Selle elu õnn ja rõõmud…

2Selle elu õnn ja rõõmud justkui uni ja silmalumm.

Surmahetkel pole kõigest jälgegi.

Järgi kaldumatult püha darmat.

Nii on minu südame nõu.

Vabanemise väärisehtes” märgitakse, et vabanemaks kiindumusest sellesse elusse, tuleb oma hinges kaduvust kaaluda. Loomulikult oleme kõik kiindunud oma elusse ja soovitatud harjutus pole lihtne. Peame olema märksad ja harjutama selleks, et õppida kaduvust tundma. Selleks on vaja palju energiat ja julgust ning see on meile vastumeelne, kuna oleme tugevasti kinni oma praeguses elus.

Tasuks mõelda nii: kui käes on surmahetk, siis palju kõigest sellest, mis meile nii kallis on, on tegelikult ka kasu toonud? Kas midagi sellest oli tähenduslik? Ei, kõik oli justkui uni. Mõelda, selles unes läheme imekaunisse kohta, leiame suurepäraseid sõpru ja naudime taevalikke mõnusid. Ja siis, keset und juhtub, et ärkame. Kuhu kadusid need ilusad mäed? Kuhu jäid kõik need inimesed? Mitte kuhugi. See on seletamatu müstika. Kui selle üle tõepoolest mõelda, siis seda pole sõnades võimalik väljendada. Kas sellel unel oli mingi olemus? Kas sellest oli mingit kasu? Niipea, kui ärkame, kaob kõik. Mustkunstniku etendus on samasugune. Kui mustkunstnik teeb oma trikke, siis võime näha elevante, hobuseid, jäneseid ja linde. Kui trikk lõppeb, siis on nad kõik kadunud — neid pole olemas.

Oletagem, et eile oli meil tõeliselt tore. Läksime oma heade sõpradega kuhugi ja meil oli väga tore koosviibimine, mille kohta arvame, et see ei unune kunagi. Täna aga paistab see meile kui unenägu. Isegi kui elaksime sada aastat ja tunneksime kõigest rõõmu, siis mõtle, kas see sada aastat rõõmu on surma hetkeks ka mingit kasu toonud. Mis kasu oleme saanud oma kiindumusest sellesse õnne? Mitte mingisugustki! See on nagu unenägu, silmapete. Vaadakem vikerkaart, kui ilus see oma kirevuse täpsuses ja selguses paistab. Aga tegelikult pole seal mitte midagi. Surma hetkel oleme me ise samamoodi “mitte midagi”. Siiski mitte ainult nii, vaid see meie “mitte midagi” loob surma hetkel uusi kannatusi, uut valu ja uusi ahistusi.

Päevavalguses paistavad meie kogemused väga ehedatena. Näiteks, olgu meil mõneks ajaks tugev ja piinav peavalu, mis aga läheb üle. Kui meil pea valutab, siis valu on nii tegelik, et pole võimalik ei süüa ega magada. Aga kui see valu kaob, siis ütleme: “Nüüd olen valust vaba.” Aga kuhu see valu kadus? Kas haihtus õhku? Kui põhjalikult uurida, siis on võimalik mõista, et peavalu oli näiline. Selline on elu. Surma hetkel pole kõigest jälgegi. Kogu oma elu teeme tööd ja näeme vaeva, ohverdades kõik selleks, et luua midagi käegakatsutavat. Ja siis, kui meil on seda kõige rohkem vaja, on see kadunud.

Seda ei tuleks mõista nii, et meil pole elamiseks vaja töötada. Meil on vaja erinevaid asju. Aga nendesse ei tohi kiinduda. Ära lase ennast häirida selle elu õnnest. Järgi pigem darmat. Kui nii talitada, siis on võimalus, et sured rõõmsalt, rahus ja õnnelikult. Ühtlasi on selliselt võimalik ka elada rahus. Kui tore selline asi oleks! Seepärast on meil vaja kasvatada teravat teadlikkust omaenese kaduvusest.

Elu jooksul on meil võimalus teha nii mõndagi. Kui sureme, siis need võimalused kaovad. Kuna darma on püha, siis on ka sinul võimalik pühaks saada, kui siiralt järgid darma tähendust. Darma on õpetus sellest, kuidas saavutada sisemist rahu ja selgust. Kui hinnaline see on!

Võta hetkeks aega ja mediteeri selles, kuidas kõik on kui unenägu. Näiteks, oletagem, et keegi mees leiab unes midagi ihaldatut ning on selle üle rõõmus. Siis, mõne aja pärast, ta kaotab selle ning on väga kurb ja kannatab oma kaotuse tõttu kohutavalt. Siis, kui ta ärkab, pole midagi leitud, ega midagi kaotatud. Püüa kõike vaadelda sarnaselt tooduga. Näe kõiges peegeldust või unenägu. Selline harjutus annab meile hindamatu võimaluse vähendada oma vaimset taaka.