Arvasin, et Jõgevamaalt leitud ilvesepoeg sündis juuni algul 2002. a mõne kilomeetri kaugusel Elistvere pargist. Meie andmetel oli ta oma ema ainus poeg. Ta oletatava isaga olen hiljemgi kohtunud. Teisalt, pargi läheduses kolanud isane ilves ei käitunud küll eriti metsiku looma moodi ja üks emailves koos ilmselt selle isailvese pojaga elas kaugemal ja aasta pärast käis tolles metsas küll vähemalt 1 noor ilves, nii et on võimalik, et Elistverre sattunud ilves ei olnudki tolle emase poeg, vaid hoopis Elistvere pargi nn metsloomarehabilitatsiooni produkt, nagu võib järeldada Robijärve artiklist 2.6.2005. a Maalehes. Sellepärast ehk küsiski 2002. a novembri lõpus anonüümseks helistajaks jääda soovinud pargitöötaja minult, kas metsa sattunud ilvesepoeg võis sügiseni ellu jääda või kas on kusagil juhtunud, et mõni ilves adopteeriks leidpoja? Tollal ei olnud mul veel andmeid, et ilvesed kusagil nõnda teeksid ja enne Maalehe artikli ilmumist ei osanud ma toda vihjet tähtsaks pidada. Teisalt juba 2-3 kuu vanune ilves võib hiiri, konni ja putukaid süües tõesti elus püsida.

Kas nüüd tuleb välja, et minu 15.11.2002. a Elistvere taga metsas kinni püütud ilvesepoeg oligi pärit pargiilveste puurist? Niisiis on selge, miks tuli novembris ilvesepoeg pargiilveste puuri juurde, kui ta esimese suurema lumega enam hiiri püüda ei saanud, ning kõik ilvesed selle üle nii ebatavaliselt rõõmsad näisid (usun, et näha ilveste tantsu ei ole maailmas eriti paljudel õnne olnud). Selge, miks olid ilvesepoja karvamuster ja iseloomulik silmakuju pargiilveste omadega uskumatult identsed. Et rehabiliteerima toodud linde metsa alla visatakse, seda teadsin pargiperenaise käest (olen ühte loorkulli metsas pildistanud, pargitöötajad võtsid linnu omaks ja tunnistasid oma teo millekski iseenesestmõistetavaks). Aga et ka ülemääraseid ilvesepoegi võidakse metsa viia, seda ma tollal ei uskunud - enne kui pargi projektijuht tuli sel talvel Keskkonnaministeeriumis välja projektiga, et ilves Ene koos 3 kutsikaga võib Elistverest kaugemal metsa saata, pealegi keset talve, mida loomulikult ei lubatud (Poolas ja Saksamaal harjutatakse puuriilveseid metsa minekuks spetsiaalse programmi järgi kuni aasta). Niisiis on selge, miks parki (tagasi) tooduna suri ilvesepoeg nii salapäraselt, kuigi minu teada ei olnud tal mingit tõsisemat viga, ja miks pargi töötajad hakkasid minu kohta nii üliaktiivselt laimujutte levitama.

Isegi märtsis, jooksuaja tõttu ema abist ilma jäänud ilvesepojad ei tule toidu hankimisega toime ja hukkuvad suures osas, rääkimata juba novembrikuu üksijäänutest. Ilvesepoeg tuli 14. novembril Elistvere pargi ilveste juurde, kus suguvend Joosu (või tuleb välja, et hoopis isa?) pakkus talle läbi võre väikese linnutiiva.

15. novembri varahommikul võtsin koos oma pojaga ilvesepoja jäljed üles ja saime näljast nõrkenu kätte. Paraku "pidas Tali mast kohvipausi", nagu väljendus Kaja Kübar, ning mobiiliühendust Nigula turvakoduga polnud. Elistvere park oli siinsamas, kuid ilma zooloogiahariduseta vanameelsed pargitöötajad olid veendunud, et ainult marutaudis loom võib lubada inimest endale ligi ja lasta end kinni võtta. Ka polnud ilvesepoeg agressiivne, vaid väsimusest loid, seegi olevat pidanud tähendama vaid marutaudi. Pargi perenaise sõnul anti ilvesepojale juua alles 16. novembril lõuna paiku (seega 27 tunni pärast), ja kuigi ilvesepoeg jõi aplalt, räägiti ikka kümnepäevasest karantiinist ja enne ei tahetud teha ühtegi põletikuvastast ega kosutavat süsti.

