Kõik ihad…

11Kõik ihad kui mürgitatud toit.

Pahede aluseks ja vabanemise juurelt raiuvad.

Püsi eksitustest vabana valvas.

Nii on minu südame nõu.

Siin värsis kirjeldatakse ilmalikke ihasid — ahnust ja meelelisi himusid, mitte siis vabanemise pürgimust! Kõik maised himud põhjustavad pahesid. Kui oleme tugevalt millessegi kiindunud, siis, mida iganes me teeme ajendatuna sellest kiindumusest, tulemus on alati mure ja vaev. Tekkivad erinevat liiki takistused ja tõkked, mis meile peavalu valmistavad. Lisaks kasvavad meie kiindest uhkus ja kadedus, mis omakorda puhuvad tuult tiibadesse härmile ja vihkamisele. Nii me loome painavalt halba karmat. Kui puudub himu, siis pole põhjust viha ja vimma tekkele. Siit peaks olema selge, kui tihedalt nad omavahel seotud on. Kiine, viha, uhkus ja kadedus — need on tegelikud tõkked, mis ei lase meid valastusse, ei lase meil vabaneda. Lisaks sellele, et nad tõkestavad vabanemist, nad ei lase meil ka kogeda rahu ja õnne isegi mitte sansaaras.

Antud värss on eelkõige mõeldud tõsistele kogu südamest püüdlevatele darma järgijatele. Elades maist elu tuleb hoolikalt oma tarkust kasutada. Püsi valvas tähendab, et oma viisusteadlikkust tuleb kasutada sansaara olemuslike joonte eristamiseks. Iga tegevus, mida teeme, peab olema kantud valvsusest ning ei tohi lasta ennast eksitada mürgistest maistest ihadest. Ära tunda tuleb kannatuste tegelik algpõhjus ja vabanemise tegelik algpõhjus.

Käesolev värss käsitleb ühtlasi muutumise kannatust. Esmapilgul võib mürgine toit tunduda väga maitsvana, kuid mõne aja pärast annab mürk endast tunda, see võib ka tappa. Kõik meelelised ihad on sellised. Võib näida, et nad toovad mõnu, õnne ja rõõmu, kuid tegelikult võtavad meilt võimaluse ahistamata õnnest ja rahust kantud eluks. Selmet kiinduda ajutisse õnne ja rõõmu, järgi igavikulise õnne ja rõõmu leidmiseks hoopis darmat. Viha on otsene kannatus, kuna koheselt, kui tunneme viha, siis meie õnnetunne puruneb ja tekibki kannatus. Sõgedus on on olude kannatus, sest seni kuni kestab sõgedus, ootavad kannatused oma võimalust. Milarepa ütles:

Vaadates maist elu, on see esmapilgul väga veetlev.

Keskel on see väga petlik.

Kõige lõpus vaid trööstitu kannatus.

Seepärast taganesin maisest elust.

Võtke hetk aega selle värsi läbi kaalumiseks. Alguses paistavad asjad meile väga veetlevad, ihaldusväärsed ja ilusad. Januneme neid. Aga lõpuks toob nende veetlus enesega kaasa soovimatud olud ja kannatame abitult. Mediteeri piiri pidamise tähtsusest ja pea lugu hinnalise darma õppimise ja järgimise võimalusest.