Kaduvus ja surm…

1Kaduvus ja surm kui mööda mäekuru suuet sirutuv loojangu vari.

Läheneb see peatumata hetkekski.

Ei aita miski, kui vaid darma.

Nii on minu südame nõu.

See värss käsitleb kaduvust, kõigi nähtuste hetkelist olemust. Järgmised neli kaemust kehtivad kõigi maailmas toimuvate nähtuste kohta ja näitavad kaduvuse olemust:

Värsis kasutatakse fraasi sirutuv loojangu vari kui paratamatuse metafoori. Alates päikesetõusust idas kuni loojanguni läänes, liigub Päike lakkamatult, peatumata sekundikski. Keegi ju ei kahtle selles või kuidas? Sarnaselt liigume me alates oma sünnihetkest igas viivus mööda surma poole viivat rada. Me küll ei teadvusta enestele seda, kuid iga päevaga me tõttame Surmaisanda palge poole, otsekui jookseks maratoni. Me arvame, et me elame, kuid meie loomuseks on surm. Meie ihu pole muud kui liikuv laip. Ka kõige võimsam tehnoloogia ei peata päikeseloojangut. Selline on surm. Kellelgi pole võimalik keelduda suremast. Surm on paratamatu.

Kui saabub surm, on selge, et millestki pole meile abi. Kuitahes mõjuvõimas isik ka ollakse, olles isegi maailma kõige vägevam valitseja, mingi vägi ega võim ei suuda abistada surmast hoidumisel. Kellelgi võib olla palju sõpru ja sugulasi, kuid kui saabub surm, siis pole neist abi. Keegi võib olla kogunud suure rikkuse, kuid kui saabub surm, on see kasutu. Ka parim arst, kes teab kõike ravikunstist ja haigustest — surma palge ees on ka tema võimetu. Isegi kui Buddha isiklikult oleks sinu ees, siis ka temast poleks abi, kui pole darmasidet. Kui saabub surm, siis kogu ilma keerulised masinad ja tehnoloogiad on võimetud. Tänapäeval võime näha inimesi, kes surevad haiglas ümbritsetuna masinatest. Kui surmahetk on käes, siis ainus abinõu, mis võib aidata surmaga silmitsi olijat, on darma.

Darma on ainuke võimalik abi, juhul kui meil on järgimiskogemust. Meile võidakse öelda: “Ole rahulik, ole tähelepanelik!”, kuid ilma harjutamata, jäävad need ainult sõnadeks. Mõisteline arusaamine pole piisav. Pole oluline kui sõnaosav ollakse või kui palju raamatuid loetakse, ilma harjutamata, ilma darma tegeliku tähenduse tunnetusliku kogemuseta, pole lihtsalt teadmistest kasu. Seetõttu ka rõhutatakse, et igaüks peab õppimise ja harjutamise eest kandma isiklikku vastutust.

Meil pole selleks palju aega. Elu möödub iga hetkega ja seega tuleb harjutada mööndusteta. Kui hetk on käes, siis Surmaisand ei anna meile vabanduste vastu mingit edasi elamise luba. Meil pole mingit võimalustki Surmaisandaga läbirääkimisi pidada. Niisiis, seni kuni on võimalust, tuleb oma hinge suunata harjutamisele. Kui meil pole harjutamiseks võimalust, siis pole tõesti midagi teha? Kuid, kuna meie olud seda lubavad, meil on huvi, aega ja võimalust, siis me peame harjutama sellest hetkest alates, kui huvi tekkis. Järgnev lugu illustreerib meile avanevate võimaluste kasutamise tähtsust.

Ühel päeval kõndis üks mees mööda ohtlikku mägirada, mida ühest servast piiras kaljusein ja teisest ookeani sööstev kuristik. Hooletuse tõttu astus ta valesse kohta ning kukkus komistades üle teeserva. Langedes allapoole, katsus mees haarata kinni millest vaid võimalik. Poolel teel alla, sai ta käsi kinni rohututist ning ta sai pidama. Ta leidis mingit tuge ka jalgadele ning võis mõni hetk ohutult puhata. Peagi avastas ta haardeulatusest meega täidetud mesipuu, mis talle suurt rõõmu tegi. Mesi maitses üsna hea, iga korraga kui ta seda proovis, hakkas see talle järjest rohkem meeldima. Teda käisid vaatamas kordamööda kaks hiirt — must ja valge, kes kordamööda sõid ühe rohulible tutist, millega mees ennast ülal hoidis. Mehel oli suur mure, et ühel päeval söövad hiired viimasegi rohulible. Vaadates alla, nägi mees all maapinnal kolme loomade elupaika — ühes elas siga, teises lind, kolmandas madu. Taamal oli ookean, mida toitis mäslev jõgi. Vaadates üles, nägi mees kauguses suursuguseid paleesid. Üks neist oli eriti ilus, kena ja kirgas koos nautlevate taevaste olenditega.

