Kärsivuse turvis…

47Kärsivuse turvis kui kaitserüü.

See vihale jääb suletuks ning kasvatab kõiki me voorusi.

Kärsivuse rada viib suuremate ja vähemate märkidega ehitud ihu saaveni.

Nii on minu südame nõu.

Kolmandaks täiuseks on kärsivus. Kui sõdalane on oma turvisest hästi kaitstud, siis on tal suurem kindlustunne ja vähem hirmu. Teiste relvad ei suuda teda haavata ning nii tema vaenlaste jõud ja enesekindlus hajub ning lõpuks kaob sootuks. Sama põhimõte kehtib ka meile olelusringi lahingus. Meil on vaja turvist, mis kaitseks meid vigastuste eest. Selleks kaitseks on kärsivus. Kui me oleme hästi kaitstud, siis meie vaenlased, halvad meelemõlked, et pääse häirima me meelerahu.

Mida peetakse siin silmas kärsivuse all? See on tunnetus, mis on vaba märumõtetest, vimmast ja kahjulikest mõtetest, tunnetus, mida ei häiri teiste kriitika, mis ei süüdista härmis teisi. Võibolla annab inglise keelne sõna kärsivus (patience) mulje nõrkusest ja aja raiskamisest[18]. Kuid siin tähendab kärsivus seda, et vihal ei lasta siseneda meie meelerahu olekusse. Selline kärsivus vajab suurt tugevust ja julgust. Praegu on vihal ja halbadel mõtete väga lihtne imbuda meie tunnetusse ning sellised mõtted nõrgestavad meid. Kui aga vihal ei lasta tekkida, siis saadab meid tohutu vaimne tugevus ja selgus. Seega tuleb meil teha tööd selle kärsivuse harjutuse edendamise nimel. Sügavalt juurdunud meelteahistusi pole lihtne puhastada ega välja juurida. Selleks, et neist põhjalikult vabaneda on vaja tugevat pühendumist ja järjepidevat kärsivust. Kärsivuse harjutamine on tegelikult parim viis oma aja kasutamiseks. Kärsivus annab meile nagu Milarepalegi tugevuse ja julguse. Milarepal oli suur kärsivus mägedes oma raskuste talumisel. Samas oli ta väga kärsitu kui keegi raiskas tema aega ja energiat. Ta tavatses siis öelda: “Mul pole selleks aega. Mina lähen oma rada, sina mine oma. Me mõlemad teeme seda, mida meil vaja.” Sellist viisusel ja kaastundel rajanevat julgust ja tugevust nimetatakse “kärsivuseks”. Illustratsiooniks järgmine lugu.

Palju kalpasid tagasi oli kuningas nimega Tso Jung. Tema maal ühes metsas elas üks suur kärsivuse järgija koos viiesaja õpilasega. Ühel päeval läks kuningas koos oma kaasade ja valitsejatega värskendavale väljasõidule maapiirkonda. Pärast seda, kui oldi ronitud kõrge mäe tippu, kuningas väsis ära, seltskond tegi puhkepausi ja kuningas jäi magama. Kuningannad, kes uurisid ümbritsevat piirkonda, sattusid juhuslikult selle suure järgija peale, kes oli väga sirgena istumas rahu ja vaikuse seisundis. Nähes meistrit tundsid kuningannad tugevat hardust. Nad tegid lilleannetuse ning istusid meistri kõrvale õnnistuste ja õpetuste saamiseks.

Ärgates märkas kuningas, et tema kaasad on kadunud ning saatis neli valitsejat neid otsima. Kuningannad leitigi koos pühakuga. Kuningas tõttas pühaku juurde ning küsis: “Kas oled jõudnud nelja samaadi olekutesse?[19] Pühak ütles, et ta pole. “Kas sul on ‘nelja imede jäseme’ saave?[20] Taas vastas pühak, et tal pole. Kuningas vihastus: “Ilma nende teadmisteta, mida sa siin üldse teed? Oled üks tavaline mees, kes petab naisi.” Suur pühak kostis: “Ma harjutan kärsivust.”“Kohe näeme, kas sa harjutad kärsivust või mitte,” vastas kuningas. Nende sõnadega võttis kuningas vahedamast vaheda mõõga ning lõi pühaku käed otsast. “Kes oled sa nüüd?” Suur pühak ütles vaid: “Ma harjutan kärsivust.” Siis kuningas lõi küljest pühaku jalad ja küsis: “Kes oled sa nüüd?” ja suur pühak lausus vaid: “Ma harjutan kärsivust.

