Kodukassid ilveste puuride juures on pigem reegel kui erand. Jälgisin neid ja kogusin tähelepanekuid nende kohta Elistveres, Alaveskil ja Lätis Kalvenes, Tallinnas, Riias, Kaunases ja Klaipedas. Peterburi loomaaia ilves ja kass magavad teineteise kaisus, sest nad kasvasid koos. Kuid ei kirjuta siin nendesugustest semudest ega ka ilvestest, kes on kasside kasvandikud.
Siin tuleb juttu suurtest ja väikestest kaslastest, kelle sõprus algas uudishimust ja vaenulikkusest, hirmu ületamisest ja ähvarduste kiuste lähenemisest.
Üks kiindumislugu on toodud mu raamatus "Hundijutud ja karulood. Teine raamat". Läti Līgatne pargi poolmetsik kass Kika käis iga päev ilveseaediku juures, sest Lūsija nurrus talle ja vana kass sõtkus mõnu pärast käppi. Seevastu Leonora nägi kassis vaid liikuvat mänguasja ja maiuspala. Aeg tõi loole lisa: kui Lūsija aeg lõppes otsa, sõbrunesid Leonora ja Kika ning kohtuvad siiamaani. Selleks jätab kass oma pojad, keda ta paar korda aastas ikka veel ilmale toob, vanasse küüni ootama ning kõnnib oma pool tundi läbi metsa.
Ühe Leedu talu tublid kassid
Häda oli nende ilvestega. Kevadel koliti nad kaks korda ümber. Mitme ilvesepere näitel tean, et kodunemine kestab pool aastat ja järglaste saamine uuel kohal depressiooni ei leevenda. Poegade eest hoolitsetakse küll, ent kui nad ringi liikuma pääsevad, ei jõuta järele, ei taibata reageerida ja lihtsalt vaadatakse, kuidas oht möödub. Sellistest pesakondadest sirguvad tragid ja kartmatud loomad, kui nad vaid ellu jäävad, sest ega nad hiljemgi ohtu tajuma õpi.
Tookord, 2005. aasta oktoobris tulid meile appi mitmed Žvėrinčiuse talu loomad. Käisin kohal aprillis, juunis ja augustis, tõin kaasa ilveste lemmiktoitu ja algatasin mänge, mis neile varem väga meeldisid. Ilvesed olid ikka veel vähe liikuvad ja keeldusid iga uue stressi pärast toidust. Ainult kassisuurused kolmikud tormasid ringi, neist äbarikum sattus kogu aeg hätta ja nuttis. Käisin aedikus sees ja võtsin teda siit-sealt kõrgemalt maha. Joosu ja Hüpik, Elistverest pärit uusleedukad, õpetasid ja aitasid poega küll, kuid kohe oli uus kisa lahti ja vanemad ainult vahtisid seda õudust täis silmil. Seevastu ootas mind värava juures kass – vähe puudus, et ta oleks ilveseaediku sisse kaasa lipsanud. Emainstinkt ajas teda oma kassipoegade juurest sinna, hädalist aitama. Aga kui ilvesepoeg Väike ei karjunud, ei julgenud kass aediku ligi tulla.
Metsloomakasvanduse jagas neljaks lai metsateeristmik, kus nurkapidi kohtusid sõraliste koppel, ilvesla, hundiaedik ja inimeste valdused (mesila, taluhooned). Koduloomad üle ristmiku käima ei kippunud, kuid inimese seltsis – miks mitte. Märkasin juba kevadel, et suleliste-karvaste nähes elavnesid ilvesed korraks, ja meelitasin nende aediku juurde kaasa kord kitsi, kord kanu. Nüüd tekkisid tallu pärlkanad, kel oli imeline hääl. Lõpuks harjusid nad jooksma aediku ümber, kitsekari aga sõi metsas ilveste taga.
Läksime kassiga aediku taha. Andsin talle aeg-ajalt väikese tüki liha ja ta tegi seda, mida soovisin – käis kõrval, tiirles mu ümber või peatus, andes Joosule võimaluse teda kord varitseda, kord joosta järgi lühikeste sammudega, kõht vastu maad. Ilves pakkus kiisule samavõrd huvi, kuid vahel istus ta maha ja katsus saaki hüpnotiseerida, siis hakkas kass närviliselt näuguma. Õhtul tuli ta vabatahtlikult minuga ilveste suunas kaasa, jäi aga poolel teel seisma ja liha enam ei aidanud.
