Kõlblusetuse tulem on rüve…

39Kõlblusetuse tulem on rüve kui laip.

See pühameestel muret teeb ning lõhub vooruse lätte.

Kõlbluskorra rikkujad vaid halvakspanu saavad.

Nii on minu südame nõu.

Uurides vaimset distsipliini kõigis detailides, näeme, et kolm kõlbluskäitumisest on seotud ihulise tegevusega — tapmisest, varastamisest ning petmisest ja sugulisest väärtegevusest hoidumine.

Hoidu tapmisest. Pigem tuleb kaitsta ja austada teiste, eriti inimolevuste, elusid. Järgnevalt üks lugu mehest, kes andis lubaduse mitte võtta teiselt elu.

Elas kord üks lastetu abielupaar, kes pühendunult palvetas lapse saamiseks. Lõpuks jäi naine käima peale ja sünnitas kena poisslapse. Vanemad ja kogu nende suguselts oli väga õnnelik ning korraldati jõekalda lähistel korralik tähistamine. Peo ajal soovis igaüks pidulistest last puudutada ja süles hoida. Õnnetuseks läks nii, et kui üks naine oli last hoidmas jõe kaldal, siis laps kukkus tema sülest maha jõevoogudesse. Lapse karma ei näinud ette surma sellel hetkel ning pärast vee alla vajumist neelas üks suur kala ta alla ning kala kõhus elas laps edasi.

Mitte kuigi kaugel oli üks teine väike küla. Selle teise küla üks kalur juhtus sama jõe ääres kala püüdma ning sai selle suure kala kätte. Lõigates kala lahti leidis ta oma üllatuseks elusa lapse. Teises külas elas samuti üks lastetu paar, nii viis kalur lapse neile. Paar kasvatas last lahkelt ja õrnalt, justkui oma lihast last.

Uudis imelisest kala kõhust leitud imikust levis ning jõudis lõpuks ka esimeses külas elavate lapse lihaste vanemate kõrvu. Isa läks kaluri külla ja seletas: “Mitte kaua aega tagasi kukkus meie laps jõkke. Paistab, et teie laps on tegelikult meie oma, seega palun andka ta tagasi.” Kuid teine pere ei soovinud lapsest loobuda ja vastas: “Teie laps uppus jões. Isegi kui kala oleks ta alla neelanud, kuidas oleks võimalik, et ta peale seda kõike veel elus oleks? Minevikus me palvetasime ja palvetasime lapse saamiseks. Nüüd meil on laps ja me ei loobu temast.” Kuna kokkuleppele ei jõutud, siis mindi kuninga juurde ning paluti temal vaidlus lahendada.

Kuningas kuulas tähelepanelikult kõike, mida talle räägiti, ja tegi seejärel oma otsuse teatavaks: “Last peavad kasvatama mõlemad pered.” Lapsel oli seega vedanud, tal oli neli vanemat, kaks ema ja kaks isa, kes kasvatasid teda külluses. Kui laps oli piisavalt suureks sirgunud ja oskas ise enese eest otsustada, siis ütles ta oma neljale vanemale: “Pärast sündi kukkusin ma jõkke, kus kala mu alla neelas. Seetõttu pean ma kannatama piinavat valu. Ma ei soovi seda enam, ma pean asuma darma järgimisele. Palun luba minna kloostrise, sest ma tahan vabaneda olelusringist ning jõuda valastusse.” Neli vanemat andsid loa ning nii sai lapsest munk, kes tulemuslikult järgis darmat.

Karma, mis sellised tulemused andis oli järgmine. Oma eelmises elus annetas laps suurele meistrile kuldmündi ning andis lubaduse mitte kunagi teise elu võtta. Sellise teo tulemusena säästeti tema elu ning ta teda kasvatasid üles külluses kaks paari armastavaid vanemaid. Lõpuks jõudis ta arahati seisundisse.

Kuuldes seesuguseid lugusid, oleme ka meie innustatud hoiduma tapmisest ning enamgi veel, kaitsma teiste elusid.

Hoidu vargusest ja pettusest. Kõigile on kallid nende tervis ja rikkus, võõra vara võtmine pole õige ei seaduse ega kõlbluse ees. Pigem järgi heldust.