17. novembril ilvesepoeg suri ja marutauditest osutus negatiivseks. See aga ei rahuldanud kedagi kohalikku õelat tegelast, kes tahtis maksku mis maksab õigustada ilvesepoja väärkohtlemist. Öösel vastu 2. detsembrit visati pargi ilveste puuri marutaudis kähriku korjus. Pargitöötajad leppisid kokku, et veterinaarlaboratooriumi saadetud kährikust ei räägita kellelegi, kuid just enne seda jõudis üks ettehoiatamata töötaja teha mõned telefonikõned. Kährikust said teada just need, kes seda kõige vähem oleks tohtinud, kuid ka sellest olukorrast keerutas pargi juhtkond ennast välja ja pööras loo koguni oma kasuks. Marutaudiskandaal osutus heaks reklaaminipiks ja park sai rekordilise külastajate arvu.

Pargi ilvesed kährikut targu ei puutunud, välja arvatud noor 18-kuune poolpime ilves Äpu, kes arvatavasti tuli kährikut liiga lähedalt uudistama. Nagu teatab kohaliku ajalehe "Vooremaa" 2002. aasta viimane number, suri Äpu 14. detsembril marutaudi. See on ainus sellest loost tõtt rääkiv artikkel, kus on nimetatud nii ilvesepoega kui ka kährikut. "Postimehe" ja "Sõnumilehe" veergudele jõudis lugu alles jõuludeks ning tugevasti moonutatuna, sellest jäeti välja nii Äpu kui ka novembris leitud ilvesepoeg. Pargiilveste marutaudivastase vaktsineerimisega venitati justkui oodates, et äkki sureb mõni ilves veel - nii kaua, kuni ajalehed unustasid kogu loo ära. Ohutuslint ümber ilveste puuri rippus kuni märtsini ehk veel kaks kuud peale ametlikku karantiini lõppu, kuid ükski neljast allesjäänud ilvesest ei haigestunud.

Kaitstes neile ilmselt teada olevat kährikuviskajat, süüdistasid pargitöötajad marutaudi toomises kangekaelselt süütut 5-kuist metsakiisut ja levitasid tema kohta arutuid väljamõeldisi (loom olla varastatud ja tagasi toodud pargiilves või igatahes mingisugune "koduilves", ta polevat olnud päris-metsloom ja seega ei tasunud teda ravida). Surnud kährikust polevat võimalik nakatuda, olevat öelnud üks nimekas zooloog, kuigi mitme kogenud loomaarsti sõnul on see talvel vägagi võimalik. Ega need ekspertiisid ei näita õigust ka, väitsid pargi töötajad. Pole muidugi välistatud, et seesama kährik jooksis pargis veel mõni öö varem ja lähenes ilvestele enne kui ära suri ning oli kohaliku intrigaani poolt ilveste puuri visatud. Kuritegu jääb kuriteoks.

Ilvesepoja koeproove uuriti kolme erineva meetodiga ja kõik proovid näitasid, et ilvesepoeg ei olnud nakatunud marutaudi, aga kährik küll, kinnitas meile oma kirjas 23. detsembril Arvo Viltrop, Tartu VTL-i direktori asetäitja loomahaiguste alal. Ilvesed jäävad marutaudi äärmiselt harva: 2002. aastal registreeriti 420 muu looma hulgas ainult 3 ilvest (üks septembris Viljandimaal, teine Äpu, kolmas aga kunagi aasta alguses). Alla aastastel ilvestel ei esine marutaudi praktiliselt kunagi, sest nende veres on veel aktiivsed emapiimast saadud kaitsekehad, nii et näha marutauditonti igal pool oleks liig. Nii ei jää ühelgi abivajajal lootust seda inimese käest saada ja Elistvere Loomapark võib viie nulliga summa, loodusest päästetud loomade rehabilitatsiooni jaoks mõeldud toetuse, mujale suunata.

