Õnneolu paiste…

4Õnneolu paiste kui miilav tuhk.

Seda teadmata lõppsihti saavutada on võimatu.

Tööd tehke jätte kasvatuseks.

Nii on minu südame nõu.

Kui tuli on raugenud ja põletanud kõik puu, siis koldesse jäävad söed. Pealispinnal paistavad need jahtununa, kuid tuha all toimub miilamine. Astudes sellisele söele, saame kindlasti põletushaava. Kui seda teada, siis loomulikult me väldime kokkupuudet sellise tuhaga. Sarnaselt paistavad naudingud rõõmu allikana, kuid pole kindel, mis on peidus pealispinnast sügavamal. Sügavamalt võivad need tuua kaasa palju ebameeldivusi.

Mõnikord, vaadates teisi inimesi, paistab nende edukus imetlusväärsena. Samamoodi võime ise sattuda mõningasest saavutusõnnest joovastusse, aga me ei tea, mis sellele järgneb ning millised on kaasnevad kõrvalmõjud. Tundmata ära selles miilavat tuhka, võime saada haaratud hetke naudingutest ning kaotada võimaluse jõuda lõplikule sihile — valastusse. Sellistel põhjustel peamegi tegema tööd jätte loomiseks. Siin on jäte ja loobumine sama tähendusega — kiinde puudumine.

Antud värss käsitleb muutumise kannatust. Maises elus soovime me eelkõige jõukust. Me mõtleme näiteks: “Kui ma olen rikas, siis olen õnnelik. Kõik minu mured saavad siis murtud ja mu elu on veatu.” Kui siis leiame rikkust, hakkame muretsema, kuidas seda säilitada. Niisiis, rikkus toob näiva õnne, kuid sügaval sisemuses jäävad kannatused alles. Kui me tunneme tõmmet õnne paiste suunas, siis peame teadma, et tegu on sansaarale olemuslikult omase kannatuste allikaga.

Järgnevalt lugu, mis öeldut illustreerib.

Elas kord kuningas, kes oli oma alamate poolt kõrgelt hinnatud. Inimesed ütlesid: “Sa oled nii tark ja osavõtlik. Sa hoolitsed hästi oma inimeste eest” ja nii edasi. Ühel päeval üks mees kiitis kuningat sõnadega: “Sa oled maailma kõige õnnelikum inimene. Sa elad sellises külluslikus palees. Sa sööd kõige maitsvamaid ja kallemaid roogasid. Sa istud kullast troonil.” Kuningas vastas: “Tänan kiidusõnade eest. Mul oleks rõõm, kui sa oleksid täna õhtul minu külaline ja magaksid minu kullast voodis. ” Mees võttis õhinal kutse vastu.

Kui mees saabus, siis pakuti talle jumalikult hõrk õhtusöök. Siis juhatas kuningas ta magamiskambrisse, kuhu ta oli lakke, otse voodi kohale, riputanud üliterava mõõga. Kuningas lausus: “See mõõk võib iga hetk alla kukkuda, aga minu käsk sulle on magada üks öö selles voodis.” Mees püüdis, kuid ta ei saanud hetkekski uinuda. Terve öö oli ta hirmul, et iga hetk võib mõõk alla kukkuda ja ta tappa.

Hommikul kuningas naasis ja küsis: “Kas mu kullast voodis oli tore magada?” Mees vastas: “Ei, ma ei saanud üldse magada.” Kuningas seepeale, “Nii on see ka minuga. Sa arvasid, et ma olen väga õnnelik, süües häid sööke ja nautides luksust. Aga vastutus terve riigi heaolu eest lasub minu õlgadel. Ma muretsen, kuidas seda kaitsta ja kuidas kaitsta minu rahvast. Mul ei ole hetkekski mingisugust rahu.

Loomulikult on mõningane omand väga kasulik, kuid me peame järgi kontrollima, kas see on õnne tegelikuks allikaks. Näiteks, mul pole võibolla autot ja seega ma soovin seda. Siis ma mõtlen: “Ma saaksin reisida vabalt ning minna kuhu iganes sõltumata teistest.” Kohe aga kui mul on auto, tuleb muretseda kindlustuskaitse ja bensiini, ja kui auto kere saab kriimustatud, siis see ei meeldi sugugi. Me alustame ühest kannatusest nimega auto ja koheselt kerkivad sellest teised uued mured ja vaevad. Seda ei maksa mõista nii, et me ei tohi autot omada, vaid nii, et seni kuni me oleme sansaaras, on rahulolematus vältimatu.

Kuna me ei mõtle kiindumuse ohu peale, siis me näeme oma mugavuse kaitsmise nimel palju vaeva. Võib juhtuda, et kulutame kogu oma elu järgemööda ühe või teise asja hoidmisele, kuid lõpuks ei jää meile midagi. Võime ennast kindlustada palju tahame, aga surmatunni saabudes me sureme. Seega harjutage hoidumist kiindumisest, järgige hinnalist darmat ja teenige välja valastusomaduste lõpmatu rikkus.