("Vikerkaar" nr 7, 1995, lk 91-94)
Ligi viis aastat tagasi kirjutasin "Vikerkaares " (1990, nr 10) venelase alaväärsuskompleksist ja selle mõjust eestlase iseloomule. Vahepeal olen sageli käinud ja ka pikemalt viibinud Soomes. Olen näinud Soome ühiskonda seestpoolt ja olnud selle liige samadel alustel nagu soomlased. Turistina oleksin ilmselt edasi uskunud müüte, mis meil Soome kohta ikka veel liiguvad. Näiteks soomlase kompleksivabadusest.
Soome on alati mõjunud eestlasele närvelõõgastavalt. Juba poolel teel keset lahte algab imelik hajevil olek. Ka siis, kui inimene ei võta osa laevalõbustustest, vaid näiteks loeb, märkab ta, et tal on raske ennast kokku võtta, tekstist ilma pingutamiseta aru saada. Tundub, et laiskus on levimas lausa õhus. Muredest räsitud eestlasele peaks see meeldima. Need aga, kes olid sunnitud Soome pikemaks jääma, rääkisid kestvaist keskendumis- ja eneseületamisraskustest. Pingevabadus, mis kestab liiga kaua, hakkab väsitama, teovõimetustunne loob aga uusi pingeid. Viibinud Soomes kokku ligi 500 päeva /P.S. (2009): Taas üks toimetuse omalooming. Tegelikult sai Soomes viibitud vahemikus 1990–1994 kokku alla 400 päeva, pingutades võiks öelda ka "ligi 400", kuid pärast seda mitte päevagi enam./, kogesin ka ise neid "uneskäija-elu" raskusi. Võib-olla on selle põhjus maa magnetismis. Mõni aasta tagasi rääkis raadios üks sensitiiv, et Eesti asub inimese aktiivsust soodustavas tsoonis, Soome aga mitte. Temagi oli Soomes viibinud eestlaste käest kuulnud, et Soomes hakkasid nad alati kalduma depressiooni või jäid muidu haigeks, kusjuures juba tagasiteel keset lahte paranes olukord järsult. Soomlased tunduvad tõesti meist palju haigemad ja iseloomultki loiumad ning asi ei ole vist ainult rahva temperamendis, sest säärane "temperament" sugereeritakse Soome saabuvatele muulastelegi.
Olen ületanud "laiskusepiiri" edasi-tagasi 28 korda ja ligi 20 korral õnnestus mul umbel viieminutilise täpsusega kindlaks määrata: siin algab (lõpeb) Schlaraffenland. See meistersinger Hans Sachsil leiduv maanimi sai mulle märksõnaks. Saksa-eesti sõnaraamat pakub selle tõlkeks "logaskiriik". Schlaraffenlandis pole vaja tööd teha, on tarvis vaid suu avada ja sinna aina kukub, mida soovid. Just selliseks muinasjutumaaks on meie rahvale viimaseil aastail olnud Soome ja mõne jaoks on veel praegugi. Seitse aastat tagasi räägiti mulle, et Soome tänavad olla nii puhtad, et meiesugune ei oskavat seal õieti kõndidagi, ja kõik vastutulijad aina naeratavat vastu. Kui mina neli aastat tagasi /P.S. st 1990. a-l/ Soome sattusin, vedeles tänavail samamoodi prahti nagu meil ning pätte ja joodikuid kolas ka ringi. Mis puutub naeratustesse, siis oli Soome jõudnud lama /P.S. ehk majanduskriis/ ja vastu ei naeratanud sulle enam keegi. Televisioon tegi saateid soomlase depressioonist.
Juba esimese Soomes viibitud tunni jooksul panin tähele, et soomlased ei talu neile suunatud pilku. Kui tahtsid kedagi lähemalt uurida, pidid laskma pilgul kaares ringi käia. Soomlase jaoks on eestlased mõistetamatult avameelsed. Isegi perekonnas ehmub soomlane eemale, kui mõni jutt muutub avameelsemaks, s.o lahkub stereotüüpide raamidest.
