Neli eelastet…

30Neli eelastet kui koja nurgakivid.

Kui need on puudu, siis miski ei õnnestu.

Seega kalliks pea jätkuvat manitsust.

Nii on minu südame nõu.

Ehitades 100-korruselist maja, on selge, et sellel peab olema korralik vundament. Ilma kindla vundamendita võib maja iga hetk kokku kukkuda. See oleks kui kindluse ehitus liivale või jääle. Niisiis, vundament on sama oluline kui ehitis ise. Neli eelastet on meie vaimse palee vundamendiks. Kui need puuduvad, siis pole mingit lähtekohta, kus alustada vaimsete harjutuste või õpingutega. Pole alust, millest lähtudes oma kogemusi süvendada. Meie meditatsiooni harjutustel pole võimalik edeneda, meil pole võimalik midagi parandada või täiustada. Pole mingitki võimalust ennast sansaarast vabastada. Need neli algastet on väga olulised, me peame neid korduvalt meelde tuletama ning oma darma järgimise süvendamiseks kalliks pidama. Ilma pideva manitsuseta muutume laiskadeks järgijateks. Olles kiindunud sansaarasse, kuid teadmatud sellest, elame lihtsalt mõttetult oma elu ära. Seetõttu on neli eelastet sedavõrd kallihinnalised.

Neli eelastet on järgmised meelespead:

Need neli on tulemusliku süvi peamisteks nurgakivideks. Sageli, kui me soovitame lääne inimestel “mediteerida”, siis mõeldakse, et midagi on mõtlemises justkui korrast ära ja et ei oldagi “normaalsed” inimesed. Nii mediteeritakse vabanemaks sellisest raskusest. Tegelikult on meditatsiooniks vajalik väga hea, hästi ettevalmistatud ja läbinägelik mõtlemime, selline, mis on täpne, kuid pole samas pingutatud. Ilma tunnetuseta, mis on selge ja vaba pingesolekust, pole süvi võimalik. Kui me isegi mõnevõrra mediteerime ilma toodud eeldusteta, siis jääb see pinnaliseks ning ei anna tulemusi. Näiteks, kui maapind aias on hästi kobestatud, muld on pehme ja väetatud, siis iga külvatud seeme läheb kasvama. Vastasel juhul aga pole mõtet oodata häid tulemusi, hoolimata sellest, kui hea ongi külvatud seeme.

Mõned arvavad, et need eelastmed pole olulised. Osutatakse kõrgematele joogatantra harjutustele või mahamudrale ning öeldakse: “Vaat need harjutused on sügavad.” Mõtlemine, et alused pole olulised, näitab viljatut harjutamist. Pole mingit kahtlust, et need teised harjutused on kõrged ja sügavad, kuid selleks, et olla järgimises edukas, on vaja, et alused oleksid kindlalt paigas. Üksnes tundepuhang “Oi, kui vägev see on!” ning kõrged ootused ei taga meie huvile püsivust. Teisitiöeldes, meil peab olema hea ettevalmistus, hea mõtlemine.

Selleks, et kõike seda tõepoolest teada, peab meil olema darmaga seotud hinnaline inimelu. Darma annab kõik võimalused ületamaks kannatusi ja kannatuste põhjuseid, kõik võimalused vabanemaks olelusringist ja jõudmaks valastusse. Niivõrd tänuväärne! Huvi darma vastu pole võimalik kusagilt osta. Seda on võimalik ainult oma sisemuses arendada. See huvi annab meile sõgeduse ja meelepetete hajutamise võtme — suure viisuse. Läbi selle huvi on meil võimalik rajada boditšita, valastumise vaimsus. Võtke hetk aega rõõmustamiseks ja tundmaks kuivõrd õnnega koos olete sellisena nagu olete, oma hinnalises inimelus ning puutudes kokku darmaga. Sellist inimelu tuleb harva ette ning on raske leida.

Kõik nähtused, ka meie elu, võivad iga hetk muutuda. See hinnaline inimelu võib puruneda sama kergesti kui kastepiisk kukkub rohuliblelt. Me mõtleme, et tervis on korras, kuid kunagi ei või selles kindel olla. Eriti tänapäeval, kus elu kerib kiiremini kui kunagi varem. Lisaks loomulikule surmale, on autoõnnetused, bussiõnnetused ja lennuõnnetused. Elu on tohutult kergestipurunev. See on nagu auto — piisab kui üks väike traat on puudu ja terve auto muutub kasutuks. Kui üks närviahel katkeb meie ihus, siis on terve ihu põrmus. Kaduvus pole midagi sellist, mille meie budalased oleme välja mõelnud. Kaduvus on kõigi koosteliste nähtuste tõene olemus.

