(peatükk kogumikust "Kaksteist eesti kirja")

TERE –

alustan uut ja ilmselt taas lõpmatult pikka kirja. Üheksa aastat ei olnud ma Sind näinud. Nüüd kohtusime. Seisin Sulle nii lähedal ja rääkisin Sinuga. Olgu tänatud need metsikud kõlarid, nende pärast pidin seisma Sulle nii lähedal. Viibisin täielikult Su aura sees, tundsin isegi Su eeterkeha puudutust. Täpselt nii nagu tollal naaberriigi pealinnas, selles neetud ja õnnistatud metroos kõrvuti olles. Ei tea, miks Sinu lähedus mulle niimoodi mõjub. Sinu kõrval olin väljaspool aega, oma kõrgema mina juures, universumis, kodus. Seega ei ole tähtis, millest rääkisime seekord ja millest olime teineteisele tollal kirjutanud, tähtis on olemine.

Mäletan, kuidas ma hulk aega ei julgenud küsida Sinu nime. Olid ise teinud ettepaneku tutvuda. Siis olin kartnud rongi peatumist. Kartsin hiljemgi, et ma ei oska Sinuga rääkida, kui vaibub lärm. Ükskord rong tõesti peatus. Aimasin Su mõtteid ja rääkida oleks olnud nii kerge. Kahjuks ei kestnud see võimalus kaua ja ma ei jõudnud midagi ütelda. Ütlesid tollal – kas mäletad? – kes veel meie maailmas on saanud nii haruldase kogemuse? Meie kirjavahetus on ainulaadne ja kordumatu. Ükski ulmekirjanik poleks võimeline sellist süžeed välja mõtlema. Me kirjutame teineteisele kirju. Istudes kõrvuti metroorongis.

Mõtlesin sellele hiljemgi ühe teise riigi pealinna metroos, kus rongid ei krigisenud, ei klirisenud ega tärisenud ning rääkimise ja kuulamisega poleks olnud mingit probleemi. Rongid olid seal poole lühemad, sõitsid väga kiiresti ja mitte kunagi ei olnud nad nii täis, et inimesed oleksid pidanud end teineteise ligi litsuma. Vagunid olid lausa pooltühjad. Ometi mõtlesin seal, kesk inetuid ja tihti räpaseid ruume, et oli küll, oli üks asi, mis Moskvas tasemel oli olnud – maa-alused lossid. Välismaa metrood nägid nende kõrval käimla moodi välja. Ka rongid käisid seal harva, mõnikord tuli oodata veerand tundi. Mitte sugugi nii, nagu Moskvas, kus iga minuti tagant pidi tulema rong, muidu oleks inimeste laviin õnnetuse põhjustanud. Ometi olime kohtunud just tänu sellisele pool minutit hiljaks jäänud rongile.

Sa ei tea ju, millal ma Sind märkasin. Sina märkasid mind alles siis, kui ükskord hiljem istusin "juhuslikult" Sinu kõrvale ja avasin eestikeelse raamatu. Tookord oli rong hiljaks jäänud ja rahvasumm oli kogunenud perrooni äärde. Rong peatus, kuid uksed ei avanenud kohe. Rahvasumm trügis ja pressis ning esimeses reas seisjad oleks äärepealt surnuks litsutud. Kui uksed avanesid, kukkusid esimeses reas seisnud inimesed vagunisse pikali ning järgmised nende peale. Rahvavool kandis meid sisse peaaegu üle kehade. Nii sattusimegi lähestikku. Sa vandusid sosinal eesti keeli ja tõmbusid nurka. Kuulsin ega uskunud õnne. Ei julgenud uskuda. Tollal oli Moskvas juba viisteist miljonit elanikku. Oleksime võinud seista tund aega kõrvuti vagunis ja poleks kunagi saanud teada, et me mõtlesime samas keeles. Emakeeles mõtlemast poleks meid keegi keelata saanud – isegi seal, isegi siis. Kirjutamast ei keelanud meid samuti keegi. Rahvas, kes oli harjunud sõitma tundide kaupa nagu silgud pütis, üksteise sisse ja koguni üksteisest läbi surutuna, ei märganud enda ümber midagi. Ei märganud iseennastki. Hommikustel puupüstitäis-tundidel polnud kerge saada kõrvuti kohti. Ometi ootasime teineteist ja sukeldusime esimesena vagunisse. Tollal oli meie äärelinna peatus veel viimane. Nüüd on sellele lisandunud vist juba kümmekond uut.

Kui võrdleksin ennast metrooga, võiksin öelda sedasama ka enda kohta. Seitsme aastaga uueneb inimese keha täielikult. Meis ei ole enam ühtegi rakku, mis mäletaks toda aega. Ometi on kõik kusagil alles. Kümmekond aastat lisab puutüvele kümmekond aastarõngast. Seda kirja ei hakka ma postiga saatma, vaid annan Sulle käest kätte. Ka siis, kui kohtumist tuleb oodata veel üheksa aastat, kannan kirja igal pool kaasas, kirjutan edasi ja loodan kohtumist. Võib-olla kirjutad Sinagi. Sest see harjumus, vajadus, tung – need on meis sügaval koore all alles, need on juba puu säsi.