Paljud soomlased hoiavad kogu aeg televiisorit või raadiot lahti, nii nagu ka venelased, kes kardavad vaikust ja üksindust, iseenese tühjusega silmitsi jäämist (vt "Vikerkaar" 1990, nr 10, lk 68).
Soomlased räägivad harva millestki muust peale ostmise. Elatakse ostmise jaoks: käiakse tööl, et osta, säästetakse selleks, et osta, ostetakse selleks, et osta – mitte sellepärast, et tahetakse osta. /P.S. Enne kui sama nähtus ka Eestisse jõudis, sain nautida mõnd aastakest normaalset elu./
Üks Tartu Lasteraamatukogu töötaja jutustas vaimustatult Soome raamatukogus nähtust: soomlased laenutavad korraga kogu perele kuni viisteist raamatut. Seda nägin minagi, kuid mul oli aega asjaga lähemalt tutvuda. Laenutatud raamatud olid eranditult koomiksid ja pildiraamatud. Teine loetav "kirjanduse" liik on klatšiajakirjad.
Soome koolides ei nõuta õppimist ega teadmisi, ei sunnita lapsi tagant. Mõnes koolis ei nõuta isegi vaikust, kui õpetaja räägib. Koduseid ülesandeid ei anta ja on igaühe oma asi, kas õppida või mitte, olenevalt sellest, kui kaugele keegi elus tahab jõuda. Eesti kooli neljanda klassi õpilastele, kes oma soome eakaaslastel külas käisid, jäi mulje, et terve õppepäeva jooksul mitte ei õpitud, vaid lahutati meelt.
Nii nagu õpitakse, nii ka ravitakse – kõik on justkui lapsemäng, tegija vaid loob endale illusiooni, et ta midagi teeb. Soome arstiabisüsteem (v. a lastenõuandla) ei võimalda arstil patsiendiga lähemalt tutvuda, kõik käib nagu konveieril. On ette nähtud, et iga inimene peab 6–7 korda aastas põdema palavikuga köha-nohu. Üleköetud ruumidega ärahellitatud soomlased seda normi ka täidavad. Töövabade päevade saamiseks piisab arstile helistamisest. Kodus arstid üldse ei käi. /P.S.: Eestis jõuti niikaugele alles nüüd, ülejäänud kirjeldatud nähtused on samuti meie tulevik./
Lapsi sünnib Soomes vähe, kaugeltki mitte igasse peresse, ja sedagi hilja, kui õppelaenud ja korterivõlad on tagasi makstud ning "enda jaoks elatud". Enamik soome lapsi alustab ühiskondlikku elu kuuekuuselt, viimasel ajal ka neljakuuselt, kui ema läheb tööle ja laps päevakodusse. Ka suuremate lastega ei tegelda ülearu. Arvatakse, et laps peab olema õues ja vanematel on õigus elada oma elu. Mõistega "lastekasvatus" tegelevad teoreetikud-pedagoogid.
Soomlaste üldine heaolu on müüt. On rikkaid, keda näeme laeval taldrikuilt ainult liha söömas, ja on selliseid, kel polegi sissetulekuid ja kes siiski ei kerja. Olen selliste inimeste elu lähedalt näinud. Nad kas ei oska neile seadusega määratud raha taotleda või siis hoiavad bürokraadid raha kuude kaupa kinni. Meiegi perekonna sissetulekud olid kaua aega viis korda ametlikust vaesuspiirist väiksemad. Ometi tegeleb ka rahuldava sissetulekuga soomlane kogu aeg säästmisega, murrab pead teemal "mille pealt veel võiks säästa". See on muutunud elustiiliks.
