Valevus, mis hajutab sõgeduse pimeduse…

89Valevus, mis hajutab sõgeduse pimeduse kui ere valgus.

See hajutab meelteahistuse tõkked ning toob värske enesetunnetuse saave.

See on õpetustee tuumaks.

Nii on minu südame nõu.

Käesolev värss käsitleb valevust, mida mõnikord kutsutakse selgeks valguseks, see on valgushiilgus, mis hajutab sõgeduse pimeduse, samuti nagu päiksetõus või latern hajutab tavalise pimeduse. Kuhu kaob pimedus, kui süttib valgus? Kas ta aetakse kuhugi mujale? Kas ta neelatakse valguse poolt? Tavakeeles on ütlus, et pimedus hajub, kuid tegelikult ei lähe see kuhugi mujale laiali. Pole lihtsalt sõnu, mis seda nähtust kirjeldaksid, samuti nagu vaimsete ahistuste hajutamine on väljendamatu. Selle kõigega kaasneb värske, koostest puutumatu tunnetuse saave, Me hakkame nägema vahetult õpetustee tuuma.

Süvija, kellel on tugev põhi Viietise mahamudra õpetusest, tema tunnetus on kindel kui mägi, tema tunnetust ei kõiguta mõtete ja tegevuste keeristormid. Üldiselt annab sõgeduse see, kui ei osata eristada õiget valest, voorust pahest või muid teadmiste erinevaid külgi. Uni on üks sõgeduse avaldumise vorme. Kui me uinume, siis kõik lahtub pimedusse justkui surmas, kaotame igasuguse tunnetuse ja märksuse. Samas, kui me suudame püsida kindlas süviolekus, siis isegi uni ei tekita meie tunnetusse auku. Kui järgija saab vadžrameistrilt juhised, eriti need, mis käsitlevad antud oleku leidmist, siis see järgija suudab püsida täies tunnetuses isegi sügava une olekus. Sellisele süvijale pole enam vahet “ärkveloleku”, “unesoleku” või sansaara” ja nirvaana” vahel. Seda kutsutakse valevuse või selge valguse saaveks.

Õpetustee tuum tähendab, et selge valguse harjutus päädib tõketest vaba tunnetusega. Kõik segav vaimne reen, nii ilmne kui ka okultne on täielikult hajutatud. Vahetu ja tõene taju avab tunnetuse värskuse. See on darmakaija, alusvalevus, kaastunde ja tühjuse ühendus.