Kolm kõlblust…

46Kolm kõlblust kui sõdalase mõõk.

Meelteahistuste ahelad nad läbi lõikavad.

Hoia enesega märksust, väärikust, teadlikkust ja hoolikust

Nii on minu südame nõu.

Olles pühendunud helduse järgmisele, leiame eneses jätkuva soovi vabaneda pahelistest mõtetest ning olla haaratud vooruse järgimisest. Sellise vaimsuse kohta öeldakse, et see on kui sõdalase mõõk. Sõdalase hoitav mõõk peab olema väga terav ja tugev. Selle abil saab sõdalane oma vaenlastest hõlpsasti jagu. Sarnaselt, saab kõlbluse järgimisega lõigata läbi meelteahistuste ahelad, mis hoiavad meid olelusringi kannatuste kütkeis. Kõlblus, mis on teine kuuest paramitast, võib lõigata maha meie pettekujutluste jäsemed. Sellele toetudes saavutame tõelise vabaduse.

Sõdalane on lahingus ergas ja virge, ta jälgib iga ilmakaart, et näha, kas vaenlane pole mitte ründamas. Vaenlase ilmudes toimib ta kiiresti kaitsmaks ennast ründe eest. Kõlblust kandvat bodisatvad on kui sõdalased olelusringi lahingus. Pole lihtne jõuda sellise tugeva valvsuse, otsusekindluse, pühendumise ja märksuseni. Kuid meie vaenlased: sõgedus, kiine, härm, uhkus ja kadedus, on väga võimsad. Piisab hetkest ja nad kustutavad meie rahu ja rõõmu eluküünla ning põrmustavad meie vooruste aluse. Järgijatest sõdalastena ei tohi me lubada enestele allajäämist sellistele vaenlastele. Me peame hoolsalt ja pidevalt jälgima oma mõtlemist, hoolimata sellest, kui kaua aega peaks kuluma nendest vaenlastest jagu saamiseks. Sellisel kombel meie vaenlased ka lõpuks hävivad. Siis oleme jõudnud buda seisundi võiduni ning saame iseeneslikult lasta ilmneda jumitul valastustoimel.

Toodud kolmest kõlblusest esimene on pahelistest tegevustest hoidumine. Nagu eespool juba kirjeldatud, eksisteerib kümme pahelist tegevust, mida tuleb vältida, sest nad on sansaara kuue erineva kannatusteringi põhilätteks. Kantuna boditšitast, peavad mungad, nunnad, bodisatvad ja tantrikud hoiduma kõigist pahedest. Järgmine lugu esitab hea näite abielupaarist, kes hoidus sugulisest väärtegevusest.

Elasid korda kaks abielupaari, kes olid omavahel väga head sõbrad. Sageli nad rääkisid üksteisele oma plaanidest lastega, et kui mõlemas peres sünnivad poisid, siis nendest saavad head sõbrad ning kui sünnivad tütred, siis ka nendest saavad head sõbrad. Lepiti kokku, et kui ühte perre sünnib tütar ja teise poiss, siis täiskasvanutena nad abielluvad. Läkski nii, et ühes peres sündis poeg ja teisest tüdruk. Mõlemaid lapsi kasvatati hoolsalt ja lahkelt ning tulemusena olid nad nii ihuliselt kui ka vaimselt väga terved.

Kui tütar oli parajas vanuses, siis ta ütles oma vanematele, et soovib saada pühitsetud nunnaks. Vanemad vastasid: “Nii ei lähe. Kaua aega tagasi andsime lubaduse, et sa astud abiellu, seega darma teed minek on välistatud.” Tütar aga ei kuulanud vanemaid ning põgenes kodust ja ühines nunnade kogudusega. Seal ta õppis ning järgis edukalt darmat ning saavutas arahati seisundi, mis tähendab sansaarast vabanemist.

Teise pere poeg sai teada, et tütar oli kodust põgenenud. Koos oma parimate sõpradega läks ta pühamusse, kus tüdruk viibis. Nad leidsid tütre süvist, kandmas darmarüüd ning juuksed mahalõigatuna. Tähelepanu saamiseks sikutas poeg teda jalast, kuid kuna tüdruk oli arahati seisundisse jõudnud, siis ta lendas koheselt kõrgele taevasse ja kuulutas: “Elul olelusringis pole tähendust. Kui heidad selle, saad mungapühitsuse, siis sa jõuad vabanemisse. Olelusringi tegevused toovad vaid kannatusi. Ma ei soovi osaleda neis. Kas sina pead loobuma kiindest sansaarasse, astuma mungaks ning püüdlema tegeliku rahu ja õnne poole.” Poeg koos oma sõpradega said kuulutusest ülendatud ning see läks neile sügavale hinge. Kohe kui ta neid sõnu kuulis, jõudis ta nägija seisundisse ning hiljem astus mungaks. Pärast seda saatis edu tema süvi ning ta jõudis samuti arahati seisundisse.

