Oma harjutuste järgimine…

69Oma harjutuste järgimine kui enese varast rõõmu tundmine.

Seda ei anna keegi meile ning see eneslikult avaldub.

Kaitse oma tunnetust.

Nii on minu südame nõu.

Kui on olemas enese vara, siis pole vaja toetuda kellelegi teisele. Pole vaja pidada kellegagi nõu või kedagi tänada. Sarnaselt, tehes süviharjutusi ning jõudes headele tulemustele, siis see avaldub meie enese kogemustes. Kuumuse aistingud või nägemused ja muu ei tule kuskilt väljaspoolt, neid ei saa meile keegi teine anda. Need kõik on meie tunnetuse eneslikult avalduvad omadused. Kui me kogu südamest harjutame hoolivat lahkust, kaastunnet, boditšitat, tüünet asu, erikaemust, selgeltnägemist ning muid jumituid omadusi, siis tegemist on meie oma algse varaga, mida keegi pole meilt kunagi ära võtnud. See vara võib meile läbi eri elude anda kõikvõimalikke mugavusi ja kasu, kuni jõuame buda seisundisse. Meil tuleb vaid puhastada ajutised ahistused ning avada oma seesmised algomadused.

Kui me istutame mulda seemne, siis peagi see õitseb lillena maapinna kohal. Kui seemne algolemuses ei sisalduks võimekust selleks lilleõieks, siis ei ilmuks lille, ükskõik millist vaeva ma selle nimel ka ei näeks. Kui me istutame apelsini seemne, siis kasvab sellest apelsinipuu. Väikses apelsiniseemnes sisaldub võimekus toota sadu veatuid apelsine. Sarnaselt sellega, on meil kõigil võimekus saada budaks. On vaja teha vaid rõõmsat tööd, et sellised veatud omadused ilmneksid. Seni kuni see võimekus pole teoks tehtud, kutsume seda “budasus”. Kui see on avatud, siis kutsume seda “buda seisundiks”. Seega tuleb meil kaitsta oma tunnetust kogu võimaliku hoolega, see on meie suurim vara.

Me peame kaitsma oma tunnetust pettekujutluste eest ning hoidma seda õiges kohas. Selline oleks kohane võte sellise vara hoidmiseks. Tunnetusvara on kui vadžra, mis purustab kõik pettekujutlused. See on kui lõvi, vaba kõigist hirmudest. See on kui lõputu ruum. Kõik võimalik rõõm ja kindlustunne on seal olemas. Me võime otsida rahu, õnne ja rõõmu ainult selleks, et avastada, et kõik see vara on meie enese tunnetuses. Ühelt poolt on see ülimalt lihtne, sest mitte miski pole meile lähemal kui meie oma tunnetus. Kui see vara võib samas paista olevat meist ülimas kauguses! Oma meeltesegaduses ei suuda me seda kuidagi haarata. See kõik on tõepoolest sõnades väljendamatu.