Jäämine

J. Malin. "Mitu ühte"."Eesti Raamat", Tallinn 1990.
J. Malin. "Padi südamel". "Eesti Kostabi-Selts", Tartu 1990.

Ligi 10 aastat olin lugenud Jaan Malini luuletusi vaid perioodikast – ja nüüd on tal peaaegu korraga ilmunud kaks luulekogu.

Aastaarvud näitavad, et kolmandik luulekogu "Mitu ühte" on kirjutatud 1986. aastal, kolmandik enne (1980.–85. a) ja kolmandik pärast seda (1987.–89. a). Seega on enamik luuletusi kirjutatud nn stagna-aja lõpus ja nn ärkamisajalgi. Omast ajast (kas ainult stagna-ajast?) unistab autor ära põgeneda. Kuna see on võimatu, siis unistab ta kasvõi põgenemise proovimisest ("Seletuskiri"). Põgeneda, et proovida oma jõudu võitluses ("Soov"), ükskõik, on selle tulemuseks võit või kaotus, elu või surm.

Võitluse teema kajastub paljudes luuletustes. Luulekogu põhiteemadeks võib arvata ka mineviku, oleviku ja tuleviku suhte ning minemise ja jäämise (püsimise) küsimuse. Need teemad on ära märgitud kohe raamatu alguses ning esinevad edasi sümbolitena, mõisteid ainult täpsustatakse, laiendatakse. Paljudes luuletustes loob autor oma aja pildi – see aeg on nii äratuntav, staatiline, tüütu ja vaimuvaene. Selles ei taha kuidagi viibida, vaid põgeneda ükskõik kuhu: võitlusesse, võõrasse majja ("Chorea minor e. Pöördumine III"), koguni elust ära ("Eha tänavas") ja peaaegu et võõrale maale koos oma maa ja selle randadega ("Maa läheb ära, /.../ Rannadki läksid"). Aastal 1981, kui olid kirjutatud need read, vahest tõesti polnud muud väljapääsu. ("Vabal tahtel jätsin vaimu võitlusvälja... ", 1986). Kuid juba 1987.–88. a-l kirjutab Malin:

Siin on Su elule määratud maa.
Siin Sina tead oma püsi.
("Pöördumine I")

... elustub meie kohus mineviku ja tuleviku ees:
Püsida siin
ja praegu.
("Olla")

Enese juurde ja müüritult põikjaks
rahvas jääb. Võõras on mistahes ting.
Käia võib kõrvu, kuid siht püsib ühine.
("Vägi")

Neid ridu kirjutades autor veel usub seda, millesse me kõik uskusime 1987.–88. a-l ("Siin ilma usuta keegi ei saa /.../ Siin pole karmimat kohut kui usk.") Veel pole autor usust ega võitlusest kibestunud, kuigi seegi on eos ("Kas?"). "Üks on selge – meie tõuseme", – ja ongi kogu laulev revolutsioon a la Malin, ilma kirgede ja ülearuse pateetikata. Rahulikult ja mehelikult mõtiskleb Malin sellest, mis tõusule järgneb: "Nad võtavad kõik võimuga ja irvitavad pääle... ", jääb ainult sõna ehk "sõna jääb/ kas kuuldavalt või mitte" ning:

...kui välja ütleksime kõik, mis otsib väljapääsu.
Meie sõnadest ei ole nendel mingit pääsu.
("Jüriöö eelseisund e. pardiajajatele")

See ongi kõik. Sellises ebakindlas ja ärevas meeleolus proovime siseneda teise ja kolmandasse luuletsüklisse, kus meile pakutakse hingeelu ja fantaasiamaailma lüürilised ja pisut iroonilised loodus- ja tundepildid. Nad on kahtlemata huvitavad kujundite, keele ja vaatenurga poolest, ikka suudab autor näidata midagi uut, öelda uut moodi. Kuid lugemine ei edene. Luulekogu algus kannab liiga suurt mõttekoormust, kulminatsioon saabub liiga kiiresti. Luulekogus on tõesti "mitu ühte", mida vaevalt saab tervikuks nimetada. Mõtlesin, mismoodi need osad üldse koos püsivad? Püsivad ikka, kuigi ähvardavad koost laguneda. Tsüklite nimetused on allutatud liikumise allegooriale: I – "Viibimine" (staatilisus), II – "Rebenenud riie" (muutus, liikumise algus), III – "Õhk lukuaugus" (liikumine). Mitte ei leia aga, mis liiguks tsüklist tsüklisse. "Tervik tekib ehk vaid elus endas," ütleb Malin oma teise luulekogu lõpus.

***

J. Malini teine luulekogu on esimesest kaks korda lühem, kuid terviklikum ja julgem. Luuletuses "Julgus" on paratamatusena esitatud: mida (head või halba) inimene ka ei teeks, on alati julgust vaja. Kui esimeses kogus autor vihjab, siis teises ütleb otse välja ega vaja enam sümbolsõnu, tema väljaütlemise oskus on märgatavalt arenenud. On kasvanud ka sisseelamise oskus: esimese raamatu luuletused "Voli", "Ähmane püsimine", "Lävimisest" ja teise raamatu luuletused "Võitjapoolel", "Vennad", "Side" kujutavad eelmise põlvkonna elu ja mõtete maailma. Julgen väita, et luuletuses "Määratu" püstitatud probleemi pole eesti luules veel puudutatud.

Esimese luulekogu puuduseks oli, et mitmes luuletuses on juttu ühest ja samast asjast ning kirjeldamisel on kasutatud samu võtteid. Teise luulekogu keel kipub kohati liiga keeruliseks minema, kujundid kuhjuvad, teksti tuleb mitu korda siseneda. Ometi vastab keerulisele väljendusele alati huvitav mõte ja ega ei teagi, kas oleks võimalik sedasama teistmoodi, lihtsamas sõnastuses edasi anda.

J. Malini teine luulekogu on tsükliteks jaotamata ja sarnaneb esimesele luuletsüklile, on isegi süngem sellest. "Kahtlus käib üle kõige", ümbrus on autorile võõras ("Ümberringi"), tihti esineb esimese luulekoguga võrreldes uut liiki irooniat. "Peameeste pikast plärast" on tekkinud väsimus, lootust rahva ühtehoiule enam ei ole ("nupule vajutajad/ kraavikaevajad/ marssijad/ räägivad emakeelt// vabadus ja vabameelsus hommegi// et raske hingata"). Kuid selleski "revolutsioonilisi laule korisevas valamus" "olemises hoiab vaid lootus". Autor "ei tea, kas sellel lootusel on alust", ja usk "lööb üha enam kõikuma". "Mis saab meist homme", kui "võitleme kätte vabadust, vaimust vaesed"? – seegi arusaam on esimese luulekoguga võrreldes uus. Ka on teises luulekogus esitatud murede ring esimese luulekogu omast laiem:

Meid telerite kaudu söövad manad,
sest pomme kuskil ikka alla sajab.
Ning eesti rahva laulud hallid, vanad
see vihm must korralt kaugemale ajab.
("Siht")

Ning jälle ei ole autoril raamatu lõpuks pakkuda midagi lohutavat (nagu ei ole seda pakkuda elulgi). Vahest ainult: "Võib-olla kevad või suvi annavad jällegi lootust" ja – luulekogu viimane lause ehk jälle üks jäämise motiiv – "seni püüan jääda iseendaks".

Seda viimast võib öelda J. Malini suhtes alati – tema ei ole kellegi moodi, ei elus ega luules. Omamoodi ja omaette.