Sakraalpsühholoogia

Kui 21-aastaselt ei toimu astraalkeha vabanemist kehalistest mõjudest, siis inimene jääb algeliseks ehk animaalseks, oma tungidesse kinni. Ta põgeneb reaalsusest (kannatustest ja kohustustest) ükskõiksusesse või agressiivsusesse, igavleb ja otsib tuge alkoholis, uimastites, seksis, veel varem üritab ennast ergutada suitsetamisega. See juhtub siis, kui kiire kasvamine toimub enne, kui elundid on välja arenenud, aga ka liiga kiire vaimse küpsemise puhul, siis astraalkeha eemaldub oma pettekujutluste maailma, eeterkeha aga seob ennast üha tugevamalt füüsilise kehaga, kuni kaotab oma võime taastada selle kahjustusi. Ilma astraalkehata ei saa ka Kõrgem Mina luua ühendust füüsilise kehaga. Ka siis, kui14–21 a vahel ei teki inimesel millegi vastu austust (ta ei pea midagi pühaks), ei ole ta Kõrgemal Minal võimu, et ühendada elujõudu ja mõistust. Kui isiksuse areng takerdub astraalkeha madalamatesse aspektidesse (ihad, soovid ja igatsused), tekib neuroos, kui hoopis eeterkeha ainevahetusprotsessidesse – psühhoos, kui aga kahjustunud füüsilisesse kehasse, on psühhoos pöördumatu.

Sünnienergiast piisab tavaliselt kuni 28 ja vahel ka 35 eluaastani, kuid mõni kiiresti arenev noor jõuab null-seisu juba 17–23 aastaselt. Ta teismeiga möödus normaalselt, ja äkki ei oska ta endaga midagi peale hakata. Kes sel hetkel oma teist individuaalsust ei avasta, selle puhul algab taandareng ja allakäik.

Seni tähendas elu enamasti vaid kehalist eksistentsi, ja kui üleminek (Päikese mõju all) laabub hästi, hakkab arenema inimese vaimne ehk kosmiline isiksus. Marsi mõjul arenevad 21–28 a vanuses tunded, mõttekujutlus ja mentaalkeha, vanuses 28–35 a aga täieneb mõistus inspiratsiooni varal Jupiteri mõjul. Vanuses 35–42 a areneb Saturni mõjul tahe ja intuitsioon. Vahemikku 21–42 a võiks nimetada öise teadvuse arengu perioodiks, sest Saturn vastutab unes kõndimise eest, Jupiter saadab unenägusid, Marss aga rahulikku ilma unenägudeta und. Need 7-aastased perioodid justkui kordavad 3 esimest "7-aastakut", ainult kõrgemal tasemel – "Marsi ajal" on rõhk tundeelule, "Jupiteri ajal" mõistusele, "Saturni ajal" teadvusele. Esimese puhul ollakse kirglikud, õpitakse ennast tundma, luuakse perekond ja vahetatakse töökohti, teise puhul püütakse aktiivsuse ja asjalikkuse poole, et midagi saavutada, seejärel osutub äsja loodud kindlustunne ebakindlaks ja tuntakse vajadust millegi täiesti uue ja "tõelise" järele.

Vanuses 42 a saabub teine kriitiline hetk, millal on võimalik nii allakäigu algus kui üleminek uuele arengutasemele, seda juhul, kui inimene on leidnud oma vaimse andmise viisi ja pääseb nähtavalt või varjatult juhtima sotsiaalset või vaimset sfääri. Kuigi esimene valik on alati vale, ei tohi inimene pärast 43. eluaastat enam eksida – talle lihtsalt ei anta enam alati võimalust oma vigade parandamiseks.

R. Steiner leidis samuti, et 3x7 aastat kulub inimesel kehalis-hingelise, 3x7 a tegeliku hingelise arengu ja 3x7 a vaimuarenguks. "Seitseaastakute" kaupa jaguneb sinusoidne elukõver pluss- ja miinusperioodideks, mil toimuvad psüühika ümberkorraldusega seotud murrangud, viimaste hulka kuuluvad 7–9, 14–17, 29–31, 49–51 ja 69–71 eluaastad. Sel ajal jäädakse näiteks sagedamini auto alla või esineb palju muid õnnetusjuhtumeid. Edasi kordub uuel tasemel jälle sama: vahemikus 42–49, 49–56 ja 57–63 a, mil tuleb veel üks null-seis, kui tuleb teed valida, sest kõik enne selgeks saanu paistab taas olevat palju keerulisem, kuid kas inimesel on säilinud võime uutes oludes muganduda, sõltub ta eelnevast elukäigust. Enamasti pole seda niivõrdki, et tõmbuda oma senisest tööst ja leida oma elule uue sisu. Järgmine sarnane hetk tekib 84-aastaselt – ehk aega on küllalt, et võtta end kokku ja ise mõttetarkade raamatuid lugeda.

"Seitseaastakud" pärinevad Muinas-Kreekast, kus kasutati atlantide vaimset pärandit.