Kui vähe me saime rääkida nii tollal kui seegi kord. Ega me vist oleks osanudki rääkida. Mõtlesin: jumal on olemas. Mina ise olen (ometi!) olemas. Tänan Sind, et ka Sina, jälle ja üldse olemas oled. Üks tähtis asi oli meie kohtumise juures veel. Vaevalt Sa taipasid, mis sundis Sind pöörduma minu poole. See oli minu laps, kes puudutas Sind, sest palusin tal seda teha. Tahtsin, et puutuksite päris kokku – kaks inimest, kes eri ajal tähendasite mulle sama palju. Ja laps mõistis, aimas tõepoolest kõike. Heameel, mida siis tundsin, on kirjeldamatu. See oli kindlasti selle aasta kõige rõõmsam ja tähtsam kogemus.

Mu noorem poeg ei tulnud Sind vaatama. Reetur — ta nõudis, et ostaksin talle paki krõpse, õgis, silmad pungis, ega märganud midagi enda umber. Ka minu parimal sõbrannal, kes meie kohtumist pealt nägi, polnud õrna aimugi, et midagi tähtsat oli toimumas. Kuidas võib kindlaks määrata, kas on toimunud palju või vähe? On igaühe oma asi, kas ta näeb bensiinilaigus paabulinnusule mustrit või paabusilma asemel bensiiniplekki veelombis. Minevik vist ei olegi möödas, sest jälle oled Sa mulle vikerkaar mu argipäevaelu bensiiniloigus.

Ära ainult arva, et olen taas Sinusse armunud. Armastus ja armumine ei ole minu jaoks sama. Neil mõistetel on väga vähe ühist. Armunud olin olnud nii mitu korda. Mul oli koguni õnnetus abielluda just selle mehega, kellesse olin tõesti hullupööra armunud olnud. Kaks päeva enne pulmi oli armumisel lõpp. Tegelikult ei ole mu mehel muud viga kui see, et ta pole naine. Ta oli ja on mees ning hea isa. Oleks ta olnud naine, oleks tal olemas olnud emalik hoolitsemistarve ka minu suhtes. Ta oleks mind paremini kaitsnud, oleks proovinud mulle toeks olla, igatahes poleks ta mind nii üksinda jätnud.

Aastate jooksul olen märganud endal lesbilikke kalduvusi. Mul on kerge ette kujutada, et (ja kuidas) oleksin armastanud mõnd naisterahvast. Kas see tähendab, et oleksin pidanud olema mees? Mehelikke jooni on minus tõesti liiga palju. Igatahes esinemine naisena suguaktis pole mulle kunagi istunud, tundsin ennast kas litsi või homona. Litsina sellepärast, et suguaktid muutusid minu jaoks kohustuseks, kodutöö juurde kuuluvaks asjaks, seega töökohustuseks, ametiks. Kui tihti naudivad oma ametit litsid? Kas naiselikku homot armastav naine on lesbi? Kas mehelikku lesbit austav mees on homo? Kes oled Sina – mees, naine või tervikolemus? Ma ei tea seda ja sellepärast on mul hea Sinu peale mõelda. Arvatavasti ei pea ma neid nähtusi üldse patuks. Kahtlustan ennast olevat pedofiil. Seksi ainuke väärtus minu jaoks on lapsesaamine. Kallistades lapsi saan midagi rohkemat, kui suudaks mulle anda ükski mees. Väikesi lapsi tahaksin saada lõpmatult. Kahjuks kasvavad lapsed suureks.

Sina, kes oled saanud looduselt ehk liiga meheliku välimuse, oled kindlasti üle mu väiklasest vihast meessoo vastu. Mees on minu arvates teostumata naine, looduse eksimus. Y-kromosoom, millest meesolevus alguse saab, on ju ainult defektne X-kromosoom. Üks neljandik tervikust on mehel puudu. Seega on mees täpselt neljandiku võrra rumalam kui naine. Armastan lapsi, sest nemad võivad veel targemaks saada. Mees jääb küll alati lapseks. Mida teeb laps, kui võtan pliidilt viieteistkümneliitrise kuumaveepoti ja kannan üle köögi, et kallata pesumasinasse? Laps jookseb mu jalgade vahelt läbi. Ja mida teeb mees? Tema läheneb tagant ja haarab mul ümbert kinni. Kumbki ei märka potti. Iga tegevuse juures teeb mees, nagu lapski, mitu tarbetut liigutust. Iga ebaõnnestumine kutsub tal esile infantiilset raevu.

Kui naine toob koju nelja päeva vanuse imiku, hakkab mees nende ainukeses eluruumis riiulit värvima. Naine seisab imikuga avatud akna ees, kuigi on alles talv. Mees riidleb, et aken on lahti, mehel on külm. Mees on solvunud, ta arvab, et naine peaks olema vaimustuses sellest, kuidas ta kodu heaks tööd rabab. Mees ei tee märkamagi, et värvimise pärast kaob naisel piim. Teinekord jätab mees naise kahe väikese lapsega hilissügisese tuule kätte seisma ja läheb hoonesse, kus käib loeng, läheb hetkeks vaatama, kas üks tuttav on seal. Jätab naise kätte oma raha ja võtmed ning jääb sisse pooleks tunniks. Naine tahab ära minna, kuid muretseb, kuidas mees ilma rahata-võtmeta koju saab. Sisse minna koos lastega ei sobi, sest lapsed segavad loengut, mis "oli nii huvitav", nagu mees väljudes väidab. Ja ütleb naisele, et ebaviisakas on teha pahurat nägu.