Joomise osas püsivad soomlased teisel või kolmandal kohal maailmas. Joomise põhjuseks on eneseteostuse puudumine isikliku passiivsuse tõttu, eriti kahe viimase põlvkonna puhul. Schlaraffenlandi võib sattuda inimene, kes oma laiskust sihikindlalt arendab. Soomes tegeleb laiskuse sihikindla arendamisega riik. Iga tüüpilise olukorra jaoks on loodud eeskirjad ja juhendid. Mis ei ole tüüpiline, seda ei saa olemas olla. Isegi ankeetides on kõik tüüpilised vastused ette antud, vaja ainult ristike teha. Ebatüüpiliste variantide jaoks pole ridagi.
Soomes on väga levinud rühmas reisimine (risteily), sest siis otsustatakse inimese eest, millal ja mida teha. Mõned soomlased tunnistavad, et kõige rohkem väsitab neid otsustamine. Soome bussides ei saa akent avada, katuseluuke lahti ei tehta ja isegi suvepäikese käes kuumaks läinud bussis ei Iülitata välja soojendust. Rahvas kannatab ja vaikib. Korteriradiaatoritel on kraanid, toasoojust saab reguleerida. Ometi ei ava soomlane akent, ei pane selga kergemaid riideid. Ta kurdab kuumuse üle ja võtab rohtu.
Nägin telesaadet, kus väideti, et soomlane ei oska ennast õigesti riidesse panna: ta paneb selga kas liiga palju või liiga vähe, saab sellest ise aru, kuid ei oska midagi muuta. Saates näidati Saksamaal leiutatud riideid, mis väideti olukorda parandavat.
On tekkinud põlvkond, kes on tüdinenud mikrolaineahjude kitsast sortimendist, kuid inimesed ei oska ka midagi muud valmistada või välja mõelda. Selline inimene peatub poes kartulikasti ees ega tea, mida selle viljaga teha saab. Mõni teab ja keedab traditsioonilisi koorega kartuleid. Mõni ei ole kunagi kartulinuga näinud ega kasuta ka koorimismasinat, sest see ei mahu hästi nõudepesumasinasse.
Kui juhiseid ei saabu, siis soomlane ootab. Juhiseid võtab ta kui omaenese arvamust. Kahtlust info õigsuses ei teki, sest teabeallikad hoolitsevad selle eest, et kogu aeg liiguks vaid ühesugust, harjumuspärast infot. Kui edastatakse midagi ebatavalist, unustab soomlane selle ära, selles mõttes toimib ta mälu automaatselt. Soomlane ei valeta endale nagu venelane, vaid unustab kõik soovimatu. Muidu võib häiriv info teadvusse dissoneerima jääda ja soomlase tasakaalust välja viia.
Müüt on ka see, et soomlased teevad tööd paremini kui eestlased. Võib-olla õnnestub neil seetõttu paremini töötada, et kasutuses on paremad vahendid. Soomlane ise kunagi üle ei pinguta. Kui keegi millegagi liiga kergesti ja vaevata hakkama saab, tunneb soomlane end häirituna.
Üle kõige kardab soomlane ebaõnnestumist. Enne kui midagi tegema hakata, arutavad soomlased kaua, kuidas teha, kas on võimalik teha ja kas tasubki teha. Palju võimalusi, mis vajavad natukenegi leidlikkust, jääb kasutamata. Soomlane tegutseb ainult teatud-proovitud mudelite järgi.
Soome naised on üldiselt leidlikumad ja hakkajamad kui mehed. Naiste aktiivsuse põhjuseks on liigisäilitamise instinkt nagu kõikjal mujalgi, vajadus juhtimine enda kätte võtta ja umbusk oma erakordselt pikatoimeliste meeste suhtes.
Eestlane liigub oma kodus pidevalt – kas siis omaenda aktiivsuse või tööde halva korralduse tõttu. Kuid soomlaste jaoks on loomulik, koguni hädavajalik lõõgastumine – nii nagu pikem uneaeg on vajalik inimesele, kes vähe suhtleb või mingil muul põhjusel end välja ei ela. Terve päev töötoolil istunud soomlane on õhtuks nii väsinud, et "ei jaksa midagi teha".
