(Tekst oli kirjutatud tellimistööna detsembris 2009 Igor Kotjuhi koostatud "Kius olla julge"-kogumiku (2011) jaoks ja oli sealt välja kärbitud ilma autorile teatamata. 2011. a-l ehk 1,5 a pärast valmimist riputasin teksti oma kodukale välja, aga 2014. a keskel saadeti see mulle ülevaatamiseks tagasi – tekst sai üle toimetatud ja ilmumiseks valmis. Nagu kirjastuste puhul ikka, ehk siin on 1 vastus küsimusele, miks ma oma raamatuid ilma kirjastusteta välja annan.)
Vähemalt kord aastas, heites pilgu sünnipäevalaste online-leheveerule, tekib mul tahtmine pruukida üht rahva lemmikväljendit: tule taevas appi, sest seal seisab mu nime kõrval seesama sõna, mis aastaid tagasi – "luuletaja". Asi ei ole selles, et aeg on edasi läinud ja olen välja andnud rohkem proosa- kui luuleraamatuid, vaid selles, et "luuletaja" on minu jaoks liiga kõrge tiitel ja ma pole nõus, et seda omistatakse igale luulega tegelejale, lausa ametinime asemel. Minu meelest võiks kõigi puhul tarvitada sõna "kirjanik" ja alles pärast füüsiliselt tasandilt lahkumist täpsustada, kas ta oli luuletaja või prosaist, kriitik, lastekirjanik, näitekirjanik, tõlkija, dokumentalist või veel keegi, või ehk oli ta kõike korraga. Alles tagantjärele tasuks hinnata sedagi, kas keegi oli poeet või värsisepp – meil on luuletajad mõlemad, pärjatud juba ette, nagu ka iga nägija või posija on ajakirjanduses kohe "maag". Kuna luule ja maagia on paljuski sarnased, ei tasuks ümber käia nende uurimata väega nii kergekäeliselt.
Kust tuli nii kõrge latt – teadagi, lapsepõlvest. Argipäev möödus teise keele keskkonnas, aga mu mõtete keel kõlas vaikuses. Ta oli nagu pühakoda mu enda jaoks, kuhu ma harva kedagi sisse lubasin. Esialgu polnudki, keda lubada, ja pärast juhtus nii, et kõik, kellega suhtlesin eesti keeles, olid luulehuvilised või lausa kirjanikud. Nende seltsi sattusin ka Eestisse elama tulles. "Pühakoja" tõin endaga Tartusse ja võtan kaasa igale poole, kus juhtun käima või elama, mis keeli ma seal ka räägiks. Sõnavara asjus olen nõudlik ka mujal, ja eesti keeles ei ole ma paljusid laene, millest teiste jutt kubiseb, endale siiani suhu võtta lubanud. Kirjasõnasse suhtun kaaluvalt – iga sõna peab minu tekstides endale õige, just temale määratud koha leidma. Olgu luules või proosas, otsin seda õiget nii, nagu oleks tegemist ristsõna lahendamise või keemilise võrrandi tasakaalustamisega – ikka selleks, et iga mõte võimalikult täpselt ja kompaktselt väljendatud saaks. Kui ka kirjandust tohiksin võrrelda pühakojaga, oleks luule selle kõige püham koht.
Niipea kui õppisin kirjutama, ja isegi enne seda, joonistades puuduvate tähtede asemel kujusid, üritasin ma oma mõtteid paberile panna – või ma ei tea, kelle mõtted need olid või kust need tulid. Neid tekkis järjest rohkem ja ma teadsin juba viieaastaselt, et minust saab kirjanik. Kuid ma ei tahtnud kirjanikuks saada, vaid lausa pelgasin seda teadmist ega rääkinud sellest kellelegi. Ema aimas siiski täpselt sama ja riidles minuga veel olematu valiku pärast. Paljugi, mida ma lapsena ette teadsin – et lähen mujale, mingile omale maale elama, et mulle tuleb kaks poega ühe-kahe aastase vanusevahega, ja palju muudki, mille tõesuses ei saanud ma tollal kindel olla ja mis on nüüdseks täide läinud. Kuid ma ei väida, et asjad poleks kuidagi teisiti minna võinud.
