Allakäigu ajastul…

Allakäigu ajastul, paljud tänuvõlas sõbrad muutuvad me vaenlasteks.

Nõuannetest, eneseusaldusest ja muust ärgitatuna

Paljud täituvad vaidlushimust ja vimmast.

Paljud võtavad saadud abi pahateona.

Seega, mis iganes kasu annad oma vara või muul viisil,

tee seda ilma tasuootuseta ja siiralt.

Kahtluseta küpseb selle teo tulem.

Hetke südamlikeks sõnadeks tähtis teada on.

Antud värss on üldiseks nõuandeks. Tänapäeval on meelteahistus selgemini ilmnev kui kunagi varem. Rumalus, viha ja kiindumus on kõik palju tugevamad. Sellised ahistavad mõtted jätavad vähe võimalusi õnnetundele. Nad orjastavad meid ja lõhuvad meie meelerahu ja rõõmu. Meile jäävad tühjad käed ja abitu olek kannatuste vallas. Tuleb aru saada sellest, et meie tegelikud vaenlased on ahistavad mõtted. Kõige tõhusamaks relvaks nende vastu on boditšita ning seega tuleb meil viisusel ja kaastundel rajaneva teistekeskse mõtlemisel nimel igakülgselt tööd teha. Järgnevalt üks tüüpiline lugu, mis aitab meil meeles pidada, et sõbrad pole alati usaldusväärsed. Me peame usaldama iseendid ja välja arendama oma enese võimed.

Kord läks nii, et ahvist ja kilpkonnast said miskitmoodi suured sõbrad. Ahv elas muidugi metsas ja kilpkonn meres. Siiski andsid nad teineteisele lubaduse, mitte teineteisele kurja teha ning mitte kunagi teineteist vigastada. Aeg lendas ja ühel päeval jäi naagade kuningas haigeks. Arst ütles, et võtmeks tema paranemisele on ahvi süda. Ilma selleta olevat surm kindel. Naagade kuningas siis kuulutas, et suur tasu ootab seda, kes toob talle ahvi südame.

Kilpkonn nägi siin suurt võimalust. Ta läks metsa oma sõpra vaatama ja kutsus ta endaga kaasa oma koju ookeani äärde. Ahvile kutse meeldis, sest mere ääres oli palju huvitavat mida uurida ja süüa ning ta jäi nõusse. Jõudes mere äärde, ütles kilpkonn: “Meie naagade kuningas on haige ning paranemiseks on talle vaja ahvi südant. Mu sõber, kas loovutad talle oma südame?” Ahv mõistis kohe kilpkonna kurje kavatsusi ja nõustus oma südame andmisega, kuid mitte antud kohas. “Ma pean ronima üles puulatva ja ainult seal saan ma võtta oma südame ja selle sulle anda. Lähme koos tagasi metsa, et ma saaksin oma südame anda.

Olles tagasi metsa jõudnud, ronis ahv puu otsa ja hüüdis: “Nüüd ma viskan sulle oma südame. Tee oma suu nii palju lahti kui võimalik. ” Ahv ronis puu latva ja viskas oma junni kilpkonna avatud suhu, öeldes: “Halb sõber on kõige kurja juur. Ilma põhjuseta viisid sa mind mere äärde ja ma pidin oma elust seal peaaegu ilma jääma. Kui soovid minu südant, siis söö seda!” Kilpkonn lahkus pettunult ja häbistatult.

Kilpkonn ja ahv olid sageli olnud öid koos ühes koopas. Mõne aja pärast läks kilpkonn koopasse, mõeldes, et ahv võiks seal olla. Ilma ahvi teadmata, peitis kilpkonn ennast koopa nurka. Siis juhtuski, et ahv ronis puu otsast alla ja lähenes koopale, kuid kahtlustades, et kilpkonn võib koopas olla. Siis ahv hüüdis: “Ooo, koobas!” Kilpkonn arvas, et kui ta vastab, siis ahv tuleb koopasse ja nii ta hõikas “Tere!” Ahv arvas, et rääkiv koobas ei tähenda head ning lahkus tagasi oma puu otsa.

Olles andnud bodisatva tõotused, tuleb olla hoolikas, et mitte luua enese ümber mingisugustki negatiivsust. Kuid asjad võivad minna vastupidiselt ootustele. Isegi Buddha ajal suhtusid mõned inimesed Budhasse halvakspanuga ning vaidlesid temaga. Samasuguseid episoode on ka Milarepa eluloos. Igal inimesel on erinev iseloom, erinev meelelaad. Üks nõuanne võib ühele olla suureks kasuks, kuid teisele kahjulik, seepärast peab olema oskuslik ning tuleb teada, millal on kohane abisõnu öelda, millal mitte. Mõnikord soovime südamest kedagi aidata, kuid see isik võib meie abi tajuda pahateona. Alguses võime olla suured sõbrad, hiljem aga muutuda vaenlasteks. Anname siiralt nõu, kuid seda ainult ärritab. Kui öelda midagi tähenduslikku, siis vaieldakse vastu: “Sa räägid minust halvasti.” Kui öelda: “Nii ei maksa teha”, siis meid ei sallita enam.

Andes teistele materiaalseid väärtusi, nõu või juhiseid, tuleb seda teha ilma ootusteta. See on väga oluline suhtumine, mis läbib kogu meie järgimist. Pole oluline, kas me saame midagi vastutasuks, kas asi õnnestub või mitte, kas seda hinnatakse või mitte, andes omalt poolt midagi, tuleb seda teha sooviga, et see kellele antakse oleks õnnelik ja vaba kannatustest. Nii tuleb talitada, mitte aga mõelda: “Mida ta mulle tänutäheks teeb?” Selline suhtumine võib kaasa tuua pettumuse.

Andes teistele materiaalseid väärtusi või nõu, tuleb seda teha õilsa suhtumisega, ajendatuna kaastundest. Toimides nõnda, talitame tõepoolest vooruslikult. Tulemused tulevad isegi siis, kui me neid ei oota. Tulemused ei pruugi tulla otse sellelt isikult, kuid kunagi, võibolla selles elus, võibolla järgmises, need kindlast tulevad. Selles pole mingit kahtlust.