Näiteks Pythagoras valdas atlantide psühhotehnika salaõpetusi ja soovitas teha nii: õhtul ja hommikul meenutada kuni peensusteni päevasündmusi ja neid hinnata, seejärel hakata meenutama eilset ja üleeilset päeva. Tasapisi muutub mälu üha võimsamaks ja saame meenutada mistahes perioodi oma elust kuni oma sünnini välja (rääkimata juba raamatutäite tekstide meelde jätmisest). Edasi saame meenutada eelmisi elusid ja keskendudes näeme ka sündmusi, kus meie ise ei osalenud – mida tahes ja kus tahes toimunut, nii minevikus kui tulevikus. Saame ka oma päeva programmeerida: enne hommikul tõusmist tuleb kujutada ette kõiki tuleva päeva sündmusi peensusteni välja ja üritada mõjutada sündmuste käiku.

Gunnar Aarma õpetas, et kuni 7-aastaseks saamiseni peab laps viibima kogu aeg emast mitte üle 4 meetri kaugusel (see tähendab ehk, et ema ja lapse biovälja summeeritud ulatus on 4 m), 7–14 aastane võib olla emast eemal 4–6 tundi päevas ja 14-aastane juba terve päeva, kuid öösel peab magama ema läheduses – "7-aastakute" põhimõttest lähtudes kuni 21. eluaastani.

Kuidas mahasurutud hirmud iseloomuna avalduvad?

Fritz Riemann jagas inimesed nende mahasurutud hirmude järgi 4 tüübiks, kuigi andis neile mittesobivad nimed, mis viitasid arstiteaduse traditsioonidele, kuid mitte nähtuse olemusele. Olgu siis parem tüübid A, B, C ja D.

Tüüp A

Inimesel on hirm lõpliku ja möödapääsmatu ees, mida üritatakse edasi lükata kas muutudes, võideldes ja riskides, või hoopis reaalsusest kõrvale hiilides, peaasi et mitte võtta reaalset olukorda sellisena, nagu see on. Olgu piiravaks asjaoluks sooline roll, vananemine, põhjuse ja tagajärje seadus või mis iganes – "elatakse nagu kummalises maailmas, mis annab järele, on suvaliselt venitatav" ja kus leidub alati "tagauks", kuhu oma tegude tagajärgede eest põgeneda (tehtud vigu saab alati kuidagi põhjendada, musta valgeks rääkida) ja andekamatel veenjatel õnnestub oma "venitatud reaalsust" koguni teistele pähe suruda.

A-tüübi põhihirmu esindajad seda endale ei teadvusta, asendades selle hulga väikeste, tihti banaalsete hirmudega, ja sisemine konflikt nihutatakse välistele hirmuobjektidele. Ärritaja (mõte, inimene, faktid minevikust, alateadlik teadmine möödapääsmatusest vm) lülitatakse oma keskkonnast välja ning juhitakse oma ja teiste tähelepanu mujale, tähtsalt kõrvalisele. Inimesed hüppavad ühelt teemalt teisele, tekitades nähtustel olematuid seoseid ning oskavad oma keele ja pseudoloogikaga vestluskaaslasi nurka suruda.

Isegi väga viisakale või ka olematule kriitikale reageerivad A-tüübi inimesed mitmesuguste vastumeetmete hüsteerilise laviiniga. Nende süüle vihjanu külvatakse üle etteheidetega, mis kõik käivad muude asjade kohta, kuid millest võib kergesti välja lugeda, mida oleks ründajal iseendale ette heita, kui ta oleks võimeline mõtlema olukorrale ennast petmata. Selle asemel korraldab ta "publikule" mõeldud "stseene", eesmärgiks oma süü teistele veeretada ja tõeaimaja-vastane maha teha. Eneseõigustaja ei häbene ülepaisutatud kirglikkust ega pateetilisi žeste, sest ta ei anna endale aru, kui kaugel asub tegelikult oht ja millal ta ise oma kättemaksuihaga üle piiri läheb või kellele ta tegelikult kätte maksab.

Oma intriigiga kordab ta paratamatult lapsepõlves kogetud olukorra skeemi, kus üks pereliige kasutas ära teist liiget kellegi kolmanda vastu võideldes või ennast kaitstes. Näiteks võib ta tekitada endale või omaenda varale kahju ja seda kindlamini panna teisi uskuma, et seda tegi ta kujuteldav vaenlane. Samas loodab sepitseja, et süüdilavastatu sellest ehk teada ei saagi või kui saab, võib ta asjaolud veel kord enda kasuks väänata ja end puhtaks rääkida, et ohver usuks kedagi kolmandat süüdi olnuvat. Kuna siin kordub peresisene olukord, et julge intrigeerija päriselt suhteid rikkuda, sest a) perekonnas seda ei tohtinud, b) äkki läheb neid inimesi veel vaja ja c) et kellegagi manipuleerida, peab keegi ju tolle kõrval olema.