Miks ma üldse oma luuletusi kellelegi lugeda saatsin? See tundus alati nagu pea raiepakule asetamine. Igatsesin mistahes kontakti oma esivanemate maaga ja sattusin luulekonkursile Noorte Hääles, kuigi oleksin võinud leida ka mida iganes muud. Võistlemine, võrdlemine – nendes on minu jaoks sporti või tsirkust, enese eesmärgikindlat demonstreerimist ja muud ebamugavat. Olen ikka selline tüüp, kes annaks igale jalgpallurile oma palli, et nad selle ühe pärast ei kiskleks. Tollal, aastal 1983, olid mu luuletused nii jõuetud ja mu nende saatmine konkursile oli nagu pudelikiri, millele vastust ei loodeta, kuid vastus tuli. Too oli ka ainus kord, kui ma ise oma kirjutisi kusagile pakkusin, edasi tegid avaldamispakkumisi mulle teised. Osalesin ka paaril konkursil, sest teised seda tingimata vajalikuks pidasid. Neid ettepanekuid lihtsalt jätkus ja ma ei ole õppinud ennast pakkuma, esitama, teistega võrdlema ega konkureerima, ka paluda oskan vaid viimases hädas.
Vaadates luuletusi kirjutavaid inimesi leian, et nemad on palju ehtsamad kui ma ise. Kirjutatud ja kõlav sõna on minu jaoks kaks eri asja. Teised naudivad mõlemat – nii kirjutamist kui esitamist. Mulle ei meeldi lugeda teistele oma värsse, üldse ette lugeda luuletusi. Vabatahtlikult ma seda ei tee. Oma lastele lugesin raamatuid ette küll, see oli midagi muud. Saali ees võin ette lugeda proosat ja tõrget ei ole. See on nagu lihtsalt juttu rääkida, aga luulet esitada või laulda – kohe tekib algkoolist pärit protest pealesundimise vastu. Arvasin siis, et õpetaja esitamisest piisab, milleks pidid õpilased sedasama uuesti ette kandma? Praegu tundub, et oleksin ma siis välja öelnud: "Miks me neid salme nii palju nämmutame?", poleks see vastumeelsus mu hilisemale elule mõjunud. Kuid ega tolle aja lastel oma arvamust olla ei tohtinud, ka mõne kohatu muige pärast võidi noomida tunni lõpuni.
Nii läksid aastad, kuid meid kästi ikka veel luuletusi pähe õppida ja neid klassi ees esitada. See oli ajaraiskamine – samal ajal võinuksid õpetajad meile rohkem luuletusi lugeda või rääkida midagi huvitavat. Kurtsid ju õpetajad, et aega on vähe ja kooliprogramm ei võimalda läbi võtta kõike, millest nad tahaksid meile jutustada. Teiseks nöökisid õpetajad muudkui meist enamikku, sest olime halvad deklameerijad, ja kiita said need, kes esitasid luuletusi kõvasti ning väga emotsionaalselt, ka siis, kui see luuletuse sisuga kokku ei sobinud. Kõik tundus võlts ja see oleks mind luulest eemale peletanud, kui luule ei paistnuks mulle iseenesest nii salapäraselt meelitav, kõigele vaatamata. Saavutasingi endaga rahuleppe, otsustades, et minu jaoks kõlab luule vaikuses ja on paberist pähe edastuv tekst, ning olgu minu luuletused teistele sedasama – siis ei pea ma neile valetama, isegi mitte kogemata.
Kuulata luulet meeldib mullegi, kui esitaja millegagi ei liialda. Temperamentseid inimesi hästi ei talu, õigemini, ei oska neid tõsiselt võtta. Igasugune hirmu, ärevuse, kiirustamise, aga ka liigse rõõmuelevuse väljendus hääletoonis või miimikas tundub mulle kuidagi lapsik – inimesed pole veel eneses tasakaalu saavutanud, situatsiooni tuumani jõudnud, aga juba reageerivad, miks nii ebapraktiliselt? Miks ei luba nad endale ligi seda puhast vaikusehetke, mis kõik paika paneb ja milles oleme üks kõige olemasolevaga, sellest häiritud olemata? Kui me kõike, mis võib ja mida ei või ette tulla, juba ette mõtteliselt vastu võtaksime, ei lööks meid rööpast välja miski, ka näiteks manipuleerida ei saaks meiega enam keegi.
Inimeste meeleliigutused on mulle arusaadavad, olen neid ise kogenud enne, kui tundetargemaks sain, kuid näiteks vihkamisest ja kättemaksuhimust ei saa mina siiani aru. Õigemini ei mõista, kuidas teised aru ei saa: vihates ei vähenda me seda, mis meid häirib, vaid paljundame seda oma emotsioonide arvel veelgi. Luule oli vanasti loits, ta on tänapäevaseks muteerunud maagia. Luule võimendab kõnealust, nii et tasub mõelda, millele me tema kaudu jõudu anname.