Mõlemad jutuks olnud isikud jõudsid nii kaugele tänu oma eelmiste elude algetele. Varasemas elus olid nad abielupaar, kes sai ühelt meistrilt sugulistest väärtegudest hoidumise juhised. Seejärel järgisid nad kogu südamest darmat olles üksteisele toeks ning lugedes teineteisele ülenduspalveid olelusringist vabanemiseks. Need vooruslikud tegevused ja oma süviharjutuse pühendasid nad arahati seisundi saavutamisele järgmises elus. Meister, kes neile ordineeringu andis, oli nende varasema elu pühendumist näinud meistri uuestisünd. Niisiis, kui alge küpses, saavutasid nad mõlemad arahati seisundi tänu vastastikusele heale eeskujule.

Kolmest kõlblusest teine on darma õppimise ja järgimise distsipliin ja kõige viisuse kogumine. Selle kõlbluse täidab kümne vooruse ja kuue täiuse järgimine. Need on olelusringi rahu ja õnne juurpõhjuseks ning sillaks valastusse jõudmisele. Seni kuni jõuame täielikku buda seisundisse, peame alati olema kantud innust järgida darmat, õppida ja koguda pälve ja viisuse vara.

Kolmas kõlbluse liik on kogu meelelisele olevusele kasu toomise kõlblus. Kui me oleme enestes täielikult kehtestanud darma ning asume boditšita puhtuses, siis on meil võimalik toetada, aidata ja innustada teisi nende sansaarast vabanemise ja valastusse jõudmise püüdlustes.

Selleks, et märksus, väärikus ja teadlikkus meid maha ei jätaks, on õpilastel kasulik järgida kõlbluskorra juhiseid. Üldiselt tuleb järgida järgmist:

Suhtu aupaklikult enese voorusesse, olles alati kallutamatu, säilitades tüünet asu, olles vaba pingetest ning tasakaaluka tunnetusega.

Toitumise suhtes: söömisest tuleb hoiduda, kui ollakse segaduses oma mõistelisest mõtlemisest või kiindumustest, nagu soov kasvatada oma tuntust või tugevust või teha ennast ilusamaks. Pigem tuleks toeta oma ihu lähtudes puhtast ajendist, mis lubab toidu võtmist vaid näljatõve peletuseks. Võta toitu juhiste järgimiseks ja eksete, segaduse ja vigade kõrvaldamiseks, söö kantuna boditšita ajendist. Võta toitu ja jooki kui jidamile toodud annetust.

Magamise suhtes: jõudmaks kõigi ületamatute omaduste avaldumiseni, maga kantuna boditšitast. Kasutamaks täielikult ära käesolevat hinnalist inimelu, mis on parimaks võimalikuks oluks enese olelusringlusest vabastamisel ja valastusse jõudmisel, tee darmaharjutusi enne voodisse minekut ning varahommikul. Maga kantuna boditšita ajendist.

Igapäevaelu suhtes:

Toimides toodud viisil on meil võimalik sündida inimesena läbi erinevate järgnevate elude, võimalik on vältida kolme alumisse ringi sattumist ning võime tunda rõõmu hinnalisest darmast ning lõpuks saame hoida oma kõlbluse rikkumatuna.

Hoolikuse hoidmine tähendab teiste võimalike arvamuste enesele teadvustamist ning buda arvamuse enesele teadvustamist. Kõik budad tunnetavad meie käitumist selgelt, täies detailsuses ning igasuguste moonutusteta. Kõik on neile igati ilmne. Me ei tohi meelest lasta, et me oleme alati saadetud budade kohalolekust. Kui me käitume halvasti, siis buda tajub seda ning muutub väetiks. Eriti olles koos sanga liikmetega, suhtuge hoolivalt teistesse ning hoidke oma sõnade ja käitumisega kõlbluskord kaitstuna. Jälgige hoolsalt oma mõtteid. Tõotuste rikkumine põhjustab meie sündi alumistes ringides. Olles seal, pole mingit võimalust hinnalise darma õppimiseks ja järgimiseks, meil pole mingeid vahendeid vooruse ja pälve loomiseks. Võtke kõlbluskorda kui hinnalist ja ilusat ehet, kasutage seda oma ihu, sõna ja vaimu kaunistamiseks. See on see tee, mis viib valastusse.

Kõigepealt on meil vaja hoiduda halbadest mõtetest ja tegudest. See teeb meie mõtlemise rahulikumaks ja selgemaks. Vastasel korral pole meil kuidagi võimalik teisi aidata. See, kes on ise vajumas olelusringi mülkasse, ei saa aidata teisi välja sellest samast mülkast. Me ise peame kõigepealt sellest olekust vabanema. Alles seejärel, proovides olla abiks teistele, tõuseb sellest abist rohkem kasu. Pärast seda kui oleme taltsutanud oma tunnetuse, võime edasi õppida ja harjutada, et üles ehitada vaimne tugevus. Kui kord me oleme nendes harjutustes igati vilunud, siis on meil palju lihtsam aidata meelelisi olevusi, sõltumata sellest, kes nad on.

