Sünd, vanadus, haigus…

17Sünd, vanadus, haigus ja surm kui kala visklemas kuumal liival.

Võimatu taluda seda metsikut piina ja kannatust.

Peale darma miski ei aita.

Nii on minu südame nõu.

Käesolev hinnaline inimelu on imeline. Meil on palju võimalusi, kuid kõige parim nendest kõigist on see, et meil on võimalik harjutada ja õppida darmat. Samas on elu ka väga raske. Keegi meist ei soovi sündimise, kõrge vanuse, haiguste ja surma kannatusi. Aga pole vahet, kas ollakse haritud, harimata, rikkad, vaesed, tavakodanikud või võimurid, kõigil tuleb need läbi teha.

Sünd on meie elu alguseks. Me sünnime suures piinas, kuid kuna sünni valu on sedavõrd tugev, siis unustame selle. Sünd on sedavõrd piinarikas, et see ühtlasi lõikab ära eelmise elu mälestused. Pärast sündi vananeme iga aastaga. Olles teismeline või kahekümnendates, ei pöörata palju tähelepanu sellele, mis tulevik toob. Jõudes neljakümnendatesse või viiekümnendatesse aastatesse, on rohkem vastutust, kuid vähem võimekust ning soovime olla tagasi oma kahekümnendates.

Kunagi oli üks suurepärane laama, vanust üle kuuekümne. Tal oli palju õpilasi ja ta andis vägagi hinnalisi õpetusi. Mõned tema õpilastest palusid korduvalt, et õpetaja räägiks neile oma elust. “Kuidas alustasite darmateed?” ja nii edasi. Õpetaja vastas alati: “Mul pole midagi erilist öelda. Ma olen praegu lihtsalt vana.” Õpilased käisid talle korduvalt peale ja lõpuks õpetaja vastas: “Nooremana kui kakskümmend, ei mõelnud ma mingist darma järgimisest. Aastad läksid siin ja seal mängides. Järgmised kakskümmend aastat ma mõtlesin, et peaks darma õppimise ja järgimise nimel tööd tegema. Aga ilma tegeliku alustuseta, olles hõivatud igapäeva toimetustega, kulus aeg. Nüüd on mul kuuskümmend turjal. Vaadake, kuidas olen raisanud oma elu. Pole senini suutnud sugugi darmat järgida. Selline on minu lugu. Mul on tõsiselt kahju sellest, kuidas ma oma aja olen ära raisanud.” Vaagige neid sõnu ja ärge unustage, et me vananeme iga hetkega.

Üks mees kord sai sõbraks Surmaisandaga. Ta palus: “Palun hoiata mind mõned aastad enne mu surma, nii et ma saaksin ennast ette valmistada?” Hoolimata vähematki mööduvast ajast, mees vananes, olles lõpuks hallijuukseline ja küürus. Ühel päeval ilmus Surmaisand ja ütles: “Homme sa sured.” Mees oli väga pahane, sest tal polnud jäänud enam aega ette valmistada oma surmateekonda. Ta ütles: “See on väga halastamatu sinust, ma ju palusin ennast hoiatada.” Surmaisand vastas: “Aga ma ju hoiatasin sind. Vaata vaid oma ihu, juukseid ja nägu.”“Sul on õigus”, tunnistas mees. “Olin mõtlematu ja liigselt kiindunud selle elu toimetustesse.

Vanas eas on nägemisega raskused, seedimine nõrk ja raske isegi püsti tõusta või istet võtta. Juuksed muutuvad halliks, nägu kortsuliseks ja hambad kukuvad välja. Iga inimolend selles ilmas kannatab vananedes. Vananemine piirab meid ihuliselt ja vaimselt. Paistab, et siin läänemaailmas, kannatatakse vananemise tõttu veelgi enam. Jõudes siin kõrgesse ikka, pole enam midagi teha. Me tõmbume eemale sellest maailmast. Kui meil on hea perekond, siis meie lapsed üritavad meie eest hoolitseda, kuid toimetulekuks oma eluga peavad nad käima tööl. Siis, kui on piisavalt raha, pannakse meid vanadekodusse. Seal ei kuula meid keegi ja tunneme ennast väga hüljatuna. Nii palju kannatust, tunneme, et elu pole elamisväärne. Mida saame sinna parata?