Detsembris pöördus kass ikka veel ristmikult tagasi, ja ainult siis, kui perenaine Rasa tuli mulle metsa järele, käis kiisu temaga pika tee. Ristmikul tagasi, näitasin maas laseriga täppi. Kiisu mängis sellega agaralt ja ilvesed jälgisid. Lõpuks ronis kass mulle põlvele, sülle, õlale ja seadis ennast minu kapuutsi sisse kerra nurru lööma – käisin kaua ringi, kass turjal.
Märtsis oli kassil mäng meeles, kuid Hüpiku kullipilk võttis tal julguse vähemaks. Siis tekkisid ristmikule kassi tütred ja nõudsid lasermängu. Pärast tulid nad aediku taha kaasa – üks neist küll teeskles, et teda huvitas miski muu, kuid piilus mu jala tagant põnevusega ilveseid. Joosu ja Hüpik hakkasid teist kassi jahtima, vahemaa vähenes poole meetrini, "saakloomal" tõmbus selg turri, kuid võre juurest ei lahkunud kumbki kiisu.
Kord käis üks kassiõde metsas, jäi pimeda peale ja halas, paludes ennast koju viia. Kuni saatsin kiisut aediku nurgani, moodustasid ilvesed varitsusskeemi: Joosu ees keskel, Poiss hiilis järel ja Tüdruk Hüpikuga kumbki külje pealt. Nõnda käis poegade väljaõpetamine.
Peagi kuulsin, et kassid hakkasidki ilveseid lõbustamas käima. Nende vend aga koliski talust eemale, ilveseaediku taha elama, sest läks riidu oma isaga ja ristmikust sai nende valduste piir.
Katinėlis tähendab "kassipojuke"
See oli irooniaga pandud nimi – nii laia ja rasvapolstrist kõva kõutsiselga polnud ma varem paitanud. Ta sõi ennast talveks rasva või maandas nii oma stressi. Ilvesed pidasid teda nuhtluseks, sest ta kondas aediku taga ringi, kräunus ja röövis võre lähedale sattunud lihapalu. Enne kui ta metsas ära kodunes, oli ta aasta läbi viril ja närviline. Isegi poolepikkune kassipoeg, kes tuli kord koos emaga onule külla, andis talle vastu vahtimist. Kass hakkas poega rahustama ja ilvesed kogunesid puntrasse, huvitatud nurrumisest ja näugumisest. Pisikõuts sattus segadusse ja hakkas koju poole astuma.
Katinėlisel oli põhjust arvata, et ilvesed kaitsesid teda teiste kasside, kuid kas ka metsloomade eest? Öösiti metsas kolades nägin, kuidas valendas tema pimeduses. Samas liikusid seal nii rebased kui metsikud ilvesed. Kass, kes võis panna plehku minu kogemata murtud oksa praksust, tundis ennast kaitstuna aedikuvõre ligi. Keegi ei julgenud teda seal rünnata, vist peeti puuriilveste omaks.
Kass röövis nendelt mu tähelepanu, käies alati kaasas ja toitu nurudes – see tegi ilvesed kadedaks. Kord haaras kass tüki liha karbist, kust ma neid tiku otsas läbi võre ilvestele pakkusin. Joosu pani välkkiirelt käpaga läbi võresilma ja oleks kassi pihta saanud, kui oleks tahtnud, seda läbi võre jahtimist ma juba teadsin.
Suvel uppus tiiki Tüdruk ja pere oli lohutamatu, eriti Joosu ja Väike. Pikka aega ei teinud nad millestki välja, kass aga pakkus oma raugematu tüütusega neile endiselt oma seltsi. Ühel hetkel oli ta omaks võetud. Nüüd toppis kass käpa läbi võre ja korjas ilvesepealiku nina eest lihatükikesi. Hiljem sõid nad sama tiku otsast – ei pelgust ega põlgust – järgemööda.