See pole veel kaugeltki kõik, selliseid olukordi tuleb pidevali ette ka kõige parema mehe puhul. Ja leidub ikka veel naisi, kes mõnede rõõmsamate ühiste hetkede pärast on nõus ka selliseid hetki taluma. Ikka millegi nimel või seetõttu, et "teised ju taluvad" – mina sellest aru ei saa.

Tead mis? – arvatavasti järgmisel taaskehastumisel sunnitakse mind sündima mehena. On põhjust uskuda, et inimene, kes on eelmises elus vihanud näiteks neegreid, taassünnib neegrina. Võib-olla olin eelmises elus mees ja vihkasin naisi.

Reinkarnatsioon, minu usund ja mõttemaailma alus, on muide põnev asi. Loed oma eelmises elus loodud luulet, vaatad oma teises eelmises elus maalitud pilte, sõidad laevaga, mis kannab sinu poja eelmise elu nime, ja teed näo, et ei tea sellest midagi. Ükskord näidati mulle mu nelja eelmist elu ning kõik minu elu saladused ja arusaamatused leidsid seletuse. Kõikides eludes olin ma tundnud Sind.

Lapsepõlves olin uneskäija, nägin korduvaid mitmemõõtmelisi unenägusid ja kogesin kuulmishallutsinatsioone. Mul on olnud sõnalisi kontakte taimede, esemete, veekogudega, ka maaga. Olen näinud maahinge ja haiguste personifikatsioone. Koolieas hakkasin tegelema spiritismiga. Varsti ei vajanud ma enam taldrikut ega pendlit, sest aimasin ette, mida taheti öelda. Avanes võime saada telepaatilist vastust mind huvitavatele küsimustele mis tahes surnud või elavalt isikult. Ükskord kogesin kehast välja lendamist ja hakkasin harrastama sellist rändamisviisi. Ükskord oli mul käe peal sügav haav. Seda Sa tollal, Tallinnas, üldse ei märganud, kui haarasid mu käe oma käte vahele, ning jälle jäi meie kohtumine üürikeseks ja sõnatuks. Öösel haav kuumas ning hommikul ei olnud sideme all haava jälgegi.

Eestisse tulek tähendas mulle elluärkamist, kuid ka suurt muutust. Unustasin ära Moskvas räägitud keele ja enamiku seal juhtunut. Muutusid mu tähelepanu, mälu ja iseloomu tüüp. Astraalsed võimed jäid unarusse, sest esimest korda sain nautida füüsilist elu. Siiski kuulsin korduvalt Peedul tühjas majas samme. Oma korteris nägin kord karvast kassisuurust olendit, mis kadus põrandaprakku. Nägin maja endist omanikku, kes väljus seinast, tuli üle toa ja silitas mu pead. Hiljemgi käis keegi mind puudutamas ja minuga juttu ajamas, kuid ma ei näinud teda. Kalmistul kohtusin kord just maetud naisega, kes läks minust mööda. Sama naine tuli varsti koos oma kalmunaabriga külla ja andis kella. Väljusin kehast ja läksin avama. Naine tutvustas mulle oma kalmunaabrit ning see andis mulle käe. Kummitusi nägin ka Hiiumaal ning Tartus sõbranna juures (seal on neid ennegi nähtud). Veel korra kogesin kehast välja lendamist ja käisin üle lahe oma soomlasel külas. Vanaema suremise ajal sattusin segadusse ja tegin lemmikaine eksami kolme peale. Kui suri mu teine vanaema, sain sellest teada alles kolmandal päeval. Kuid kohe pärast ta surma nägin tema varjukuju minu laua taga istumas – noore näoga. Ükskord sattusin vist koguni UFO mõju alla. Ise ei näinud seda, kuna tundsin, et taeva poole ei tohtinud vaadata, teised aga, kes mu järel sama teed olid läinud, olevat näinud UFOt. Nägin vastikrohelist valgust, eksisin ära tuttavas kohas ja hakkasin ringi käima. Pea oli justkui tühjaks imetud. Järgmisel päeval käisin kellaga sama rada ja selgus, et vähemalt veerand tundi jäi eelmisel õhtul mu elust kaduma.

Ometi kõik see müstika ei huvitanud mind enam. Võtsin seda loomulikult ja elasin edasi ihuelu, kogu selle aja, kuni mind minu maa aurast taas välja rebiti. Mõlema lapse sigitamise ajal nägin neid nii astraalsel kui ka tulevase lapse kujul ning suhtlesin nendega. Korduvalt käis mulle peale veel üks vaim, kes tahtis mu lapseks saada. Raseduse ajal näitas mu vanem poeg mulle oma unenägusid, mis olid füüsilisele reaalsusele võõrad, ning ütles oma nime. Hämmastas mõlema lapse võime öelda välja mu mõte või alustada laulu, mis mul parajasti meeles mõlkus. Eriti imelik oli see siis, kui laste rääkimisoskus oli märksa madalamal tasemel kui väljaöeldu, või olid laulud kakskümmend aastat vanad.

