Ilme ja tunnetuse lahutamatus…

75Ilme ja tunnetuse lahutamatus kui läinud öö unenägu.

Sellel neli tunnust ning see ilme ja tühjuse ühendus.

Pole võimalik väita ei üheks ega kaheks seda.

Nii on minu südame nõu.

Antud värss selgitab tunnetuse olemusest erineval moel. Eelmise värsis õpetati, et tunnetus ja mõttekooste on lahutamatud. Siin räägitakse aineliste esemete ja nende ilmet eendava tunnetuse lahutamatusest. Argielus me tajume ja usume kõike seda, mis meid ümbritseb. Kuna nii tunnetus kui ka asjad paistavad “tõelistena”, siis me elame duaalses olekus. Kuid, kui me mõisame tunnetuse tegelikku olemust, siis näeme, et meie kõike loov tunnetus on kui üks võlur. Sansaara on vaid üks tunnetusolek ja nirvaana on samuti üks tunnetusolek. Kui me seda mõistame, on lihtne näha ka seda, et kõik ilmed on vaid üks tunnetuseend.

Kui me näeme midagi, siis tuleb üksikasjalikult jälgida oma tunnetust ning seda, mis meile sealt paistab. Mis neid kahte eristab? Nähes oma tunnetuses peegeldumas ilusat lilleõit, siis uurige seda lilleõie tunnetuskujutist ning ka tunnetust ennast. Ilmed ei teki või asu väljaspool tunnetust.

Käesolevas värsis viidatakse läinud öö unenäole. Oletagem, et unes läksime ühte ilusasse kohta, maakohta, kus on järved, lilled ja rohelised aasad. Selles kohas oli rahulik ja mõnus. Kohtume seal oma sõprade ja perega ning kõik on õnnelikud. Kui me kord ärkame, siis pilt sellest võib püsida selgelt silme eest, aga tegu on vaid mälestusega. Kus see kõik toimus? Kas meie tunnetuses või kuskil väljas? Kuidas mahtus see suur järv meie väikesesse tuppa? Kõik, mida näeme “väljaspool” on vaid meie enese tunnetuseend. Kui me seda ei mõista, siis eendame enesest asju ning tajume neid eendeid iseseisvalt eksisteerivate asjadena. Seejärel proovime abitult haarata nende järele. Mõelda vaid, kui palju mure ja vaeva sellest tuleb! Kui me teame, et kõik on meie tunnetuseend, siis võime olla rahulikult, vabadena kiindest ja härmist. Mõnikord võib olla raske aru saada sellest, kuidas midagi sellist nagu kõva kirjutuslaud on vaid meie oma tunnetus.

Järgnev lugu Milarepa elust võib olla mõistmisel abiks.

Tulid kord kaks loogika õpetlast Milarepaga väitlema. Milarepa ütles; “Ma olen lahendanud kõik oma küsimused. Mul pole midagi lahendamatut, millest teiega väidelda.” Kuid õpetlased käisid peale: “Kes teab, kes on tõeselt väitlusega ühel pool? Emba-kumba, kas sina küsid ja meie vastame või siis meie küsime ja sina pead vastama.” Milarepa leebus selle peale öeldes: “Kui te tõesti mind ei kuula, siis ma küsin teilt nüüd midagi, mille vastus peaks olema kõigile ilmselge: kas ruumil on ainest või mitte?

See väga lihtne küsimus ajas õpetlased kimbatusse. Nad polnud Milarepalt sellist küsimust oodanud. Nad vastasid: “Kuidas võid sa sellist asja küsida? Selge on see, et ruum on ainesest vaba.” Kuna Milarepal oli mahamudra harjutuse saave, siis läks ta vadžralaadsesse samaadisse ning kõndis õhus edasi ja tagasi. Siis ta istus ruumis maha ning oli süvis. Milarepa palus õpetlasel liikuda, kuid nad polnud selleks üldse võimelised. Õpetlased olid kui suurte kaljude vahele kinni pigistatud. Milarepa väljus süvist ning küsis neilt: “Kuidas nüüd arvate?” Õpetlased teadustasid, et tegemist oli ühe musta maagia tembuga. Milarepa hüüatas: “Te nägite ju ise, et teil polnud võimalik liikuda!

Seejärel küsis Milarepa teise küsimuse: “Kas selle koopa kaljuseinad on ainesest?” Õpetlased arutasid seda küsimust ning jõudsid tulemusele, et kalju on tõepoolest ainesest. Siis Milarepa läks ruumilaadesesse süvisse ning kõndis edasi ja tagasi läbi koopa seinte. Ta tõstis suure kaljulahmaka ning heitis selle oma külastajate peale, kuid nad ei tundnud midagi.

Meile, kes pole veel oma meditatsiooniga nii kaugele jõudnud, võivad sellised lood abiks olla. Vastasel juhul võib olla raske näha seda, kuidas üks kirjutuslaud võiks olla lihtsalt üks vaimne eend.