Olelusringi olemus on kannatus. See ei tähenda, et meil on kogu aeg kõik kehvasti, vaid seda, et kannatused on alati tulemas. Mida iganes me ka teeme, kannatused ootavad meid ees. Isegi kui saame selle, mida soovime, ikkagi pole me vabad kannatusest. Sellest on oluline aru saada. Kõik kannatused on meie eneste loodud põhjuste ilmingud. See on selgelt sansaara olemusest näha. Nii ei jää meile muud valikut kui õppida ja harjutada darmat.

Kui meil pole sellist kindlat jalgealust, kui paneme oma harjutustele kõrgeid lootusi, siis ei õnnestu meil süvis tunnetuslik lõõgastumine. Kui mõtleme: “Võibolla antud istumisega saan selle ja selle saave. Selle eraldusega, ma saan parimad tulemused”, siis see ei lase meil keskenduda. Seejärel pingutame oma mõtlemist, mis teeb asja veelgi hullemaks. Me peame oma tunnetuses olema lõdvestunud ja selged ning teadma, et kui mõtted ilmuvad, siis oma tunnetuse väliselt pole meil midagi saavutada. Kui mõtted läbivad meid ühes suunas, siis me ei saavuta midagi. Kui mõtted läbivad meid teises suunas, ka siis me ei saavuta midagi. Meil tuleb olla märksalt teadlik sellest, et meie tunnetusel pole mingit kohta kuhu minna. Mõtteid pole vaja maha suruda, vaid nähes, et peale tunnetuse enese pole midagi mida saavutada, võite lihtsalt mediteerida ja puhastada oma mõtted. Sellise viisuseni jõutakse läbi nelja olulisima aluse.

Kui meil pole sellist oskust ja teadlikust, siis me ei tunne vajadust pöörduda varjupaika budasse, darmasse ja sangasse. Kui teame, et olelusring on kannatus, et kannatuse põhjuseks on meie halvad mõtted ja segadus ning, et me ei oska endid kannatusest vabastada, siis on meil tõepoolest põhjus pöörduda varjupaika. Õpime tundma, mis on buda, õpime tundma, mis on darma, õpime tundma, mis on sanga ja hakkame neid usaldama.

Olulisuselt järgmine on see, et nende nelja aluse manitsuse kaudu me võimendame ja edendame oma järgimist. Need neli alust on väga olulised toetamaks meie elu eralduses. Kui me pole veendunud nendes neljas põhialuses, eriti kaduvuses ja olelusringi kannatuses, siis olgugi, et oleme mägedes eralduses, ekslevad meie mõtted ikkagi oma jahikäikudel sansaaras. Veelgi enam, kui sunnite ennast eraldusse mitte lähtudes mõistuspärasest alusest, vaid ajutisest emotsionaalsest entusiasmist, siis mõne nädalaga võib huvi raugeda. Lähtudes neljast alusest võib harjutada Pöördumist, Vadžrasatvat, guru joogat, boditšitat, mistahes jidami joogat või mahamudrat — mis iganes meeldib ning tunnete oma harjutamisest rõõmu.

Kõige lõpuks, on oluline tühjus. Mis asjad on tühjad? Südasuutra” ütleb: “Kuju on tühjus ja tühjus on samuti kuju. Kuju pole muud kui tühjus ja tühjus pole muu kui kuju.” Nende nelja aluse olemus on tühjus. Pole mingit tühjust, mis eksisteeriks kuskil mujal. Seepärast öeldaksegi nende kohta “alused”. Me ei tohi jätta neid aluseid kuidagi tähelepanuta. Kui me mõtleme, et neid pole vaja, siis see on märk, et oleme teel Dharma järgimise tupikusse.

Viis skandhat või loomust on kuju, algaisting, tunnistus, vaimsed koosted ja teadvus. Need on aluseks kõigile koostelistele nähtustele, kaasaarvatud neli alust, sansaara ja nirvaana. Isegi meie hinnaline inimelu sõltub toodud viiest olust. Need viis loomust on olemuslikult kaduvad, nad on aluseks meie kannatustele, karmale, mida me loome ja selle kogetavatele tulemustele. Mõistes seda kõike hästi, pöördume varjupaika budasse, darmasse ja sangasse. Me kasvatame boditšitat lähtudes nendest viiest loomusest. Me moondume jidami seisundisse samuti koos nendega. Ilma selle viisikuta poleks võimalik midagi puhastada. Me harjutame mahamudrat oma viieloomuselises ihus. Me harjutame tühjust nende viie loomuse kaudu. Nii on meie harjutused üles ehitatud. Tegelikkuses ei eksisteeri midagi väljaspool neid loomuseid.

Neli suurt darma pitserit, mis esitavad Buddha üldised õpetused on järgmised:

  1. Kõigi ahistunud nähtuste olemus on kannatus.

  2. Kõigi koosteliste nähtuste olemus on kaduvus.

  3. Kõik nähtused on olemuslikult tühjad.

  4. Nirvaana on täielik rahu.