Kui aga teise nurga alt vaadata, siis olen ühe käesoleva elu jooksul läbi elanud vähemalt viis erinevat elu viie erineva isiksusena: Moskvas enne eestlusesse pöördumist, Moskvas eestlasena, Eestis liidueestlasena, Soomes eestlasena ning taas Eestis liidueestlasena ja soomlase naisena. Viimane oli eriti vastik põli. Kui ootasin esimest last, küsiti kogu aeg: "Miks sa siin oled?" Imestati, et ma polnud Soome elama läinud ega kavatsenud minna: "Loll oled või?" Vastasin, et eluaeg olin tahtnud Eestisse elama tulla ja mida nüüd – jälle ära? Nii lakkasid mõned mind teretamast, kui laps Tartus sündis. Suur osa tuttavaid muutsid suhtumist minusse pärast seda, kui olin vormistanud suhted oma laste isaga. Vanem poeg sai juba aastaseks ja teinegi pidi sündima. Mu ainus väärtus pärast seda oli , "soomlase naine", minuga lihtsalt ei suheldud enam, kui meil külas käidi. Sellest ajast peale ei salli ma külalisi. Minu arvates aga polnud mu mehel muud väärtust kui see, et ta oli minu mees. Oli ta midagi erilist oma annete, kogemuste või hingeliste andide poolest? Ilus keskpärasus, igavene võlgnik ja hädavares. Poleks ta minuga kohtunud, oleks edaspidigi kippunud elama teiste arvel. Ta areng inimlikkuse suunas on alles alanud. Samasuguseid kaasmaalasi ei austa meil ju keegi. Siiski lömitatakse isegi tema laste ees, mina olen laste juures nagu teenija. Kui aga selgub, et laste soome keele tase on: "Kussa see raamata onna?" ("Missä tuo kirja on?"), siis ehmutakse eemale ja vaadatakse võõristavalt.

On aga inimesi, kes ei lömita. Need on ikka veel minu peale vihased, et lubasin endal soomlasesse armuda. Nad on korduvalt ette heitnud: "Kas Eestis poisse ei leidunud?" Austan selliseid inimesi, nende andeksandmist üritan ära teenida. Nad on veel eestlased.

Kuigi olen ammugi Soomest tagasi, ei ole mul peaaegu üldse tuttavaid, kes poleks mind Soome pärast mõnitanud või põlanud. Võib-olla kaks-kolm inimest üle Eesti. Kogu see Soomes-käik ei olnud nii pikk, kui sellele järgnenud karistus. Saad aru, miks ma ei salli enam juttugi armumisest ja kindlasti ei armu enam kellessegi. Elan ka ilma sõpradeta, sest ei usalda enam inimestele läheneda. Võib-olla pääsevad taas vaimud võimule ja siis jõuan tagasi iseendani.

Kui märkasid, kirjutasin just "l ä b i elanud viis eri elu", see tähendab, et nüüd, kui nägin Sind, sain tagasi oma eilse, muutusin tervikuks, alustasin uut, kuuendat elu.

Ükski nendest "taaskehastumistest" ei ole kulgenud sujuvalt, loomulikult. Taaskehastudes hakkasid mu "eelmised isiksused” kummitama uues kohas ning põhjustasid energeetilisi muutusi. Üheks nendest on majavaim. Esialgu oli see iseseisev olend, nüüd oleme elanud temaga nõnda kokku, et enam ei tea, kumb on toimuvas rohkem süüdi.

Uksed üritavad avaneda, nagu tõukaks keegi, kuigi nad käivad nii kõvasti, et neid avada ja sulgeda on isegi minul raske. Asjad libisevad või auravad käest ära, lähevad põhjuseta katki. Kostab koputamist ja praksumist, kuuldub tilkumist. Miski vilksatab õhus, nagu langeksid tilgad laest. Mõnikord kukubki tilk minu peale, kuigi seal kohas ei ole midagi tilkumas. Taas midagi õhus, nagu viipaks keegi läbipaistva varrukaga, või lendab siniseid sädemeid. Lapsed küsivad: "Kes seda häält tegi?", "Miks mul kõik muudkui lendab?", "Miks põrand viskas mind?" Keegi nagu võtaks minu või laste käest asju ja lennutaks üle toa. Siis keegi nagu tõstaks lapse õhku ja viskaks pea ees põrandale. Ükskord tegi laps kukkudes salto – poole meetri kõrguselt aegluubis. Taskulambid süttivad ise, gaasipliit kustub, raadio lülitub ise välja ja seab ennast teisele jaamale. Gaasipliidilt ja praepannilt saan särtsu. Varem sain särtsu ka elektripliidilt ja pesumasinalt, aga need olid siiski elektrivõrku lülitatud. Sain särtsu külmkapilt ja selgus, et keegi oli külmkapi faasid ära vahetanud: miinus nulli peale ja null miinuse peale.

Majavaimu pikemad vihahood algavad sellest, et paari nädala jooksul lähevad katki kõik kodumasinad ja elektriseadmed ning selle järel tuleb veeuputus: kord läheb teisel korrusel mustaveetoru katki, kord sajab vihma, nagu poleks teist korrust olemas. Võimalikud variandid: ärakeeratud kraan, lõhkenud veetoru, pesumasin voolab alt jne. Variandid võivad korduda, kuid kaks kuni neli korda aastas peab uputus aset leidma. Kui kusagil seisab vett, siis peab veenõu (ka kümneliitrine ämber) ümber minema või lekkima hakkama. Veega seotud masinatest vihkab majavaim kõige rohkem kohvimasinaid. Neid olen vahetanud juba kuus tükki, üks oli päris uus. Ühe kohvimasina lamp näis põlevat, kuigi juhe oli seinast väljas. Ükskord pärast keetmist oli filtris kuiv kohvipulber ja kannus leige vesi. Samuti vihkab majavaim plaadimängijaid ja magnetofone. Ükskord läks kolme päeva jooksul katki kaks makki, seejärel kolmas, nende asemele laenatud makk. Kõigil näis olevat sama viga, nad venitasid linti. Laenasin pleieri, mis töötas patareidega, ning kohe oli ka pleieril sama viga. Samad kassetid ja lindid mängisid mujal hästi.