Külastades Tiibetit aastatel 1998 ja 1999, panin tähele, et sealsed eakad külastavad regulaarselt templeid, stuupasid ja kloostreid, lugedes pidevalt suure hardusega mantraid. Kuigi nad on oma elu jooksul kogenud kohutavat häda ja viletsust, siiski paljud neid peavad darmaõpetust suures aus. Nad ei tunne ennast üksikuna ning ei arva, et elul pole mõtet. Arvan, et see on tõepoolest suurepärane. Hoolimata sellest, et keegi nende eest ei hoolitse, teevad nad iga hommik seda, mis on neile jõukohane, näiteks kepi najal kõndida templini. Kui neil õnnestub päevas lugeda tuhat korda või selleringis mantrat, siis tunnevad nad sellest suurt rõõmu. Nii tulebki muuta oma elu tähenduslikuks. Siin läänes on meil vaja midagi samasugust, vältimaks seda, et eakad kukuvad masendusse, tundes ennast tarbetutena, üksildaste ja hüljatutena.

Vananemine on haigus, mille vastu ei aita ükski ravim. Paljud inimesed proovivad sellele vastu seista ja püsida noortena kasutades tablette ja ilukirurgiat. Aga vananevad nad ikkagi, kõigest hoolimata. Lisaks tõmbab vananemine ligi teisi haigusi ning need murravad meid kergesti. Nii lõppeb elu nagu ta algas — läbi kannatuse.

Vananedes võivad meie sõbrad või perekond aidata meid toidu valmistamisel või koristamises. Kui haigestume, siis võivad arstid ja ravimind meid aidata. Aga suremises ei aita meid enam keegi. Isegi kui kõik meie parimad sõbrad meid ümbritsevad, lahkume üksinda ja ei saa midagi enesega kaasa võtta. Kõik jääb meist maha nagu läbi või veetud juuksekarvast.

Kui püüda konksu otsa kala, kes ujub mõnusalt vees ja heita see ühtäkki kuumale liivale. Mida võib küll kala tunda? Ta rabeleb abitult nagu oleks heidetud põrgusse. Kunagi nägin televiisorist restorani, kus akvaariumist püüti kala. Kokk lõikas kala kõhu lõhki, eemaldas sealt elundid ning heitis seejärel kala kuuma õlisse — kõike seda nii, et kala oli elus. Kui kala oli mõned sekundid õlis särisenud, siis ta hüppas pannilt ülesse. Kujutage ette seda kannatust! Samasugust abitut kannatust kogeme ka meie läbi sünni, vananemise, haiguste ja surma. Isand Džigten Sumgön ütleb “Enesevalitsuse selgituslaulus”:

Nähes sünni ja surma kannatusi, on võimatu usaldada jumalate ja inimhulkade õnne. Olelusringi õnn ja kannatus — mõelda vaid! Kas tasub usaldada seda?

Sellised õpetused toovad meid sansaara tegelikkuse juurde. Meil kõigil tuleb need asjad läbi teha. Selleks, et me sellistest kogemustest midagi positiivset leiaksime, peavad meil olema darma õpetused. Ilma darma õpetusteta on võimatu neid heas võtmes kogeda. Olles darmaga, pole vahet, kas me vananeme, jääme haigeks või sureme, alati on meil kindlustunne. Kannatuse olemus tuleb võtta oma tähelepanu luubi alla ja läbi selle süvendada oma darma järgimist. Kannatuste teadmine aitab meil ennast nendeks ette valmistada. Sellistest asjadest rääkimine võib paista väga masendavana, sest me oleme imetud sügavale eitavasse kultuuri. Me proovime peita kannatused mingi seina taha. Kui meil oleks võimalik vältida kannatusi, siis poleks nende tundmaõppimises midagi masendavat. Aga aga meil tuleb nendega kohtuda, seetõttu peame endid ette valmistama. Kui lõpuks tõesti kogeme kannatusi, siis hakkame tõepoolest hindama neid õpetusi, mis teisendavad meie mõtlemise ja õpetavad nägema asjade häid külgi.

Järgnev lugu esitab näite, kuidas saada jagu sündimise, vananemise, haiguste ja surma kannatustest.

