Täitmisjärk…

68Täitmisjärk kui peegeldav hiilepind.

Väljendamatu ja vaba olevuse ja mitteolevuse koostest

See enesetunnetuse aines on.

Nii on minu südame nõu.

Jidami harjutustes on kaks järku: loomisjärk ja täitmisjärk. Käesolev värss käsitleb täitmisjärku, mida on omakorda kahte liiki. Esimest neist, milleks on erinevate põimikute ja soonestike jm süvi, nimetatakse märkidega täitmine”. Teist, mis on käesolevaga arutluses, nimetatakse “märkideta täitmine” ehk “lahtumine kõikehõlmavasse tühjusesse”. Mõlemal juhul on täitmisjärk väljendamatu ja vaba koostest.

Ilme on kui peegelpildi kujutis, kus ese on näha selgelt ja kirkalt, olgugi et kujutise taga pole millestki kinni hakata. Meie peegelpildi värv, suurus ja kuju võib esineda väikses peeglis, olgugi, et ei peegli ega näo suurus pole muutunud. Siiski mahub peeglisse terve meie kujutis. Kuid see peegelpilt pole olemuslik tõde vaid ainult pettekujutis. Pole midagi, millesse kiinduda või millest eemalduda. See osutab ilme ja tühjuse olemuslikule lahutamatusele. Tegemist on meie enda tunnetusega, siis kui see lahtub tühjusesse ja ka siis, kui see võtab jidami kuju. Sarnaselt, kõik nähtused on vaid meie tunnetuse peegelpildid, nad pole ei olemas ega ka olematud. See on kõigist äärmustest vaba mitteduaalsus, mida pole võimalik sõnades edasi anda.

Selle kirjeldamiseks ei piisa sõnadest. Meil jääb üle vaid seda kogeda. Võtame näiteks suhkruroo. Isegi kui me mäletame selle omadusi väga selgelt ja kirjeldame seda täpselt, pole meil võimalik panna teisi inimesi seda kogema. Kuid kui me anname seda neile maitsta, siis öeldakse; “Ohoo, see on suhkruroog.” Võime küll öelda, et “magus”, kuid see on vaid silt. Kuidas vastata, kui keegi paluks meil kirjeldada, mida tähendab “magus”. On võimalik küll igat moodi seletada, kuid pole võimalik anda edasi maitset ennast. Seda mõeldaksegi, kui öeldakse, et täitmisjärk on “väljendamatu”.

Jõudmaks valastusse, tuleb meil enestel puhastada valastumata tunnetus. Õpetaja ei saa meile anda valastust, kuid õpetaja saab näidata meile teed selleni jõudmiseks. Aga see tee tuleb meil enestel jalge alla võtta. Me peame mediteerima ning kogema seda. Valastus on väljendamatu ning vaba koostest, väljaspool sõnu, väljaspool igasuguseid piire. See on hiiles tunnetuse omadus.

Me ei saa millegi kohta öelda: “See on olemas.” Kui miski oleks tõepoolest olemas, siis keegi saaks selgitada, kuidas see on olemas. Olles aga analüüsinud selle olemasolu kõiki üksikasju, pole meil ikkagi võimalik leida midagi, mis oleks iseeneses olemas. Samas, kui midagi pole olemas, siis kuidas on meil võimalik seda tajuda? Tegelikult on küsimus selles, et nähtused on väljaspool “olemasolu” ja “olematust”. Tegemist on enesetunnetuse küsimusega. Kui jälgida oma tunnetust ja mõelda, et seda pole olemas, siis miskit ilmneb. Kui meil on eneseteadvus, siis on meil võimalik jõuda enese vabastamisse. Kuidas? Meil pole vaja “vabastada” tunnetust. Tunnetus on juba vaba, meil tuleb vaid jõuda selle saaveni. Me peame vaid lõõgastuma ning kandma eneseteadvust oma tunnetuses.