Sellel hetkel värises maa kuus korda ja viissada jumalat kuulutasid taevast: “Hoolimata sellest, et see suur õpetaja on hirmsasti vigastatud ning kannatab koledal kombel, tema vaim on endiselt seotud kärsivusharjutusega.”“Kas nad räägivad sinust?”, küsis kuningas. Pühak vastas: “Jah, mu kärsivusharjutus on endiselt tugev.” Kuningas küsis: “Kuidas ma tean, et sa järgid kärsivust?” Ja pühak vastas: “Kui mu vaim pole kärsivuse järgimisest vankunud, siis muutugu see veri piimaks ja paranegu mu ihu täielikult.” Samal hetkel kui ta need sõnad ütles, muutus valatud veri piimaks ja ta ihuliikmed kasvasid tagasi kokku. Kuningas ehmus sellest ja hädaldas: “Mis tegin ma sellele suurele pühakule viga? Palun õnnistust! Ma vabandan. Ma kahetsen kogu hingest oma tegu.” Pühak vastas “Sul on endisel käes mõõk, mis raius küljest minu jäsemed. Aga minu kärsivus on kindel kui see maapind ning selle harjutusega olen puhastanud ahistused, pahelised mõtted ja karma. Pole kahtlustki, et tulevikus jõuan buda seisundisse. Seejärel saagu nii, et oma vaimu viisusmõõgaga raiun läbi sinu kolm mürki.

Jumalad ja naagad olid kuninga tegevusest raevunud ning valmistusid teda tapma. Taevasse kerkisid pilved ning tekitasid pahaendelisi kõuekärgatusi ja rahevalinguid. Kuid suur pühak peatas nad sõnadega: “Ärge tehke seda minu pärast. Palun ärge tehke sellele õnnetule kuningale kurja.” See palve läks kuningatele ja naagadele hinge ning neis tekkis suur andumus pühaku vastu. Nad pöördusid temasse ning tegid kummardusi. Siit edasi sai kuningast pühaku õpilane, ta järgis pühendunult darmat ning jõudis mitte-tulija seisundisse.

See kärsivuse järgija oli kõrge saavega. Meil pole võibolla võimalik temaga võrdväärne olla, aga vähemalt võime mõista kärsivusharjutuse tähtsust. Julgustatuna sellest loost, kasutagem ära seda suurepärast võimalust darma järgimiseks ja puhastagem oma halvad mõtted. See toob rahu meie eneste südamesse ja hinge ning seeläbi saab õnnistustest täidetud ka meie ümbruskond. Olgu kõigil rahu ja õnne!

Olles haaratud vaimsetest või ihulistest kannatustest või seistes silmitsi takistustega, siis selmet kedagi teist süüdistada, võtke seda olukorda kui oma varasemate paheliste tegude tulemust. Võtke need olud omaks ja kasvatage suurt kaastunnet teiste suhtes, kes samadest või veelgi rängematest takistustest on piiratud. Vaadake nende segadust, kes teid ära kasutavad ja kritiseerivad või kes riivavad oma sõnadega budat ja darmat. Nähke nende meelepetete sügavust ning kasvatage viha ja vimma asemel kaastunnet. Katsuge leida võrksaid võtteid nende segadusest vabastamiseks. Selliselt toimides on tulemuseks rahu ja kooskõla.