Kährikulugu kasutati ka kättemaksuks, sest nõudsin pargi projektijuhilt seletust ilvesepojaga toimunu kohta ja vastust mõnele küsimusele, mis kuulusid pargi "saladuste" hulka (kuhu kadus üks isane ilves (2000. aastal)) ning kaks pesakonda ilvesepoegi - 2000. ja 2002. aastal). Minu kirja arutati sealsamas äraviimist oodanud kährikukorjuse juures (kes, muide, teadis, mis päeval mu kiri parki arutama tuuakse?). Võõrastele otsustati rääkida, et isast Maitu nõuti tagasi Tallinna Loomaaeda (kuhu viidi 2001. aastal hoopis 2 Maidu tütart, mis on ka dokumentidega kinnitatud) ja et mingeid ilvesepoegi ei olnud olemas. Kohalikele aga, kes ilvesepoegade piiksumist kuulnud olid, räägiti, et mina olla nad ise röövinud (huvitav, milleks?). Oletame, et pargitöötajad ei tea tõesti mitte midagi 4st eri ajal toimunud salapärasest juhtumist nende ilvestega, järelikult on pargi lähedal keegi, kes neid juhtumeid korraldab ning siis oleks - loogiliselt võttes - teretulnud keegi, kes võtaks vaevaks asi välja uurida. Miks pidin kohe sattuma põlu alla, kui nende asjade vastu huvi tundsin? Et välja uurida, mida ma tean, suunati minu juurde mõned "kirjasõbrad" ja anonüümhelistajad. Mina ent polnud enam nii sinisilmne kui varem ja mõned jutud said lindile võetud. Nüüd jääb ainult naeratada meenutades ühe pargitöötaja väidet, et mul ei õnnestu midagi välja tuhnida. Ta ütles veel, et mind ei usuta nagunii, sest ilvesepojad ei anna ennast kunagi inimesele kätte ja et enam sellist asja mitte kunagi kuskil ei juhtu.

Ei läinud mööda nädalatki, kui Eestis leiti teinegi emata ilvesepoeg. Seegi pooleaastane ilvesetüdruk polnud marutaudis. Ta tuli 18. detsembril Järvamaal Albu vallas asuva Ahula küla Kaasiku talu õue ja ronis kuuse otsa. Talupere valmistus jõuludeks ja näljas metsloomalaps istus viis päeva jõulupuu otsas, enne kui tulid kohale jahimehed ja - oo jõuluime - võtsid ta oma hoole alla. Kehtib ju meie maal kolmepäevane jõuluvaherahu relvastatud mehe ja abitu loomalapse vahel. Jahimehed tahtsid kangesti näidata, kui hoolitsevad on nemad kõige elava vastu - sellest pidid kirjutama nii kohalikud kui riigilehed! 27. detsembril ilvesepoeg suri ja selgus, et ilvesepoja alalõualuu oli mitmes kohas murtud. Ilvesepoeg ei saanud närida jahimeeste pakutud liha ja suri nälga. Igatahes oli looma soolestik lahkamisel täiesti tühi.

Sarnane lugu juhtus 10.11.2000. a Lätis, Kurzemes, Liepājast 10 km kaugusel asuvas Grobiņa alevis. Tööstuslattu sisenes üks väiksemat kasvu ilves, võttis tööliselt vorstileiva ja sõi selle ära. Võimalik, et ilvest nähes pillas tööline leiva ise maha. Meie mees oleks hakanud otsima riista, millega suur ohtlik elukas maha lüüa, kuid läti tööline nägi, et tegemist oli kõigest viiekuuse ilvesepojaga, kellest olid ainult luu ja nahk järel. Tööline helistas - mitte jahimeestele ega päästeametisse - vaid 30 km kaugusel asuvasse hiljuti Kalvene kandis asutatud "Cīruļi" loomaparki ja samal päeval viidi ilvesepoeg sinna. Pandi imeks, kuidas ilves veel liikuda suutis, kuid see on üks ilveste omapärasid - ka täielikku kurnatusse surev ilves võib reibas välja näha.

Läti loomapargi rahvas oli samuti kuulnud nõukogude vaimse pärandi hulka kuuluvat eelarvamust, et ainult marutaud võib ilvese inimese lähedusse tuua. Ilvesepoeg pandi karantiini, kus ta kõigele lisaks murdis kaltsiumipuuduse tõttu jala - emapiim jäi tal ju lõpuni saamata. Kuid marutaudi ei ilmnenud tal ei siis ega kolme aasta pärast. Ilmnes hoopis ametnike nõmedus. Ministeeriumist helistati ja riieldi, et kas välismaal õppimas käinud pargitöötajad ei tea, kuidas näeb välja ilves. Ministeerium väitis, et see loom ei saanud ilves olla, sest ilvesed nii ei tee. Ent vorstileiva rööv ei olnud inimusalduse näitaja, vaid hädajulgus. Nälg möödas, polnud julgusest jälgegi. Isegi pargirahva õrnale hoolitsusele vaatamata ei saanud ilvesepojast inimeste sõpra juba selle tõttu, et murtud jala ravi oli aeganõudev, stressi- ning piinarikas.