Darmaisanda Gampopa väiksesse majja mahtus vaid viis inimest. Kord tuli süviharjutaja Loten talle annetust tooma ning Gampopa abiline lubas tal majja siseneda, et annetus isiklikult üle anda. Kui Loten majast väljus, küsis ta; “Kes ehitas selle suure tuhandekäelise Tšenrežigi kuju? See on nii ilus ja innustav! Aga kus elab laama?” Abiline viis ta tagasi majja ning seekord polnud näha mingit kuju, vaid laama ise. See kuju oli olnud Takla Gampo mäe kõrgune, kuid ometigi mahtus see laama väiksesse majja! See lugu selgitab samuti, mida on võimeline näitama see, kelle tunnetus on jõudnud täiusesse.

Üks lihtne näide võib samuti toodud punkti selgitada. Kui me sõbruneme kellegagi, siis näeme seda isikut ilusana ja veatuna ning meie meeldimine on vastastikune ja tugev. Pole vahet, mida see isik teeb, see paistab meile olevat meeltmööda. Isegi kui see isik eksib, siis me sallime seda tingimusteta ning kaitseme seda isikut igati. Kui nüüd mõned aastad mööduvad, võivad olud muutuda, kuna meil tekivad lahkarvamused. Siis me enam ei salli teineteist ja meievaheline olukord halveneb. Meie vaimne eend sellest isikust muutub täielikult. Isegi kui ta teeb häid asju, siis me ütleme, et ta on rumal ning tajume kõike, mida ta teeb halvana või vaenulikuna. See näitab, kuidas kõik on üks vaimne eend.

Mainitud neli nähtuste tunnust on järgmised:

  1. Tavanähtused ei eksisteeri iseeneses.

  2. Tavanähtused on mõjusad või võimelised toimima.

  3. Tavanähtused on kogukonda kuuluvate inimeste meeltele sarnaselt tajutavad.

  4. Tavanähtused eksisteerivad paljude aluste ja olude ristsõltuvuse kaudu.

Kui hoolikalt uurida, siis nähtused ei eksisteeri sõltumatult. Isegi kui teeme tassi teed, siis see tassitäis teed tekib läbi paljude aluste ja olude. Pole olemas mingit “tegelikku” tassitäit teed. Siin mõjusus tähendab seda, et miski on võimeline avaldama toimet. Tassitäis teed võib leevendada janu. Samuti, ümbruses viibivad inimesed võivad tajuda seda tassitäit teed. Siiski, ilma vee, pliidi, teekannu, teelehtede, teed kasvatavate põllumeeste, tasside jne ristühenduseta, poleks meil see tassitäis teed võimalik. Need neli tunnust on omased kõigile suhtelistele nähtustele.

Järgmine lugu võib olla abiks nähtuste nelja tunnuse mõistmisel.

Tuhat ahvi sattusid kaevu juurde. Nad vaatasid kaevu ning nägid seal Kuu peegeldust. Ahvid läksid ärevusse ning tõstsid kisa: “Kuu on kukkunud siia kaevu!”“Me peame Kuu siit välja aitama ning panema tagasi sinna, kuhu ta kuulub.” Ajendatuna oma jagatud meelepettest, justkui oleks Kuu kukkunud kaevu, otsustasid nad asuda seda päästma.

Üks ahv haaras kinni puuoksast ning kõik ülejäänud ahvid haarasid nende kohal oleva ahvi jalast või sabast, moodustades nii pika ahvide ahela. Siis aga puuoks murdus ning kõik ahvid kukkusid kaevu. Nad vaatasid üles ning nägid, et Kuu on tagasi taevas. “Saime sellega hakkama!” hüüdsid ahvid. “Olgugi et me sureme siia, me parandasime maailma ning panime kõik tagasi korda nagu vaja.

Kuna kõik need ahvid nägid sama asja, võime öelda, et see nähtus oli neile kõigile tajutav. Kuid kaevus olev peegelduspilt koosnes sõltuvustest: Kuu taevas ja vesi kaevus, neid mõlemat oli vaja peegelpildi ilmumiseks. Kui poleks olnud Kuud, siis veest üksi ei piisaks millegi peegeldamiseks. Samuti, kui poleks olnud vett, siis Kuust poleks saanud tekkida peegelpilti.

Ilme ja tunnetamatuse ühendus viitab ilme ja tühjuse mitteduaalsusele.

Kuigi nähtused ilmuvad, siis nende olemus on tühjus ja see tühjus ise avaldub kujus. Mõlema koha ei saa öelda, et tegu on ühe või kahe asjaga. Seda ilme ja tühjuse ühendust suudab vahetult tajuda vaid vähemalt kaheksanda bhumi bodisatva. Vadžrajanas sümboliseerib seda mees- ja naiskuju ühendusesoleku kujutamine.

