Korraline tunnetus…

77Korraline tunnetus kui taevakummi kese.

See kolme aja mõtetest puutumatuks jääb,

mittetekkiv teadlikkus selle olemise asuks.

Nii on minu südame nõu.

Käesolev värss lõpetab autori juhised mahamudra eri astete kohta. Kirjeldatut on võimalik kogeda vaid siis, kuid meie harjutused edenevad ning meie süvi on sedavõrd tugev, et kogu vaimset tegevust näeme tunnetussebana. Mõttekooste liigitub sellisel juhul viisusolemuse ja tühjuse alla. See on tunnetuse katmata ja karge olemuse saave.

Korraline tunnetus märgib siin alustunnetust, algtunnetust, mittekoostelist tunnetust, mitte meie tavalist segaduses ja ahistatud meelt. Korraline tunnetus on mittetekkeline ning see jääb sõgedusest või koostelisest mõttest puutumatuks, see on buda tunnetus. Tavaliselt, kui öeldakse, et midagi on “korraline”, siis ei tähenda see midagi erilist. Me ütleme, et üks isik, kes on haritud ning kõrge aunimetusega, pole korraline isik, samas kui korraline isik on vaba sellistest eriomadustest. Kuid siin märgib korraline tunnetus alustunnetust, mittetekkelist budasust. Kui me oleme kogenud selle saavet, siis ei ole midagi, mis eristaks süvi mitte-süvist. Mis iganes mõte meie tunnetuses tekib, see ei lahuta meid korralisest tunnetusest, hiilge ja tühjuse ühendusest.

Milline erinevus on taevakummi keskme ning serva vahel? Kas võib üldse öelda, et taeval on keskpunkt? Ei, sest taevakumm on vaba “keskpunktist” ning “piiridest”. Sarnaselt, mistahes mõte tekkib, on see piiritu tunnetus. Pole mitte mingisugust erinevust mineviku tunnetuse, oleviku tunnetuse ning tuleviku omal. See ei tähenda, et üks buda poleks teadlik minevikust, olevikust ja tulevikust, vaid seda, et sellised mõtted ei piira tema tunnetust. Seega buda mittetekkeline tunnetus ei erine minevikus, olevikus ega tulevikus. Mittetekkiv teadlikkus selle olemise asuks, nii nagu ta on.

Kui me vaatleme tugeva viha või iha olemust, siis näeme, et ka need on mittetekkelised. Kuid me peame jõudma selleni, et me tõepoolest näeme läbi selle viisi, kuidas see toimib. Kui me saame nendest mõtetest haaratud ning jääme neisse kinni, siis samastume nendega, muutume nende orjadeks ning oleme abitud oma kannatuses ja vaevas. Seda ei juhtu, kui oleme võimelised nägema nende mittetekkelist olemust. Meil on vaja vaid märksust ja tugevust, et sellist harjutust välja kanda. Kui oleme süvis, siis halvad mõtted haihtuvad iseenesest kui pinnavirve järvepeeglil, kuni neist ei jää jälgegi.

Tunnetusega on võimalik vahetult suhestuda ainult siis, kui see on vaba koostest. Siis on võimalik näha tunnetuse taevast olemust, mis on vaba “piiride” ja “keskpunkti” suhetest, vaba mineviku, oleviku ja tuleviku jaotustest. Tunnetuse olemise asu on mittetekkeline teadlikkus ning see korraline tunnetus iseenesest ongi mahamudra. Tunnetus on muutumatu kui ruum. Kuigi on palju erinevaid osalise saave, täielikku saave ning ületamatu saave astmeid, pole mingit tunnetusvalevuse enese suurenemist või vähenemist. Toodud tunnetuse olemus on sõnulseletamatu ning selle mõistmiseni saab jõuda ainult läbi kogemuse. See kogemus saab võimalikuks vaid siis, kui oleme tegelikult lahti öelnud olelusringist, oleme jõudnud täielikku süvi püsivusse ning meil on ainitine hardus laamasse, Vadžradharasse.

Järgnevalt ilus osundus isand Džigten Sumgönilt, mis käsitleb mahamudrat (teosest Soovetäitev kalliskivi).

Koostevaba tunnetuse saaveks, jäta see rahule.

Tee enesel harjumuseks

olemise ja mitte-olemise, tühjuse ja mitte-tühjuse,

enese ja mitte-enese, raugemise ja mitte-raugemise

tasakaalu ja ringiliikumise

tõdemuste täielik puudumine.

Kui joogi vabastab olelusringi —meelteahistuse, mõttevada

nende tekkepaigas,

siis sansaara muutub darmakaijaks.

Hinnaline laama, kolme ilma kaitsja õpetas,

et kogu segadus on algviisus.

Kui keegi, kartes hernehirmutist,

mõistab, et seal pole kedagi, kõik hirm ja mure kaob.

Kõik iselik mõttevada ja eneseahmus on just sellised.

Joogile, kes kinnituse või eituseta näeb läbi

põhimõttelise väärarvamuse mõttevadast,

näeb, et mõttevada põhitunnus on isetekkeline mittemõte,

mis darma veel on enesest leidmata?

Mida veel tuleb jätta olelusringi ilmameres?

Kes muu jõuab nirvaanasse?

Ärge kunagi jätke toodud õndsat kallutamatust.

Lisaks sellele, Maagiline trepp ütleb:

Taevakummil pole kunagi olnud ei keset ega serva.

Ruum on alati olnud puhas ja puutumatu.

Kuitahes tume ka poleks pilv,

see oma otsa tormituules leiab.

Ilmamere algolek on olla vaba muutustest.

Vees puudub kõik muu [jää].

Mistahes tekkiva jääkihi sulatab soojus

tagasi veeks, millest see tekkis.

Meeleline olevus on alati olnud buda.

Tunnetus ise, aegade algusest valevus,

kui seda ei nähta, siis segadus toob mure ja vaeva.

Tunned seda eneses ja vabaned siinsamas.

Soovetäitvas kalliskivis seisab samuti:

Neljas [viiest teest] on isetekkeline mahamudra,

kõigi sansaara ja nirvaana nähtuste lähteolemus.

See jumitu ja seletamatu ülim olek

ületab tühjuse mitte-tühjuse kahesuse,

hävitab maarade väed ja meelteahistused,

on sugata seisund,

on vaba mõttekoostelise tühjuse rüvest,

on vaba kogemuse ja kogemise reenast.

Kaastekkelist viisust näevad üllad,

tänu Maailma Kaitsja lahkusele.

Kui oma tunnetuse valev-särav peegel

saab vabaks tuhmuse rüvest,

karmilised koosted, meelteahistused saab lihvitud maha,

kõige sansaara ja nirvaana head omadused ja muud, viimastki jätmata, tekkivad siis selles.