Veene, tao ja süvi…

65Veene, tao ja süvi, kui loomade kuningas.

Kartmatult nad kõigist on üle.

Nendest tõuseb kõrgpunkt me teel.

Nii on minu südame nõu.

Nimetatud kolm: veene, süvi ja tao, on üliolulised. Kui me teeme süviharjutusi, siis meil on vaja veenet oma eesmärgist. Mida me üritame saavutada? Milline on nähtuste olemus? Mis on valastus? Kui meil on vastused nendele küsimustele olemas, siis on vaja selle eesmärgi saavutamiseks süvi. Tao on need vabastavad tegevused, mida me teeme. Kõige kolme olemasolu on kõige võimsam vahend valastuse saaveni jõudmisel. Kui need aga puuduvad, siis pole meil võimalik vabastada endid kannatustest või jõuda valastusse.

Mahajanas, eriti aga just vadžrajanas on veene ülioluline, sest see on ühtlasi lõplikuks eesmärgiks, milleni püüeldakse. See on kõigi nähtuste lõpliku asu viis, äärmustest vaba mittekoosteline olek. Kui meil puudub kogemustega vadžrameistri poolt antud juhatus veatu veende juurde, siis me pingutame kantuna valedest vaadetest.

Õige veene on kõikehõlmav tühjus, täielik vabadus kõigist piiridest, ahmusest ja kiindest. Ilma ulatuseta (ruum) poleks võimalik ilmuda, toimida ega hajuda tahkusel (maa). Sarnaselt sellele, kõik meie vaimsed tegevused toimivad tühjuses ning hajuvad tühjusesse. Meie süvi peab olema vaba erutusest ja tardsusest. Me võime olla kõikehõlmava tühjuse süvis ilma minemata vastuollu veende või taoga. Tegu on vaba ettekujutlustest või koostest. Mahamudra harjutustes tähendab see ühtlasi pahede vältimist ning ihu, sõna ja tunnetuse vooruste arendamist. Näiteks vinaja kõlblusraamistiku järgimine on “tao”, boditšita harjutus on “süvi” läbi mille harjutaja viib ellu mahamudra “veende”.

Loomade kuningas on lumelõvi, kes allutab enesele kõik teised loomad ning valitseb neid kartmatult. Kui meil on mahamudra veene, Naropa kuue jooga süviharjutused ja käitumine vastab vinaja ning bodisatva tõotustele, siis pole meil mitte midagi karta. Nende võtete kaudu saavad halbade mõtete ja pettekujutluste “loomad” täielikult allutatud, alistatud ning välja juuritud. Milarepa väljendas seda ühe vadžralauluna:

Veene on näha tegelikkust sügavamal kui mõistus.

Süvi on puhkus häirimatus olekus.

Tegu on kõige olemusliku lakkamatu tugi.

Nende tulem on lootuste, hirmude ja argise hülg.

Need kolm annavad kokku kõrgpunkti me teel — kõrgeima ning kõige võimsama vahendi enese pettekujutlustest vabastamiseks ning valastusse viimiseks. Kui me jõuame tunnetuse saaveni, siis pole enam midagi enamat, milleni pürgida. Tunnetus on kõige kese. Tunnetuse saavet kutsutakse buda seisundiks. Kui oleme tunnetussegaduses, siis seda kutsutakse sansaaraks. Kumbki olek pole tunnetuse väline.

Kas meie tunnetus on olemusliku veende tüünes mõttekoostest vabas olekus, kus tajume kooskõla, puuduvad pinged, on rahu, selgus ning rikkumatu puhtus ja rõõm või meie tunnetus on haaratud halbade mõtete, hirmu, elevuse ja üksinduse segadusest—kõik see on meie tunnetuse vaatemäng. Kui me seda ei mõista, siis otsime kaitset väljaspool iseendid. Samas, suured meistrid, kes jõudnud veatu järgimise saaveni, ei tunne mingit hirmu, ükskõik kuhu nad ka läheks ja kellega ka kohtuks. Selline on meie tunnetuse vägi. Me võime antud õpetuse ja harjutuse läbi selle leida, avada ning lasta tema olemusel ilmneda.

Mõnikord põhjustab veene segadust. Me kuuleme, et veene on vaba piiridest ja segadusest ning et selles olekus pole midagi, mida jätta ning midagi, mida võtta. Siis me mõtleme, et kuna pole midagi vaja jätta, siis me võime hoida alles oma halbu mõtteid. Ja mõtleme, et pole midagi vaja võtta, siia loobume oma voorustest. Sellest sünnib vastuolu meie veende ja tegude ning veende ja süvi vahel. Keegi võib väita: “Pole midagi, mille süvis olla.” Tegelikult ongi see tõsi. Kuid selleks, et tõesti seda mõista, on vajalik olla süvis. Pole vaja luua vastuolusid veende, tao ja süvi vahel. Kui loome vastuolud, siis sellest võttest ei saa meie jaoks loomade kuningat. Võibolla saab sellest vaid üks väike sitikas! On ülioluline, et meil oleks veatu mõistmine sellest, kuidas järgida hinnalist darmat.