Naabermaja-tädi jutustas mulle, et minu maja perenaine kas põles 1944. aastal majja sisse või suri mõni aeg hiljem. Seepärast ei panevat perenaine midagi põlema, vaid ihkab vett ja korraldab selle kallamist. Ta vihkab elektriseadmeid ega salli midagi uut, näiteks veetorusid, mis tehti pärast sõda. Remondikatsetele reageerib ta alati vihaselt, ka koristamisele. Ta võib olla selliste inimeste killast, kellele "kodune" tähendab "räpane". Ise maalt pärit uusrikas, ei salli tema, kui räägitakse kultuurijuttu, loetakse raamatuid, kuulatakse kassetti pealt luulet. Ei salli ta ka potililli, nimelt ei hakka nad minu korteris kasvama, kuigi varem oli mul lillede peale hea käsi. Seevastu muru põrandapraos kasvab hästi. Majavaimule meeldib, kui küpsetan midagi ahjus, see meenutab perenaisele talle kuulunud leivapoodi ja õhus levib lausa õndsustunne. Muul ajal tundub õhk olevat elektrit täis. Olukord paraneb ajutiselt, kui laste isa on meie juures. Ta olevat "roheline", kelle külge "taanduvad elektrigloobulid" (Vigala Sassi väljend). Kuid mõnikord ei leevenda majavaimu viha ka laste isa.

Tundub, et perenaine armastas napsitada. Kõik meie maja naised kipuvad jooma. Kolm peret elab majas praegu, üks korter on tühi. Mäletan endisi naabreid, kolme peret – ka nendega oli sama lugu. Esimese korruse naistel õnnestub mõneks ajaks joomisest lahti saada, teise korruse naistel mitte kunagi. Kõigil naistel, kes meie majja kolivad, kujuneb varsti valitsemishimu ja omapärane tige rääkimismaneer, mida ma mujal ei ole kohanud. Et majarahvas omavahel ei suhtle, siis tundub imelik, et kõik maja naised räägivad ühtemoodi ja peaaegu sama häälega.

Majavaimule meeldib, kui korter on külalisi ja tühje pudeleid täis, kui külalised on kõik põrandad poriseks tallanud, külaliste lapsed on visanud kõik asjad pilla-palla, ruumid on laeni täis suitsu ja kärbeste suminat, täiskasvanud räägivad valju häälega ning keegi enam ei kuula teist, lapsed aga nutavad väsimusest. Siis aiman perenaist nurgas seisvat ja muigavat. See kõik tundub olevat tema moodi, nii oli tema harjunud elu lõbusaks tegema. Teistsuguseid meelelahutusi tema ei salli. Vahel tundub, et perenaine oli minu koristajast ämma moodi. Võib-olla soris temagi prügikastides nagu mu ämmgi, korjas, levitas ja müüs leitud asju ning puutus seebiga kokku ainult laupäeviti saunas. Ämma juurest viisin oma lapsed ära, kolmsada kilomeetrit eemale, ilma telefonita majja, aga majavaimu juurest ei ole kuhugi minna.

Tegin vea, arvates, et majavaim tegutseb ainult minu korteris. Naabermaja-tädi, kes jutustas mulle perenaisest, sai selle eest karistada. Niipea kui ilmus trükis minu lugu korterivaimust, jäid meie mõlemad majad ilma veeta. Tädi põrandad kerkisid üles ja põranda alt hakkas vett tulema. Põrandad võeti ära ja kaevati auk, kust kaks päeva tassiti ämbrite kaupa sogast vett ja liiva, enne kui saadi asendada lõhkenud toru. Kõik mustaveekaevud kuni kesklinnani olid selle toru pärast täis. Lõpuks kukkus tädi ise kord auku. Kummalisel kombel oli mul juba siia kolimisest saadik kujutlus sellest, kuidas mu köögipõrandasse tehakse auk ning kaevatakse sealt midagi välja – vist luukere või midagi muud sellist, mis seletab kõik. Kuna aga naabermaja-tädi on nagu kiuste unustanud perenaine nime, ei või eksortsismiaktist suurt abi loota.

Paistab, et peaksin teostama veel teisegi eksortsismiakti – fantaasiahoogudest lahtisaamiseks. Nimelt tulevad mind kiusama kujundid ja lausa süžeed, millega mul ei ole midagi peale hakata. Süžeesid viirastub mulle nii hulganisti, et arvan neid aadressiga eksivat. Kusagil lähedal on kirjanikke, kes neid ootavad, kuid mina ei tea, kus. Muidu oleksin äraeksinud süžeed kirjaga neile saatnud, nagu veel paar aastat pärast siia sissekolimist saatsin edasi kirju enne mind selles korteris elanud M. Vallisoole. Mul ei ole aega proosajuttude kirjutamiseks, kingin ehk mõne süžee Sulle.

