Hooliv lahkus kui võidukas sõdalane…

40Hooliv lahkus kui võidukas sõdalane kesk taplust.

Hetkeviivus põrmustab kõik maarade väed.

Süvis kogu olevust oma vanemana näe.

Nii on minu südame nõu.

Buddha ütles: “Kui pole võimalik teisi aidata, siis tuleb vähemalt vältida igasugust kahjutegu.” Seega on Buddhadarma põhitähenduse lätteks arusaamine hoolivast lahkusest ja kaastundest. Kuigi nelja jumitut veenet õpitakse ja järgitakse kõikides budaluse õpetusliinides, on nad eriliseks aluseks mahajana järgimisele ja boditšita kasvatamisele. Oluline on, et kõik budistid mõistaksid nende tähendust ning järgiksid nelja jumitut järk-järgult niipalju kui vähegi võimalik. Need neli on järgmised:

  1. hooliv lahkus

  2. kaastunne

  3. rõõm

  4. kallutamatus

Hooliv lahkus on soov, et kogu meeleline olevus oleks õnnelik ning, et neil kõigil oleks alust õnneks. Õnne alused on kümne vooruse järgimine ja muu. Hooliv lahkus on kiindetu ehe tunnetus, erapoolikusest ja tundemõlkest vaba meeleseisund. Selline ehe hooliv lahkus on kui sõdalane, kes alistab kõik halvad mõtted, eriti viha ja vimma. Loomaks oma südames kaastunnet selle tegelikus tähenduses, on hooliva lahkuse harjutamine vältimatu.

Väliste vaenlaste ja takistuste eest on võimalik põgeneda. Kui ühes linnas asjad ei laabu, siis võime kolida teise linna, kus asjad paremini klapivad. Kuid sisemised vaenlased kolivad koos meiega ning röövivad jätkuvalt meilt rahu ja kooskõla rikkusi. Nad järgnevad meile varjuna kõikjale, kus iganes oleme. Kui minna mägedesse, siis järgnevad nad meile. Kui minna kesklinna või randa, järgnevad nad ja lõhuvad me rahu. Lahingus sisemise vaenlasetega nagu meelepetted ja sõgedus, on hooliv lahkus üheks kõige tõhusamaks relvaks, mida meil on võimalik kasutada.

Maarad on kuradid või takistajad. Ajalooliselt on meil võimalik õppida, kuidas Buddha nendest suure bodisatvana oma teel buda seisundisse võitu sai. Ta istus oma vadžraasemel Bodh Gayas ja ütles endale: “Ma istun siin, mis iganes ka juhtub seni, kuni saavutan buda seisundi. Kui ka mu ihu põrmu vajub ja laguneb, ikkagi jään kindlaks oma valastuspürgimuses. ” Sellise võimsa ajendiga Buddha istus süvis. Samal ajal tulid sinna sajad ja tuhanded maarad takistamaks tema süvi ja valastust. Igasugused koletised piirasid teda. Mõned neist tõid suuri mäemassiive ja heitsid neid Buddha pihta, teised virutasid relvadega. Buddha oli ainitise tunnetusega eheda ja kõike hõlmava hooliva lahkuse süvis. Tema kogu olemine, tema kogu vaimne ulatus oli täidetud eheda hoolivusega. Ilma igasuguse tagamõtteta nägi ta kõiki neid maarasid enese lihase emana ning soovis, et nad saavutaksid kogu soovitud õnne ja rahu. Sellise tunnetuse väel muutus kogu pilt täielikult. Mäemassiivid ja relvad muutusid lilledeks ja maarad kaotasid oma võimu. Vaimse sõduri lahinguedu ei põhine vihal ja relvadel, vaid hunnitul hoolivusel. Sellisel viisil saadakse edukalt jagu mõlematest, nii seesmistest kui ka välistest maaradest.

