hiljem julmaks.
Olgugi et laps on lasteaias kõigega rahul, peab normaalselt arenev laps protestima selle vastu, et ema jättis ta terveks päevaks maha. Kui laps ei jonni lasteaiast koju minnes, siis peaks see pere valvsaks tegema.
Nii agressiivsus lasteaias kui koolipelgus võib olla hoopis võimetus kodunt lahkuda või rahutus selle pärast.
Kui keskendumisraskused tekivad alles pärast 10. eluaastat, on see noorukidepressiooni esimene tunnus. Õpetajad peaksid aknast välja vahtijad ja tunnis unistajad hoopis arsti juurde suunama. Varsti muutub selline laps tundlikuks ja ebaadekvaatseks tema kohta käivate hinnangute suhtes. Edasi hakkab ta otsima üksindust, ilmnevad näilised depressioonivalud või ravile allumatud haigused, sünged jututeemad, unetus, söömishäired või apaatia, kuid vanemad ei võta neid asju tõsiselt. Depressiivsed noored otsivad väljapääsu seiklustes, seksis, põnevust taga ajades, ööklubide lärm tuimestab nende hingevalu jne. Isegi hoolitsevad vanemad ei saa lapse haigusest aimu enne enesetapukatset või narkosõltuvusse sattumist.
Lapse depressiooni saab ära tunda pideva naeratuse järgi, mis kaob aga üksi jäädes.
Laps on sõnakuulmatu, ei pea korrast lugu – selle taga on tegelikult nõudmine, et vanemad suunaksid oma lapsi ja nõuaksid neilt kindlat korda, sest just distsipliini ja korra puudumine viib lapse tasakaalust välja ning põhjustab tema häirivat käitumist.
Vanemad ei toeta oma näiliselt suuri ja tarku lapsi ennekõike emotsionaalselt, kuigi see on lapse suurim vajadus. Ilma silmside ja füüsilisse kontaktita kasvanud teismeline ei tunne ennast vajalikul määral enesekindlalt (kuigi võib aktiivselt etendada vastupidist).
Vanemad peaksid rahulikuks jääma ka lapse "provokatiivse" käitumise puhul, sest nii paneb laps vanemate armastust proovile ehk kontrollib vanemate tingimusteta armastust (veendumaks, et ta on kallis ka sellisena, endiselt armas ka kasvades-muutudes). Ärritades vanemaid oma iseseisvumiskatsetega, ammutab laps nendelt selleks puuduolevat energiat ja julgust, kuigi loomulikum oleks, kui vanemad oma lapsi avameelselt toetaksid ja julgustaksid.
Lapsel on kergem öelda oma eakaaslastele, et vanemad ei luba, kui ise milleski osalemisest loobuda, olgugi et ta tahaks viibida omaette. Laps teeb vanematele vihjeid, ja kuigi lapse jutt võib väljendada soovi kuhugi minna, peab arusaaja vanem minekut keelama, võtta vastutus endale ja mitte sundida last ennast ületada.
Keelamaks midagi sobimatut (mida laps tõesti soovib) tuleb seada laps positiivsele lainele ja alles siis juhatada ta küpsemale mõttelaadile, mil ta tuleks ise mõttele, mis oleks, kui...
Ironiseerides või riieldes süvendab vanem lapse enesekindluse puudust, sellal kui paremad tulemused saadakse last positiivsete saavutuste eest kiites.
Vanemad armastavad oma lapsi – enda meelest, sest lapsed ei tunne seda. Vanemad ei oska oma armastust välja näidata nii, et lapsed seda ka sisemiselt uskuma jääksid. Juba kord kahtlema hakanud lapsele on seda juba peaaegu võimatu sisendada. Last ei veena sõnad, vaid käitumine, ka meelde jäävad talle mitte sõnad, teod ega sündmused, vaid tol (pettumise või veenmise) hetkel kogetud, eriti traumeerivad tunded. Neid meenutades käitub inimene ka hiljem nii, nagu oleks ta ikka veel sama vana nagu negatiivse sündmuse toimumise ajal.
Teismeline tegeleb varasema lapsepõlve seikade meenutamisega ja otsib uuesti lahendusi, nagu oleks see toimunud just praegu. Ta võib vanemate peale oma mitme aasta tagust ärritust välja paisata, kuid vanemad on kõik ammu unustanud ega oska lapse käitumist millegagi seostada. Et ühist keelt leida, peaksid vanemad rääkima lapsega nii, nagu oleks ta sama vana kui tollal ammu.
Kui vanemad pole mõnel otsustaval hetkel käepärast või nad näiteks ei täida mõnda kummalist palvet, jäävad lapsed uskuma, et teised asjad on vanematele olulisemad kui nemad. Kui lapsele antakse liigset liikumisvabadust (nagu teistele temaealistele), tunneb laps ennast kodust välja tõrjutuna, tal tekib suhtlemisraskusi nii vanemate kui omaealistega. Selliseid, alanenud enesehinnanguga isikuid tunnevad ja kasutavad ära nii kambad kui sektid (tasub võõral korrakski ilmutada nende vastu veidi rohkem hoolt ja tähelepanu…).
Ainult vanemate isiklik aeg, mis on ohverdatud lapsele, veenab lapsi vanemate kiindumuses. Vajadus vanematega koos veedetud aja järele kasvab koos lastega. Mitme lapsega peredes tuleb vanematel leiutada viise, kuidas nad saaksid iga lapsega kahekesi olemise hetke maksimaalselt ära kasutada.
Et kuulda lapse suust lõpuks mõnd ootamatut või ammu oodatud ülestunnistust tuleb lapsega kodust eemale, näiteks matkama minna. Siis tundub kõik kergem ja leiduvad õiged sõnad. Paljud lapsed ei oska alustada tähtsat juttu ja ootavad kuni vanemaga koos viibimiseaja lõpuni. Enne otsustavat ütlemist jälgivad nad vanemate tuju või katsuvad pinda mõne provokatiivse avaldusega.
Kuigi vanematele tundub, et laps on halvas tujus ja vaikib, pole see nii. Lapsele on tõeliselt tähtis ainult vanematega koos olemine ja hiljem meenutab ta seda hetke kui õnnelikku.