Vanapaar A ja E elavad üsna lähedal oma lastele, ütleme Annelinnas või Mustamäel. Laste aken on nende aknast näha, lapsed ise aga käivad külas harva. A-l ja E-l ei ole eriti midagi teha ja suur osa ajast läheb neil akna jälgimisele ning selle napi info põhjal laste elust järelduste tegemisele (aken on lahti, kinni, tuli põleb, ei põle). A ja E mureks on kask, mis kasvab üha suuremaks ja kipub varjama laste akent. Kui puhub tuul, paindub kask kõrvale ja aken on näha. A ja E üritasid kaselatva kokku siduda, kuid ei saanud. Looduslembelised A ja E on raske valiku ees. Ükskord öösel lähevad nad ometi kaske saagima ning jäävad vahele. Mis edasi saab?

Selle loo mõtlesin ise välja, teise jutustas mulle üks tuttav. Ühes õues elas imelik vanaeit, kes pesi mitu korda päevas akent. Siis oli ta paar päeva kadunud ning seejärel tuli talle poeg järele ja viis ta enda juurde elama. Vanaeit oli pimedaks jäänud. Taipasid, miks ta nii tihti akent pesi?

Võib-olla majavaim ongi see, kes sisendab mulle mahajäetud vanakeste teemat. Tema lapsed olid ju tema maha jätnud. Ometi elab ta omas ajas edasi. Tema on surnud, ta peab elama väljaspool aega, kuid tema ei mõista seda. Ta ei saa sellestki aru, et me elame muutuvas ajas. Ta vihkab puhtust, sest tema ajal olid arusaamad puhtusest teistsugused. Ta ei salli meie praegust püüdu raisata igavatele kodutöödele vähem aega, ta vihkab kodumasinaid, sest tema pidi oma suures majas käsitsi tööd rabama. Kuidas saab ta olla nii nõme, nii kade? Tõeline sajandialguse konservatiiv, tõeline mehe poolt mahajäetud ja ise eluga hakkama saanud naine. Surnuna oleks tal võimalik elada igal pool korraga, kümne- ja sajakordistuda ning näha kõike, mida iganes soovib. Tema aga kükitab oma pooleldi põlenud majas ega soovi teada midagi muud.

Kadestan majavaimu, tema kasutamata jäetud võimalusi. Igatsen neid juba nüüd, füüsilise olendina. Oleks mul vähemalt kaheksa kätt nagu tol india jumalusel. Siis suudaksin kirjutada valmis kõik mulle ilmutatud luuletused ja lood, saaksin täita kõik oma ja laste soovid ega peaks vabandama, et vaata, mul on praegu käed kinni. Hommikust õhtuni ei saa minu käed hetkekski vabaks, ei ole aega hetkekski kirjutuslaua taha istuda. Miks mina ei tohiks juba praegu, füüsilises maailmas viibides, kahestuda või kümnenduda? Jõuaksin elada kaks korda kiiremini või kümme korda täiuslikumalt, saaksin kõikvõimalikke kogemusi, rahuldaksin oma piiramatut uudishimu ning võiksin jätta tõdemata, et füüsiline maailm on piiranguid täis ja seetõttu ei sobi mulle, pool minu teadvusest asub kusagil mujal. Ükski nõid ega muidu-tark pole seni tulnud mind õpetama, kuigi kutsusin neid appi, isegi korduvalt. Õpin ise olema üks ja mahutama kahekümne nelja tunni raamidesse vähemalt seitsmekümne kahe tunni jagu tööd. Hoian kodu steriilses puhtuses, teenin eranditult kirjatööga, õpin ülikoolis ja õpetan lapsi.

Arvan, et lapsi tuleb õpetada märkamatult, kuid lakkamatult kogu nende ärkveloleku aja ja miks mitte uneski. Siis oskavad nemadki elada kiiremini ja täiuslikumalt, kui suureks saavad. Iga hetk võib pakkuda lastele infot või kogemust. Las osa infost ununeb, suurem osa jääb aga meelde, ja pärast ei ole enam tegemist õppimise, vaid äratundmisega. Selle asemel saab laps õppida jälle midagi uut, õppida kiiremini ja rohkem.

Kui lapsed suuremaks saavad, võivad nad mulle ehk ette heita, et meil on ainult üks tuba, et telekas võtab ainult ühte kanalit ja ka minu ellusuhtumine on ühekülgne. Mina ei hakka riidlema, vaid vabandan oma elusaamatuse pärast. Kui aga lapsed alustavad iseseisvat elu ja puutuvad kokku nendega, kes on omanud kõike, millest nendel on kogu aeg puudus olnud, siis avastavad mu lapsed tegeliku rikkuse. Arvan, et neil ei ole nende inimestega millestki rääkida ja ümber teha ennast enam ei saa. Seda, mis on titast peast külge jäänud, ei saa enam täiskasvanuna endast välja juurida, ei head ega halba. Nii täitub mu soov lisada ärikate, poliitikute ja tarbijate maailmale paar-kolm vaimuinimest.

Ainuke põhjus, miks ma veel kolmandat last ei tee, on kindlusetuse tunne: kelle hoolde peaksin jätma need kaks kolmeks ööpäevaks, kui lähen sünnitusmajja. Meie aknast paistab Tartu Loomahotell – koera paigutamisega poleks probleemi, kuid kuhu jätta lapsed? Kui lubati peresünnitust, siis miks ei võiks olla sünnitusmajas palatit, kus ema võiks olla koos suuremate lastega?