Olles sisuliselt täiskasvanuks arenemata, elavad sellised inimesed oma isiklikus reaalsuses justkui ilma ajataju ja eluloota. Käitumismalle on palju: kes valetab ennast nooremaks, kes üritab noorem välja näha, kes väidab, et on minevikus tegelnud hoopis teiste asjadega kui tegelikult. Minevik ei paku enam huvi, selle võib unustada ning olla siiralt ja sügavalt solvunud, kui tuletatakse meelde mõnd vana esitust – midagi sellist ei olnuvat või juhtus see kellegi teisega, kõik olla alatu väljamõeldis ja teiste omakasupüüdlik pahatahtlikkus.

Moraal pole nendele inimestele mingi kohustus, kuhu selle järgimine ikka välja võiks viia, eksida ikka tohtivat, tähtis on vaid, mis vaatenurga alt seda eksimist vaadata. Kirjeldatud tüüpi kuuluv inimene ei pruugi ennast selles tekstis isegi ära tunda, sest tema pilt iseendast ja kõigest ümbritsevast on selleks liiga moonutatud. Ta ei mõista, miks teised tema selja taga itsitavad ja teda sõrmega näitavad.

Seda inimtüüpi esindavad nii hiilgavad vallutajad ja don juanid, kui ka teatud liik seebikategelasi, kes nuhtlevad surmapatuna seda, et neid armastusväärseks ei peeta, samuti kõmuajakirjade staarid, kes ei vali vahendeid, et ainult ennast pidevalt säramas näha. A-tüüpi kuuluvad ka "kohalikud" provintsiaalsed kuulsused või lausa "vaikesed" tühised inimesed, kes kompenseerivad oma varjatud nõrka enesekindlust ja puudulikku identiteeti oma isiksusega, püüdes iga hinna eest teistele muljet avaldada ning tähelepanu keskpunktis olla. Selleks esinevad nad palju vaesemate ja haigetena kui nad on – kui nii oli tõhus vanemaid endaga tegelema panna, mõned püüavad teisi erutada ja võluda oma lapsiku sarmikuse või abitusega – kui sellega oli kerge teenida suurte imetlemist, jne. Igal juhul on tegemist teiste ärakasutamisega, kus suheteks vajalik lähedus on võimalik vaid poolikul kujul, sest nii oli lapsepõlves.

Sellistele inimestele on iseloomulik ülitugev iha soovitut viivitamatult kätte saada. F. Riemanni raamatus on toodud näiteks tüdruk, kes kulutas osa heategevuseks müüdud märkide raha maiustustele ning üritas aega võita, küsides veel märke müümiseks ja lubades seejärel kogu raha korraga ära tuua, siis naabrilt raha laenates ja lubades võlg kindlasti kinni maksta. Kuidas ja millal, see teda hetk hiljem enam ei huvitanud. Kui naaber tulevikus raha tagasi küsiks, võiks alati vabandada ja venitada, kuni asi ära ununeks või keegi tuleks ja päästaks. Nagu ka tühje lubadusi, leidub sellistel inimestel ettekäändeid ülearugi, miks nad keerutama on pidanud, ja mida viletsamad nende väljamõeldised olid, seda rohkem põhjendusi nad produtseerivad.

Tüüpiline näide on patsiendist, kes lasi ennast samaaegselt ravida kahel psühhoterapeudil, kasutades neid teineteise vastu ära. Ta rääkis, nagu olnuks teise arsti juures ravil hulk aega tagasi ning halvustas kummagi juures teise isikuomadusi ja ravimeetodit. Avameelne ei olnud ta kummagi arstiga, sest A-tüübi inimesed seda ei oska. Ta tegutses nii, nagu ta vanemad olid teinud, kumbki teineteise seljataga lapse poolehoiu võita püüdes ning last teise vanema vastu üles ässitades.

Tüüp B

Sellele inimesele on väga oluline, et ta kellestki ei sõltuks, kedagi ei vajaks ega omaks kellegi ees kohustusi. Turvalisuse tunde kogemiseks vajab ta distantsi, ei luba kellelgi endale liiga lähedaseks saada, ja kui distantsi rikutakse, tajub ta seda kui oma isikliku ruumi riivamist või isiksuse vabaduse ohustamist ning asub kaitsele (isikuti ohjeldamatu agressiivsusega, eriti kui lähenemiskatseid teeb tüüp C) või kasutab kaitsehoiakuid. Talle meeldib viibida inimrühmades, kus ta võib jääda anonüümseks ja siiski ühtekuuluvust nautida. Talle meeldiks omada nähtamatuks tehtavat mütsi või jätab ta meelega mulje endast kui ligipääsmatust, külmast, endassetõmbunust.

