Samatekkeline tunnetusseba…

76Samatekkeline tunnetusseba kui ilmamere laine.

Kuigi tmõttevada vaibunud, kuus sihti selgelt asus.

Selgus, tühjus lahutamatud need.

Nii on minu südame nõu.

Käesolev värss jätkab mahamudra juhiseid. Seni kuni me pole neid juhiseid järginud, on meil raske mõista mitte-ilmseid erinevusi nende värsside vahel. Kui me sammhaaval harjutame eelpool toodud võtteid kasutades, siis hakkame nägema erinevusi selgelt ning üha täpsemalt.

Mis iganes tõuseb meie tunnetusse, mis iganes mõte meie tunnetuses tekkib, see on tunnetusega samatekkeline. Iga viimanegi mõte, kas hea või halb, pole kunagi tunnetusest eraldatud. Tunnetus ja mõte võivad paista kahe eraldiseisva olemina, samuti kui ilmameri ja laine võivad paista kahe eri asjana. Samas tegelikult on nii, et laine pole ookeanist eraldi. Ilmameri ise ilmneb kui see laine. Kui see laine lahtub tagasi ookeani, siis ei jää alles mingit “lainena” tuvastatavat olemit. Sarnaselt, kui meie mõttevada on vaibunud tüüne asu süvis, jääb alles vaid ilmamere taoline tunnetus.

Isand Džigten Sumgön ütleb Soovetäitvas kalliskivis järgmist:

Pole vaja otsida buda seisundit mujalt.

Tunnetus on algviisuse tekkealus.

Pea tunnetuse olemuse nägemist kallimaks,

kui kolmes ajas asuvate lõputute budade ning

ning kõigi jidamite nägemist.

See ongi “buda” tegelik tähendus.

Nagu Sugata Tohter [Gampopa] ütles,

Mitte tekkiv tunnetus on darmakaija,

lakkamisest vaba tunnetus asub sambogakaijas,

tuvastamatu tunnetus on nirmanakaija

kõik need kolm lahutamatutena aga suabhavikakaija.

Seega tunnnetusseba on suurelt jumitu.

Kui tunnetus kiirgab, siis see on otsatu algviisus.

Kui tunnetus koostab, siis saab sellest mitu.

Seega ütleb isand [meile]:

Mittekoosteline, korraline tunnetus

Pole ei kellegi oma, ega saa seda omada keegi.

Ahistava mõttevada lakkamine

on lõplik asuviis.

Üldiselt, kui mõeldakse tunnetuse olemusest

kui miskist ühest,

siis seda ei saa tuvastada,

kui miskist kahest, siis see on lahutamatu

kui millestiki mitmest, siis see on liigitamatu.

Kolme aja budade algviisus,

üllate laamade tunnetuslaad ning

olelusringi kolme valla meelelise olevuse tunnetus

on kõik lahutamatud, sest nende olemus on sama.

Seetõttu Selge, ilus samaja ütleb:

Võidukas mahamudra on iseenese ihu,

kogu meelelise olevuse kandev alge tuleb seeläbi selgitada.

See, mis pole muu kui sina ise

ning on sugata seisundi olemuse seba.

Tunnetusseba saaveni jõudes, siis vaid:

tühjusel pole mingit lõplikku tõelisust.

Kõik on nii nagu Südasuutras” öeldud:

Algviisust ei ole.

Üldiselt kõik õpetused sõidukite järkudest

vaid eri inimeste mõistmisvõimele vastavad.

Eri õpetusliine on liiga palju,

et neid siinkohal väljendada,

[kuid] nende tõde tihendatult järgmine:

Kuna kolmel ilmal puudub ühisalge,

siis olelusringi heitmist pole vaja tähtsustada.

Kuna kolm kajat on isetekkelised aegade algusest,

siis pole vaja otsida välispidist tulemust.

Kuna tunnetusseba on mittetekkeline aegade algusest,

siis sansaarat ja nirvaanat lahusolevatena vaadata pole vaja.

Autor teeb sellest juttu, sest mõned arvavad, et kui on “hea” süvi, siis ei näe ega kuule üldse midagi, tunnetus on täiesti tühi. Kuid tegelikult pole nii. Tegelikult tajume kuut sihti (vt värss 71) selgelt tunnetusavaruses. Näeme asju väga selgelt, kuid see ei häiri meie tunnetust. Need, kellel on sellised tunnetusomadused, võivad kergesti jõuda selguse ja tühjuse lahutamatuse saaveni.

Mis iganes tekkib meie tunnetuses, sõltumata sellest, kas me seda näeme või mitte, on oma olemuselt viisus. Seda mõtet korratakse üha ja taas kui “Gampopa nelja darmat”:

Palun õnnistust, et mu tunnetus järgiks darmat.

Palun õnnistust, et darma järgiks õpetusteed.

Palun õnnistust, et takistused hajuksid sellelt teelt.

Palun õnnistus, et segadus koitma lööks viisusena.

Mis iganes tekkib meie tunnetuses, on tunnetusseba ning kannab eneses viisuse olemust. Ilmamerest kerkivad lained, kuid nii meri kui laine kannavad eneses vee olemust. Nii nagu lained, ka ookean on olemuslikult vesi, nii on tunnetus ja viisus samatekkelised ja lahutamatud. Pole vahet, kas me oleme meelerahus või mitte, mis iganes tekkib, on samatekkeline viisus. Vaimne tegevus ning tunnetuse olemuslik tühjus on lahutamatud. See ongi mahamudra.