ILVES ELAMU JUURES POLE MUJAL MAAILMAS HARULDUS

Leidnud nähtuse seletamiseks mõne sõna, tahab inimene, et elu alati selle järgi käiks. Ilves on väga ettevaatlik - enamikes olukordades see sõna kehtib. Ilves on kohutavalt uudishimulik. Kui uudishimulikkus ettevaatlikkuse üle võitu saab, tuleb loom inimese lähedusse. Näiteks tahab inimene, et olukorra nimi oleks "marutaud" - ehk saagu igale olukorrale külge pandud üks ja vastuvaidlematu silt. Sageli aga selgub, et loom tapeti ilmaasjata, sest marutaudi polnud. Kui ettevaatliku looma asemel oleks ilvese külge pandud kokkuleppeline silt "ettearvamatu käitumisega loom", oleksid ehk paljud süütud ilvesed ellu jäetud. Nagu iga kaslane, teeb ilves seda, mida parajasti heaks ja õigeks arvab: ta kas käitub ettevaatlikult või millegipärast täiesti vastupidi.

Kõikide maade ilvesed käituvad ühtemoodi, inimene aga vastavalt omal maal kombeks saanud mallile. Venemaal usutakse, et ilvese toob inimeste lähedusse alati ainult nälg, ja Soomes, et uudishimu.

19. 3. 2004 uudistas üks ilves Venemaal, Vjatka lähedal Ossinovo küla hoovis, kui maja omanik öösel õue asjale läks. 3 koera olid vait ja värisesid nurgas. Peremees jooksis püssi järele, kuid ilves oli juba läinud.

2004. a mais teatas Soomes üks Viitasaari pere, et saatus on neid õnnistanud huvitava noore ilvese eksemplariga - 2 korda jäi ilves keset õue paigutatud lõksu kinni, ta aidati välja ja naljatati, kas loom jääb lõksu ka 3-ndat korda või on juba õppust saanud.

Eelmistel aastatel on samasuguste ilveste puhul Soomes võetud kätte fotoaparaat või kinokaamera, meil aga järjest püss.

20. 5. 2004 kell 7 hommikul seisis Rõngu valla ühes õues noor kõhnavõitu ilves ja vaatas ketikoeraga tõtt. Teisele loomale silma vaadata on üks kaslaste suhtlemisviise: esiteks hüpnotiseerib kaslane teist looma, nagu teda paigale naelutades, ja saab oma vastast pikemalt uurida, teiseks ei kaasne sellega alati jahtimissoovi. Kohtumine võis jääda inimestele teadmata, nagu neid küllalt jääb, sest hüpnotiseeritav koer ei haugu, kuid teine, ketivaba koer jooksis eemale ja tõstis kisa.

Miks tuli ilves inimese valdustesse, andis ulukite spetsialist Harri Valdmann 4 võimalikku seletust: noor, kogenematu, äsja iseseisvunud loom otsib endale ala ja võib sattuda kuhu iganes. Pealegi on tegemist isasega, mis suurendab ettearvamatu käitumise võimalust. Noor rändur on näljas ja on uudishimulik. Viimane võimalus, mis ilveste puhul on väga haruldane võrreldes rebaste ja kährikutega, on marutaud. Isegi metskitsed ja lehmad jäävad marutaudi ilvesest sagedamini. Valdmann ei uskunud, et ilves oleks koera murdmist üritanud.

Majaperemees ei üritanud olukorda lahendada, vaid likvideeris selle. Ta lasi ilvese maha ja laboris selgus, et marutaudi loomal ei olnud, hoopis oli loom väga kõhnunud. Inimest vastutusele ei võetud, sest loom olla käitunud ebaloomulikult. Parem oleks inimene korrakski "ebaloomulikult" käitunud ja näljasele loomale süüa pakkunud.

Võimalikud lahendused, mis peremehele pähe ei tulnud:

1. Katkestada koera ja ilvese silmside: koer hakkaks haukuma, teinegi koer tuleks haukudes lähemale ja ilves oleks jäädavalt lahkunud.

2. Inimene võis tõmmata ilvese tähelepanu millelegi muule, näiteks lärmi tekitades, loom oleks inimest märganud ja kadunud.

3. Inimene võis looma kõnetada ja sellestki oleks piisanud (ainult tõelise marutaudi puhul võib-olla mitte).

4. Juba Naksitrallide raamatus on öeldud, et loomad ei kannata naksitrallide pilku - tegelikult oli see jutt inimese pilgust.

5. Võis proovida looma kiviga visata ehk meelega mööda visata. Pihta saamine võib vigastada ja suurema isailvese puhul vastupanu tekitada. Vee pritsimine ilvesele ei mõju, kui jutt pole just voolikust, see aga oleks juba loomapiinamine.

6. Kui ilma püssita kohe kuidagimoodi mehetunnet sisse ei saa, võib õhku tulistada.

Ilvestele saavad saatuslikuks inimeste eelarvamused ja müüdid metsloomade kohta, sest mitte loomade käitumine ei muutu, vaid teiseneb inimese suhtumine looma käitumisse.