Tal on hirm oma "mina" ohverdamise, andumuse ees. Kui täna oleme temaga juhtumisi kontakti saanud, võib see inimene homme käituda nii, nagu poleks meid eales kohanud. Mida lähedasemaks oleme saanud, seda suuremat võõrastust peame kogema. Tema aga ei tunne inimesi piisavalt ja võib nende suhtes eksida, endale mustemat stsenaariumi ette kujutades ning vaevelda kaaludes, kas ta vaistud ja arusaamad teiste kohta on ehtsad, üldse – kas kõik, mida ta näeb ja kogeb, eksisteerib ainult temas või ka väljaspool teda. Tundub see vaid talle nii, et kõik teda nii imelikult vaatavad? Tema olemine näibki teistele imelik.

Tüüp B eraldub emotsioonidest ja püüdleb puhta mõistuse poole, tundeelu jääb välja arenemata. Tal on raske kontakti võtta (näiteks toodud, kuidas keegi tegi kaua palju raskemat tööd, kui ta oleks pidanud, olnuks ta vaid juhtnööre küsinud). Omaenda töö tulemus tundus talle kord suurepärane, kord alla igasuguse taseme, kuid ta ei mõelnudki seda teiste inimeste töödega võrrelda ega sama teema kallal töötajatega infot vahetada.

Perekonnainimesena tahab tüüp B omada ateljeed, kus ta võiks olla omaette nii palju kui ta vajab (kui ta üldse pere loomiseni jõuab, sest ta ei soovi ennast kellegagi siduda). Seda tüüpi mehed vajavad partnereid sageli vaid seksimiseks, ka naised võivad anduda nõustuda (näiteks lapse tegemiseks) vaid teades, et seda meest nad kindlasti enam ei kohta. Ta juhindub justkui loogikast: see suhe ei ole täiuslik ja hävitagu ta parem selle ise, kui juhtub midagi, mis teeb temast kannataja.

Ta lihtsalt ei usu, et keegi võib teda armastada ega tee partneri truudusetusest numbrit, sest näeb püsisuhetes vanglat. Kui tal ka kujuneb mõni kauakestev suhe, ei taha ta seda seaduslikuks muuta, sest siis hakkaks see teda painama ja ta hakkaks oma partnerit vihkama. Püsisuhe on tema jaoks võimalik vaid siis, kui see põhineb ühistel huvidel ja meenutab ema ja poja või õde ja venna suhet, füüsiline tõmme võib asja vaid nurja ajada. Kui aga ta eemale tõrjutakse, reageerib ta küüniliselt. Ta võib mitte abi vastu võtta, arvates, et teda tahetakse selle pakkumise kaudu alandada või alistada, lõksu meelitada või ära kasutada.

Tüüp B ei ole kellelegi võlgu ja meelsamini isegi mitte tänuvõlgu, ta riietus erineb märgatavalt teiste omast ja ta ei hooli kellegi arvamustest. Iseenda teadmata on ta teiste "peegel", sest oletades, mis viga tal olla võiks, projitseerivad inimesed talle omaenda probleeme ja reedavad omaenda teadvustamata pingeid, kuid temalt ei küsita midagi ja reeglina ei jõua teiste jutud kunagi temani.

Tüüp B iseärasused saavad alguse noore ea suurendatud tundlikkusest, kui inimene on justkui ilma nahata ja seda mitte vaid piltlikult öeldes – meeleline ülitundlikkus tingib ka allergilisi nahaärritusi, meeleelundite ja hingamisteede häireid, mis aitavad oletada, mis laadi "õhkkond" teda vaevab. Ta tõmbub endasse täiesti teadlikult, sest ei kannata enam negatiivsete ja häirivate mõjude tulva. Ta õpib varakult kaaluma, millal lasta tunnetel välja paista ja millal tasub need lihtsalt välja lülitada.

B-tüübi inimeseks kujunemist määravad juba esimesed päevad peale sündi – kui laps jääb oma rahuldamata vajadusega (lärm, tugev valgus, nälg, valu, vihaste või ükskõiksete võõraste inimeste vaheldumine) üksi pikemaks ajaks, kui ta suudab taluda. B-tüübi inimesed loovad endale ettekujutuse kalgist ja tõrjuvast emast ning neil on peaaegu võimatu uskuda, et keegi võiks neid oodata, vajada, neist hoolida.

Võttes kellegagi kontakti kas või töö sunnil, tunnevad nad lausa süüd, et peavad teisi oma isikuga häirima. Vastastikkuse hoole puhul nad ehmuvad – see ei saa olla tõsi, siin on midagi kahtlast. Samas on nad võimelised teistest paremini analüütiliselt lahterdama oma seisundit, ennast kõrvalt vaatama, olles eraldunud ka oma hirmudest, näiteks: "Miski minu sees seda tõenäoliselt tunneb, aga see hirm ei ole minu Minas." Vahel tähendab see, et kuhjunud hirmud kantakse lõpuks üle välismaailma objektidele, toimub nn "objektikaotus" ehk autistlik huvi kaotamine maailma ja inimeste vastu.