Hoidu sugulisest väärteost. Ilmikutele tähendab see kahjustavast sugulisest tegevusest loobumist, ordineeritutele aga igasugusest sugulisest tegevusest loobumist. Paljud paarid lähevad elu jooksul kord või kaks lahku oma selle elu või varasemate elude sugulise väärtegude tulemusena.

Sõnaga on seotud neli kõlbluskäitumist: hoidumine valetamisest, petusõnadest, riivavatest sõnadest ning keelepeksust.

Hoidu valetamast. Valede rääkimisest, eriti vaimsetes asjades, tuleb hoiduda. Selle asemel tuleb rääkida tõtt. Järgnev lugu näitab valetamisest hoidumise tulemusi.

Kord oli Varanasis kuningas nimega Tsangjin. Tema kuninganna sünnitas tütre, kelle sünni tähistamiseks korraldati heldekäelised pidustused. Tüdruk sirgus erakordselt ilusana ning teda kutsuti ilusaks Kašika tütreks. Tema ilu kuulsus levis, kuni jõudis ka kuude naaberkuningriiki. Igaüks kuuest kuningast tahtis, et tüdruk saaks tema poja kaasaks. Kuningas Tsjangjin oli kimbatuses, keda võtta, keda jätta. Ta mõtles: “Andes ta kaasaks ühele, hakkavad kõik ülejäänud vimma kandma.

Ühel päeval saabusid kõik kuus printsi suurte kaaskondade ja uhkete ehetega Varanassi. Kuningas Tsangjin kõndis mures oma lossi katusel, mõeldes, kuidas küll sellest keeruliselt olukorrast välja tulla. Tütar märkas isa kimbatust ning küsis selle põhjust. Isa selgitas: “Mul pole vähimatki mõtet, mida teha või kuidas olukorrast välja tulla. Nende kõigi printside isad, keda ma ei vali sulle kaasaks, kuulutavad sõja ning hävitavad minu riigi.” Tütar ütles: “Pole hullu, see pole üldse keeruline. Palu kõigil kuuel printsil tulla siia teatud päeval ja siis ma valin ise oma kaasa.” Kuningas rõõmustas ja andis kuningatele juhised vastavalt oma tütre sõnadele.

Määratud päeval saabusid kuus printsi hiilgavate ehete ja toredate kaaskondade, kullast troonide ja kõigega. Igaüks neist mõtles, et just tema saab valitud. Kašika oma kaaskonnaga astus kuue printsi ette ilma igasuguste eheteta. Ilusa ja kõlava häälega lausus Kašika: “Oh häda! Kõik ihud on kui silmamoondaja temp — need kaovad. Kõik kujud on kui vikerkaar, mis hajub jäljetult. Kiinduda sellistesse ei tasu. See ihu siin kui sügislill, mis kuhtub kergelt ja vääramatult, ei tasu seega sellesse kiinduda. Miks panete sedavõrd suurt tähtsust ühte ihusse? Teie otsatu uhkus seob teid oma riigiga ning tulemuseks sünd madalamates ringides. Uhkuse taig toob õndsuse. Mind ei paelu kõik need olelusringi askeldused. Pereelu sansaaras on põhilätteks kannatustele. Ärge siduge ennast sellega. Kõik kogutud vara on meelepete, ärge hoidke seda kui midagi püsivat. Minu otsus on lahkuda sellest kuningriigist. Hoopis darmale pühenduda ja üksinduses süvis viibida on minu kutse.” Pärast neid sõnu lahkus Kašika nunnakloostrisse, kus temast sai nunn.

Kõik kuus printsi oli Kašika ilust ja kõlavast häälest sedavõrd haaratud, et järgnesid talle. Olles tema mõju all, hakkasid ka nemad darmat järgima. Nad harjutasid edukalt ning vabanesid kõigist kannatuste põhjustest. Kašika mõjuvõim tuli eelmistest eludest. Varasemas elus oli ta sündinud peres, kus valetamine oli tavaline ja soovitatav. Olles pereema sellises majas, ta ei valetanud aga kunagi ning alati rääkis üksnes tõtt. Kuna oma eelmises elus polnud ta kunagi valetanud, siis tema sõnadel selles elus oli võimsalt kütkestav omadus ning printsid kuuletusid iseenesest kõigele, mida ta ütles.

