Kolm tarmu…

48Kolm tarmu kui ratsut kannustav piits.

Need ülimaks teeks püha darma ülendusse

ning enda kiireks vabastuseks sansaarast.

Nii on minu südame nõu.

Tarm, neljas täius, tähendab raskustest hoolimatut rõõmsat darma õppimist ja järgimist. Darma ainuke toime on vabastada meid kõigest murest ja vaevast ning tuua meile suhtelist ja olemuslikku rõõmu. Sellise suurepärase võimaluse üle tuleb meil rõõmu tunda. Mõned isikud riskivad suusatamise, langevarjuhüpete või autovõidusõidu mõnude pärast oma eluga. Nad on veendunud, et see tee viib neid õnnele ning on üksiti keskendunud nendele tegevustele. Nad on valmis oma kogetava rõõmu nimel sattuma ohtilkesse olukordadesse. Sarnast ajendit on meil vaja darma õpingutes ja harjutustes. Tegemist pole lihtsalt mingi harrastusega. Me peame suunama kogu oma olemuse ja kõik panustuse buda seisundi suunas.

Üks ratsu on virge ja tugev isegi ilma mingi õhutamista. Kui aga teda kannustab piits, siis tormab te veelgi väledamalt ning ei peatu enne kui saabub sihtpaika. Sarnaselt, olles julgustatud olelusringi kannatustest ja mõistmisest, et kõik nähtused on kaduvad, peaksime me õppima ja harjutama hinnalist darmat. Need on otsustava tähtsusega, põhjapanevad kaemused. Mida iganes me ka teeme, olelusringi kannatustel pole lõppu näha. Ajendatuna sellisest mõistmisest, tuleb meil ette võtta tee buda seisundisse.

Kolme tarmu kirjeldatakse järgnevalt:

Neist esimesega tehakse otsus viia darma õpetused ellu kuni kogu meelelise olevuse hüvanguks saavutatakse buda seisund. Kindel otsus näeb ette kõigi vaimsete ahistuste taiga ja tunnetuse tõese olemuse avamist. Seda otsusekindlust või kindlameelsust siis “kantakse” turvisena nii, et miski ei suuda heidutada meid eesmärgile jõudmisest. Seda nimetatakse ka rõõmsa töö turvise kandmiseks.

See otsus tehakse teoks, kogudes voorust helduse, kõlbluskorra, kärsivuse, süvi ja viisusteadvuse harjutusega. Tarm on rohi kõige laiskuse vastu, kaasaarvatud hommetamine[22] ja lodevus. Laiskusest pole mingit kasu ei enesele ega ka teistele. Loendamatute elude jooksul, kuni käesolevani, oleme me olnud vaimselt laisad ning meile on korda läinud ainult meie enese heaolu ning kiinded sansaarilistesse tegevustesse. Me pole olnud suutelised midagi saavutama ning kui jätkame samas vaimus, siis ka tulemus jääb samaks. Kui me ka elaksime tuhat aastat ja naudiks selle jooksul igat võimalikku luksust, siis ilma darmat järgimata, poleks meil kõige lõpus ikkagi mitte midagi. See oleks lihtsalt kui üks imeline unenägu ning järgmisse elusse astuksime tühjade kätega.

Meie tarm ei tohi olla kammitsetud. Seni kuni me pole vabanenud olelusringist ning saavutanud valastust, ei tohiks me kunagi olla rahuldatud väikestest saavutustest. Selmet peame jätkama rõõmuga tööd, kuni oleme puhastanud kõik ahistused ning jõudnud buda omaduste saavesse. Isegi šraavakad ja pratjeekabudad pühendavad oma tunnetusvoo täielikult oma valastusele. Isegi kui nende ihu laguneks koost, jätkaksid nad sammugi taganemata oma pürgi. Mõistes olelusringi olemust näevad nad seda, et ükskõik kuhu nad sansaaras ka lähevad, tõelist õnne või rõõmu sealt ei leia. Teisalt, bodisatvad ei pürgi mitte ainult oma enese vabastusele, vaid on kantud soovist tuua kasu kogu ilmaruumi meelelisele olevusele. Eriti just sellisel juhtumil on oluline püsida ainitise töörõõmu meeleseisundis.