Ilves ei ela tihnikus ega sügaval metsas, vaid hoidub Vene teadlaste väitel pigem metsa äärele. Kõikide maade ilvesed kasutavad autoteid, metsasihte, lumesõidukite ja inimese tallatud radu. Nii Eesti kui Kaug-Ida ilvesed tulevad metsamajade akende juurde ja piiluvad sisse ning käivad metsas inimese taga oma uudishimu rahuldamas. Enamikest kohtumistest inimene teada ei saagi (tagantjärele leitakse mõnikord jäljed).

Vene suurim ilveseteadlane Jevgeni Matjuškin on öelnud, et isegi 1,5-aastane ilves näib igas suhtes infantiilne välja, meil aga nähakse ka pooleaastases, täiesti abitus ilvesepojas "hirmsat kiskjat" ja "õelat metslooma".

Kui vanemate valduste lähistel "vabu kohti" pole, rändab noor ilves kaugemale ja võib pahaaimamatult sattuda näiteks Kadrioru staadioni WCsse, nagu juhtus 2000. a veebruaris ühe sugugi mitte marutaudis noore ilvesega.

Suve lõpus 2003 käis uudishimulik ilves Tampere linna piiril ühe maja õues ning selle lähedal peaaegu igal õhtul. Pahandust ta küll ei teinud, kuid hirmunud elanikud taotlesid mahalaskmise luba. Wild Lynx ry aga seadis omalt poolt ilvesele lõksu, et viia loom kaugemale pelglikest inimestest.

Juulis 2003 jalutas Soomes, Hyvinkääl ühe suvila õue üks noor uudishimulik ilves. Kuna Soomes on marutaud vaktsineerimise teel nulli viidud, ei tekkinud suvila omanikel ühtegi halba kahtlust. Kuni lihtsameelne loom õues uudistas, tehti temast mõned naljakad pildid.

2005. a talve lõpus Soomes, Punkaharjul, küpsetati külaliste jaoks ja pandi talu õue jahtuma fooliumisse keeratud "kalankukko" ehk kalaga täidetud leivapäts. Ilvesejäljed viisid selle jahtumispaigani ja metsaäärde tagasi, kus talunikud leidsid ainult fooliumi, kuid mitte kellelgi polnud kahju "kukkost" ega kasutamata loomatapuvõimalusest.

Läti ilvestest oli juttu "novembriorbude" peatüki lõppu paigutatud varasemates lugudes. Ka Leedus tuli sel aastal Panevėžyse linna noor ilves, teda hoiti naturalistide ringis karantiinis, toideti normaalkaaluni ja lasti loodusesse tagasi.

Miks naaberriikides ei ole aastate jooksul esinenud ühtegi inimvaldustesse tunginud ilvese tapmise juhtumit? On neis riikides marutaud või ei ole, kasutatakse seda metsloomahirmu varjamiseks ainult meil.

3.7.2005. a tuli Järvamaal Albu vallas Orgmetsa külas jahimehe õue tõepoolest marutaudis ilves – nooremapoolne kõhn emane, kõigest 14 kilo raske (jahimees muidugi kiitles rajoonilehes 25-kilose ilvese tapmisega). Eelmised tõesti marutaudis ilveste juhtumid leidsid aset 26.9.2002. a Viljandimaal Penuja külas ja 12.11.2003. a Järvamaal Tänassilmal, aga näiteks 2001. a detsembris Puurmani vallas tapetud emailves ja ta 2 poega kuulutati marutaudis olevaks kohaliku äti väitel, sest laborisse neid ei saadetudki.

Ka järgmises loos sai inimeste nõmeduse ohvriks marutaudivaba, vaevu 5-kuune ilveseorb. Alates 1970ndaist, kus Euroopas alustati ilveste loodusesse tagasi toomisega, kubisevad andmebaasid just oktoobrist detsembri lõpuni kanaaedadesse tungivatest ilves-orbudest. Pooltel juhtumitest leitakse lähedalt ja salakütitud või alla aetud emailves. Kuni hiired ja konnad on saadaval, püsivad ilveseorvud metsas, kuid juba esimene hallaöö võib tuua neid küladesse – just nagu juhtus 14.10.2005. a hommikul Järvamaal Lehtse vallas.

Kuru küla 73-aastane elanik Ivo Kirsipuu kargas perenaise kisa peale õue - aluspükste väel, nagu "Järvamaa Teataja" ülistavalt mainis. Koer ajas ilvese aianurka ja peremees lõi talle puutoikaga kolm korda pähe. Perenaine tahtis loomal kirvega pea otsast lüüa, kuid loom oli juba niigi surnud. Mees polnud päris kindel, et tegemist oli ilvesega, sest ta oli näinud seda looma vaid loomaaias, perenainegi väljendus: "mingi loom". Et ilvesel võis olla marutaud, arvasid hoopis kohalikud veterinaarid Jüri ja Maie Kommusaar, Kirsipuudel käivitus tapmisrefleks ilma selletagi. Keskealised loomaarstid olid poolesajanditagustes dogmades kinni, arvates, et taludesse kipuvad ainult marutaudis loomad. Küll oli üllatus neile, kui labor marutaudi ei avastanud.