Kirjeldades eri tüüpide unenägusid, tabas F. Riemann samuti märki: üks neist on minu lapsepõlve korduv unenägu tohutust pöörlevast kerast eikuskil ruumis, mille sees olles suudetakse suurivaevu kinni hoida, sest see keerleb üha kiiremini ja korraga igas suunas. Teises levinud unenäos on piiritu kõrb ja viibitakse üksi kindluses, või on lage lumine maastik. Kindlasti sobiks siia ka minu teine "lemmikunenägu" mulle järgnevast merest – tahaks ära minna sellest maailmast, mida sümboliseeriski meri, kuid ta käis ikka kannul (sellest unenäost sain igaveseks lahti, kui taipasin teha vastupidist – läksin merele vastu ja see hakkas taanduma). Kolmandas F. Riemanni kirjeldatud unenäos käisid mööda teed ainult saapad, ilma inimeseta – seegi unenägu on tuttav, lisaks mu unenäod ilma juhita sõitvast autost.

Erinevalt kirjeldatud juhtumitest, kui inimesed tundsid üksindust ja võtsid oma olukorda kui maailmalõppu, elasid oma ebaõnnestumised rängalt üle, muutusid ateistideks ja skeptikuteks, hipideks, nihilistideks, erakuteks ja veidrikeks ning põdesid mittemõistetud geeniuste sündroomi – on tüüp B esindajate seas ka neid, kes oskavad oma iseolemist nautida, sest need inimesed ei mäleta ennast teistsugustena.

Tüübil B tekib oht hakata seostama oma isikuga kõike maailmas toimuvat – kõigil olevat nende suhtes mingid salakavatsused, kuigi tegemist on millegi loomuliku ja mitte üldse mitmetähenduslikuga. B-tüüp aga paneb tähele keskkonda peensustes ja seletab ära kõik muutused oma vaatenurgast, nagu puutuks kõik kuidagimoodi temasse. Kõiges nähakse märki millestki, ei eristata oma luulusid tegelikkusest, kui just ei osata neid loominguliselt ära kasutada.

B-tüübi esindajad võivad olla suurte asjade algatajaks, sest nad jõuavad asjadeni, mida teised ei näe või ei taha näha. Nad ei ripu teiste ega oma vara, isegi mitte oma keha küljes ja seega ei ole neil midagi kaotada. Nad näevad asju ilustamata, neid ei saa ära osta ega meelitada, nad ei sõltu eelarvamustest ega dogmadest, vihkavad sentimentaalsust ja teesklust, ei loo endale illusioone ja saavad ilma vaevata kõigega hakkama. Kuid sellesse tüüpi kuuluvad ka võimurid, kes oma inimpõlgusest tuimana teisi kõhklematult oma huvides ära kasutavad.

Tüüp C

Tüübi C esindajatel on hirm saada iseseisvaks Minaks. Nad üritavad leida kelleski "meie"-tunnet, kellelegi anduda, mõelda kellelegi rohkem kui iseendale ja tunda sellest tulevat turvalisust. Nende soov tingimusteta armastada on katse taastada samasugust olukorda nagu peaks olema väikelapse ja ema vahel (osalt sellepärast, et seegi jäi mõnel C-tüübi inimesel lapsena kogemata). Vajatakse kedagi, kellesse ennast ära kaotada, distantsi hoidmine on väljakannatamatu, C-tüübi inimene murrab läbi oma väljavalitu kaitsehoiakust, et iga hinnaga vahetusse lähedusse jõuda. Distantsi puhul tunneb ta mahajäetust, depressiooni ja hirmu partnerit kaotada – ja kaotab selle just oma liigse, ahistava klammerdumise tõttu.

Tüüp C üritab oma sõltuvuse kaudu teist inimest enda külge kindlalt kinni siduda või endast sõltuvaks teha, üritab samastuda, tundes ja arvates nagu partner, ülihoolitsevalt tema eest kõik ära teha, ja kui seda vastu ei võeta, võib taanduda positsioonile "mis see sinu asi on, et ma sind armastan". Seks on neilegi teisejärguline, ent just selle tüübi inimesed võivad üritada enesetapuga ähvardades ja isegi seda sooritades teistelt armastussuhteid välja pressida.

Tüüp C idealiseerib inimesi, eriti lähedasi, uskudes, et nad on ohutumad kui nad on (tüüpiline kurjategijate pere süütu ja kõikeandestav liige), üritab mitte märgata partneri puudusi, sest see rikuks ta hingerahu. Ta väldib konflikte ning teised kasutavad karistamatult tema naiivsust ja vähenõudlikkust. Et teised temaga kenad oleksid, peab ta samuti kena olema, nii loobub ta oma soovidest ja õigustest, arvates, et ta ei tohi oma stresse välja elada. Näiteks laseb C-tüübi naine oma mehe armukese juurde, nutab kodus ja halab sõbrannadele, kuid ei heida mehele midagi ette, muidu läheks too päris ära.

