Ilme kirkus…

59Ilme kirkus kui Indra vibu.

Kõik on piiritletud, ere, täielik ja ainest vaba.

Heida kiindumine neisse.

Nii on minu südame nõu.

Indra vibu on vikerkaare sünonüümiks. Kui ilmub korralik vikerkaar, siis selle värvid on täpsed, selgepiirilised, eredad ja täielikud. See paistab nii tõelisena, et tahaks seda puudutada või koguni kinnigi võtta. Samas teame me kõik, et vikerkaar on ainetu ning seda ei saa kätte võtta. Sarnaselt, kui harjutame valastunud jidami loomisjärku, siis kõik kujutluspildi üksikasjad ilmuvad selgelt ja täpselt meie mõtetes. Jidami kuju pole luust, lihast ja verest, pigem on see hologramm või peegeldus. Jidami troon, sealhulgas lootoslill, päike ja kuukettad ning ehted ja siidrõivad, kõik need paistavad selgelt, kuid aineliselt neid pole olemas.

Looge jidami pilt oma vaimusilmas eeltoodud moel, kas oma peatipu kohale või enese ette või siis enese kujuna. Näiteks kujutades Tšenrežigi sambogakaija kujus, on sellel kolmteist erinevat tunnust, viis nendest seotud rõivastega ning kaheksa ehetega. Tšenrežigi siidrüüd on pealael juukseid köitev juuksepael, õlarätik, rinnakate, vöö ja niudekate. Eheteks on pead kattev viieharuline kroon, kõrvarõngad, küünarrõngad, randmerõngad ning sõrmused. Neid tunnuseid tuleb üksikasjadeni vaimusilmas vaadata. Lisaks tuleb ka selgelt ja täielikult näha tema nägu, kehaasendit ning kätehoiakut.

Korduv meenutus, et kujutatav jidam on ainetu kui vikerkaar või peegelpilt toimib erilise vastumürgina kiindumisele ja klammerdumisele. Sellise ainetu olemuse korral pole midagi, mida haarata või millesse klammerduda. On üksnes ilme. Kui ilmub vikerkaar, siis on meeldiv seda vaadata, kuid me ei tegutse selle hoidmise nimel. Sarnaselt, jidami joogas kasutame kujutluspilti vastumürgina kiindumisele oma ihusse. Kujutades endid niimoodi sellises ainetus olekus või olles samaselt jidami süvis, vähenevad meie kiindumus ja viha iseenesest. Sage viibimine selles süviharjutuses, annab meile suurepärase võimaluse oma mõtete rahustamiseks ning valastuskuju ilmnemisele või saavele. See on erivõte jõudmaks sambogakaija saaveni.

Kui me harjume selle harjutusega, muutub meie tunnetus tundlikumaks ja täpsemaks. Luues ennast jidamina, tuleb süüvida sellesse, kust tuleb jidami kuju. Kuhu on kadunud meie tavapärane kuju? Jidami kuju ei tulnud kusagilt ning meie oma kuju pole ka kuhugi läinud. Nendesse kahte küsimusse tuleb tõsiselt süüvida. Vastav harjutus vabastab meid tulemise ja minemise pettekujutlusest ning annab aluse jõudmiseks ilme ja tühjuse mitteduaalse ja lahutamatu olemuse saavesse.