Hõlmata kõik oma teeks…

79Hõlmata kõik oma teeks kui Noorsugu Ravija rohi.

Kurja tegev olevuski pole midagi tunnetusest eraldi.

Ahmeta loovuta kõik, mis tuleb.

Nii on minu südame nõu.

Antud värss juhendab mahamudra järgijat selles, kuidas kõiki olusid, nii häid kui ka halbu, oma teel ära kasutada. Noorsugu Ravija on Buddha ajal elanud kuulus arst. Ta oli võimeline nägema igat sorti taimede ja kivide raviomadusi ning teadis, kuidas millest iganes, isegi mürgist, teha ravirohtu. Sarnaselt võime ka meie ära kasutada kõiki oma kogemusi järgimise tarbeks. Eriti käib see mahamudra õpingute ja järgimise koha, siin me õpime, et kõige olemus on tühjus, niiet pole midagi, millest tuleks loobuda. Kui näiteks tekib kiine, siis tuleb hoiduda nende mõtete kätkest ning järgida nende olemuse vaatamist tühjusena. Head mõtted, halvad mõtted ja takistused, kõik need tuleb hõlmata teel edenemise hüveks. Kõigist neist võib saada osa süvist. Vaenlane, kes meid hävitab, ei eksisteeri meie tunnetusest eraldiseisvana. Tuleks mõelda üleujutusele, mis uhub ühtmoodi minema nii väärtusliku kui ka prahi. Sarnaselt uhtuvad kõik meie õnne ja kannatuste kogemused ära tühjuse valda.

Kui tekkivad halvad mõtted, nagu viha ja kiine, siis tunneme tavaliselt ebameeldivust ning mõtleme: “Ma ei tohiks mõelda selliseid asju.” Selmet, et neid eemale suruda, tuleb vaadata vahetult nende sisse. Tuleb süüvida tunnetuse enese olemusse. Kui kohtume meid kahjustavate inimestega või sellistega, kes meid enesest välja viivad, tuleb vaadata oma tunnetust ning mõelda: “See isik on meelepete ja see viga on minu tunnetuse vastus sellele.” Tunnetuse olemus on seesama viha või vimm, mis on tühi. Seejärel, vabana vihast, võime suhelda selle inimesega ning lahendada probleemid. Vahejuhtumit ennast tuleb võtta kui meie järgimise meeldetuletust. Märksuse abil võime kõik head ja halvad olud teha tõhusateks süviharjutusteks.

Boditšita tunnetusharjutustes võime süviharjutuse sihina ära kasutada isegi halbu mõtteid. Kui me tunneme ennast halvasti või ebamugavalt või meie tervis pole korras, siis selmet, et neid tundeid kas alla suruda, nendest haaratud saada või näha neis takistusi, võime neid oma teena ära kasutada: “Puhastagu need minu tunded kogu meelelise olevuse pahed ja halvad olud. Need tunded puhastagu ühtlasi ka minu enese halba karmat, seega tervitan ma neid.” Kui meil on mõne sõbraga tüli, siis selmet et suunata oma vimm või raev selle isiku vastu, võime vaadata oma tunnetust ning kasutada neid tundeid kogu meelelise olevuse vimmatunde puhastamiseks. Sellisel kombel ei saa vihast meie vaenlane, kes hävitab meie rahu ja vaimset kooskõla. Pigem võib see loendamatuil eri viisidel avada meie südant. Sellisel kombel saame läbi boditšita harjutuse hõlmata kõike oma teeks.

Kui satume ebasoodsatesse oludesse, siis peaksime nägema seda, kuivõrd kiindunud me oleme oma heaolu tundesse. Sellised olukorrad on tegelikult head õpetajad, sest seni, kuni me pole sattunud vastandolukorda, ei näe me oma kiinde tugevust. Kui kord me selle ära näeme, siis võime puhastada oma kiinded, vimma ning muud halvad mõtted. Suhtelises mõttes on meil võimalus neid erivahendina ära kasutada meelelise olevuse kaastunde ja hooliva lahkuse arenduseks. Absoluutses mõttes on nende olemus petteline ning miraažisarnane tühjus.

Mõnikord võime uskuda, et meie ees on koletis, kuid tegelikult on see meie oma tunnetuseend. Koletis, koletise tajumine ning see, kes koletist tajub, sõltuvad üksteisest. Kui mõni neist puudub, siis ka teised ei tekki. Kuigi nad paistavad, et on olemas, on nad pettepildid ning olemuslikult neid pole. Bardo õpetuste kohaselt tekkivad isegi raevukad jumalused meie enese tunnetusest. Pole mitte mingisugust vahet sellel, mis ilmneb meile bardos ning asjadel, mida me hetkel näeme. Kõik nad on meie tunnetuseended. Kuna lood on kord nii, siis peame jälgima oma tunnetust ning süüvima vabana kõigist piirangutest.

Kui meie tärkamisvaimsus on nõrk ning jääme seotuks oma kiinete ja vihaga, siis pole meil asja mahamudra saavesse. Saave tuleb samm-sammu haaval. Meie lootused ja soovid ei too meid saaveni. Meil tuleb harjutada kantuna õpetuse kindlustunde veendest.

Ilme ja tühjuse lahutamatu olemuse ning tava- ja lõpptähenduse saave on see, mida kutsutakse puhas veene”. Kui sellises veendes püsitakse tüüne asu ja süvijärgse kogemuse lahutamatuses, siis seda nimetatakse puhas süvi”. Mõju või tegevuste ilmutamise ristühenduse, puhta veende ja puhta süvi vallast öeldakse puhas tao”.

Darmakaija, mille olemus on kahte liiki puhtus, ilmutab lakkamatult kahte liiki kujulisi kehasid selleks, et harjutajatele ja teistele meelelistele olevustele kasu tuua. Joogi jaoks, kes on jõudnud mittekahesuse tähenduseni, ilmneb kõik mahamudra vallas. Kuna kogu darma sisaldub mahamudras, siis pole ka enam midagi, mida saavutada või mida jätta. Enese hoidmine mittekahesuse ühenduse süvis puhastab kõik varjatud pimestused. Samuti nagu linnul, kes lendab laevalt ära üle ookeani, pole mujale maanduda kui vaid sellele samale laevale, sisalduvad kõik nähtuste ilmed ja vaimne tegevus mahamudras. Metsapõlengu leegile langeb roaks kõik, mis leidub läheduses. Sarnaselt, iga hea ja halb tegevus toidab mahamudra saavet. Saaves joogi jääb olelusringist puutumatuks. Vabana kaheksast maisest huvist on ta kui mudast sirgunud lootoslill, millel pole mustuse plekkigi.