C-tüübi inimesed määravad kindlaks enda kohustused teiste ees (nad lihtsalt peavad saatma iga aasta 50 jõulukaarti, mõtlemata, kas seda on kellelegi vaja, või olles võtnud endale pähe, et koosviibimise õnnistumine sõltub just nendest, hoiavad nad kogu õhtu külaliste suhtlust üleval (ehk jutujärge oma käes), märkamata, kuidas nad kõiki oma juttudega tüütavad). Ja kui nad ei jõua või ei taha seda kohustust rõõmuga täita, siis langevad nad depressiooni ja süüdistavad või haletsevad ennast. Samuti siis, kui neil milleski nendest sõltumatult viltu läheb, leitakse, et nüüd läheb viltu kõik, miski ei meeldi ja lohutust pole. Viltu neil veab aga osaliselt sellepärast, et nad ei oska seletada endale ega teistele, mida nad tahavad või taotlevad. C on tüüp, kes istub kaetud laua taga, julgemata endale midagi ette tõsta ("mulle pole midagi vaja, mina ei tahagi midagi"). Kui tal on ilusaid riideid, ei julge ta neid selga panna, ja vahel teeb ta kellelegi tasuta teenuseid, sest esiteks ei oska ta "ei" öelda ja teiseks häbeneb tasu küsida, kuigi teenuse tarbija on valmis tasuma, aga tal on imelik seda peale suruda.

Lapsepõlves ei tohtinud C-tüüp välja näidata viha ega kadedust, sest see võis solvata tema vanemaid, kes olid niigi äärmiselt õnnetud või reageerisid nii, et lapsel tekkisid süütunded, aga samas tehti laste eest kõik ära ja üritati käituda nii, et peres valitseks rõhutatult hingeline ja tundesoe atmosfäär – kuidas saanukski selle eest tänamatusega tasuda. Kui vanemad sundisid last valima, kumba ta rohkem armastas ja kellega jäänuks, üritas laps vanemaid kas või valedega ära lepitada. Ta jättis endale oma mured, et vanemate elu mitte keerulisemaks teha. Mõni loobus oma isiklikust elust, et pakkuda vanemale tuge, ja hiljem otsib vanemale asendajat, kelle eest hoolitseda saaks, peaasi et mitte üksindust taluda. Mõni, kes konkreetset ohvrit ei leia, asub teenima inimkonda ja jõuab missioonilise usuhullustuseni.

Nagu vanematekodus, jätab C-tüüp ka hiljem endale nõudmata oma elementaarseid õigusi, laseb ennast ära kasutada ja maandab stressi rohke söömisega. "Paksu naha" puudumisel provotseerib ta ka suurena olukordi, kus temasse suhtutaks nagu lapsesse, kaitsvalt, ja kipub inimestega suheldes halama, äratamaks kaastunnet. Pidades ennast kannatajaks, tekitab ta teistele kannatusi ja süütundeid oma hädaldamise ning pealekäimisega. Ta võib sundida oma lähedast vägivallale, kui teise inimese mõõt täis saab, kuulates lõpmatult, kui palju on C-tüüp oma partnerile andnud ja kui vähe ta vastu sai.

C-tüübi emad seevastu kaitsevad lapsi võimatugi ohuvõimaluse eest ega lase neid õigel ajal oma küljest lahti. Nad loevad oma lastele pikalt ette, mida kõike on nad laste jaoks teinud ja ohverdanud ning nõuavad tänulikkust, ka selle eest, mis lastele kahjuks tuli, ent ükski tänu ei too neile küllalt rahuldust.

Kui kellegi ema oli karm ja tahtis, et laps õpiks ise hakkama saama, ei tulnud ta teda lohutama juba imikuna. Algsituatsioon on sarnane B-tüübi kujunemist määravaga, kuid B-tüüp loodab elus ainult endale ja ehk "kõige kõrgemale", kes asja ära korraldab, C-tüüp aga ei looda tavaliselt mitte kellelegi, kuigi tema ema, võrreldes B-tüübi emaga, üritas olla vähemalt väliselt hoolitsev või algasid probleemid hoopis hiljem, jättes inimesse alateadliku lootuse, et soojad suhted ema ja lapse vahel on siiski võimalikud. Nii tüüp B kui C ootavad elust alati kõige hullemat, sest kui loota paremat ja hiljem pettuda, on veel valusam. B-tüüp on kõige hullemaks alati tuimalt valmis, C-tüüp aga rabeleb otsides, kelle kaitsvasse sülle pugeda. Mõlemal tüübil on raske uskuda, et elu võib olla kerge või koguni midagi rõõmsat tuua, kui see aga juhtub, tunnevad nad ennast süüdi ja küsivad, millega nad selle ära on teeninud.

Tüüp D

Tüüp D tunneb hirmu kaduvuse ees, püüab kindluse poole, proovib takistada kõiki uuendusi ja muutusi. Ta hoiab kramplikult kinni oma harjumustest ja eelarvamustest, et neid mitte ümber mõtestada, ja nende säilitamise nimel läheb kas või ebaausale teele, et ennetada ebameeldivaid üllatusi (ei tea, mida tulevik toob, seega toob see kindlasti halba).