Isegi olles väljanägemiselt ilusad, siis kohe, kui meie hing saab kantud vihast, muutume inetuks ning inimesed ei taha meiga enam seltsida. Aga kärsiv inimene on alati ilus. Inimesed imetlevad teda ning soovivad olla tema läheduses. Tänu sellele kasvab voorus. Kui oleme vihased, siis pole meil enam rahu. Enamgi, klammerdumine sellesse vimma purustab nii meie mõtteselguse kui ka tervise. Kui keset maitsvat lõunasööki võetakse üles teema, mis meid ärritab, siis toit kaotab oma maitse ja meie näoilme muutub. Sellest hetkest edasi ei tunne me lõunasöögist enam mingit rõõmu.

Mõnikord võib olla tunne, et vihastamine on igati õigustatud. See võib olla isegi tõene, kuid ikkagi tuleb vihast meile vaid vaeva. Pole vahet, kas viha on õigustatud või mitte, ärge laske seda kunagi oma tunnetusse. Ainuke, mida viha teeb, on rahu hävitus—meie isiklik meelerahu, kodurahu ja ühiskondlik rahu. Vihaga ei kaasne kunagi häid tulemusi. Taltsutamatud olevused täidavad kogu ilma. Meil pole kuidagi võimalik neid kõiki alistada ja hallata. Kui me ühe allutame, siis ilmub tema asemele teine. Kui allutame viis, siis ilmub nende asemele kümme. Parem on saada kontrolli alla meie oma tunnetus, kärsivuse harjutamise alusel see täielikult rahustada ja taltsutada. Toimides nii, on tulemus sama kui saaksime oma kontrolli alla kogu ilma kõik meelelise olevuse. Oletagem, et oleme paljajalu ning maapind on kaetud okastega. Pole võimalik katta kõiki okkaid parknahaga. Kui aga rüütada oma jalad parknahka, siis teeb sama välja, kui me kataksime kogu ogalise maapinna. Analoogiliselt, kui meie tunnetus on täielikult taltsutatud ning viisuses ja kaastundes vilunud, siis sõltumata olude soodsusest või ebasoodsusest, kellega me iganes ei kohtuks, alati on see võimaluseks harjutada boditšitat.

Hinnalise darma järgimiseks on meil vaja eriliselt tugevat kärsivust. Samm-sammult õppimiseks ja järgimiseks ning erinevate darma võtete abil enese puhastamise eest täie vastutuse võtmiseks, on vaja võimsat kärsivust. Mõnikord, eriti siis kui puudub otsene kogemus, võib olla raske mõista darma tähendust. See on sarnane olukorraga, kus võtame maitsvaks söögikorraks istet ja söök ise ei hüppa meile suhu. Me peame selle sinna ise panema, närima ning kogema selle maitset. Kui soovime kanda kenasid rõivaid, siis need ei hüppa iseeneslikult meile ihukatteks. Peame need endale selga panema ning vaatama ise, kuidas nad sobivad.

Mõnikord me harjutame kõrgete ootustega, mõtleme, et kõik meie mured ja vaevad saavad ühe süviistumisega või mõne mantramanaga lahendatud. Kui aga nii ei juhtu, siis muutume kärsituks ning hakkame mõtlema, et meditatsioon “ei toimi” või mantrates pole kasu ning loobume harjutustest. Võib tekkida tunne, et õpetustest pole abi, võime isegi nende peale pahaseks saada. Teine kord võib olla raske olla darma meistritele meele järgi või tunneme nende käitumise suhtes pahameelt. Sellistel puhkudel tuleb hoiduda halbadest mõtetest. Pidage kinni oma kärsivusest, et maha rahuneda. Kuuldes buda jumitutest omadustest võime küsida: “Kuidas on mul võimalik selleni jõuda?” Võime kohkuda, kui õpetatakse tühjuse sügavat olemuslikkust või arvata, et sellist õpetust on üldse raske uskuda. Sellistel kordadel tuletage koheselt enestele meelde, kuivõrd hinnaline, sügav ja piiritu on darmaõpetus. Järgige kärsivust ning innustage iseendid. Meenutage, et teie oma tunnetus on samuti lõputu ja ülimalt sügav. Pidage meeles, et ilma õppimise, mõistmise[21] ja järgimiseta pole võimalik buda seisundisse jõuda.