Võin küll öelda "ei salli" või "kardan, et", võin panna paberile ka "vihkan" ning mängida sellega, kuid ette lugedes ei suudaks ma neid kohti eriliselt välja tuua, ikka oleks mul eteldes sama monotoonne intonatsioon nagu seda kõike enda sees hääldades, tundes või mõeldes. Kuidas tõstaksin häält midagi toonitamaks? Saan aru inimesest, kes räägib kogu aeg ühesuguse rõõmsa või tuhmunud häälega – selline on ta eluperiood, mõtteviis, järelikult ka luule, aga mis mõtet on üheainsa luuletuse sees häälega "lainetada"? Pealegi segab see teksti sisu jälgimast.
Kasutan sõnu, sest need on olemas, kuigi mitte enam mus endas. Järelikult ikkagi valetan? Teatud sõnadest saaks ehk loobuda, kuid inimesed lisavad neid teiste öeldule ikka, oma mõtteis, sest nad eeldavad nende sõnade kasutamist, nende tunnete tundmist ja teatud harjumuspäraste reaktsioonide tekkimist. Mulle öeldakse, et luule ettelugemiseks on omad reeglid, ja näidatakse, kuidas mõnda mu enda luuletust tuleb ette kanda. Aga siis pole see enam minu luuletus: infotihedust, intensiivsust tekstis ei ole alati õige tõlgendada kui kirglikkust, aga süüdistavad laused tasuks minu meelest pigem vaiksemini ja kurbusega öelda, mitte tuld pritsides. Luule on kõnest rohkem kontsentreeritud tekst, aga kontsentraate tasuks enne kasutust lahjendada, või kuidas?
Isemõtleja-interpreet tajub seda, kuid kuulaja ootusi täitma harjunud esitaja loeb tekstist välja midagi muud, kui ma seda kirjutades mõtlesin. Eksitakse sellegi tõttu, et sõnad on samad, kuid seosed nendega on igaühel vägagi erinevad. Panin tähele, et ka proosaraamatute arvustajad leiavad tekstist seda, mis neis sisimas vastu kajab või tundub kajavat, ehk seda, mis on neis endis, mitte raamatus. Nii esitaja kui kriitik eksponeerib kõigepealt iseenda olemust, seda üldjuhul märkamata. Lugejadki saavad tekstist aru kuidas iganes, minnes mööda neile mitte midagi ütlevast ja lisades uusi tähendusi neid puudutanud kohtadele. Rääkides üht ja sama keelt ei leia me ühist keelt kuigi sageli ning luule puhul on eksimisvõimalusi palju rohkem kui proosat lugedes.
Kui minu jaoks pole paljude sõnade taga midagi, milleks peaksin võimendama tühjust? Kõik, mis kõigutab tasakaalu, ongi tühi must auk, mis meie eluenergiat neelab, aga viha on armastuse puudus ja mitte midagi muud peale selle. See on ülim lapsikus – inimene lihtsalt ei tea, mida ta vihates endale ja teistele teeb. Ta on nagu kutsikas, kelle silmad on alles avanemata, ainult et loomal lähevad enne lahti silmad ja seejärel kasvavad hambad, aga inimene võib alles näiteks järgmises elus nägijaks saada. Seega, kui elus on mõni "auk", paneme selle kinni või läheme eemale, ja kui kirjutamegi sellest, siis ainult nii, et keegi tänu meile mõnest oma "august" välja saaks.
Samuti rõõmusõnad – kui paljude taga on lihtsalt vasikavaimustus ja ühe koha peal keksimine, mis liiga pikale venides hakkab samuti eluenergiaid pidurdama ja mõtete tasakaalu häirima. Sekundaarseid rõõmuavaldusi on armas vaadata, kuid need pole midagi tingimusteta õnnelik olemise kõrval – aga milliste sõnadega võib väljendada seda, luuleks ainsat tõeliselt sobivat meeleseisundit?
Olen alati arvanud, et luuletamine on info püüdmine infoväljast, seega pimedas kobamine, algeliseks tööriistaks keel. Luuletaja või mõni sarnane tegelane seab ennast teatud lainele, suhtlemaks kosmilise mõistusega. Kui palju "eetrivigu" eksitab teda, oleneb tema ajast, ühiskonnast ja kasvatusest, aga kui palju valejäreldusi ja väärtõlgendusi lubab sõnumi sisse ta ise, sõltub tema enese elukogemustest. Tulemus pole parem kui automaattõlkeprogrammi toorväljutis, kuid sensitiiv-üleskirjutaja paneb selle alla oma nime, sest nii on kombeks. Autor võib aimata, kui primitiivne, võrreldes algallikaga, ta üllitis on, kuid sagedamini varjub see tema alateadvusesse. Paljud teised ei oskaks sedasama isegi nii hästi sõnastada, temal on õigus kiidetud saada.
