Darma siiras manitsus…

23Darma siiras manitsus kui juuksed tulelõõmas.

Pole olulisemat sellest.

Seega heida laiskus ja mõnuihad.

Nii on minu südame nõu.

Pidage täie tõsidusega meeles eelnenus toodud õpetusi. Olelusringlusel pole mingit sisu, see on kui põletav tuhk või mürgine toit. Sansaara pole muud kui lõputu kannatus. Meenutage üha olelusringluse olemust: hinnalist inimelu, vältimatut põhjuse ja tagajärje seost, kuue ringi kannatusi, kõigi nähtuste kaduvust ja meie meelepetteid. Ning harjutage seejärel kogu südamest. Isand Džigten Sumgön ütles: “Pidage pidevalt meelest valastuse olemust — hooliva lahkuse, kaastunde ja boditšita järgimist.” Ta ütles samuti: “Katkematu märksus on kõigi budade peatee.

Kui ma hakkame jõudma arusaamisele darma hinnalisusest, siis soovime kogu südamest harjutada. Tunneme, et darma on asendamatu ning pühendume õnnetunde ja rõõmuga harjutamisele. Darma on parim asi, mida keegi võib teha tahta. See ongi siiras manitsus, mis pole lihtsalt intellektuaalne mõtteharjutus, vaid ehe südames kantav veendumus. See ongi tee, mis viib olelusringist vabanemisele. Aga kui meelemanitsus kaob , siis sansaara kiusatused on väga tugevad ja upume oma harjumustesse.

Kui juuksed põleksid meil peas, siis mida me teeksime? Iga hinnaga püüaksime tule koheselt kustutada. Isegi kui valmistaksite parasjagu erilist einet tähtsatele külalistele, jätaksite selle tegevuse ja kustutaksite leeke. Kirjas sõbrale” ütles Nagardžuna: “Lase oma juustel süttida. Jätka darma järgimist, sest midagi sellest olulisemat ei eksisteeri.” Ka siinses tekstis soovitab autor meile selleks, et me ei kaotaks harjutamiseks ühtegi võimalikku hetke, vastavat suhtumist. Kui meil juuksed põlevadki, siis kasvavad nad tagasi. Kuid kui me ei harjuta, kui meil selleks on aega, siis meie kannatustele ei tule lõppu. Kaotatud aega me tagasi ei saa. See on läinud igaveseks.

Meie manitsev meelelaad või märksus peab olema väga võimas. Millal iganes meis tekkivad halvad mõtted nagu kiine, viha, uhkus või kadedus, siis tuleb meenutada seda kannatust, mis on nende kindlaks tulemuseks. Tuleb meeles pidada, et need on sansaara alged. Katkestage see, mida olete sellel hetkel tegemas ja meenutage oma darma järgimist. See on vältimatuks vastumürgiks kolme liiki laiskusele: mõnude ihalus, kiindumus maistesse tegevustesse ning tuimus ja hommetamine.

Illustratsiooniks järgnev lugu Buddha aegadest.

Oli kord kuningas, kes polnud Buddha järgija, kuid kelle naine oli pühendunud budalane. Ühel päeval korraldasid nad uhke vastuvõtu. Mees kutsus sinna kõik oma tähtsad õpetajad ning naine palus luba kutsuda ka oma õpetaja. Naine saatis Buddhale sõnumi, milles palus teda vastuvõtule või saata need õpilased, kellest oleks suurim kasu. Buddha läkitas oma õpilase Katjajana.

Pidu oli suurejooneline, toimus tants, söömine ja joomine. Päeva lõpus küsis kuningas kõigilt oma valitsejatelt ja tähtsatelt külalistelt, kuidas pidustused olid meeldinud. Kõik vastasid: “See oli suurejooniline! Suurepärane!” Kui järg jõudis buda mungani, siis küsis kuningas sama küsimust. Munk vastas: “Mul polnud aega naudinguteks.” Kuningas läks endast välja ja hüüatas: “Kuidas võib midagi sellist öelda? Kõik see suurejooneline esitus korraldati ju naudinguteks otse sinu silme ees!” Munk vastas: “Mõistan teie segadust. Minu vastusest pole lihtne aru saada. Kas ma aga tohiks paluda midagi, mis aitaks mõista seda, mida ma tahtsin öelda?” Kuningas nõustus. “Palun homme korrata kõike seda muusikat ja etendusi. Tooge üks surmamõistetud vang koos kahe valvuriga, üks tema ees ja teine taga. Andke surmamõistetule vedelikuga pilgeni täidetud kauss ja käskige tal ringi jalutada ja pidustusi nautida. Kuid ühtlasi öelge, et kui ta kaotab kausist kasvõi tilgakese, siis tapetakse ta kohapeal, aga kui mitte, siis pääseb ta vabadusse.” Kuningas nõustus.

Kõik tehti täpselt munga soovi kohaselt. Vang käis peopaigas ringi ja ei kaotanud tilgakestki. Päeva lõpuks palus munk, et kuningas küsiks vangilt, kas ta nautis ilusaid laule ja etendusi. Vang ütles: “Ma ei näinud ega kuulnud midagi. Minu kogu tähelepanu oli pööratud sellele kausile. Kui ma loksutanuks maha tilgakesegi, siis mind oleks tapetud.” Munk ütles: “Tema on minu tunnistajaks. Sarnaselt, pole ka minul aega naudinguteks. Ma mõistan kaduvust ja näen kõike kui meelepetet. Kui ma suudan hoida oma keskendumissüvi, siis ka mina pääsen olelusringluse vanglast.” Kuningale avaldas see suurt muljet. “Kui imeline! See munk on täielikult märgas kuue ringi kannatustest ja kaduvusest.” Samal hetkel pöördus kuningas varjupaika budasse, darmasse ja sangasse ja järgis sealt edaspidi õpetusi kogu südamest.

Pole midagi olulisemat kui darma. Seega heida laiskus ja mõnuihad. Peame oma laiskusest võitu saama mõeldes darma õpetuste hinnalisele olemusele.

Võtke hetk aeg järelemõtlemiseks. Kui kellegi juuksed on leekides, siis katkestatakse see, mida iganes ollakse tegemas ja kustutatakse tuli, kuna see on eluohtlik. Sarnaselt on väga palju asju, mida võime oma elu jooksul teha, kuid kõige olulisem on darma järgimine. Kui me ei pühendu sellele kogu südamest, siis kaotame meile antud võimaluse sisemise rahuga täidetud elust ja olelusringist lõplikuks vabanemiseks.