Ilvesepoeg sai nimeks Margo (mis kõlab lätlasele nagu loomulik emase looma nimi). 19.5.2003 sai Margo oma esimese poja, kelle eest ta andunult hoolitseb koos samavõrd hellaks lapsevanemaks osutunud, nüüdseks viieaastase ilvese Marģerisega, kes leiti Riia kesklinnas rõdu alt. Kassisuurune ilvesepoeg kukkus neljandalt korruselt ja murdis esikäpa. Jahimeestelt, kes teda salaja pidasid, võeti ära litsentsid ja määrati trahvid, ilvesepoega näidati uudistes ja paigutati Riia Loomaaeda karantiini ning ravile. Seal leidus üks eriline hooldaja-naisterahvas, kelle õrn suhtumine kaotas ilvesepoja mälust kõik ebameeldivad kogemused seoses inimestega. Uued hooldajad Kalvene pargis ütlevad, et Marģeris on siiras, alati heatujuline õrn loom, kuid kui teda paitada liiga pikalt, siis hakkab ta mängeldes näksama ja lõpuks võib näksata tõeliselt - nagu enamik taltsaid ilveseid, kel läheb meelest, et inimesel puuduvad kirglikku "hammastega suudlust" pehmendavad karvad.

Ilvesepoja leidmisjuhte Lätis oli veel - 1997. aastal toodi Gauja parki emane ilves Lūsija. Ta kasvas seal Velga Vītola kodus ja pandi paari spetsiaalselt Tallinnast toodud Muriga, kes samuti leiti metsast, Raplamaalt, 1987, 4-kuuse ilvesepojana. Eestis on rohkem ilveseid ja siin tuuakse loomaaeda ikka ilvesepoegi - enamasti sügisel-talvel: 1987. aastal Pärnumaalt pärit ilves Janno elab Tallinna Loomaaias, aasta noorem Lõuna-Viljandimaa ilves Pepe on nüüdseks surnud. 1993. a jaanuaris toodi loomaaeda kaksikud-ilvesepojad Jade ja Kettu, Jadet saab Tallinnas praegugi näha. Ilvesepoegi toodi loomaaeda nii varem kui ka hiljem, kuid nad olid sisemiste vigastustega või liiga kaua nälginud ja surid varsti. Kuhu küll sobitada Elistvere loomapargi töötajate nii suulised kui kirjalikud väited, et abivajajaid ilvesepoegi ei ole kuskil kunagi leitud?

Margo leiti sama vanalt - 10. ja 14. november - kui Elistverre toodud ilvesepoeg, kes oli Margost palju paremas seisus. Lihtsalt ei leidunud inimest, kes ilvesepoja eest hingega hoolitsema hakkaks, nagu juhtus Kalvene pargis "Cīruļi". Elistvere park oli ju loodud selleks, et pakkuda tööd kohalikele inimestele. Oleks liig nõuda, et kohalike sekka oleks sattunud piisavalt haritud ja õppimisvõimelised inimesed, kes pealegi armastaksid loomi nii, et nende eest seisaksid - nagu kaitsti Kalvenes ilvesepoega ministeeriumi ebakompetentsete nõudmiste vastu. Ka "Cīruļi" rahvas on enamasti juhuslikud-kohalikud ja Elistvere omadest palju vaesemad. Või on asi selles, et Kalvenes töötavad oma töösse loominguliselt suhtuvad "noored" (40-aastased) ja Elistveret juhivad puha pensioniealised inimesed? Või on meie elanike pead ikka veel risustatud stagnaaegsete dogmadega, millised oleks ammu aeg revideerida?

Šveitsis on oma sadakond ilvest, kes pole looduseand, vaid paljude teadlaste ja looduskaitsjate üle 30-aastase töö tulemus. Sellest ka teine suhtumine ilvesesse. Kõik kohtumised ja vahejuhtumid dokumenteeritakse. Kujutame ette olukorda, kui ilvest näinud isikut palutakse täita 5 lehekülge küsimustikku?