Elamine teiste kulul on Soomes üsna tavaline nähtus, eriti tihti elavad naiste arvel mehed, kes pole suutnud ennast teostada. Mõnes majanduslikus aspektis on ka Soome riik elanud teiste riikide arvel ja tundub, et nüüd on tulnud kogu riigi jaoks kibedad päevad, nagu nad tulid kaua aega "muretult" majandusliku pettuse najal püsinud NSVLile.
NSVLis sai inimesest idee ori, mitte ideed ei teeninud inimest. Ometi oleme mõistlikkuse piires omaks võtnud, et põhimõtted peavad olema. Sõnad "põhimõte" ja "kõlblus" tähendavad enamikule soomlastest koolis usuõppetuse tundides õpitut. Mujal pole nad nende sõnadega kokku puutunud. Usuõpetust õpetati koolis aga nii, et paljud inimesed ei taha seda meenutadagi, umbes nii, nagu meie ei taha meenutada "punaste ainete" tunde koolis. Kiriklikud pühad ei tähenda enamikule soomlastest midagi muud kui päevi, mil poed on kinni. Paljud soomlased on kirikuregistrisse sisse kantud ja maksavad kirikumakse, "sest peres on nii kombeks olnud". Ka uskmatute või kirikuvastastena ei julge nad kirikust välja astuda ja end sõltumatusse rahvaregistrisse kanda, mis ei nõua mingisuguseid makse.
Selliste püsiväärtustega nagu kodu, kodumaa, emakeel, rahvus on soomlastel teistsugused suhted kui meil. "Kauge kodumaa" võib olla üherealiseks luuletuseks kodumaast kaugel elanud/elavale eestlasele, paljud ei ole ju siiani võõrast maad koduna omaks võtnud. Soomlase "kodumaa" on alati seal, kus ta parajasti elab. Kodakondsuse (kansalaisuus) ja rahvuse (kansallisuus) vahel ei tehta ammugi vahet. Kui välismaalane on Soomes piisavalt kaua (mäletatavasti viis aastat) elanud ja Soome kodakondsuse saanud, on ta kohe "soomlane". Seega on kõik Eesti elanikud soomlase jaoks eestlased ja ta ei saa aru, miks "eestlased" ja "eestimaalased" teineteise vastu häält tõstavad. Ühed soomlased arvavad, et eestlased räägivad tallinna keelt, teised, et vene keelt, kolmandad arvavad, et eestlased ongi venelased, kes millegipärast eesti keelt räägivad, ning usuvad, et eesti keel on venelaste poolt moonutatud soome keel. Neljandad arvavad, et eestlased on mõlemakeelsed nagu soomerootslased. (Tõsi on see, et Soomes ei leidu vist ainustki rootslast, kes soome keelt halvasti oskaks.) Justiitsministeeriumis käies selgus, et ministriabi arvates on "eesti" ja "viro" kaks ise asja.
Soomlane ei tee vahet emakeele ja ema räägitud keele vahel. Isegi keeleteadlased ei taipa, et kokku- või lahkukirjutamine muudab siin sõna mõtet. Ema räägitud keel ei pruugi olla lapse emakeel, emakeel on aga keel, mis on inimesele kallis ja lähedane nagu ema. See võib olla ka isa räägitud keel või hoopis keel, mida räägiti sellel maal, kus laps üles kasvas. Soomlane arusaam emakeelest tekitab segadusi soome-rootsi, eesti-soome jt segaperede ja ka muulaste perede puhul, kus lapsed tavaliselt ei õpigi oma vanemate keelt, sest ühiskondlik kasvatus teeb neist soomlased. Inimese emakeeleks märgitakse keel, mida ta tegelikult ei oska, see aga takistab tööd leidmast, ülikooli astumast jne.