Suuremata ja vähemate märkidega ehitud viitab buda täiuslikule ihule, kus pole ühelgi ihuosal mitte ühtegi viga. Kokku on 112 märki, mis näitavad, et budale pole kõigi olendite seast võrdset. Need veatud omadused saavutatakse kärsivuse järgimisega. Üldiselt, kui kestahes isik on kaastundlik ja kärsiv, siis paistab ta meile väga ilusana. Kärsivus toetab teisi, nii vanasid kui noori, ilusaid ja inetuid, kõiki inimesi. Järgnev lugu näitab Budhha oskusi ja kärsivust.

Elas kord röövel, kes redutas kuskil ääremaal oodates oma ohvreid. Ta ei andnud armu kellelegi, kes juhtus sellest piirkonnast läbi minema. Ta kas röövis nad paljaks või tappis ära. Juhtus, et Buddha sattus ühel päeval sinna. Röövel peatas Buddha ning ütles: “Anna mulle kogu oma omand või ma tapan su.” Buddha vastas: “Mul pole sulle midagi anda,” ning röövel kostis: “Siis ma pean su tapma.

Võrksast kaastundest kantuna ütles Buddha röövlile: “Enne kui sa mind tapad, tahaks ma midagi küsida. Eemal seal paistab on üks suur puu. kas sa saad hakkama selle kõigi lehtede mahalõikamisega?” Röövel sai sellega lihtsalt hakkama, näidates oma tugevust ja mõõga teravust.

Buddha kiitis teda ja lausus: “Väga hea! Ma olen pahviks löödud!” Röövel küsis seepeale: “Ja mis on järgmine küsimus?

Buddha küsis: “Kas saad hakkama sellega, et paned kõik need lehed nüüd tagasi puusse?” Röövel sattus segadusse ja tal oli piinlik ning ta küsis: “Kas keegi peaks selleks üldse võimeline olema?” Buddha vastas: “Kuna sa nad kõik maha lõikasid, siis peaksid saama hakkama ka sellega, et paned nad tagasi üles.

Röövel hakkas selle soovi üle mõtlema ning Buddha tapmine läks tal meelest. Buddha õnnistas teda ja lausus: “Sa võinuks mind tappa sama hõlpsasti kui lõikasid maha need lehed. Kuid sa ei ole võimeline andma mulle elu nagu sa ei saa panna lehti tagasi puusse. Meenuta, kui paljusid inimesi oled oma elu jooksul vigastanud. Paljusid oled aidanud või paljudele andnud elu? Kui keegi võtaks su enese elu, siis mis tunne võiks olla? Kui keegi annab sulle tagasi su elu, siis mis tunne võiks olla? Kõigil on sellised tunded. Mõtle selle peale vaid.

Röövel tundis seejärel suurt kahetsust, et oli minevikus sedavõrd palju inimesi tapnud. Ta meenutas neist viimast kui ühte ning tundis ahastust hävitatud elude pärast, kuni ta meeleseisund muutus täielikult. Ta hüüdis: “See peab olema sinu vägev kaastunne ja viisus, mis minu mõtted sellisel viisil muutis. Ma mõistan, et olen minevikus eksinud. Nüüd tahan käia sinu jälgi pidi. Palun võta mind endaga.” Buddha vastas: “Järgne vaid mulle.” Buddha andis siis mehele juhised kaastunde, tüüne asu, sallivuse ja terava sisekaemuse süvi harjutustest. Uus õpilane järgis õpetusi innukalt ning jõudis kõrge saaveni.