Kuigi maja ümbritses võrkaed, sundis nälg ilvesepoja mingit auku leidma. Plankaed oleks ehk kanad loomale nähtamatuks teinud ja kiusatus ei oleks üle kaalunud hirmu. "Kartmatu" ilvesepoja kohta öelda ei saa, sest inimeste ja koera ilmudes asus ta põgenema. Ta jõudis murda ühe kana, mis 5-kuuse ilveseorvu puhul on pigem saavutus. Sõna "ilvesepoeg" ajakirjandus aga vältis, et esitades uudist vales valguses võimaldades rahval online-kommentaarides naljatada poliitilistel teemadel (mis erakonnas oli see valimiste ajal maha löödud ilves) või targutada teemal, kui ohtlik oleks võinud olla marutaudis, suur, metsik, jõhker inimverejanuline jne kiskja. Kuigi sobivam oleks küsida, kuhu jäi selle ilvesepoja ema. Vaid Delfi julges osutada probleemile sõnaga "ilvesepoiss" uudise pealkirjas ja kommentaarid ei kaldunud enam teemast nii väga eemale. Mujal nimetati looma "ilves" või "noor ilves".

Kui see oleks tõesti "noor", st ilma emata hakkama saaja ehk 15–20 kg kaaluv 1,5-aastane ilves, siis ei hoiaks see naisterahvas (klõpsake siin asuval pildil) teda nii rahuloleva näoga tagakäppapidi. Looma kere on poole inimkäe pikkune ja sellise looma koht oleks kuni järgmise suveni metsloomaturvakodus.

Ühe sellise turvakodu perenaine Kaja Kübar arvas, et "inimesed kardavad just neid, kes pole marutaudis ja mängivad ning lasevad end hammustada neil, kes on marutaudis. Looma enda hirm on muidugi keerulisem, ka teatud staadiumis marutaudis loom kardab ja samas autokolksuga kährik ei karda, ootab inimese abi".

Teise Eestis tegutseva metsloomaturvakodu perenaine Moonika Robi kommenteeris uudist nii: "Tapame jah kõik elusa ära. Kui käsi tõuseb tapma noort ja rumalat looma, küll siis tõuseb tapma ka inimest. Lugupeetud veterinaarid, kes panite kohe marutaudi diagnoosi! Ehk tasuks teil minna uuesti kooli. Meil kosub praegu koerte käest pureda saanud kährik, kelle päästis ära jahimees ja otsis abi. Loomaarst Villem Robi küll ei kiirustanud teda tapma, vaid panime loomakese eraldi aeda, kus ravime tema haavu ja tänaseks on selge, et kährik on marutaudivaba."

17.11.2005 sundis üks Võrumaa koer ilvesepoja taluõuele, õunapuu otsa pagema. Kohalike jahimeeste sõnul ajasid nende koerad teda enne emast lahku. Kuna ilvesejahihooaeg polnud veel alanud, tuli küsida eriluba ja siis saanuks 2 kasu korraga – nii oleks detsembrist alates tohtinud jahtida ka emailvest, kui temaga kutsikat enam polnuks.

Kuid ükski kord tahtsid inimesed olla loomalapse vastu head ja ilvesepojast teavitati hoopis Nigula turvakodu ning päästeametit. Viimasel oli mitu kahtlust, kuidas ilvesepoeg kinni püüda, ent õunapuu omanik pidi kähku ära sõitma ja ilma temata õue minna ei tahetud. Kuna talunik sidus oma koera kinni ja päästeamet kavatses oodata hommikuni, õnnestuski ilvesepojal taluõuelt lahkuda ja loodetavasti leidis ta ema üles. Kaja Kübar luges jahimeestele sõnad peale, et selle või teise loomalapse välja ilmumisel tuleb ta kinni püüda ja Nigulasse viia, Moonika Robi oli aga valmis ilvest kas või pimedas ja ilma päästeameti abita kinni võtma minema.

Põhjustas seda kõike mõni tähtede hetkeseis või tohib uskuda inimeste veidigi inimlikumaks muutumist? Mina usuks sellesse küll alles siis, kui seadus selgesõnaliselt keelaks ilvesepoegade tapmise ja kohustaks inimesi mistahes metsloomaorbudele abi andma.

Probleem pole ilvestes, vaid inimeste metsloomahirmus, mida inimene on ise endale sisendanud. Milline oleks normaalne (mitteparanoiline) suhtumine metsloomadesse, julgevad lehed kirjutada vaid 1. aprilli numbris. Jääb ainult kahetseda, et Rõngu ja Kuru küla ilvesetapjad pole lugenud 1. aprilli "Sakalat"

Valeria Ränik, 2004-2005