("Vikerkaar" nr 10, 1990, lk 68-71)
Olen 26-aastane. 17 aastat olen tundnud end eestlasena, neist kõigest 2 elanud Eestis. Tihti küsitakse minu käest: "Kes on ometi venelane? Millisena tundub eestlase olemus?"
Vaatan peeglisse harva ega tunne eriti oma nägu, kuigi kujutan ette, milline ta peaks olema. Sama lugu on ka rahvusliku kuuluvusega. Mis puutub vene rahvusesse, siis selle hulgas olen elanud ligi 24 aastat, kuuluvust tundmata (õigem oleks kasutada terminit "idiosünkraasia"), olen jälginud teda "kõrvalt" ja olen ehk võinud märgata midagi, mis ei "seest-" ega "väljastpoolt" vaatajale silma ei hakka.
Kõige mainimisväärsem on minu arvates see, et venelane kipub ennast alateadlikult petma, iseendale valetama. Ta kardab tõtt, kuigi sisimas võib seda teada. Venelane kardab olla ise. Selle vältimiseks ta joob, räägib valju häälega, laamendab, lülitab sisse maki või teleri ega pane neid ööpäevade kaupa kinni – et ainult mitte omaenese olemusega hetkekski silmitsi jääda. Venelane kardab mõtlemajäämist. Seepärast keelab ta endale ja teistele väiksematki omaetteolekut ja omapära. Igaüks peab olema "nagu kõik", olgu siis kõik ühtviisi keskpärased, olgu kõigi elu ühtviisi vilets. Kõrvalekaldumist sellest printsiibist peetakse suurimaks patuks, "süüdlast" peetakse vaenlaseks ja mõistetakse vsem mirom hukka või püütakse umber kasvatada. Milleks? – sellele küsimusele ei oska venelane vastata, kuid alateadlikult on talle ometi selge: mis iganes soov või harjumus erineda viib erinevuseni ka mõtetes, ideoloogias, tekitab OMA ARVAMUSE, mida venelane kardab kui kurat risti. OMA ARVAMUS hävitab ta maailmamudelit, OMA ARVAMUSE viirus on venelasele eluohtlik, kuna sellesse nakatanuna hakkab ta nägema asju nii, nagu nad on, ja jõuab varsti ka oma rahva maailmapildi võltsituse, vaimse saamatuse ja elumõttetuseni.
Üldiselt tundub, et ükski suurrahvas ei salli individuaalsust, vaid eelistab olesklemist ühtlaselt halli massina. Seevastu väikese rahva esindaja on enamasti juba lapsest saadik rohkem isiksus ja iseseisvalt mõtlev ühiskonna liige. Ideaalseks riigiks suurrahvale tundub olevat totalitaarne riik, kuna see võimaldab suurrahval elada teatud illusioonide maailmas, kaitseb neid illusioone purunemise eest.
Ajaloo moonutamise katseid leidub juba Novgorodi kroonikas "Povest vremennõh let" (12. saj), kus kirjeldatakse ühe novgorodlase retke "tšuudi nõia" juurde. Kroonikakirjutaja paneb tšuudi suhu sellised sõnad, mida too kindlasti ei rääkinud ega võinudki rääkida, sest kõik tema "öeldu" polnud muud kui tolleaegsete Vene kirikuvõimude ideoloogia väljendus.
Venelane paneb end uskuma millessegi (olgu see jumal või nõukogude müüt) – tal on mugavam uskuda kui ise mõelda – ja iseenese veenmiseks selles, et ta tõesti usub, peab ta kogu aeg ennast alandama ja piinama (olgu kohustuslik püstiseismine kirikuteenistuse ajal, põlvili palvetamine ja kummardused maani, laup vastu põrandat; ketserlus või midagi hoopis tänapäevast, mis on ometi sisult sama). Venelane tunneb rahuldust oma elu ohverdamisest ja märterlusest "idee nimel". Suurrahva moraali järgi ei tähenda ü h e inimese elu suurrahvale midagi. Lapsepõlveski panid mind hämmastama ühe revolutsiooniaegse laulu sõnad: võitleme nõukogude võimu eest ja kõik viimseni sureme selle nimel. Väikesele rahvale näib mõistlikum ellu jääda, kes muidu saaks idee ellu viia, kui kõik võitlejad surnud on? (Kas seda ideed tasuski ellu viia, on teine küsimus.) Eesti Vabadussõja ajal teatavasti ei kästud sõdida "viimse sõdurini", vaid tulla lahingust tagasi elusana ja koos vaenlase relvaga.