Ilveseemandaga oli ohtlikum. Takistasin Katinėlise käppa, tõstsin lihatüki otse Hüpiku käpa juurest ja andsin kassile. Koos lihaga ei mahtunud käsi tagasi läbi võre nii hõlpsasti nagu sisse läks ja vihasel Hüpikul oli mitu võimalust mulle küüsi näidata. Ta ei teinud seda, ja hiljem ei löönud ka Katinėlist. Isegi siis mitte, kui kass kord haaras minu käest kinni, toppis oma teise käpa sisse ja sikutas lihatikku enda poole, otse ilvese lõugade vahelt. Küll aga teinekord, kui lihakarpi ei olnud kaasas, sattus Katinėlis oma nurumisega hoogu ja kriimustas mind. Siis kargas Hüpik minu kaitseks võrele ja sõimas kassi koleda räusatusega läbi.
Kord istusin kännul, kass kõrval ja Väike vastas. Sõbrad, ilusasti talvekarvased, nurrusid ninapidi koos. Siis, 2007. aasta detsembris, olid nad kahe ja poole aastased. Poiss, kes kõiki inimesi ja muid ligitikkujaid alati urinal paika pani, tuli ja kallistas venna üle, näidates, et "laenab" temalt seltskonna. Ta kutsus mind ja Katinėlist endale järgnema, siis astus kassile päris lähedale ja nurrus talle, julgustades mängima tulla. Pärast seda hiilisid vennad vahel nii, nagu jahiksid nad kassi, kuid mängu lõpetas nurrumine.
Sõbrad nii rõõmus kui kurbuses
2008. aastal sündis Pisike. Kõik suured ilvesed jändasid võistu temaga, kass-sõber jäi unarusse. Pärast mu ärasõitu kadus ta metsa ja ilmus välja siis, kui tagasi olin. Asusin kännul liha peenemaks lõikama, ta haaras käntsaka hambusse ja üritas põgeneda, kuid nõustus siiski oma tagasihoidliku osaga ja tükk oli jagatud kõikide sõprade vahel. Ilvestel oli hea meel Katinėlist uuesti näha ning selle märgiks korraldasid Joosu ja Väike temale Pisikese rõõmuks näidisjahi. Pärast käisime metsas ja Katinėlis püüdis osavalt konni.
Detsembris toodi naabrid – noor emane ja 16-aastane Julis, kes esimest korda elus nägid metsa ja selles liikuvaid loomi. Neid ei tabanud depressioon, pigem eufooria. Metsapoolne aedikuosa antigi neile, nii et oma sõpradele võis Katinėlis läheneda vaid külje pealt. Teiselt küljelt ahistas teda uus perekoer, kes ajas kassi puu otsa. Siis kutsus Hüpik nooremad kokku koerajahile, mis uustulnuka eemale peletas.
Niipea kui astusin üle ristmiku, jooksis Katinėlis mulle sülle. Põlvitasin pimedas keset teed ja kallistasin teda.
Uusaasta algus oli külastajaterohke. Katinėlis pelgas inimesi, kuid püsis mul kannul. Pidin jälgima, et inimesed loomi ei ohustaks. Ülemeelikud viskasid ilvestele saia, vorsti ja makrat, tõin selle kõik välja ja söötsin kassile. Uued ilvesed varitsesid ja jälitasid Katinėlist nii agaralt, et kündsid lumise võretaguse mustaks. Mullakamakad lendasid rahva pihta, inimesed pildistasid, naersid ja ulgusid, ilves-veteranid aga keerasid laadale selja ja piilusid üle õla ilmse irooniaga.
Suvi 2009 oli ilvestel kurb: polnud noort emast, Väike oli mujale viidud, Katinėlis kadunud (öeldi, et läks sõpra otsima). Sügisel võeti ilveseperelt Joosu ja üks ilvesepoeg. Siis pöördus kass koju tagasi ja toetas ülejäänuid.
Tuli üle aastate külmim talv ja ma ei lootnud Katinėlist enam kohata. Aprillis oli kass kõhnenud enam kui poole võrra. Rasa andis talle tüki liha ja ta järas seda, katkestades mitu korda söömist, et tulla minult uut kallistust küsima. Rasa jutustas, et huntidele toitu viies hüüdis ta metsa äärel alati kõutsi, kes sai mõni päev hakkama peaaegu endasuuruse hobuseliha portsuga.