Meie tarm peab olema kustumatu. Tehes ühe süviharjutuse hommikul, siis ärge rahulduge vaid sellega. Kandke sellest sündinud teadvusseisundit enesega läbi kogu päeva, sõltumata sellest, mida teete. Nii muutub terve päev harjutuseks. Nii või naa, meil tuleb ju harjutada, seni kuni jõuame valastusse. Päev-päevalt talitage vooruslikult kantuna boditšita ajendist ning pühendage pälve. Vältige pahelisi mõtteid ja tegevusi.

Vooruse kogumise rõõmus töö, mis on suunatud valastusele kogu olevuse hüveks, on kõrgelt kiidetud budade ja bodisatvate poolt. See on kui suure jõe vägi, mis sööstab mägedest alla ning jõuab peatumatult ookeani. Kui suudame sarnaselt järgida, siis pole see enam mingi aunime või mõjuvõimu pärast, vaid on teeneks kogu meelelisele olevusele. Seega järgige rõõmsalt tarmu toodud kolmel viisil.

Ilma selgete darmat puudutavate juhisteta võime mitmel viisil teha kõva tööd toomaks rahu, õnne ja rõõmu oma eludesse. Mõnikord on meie töö tulemuseks õnn, mõnikord aga vaev ja mure. Kunagi ei või me kindlad olla selles, mis saab olema töö tulemuseks. Teisalt, kui meil on selge arusaamine ning toimime kooskõlas darmaga, siis on võimalik takistused puhastada ning kogeda rahu ja õnne. Tarmus tuleb olla järjepidev ja püsiv, see ei tohi meid ihus või vaimus kurnata. Selline darma järgimine on kui elevandi kõnnak—pehme ja sujuv, ühtlane seisakuteta sammuvoog. Samuti võib tuua paralleeli hästituntud kilpkonna ja jänese loost:

Kord kohtusid kilpkonn ja jänes ning neist said sõbrad. Nad leppisid kokku võidujooksu, et näha, kumb on mäeületuses kiirem. Kilpkonn liikus võimalikult sujuvalt ja pehmelt, hoides püsivat tempot. Jänes aga pistis punuma nii kiiresti kui vähegi suutis. Jõudnud poolele maale, mõtles jänes: “Ma olen oma sõbrast kilpkonnast suuresti ees. Võin enesele lubada siin mõningast puhkust.” Jänes läks puhkuseks jooksurajalt kõrvale ning vajus peagi sügavasse unne. Kilpkonn, oma aeglases, kuid püsivas tempos, jätkas peatumata kuni jõudis lõpp-punkti. Kui oli kulunud üksjagu aega, siis ärkas ka jänes ning lippas finišisse, leides sealt eest võitjana kilpkonna.

See lugu ütleb, et oma harjutustes edasijõudmiseks tuleb igapäevaselt tööd teha.

Kui me käime mööda rõõmude rada ning läheneme rõõmustavale tulemusele, siis kuidas on võimalik üldse masenduda? Miks meil oleks vaja peatuda? Darma järgimine rõõmuga on see, mida nimetatakse “tarm”.

Palju kordi oli nii, et Buddha andis õpetuste saamiseks ohvriks oma elu. Ta tegi seda rõõmuga, tundes ennast õnnesärgis. Ta mõtles: “See elu on kaduv nii ehk teisiti. Ma võin selle anda õpetuste nimel, selle nimel, et kogu olevuse heaks jõuda täielikku valastusse, see tasub ennast ära. Mu elu on nii läinud täie ette.” Pole vahet, kas me oleme mungad, nunnad või pereinimesed, kõik me soovime õnne ja olla vabad murest ja vaevast. Seega igaüks ise peab võtma vastutuse enda järgimise eest.

Võtke enestele aega süüvimaks sellesse. Kuuma ilmaga on meeldiv minna mereranda või jalutada mägede jaheduses. Sarnaselt on meeldiv olla vaba kõigest murest ja vaevast ning eriti meelteahistusest. Innustuge sellest ning pühenduge rõõmsale tööle sellesse meeldivasse olekusse jõudmise suunal.



[22] prokrastinatsioon—ebameeldivate tegevuste lükkamine tulevikku (tõlk).