Meest hirmutas mõte langemisest ning tal oli tugev soov ronida üles sinna, kus olid paleed. Ülalpool olid ka inimesed, kes olid valmis teda küsimise peale aitama. Mees mõtles: “Ma pean seda üks päev tegema. Seal üleval oleks tore elada.” Samas oli ta mee küljes sedavõrd kinni, et ei suutnud sellest loobuda. Ta vaatas hõrenevaid rohukõrsi ja mõtles: “Ma pean siit kohe-kohe minema saama.”, kuid mõte magusast meest hoidis teda tagasi. Lõpuks, tegemata tõeks ühtegi mõeldud plaanidest, leidis ta alla kukkudes oma otsa.

Selles mõistuloos sümboliseerivad paleed inimeste ja jumalate ilma ja sellest kõrgemal, vabanemise olekut. Sealaut esindab loomade ilma, linnupesa näljaseid vaime ja ussikoobas põrguilma. Vesi on sansaara lõputu ookean. Mesi kujutab meie ilmalikke naudinguid. Olgugi, et kanname endis vabanemise seemnena algusetut budalikku olemust, eksleme me oma pettekujutelmades mööda olelusringide radu. Rohututt on meie eluiga. Selmet kasutada inimelu darma järgimiseks, raiskame selle viie meele naudingutes. Valge hiir märgib päevast aega ja selle kulgu. Must hiir märgib öist aega ning samuti selle kulgu ning meie pidevalt lühenevat eluiga. Kui me küsiks abi pöördudes varjupaika budasse, darmasse ja sangasse, siis sellest oleks tuge ning pääseksime langemisest alumistesse ilmadesse või pääseksime koguni sansaarast kui sellisest. Aga läheb hoopis vastupidi, me ei pühendu siirale darma järgimisele ja meie elu saab otsa ilma suuremat kasu toomata. Kaalu see hoolikalt läbi ja tee darma järgimiseks kõik, mis vähegi võimalik.

Selliste sõnade eesmärk ei ole hirmutada. Surm tuleb hoolimata sellest, kas me kardame või mitte. Teadlikkus surmast on oluliseks innustuseks tõsisel õppimisel ja harjutamisel ning meie kõigi vaimsete väärkujutluste ja ahistuste puhastamisel. Teisalt võime raisata palju aega ja võimalusi igasugu unistuste ja õhulosside peale. Milarepa ütles: “Ma põgenesin mägedesse oma surmahirmu tõttu. Kui ma mägedesse jõudsin, siis harjutasin mediteerides pidevalt surma saabumishetke määramatusest. Nii ma vallutasin tunnetuse muutumatu olemuse kindluse. Nüüdseks olen surmahirmust vaba.” Kuna meil on olemas surmahirmu ületamiseks vajalikud võtted, õpetused ja juhised, mis aitavad meil mõista, et surm on oma olemuselt illusioon, siis on tähtis neid, niipalju kui võimalik, enesel rakendada. Kui meil poleks surmahirmust ülesaamiseks vajalikke võtteid, siis oleks surmast rääkimine mõttetu. Sellisel juhul poleks mingit lahendust või rohtu surma vastu. Aga kuna meil on vastavad võtted olemas, siis on oluline neid järgida.

Suremise hetkel me ei tea, mis edasi saab. Me oleme segaduses ja eksleme sõgedatena pimeduses. Kõigil olendeil on surma ees üüratu ärevus ja hirm. Kuhu me läheme? Mis meist saab? Aga hea darma järgimine toimib teekaardina. Tänu darmale, oleme me hästi ettevalmistatud ja teame kuhu minna ja mis toimuma hakkab. Selleks ongi darma harjutused. Kas paistab, kuivõrd väärtuslik on darma? Sellisel põhjusel andis Buddha kõik oma hinnalised õpetused. Kui oleme darma edukalt rakendanud, siis me võime surra ilma hirmuta. Me võime surra rõõmsalt või vähemalt ilma kahetsuseta. Niisiis, kõigi nähtuste kaduvuse korduv läbikaalumine on laiskuse võitmiseks ja ning tulemuslikuks darma järgimiseks ülioluline.

Võta hetk aega. Kui oled masenduses, siis mõtle kaduvusest. Kõik on pidevas muutumises, justkui tuulevoog. Kui kannatad kiindumuses, siis mõtle kaduvusest. Kõik saab läbi hetkega nagu näitab kena õie närtsimine. Kui vimm ja viha vaevab, siis mõtle kaduvusest. See, kelle peale viha pead, sureb ühel päeval ilma igasuguse kontrolli võimaluseta. Selliselt tuleb tööd teha kannatuste ja vaevade piiramiseks ja eneste julgustamiseks teel viisuse ja vaimse selguse kasvatamisse. See, mis on läinud, on minevik ning pole enam meiega siin. Tulevik pole veel saabunud. Oleviku viiv kaob valgusvälgatuse hetkes.