Seegi tundub mulle naiivne vajadus. Milleks peaks raadio ihkama tunnustust saate edastamise eest? Kas juba võrgus olemise tunne pole tema jaoks küllalt täiuslik õnneseisund, et soovida midagi veel? Ja miks peab tõlkija ennast autoriks, olgugi tõlge tundmatuseni autoriseeritud? Meil pole lihtsalt mõisteid määramaks, kes võiks olla mõnede meie ridade tegelik autor. Kosmiliste tõdede "allalaadija" on paratamatu valetaja, ent selle mõistmisest võib ta masendusse sattuda. Väljapääs? – võib kirjutada endast, lihtsatest asjadest, lihtsa keelega, sest ka seda peetakse luuleks. Sellelgi luulel on lugejaid ja midagi kasuliku saab neile ikkagi õpetada.
Rahvasuus on "luuletada" tähendanud ka "valetada". Kui teisitiütlemine lähendab meid asja tuumale, siis on luule tõe otsimise riist, kuid inimene tahab asju ikka pea peale, endale meelepäraseks keerata. Mõned ümberpööratud tõed on meile maast-madalast sisse söödetud ning me usume neid, näiteks et"inimene on looduse kroon" ja palju muud sellist. Autor kirjutab teksti ja mängib keelega. Ta kirjutab ise, kedagi teist ega kolmandat seal juures ei ole. Ent mina arvan, et hoopis tekstid kirjutavad meid ja keel mängib meiega – olgugi mitte kõigiga. Infoväli, kust luule tuleb, on elus ja mõistusega substants, ja kui keegi kirjutab luulet, siis teeb seda autori kõrgem mina, sellal kui maine keha on ainult vastuvõtja ja äravormistaja. See ehk ei kõla kõigile meelitavalt, kuid tulemus on sellise kirjutamise korral palju parem ja huvitavam, kui ainult füüsilise keha ja materiaalsesse ellu maandunud mõistuse koostöös sündinud tekstid. (Kui kirjutada vaid argivärkidest, siis tuleb seda väga vaimukalt teha.)
Kes sellele või mistahes asjale vastu vaidleb, see valetab – vähemalt iseendale, kartes tunnistada, et kõik on võimalik. Igaks juhuks ei eita ma elus midagi: kõik võib olemas olla, kõik võib tõsi olla, tahan ma uskuda seda või mitte, ja kõigeks võiks alati valmis olla. Kõigil võib olla üheaegselt õigus ja mitteõigus ning mõlemad vaatenurgad määravad samavõrd maailma elu. Ei mõista, miks inimesed võrdlevad ja riidlevad. Miks on nii raske jätta nähtused mustaks ja valgeks jagamata, selle asemel et tõmmata vastandite vahele võrdlusmärk? Miks on mõne jaoks võimatu tunnistada üles tehtud vead ja kõik oma – nii sihilikud või tahtmatud kui ka endale teadvustamata – valed ning alustada oma elus uut "luuletust"? Elu mitmekesisuse tunnistamine ei muuda olemist keerulisemaks, nagu seda teevad ebakindlusetunne ja tulevikuhirmud. See toob hoopis rahu ja turvatunde.
Üsna sageli juhtub, et olen mingil teisel arvamusel, kui see, mida mõni mu luuletus avaldab. Mis oleks, kui parandaksin need kohad enda veendumuste järgi, nagu mõnikord varem olen teinud? Olekski tegemist sellega, mida rahvasuu "luuletamiseks" nimetab, sest ükski mu ajalik kogemus ei hõlma täit tõde. Usun, et luuletuse tekkimise juures on veel üks osaline, luuletus ise, ja temal on alati õigus. Kumb on vanem, kas muna või kana? Luuletused on olnud valmis enne meid, nad lihtsalt tulevad siia praegu, sest nende kirjutamise hetkel peatub me ümber aeg. Samamoodi tehakse ettekuulutusi – avaneb pääs ajatusse dimensiooni, kus on kõik alati olemas.