D-tüüp otsustab juba aastaid ette, millist lipsu mõne sündmuse tähistamisel kanda. Ta riidessepanek võib kesta 1,5 ja duši all käimine 2 tundi (ühe sellise inimese räpaseks saamise kartus sai alguse endale keelatud tegevuse järeleproovimisest ja hirmust tagajärgede eest, kuigi keegi ei võinudki sellest teada saada). Ta hoiab uued asjad kasutamata selleks puhuks, et tuleb aeg, mil mujalt võtta pole, seni kasutab ta vanu asju ja satub meelehärmi nende vananemisest ning sellest, et miski pole igavene ega muutumatu, alati kindel ning käepärast.

Ta surub ennast kindlatesse raamidesse, allutab oma tegevuse kindlatele reeglitele ja kaitseb ennast dogmadega muutuste eest. Tal on fanaatiline tahtmine viia kõik süsteemi ja ta teeb koguni ettekirjutusi, millised teised olema peaksid (tüüpiline põlvkondade vastandaja). Ta kardab, et kõik harjumuspärane võib iga hetk muutuda kaootiliseks, ja kui ta ennast hetkekski lõdvaks laseb, lähevad kõik tema aastate pingutused untsu.

Seda tüüpi iseloomustab probleemide ülekandmine teistele asjadele, näiteks tolmule, mille alatasa pühkimine muutub sunduseks. Ehk tahetakse pääseda sedamoodi mingi olulise asja otsustamisest. Ta aina venitab, kahtleb, ei suuda valida, kaalub "mis juhtub siis, kui..." ja lõpuks ikkagi kahetseb.

Ta tunneks ennast kindlamana, kui kõige maisega tegelemiseks oleks koostatud täpne graafik: toit peab minutipealt laual olema, seksiga tegeldakse ainult mõne tähtsa töö lõpetamisel, siis olgu ruumis täpselt määratud õhutemperatuur ja valgustus. Seks ise on seotud süütundega (inimene tundub endale räpane) ja pärast tekib tung ennast puhtaks pesta, ja ometi on see viis partneri üle võimutseda.

Tutvudes ja armudes tekib D-tüübil hulk kahtlusi ja ohutundeid ("ega ometi juhtu nii, et...?") ning ta "praagib" partnerikandidaate välja absurdsetel ja tühistel põhjustel. Samasuguseid arusaamatuid tingimusi esitab ta ka endale: keda ta armastab, seda ei tohi ta ihata, ja keda ta ihkab, ei tohi armastada. Ometi ei ole teda võimalik sundida lahutama ka siis, kui kooselu muutub (temagi arvates) väljakannatamatuks, sest kord juba ollakse abielus ja punkt.

Lapsena ei tohtinud ta oma pahameelt välja elada, vaid pidi enesevalitsust säilitama. Lapsepõlv oli vanematepoolne laste dresseerimine ja drill ning jonni eest sai rängalt karistada. Siit on D-tüübi võime ka hoogu sattudes kaaluda, kuivõrd tohib antud situatsioonis oma agressiivsust välja näidata. Omaloodud ideoloogia ja reeglid aitavad enesevalitsemist viia automatismini. Kuid siis astuvad mängu mõistust varjutavad refleksid: üks naine kartis vaadata terariistu – need võisid vallandada temas agressiivsuse, mida ta ei tohtinud kontrolli alt välja lasta, ja ta kartis oma mehe pärast, kelle suhtes ei tundnud ta ometi mingit viha. Samas isikut, kelle vastu on pööratud D-tüübi varjatud agressiivsus, hoopis idealiseeritakse ja tehakse puutumatuks.

Kord korra pärast, tähenärimine, riukalikkus, arg agressiivsus ja salakavalus said alguse lapsepõlvest, kui tulevase D-tüübiga riieldi näiteks sassiaetud vaibanarmaste pärast. Lapsena võttis ta hoiakuks, et pigem ta jätab midagi tegemata, sest selle eest ei karistata nii järjekindlalt kui valesti tehtu eest.

D-tüüp on kohmakas ja elab oma agressiivsuse ikkagi välja – seal, kus ta seda ei kavatse, kogemata, näiteks midagi pillates, ja nii, et kellelgi ei tule pähe teda vastutusele võtta. Alateadlikult ta naudib olukorda, kus võib karistamatult teha asju, mille eest ta on lapsena näppude pihta saanud. Sinna kuulub ka pereliikmete tuju rikkumine pisiasjade pärast. Selle tüübi esindajate seas on vihaselt vaikijaid, teisi oma lobisemisega tüütajaid ja norijaid, aga ka neid, keda ei liiguta näiliselt miski.