Hoiduge kogukonna lõhestamisest. Eriti tuleb hoiduda sanga lõhestamisest. Selle asemel otsige teistega klappi ja kooskõla.

Hoiduge riivavatest sõnadest. Selle asemel kasutage lahkeid sõnu. Järgnev lugu toob näite riivavate sõnade võimalikust tulemusest.

Kunagi, Buddha aegadel oli ilmalik, kellele sündis ahv. Hiljem see ahv muutus poisiks, kes täiskasvanuna nägi ära olelusringluse olemuse ning soovis saada mungaks. Ta esitas oma soovi Buddhale ning Buddha andis talle ordineeringuloa. Noormees õppis pühendunult, järgis darmat ja jõudis arahati seisundisse. Siis ta küsis Buddhalt, mis ta sündis ahvina, kes muutus seejärel inimlapseks.

Buddha kostis: “Palju elusid tagasi, teise Buddha ajal, sündisid sa poisina, kes oli ühe munga õpilane. Kord te olite koos reisimas ning tee peale jäi kraav. Munk hüppas üle kraavi teisele kaldale ja poiss ütles: ‘Sa oled kui ahv, kes oskab väga osavalt hüpata.’ Munk noomis poissi sõnadega: ‘Ära räägi nii! Ahv on loom ja võrreldes mind arahatti alama olendiga, lood sa rasket halba karmat.’ Siis tundsid sa poisina kahetsust ja palusid siiralt andestust. Olgugi, et sõnades polnud ei viha ega pahasoovlikust, sündisid sa viissada elukorda ahvina. Tänu vabandusele, muutusid sa igas elus tagasi inimeseks.

Me peame alati jälgima oma sõnu nagu ka oma mõtteid ja ihutoiminguid. Me peame olema väga ettevaatlikud iga loodud karma suhtes, olgu see suur või väike. Karmat, mida me oleme loonud, isegi kui see juhtus sada kalpat tagasi, ei saa eirata, sest see ei kao enne kui saab puhastatud. Kui saabub aeg ning eri olud omavahel klapivad, siis see karma ilmneb vääramatult.

Hoidu keelepeksust. Selle asemel räägi mõttega ning teemasse.

Vaimse tegevusega on seotud kolm kõlbluskäitumist: hoidumine himudest, pahasoovlikusest ja valedest veendumustest.

Hoiduda himudest. Selle asemel järgi rahulolu. Himuruse pahe viib sageli sünnini järgmises elus näljase vaimuna. Järgmine lugu esitab näite kellestki, kes suutis edukalt sellest eksest hoiduda.

Heal järjel oleval kaupmehel sündis poeg. Kohe kui laps oli sündinud, kasvas ka pere varandus ja jõukus, isegi vili selles piirkonnas andis eriti head saaki. Tänu sellele, pandi poisile nimeks Hästisündinud Lekje. Mõnda aega pärast oma isa surma astus vooruslik Lekje ärisse, et peret üleval pidada. Olles reisil, üüris ta kord ühes väikelinnas ööbimiseks toa. Kiuslik maaisand võttis oma majast kuldse kuju ning peitis selle kaupmehe asjade sisse. Maaisandal oli plaan järgmisel hommikul süüdistada kaupmeest kuldkuju varguses.

Öösel läks aga nii, et unes ilmutas Lekjele end tema isa ja hoiatas teda: “See piirkond pole rahumeelne koht. Tea, et maaisand on peitnud sinu asjade sisse ühe kuldse kuju. Otsi see välja ja peida seejärel maapõue.” Pärast unest ärkamist hakkas nähtu Lekjet huvitama ja ta otsis oma kauba läbi. Oma üllatuseks leidiski ta oma asjade hulgast kuldse kujukese. Lekje peitis selle kähku nagu unenägu oli õpetanud. Hommikul ütles maaisand: “Sa oled varastanud minult kullast kuju.” Kaupmees eitas oma süüd ja maaisand nõudis tema asjade läbiotsimist. Kõik võõrustajad otsisid piinliku hoolsusega, kuid kuju ei leitud kuskilt. Lekje pakkis oma varanduse ning pöördus tagasi koju, kus kodurahval oli kõige temaga juhtunu üle üksjagu imestamist.