Hooliva lahkuse harjutamisega kaasnevad suured kasud. Meie hooliva lahkuse arenedes, tekib esmalt meis enestes rahumeelsus, mis järk-järgult toob rahu meie peresse ja ümbritsevasse ühiskonda. Eheda tunnetuse tekkeni võib kuluda mõnevõrra aega. Alguses võib tunduda, et harjutus on kunstlik või üksnes mõttekonstruktsiooni tasemel. Aga tuleb meeles pidada, kui kasulik see on ja kui palju kasu võime seeläbi tuua teistele, ning samm-sammult jätkata. Kui me selliselt kohandame oma tunnetust, hakkavad teised meid austama ja kaitsma. Selline siiras mõte on kõige parem võimalikest kingitustest. See toob naeratuse meie näole ja ei muuda üksnes meie tunnetust, vaid ka meie ilme, tehes meid ilusaks. Kui edukalt järgida hoolivat lahkust, siis mürgid muutuvad ravimiteks. Meil on võimalik jõuda selliste omadusteni isegi enne kui vabaneme olelusringist, seega tasub harjutamisel teha tõsist tööd.

Miks seisab tekstis, et süvis tuleb vaadata kogu olevust kui oma vanemaid? Nii öeldakse, sest enamusel inimestel on oma vanematega head sidemed. Süvis võib vaadata ükskõik millist head sidet, mis meil olemas on, olgu see mõni sõber, sugulane või laps. Harjutada tuleb võimet näha kogu olevust kui meile kõige lähedasemat inimest.

Neli viisi, kuidas oma vanemate hoolivat lahkust vaagida on järgmised:

  1. Nende lahkus, mis andis meile kasutada selle hinnalise inimihu, mis toimib alusena meie darma õpingutele ja järgimisele.

  2. Nende lahkus, mis andis meile kestva ja tugeva elu ning kõik vajalikud võimed.

  3. Nende lahkus, mis andis meile rikkust.

  4. Nende lahkus, mis tutvustas meid ümbritseva maailmaga ning andis meile hariduse.

Need neli tuge teevad meist inimolendi. Need on eluliselt tähtsad ja panevad meid oma vanemate suhtes, kellele me võlgneme kõik, peegeldama ja kasvatama ehedat hoolivat lahkust. Meie vanemad kasvatasid meid siira ajendiga. Pole vahet, kas nad olid rikkad või vaesed, haritud või harimatud, nad soovisid, et meil läheks hästi ning, et me oleks meeldivad inimesed. Seega on meie kanda hooliva lahkuse kasvatamise vastutus ja see, et neile, kas üldises või rohkem vaimses mõttes, rahu ja rõõmu toomise kaudu, tasuda saadud lahkus.

Hooliva lahkuse süvi võib harjutada järgnevalt. Kõigepealt istuda mõned hetked. Hingake sügavalt sisse ja seejärel vaigistamaks tunnetust hingake välja kõik oma pinged. Mõelge, et soovite kõike head — rikkust, rahu ja õnne oma vanematele või siis oma kõige lähedasemale inimesele. Vaagige kuivõrd suur on armastuse selle inimese vastu. Siis laiendage seda mõtet nii, et see hõlmaks sarnaselt kogu teie perekonda, sest ka kõik nemad soovivad õnne ja küllust. Seejärel võtke mõttesse oma naabrid. Seejärel kogu küla või linn ja lõpuks isegi need inimesed, kellega olete vaenujalal. Soovige neile kõigile kogu südamest õnne ja kasu. Ületage täielikult oma viha ja vimm kõigi vastu. Siis laiendage seda tunnet kõigile inimestele oma regioonis, oma riigis, kogu maailmas, siis loomadele, putukatele ja kõigile kuue ringi meelelisele olevusele. Tehke nii korduvalt iga päev. See süvitehnika võimaldab muuta oma elukeskkonna puhtaks ilmaks. Võtke kogu meelelist olevust oma sõpradena ja hoolitsege nende eest nagu hoolitseksite oma lihase lapse eest. Kui meil on ehe hooliv lahkus, siis rõõm ja kallutamatus kaasnevad sellega iseenesest. Nii nagu teistes toodud teksti värssideski, suur meister Dharmaradža esitab antud nõu otse oma südamest, seega peame ka meie võtma selle harjutuse kanda oma südames.