Teistele kasu toomiseks on vaja sellist suurt võrksust ja kärsivust. Teiste rahu ja õnne lõhkumine on väga lihtne. Ainus riivav sõna võib luua haava teise südamesse samamoodi nagu oleksime kasutanud nuga. Raske on teisi lohutada, kuigi just see on täpselt mida vajatakse. Seega, kasutage kärsivuse mõõka raiumaks juurelt läbi sõgeduse ja uhkuse puu. Olge valvsad ning pidage meeles oma ilu ehteks olevaid tunnetuse häid omadusi.

Tehes tegemist bodisatvatega, on väga oluline olla märgas oma käitumises. Kui muutume vihaseks või ründavaks bodisatvate suhtes, siis loome seeläbi olud, mis purustavad suure hulga voorust. See on nii, kuna bodisatva tunnetus ulatub kogu meelelise olevuseni. Seega, kui me kahjustame ühte bodisatvat, siis on see samaväärne kogu olevusele kurja tegemisega. Me peame austama ja imetlema kõiki bodisatvaid nende julguse pärast võtta eneste kanda kogu meelelise olevuse kasu.

Tehes seda harjutust, pühendage see valastuse, mis on kasuks kõigile, saavele. Võite öelda: “Selle kärsivuse harjutuse läbi tundku kogu meeleline olevus rõõmu ja õnne ning saagu vabaks kannatusest.” Öeldes toodud palvet kogu oma südamest mõjub see värskendavalt nagu jahe tuuleõhk kuumal suvepäeval. Kui tekib tugev viha, öelge: “Toimigu minu viha kui aseaine kogu meelelise olevuse vihale ja saagu nad seeläbi vabaks vihaks. Olgu kogu meelelisel olevusel, piiritu kui taevakumm, õnne ja õnne algeid.” Korrates seda palvet palju kordi kui mantrat, me lõdvestame viha kütked.

Buda näeb meelteahistusi, klešasid kui vaenlasi, kuid iga isikut, kes klešade all kannatab võtab ta kaastundega. Seega on ülioluline teha vahet nendel kahel. Me otsime võimalusi ahistuste kõrvaldamiseks, kuid samas soovime, et need kes kannatavad ahistuste all, leiaksid rahu ja õnne ning jõuaks buda seisundisse. Peame mõistma, et mis iganes meie elus ka juhtub, olgu hea või halb, on meie eneste karma tulemus. Tundes oma kogemustes ära meie eneste poolt loodud algete tulemuse, kindlustame tulevikus selle, et meil saab olema hea karma ning teeme häid tegusid.

Kui oleme haiged või kohtame takistusi, siis mõelge meelelisele olevusele, tundke kaastunnet sarnastes kannatustes vaevlejate suhtes ning lausuge palveid nagu see: “Saagu kogu meelelise olevuse kõik tõved ja takked täies mahus ammendatud minu tõve ja takistuste läbi. Olgu kogu meeleline olevus täies tervises ja takkest vabana.” Selliselt tuleb läheneda edukale kärsivuse järgimisele.



[18] See, et eestikeelne “kannatlikkus”, on laetud mitmete sobimatute tähendusvarjunditega nagu “alla suruma”, “taluvust näitama”, “ära kannatama”, on ka põhjuseks, miks otsustasin võibolla vähemtuntud “kärsivuse” kasuks. “Kärsivus” ongi rohkem tuntud oma vastandi “kärsitus” kaudu. Kannatlikkus võib olla kasulik teel kärsivuse suunas, kuid kärsivus on midagi enamat kui vaid kannatlikkus (tõlk).

[19] Mõeldud on nelja süviastet, üks võimalikest jaotustest on: 1) valevuse süvi, 2) valevusse sisenemise süvi, 3) üheteistkümne asu süvi, 4) takistustest vaba süvi (tõlk).

[20] Siin on mõeldud mitte lihtsalt imesid või maagiat, vaid kõrgvaimsusest lähtuvat nelja alust imevõimetele : 1) saavutusoovist kantud süvi jäte, 2) märksusest kantud süvi jäte, 3) asule suunatud süvi jäte , 4) eristava süvi jäte (tõlk.)

[21] Mõistmine on siin oskuse v omaduse, mitte tegevuse tähenduses (tõlk).