Tühjuse tehtud veene…

82Tühjuse tehtud veene kui mürgiks muutuv ravim.

Salata põhjust–tagajärje, väita, et pole jidame ega vaime—

sellest ravi ei saa.

Nii on minu südame nõu.

Käesolev värss hoiatab ebaküpse tühjuse mõistmise eest. Meile võivad kõrvu jääda mahamudra erijuhised, mille kohaselt mingi kõrgema veende kohaselt “midagi pole olemas”. Keegi võibolla õpetab ka: “ole seal, kus me oleme” ning, et pole voorusi mida võtta ja pahesid, mida jätta. Enne kui ollakse jõudnud täielikku mahamdura tähenduse saavesse, on selliste uskumiste järgimine ohtlik, sest see võib viia põhjuse ja tagajärje salgamiseni. Kui mõtleme, et pole ei jidame, ei budasid ega vaime, siis võime muutuda nihilistideks ning luua alused ümbersünniks alumistes ringides. Lood on nii, nagu ütles Nagardžuna: “Tühjus on kui madu.” Kui me ei oska madu kohaselt käsitleda, siis on sellega kokkupuutumine meile ohtlik. Sarnaselt, kui me ei tea, kuidas kohaselt käsitleda tühjuse harjutamist, siis paneme enese tõsisesse nihilismi langemise ohtu. Tühjuse süvi on mõeldud vastupanu võtteks meie halbadele mõtetele. Kui meil on tühjusest vaid rabe arusaamine, siis võib meie tunnetus sellest muutuda veelgi pinnalisemaks. Kui oma tühjuse väärmõistmises me unustame karma, siis vajume alumistesse ringidesse, ning meile ei jää selle vastu enam mingit rohtu. Sellist ekset nimetatakse parandamatuks. Kui olukord on selline, siis oleks parem jääda mõneks ajaks pigem dualismi kütkeisse. Sellisel juhul me vähemalt teeme tööd oma halbade tegude puhastamisega ning heade mõtete kasvatamisega.

Seniks, kuni oleme ületanud kahetised mõttekoosted, pole vaja raisata oma hingeõhku ütlustele: “Mind pole olemas”. Segaduses olevast ning oma uhkuses darmas pettunud isikust saab vaid põrguringi leekide küttehagu, sest nagu eespool öeldud: tühjus ei eita põhjuslikkuse osa. Oluline on jääda ausaks enese ja teiste vastu ning talitada järgides Nagardžuna nõu:

Kui soovid ümbersündi paremat või vabanemist,

raja oma harjumustest vigadeta veene.

Neil, kes kantud kallutatud veendest,

ka voorusest talumatu tulem tõuseb.

Kõrgele jõudnud mahamudra järgijate distsiplineeritus on ülimalt ehe. Täpselt nagu Buddha ning tema õpilased, jälgivad nad oma käitumist ülima hoolikusega. Nad saavad aru asu tõesusest, sellest, et kuju on tühjus ja tühjus on samuti ka kuju. Uskumust, et ilmed on olemas ühel pool ning tühjus on olemas teisel pool, nimetatakse tühjuse tehtud veendeks ning see pole tegelik koostest vaba tühjus, mida me otsime. Kui me tõepoolest mõistame mahamudra juhiseid, siis oleme ütlemata hoolsad kõigis algeis, mida me loome. Kõik, mis ilmneb tühjusest, lahtub tagasi tühjusesse, tühjus ja ilme on lahutamatu. Just sellisel põhjusel ütleb Pradžnaparamita, budade ema:

Buddha Šakjamuni kuulutas,

„Bodisatvad, jätke otsimine!

Pole midagi lõplikku,

mis oleks muu kui enese tunnetuse saave.”

Tunnetusseba väliselt pole midagi,

Pole saavet ega mitte mingit mitte-saavet.

Aaria Manjušri sõnade järgi,

„Oo kuningas, tunnetusel pole ei kuju, ei värvi,

see tunnetuseks nimetatu pole mitte midagi.”

Seepärast, kõik on mitte midagi.

See tähendab, et pole ühtegi olemit, mis eksisteeriks sõltumatult. Uurimises selgub, et kõik, kaasa arvatud tunnetus, ei eksisteeri, ega ka mitte-eksisteeri, kuid siiski ilmneb lakkamatult.