Eristav tunnetus…

50Eristav tunnetus kui selgeltnägev silm.

See veatult tajub kõiki darmasid.

See valgusvihuks vabanemise teel.

Nii on minu südame nõu.

Eristav tunnetus on kuues täius, mis on kui selgeltnägev silm. Kui kellegi silma ei piina kae, glaukoom ja muud hädad, siis nägemine on selge. Selline isik võib lugeda raamatuid, jalutada ohutult maanteel, sõita autoga, juhtida lennukit ning eristada inimesi, kellega ta kohtub. Sarnaselt, kui kellelgi on terav kaemussilm, siis ta tajub kõiki nähtusi selgejooneliselt ning mõistab nende toimimist. Selline tunnetus on võimeline täielikult “nägema” tegelikkust ning ilma ekseta teadma kannatuste ja õnne põhjusi. Kõige selle tõttu hoidub isik pahelistest tegevustest ning järgib vooruse rada.

Algviisus on kui valgusallikas, mis valgustab teed olelusringlusest vabadusse. Ilma sellise tunnetuseta jääb see tee pimedusse ning meie eest peitu. Kõigi nähtuste olemus on ajatu tõde, sansaara ja nirvaana. Selleks, et seda tähendust läbi hammustada, on meil vaja seda mittekoostelist valgusallikat. Ilma nähtuste olemust hõlmava viisuseta, poleks mingit teed vabanemaks olelusringist. Olgugi, et kõigi sansaara ja nirvaana nähtuste ajatu tõde on ainuasu, on selle veatuks nägemiseks vaja võimast viisust.

Meil on kaks tõde: suhteline tõde ja lõplik tõde ning on kaks viisust, mis neid tajuvad. Suhteline tõde koosneb “tegelikkusest”, mida igaüks tajub isemoodi vastavalt isiklikule kogemusele või teistelt saadud seletustele. Alates põrguringide olenditest kuni suurte bodisatvateni, igaüks neist kogeb tegelikkust vastavalt oma karmale. Need eended muutuvad vastavalt algetele ja oludele ning seetõttu öeldakse, et nad on kui miraaž, vikerkaar, mustkunstniku trikk, unenägu või seebimull. Sellised võrdpildid aitavad meil mõista, et kõik nähtused on näilised, kuigi paistavad meile üsna asiste ja haaratavatena. Kogu põhjuslikkust tajub selline viisus, mis teab kõiki vaatenurki, mida on võimalik teada.

Lõpliku tõe korral puuduvad kõik tõese tajumise takised. Tunnetus on jõudnud lõpliku täiuseni ning kõik vaimsed ahistused on puhastatud, nii et on võimalik näha pettekujutlustest läbi. Kuna kõik nähtused on kui miraaž, pettepilt või unenägu, olles põhiolemuses mittekoostelised, siis seda tajuvat viisust kutsutakse “seba tunnetuse” viisuseks. Mõistmaks paremini, milles seisneb nähtuste näivus või unenäolisus, võtame järgmise näite. Oletagem, et meil on üks hea ja lähedane sõber. Siis juhtub mingi vahejuhtum, mis muudab meievahelist suhet nii, et hakkame pidama teineteist vaenlasteks. Tuleb jälgida oma tunnetuslikku olekut ning näha seda, kuidas see muudab meie taju. Seda taju nimetatakse “näivaks”, sest kogemus, mis meil kord oli, on praeguseks kadunud. See on hajunud kui unenägu. Need, kellel puudub analüütiline kaemus, kapselduvad täielikult oma maailma. Nad on meelepetete haardes ning nende muredel ja vaevadel pole lõppu. Teisalt need, kes tajuvad kõiki kogemusi kui unenägu või mustkunstniku etendust, ei häiri vähimalgi määral miski. Selleks, et järgida teed kannatustest vabanemisele, tuleb meil täielikult mõista tavategelikkuse olemust.