Eraldi võetud perioodil oktoober-jaanuar hukkub Šveitsis liiklusõnnetuste tagajärjel 4-6 kuu vanuseid ilvesepoegi sama palju kui mingil põhjusel ilma emata jääb, väiksem osa ilvesepoegi langeb salaküttide ohvriks ja veel väiksem osa sureb õnnetusjuhtumite ja haiguste tagajärjel.

Siin on mõned valitud, tüüpilised juhtumid aastatest 1996-2002, kus leiti või püüti kinni ilma emata jäänud ilvesepoegi. Ilves-orbudel esineb tihti suu- ja lõuatraumasid, sest üritatakse jahtida mittejõukohast saaki. Kuni lume tulekuni elatakse näriliste püüdmisest, kuid oktoobris-jaanuaris toob nälg ilvesepojad metsast kanalate juurde.

31.10.1996 lasti Berni kantoni Alpides maha 4-kuune emane ilvesepoeg, kes üritas pääseda kanakuuti.

2.11.1996 leiti sama koha lähedal nälga surnud ilvesepoeg.

11.1.1997 leiti Berni Alpides infitseeritud suutrauma tagajärjel surnud emane ilvesepoeg. Ta ema skelett leiti alles juulis.

10.9.1997 tapeti raadiosaatjaga ilves Mena, kelle 24. mail sündinud tütar leiti 2. oktoobril nälga surnuna Freiburgi kantoni Alpides.

2.11.1997 püüti Waadti kantoni Alpides kinni emane ilvesepoeg ja viidi Langenbergi loomaparki, kus ta hukkus õnnetusse.

10.11.1997 püüti Berni kantoni Alpides kinni emane ilvesepoeg, kes suri suutrauma tagajärjel loomade varjupaigas Landshutis.

20.8.1998 püüti Berni Alpides emane ilvesepoeg, kes suri hiljem õnnetuse tagajärjel Langenbergi loomapargis, Zürichis.

23.10.1998 püüti Berni kantoni Alpides isane ilvesepoeg, kes suri haiguse tagajärjel loomade varjupaigas Landshutis.

6.11.1998 leiti Berni Alpides surnud ilvesetüdruk.

30.8.2000 püüti Juura mägedes, Soubeys, küla peal kinni 3-kuune emane ilvesepoeg ja viidi Langenbergi loomaparki. Et maha lastud emal oli 2 poega, jäi teine leidmata.

23.10.2000 püüti Berni kantoni Alpides kinni isane ilvesepoeg, kes saadeti Bruderhausi loomaparki Winterthuris.

25.11.2000 püüti Berni kantoni Alpides emane ilvesepoeg, kes viidi samuti Bruderhausi loomaparki.

13.11.2001 leiti kaua nälginud emane ilvesepoeg, kes viidi La Garenne loomaaeda. Ilvesepoja ema, raadiosaatjaga ilves Amba, leiti 21. novembril tapetuna Waadti kantoni Juuras.

1.12.2001 püüti Juura mägedes kinni emane ilvesepoeg, kes toodi Langenbergi loomaparki. Selle ilvesepoja õde hukkus autoteel 17. novembril ja ema oli kadunud veelgi varem.

12.12.2001 Waadti kantoni Juuras leiti emane ilvesepoeg.

15.7.2002 Berni kantonis leiti nälga surnud 2-kuune isane ilves ja enne aasta lõppu veel teinegi.

Ja veel kaks Šveitsis üpris kuulsaks saanud ilvesepoega: 16.11.2002 varahommikul teatati Hondrichist, Spiezist, Berni kantonist ühe talu õues jalutanud kodukassist umbes kaks korda suuremast lühikese sabaga loomast, kes lasi teha endast paar pilti ja kadus. Kohale saabunud spetsialistidel ei õnnestunud ilvesepoega üles leida.

18.11 õhtul pääses üks ilvesepoeg kanakuuti Lattigenis, Spitzis ja murdis 4 kana. KORA spetsialistid seadsid kanakuudi lähedusse lõksu, panid sinna eelmisel õhtul murtud kana ja hommikuks 20. 11 oli ilvesepoeg lõksus. Ta viidi lähedalasuvasse metslooma hooldusasutusse Landshutis, Utzensdorfis, kus asuti ravima arvatavasti koera hammustuse tagajärjel tekkinud sügavat infitseeritud haava ilvesepoja jalas.