Kes on süüdi, et kõik nõnda on? Kahtlemata Soome ühiskondlik struktuur ja riik. Ometi on pidev riigi süüdistamine, nagu eestlastel kombeks, vähemalt labasevõitu. Soomlaste (nagu ka eestlaste) rahvusliku iseloomu passiivsed jooned aitavad kaasa just niisuguse riigi loomisele ja aitavad hiljem ka sellist riiki kui risti kanda. Eestlane on aastasadu harjunud süüdistama teisi, võõramaalasi, kes Eestit valitsesid. Lõpuks tuleb ikkagi süü enda peale võtta, oma rahva esindajaid süüdistada. See on iga vaba riigi normaalne olukord.
Keskmine soomlane (nagu ka keskmine eestlane) ei huvitu, kes ja kus riigiasjad käima paneb. Peab tunnistama, et Soome riigisüsteem – uskumatult kõikehõlmav ja bürokraatlik – on andekalt loodud. Tundub, et Soome on tahtmatult jäljendanud oma idanaabri kõiki põhilisi arenguetappe. Soomes peetakse loomulikuks, et paberite liikumisel on olemas ametlikud tähtajad. Ühest lauaotsast teise liigub valmispaber ametlikult kolm nädalat, siis paber tembeldatakse ja saadetakse kliendile postiga koju. Soomlased ise kahtlustavad, et selle "ametliku tähtaja" taga võib olla mingi poolsalajane ametkond, kes andmeid kontrollib. See aga lõhnab stalinismi järele.
Kaitsepolitseis küsitletakse kõikide muulaste abikaasasid: mis oli nende abiellumise põhjus ja milliseid salakavatsusi võib muulasel seoses Soome tulekuga olla?
Tuletagem kas või meelde Soome reaktsiooni 19. augustil 1991. /P.S. Siit on orjameelne toimetus midagi päris olulist välja kärpinud./ Sotsialismi jäljendades vaikivad Soome teabeallikad mõningaid asju täielikult maha. Sellist pidevat juttu rahva vaesusest nagu meil ei saaks Soomes mingil juhul ette tulla. Ometi nägin just Soomes esimesi kerjuseid (Eestis polnud neid tollal veel näha), nägin koguni kaklusi prügikasti pärast. Soomlasele taotakse pähe, et Soomes on kõik kõige parem ja et kusagil mujal maailmas ei elata nii jõukalt nagu Soomes.
Me oleme oma "punastel aastatel" õppinud tugevad olema. Soomlased oma "õnneriigis" on kaotanud võime igapäevaraskusi ületada. Soomlaste huvi Eestigi vastu olen kuulnud seletatavat sellega, et Eestis saavad soomlased üle elada midagi sellist, mida omal, "valmis" maal enam ei ole. Soome magab ja tema äratamiseks on vaja raskusi, võib-olla koguni ühiskondlikku kataklüsmi. Muidu võib juhtuda, et arvukusele vaatamata kantakse soomlased juba lähema sajandi jooksul soome-ugri rahvaste punasesse raamatusse.
Millised oleksid soomlased väljaspool oma maa magnetismi ja teistsuguses ühiskonnas? Seda oleks huvitav teada saada. Eestis elavate soomlaste puhul olen märganud üllatavalt kiiret sarnastumist eestlastega.
Meile, eestlastele, on suhteid soomlastega hädasti vaja olnud selleks et iseendani jõuda, et mõista, kes me oleme ja kelleks peaksime jääma.
/P.S. 2009: Oma iseloomujoonte konstateerimisesse suhtub soomlane enamasti kas tuimalt ja ilma häbita või huumorimeelega. Seda artiklit lugenud soomlased ütlesid mulle, et oleme jah sellised ja veel sellised ka, siit puudub sul see ja teine ja kolmas asi – kusjuures muidugi, siit puudub rohkem kui pool, sest poole on eesti toimetajad oma valehäbi tõttu mu käsikirjast välja visanud. Siiamaani näen vaeva eestlastega, kellega olen eri arvamusel – kas sõpradest (või siis surnutest, soomlastest jne) tuleb rääkida ainult head või tõtt.
Elus pole midagi head ega halba, kõik õppetunnid on kasulikud. Nähtuste "heaks" ja "halvaks" jagamine tähendabki mõne alaväärsuskompleksi olemaolu./