Algul oli tal kindlasti kalduvus endale tähelepanu tõmmata rohkem halva kui heaga, ja see suruti maha liiga vara ning paindumatult. Pole harv juhus, kui juba tühise püsimatuse eest nisa imemisel jäetakse tulevane D-laps teise tuppa röökima. (Vahe B-tüübiks kujunemise situatsiooniga seisneb selles, et D puhul toimub lapse üksindusse jätmine kas pisut hiljem või regulaarselt sama hooldaja puhul, tüüp B juhul aga mõjub liiga varajane ühest hooldajast pikem ilmajäämine või hooldajate tihe vahetumine.)

D on tüüpiline klassikaline filoloog, muinasaja uurija, vaimulik, bürokraat-ametnik – nendes ametites leiab ta nii süsteemi kui või võimaluse tajuda ajatut ja igavikulist ning temalt ei nõuta ei eksperimenteerimist ega riski.

B. A. Brennan kirjeldas 5 eri iseloomustruktuuri kaitsetüüpe (sõltuvalt eelmiste elude kogemustest):

1. Kes pidi oma eelmiste elude veendumuste pärast mitu korda piinarikkalt surema, on kindel, et elu füüsilisel tasandil ning suhtlemine ei ole turvalised. Inimese bioväli põgeneb füüsilisest kehast, on väänlev ega oma täpset piiri, osa energiast lahkub pealae või kukla külgmise osa kaudu ja viibib eemal ning seitsmes energiakeha on nagu katkine munakoor. Inimese pilk on äraolev, selg sageli kõver ja keha nõrk, puudub lineaarse ajakulgu ja momendi taju ning tegemised kipuvad venima. Et teda rahule jäetaks, hirmutab inimene teisi, näidates ennast vaimsemana, arenenumana või lausa kõrgina.

Sellise tüübiga suheldes ei tohi teda oma bioväljaga riivata, selleks tuleb fokuseerida oma meele oma sfäärilisele kestale kõikides suundades korraga ning mitte millelegi eraldi, vältida silmsidet, lõdvestuda ja olla eriti rahulik.

Et ennast sellisest kaitsest välja tuua, peab inimene laskma põlved nõtku ja keskenduma oma pealaele, tuues oma teadvuse avasilmi sinna üles ja lastes sellel laskuda alla läbi näo, kaela, keha jne maa sisse, korrates: "Ma olen siin, siin on kindel olla."

2. Inimene, kes on oma eelmistes eludes nälginud või polnud ta emal tema jaoks aega, ei oska ennast maaga ühendada ja imeb teistelt energiat nii kolmanda tšakra kui pilgu kaudu, kuid ei saa kunagi täis. Ta räägib vaikselt ja ta tšakrad on alaarenenud. Sellise inimese vastas ei tohi seista, silmsidet tuleb vältida ja kujustada tugev kaitse oma kolmanda tšakra ümber. Eneseaitamiseks võiks inimene toonitada endale oma seotust maaga, iseseisvat olemist ja oma jalgealuse kindlust.

3. Eelmistes eludes reedetud võitleja jätkab võitlust ka siis, kui selleks ei ole vajadust. Ta on võrgutaja, kelle suhted on lühiajalised ja ei seondu tunnetega, ta ei usalda teisi ja peab aina tõestama, et teine inimene mitte ainult ei eksi, vaid on ka olemuselt halb. Isegi äratõmbuvas reaktsioonis näeb tema agressiooni, samas kui temal endal probleeme polevat.

Selle inimese energia kerkib üles pea kohale ja ühendus maaga nõrgeneb, kaks alumist tšakrat on nõrgad. Biovälja alumine osa viskub sakilise lainena vestluskaaslase pea suunas. Sellise tüübiga rääkides tuleb põlvi painutada ja energiat allapoole koondada, et see vajuks ümber jalgade, meid maandama. Tuleb oma välja kontrollida, et ei tekiks ühendust ründajaga, vaid auruks agressiivne energia ära või jookseks maa sisse. Tuleb hoiduda vastu vaidlemast ja korrata endale, et ründaja sõnumi ülespaisutatus väljendab tema oma hirmu ega puutu meisse.

4. Mitmeid elusid surve all elanud inimene on harjunud rääkima poolikute lausetega. Harjunud teiste juhtimisega, peitub ta oma vajadustest rääkides "meie" taha. Ta on endasse sulgunud ja sorib oma energiakombitsatega vestluskaaslase kolmandas tšakras. Tal on tugev keha ja lodevad energiad, kaitset pole ja kolmandas tšakras on energianiitide pundar. Suhtlemisestrateegiaks on partneri pidev käsitlemine: nõu küsimine, pakutava lahenduse eemale tõrjumine ja kohe uuesti abi taotlemine, et sellest jälle loobuda.

Sellise inimesega vesteldes tuleb kujutada tugevat kolmanda tšakra kaitset (võib katta kätega). Ei tohi seista tema vastas ega nii lähedal, et seitsmendad energiakehad kattuksid. Tuleb kujutada, et meie aura on kuumusekindel ja kõik võõrad energiad jooksevad seda mööda maa sisse. On võimalik ka selle tüübi esindajale meeldima hakata – selleks peaksime endale kujutama, et oleme tema.