Nende sündmuste alus tuli tema eelmistest eludest. Ka varasemates eludes oli Lekje olnud kaupmehe poeg. Olgugi, et ta osales äris, hoidus ta alati ahnusest, halbadest mõtetest ja kiusust ja pettusest. Ta oli alati rahul sellega, mis ta tasuks sai ning oma olemasoleva omandusega. Kuna ta oli järginud sellist viisi läbi paljude elude, siis sai talle osaks rõõm jõukusest ja rahulikust põlvest.

See lugu võib innustada meid darma järgimisele vabastades ennast ahnetest ja pahasoovlikest mõtetest. Me peaks alati tundma rõõmu ja hindama seda, mis meil olemas on.

Väldi õelaid mõtteid. Nende asemel järgi hoolivust ja kaastunnet. Õelus on üks pahe, mis kõige kergemalt põhjustab sünni põrguringis. Järgnev lugu räägib kellestki, kellel läks korda vältida sellist sündi.

Oli kord kuningas nimega Lekjin, keda truualamlikult toetas andekas valitseja. Mõne aja möödudes, löödi teiste valitsejate intriigide kaudu kiil nende suhetesse. Valitseja, kes oli lahke, märgas ja selge mõtlemisega, püsis vagura ja rahulikuna. Aga kuningas kaotas usalduse oma valitsejasse, sest keegi ütles, et valitseja kavatseb kuningat võimult eemaldada. Kuningas oli sedavõrd ärritunud, et käskis valitseja hukata ning saatis valitseja hukkamiseks kalmistule. Valitseja ütles: “Mitte ainult selles elus, vaid ka paljudes eelmistes pole mul olnud ühtegi pahasoovlikku mõtet kellegi vastu, eriti aga mitte oma kuninga vastu. Tänu sellele, isegi kui kuningas proovib mind tappa, ma ei sure.

Kuningas mõtles endamisi: “Küll nüüd jutustab. Aga vaatame kuidas läheb,” ning andis timukale tapmiskäsu. Kui viimane tõstis mõõga, siis see lagunes tükkideks. Siis käskis kuningas timukal heita valitseja jõkke. Kohe, kui timukas käsu täitis, kuivas jõgi tilgatumaks. Siis heitis kuningas valitseja deemonite koopasse vangi. Deemonid kuulutasid aga kuningale: “Vaata oma enese ihu ja jäta vaen teiste vastu. Vaata kuivõrd kallis on sulle su oma elu ning pea teiste elusid samavõrra kalliks. Võta kuulda Buddha õpetusi ja pea kinni kõigist tõotustest.” Pärast neid sõnu nägid vaimud ja deemonid valitsejat kui budat ning tegid tema ümber austusringe. Sellest hetkest alates nad loobusid halbadest mõtetest. Pärast seda hakkas kuningas taas oma valitsejat usaldama ning palus südamest andeks.

Selliseid tulemusi andis järgmine karma: oma eelmises elus oli valitsejal olnud üks väga ohtlik vaenlane, kes pidevalt ähvardas tema elu võtta. Hoolimata sellest, hoidus valitseja alati vaenumõtetest. Valitseja järgis seda joont hoolikalt ja pühendunult ning isegi hetkeks ei tekkinud temas vaenumõtteid teise meelelise olevuse vastu. Selle tulemusena oli valitseja oma praeguses elus rahulik ja tasakaalukas ning lahke. Eelmise elu ohtlik vaenlane oli selles elus tema kuningaks. Pärast seda, kui nad olid oma ülejäänud elu veetnud vastastikuses kooskõlas, jõudsid mõlemad buda seisundisse.

Hoidu valest veenest. Selle asemel usu ja mõista põhjuse ja tagajärje õpetust. Järgnevalt üks lugu kellestki, kes oli sõgedusest löödud.