Ei tea, miks laste vanemad ei võta lapsi igale poole kaasa ja seega jätavad lapsed elukogemustest ilma. Üksikvanemana olen sunnitud võtma lapsed alati kaasa ning näinud, kuidas see lapsi arendab. Ühest raamatust lugesin, kuidas algkoolilaps kannatas hambavalu käes, kuid ema ei viinud teda arsti juurde, vaid ootas vanaema saabumist: keegi pidi imikuga koju jääma. Miks ta ei võtnud imikut kaasa, kas kartis, et keegi köhib ta peale? Minu imikute peale on köhitud just nii palju, et siiamaani ei ole mu lapsed ise köhima hakanud, ei ole nad ka korralikult nohus olnud, küllap külm niiske korter karastab neid. Lahkunud sünnitusmajast, läksin koos vanema pojaga ülikooli ette, siis postimajja, alles siis koju. Arst nõudis, et olgu laps nädal aega kodus, meie aga käisime poesabas ja lapse isale helistamas. Kolme nädala vanuselt käis mu imik Kirjanike Majas ja ülikooli aulas kirjanduslikul üritusel, mille ta loomulikult maha magas. Hiljem tuli üritused maha jätta, kuid konsultatsioonidel ja eksamitel on mu mõlemad lapsed alati kaasas olnud, ka asutustes, kus ajasin asju.

Algul oli selline kaasaskäimine mulle koormaks, siis hakkas ülejõu käima hoopis teiste reaktsioon sellele, inimeste ülearune suhtlemishimu. Näiteks: lapsel on kinnisidee vabaneda kinnastest, ta karjub ja rebib neid käest. Üks tädi jookseb meil sabas ja seletab, et laps karjub sellepärast, et tal pole kindaid käes, kuid parem on mitte midagi vastata. Tädi haarab mind varrukast ja üritab kinni pidada. Peatun ja üritan lapsele kindad kätte panna. Laps karjub veel kõvemini. Teinegi tädi peatub meie kõrval ja arvab, et piinan last asjata, võib-olla lapsel on kinnastega liiga palav, ta vajab kergemaid kindaid. Jätan naised omavahel vaidlema ja lähen edasi. Kohe on sabas kolmas nõuandja, kes soovib, et võtaksin lapse sülle, sest nii külma ilmaga ei tohi laps väljas karjuda. Võtan lapse sülle, kuigi tean, et mu laps süles ei rahune. Kohe ilmub me ette keegi, kes arvab, et näen tarbetut vaeva last kandes, mul on ju teinegi laps, vanker ja kott. Nõuandjatel on nõukogude ajal külgekasvatatud veendumus, et neil on õigus kõiki parandada ja õpetada. Nõukogude inimene teadis alati täpselt, mis vigu teised rahvad teevad, ka siis kui rahvad ise mingit viga ei leidnud.

Postnõukogude inimene ei ole homo sovieticus. Postnõukogude inimene on suunatud turumajanduslikku tulevikku ka siis, kui ta seda kirub. Postnõukogude inimene ei oska, kuid ei tunnista seda. Ta süüdistab teisi, arvab, et valitsus peab rahvale muudkui andma, võtku kust tahes. Postnõukogude inimene ei kipu ise midagi andma, sest arvab, et tema on juba kõik andnud, nüüd on aeg saama hakata. Lugesin Lauri Vahtrelt: "...eestlased on hüljanud nii maausu kui jumala ja tõstnud jumalaks oma rahvuse." Lisan: nii rahvuse kui ka vabaduse. Osa ühiskonnast, kelle elumõtteks oli vabaduse taastamine, oleks võinud surra augustis 1991, sest mida nad veel oleksid võinud soovida. Ellujäänuna pidid nad end muutma. Iseseisvus usuti olevat imerohi, mis pidi ära kaotama korraga kõik probleemid. Vabaduses pettuda ei ole võimalik: vabadus kes on või ei ole, ja need mured, mis vabadusega kaasas käivad, ei muuda vabaduse olemust.

Kui mõtlen valitsusest, meenub mulle üks multifilm, indoneesia muinasjutt lohetapjast, kes arvas, et ta oli vabastanud oma rahva. Talle aga öeldi: "Nüüd pead sina ise loheks saama, sest keegi peab olema lohe. Rahvas ei oska elada ilma loheta. Keegi peab olema süüdi kõiges, mis rahvaga juhtub." Lohetapja vaatas lohe lossis ringi, nägi luksust ja kerget elu ning moonduski loheks. Kes on uus lohetapja?