Alateadlikult tajudes kõike eelmainitut alaväärsuskompleksina, peab venelane kogu aeg tõestama iseendale oma tähtsust ja võimsust. Propaganda tasemel toimub massikultuuri "šedöövrite" loomine: "Ainult venelased oskavad rõõmust nutta... naerdes surma minna... " jne. Uudismaad, BAMid jm grandioossed projektid on venelasele eluliselt vajalikud. Nii ihkab iga alaväärsuskompleksi põdev indiviidki olla alati tähelepanu keskmes.
Venelane sisendab endasse maailmapäästmise missiooni. Venelane tunneb endal olevat õigust sekkuda kogu aeg teiste asjadesse, õpetada, parandada ja "ümber teha" kõiki teisi rahvaid.
Indiviidi tasemel väljendub see kas või nimede venepärastamises, kusjuures venepärastaja koguni solvub, kui teda palutakse hääldada õigesti. Kõige anekdootlikum mulle tuntud näide on pärit Tartust Lossi tänavast, mis ümbrikule kirjutatuna muutus ul. im. Lossevaks.
Kuidas väljendub mainitud alaväärsuskompleks riigipoliitika tasemel, oleme kõik oma nahal piisavalt tunda saanud.
Venelane ei jäta teistele rahvastele (eriti väikestele) õigust olla millegi poolest targem või andekam kui tema oma rahvas. Vastasel korral püütakse need targemad-andekamad ära salastada. Vene kirjandust kujutatakse maailma suurimana. Üks minu tuttav Moskva kirjanik (Kirjanike Liidu juhatuse töötaja) küsis ükskord mu käest: "Kas teilgi on kirjandust?" ja üks teine tuttav, kirjanduse õpetajanna keskkoolist, küsis samuti: "Kas ka sinu rahval on mõnd mainimisväärt kirjanikku?" Hakkasin seletama, et kultuuri mõttes ei ole ükski väike rahvas suurrahvast väiksem, ja nägin, kuidas mu tuttavate näod muutusid kurvaks. Ja kui nad pidid veenduma, et näiteks Tammsaare ei ole tõesti vähem andekas kui näiteks Tolstoi, siis jäid mu tuttavad mitmeks nädalaks peaaegu depressiooni, nagu oleks Tammsaare võrreldavus Tolstoiga kuidagiviisi kahjustanud viimast. Tegelikult arvasid mu mõlemad tuttavad vene kultuuri ummikus olevat ega uskunud enam selle arengu perspektiivi ja küllap näis neile, et nüüd püüti neilt ära võtta ka minevik.
Moskva kirjanduselu jättis mulle masendava mulje. "Maailmakuulsa" vene kultuuriga pole ma seal trehvanud, kuigi otsisin hoolega selle jälgi. Juhatati küll mõnele hauale, sedagi sõimuga. Moskva Kirjanike Maja seostus mul millegipärast nn Lenini Keha Säilitamise Instituudiga, mis koosnevat järgmistest osakondadest: 1. epidermilise kihi kaitse osakond, 2. epidermilise kihi kaitse osakond jne. Nii tundub olevat ka vene kultuuri minevikumüüdi säilitamisega – balsameeritud kultuur balsameeritud riigis.
