Tunnetusilme laak…

73Tunnetusilme laak, kui varas tühjas majas.

See värvist, kujust, olust, tunnustest on üle.

Puuduvad nii otsija kui otsimise aines.

Nii on minu südame nõu.

Järgnevaga selgitab autor erinevad mõttelõimi, mis avalduvad mahamudra süvis. tunnetuse ilme märgib tunnetuse avaldumisvorme, erinevat liiki mõtteid, kõike seda, mis tunnetusest tekib või ilmub. See hõlmab kõiki mõtteid, nii häid kui ka halbu. Kuna mõtted on tunnetuskuvandid, siis nad ilmuvad tunnetusest ning samuti ka lahtuvad tunnetusse. Me peame selles selgusele jõudma.

Tunnetusilme laak[25] tähendab, et lõikame läbi tunetusseba juure. Oletagem, et varas läheb tühja majja, lootuses sealt mingit saaki leida. Ta otsib maja põhjalikult läbi, kuid jääb tühjade kätega, sest maja on tühi. Olgugi, et ta teeb kõik leidmaks midagi, lõpuks tuleb täielikult pettuda. Sarnaselt, kui me kord leiame tunnetusilme laagi, näeme, et kõik erinevad mõtted, kiinded, kadedus, härm jne, mida kujutame enestele tähtsatena, on tegelikult ilma aineseta. Nad pole tõesed, neil puudub täielikult olemuslik alus. Kui me vaatame neid olemuslikult, siis see on kui tühja majja vaatamine. Võime küll otsida ja otsida, kuid leida pole midagi, ei meie ihu sees, ega ihust väljas või ka kuskil vahepeal. Ainitine šamata süvi on sellises uurimises otsustavaks toeks.

Vihamõtted, uhkus, kadedus jne võivad täita meie tunnetuse. Kui nad lahtuvad, siis tunnetus on tühi. Nendel mõtetel pole ei värvi, mida võimalik näha, ei kuju, mida võimalik tajuda, ega mingeid tunnuseid, mida võimalik seletada. Nad on väljendamatud. Mõned ütlevad: “Püüdke leida oma tunnetust.” Kui hakkame siis uurima, jõuame küsimuseni, et kes on see, kes otsib ja mida täpselt ta proovib üldse leida? Kui me oleme leidnud oma tunnetuslaagi lhagtong või erikaemuse olekus, siis pole enam midagi, mida vaadata või milleni püüelda, midagi, mida hoida või kaotada. Kui see kõik kord on kadunud, siis häirivad mõtted ei jäta enam jälgi. Vabastatuna kiindest ja hirmust, kogeb tunnetus väljendamatut rahu, selgust ja rõõmu. Selline meeleseisund on meie algne kodu ning kõik meie rikkus paikneb siin. Pole midagi, millesse kiinduda, kuid siiski tuleb seda seisundit märksuse abil hoida. Kui me ei jätka süviharjutuses märksuse vahiposti pidamist, see seisund kaob.

Seda nimetatakse enese vabastamiseks”. Mingeid muid võtteid pole vaja. Tuleb lihtsalt vaadata tunnetuse enese olemust. Lained kerkivad ilmamerest ja lahtuvad sinna tagasi. Sarnaselt ilmuvad pilved taevasse ja hajuvad seal jälgegi jätmata. Sarnaselt tuleb meil olla süvis. Harjutamine on väga tähtis. Ilma harjutamiseta on need õpetused lihtsalt kogutud teadmised. Kui aga harjutame, siis saab sellest ületamatu võte ärkamiseks.



[25] laak” kui tugitala, alus, millel miski püsib (tõlk).