Tegin juttu multifilmidest ja ei saa seda pooleli jätta. Kuulsin mitmeid välismaalasi kiitmas nõukogude lihtsaid, õpetlikke, vägivallatuid multifilme. Seoses nendega on mul pakkuda Sulle veel üks süžee ühest Moskva eestlasest, kelle harrastuseks oli multifilmide vaatamine. Loo nimeks olgu "Nahkhiirte öö", peategelase nimeks – Ulmo Hiir. Ta on küüditatute perekonnast, ta ainsaks mälestuseks Eestist, kodumaa sümboliks on laterna ümber tiirlevad nahkhiired. Ulmo on lugenud, et nahkhiired langevad talveunne ja ripuvad tardunult kuni kevadeni. Ka Ulmo elu võiks võrrelda talveunega. Ta on nimelt väga harva ärkvel. Ta on unistaja-tüüp, kes teistega hästi ei klapi, kuid keegi ei huvitu, millest ta mõtleb, mis keeles. Rahvavaenlaseks teda ei peeta, pigemini lolliks või vaikseks hulluks. Moskvas elas ta üksildaselt, kuni saabus Suur Igatsus. See igatsus ei tulnud kohe, ta oli ühe multifilmi mao moodi: pea oli juba kohale jõudnud, kuid saba oli ikka veel teel. Ometi ükskord jõudis kohale saba, madu tõmbus ukse ees kerra ning temast üle ega temast lahti Ulmo enam ei saanud. Siis tellis Ulmo Eestist eestikeelseid ajalehti. Sellistele lehtedele trükiti saaja aadress ülemisse nurka. Kuna Moskvas elas tollal paar tuhat eestlast, võis mitukümmend inimest tellida "vabariigist" lehti (nagu räägiti tollal). Kõikide lehtede peale oli trükitud aadress. Kui ajalehed puutusid kokku, jäi värske värvi jälg teise lehe peale. Selliseid tagurpidi-aadresse kogunes Ulmol ajapikku paarkümmend. Ulmo otsustab kirjutada nendele inimestele ja kutsuda neid jaaniõhtuks endale külla. Kahekümnest tuleb külla paar-kolm. Nad ei ole huvitatud suhtlemisest, eestikeelsetest kontaktidest, üldse mitte millestki. Nad ainult joovad, sest on ometi jaaniöö. Ulmo ei ole viinaga harjunud, ta jääb istudes magama ja näeb und.

See on ennustusuni praegusest tegelikkusest. Eesti on vaba, liidueestlased repatrieeruvad, aga hästi neil siiski ei lähe. Venemaal ei keelanud neil keegi end eestlaseks pidada, kodumaal aga ei peeta neid üldse omaks. Ulmo otsustab luua Solvatud Liidueestlaste Seltsi ja kirjutab üleskutse: "Praeguses poliitilises olukorras on tunduvalt suurenenud end. NSVL eestlaste – ajalooliste Kaukaasia eestlaste järeltulijate, samuti Siberis sündinud või kasvanud eestlaste ja kõikide muude etniliste eestlaste oma ajaloolisele kodumaale tagasipöördumise juhtumite arv. Asutuste ning firmade töötajatel tuleb pidada meeles, et venekeelne pöördumine (vastamine), st inimene näo või hääldamise põhjal suhtlemiskeele valimine ametniku poolt on Venemaa etnilisest põrgust päästetud eestlastele parimal juhul solvav. Praeguses poliitilises olukorras, kui mitte-eestlased on kohustatud omandama eesti keelt, tundub ametnike "viisakus" mitte-eestlaste vastu lömitamisena end. NSVL mälestuse ning praeguse Venemaa Impeeriumi ees. "

Nagu Sa tead, Keeleseadus ütleb: "Teeninduses ja kaubanduses on teenindav pool kohustatud kasutama teenindatava poolt valitud keelt oma keeleoskusnõuete piires. Üksikisiku keelevaliku tõkestamine ja halvustamine on keelatud ja seadusandluses ettenähtud juhtudel karistatav". Nagu Sa kindlasti tead, aga ametnikud vist siiamaani mitte, võetakse trahvi "üksikisiku keelevaliku tõkestamise või halvustamise eest" kuni 30 päevapalka või 450 krooni, sama tegevuse eest teist korda aasta jooksul kuni 50 päevapalka või 750 krooni.

Selle üleskutse tekstiga läheb Ulmo ametniku juurde ja ametniku nimi on Euro Mustikapuu. (Kes ütles, et sellist eesnime ei ole? Kui täna ei ole, siis homme on. Mustikapuu on aga sellepärast, et meil on tekkinud (tekkimas) uus kadaklus: jänkukapsa soomlane, varsakabja eurooplane. Kadakas ja paju olid ikkagi puud. Varsakabjad ja mustikad roomavad puudel jalus, neil pole lootust puuks saada, kuid neil on õnne puude kintsu kaabata.) Ulmo seletab Mustikapuule, et see on ju lausa paradoks: eestlased kasutavad idanaabrite keelt ka siis, kui neid selleks ei sunnita, eestlased omavahel. Mis siis, arvab Mustikapuu, ka neid venelasi, kes praegu Eestist lahkuvad, keegi sealpool Peipsit omaks ei pea, vaid kiusatakse, et nad räägivad eesti aktsendiga, olgugi et nad pole kunagi eesti keelt osanud ja on seda ehk vihanud. Kummalgi maal ei ole neid kellelegi vaja, liidueestlasi samuti.

Ulmo ärkab ja näeb, et külalised on tema korteris lõkke teinud – põletavad ämbris Ulmo mitu aastat kasvatatud kadakat, Ulmo ainsat kaaslast ja sõpra. Ulmo teeskleb edasi magamist. Siis külalised kaovad korterist, tuleb hommik. Ulmo lülitab teleka sisse, tuleb multifilm, mongoli muinasjutt loomade ballist. Nahkhiir ei võtnud osa lindude talgutest, sest ta ei olnud lind, ka mitte loomade talgutest, sest ta ei olnud loom. Seetõttu ei lubatud tal osa võtta loomade ega lindude ballist, sest ta polnud loom ega lind.

Kirjuta see lugu valmis, sest mina ei saa. Kingin selle Sulle ja tänaseks lõpetan.

Nahkhiir? (arvatavasti mitte)
Kadakas? (mõnes mõttes ehk küll)
Su metroo-tüdruk.