Teadlik väärtegu…

26Teadlik väärtegu kui hullumeelse enesetapp.

Nii vaid enesele hävingut tood.

Pea meeles seda aina ja üha.

Nii on minu südame nõu.

Kõigepealt on tähtis, et meil oleks arusaamine sellest, mis on õige ja mis on vale. Kui ollakse kuulnud Nelja Õilsat Tõde — eri kannatuste liigid, kannatuste alged, kannatuse lakkamine ja tee lakkamisele — ja selle mõistmisele jõutud, siis kaob huvi korduvalt luua negatiivset karmat. Näitena võib vaadelda haigusi, haiguste põhjuseid, haigusest vabanemist ja ravikuuri haigusest vabanemiseks. Esiteks tuleb haigus kindlaks teha. Seejärel tuleb jõuda arusaamisele haiguse põhjustest ning need kõrvaldada. Peab olema ka tugev soov saada terveks ja seejärel tarvitada sobivaid ravimeid. Sarnaselt tuleb teha kõik, et vältida halbu tegevusi ja teha vooruslikke tegusid, sest nii kasvatame oma enese õnne. See, kes teadlikult, hoolimata toodud teadmisest, loob halba karmat on kui hullumeelne. Ta on asunud vaimse enesetapu teele. Hullumeelsus on juba iseenesest kohutav, aga sellele enesetapu lisamine on veelgi hullem. Sarnaselt, olelusringluses viibimine on piisavalt jube. Luua aga siia otsa veelgi juurde halba karmat, on õnnetuse tipp.

Meie ilmas pole kedagi, ei looma, ei putukatki, kellele jäägitult tema enese heaolek korda ei läheks. Tegelikult on mõned oma õnne ja rõõmu nimel valmis ohverdama mida iganes. Loomulikult on tulemuseks hulganisti pahesid ja lähtevooruse rikkumine, mis põhjustab vaid uusi kannatusi. See kõik on nii vaimse sõgeduse, meelepetete tõttu. Šantideva ütles: “Igaüks ihaldab õnne, kuid sõgeduse tõttu, seda hoopis vaenlasena hävitatakse. Kuigi soovitakse vabaneda kannatustest, ollakse teel nende poole.

Kõik meie kogetud kannatused on meie enese halbade tegude tagajärg. Keegi teine ei saa meile anda kannatusi. Mingi jõud, peale meie enese halbade tegude, ei suuda meid põrguilmadesse heita. Me toome palju ohvreid ja teeme kõvasti tööd, et tuua oma ellu vähegi õnne. Kuid pürgimus luua õnne läbi halbade tegude, viib vaid meie õnne purustamisele. Näiteks tappes kedagi, võime mõelda, et kõrvaldame oma kannatuste põhjuse, kuid tegelikult hävitame vaid iseennast. Tegelik ohver oleme me ise ning kannatame läbi mitmete elude. Kui meid juhivad viha ja uhkus , siis viisussilm ei näe midagi. Seega, jälgige hoolikalt karmilisi aluseid ja pidage enese ja teiste hüvanguks meeles näidet hullumeelsest.

Järgnev lugu toob näite oma vihast huku leidnud olendist.

Elas kord lõvi, kes iga päev tappis oma piirkonnas söögiks ühe looma. Ühel päeval oli jänese kord saada söödud. Jänes oli kabuhirmus ja mõtles, kuidas küll vältida oma enneaegset surma. Närviliselt ringi hulkudes leidis ta lähedusest ühe kaevu. Vaadates kaevupõhja nägi ta sealt oma peegeldust. Jänes raputas pead ja peegelpilt raputas samuti. Jänes ajas hambad irevile ja peegelpilt tegi seda sama. Jänesel tuli üks mõte.

Mõne aja pärast esitles ta ennast lõvile, kes oli väga vihane ja nõudis jäneselt seletust, miks viimane lõunasöögile hilines. Jänes ütles: “Jäin hiljaks, sest teel kohtasin hirmsat olendit, kes on tulnud sinuga võistlema.” Lõvi läks endast täiesti välja ja nõudis: “Kes see küll on? Näita mulle teda!” Jänes juhatas lõvi kaevu juurde ja ütles: “Vaata siis sisse. Ta paistab selgelt seal.” Lõvi vaatas kaevu ja nägi seal enese peegelpilti. Kui ta raputas oma pead, siis sama tegi ka olend kaevus. Kui lõvi paljastas oma kihvad, siis sama tegi ka võõras. Lõvi sattus raevu, möiratas võõra suunas ja hüppas siis ennast kaevu surnuks.

Sarnaselt, tuleb meil aru saada viha kahjustavast toimest. Viha hävitab meie ümbruse ning põhjustab seda, et näeme kõiki oma vaenlastena. Seega tuleb viha ja selle puudusi väga hoolikalt uurida ning need darma harjutustega puhastada.