Mahamudras sisalduvad kõik sansaara ja nirvaana nähtused. Näiteks, sarnaselt nagu seesami seeme on küllastunud õlist, suhkruroog magusast, lill lõhnast, piim piimarasvast, on kõik meeleline olevus küllastunud mahamudrast. mahamudra on nagu ruum, oma algkujus tekkimatu. Me võime mõelda, et kõik need nähtused, erinevad kujud jne, need pole mahamudra. Kuid tegelikult on kõik välised ilmed nagu maapind, kaljud, mäed, puud, metsad, džunglid, naised, mehed jne, kogu meile nähtav väline ja seesmine ilm ei midagi enamat kuid meie sügavalt juurdnud kalduvuste toimed. Meenutagem vadžralaulu “Tähenduselt pilku pööramata”, kus Nagardžunale omistatakse järgmine ütlus:

Kui kalduvused tõusevad, siis külvatakse tulevaste kalduvuste seeme.

Kõigist nendest kogutud kalduvusest kasvavad sansaara võrsed.

Teada on, et hinnaline isand Džigten Sumgön ütles: “Kuigi erinevad õpetused on järeldanud, et see on kas tunnetus või ihu, mis ringleb sansaaras, siis minul pole selles osas kindlat seisukohta. Kuid ma ütleks, et alged ja olud põhjustavad mõttekooste tekke. Selle tõttu ekslevadki kehastunud kalduvused [olelusringis].

Meelepete, võluri etendus, unenägu, gandharvade linn, miraaž — kõik need on näited nähtustest, mida on võimalik näha, kuid millest on teada, et neid pole olemas. Sarnaselt nendele, kui me oleme lõplikult puhastanud oma sansaarilised kalduvused, lahtuvad kõik meie väärtajud mahamudra ulatusse. Tunnetusahistuse tõene olemus on algviisus, kuid kuni me pole selle saavesse jõudnud, ei saa me öelda, et ahistus on viisus. See hetk iseenesest, millal me jõuame äratundmisele, et ahistusi ei eksisteeri, on algviisuse avaldumine. Pole võimalik leida viisust, mis oleks eraldi ahistustest. Sellisel põhjusel öeldaksegi, et sansaara ja nirvaana on mitteduaalsed. Sellised õpetused on ülimalt sügavad. Jõudmaks ise sellisse saavesse, tuleb vägagi palju tööd teha.

Järgnevas toodud Mahajana õpetuste tuuma osundused on ütlemata ilusad, ning teevad meile tegelikkuse olemuse, ilme ja tühjuse lahutamatuse, mõistmise lihtsaks. Lugege neid hoolikalt ning järgige siis oma elus.

Kogu sansaara ja nirvaana nähtuste tunnetus, selgus ja kogemus on võimalik tänu nende tekkimatuse, tühjuse ja identiteedituse mõistmisele. Kuulaterna suutra ütleb:

Mis iganes tekkib, oludest ei tekki,

Sellistel asjadel pole tõest tekkimise olemust.

Mis iganes sõltub oludest on tühjus.

Tühjuse tunnetamine tähendab kohusetunnet.

Lõpuni võiduka tantra, mittekahetise salatuuma kohaselt:

Kõigi veatute budade saladus see,

et kõik need imelised, jumitud ja üllad nähtused tekivad mittetekkimisest.

Nende mittetekkelisust kinnitab tõsiasi, et nad tekkisid.

Miks asjad on nii? See on nii, kuna jõudes tunnetuse/mitte-tunnetuse, ihu/mitte-ihu, ilme/mitte-ilme saaveni, hakatakse nägema kõiki sansaara ja nirvaana nähtuste tekkimist kui mitteduaalse põimunud paari oma, kadumist kui mitteduaalse põimunud paari oma, püsimist kui mitteduaalse põimunud paari oma ning tulenevalt ka toimet kui mitteduaalse paari oma. Samaadi kuninga suutra ütleb:

Tuleb ette juhtumeid, et aineline kõiksus tekkib,

ning juhtumeid, kus kõik ilmad hajuvad tagasi ruumi ulatusse.

Nii on see alati olnud ning nii jääb see ka alatiseks—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu pilvede mandalad võivad hetkes ilmuda selgesse taevasse,

mis iganes on aegade algusest tekkinud, see kindlasti teeb seda taas—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu lõputult tõusvad mullid, mida jões ujuja näeb,

ei leia otsimine neist midagi olemuslikku—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu Kuu, mis tõusmas selges taevas,

ilmub peegelkujus siledal järvepinnal

ilma liikumata läbi vee—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu mägede elanikud kuulevad kaljudelt kajamas laulu, juttu, naeru, nuttu

nägemata hingegi—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu keegi nooruse rumalas õhinas

jääb pärast üksi ärkamist kinni oma unekallima ihasse—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu võlurid teavad, et hobuste, elevantide, vankrite loodud pettekujud ei kanna endist midagi tõest—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu janust kurnatu näeb südasuvise lõunalõõsa miraažis veteküllust—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu noor naine, kes näeb end unes sünnitamas last, kes seejärel sureb, on sünni juures õnnelik ja surmas kurb—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.

Nagu gandharvade kujutletav linn,

nagu meelepete nagu uni,

koostelistel asjadel puudub olemuslikkus—

tea, et kõik nähtused on sellised vaid.