Venelane ei hakka kunagi norima, et ütleme, see isik pole puhastverd venelane või too isik ei ole üldsegi venelane, kuigi arvab end vene rahva sekka kuuluvat. See "norimine" on väikerahvaste privileeg. Oma suurushullustuses võtab suurrahvas heameelega enda sisse piiramatul hulgal kõik muulased, kes ainult nõustuksid ennast suurrahva liikmena ära "tembeldama". Nii pannaksegi muulaste lapsed kirja venelastena nende arvamust küsimata (16-aastaselt) – "Vastu vaidlema hakka siis, kui täisealiseks saad!" – kui aga tullakse (18-aastaselt) passirahvuse parandamist nõudma, siis saadakse vastus: "Rahvuse muutmist lubab Ülemnõukogu Presiidium, kuid me ei mäleta, et ta oleks sellist asja kellelegi lubanud." Vene rahvas on huvitatud VAID oma kasvamisest; vere, keele, kommete, mentaliteedi jm spetsiifika säilitamine teda ei huvita.
Alates Vene riigi tekkimisest (u 1000 a tagasi) on pidevalt alistatud ja assimileeritud praeguse Venemaa territooriumil elanud rahvaid, see ei tähenda muud kui vene rahva genofondi lõplikku "lahjendamist". Hävinud traditsioonide ja vaimsete väärtuste asemele on ideoloogiajuhid käskinud välja panna "inturistlikult" äralabastatud matrjoškad, pastlad, kaelkoogud jm atribuudid, mis enamasti ammugi enam ei tähenda venelastele midagi.
On selge, miks venelane ei hoia oma maa loodust ega kultuuri. Et venelane omaenda ajaloolisi ega vaimseid väärtusi kalliks ei pea, ei mõista ta teistegi rahvaste püüdu säilitada ja kaitsta omi. Ometi teeb see venelase alateadlikult kadedaks, siit viha meiegi vastu. Vene rahvas on mitmekümneist rahvastest kokkusulanud konglomeraat, samasugune kogumõiste nagu nõukogude rahvas, olgugi et ajalooliselt palju vanem.
Juurtest ilma jäetud, on nn venelane migrandiks ka omal maal. Ja ega migrandiprobleem olegi Venemaal vähem terav kui meil: suurtesse linnadesse, mis olnud kunagi kultuurikoldeiks, on sisse rännanud tohutu mass harimatuid (et mitte öelda kirjaoskamatuid) kolkaelanikke (see omamoodi lahendas ühe sotsialismi eesmärkidest: kaotada erinevus linna ja küla vahel; NB: jälle "erinevuse kaotamine").
Et nõukogude võim on valitsenud Venemaal ikkagi 23 aasta võrra kauem kui Eestis, siis seal, kus venelane ei näe enam mingit viga, mäletab eestlane veel "vanu aegu" ja tunnistab inimõigusi piiravaks mõndagi, mida venelane on ammugi hakanud pidama loomulikuks. Ometi 50 aastat nõukogude võimu on jätnud ka eestlase olemusele oma jälje ning mõne asja, mida poleks tohtinud hakata enesestmõistetavaks pidama, oleme meiegi võtnud loomulikuks ega saa aru, mispärast meie ettevõtmised ei edene hästi. Ei ole vist mõtet pikemalt seletada, eks iga eestlane ise tea, mis need on: bürokraatlik venitamine, sõnadetegemine, vastutuse kartmine, laiskus, räpasus, hoolimatus, "peremehetunde puudumine". Arvan, et kadeduski, mida me rahvas kõige sagedamini endale inkrimineerib, on samuti välismõju. Poleks meie suurrahvastest naabrid seadnud meid teatud poliitilisse olukorda, poleks kadeduse tekkimiseks põhjust olnudki. Eriti üks asi on meie olemusse väga sügavalt juurdunud – umbusaldus selle sõna stalinlikus mõttes. Mujal maailmas tullakse inimesele lahkelt ja avalalt vastu ega oodata halba, ja alles siis, kui inimene näitab end halvast küljest, pööratakse talle selg. Meil aga vaadatakse inimese peale altkulmu, jälgitakse tema käitumist kaua ("valmis kaitseks"), ja alles siis, kui ollakse veendunud tema usaldusväärsuses, tehakse samm tema poole. Nii vene kui ka eesti rahvas näeb inimeses eelkõige potentsiaalset vaenlast, ja ega meie põlvkonna eluea jooksul sellest lahti ei saagi.