Sellega seoses on ülioluline uurida kas “mina” eksisteerib või mitte. Aja jooksul oleme oma sõgeduse ja enesevõimenduse kaudu ehitanud üles “enese” kookoni. Seetõttu tunnetame kõike, mida kogeme, kui iseeneses ilmnevat tegelikkust. Sellist tunnetust kutsutakse segaduseks”. Eksistentsi olemus ja see, kuidas meie seda tajume, on kaks täiesti erinevat asja. Nähtused on miraažilaadsed, ristühenduses ja näivad. Kuid meie tunnetame neid haaratavatena ning tegelikult olemasolevatena. Sellest põhieksest tekivad kiindumused, härm ja soodumused erinevateks neuroosideks. Seega, seni kuni me endid sellest kookonist ei vabasta, ei tule lõppu ei kannatustele ega nende alustele. Isand Džigten Sumgön ütles:

Viljatu naise andekas poeg

ronib jänese sarvedest tehtud redelil ning

neelab taevast Päikse ja Kuu.

Nõnda [pettekujutlusis] kuus ringi uitavad pimeduse ilmameres

Sedamoodi toimib eneseahme.

Õpetatakse kahte liiki “mina”—inimese mina ja nähtuste mina. Uurides inimese mina olemist, analüüsitakse, kas see on seotud tema ihuga, tema nimega või tema vaimuga. Ihu pole jagamatu tervik, see koosneb paljudest osadest. Jätkates uurimist, võime seega jõuda tulemuseni, et ihu pole mina. Pigem on see rohkem nagu hernehirmutis, mis paistab justkui inimene, aga tegelikult on lihtsalt õlgi täis topitud riidekubu.

Samuti pole nimi mina, sest isiku nimi on lihtsalt üks ajutine silt. Kui keegi meie nime laimab või kiidab meid, siis me reageerime sellele kas meeldimise või meelehärmiga, justkui me oleksime ise see nimi. Aga me võime oma nime muuta palju kordi. Seega võib öelda, et ise ei eksisteeri ka nimes.

Asjade olles nõnda, võib edasi mõelda, et ise peab olema seotud vaimuga. Kuid kuna me ei taju tunnetust olevana ei ihu sees ega sellest väljas, siis kuidas saab öelda, et vaim kannab iset? Nii ka selle analüüsi tulemusena ei leia me iset. Siiski pole veel küllaldane, et me loogika abil tõestame, et ise pole olemas. Välja juurimaks eneseahme harjumust tuleb meil läbi analüüsi jõuda arusaamisele kõigi nähtuste tõesest olemusest. Meil on üha ja üha vaja seda harjutada. Lõpuks, kui me oleme teooorias veendunud ning ka kogenud seda, et ise ei eksisteeri, siis meil on võimalik sellest ahmest vabaneda. Ainult tegelikkuse pettekujutluste hajutamise kaudu on meil võimalik vabaneda kannatustest.

Vigane ettekujutlus isest on kui kilpkonna karv. Keegi võib küll rääkida, et kilpkonna karv on siidjas, pehme ja soe ning väga kerge ning, et tänu nendele omadustele, on kilpkonna karvast valmistatud kangas väga kallis. Inimesed, kes ei tea, et kilpkonnal tegelikult pole karvu, võivad selliseid lugusid uskuda ning neil võib tekkida ostusoov. Nii nad raiskavad oma aega otsides kilpkonna karvu siit ja sealtpoolt ning uurides inimestelt, kust seda leida. Kuid kui keegi teab, et kilpkonnal pole karvu, siis ei teki ka soovi omada kilpkonna karvadest kampsunit või viha kilpkonna karvade vastu nende raske kättesaadavuse tõttu. Tema kiindel ja härmil pole tekkeks nii ka mingit alust. Sarnaselt, kui meil on viisus, mis mõistab, et “ise” on väljamõeldis, siis kiine ja härm kukuvad laiali sarnaselt nagu iseeneslikult kuivavad suure juurelt mahalõigatud puu tüvi, oksad ja lehed.