Hüpik ja pojad olid suletud kitsasse vaheaedikusse. Ilma europaberiteta Eesti ilveseid polnud projektile enam vaja ja Rootsist saadeti uued. Kõik kordus taas – kolmikute ootel depressioonis emane ja isane, kes ei teinud välja isegi kanade kisast. Eriti õnnetu näis aastane ilves Harras, kes kästi vanematest eraldi panna. Asusime kassiga tööle. Harras jälitas Katinėlist ja ründas võret, sai kiita ja ta söögiisu paranes. Kass süles, istusin võre ääres ja rääkisin ilvesele unejuttu. Järgmisel päeval ootas Harras mind ukse juures. Iga kord, kui tal nututuju tagasi tuli, saime aediku juures kokku, mina ja Katinėlis. Siis soostus Harras magada päevaund mu jalgade juures, külg vastu võret. Istusin veidi ja jätsin ta kassiga kahekesi.
Kuidas Katinėlis meid päästis
Rootsi ilvesed majutati kiiruga enne kevadist koristust. Nüüd tõime Rasaga aedikust välja kaks tünnitäit konte ja prahti. Katinėlis umbusaldas uusi ilveseid, ehkki nad ei pannud meid justkui tähele, ja kutsus meid enda juurde tagasi. Ärev näugumine äratas isailvese korraks ellu. Liikusin tiigi järsul kaldal – all vesi, üleval elektrikarjus, keskel libe jalalaiune rada, ja Rasa astus mul järel, tünn süles. Kiiresti ümber pöörduda polnud võimalik, kuid vastu jalutas meile rootslaste perepea. Tal oli silmi vaid kassi jaoks ja kellegi suplus näis vältimatu. Katinėlis sai siiski hakkama, kinkides meile minuti, mil tegime ilvese raja vabaks.
Julis oli probleemne vana – kord unustas ta, et ta polnud enam ilvesepoeg, kes tohtis talitajale sülle ronida, kord jahmus, avastades ennast otse inimese ees, kes polnud too, keda Julis otsis. Tööd oli ta pisikeses aedikus liiga palju, koristasime kahekesi ja ettearvamatu peremees oli kord jala kõrval, kord ninapidi maas käte juures, õnneks veel kõigega rahul. Siis ilmus Katinėlis ja Julis noorenes hetkega. Meid polnud enam, ilvese peas oli ainult jaht, küll aga oli kassi peas taipu ja kavalust. Nägin nüüd selgelt, kuidas ta Julist mujale juhtis, kui mina või Rasa juhtusime "joonel" ehk otse ilvese ja kassi vahel olema.
Lahkusin talust ja Katinėlis läks oma teed. Kord nägi Rasa teda kaugel metsas, peatas auto ja kutsus, kuid kass ei tulnud – või hoopis hakkas kodu poole astuma ning jõudis nädalaga pärale? Kui ma siis, 2010. aasta juulis, üle ristmiku tulin, jalutas Katinėlis mulle vastu. Rootslased olid ikka veel masenduses, kuid isane juba kontaktsem. Harras hüüdis ema, kes istus apaatselt paigal, ja pidurdamatud ilvesehakatised jooksid venna juurde, et läbi võre lakutud saada. Sõitsin koju ja kohe kadus metsa tagasi Katinėlis.
2011. aastal oli mul aega üksainus öö. Leedu teised ilvesed ootasid ka. Mälestasin koos ülejäänutega Julist ja Hüpikut, toitsin käest armsaks saanud rootslasi. Rasa pääses pereterrori alt ja kolis kaugele, ilves Poiss põgenes talvel ära ja elas vabalt. Öösel aedikust eemal tuli Poiss mulle ligi ja tervitas tuttaval häälel. Juuniöö Leedu metsas on liiga pime ja suvekarvas ilves ei valendanud puude vahel nii nagu hall-valge kass. Tänasin ilvest truuduse eest. Kas Poiss – hulljulge, hakkamasaaja, võitja – säilitas oma sõbrasuhted kassiga, kui kadus võrk? Kas Katinėlis sai talvest jagu?
Igal uuel suvel tulen taas meie koduseks saanud metsa. Otsin oma üht ilves-venda ja üht pimedas valendajat, kuni kusagil leian, kas või kellestki teisest.