Jälgi uurides saadi teada, et ilvesepoegi oli kaks, kuid juba teatati teise ilvesepoja küülikumajja sissesaamise katsest Hondrichis. 21.11 hommikul püüti ilvesepoeg kinni ja oletati, et ta oli Lattigenis püütud ilvesepoja õde, kelle ema oli hukkunud või salakütitud.

Kumb õde on pildil (vt. siia), ei ole selge, kuid olemiselt ja kehahoiakult näib ta olevat Elistvere parki toodud ilvesepoja moodi. Ka eraldab neid Šveitsi ja Elistvere juhtumeid ainult paar päeva.

Kui Šveitsi 100 ilvese peale esineb iga aasta 3-6 emata jäänud ilvesepoja kinnipüüdmise juhtu ja mingi hulk jääb alati leidmata, siis võiksime oletada, et meie veel hiljuti väidetavast 1000ndelisest ilveskonnast sureb 30-60 ema kaotanud ilvesepoega aastas. Elistvere pargi projektijuht Kaupo Ilmet arvas oma 12. 12. 2002 kirjas, et ilvesepoegi ei ole Eestis kunagi leitud ega leita ka, sest isegi 1967. aasta augustiorkaani järel ei tulnud inimasulate juurde abi otsima ühtegi ilvest. Et 1967. aastal oli kogu Eestis ainult 60 ilvest, seda ligi 60-aastase staažiga jahimees enam ei mäleta.

Novembriorvud on ametlik termin, ehkki ilvesepojad võivad jääda orvuks juba oktoobris ja leida neid võidakse (enamasti juba surnuna) alles detsembris. Nii leiti 12.12.2003 Prantsusmaal, Juuras, d'Ocourti piirkonnas, Clos du-Doubsis surnud 3, 8 kg ehk poole normaalkaalust kaalunud ilvesepoiss.

22.12.2003 leiti Soomes järjekordne kaua nälginud ilvesepoeg, kes viidi ravile Kuusamo metsloomakeskusesse.

8.11.2003 hommikul leiti Šveitsis, Waadti kantonis, Montricheri küla aias 5-kuune väga kõhn ilvesetüdruk, kes kaalus kõigest 3, 6 kg. Nagu juhtub enamasti just kolmandal päeval, langes ilvesepoeg 10.11 koomasse ja suri. Vereproov näitas, et nälgimine kahjustas neere, kuid loomalaps loodeti ikka päästa. La Garenne loomaaed sai kaks aastat varem sellise imega hakkama, kuigi tollal 6-kuune Toundra, kes leiti Longirodi farmi juurest, kaalus natuke rohkem.

Eestis on ilveseid rohkem kui Prantsusmaal, Šveitsis ja Soomes, kuid ilvesepoegi muudkui leitakse neil. Karupoegi tuuakse Nigulasse iga aasta. Kaja Kübar ei loodagi, et talle kunagi ilvest või hunti tuuakse - neid olla kombeks kohapeal tappa, samuti enamikku leitud rebase ja kährikukutsikatest, kellest mõni osa siiski turvakodusse jõuab. Järelikult on tegemist ainult leidjate eelarvamusliku suhtumisega loomaliikidesse: karu ees lömitavad jahimehedki, nunnut-metskitsetalle võib päästa ka muidu julm inimene, rebanegi seostub lapsepõlve ja muinasjuttudega, kuigi ka karvakraega.

Meie arvates ei tasu iga pealtnäha abi vajavat looma kohe turvakodusse tassida, vaid tuleb teda esialgu võimalikult märkamatult jälgida. Kutsuvad ju soomlased Jussi Ristonmaad iga talv mõne ilvesepuu alla, mures, et loom ise ei jaksa või ei oska alla tulla. Enamik neid ilveseid tuleb puu otsast alla ilma Wild Lynx ry abita. Hullem on, kui ilves üritab, aga ei jaksa puu otsa ronida, nagu ei jaksanud seda minu leitud ilvesepoeg. Oleks lihtsalt ebaõiglane, kui selline loom jääks aitamata inimese marutaudi- või metsloomahirmu pärast. Arvestades meie metsade pindala on paberil suurena näiv marutaudis loomade arv tegelikult küllalt väike, et iga metsaskäija haiget looma kohata võiks. Koduloomadki jäävad marutaudi metsloomadest 2-3 korda sagedamini (vt veterinaarlaboratooriumi statistikat). Üks viimaks ometi rõõmustav ja lootustandev juhtum, kui ilvesepoega tõesti aidata taheti, on kirjeldatud selle artikli lõpus.