Võrreldes lauaga on jalutuskepp lühike. Kuid seesama kepp võib olla pikk, kui võrrelda seda pliiatsiga. Võime öelda, et laud on pikk, aga võrreldes ruumi pikkusega, on see lühike. Ning seesama lühikene pliiats pole sugugi lühike, kui seda võrrelda hambaorgiga. Pliiatsil kui sellisel puudub iseolemine, sarnaselt nagu iseolemine puudub hinnangul “pikk” või “lühike”. Kõik need on suhtelised mõisted. Selline on tühjuse tähendus ning põhjus, miks nähtuste kohta öeldakse, et need on nagu miraaž või vikerkaar, väga detailsed ja kirkad, kuid ometigi ei eksisteeri kujul nagu me neid tajume. Kõik aistingute sihid on sellisel viisil tühjad. Kui me oleme suutelised seda arusaamist rakendama kogu oma tunnetussügavuses, siis kõik pettekujutlused ja rüvi kaotab oma mõju ning hajub laiali tühjusesse.

Selliste kaemuste kõige olulisem toime on vabaneda meie kiindest isesse. Samas, ei tähenda see seda, et siltidel või mõistetel pole otstarvet. Igal asjal on silt vastavalt suhtelisele tõele. Isegi Buddha, kes oli täieliku isetuse saavega ning seda ka õpetas, suhtles meiega lipikute nagu “sansaara” ja “nirvaana” abil. Kuid see, et millelgi on nimi ning see on võimeline mingit otstarvet täitma, ei tähenda, et see miski eksisteerib sõltumatult või olemuslikult. Oluline on mitte kukkuda kumbagi äärmusesse, olles kas eternalist või nihilist.

Esimest viit täiust nimetatakse kui “võtet”, mis toob õnnetunnet ja loob head karmat. Käesolev hinnaline inimelu võimaldab meil õppida ja järgida jumitut ja sügavat darmat. Saavutamaks sellist hinnalist inimelu, on kõlbluskorra järgimine vältimatu. Seejärel loob heldus olud, sealhulgas toidu ja peavarju, mis toetavad meie õpinguid ja järgimist. Kärsivuse tulemuseks on hea tervis, pikk eluiga ja head sõbrad. Ilma tarmuta pole võimalik üldse midagi saavutada. Ning keskendumissüvi valmistab pinnase edasistele headele omadustele. Siiski on need viis omadust iseenesest ebapiisavad olelusringist vabanemiseks. Viisus kuuenda täiusena on olemuslikult oluline. Viisus ja võte töötavad käsikäes, neid pole võimalik lahutada. Viie täiuse võtted ühendatuna annavad meile vaimse tugevuse, julguse, püsivuse ja selguse ning need võimaldavad analüütilisel viisuskaemusel täielikult läbi tungida olelusringi segadusest. Nii ei saa enam segadus piirata meie vaadet tegelikkusele. Kui jõutakse võtte ja viisuse mittedualistliku saaveni, siis saavad kolm distsipliini meie tunnetuse loomulikuks ja lahutamatuks osaks.

Pole vahet milliseid õnnestumisi arvame endal olelusringis olevat, meie kannatustel pole siin lõppu. Seetõttu on ülioluline mõista seda, kuidas toodud õpetusi järgida ning kanda neid oma südames. Selleks et endid võtete ja viisuse toel olelusringist vabastada, on võtmetähtsusega arusaamine suhtelise ja lõpliku tõe lahutamatust olemusest. Me peame kogu oma ülejäänud elu pühendama täielikult sellele püüdlusele. Gampopa tekst Vabanemise väärisehe sisaldab antud harjutuse täiendavaid õpetusi ning selgitusi, seega palun teha see raamat enestele üksikasjadeni selgeks.

Käesoleva kohani on Bhande Dharmaradža tekst esitanud teadmised ja harjutused vastavalt suutraõpetuse raamistikule, mis toimib alusena kõigile järgnevatele harjutustele. Kui me kord oleme rajanud oma tunnetusaluse boditšitale ja tühjuse mõistmisele, siis on meil olemas kõva pinnas vadžrajana õppimiseks ja harjutamiseks.