Tšandrakirti võrdleb oma teoses Madhyamakavatara järgijat sõdalasega. Taplusväljal peame me ennast kaitsma ning võitma vaenlase, seni kuni meid pole löödud, on meil kõik võimalused võita. Kui aga vaenlane meid alistab, siis võib ta meilt ära võtta relvad, aheldada kettide ja köitega ning heita vanglasse. Pärast seda on meil väga väiksed võimalused vaenlase alistamiseks. Sarnaselt, nüüd kus meil on kasutada hinnaline inimelu, oleme kohtunud vadžrameistriga ning saanud need hinnalised õpetused, on meil suurepärane võimalus saada võitu ahistustest ning vabastada endid olelusringlusest. Kui aga jääme oma pettekujutluste vangiks, siis sünnime uuesti alumistes ringides ning on vähe võimalust sansaarast pääseda.

Järgnev lugu näitab võrksaid võtteid, kuidas kasu tuua meelelisele olevusele. Me peame tegema kõik, mis meie võimuses, harjutamaks selliseid kaastundlikke võtteid ning seejärel neid rakendama.

Kord kui Buddha elas Šravastis, läks ta koos Anandaga kõndima ning nad kohtusid ühe mungaga, kes oli koledal kombel haige ning valudest vaevatud. Munga riided olid räpased ja haisesid. Buddha, kantuna suurest kaastundest, palus mungal anda oma riided, et need puhtaks pesta. Kui Buddha oli riideid võtmas, siis ütles Ananda: “Ma pesen ise need.” Seejärel ütles Buddha: “Hästi, ma kallan siis vett.” Nii pesidki Buddha ja Ananda kõik munga riided puhtaks. Buddha andis oma kerjakausist söögi ülejäägid haigele mungale. Peagi sai munk terveks ning mõte, et Buddha isiklikult oli teda teeninud liigutas teda sügavalt. “Ma ei või enam laiselda,” mõtles ta. Munk võttis kokku oma julguse ja innu ning järgis jätkuvalt darmat nii päeval kui ka öösel. Tänu sellele jõudis ta kiiresti arahati seisundisse.

Teine lugu räägib naisest, kelle ainus laps suri ootamatult.

Ootamatult surnud lapse ema ei suutnud seda surma omaks võtta. Ta rändas ringi ning lootis, et keegi äratab ta lapse tagasi ellu. Lõpuks kohtus ta Buddhaga. “Ma ei usu, et mu laps on surnud!”, kaebas naine. “Kui keegi ei suuda teda ellu äratada, siis on ka minu elu mõttetu. Ma pean samuti siis surema.” Nuttes palus ta Buddhal oma laps elustada. Nähes naise piinu, ütles Buddha lahkelt: “Ma mõistan sinu valu. Vaatame, mis siin teha annab.

Buddha ütles: “Ma valvan laipa. Sina aga käi läbi kõik selle küla majad ning too mulle peotäis sinepiseemneid perest, kus keegi pole surnud. Kui leiad sellised seemned, siis on meil võimalus sinu laps ellu äratada.” Ema oli rõõmus ning lootuses leida nõutud seemned, asus ta maju läbi käima. Tal kulus terve päev, käies ukselt uksele ja küsides sama küsimust, aga ta ei leidnud ühtegi peret, kus keegi poleks kunagi surnud.

Päeva lõpuks oli ta täiesti pettunud, kuid samas hakkas midagi talle ka kohale jõudma. Ta mõistis lõpuks, et tema laps polnud ainus, kes pidi surema. Igaüks, olgu ta noor või vana, lõpuks sureb. Kurvastusest muserdatuna läks naine tagasi Buddha juurde ja ütles: “Ma ei saanud sinepiseemneid. Mida ma nüüd teen?” Kaastundes ja viisusest kantuna andis Buddha leinavale emale juhised kaduvuse olemusest ja kõigi nähtuste muutuvast loomusest. “See on see, mida sa ise täna kogesid. Oletame, et su laps ärkaks ellu? Aga ühel päeval ta sureks ikkagi. Sama on nii sinu kui ka minuga. Kunagi sureme ka meie. Ainus viis vabanemaks sellest vaevast on vabaneda olelusringist enesest. Ainus viis kogemaks tõelist rõõmu on nirvaana saave.” Need sõnad pühkisid minema ema ahastuse. Siit edasi järgis ta Buddha õpetust ning jõudis lõpuks vabanemisse.

Nii leevendab buda meelelise olevuse kannatust.