Kunagi Kesk-Indias oli kuningas, kelle nimeks Dawa Sangpo. Kuningapoja, printsi nimeks oli Daway O, tõlkes “Kuuvalgus”. Kui kuningapoeg oli suureks sirgunud, ütles isa: “Nüüd on aeg käes sul võtta üle riigi valitsemine.” Kuningapoeg vastas: “Ma ei taha olla kuningas ja valitseda riiki.” Isa vaidles vastu, öeldes: “Printsi kohustus on saada kroonitud kuningaks ja seejärel allutada kõik maa vaenlased.” Poeg vastas: “See ülesanne on mulle liig. Meil on juba üks võimas vaenlane, kellega on väga raske võidelda ja ma kardan seda vaenlast rohkem kui ühtegi teist meie riigi vaenlast. Esiteks peame saama just tema talitsetud.

Kuningas küsis: “Millisest vaenlasest sa räägid?” Prints vastas: “Selle vaenuväe pealikuks on eneseahmus, sõduriteks on sünd, vananemine, haigused ja surm. See võimas vägi on relvastatud viie mürgiga. Kuna me pole sellest vaenlasest veel võitu saanud, siis tulevikus on tema allutamine veelgi raskem.

Siis kuningas Dawa Sangpo küsis: “Kus see vaenlane asub?” Tema poeg vastas: “Kõik, mida kuningas näeb, on nende viie mürgi valitsejate, suurte ahistuste kinnistused ja eneseahmus. Sind piiravad sünni, vananemise, haiguste ja surma vaenuväed. Nad on kümne pahe turvistes ja kannavad koostelise mõtlemise relvi.

Isa küsis: “Kuidas on võimalik sellist vaenlast võita?” Ja poeg vastas: “Me peame seda Buddhalt küsima.” Nii nad läksid koos Šravastisse, kus Buddha parasjagu viibis ning palusid talt õpetust, kuidas neist vaenlastest võitu saada. Buddha ütles: “Kui sina kuningas soovid võita neid vaenlaseid, siis jäta kiine rikkuse kammitsusse ja järgi heldust. Võta kanda kärsivuse turvis ja tõuse tarmu hobuse sadulasse. Ehita palee harduse väljadele ja kanna selle keskendumissüvi saalis eristava viisuse relva. Võitle selle vaenlasega kasutades kümmet voorust.

Mõlemad, nii isa kui ka poeg, toimisid täpselt vastavalt Buddha juhistele. Mõne aja pärast said nende vaimsed ahistused täielikult puhastatud ning seega vabanesid nad sünni, vananemise, haiguste ja surma kannatustest. Olgugi et nad vananesid, haigestusid ja surid, ei tundnud nad selles mingisugust vaeva. Nende sedavõrd kõrge saaveni jõudmise märgiks kuulutasid jumalad taevast järgmise laulu:

Sansaara kaduvuse ülemjuhataja kuulutas darmasõja sünni, vananemise, haiguste ja surma jõududele.

Olles hea varustuse ja ettevalmistusega, ta sai täieliku võidu.

Milline suurepärane sõda see oli!

Sarnaselt, kui soovime pääseda nelja suure kannatustejõe haardest, peame järgima darmat siiralt ja hoolsalt kogu oma südamega seni kuni meil on vastav võimalus ja võimed.

Saaveta pole mingit tuge ei oma elu alguses ega ka lõpus. Loomulikult me vananeme. Kuid järgides darmat, eriti boditšita ja mahamudra õpetusi, pole need kannatused reaalsed. Milarepa ütles; “Kui pole jõudnud selleni, et sünd, vanadus, haigused ja surm on illusioonid, siis nendega kaasnev kannatus on talumatu.” Seni kuni vananemine, haigused ja surm on meile tõelised, siis kogu valu, mida me elus kogeme on tõeline. Seistes kord tõepoolest silmitsi selliste oludega, on darmast kindlasti abi. darma järgijaid ei oota nii palju kannatusi kui teisi, kellel pole toodud harjutusvõtteid. Seega tuleb hinnalist darmat järgida kohe, enne kui kohtume nende katsumustega.

Võtke hetk aega kujutamaks ette kala visklemas kuumal rannaliival. Kala sureb abitult, ilma igasuguse toeta. Maailmas on palju inimesi, mõned on rikkad, kuulsad või haritud, mõned pole seda. Kuid kõik seisavad silmitsi vananemise, haiguste ja surma kannatustega. Kasvata suurt kaastunnet ja palveta selle eest, et suudaksid need kannatused vastu võtta. Kinnita oma otsust jõuda buda seisundisse ja abistada kogu meelelist olevust.