Tulnud elama Eestimaale, olin valmis ka selleks, et mul tuleb leppida viienda sordi isiku seisusega. Sest teadsin küll, et juba mitukümmend aastat peavad need eestlased, kel on olnud õnne sündida "õigele maale", lausa heaks tooniks mainida mõne ida poolt tulnud eestlase kohta: "Polegi Eestimaa eestlane!" Näib, et praegune Eestimaa eestlane jagab kodumaaga teatud vahekorras olevaid inimesi järgmiselt: esimese sordi isikud on kahtlemata lääneriikides elavad eestlased, neist pisut vähem lugupidamist väärt on kõik muud välismaalased, kolmandal kohal on Eestimaa eestlased, siis Eestimaa muulased (päris kadestusväärses seisundis on Eestimaal sündinud migrantide lapsed), ja alles viiendal kohal on liidueestlased (sealhulgas ka repatrieerunud).
On üsna levinud väide selle kohta, mis eristab soomlast eestlasest: soomlane on orjameelest vaba. Sellega on öeldud kõik, ja minugi poolt väljatoodud eestlase pahad omadused pärinevad (otse või kaudselt) orjameelsusest. Ometi mina defineeriksin asja teistmoodi. Orjameelsus on ka enesekindluse puudumisest tekkinud kas tahtlik või alateadlik püüd kõrvale hiilida asjadest, mis nõuavad otsustamis- ja vastutusvõimet, julgust, töötegemist, ettevõtlikkust. Võtku teised enda teha asjad, mis vajavad lahendamist, meie ei ole kompetentsed või võimelised vms, me parem tõestame endale oma võimsust ja vabadust teineteise tagakiusamise ja alandamisega, seda me oskame paremini. Elame tasa ja targu, ootame ja loodame midagi, nagu oleks ees (võitlemiseks) veel palju aega, laseme end pöörata IME-usku, ja kui see müüt ennast ammendab, laseme end mõne uue müüdiga maha rahustada.
Ei tea, kuidas poliitikud, aga massid ei kujuta absoluutselt ette, mis vastasega meil tegemist. On olnud kogu aeg kuulda: küll me teeks (ütleks, julgeks), aga kui tankid tulevad? Eks me teeks siis samamoodi nagu "Talvesõja"-filmis, kui oleksime kavalamad: hiiliksime tagantpoolt ja topiksime puud roomikute vahele. Võtke seda allegooriana, kui tahate, kuid Soome sõdurid teadsid tankide nõrka külge.
ISEENNAST kardame rohkem kui okupatsioonivägesid, kardame oma võimetust vastu panna, võidelda, võita ja iseseisvalt oma eluga toime tulla. Ju siis tuleb kõiki vigu ja äpardusi hakata enda omaks tunnistama.
Sellal aga kui marasmiimpeerium käriseb igast otsast ja meie kogume julgust, et ennast tema käest vabaks küsida, kogub seni maganud läänenaaber jõudu ja taasühendab kaks Saksamaad. Eks me ajalugu ole olnudki nii: üks nõrgeneb, teine tugevneb, ja meie totakas vesilinnuke muudkui rabeleb: nokk lahti – saba kinni, saba lahti – nokk kinni, aga midagi sellest rabelemisest ära ei õpi. Pidutseme varsti oma totruse 800. aastapäeva, tegemata möödunust ühtegi tarka järeldust. Kas tõesti ei ole meil silmi märkamaks naabrite nõrku külgi ja kavalust pöörata neid oma kasuks?
Nii et ei jäägi muud üle kui juba aegsasti saksa keel käsile võtta ja hakata uurima sakslase alaväärsuskompleksi. Muidu ei märkagi enne, kui oleme sellegi omaks võtnud.