Me teadvus bardos…

18Me teadvus bardos kui tuules heituv sulg.

Võimetult karma tuulte meelevallas ja Surmaisanda juhtida.

Peale Kolme kalliskivi, pääsu pole kusagil.

Nii on minu südame nõu.

Üldiselt rääkides, inimesed, kes surevad aeglaselt, samm-sammult olles oma voodis, kogevad suremise jooksul paljusid erinevaid etappe. Meie ihud koosnevad neljast algstiihiast: maast, veest, tulest ja tuulest. Kui maa stiihia kaotab toime, siis sulab see veeks ning surijale tundub justkui vajuks ta maa sisse. Seejärel sulab vee stiihia tuleks ja surijale tundub justkui viiks tohutu vetevoog ta kaasa. Kui tule stiihia lahustub tuule stiihiasse, siis surijale tundub, et ta põleb tules. Kui tuule stiihia lahustub teadvusesse, siis surijale tundub kui kannaks pööristorm teda.

Vastavad füsioloogilised muudatused on üsna selged. Kui vee stiihia sulab, siis suu kuivab. Kui tule stiihia sulab, siis muutub ihu külmaks. Kui kuumus tõmbub kokku südamesse, siis välisosad muutuvad külmaks. Kui tuule stiihia lahtub, siis tekivad hingamisraskused. Pärast seda hingamine seiskub. Teadvus pole siis veel kehast lahkunud. Seesmine hingamine toimib jätkuvalt. Sellises etapis, mida kutsutakse “valgeks ilmaks”, kogeb surija helevalget ja selget täiskuud. Tavamõtted lahustuvad ning tunnetus muutub üha enam okultseks. Järgneb etapp, mida kutsutakse “punaseks tõusuks”, kus kogetakse eredat ja sügavat punast valgust ja tunnetus muutub veelgi okultsemaks. Seejärel tundub surijale, et ta on sügavas unes, justkui selges kuupaisteta öös. Sellele järgneb heledus, mida kutsutakse selgeks valguseks”. Sõltumata sellest, kas ollakse darma järgijad või mitte, kõik surijad läbivad need etapid. Tavainimesed kogevad neid ilma teadlikkuseta, justkui magades. Kui inimesel on aga suur ja püsiv mahamudra saave, siis on võimalus neid kogemusi läbida täie teadvuse juures ning vabastada ennast sansaarast ning jõuda valastusse.

Suremise kestus võib sõltuvalt surijast kõikuda hetke ja mitme tunni vahel või olla isegi kuni kahe või kolme päevane. Lõpus muutub tunnetus rohkem jämedatoimelisemaks ning tehakse tagasi sammud tumedast punasesse ja siis valgesse ilma. Kui surija on täielikult teadvusel, siis tunneb ta tugevat lahkumise soovi: “Viibin mädanevas majas. Siin pole võimalik enam olla. Katus langeb sisse ja põrand ei kanna. Pean kohe lahkuma.” Seejärel lahkub teadvus kehast ja inimene on lõplikult surnud.

Bardo olekus, mis kestab surmast kuni sünnini, pole isikul enam luust ja lihast ihu, kuid siiski on hingeihu. Hingeihus liigutakse vastavalt karmilistele harjumustele siia-sinna. Kui tulevad idakaare karmilised tuuled, lennutatakse hingeihu läänesuunda. Kui tulevad lõunakaare karmilised tuuled, puhutakse hingeihu põhjasuunda, nii kord siia, kord sinna. Justkui tuules heituval sulel pole hingeihul võimalik juhtida oma liikumissuunda. Praegu, olgugi, et meie mõtlemine töötab aktiivselt, ei suuda meie füüsiline ihu kiiresti liikuda oma ainelisuse tõttu. Selleks, et kuhugi minna, on meil vaja autot või lennukit. Bardos, olles ainult hingeihus on võimalik minna teise riiki sekundiga, piisab, kui sellest vaid mõelda. Valgusest kiiremini! Aga kuna hingeihu on sedavõrd püsitu, kogeme suurt vaeva ja kannatust. Oleme abitud ning kogeme tohutult hirme, nii nagu seda kirjeldatakse “Tiibeti surnute raamatus”. Kasutades väljendit võimetult karma tuulte meelevallas, viitab autor just eeltoodule.

Bardos oleku aeg kestab maksimaalselt nelikümmend üheksa päeva. Selle jooksul igal nädalal tehakse läbi üks lühike suremine ning seejärel, sõltuvalt karmast, sünnitakse mõnda kuuest olelusringist. Surma ja sünni vahelisel ajal pole muud kaitset peale Kolme Kalliskivi. Bardos pole hetkekski võimalik saada kaitstud mõne võimsa isiku, oma sugulase või parimate sõprade poolt. Ainsaks trööstiks on pöördumine Buddhasse, darmasse ja sangasse.

Kui meditatsioon läheb hästi, siis on võimalik viibida süviharjutuses ilma hajumata eri suundadesse. Kui antud elus pöörduda Kolme Kalliskivi kaitse alla ning hästi harjutada, siis suremise ajal saavad neist tõelised kaitsjad. Just seetõttu ongi varjupaika pöördumine oluline.

Vabanemise väärisehtes” kirjeldatakse kaduvuse ja surma vaagimisvõtet järgmiselt: “Mu elu lõppeb, mu hingamine lakkab, sellest ihust saab surnukeha ja mu hing peab ekslema eri paigus.” Ilma darmaharjutusteta oleme abitud. Piisab kui vaadata meie olukorda käesolevas hetkes. Meil ei õnnestu oma mõtteid ohjata, sest meil pole piisavalt keskendumise kogemust. Me tahame mediteerida, kuid meie mõtted ei kuuletu. Me tahame kasvatada hoolivat lahkust, kuid viha on sedavõrd võimas, et viib me mõtted endaga kaasa hoopis vastupidises suunas. Oma elu jooksul on meil õpetused ja võimalus harjutada, kuid me oleme võimetud. Meie harjumuste kuhi, meie eneste loodud karma juhib meid jätmata valikuvõimalust. Me plaanime teha palju, kuid tegelikult me ei tea, mis juhtub, sest meie karma võtab meilt meie endi tehtud otsused.

Me räägime varjupaiga sihist, Kolmest buda, darma ja sanga Kalliskivist, kui millestki välisest. Aga tegemist on meie oma järgimisega. Tegelik varjupaik on budale toetumine ja darma õpetuste järgimine. Mõtteselgus, kindel boditšita veendumus, mõtteeksete puhastamine — sellise meelelaadiga darma järgimine on tegelik varjupaik, millele saab kindel olla. Kui meil seda pole, siis hoolimata sellest, kui nutikad või targad me ka poleks, sansaarast pääsu ei leia.

Võtke hetkeks aega ja jälgige oma mõtlemist, mis lendleb kui udusulg tuules. Meie mõtlemist pillutavad siia ja sinna selle omad eended ning meil puudub püsikindlus. Meie mõte pole võimeline tüüneks asuks. Erinevat tüüpi vaimsed kannatused on põhjustatud sellest talitsematusest. Peatuge ja hingake sügavalt, proovige anda mõtlemisele kergendust ja asu. Püsige kindlalt kui kalju. Nii sünnib sisemine rahu ja tegelik rõõm. Andke lubadus: “Kogu mulle antud elu järgin darmat.