Elas kord üks tobe mees, kes teenis leiba, korjates puudelt vilju. Ühel päeval istus ta oksal ja saagis seda. Teine mees läks mööda ja hoiatas teda: “Ära seda oksa niimoodi lõika. Sa kukud alla koos oksaga ja võid surma saada.” Puuviljakorjaja küsis: “Kuidas siis on kui surrakse?” Mööduja vastas: “Verd voolab, suu jääb lahti, silmad kinni” ning jätkas oma teed. Tobe mees jätkas oksa saagimist ning lõpuks läkski nii, et ta kukkus koos oksaga alla maapinnale.

Kuigi tema jalad ja käed said tõsiselt viga, puuviljakorjaja ei surnud. Kuid kuna muuhulgas voolas verd, siis mees mõtles: “Ma olen nüüd surnud.” Mees läks siis koju ja ütles oma perele: “Palun viige mind kalmistule, sest ma olen surnud.” Pere polnud nõus, kuid puuviljakorjaja ei taganenud: “Vaadake ometi, ma olen verine, mu suu oli lahti ja silmad kinni.” Mehe pealekäimise tõttu viidigi ta kalmistule. Mees jäi kalmistule, kus tal polnud muud toitu kui ümbritsevate laipade liha. Pikapeale muutusid mehe silmad kollaseks ja ihu siniseks, sest tal polnud ei kehakatet ega peavarju. Ta kasvas üle keha pikkadesse karvadesse.

Üks õpetaja läks kord läbi kalmistu ja märkis: “Oma karvades paistad sa justkui kass.” Tobe mees vastas: “Kui nii, kas siis tohib tulla teile lemmikloomaks, mu isand?” Õpetaja nõustus ja mees elaski õpetaja juures mõnda aega, kuni naaberlinnas toimus ühel päeval suur rahvakogunemine. Isand käskis mehel minna vaatama ning tutvuda kõigi lõbustuste ja vaatamisväärsustega. Tobe mees ütles: “Kui ma uitan seal rahvasummas, siis ma võin ära kaduda.” Isand kinnitas talle: “Ei sa kao midagi. Eri inimestel on erinevad ehted, kõrvarõngad, kaelakeed ja muud, et neid ära tunda. Pane see lõnganöör ümber oma kaela ja sa ei eksi ära. See on sinu tunnus.” Nii pani mees omale nööri ümber kaela ja läks kogunemisele.

Mees nägi palju huvitavat ja talle väga meeldis rahvasummas viibida. Kuid siis, keset kõiki neid sagivaid inimesi juhtus nii, et ta kaotas oma kaelanööri. Mees mõtles: “Ma olengi kadunud. Mis nüüd saab?” Mees hakkas suure häälega halama: “Olen nüüd kadunud. Ega keegi pole mind näinud?” Inimesed kostsid: “Sa oled nagu ikka, samasugune nagu oled alati olnud.” Mees vastas: “Ei, ma kaotasin oma kaelapaela ja nüüd olen ma ka kadunud.” Mees käis otsides rahvahulgas siia-sinna kuni lõpuks kohtus ühe lahke mehega, kes ütles: “Istu siia. Ma otsin ise ja vaatan, kas ehk leian sinu.” Puuviljakorjaja oli õige väsinud ning jäi samasse tukkuma. Lahke mees leidis kuskilt nöörijupi, tuli tagasi ning sidus selle mehele ümber kaela. Kui mees ärkas, märkas ta nöörijuppi ja hõikas rõõmsalt: “Olen enese leidnud! Ma olin tegelikult kogu aeg siin!” Hiljem oma isanda juurde tagasi minnes rääkis ta temalegi oma seiklustest.

See lugu on mõistujutt meist enestest. Meis kõigis on olemas budasus, valastumise seeme. Meil on kõik võimalused vabastamaks ennast meelepetetest ning jõudmaks täielikku valastusse. Me oleme vaimselt piisavalt võimekad, et vabaneda kõigest sõgedusest, kuid me otsime lahendust jätkuvalt väljaspoolt iseennast. Niisiis tuleb meil usaldada iseendid ning oma võimekust läbi darma järgimise avada eneses kõiki budade ja bodisatvate ületamatuid omadusi.

