Tunnetusavarus…

72Tunnetusavarus kui tüüne, selge ilmameri.

Selguses ja rõõmus pea silmis liikumise ja asu märke.

Lõika läbi tunnetuse seba juurteni.

Nii on minu südame nõu.

Tunnetusavarus on väga selge, piiritu ning tüüne ilmamere laadselt kammitsemata tunnetusseisund. Kui me vaatame tüünet ookeani, siis paistab vesi läbi kuni sügavikeni, kuid kui tugev tuul või muda segavad ookeanivett, siis paistab meile kätte ainult veepind. Jõudmaks sügava saaveni, tuleb meil õppida pidama oma tunnetust selges, püsivas, tüünes ja rõõmsas teadvusseisundis. Kui me oleme olemuslikult tüüned ja rahulikud, siis on meil võimalik tunnetada kõike, mis toimub, meil on võimalik ka tunnetust kui sellist selgelt tajuda. Kui tunnetus on liikumas, siis me peame seda liikumist tunnetama. Kui tunnetus on paigal, siis peame ka seda märkama. Mida tüünemas asus meie tunnetus püsib, seda paremini saab toetatud erikaemuse saave. Niisiis, tüüne asu ehk šamata on erikaemuseni jõudmiseks vältimatu.

Tüüne asu pole piisav vabanemaks olelusringist, süvisolekuga tuleb jätkata seni, kuni suudame jõuda oma tunnetuse olemusliku algeni. Läbilõikamine tunnetuse seba juureni tähendab erikaemuses vahetut ja täielikku tunnetuse olemuseni jõudmist. Kui saame sellega hakkama, siis pole meie ees enam midagi varjatud. Sellist seisundit kutsutakse tiibeti keeles lhagtong, sanskriti keeles vipashyana.

Läbilõikamine tähendab meelepetete läbistamist kuni tunnetusalgeteni selliselt, et ahistavatest pimestustest ei jää enam takistuste jälgegi järele. Kui oleme niikaugel, siis on meil võimalik näha tunnetuse enese olemust. See on sarnane puu juurimisega, kui lõikame läbi puu juure, siis oksad kuivavad iseenesest. Pole enam vaja lõigata igat üksikut oksa. Sarnaselt, kui me lõikame läbi meelepetete või sõgeduse juure, siis kõik muud ahistused ja neuroosid lahenevad iseenesest. Meil pole vaja kõrvaldada igat viimast kui ühte halba mõtet ükshaaval.

Selle harjutuse ajal ilmuvad meis viha, kiindumus või uhkus. Nende tõrjeks tuleb esmalt püsida tüüne asu olekus. Toetudes šamatale tuleb jälgida tunnetuse olemust. Tuleb küsida eneselt, millisena paistab viha? Kust see tuleb? Kus see asub? Kuhu see lahtudes läheb? Neid nähtusi tuleb jälgida ilma neid eemale surumata ning ilma nende kannule klammerdumata. Tuleb lihtsalt vaadata nende ilmet. Kui me ei suuda neid leida, siis see ei tähenda, et meil luhtus millegi eksisteeriva leidmine. Neid pole võimalik leida, sest neid pole olemas. Kui viimaks mõistate, et ahistused ei eksisteeri iseseivatena, siis püsige selles süvis. Laske oma tunnetusel lõõgastuda koostevabas olekus. Selline on tähtis juhis pingete maandamiseks ja täielikult märksaks harjutuseks. See on üks ja ainus tõrjevõte, mida vajame.