Oma kolmemõõtmelises taevaaluses "toas" võiksime sedasama tunnetada ka siis, kui vaataksime väikelapse või looma moodi – ilma mõtlemata ja suhtumata – kuidas kukub meie suunas üks kõrge puu. Filmis näidatakse seda aegluubis. Anekdoodi tšuktši ütleks: "Puu kukub", teised pole sellekski võimelised. Pole toimuvale tähenduse omistamist, on ainult hetke igavikupikkuseks venitamine. Puu ei kuku päriselt mitte kunagi, ta ainult näib langevat. Samamoodi tundub taevast jälgides – tähed justkui hakkaksid liikuma. Öösse vaadates muutub pimedus värviliseks, ja samasuguseid hetki avaneb ka luule või luulelaadse proosa kirjutamisel.
Luule on vaikuse keel, suhtlemiseks mõistliku universumi endaga. Kõige parem muusika ja luule ongi vaikus, sest alles sellesse sulanult saame aimata, mis on vaikuse taga. Just selle uue "millegi" avanemine oleks luule, mille väljendamiseks ei sobi olemasolevad sõnad, kuid mis on ometi tajutav. Olles õppinud nautima öist metsaelu, tean, et pimeduses on kõike muud peale pimeduse ja vaikus polegi hääletu. Pärast selliseid kogemusi ei taha ma enam kirjutada igal teemal, ka mitte igasuguseid värsse lugeda. Tõelist luulet ei loo maakeral keegi, sest loodus ise on seda. Meie kirjutame vaid luuletusi.
Mäletan, kuidas algkoolilapsena nautisin astronoomiat, seejärel tudengina kõrgema matemaatika neid osi, kus universumite lõpmatu mitmemõõtmelisus lubas ennast peaaegu käega katsuda. Kvantfüüsika kursus tekitas minus aimuse, et avastades järjest peenemaid elementaarosakesi võib jõuda niikaugele, et kõige peenem neist osutub omakorda lõpmatuseks ja universumite kogumiks, kus kogu komplekt ettekujuteldavaid ja ettekujuteldamatuid reaalsusi voolab üksteiseks üle nagu Möbiuse lehe üksainus külg. Siitsaadik pidasin ma luuleks ainult neid tekste, mida lugedes tekkis mul sarnane aimus. Sellist luulet oli üksjagu, isegi küll, kuid mitte eriti palju. Betti Alveri ja Uku Masingu luules on küllalt universumi hõngu.
Luule on täppisteadus, sest kui ta seda ei ole, siis valgub teos laiali ja muutub keskpäraseks proosaks, aga proosale on lihtsalt teistsugused nõudmised ja seal on lubatud teatud hulk sõnavahtu. Kui tekst on veelgi umbmäärasem, muutub see jutumulinaks (sedagi peetakse kirjanduseks ja see täidab samuti oma eesmärki). Nii luule- kui proosatekst on nagu hoone, mis laguneb, kui ehitaja kogemused ja teadmised antud alal on nõrgad. Pärismajade lagunemist on silmaga näha, "luulevaremed" seisavad aga riiulitel muu luule hulgas ja keegi ei korista neid, kuni luulemaastik päriselt ära "võsastub". Siis korjab aeg ülearused üles ja raamatukogud kannavad raamatud maha. Loodan, et nende autoreid see enam ei puuduta, sest siis on nad juba kusagil mujal, uute ja põnevamate tegude juures.
Karkass, mis teksti "lagunemast" hoiab, on loomishetkest pärit sisemine energia, mis võib olla osaliselt autori enda oma ja võib seda ka mitte olla, kuid vaevalt võib see olla ainult autori oma. See oleks sama ebatõenäoline nagu ilma vooluallikata töötav arvuti. Kirjanikud ja meediumid on ühendatud samasse infovõrku ning info pole kellegi oma. Siiski tunnevad meist paljud justkui isiklikku seost endast kui kanalist läbikäinud infoga, mis pidi ammu iseseisvat elu elama hakkama. See on sama, nagu üritaksime edasi kasvatada oma täiskasvanud lapsi (ehkki paljud teevad ka seda). Mõned autorid kurdavad oma teoste vähese mõju pärast me ühiskonnale, kuigi ühiskondadel on maailmaruumis liblika eluiga. Mõned muretsevad oma teoste läbimüügi ning selle pärast, mida teised neist ja nende teostest arvavad. Mina soovin raamatule head teed. Siingi paralleel inimestega – kui kellestki hoolitakse liiga, hakkab tal just viltu vedama.
Paljud mäletavad peast oma aastaid tagasi kirjutatut ja mina pean pingutama, et kindlalt öelda, kas mõni ette loetud salm on minu oma või mitte. Kui lõpetan teksti, on see valmis ja "ära saadetud", aktiivsest mälust kustutatud, ning olen vaba tegelemaks millegi muuga. Kui tegin midagi valesti, olen ehk järgmisel korral targem.