Neid, kes suudavad järgida toodud kümmet viisi, kutsutakse “puhta kõlbluskorra kandjateks”.

Toodud kümne vooruse ja pahe loendit kasutatakse paljudes eri tekstides. Käesolev arutelu on mõeldud meenutamakse seda lugejatele ja järgijatele. Loomulikult on ordineerituile lisaks muud ettekirjutused: nad peavad õppima muid tekste ning pidama kinni kõigist antud vannetest. Neid, nii ilmikuid kui ordineerituid, kes murravad oma lubadusi ning seovad endid paheliste tegevustega, kutsutakse kõlvatuteks.

Toodud värsis märgib kõlvatus tõotuste murdmist. Sellise tegevuse tulemuseks on vaimsuse purustamine. Kõik ettevõetud harjutused on surnud nagu üks laip. Need, kes ei suuda pidada kõlbluskorda, on segaduse lätteks nii teistele kui ka enestele. Sellisel põhjusel kasutataksegi nende kohta sõnu “kõlvatu” ja “vaimselt rikutud” ning neisse suhtutakse põlastusega. Inimesed, kes kannatavad vaimselt ja ihuliselt, eriti need kes on masendunud või meeleheites, võivad tunda, otsekui oleksid nad määritud või rikutud. Pahelised teod põhjustavad sellist kannatust, nii öeldakse nende koha “rüve.” Tegemist pole budaluse uskumisega, vaid üldkehtiva tegelikkusega. Need, kes on asunud vaimsele rajale, samuti maade ja kogukondade juhid, kannavad erilist vastutust, hoolimata sellest, kas ollakse budistid või mitte. Nad peavad pidama kõlbluskorda ning püsima vankumatutena kõigi inimlike nõrkuste kiuste.

Pühamehed on need kes pühendunult järgivad darmat, peavad rikkumatult kõlbluskorda ning on kõrge saavega oma vabanemise teel. Kallutamatu hoolivuse ja kaastundega vaimsed meistrid tunnevad kurbust, nähes järgijaid, kes pole suutnud oma lubadusi hoida. Nad teavad, et sellega on rikutud oma enese voorus, rahu, õnne ja valastuse läte.

Enamusele meist ei ole erilist raskust teha kaks süviharjutust päevas, kuid kõlbluskorra pidamine pole lihtne. Meil tuleb enese üle vahti pidada kakskümmend neli tundi päevas, iga nädal, iga kuu, iga aasta. See, kes sellega hakkama saab, on tegelik järgija. Elu on väga heitlik, vaimsetele harjutustele on vähem tuge kui kunagi varem. Vaadake munki ja nunnasid, kes suudavad pidada kinni oma vannetest. Neil pole vaja lennata taevasse või näidata imesid, vaid vannete hoidmine meie tänapäevas ja ajastus on suur ime. Sellises olukorras peaksid ilmikutest järgijad austama ning rohkem arvestama ordineeritud järgijatega. Nemad on vabanemise võiduvimpli kandjateks.

Kõlblus on ainus otstarbekas tee, mis viib rikkumata darma järgimisele. See on pinnas, millelt saada heaks inimeseks, heaks kodanikuks. Nii muutute heade isikuomadustega, sooja südamega usaldusväärseks ja kindlaks inimeseks. Järgides kõlbluskorda on meil võimalik vabaneda meelepetetest ja halbadest mõtetest. Kõlblus pole ei vangla ega lõks või mingi viis oma elu piiramiseks. Pigem on tegemist erilise võttega, mis vabastab halbadest mõtetest ja tegudest ning nende põhjustatud kannatustest. Kõlblust tuleb võtta ehtena, mitte raske koormana.

Selle kohani on toodud värsid kandnud kõigi budaluse õpetusliinide alusõpetusi. Oluline on, et kõik budalased mõistaksid, et me kõik järgime ühe ja sama Buddha õpetust ning et me austaksime teineteist. Me kõik oleme selle ühe ja sama ajaloolise Buddha õpilased.